5) Vokaali helituks muutumine - ḁ 6) Vähenenud või suurenenud huulte ümardatus 7) Vokaali mittesilbilisus - ṷ Vokaalid jagunevad esinemissageduse poolest primaat- ja sekundaarvokaalideks. Primaarvokaalid on need, mis asuvad diagrammi välispiirjoonel (v.a a). Primaarseid hääldatakse ümardatud huultega. Primaarvokaalides ei ole tavaliselt piiranguid. Sekundaarvokaalid esinevad harvemini, üldiselt keeltes vähem, ja piirangutega. IPA VOKAALDIAGRAMM [ɑ] – illabiaalne madal tagavokaal [ɔ] – labiaalne keskmadal tagavokaal [o] – labiaalne keskkõrge tagavokaal [u] – labiaalne kõrge tagavokaal [ɒ] – labiaalne madal tagavokaal [Ʌ] – illabiaalne keskmadal tagavokaal [ɤ] – illabiaalne keskkõrge tagavokaal [ɯ] – illabiaalne kõrge tagavokaal [ʊ] – illabiaalne vaegkõrge tagavokaal [a] – illabiaalne madal eesvokaal [ɶ] – labiaalne madal eesvokaal [æ] – illabiaalne vaegmadal eesvokaal
Sõnades nagu a´ʎi all´i ‘seal’ hääldub /ll/ pigem /j/-ks ning seda tähistab /ʎ/. Konsonantide tabelis on veel ära märgitud kaks afrikaati: /tʃʃ/ näiteks sõnas ´kotʃʃe coche ‘auto’ ja /ɟʝʃ/ nagu ɟʝʃate ´yate ‘jaht’, kusjuures mõlemad häälduvad palataalselt. 2. Vokaalid Hispaania keeles on viis vokaali, mis võivad esineda nii rõhulistes kui ka rõhuta silpides. Need on /i/ (kõrge illabiaalne eesvokaal), /e/ (keskkõrge illabiaalne eesvokaal), /a/ (madal illabiaalne eesvokaal), /o/ (keskkõrge labiaalne tagavokaal), /u/ (kõrge labiaalne tagavokaal). Selle põhjal võib üldistada, et rohkem on hispaania keeles pigem kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale ning madalaid esindab ainult /a/. Vokaalid võivad omistada nasaalse kõla, kui nad paiknevad nasaalsete konsonantide vahel või kui silbikoodis järgneb vokaalile nasaalne konsonant. Nagu eespool mainitud, võivad samad vokaalid olla rõhulises silbis ja ka rõhuta silbis
foneetiline transkriptsioon. 16. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaali hääldamisel väljub õhk piki kõnetrakti keskjoont ilma takistuseta või hõõrdumiseta. 17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgima punkti asukoht: Ees- ja tagapoolsus, keeleselja tõusuaste: kõrgus, huulte asend: labiaalsus. Nt illabiaalne kõrge eesvokaal. 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitada saab komponentide asukoha järgi vokaalikaardil: kõrgenevad (ai, au), madalduvad (ea, oa). Omasõnades: algupärased i või u-ga lõppevad , hilisdiftongid e, o, a -lõpulised. 20
Vokaalide hääldamisel on pidev õhuvool ja takistusi ei ole, õhk liigub suu keskelt. 19. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele, huulte. 20. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Missuguses keeleselja osas paikneb kõige kõrgem punkt (eeskeel, keskkeel, tagakeel) Kui kõrgele keel tõuseb? (madalad, keskkõrged ja kõrged) Missugune on huulte asend? (labiaalne, illabiaalne) 21. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitus: 1) keel liigub vertikaalselt madalduvad (nt pea) ja kõrgenevad (nt laiad) dif. 2) Horisontaalselt esisuunalised (laul) ja tagasuunalised (lüüa)
Huulvokaalidest (labiaalvokaalidest) on enamikus keeltes tagavokaalid o, u. Labialiseeritud eesvokaalid on haruldasemad: peale eesti ö, ü veel nt saksa, prantsuse ja rootsi keeles tavalised [ø], [oe] (vastavalt keskkõrge ja keskmadal "ö") ning [y], [] (kõrge ja poolkõrge "ü") vt ka allpool eri keelte vokaalisüsteemid. Keskvokaalide seas leiame huulvokaalid rootsi pika ja lühikese näol (hus, upp vt allpool). NB: Eesti õ ei ole huulvokaal ega keskvokaal, vaid tagavokaali u illabiaalne vaste []. Tema kirjeldamine keskvokaalina võib olla põhjendatud puht-akustilises plaanis (formantanalüüsi tasemel), fonoloogia ja häälduspraktika (nt keeleõppe) seisukohast aga eksitab, kuna just suund (ees või taga) on eesti vokaalimoodustuse olulisemaid tunnuseid. Ka eesti ü ja ö ei ole keskvokaalid vaid õige pisut võib nende moodustus olla tagapoolsem, võrreldes illabiaalsete (huulestamata) vastetega i ja e. NB
hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n). Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s) Larüngaalne kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). Aspireeritud aspiratsioon e hõngus. Lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles peak, cat. Palataliseeritud peenendatud. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. 2) Häälikute kombinatsioonid
järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n). 3 Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s) Larüngaalne kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). Aspireeritud aspiratsioon e hõngus. Lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles peak, cat.
külgede) [l] *tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r]*poolvokaal [j] *helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s]*dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri) *aspiratsioon e hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel Täishäälikud: *eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] *labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] Foneetiline transkriptsioon - Häälikute täpset kvaliteeti ja pikkust kajastavat kirjaviis. Seda on vaja selleks, et keeli uurida, et hääldusi üles tähendada. Foneem – väikseim tähenduseta keeleüksus, võimaldab eristada tähendusi; häälikud on eri foneemid. NT: foneemid e/l/u annavad kokku morfeemi elu. Foneemide liigid Eesti keeles on 26 kvalitatiivselt erinevat segmentaalfoneemi: 9 vokaali /a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü/
· Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline, auditiivne e tajufoneetika · Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud: o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] o nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] o lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l]
annaabi.ee 
