Üldkeeleteaduse eksami keelepuu (0)

1) Keel kui märgisüsteem.  Inimkeel  ja muud keeled.
Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel 
on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest.
Märgid on:
süm
 
bol  –  keeleline  sümbol  koosneb  vormist  ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on 
meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt „hobune“)
i koon  – märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. 
i ndeks  – vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel 
suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses  selgub  alles kontekstis (see, too, 
ma, ta jne)
Inimeste   keel   on   kõige   keerulisem   (kvaliteetsem).   Inimene   kasutab   nii   verbaalselt   kui 
mitteverbaalset   keelt.   Keelelise   suhtluse   kõige   tähtsamad   elemendid   on   sõnad   ja 
sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi ( intonatsioon , tämber, toon jne) 
ja ekstralingvistilisi (asend, žestid, miimika , pilgud jne) vahendeid. 
Inimkeele  olemuslikud omadused:
Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol)
Keelemärgi  diskreetsus  e eristatavus
Keelesüsteemi   duaalsus  e kaksikliigendus:  (häälikute süsteem: keelesüsteem  koosneb 
tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega 
üksustest e märkidest). 
Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). 
Keelesüsteemi  variantide  olemasolu (allkeeled,  dialekt ,  idiolekt , stiil)
Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus
Keele omandamine  lapseeas  (esimene e  emakeel )
Metakeele olemasolu(?) – (Metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast). 
Loomulik keel: kõige olulisem inimestevahelise suhtluse vahend. „Loomulik“ tähendab, et 1) 
keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate jooksul ja nende 
vahendid,   eelkõige   sõnavara   on   kujunenud   väljendama   just   seda,   mis   konkreetses 
kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik 2) inimlaps omandab  emakeele  e 
esimese   keele   loomupäraselt,   ilma   õpetamata   –    piisab    sellest,   et   ta   saab   suhelda   teiste 
inimestega   3)   kui   esimene   keel   on   omandatud,   kasutavad   inimesed   seda   sidevahendina 
igapäevastes  olukordades  ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. 
Kui   räägitakse   mingi   eriala,   rühma   või   isiku   keelest,   mõeldakse   selle   all   erinevaid 
keelekujusid   e  allkeeli  (ametikeeled,   olukorrast   ja   eesmärgist   tingitud   keele   variandid: 
üldkeel, argikeel, släng, kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid).
Sõna „keel“ tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika,  loogika  
ja   arvutiprogrammide    formalismid .   Nende   kohta   kasutatakse   ühist    nimetust    formaalkeel . 
Formaalkeeled   on   artefaktid   e   kunstlikult   loodud.   Nende   kasutusalad   on   kitsapiirilised, 
põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised 
abikeeled (esperanto). 
2)  Keeleteadus : sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse 
seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
Keeleteadus e  lingvistika  (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev 
teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. 
Sünkrooniline – uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige. 
Diakrooniline – uurib keele muutumist läbi ajaloo. 
Teoreetiline  – eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja 
kirjelduse   loomine   kas   üldkeeleteaduse   või   mingi   üksikkeele   vaatenurgas.   Teaduslik, 
praktilist kasu pole. 
1
Praktiline – e rakenduslingivistika – kasutatakse ära teoreetilise keeleteaduse  teooriaid , 
mõisteid või tulemusi praktiliste probleemide lahendamisel. Paljud rakenduslikud suunad on 
kujunemas   või   juba   kujunenud   interdistsiplinaarseteks   aladeks.   Keeledidaktika, 
keelekümblus, spetsiifiliste  erialade keelekasutus e LPS ( Language  for Special  Puropses). 
S
  eosed muude teadusharudega? 
Keeleteaduse meetodid:
Lingivsti keelepädevus e  keelevaist  – ainult sellele ei tohiks toetuda. 
Andmete   kogumine  (lindistus,   litereerimine   e   transkribeerimine   –   teksti   kirjapanek 
koos   metamärgistusega:   intonatsioon,    pausid    jm.  Korpus  –    elektrooniline    struktureeritud 
kogu mingi keele tekstidest. Sõnaraamatud, arhiivid jne).
Andmete töötlemine  (kvalitatiivne meetod  – üksikjuhtumid;   kvantitatiivne  meetod  – 
sageduste  uurimine , nn statistiline lingvistika). 
Katsed – psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 
3) Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas, b) keskaja Euroopas, 3) 
XIX sajandil, 4) XX sajandil. 
ANTIIKMAAILMAS
VANA-INDIA:  Panini  (3.   saj   eKr).   Maailma   esimene    lingvist ,   tema    fonoloogia    ja 
morfoloogia  kirjeldused on praegustegi  lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma 
grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised . Sanskriti  keele grammatika. 
HIINA:  konfutsianism  (8.-5. saj eKr): keel on korra looja.  Taoism  (al 4. saj eKr): keel 
segab  ühendust kõiksusega. 
KREEKA:   filosoofiline    periood.   Platon   (5.-4.   saj   eKr)   arutles   oma   teoses   „Kratylos“ 
keeleteaduslike   probleemide   üle.   Pani   aluse  sõnaliikide   teooriale  ( substantiiv ,    verb ). 
Aristoteles   (4. saj eKr)  arendas  teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted  lauseehituse 
(liikmete)  kohta   (alus,   öeldis).   Lõi   ammendava   sõnastiku   lauseliikmete   kohta.   Loogika, 
poeetika ,   retoorika.   Lause   põhikuju   X=Y   ( Sokrates    kõnnib   =   Sokrates   on   kõndiv). 
Aleksandria periood:  Dionysios  Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku 
grammatika autor.
Antiikaja   tähtsaim   pärand   on   grammatika    kirjeldamise    süsteem.   Sellest   kasvas   välja 
traditsiooniline grammatika. 
KESKAJA EUROOPAS
Ülikoolides    eristus    trivium   (grammatika,   loogika,   retoorika)   ja   quadrivium   (aritmeetika, 
geomeetria ,  astronoomia ,  muusika ). Keelekäsitluses  universalism  abstraktsete arutlustena. 
Õpetati keelt keeleteaduse mõttes. 
XIX SAJANDIL
1822 lõid  Grimmid  omanimelise esimese häälikuseaduse ning näitasid seda teaduslikult. 
Wilhelm von  Humboldt  (1767-1835).  Filosoof  ja  keeleteadlane , uuris eri keelte sturktuure 
ja   tegi   selle   põhjal   üldistavaid   järeldusi.   Rõhutas   keele   funktisionaalsust   ja   kultuurilist 
aspekti. Pani aluse  keeletüpoloogiale. Struktuuri alusel  eristatud  keeled:  Isoleeriv  – ei ole 
seotud morfeeme. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad. Nt vietnami ja hiina keel. 
Aglutineeriv – tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel, kasutatakse rohkesti seotud morfeeme, mis 
tavaliselt   liituvad   muutumatu   sõnatüvega.   Türgi   keel.   Ka   Eesti   keelt   on   nimetatud 
aglutinatiivseks, kuid tüvede mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei 
esinda siiski puhast aglutinatiivsust. 
Flekteeriv (fusiivne) – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna 
tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel. 
