Sissejuhatus keeleteadusesse (0)

Tartu Ülikool - Filoloogia - Keeleteaduse alused

1 Hindamata

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse/Keeleteaduse alused 1.
Kordamisküsimused sügisel 2015.
Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused.
Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks.

Märk = vorm + tähendus
Märkide liigid
- sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel)
- ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel)
- indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel)

Kommunikatiivne situatsioon:

KOOD (märgisüsteem)

SIGNAAL
_____________________
SAATJA _____KANAL__________ VASTUVÕTJA
(kõneleja) ( kuulaja )
MÜRA
Inimkeele olemuslikud omadused:

keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus
- aga: ikoonid ja indeksid;
keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus
- aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid;
keelesüsteemi duaalsus

(st keelesüsteemi kaksikliigendus: esimene liigendus : tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem);

keelesüsteemi produktiivsus;

keelelise suhtluse toimimine voorudena;
elusa keele süsteemi pidev muutumine;
keelesüsteemi variantide olemasolu

(allkeeled: nt kirjakeel , kõnekeel, dialekt e murre);

kõne primaarsus, kirja sekundaarsus;
keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel );
metakeele olemasolu (?)

Keeleteaduse tasandid . Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid :

foneetika ja fonoloogia
morfoloogia
semantika
leksikoloogia
pragmaatika
süntaks
tekstilingvistika

Keeleteaduse tüübid:

üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus
teoreetiline kt – praktiline kt
diakrooniline kt – sünkrooniline kt
„mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“

Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega:

Psühholoogia à psühholingvistika
Sotsioloogia à sotsiolingvistika
Ajalugu à diakrooniline lingvistika
Semiootika à semantika
Filosoofia à semantika ja pragmaatika
Etnoloogia à kõneetnograafia
Kirjandusteadus à stilistika

Keeleteaduse meetodid:

Lingvisti keelepädevus
Andmete kogumine:
- salvestus,
- litereerimine ,
- korpused,
- sõnaraamatud , arhiivid jms.
- katsed ja küsitlused
Andmete töötlemine:
- kvalitatiivsed meetodid,
- kvantitatiivsed meetodid.

Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine
a) antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles );
keskaja Euroopas;

XIX sajandil ( võrdlev -ajalooline keeleteadus, von Humboldt , noorgrammatikud)

XX sajandil ( strukturalism - Saussure)
Keeleteaduse alged :

India

Panini (umbes 400 eKr): sanskriti keele värssgrammatika (eelkõige fonoloogia ja morfoloogia)

Kreeka

nn “ filosoofiline periood”
Kas keel on olemas nomo või physei?
Keele käsitlemine:

Antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon, Aristoteles):

Platon (428-348 eKr): dialoog “Kratylos” - Sokrates : Kas ei ole näiteks kummaline, et sõnasse katoptron [ peegel ] on lisatud r? Need, kes nii teevad, ei hooli tõest vaid ainult sellest, kuidas oma suud liigutavad. Nad lisavad algupärastesse sõnadesse kõikvõimalikku, kuni ükski inimene ei mõista sõna tähendust.
Aristoteles (384-322 eKr): loogika , poeetika , retoorika ; “Kuna keel järgib mõisteid, peab ta mingis mõttes olema universaalne.”; tähed + sõnad (nomo) = mõisted + referendid (physei); Lause põhikuju: X on Y nt. Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv; sarnaneb keskaja skolastikute universalismile;
Dionysios Thrax (2. saj eKr), esimene säilinud täielik grammatika “Techne grammatike”: sõnaliigid (va adjektiiv ), grammatilised kategooriad, lause mõiste; traditsiooniline grammatika;

Keskaja Euroopas:

Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria , astronoomia, muusika )
Keelekäsitluses universalism abstraktsete arutlustena.

XIX sajandil (võrdlev-ajalooline keeleteadus, von Humboldt, noorgrammatikud)

Rasmus Rask (1816) 1818 (islandi algupära )
Franz Bopp 1816 ( sanskrit , kreeka, ladina, pärsia , saksa)
Grimmi (de) seadus 1822
indoeuroopa algkeele b,d,g ® vanagerm. p,t,k
indoeuroopa algkeele p,t,k® vanagerm. f,q,h
Wilhelm von Humboldt (1767-1835): Keelefilosoofia, ehk hilisem keelelise relatiivsuse hüpotees – keel on objektide tähistus ja suhtlusvahend; keel on rahvuse vaim ja vaimu tugevus.
- Keelte tüpoloogiline liigitus:

isoleeriv;
aglutineeriv;
flekteeriv;
polüsünteetiline

Noorgrammatikud (19. Saj viimane veerand):
- Keelemuutuste põhjused
  - Absoluutsed häälikuseadused, mis kehtivad teatud aja
  - Analoogia mõju
  - Laenamine

XX sajandil (strukturalism - Saussure)

Ferdinand de Saussure
- 1916 - Cours de linguistique générale
- Strukturalismi põhitõed:
  - Keel on autonoomne märgisüsteem (võrdlus malega).
  - Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole).
  - Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine .
  - Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) ja paradigmaatilised suhted.
  - Keelestruktuur on tasandiline:
    - (süntaks)
    - morfoloogia
    - fonoloogia
XX sajandi põhitunnuseid:
- Palju eri koolkondi alates 1950. aastatest .
- Noam Chomsky , generativism ja universaalne grammatika.
- Keeletüpoloogia: keelte võrdlemine autentse materjali põhjal.
- 20. saj viimasel veerandil sotsio - ja psühholingvistika kiire areng.

