[s] – helitu alveolaarne sibilant [z] – heliline alveolaarne sibilant [ɬ] – helitu alveolaarne lateraalfrikatiiv [ɮ] – heliline alveolaarne lateraalfrikatiiv [ɹ] – heliline alveolaarne poolvokaal [l] – heliline alveolaarne lateraal [ʃ] – helitu postalveolaarne sibilant [ʒ] – heliline postalveolaarne sibilant [c] – helitu palataalne klusiil [Ɉ] – heliline palataalne klusiil [ɲ] – heliline palataalne nasaal [] – helitu palataalne frikatiiv [ʝ] – heliline palataalne frikatiiv [j] – heliline palataalne poolvokaal [ʎ] – heliline palataalne lateraal [k] – helitu velaarne klusiil [g] – heliline velaarne klusiil [ŋ] – heliline velaarne nasaal
Keeles on neli frikatiivi: /f/ (labiodentaal), /θ/ (dentaal), /s/ (alveolaar) ja /x/ (velaar). /x/ hääldatakse pehmel suulael ning sõnades, milles on /j/, hääldub see hoopis /h/-ks, näiteks sõnas xa´ron jarr´on ‘vaas’. /θ/ hääldust kasutatakse siis, kui sõnas on häälik /z/ nagu näiteks sõnas ´θona zona ‘tsoon, piirkond’. Hispaania keelest võib leida kaks lateraalset poolvkaali. Esimene neist on alveolaarne lateraal /l/ ja teine palataalne /ʎ/, mida kasutatakse sõnades, kus on kõrvuti kaks /j/-i. Sõnades nagu a´ʎi all´i ‘seal’ hääldub /ll/ pigem /j/-ks ning seda tähistab /ʎ/. Konsonantide tabelis on veel ära märgitud kaks afrikaati: /tʃʃ/ näiteks sõnas ´kotʃʃe coche ‘auto’ ja /ɟʝʃ/ nagu ɟʝʃate ´yate ‘jaht’, kusjuures mõlemad häälduvad palataalselt. 2. Vokaalid Hispaania keeles on viis vokaali, mis võivad esineda nii rõhulistes kui ka rõhuta silpides
Keeleteaduse alused 1. Osa EKSAM 04.12.12 Moodles 2 kohustuslikku tööd: kodutöö ühest keelest ja morfoloogia test. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märgil on vorm ja tähendus, mis on omavahel süsteemis. Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemis situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem) ja see liigub mööda kanalit. Märkide klassikaline liigitus: - Sümbolid(puudub seos vormi ja tähenduse vahel) - Ikoonid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel, metafoorika) - Indeksid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järledusel) Inimkeele olemuslikud omadused 1. Keelemärgi arbitraarsus ehk motiveeritus kehtib ainult sümbolite puhul. 2. Keelemärid diskreetsus ehks eristatavus igal sõnal on oma terviklikkus, kindel tähendus. Ei kehti paralingvistiliste(hääletämberiga sujuv üleminek, ...
Soome keel: suoma|lainen venä|läinen, tuoli|lla pöydä|llä, maa|ta pää|tä Lõunaeesti: haavaq `haavad', naanõ `naine' latsõkõnõ `lapsekene' härmävidäjä `ämblik', sündümä `sündima', imäkene `emakene', kirderanniku: värävä `värav', käbü `käbi' idamurre: näljägä, pääväd `päevad' Kihnu: nemäd, küsüs, venümä `venima', valgõtõ `valgete' Eesti kõnekeeles h-häälik on nõrk, nt vähä, nähä, lähän Palataalne vokaalharmoonia: a > ä, u > ü, o > ö Räp, Vas, Se püttö, elähtönü; Lüg, Jõh, Vai tütöt, näkö Velaarne vokaalharmoonia: e > õ Khn, eL 31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Palatalisatsioon e peenendus (muljeerimine) hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Eesti keele palatalisatsioon on fonemaatiline, s.t eristab tähendust
d dz d cz c z sz s Skeem 8: 12 foneemi nii, nagu neid tüüpiliselt märgib poola ortograafia. All lihthäälikud, üleval afrikaadid, ees helitud, taga helilised. Keskmisel vertikaaltasandil tavaline moodustus, vasakul retrofleksne (taha suunduva keeletipuga, tume), paremal palataalne (pehmelt susisev). 5. Segmendiülesed liikumised: prosoodia. Intonatsioon. Rõhk ja aktsent. Toon ja toonikeeled Otseseks häälikueristuseks vajalikud kvaliteeditunnused (helilisus, sulg või ahtus, hõõrdemüra või tämbri iseloom jms) avalduvad enamasti segmenttasandil kõnevoolus üksteisele järgnevatena. Peale selle ja sellega samaaegselt (paralleelselt) on kõnevool suuteline kandma veel omaette tähtsat
piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Foneetika põhimõisteid: • Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt o heliline / helitu, konsonant, vokaal o klusiil (k, p, t) o frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)), o afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j) o dentaalne, palataalne, larüngaalne, labiaalne o aspireeritud • Häälikute kombinatsioonid o diftong ehk täishäälikuühend o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi o palatalisatsioon kass’, pall’, loll’, vann’ o vokaalharmoonia soome kysymys, isällä, pojalla o Positsioonilised muutused: assimilatsioon ehk sarnastumine, nt eesti tulnud, olnud; soome tullut,
· klusiil - tekib sulg (k, p, t) · frikatiiv - midagi sahiseb: sibilant(s, s, z, z) ja spirant (f, v, h) · afrikaat algab klusiiliga, lõppeb s-häälikuga (ts, ks) · nasaal ninahäälik (n, m, ) · lateraal - moodustatakse keele äärte abil (l) · tremulant värihäälik (r) · poolvokaal vahepealne ( j, w) - Vastavalt moodustuskohale: · dentaalne - hammastega, · palataalne - suulaega, · larüngaalne - kurguga, · aspireeritud k,p,t klusiilid, milel on lisaplahvatus · labiaalne huultega · alveolaarne hambasompudega · palataliseeritud teatud häälikud muutuvad i-poolseks 2) häälikute kombinatsioonid: · diftong täishäälikuühend (täishäälikud on samas silbis) · geminaat silbi piiridele jäävad kaks kaashäälikut (nt kap/pi)
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (as...
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahen...
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhietappidest, milleks on: 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) lingvistiline 2) Sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (häälelaine) akustiline akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline auditiivne foneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine) lingvistiline 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Tuleks keeleliselt öelda, et märkidel/sõnadel on oma sisu, mille tähendus on tihtipeale kokkuleppeline. Lisamaterjal üldkeeleteadus lk 67 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Üldfoneetika Deskriptiivne e kirjeldav foneeti...
Kaashäälikud *klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] *frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] *nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] *lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] *tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r]*poolvokaal [j] *helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s]*dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri) *aspiratsioon e hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel Täishäälikud: *eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] *labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] Foneetiline transkriptsioon - Häälikute täpset kvaliteeti ja pikkust kajastavat kirjaviis. Seda on vaja selleks, et keeli uurida, et hääldusi üles tähendada.
g] o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] o nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] o lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] o tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r] o poolvokaal [j] o helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s] o dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri) o aspiratsioon e hõngus lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel · Häälikute kombinatsioonid: o diftong kahest ühte silpi kuuluvast vokaalist koosnev ühend kõrgenevad, madalduvad o geminaat silbipiiriga poolitatud topelthäälik, nt. samme o afrikaat klusiilialguline frikatiiv [pf ts] · Positsioonilised nähtused: o palatalisatsioon e peenendus nt
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