Polüsünteetiline (hiljem lisatud) – väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning 
nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või  liide . Sõna ja lause 
vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled. 
August   Schleicher  ( 1821 -1868).   Keelepuu   mõiste,   aluskeeled.   Keel   kui   organism,   mis 
areneb. Isoleerivaglutineerivflekteeriv. 
2
Noorgrammatikud (19. saj lõpp). Esindajad A.Brungmann, H.Paul.  Uurisid  keelemuutuste 
põhjused:  absoluutsed   häälikuseadused  e   häälikuseadustes   ei   ole    erandeid .   Eranditest 
tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. 
XX SAJANDIL
20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema  strukturalism  – 20. sajandi tähtsamaid teadusi  
humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus,  
majandus,    bioloogia .  Sturkturalismi   põhitõed:   tuleb   eristada   keelt   ( langue )   ja   kõnet  
( parole ).   Sünkrooniline   keele   uurimine.   Keelesüsteem   on    tasandiline    ( foneem ,    morfeem ,  
süntaks jne). 
Jan   Baudouin   de   Courtenay  ( Kaasani    koolkond.   Tartus   1883-1893).   Võttis   kasutusele 
foneemi mõiste. 
Ferdinand    de   Saussure.   Strukturalismi    teoreetik .   Tõi   keeleteadusesse   mitmed   olulised 
mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi 
ja   tähenduse   seost.   Eristas   sünkroonilist   ja   diakroonilist   keele    uurimist .   Olulisim   uutest 
mõistetest oli struktuur. Ise oma mõtteid kirja ei  pannud , seda tegid tema õpilased – panid 
loengukonspektidest kokku raamatu. 
Deskriptivism  –   strukturalismi   edasiarendus.   Bloomfield,   USA   strukturalismi   esindaja: 
sõnastada reeglid võõra keele jaoks. Oli mõjutatud biheivorismist. 
Generativism  – strukturalismi edasiarendus.  Chomsky  – süntaksiteooria rajaja. 
Generativismi   põhiteesid:   1)   keelt   esitatagu    rangelt    defineeritavate   reeglite   kogumina   2) 
keeleteadlane võib usaldada  oma  intuitsiooni  3) keeleõppimise võime on pärilik
4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 
4)  Foneetika  ja fonoloogia. Foneemi  mõiste,  foneemide  liigid, minimaalpaari mõiste, 
foneemide   distinktiivsed   tunnused.    Diftong ,   geminaat,    palatalisatsioon , 
vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted.
Foneetika  –   häälikuid    uuriv    teadus,   häälikuõpetus.   Foneetikat    huvitab    nt   see,   kuidas 
hääldatakse   sõnu   ja   nendes   olevaid   häälikuid   ja   kuidas   häälikud   üksteist   mõjutavad. 
Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine),  akustiline  (heli) ja audutiivne e 
tajufoneetika. 
Foneemide liigitus:
1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt
Heliline – häälekurdude vibreerimine, „Aadamaõun“ vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, 
n, r, v). 
Helitu – ei  vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, š, z, ž).
Klusiil   –   sulghäälik   (täielik   sulg,   õhuvoolu  sissepääs   täielikult   suletud)   g,   b,  d,   k,  p,   t. 
Frikatiiv   –   hõõrdhäälik   –   õhuvool   tekitab   häälduselundite   kujundatud   ahtuses 
hõõrdumiskahina (v, s, h, f, š). 
Sibilant  – s, š, z. 
Spirant – f, v, h. 
Afrikaat   – klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele 
järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele 
ts). 
Nasaal – ninahäälik, klusiili  meenutav   kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). 
Lateraal – külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l).
Tremulant  – värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi  elund  (eesti keeles tavaliselt 
keeletipp ) vibreerima (r).
Poolvokaal – (j)
Labiaalne  – huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e).
Dentaalne – häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n).
3
Palataalne  – moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva  suulae  piirkonnas (j, š)
Larüngaalne – kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). 
Aspireeritud  –   aspiratsioon   e   hõngus.   Lühike  h-taoline   heli,   mis   vahel   esineb   helitute 
klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles  peak , cat. 
Palataliseeritud – peenendatud. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi.
2) Häälikute kombinatsioonid
Diftong – kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte  silpi . 
Geminaat – häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 
3) Positsioonilised nähtused
Vokaalharmoonia  – sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid 
ees- või  tagavokaalid . Türgi keel. 
Assimilatsioon – sarnastumine . Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. 
Dissimilatsioon  – häälikute erinevaks muutumine. 
4)  Prosoodia
Rõhk  – rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel 
silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna „aitäh“). 
Intonatsioon  – täidab ekspressiivseid ülesandeid.  Sellega  väljendatakse imestust, üllatust, 
ehmatust jne. 
Kvantiteet  (välde)  – eesti keeles on kolm väldet ( haruldane ), välde ei mõjuta ainult ühe 
hääliku, vaid ka silpide pikkust. 
Sõnaintonatsioon   (toon)  –   lause   intonatsioon.   Põhitooni   liikumisest   kujuneb   lause 
meloodiline  joonis. Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides. 
Fonoloogia – foneetikale lähedane teadus. Uurib häälikute struktuuri, missugused  foneemid  
ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis tingimustel nad omavahel kombineeruvad.
Foneetika ja fonoloogia erinevus: foneetika uurib kõnet füüsikaliste meetoditega, fonoloogia 
aga otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. 
Foon  – häälik.  Akustiliselt   eristatav häälik. Nt üks täht. Foneem – häälikusüsteemi üksus. 
Allofoon  – ühe foneemi esindaja, mida kõrv eristab. Foneemi häälduskuju. 
Foneem  –   väikseim   keeleüksus,   mis   võimaldab   eristada   tähendusi,   aga   ta   ise   ei   kanna 
tähendust.   Foneemidest   pannakse   kokku   keele   väikseimad   tähendust    kandvad    üksused   e 
morfeemid. 
Minimaalpaar  – eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra. Nt  tikk  
takk tukk tokk tekk. 
Foneemide distinktiivsed tunnused eesti keele foneemide näitel. 
Kõr
Ma
Ees
Tag
Lab
ge
dal
vok
avo
iaal
aal
kaal
sus
A
E
I
O
U
Õ
Ä
Ö
Ü
Kõrged: ÜIU
Madalad: AÄ
4
Eesvokaalid : EIÄÖÜ
Tagavokaalid: AUO
Labiaalsed: OUÖÜ
5) Sõna. Homonüüm,  homofoon , homograaf.
Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub  tervikuna  ja omab tähendust. 
Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei.
Homonüümid – kirjas ja häälduselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad. Nt tee-tee
Homofoonid   – sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnad. Nt  baar -paar, 
ball-pall, müüa-müüja. 
Homograafid  – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnad. Nt palk-palk, 
tall -tall. 
6) Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid.
Morfoloogia  e   vormiõpetus   on   grammatika   osa,   mis   tegeleb   sõnavormidega   (nende 
moodustamise   ning    nendest    arusaamisega).   Vormiõpetuses   tegeletakse   põhiliselt 
morfeemidega
Morfeem  on   keele   kõige   väiksem   tähendust    kandev    üksus.   Vastavalt   tähendusele,   mida 
morfeemid sõnavormis kannavad, jagunevad nad: tüved, liid ja tunnused. 