Maailma keeled ja nende liigitamise alused. Keelte tüpoloogiline liigitus (morfoloogia alusel: isoleerivad, aglutineerivad, flekteerivad e fusiivsed ja polüsüsnteetilised keeled). Keele päritolu. Keelekontaktid .
Maailma keelte arv

6000 -7000 elavat loomulikku keelt

Karlsson 2002 (Grimes (toim) 1996):

Aasia – 2165 (32%)
Aafrika – 2011 (30%)
Austraalia ja Okeaania – 1302 (19%)
Ameerika – 1000 (15%)
Euroopa – 225 (3%)

Keelte liigitamine:

Genealoogiline
- Keelte sugulus – ja põlvnemissuhted
- Keelepuud
- Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille ühist algupära on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada, st mis on pärit samast algkeelest .
- Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud sugulaskeeli, nt baski keel ja korea keel
Tüpoloogiline
- Keelte liigitus struktuuri järgi:
  - analüütilised ehk isoleerivad keeled
  - aglutineerivad ehk afiksaalkeeled
  - flektiivsed ehk fusioonikeeled
  - polüsünteetilised keeled
Areaalne
- Keeleliidud Sprachbund
  - Nt Balkani keeleliit (kreeka, albaania, rumeenia , bulgaaria , serbia , horvaadi, ungari jm),
Sotsiolingvistiline
- lähtub keele staatusest ja funktsioonidest ühiskonnas, nt kõnelejate arvust lähtuv liigitus enamuse ja vähemuse keeleks, keelte liigitus prestiiži järgi jms..
- riigikeel , piirkondlik keel, põliskeel jm – keelepoliitika mõisted
- lingua franca (ühine keel); ülemaailmne lingua franca – inglise k
- ohustatud keel – väikese ja vananeva kõnelejaskonnaga keel

Keelekontaktid:

Keelekontakti koht: kakskeelne inimene
Substraat on kontaktis olnud keel(t)est jäänud keelelised mõjud.
Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidžinkeel (selles on mõlema kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena)

Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong , geminaat, afrikaat , palatalisatsioon , vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon . Foneem , foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused.
Foneetika (häälikulise struktuuri uurimine; teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid -
artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist ):

artikulatoorne - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis
akustiline - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi
auditiivne e tajufoneetika - uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme

Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid.
Foneetika põhimõisteid:

Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt
- heliline / helitu, konsonant , vokaal
- klusiil (k, p, t)
- frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)),
- afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j)
- dentaalne, palataalne , larüngaalne, labiaalne
- aspireeritud
Häälikute kombinatsioonid
- diftong ehk täishäälikuühend
- konsonantühend
- geminaat

Veel foneetilisi nähtusi
- palatalisatsioon kass ’, pall’, loll ’, vann’
- vokaalharmoonia
  - soome kysymys, isällä, pojalla

Positsioonilised muutused:

assimilatsioon ehk sarnastumine , nt eesti tulnud, olnud; soome tullut, ollut
dissimilatsioon - alamsaksa rover; eesti röövel

Prosoodia (suprasegmentaalsed nähtused)
- rõhk
- intonatsioon
- kvantiteet (välde)
- sõnaintonatsioon (toon)

Foneetiline transkriptsioon:

süsteem suulise kõne häälduslikult võimalikult täpseks ülesmärkimiseks
Keeleteaduses on loodud mitmeid foneetilise transkriptsiooni süsteeme. Üks levinumaid on Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni ehk IPA transkriptsioon (inglise keeles International Phonetic Alphabet), mis on enam-vähem universaalne
Fennougristikas kasutatakse soome- ugri transkriptsiooni, mis sobib paremini soome-ugri keelte fonoloogilise struktuuriga
Foneetilise transkriptsiooni eesmärk on kajastada keele hääldust, mitte fonemaatilist struktuuri

Foneem - häälik keelesüsteemi üksusena; allofoonide kogum, mis täidab keeles sama funktsiooni; fonoloogia põhiüksus. Foneem on tähendust eristava funktsiooniga häälik või häälikuühend . Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast varieeruvate tunnustega.
Strukturalistliku fonoloogia alus: minimaalpaar
– kana – kala
– tikk -takk- tukk -tokk-tekk
– kann - kann´; kas - kass
– ingl. beat bi:t - boot bu:t
• distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) -> eri foneemid
• komplementaarne distributsioon (+sarnasus) -> sama foneemi allofoonid

