HÄÄLDUSVEAD. RÕHK. KÕNETAKT. PALATALISATSIOON. SILBI EHITUS. SÕNAVÄLDE. TÖÖLEHT HARJUTAMISEKS. Hääldusvead Kui võõrsõna algab g, b või d-ga, siis tuleb neid häälikuid hääldada helitult. Poolheliliselt häälduvad g, b, d ainult heliliste häälikute vahel. Häälikuühendit hv (kohv, lehv) asemel hääldatakse sageli ekslikult f-ga. Nud-kesksõna tunnuse lühenenult hääldamine (lugend, vaadand) on stiililt kõnekeelne. Sõnaalguline jä esineb vaid sõnades jätkama, jätkuma, jänn ja jändama. Sõnu lüüa, müüa, süüa tuleks hääldada üi. Ainuke häälik, milles võib sõna alguss hääldamata jätta on h. Rõhk. Kõnetakt RÕHK-rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus. Rõhk muudab kõne rütmilisemaks. Rõhulisele silbile järgneb tavaliselt 1-2 rõhutut silpi. KÕNETAKT-see on rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Kõnetakt ÜHESILBILISED KAHESILBILISED ...
KORDAMINE ARVESTUSTÖÖKS TEOORIA 1. mõisted - foneetika: keele häälikuline ehitus (haalikute moodustamine, tajumine) fonoloogia: häälikute käitumine ? palatalisatsioon: peenendamine võõrhäälikud: häälikud, mis esinevad võõrsõnades - f;s;... võõrtähed: esinevad võõrsõnades ( f,s, c,q,z,n,y,x, z) fonotaktika: häälikute kombineerumise reeglistik ( ühes silbis max. 2 täishäälikut; silbi algul tavaliselt 1 kaashäälik; ei esine häälikujärjendit JI ; rõhutus silbis a,e,i,o,u. sünonüüm:samatähenduslik sõna ( kass- kiisu) polüseemia: mitmetähenduslikkus ( ühel sõnal mitu teineteisega tihedalt seotud tähendust : keel - organ, õppeaine, pillikeel ) homonüümia: samakõlalisus ( mitme keelemärgi e. tähistaja häälikuline kokkulangevus - kuum tee/pikk tee/ ära tee ! ) keelkond: ühte keelepuusse kuuluvad keeled moodustavad keelkonna onomatopoeetiline väljend: keelesugulus: rühm keeli on ajaloolise arengu tulemusel kujunenud ühest algkeelest, mida räägiti...
suur osa Järvamaa murrakuid (nt JMd, Ann, Koe, Pee). Tuad, lueb, süed, teud, kautab, autu, aama, lääma, oln 'olnud', padja 'padi', pailu 'palju', pa'lk, jäneksed, juuksed Kirderanniku murderühm Kirderanniku murdel puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes. Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega. Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega. · Vältevaheldus puudub · Palatalisatsioon vähene · Lõpu- ja sisekadu piiratud · Vokaalharmoonia · Je- või lõputa illatiiv (sisseütlev) · Isi- või iksi- konditsionaal Kirderannikumurde tähtsamaid uuendusi · Tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni 'pojani' · Analoogilised da-infinitiiivi tunnused: jättädä · Topeltmitmus: kanudel 'kanadel' · Analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid · Iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme
murrakud) Kirderanniku murderühm · Puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes · Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega · Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega Kirderanniku ja keskmurde erinevused Vältevaheldus puudub Vältevaheldus Palatalisatsioon vähene Palatalisatsioon Lõpu- ja sisekadu piiratud Lõpu- ja sisekadu järjekindel Vokaalharmoonia Vokaalharmoonia taandunud Je- või lõputa illatiiv Sse-illatiiv Kodoje, alevi, hamba Kodusse, alevisse, hambasse Isi- või iksi- konditsionaal Ksi- konditsionaal Jäisin, jäiksin jääksin RANNAMURRE ehk RANNIKUMURRE See on mingil määral pooleks löödud
suhteliselt eespoolne, hääldusintensiivsuse poolest keskmine. Aktsent võõrkeele kõnelemisel avalduv emakeele hääldusaluse mõju. g,b,d,s häälduvad eesti keeles helitult. Vaid heliliste häälikute vahel on nad poolhelilised. Häälikut f tuleb hääldada vaid sõnades, mille kirjapildis ta esineb. Sõnades süüa, lüüa, müüa, tuleb häälikujärjendit üü hääldada üi. Sõnaalguline jä-on sõnades jätkama, jätkuma, jänn JA jändama. Rõhk, välde, palatalisatsioon. Rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus, mis avaldub sõna teatud silpide hääldamisel. Rõhu põhiülessanne on muuta kõne rütmiliseks. Eesti keeles on sõnarõhk tavaliselt esimesel silbil. Kõnetakt Rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Eestikeeles on kõnetakte kolme liiki ühe(kass)-, kahe(rau-da)-ja kolmesilbilised(ki-ri-kus). Ühesilbilised kõnetaktid on alati kolmandas vältes. Kõnetakt Välde Näited
o padja ‘padi’, ladva ‘latv’; o pailu ‘palju’, pailk; o jäneksed, juuksed- KIRDERANNIKU MURDERÜHM Puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes. Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega. Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega. Kirderanniku murded Keskmurre vältevaheldus puudub: vältevaheldus: seppä: R sebad, K seppad sepp: sepad palatalisatsioon vähene: palatalisatsioon: palk: palki pal´k: pal´gi lõpu- ja sisekadu piiratud: lõpu- ja sisekadu järjekindel: seppä, tüttäred sepp, tütred vokaalharmoonia vokaalharmoonia taandunud je- või lõputa illatiiv: sse-illatiiv: kodoje, alevi, hamba kodusse, alevisse, hambasse isi- või iksi-konditsionaal: ksi-konditsionaal:
FONEETIKA KONSPEKT Kõneaktil on 9 faasi, need jagunevad Rääkija faasid e. kõnemoodustus: - mõte - keeleline vorm - närvisignaalid - häälduselundite tegevus e. artikulatoorne foneetika (uurib, kuidas häälikut hääldatakse, missugune kõneorgani asend on aluseks ühele või teisele häälikule) õhuosakeste võnkumine e. helilained e. akustiline foneetika (häälikute materiaalne olemus e. õhuvõngete füüsikaline struktuur, mis häälikut õhus edasi kannavad; häälikute tajumine missugused hääliku akustilised tunnused on tajumise seisukohalt olulisemad ja kuidas mõjuvad naaberhäälikud hääliku äratundmisele, ka tajufoneetika e. pertseptiivne foneetika) Kuulaja faasid e. kõnetuvastus: - kõrva tegevus e. auditiivne foneetika - närvisignaalid - keeleline vorm - mõte. Kõik kolm suurt foneetika alljaotust püüavad selgitada hääldamisliigutuste, akustiliste tunnus...
