Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it
Keeleteaduse
alused. Kordamisküsimused loengute põhjal
Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled.Keel
on märgisüsteem, mida inimene
kasutab
selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada,
on
nö mõtlemise
tööriist. Keel on kommunikatsiooni
või arutluse vahend,
mis kasutab
märke
ja nende kombineermise
reegleid.
Keel
koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid:
sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi
omavaheline seos.
Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati
seost (sümbol)
Inimeste
võime omavahel keele abil suhelda on tavaline, aga see on see, mis
eristab in loomast. Inimene on rääkiv loom. Inimeste keelesüsteem
on kõige
keerukam (kvaliteetsem)
Mõtete
ja tähenduste edasi
andmiseks kasutavad
inimesed nii verbaalset ehk sõnalist(helilist) kui ka
mitteverbaalset ehk kehakeelt.
Kehakeel kasutab
ekstralingvistilisi
vahendeid – źestid,
ilmed ),
hääli
ja
paralingvistilised
vahendid –
intonatsioon , toon, tämber.
Lisaks loomulikule
ja tehiskeeltele
räägitakse ka
loomade keeltest ning
matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalsetest
keeltest.
Formaalkeel
on kunstlikult loodud märgisüsteem. Nad on väga kitsapiirilised,
programmeerilmiskeelt ei saa nt kasutada sotsiaalsete suhete
sõlmimiseks jne.
*
loomulik
keel
– see on see keel, mis on kujunenud väga pika aja jooksul ning
avaldub peamiselt sõnaliselt (verbaalselt) Keeled on arenenud ja
tekkinud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende
vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda,
mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud
vajalik. Emakeele omandab inimene loomupäraselt, ilma õpetamiseta.
Olles oma loomuliku keele
omandanud , hakkab inimene selle abil
maailma kirjeldama ja ennast maailmas tajuma.
Inimkeelel on teiste
keeltega võrreldes mitmeid
eriomadusi: näiteks
keelemärk on
arbitraarne
e motiveerimatu.
Sümbol on näiteks „ä“, seose puudumine vormi ja tähenduse
vahel tähendab seda, et „ä“ välimus ei ütle mulle
kuidagimoodi, et ma peaksin „ä“
niimoodi hääldama,
nagu ma hääldan,
diskreetne
e
eristatav (paralingv ja ekstraling vahendid) ,
duaalne (tähendus/vorm,
fonoloogiline süsteem),
produktiivne
jne.
Keeleteadus : sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
Keeleteadus tekkis 19 saj
alguses!
Diakrooniline
-
KT Ajalooline
areng. Arvestab ajalist arengut, eri etappide keelemuutused,
vaadeldakse kuidas
KT
läbi
aja
muutub.
Sünkrooniline
-
selgitab probleemi antud ajahetkest lähtudes,ei arvesta ajaloolist
arengut. On
ajahetkel
muutumatu.
KT Hetkeseisund.
Teoreetiline
- eesmärgiks
on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja
kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele
vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole.
Praktiline
– rakenduslingvistika
– praktiline kasu. Siin kasutatakse ära teoreetilise keeleteaduse teooriaid , mõisteid või tulemusi praktiliste (eelkõige keele
kasutamise) probleemide lahendamisel. Praktiliste keeleliste probl
tegelemine.
Keeleteaduse
meetodid:
salvestus,lindistus
litereerimine
korpused
sõnaraamatud,
arhiivid
kvalitatiivsed meetodid, mis uurivad üksikjuhtumeid
kvantitatiivsed meetodid,
mis määravad sagedust
Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine
antiikmaailmas
(sh Vana- India: Panini )
VANA-INDIA:
Panini (3saj
eKr) Tema on maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed.
Kasutas oma
grammatikas rohkesti abisümboleid,
reeglid olid elliptilised . Sanskriti keele grammatika.
KREEKA: Filosoofiline periood.