Sõna, sõnavorm , lekseem , sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm , homofoon , homograaf.
Sõna:

Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Suulises kõnes pause tavaliselt ei ole ja sõnapiiride määramine on probemaatilisem.
Tüüpiline sõna
- esineb üksi
- liigub tervikuna
- omab tähendust
- ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad , ei

Sõnavorm - ühe ja sama sõna eri kujud, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab. Sõnavormid erinevad üksteisest oma grammatilise tähenduse poolest. Sõnavormidest pannakse omakorda kokku kõrgema astme üksused – lause moodustajad ja laused .
Sõne – statistiline sõna; ehk eksemplar -sõna ehk sõnaeksemplar on keeleteaduses ja filosoofilises loogikas sõna eksemplar. See on kirjatähtede jada või kõneühik. Eksemplarsõnade loendamine tekstis tähendab tühikutega eraldatud kirjatähejadade loendamist.
Lekseem - sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma ; sõnavara põhiüksus, mis hõlmab teavet sõna kuju, muutmise, lauses kasutamise ja tähenduse kohta ning säilib pikaajalises mälus tervikuna; sõna kui keele struktuuri element vastandatuna sõnale kui kõne elemendile; Lekseemi põhiülesanne lauses on situatsiooni komponentide tähistamine. Kui lekseem kannab mõistesisu ehk leksikaalset tähendust , nt 'kodu', 'must', ' koristama ' vms, siis sõnavormide muutetunnused kannavad grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. Seega ei ole kõik sõnad lekseemid.
Homonüüm – samakujuline, kuid eri tähendusega sõna;
Homofoon – sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõna;
Homograaf – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõna;

Morfoloogia. Morfeemi ja allomorfi mõiste. Morfeemide liigid (esinemise alusel). Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks , sufiks , infiks, tsirkumfiks).
Morfoloogia:

tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega; vormiõpetus , uurib morfeemide moodustamist ja nende ühendamust sõnadeks;
morfeem – väikseim tähendusega üksus keeles
morf – morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles
allomorf – Allomorfideks nimetatakse ühe ja sama morfeemi erinevaid variante . Ühe morfeemi allomorfid kannavad kõik seega sama tähendust, erinevad üksteisest aga näiteks häälikulise koosseisu poolest; Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid, kui nad on 1) tähenduselt samad; 2) struktuurilt osaliselt sarnased; 3) komplementaarses distributsioonis (täiendavas jaotumuses)

Morfeemide liigid:

jagatakse tähenduse järgi grammatilisteks ja leksikaalseteks morfeemideks ehk tüvedeks; neid liites moodustatakse sõnavorme
vabad morfeemid ehk juured võivad esineda iseseisva sõnavormina
seotud morfeemid ehk afiksid saavad esineda vaid koos teiste morfeemidega; enamasti grammatilised;

Afiksite liigid:

prefiks – eesliide ; morfeemid, mis lisatakse sõna algusesse juure või tüve ette;
sufiks – järelliide ; morfeemid, mis lisatakse sõna lõppu juure või tüve järele;
infiks – juht, kus üks morf lõhub teise morfi, mitte lihtsalt ei asetse kahe morfi vahel; esinevad sõnavormides koos sufiksite ja prefiksitega;
tsirkumfiks – afiksi liik, kus kuuluvad kokku prefiks e eesliide ja sufiks e järelliide ning kumbki neist eraldi tähendust ei moodusta; näivad nad kuuluvat ühte morfeemi; tegu katkendliku morfiga, mis on maailma keeltes väga haruldane; erijuhud üldisemast fenomenist, kus kaks või enam afiksit koosmõjus saavutavad tähenduse, mida ükski neist isoleerituna edasi ei anna. Selliseid nähtuseid leiab maailma keeltest palju, kuid ainult tsirkumfiksid on piisavalt levinud, et neile nimetus anda;
kliitik - ehk liidik on morfeem, mis käitub grammatiliselt nagu sõna, kuid ei kanna sõnarõhku, vaid liitub häälduses mõne sõnaga ega kanna ise sõnarõhku; Eesti keeles on kliitik näiteks -gi, -ki; Kliitik võib mõnikord grammatiliselt liituda fraasiga niiviisi, et ta ei ole grammatiliselt otseselt seotud sõnaga, millega ta fonoloogiliselt liitub;

Grammatilised kategooriad, nende väljendamine (analüütiline ja sünteetiline väljendus ). Arv, klass, kääne , määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis , tegumood , aspekt, eitus .
Grammatiline kategooria:

hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused;
morfoloogilised väljendusviisid:
- sünteetiline väljendusviis – morfeem tüvega koos; morfeemide liitmine
  - afiksatsioon ehk aeglutinatsioon (ka reduplikatsioon - kordus) - sõnavormide moodustumisviis morfeemide liitmise teel, näiteks tüvedele liiteid lisades; Aglutinatsiooni puhul liidetakse sõnavorm morfeemidest kokku nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju ning sõnavorm jaguneb selget tähendust kandvateks osadeks ;
  - fusioon ehk fleksioon – morfeemide piirid on hajusad ; sõnavormide moodustamise viis, mille korral eri morfeemid mõjutavad üksteist nii, et sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendust kandvateks osadeks;
- analüütiline väljendusviis – kasutab abisõnu

