Sissejuhatus üldkeeleteadusesse (8)

1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled.
Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest.
Märgid on:

• sümbol – keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt „hobune“)
  
• ikoon – märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid.
  
• indeks – vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne)
  

Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi ( intonatsioon , tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, žestid, miimika , pilgud jne) vahendeid.
Inimkeele olemuslikud omadused:

• Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol)
  
• Keelemärgi diskreetsus e eristatavus
  
• Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest).
  
• Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud).
  
• Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt , idiolekt , stiil)
  
• Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus
  
• Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel )
  
• Metakeele olemasolu(?) – (Metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast).
  

Loomulik keel: kõige olulisem inimestevahelise suhtluse vahend. „Loomulik“ tähendab, et 1) keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate jooksul ja nende vahendid, eelkõige sõnavara on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik 2) inimlaps omandab emakeele e esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamata – piisab sellest, et ta saab suhelda teiste inimestega 3) kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks.
Kui räägitakse mingi eriala, rühma või isiku keelest, mõeldakse selle all erinevaid keelekujusid e allkeeli (ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid: üldkeel, argikeel, släng, kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid).
Sõna „keel“ tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid . Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel . Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised abikeeled (esperanto).
2) Keeleteadus : sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses.

• Sünkrooniline – uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige.
  
• Diakrooniline – uurib keele muutumist läbi ajaloo.
  
• Teoreetiline – eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole.
  
• Praktiline – e rakenduslingivistika – kasutatakse ära teoreetilise keeleteaduse teooriaid , mõisteid või tulemusi praktiliste probleemide lahendamisel. Paljud rakenduslikud suunad on kujunemas või juba kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks. Keeledidaktika, keelekümblus, spetsiifiliste erialade keelekasutus e LPS ( Language for Special Puropses).
  
• Seosed muude teadusharudega?
  

Keeleteaduse meetodid:

• Lingivsti keelepädevus e keelevaist – ainult sellele ei tohiks toetuda.
  
• Andmete kogumine (lindistus, litereerimine e transkribeerimine – teksti kirjapanek koos metamärgistusega: intonatsioon, pausid jm. Korpus – elektrooniline struktureeritud kogu mingi keele tekstidest. Sõnaraamatud, arhiivid jne).
  
• Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod – üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod – sageduste uurimine , nn statistiline lingvistika).
  
• Katsed – psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused.
  

3) Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas, b) keskaja Euroopas, 3) XIX sajandil, 4) XX sajandil.
ANTIIKMAAILMAS
VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist , tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised . Sanskriti keele grammatika.
HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega.
KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale ( substantiiv , verb ). Aristoteles (4. saj eKr) arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse (liikmete) kohta (alus, öeldis). Lõi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, poeetika , retoorika. Lause põhikuju X=Y ( Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv). Aleksandria periood: Dionysios Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku grammatika autor.
Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise süsteem. Sellest kasvas välja traditsiooniline grammatika.
KESKAJA EUROOPAS
Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria , astronoomia, muusika ). Keelekäsitluses universalism abstraktsete arutlustena. Õpetati keelt keeleteaduse mõttes.
XIX SAJANDIL
1822 lõid Grimmid omanimelise esimese häälikuseaduse ning näitasid seda teaduslikult.
Wilhelm von Humboldt (1767-1835). Filosoof ja keeleteadlane , uuris eri keelte sturktuure ja tegi selle põhjal üldistavaid järeldusi. Rõhutas keele funktisionaalsust ja kultuurilist aspekti. Pani aluse keeletüpoloogiale. Struktuuri alusel eristatud keeled: Isoleeriv – ei ole seotud morfeeme. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad. Nt vietnami ja hiina keel.
Aglutineeriv – tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel, kasutatakse rohkesti seotud morfeeme, mis tavaliselt liituvad muutumatu sõnatüvega. Türgi keel. Ka Eesti keelt on nimetatud aglutinatiivseks, kuid tüvede mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust.
Flekteeriv (fusiivne) – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel.
Polüsünteetiline (hiljem lisatud) – väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide . Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled.
August Schleicher ( 1821 -1868). Keelepuu mõiste, aluskeeled. Keel kui organism, mis areneb. Isoleerivaglutineerivflekteeriv.
Noorgrammatikud (19. saj lõpp). Esindajad A.Brungmann, H.Paul. Uurisid keelemuutuste põhjused: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid . Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine.
XX SAJANDIL
20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism – 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt ( langue ) ja kõnet ( parole ). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline ( foneem , morfeem , süntaks jne).
Jan Baudouin de Courtenay ( Kaasani koolkond. Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste.
Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik . Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist . Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma mõtteid kirja ei pannud , seda tegid tema õpilased – panid loengukonspektidest kokku raamatu.
Deskriptivism – strukturalismi edasiarendus. Bloomfield, USA strukturalismi esindaja: sõnastada reeglid võõra keele jaoks. Oli mõjutatud biheivorismist.
Generativism – strukturalismi edasiarendus. Chomsky – süntaksiteooria rajaja.
Generativismi põhiteesid: 1) keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite kogumina 2) keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik
4) süva- ja pindstruktuuri eristamine.
4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong , geminaat, palatalisatsioon , vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted.
Foneetika – häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika.
Foneemide liigitus:
1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt
Heliline – häälekurdude vibreerimine, „Aadamaõun“ vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v).
Helitu – ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, š, z, ž).
Klusiil – sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv – hõõrdhäälik – õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, š).
Sibilant – s, š, z.
Spirant – f, v, h.
Afrikaat – klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts).
Nasaal – ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n).
Lateraal – külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l).
Tremulant – värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp ) vibreerima (r).
Poolvokaal – (j)
Labiaalne – huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e).
Dentaalne – häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n).
Palataalne – moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, š)
Larüngaalne – kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h).
Aspireeritud – aspiratsioon e hõngus. Lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles peak , cat.
Palataliseeritud – peenendatud. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi.
2) Häälikute kombinatsioonid
Diftong – kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi .
Geminaat – häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab.
3) Positsioonilised nähtused
Vokaalharmoonia – sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid . Türgi keel.
Assimilatsioon – sarnastumine . Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks.
Dissimilatsioon – häälikute erinevaks muutumine.
4) Prosoodia
Rõhk – rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna „aitäh“).
Intonatsioon – täidab ekspressiivseid ülesandeid. Sellega väljendatakse imestust, üllatust, ehmatust jne.
Kvantiteet (välde) – eesti keeles on kolm väldet ( haruldane ), välde ei mõjuta ainult ühe hääliku, vaid ka silpide pikkust.
Sõnaintonatsioon (toon) – lause intonatsioon. Põhitooni liikumisest kujuneb lause meloodiline joonis. Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides.
Fonoloogia – foneetikale lähedane teadus. Uurib häälikute struktuuri, missugused foneemid ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis tingimustel nad omavahel kombineeruvad.
Foneetika ja fonoloogia erinevus: foneetika uurib kõnet füüsikaliste meetoditega, fonoloogia aga otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist.
Foon – häälik. Akustiliselt eristatav häälik. Nt üks täht. Foneem – häälikusüsteemi üksus.
Allofoon – ühe foneemi esindaja, mida kõrv eristab. Foneemi häälduskuju.
