Sellest järeldub, et erinevalt ejaki keelest, mis on konsonandirohke keel, on eesti keel täishäälikurohke. (2) (3) Ejaki keeles puuduvad ümardatud pehmesuulaehäälikud. Ejaki keele konsonandisüsteemi saab jagada kaheksaks seeriaks Lihtsad keeletipuhäälikud (puudub frikatiiv) Külghäälikud Ümardatud kõvasuulaehääliku afrikaati Ümardamata kõvasuulaehääliku afrikaat Neli pehmesuulaehäälikut Esineb ka klusiile ja frikatiive. (3) Eesti keele konsonandisüsteemi saab moodustusviisi järgi jagada kuueks seeriaks: Frikatiivid Klusiilid Nasaalid Lateraalid Tremulant Poolvokaal Peale selle jagunevad eesti keele konsonandid helilisteks ja helituteks. Sõnade definitsioonid: Frikatiiv konsonant, mille hääldamisel õhu takistus on osaline. (https://et.wikipedia
omandavad esimese keelena) Genealoogiline liigitus • Keelte sugulus – ja põlvnemissuhted • Keelepuud • Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille ühist algupära on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada, st mis on pärit samast algkeelest. • Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud sugulaskeeli, nt baski keel ja korea keel 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit
(Bloomingfield 1933 Language) Generativism (Chomsky) oli tugev suund/vool.(20 saj teine pool): Esindaja Chomsky - süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: · keel on rangelt defineeritavate reeglite süsteem · keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni · keeleõppimise võime on pärilik. 4. Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika - häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus. Foneetikat huvitab näiteks see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid kaashäälikuid ja sulghäälikuid ja vokaale ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Häälikute moodustamine (artikulatsioon), akustika (heli), häälikute taju(psühholoogia). Fonoloogia - foneetikale lähedane teadus on fonoloogia. Fonoloogia uurib häälikute struktuuri, missugused
Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma mõtteid kirja ei pannud, seda tegid tema õpilased – panid loengukonspektidest kokku raamatu. 4. Foneetika harud (artikulatoorne, akustiline ja tajufoneetika). Artikulatoorne haru kirjeldab hääliku moodustamist suus. Akustilise foneetika haru uurib helilaineid. Tajufoneetika on psühholoogiaga seotud valdkond, mis uurib, kuidas inimene kuuleb ja tajub keelt. 5. Foneetika mõisteid: diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm slaididel esinevad mõisted. Diftong - kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat - häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. Afrikaat - klusiilialgulised frikatiivid, nt pf, ts ja tf Palatalisatsioon - Peenendatus. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. Vokaalharmoonia - sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Vt lisa Jana jagatud mõistelehelt. 6
kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) Keele päritolu: võetakse algkeel , põhisõnavara ja struktuur rekonstrueeritakse ja tuleb tütarkeel. 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuõpetus, hääldusõpetus – teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid – häälikuid – artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.
loogiliste seletustega, otstarbekust ja rahvakeelsust. Panustas keele normimisele ja terminoloogia looomisele. Normingute loojaks Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, olulisim ettepanekute tegija Elmar Muuk. 1998 sai eesti keel riigikeeleks, viimane keeleseaduse uuendamine oli 1995, loodi keeleinspektsioon, kes peab keeleseaduse täitmist kontrollima, nüüd 2009 on ajalehtedes ilmnenud vaidlused uue keeleseaduse üle. Põhjaeesti murre afrikaat puudub(siga,küpsetab), larüngaalklusiil puudub(kalad), harv palatalisatsioon(t,l,s,n,r), ks-ks(saaks), ksi-ks(üks,läks), psi-ps(laps), tk-tk(katki), kt-ht(kõht), ajalooline muutus, rekonstruktsioon, vokaalharmoonia puudub(näha), erinevad vokaalid teatud sõnades(lõhki, kollane, mets), keskkõrged vokaalid nasaalide ees(tema, on), silbilõpu klusiili nõrk vaste vokaliseerunud(nael),järgsilbi o kadunud(jahu,tegu), mitmuse nominatiiv -d(kalad), valdav
Läänemeresoome keeled liivi, eesti, vadja, soome, isuri (ingeri), karjala, aunuse, lüüdi, vepsa Mordva keeled ersa, moksa Mari keeled Permi keeled udmurdi (votjaki), permikomi, sürjakomi Ugri keeled ungari, mansi (voguli), handi (ostjaki) Samojeedi keeled - nganassaani (tavgi), eenetsi (jenisseisamojeedi), juratsi, neenetsi (juraki), sölkupi (ostjakisamojeedi), kamassi, matori 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika on teadus häälikutest kui füüsikalisest suurusest. Foneetika liigid: 1) artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; 2) akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; 3) auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu.
