Karlssoni õpik (4)

Karlssoni õpik: 15-48

Keele mõiste – Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on nii universaalne ning tundub nii loomulik ja enesestmõistetav, et selle üle ei jääda kuigi sageli mõtisklema.
Inimene on rääkiv loom ja sümboleid kasutav loom. Teiste loomade suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad inimkeelega süsteemi keerukuse, põhimärkide hulga, kasutuse vahelduvuse ja nüansirikkuse osas. Erinevus pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne .
Keelt läheb meil vaja igal pool. Eestlaste rääkimiskiirus argivestluses võib olla 150-180 sõna/min. Täiskasvanud inglase keskmine lugemiskiirus on 250 sõna/min ehk 15 000 sõna/h.
Kõige olulisem inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel (nt ainu, inglise, joruba, soome või eesti keel). Kõik normaalse kognitiivse arenguga inimesed räägivad mingisugust loomulikku keelt, paljud räägivad mitmeid keeli, mõned koguni kümneid. Vaegkuuljad – viipekeel .
„Loomulik“ keel – 1) keel tekkinud sadade tuhandete aastate vältel. 2) inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt 3) esimest keelt kasutatakse sidevahendina igapäevastes olukordades .
Keelel on „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu järgi 7 põhitähendust. Maakeral arvatakse praegu olevat umbes 6000 keelt.
Allkeeled – nt. ametikeeled (poliitika ja tehnilise dokumentatsiooni keel), olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid (üldkeel, argikeel, kõrgstiil, släng) ning isikukeeled ehk idiolektid.
Formaalkeel – artefaktid – kunstlikult loodud. Mitmesugused erinevused. Kunstlikult loodud märgisüsteem, nt matemaatika , loogika ja arvutiprogrammide formalismid . Kasutusalad kitsapiirilised. Programmeerimiskeelt ei saa – vähemalt mitte kuigi loomulikult – kasutada tunnete väljendamiseks.
Tehiskeeled – formaalkeeled ja rahvusvahelised keeled. Abikeeli kahesuguseid: ei ole koostatud loomulike keelte sarnaselt ja on koostatud loomulike keelte sarnaselt.
„Loomade keel“ – enamasti signaalidele (mitte sümbolitele) tuginevad. Automaatsed ja keskkonnast sõltuvad.
Objektkeel – üksikkeel, mis on uurimise objektiks .
Metakeel – mõistesüsteem. Kirjelduses kasutatav keel. Keeleteaduses levinud – kasutatakse mingit loomulikku keelt, mida täpsustatakse teoreetiliste mõistetega. Nt objektkeel: inglise keel ja metakeel eesti keel.
Verbaalne suhtlus – Tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Keeleline suhtlus ja seda toetab muuhulgas žestide ja miimikana avalduv mitteverbaalne suhtlus. Kõne põhineb oluliselt kuulmistaju kasutusel. Inimese suhtlusvõime arenguajalooline keskendumine kuulmismeele alale tuleneb mitmetest selle meele poolt pakutavatest eelistest. On võimalik suhelda ka siis, kui silmsidet pole, samuti on käed vabad muu tegevuse jaoks. Keemilisi aistinguid ehk haistmist ja maitsmist ei kasuta inimene eesmärgipäraseks suhtluseks üldse, kuigi enamik loomaliike, nende hulgas mitmed imetajadki, saadavad oma signaale just keemilisel teel (nt oma reviiri märgistamiseks).
Paljusid keeli nii räägitakse kui kirjutatakse . Läänes – kirja tähtsus tohutu. Muidu on kõne kirjaga võrreldes loomulike keelte primaarne olemasolu vorm.
Fülogeneetiliselt ehk inimese arenguloo seisukohast on kõnesuhtlus arenenud arvatavasti u saja tuhande aasta vältel. Vanimad kirjasüsteemid tekkisid u 5000 a tagasi. Kõiki keeli on kunagi räägitud.
Ontogeneetiliselt ehk inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast on selge, et rääkima hakatakse enne kui kirjutama.
Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus ning põhineb konventsioonil ehk on kokkuleppeline. Need on kodeeritud süsteemi, mis ongi loomulik keel. Igas keeles on kümneid tuhandeid kokkuleppeid ( kass -loomaliige; palavik -teatud seisund). Ka sõnade muutumine, sõnajärg ja grammatika elemendid on kokkuleppelised. Keeltel omavahel on nii sarnasusi kui erinevusi, oleneb ka keelte sugulusest ja sõnade liigist (nt eesti keel -> kolm; soome keel -> kolme).
Koodi all mõeldakse süsteemi, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused (nt sõnad). Verbaalses suhtluses on koodiks (mingi) keel. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Kõneleja->vastuvõtja; Vastuvõtja->kõneleja. Kõnevoolud vahelduvad kuni kõneainet jätkub. Keelelise suhtluse väga tähtis tunnus on intentsionaalsus, mis põhineb kõneleja vajadusel saada infot, suhete loomisel ja kuulaja mõjutamisel. Inimesed on vabad mõistusega agendid , kes otsustavad ise, millal, miks ja millest nad räägivad. Normaalsel inimesel on bioloogiline kaasasündinud keelevõime, mis teeb keel(t)e omandamise võimalikuks. Esimese keele omandamiseks läheb u 3-6 aastat ning lisandub kirjutama õppimine. Teiste loomaliikide suhtluskäitumine on instinktiivne. Keelelise suhtluse eesmärkidest on kõige tavalisem infi vahendamine . Infi all võidakse mõelda ka statistilist infi, mis põhineb koodi märkide (nt loomuliku keele sõnade või sõnade häälikute) arvul ja nende esinemistõenäosusel. Info statistiline ühik on bitt . Sõnum vahendab seda enam bitte, mida ootamatu ta on. Statistilise infi mõiste on tähtis telefoni- ja raadotehnikas. Info vahendamine ei ole keelelise suhtluse ainus eesmärk. Kui kõneleja kasutab vandesõnu, on see märk tema emotsionaalsest seisundist jne. Inimese evolutsiooni seisukohalt on keeleline suhtlus võrdlemisi hiline nähtus. Seda võib otsustada muuhulgas selle alusel, et kõikidel kõneorganstel on lisaks teisigi, primaarseid funktsioone. Hambaid, huuli ja keelt kasutatakse söömisel, kopse hingamisel jne.
Mitteverbaalne suhtlus – lisaks rääkimisele vahendab inimene infi ka sõnu kasutamata. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistiliselt huvitavaid nähtusi, mida võib jagada kahte rühma: paralingvistilised vahendid ja ekstraverbaalne kommunikatsioon ehk kehakeel .
Verbaalse ja mitteverbaalse suhtluse kooskõla on tähtis eriti esimest keelt omandavale lapsele.
Hääle abil väljendatakse foneetilisi elemente – häälikuid, rõhku ja intonatsiooni. Sageli vahendab hääl ka saatja emotsionaalset ja tervislikku seisundit (aevastamine, köhimine). Hääle kõrgus ja tugevus annavad mitmesugust infot emotsionaalse seisundi kohta (viha, rõõm jne). Ka hoiakute, vastuvõtjasse suhtumise , isiksuse, vanuse ja soo kohta.
Kõri asendit või suuõõnte kuju muutes saab lisada häälele nüansse. Sosin (nt salatsemine), peenike hääl (imikuga rääkides) jne.
Ilmed , žestid ja pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ja isegi selle sisusse. Kõige olulisemad ilmed seotud silmade ja suuümbrusega. Žestidega antakse ka mitmesuguseid teateid edasi (nt sõrme liigutamine -> kõnetatava kutsumist kõneleja juurde). Žestide sisu ei ole otseses seoses nende välise vormiga (nt Eestis jaatus ->noogutus; Indias jaatus->raputatakse pead).
Vähem konventsionaalne on verbaalse sõnumiga kaasnev žestikuleerimine ja miimika kasutamine.Kõneleja võib autode kokkupõrget kirjeldades pantomiini abil sellest „pildi maalida“, lisaks dramaatilisi fakte, nt kiirust või tagajärgi eraldi rõhutades.
