Ofort Hääliku ühendid Kirjutatakse iga häälik ühe tähega Purke,kupli, linlane, usjas, jõmlus, piklik, lipkond, fänkond Renessarss Helitutele liitub ki Helilistele gi Kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pearõhuline. Modern Poolitamine 1) Üksik kaashäälik täishäälikute vahel alustab järgmist rida.(maga-mata) 2) Kaashääliku ühendi viimane kaashäälik alustab järgmist rida. (karsk-las-tes-ki) 3) Pikk täishäälik või diftong jääb lahutamata.(saa-ma-tui-le) 4) Kolme täishääliku järjendist alustab viimane uut rida.(laiu-ta-ma) Ühte tähte ei jäeta üksinda rea lõppu ega kanta üksi üle järgmise rea algusesse.
) foneetikauurib häälikute akustilisi omadusi(hääldamist). 2.)fonoloogiauurib häälikuid kui keeleüksusi(häälikuid sõnas). SILP on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesanne on muuta häälikud kergesti hääldatavaks. Silbi osad:tuumvokaal või ühend(diftong), alguskonsonat või selle ühend, lõppkonsonant või selle ühend(viimased 2 pole kohustuslikud). Lühike silp(L)tuumas 1 vokaal, lõpp puudub. Pikk silp:lahtine(PL)kaks vokaali, diftong, lõpp puudub. Kinnine(PK)lõpp on olemas. K, P, T on nii tugevad, et neid arvestatakse nii eelneva silbi lõpus kui ka uue silbi alguses. RÕHK on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi. Eesti os'idel on rõhk enamasti esimesel silbil, mida nim. pearõhuliseks silbiks. Rõhulisele silbile järgneb tavaliselt 12 rõhutut silpi. Ühe, kahe ja kolme silbilistel sõnadel on 1 rõhk ning 4 ja enamasilbilistel sõnadel on 2 või 3 rõhku.
KORDAMISKÜSIMUSED Häälikud 1)Ladina keeles [ä] häälikule vastab diftong ae. 2) Häälikule [j] sõna alguses vastab i ja j 3) [k] häälikut märgistatakse tähega c ja k-tähega sel juhul, kui tegemist on laensõnaga 4) [f] tähistatakse f ja ph 5) Sõnas spatium ti hääldatakse nagu [tsi] 6) Ti peale s, x hääldatakse nagu (ti) 7) [kv] kirjutatakse nagu .qu 8) C nagu [ts] hääldatakse ainult enne i, e, y, ae, oe 9) Sõnaühendis caput costae c tähte loetakse nagu k 10) Ngu hääldame nagu ngv Rõhk
Kuulmisorganid: 7. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vastupidiselt konsonantidele on vokaal häälik, mille artikuleerimisel pääseb õhk vabalt ja takistuseta pidevalt välja suust või suust ja ninast 8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist). Vokaale saab kirjeldada kolme artikulatoorse mõõtmega (keele ja huulte asendiga): 1. keele kõrgus 2. keele ees-tagapoolsus 3. huulte ümardatus 9. Mis on diftong, millised vokaalid võivad olla diftongi esikomponendiks, millised järelkomponendiks? · Diftong e kaksiktäishäälik on ühte silpikuuluva kahe kvaliteedilt erineva vokaalfoneemi järjend nt lau-lud, mäed, õu-nad, päev, prae-gu · Hääldamisel on oluline diftongi mõlemad osised välja hääldada nt köetakse, öeldakse, päevitama · Diftongi esikomponendiks võivad olla kõik vokaalid (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü) nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel,käima, köis, süit
1)kõige lisamine (sobivad kõigile) 2)A-tüvi + im (ainult kolmesilbiline või kahesilbilistes III vältelistes) näiteks: kareda, muistse, kõrge Kui on i juba lõpus, siis läheb i e-ks. näiteks: kauni, kalli 3)Kui sõnal on olemas lühike mitmuse osastav, siis saab vokaalivahelduse abil muuta keskvõrde tüve ülivõrde tüveks. E I Halvem halvim Suurem suurim U E Imelikum imelikem Ohtlikum ohtlikem Siis ei saa lühikest ülivõrret, kui m.os. lõpus on diftong!! Nt. loll Sammud: 1) Teen mitm osastava (lõpus id; -sid; -vokaal a,e,i) 2) Kui on ainult sid variant, siis ei saa teha 3) Kui on id variant, siis lisan m lõppu 4) Vokaali puhul panen keskvõrdesse