· Hääldamisel moodustatkse õhu kopsudest väljumisele takistus 9. Konsonantide liigitus! · Sulghäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel on õhutakistus täielik Nt: k, p, t, g, b, d · Ahtushäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel õhutakistus on osaline · Ninahäälikud- m ja n 10. Foneetika e häälikuõpetuse mõiste! Foneetika e häälikuõpetus- teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi 11. Palatalisatsioon e peenendus! · Eesti keeles esineb palatalisatsioon rõhulise vokaali järel, kui järgmises silbis on i. · Palatalisatsioon esineb eesti keeles selliste häälikute puhul: l, n, s, t, d · Nt: kann- anum, kann- mänguasi; kas- küsimus, kass-loom; patt- pahe, patt- viigiseis 12. Silbi mõiste, osad ja liigid! · Silp- väikseim kõnes esiev hääldusüksus · Silbi tähtsaim osa on silbituum, silbituumaks on täishäälik või
Kokku-lahku kirjutamine sõltub traditsioonist 1)Arvude kirjutamine sõnadena. · Kokku: kümned, teistkümned, sajad. · Lahku: ühelised, tuhanded, miljonid 2)Omadussõnad (-ne,-line) Nt: 5-aastane, kuuekuune, viieaastane, kahekümne viie aastane 3)Kohanimed Nt: Kitsas tänav, Kesktänav Murded allkeel ehk kohakeel. On seotud mingi osaga riigist. Jagunemine: 1)Kirde-ranniku murre (Ida-Eesti) Soome mõjutus Puudub palatalisatsioon (pehmendamine) Puudub vältevaheldus (häälikupikkus ei muutu) Puudub sise- või lõpukadu. Nt:raudne-> raudane Säilinud vokaalharmoonia. Nt: nädal->nädälä 2)Põhja-Eesti murre: · Keskmurre (Kest-Eesti) Pikad täishäälikud on kaksiktäishäälikud (diftongid) Nt:saapad soapad S->ks
madalad vokaalid ä a Diftongid. Kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Diftongi esikomponendiks võib olla mis tahes vokaal, nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel, käima, köis, süit, järelkomponendiks i, e, a, o, u, nt lai, soe, vead, teod, au. Konsonandid. Moodustuskoha järgi jagunevad konsonandid vastavalt sellele, missuguses suu osas nende hääldamisel takistus moodustatakse. Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon ehk peenendus. Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi, võrreldes palataliseerimata vastega, vrd nt sõnu palk (omastav palga) ja palk (omastav palgi). Eesti keele õigekiri ei kajasta palatalisatsiooni. Foneetilises ja fonoloogilises kirjas tähistab peenendust püstkriips tähe kohal või kõrval: n´, l´. Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l´, n´, s´, t´. See, et tegemist on foneemidega, mitte ühe
· Helilisusassimilatsioon · Huulassimilatsioon · Nasaalassimilatsioon · Dissimilatsioon on sõnas kahe lähestikku asetseva samasuguse või sarnase hääliku erisuguseks muutumine (näiteks koridor ~ kalidor, ) · Siirdehäälikud - kahe konsonandi vahele võidakse hääldada üks lisa vokaal või consonant nt Hiiumaalt pärit võib hääldada lehm _ lehem · Metatees häälikute v häälikuühendite kohavahetus sõnas või sõnaühendis nt praegu _ paergu 12. Mis on palatalisatsioon (tooge näiteid)? Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon e peenendus nt kas (küsisõna), kas_s · Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi nt palk (omastav palga) ja pal_k (omastav palgi). Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l', n', s', t' Eesti keele õigekirjas ei tähistata palatalisatsiooni, sõnastikus tähistataksent pal'k, kas'k 13. Missugused on kõne prosoodilised tunnused?