Normaalselt on verbaalne ja mitteverbaalne sõnum omavahel kooskõlas ( kaastunnet avaldav inimene on kurva näoga, st hääl, žestid, ilmed jne on kurvad).
Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel. Sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vastuvõtjale.
Keel kui struktuur. Keele sümbolilisus – Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, nt hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli seost. Koosneb 6st häälikuelemendist: h, o, b, u, n, e, mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Suulisesse keelde kuuluva sümboli vormi materiaalsus suhteline, sest sõna avaldub füüsilises maailmas vaid siis, kui keegi seda kasutab. Sümbolite põhiline olemasolu vorm ongi ühiskondlik; nad on osa ulatuslikust süsteemist, kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid.
Sõnal hobune on piisavalt selge tähendus („ equus “). Teatud imetajate liik või sellesse liiki kuuluv isend. Keeleline sümbol kaheplaaniline -> koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile, kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele, keda skeemil esindab hobuse pilt. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne e kokkuleppeline.
Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. „Equus“ võiks eesti keeles sama hästi olla pobune, sobune, habune, uma jne. Üksteisest selgelt erinevaid asju ja olendeid , nt hobuseid, lehmi ja laudu nim normaalselt eri sõnadega. Arusaadavatel põhjustel ei oleks mõistlik, kui sõna lehm tähendaks nii „lehma“ kui ka „hobust“.
Sündmuse ja referendi arbitaarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes oma vormi poolest üldiselt täiesti suvaliselt (v.a. lähisugukeeled). Erandi sellest pmt-st moodustavad onomatopoeetilised sõnad – mitmesuguseid hääli matkivad sõnad, nt auh-auh ja pahh -pahh; sihisema ja suhisema, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud. Auh-auh on selgelt motiveeritud, sihisema on vähem, aga see pole siiski puhtalt arbitaarne.
Ka paljud teiste suhtlussüsteemide sümbolid on kaheplaanilised, nt valgusfoori tuled. Kokku lepitud: punane tuli= stopp ; kollane=tähelepanud ja roheline=sõida,mine! Vormi ja tähenduse suhe on siingi meelevaldne, seda detaili vahest arvesse võtmata, et punane on nägemise füsioloogia seisukohalt kõige nähtavama värvina valitud väljendama kõige tähtsamat funktsiooni. Sellest hoolimata on tähenduse ja vormi sõltumatus analoogiline hobuse juhtumiga. Seda nimetatakse sümboli esimeseks liigenduseks.
Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Esimesele liigenduseks lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks: h, o, b, u, n, e. See on teine liigendus. Valgusfoori tulede vormid (värvid) on jagamatud ja väljendavad oma sõnumit ilma teise liigenduseta. Ühe keele foneemisüsteemis on tavaliselt 20-37 foneemi. Eesti keeles 26 foneemi, millest on kokku pandud ligikaudu 100 000 tavalisemat sõna.
Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Nii ei ole aga alati (puder ja pada ei ole motiveeritud; pudrupada aga on, kuid pudrupea tähendus ei ole otsene, vaid kauge ). Sümbolid on liik märke. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoonid ja indeksid.
Ikoon – oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades.
Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Paljud mitteverbaalse suhtluse keelevälised märgid kuuluvad indeksite hulka: higi=närvilisus, punastamine =häbelikkus, naer=rõõm vms.
Sümbolilised, ikoonilised ja indeksikaalsed elemendid realiseeruvad sagelu samaaegselt, moodustades mitmekihilisi ladestusi. Kõne põhineb sümbolitel, hääl annab samal ajal indekaalseid vihjeid. Ikoonilistes liiklusmärkides on ka sümbolilisi elemente: nt kolmnurkne kujund on tähelepanu äratamise sümbol.
Keele allsüsteemid:
Loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Sellel on allsüsteemid, mis on omavahel mitmesugustes suhetes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Need moodustavad allsüsteemi struktuuri. Põhilisi allsüsteeme on 5.
Tähendussüsteem
Häälikusüsteem
Tähenduste uurimine – semantika
Häälikulise struktuuri uurimine – fonoloogia
Päris häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine on foneetika .