Substantiivi ( nimisõna ) kategooriaid:

numerus
morfoloogiline kategooria, mille liikmete ülesanne on eristada üht asja (ainsus) kahest (kaksus) või enamast asjast (mitmus)
näitab sõnaga viidatud objektide hulka
singular , pluural, duaal jne

Klass

Nimisõnade jagunemine rühmadesse (klassidesse), millele vastavalt see sõna grammatiliselt käitub
Sugu ehk genus – meessugu/naissugu/kesksugu (maskulinum/femininum/neutrum)
Elus ja eluta
Inimene ja mitteinimene

Kääne

Casus
Käändeid keeltes 2-53; eesti keeles 14
Näitab sõna süntaktilist rolli lauses
Eelkõige nominatiiv, akusatiiv, genitiiv , daativ ja kohakäänded
Ergatiivkeeltes (keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud, patsient aga markeerimata käändes ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A) absolutiiv ja ergatiiv;

Määratus ehk definiitsus

Näitab nimisõnafraasiga viidatud referendi tuttavust.
Inglise the ja a, saksa der, die, das ja ein, eine.
Areaalne nähtus!

Adjektiivi ( omadussõna ) kategooria(id):

Võrdlus

Algvõrre - ehk positiiv on omadussõna kategooria (võrdlusaste), mis väljendab omadust kui niisugust, ütlemata midagi selle omaduse määra kohta; eesti keeles puudub algvõrdel tunnus;
Keskvõrre - ehk komparatiiv on omadussõna kategooria, mis väljendab seda, et kirjeldataval olendil, asjal või nähtusel on omadust suuremal määral kui mingil teisel; eesti keeles on keskvõrde tunnuseks m, mis liitub tavaliselt algvõrde omastava käände tüvele;
Ülivõrre - ehk superlatiiv on grammatiline kategooria (võrdlusaste), mis väljendab seda, et kirjeldataval olendil, asjal või nähtusel on omadust suuremal määral kui ühelgi teisel samasse rühma kuuluval olendil, asjal või nähtusel; Ülivõrde moodustamiseks on eesti keeles kaks võimalust: liitülivõrre ehk kõige-ülivõrre ja lihtülivõrre:
- Liitülivõrre on liitvorm, mis koosneb abisõnast kõige ja võrdlussõna keskvõrde vormist . Liitülivõrret saab moodustada kõikidest võrdlussõnadest
- Lihtülivõrre on moodustatav vaid neist võrdlussõnadest, millel on olemas vokaalmitmus, ning tal on nagu vokaalmitmuselgi kaks liiki -- i-ülivõrre ja tüveülivõrre.
- i-ülivõrde tunnuseks on im

Verbi ( tegusõna ) kategooriad:

Aeg ehk tempus

pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega)
Absoluutset aega väljendavad peamiselt pöördsõna finiitsed vormid, kuid liitvormid võivad seotud olla ka suhtelise ajaga .
Suhtelist aega väljendavad pöördsõna infiniitsed vormid juhul, kui nad on ajakategooriaga seotud.
Keerukamate ajasuhete selgitamiseks ei piisa ainult tegevushetkest ja kõnehetkest, vaid appi tuleb võtta vaatlushetk ehk aeg, millest lähtudes tegevust vaadeldakse.
Olevik (preesens), minevik , tulevik;
Tuleviku vorme on keeltes vähem kui mineviku vorme; eesti keeles grammatiline tulevik puudub;
Minevik jaguneb:
- Lihtminevik ehk imperfekt - väljendab minevikusündmust, seostamata seda olevikuga või mõne teise minevikuhetkega
- Täisminevik ehk perfekt - annab edasi oleviku olukorda minevikus toimunu kokkuvõtte kaudu
- Enneminevik ehk pluskvamperfekt - kasutus on analoogne täismineviku kasutusega, ainult et eelnevale tegevusele vaadatakse mitte oleviku, vaid mingi minevikuhetke seisukohast
- Üldminevik ehk preteeritum

Isik ehk persona

öeldise grammatiline kategooria
Isik on seotud kõnealuse olendi või asja osalusastmega kõnesituatsioonis
- Esimene isik on kõneleja.
- Teine isik on see, kelle poole kõneleja pöördub.
- Kolmas isik on see, kellest räägitakse.
Isiku väljendamiseks kasutatakse isikulisi asesõnu mina, sina, tema või mitmuses meie, teie, nemad ning tegusõna pöördelisi vorme;
Isikut tähistatakse ka konkreetsete nimisõnade ning nimedega;
Grammatiline isiku- ja arvukategooria väljendub morfoloogilises pöördekategoorias, millel on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku liiget ehk pööret.
- Ainsus:
  - mina ~ ma
  - sina ~ sa
  - tema ~ ta
- Mitmus:
  - meie ~ me
  - teie ~ te
  - nemad ~ nad