Foneem – väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi, aga ta ise ei kanna tähendust. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendust kandvad üksused e morfeemid.
Minimaalpaar – eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra. Nt tikk takk tukk tokk tekk.
Foneemide distinktiivsed tunnused eesti keele foneemide näitel.
Kõrge
Madal
Eesvokaal
Tagavokaal
Labiaalsus
A
E
I
O
U
Õ
Ä
Ö
Ü
Kõrged: ÜIU
Madalad: AÄ
Eesvokaalid : EIÄÖÜ
Tagavokaalid: AUO
Labiaalsed: OUÖÜ
5) Sõna. Homonüüm, homofoon , homograaf.
Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna ja omab tähendust.
Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei.
Homonüümid – kirjas ja häälduselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad. Nt tee-tee
Homofoonid – sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnad. Nt baar -paar, ball-pall, müüa-müüja.
Homograafid – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnad. Nt palk-palk, tall -tall.
6) Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid.
Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega (nende moodustamise ning nendest arusaamisega). Vormiõpetuses tegeletakse põhiliselt morfeemidega
Morfeem on keele kõige väiksem tähendust kandev üksus. Vastavalt tähendusele, mida morfeemid sõnavormis kannavad, jagunevad nad: tüved, liid ja tunnused.
Allomorf on morfeemi variant, mis on keele kasutajale eristatav
Morf on tehniline termin, sõna komponent
Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid kui nad on tähenduselt samad, struktuurilt osaliselt sarnased ning komplementaarses distributsioonis või tähenduselt samad, vormilt erinevad ning distributsioonilt samad, nt ilusa+te+le/ilusa+i+le.
Komplementaarne distributsioon – erinevad variandid erinevates kontekstides (pole võimalik ära vahetada)
Distributsioonilt sama – erinevad variandid sõltumata kontekstist (võib alati vahetada)
Morfeemide liigid:
Vabad  Seotud
(Juured ja) tüved  Afiksid
Leksikaalsed  Grammatilised
Vabadeks morfeemideks nim morfeeme, mis võivad fraasis esineda iseseisva sõnana, nt „koer“ lauses „Koer hammustas poissi“.
Seotud morfeemid iseseisvalt esineda ei saa, vaid peavad alati olema seotud mõne teise morfeemiga. Seotud morfeemide hulka kuuluvad liited e afiksid.
Leksikaalsed morfeemid – tähendusega.
Grammatilised morfeemid – tunnused ja lõpud.
Prefiks – eesliide (eba+viisakas)
Sufiks – tagaliide (jalga+de+le+gi)
Tsirkumfiks – tüvi keskel (saksa ge+mach+t)
Infiks – liitub morfeemi tüve keskele (nt akaadi išrik „he stole “, iš-ta-rik „he stole for himself “)
Nullmorfeem – ei avaldu struktuuriliselt, st ei realiseeru foneemide ega tähtede kujul. Nt raamatu+0.
Kliitik – afiksi ja tüve vahepealne morfeem, grammatiline tähendus, liitumine teistmoodi kui afiksil. Nt kellelegi, kellegile. Ebatüüpiline morfeem.
7) Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine.
Grammatiline kategooria – hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad erinevad vormiüksused.
Grammatiliste kategooriate (morfoloogilised) väljendusviisid:
Sünteetiline väljendusviis - morfeemide (afiksite) liitmine . Aglutinatsioon (eri morfeemid ei mõjuta üksteist, „laua+l“) ja fusioon (sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendusega osadeks , nt „lauda“).
Abisõnad e analüütiline väljendusviis – abisõnade kasutamine. Väljendub mitme sõna kombinatsioonina („laua peal“, „kõige suurem“, „ei ole“)
Reduplikatsioon – tavaliselt tüve kordus. Nt „väga-väga“.
Tavalisemaid grammatilisi kategooriaid
Arv e numerus – ainus e singular / mitmus e pluural /(duaal)
Klass, sh sugu e genus – maskulinum/ femininum /neutrum; elus/elutu; inimene/mitteinimene
Kääne e casus – eesti keeles 14 tk, kääne annab sõnadele lauses rolli, eessõnade kasutamise asemel lisatakse sõnade lõppu mingeid morfeeme.
Määratus e difiniitsus – inglise keeles artiklid a, the, eesti keeles „üks“, „see“, „mingi“
Võrdlus – positiiv /komparatiiv/superlatiiv (algvõrre/keskvõrre/ülivõrre). Algvõrre – ilus, magus. Keskvõrre – ilusam, magusam . Ülivõrre – kõige ilusam (ilusaim), kõige magusam (magusaim).
Aeg e tempus – väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega või mingi teise tegevusega . Olevik / minevik /tulevik.
Isik e persona – eesti keeles 8 th ainus+mitmus 1.-3. ning isikule/umbisikuline.
Kõneviis e modus – eesti keeles: kindel – tavaline info; käskiv e imperatiiv; kaudne e vähem kindel (nt „nad valetavat“), tingiv e konditsionaal – nn „oleks“, möönev e jussiv – käskiv+kaudne (nt „mindagu“, „tehtagu“, „nad jätku oma töö pooleli “).
Tegumood e genus – aktiiv/ passiiv („HE wrote some letters“/“ SOME LETTERS were written by him“) personaal /impersonaal (isikuline/umbisikuline);
Laad e aspekt – lõpetatud/lõpetamata; tulemuslik /mittetulemuslik; punktuaalne/duratiivne (hetkeline/kestev); progressiiv (kestev)
Eitus – eesti keeles sõna „ei“, eitav tegusõna vorm, eessõnad eba-, mitte-, a-.
Grammatilised kategooriad koosnevad markeeritud (tunnus on) ja markeerimata (tunnust ei ole) liikmeteks .
Arv: ainsus (markeerimata) – mitmus (markeeritud)
Kääne
Aeg: olevik (tunnuseks peetakse „v“ lõppu)
Tegumood
Kõne: jaatav/eitav
Markeerimata liikmed on sagedasemad.
Klass: peaaegu alati markeeritud liikmed
Kõneviis
Isik: eesti keeles kõik 3 isikut markeeritud
Definiitsus
8) Süntaktilised seosed. Sõnaliigid. Lauseliikmed.
Lauseõpetus e süntaks on grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust.
Süntaktilised seosed:
1) Tasandilised seosed (mingid sõnad teiste suhtes alluvad või võrdsed)
Rinnastav – võrdsed. ____ ja____. „Koer ja kass lösutasid diivanil.“.
Alistav – üks allub teisele, astmeline, pealause ja kõrvallaused. -------,_____.
2) Morfoloogiliselt väljenduvad seosed
Ühildumine e kongruents. Nt omadussõna ja peasõna sarnased „kollas/te/le kardina/te/le. Välja arvatud ninataga käänded. Iskuühildumine „Ma laulan, raamatud lebavad“.
Rektsioon – sõltumine. Üks põhisõna määrab teise sõna kategooria. Põhi eeldab, et temast sõltuv sõna esineb mingis kindlas vormis või teatud süntktilises struktuuris.
Eraldi morfeem – nt possessiivsufiks. Paljudes keeltes puudub. (?)
3) Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema suhted jne).
Sõnajärjetüpoloogia – S ( subjekt a alus), O (objekt e sihitis), V (verb e öeldis).
Maailma keeltest 45% SOV, 42% SVO. Eesti keel SVO keel. (?)
Sõnaliigid fraasid :