Sõnad
Laused
Kinnistunud sõnade allsüsteem – leksikon e sõnavara
Sõnade sisestruktuuri allsüsteem – foloogia
Lauseehituse allsüsteem – süntaks
Ühes allsüsteemis võib olla väga mitmesuguseid üksusi, samuti võivad ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Nt fonoloogia üksused -> foneemid . Leksikoni üksused-> sõnad. Morfoloogia üksused -> sõnad ja morfeemid. Süntaksi üksused -> laused, fraasid ja sõnad (peasõnad koos laienditega).
Vormilised allsüsteemid – fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks. Nende üksustel on olemad materiaalne fonoloogiline vorm.
Keelelise vormi vastandpooluseks on tähendus ehk semantiline allsüsteem. Tähendus ei ole materiaalne objekt, tähendust kui sellist ei olegi tegelikult olemas. Realiseerub mingi vormilise allsüsteemi kaudu, tähendusest ja häälikulisest vormist koosnevate sümbolitena. Tähenduse põhiüksust on võimatu määratleda tema mittemateriaalsuse tõttu. Mittemateriaalsus ei tähenda aga, et tal puudub struktuur (on struktuurne ).
Sageli kujutatakse keele viie allsüsteemi suhteid hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles:
Semantika
Süntaks
Leksikon
Morfoloogia
Fonoloogia
Selle hierarhia vormilised allsüsteemid on seotud koosnemissuhtega. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuste kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu.
Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid. Korrgieeritud hierarhia:
Süntaks ->
Leksikon ->
semantika
Morfoloogia ->
Fonoloogia ->
Koosnemissuhte abil võib esitada ka allsüsteemide üksuste järkude süsteemi. Kõrgema järgu üksus koosneb madalama järgu üksustest ehk realiseerub tavaliselt madalama järgu üksuste kaudu.
LAUSE nõid lendas vana luuaga
FRAAS nõid, lendas, vana luuaga
SÕNA nõid, lendas, vana, luuaga
MORFEEM nõid, lenda+s, vana, luua+ga
FONEEM n,õi,i,d; l,e,n,d,a,s; v,a,n,a; ...
Keelesüsteemi avatus :
Suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv nendes on piiratud või mitte.
Suletud süsteem – koosneb piiratud arvust märkidest. Uusi märke suletud süsteemi kuigi lihtsasti ei teki. Vahendatavad teated on seotud hetkesituatsiooniga ja sageli selle poolt esile kutsutud. Selline iseloomustus kehtib nt loomadele iseloomulike suhtlussüsteemide kohta.
Avatud süsteemid – ainult loomulikud keeled. Neid on väga palju isegi süsteemi kuuluvaid põhimärke – sõnu, mida vajadusel veel juurde tekib või tekitatakse. Avatud süsteemi tähtis omadus on loovus . Uusi märke võib moodustada vastavalt vajadusele. Grammatika morfoloogiaosa teatud tuletus - ja ühendamisvahendid on produktiivsed . Mida kõrgema järgu allsüsteemiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allsüsteem on. On võimalik väljendada (peaaegu) mis tahes tähendusi. Semantika on seetõttu avatum kui fonoloogia, morfoloogia ja süntaks.
Kõiki lausungeid ja lauseid võib käsitleda kui kompleksseid, loovalt produtseeritud sümboleid. Lausete lõputu arvu põhjustab muuhulgas mõnede süntaktiliste struktuuriüksuste rekursiivne iseloom. Reeglit saab rakendada korduvalt.
Kategoriseerimise prototüüpsus ja kategooriate vaheliste piiride hägususe lubatuvus suurendavad keele tähendussüsteemi avatust. Need annavad võimaluse rakendada sõnade tähendusi üha uute juhtude kirjeldamiseks, nt arvutisõnavara tarbeks kasutusse võetud hiir ,padi. Oluline semantiline mehhanism on metafoorsus, mis suurendab loomuliku keele väljendusjõudu.
4) Keeleuniversaalid
Universaalse grammatika on olnud mitmesuguste spekulatsioonide objektiks juba sajandeid . 17. sajandi prantsuse Port Royali koolkonna keelefilosoofid on kuulsad oma katsete poolest luua universaalne grammatika. Ka generatiivne koolkond, eelkõige Noam Chomsky on esitanud mõjuvaid väiteid oma teooria universaalsuse kinnitamiseks. Generatiivset uurimismeetodit iseloomustab keskendumine mõnede, eelkõige indoeuroopa keelte teoreetilise analüüsile.