1) -id a) 3-silbilised sõnad (silpe arvestatakse omastavas käändes) nt. õpik, füüsik, kollane, keemik, tumekollane, nelik b) 2-silbilised sõnad, III välde nt. aasta, aare, peegel, soo, muie, vilgas, soodus, kobras 2) -sid a) I välde, astmevahelduseta, e- või u-lõpulised sõnad nt. kõne, karu, Ene, emu, jume, ime, karu b) II välde, astmevahelduseta nt. Tiina, Riina, Teele, sigma c) 1-silbilised sõnad, mille lõpus on täishäälikuühend e diftong nt. mai, kai, hai 3) V a) ik liitega sõnad, AV nt. matslik, piklik, õnnelik, vooruslik, matslik b) 2-silbilised, ne- või s-lõpulised sõnad nt. ümmargune, joonistus, kallistus, kirjutis, proosaline, kirjutis c) AV, kujuvaheldus nt. saar, kaar, seen, keel, meel 4) -id / -sid a) 1-silbilised, pikk vokaal lõpus nt. maa, kuu, puu, öö, essee, suu 5) V / -sid a) AV, kujuvaheldust pole nt. tuuleiil, kiil b) I välde, astmevahelduseta (v.a
HÄÄLIKUÜHENDI ÕIGEKIRI Häälikuühendis (kaashäälikuühend või diftong) kirjutatakse iga häälik ühe tähega: kupli, linlane, aktus, värske, kausjas, kaslane, harf, peitsid, veidi, kauplus, veinid, seinad jne. Erandid 1. l, m, n, r järel olev pikk s kirjutatakse kähe tähega: valss, simss, kirss, kurss, ressurss, seanss. 2. Rõhuliitte -gi, -ki ees jääb sõna kirjapilt muutumatuks: linngi, pallgi, värsski, tammgi. 3. Kui sõna tüvi lõpeb sama tähega, millega algab sõna lõppu lisanduv liide, jäävad mõlemad püsima: kompleks+seid, modern+ne, õhk+kond., 4. Liitsõnades jääb sõnade kirjapilt muutumatuks: kesk+kool, vork+kiik, papp+karp, all+kiri. Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrval k, p, t: kopsik, käske, pehkima jne. (Kõik täishäälikud on helilised. Kaashääükutest on helilised j Imnrv Helitud kaashäälikud onbpdtg kfh sszt) Helilisele häälikule liitub -gi: vihmgi, kanagi, kohvgi, koorgi, mahlgi, kanngi. Helitule häälikule liitub -ki: ko...
· Eesti territooriumist suurem osa põhjamurrete all · Kõige laiema levi alaga on keskmurre / eesti kirjakeele kujunemis üks põhjus · Inimese päritolu võib tema kõne põhja ära arvata murdrjoonte põhjal nt: Saarlaste Ö=Õ-ga ISEÄRASUSED MURRETES : · Keskmurre pikkade vokaalide diftongistamine: maa-mua, müüma-müima, meel-miel / a-lõpuline mitmuse osastav: käsa, kiva · Idamurre O=Õga (õtsekõhe, õlema) i-lõpuline diftong järgsilpides (venelaisi, rohelaisi) · Rannikumurre- Välevahelduse puudumine, kõik kolmandavältelised (seppa: seppad) lähedane soome keelele · Läänemurre- V=B-ga (kõva kivi-kõba kibi) ühisjooni saartemurde ja Mulgi murdega · Saartemurre- Õ-vokaali puudumine (Söber,köva,kröbe jne) · Lõuna-Eesti murded- (Tartu, Mulgi, Võru murre koos Setu murdega) Raskesti arusaadav, S=TS-ga (tsiga,tsõõr) EI=AI (hain, saisma, sain) D=Q-ga (mõtsaq,
10. Lihthäälikut või kirjas märkida ühe, kahe või kolme tähega. Näide: Sõna kala - lihthäälikud on k, a, l, a. Sõna kallas - lihthäälikud on k, a, ll, a, s. Sõna kullane - lihthäälikud on k, u, ll, a, n, e. 11. Häälikuühendi moodustavad sõnad kõrvuti esinevad kaks või enam vokaali või konsonanti. Näide: Sõna korstnale - häälikuühend on rstn. Sõna sain - häälikuühend on ai. 12. Diftong ehk kaksiktäishäälik on ühte silpi kuuluv vokaalühend. Näide: Sõna laud - diftong on au. Sõna ilusaist - diftong on ai. 13. Konsonantühendiks ehk kaashäälikuühendiks nimetatakse kaht või enamat sõnas kõrvuti olevat konsonanti. Näide: Sõna varsti - konsonantühend on rst. Sõna kaske - konsonantühend on sk. Sõna kolksti - konsonantühend on lkst. 14. Silbitamise reeglid.