Nimisõna e substantiiv (asjade ja nähtuste nimetused) – substantiivifraas e noomenifraas = NP
Omadussõna e adjektiiv = AP (nt omadussõnafraas „väga ilus“
Tegusõna e verb (sh infiniviivid ja partitsiibid) = VP. Tegusõnafraas võib lauses tükkideks minna.
Määrsõna e adverb (Millal? Kuidas? Kus? jne). Ei pöördu ega käändu v.a kohakäänded; kuuluvad lauses tegusõna või omadussõna juurde.
Arvsõna e numeraal = QP (1, 2, 3, 4; 1., 2., 3., 4.)
Asesõna e pronoomen (tema, see, meie, teie, selline, säärane)
Määrsõna e kvantor = QP
Abisõnad (artikkel, pre- ja postpositsioonid e ees- ja järelsõnad, abiverbid, partiklid jm). PreP ja PspP (kokku PP). PP = kaassõnafraas.
Lauseliikmed ja nende tüüpilised väljendajad:
Alus e subjekt – NP, nimisõna (kes? mis?)
Öeldis e predikaat – VP, tegusõna (mida tegema?)
Sihitis e objekt – NP, nimisõnaline, nimetavas, omastavas või osastavas käändes, väljendab objekti, kellele või millele tegevus on suunatud või mis on tulemus.
Öeldistäide e predikatiiv – „olema“-verbiga. NP või AP (miski on mingisugune). Näitab mis või kes või missugune on alus.
Määrus e adverbiaal – AdvP või PP – koht, aeg, viis jne. Igasugune verbi laiend , mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend.
Täiend e atribuut – AP, nimisõna lisand või laiend („pikk mees“).
9) Süntaktilisi teooriaid: generatiivne süntaks, valentsiteooria , aktuaalne liigendus, käändegrammatika, konstruktsioonigrammatika, lausetüüpide käsitlus.
1) Generatiivne grammatika. Generativism (vt Chomsky): süntaktilised transformatsioonid.
„Kevade on Lutsu parim teos“
Siire: sh topikaliseerimine „Lutsu parim teos on Kevade“
Asendus: „See on Lutsu parim teos“; „Kevade on tma parim teos“
Lisamine: „Kas Kevade on Lutsu parim teos?“
Kõrvaldamine: Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb  „Poiss tahtis õppida lugema“
2) Valentsiteooria e sõltuvusgrammatika.
Verb + aktandid e kohustuslikud laiendid (subjekt, objekt, ...) + sirkumstandid (aeg, koht, viis)
3) Lause aktuaalne ( temaatiline ) liigendus, lause infostruktuur ja teema-reema
Teema – varasem informatsioon. Reema – uus informatsioon, mille lause juurde annab.
„Jänes kepses põllul. Ta leidis sealt porgandi . (reema).
4) Käändegrammatika (semantilised rollid), Fillmore jt.
Lähtutakse vaid tähendusest.
Agent – elus tegija „Poiss jookseb“
Patsient – allub tegevusele „Ma olen haige“, „Mul on raamat“
Kogeja (experiencer) – „Mul on külm“
Benefaktiiv – kasusaaja
Instrument – mille abil midagi tehakse „Valgustas küünlaga käiku“
Komitatiiv – kellega koos midagi tehakse „Lähen oma sõbraga“
Lokatiiv – kohaga seonduv, kus?
Põhjus
Allikas (source) – lähtepunkt, kust?
Temporaal
Jne
5) Konstruktsioonigrammatika (Goldberg 1995)
Süntaks kui kogum valmis lausemustreid. Lause ehitatakse verbi ümber.
Nt resultatiivkonstruktsioon „Ta pühkis laua puhtaks“, „Mis sa tast kiusad?“
6) Lausetüüpide käsitlus
Eesti lausete põhitüübid (EKG – Eesti keele grammatika)
GS – grammatiline subjekt (alus). Alus (nim, os) grammatikareeglitele vastav.
TS – tegevussubjekt – kes tegelikult teeb.
PS – pragmaatiline subjekt – lause alguses olev lauseliige.
1) Normaallaused – GS=TS=PS „Ta jookseb“ (intransitiivne), „Ta ehitab maja“ (transitiivne), „Ta on haige“
2) Kogeja-omajalause – GS≠TS=PS „Tal on häbi“, „Talle meeldib tantsida“, „Teda huvitab botaanika“, „Tal on see hea raamat“
3) Eksistentsiaallause – GS=TS≠PS „Peenral kasvavad lilled“, „Poisist kasvas mees“, „Väljas sajab vihma“
Võimalik, et alus ja öeldis ei ühildu. „Peenral kasvas lilli“
10) Semantika. Tähenduse mõiste. Komponent- ja prototüüpanalüüs. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli, polüseemia, sünonüümia, metafoor , propositsioon, presupositsioon.
Semantika on õpetus tähendusest. Põhiidee on sõnade tähenduste uurimine, süsteemi avastamine.
Tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus, kus vihjeteks on sõnumist identifitseeritud sõnad, muutelõpud, laused jm. Tähendus on mittemateriaalne.
Tähendus: 1) abstraktne : süsteemi tähendus; 2 )konkreetne: kõneleja tähendus/ kuulaja tähendus.
Tähenduse uurimine:
Komponentanalüüs
Elus
Inimene
Maskuliinne
Täiskasvanu
Inimene
0
0
Mees
Naine
Poiss
Tüdruk
Eesel
0
0
Täkk
Mära
Puder
Demokraatia
Esimesed viis rida – inimese kohta käiv tähendusväli.
Palju probleeme.
Prototüüpanalüüs
Tekkis seoses komponentanalüüsi probleemidega. Prototüüp – default. Sõnade tähendused võivad omavahel kattuda, neil on keskosa e prototüüpne esindaja ja perifeeria (perifeeria – kõik prototüübi omadused ei ole õiged või ei tule esile). Nt mööbel: prototüübid – diivan , laud, tool ; perifeeria – peegel , külmkapp, televiisor .
Esitatakse omadused, mis on olulised kategoriseeriva inimese puhul. Tühistamatud ja tühistatavad kategooriad.
Semantika põhimõisteid
(Tähendus)väli – sarnaste tähenduste tervik (liiklusvahendid, värvid jne). Tähendused nagu paikneksid mingil väljal.
Polüseemia – mitmetähenduslikkus; ühele tähistajale vastab mitu tähistatavat. Sõna tähendused on üksteisega seotud (laps – järglane/mittetäiskasvanu); samas mitte „tee“, kuna tähendused on juhuslikult kokkulangenud.
Sünonüümia – kahel sõnal on sarnane tähendus. Nt pang -ämber.
Metafoor – tähenduse ülekanne. X on Y (suhtes Z). „Männi roheline samet“, „ta on vihma käes“
Propositsioon – lauses sisalduv sündmus, mis vastab millelegi maailmas. „See on hea, et mul on raamat“
Presupositsioon – eele, eeloletus, mis peab olema, et lause oleks tõene. „Prantsuse kuningas on kiilaspea “  väär presupositsioon, sest Prantsusmaal ei ole kuningat.
11) Pragmaatika . Kõneakti mõiste. Kooperatiivsusprintsiip ja selle maksiimid . Implikatuur. Viisakusprintsiip .
Semantika: Mida X tähendab?
Pragmaatika: Mida X-ga öelda tahetakse?
Pragmaatika tegeleb suhtlusega, suhtlemise uurimisega. Keele tähendused.
Kõneakt – e kõnetegu, suuline suhtlemisprotsess , mille kõneleja sooritab rääkides. Kõneakti läbimisel võivad sõnumiga toimuda erakordsed muutused. Kõneakt oletab ja tõestab, et iga keele terviklik väljend on mingi teatud tüüpi tegu, mitte ainult info edastamine. Sooritame palju erinevaid kõneakte: palve , ettepanek, küsimus, väide. Võib ka kirjalik olla.
Implikatuuriteooria (1960-ndad) on tihedalt seotud kõneaktiteooriaga. Järeldus – implikatuur. „Siin on nii palav “ (kuulaja järeldab, et kõneleja soovib akna avamist ). Järelduste mehhanismid .
Implikatuuriteooria aluseks on kooperatiivsusprintsiip ( Grice ). Ole kooperatiivne !