Kõneviis ehk modus

pöördsõna morfoloogiline kategooria; väljendab:
- kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele (kas ta peab tegevust reaalseks või mittereaalseks),
- kõneleja ning kuulaja osa teate edastamisel (otsene või kaudne teatelaad),
- suhtluseesmärki (kas tegu on käsu või väitega ).
Eesti keeles on viis kõneviisi:
- kindel kõneviis ehk indikatiiv - nii sisult kui ka vormilt markeerimata;
- tingiv kõneviis ehk konditsionaal - märgib sündmuste mittereaalsust vaatlushetkel, kõneleja peab tegevust ebareaalseks;
- käskiv kõneviis ehk imperatiiv – väljendab käsku;
- kaudne kõneviis ehk kvotatiiv - väljendab kaudset (st kelleltki kolmandalt kuuldud ) väidet;
- möönev kõneviis ehk jussiiv - arenenud käskiva kõneviisi 3. pöörde vormist, mis on laienenud kõikidele pöördevormidele; harilikult väljendab see vahendatavat käsku, st käsk on suunatud kõnelejalt kolmandale isikule või lähtub kolmandalt isikult.

Tegumood ehk geenus

pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab tegevussubjekti vahekorda grammatilise subjektiga (alusega);
Eesti keeles on tegumoe kategoorial kaks liiget:
- isikuline tegumood ehk personaal
- umbisikuline tegumood ehk impersonaal

Laad ehk aspekt

lauses väljenduv suhe situatsiooni kulgemise ja vaatluspunkti vahel
tegemist on öeldise ja kogu lause süntaktiliselt tähtsa leksikaalse kategooriaga. Aspekti seisukohast on situatsioonid:
- piiritlemata ehk imperfektiivsed (imperfektiivne aspekt)
  - vaatluspunkt jääb situatsiooni kulu sisse
  - algus- või lõpp-piir ei ole märgitud
  - vaatluspunkti seistukohalt on situatsioon toimuv
- piiritletud ehk perfektiivsed (perfektiivne aspekt)
  - situatsioonil on mingi piir, mis eraldab teda vaatluspunktist
  - situatsiooni määratlevaks piiriks võib olla kas ajalisus, tegevuse lõpetatus, vms
  - vaatluspunkti seistukohalt on situatsioon terviklik

Kõneliik

tegusõna grammatiline kategooria, mille liikmed on eesti keeles ja paljudes teistes keeltes jaatav kõne (afirmatiiv) ja eitav kõne (negatiiv);
jaatav kõneliik väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse jaatust;
eitav kõneliik väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse eitust;

Lause, voor , fraas (id). Transitiivsus. Süntaktilised seosed (rinnastus-alistus, rektsioon - ühildumine ). Sõnaliigid. Lauseliikmed . Semantilised rollid (agent, patsient, kogeja jm). Keelte tüpoloogiline liigitus (sõnajärje alusel).
Lause:

keeleüksus, mis on grammatiliselt ja intonatsiooniliselt vormistatud ning kannab terviklikku mõtet
grammatiliselt sõltumatu teksti osa, süntaksi põhiüksus
peamine tunnus on teate edastamine vastuvõtjale
koosneb lause moodustajatest, milleks võib olla sõnavorm, fraas, osalause ja/või sekundaartarind

Lausung :

peamiselt suulise keele analüüsimisel kasutatav keskne suhtlusüksus
pidev kõne, mis algab ja lõpeb selgelt tajutava pausiga
kõige olulisem piirimarker on suulise keele puhul intonatsioon
lausungi mõistet kasutatakse mõnikord ka kirjaliku keele analüüsimisel
tegemist on keeleteaduses laialt kasutatav mõistega

Voor:

ehk kõnevoor on keeleteaduse mõiste, mis tähistab ühe kõneleja jätkuvat häälesolekut

Fraas:

on üks lause moodustaja
sõnade ühend, mis koosneb sisuliselt kokku kuuluvatest sõnavormidest
liigitatakse peasõna (sõna, mida ei saa fraasist välja jätta ning mis on asendamatu) sõnaliigi järgi:
- tegusõnafraas,
- nimisõnafraas,
- omadussõnafraas,
- määrsõnafraas,
- kaassõnafraas,
- hulgasõnafraas.

Transitiivsus:

ehk sihilisus
tegusõna omadus väljendada sihilist, suunatud tegevust ja siduda endaga grammatiline objekt ehk sihitis
Laused, mille öeldist laiendab sihitis, on transitiivlaused ning laused, milles öeldise juures sihitis puudub, on intransitiivlaused.
- Verbid , mis tavaliselt esinevad koos sihitisega, on sihilised tegusõnad ehk transitiivverbid: arvama , mõistma, usaldama, petma, üllatama.
- Verbid, mis tavaliselt koos sihitisega ei esine, on sihitud tegusõnad ehk intransitiivverbid: olema, jääma , elama, meenuma, pagema.