järsk järsu ue järse/m * hea parem; õhukese õhem; lühikese lühem; pisikese pisem Ülivõrde moodustamine : 1) kõige-ülivõrre kõige + keskvõrre = kõige-ülivõrre kõige + ilusam = kõige ilusam 2)lühike ülivõrre (i-ülivõrre) sõna algvõrde mitmuse osastav lühike ülivõrre a) id-lõpuline (osastavas) diftong + m(a) rikas rikkai/d + m rikkaim b) lõputa (osastavas) · lugemik- tüüpi e + m(a) korralik korralikke+m korralikem (kk k) · teised i + m(a) tark tarku ui targim must musti i = i mustim * hea parim; pisikene pisim; õhuke(ne) õhim; uus uusim
Nende Gen. Sing lõpp on –i. Nt. Collum. 8. Mis soost on enamik –us-lõpulisi nimisõnu? Meessoost. 9. Mis lõpud võivad olla –us- lõpulistel nimisõnadel genitiivis? –i, -us, -ris, -dis. 10. Nimetage –us-lõpulisi kesksoost nimisõni. corpus, morbus, pectus 11. Mis soost on –u-lõpulised nimisõnad? Mis on nende genetiivi lõpp? Kesksoost ja genitiivi lõpp on us 12. Rõhk langeb kui kaks esimesele kui rohkem siis eelviimasele 13. Kui eelviimasel silbil diftong siis pikk silp 14. silp on pikk, kui selle vokaal on enne 15. B, c, d, g, p, t + l, r ei tee silpi pikaks 16. Kui vokaal on enne vokaali, on see lühike 17. –alis, -aris, -atus, -inus, -osus on alati pikad lõpus 18. –icus, -ulus, -ula, -ulum on alati lühikesed 19. Millest koosneb omadussõna põhivorm? Kõikide sugude nom ainsuse vormidest 20. Kui omadussõna meessoo lõpp on –us, siis naissool ja kesksool on see a, um 21
hääldusüksusteks ehk silpideks. Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te- ai-a-laps; 6
SILP JA SELLE LIIGID sAk/ sa s- algus A-tuum k-lõpp Eesti keeles on silbi kohustuslikuks osaks silbi tuum, milleks on üks või kaks vokaali. Silbid jagunevad P Pikk ja L lühike lühike silm on see mis lõppeb ainult ühe vokaaliga. NT: sA lA jA pikk silp on see kus lõpus on diftong e. Täishäälikuühend NT: kOI, mAA, tütar/tüttar tüdruk/tütruk K, P, T esinevad heliliste häälikute vahel kahekordselt. Ta/ba- ta/pa ta/pa tap/pa harjutus: pipi pikksukal on sada sünnimärki ja tuhat tedretähni - pi/pi pikk/su/ kal on sa/da sün/ni/mär/ki ja tu/hat te/dre/täh/ni L L P P P P L L P L P L P L L P L P L Ka Tommi ning Annika leiavad, et mida rohkem, seda uhkem- ka Tom/mi ning An/ni/ka lei/a/vad, et mi/da roh/kem, se/da uh/kem.
Afekt tundepurse, tormiline tundepuhang Aferist õnnekütt, pettur, avantürist, afäärimeister Afisid, afiss müürileht, kuulutus, plakat Alfabeet tähestik Alliteratsioon sõna alguskaashääliku kordus samas värsis v lauses ambitsioonikas ambitsioonidega, edasipüüdlik, auahne Assamblee täiskogu, üldkoosolek Assonants täishäälikukordus pearõhusilpides assotsieeruma ühinema, seostuma, sidestuma Atasee madalaima ametiastme diplomaat avanss ettemaks Avantüür tegelikke tingimusi mittearvestav üritus, kahtlane ettevõte, seiklus Balansseerima tasakaalu v tasakaalus hoidma, tasakaalu seadma, tasakaalustama ballett balletikunst; muusika saatel etendatav lavatantsuteos. Biograafia elulugu bisnismen ärimees, äritegelane Blokaad piiramine, tõkestamine Borsi, borssi supp Bravuurne hoogne, uljas, ...
Erand nr 2: liitsõna (nt: lillkapsas). Erand nr 3: liide algab sama tähega, millega tüvi lõpeb (nt: modernne). Erand nr 4: pingsalt häälduv s pärast l-i, m-i, n-i, r-i (nt: kurss, pulss). 4. Poolitamine Üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi (nt: te-re, va-na). Mitme kaashääliku järjendist kuulub ainult viimane järgmisesse silpi (nt: krus-sis, suhk-rut). Kahekordne täishäälik või diftong kuulub ühte silpi (nt: loo-bu-ma; lao-tus). Poolitamisel ei jäeta rea lõppu ega viida rea algusesse ühte tähte. Kui sõna keskel on ühetäheline silp, võib poolitada ka vokaalide vahelt (nt: hoia- tab ~hoi-atab). Liitsõnu on soovitatav poolitada liitumiskohalt (nt: riigi-kogu, huvi-juht). 5. Lühendamine Algustähtlühend: võetakse sõna esimene täht (nt: e ehk, a aasta).