Kvaliteedimaksiim – anna tõelist informatsiooni!

Kvantiteedimaksiim – anna nii palju infot kui tarvis!

Relevantsusmaksiim – ole asjakohane !

Meetodimaksiim – ole arusaadav!
1-4 = inimsuhtluse kirjeldus Grice’i järgi.
Inimene võib suheldes loota , et teine inimene teeb temaga koostööd.
Väga teoreetiline, praktikasse juurutamisel vajab palju täpsustusi.
Viisakusprintsiip – 1980-ndatest; minapilt e nägu negatiivne ja positiivne viisakus . Inimese sotsiaalne tervik, mitte psühholoogia valdkonda kuuluv. Positiivne nägu tahab olla sõber, kuuluda gruppi; negatiivne nägu tõrjub teisi inimesi. Viisakus – vahendite hulk, mille abil suhtleja näitab teadlikkust partneri näost.
12) Sotsiolingvistika . Variatiivsus . Dialekt, sotsiolekt , idiolekt. Suulise ja kirjaliku keele erinevus. Sotsiolingvistika laiemas ja kitsamas mõttes.
Sotsiolingvistika uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas. Väga andmetekeskne. Vaadeldakse keele ja ühiskonna seost.
Variatiivsus (kuidas erinevatel inimestel keeled erinevad) 1) geograafiline (keel varieerub vastavalt kohale – murded); 2) sotsiaalne (vanus, sugu, sotsiaalne klass); 3) situatsiooniline (stiil, formaalsus)
Keele variandid:
Dialekt – e murre, mingi piirkonna keelekasutus. Murre erineb kirjakeelest ja teistest murretest.
Sotsiolekt – teatud sotsiaalse grupi keel. („Mina vää?“)
Idiolekt – ühe inimese konkreetne keelekasutus.
Suuline ja kirjalik keelekasutus:
Suuline kõne on:

• ajaline, lineaarne, ühesuunaline, interaktsiooniline, kontekstist sõltuvam (deiktilisem)
  
• intonatsioon ja pausid (mitte kirjavahemärgid), seega ikoonilisem
  
• „lõdvem“ konstruktsioon, parandused , reformuleeringud jne
  
• Tavaliselt vähem formaalne
  

Sotsiolingvistika laiemas mõttes:

• Kõneentnograafia, konversatsioonianalüüs (vestluse struktuuri avastamine, vooruvaheldusmehhanism).
  
• Keele varieerumine (stiil, sugu, sotsiaalne kuuluvus jms)
  
• Kakskeelne ühiskond
  
• Praktiline sotsiolingvistika (keele planeerimine , hariduspoliitika , keelepoliitika)
  

Sotsiolingvistika kitsamas mõttes:

• kvantitatiivne sotsiolingvistika. Keeleüksuse varieerumise täppisanalüüs.
  

13) Keelte tüpoloogiline liigitus ( morfoloogiline ja sõnajärje tüpoloogia)
Morfoloogiline tüpoloogia:
Isoleeriv – ei ole seotud morfeeme. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad. Nt vietnami ja hiina keel.
Aglutineeriv – tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel, kasutatakse rohkesti seotud morfeeme, mis tavaliselt liituvad muutumatu sõnatüvega. Türgi keel. Ka Eesti keelt on nimetatud aglutinatiivseks, kuid tüvede mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust.
Flekteeriv (fusiivne) – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel.
Polüsünteetiline (hiljem lisatud) – väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled.
Sõnajärje tüpoloogia:
Liigitamise aluseks on lausete põhisõnajärg.
Maailma keeltes SOV 45% ja SVO 42%
Universaalsed tendentsid:
VO; PREP (eessõnad); NG ( noun , genitive atr); NA (noun adjective)
OV; PSP (järelsõnad); GN (genitive atr noun); AN (adjective noun)
Eesti keeles SVO, PSP, GN, AN
14) Psühholingvistika. Keele omandamine.
Psühholingvistika on keele ja psüühika arengu ja seoste uurimine. Kuidas keel mõtlemist mõjutab?
Keele omandamise vormid:
Biheivorism : oletatakse, et laps õpib keelt nagu treenitakse teisi oskusi. Laps õpib korrates, imiteerides.
Nativism: inimkeelt pole võimalik õppida, kui pole kaasasündinud eeldusi. Laps hakkab endale ise keelereegleid genereerima, see on ta loomuses .
Kognitivism: laps omandab keele muude kognitiivsete e tunnetuslike oskustega koos.
15) Rakenduslingvistika alasid: teise keele omandamine, arvutilingvistika ja keeletehnoloogia .
Teise keele omandamine:
Täiskasvanud keeleõppija (võrreldes emakeelt õppiva lapsega) on neuroloogiliselt erinev, oskab lugeda ja kirjutada, oskab juba üht keelt, seega motivatsioon on väiksem ja L2 omandatakse läbi L1 prisma , on silmitsi suurema varieerumisega (palju rohkem erinevaid situatsioone ja teemasid), omab vähem aega, õpib tavaliselt ebaloomulikus olukorras ja omab harva „ema“.
Arvuti ja keel:

• keeletehnoloogia, spellerid, teksti ettelugejad
  
• arvuti keeleteadlasele abiks – sõnastikud (tesaurused), korpused
  
• arvuti keelt mõistma – tehistintellekt
  

Arvutilingvistika on lingvistika haru, mis kasutab arvutit inimkeele uurimise vahendina.
Keeletehnoloogia on igasugused tehnoloogilised lahendused, mis on seotud keelega (spellerid, grammatikakontrollijad jne)
16) Maailma keeled. Indo-euroopa ja soome- ugri keelkond . Muid suuremaid keelkondi.
Maailmas on erinevate arvamuste kohaselt 4000-7000 keelt, tõenäoliselt umbes 6000.
INDOEUROOPA KEELKOND
GERMAANI KEELED
Põhjagermaani
rootsi
norra
taani
fääri
islandi
Läänegermaani
inglise
saksa
friisi
hollandi, flaami
afrikaani
BALTI KEELED
leedu
läti
SLAAVI KEELED
Idaslaavi
vene
valgevene
ukraina
Lääneslaavi
poola
tšehhi
slovaki
Lõunaslaavi
bulgaaria
serbia - horvaadi
sloveeni
makedoonia
ROMAANI KEELED
itaalia
hispaania
katalaani
portugali
prantsuse
provansi
retoromaani
sardiinia
rumeenia
ladina
KREEKA
Kreeka
Vana-Kreeka
KELDI KEELED
iiri
gaeli
kõmri
bretooni
ARMEENIA
ALBAANIA
INDOIRAANI KEELED
Indoaaria keeled
hindi
bengali
pandžabi
marathi
urdu
gudžarati
bihaari
sindhi
nepali
singali
Iraani keeled
pärsia (farsi)
kurdi
puštu (afgaani)
UURALI KEELED
SAAMI (LAPI) KEELED
lõunasaami
Umeå saami
Piteå saami
Luleå saami
põhjasaami
Inari saami
Kemi saami (hääbunud 19. saj)
koltasaami
Akkala saami
Kildini saami
turjasaami
LÄÄNEMERESOOME KEELED
liivi
eesti
vadja
soome
isuri (ingeri)
karjala
aunuse
lüüdi
vepsa
MORDVA KEELED
ersa
mokša
MARI (TŠEREMISSI) KEELED
PERMI KEELED
udmurdi (vodjaki)
permikomi
sürjakomi
UGRI KEELED
ungari
mansi (voguli)
hardi (ostjaki)
SAMOJEEDI KEELED
nganassaani
eenetsi
juratsi
neenetsi
sölkupi
kamassi
matori
Gooti – Vana-Saksa kirjutatud keel, saksa keele eellane. Ülemsaksa, alamsaksa – saksa keele varasemad vormid.
Sanskrit – indoiraani (indoaaria)
Korea ja baski keeled – isolaatkeeled

Lk. 15-48

Keele mõiste.
Keele all mõistetakse eelkõige inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keelelise e verbaalse suhtlemise vormis. See võime on kõige selgem tunnus, mis eristab inimest teistest loomaliikidest. Inimeste suhtlemine , nende ühiskond ja kultuur sõltuvad oluliselt keelest. Kõige olulisem inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel ning paljud oskavad mitut keelt rääkida. Keeled on arenenud ja tekkinud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeele omandab inimene loomupäraselt, ilma õpetamiseta.

Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus.
Verbaalne suhtlus – Sõnaline, keeleline. Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja , olla irooniline , valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline informatsioonivahetamine. Mis toimub ainult siis, kui signaal on vastuvõtjale arusaadav.
Mitteverbaalne suhtlus

• paralingvistilised vahendid - hääle abil väljendadakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente – häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk kehakeel
  
• ekstraverbaalsed vahendid - Kehakeel, miimika, źestid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel; sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vatuvõtjale, tema reaktsioone jälgides saab kõneleja teavet sõnumi vastuvõtmise ja arusaadavuse
  

Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus ).
keel on süsteem, millel on kindel struktuur
keele kaks põhilist allsüsteemi on häälikute süsteem ja tähenduste süsteem
loomulik keel on sümboliline ja koosneb sümbolitest ja nende ühenditest; keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna.
Keele sümbolilisus – loomulik keel on sümboliline,see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast.
Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga.
Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas korduvad nähtuste vahelised korrelatsioonid , reeglipärasused, mis on omandatavad ja järelikult ka kirjeldatavad. Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline ( mitmekihiline ) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis on omavahel mitmesugustes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahelised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri.Põhilisi allsüsteeme on viis. /tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e leksikon , süntaks e lauseehitus , morfoloogia ehk uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/
Suulises keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuva mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on seega kaks selget allsüsteemi.
Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võivad olla ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm.
Semantika Süntaks Leksikon Morfoloogia Fonoloogia  abstraktsus
Keelesüsteemi avatus - suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv nendes on piiratud või mitte. Suletud süsteem koosneb piiratud (sageli väikestest) arvust märkidest. Igale tähendusele või funktsioonile vastab sama vorm, märgid ei mõjuta üksteise tähendust ega ka kogu sõnumi tähendust juhul, kui on kasutatud nende ühendeid. Uusi märke suletud süsteemidesse kuigi lihtsalt ei teki. Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid selle mõiste kitsamas tähenduses. Neis on palju isegi süsteemi kuuluvaid põhimärke - sõnu, mida vajadusel veel juurde tekib või tekitatakse. Avatud süsteemi tähtis omadus no loovus . Uusi märke võib moodustada vastavalt vajadusele. See on võimalik sellepärast, et grammatika morfoloogiaosa teatud tuletus - ja ühendamisvahendid on produktiivsed . Kategoriseerimise prototüüpsus ja kategooriate vaheliste piiride hägususe lubatavus suurendavad keele tähendussüsteemi avatust. Need annavad võimaluse rakendada sõnade tähendusi üha uute juhtude kirjeldamiseks, näiteks arvutisõnavara tarbeks kasutusse võetus hiir , padi . Oluline semantiline mehhanism on metafoorsus, mis suurendab loomuliku keele väljendusjõudu.