Platon
(4-5
eKr)
arutles
oma kuulsas teoses „Kratylos”
keeleteaduslike probl üle
–
sümboli teke, tähendused.
Ta
pani aluse sõnaliikide
teooriale
( substantiiv , verb ) Aristoteles
– arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted
lauseehituse(liikmete)
kohta (alus, öeldis) Aristoteles lõi peagi ammendava sõnastiku
lauseliikmete kohta. Loogika , retoorika , poeetika. Lause põhikuju
X = Y ( Sokrates kõnnib = sokrates on kõndiv)
HIINA
: Konfutsianism on
mõjutanud keeleteaduse arengut (8-5
saj eKr) – keel on korra looja!
Taoism
(alates 4. saj. eKr) – keel segab ühendust
kõiksusega.
ALEKSANDRIA
PERIOOD:
Aleksandri
koolkonna esindaja Dionysios
Traakiast
(2. saj eKr)
on esimese
säilinud
kreeka keele
täieliku
grammatika
autor. Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise
süsteem. Sellest kasvas välja traditsiooniline grammatika
Keskaja Euroopas
Ülikoolides
eristusid trivium (grammatika,
loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria , astronoomia, muusika ). Keelekäsitluses universalism abstraktsee arutlustena..
Õpetati keelt keeleteaduse mõttes.
XIX
sajandil (vennad Grimmid , von Humboldt , Schleicher, noorgrammatikud)
Grimmid
lõid 1822 omanimelise esimese häälikuseaduse ning näitasid seda
teaduslikult. Germaani
keeled.
Humboldt
(18-19 saj)
oli filosoof ja
keeleteadlane,
uuris eri keelte struktuure ja tegi selle põhjal üldistavaid
järeldusi. Rõhutas keele funktsionaalsust ja kultuurilist aspekti.
Pani aluse keeletüpoloogiale.
Liigitas
keeli tüpoloogiliselt
(struktuuri alusel eristatud keeled)
- isoleeriv (puudub morfoloogia – väikseimate üksuste U),
- aglutineeriv (grammatilised tunnused liidetakse sõnale),
- flekteeriv (sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust),
- polüsünteetiline (sõnal ja lausel pole erinevust).
Schleicher
(19 saj keskel)
võttis kasutusele keelepuu
mõiste. Tema arvates on keel organism, mis
areneb
nii: sünd-areng-taandareng-surm. Darwinistlik lähenemine mõjutas
keeleteadust radikaalselt. Keelte geneetiline sugulussuhe,
põlvnemine. Algkeeled ja tütarkeeled !
Noorgrammatikud
(19. saj lõpp) domineerisid
saj lõpul. (Esindajad: A. Brungmann, H. Paul)
uurisid keelemuutuste põhjuseid: absoluutsed
häälikuseadused
ehk häälikuseadustes ei ole erandeid ! Tunnistati vaid üht erandit - analoogiat – mille põhjal mood sõnu teiste keeltes olevate
alusel. (laenamine)
XX
sajandil (Baudouin de Courtenay; strukturalism
- Saussure; deskriptivism ;
generativism - Chomsky )
20 saj esimesel poolel
hakkas arenema strukturalism – 20 saj tähtsamaid teadusi
humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse
teadustesse : kirjandus, majandus, bioloogia .
Courtenay
oli kuulsaim keeleteadlane Tartus. Võttis kasutusele foneemi
mõiste.
Tema arvates on f häälik, mis eristab tähenduse ja moodustab
keeles terviku.