Allomorf  on morfeemi variant, mis on keele kasutajale eristatav
Morf on tehniline termin, sõna  komponent
Kaks    morfi    on   ühe   morfeemi    allomorfid   kui   nad   on   tähenduselt   samad,    struktuurilt  
osaliselt  sarnased  ning komplementaarses  distributsioonis või  tähenduselt  samad, vormilt 
erinevad ning distributsioonilt samad, nt ilusa+te+le/ilusa+i+le.
Komplementaarne  distributsioon  – erinevad variandid erinevates  kontekstides  (pole võimalik 
ära vahetada)
Distributsioonilt sama – erinevad variandid sõltumata kontekstist (võib alati vahetada)
Morfeemide liigid:
Vabad 
 
Seotud
(Juured ja) tüved 
 
Afiksid
Leksikaalsed 
 
Grammatilised
Vabadeks  morfeemideks  nim  morfeeme,  mis võivad  fraasis  esineda  iseseisva  sõnana,  nt 
„koer“  lauses  „Koer hammustas poissi“.
Seotud morfeemid  iseseisvalt esineda ei saa, vaid peavad alati olema seotud mõne teise 
morfeemiga. Seotud morfeemide hulka kuuluvad liited  e afiksid.
Leksikaalsed morfeemid – tähendusega.
Grammatilised morfeemid – tunnused ja lõpud. 
 
Prefiks  – eesliide (eba+viisakas)
Sufiks – tagaliide (jalga+de+le+gi)
Tsirkumfiks – tüvi keskel (saksa ge+mach+t)
Infiks  – liitub morfeemi tüve  keskele  (nt akaadi  išrik „he  stole “, iš-ta-rik „he stole for  
himself “)
Nullmorfeem  – ei avaldu struktuuriliselt, st ei realiseeru foneemide ega tähtede kujul. Nt 
raamatu+0.
Kliitik – afiksi ja tüve vahepealne morfeem, grammatiline tähendus, liitumine teistmoodi kui 
afiksil. Nt kellelegi, kellegile. Ebatüüpiline morfeem. 
5
7) Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine.
Grammatiline kategooria  – hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, 
mida süstemaatiliselt väljendavad erinevad vormiüksused. 
Grammatiliste kategooriate (morfoloogilised) väljendusviisid:
Sünteetiline väljendusviis -  morfeemide (afiksite)  liitmine .  Aglutinatsioon  (eri morfeemid ei 
mõjuta   üksteist,   „laua+l“)   ja   fusioon   (sõnavormi   pole   võimalik   jagada   eri   tähendusega 
osadeks , nt „lauda“). 
Abisõnad   e   analüütiline   väljendusviis  –   abisõnade   kasutamine.   Väljendub   mitme   sõna 
kombinatsioonina („laua peal“, „kõige suurem“, „ei ole“)
Reduplikatsioon  – tavaliselt tüve kordus. Nt „väga-väga“. 
Tavalisemaid grammatilisi kategooriaid
A
  rv e num
 
erus  – ainus e  singular / mitmus  e  pluural /(duaal)
K
  lass, sh sugu e ge
  nus  – maskulinum/ femininum /neutrum; elus/ elutu ; inimene/mitteinimene
K
  ääne e c asus  – eesti keeles 14 tk, kääne annab sõnadele lauses rolli, eessõnade kasutamise 
asemel lisatakse sõnade lõppu mingeid morfeeme. 
Määratus e difiniitsus – inglise keeles artiklid a, the, eesti keeles „üks“, „see“, „mingi“
Võrdlus  –    positiiv /komparatiiv/superlatiiv   (algvõrre/keskvõrre/ülivõrre).   Algvõrre   –   ilus, 
magus. Keskvõrre – ilusam,  magusam . Ülivõrre – kõige ilusam (ilusaim), kõige magusam 
(magusaim).
Ae
  g e  t empus   – väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega või mingi teise  tegevusega . 
Olevik / minevik /tulevik.
I sik e pe
  rsona  – eesti keeles 8 th ainus+mitmus 1.-3. ning isikule/umbisikuline.
K
  õneviis e m
  odus  – eesti keeles: kindel – tavaline info; käskiv e imperatiiv; kaudne e vähem 
kindel   (nt   „nad   valetavat“),  tingiv  e    konditsionaal    –   nn   „oleks“,  möönev    e   jussiv   – 
käskiv+kaudne (nt „mindagu“, „tehtagu“, „nad jätku oma töö pooleli “).
T
  egumood  e  ge
  nus   –  aktiiv/ passiiv   („HE   wrote  some   letters“/“   SOME  LETTERS  were  
written by him“)  personaal /impersonaal (isikuline/umbisikuline); 
Laad    e   aspekt  –   lõpetatud/lõpetamata;    tulemuslik /mittetulemuslik;   punktuaalne/duratiivne 
(hetkeline/kestev); progressiiv (kestev)
Eitus  – eesti keeles sõna „ei“,  eitav tegusõna vorm, eessõnad eba-, mitte-, a-.
Grammatilised kategooriad koosnevad  markeeritud  (tunnus on) ja markeerimata (tunnust ei 
ole)  liikmeteks .
Arv:  ainsus (markeerimata) – mitmus (markeeritud)
Kääne
Aeg: olevik (tunnuseks peetakse „v“ lõppu)
Tegumood
Kõne: jaatav/eitav
Markeerimata liikmed on sagedasemad.
Klass: peaaegu alati markeeritud liikmed
Kõneviis
Isik: eesti keeles kõik 3 isikut markeeritud
Definiitsus
8) Süntaktilised seosed. Sõnaliigid. Lauseliikmed.
Lauseõpetus e süntaks on grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust. 
S
  üntaktilised seosed : 
1) Tasandilised seosed (mingid sõnad teiste suhtes alluvad  või võrdsed)
Rinnastav – võrdsed. ____ ja____. „Koer ja  kass lösutasid diivanil.“. 
Alistav – üks allub teisele, astmeline, pealause  ja kõrvallaused. -------,_____. 
2) Morfoloogiliselt väljenduvad seosed
6
Ühildumine e kongruents. Nt omadussõna ja peasõna sarnased „kollas/te/le  kardina/te/le. 
Välja arvatud ninataga käänded. Iskuühildumine „Ma laulan, raamatud lebavad“. 
Rektsioon  – sõltumine. Üks põhisõna määrab teise sõna kategooria. Põhi eeldab, et temast 
sõltuv sõna esineb mingis kindlas vormis või teatud süntktilises struktuuris. 
Eraldi morfeem – nt possessiivsufiks. Paljudes keeltes puudub. (?)
3) Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema suhted jne). 
Sõnajärjetüpoloogia – S ( subjekt  a alus), O (objekt e sihitis), V (verb e öeldis).
Maailma keeltest 45% SOV, 42% SVO. Eesti keel SVO keel. (?)