17 Kirjakeel riigis üldkasutatav korrastatud keelevorm Murdekeel teatud piirkonna eripärane keelekuju Aduma aru saama; almus armuand; asine hinnatav, tähtis; hajuma laiali valguma; heituma kartma hakkama; hubane koduselt mugav; hubisema võbisema; hulpima vees õõtsuma; hõikama (hõikega) kutsuma; irduma eralduma; kulles konnapoeg; kümblema suplema; lõngus ekstavagantselt riietatud; läitma süütama; mainima esile tooma; nugiline - teiste organismide kulul elav olend; orb vanemateta laps; pälvima midagi ära teenima; remmelgas puukujuline paju; räämas määrdunud; siug uss, madu; susi hunt; vagel ussike, tõuk; valla lahti, avatuks; õnar lohk, süvend 18 Kirderannikumurre sõnadel puudub palatalisatsioon, puudub vältevaheldus. Paiguti puudub sise- ja isegi lõpukadu ning on säilinud vokaalharmoonia. Erinevad ainsuse ja mitmuse osastavad vormid. P-Eesti murderühm jaguneb neljaks: 1) Saarte...
häälekurrud ei võngu: /k p t t´ s s h f/ 26. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles on 17 konsonantfoneemi. Probleemid: 1) eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus (on võimalik rääkida nõrkadest ja tugevatest konsonantfoneemidest) 2) võõrtähed s ja z (nt ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja z) 3) palatalisatsioon 4) frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 27. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? On nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. Ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, juhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks. Sõna hoolikalt hääldatud variand on täisvorm ehk täishääldus. 28. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Assimilatsioon on
Keelte võrdlus Eesti keel ja vene keel Eesti keel Vene keel Tähtede arv tähestikus 32 33 Vokaalid 9 (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü ) 10 (, , , , , , , , , ) Konsonandid 17 (h, j, k, l, m, n, n, p, r, s, s, s, 22 (b, c, d, f, g, h, j, k, l, m, n, p, t, v ) q, r, s, s, z, z, t, v, w) Häälikuline väljendus 0 2 (, ) puudub Käänete arv 14 6 Rõhk Pearõhk ja kaasrõhk Ainult üks rõhk Sooline vahetegemine Puudub Kolm sugu: mees-, nais- ja kesksugu Sõnamoodustus L...
Kohamurded ja dialektoloogia. Kohamurded samas maakonnas elavate inimeste ühine keel. Erinev leksikaalselt, grammatiliselt, fonoloogiliselt teistest kohamurretest. Inimesed teadvustavad end rühmana ja murret rühmasisese keelena, mis neid teistest eristab. Selle põhjuseks on, et lähestikku elavad inimesed suhtlevad rohkem kui teised ning peredes elab mitme põlvkonna inimesi, mis loob ajalise püsivuse. Dialektoloogia ehk keelegeograafia meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, mis tekkis 19. saj kui lingvistikas valitses võrdlev-ajalooline meetod, mis väitis, et keel muutub rangelt häälikumuutuste reeglite alusel. D tekkis , et testida hüpoteesi häälikumuutuste regulaarsuse kohta.D leidis, et tegelik keel on väga varieeruv ja muutused pole reeglipärased. D eraldus kiirelt võrdlev-ajaloolisest meetodist ja hakkas liikuma enda teed mööda. D tippaeg oli 20 saj essa pool. Siis keskenduti linnadialektoloogiale ja sotsiolingvistikale. ...
nõukogude aeg, üleilmastumise aeg. 2. Eesti keele foneetika (häälikusüsteemid): · Eesti keeles on 20 konsonanti ja 9 vokaali. · Konsonandid omakorda jagunevad sulghäälikuteks (k, p, t, g, b, d) ja ahtushäälikuteks (h, j, l, r, s, f, v + ninahäälikud n ja m). · Samuti jagunevad häälikud helilisteks häälikuteks, mille hääldamise korral on tunda häälepaelte vibreerimist ja helituteks häälikuteks. · Palatalisatsioon on konsonandi peenendus (see on häälikute ,,pehmemalt" hääldamine). Nt: kunn, kass, suss jne. · Prosoodias (kõnelõikude nähtustes) on oluline: intonatsioon kõnemeloodia (kuidas muuta heli kõrgust küsimuse, hüüdlause ja jutustava lause korral), rõhk sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati
soodustasid sel moel keele integreerumist, keelelist liitumist. Samas lahutasid need uuendid Eesti murdeid teistest hõimumurretest, mis säilitasid enamasti nende nähtuste puhul varasema olukorra. Mitmed uuendid ei ulatunud kirderannikumurdesse, mis püsis lõunanaabritest suhteliselt omaette ja säilitas soome murretele lähedase ehituse. Olulisimad hääliku-uuendid, mis hõlmasid nii maamurret kui Ugala murret olid näiteks kaashäälikute regressiivne palatalisatsioon, laadivahelduse ja vältevahelduse tekkimine. Murrangulised uuendused Eesti ala häälikuehituses põhjustasid suuri muutusi sõnade morfoloogias. Kadus senine käänamise ja pööramise alus sõnade jagunemine ühe- ja kahetüvelisteks. Muutus ka suur osa vormistikust. Enamik käändelõppe sai mõnevõrra 5 muutunud häälikkuju, mitmeid teisenemisi on olnud ka verbi tunnustes ja lõppudes. Tekkis uus