Empiiriline keeletüpoloogiline võrdlus – teistsugune lähenemine lingvistiliste universaalide ehk keelte võimalike ühiste omaduste ja struktuuride uurimisele. Kõiki keele allsüsteeme on sellest vaatepunktist uuritud. Raske ja aeganõudev ülesanne. Kuigi analüüsitakse teatud nähtuse esinemist sadades keeltes, on see siiski üpris väike osa maailma viiest-kuuest tuhandest keelest. Niisiis on kõik väited universaalsuse kohta igal juhul esialgsed.
Sellest hoolimata on sel alal saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Keeletüpoloogilise lähenemisviisi rajaja on Joseph H. Greenberg , kelle sõnajärge käsitlev artikkel on keeletüpoloogia klassika . 1978 a avaldati neljaosaline raamatusari „Universals of Human Language“. Teoses käsitletakse eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi universaale. Sõnajärg on pidevalt olnud universaalide uurimise huvi keskmes.
Paljud esitatud uuringutest on implikatiivsed. Omadus b võib keeles esineda ainult eeldusel , et on ka omadus a. Omadusest b järeldub seega a, kuid a-st ei järeldu b-d. Vastandiks on mitteimplikatiivne universaal , mis kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata.
Üldistused võivad olla eranditud – sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega (nt oraalsete vokaalide esinemine). Vastandiks on universaalne tendents, mis lubab mõningaid erandeid . Suhteliselt universaalne on see, et keelte normaalses põhisõnajärjes on subjekt enne objekti. Erandiks on siiski nt Madagaskaril räägitav malagassi keel, mille tavaline sõnajärg on verb + objekt + subjekt (nt ostis lambi isa).
Sotsiaalkultuuriline aspekt keeles:
Keeleline suhtlus on sotsialiseerumise – rühma liikmeks saamise – tähtsamaid vahendeid ja väliseid tunnuseid.
Keelemängud – väike laps palub, nuiab, tänab, tervitab jms. Sageli on teatud keelemäng vaid osa laiemast käitumisskeemist.
Üks tähtsamaid sotsiaalse käitumise vorme inimese ellujäämise seisukohalt on töö. Inimene on sotsiaalne olend , „ühiskondlik loom“. Ühiskonna elu suunavad paljud normisüsteemid, mis puudutavad nt riietumist, toitumist, suhtumist vanematesse inimestesse, seksuaalkäitumist jne. Tähtsaim normisüsteem – suuline keel. Normid on teadvustamata käitumisjuhendid. Normi rikkumisel on vastavad tagajärjed, see põhjustab sanktsioone. Loomulikud keeled on normipäraste grammatikate, sõnavara ja tähendustega kujutavad endast põhilisi esimese astme sümbolisüsteeme, mis funktsioneerivad kollektiivide liikmete kõige tähtsama maailma kujutamise vahendina. Primitiivontoloogia – viis jagada nii välismaailm kui ka oma seisundid ja protsessid registreerivateks asjadeks, olenditeks ja tegevusteks, sisemisteks kujutlusteks, illusioonideks jne.
Keelelise relatiivsuse hüpotees – Edward Sapiri ja B. Lee Whorf . Selle teooria nõrgem variant on reaalsem – esimene keel küll teatud määral mõjutab ja suunab meie taju (meeli) ja reaalsuse mõistmise kujunemist, kuid ei määra seda. Soome ja Rootsi keel – nende lähedus on mõjutanud keelte hääldamist, süntaksit ja isegi sõnavara. Siiski on keeled endistviisi erineva struktuuri ning sõnavaraga.