S
  õnaliigid 
    f
  raasid: 
Nimisõna e substantiiv (asjade ja nähtuste nimetused) – substantiivifraas e noomenifraas = 
NP
Omadussõna e adjektiiv = AP (nt omadussõnafraas „väga ilus“
Tegusõna e verb (sh infiniviivid ja partitsiibid) = VP. Tegusõnafraas võib lauses tükkideks 
minna.
Määrsõna e  adverb   (Millal? Kuidas? Kus? jne). Ei pöördu ega käändu v.a kohakäänded; 
kuuluvad lauses tegusõna või omadussõna juurde. 
Arvsõna e  numeraal  = QP (1, 2, 3, 4; 1., 2., 3., 4.)
Asesõna e  pronoomen  (tema, see, meie, teie, selline, säärane)
Määrsõna e  kvantor  = QP
Abisõnad  (artikkel, pre- ja postpositsioonid e ees- ja järelsõnad, abiverbid, partiklid jm). 
PreP  ja PspP (kokku PP). PP = kaassõnafraas. 
Lauseliikmed ja nende tüüpilised väljendajad:
Alus e subjekt – NP, nimisõna (kes? mis?)
Öeldis e predikaat – VP, tegusõna (mida tegema?)
Sihitis e objekt – NP, nimisõnaline, nimetavas, omastavas või osastavas käändes, väljendab 
objekti, kellele või millele tegevus on suunatud või mis on tulemus.
Öeldistäide e predikatiiv – „olema“-verbiga. NP või AP (miski on mingisugune). Näitab mis 
või kes või missugune on alus. 
Määrus e adverbiaal – AdvP või PP – koht, aeg, viis jne. Igasugune verbi  laiend , mis pole 
sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend. 
Täiend e atribuut – AP, nimisõna  lisand või laiend („pikk mees“). 
9)   Süntaktilisi   teooriaid:   generatiivne   süntaks,    valentsiteooria ,    aktuaalne    liigendus, 
käändegrammatika, konstruktsioonigrammatika, lausetüüpide käsitlus.
1)   Generatiivne   grammatika.   Generativism   (vt   Chomsky):   süntaktilised  
transformatsioonid.
„Kevade on Lutsu  parim teos“
Siire : sh topikaliseerimine „Lutsu parim teos on Kevade“
Asendus: „See on Lutsu parim teos“; „Kevade on tma parim teos“
Lisamine: „Kas Kevade on Lutsu parim teos?“
Kõrvaldamine: Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb  „Poiss tahtis õppida lugema“
2) Valentsiteooria e sõltuvusgrammatika.
Verb + aktandid e kohustuslikud laiendid (subjekt, objekt, ...) + sirkumstandid (aeg, koht, 
viis)
3) Lause aktuaalne ( temaatiline ) liigendus, lause infostruktuur ja teema-reema
Teema – varasem informatsioon. Reema – uus informatsioon, mille lause juurde annab. 
„Jänes kepses põllul. Ta leidis sealt  porgandi . (reema). 
4) Käändegrammatika (semantilised rollid), Fillmore jt. 
Lähtutakse vaid tähendusest. 
Agent  – elus tegija  „Poiss jookseb “
Patsient  – allub tegevusele „Ma olen haige“, „Mul on raamat“
7
Kogeja (experiencer) – „Mul on külm“
Benefaktiiv – kasusaaja
Instrument  – mille abil midagi tehakse „Valgustas küünlaga käiku“
Komitatiiv – kellega koos midagi tehakse „Lähen oma sõbraga“
Lokatiiv – kohaga  seonduv , kus?
Põhjus
Allikas (source) – lähtepunkt, kust?
Temporaal
Jne
5) Konstruktsioonigrammatika (Goldberg 1995)
Süntaks kui kogum valmis lausemustreid. Lause ehitatakse verbi ümber.
Nt resultatiivkonstruktsioon „Ta pühkis laua puhtaks“, „Mis sa tast kiusad?“
6) Lausetüüpide käsitlus
Eesti lausete põhitüübid (EKG – Eesti keele grammatika)
GS – grammatiline subjekt (alus). Alus (nim, os) grammatikareeglitele vastav. 
TS – tegevussubjekt – kes tegelikult teeb.
PS – pragmaatiline  subjekt – lause alguses olev lauseliige. 
1)   Normaallaused  –   GS=TS=PS   „Ta   jookseb“   (intransitiivne),   „Ta   ehitab   maja“ 
(transitiivne), „Ta on haige“
2) Kogeja-omajalause – GS≠TS=PS „Tal on häbi“, „Talle meeldib tantsida“, „Teda huvitab 
botaanika “, „Tal on see hea raamat“
3)   Eksistentsiaallause  –   GS=TS≠PS   „Peenral   kasvavad   lilled“,   „Poisist   kasvas   mees“, 
„Väljas sajab vihma“
Võimalik, et alus ja öeldis ei ühildu. „Peenral kasvas lilli“
10)    Semantika .   Tähenduse   mõiste.   Komponent-   ja   prototüüpanalüüs.   Semantika 
põhimõisteid:   (tähendus)väli,   polüseemia,   sünonüümia,    metafoor ,   propositsioon, 
presupositsioon.
Semantika  on   õpetus   tähendusest.   Põhiidee   on   sõnade   tähenduste   uurimine,   süsteemi 
avastamine.
Tähendus  on   vastuvõtja   tõlgendusprotsessi   tulemus,   kus   vihjeteks   on   sõnumist 
identifitseeritud sõnad, muutelõpud, laused jm. Tähendus on mittemateriaalne. 
Tähendus:  1)    abstraktne :   süsteemi   tähendus;  2   )konkreetne:   kõneleja   tähendus/ kuulaja  
tähendus. 
Tähenduse uurimine: 
Komponentanalüüs
Elus
Inimen
Maskul
Täiskas
e
iinne
vanu
Inimen
0
0
e
Mees
Naine
Poiss
Tüdru
k
8
Eesel
0
0
Täkk
Mära
Puder
Demok
raatia
Esimesed viis rida – inimese kohta käiv tähendusväli. 
Palju probleeme. 
Prototüüpanalüüs
Tekkis seoses komponentanalüüsi probleemidega. Prototüüp –  default. Sõnade tähendused 
võivad omavahel kattuda, neil on keskosa e prototüüpne esindaja ja  perifeeria  (perifeeria – 
kõik prototüübi omadused ei ole õiged või ei tule esile). Nt mööbel: prototüübid –  diivan , 
laud, tool ; perifeeria – peegel , külmkapp, televiisor . 
Esitatakse   omadused,   mis   on   olulised   kategoriseeriva   inimese   puhul.   Tühistamatud   ja 
tühistatavad kategooriad. 
Semantika põhimõisteid
(Tähendus)väli – sarnaste tähenduste tervik (liiklusvahendid, värvid jne). Tähendused nagu 
paikneksid mingil väljal.
Polüseemia  –   mitmetähenduslikkus;   ühele   tähistajale   vastab   mitu   tähistatavat.   Sõna 
tähendused on üksteisega seotud (laps – järglane/mittetäiskasvanu); samas mitte „tee“, kuna 
tähendused on juhuslikult kokkulangenud. 
Sünonüümia – kahel sõnal on sarnane tähendus. Nt  pang -ämber.