ae-häälikuühend esineb sõnuti keeleajalooliselt vanemal kujul, nt aed > aid (sõna käändub järgmiselt: aid : aja : aida); ka kaibama, kaiband ‘kaevanud’. Kirjakeeles o-lõpulistel täishäälikuühenditel on kalduvus esineda u-lõpulistena, nt loojatauline, jaule ~ jäule ‘jaole’, kautasid; tõutand ‘tõotanud’, teu ‘teo’; a-lõpulistel täishäälikuühenditel aga ei madaldu esimene osis, nt rida : rias, pia ‘ma pean’, tuast ‘toast’; e-lõpuline diftong võib muutuda pikaks täishäälikuks, nt öölus ‘õelus, kurivaim’, öölnud ‘öelnud’, jögi : jöö ‘jõe’; nää ‘ma näen’, päävaga ‘päevaga’, süsi : söö. Tegijanimes on ainult saare keeles lühikeses tüves tekkinud lisasilp -bi-, nt [ära]viibija ‘viija’, aabijad ‘ajajad’. Laensõnade alguses ei armastata kaashäälikuühendeid, nt ruut ‘pruut’, robeline ‘krobeline’, rabistama ‘krabistama’, rabin, roovi ‘proovi’, lekid ‘plekid’
vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees, nt ka-la, kal-lis, kau-nis, kar-tul, arheoloo-gia, põu-e. Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid sisehäälikute hulka ei arvata, nt sõnas heintele ei kuulu t sisehäälikute hulka: hein-tele. Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes. Eesti õigekiri eristab II ja III väldet ainult siis, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja pikk klusiil ning neile järgneb lühike vokaal, nt pika : `pikka. Muudel juhtudel eesti õigekiri II ja III välte vastandust ei kajasta. Seesuguste sõnade väldet saab määrata ainult häälduse alusel: II välde III välde laulu (sõnad) laulu (lauldes) karja (juht) karja (minnes)
a) /p/ och /b/ tonlös vs tonande b) /d/ och /n/ klusil vs nasal c) /k/ och /g/ tonlös vs tonande d) /r/ och /R/ främre vs bakre e) /s/ och /f/ dental vs labiodental f) /t/ och /l/ Fonetik light s. 46 båda har samma artikulatsionsställning: apiko-dental. Men olika artikulatsionssätt g) /b/ och /d/ Fonetik light s. 46 samma artikulatsionssätt, men olika artikulationsställningar (bilabial och apiko-dental) 13. Vad menas med en diftong? Fonetik light s. 33 Diftongerna växlar mellan två olika vokalkvaliteter. I diftonger ändrar artikulatorerna läge så att ansatsrörets form förändras under loppet av vokalen. Diftong är definitionsmässigt en vokal. I svenskan finns det inga deiftonger (bara i Skåne och Gottland) 14. Vad kallas de ljud som uttalas med underläppen mot överkäkens framtänder? labiodentaler 15. Hur många fonem innehåller ordet betydelseskillnad? b, e, t, y, d, l, s, k, i, n, a 11 16
1. Mõisted Homonüümid-samakirjapildiga aga eri tähendusega sõnad Sünonüümid-samatähenduslikud sõnad Antonüümid-vastandtähenduslikud sõnad 2. Häälikute liigitus. 3. Silbitamise reeglid. 1.üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; 2.kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3.(üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide; 4.kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi- us-te; 5.liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai-a-laps; 6.võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1
Kõri, huuled, keel, häälepaelad. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Näited. · Huulte järgi labiaalsed häälikud: ü, ö, o, u · Keeletõusu astme järgi madalad (ä, a), keskkõrged (õ, e) või kõrged (i, u, ü) · Keele liikumise järgi eesvokaalid (i, e, ä) ja tagavokaalid (õ, a) 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Näited. Diftong on 2 teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: 26 diftongi omasõnades või vanades laenudes, 10 diftongi võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi on ainult ai, ei, ui. Diftong saab olla kas II või III vältes. · Tekkimise järgi: algupärased ja hilistekkelised · Hääldamise kõrguse suuna järgi: tõusvad (ai, õi, au, äi, oi), langevad (ea, oa, ao) ja kesksuunalised (eo). 20
Lauserõhk on vajalik: 1) võimendus e. emfaas 2) uus ja vana teave e. reema (suurema rõhuga) ja teema 3) moodustajastruktuur (erinev tähendus sõltuvalt sellest, milline liitsõna osa rõhutatud on: tunnitöötasu). Eesti keele silbitamisreeglid: 1) konsonantide vaheline üksik vokaal kuulub järgmisse silpi: ka-la 2) kui vokaalide vahel on kõrvuti mitu konsonanti, kuulub järgmisse silpi vaid üks neist: kind- lam 3) pikk vokaal v. diftong kuulub reeglina ühte silpi: lau-lud 4) kolme vokaali järjendist kuulub teise silpi viimane: põu-a-ne 5) liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: va-na-e-ma 6) võõrsõnu silbitatakse reeglina nagu omasõnu: dü-na-mo, o-aas 7) liitvõõrsõnu võib silbitada kaht moodi: nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: te-le-skoop; te-les- koop. Prosoodianähtused: kvantiteet, rõhk, intonatsioon, piirinähtused. Kvantiteedi kestus ehk füüsikaline kvantiteet
Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid. /sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid. Kui nasaalvokaal muudab sõna tähendust, siis ta on eraldi foneem, kui mitte, on oraalvokaali allofoon. Diftonge vaadatakse mõnes keeles omaette foneemidena, tavaliselt keeltes, kus on vähe diftonge. Diftong on liikumine ühelt vokaalilt teisele, kokkukuuluv tervik. Diftong on kahe erineva foneemi ühend, koosnedes kahest erinevast foneemist, mis kasvatab foneemide arvu. Maailma keeltes on 2–14 vokaali (kokku uuriti 564 keelt). Kõige rohkem on keeli – 288, kus on 5–6 vokaali. Vähem – 93 – neid, kus on alla 4. Vokaalide hääldamisel liiguvad aktiivselt keel ja huuled. Uurimismeetodid: Staatilised ülesvõtted röntgenaparaadiga (sel meetodil uuritud ka konsonante)
omandavad esimese keelena) Genealoogiline liigitus • Keelte sugulus – ja põlvnemissuhted • Keelepuud • Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille ühist algupära on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada, st mis on pärit samast algkeelest. • Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud sugulaskeeli, nt baski keel ja korea keel 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima
Singultus frequens Singultus frequentes `sage luksumine' (IV, III) Species rara `haruldane Species rarae liik' (V, I) Gen. Morbi gravis Morborum gravium Taraxaci officinalis Taraxacorum officinalium Meatus acustici Meatuum acusticorum Singultus frequentis Singultuum frequentium Speciei rarae Specierum rararum Kordamiseks 1) Ladina keeles [ä] häälikule vastab diftong ... 2) Häälikule [j] sõna alguses vastab i ja ... 3) [k] häälikut märgitakse ... tähega. 4) [f] tähistatakse f ja ... 5) Sõna spatium hääldatakse ... 6) Ti-d peale s, x hääldatakse ... 7) [kv] kirjutatakse ... 8) C-d hääldatakse [ts]-na ainult enne ... ... ... ... ... 9) Sõnaühendis caput costae c tähte hääldatakse ... 10) Ngu-d hääldame ... 1) Rõhk langeb ... 2) Kui eelviimasel silbil on diftong, on see ... 3) Silp on pikk, kui selle vokaal on enne ...
36. Miks on inimesel raske varjata oma keelekasutuse murdelisi iseärasusi? Inimesel on raske varjata oma keele murdelisi iseärasusi, kuna need on enamasti sügavalt juurdunud ja lapsepõlves omandatud. 37. Mis on iseloomulik Põhja Eesti murderühmale: keskmurdele, idamurdele, rannikumurdele, läänemurdele, saartemurdele? Keskmurre on aluseks kirjakeelele. Iseärasusteks on pikkade vokaalide diftongistumine ja alõpuline mitmuse osastav. Idamurde iseärasuseks on ilõpuline diftong järelsilpides ning ohääliku asendamine õga. Rannikumurde erijoonteks on vältevahelduste puudumine ning sõnalõpulised vokaalid, mis on kirjakeeles häälikumuutuste tõttu kadunud. Läänemurde iseärasusteks on v asendamine bga. Saarte murde iseärasuseks on õvokaali puudumine, selle asemel kasutatakse öd. Ka ei hääldata konsonantühendit sõna algul. 38. Mis on iseloomulik Lõuna Eesti murderühmale: Tartu murdele, Mulgi murdele, Võru (ja Setu) murdele?
Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist. Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma mõtteid kirja ei pannud, seda tegid tema õpilased – panid loengukonspektidest kokku raamatu. 4. Foneetika harud (artikulatoorne, akustiline ja tajufoneetika). Artikulatoorne haru kirjeldab hääliku moodustamist suus. Akustilise foneetika haru uurib helilaineid. Tajufoneetika on psühholoogiaga seotud valdkond, mis uurib, kuidas inimene kuuleb ja tajub keelt. 5. Foneetika mõisteid: diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm slaididel esinevad mõisted. Diftong - kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat - häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. Afrikaat - klusiilialgulised frikatiivid, nt pf, ts ja tf Palatalisatsioon - Peenendatus. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. Vokaalharmoonia - sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Vt lisa Jana jagatud mõistelehelt. 6
Vokaalide hääldamisel tuleks jälgida kõri, huulte ja keele liikumist. 19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! 1) keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees ja tagapoolsus. 2) keeleselja tõusuaste (kõrge, keskkõrge, madal) 3) huulte asend: labiaalsus (ümardatud) ja illabiaalsus (ümardamata) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong kaks teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi (esimeseks osaks kõik 9 vokaali, teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u), 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades, 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai, ei, ui. Eesti keeles pole triftonge. 21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid
kaugus): kõrgus IPA: kõrge (close), keskkõrge (closemid), keskmadal (openmid), madal (open) Ameerika traditsioon: kõrge (high), keskkõrge (mid), madal (low) · Huulte asend: labiaalsus ümardatud/labiaalsed (rounded) ümardamata/illabiaalsed (unrounded) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! · Vokaalid moodustavad diftonge. Diftong on siis kui kaks erinevat vokaali asetsevad kõrvuti. · Nt käes EESVOKAALID TAGAVOKAALID Kõrged vokaalid i ja ü u Keskkõrged vokaalid e ja ö õ ja o Madalad vokaalid ä a Diftongide liigitamine: · Kõrgenevad diftongid keel libiseb ülespoole, diftongi teine komponent on kõrgem kui
Peamurrete iseärasused- nii teadjal ja tähelepanelikul kuulajal on võimalik iimese päritolu tema kõne põhjal ära arvata. Inimene ei saa oma päritolust niisama lihtsalt lahti. Kui kontroll kõne üle on väiksem, tulevad murdejooned otsekohe jälle kõnes selgelt esile. Keskmurre- on aluseks kirjakeelele. Selle iseärasused on pikkade vokaalide diftongistumine ja a-lõpuline mitmuse osastav Idamurre- iseärasuseks on o-hääliku asendumine õ-ga ja i-lõpuline diftong järgsilpides. Rannikumurre- erijoonteks on vältevahelduse puudumine. Rannikumurre on lähedane soome keelele. Läänemurre- iseärasuseks on v asendumine b-ga. Saartemurre- iseäralikumaks jooneks on õ-vokaali puudumine, mille asemel kasutatakse ö-d. Seesütlevas kasut astmevahelduslikes sõnades tugevat astet (nurgasnurkas) Lõuna-Eesti murded- erinevad kirjakeelest nii palju ,et kirjakeelsel inimesel on lõuna-eestlase murdelisest jutust raske aru saada
kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) Keele päritolu: võetakse algkeel , põhisõnavara ja struktuur rekonstrueeritakse ja tuleb tütarkeel. 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuõpetus, hääldusõpetus – teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid – häälikuid – artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.
ORTOGRAAFIA Ortograafia mõiste Sõnal ortograafia on kolm tähendust: 1. õigekiri kui tavaline, üldkasutatav kirjutusviis (vastandina foneetilisele transkriptsioonile ehk häälduskirjale); 2. õigekiri ehk õigekirjutus kui kirjakeele normile vastav kirjutus (vastandina vigasele, normist hälbivale kirjutusele); 3. õigekirjutus kui õpetus kirjakeele õigeist kirjutusnormidest: kuidas kasutada tähti, kirjavahemärke, tühikuid. TÄHEORTOGRAAFIA Täheortograafia sisaldab eesti keele häälikute kirjas märkimise reeglid. Need on siin esitatud traditsioonilisel kujul, rääkides häälikutest, mitte foneemidest. b, d, g, p, t, k Sõna algul kirjutatakse eesti põlissõnades ja vanades kodunenud laensõnades (seega omasõnades) p, t, k, võõrsõnades on lähtekeele järgi b, d, g. Nt omasõnad puu, päev, tuul, tulema, kala, katsuma; pluus, piibel, taanlane, tohter, kindral, kips; aga võõrsõnad broiler,...
helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z Foneetika on teadus, mis uurib häälikuid ja nende füüsilisi omadusi. Palatalisatsioon-peenendus naaberhäälikute mõjul. Näiteks kass-kas, kõdu-kõdi, patt(viigiseis)-patt(pahe)
- Tegusõna pöördeline vorm=öeldis=predikaat=lause tuum - Lauseliige, mis väljendab tegijat=alus (kes, mis, keda, mida) - Lauseliige, mis väljendab osalist, kellele või millele tegevus on suunatud=sihitis(kes, mis, keda, mida, kelle, mille) - Adverbiaal= lauseliige, mis märgib tegevusega kaudsemalt seotud asjaolusid=määrus (nimisõna, nimisõna ja kaassõna, määrsõna)(kohamäärus, ajamäärus, viisimäärus, hulgamäärus) - Prediaktiiv= nimisõna või omadussõna, mis kuulub tegusüna olema juurde=näitab, kes, mis või missugune alusega tähistatav on - Aluse, sihitise ja määrusena esineva käändsõna juurde võivad kuuluda täpsustavad sõnad, mida nim. täiendiks.(kelle, mille, missugune) - Sugulust, ametit või aunime väljendav sõna=nimisõnaline täiend, mis väljendab ome põhisõna mõistet teise sõnaga=lisand(eeslisand, järellisand) - Eeslisandit komaga ei eraldata - Lisand eraldatakse põhisõnast koma(de)ga ainult siis, kui ta asub põhisõna jär...
o Substraat on kontaktis olnud keel, millel jäi teise keele mõju. o Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidzinkeel (selles on mõlema kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena). 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Loomulik keel keel, mis on tekkinud ja arenenud loomulikul teel. On kujunenund väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeel - esimene keel, mida omandab laps loomupäraselt. Polüseemsed sõnad mitmetähenduslikud sõnad
• Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidžinkeel (selles on mõlema kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika (häälikulise struktuuri uurimine; teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist): • artikulatoorne - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis
tekkinud keelena). uus oleva grammatika; keel, keele millel 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne - tegeleb hääldustega inimese kõneorganite seisukohast Akustiline - tegeleb häälelainega Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust.