Keskmine vokaalide arv 9, vähim 3, enim 46 Rääkimist võimaldab vokaalide ja konsonantide vaheldumine Eesti keeles 20 konsonanti, 9 vokaali Inglise k 25 konsonanti, 6 vokaali, vene k 32 kons, 6 vok Konsonandid Hääldamisel 3 häälduselementi: Moodustusviis (mil määral õhu liikumine takistatud) Moodustuskoht (koht, kus sulg või ahtus tekitatakse) Helilisus (kas häälepaelad vibreerivad või ei) + häälduse peenendamine palatalisatsioon (l,n,s,t) Eesti keele konsonandid huuled hambad Hamba Kõva Pehme kõri sombud suulagi suulagi klusiilid p, b t, d k, g frikatiivid f, v s, z s, z h nasaalid m n liikvidad r l
omandavad esimese keelena) Genealoogiline liigitus • Keelte sugulus – ja põlvnemissuhted • Keelepuud • Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille ühist algupära on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada, st mis on pärit samast algkeelest. • Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud sugulaskeeli, nt baski keel ja korea keel 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf
hääldamisel jaguneb kahte silpi) nasaalide (ninahäälikute) liikvidate (sulahäälik) järel, nt kenelette "kõnelda, rääkida", parantte "parandada", ütteltti "üteldi". · Konsonantide epenteetilise (hääliku tekkimine sõna sees) palatalisatsiooni tõttu hääldub selge i tüvekonsonantide ette i- ja mõnede e- tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits "laps", näin "ema", äit "isa". Selline palatalisatsioon ühendab Mulgit Tartu murdega ja erineb Võru palatalisatsioonist. Kui aga tüve i või e on säilinud, ei ole palatalisatsiooni üldse, nt latse "lapse", nänni "ema(om)", ätti "isa (om)". Morfoloogia · Iidvana taustaga on konstruktsioon, milles käskiv kõneviis keeldkõnes on põhiverbi vormid da-infinitiivi kujulised: ärä minnä "ära mine", ärä süvvä "ära söö", ära nartta "ära naera". Mulgi rahvaluules on nende verbivormide
Sarnastumine. Üks häälik lähendab teise hääliku laadi oma laadile. 28. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid! Ulatuse (täielik muld-mulla ja osaline a lumd-lund), suuna (progressiivne ja regressiivne) ja kauguse (lähiassimilatsioon ja kaugassimilatsioon) alusel. Foneetiliste omaduste põhjal: Häälduskoha a: kahe hääliku häälduskohad lähenevad soon pää: sompa, huulassimilatsioon, palatalisatsioon, velarisatsioon. hääldusviisi a (frikatiivistumine - lihtsalt, nasalisatsioon onu), helilisusassimilatsioon. Assimilatsioon kahe sõna piiril: Sandhi: eesti klusiilide tugevuse muutumine, liesoon: eelmise sõna lõpp läheb järgmise sõna algusesse: hea tööd, elisioon: vokaalide kadu kahe sõna piiril: rehe all- rehal, Kao asukoha järgi sõnas: aferees: alguskadu: kleit-leit, sünkoop e sisekadu: läinud- läind, apokoop: lõpukadu matala madal. 29
nõukogude aeg, üleilmastumise aeg). · Eesti keele foneetika (häälikusüsteemid): 1. Eesti keeles on 20 konsonanti ja 9 vokaali. 2. Konsonandid omakorda jagunevad sulghäälikuteks (k, p, t, g, b, d) ja ahtushäälikuteks (h, j, l, r, s, f, v + ninahäälikud n ja m). 3. Samuti jagunevad häälikud helilisteks häälikuteks, mille hääldamise korral on tunda häälepaelte vibreerimist ja helituteks häälikuteks. 4. Palatalisatsioon on konsonandi peenendus (see on häälikute ,,pehmemalt" hääldamine). Nt: kunn, kass, suss jne. 5. Prosoodias (kõnelõikude nähused) on oluline: intonatsioon kõnemeloodia (kuidas muuta heli kõrgust küsimuse, hüüdlause ja jutustava lause korral), rõhk sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati
parandatud trükk, I köide 1925, II köide 1930, III köide 1937. Tähtsus: tollal veel ebaühtlase kirjakeele ühtlustaja ja stabiliseerija; kirjekeele arendaja rohke sõnaloomega. Koostaja J.V Veski, abiks I köite juures Elmar Muuk, II ja III köite juures Helmut Pürklop. Võrreldes eelnevaga rohkesti oskussõnavara, oskussõnad on saanud erialamärgendid. On seletatud ka vähemtuntud sõnu. Lisatud on ka ortoeepia andmed välde ja palatalisatsioon. 3. Väike õigekeelsus-sõnaraamat (Elamr Muuk 1946). Käepärane õigekeelsus sõnaraamat endiselt puudus ning Muugile tehti ettepanek koostada väike sõnaraamat. Võrreldes Veski akadeemilise sõnaraamatuga, oli see väike ja praktiline, mis sai rahva seas kiiresti populaarseks. See on tähestikulise järjestusega sõnaraamat, märksõnade arv jääb alla 40 000. Erinevalt EÕSist on märgitus mitte hääliku-, vaid silbivälde. Palatalisatsioon on märgitud.