Keelekollektiivile kultuurinähtused kodeeruvad juba keele sõnavarasse, see avaldub iseseisvate sõnade või mitmetähenduslike tüvisõnade tähendustes. Paljud kultuurilise käitumise vormid eeldavad loomulikku keelt, nad väljenduvad loomuliku keele kaudu. Nendesse teise astme sümbolisüsteemidesse kuuluvad nt huumor ( naljad ), rahvaluule , kõnekäänd, legendid , jutustused, uskumused, laulud, vanasõnad, rituaalid jm, mida ei oleks olemas, kui neid ei saaks loomuliku keele abil väljendada. Kõike eelnevat kokkuvõttes võib öelda, et inimesed elavad külluslikus ja kihistunud sümbolkeskkonnas, mille raamid loob loomulik keel.
Keelel on tähtis osa ka indiviidi identiteedi paljude parameetrite kujunemisel. Nt Eesti keele saamine rahvuskeeleks ja sellena püsimine. Etniline identiteet ehk teatud rahvarühma kokkukuuluvustunne põhineb oluliselt vastava keele valdamisel – kes keelt ei oska, on võõras. Ka on rahvusliku identiteedi mõjutajateks usk, sünnikoht ja mõnikord ka inimeste füüsilised omadused.
Bioloogilis- kognitiivne aspekt:
Inimese ajul on kaks poolkera , mis on ebasümmeetrilised nii suuruse kui ka funktsiooni poolest. On järeldatud, et paremakäelistel inimestel on keelelise suhtlusega seotud ajutegevus koondunud vasaku poolkera ajukoorde. Sealsamas paiknevad ka sellised kognitiivsed võimed nagu liigitamine , arvutamine ja loogiliste järelduste tegemine. See ei tähenda siiski, et keelevõime on seostatav mingi konkreetse piirkonnaga ajus. Aju ehitus ja töötamise pmt-d on äärmiselt keerukad ja kõikehõlmavad. Normaalses keelelises suhtluses kasutatakse kindlasti ka teisi aju piirkondi. Ajustruktuurid ja- protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja kognitiivseks eelduseks . Igal inimesel on olemas tema esimese keele hääldamisharjumused, sõnad ja nende tähendused, võimalikud lausestruktuurid jne. Need on ajus alaliselt esindatud ehk representeeritud, moodustades mentaalse grammatika ja sõnavara. Kui see nii ei oleks, ei suudaks inimene loomuliku keele abil süstemaatiliselt suhelda.

Karlssoni õpik: lk 292-318

9. Maailma keeled, nende liigitamise põhimõtted.
Pole teada kas kõik keeled pärinevad ühest algkeelest või mitte.
Keele päritolu teooriaid :
"bow-wow" teooria: esimesed sõnad onomatopoeetilised; "pooh-pooh" teooria: esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused; "yo-he-ho" teooria: esimesed sõnad koordineerivad hüüatused; "la-la"teooria: kõne algus on laul; keele žestilise päritolu teooria
Sotsiaalkultuuriline aspekt keeles – rühma liikmeks saamine. Biologoolis-kognitiivne aspekt keeles – inimene on ainus loom, kelle aju poolkerad on erinevad. Paremakäelisel toimub rääkimine vasakus ajupoolkeras, kus muuhulgas asub ka loogika ja arvutuskeskus.
Maailmas erinevate autorite arvates 4000-7000 keelt. Keelte liigitus: tüpoloogiline (struktuuri alusel), genealoogiline liigitus ( suguluse põhjal, algkeelest arenevad tütarkeeled). Isolaatkeelel pole sugulaskeeli.
10. Pidžin- ja kreoolkeeled.
Keelekontaktid tekivad eri keelte kõnelejate suhtluses ning keelekontakt võib põhjustada mitmekeelsust. Laenamise korral juurdub lähtekeele sõna rohkem või vähem sobitatuna ja aegade vältel muutununa sihtkeelde. Laevusid vastu võtva keele süsteemi ei ohusta sellised muutused senikaua , kui laenusid on vähe ja kogu ühisikonnas ei toimu keelevahetusprotsessi.
Uusaja alguses tekkisid paljudel Euroopa riikidel (nt Inglismaa, Hispaania , Holland ) avastusretkede kaudu kolooniaid . Nõnda sattusid mitmed Euroopa keeled otsesesse kontakti Aasia , Aafrika, USA, Austraalia ja Okeaania rahvaste ja keeltega. Kaks- ja mitmekeelsus muutus paljudes kohtades domineerivaks, tihti kujunes sellest välja diglossia: eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile.