Metafoor – tähenduse ülekanne. X on Y (suhtes Z). „Männi roheline  samet “, „ta on vihma 
käes“
Propositsioon  – lauses sisalduv sündmus, mis vastab millelegi maailmas. „See on hea, et 
mul on raamat“
Presupositsioon – eele, eeloletus, mis peab olema, et lause oleks tõene. „Prantsuse kuningas 
on kiilaspea “  väär presupositsioon, sest Prantsusmaal ei ole kuningat. 
11)   Pragmaatika.   Kõneakti   mõiste.   Kooperatiivsusprintsiip   ja   selle   maksiimid. 
Implikatuur .  Viisakusprintsiip .
Semantika: Mida X tähendab?
Pragmaatika: Mida X-ga öelda tahetakse?
Pragmaatika tegeleb suhtlusega, suhtlemise uurimisega. Keele tähendused.
Kõneakt – e kõnetegu,  suuline  suhtlemisprotsess, mille kõneleja sooritab rääkides. Kõneakti 
läbimisel võivad sõnumiga toimuda erakordsed muutused. Kõneakt oletab ja tõestab, et iga 
keele terviklik väljend on mingi teatud tüüpi tegu, mitte ainult info edastamine. Sooritame 
palju erinevaid kõneakte:  palve , ettepanek, küsimus, väide. Võib ka kirjalik olla. 
Implikatuuriteooria  (1960-ndad)   on   tihedalt   seotud   kõneaktiteooriaga.  Järeldus   – 
implikatuur.   „Siin   on   nii    palav “   (kuulaja   järeldab,   et   kõneleja   soovib   akna    avamist ). 
Järelduste  mehhanismid . 
Implikatuuriteooria aluseks on kooperatiivsusprintsiip ( Grice ). Ole  kooperatiivne !
1) Kvaliteedimaksiim – anna tõelist informatsiooni!
2) Kvantiteedimaksiim – anna nii palju infot kui tarvis!
3) Relevantsusmaksiim – ole  asjakohane !
4) Meetodimaksiim – ole arusaadav!
1-4 = inimsuhtluse kirjeldus Grice’i järgi.
Inimene võib suheldes  loota , et teine inimene teeb temaga koostööd. 
9
Väga teoreetiline, praktikasse  juurutamisel  vajab palju täpsustusi. 
Viisakusprintsiip  –   1980-ndatest;    minapilt    e   nägu  negatiivne   ja   positiivne    viisakus . 
Inimese sotsiaalne tervik, mitte psühholoogia valdkonda kuuluv. Positiivne nägu tahab olla 
sõber,  kuuluda  gruppi; negatiivne nägu tõrjub teisi inimesi. Viisakus – vahendite hulk, mille 
abil suhtleja näitab teadlikkust partneri näost. 
12)  Sotsiolingvistika .  Variatiivsus . Dialekt,  sotsiolekt , idiolekt. Suulise ja kirjaliku keele 
erinevus. Sotsiolingvistika laiemas ja kitsamas mõttes.
Sotsiolingvistika  uurib   empiiriliselt   keele   kasutamist   ühiskonnas.   Väga   andmetekeskne. 
Vaadeldakse keele ja ühiskonna seost. 
Variatiivsus  (kuidas erinevatel inimestel keeled erinevad)  1) geograafiline  (keel  varieerub  
vastavalt kohale –  murded ); 2) sotsiaalne (vanus, sugu, sotsiaalne klass); 3) situatsiooniline 
(stiil, formaalsus)
Keele variandid:
Dialekt  –   e   murre,   mingi   piirkonna   keelekasutus.   Murre   erineb   kirjakeelest   ja   teistest 
murretest.
Sotsiolekt – teatud sotsiaalse grupi keel. („Mina vää?“)
Idiolekt – ühe inimese konkreetne keelekasutus. 
Suuline ja kirjalik keelekasutus:
Suuline kõne on: 
ajaline, lineaarne, ühesuunaline, interaktsiooniline, kontekstist sõltuvam (deiktilisem)
intonatsioon ja pausid (mitte kirjavahemärgid), seega ikoonilisem
„lõdvem“  konstruktsioon , parandused , reformuleeringud jne
Tavaliselt vähem  formaalne
Sotsiolingvistika laiemas mõttes:
-
Kõneentnograafia,
 konversatsioonianalüüs 
(vestluse   struktuuri   avastamine, 
vooruvaheldusmehhanism). 
Keele varieerumine (stiil, sugu, sotsiaalne kuuluvus jms)
Kakskeelne  ühiskond
Praktiline sotsiolingvistika (keele  planeerimine ,  hariduspoliitika , keelepoliitika)
Sotsiolingvistika kitsamas mõttes:
-
kva
 
ntitatiivne sotsiolingvistika . Keeleüksuse varieerumise täppisanalüüs. 
13) Keelte tüpoloogiline liigitus ( morfoloogiline  ja sõnajärje tüpoloogia)
Morfoloogiline tüpoloogia:
Isoleeriv  –  ei  ole  seotud  morfeeme.   Kõik sõnad  on muutumatud, selgelt   eristatavad.   Nt 
vietnami ja hiina keel. 
Aglutineeriv – tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel, kasutatakse rohkesti seotud morfeeme, mis 
tavaliselt   liituvad   muutumatu   sõnatüvega.   Türgi   keel.   Ka   Eesti   keelt   on   nimetatud 
aglutinatiivseks, kuid tüvede mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei 
esinda siiski puhast aglutinatiivsust. 
Flekteeriv (fusiivne) – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna 
tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel. 
Polüsünteetiline (hiljem lisatud) – väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning 
nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause 
vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled. 
Sõnajärje tüpoloogia:
Liigitamise  aluseks on lausete põhisõnajärg. 
Maailma keeltes SOV 45% ja SVO 42%
10
Universaalsed  tendentsid:
VO; PREP (eessõnad); NG ( noun , genitive atr); NA (noun adjective)
OV; PSP (järelsõnad); GN (genitive atr noun); AN (adjective noun)
Eesti keeles SVO, PSP, GN, AN
14) Psühholingvistika. Keele omandamine. 
Psühholingvistika  on keele ja psüühika arengu ja seoste uurimine. Kuidas keel mõtlemist 
mõjutab?
Keele omandamise vormid:
Biheivorism : oletatakse, et laps õpib keelt nagu treenitakse teisi oskusi. Laps õpib korrates, 
imiteerides.
Nativism:  inimkeelt  pole võimalik õppida, kui  pole kaasasündinud  eeldusi. Laps  hakkab 
endale ise keelereegleid genereerima, see on ta  loomuses .
Kognitivism: laps omandab keele muude kognitiivsete e tunnetuslike oskustega koos. 
15)   Rakenduslingvistika   alasid:   teise   keele   omandamine,    arvutilingvistika    ja 
keeletehnoloogia .
Teise keele omandamine:
Täiskasvanud keeleõppija (võrreldes  emakeelt   õppiva lapsega) on neuroloogiliselt  erinev, 
oskab   lugeda   ja   kirjutada,   oskab   juba   üht   keelt,   seega    motivatsioon    on   väiksem   ja   L2 
omandatakse läbi L1 prisma, on silmitsi suurema varieerumisega (palju rohkem erinevaid 
situatsioone ja teemasid), omab vähem aega, õpib tavaliselt ebaloomulikus olukorras ja omab 
harva „ema“. 