* foneem – väikseim keeles esinev üksus, mis eristab tähendusi, kuid ise tähendust ei oma ( isad – i s a d)
Sassure -
strukturalismi
teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete
eristused: keele süsteem (langue)
ja selle avaldumist kõnes - kõnelemine ( parole )
Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise
ei pannud eluajal
oma mõtteid kirja (Saussure
õpilased panid oma
loengukonspektidest kokku raamatu)
Strukturalismi
põhitõed:
- tuleb eristada keelt (langue) ja kõne (parole)
- sünkrooniline keele uurimine
- keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem , süntaks jne)
Deskriptivism
– strukturalismi
edasiareng - Bloomingfield,
USA strukturalismi esindaja. Teda mõjutab hoopis biheiviorism . Biheivioristlik teooria keele struktuurist. (Bloomingfield
1933
Language )
Generativism
(Chomsky)
oli tugev suund/vool.(20
saj teine pool):
Esindaja
Chomsky - süntaksiteooria
rajaja.
Generativismi
põhiteesid:
Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong , geminaat, afrikaat , palatalisatsioon , vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted.
Foneetika
-
häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus. Foneetikat huvitab näiteks see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid
kaashäälikuid ja sulghäälikuid ja vokaale ja kuidas häälikud
üksteist mõjutavad. Häälikute moodustamine (artikulatsioon), akustika (heli), häälikute taju(psühholoogia).
Fonoloogia
- foneetikale
lähedane teadus on fonoloogia.
Fonoloogia
uurib häälikute struktuuri, missugused foneemid (väikseim
keeleüksus) ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis
tingimustel nad omavahel kombineeruvad. Foneetikat ja Fonoloogiat
eristab
aspekt, millest kõnet uuritakse: foneetika
uurib kõnet füüsikaliste
meetoditega.
Fonoloogia
otsib aga häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist.
Foneem
–
foneem
on väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi,
aga ta ise ei tähenda midagi, ei kanna tähendust. Häälikute grupp
mis on selles konkteerses keeles sarnase funktsiooniga
. Häälikud on eri foneemid. Foneem võimaldab küll tähendusi
eristada, aga ta ise ei tähenda midagi. Foneemidest pannakse kokku
keele väikseimad tähendust kandvad üksused ehk morfeemid.
Näiteks eesti keele foneemid /e/, /l/, /u/ annavad kokku morfeemi
elu.
Foneemide
liigid : foneem
on väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi . Igal
keelel on oma kindel foneemisüsteem. Eesti keeles on 26
kvalitatiivselt erinevat segmentaalfoneemi: 9 Vokaali
/a,
e, i, o, u, õ, ä, ö, ü/ ja 17 Konsonanti
ehk kaashäälikut
/f, h, j, k, l, l', m, n, n', p, r, s, s', š, t, t', v/.
Loetletutest on /f/ ja /š/ võõrkonsonandid, mis esinevad ainult
võõrsõnades.
Suus
: bilabiaalsed – mood kahe huule kokkupuutel m ja p.
Dentaalid –
hammashäälikud. Keele tipp.
Alveolaarid – keele selg,
küljed.
Kõrihäälikud – h .
Moodustusviis: frikatiivid
: hõõrdhäälikud : õhuvooluga häälikud
Klusiilid
ehk sulghäälikud : sulgumine , paus katkestab õhuvoolu
Nasaalid
ehk ninahäälikud : õhk läbi nina ( m n )
Lareraal
ehk külghäälikud : keelega, õhk pääseb völja küljelt ( l )
Tremulant
ehk värihäälik : põrisev r ( keeletipp )
Poolvokaal : j ( v )
Heliline
– häälekurdude
vibreerimine „ Aadama õun“ vibreerib. (v, z, m, n, r, e)
Heliline m n l r j v
helitu
- ei vibreeri ( plosive stop ) kpt, gbd, f, s, ś jne. helitu
on sulghäälik v hõõrdhäälik ( frikatiiv ) v, s , h , ś, f
Minimaalpaar
– sõnad mis erinevad ühe foneemi poolest.( kana -kala, kasv- kass ) Tikk takk tukk tokk tekk
Foneemide
distinktiivsed tunnused:
erinevad foneemid 2) sama foneemi allofoonid
Diftongid:
kaks järjest vokaali, mis kuuluvad ühte silpi , nimetatakse
diftongiks.
