eelneb või kaasneb sulu tekitamisega ja hõngus jääb pigem klusiili ette või algusfaasi. Eesti keele klusiilid on aspireerimata, v.a sõna lõpus, kui tahetakse korralikult välja hääldada, võib tekkida hõngus. Leenisklusiil ehk nõrk sulghäälik – lühikeste klusiilide lisatunnus. Fortisklusiil ehk tugev sulghäälik – pikkade klusiilide lisatunnus. Nasaal ehk ninahäälik Suu õõnes moodustatakse sulg, aga õhk pääseb liikuma nina kaudu. Frikatiiv ehk hõõrd- ehk ahtushäälik Friktsioon ehk hõõrdumine - Lateraalfrikatiiv ehk külghõõrdhäälik Võivad tekkida konsonandi lähedal, kui keele külgedele tekib ahtus ja õhuvoolus tekivad turbulents ja hõõrdumine. - Sibilant ehk sisihäälik Sibilandid on tugevama müraga tekitatud kui lateraalfrikatiividel, mistõttu võidakse öelda viimaste kohta ka mittesibilandid. Afrikaat Liikvida ehk sulahäälik
häälikutena. Kui kõnetraktis resoneerub palju suhteliselt madalaid hääli, siis öeldakse, et hääle kõla on tume, kui kõrgeid, siis hele. Hääle resonantsomadused mõjutavad seda, millise häälikuna seda tajutakse. 57. Missuguste eesti keele foneetiliste joonte tajumist on testitud? Enim uuritud on vokaalitaju ja vältetaju. Konsonandid Bilabiaalsed: P, B helitu klusiil M heliline nasaal W heliline poolvokaal Labiodentaalsed: F frikatiiv (spirant) V frikatiiv (spirant) Alveolaarsed: T, D helitu klusiil N heliline nasaal R heliline tremulant S, Z helitu frikatiiv (sibilant) L heliline lateraalne Palataal-alveolaarsed: T´, D´ - helitu klusiil N´- heliline nasaal S´, Z´ - helitu frikatiiv (sibilant) L´- heliline lateraal Palataalsed: S helitu frikatiiv (sibilant) J heliline poolvokaal Velaarsed: K, G helitud klusiilid heliline nasaal Larüngaalsed H helitu frikatiiv (spirant)
Sarnaselt ejaki keelega võivad need vokaalid esineda pika ja lühikesena. Eesti keeles on 17 konsonanti,/j;l;m;n;r;s;z;h;f;s;z;k;g;p;b;t;d/, mis on poole vähem kui ejaki keeles. Sellest järeldub, et erinevalt ejaki keelest, mis on konsonandirohke keel, on eesti keel täishäälikurohke. (2) (3) Ejaki keeles puuduvad ümardatud pehmesuulaehäälikud. Ejaki keele konsonandisüsteemi saab jagada kaheksaks seeriaks Lihtsad keeletipuhäälikud (puudub frikatiiv) Külghäälikud Ümardatud kõvasuulaehääliku afrikaati Ümardamata kõvasuulaehääliku afrikaat Neli pehmesuulaehäälikut Esineb ka klusiile ja frikatiive. (3) Eesti keele konsonandisüsteemi saab moodustusviisi järgi jagada kuueks seeriaks: Frikatiivid Klusiilid Nasaalid Lateraalid Tremulant Poolvokaal Peale selle jagunevad eesti keele konsonandid helilisteks ja helituteks. Sõnade definitsioonid:
Tähtis moodustustunnus (ei kajastu tabelis lahtrina, vaid kaldjoonega) on häälepaelte tööst sündiv
helilisus (vastandpaarid: heliline helitu häälik, ingl voiced voiceless, vn ; vrd
p/b, /, s/z jne). Põhimõtteliselt saab igast helitust konsonandist helilise analoogi ja vastupidi
(erand: helitu kõrisulghäälik []). Nii on eesti sõnades mahl, kõhr, vihm, käsn, latv muidu helilised l,
r, m, n, v asendi mõjul helitud (vrd ka vn , jms). Kõmri keeles on helitu l-frikatiiv []
(kirjas "ll") omaette foneem (vrd lamp `lamp' llam `hüpe, samm'). Helilisusopositsioon ehk
helitu ja helilise vastandamine, eristamaks tähendusi (ingl beg peck), leiab rakendust eriti
klusiilide, afrikaatide, frikatiivide juures. NB: eesti keeles seda pole täht b, d, g, z või z märgib
üksnes helitu foneemi /p/, /t/, /k/ (võõrsõnas /s/, /s/) lühidust!