kvaliteedisuhetega. Kvantiteedimuutustest on haaratud nii konsonantism kui vokalism. Pikenema kalduvad lühikesed geminaadid ja pikad vokaalid, nõrga astme konsonantühendite ja diftongide puhul aga esimene komponent. Paljud hääliku- ja vormijooned on sarnased Mulgiga. Näiteks võib tuua sõnad üits `üks` läits `läks` järven ,järves` Tartu murde idarühm (Kam, Võn) on läänerühmaga võrreldes konservatiivsem, põhjaeestilise kirjakeele mõjudele alistumist on vähem. Sõnaalguline afrikaat ehk sulghääliku ja sama häälduskohaga ahtushääliku ühendi püsimine näikse kogu alal säilinud olevat. Idarühma eelpost Kambja sarnaneb nii majandusliku kui kultuurilise arengu poolest Nõoga, mõneti võib sarnaseks pidada ka keeletarvitust. Üleminek Nõo murrakult Kambja murrakule toimub märgatamatult. Kambja lääne- ja põhjaossa ulatuvad tartu murde läänerühmadele omased kvaliteedi- ja kvantiteedimuutused,
Kvalitatiivne vokaalivahetus on siis kui reaalselt täht muutubki nt sõnas sing-sang. Kvantitatiivne vokaalivahetus on siis, kui toimub hääliku pikenemine nt (e-aste) pes-pedis- (o aste) podium- foot (tegu on pikenenud o- astmega). Pikenevad häälikud e ja o. Indo-euroopa keeltes on astmed tavaliselt e-o-0-0 ja germaani keeltes i-a-0-0 (sing-sang-sung, kus sung on 0 aste ja lisatud on u). Ablaut toimub tugevaate tegusõnade puhul ja tugevatel tegusõnadel on 7 klassi ehk pöördkonda. afrikaat – Afrikaat on häälikute kooslus mis on klusiili ja frikatiivi vahel. Selle hulka kuuluvad näiteks paljude germaani keelte „th“ (ð, þ) (the thing), saksa keele pf (Pferd), tz (Zeit) alamsaksa laen eesti keeles – Alamsaksa keel oli Hansa liidu kaubanduskeel. Eesti keeles on 1000-2000 alamsaksa laenu, nende hulgas töökohaga seotud sõnad (meister, sell, gild, amet, teenistus), tööriistad (haamer, höövel, kruvi, viil), kristlik kiriku sõnavara (Saatan, altar,
o Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidzinkeel (selles on mõlema kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena). 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Loomulik keel keel, mis on tekkinud ja arenenud loomulikul teel. On kujunenund väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeel - esimene keel, mida omandab laps loomupäraselt. Polüseemsed sõnad mitmetähenduslikud sõnad.
• Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidžinkeel (selles on mõlema kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika (häälikulise struktuuri uurimine; teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist): • artikulatoorne - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis
keelena). uus oleva grammatika; keel, keele millel 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne - tegeleb hääldustega inimese kõneorganite seisukohast Akustiline - tegeleb häälelainega Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust.