Keeleuniversaalid . (Kas on universaalseid omadusi keeltes ?)
Teistsugune lähenemine lingvistiliste universaalide ehk keelte võimalike ühiste omaduste ja struktuuride uurimisele on empiiriline keeletüpoloogiline võrdlus. Kõiki keele allsüsteeme on sellest vaatepunktist uuritud, materjaliks kümnete mõnikord isegi sadade keelte andmed. Nii paljude keelte hoolikas analüüs samu mõisteid ja meetodeid rakendades on raske ja aeganõudev ülesanne. Kuigi analüüsitakse teatud nähtuse esinemist sadades keeltes, on see siiski üpriski väike osa maailma viiest-kuuest tuhandest keelest. Niisiis on kõik väited universaalsuse kohta igal juhul esialgsed. Sellest hoolimata on sel alal saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Keeletüpoloogilise lähenemisviisi rajaja on Joseph H. Greenberg teoses käsitletakse eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia , morfoloogia ja süntaksi universaale. Implikatiivsed ja mitteimplikatiivsed universaalid. Üldistused võivad olla eranditud - sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega (nt oraalsete vokaalide esinemine) vastandiks on universaalne tendents, mis lubab mõningaid erandeid. Suhteliselt universaalne on see, et keelte normaalses põhisõnajärjes on subjekt enne objekti. Erandiks on siiski näiteks Madagaskaril räägitav malagassi keel, mille tavaline sõnajärg on - Ostis lambi isa.
implikatiivsed universaalid – omadus b võib esineda keeles ainult sellel eeldusel , et keeles on ka omadus a
mitteimplikatiivsed – kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (nt et kõigis keeltes on oraalseid vokaale)
absoluutsed – üldistused võivad olla ka eranditud (nt oraalsete vokaalide esinemine)
universaalne tendents – lubab mingeid erandeid

Sotsiaalkultuuriline ja bioloogilis- kognitiivne aspekt keeles.
Sotsiaalkultuuriline aspekt keeles
Keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise e ühiskonna liikmeks saamise tähtsamaid vahendeid. Laps õpib läbi keelemängu - sotsiaalne käitumine, kus läbi keele teadvustatakse käitumist - palumine, tänamine, küsimine. In on sotsiaalne olend , kelle elu suunavad mitmed ühiskonna normisüsteemid, tähtsaim neist on keel. Keelelise normi rikkumine raskendab sõnumist arusaamist . Keelel on oluline osa ka inimese identiteedi kujunemisel nt nimi. Keelevõime ei ole seostatav mingi konkreetse piirkonnaga ajus. Igal in on olemas tema esimese keele hääldamisharjumused, sõnad, tähendused mis on ajus alaliselt esindatud . Loomulikul keelel on üldistusvõime – in teavadvuses on sadu tuhandeid sõnu , kuid kasutavad vaid kümnendikku neist aktiivselt.

• keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise – rühma liikmeks saamise – tähtsamaid vahendeid ja väliseid tunnuseid
  
• tähtsaim normisüsteem on igapäevases elus kasutatav suuline keel; normid on teadvustamata käitumisjuhised
  
• kultuurilised nähtused on nt kombed, harju-mused, uskumused jne
  
• paljud klt-se käitumise vormid eeldvad loomulikku keelt, nad väljenduvad loomuliku keele kaudu
  
• keelel on tähtis osa ka indiviidi identiteedi paljude parameetrite kujunemisel; eesti keele saamine rahvuskeeleks ja sellena püsimine on hea näide keele tähendusest rahvuse indentiteedile. Etniline identiteet ehk teatud rahvarühma kokkukuuluvus-tunne põhineb oluliselt vastava keele valdamisel. Kes ei valda keelt, on võõras.
  
• keelest on saanud inimese mälupikendus – kollektiivne mälu, millesse kasulik info on kodeeritud eelkõige sõnade ja nende tähendustena
  
• keeleline suhtlus ja keelesüsteem on andnud inimkonna vaimsele ja sotsiaalsele arengule uued proportsioonid – vabaduse.
  

Bioloogilis-kognitiivne aspekt keeles
kognitiivne – teadmisega seotud
ajustruktuurid ja –protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja kognitiivseks eelduseks
Lk 292-318

Maailma keeled, nende liigitamise põhimõtted.
Keeli on klassifitseeritud tüpoloogiliselt struktuuritüüpidesse ja genealoogiliselt vastavalt sugulus - ja pärinemissuhtele. Arvamused maailma keeltest jäävad üldiselt 4000 – 7000 vahele. Keelte täpse arvu kindlaksmääramine on võimatu, kuna ei ole olemas ühest keele definitsiooni. Keeli võib võrrelda erinevatest perspektiividest ja eri vajadustest lähtuvalt. Lingvistikas on olulised nii tüpoloogiline kui ka genealoogiline liigitus.
Tüpoloogilise liigituse eesmärgiks on selgitada keelte struktuuri võrdlemise teel, kas maailma tuhandeid keeli võiks jagada üldisemateks keeletüüpideks. Genealoogilise e geneetilise liigituse puhul on tegemist keelte sugulus- ja põlvnemissuhteid käsitleva lingvistika valdkonnaga. Meetodi olulisim osa on sugulaskeelte häälikulise arengu e häälikuloo väljaselgitamine. Kasutatakse keelepuusid.
Indoeuroopa keeli on umbes 150. nimetuse on nad saanud oma muistse leviku järgi: see ulatus Põhja- Indiast Euroopani.
Indoeuroopa keelkonna olulisemad keelerühmad on:

• germaani (rootsi, norra, taani, fääri, islandi, inglise, saksa, friisi, hollandi, flaami, afrikaani),
  
• balti (leedu, läti),
  
• slaavi (vene, valgevene, ukraina, poola, tsehhi, šlovaki, bulgaaria, serbia-horvaadi, sloveeni, makedoonia),
  
• keldi (iiri, gaeli, kõmri, bretooni),
  
• romaani (itaalia, hispaania, katalaani, portugali, prantsuse, provansi, retoromansi, sardiinia, rumeenia),
  
• kreeka,
  
• albaania,
  
• armeenia (need kolm ei kuulu rühmadesse) ja
  
• indoiraani e iraani ja india (hindi, bengali, pandžabi, marathi, urdu, gudžarati, bihaari, sindhi, nepali, singali, pärsia, kurdi, puštu/afgaani/) keeled.
  

Uurali keeled on :

• saami (lapi) keel (lõunasaami, Umea s, Pitea s, Lulea s, põjasaami, Inari s, Kemi s, koltasaami, Akkala s, Kildini s, turjasaami),
  
• läänemeresoome keeled (liivi, eesti, vadja, soome isuri/ingeri, karjala, aunuse, lüüdi, vepsa),
  
• mordva keeled (ersa, mokša),
  
• mari/tšeremissi keeled,
  
• permi keeled (udmurdi, permikomi, sürjakomi),
  
• ugri keeled (ungari, mansi/voguli, handi /ostjaki),
  
• samojeedi keeled (nganassaani/tavgi, eenetsi/jenisseisamojeedi, juratsi, neenetsi/juraki, sölkupi/ostjakisamojeedi, kamassi, matoori).
  

Euraasias räägitakse:

• türgi (türgi, aserbaidzaani, turkmeeni, usbeki , uiguuri, kirgiisi, kasahhi, baškiiri, jakuudi),
  
• mongoli (mongoli e halka, burjaadi),
  
• tunguusi (mandžu),
  
• kaukaasia (abhasi, kabardi-tšerkessi, adõgee, tšetšeeni, dagestani),
  
• kartveli e Lõuna-Kaukaasia ( gruusia ),
  
• hiina-tiibeti (hiina, tiibeti- birma ),
  
• tai (tai, lao),
  
• draviidi (telugu, tamili, kannada, malajalmi),
  
• moni-khmeeri (khmeeri) ja ainu keeli. Isolaadid on näiteks baski, jaapani, korea, sumeri ja burušaski keeled. Aafrika, ameerika, austraalia ja okeaania.
  

Pidžin- ja kreoolkeeled.
Pidžinkeeled on keelekontaktide kaudu tekkinud segakeeled, milles sõnu ja konstruktsioone võetakse eri lähtekeeltest, eriti siiski palju võõrvallutajate keelest. Tekib siis, kui kolooniate põlisasukad tahavad suhelda võõrvallutajate keeles ning lihtsustavad seda ja laenavad sellesse oma emakeele sõnu ja konstruktsioone. Pidžinkeele kasutusalad laienevad ja see hakkab muutuma iseseisvaks keeleks – kreoolkeeleks. Kreoolkeel on pidžinkeel, mida mõned lapsed õpivad esimese keelena. Paljud kreoolkeeled põhinevad Euroopa, eriti inglise ja prantsue keelel. Paljudes maades on kreoolkeeled saanud olulise staatuse ka kirjaliku suhtlusvahendina.

Viipekeeled .
Viipekeeli kasutavad inimesed, kelle kuulmisaju ei funktsioneeri normaalselt. Kui kuulmist ei ole võimalik kasutada kõne mõistmiseks, siis on tegu kurtusega. Kurt ei saa suulist keelt omandada, sest näeb ainult huulte liikumist ja näoilmeid. Kurdil on samasugune kaasasündinud bioloogilis-kognitiivne keelevõime kui kuuljalgi, niisis on kurdi loomulik esimene keel viipekeel . Viipekeeled on žestilis-visuaalsed ja seetõttu oma põhiolemuselt teistsugused kui vokaalsusel põhinevad keeled. Viipleja toodab teate žestide, ilmete, asendi ja sellega seotud liigutuste abil. Vastuvõtja tõlgendab valguslainetena edasikanduvat teadet nägemismeele abil. Viipekeele olulisim vorm on loomulik keel. Pole olemas ühte universaalset viipekeelt.

Ühiskonna mitmekeelsus .
Mitmekeelsus võib realiseeruda nii üksikisiku, ühiskonna kui ka riigi tasandil. Kaks suuremat ja tugevamat keelt on mandariini ja inglise keel. Hiina murdeid kõneleb kokku viiendik inimkonnast. Mandariini keel on ametlik kolmes riigis, jüe keel kahes. Inglise keel on ametlik koguni 50 riigis ning seda keelt õpitakse võõrkeelena rohkem kui ühtki teist keelt. Ülemaailmse tähtsusega on ka prantsuse, araabia ja hiina keel. Väga laialt levinud on ka saksa ja hindi ja türgi keel. Tavaliselt on riigil üks riigikeel. Ametlikult kakskeelseid riike on 35, kolmkeelseid 3, nelikeelseid 2.
16