Süntaktilised seosed:

Tasandiseosed:
- Rinnastav - süntaktiliselt suhteliselt võrdväärsed, nt minul on rohelised silmad, aga temal on sinised;
- alistav
Morfoloogiliselt väljenduvad seosed:
- ühildumine ehk kongruents (nt eesti keeles arvu ja isikuühildumine subjekti ja predikaadi vahel)
- rektsioon - ehk sõltumine on alistuse eriliik. See on üks lause moodustajate vaheline grammatiline seos, kus ühe sõna tähendusest oleneb teiste sõnade olemasolu ja vorm lauses
Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (nt inglise keeles subjekt ja objekt)

Sõnaliigid:

keele sõnade klassid , mis ühendavad ühesuguste süntaktiliste, semantiliste ja morfoloogiliste omadustega sõnu;
käändsõnad
- nimisõna ehk substantiiv : loom, kivi, Mart
- omadussõna ehk adjektiiv: hea, kollane, suur
- asesõna ehk pronoomen : mina, selline, mis
- arvsõna ehk numeraal : üks, seitseteist, neljas
pöördsõnad
- tegusõna ehk verb : tahtma , käima, mõtlema
muutumatud sõnad
- määrsõna ehk adverb : hästi, täna, vara
- hüüdsõna ehk interjektsioon: oh, aitäh , hurraa
- sidesõna ehk konjunktsioon : ja, või, ega
- kaassõna ehk adpositsioon : peal, järgi, üle

Lauseliikmed:

jagunevad kaheks:

lause pealiikmed, milleks on alus ja öeldis
lause kõrvalliikmed, milleks on sihitis, öeldistäide, määrus ja täiend

Semantilised rollid:

Lause tähenduslikud, verbi juurde kuuluvad osad:

Agent on tüüpiliselt elus ja õhutab toimuvat tegevust nind seda meelega.
Patsient on lause osaline, kes või mis on mingis seisundis või mingites tingimustes või siis allub seisundile.
Teema viitab esemetele või olenditele, mis paiknevad kusagil või alluvad asukohamuutustele.
Saaja väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti
Siht väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti
Asukoht
Tee
Instrument
Kogeja

Keelte tüpoloogiline liigitus (sõnajärje alusel):

SOV 45%
SVO 42%
VSO 9%
VOS 3%
OVS 1%
OSV ?

Süntaktilisi teooriaid : generatiivne süntaks, valentsiteooria , konstruktsioonigrammatika, lausetüüpide käsitlus.
Generativism
Noam Chomsky rajatud koolkon(na)d:
generatiivsed hargmikud ja süntaktilised transformatsioonid, tihti samastatav formaalse süntaksiga.
Oluline nii eraldi suunana kui arvutilingvistika seisukohast.
Noam Chomsky:

Keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite süsteemina , mis genereerib ja seletab kõik antud keele grammatilised (õiged) laused;
Keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni ;
Süva- ja pindstruktuuri eristamine;
Keeleõppimise võime on kaasasündinud;

Generatiivse süntaksi üks põhiideesid on, et keelt tuleb esitada rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõik antud keele grammatilised laused. Keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni, keeleõppimise võime on pärilik.
Valentsiteooria e. sõltuvusgrammatika abil kirjeldatakse sõnadevahelisi süntaktilisi sõltuvussuhteid. Selle tuumaks on tegusõna. Verb seob endaga aktandid ( subjekt, objekt).
Käändegrammatika ( semantilised rollid) tegelevad lause tähendusega ( agent jne).
Konstruktsioonigrammatika on lause käsitlus, kus lauset vaadeldaks konstruktsioonina. Lause kese on verb. ( konstrueeritakse verbi ümber)
Eesti keele lausetüübid on:
Normaallaused - grammatiline subjekt (GS) = tegevussubjekt (TS) = pragmaatiline subjekt (PS)
Näiteks: Ta jookseb . Ta ehitab maja.
Kogeja-omajalause - GS ≠ TS =PS Näiteks: Tal on häbi . Talle meeldib tantsida.
Eksistentsiaallause - GS = TS ≠ PS Näiteks: Peenral kasvavad lilled. Poisist kasvas mees.

Semantika. Kõneleja ja kuulaja tähendus. Komponent - ja prototüüpanalüüs.

Semantika on keeleliste tähenduse uurimine. Tähistaja /keel – tähistatu /meel – referent /maailm.
Tähistaja ehk sümbol, sõna puhul on see nn “sõnakest”, nt maja häälduskuju või kirjakuju.
Tähistatu ehk signifikaat on referendi peegeldus teadvuses, referendi mõiste, nt see, mida me
mõtleme , kui ütleme/kirjtuame – kuuleme/loeme maja.
Referent on keeleväline olend, omadus, tegevus vms, nt maja tegelikus maailmas.