beez, drazee, loozi, sarzi Ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja z s esineb (nagu tugevad klusiilidki) vaid geminaadina: dusid /tussit/ geisa /keissa Palataliseeritud foneemidel / / puuduvad kirjas neile vastavad tähed Foneemide olemasolu näitavad minimaalpaarid: /kot:t/ /ko:t/, /palk:k/ /pak:k/, /kan:n/ /ka:n/, /kutsu/ /kusu/ Näiteid vormiliselt täielikult kokkulangevatest sõnadest, mille tähendust eristab vaid palatalisatsioon õlgne (laiaõlgne) õl'gne (õlgedest) Laen- ja võõrsõnade peenendamine on stabiliseerimata, nt blond, fond : om. fondi. Frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse Mõnikord käsitletakse neid sama foneemi nõrga ja tugeva allofoonina Aga pigem on siiski põhjendatud nende käsitlus kahe eraldi foneemina, nt varss farss Eesti keeles ei ole aspireeritud klusiile (kh, th, v.a lausungilõpulises positsioonis). Mida
· Kaugus: lähiassimilatsioon (kõrvuti: nt distsipliin) ja kaugassimilatsioon (pole kõrvuti) · Ulatus: osaline, täielik 29. Mis on vokaalharmoonia? Näited. Vokaalharmoonia on progressiivne kaugassimilatsioon kui esisilbis on eesvokaal, peavad ka järgsilpides olema eesvokaalid; kui esisilbis on tagavokaal, peavad ka järgsilpides olema tagavokaalid. Nt: värävä (kirde), küsüs (kihnu). 30. Mis on palatalisatsioon? Näited. Palatalisatsioon on hääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Häälikute t, l, n, s palatalisatsiooni kutsuvad esile i ja j. Palatalisatsiooni esineb hellitussõnades (poisu, kussutama), hoidjakeeles (notsu, kätu, kõtu), murdekeeles (olenevalt kohast). 31. Mis on dissimilatsioon, haploloogia ja metatees? Näited. · Dissimilatsioon häälikute eristumine. Üks häälik/silp muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele. Seda kirjapildis pole see on ainult hääldus...
Generativism (Chomsky) oli tugev suund/vool.(20 saj teine pool): Esindaja Chomsky - süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: · keel on rangelt defineeritavate reeglite süsteem · keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni · keeleõppimise võime on pärilik. 4. Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika - häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus. Foneetikat huvitab näiteks see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid kaashäälikuid ja sulghäälikuid ja vokaale ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Häälikute moodustamine (artikulatsioon), akustika (heli), häälikute taju(psühholoogia). Fonoloogia - foneetikale lähedane teadus on fonoloogia. Fonoloogia uurib häälikute struktuuri, missugused
Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma mõtteid kirja ei pannud, seda tegid tema õpilased – panid loengukonspektidest kokku raamatu. 4. Foneetika harud (artikulatoorne, akustiline ja tajufoneetika). Artikulatoorne haru kirjeldab hääliku moodustamist suus. Akustilise foneetika haru uurib helilaineid. Tajufoneetika on psühholoogiaga seotud valdkond, mis uurib, kuidas inimene kuuleb ja tajub keelt. 5. Foneetika mõisteid: diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm slaididel esinevad mõisted. Diftong - kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat - häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. Afrikaat - klusiilialgulised frikatiivid, nt pf, ts ja tf Palatalisatsioon - Peenendatus. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. Vokaalharmoonia - sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Vt lisa Jana jagatud mõistelehelt. 6
Kadus enne 1800 AD. Kuigi tänapäeva eesti kirjakeeles ühtki vokaalharmoonia juhtudest ei esine, leidub vokaalharmooniat eesti murdeis, kõige järjekindlamalt võru murdealal. Sellepärast on põhjust arvata, et vokaalharmoonia on eesti keeles vana nähtus. Seda aitavad kinnitada ka kirjakeele vanimad mälestusmärgid. Nii näib 13. saj kohanimede põhjal olevat kindel, et sel ajal esines Põhja-Eesti aladel veel vokaalharmoonia. 8. Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon? Kaashäälikute regessiivne palatalisatsioon tekkis eelmise aastatuhande esimesel poolel. Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt levis hammashäälikute ja alveolaaride (t, s, n, l, r) peenendus. Muutus toimus enne vokaali kadu sõna lõpust, arvatavasti 13. sajandil. 9. Eesti keele ajaloolised häälikukaod. Häälikukaod sõna seest 1500 AD Häälikukaod sõna alguses – aferees
KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine. Kontaktid indoeuroopa keeltega: laensõnad: alamsaksa, slaavi, vene, balti, Esimesi kirjalikke ülestähendusi: · 13
sel moel keele integreerumist, keelelist liitumist. Samas lahutasid need uuendid Eesti murdeid teistest hõimumurretest, mis säilitasid enamasti nende nähtuste puhul varasema olukorra. Mitmed uuendid ei ulatunud kirderannikumurdesse, mis püsis lõunanaabritest suhteliselt omaette ja säilitas Soome murretele lähedase ehituse. (Rätsep 2002: 16) Olulisimateks hääliku-uuendusteks olid näiteks kaashäälikute regressiivne palatalisatsioon, pikkade vokaalide lühenemine järgsilpides, laadivahelduse ja vältevahelduse tekkimine. (Rätsep 2002: 16-19) Tähtsaimad uuendused Eesti ala murrete häälikuehituses põhjustasid suuri muutusi sõnade morfoloogias. Näiteks tõid täishäälikukaod juurde ohtrasti mimtesuguseid konsonanttüvelisi vorme, nii et kogu süsteem lakkas toimimast ja selle asemele tekkis aja jooksul hoopis keerulise muutmisskeem, mis rajanes hoopis uutel tunnustel
kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) Keele päritolu: võetakse algkeel , põhisõnavara ja struktuur rekonstrueeritakse ja tuleb tütarkeel. 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuõpetus, hääldusõpetus – teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid – häälikuid – artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.