Sissejuhatus germaani filoloogiasse Mõisted: ablaut (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) ablauti mõiste leiutas Jakob Grimm; morfoloogiline vokaalivaheldus tugevates tegusõnades germaani keeltes ja tüvedes ja juurtes indoeuroopa keeltes; kvalitatiivne ablaut kolmeastmeline vokaalimuutus: 1) e-aste (täisaste), nt IE ped pedestrian, 2) o- aste, nt IE pod podium, 3) nullaste - ø kvantitatiivne ablaut täishääliku pikkus muutub, nt võivad esineda pikk e ja pikk o afrikaat häälikud ch, j; vastavad ühele foneemile analüütiline keel keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid artikkel abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil üks auto; bilen konkreetne auto. aspiratsioon h-häälik, mis tekib vahel helitute sulghäälikute järel
· Peamurded: põhjaeesti eP ja lõunaeesti eL · Murderühmad: südaeesti eS ja kirderanniku eR · Murded: · eS: saarte murre S, läänemurre L, keskmurre K, idamurre I, · eL: Mulgi murre M, Tartu murre T, Võru murre V, · eR: rannamurre R, Alutaguse murre A · Murrakurühmad, Murrakud Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurrete kesksed erinevused: · põhjaeesti · lõunaeesti · afrikaat puudub: siga, küpsetab · afrikaat esineb: tsiga, küdsä · larüngaalklusiil puudub: kalad · larüngaalklusiil esineb: kala? · harv palatalisatsioon (t, s, l, n, r) · sage palatalisatsioon (kõik konsonandid) · *- ks> ks: saaks · *-ks > ss: saassi · *-ksi > -ks: üks, läks · *-ksi > -ts: üts, läts
kreoolkeel, mida mõned lapsed õpivad esimese keelena. Sellel on oma sõnavara ja grammatika. Keele päritolu teooriad (naljaga pooleks): *bow-wow teooria – esimesed sõnad onomatopoeetilised; *pooh-pooh teooria – esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused; *yo-he-ho teooria – esimesed sõnad koordineerivad hüüatused; *la-la teooria – kõne algus on laul; *keele žestilise päritolu teooria 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant
1. keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõiki antud keele grammatilised (õiged) laused. 2. keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni. 3. süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4. keeleõppimise võime on pärilik. 4. Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika · Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. · Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline, auditiivne e tajufoneetika · Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus:
Frikatiiv ehk hõõrd- ehk ahtushäälik Friktsioon ehk hõõrdumine - Lateraalfrikatiiv ehk külghõõrdhäälik Võivad tekkida konsonandi lähedal, kui keele külgedele tekib ahtus ja õhuvoolus tekivad turbulents ja hõõrdumine. - Sibilant ehk sisihäälik Sibilandid on tugevama müraga tekitatud kui lateraalfrikatiividel, mistõttu võidakse öelda viimaste kohta ka mittesibilandid. Afrikaat Liikvida ehk sulahäälik - Lateraal ehk külghäälik - Tremulant ehk värihäälik Õhuväljapääsu takistusaste on vahelduv. Seal vaheldub sulg-ahtus-sulg-ahtus. Vahel on ahtus nii lai, et võib kuulda vokaalset osa. Keeletipp võib väriseda, näiteks eesti r- hääliku puhul. Tap ehk klopsuhäälik ja flap ehk puutehäälik Tapi puhul keel puudutab kergelt suulage. Flapi puhul toimub liikuv suulae puudutus.
Sissejuhatus germaani filoloogiasse Mõisted: ablaut (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) – ablauti mõiste leiutas Jakob Grimm; morfoloogiline vokaalivaheldus tugevates tegusõnades germaani keeltes ja tüvedes ja juurtes indoeuroopa keeltes; kvalitatiivne ablaut – kolmeastmeline vokaalimuutus: 1) e-aste (täisaste), nt IE ped – pedestrian, 2) o-aste, nt IE pod – podium, 3) nullaste - ø kvantitatiivne ablaut – täishääliku pikkus muutub, nt võivad esineda pikk e ja pikk o afrikaat – häälikud ch, j; vastavad ühele foneemile analüütiline keel – keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid. Sõnajärg lauses range Boy ate soup- vaid 1 võimalus! artikkel – abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil – üks auto; bilen – konkreetne auto.