Tähendus on kindla häälduskujuga või kirjapildiga püsivas seoses olev tegelikkuslõigu peegeldus teadvuses. Tähendus võib olla abstraktne ( süsteemi tähendus) või konkreetne ( kõneleja tähendus, kuulaja tähendus). Tähendus on semantiline allüksus.

Semantika teooriaid: komponentanalüüs ,prototüüpanalüüs, kognitiivne semantika.
Tähistaja (sõna puhul on see sõnakest)  tähistatu (referendi peegeldus teadvuses) referent (keeleväline olend, omadus, tegevus vms). Tähendus võib olla abstraktne või konkreetne.
Tähendust uuritakse komponentanalüüsiga – mõisteid saab kirjutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu.
Prototüüpanalüüs – keele tähendused koonduvad süstemaatiliselt ümber tüüpilise esindaja e prototüübi. Prototüübi tunnuseks pole mitte ainult välimus, vaid ka selle tüüpiline funktsioon.
Omavahel tähenduslikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja. Üks tähendusväli on nt värvused.
Kognitiivne semantika ehk kognitiivne tähendusteooria on denotatsioonide kirjeldamine prototüüpide abil. Prototüüpe vaadeldakse sageli kujunditena. Kõikidele inimestele ei ole kujundid samad, näiteks linnu prototüüp võib olla erinev.

Semantilised primitiiv ehk elementaartähendus. Elementaartähenduse mõiste kaks liiki: Markerid – ühised kõikidele keeltele. Distinktorid – mittesüsteemsed.

Pragmaatika. Kõneakti mõiste. Kooperatiivsusprintsiip. Implikatuur . Viisakusprintsiip .
Pragmaatika tegeleb suhtlusega, suhtlemise uurimisega. Pragmaatika on tähendusõpetus .
Kõneakt suuline suhtlemisprotsess, kõneleja sooritab selle rääkides. Kõneakti läbimisel võivad sõnumiga toimuda erakordsed muutused.
Viisakusstrateegia on olemasolev nähtus kõigis keeltes. Igal inimsesel on sotsiaalne nägu, teatud kogum kujutlusi iseendast, mis ei ole psühholoogilised , vaid avalik intetiteed teiste jaoks. Positiivne nägu on lähendav, negatiivne nägu väljendab soovi olla iseseisev.
Kõneakt - (ehk kõnetegu) suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab
Koostööpõhimõte ehk kooperatiivsusprintsiip: Anna vestlusesse oma eeldatav panus, selle mis tahes astmel ja eesmärgi suhtes.
Implikatuur on Paul Grice 'ilt pärinev (lingvistilise) pragmaatika termin, mis tähistab vihjamisi edasi antud infot, mida ütleja otseselt ei väljenda, kuid mille kuulaja siiski vastu võtab
Kohustuslik lugeda Fred Karlssoni raamatust "Üldkeeleteadus" (Tallinn 2002): lk 15-64, 107-147, 292-318
Lk. 15-55 (ja 56-64, kuigi keeleteaduse ajalugu küsitakse eksamil vastavalt loengumaterjalile)
Lugege taustaks 1. ja 2. kordamisküsimuse juurde.
Lk 107-147
Eelkõige kõik paksus kirjas esitatud terminid: selle peatüki teemad võite õppida ka loengute põhjal, kuid eksamil võidakse küsida ka neid selle osa termineid, mida loengul ei käsitletud.
lk 292-318
7. Maailma keeled, nende liigitamise põhimõtted.
8. Pidžin- ja kreoolkeeled.
9. Viipekeeled.
10. Ühiskonna mitmekeelsus.
+ indo-euroopa ja soomeugri keeled
EKSAMIL VÕITE SAADA BOONUSKÜSIMUSE, MILLELE VASTAMINE POLE KOHUSTUSLIK, KUID VÕIB ANDA LISAPUNKTE. ÜKS VÕIMALIKKE BOONUSKÜSIMUSI ON EESTIKEELSE LAUSE GLOSSIMINE (VT GLOSSIMISHARJUTUSI MOODLE’S)

.DOC Laadi alla originaalfail 14 lk · .doc · 30 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-01-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

30 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kapsassapak Õppematerjali autor

2016. aasta eksamiküsimused ja vastused

morf morfeem sõnavorm morfeemid häälik fraas minevik foneem tegusõna kõneviis semantika lingvistika subjekt sihitis foneetika fonoloogia

Sarnased õppematerjalid

docx

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse ja keeleteaduse alused eksam