Muud moodustusviisid rajanevad lisateguritel: afrikaadid ehk liithäälikud (
dekreoolistumine nähtus, kus kreoolkeel muutuks tagasi keeleks, millest ta arenes (pole siiamaani veel täielikult juhtunud) duaal kaksus, kasutatakse selliste sõnade puhul nagu silmad, käed, püksid, käärid esimene häälikunihe Grimmi seadus helitutest häälikutest said aja jooksul helitud frikatiivid (p>f, t>th, k>h); helilistest häälikutest said helitud häälikud (d>t, b>p, g>k); helilistest aspireeritud häälikutest said helilised häälikud (bh>b, dh>d, gh>g) frikatiiv hõõrdhäälikud j, v, f, s, s, z germaani keelerühm - islandi, fääri, norra, taani, rootsi, inglise, friisi, jidisi, afrikaani, alamsaksa, hollandi, flaami, letseburgi, saksa, gooti germaani keelte liigitus põhjagermaani keeled, idagermaani keeled, läänegermaani keeled Hansa Liit Skandinaavia, Põhja-Saksamaa, Liivimaa ja Madalmaade poliitiline ja kaubanduslik liit; 13-17 sajand; põhilised linnad Novgorod, Tallinn, Visby, Lübeck, Hamburg, Brugge, London
külghäälikud ja kõrisulghäälikud algsest polüneesia keelest. Täpsemalt rääkides, anuuta keeles on /p/ ja /f/ muutunud /p/-ks ning /t/ ja /s/ on muutunud /t/-ks. Lisaks on /r/ ja /l/ muutunud lihtsalt /r/-ks. Kõrisulghäälikud ja /h/ on muutunud nulliks, samamoodi ka /s/ mõnel juhul. Algne polüneesia keele /w/ on anuuta keeles muutunud /v/-ks(keele ainuke frikatiiv). (3) 16- Täishäälikud: a, aa, e, ee, i, ii, o, oo, u, uu (2) 17- Anuuta keele vokaalsüsteem on normaalse suuruga, koosnedes viiest põhivokaalist ja nende pikematest vastetest. (3) 18- Hääliku pikkusest oleneb sõna tähendus. 19- Näide. 'matua' tähendab abikaasat(mees/tähtis/peamine), aga 'maatua' tähendab vana või vana inimest ning 'maatuaa' tähendab vanemat.
Kõige sonoorsemad vokaalid. Sonoorse ja mittesonoorse vaheldumine peaks säilima ka keerulisemate silbistruktuuride puhul. Kui segment on sonoorne, tõuseb sonoorsus tuuma suunas ja langeb kooda suunas. Näiteks salk on hea silp, aga lehm ei ole (võib hääldada nii lehm kui ka leh.m) Mida sonoorsem on häälik, seda rohkem soovib ta olla mooraga seotud. Näiteks poolvokaale (j, w) defineeritakse kui mooraga sidumata vokaale. Helitu klusiil (k, p, t) > heliline klusiil > helitu frikatiiv (s, f, h) > heliline frikatiiv (z, v) > nasaal (n, m) > liikvida (l, r) > kõrge vokaal (i, u) > keskkõrge vokaal (e, o) > madal vokaal (a) 6. Rõhusüsteemid (parameetrid, jalgade tüübid) Parameetrid: · Dominantne paremal/vasakul kas jala 1. või 2. silp on rõhuline. · Seotud/sidumata Seotud = pearõhk on sõna algusest või lõpust lugedes mingil kindlal kaugusel, nt 1. või 2. silbil. Kaasrõhud on ka kindlate intervallide järel.
dekreoolistumine – nähtus, kus kreoolkeel muutuks tagasi keeleks, millest ta arenes (pole siiamaani veel täielikult juhtunud) duaal – kaksus, kasutatakse selliste sõnade puhul nagu silmad, käed, püksid, käärid esimene häälikunihe – Grimmi seadus – helitutest häälikutest said aja jooksul helitud frikatiivid (p>f, t>th, k>h); helilistest häälikutest said helitud häälikud (d>t, b>p, g>k); helilistest aspireeritud häälikutest said helilised häälikud (bh>b, dh>d, gh>g) frikatiiv – hõõrdhäälikud j, v, f, s, š, ž germaani keelerühm - islandi, fääri, norra, taani, rootsi, inglise, friisi, jidiši, afrikaani, alamsaksa, hollandi, flaami, letseburgi, saksa, gooti germaani keelte liigitus – põhjagermaani keeled, idagermaani keeled, läänegermaani keeled Gooti keel- tekst pärineb 4. sajandist (400 aastat enne võrdleva keelematerjali tekkimist). Puhtal kujul näha ablaut, umlaut puudub, kuna see toimus 5s, 6s sajand. Sõnavara u
Kui mõni distinktiivtunnus mingil põhjusel välja lülitub, nimetatakse seda neutraliseerumiseks. Artikulatoorses fonoloogias peetakse häälduse algüksusteks terviklikke hääldusliigutusi. Konsonante liigitatakse kahel alusel: moodustuskoha järgi ja moodustusviisi järgi. Külghäälikuid ehk lateraale iseloomustab õhu väljavool üle keelekülgede. Eesti häälikutest kuulub nende hulka l. Seoses vähese häälduspingega leidub eesti konsonantide hulgas üksainus hõõrdhäälik ehk frikatiiv, milleks on s. Poolvokaale eristab vokaalidest see, et fonoloogiliselt esinevad nad konsonandi funktsioonis. Lähedaste tunnustega häälikud on eri foneemid, kui nende suhet iseloomustab fonoloogiline opositsioon ehk võimalus muuta tähendusi, kui neid omavahel asendada. Helilisusopositsioon on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei
Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv hõõrdhäälik õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, s). Sibilant s, s, z. Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n).
Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv hõõrdhäälik õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, s). Sibilant s, s, z. Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n).
Lareraal ehk külghäälikud : keelega, õhk pääseb völja küljelt ( l ) Tremulant ehk värihäälik : põrisev r ( keeletipp ) Poolvokaal : j ( v ) Heliline häälekurdude vibreerimine ,, Aadama õun" vibreerib. (v, z, m, n, r, e) Heliline m n l r j v helitu - ei vibreeri ( plosive stop ) kpt, gbd, f, s, jne. helitu on sulghäälik v hõõrdhäälik ( frikatiiv ) v, s , h , , f Minimaalpaar sõnad mis erinevad ühe foneemi poolest.(kana-kala, kasv- kass) Tikk takk tukk tokk tekk Foneemide distinktiivsed tunnused: 1) erinevad foneemid 2) sama foneemi allofoonid Diftongid: kaks järjest vokaali, mis kuuluvad ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv häälikute kombinatsioon. Afrikaat on häälik, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hoordumisest samas häälduskoha
Foneetika liigid: 1. Artikulatoorne – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis 2. Akustiline – uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne akustilisi omadusi 3. Auditiivne(tajufoneetika) – uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ja tajumist Diftong – koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist (ae,ou,ei, oa jne) Afrikaat – klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon (ts, ks) Geminaat – häälduses kahte silpi jagunev pikk kaashäälik, kaks konsonanti kõrvuti eri silbis, nt kal-lab, hüp-pab Palatalisatsioon - konsonant omandab i-lise varjundi . Toimub häälikutega l, n, s, t, d automaatselt, kui järgmises silbis on i, seega polegi seda vaja kirjas märkida. Pehmendab. Tall – talle. Kas – kass. Kott (kota) – kott ( koti). Vokaalharmoonia - esinevad vaid ees- või tagavokaalid
fraasistruktuurigrammatika- keskne lähtepunkt, et lauseid ei saa kokku panna suvalistest fraasidest, vaid on olemas piiravaid reegleid: kaks noomenifraasi lauset ei moodusta, küll aga noomenifraas ja verb või verbifraas. Lause põhistruktuuri saadi niisiis kirjeldada reegliga S NP + VP. Kumbagi peamoodustajat saadi siis edasi jagada struktuuriosadeks koos nende jaoks tarvilike reeglite esitamisega, mis määrasid, mis osadest miski moodustaja võib koosneda. frikatiiv e hõõrdhäälik- konsonant, mille hääldamisel õhuvool läbib küllaltki kitsast kohta ja tekitab müra funktor- eriline grammatiline sõna, mille abil saab lause teemat tähistada funktsionaalne koormatus- sellest räägitakse eelkõige siis, kui statistilistel loendamistel pööratakse tähelepanu teatavate häälikute vahelistele vastandustele (opositsioonidele) ja selle tähtsusele tegelikus keelekasutuses. Nt. on n ja s eesti keele tavalisemaid konsonante ja just
märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud: o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] o nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] o lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] o tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r] o poolvokaal [j] o helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s] o dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri)
Klusiilide moodustamisel 3 faasi: sulu moodustamine, hoidmine ja vallandamine. Klusiilide kvaliteedierinevused tulevad esile nii sulu vallandamise faasi kestuses kui siiretes vokaalile: 1) k puhul on F2 siire langev, F3 tõusev 2) p puhul on F2 siirded enamasti tõusvad, langevad o ja u ees 3) t puhul on F2 siirded enamasti langevad, tõvad i, e, ü ees. Frikatiividele on iseloomulik nn valge müra (õhu hõõrdumine vastu kõnetrakti seinu). Müra läbib kõnetrakti, resoneerub ning frikatiiv saab akustilise kvaliteedi. Kõne liigendamine Silp on kõne loomulik hääldusüksus ja kõige olulisem foneetiline osa. Silbi kohustuslik koostisosa on vokaalne silbituum (silpi peab alati jääma täishäälik), lisaks võib silpi kuuluda konsonantne silbi algus ja samuti konsonantne silbi lõpp. Kui silp lõpeb vokaaliga, siis on silp lahtine, kui konsonandiga, siis kinnine. Ühesilbiline saab olla vaid kolmandavälteline sõna.