lokatiivsus = koht (seesütlev, alalütlev), separatiivsus = lähe (seestütlev, alaltütlev 12. i-mitmus ja tüvemitmus. 1) aglutinatiivne – selle mitmusetüübi puhul on täiesti selge, kus on tunnus, kus lõpp (nt aasta/i/d, tütre/i/d); tüvevokaal i > e (veske/i/d); pikk vokaal lüheneb (pu/i/d) – EKG-s nimetatakse vaid seda i- mitmuseks; 2) flektiivne e fusiivne – diftong saab 2-silbilises sõnas olla vaid siis, kui 1. silp on pikk (nt vorm *pesaid ei sobi, tegelik vorm on pesi, kus mitmuse tunnus ja tüvevokaal on ühte sulanud. See on nn tüvemitmus. Diftong esineb aga näiteks aasta-tüübis: aasta/i/d. II-vältelise silbi järel diftong ei esine, mistõttu on tekkinud kumulatiivne sid-lõpp (hapu/sid, tubli/sid), analoogia ne-/s- sõnade muutmisega. Selles tüübis väljendub mitmus koos osastava käände lõpuga.
Kolmas osa eksamist sisaldab kolme küsimust järgnevast loetelust (võivad olla sõnastatud teisiti või kombineeritud omavahel). Sissejuhatus üldkeeleteadusesse (2AP) Fred Karlssoni raamatu "Üldkeeleteadus" põhjal 2006/2007 sügissemester 1. Keeleuniversaalid. (5p) 2. Muutmine, tavalisemad muutekategooriad. (5p) 3. Teksti sidusus. (5p) 4. Kirjuta ühe lausega, mida tähendavad keeleteaduses järgmised mõisted (10p) foneetiline transkriptsioon IPA kõrgenev diftong foneem aglutinatsioon supletiivsus hargmik nominaalfraas (NP) valents arvuühildumine semantika 5. Millise keelkonna millisesse harusse (alarühma) kuuluvad järgmised keeled (3p) udmurdi katalaani iiri Sissejuhatus üldkeeleteadusesse Fred Karlssoni raamatu "Üldkeeleteadus" põhjal sügissemester 2012 1. Suprasegmentaalsed nähtused. (5p) 2. Sõnajärjetüpoloogia. (5p) 3. Leksikograafia. (5p) 4
Lähedasim etendama ette kandma, esitama; osa Eksootilisim mängima. Linnateater etendas Turvalisim ,,Tartuffe'i". Ekspresident ei etenda Haiglaseim, poliitikas enam mingit osa haiglasim Üldiseim, üldisim elunema elanikuna asuma. Majas eluneb Tuntuim (ülivõrdes kuus perekonda saab olla diftong ainult juhul, kui see on ka elutsema kiratsevalt elama, vegeteerima; mitmuse elunema. Paadialused elutsevad ilma osastavas) hooleta ja tööta. Koger elutseb seisvas Kauneim vees Ilusaim Õõnsaim enamik suurem osa. Enamik lapsi või Puhtaim laste enamik haigestus
Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk) b) liite ki/-gi ees (nt lillgi, pottki) c) liidete liitumiskohal (nt keskkond, modernne) d) l, m, n, r-i järel oleva ülipika s-i märkimiseks (nt valss, marss, pulss, kirss) * veaohtlikud!!
Läänemeresoome keeled liivi, eesti, vadja, soome, isuri (ingeri), karjala, aunuse, lüüdi, vepsa Mordva keeled ersa, moksa Mari keeled Permi keeled udmurdi (votjaki), permikomi, sürjakomi Ugri keeled ungari, mansi (voguli), handi (ostjaki) Samojeedi keeled - nganassaani (tavgi), eenetsi (jenisseisamojeedi), juratsi, neenetsi (juraki), sölkupi (ostjakisamojeedi), kamassi, matori 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika on teadus häälikutest kui füüsikalisest suurusest. Foneetika liigid: 1) artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; 2) akustiline foneetika uutimisobjekt on heli;
Keeleteaduse alused 1. Osa EKSAM 04.12.12 Moodles 2 kohustuslikku tööd: kodutöö ühest keelest ja morfoloogia test. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märgil on vorm ja tähendus, mis on omavahel süsteemis. Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemis situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem) ja see liigub mööda kanalit. Märkide klassikaline liigitus: - Sümbolid(puudub seos vormi ja tähenduse vahel) - Ikoonid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel, metafoorika) - Indeksid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järledusel) Inimkeele olemuslikud omadused 1. Keelemärgi arbitraarsus ehk motiveeritus kehtib ainult sümbolite puhul. 2. Keelemärid diskreetsus ehks eristatavus igal sõnal on oma terviklikkus, kindel tähendus. Ei kehti paralingvistiliste(hääletämberiga sujuv üleminek, ...