” à keskaja skolastikute universalism 2) Lause põhikuju: X on Y (Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv) b keskaja Euroopas; Keskaeg • Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika) • Keelekäsitluses universalism abstraktsete arutlustena. Renessanss (14.-16. saj)  Erinevate keelte kirjeldused b) XIX sajandil (võrdlev-ajalooline keeleteadus, von Humboldt, noorgrammatikud) Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkimine • Rasmus Rask (1816) 1818 (islandi algupära) • Franz Bopp 1816 (sanskrit, kreeka, ladina, pärsia, saksa) • Grimmi(de) seadus 1822 gooti f t h fotus taihun ladina p d c(k) pedis decem kreeka p d k podos deka sanskrit p d s padas dasa  indoeuroopa algkeele b,d,g  vanagerm

Keeleteadus alused

doc

Kognitiivne areng

küsitlused.  Andmete töötlemine: kvalitatiivsed meetodid - vaadeldakse üksikult igat juhtumist; kvantitatiivsed meetodid - loendatakse mitu korda toimus mingit juhtumit 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles); b) keskaja Euroopas; c) XIX sajandil (võrdlev-ajalooline keeleteadus, von Humboldt, noorgrammatikud) d) XX sajandil (strukturalism - Saussure) ANTIIKMAAILMAS VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Kreekast sai alguse keeleteadus. filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj

Psühholoogia

doc

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse

mis moodustavad lause. Suulises kõnes on lause lihtlause seda süntaks uuribki. Semantika osa tähendusõpetusest. Uurimisobjekt on tähendus, pole oluline, milline on tähendusüksus (nt sõna, lause). Pragmaatika uurib tähendusi kasutuskontekstis; sõnade tähendusi, mis tekivad kõnelemisolukorras. Tekstilingvistika uurib teksti ehitust. Keeleteadus vastandpaaridena, suured jaotised teaduse sees: · üldine keeleteadus püüab kirjeldada põhimõtteliselt kõiki keeli - deskriptiivne keeleteadus kirjeldab üksikkeelt · teoreetiline keeleteadus uurib keelt sellisena, nagu see on, ilma teadmisi kusagil kasu pärast rakendamata - praktiline (rakenduskeeleteadus) üks valdkondi on keele normeerimine, tegeldakse sellega, kuidas õpetada võõrkeelt. Veel kõik see, mis puudutab suhtlemist arvutiga loomulikus keeles (nt õigekirjakontroll)

Kirjandusteadus

docx

keeleteaduse alused

Psühholingvistika- kõne tootmine ja tuvastus. Neurolingvistika. Logopeedia, kliiniline keeleteadus- uurib kõnehäireid. Areaalilingvistika- uurib , seda kuidas geograafiline positsioon muudab keelt.Filoloogia(sünonüüm lingvistile) tõlgendab vanu tekste (klassikaline filoloogia) Foneetika- kõnehäälikuline tootmine ja tuvastumine. Arvutilingvistika-keelte ehitus ja funktsioneerimine arvuti abil. Matemaatiline keeleteadus Semiootikaga- märgiteooriaga Antropoloogiline keeleteadus e etnolingvistika- võõraste rahvaste keelte uurimine. Keeledidaktika, tõlketeadus, keeleplaneerimine- seostub sotsioloogia ja poliitikaga. 7. Keelte liigitamise põhimõtted Kokku on 6800 keelt(etnologue järgi).Keeli võib võrrelda erinevatest perspektiividest ja eri vajadustest lähtuvalt. Lingvistikas on olulised nii tüpoloogiline kui ka genealoogiline liigitus. Tüpoloogilise liigituse eesmärk on selgitada keelte struktuuri võrdlemise teel. Genealoogiline e geneetiline liigitus:

Keeleteadus

docx

Keeleteaduse aluste kordamisküsimuste vastused 2014

1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub 2. SÜNKROONILINE(samaaegne) – selgitab probleemi antud ajahetkest, ei arvesta ajaluhu, loeb keeleteaduse hetkeseisund. 3. TEOREETILINE – eesmärgiks keelesüsteemi kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduste loomine, pole praktilist kasu 4. PRAKTILINE – kasutatakse teoreetilisi keelteaduse teooriad, mõisteid ja tulemusi,et lahendada praktilisi probleeme 5. MIKROLINGVISTIKA(autonoomne) – uuritakse ainult keelt ennast eraldi 6

Keeleteadus

odt

Tartu Ülikooli üldkeeleteadus 2016

üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). * Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). * Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) * Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus * Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) * Metakeele olemasolu(?) – (Metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast). 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. * Sünkrooniline – uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige (ehk lingvistika). * Diakrooniline – uurib keele muutumist läbi ajaloo (ehk filoloogia).

Üldkeeleteadus

doc

Üldkeeleteaduse konspekt

· Tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) Suurima kõnelejatearvuga keel on mandariinihiina (üle 800 miljoni), järgmine hispaania (üle 320 miljoni), siis inglise (üle 300 miljoni), hindi jne. 13. Keelkond, algkeel, haru (parimate iseseisvate tööde autorid ei pea vastama) Keelkond on ühisest algkeelest põlvnevate keelte rühm. Algkeel on alguspärandi keel, aluskeel, oletatav sugulaskeelte ühine lähtekuju. Haru on 14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha.

Üldkeeleteadus