Afrikaat
– klusiilialguline frikatiiv – häälikute kombinatsioon.
Afrikaat
on häälik, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest
samas häälduskoha.
Maailma
keelis on kõige tavalisemad afrikaadid klusiilist ja sibilandist
koosnevad: palataalalveolaarset afrikaati /tś/ esineb umbes 45
protsendis maailma keelist ja küllaltki tavaline on ka dentaalse
või alveolaarse
sibilandiga afrikaat /ts/ Võru
keeles esinen alveolaarne /ts/ - EESTI KEELES PUUDUB !
Geminaat
– häälduses
kahte silpi jagunev pikk kaashäälik, nt sõnades kallab,
Hüppas,
silbiga
poolitatud
topelthäälik,
kaks konsonanti kõrvuti eri silbis .
Palatalisatsioon
- Palatalisatsioon on nähtus, mis on tingitud moodustuskoha
erinevusest ning mille korral konsonant omandab i-lise
varjundi
Palatalisatsioon toimub eesti kirjakeeles häälikutega l,
n, s, t, d
automaatselt, kui järgmises silbis on i,
seega polegi seda vaja kirjas märkida.
Pehmendab. Tall – talle. Kas – kass. Kott (kota) – kott ( koti ).
Vokaalharmoonia
puhul on teatud piirangud täishäälikute esinemisel, esinevad vaid
ees- või tagavokaalid
Foon
– häälik. Üks täht näiteks. Foneem – hääklikusüsteemi
üksus.
Allofoonid
– ühe ja sama foneemide esindajad
klusiil
– sulghäälik (kpt, gbd)
vokaal
– täishääik, heliline (aeiouõäöü )
diftong
– koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga
vokaalist (ae,ou,ei, oa jne) Vokaale lahutada teineteisest ei saa,
kuna dif hääldamisel keel pidevalt liigub.
Foneetiline transkriptsioon
- Häälikute täpset kvaliteeti ja pikkust kajastavat kirjaviisi
nimetatakse. Seda on vaja, et keeli uurida, et hääldusi üles
tähendada.
Allofoon – sama foneemi
erivariant (keelelise iseärasuse tõttu. Nt kinnisem e sarnaneb
i’le)
Sõna. Homonüüm, homofoon, homograaf.
Sõna -
Keel
on märgisüsteem, mida kasutatakse suhtlemiseks. Keelelise
väljenduse aluseks on häälikud.
Häälikuid on tohutult palju.Aga häälikud, mida inimene suudab oma
kõneelunditega kuuldavale tuua ei ole veel keelesüsteemi üksused (
keelesüsteemi mõte ongi panna nendest tähenduseta häälikutest
kokku tähendusega üksused) Foneem ongi keelesüsteemi väikseim
üksus, millel on ühelt poolt olemas vorm (hääliku märk) ja teisalt võime eristada tähendusi, aga ta ise tähendust ei oma.
(kõnekeeles avalduvad foneemid erivariantidena (isikupärast või
kiirusest või talle järgnevast häälikust jne) ja neid nim
allofoonideks.
Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendusega üksused –
morfeemid. Foneemid e l u annavad morfeemi elu. Sama morfeemi erikuju on allomorf.
Ja morfeemidest pannakse lõpuks kokku ja sõnavormid.
FoneemmorfeemSõna
fraas laused .
Homonüümid
on samakujulised, aga erineva tähendusega
sõnad. (
ee-tee)
Homofoonideks
nimetatakse sama häälduse, aga erineva kirjapidi ja tähendusega
sõnu (baar-paar;
ball-pall).
Homograafideks
nimetatakse sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega
sõnu
(palk-palk; tall-tall)
Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid.
Morfoloogia
ehk vormiõpetus
on grammatika
osa, mis tegeleb sõnavormidega
(nende moodustamise ning nendest arusaamisega). Vormiõpetuses
tegeldakse põhiliselt morfeemidega.