reeglid võõra keele jaoks. Oli mõjutatud biheivorismist. Generativism strukturalismi edasiarendus. Chomsky süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: 1) keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite kogumina 2) keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt
sõnastada reeglid võõra keele jaoks. Oli mõjutatud biheivorismist. Generativism strukturalismi edasiarendus. Chomsky süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: 1) keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite kogumina 2) keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt
(Bloomingfield 1933 Language) Generativism (Chomsky) oli tugev suund/vool.(20 saj teine pool): Esindaja Chomsky - süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: · keel on rangelt defineeritavate reeglite süsteem · keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni · keeleõppimise võime on pärilik. 4. Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika - häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus. Foneetikat huvitab näiteks see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid kaashäälikuid ja sulghäälikuid ja vokaale ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Häälikute moodustamine (artikulatsioon), akustika (heli), häälikute taju(psühholoogia). Fonoloogia - foneetikale lähedane teadus on fonoloogia
Keele, huulte. 20. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Missuguses keeleselja osas paikneb kõige kõrgem punkt (eeskeel, keskkeel, tagakeel) Kui kõrgele keel tõuseb? (madalad, keskkõrged ja kõrged) Missugune on huulte asend? (labiaalne, illabiaalne) 21. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitus: 1) keel liigub vertikaalselt madalduvad (nt pea) ja kõrgenevad (nt laiad) dif. 2) Horisontaalselt esisuunalised (laul) ja tagasuunalised (lüüa) 3) Poolte asendi muutumine huulte asend muuub, keel on paigal (söe) 22
1. Keele mõiste Keel eristab inimest teistest loomaliikidest. Inimene on rääkiv loom ja sümboleid kasutav loom. Teised loomad küll suhtlevad omavahel, kuid nende suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad inimkeelega süsteemi keerukuse, nüansirikkuse jm osas. Erinevus on pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Olulisim inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel (nt inglise või eesti keel): 1.keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel aastatuhandete vältel, sõnavara on kujunenud väljendama seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. 2.inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamiseta. 3.kui esimene keel on omandatud kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevases elus. Sõnad on polüseemsed (mitmetähenduslikud). Keel süsteemina erineb tegelikust kõnest või kirjutatud tekstidest. Rääkides kasutab inimene keelepädevuse kõrval ka nt argiteadmisi ja diskursusteave...
·Lühikesed silbid on sellised,millel puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust . ·Pikad silbid on sellised , millel on olemas silbi lõpp, või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust. ·Lahtised silbid on need, millel puudub silbi lõpp. Kinnistel aga on silbi lõpp. ·Silbi määramisel tuleb jälgida geminaati (k,p,t). Sõna ratas, silbitan RA (T) TAS . Kuna teine silp algab T'ga., siis lisandub see esimesele silbile ning silp on pikk. · Diftong kaksiktäishäälik nt ae LÜHENDAMINE Võimalikke lühendeid on eesti keeles kolme liiki: algustähelühend, katkendlühend, konsonantlühend. Algustähelühend: väiketähtlühend a aasta, kk keskkool, s-meister suurmeister, P- Jäämeri Põhja-Jäämeri, e-post, jne ja nii edasi (tavalühendid);
!!) · mitm part i-tunnuseline ja d-lõpuline, vokaaltüveline (kakraid, koonlaid, küünraid, peenraid, sõstraid, vemblaid, ätlaid) · i-mitmus üldkasutatav (kandleisse, kuplais, matraist, puntraile, tatrail, vistrailt) · õlu: õlle: õlut: õllesse: õllede: õllesid: õlledesse I PÖÖRDKOND · ühesilbilise tüvega verbid, mille ma-infinitiivi tunnuse ees on pikk vokaal või diftong · siia ei kuulu laama, muuma, määma PÕHITÜÜP VÕIMA · võima-võida-võin-võisin-võinud-võidakse-võidud · kõik I pöördkonna verbid jooma, jääma, kaema, keema, käima, leema, looma, lööma, müüma, naima, näima, pooma, saama, sööma, tooma, treima, täima, viima ja võima · morfoloogiat esindavad verbid võima, treima, saama, käima, tooma 1) tooma-tuua-toon-tõin-toonud-tuuakse-toodud a. jooma, looma, lööma, sööma
kreoolkeel, mida mõned lapsed õpivad esimese keelena. Sellel on oma sõnavara ja grammatika. Keele päritolu teooriad (naljaga pooleks): *bow-wow teooria – esimesed sõnad onomatopoeetilised; *pooh-pooh teooria – esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused; *yo-he-ho teooria – esimesed sõnad koordineerivad hüüatused; *la-la teooria – kõne algus on laul; *keele žestilise päritolu teooria 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