· eL: Mulgi murre M, Tartu murre T, Võru murre V, · eR: rannamurre R, Alutaguse murre A · Murrakurühmad, Murrakud Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurrete kesksed erinevused: · põhjaeesti · lõunaeesti · afrikaat puudub: siga, küpsetab · afrikaat esineb: tsiga, küdsä · larüngaalklusiil puudub: kalad · larüngaalklusiil esineb: kala? · harv palatalisatsioon (t, s, l, n, r) · sage palatalisatsioon (kõik konsonandid) · *- ks> ks: saaks · *-ks > ss: saassi · *-ksi > -ks: üks, läks · *-ksi > -ts: üts, läts · *- psi > ps: laps · *-psi > pts: lats · *- tk > tk: sõtkuma, katki · *-tk > kk/tsk: sõkma, katski
2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet. 1660 Põhja-eesti sõnastik. Heinrich Göseken ,,Manuductio ad Linguam Oesthonicam" .17 sajandi suurim sõnavarakogu, grammatika, kullamaa murre. Laidab eesti talupoja keelekasutust. 1693 Johann Hornung "Grammatica Esthonica". Põhjaeesti, hea keele tundmine, diplomaatiliselt ei esitanud ortograafia reformi, vaid kasutas. 5 käänet. 1710-1720 Salomo Heinrich Vestring ,,Lexicon Esthonico Germanicum" Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eesti - muu keele sõnastik
Kontrolltöö Genuiinne sõnavara ja märgisüsteem Märgisüsteem Keel on nii suhtlemisvahend kui märgisüsteem. Erinevad märgid: 1. Visuaalsed (nt värvid, punane - keeld, elu tuli; roheline - lubav; valge - alul surm, hing) 2. Auditiivsed (piiksud, sireenid, koolikell) 3. Kompamismärgid (vibratsioon) 4. Haistmismeelega seonduvad (butaangaasile lisatud lõhn) Keelemärgid: subjekt, mida tähistame ja tähistaja. • Motiveeritus - ühele objektile on üks kindel sõna (kordumatud nimed nagu Napoleon Punaparte). • Motiveerimatus - mitteüksühesus - erinevates keeltes on erinevatele objektidele erinevad sümbolid (puu - tree - arbre jne). NB! Ainuke sõna, kus üks märk tähistab kolme häälikut on läti k puu (koks ehk kuõaks). Mõisteid: Onomatopoeetika - sõna tähistab seda, mida me kuuleme - tsirk, auh-auh, mjäu (vietnami k). Eufemism - sõnade otsene vältimine, ümberütlus - püss e liiper, kuul e tina. Sünonüüm - põldpüü-nurmkana, purgima-tühjendama, ad...
Kontrolltöö Genuiinne sõnavara ja märgisüsteem Märgisüsteem Keel on nii suhtlemisvahend kui märgisüsteem. Erinevad märgid: 1. Visuaalsed (nt värvid, punane keeld, elu tuli; roheline lubav; valge alul surm, hing) 2. Auditiivsed (piiksud, sireenid, koolikell) 3. Kompamismärgid (vibratsioon) 4. Haistmismeelega seonduvad (butaangaasile lisatud lõhn) Keelemärgid: subjekt, mida tähistame ja tähistaja. · Motiveeritus ühele objektile on üks kindel sõna (kordumatud nimed nagu Napoleon Punaparte). · Motiveerimatus mitteüksühesus erinevates keeltes on erinevatele objektidele erinevad sümbolid (puu tree arbre jne). NB! Ainuke sõna, kus üks märk tähistab kolme häälikut on läti k puu (koks ehk kuõaks). Mõisteid: Onomatopoeetika sõna tähistab seda, mida me kuuleme tsirk, auhauh, mjäu (vietnami k). Eufemism sõnade otsene vältimine, ümberütlus püss e liiper, kuul e tina. Sünonüüm põldpüünurmkana, purgimatühjendama, adersahk, sepavasar k...
((kolin)), ((kilekoti krabin)), ((laps nutab teises toas)), ((koer haugub)), ((vilistab)) Kommentaarid 2 · kommentaarid hääletooni, venituste, naeru jms kohta ((pedagoogilise tooniga)), ((pikk lõbus naer)), ((tülpinult)), ((ohkab)), ((vaevukuuldavalt)), ((õpetlikult)), ((nipsakalt)) · meediatekstides: ((saate signatuur)), ((reklaam)), ((muusika)) · ebatavaline/kirjakeelest erinev välde, mida ei saa ortograafiliselt esitada ((2. välde)) · ebatavaline palatalisatsioon, mida ei saa ortograafiliselt esitada ((palataliseeritud)) Venitused · häälikute venitused märgitakse kooloniga venitatud hääliku järel: t:ere päevast, ma:terjalid; · häälikute kvaliteeti eraldi ei osutata: märgitakse näiteks j:ah, kuigi hääldus on i:jah; · venituse pikkus osutatakse vajadusel kommentaariga sõna järel ((väga pikk)); · kommentaarina lisatakse vajadusel venituse järele topeltsulgudesse venituse funktsioon
2) Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärk on kokkuleppeline sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Keelemärgil on kaks poolt: tähistaja ehk häälikujärjend ja tähistatav ehk objekt ise. Onomatopoeetilised sõnad- sõnad, milles tähistaja ja tähistatava vahel valitseb motiveeritud seos. Nt. Sulisema, vulisema. Sünonüüm-samatähenduslik sõna nt. Karu, mesikäpp. Autonüüm-vastastähenduslik sõna nt. Ilus-kole 1. Homonüüm- erineva tähendusega sõna, mis on sarnase kirjapildi või hääldusega. 1. Jaguneb: -homograaf-sama kirjapilt, erinev hääldus näiteks palk-mida makstakse ja palk nagu puupalk. -homofoon- erinev kirjapilt, sarnane hääldus(paar-baar). 2. Paronüüm ehk sarnassõna-kirjapilt ja hääldus sarnane, kuid mitte sama, tähendus ...