Vastavalt tähendusele,
mida morfeemid sõnavormis kannavad,
jagunevad nad:
tüved, liid ja
tunnused.
Morfeemide
liigid
:
vabad
(esinevad üksi)
( juured ja tüved : kahetähenduslik)
seotud
(moodustavad
sõna teiste morfeemidega)
Morfeemide
liigid:
Tüvimorfeemid
kannavad sõna leksikaalset (üldistatud) tähendust (nt saat-,
saada-).
Liidemorfeemid
muudavad tüve leksikaalset tähendust ja sõnaliiki või mõlemat
(nt seis(ma) + ata > seis/ata(ma),
Tunnusmorfeemid
kannavad grammatilist tähendust (nt sõnavormis ela/si/me väljendab
si lihtminevikku ja me mitmuse esimest pööret).
Morfeemi
liigid:
(seotud)
- sufiks ( eesti keele
tunnused ja lõpud ) järelliiide - Jalga / de / le / gi
- afiksid
(liidetakse tüvele)
- prefiksid
(eessõnad) ge/ macht , eba/viisakas
- aufiksid
(liidetakse pärast tüve)
gema
-
tsirkumfiks
(partitsiibi tunnus, tüvi keskel),
- infiks
(tüve keskele pannakse teine morfeem),
- kliitik - tüvega nõrgemini seotud, sageli ei seostugi üldse, vaid
liidetakse juba muuudetud sõnavormile v hoopis
tervikfraasile. ( kellelegi
– kellegile) Ebatüüpiline morfeem.
Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine. Arv, klass, kääne, määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood , laad , eitus .
- Arv e numerus on ainsus e singular ja mitmus e pluural .
- Klass sõna kuuluvus, sh sugu e genus (mees-, nais - ja kesksugu) ja ka elus/elutu Inimene/mitteinimene.
- Kääne e casus – sõna funktsioon, roll lauses
- Määratus e definiitsus – teksti tasand, mis koosneb kahest poolest (määratud-määramata). Nimisõna fraasi omadus.
- Võrdlus e komparatsioon - omadussõnagatekooria, väljendatakse vastandite kaudu. Ilus - kole .
- Aeg e tempus on tegusõnakategooria, väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega või mingi teise tegevusega .
- Isik e persona nimisõna, ja väljendab tegijat.
- Kõneviis e modus on pöördsõna kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõneleja ja kuulaja osa teate edastamisel ja suhtluseesmärki. Kindel/kaudne, käskiv/tingiv. Kõneleja ja öeldav omavahel suhtes.
- Tegumood e genus on pöördsõna / verbi ? kategooria, mis näitab tegevussubjekti vahekorda grammatilise subjektiga. Aktiiv, passiiv ehk umbisikuline. Personaal/impersonaal.
- Laad e aspekt – grammatilise tähenduse rütm, isel tegevust, omadust. Lõpetatud/lõpetamata; tulemuslik /mittetulemuslik; punktuaalne/duratiivne ( hetkeline/kestev) progressiiv ( kestev)
- Eitus – ebakaine, purjus , mittekaine
Grammatiliste
kategooriate väljendamine: (analüütiline,
sünteetiline)
- Afiksatsioon e aglutinatsioon – tüvesid ja lõppe kokkuliitev keel?
- Fleksioon e tüvevaheldused
- Redublikatsioon – liitmise erijuhtum, tüvi kordub täielikult
- Abisõnad
Süntaktilised seosed. Sõnaliigid. Lauseliikmed.
Lauseõpetus
e
süntaks on
grammatika
osa,
mis kirjeldab lausete ehitust – missugustest osadest lause koosneb
ja missugused on nende
osade seosed ja funktsioonid
– lauseehitus v lauseliigenuds. Lauseõpetust huvitab see,
missuguse lauseliikmena sõna saab lauses kasutada, lause struktuur.
Fonoloogia + morfoloogia +
süntaks = grammatika.