Arvuti ja keel:
-
keeletehnoloogia, spellerid, teksti ettelugejad
arvuti keeleteadlasele abiks – sõnastikud (tesaurused),  korpused
arvuti keelt mõistma – tehistintellekt
Arvutilingvistika on lingvistika haru, mis kasutab arvutit inimkeele uurimise vahendina. 
Keeletehnoloogia  on   igasugused   tehnoloogilised   lahendused,   mis   on   seotud   keelega 
(spellerid, grammatikakontrollijad jne)
16) Maailma keeled. Indo-euroopa ja soome- ugri   keelkond . Muid  suuremaid  keelkondi. 
Maailmas on erinevate arvamuste kohaselt 4000-7000 keelt, tõenäoliselt umbes 6000. 
INDOEUR
OOPA 
KEELKON
D
GERMAANI 
KEELED
Põhjagerm
aani
rootsi
norra
taani
fääri
islandi
Läänegerm
aani
inglise
11
saksa
friisi
hollandi, 
flaami
afrikaani
BALTI KEELED
leedu
läti
SLAAVI  
KEELED
Idaslaavi
vene
valgevene
ukraina
Lääneslaav
i
poola
tšehhi
slovaki
Lõunaslaav
bulgaaria
i
serbia -
horvaadi
sloveeni
makedoon
ia
ROMAANI 
KEELED
itaalia
hispaania
katalaani
portugali
prantsuse
provansi
retoromaa
ni
sardiinia
rumeenia
ladina
KREEKA
Kreeka
Vana-
Kreeka
KELDI  KEELED
iiri
gaeli
kõmri
bretooni
ARMEENIA
ALBAANIA
INDOIRAANI  
KEELED
Indoaaria 
keeled
hindi
bengali
pandžabi
marathi
12
urdu
gudžarati
bihaari
sindhi
nepali
singali
Iraani  
keeled
pärsia 
(farsi)
kurdi
puštu 
(afgaani)
UURALI  
KEELED
SAAMI    (LAPI) 
KEELED
lõunasaam
i
Umeå 
saami
Piteå 
saami
Luleå 
saami
põhjasaam
i
Inari  
saami
Kemi 
saami 
(hääbunud 
19. saj)
koltasaam
i
Akkala 
saami
Kildini 
saami
turjasaami
LÄÄNEMERESO
OME KEELED
liivi
eesti
vadja
soome
isuri  
(ingeri)
karjala
aunuse
lüüdi
vepsa
MORDVA  
KEELED
ersa
mokša
MARI 
(TŠEREMISSI) 
13
KEELED
PERMI  KEELED
udmurdi  
(vodjaki) 
permikom
i
sürjakomi
UGRI KEELED
ungari
mansi  
(voguli)
hardi  
(ostjaki) 
SAMOJEEDI 
KEELED
nganassaa
ni
eenetsi
juratsi
neenetsi
sölkupi
kamassi
matori
Gooti – Vana-Saksa kirjutatud keel, saksa keele eellane. Ülemsaksa, alamsaksa – saksa keele 
varasemad vormid. 
Sanskrit – indoiraani (indoaaria)
Korea ja  baski  keeled – isolaatkeeled
Lk. 15-48
1.  Keele mõiste. 
Keele all mõistetakse eelkõige inimese poolt kasutatavat  loomulikku keelt, mis tavaliselt 
teostub keelelise e  verbaalse  suhtlemise vormis. See võime on kõige selgem tunnus, mis 
eristab   inimest   teistest  loomaliikidest.   Inimeste    suhtlemine ,   nende   ühiskond   ja   kultuur 
sõltuvad oluliselt keelest. Kõige olulisem inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel 
ning paljud oskavad mitut keelt rääkida. Keeled on arenenud ja tekkinud loomulikul teel 
sadade   tuhandete   aastate   vältel   ja   nende   vahendid,   eelkõige   sõnavara,   on   kujunenud 
väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. 
Emakeele omandab inimene loomupäraselt, ilma õpetamiseta.
2.  Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus.
Verbaalne  suhtlus   –  Sõnaline,   keeleline.   Tähtsamad   elemendid   sõnad   ja   sõnalühendid. 
Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene suudab sõnadega 
fantaseerida, teha  nalja , olla  irooniline , valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes 
otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad.  Kõne  on  kirjaga  võrreldes primaarne. 
Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline informatsioonivahetamine. Mis 
toimub ainult siis, kui  signaal  on vastuvõtjale arusaadav. 
Mitteverbaalne suhtlus
 paralingvistilised  vahendid  -   hääle  abil   väljendadakse   eelkõige   keelelise   suhtluse 
foneetilisi elemente – häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda 
mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk  kehakeel
 ekstraverbaalsed vahendid -  Kehakeel, miimika, źestid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis 
kõnevoorude   struktureerimisel;   sõnumi   ettevalmistamise   ajal   vaatab   kõneleja   tavaliselt 
kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vatuvõtjale, tema reaktsioone jälgides saab kõneleja 
teavet sõnumi vastuvõtmise ja arusaadavuse
3.  Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi  avatus ).
keel on süsteem, millel on kindel struktuur
keele kaks põhilist allsüsteemi on häälikute süsteem ja tähenduste süsteem
14
loomulik keel on sümboliline ja koosneb sümbolitest ja nende ühenditest; keelelise sümboli 
põhijuhtum on tavaline sõna.
Keele   sümbolilisus  –   loomulik   keel   on   sümboliline,see   koosneb   sümbolitest   ja   nende 
ühenditest. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks hobune, mis lihtsal viisil 
näitlikustab tähenduse ja heli seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h 
o b u n e,mis on sõna materiaalseteks  ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline 
olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa  ulatuslikust  süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi 
sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol 
viitab  (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda 
skeemil   esindab   hobuse   pilt.Sümboli   tähenduse   ja   vormi   suhe   on   konventsionaalne   ehk 
kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul  kokkuleppel, või  tegelikult  on selline 
kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast.
  Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse  referentidesse  ja  teiselt  poolt tähendusse on 
arbitraarne  ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille 
vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on  ikoonid  ja indeksid.Ikoonid 
on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on 
põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga.
Keele   allsüsteemid  -    loomulikud    keeled   kujutavad   endast   süsteeme.   Keeltes   on   olemas 
korduvad   nähtuste   vahelised    korrelatsioonid ,   reeglipärasused,   mis   on   omandatavad   ja 
järelikult   ka   kirjeldatavad.   Keel   ei   ole    jagamatu    süsteem,   vaid   mitmetasandiline 
( mitmekihiline )   eriti    kompleksne    ja   paindlik   süsteem.   Sellel   on   allsüsteemid,mis   on 
omavahel   mitmesugustes.   Keele   allsüsteemi   all   mõeldakse   nähtuste   hulka,   mis   koosneb 
sellele   iseloomulikest   põhiüksustest   ja   nende    omavahelistest    suhetest.   Üksused   ja   nende 
omavahelised    suhted   moodustavad   allsüsteemi   struktuuri.Põhilisi   allsüsteeme   on   viis. 
/tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e  leksikon , süntaks e  lauseehitus , morfoloogia ehk 
uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/
Suulises   keeles   antakse   tähendusi   edasi   häälikuliste   sümbolite   ja   nendega   seostuva 
mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on seega kaks selget allsüsteemi. 
Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes 
allsüsteemis   võivad   olla   ühed   ja   samad   üksused   kuuluda   erinevatesse   allsüsteemidesse. 
Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on 
olemas materiaalne  fonoloogiline  vorm.
Semantika Süntaks  Leksikon  Morfoloogia   Fonoloogia      abstraktsus
Keelesüsteemi avatus - suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas 
märkide   arv  nendes   on   piiratud   või   mitte.   Suletud   süsteem   koosneb   piiratud   (sageli 
väikestest) arvust märkidest. Igale tähendusele või funktsioonile vastab sama vorm, märgid 
ei mõjuta üksteise tähendust ega ka kogu sõnumi tähendust juhul, kui on kasutatud nende 
ühendeid. Uusi märke suletud süsteemidesse kuigi lihtsalt ei teki. Ainult loomulikud keeled 
on   avatud   süsteemid   selle   mõiste   kitsamas   tähenduses.   Neis   on   palju   isegi   süsteemi 
kuuluvaid   põhimärke   -   sõnu,   mida   vajadusel   veel   juurde   tekib   või   tekitatakse.   Avatud 
süsteemi tähtis omadus no  loovus . Uusi märke võib moodustada vastavalt vajadusele. See on 
võimalik sellepärast, et grammatika morfoloogiaosa teatud  tuletus - ja ühendamisvahendid on 
produktiivsed .   Kategoriseerimise   prototüüpsus   ja   kategooriate   vaheliste   piiride   hägususe 
lubatavus suurendavad keele tähendussüsteemi avatust. Need annavad võimaluse rakendada 
sõnade tähendusi üha uute juhtude kirjeldamiseks, näiteks arvutisõnavara tarbeks kasutusse 
võetus hiir,  padi . Oluline semantiline  mehhanism  on metafoorsus, mis suurendab loomuliku 
keele väljendusjõudu.
4.   Keeleuniversaalid . (Kas on universaalseid omadusi keeltes ?)
Teistsugune lähenemine lingvistiliste universaalide ehk keelte võimalike ühiste omaduste ja 
struktuuride uurimisele on  empiiriline  keeletüpoloogiline võrdlus. Kõiki keele allsüsteeme 
on sellest vaatepunktist uuritud,  materjaliks  kümnete mõnikord isegi sadade keelte andmed. 
Nii paljude keelte hoolikas analüüs samu mõisteid ja  meetodeid  rakendades on raske  ja 
aeganõudev ülesanne. Kuigi analüüsitakse teatud nähtuse  esinemist  sadades keeltes, on see 
siiski   üpriski   väike   osa   maailma   viiest-kuuest   tuhandest   keelest.   Niisiis    on   kõik   väited 
universaalsuse   kohta   igal   juhul   esialgsed.  Sellest   hoolimata   on   sel   alal   saavutatud 
märkimisväärseid tulemusi. Keeletüpoloogilise lähenemisviisi rajaja on Joseph H. Greenberg  
teoses   käsitletakse   eelkõige   universaalide   uurimise   metodoloogiat   ning   fonoloogia   , 
morfoloogia   ja   süntaksi   universaale.     Implikatiivsed   ja   mitteimplikatiivsed   universaalid. 
15
Üldistused võivad olla eranditud - sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega (nt 
oraalsete vokaalide esinemine) vastandiks on universaalne  tendents , mis lubab mõningaid 
erandeid.  Suhteliselt  universaalne  on see, et  keelte normaalses  põhisõnajärjes on subjekt 
enne objekti.  Erandiks  on siiski näiteks Madagaskaril räägitav malagassi keel, mille tavaline 
sõnajärg on - Ostis lambi isa.
implikatiivsed universaalid – omadus b võib esineda keeles ainult sellel  eeldusel , et keeles 
on ka omadus a
mitteimplikatiivsed – kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (nt 
et kõigis keeltes on oraalseid vokaale)
absoluutsed – üldistused võivad olla ka eranditud (nt oraalsete vokaalide esinemine)
universaalne tendents – lubab mingeid erandeid
5.  Sotsiaalkultuuriline ja bioloogilis- kognitiivne  aspekt keeles. 
S
  otsiaalkultuuriline  asp
 
ekt keeles 
Keeleline  suhtlus on  inimese   sotsialiseerumise    e  ühiskonna liikmeks  saamise  tähtsamaid 
vahendeid. Laps õpib läbi keelemängu - sotsiaalne käitumine, kus läbi keele teadvustatakse 
käitumist - palumine, tänamine, küsimine. In on sotsiaalne olend, kelle elu suunavad mitmed 
ühiskonna normisüsteemid, tähtsaim  neist  on keel. Keelelise normi  rikkumine  raskendab 
sõnumist   arusaamist.   Keelel   on   oluline   osa   ka   inimese   identiteedi   kujunemisel   nt   nimi. 
Keelevõime ei  ole seostatav mingi  konkreetse  piirkonnaga  ajus. Igal  in on olemas tema 
esimese   keele   hääldamisharjumused,   sõnad,   tähendused   mis   on   ajus   alaliselt    esindatud . 
Loomulikul   keelel   on   üldistusvõime   –   in   teavadvuses   on   sadu   tuhandeid   sõnu   ,   kuid 
kasutavad vaid kümnendikku neist aktiivselt.
 keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise – rühma liikmeks saamise – tähtsamaid 
vahendeid ja väliseid tunnuseid
 t ähtsaim   normisüsteem   on   igapäevases   elus   kasutatav  suuline   keel;   normid   on 
teadvustamata  käitumisjuhised
kultuurilised nähtused on nt kombed, harju-mused, uskumused jne

paljud klt-se käitumise vormid eeldvad loomulikku keelt, nad väljenduvad loomuliku 
keele kaudu
 keelel on tähtis osa ka indiviidi identiteedi paljude parameetrite kujunemisel; eesti keele 
saamine   rahvuskeeleks   ja   sellena   püsimine   on   hea   näide   keele   tähendusest   rahvuse 
indentiteedile.    Etniline     identiteet    ehk   teatud   rahvarühma   kokkukuuluvus-tunne   põhineb 
oluliselt vastava keele valdamisel. Kes ei valda keelt, on võõras.
 keelest on saanud inimese mälupikendus – kollektiivne mälu, millesse kasulik info on 
kodeeritud eelkõige sõnade ja nende tähendustena
 keeleline suhtlus ja keelesüsteem on andnud inimkonna vaimsele ja sotsiaalsele arengule 
uued proportsioonid – vabaduse.