Vokaalharmoonia – ühes sõnas saavad olla ainult kas ees- või tagavokaalid Velarisatsioon – primaarne või sekundaarne. Primaarne seotud l-i hääldamisega, mida tähistatakse tildega. Keel tõuseb kas u- või o-laadselt. Palatalisatsioon – IPAs märgitakse palatalisatsiooni ülestõstetud kirjas j-iga. Eesti keeles prepalatalisatsioon. Palataliseerida võib ka vokaale j-i järel – progressiivne palatalisatsioon, pehme suulae pool hääldatud vokaal muutub tagavokaalist eesvokaaliks (just vs jüst, janu vs jänu). Frikatiiivistumine – puudutab klusiile, mille puhul õhuvoolutakistus väheneb ja klusiilid muutuvad müraseks, frikatiivide sarnaseks. Sulg võib täiesti ära kaduda. Nt sts, hts. Klusiilid frikatiivide naabruses või vahel frikatiivistuvad. Afrikaadistumine – klusiili häälduse lõpppu tekib frikatiiv, nt londoni inglise keeles, kus esineb afrikaadistunud ts.
o Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidzinkeel (selles on mõlema kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena). 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Loomulik keel keel, mis on tekkinud ja arenenud loomulikul teel. On kujunenund väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeel - esimene keel, mida omandab laps loomupäraselt. Polüseemsed sõnad mitmetähenduslikud sõnad.
• Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidžinkeel (selles on mõlema kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika (häälikulise struktuuri uurimine; teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist): • artikulatoorne - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis
vahelduvad helilised ja helitud häälikud. Häälikutest on vokaalid harilikult helilised.Konsonantide hulgas esineb nii helilisi kui ka helituid. Häälikute peamine moodustusala on kõrist ülal-pool ja kannab nimetust kõnetrakt. Ladinakeelne sõna huulte kohta labia on andnud rahvusvahelise termini huulhäälikute ehk labiaalide märkimiseks. Häälikut saatev huulteümardus kannab nimetustlabialisatsioon. Samamoodi on tuletatud järmised mõisted: pehmendus ehk palatalisatsioon (lad palatum 'kõvasuulagi'); hääliku ninakõla ehk nasalisatsioon (lad nasus, cavum nasi 'nina, ninaõõs'), pehmesuulae mõju häälikule ehk velarisatsioon (lad velum 'pehmesuulagi'). Konsonantide jaotus ,,klusiilid, nasaalid, frikatiivid, poolvokaalid" rajaneb kõnetrakti neljal põhiasendil neist igaühe puhul on elundite takistus õhu- (väljapääsu)-le erineva iseloomuga. Kõnetaju motoorilise teooria kohaselt osalevad kõne tajumisel peale kuulmismeele ka need
keelena). uus oleva grammatika; keel, keele millel 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne - tegeleb hääldustega inimese kõneorganite seisukohast Akustiline - tegeleb häälelainega Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend
Vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles saab seletada keelte üldisema fonoloogilise ja morfoloogilise tüübi muutumisega aglutineerivast fusionaalseks, on ju vokaalharmoonia fusionaalsetele keeltele ebatüüpiline. Fonoloogilise tüpoloogia seisukohalt tähendab vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles kitsendust, mis ei luba sekundaarsete vokaalide esinemist järgsilpides (Kiparsky, Pajusalu 2003). 8. Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon? Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt levis hammashäälikute ja alveolaaride (t,s, n, l, r) peenendus. Lõunaeesti murdealal on see laialdasem ja vist ka vanem, põhjaeesti murdeala lääneosas aga piiratum või puudub, nagu ka kirderannikumurdes. Muutus toimus enne vokaali kadu sõna lõpust, arvatavasti XIII sajandil. Palatalisatsioon on olemas liivi keeles ja idapoolseis läänemeresoome murretes, vist küll omaette kujunenud
1. Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. Eesti keeles on selleks harilikult ke- võikene-tuletis, nt lonksuke(ne) vrd lonks, hiireke(ne) vrd hiir, tütreke(ne) vrd tütar, Jaanike(ne) vrd Jaan. Rohkesti on ka u-deminutiive:poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. Seejuures lisab hellust veel palatalisatsioon. 2. Augmentatiiv ehk suurendussõna on eelmise vastandina suurendava tähendusega sõna (omaduse määr on üle keskmise). Iseloomulikke eesti augmentatiiviliiteid on -kas: jumikas, jurakas, jõmakas, kolakas, kõmakas, käntsakas, pirakas. Augmentatiivsust on juba tuletustüves, liide toonitab seda veelgi. 3. Humoorika hinnangu annavad ümbritsevale elule naljatlevad sõnad, nt hiirekuningas `kass', kaeramootor `hobune', juukseädal `lühike
MÄLU Psühholoogia gümnaasiumile: Mälu ilmutab end igapäevaelus erinevatel viisidel. Nii võivad teie mälus olla näiteks mälestused selle kohta, mida te tegite eelmise reede õhtul või mida kavatsesite teha homme pärast tunde, teadmised, kuidas arvutada ringi pindala või koonuse ruumala, mitu sentimeetrit on ühes meetris, kuidas lõhnab kohv, kes on Charles Darwin ja kes on Madonna, kas fotol on Lennart Meri või Erki Nool, samuti oskused sõlmida kinni kingapaelu või lusikaga süüa. Nimetatud teadmised ja oskused näivad olevat küllalt erineva päritolu ja loomuga, kuid nõuavad kõik ühel või teisel viisil mälu kasutamist. Mälu on elusa organismi võime omandada ja säilitada kasulikke omadusi, teadmisi ja harjumusi. On olemas mitu mälusüsteemi, mis on seotud aju eri osadega. See tähendab, et mingi ajupiirkonna kahjustuse korral võib inimesel häiruda või täielikult puududa üks mälu liik, samal ajal kui teised mäluvormid on võrdlemisi terved. Üla...