1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv hõõrdhäälik õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, s). Sibilant s, s, z. Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r).
o NA de-mitmus, nt vennadega; o sid-lõpuline mitmuse partitiiv, nt talusid; o st-lõpuga translatiiv, nt sai pahasest ‘sai pahaseks’; o sg 1. pöörde n-lõpuga vormid, nt lätsin ‘läksin’; o (s)is-lõpp pl sg 3. pöördes, nt lätsis ‘läks’; o sse-lõpuline oleviku imbisik ‘tettässe ‘tehakse’; palju on põhja. ja lõunaeesti vormide segatarvitust; Läänerühm Rannu, Puhja, Nõo; keskeestilised mõjud; hääldus: o sõnaalguline afrikaat on asendunud s-iga, nt saar ‘tsaar’; o sõna lõpus võivad klusiilid häälduda lühikesena, nt annab ‘annab’; o Q2 ja Q3 jäiga vastanduse puudumine; morfoloogia: o si-imperfekt, nt vahtsime ‘vaatasime’; o verbide kaudses kõneviisis na-tunnuselised kaudse kv oleviku vormid, nt olna ‘olevat’; keli- ja veli-liitelised määrsõnad, nt istakkeli ‘istukile’;
1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv hõõrdhäälik õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, s). Sibilant s, s, z. Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r).
käsiraamat. Ladinakeelne 96-leheküljeline teos sisaldab palveid, ristimisvormeleid, vaimulikke tekste eesti (~200 sõna), läti, poola, saksa k. Tekst pole otsetõlge, vaid ärakiri. Iseloomulikud jooned: ladina-poola ortograafia. Lühikeste vokaalide vaheline konsonant kirjutatakse 1 tähega, pikk vokaal märgitakse lahtises silbis 1, kinnises 2 tähega. Vokaalidevaheline -spirant on laadivahelduse tõttu kadunud. Lõunaeestiline afrikaat tz. v on säilinud labiaalvokaali naabruses. Vokaalharmoonia esineb ä-harmooniana. Järgsilpides säilinud o. Komitiiv kujunemisjärgus. Imperatiivi t- tunnus kadunud. Obliikvakäänetes tüvemitmus. Verbi oleviku ainsuse 1. pööre lõputa, 3. pöörde lõpus p. Lõunaeestilised partitsiibid ja sõnad. Murdeliselt viitavad teose jooned Lõ-Tartumaale. Tekst on rahvakeelega sarnaseim tõlkija seega eestlane. Rossihnius - olulised 17
mitte kohanimede ametlikus kirjakujus. Kõik muud murdejooned, mida on võimalik edasi anda eesti kirjaviisi vahenditega, osutusid ühtäkki vastuvõetavateks nii kohanimekomisjonis esindatud nimeuurijatele, kartograafidele kui ka riigiametnikele. Peamised kasutusele tulnud Võru murde jooned on: ä-harmoonia (Härämäe), ü-harmoonia (Küllätüvä), õ-harmoonia (Saarlasõ), ülipika o kõrgenemine (Suurõsuu), ülipika e kõrgenemine (Viirksu), nõrga astme afrikaat (Soekõrdsi) ja kolmanda silbi alguskonsonandi nõrgenemine (seda esineb Võru murdes paikkonniti, nt Sakudi). Võru Instituut asus tegema selgitustööd omavalitsustes, et need taotleksid võrupäraste nimekujude määramist ka ametlikeks külanimedeks. Rõuge vallas oli suundumus võrupärase kirjapildi kasutamisele tekkinud juba 1990. aastate algupoolel ja siin läks ettepanek hästi läbi. Ka Misso vallavolikogu kiitis põhikaardil esitatud võrupärased külanimed heaks
annaabi.ee 