Süntaktilised seosed:
Tasandilised
seosed
:
- rinnastav ( samal tasandil ----- ja-----)
- alistav (erineval tasandil graafiliselt kujutades (–––––,______) pealause+kõrvallause.
Morfoloogiliselt
väljenduvad
seosed:
(sõnade ja fraaside vahel):
-
ühildumine
ehk
kongruents
(kaks
sõna samas kategoorias nt subjekti ja objekti ühildumine)
-
rektsioon
(üks põhisõna,
mis määrab ka teise
sõna vormi
(kategooria),
aga ise ei ole selle sõna kategoorias)
- eraldi
morfeem
(näitab suhteid)
Sõnajärje
kaudu väljenduvad
seosed.
Sõnaliigid
on
hajusate piiridega
sõnade
rühmad. Igal sõnaliigil on oma iseloomulik tuumik , st sõnad, millel on kõik selle sõnaliigi tunnused. Eesti
keeles on 12
sõnaliiki
(nimis, tegus ,
omaduss, arvs, määrs,
ases, asemäärs,
abimäärs, rõhumäärs,
kaass,
sides, hüüds)
Lause
on
keelelise suhtluse põhiüksus. Tema abil kas väidetakse midagi,
küsitakse, kästakse kellelgi midagi teha, ilmutatakse soovi või
avaldatakse imestust.
Lauseliikmed
- nende määramisel võetakse aluseks grammatiline tunnus. On subjekt , objekt ja verb.
- öeldis ehk (grammatiline) predikaat – tegusõna (mida tegema?)
- alus ehk (grammatiline) subjekt - nimisõna (kes?mis?)
- sihitis ehk (grammatiline) objekt - nimisõnaline, omastavas, osastavas või nimetavas käändes, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud v mis on tulemus.
- öeldistäide ehk predikatiiv – verbist olema sõltuv käändsõna, mis näitab mis v kes vmissugune on alus
- määrus ehk adverbiaal - igasugune verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend
- täiend ehk atribuut – nimisõna lisand v laiend ( pikk mees )
-
Öelids ja alus on lause
pealiikmed, ülejäänud kõrvalliikmed. 75% lausetest : SOV, SVO ja
siis 15% VSO (subj,obj,verb)
Süntaktilisi teooriaid: valentsiteooria, aktuaalne liigendus , käändegrammatika, konstruktsioonigrammatika.
Valentsteooria
e sõltuvusgrammatika tuumaks on tegusõna.
Verbikeskne lauseehitus.
Verb seob
endaga
aktandid
e tegijad : subjekt,
objekt.
Sirkumstandid
on aeg, koht ja viis.
Aktuaalne
/temaatiline/
liigendus
– lause infrastruktuur . Tuntud info asendatakse uue infoga , mis
lisatakse lausega
(teema-reema)
Käändegrammatika
e rollid
(tegeleb lause tähendusega):
- agent – elus tegija, kes mingit tegevust teeb, tavaliselt on alus;
- instrument – vahend, millega tehakse midagi;
- koht – koha väljendus;
- tulemus
- kogeja e patsient – kellele tegevus on suunatud;
- komitatiiv – kellega koos midagi tehakse;
- allikas – kust kuhu;
- benefaktiiv – kasusaaja.
Konstruktsioonigrammatika
(Goldberg
1995) on
lause käsitlus, kus lauset vaadeldakse konstruktsioonina (tähendust kandev üksus). Goldbergi järgi
lause ehitatakse verbi ümber.
Semantika . Tähenduse mõiste. Komponent - ja prototüüpanalüüs. Tähendusväli.
Semantika
e tähendusõpetus uurib keeleüksuste tähendusi ning nende
muutumist, keelte ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja
mõtlemise suhteid.
Märgi
vorm ja tähenduse seotus .
Tähendus
( leksikaalne tähendus) on
kindla häälduskujuga või kirjapildiga püsivas seoses olev
tegelikkuslõigu (eseme,
nähtuse, omaduse) peegeldus teadvuses.