1.Keele tekkimine, keelkonnad, keelefunktsioonid Keele tekke kohta on esitatud palju hüpoteese kuid üksi neist ei ole võitnud üldist tunnustust.Arvatakse et keel tekkis niimoodi et kui inimahvist sai inimene kes käis kahel jalal siis muutus tema hingamisteede asend ning siis oli võimalik hääldada igasuguseid häälikuid. Selleks,et rääkida on vaja keelemeelt,mis eristab meid loomadest. On olemas kolm suuremat keelkonnda:Indoeuroopa keelkonnd(läti,rootsi,norra,saksa),hiina-tiibeti keelkond(hiina,tiibeti),uurali keelkond(eesti,soome,ungari).Uurali keelkond jaguneb kaheks:soome- ugri keelkond(ugri,volga,saami) ja samojeedi keelkond(samojeedi keel). Keele funktsiooni:info edastamine,kuuluvuse väljendamine,tunnete väljendamine,mõttlemine,suhtlemine. 2.Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill...
Läänemeresoome keeled liivi, eesti, vadja, soome, isuri (ingeri), karjala, aunuse, lüüdi, vepsa Mordva keeled ersa, moksa Mari keeled Permi keeled udmurdi (votjaki), permikomi, sürjakomi Ugri keeled ungari, mansi (voguli), handi (ostjaki) Samojeedi keeled - nganassaani (tavgi), eenetsi (jenisseisamojeedi), juratsi, neenetsi (juraki), sölkupi (ostjakisamojeedi), kamassi, matori 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika on teadus häälikutest kui füüsikalisest suurusest. Foneetika liigid: 1) artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; 2) akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; 3) auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu.
Moodustuskoha puhul tuleb jälgida, millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse. Mis on koartikulatsioon? Koartikulatsioon ehk kaasahääldus on ühe hääliku mõju teise, lähedal asuva hääliku hääldamisele. Mis kirjeldab assimilatsiooni? Millised erinevad variandid selleks on? Assimilatsiooni puhul muutub häälik lähedal asuva hääliku sarnaseks. Vokaalharmoonia, kus esimese silbi vokaal määrab ära kõigi järgnevate silpide vokaalide laadi. Nt võro keeles hõbõhõnõ. Palatalisatsioon ehk pehmendus, mis märgib tähendust. Nt palk vs palk. Mis kirjeldab dissimilatsiooni? Dissimilatsiooni puhul sunnib samasugune või sarnane häälik teise hääliku endast erinevaks. Haploloogia ehk kahest kõrvutiolevast silbist või häälikust ühe ärajätmine. Nt lihulane mitte lihulalane. Kuidas jagunevad vokaalid? Vokaalid jagunevad kõrguse alusel kõrgeteks (ü, i ja u), keskkõrgeteks (ö, e, õ ja o) ning madalateks vokaalideks (ä ja a). Moodustuskoha alusel võib eristada
Mõisteid..... Dentaalne hammaste juures moodustatud häälikud Palataalne vastu suulage moodustatud häälikud nt k Larüngaalne kurgus moodudtunud häälikud, nt sulghäälikud mingited teatud sõnades Labiaalne huulte abil moodustatud, nt p Aspireeritud oluline inglise keele häälduses, k p t juures Diftong täishäälikuühend, kaks erinevat täishäälikut Geminaat sama konsonandi topeltesinemine silbipiiril, nt kammi - kapi Positsioonilised nähtused: palatalisatsioon häälikute pehmendus, l n s t Vokaalharmoonia (eesti keeles täpitähed alati esimeses silbis) võivad esineda ainult ees- või tagavokaalid Assimilatsioon/dissimilatsioon häälduslikud nähtused. A häälikud muutuvad sarnasemaks kõrviti hääldades. D teatud raskesti hääldavaid häälikuid on raske ühte sõnasse panna, nt ruber - röövel
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