Pidžinkeeled on keelekontaktide kaudu tekkinud (sega) keeled, milles sõnu ja konstruktsioone võetakse eri lähtekeeltest, palju ka võõrvallutajate keelest. Keel tekib siis, kui põlisasukad tahavd suhelda võõrvallutajate keeles ning lihtsustavad seda ja laenavad sõnu ning konstruktsioone oma emakeelest. Pidžinkeele muutumisel iseseisvaks keeleks , nimetatakse teda juba kreoolkeeleks. Paljud lapsed õpivad seda esimese keelena. Pidžinkeele arengut kreoolkeeleks nimetatakse kreoolistumiseks. Nt inglise keelest arenenud kreoolkeeli leidub kõige enam Lääne-Aafrikas (krio keel).
11. Viipekeeled .
Viipekeelt kasutatakse seetõttu, kuna leidub kuulmishäiretega inimesi ehk inimesi, kellel kuulmine on teatul määral nõgenenud. Neid inimesi, kelle kuulmine võimaldab kõneldu mõistmist nim vaegkuuljateks. Kui inimene on kaotanud kuulmise pärast mingi suulise keele omandamist, on inimene kurdistunud.
Viipekeeled on žestilis-visuaalsed ning seega erinevad nad suulistest keeltest. Teate saatja, viipleja, toodab teate žestide, ilmete, asendi ja sellega seotud liigutuste abil. Vastuvõtja tõlgendab valguslainetega edasikanduvat teadet nägemismeete abil.
Viipekeel olulisim vorm on loomulik viipekeel. Eri maade viipekeeled on erinevad keeled, mis ei ole vastastikku arusaadavad (va mõned konkreetseid asju väljendavad viiped). Ka Eestis on kasutusel kaks viipekeelt: eesti viipekeel ja viibeldud eesti keel. Eesti viipekeel on kurtide iseseisev keel ja viibeldud eesti keel on eesti keele allkeel, mida kasutatakse kurtide ja kuuljate vahelises suhtluses.
Viipekeeles on rohkem ikoonilisi ehk pildilisi viipeid kui vokaalses keeles ikoonilisis sõnu. Osalisellt motiveeritud viiped on näiteks kass ( parem peopesa silitab vasakut kätt pealtpoolt). Enamikku viipeid pole võimalik mõista, kui ei tea või pole õppinud nende tähendust.
Viipe struktuuri üksus on kereem, mis vastab kõne foneemile. Viibe koosneb kolme liiki kereemidest: artikulaatorist ( nt sõrm v peopesa), artikulatsioonikohast (nt peopesa või otsaesine) ja artikulaatori poolt sooritatud liigutusest.
Viipekeele süntaksi tüüpiline omadus on asukoha määramine.
Viipekeelest tuleb lahus hoida sõrmendamissüsteeme. Sõrmtähestikud on nagu morse märgisüsteem: igale tähele vastab teatud tüüpi märk.
Kurtide hulgas moodustavad omaette rühma pimekurdid, kes pole suutelised kasutama ei vokaalset ega tavalist viipekeelt. Nende puudutustel põhinevat ehk taktiilset keelt võib nimetada käest-kätte viiplemiseks.
12. Ühiskonna mitmekeelsus.
Maailmas on umbes 20 keelt, mida esimese keelena kasutab üle 50 miljoni inimese. Kaks maailma ”suuremat ja tugevamat” keelt on mandariini keel ja inglise keel. Hiina murdeid kõneleb kokku viiendik inimkonnast. Mandariini keel on ametlik keel kolmes riigis, jüe keel kahes (kõik Aasias).
Peale inglise ja hiina keele on ülemaailmse tähtsusega ka prantsuse, araabia ja hispaania keel.
Keele hääbumisel võib-olla mitmeid põhjuseid: nt genotsiid, elanikkonna küüditamine, riigi majanduslik häving, mille tõttu minnakse elama teistesse piirkondadesse, demograafiline situatsioon, aktiivselt vähemusi assimileeriv poliitika, enamuse keele ülemvõim meedias.