Tänapäeva tähendusteooria tugisambaid on C.K. Ogdeni ja I.A.
Richardsi semantiline kolmnurk, mille nad esitasid 1923. aastal.
KOLMNURK :
Tähistaja
(e märgikeha/sümbol, sõna puhul on see sõnakest)
tähistatu
(signifikaat e mõtt, referendi peegeldus teadvuses)
referent
(keeleväline olend , omadus, tegevus vms). Tähendus võib olla abstraktne või konkreetne. Tähendust uuritakse komponentanalüüsiga
(tekkis 60ndatel generatiivse grammatika juurest – mõisteid saab
kirjutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu) ja
prototüüpanalüüsiga
(keele tähendused koonduvad ümber tüüpilise esindaja, mille osad
tunnused on kaotatavad).
Omavahel tähendulikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja.
Üks tähendusväli on nt värvused.
Pragmaatika . Kõneakti mõiste. Grice’i maksiimid . Implikatuur . Viisakusprintsiip .
Pragmaatika
tegeleb suhtlusega,
suhtlemise uurimisega. Keele tähendused. Semantika ja pragmaatika on
tähenduseõpetused. Mida X-ga öelda võib ?
Kõneakt
–
suulise suhtlemisprotsess , kõneleja rääkides sooritab selle.
Kõneakti läbimisel võivad sõnumiga toimuda erakordsed muutused.
1) mõte, mõistestamine,
keelendamine e sõnastamine 2) sõnumi tootmine, artikulatoorne
tegevus, väljaütlemine
3) sõnum signaaline,
häälelaine edasikandumine vastuvõjale 4) sõnumi vastuvõtmine 5) tuvastamine , mõistestamine, lahtimõtestamine, dekodeerimine.
Kõneakt
oletab
ja tõestab, et iga keele terviklik väljend on mingi teatud tüüpi
tegu, mitte ainult info edastamine .
Implikatuur e komperatiivsusprintsiip – on
käsitlus keelelisest väljendusest,
mis väidab, et inimene ütleb, peale selle, mis ta sõnades välja
ütleb, veel midagi ja kuulaja kuuleb ka veel midagi. See on see
osa, mis ridade vahelt loetakse. Seos paralingvistiliste (toon,
intonatsioon, hääl, tämber, valjusus ) ja ekstralingvistiliste
vahenditega (viiped, źestid, miimika , kehakeel) Pilk omab suurt
rolli. Pilk ütleb rohkem kui 1000 sõna. Pilk on hinge peeegel.
Oletatakse,
et inimeses oma suhtluses ütlevad välja vaid
osa oma mõtetest. Tähendus on otsene
või järeldatu. Põhieeldus
on, et inimesed teevad suheldes koostööd. Kui inimesed räägivad,
siis neil on ühine eesmärk
Griece’i
maksiimid 60ndate lõpust.
- Kvaliteedimaksiim – räägi tõtt! – lihtsustab suhtlust.
- Kvantiteedimaksiim – anna piisav hulk infot! (osa jätab rääkimata).
- Relevantsusmaksiim – ole relevantne ! (asjakohane) Pole vaja rääkida asju, mida pole vaja.
- Meetodimaksiim – ole arusaadav! Kasuta sõnavara, millest teised ka aru saavad.
- Viisakusprintsiip: minapilt e nägu. Põhitermin Browni ja Levinsoni teoorias . Olemasolev nähtus kõigis keeltes. Igal inimsesel on sotsiaalne nägu, teatud kogum kujutlusi iseendast, mis ei ole psühholoogilised, vaid avalik intetiteed teiste jaoks.
Negatiivne viisakus on distantseeriv - austuse,
lugupidamise vajadus
Positiivne
viisakus on lähendav ning orienteeritud sõbraksolemise tahtmisele
positiivne
nägu (gruppi kuulumine, teiste poole hoidmine)
negatiivne
nägu (tahakse olla omapärased ja iseseisvad).