3) aspireeritud helitud klusiilid -> helilised klusiilid gh-g, bh-b, dh-d I häälikunihkel on ka kolm erandit. 1) häälikunihet ei toimu kaashäälikuühendites sp, sk, st. See tähendab et ld.k aster on star ja Stern mitte sdar ja Sdern. 2) Kaashäälikuühendite kt, pt korral toimub nihe vaid esimeses klusiilis. seega ld. k nox/noctis on Nacht mitte Nachd. k läheb h aga t ei muutu. Also neptis – nift mitte nifd. 3) Toimib Verneri seadus. frikatiiv – hõõrdhäälik. Häälik mille hääldamisel on õhuvoolul osaline takistus. germaani keelerühm – Germaani keelerühm on indo-euroopa keelte alarühm. Seda iseloomustab I häälikunihke olemasolu. germaani keelte liigitus – Germaani keeled jagunevad põhja-, lääne- ja idagermaani keelteks. 1) põhja – rootsi, taani, norra, islandi, fääri. 2) lääne – inglise, saksa, alamsaksa, letseburgi, hollandi, afrikaani, friisi, fääri, jidiši 3) ida – gooti
eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Foneetika põhimõisteid: • Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt o heliline / helitu, konsonant, vokaal o klusiil (k, p, t) o frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)), o afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j) o dentaalne, palataalne, larüngaalne, labiaalne o aspireeritud • Häälikute kombinatsioonid o diftong ehk täishäälikuühend o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi o palatalisatsioon kass’, pall’, loll’, vann’ o vokaalharmoonia
(vist midagi sellist phm?) Palindroom võib lugeda paremalt vasakule või vasakult paremale, tulemus sama Tulnud kreeka k sõnast palindromos Nt no lemon, no melon Sum summus mus Sator arepo tenet opera rotas Able was i ere i saw elba Stressed or desserts Saippuakivikauppias sümmeetriline Aias sadas saia Isa asi Silbi mudel kirikuslaavi keeles (Roman Jakobson) (e)(f)(s)(v) (tglt kandilistes sulgudes) e sulghäälik (e klusiil: k, p, t, g, b, d) f frikatiiv (s, z, f, v..) s sonant (l, r) v vokaal (a, o, e..) - muuta ei saa nende järjekorda kunagi Roman Jakobson, Gunnar M. Fant, Morris Halle lõid fundamentaalse süsteemi, millega võib kirjeldada kõiki maailma häälikuid Preliminaries to Speech Analysis: The Distinctive Features and Their Correlates Ütlevad et vokaalid ja konsonandid pole häälikute klassid, vaid on tunnused Loomulik keel (LK) Võib käsitleda masina/algoritmina, mis tekstivälise reaalsuse paneb
Foneetika liigid: 1) artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; 2) akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; 3) auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Transkriptsioonid: - IPA; - soome-ugri transkriptsioon - lihtsustatud transkriptsioon Mõisteid: 1) häälikute moodustusviisist tulenevalt: - heliline / helitu: · klusiil - tekib sulg (k, p, t) · frikatiiv - midagi sahiseb: sibilant(s, s, z, z) ja spirant (f, v, h) · afrikaat algab klusiiliga, lõppeb s-häälikuga (ts, ks) · nasaal ninahäälik (n, m, ) · lateraal - moodustatakse keele äärte abil (l) · tremulant värihäälik (r) · poolvokaal vahepealne ( j, w) - Vastavalt moodustuskohale: · dentaalne - hammastega, · palataalne - suulaega, · larüngaalne - kurguga,
konkreetset kategooriat eri keeltes. • Sapiri ja Whorfi arvamustesse keelelise relatiivsuse kohta hakati 20. saj teisel poolel suhtuma skeptiliselt või isegi irooniliselt, kuna seda on väga raske või võimatu tõestada. • Joseph Greenberg (alates 1954, USA) andis tüpoloogiale statistilise (objektiivse) mõõtme. • Kasutas ära Praha strukturalistide implikatsioonilise universaali käsitluse (nt: kui keeles on 1 frikatiiv, siis see on tõenäoliselt s). • Laiendas tüpoloogiat süntaksi valdkonda. • Loetles hulga universaale, nt – Greenbergi universaal nr 2: prepostitsioonikeeltes on genitiivatribuut peaaegu alati pärast peasõna, postpositsioonikeeltes peaaegu alati enne. 18. Uus-whorfianism ja psühholingvistilised katsed tänapäeval. TERMINID: Uus-whorfianism - lingvistilise relatiivsuse hüpoteesi käsitlus, millega tuli lagedale Lucy 1992
annaabi.ee 