Bioloogilis-kognitiivne aspekt keeles
kognitiivne – teadmisega  seotud 
ajustruktuurid ja –protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja kognitiivseks 
eelduseks
Lk 292-318
6.  Maailma keeled, nende liigitamise põhimõtted.
Keeli   on  klassifitseeritud   tüpoloogiliselt   struktuuritüüpidesse   ja  genealoogiliselt   vastavalt 
sugulus -   ja   pärinemissuhtele.   Arvamused   maailma   keeltest   jäävad   üldiselt   4000   –   7000 
vahele. Keelte täpse arvu kindlaksmääramine on võimatu, kuna ei ole olemas ühest keele 
definitsiooni. Keeli  võib võrrelda erinevatest  perspektiividest  ja eri   vajadustest   lähtuvalt. 
Lingvistikas on olulised nii tüpoloogiline kui ka  genealoogiline  liigitus. 
Tüpoloogilise   liigituse   eesmärgiks   on   selgitada   keelte   struktuuri   võrdlemise   teel,   kas 
maailma   tuhandeid   keeli   võiks   jagada   üldisemateks   keeletüüpideks.  Genealoogilise  e 
geneetilise  liigituse  puhul   on   tegemist   keelte   sugulus-   ja   põlvnemissuhteid   käsitleva 
16
lingvistika   valdkonnaga.   Meetodi   olulisim   osa   on   sugulaskeelte   häälikulise   arengu   e 
häälikuloo väljaselgitamine. Kasutatakse keelepuusid. 
Indoeuroopa   keeli on umbes 150. nimetuse on nad saanud oma muistse leviku järgi: see 
ulatus Põhja- Indiast  Euroopani.
 Indoeuroopa keelkonna  olulisemad keelerühmad on: 
 germaani  (rootsi,   norra,   taani,   fääri,   islandi,   inglise,   saksa,   friisi,   hollandi,   flaami, 
afrikaani), 
 balti (leedu, läti), 
 slaavi  (vene,   valgevene,   ukraina,   poola,    tsehhi ,   šlovaki,   bulgaaria,   serbia-horvaadi, 
sloveeni,  makedoonia ), 
 keldi (iiri, gaeli, kõmri, bretooni), 
 romaani  (itaalia,    hispaania ,   katalaani,   portugali,   prantsuse,   provansi,   retoromansi, 
sardiinia, rumeenia), 
kreeka, 
 albaania, 

armeenia (need kolm ei kuulu rühmadesse) ja 
 indoiraani e iraani ja india (hindi, bengali, pandžabi, marathi, urdu, gudžarati, bihaari, 
sindhi, nepali, singali, pärsia, kurdi, puštu/afgaani/) keeled. 
Uurali keeled on  : 
 saami  (lapi) keel (lõunasaami, Umea s, Pitea s,  Lulea  s, põjasaami, Inari s, Kemi s, 
koltasaami, Akkala s, Kildini s, turjasaami), 
 läänemeresoome  keeled (liivi, eesti, vadja, soome isuri/ingeri, karjala, aunuse, lüüdi, 
vepsa), 
 mordva keeled (ersa, mokša), 
 mari/tšeremissi keeled, 
 permi keeled (udmurdi, permikomi, sürjakomi), 
 ugri keeled (ungari, mansi/voguli, handi /ostjaki), 
 samojeedi keeled (nganassaani/tavgi, eenetsi/jenisseisamojeedi, juratsi, neenetsi/juraki, 
sölkupi/ostjakisamojeedi, kamassi, matoori). 
Euraasias räägitakse:
 türgi  (türgi,   aserbaidzaani,   turkmeeni,    usbeki ,   uiguuri,   kirgiisi,   kasahhi,   baškiiri, 
jakuudi), 
 mongoli (mongoli e halka, burjaadi), 
 tunguusi (mandžu), 
  kaukaasia  (abhasi, kabardi-tšerkessi, adõgee, tšetšeeni, dagestani), 
 kartveli e Lõuna-Kaukaasia ( gruusia ), 
 hiina-tiibeti (hiina, tiibeti- birma ), 
 tai (tai, lao), 
 draviidi (telugu, tamili, kannada, malajalmi), 
 moni-khmeeri  (khmeeri)  ja  ainu keeli.   Isolaadid   on  näiteks  baski, jaapani,  korea, 
sumeri ja burušaski keeled. Aafrika, ameerika,  austraalia  ja okeaania.
7.  Pidžin- ja kreoolkeeled.
Pidžinkeeled on keelekontaktide kaudu tekkinud segakeeled, milles sõnu ja konstruktsioone 
võetakse eri lähtekeeltest, eriti siiski palju võõrvallutajate keelest. Tekib siis, kui kolooniate 
põlisasukad   tahavad   suhelda   võõrvallutajate   keeles   ning   lihtsustavad   seda   ja   laenavad 
sellesse oma emakeele sõnu ja konstruktsioone. Pidžinkeele kasutusalad  laienevad  ja see 
hakkab    muutuma    iseseisvaks    keeleks    –   kreoolkeeleks.   Kreoolkeel   on   pidžinkeel,   mida 
mõned lapsed õpivad esimese keelena. Paljud kreoolkeeled põhinevad Euroopa, eriti inglise 
ja  prantsue   keelel. Paljudes maades  on kreoolkeeled  saanud  olulise staatuse  ka kirjaliku 
suhtlusvahendina.
17
8.   Viipekeeled .
Viipekeeli kasutavad inimesed, kelle kuulmisaju ei funktsioneeri normaalselt. Kui  kuulmist  
ei ole võimalik kasutada kõne mõistmiseks, siis on tegu kurtusega. Kurt ei saa suulist keelt 
omandada,   sest   näeb   ainult   huulte   liikumist   ja   näoilmeid.    Kurdil    on    samasugune  
kaasasündinud  bioloogilis-kognitiivne  keelevõime  kui   kuuljalgi,   niisis on  kurdi  loomulik 
esimene keel   viipekeel . Viipekeeled  on žestilis-visuaalsed ja seetõttu oma põhiolemuselt 
teistsugused kui vokaalsusel põhinevad keeled. Viipleja toodab teate žestide, ilmete, asendi 
ja sellega seotud liigutuste abil. Vastuvõtja tõlgendab valguslainetena edasikanduvat teadet 
nägemismeele   abil.    Viipekeele    olulisim   vorm   on   loomulik   keel.   Pole   olemas   ühte 
universaalset viipekeelt. 
9.  Ühiskonna  mitmekeelsus .
Mitmekeelsus   võib   realiseeruda   nii   üksikisiku,   ühiskonna   kui   ka   riigi   tasandil.   Kaks 
suuremat ja tugevamat keelt on mandariini ja inglise keel. Hiina murdeid kõneleb kokku 
viiendik inimkonnast. Mandariini keel on ametlik  kolmes  riigis, jüe keel kahes. Inglise keel 
on ametlik koguni 50 riigis ning seda keelt õpitakse võõrkeelena rohkem kui ühtki teist keelt. 
Ülemaailmse tähtsusega on ka prantsuse,  araabia  ja hiina keel. Väga laialt levinud on ka 
saksa ja hindi ja türgi keel. Tavaliselt on riigil üks  riigikeel . Ametlikult kakskeelseid riike on 
35, kolmkeelseid 3, nelikeelseid 2.
18

Document Outline

• Lk. 15-48