Sotsiolingvistika . Variatiivsus . Dialekt , sotsiolekt, idiolekt . Suulise ja kirjaliku keele erinevus. Kvantitatiivne sotsiolingvistika, konversatsioonianalüüs.
Sotsiolingvistika
on
keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja
vastastikuseid suhteid. Põhimõisteks variatiivsus
– palju erinevaid variante . Variatiivsus võib olla:
- geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt – dialekt )
- sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu)
- situatsiooniline – nt stiil, formaalsus (kõik räägivad erinevates olukordades veid erinevalt).
Dialekt
e murre
on mingi piirkonna keelekasutus.
Murre erineb kirjakeelest ja teistest murretest.
(Lõuna-eesti
murre – võru, tartu, mulgi ;
Põhja-eesti
– saarte, lääne-,
kesk- ja idamurre; rannikumurre)
Sotsiolekt
on sotsiaalse grupi keel.
Idiolekt
on ühe inimese keel. Individuaalsed
eripärad. Kasutatakse,
kui leitakse midagi omapärast kellegi keeles.
Suuline
kõne
on verbaalne kõne.
on ajaline, lineaarne, kahesuunaline,
interaktsiooniline, deiktilisem; intonatsioon ja pausid , seega
ikoonilisem; lõdvem konstruktsioon , parandused, reformuleeringud,
partiklid jne; tavaliselt vähem formaalne .
Verbaalne
suhtlus
– Sõnaline, keeleline .
Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid.
Keeleline
suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene
suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja , olla irooniline , valetada.
Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või
miks nad rääkida tahavad.
Kõne
on kirjaga võrreldes primaarne.
Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline
informatsioonivahetamine. Mis toimub ainult siis, kui signaal on
vastuvõtjale arusaadav.
Mitteverbaalne
suhtlus
- paralingvistilised vahendid - hääle abil väljendadakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente – häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk kehakeel
- ekstraverbaalsed vahendid - Kehakeel, miimika, źestid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel; sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vatuvõtjale, tema reaktsioone jälgides saab kõneleja teavet sõnumi vastuvõtmise ja arusaadavuse
Konversatsioonianalüüs
e vestlusanalüüs uurib audentseid vestlusi. Peaeesmärgiks on avastada vestluse struktuur. Argivestluse puhul on inimesed
üksteisega võrdsed, institutsionaalse vestluse puhul on osalejatel
teatud vorm ees, kuidas on vaja suhelda.
Kvantitatiivne
sotsiolingvistika
–
Keelte tüpoloogiline liigitus ( morfoloogiline ja sõnajärje tüpoloogia)
Morfoloogiline
: See
on see, mille Humboldt
välja pakkus (isoleerivad, aglutineerivad, flekteerivad e
fusioonikeeled
ja polüsünteetilised). Struktuuri
järgi tüüpidesse jagamine.
Keelte
tüpoloogiline
liigitus
1. isoleeriv (puudub
morfoloogia) nt, vietnami keel, millel on grammatilised lõpud puudu
2. aglutineeriv
(grammatilised
lõpud liidetud sõnadele) nt, türgi keel
3. flekteeriv (sõnatüvi
muutub) nt, rootsi keel
4. polüsünteetiline-inkorporeeriv
( tüved koonduvad pikkadesse sõnadesse)
Psühholingvistika. Keele omandamine.
Keele
seostamine
muu mõtlemisega,
kuidas keel mõtlemist mõjutab. Kas teisekeelsed mõtlevad teisiti ?
Keele ja meele
arengu
uurimine.
Keele
omandamise
vormid:
- biheiviorism (oletatakse, et laps õpib keelt nagu treenitakse muid oskusi. Laps õpib korrates, imiteerides),
- nativism (inimkeelt pole võimalik õppida, kui pole kaasasündinud eeldusi) Laps hakkab endale ise keelereegleid genereerima, see on ta loomuses )
- kognitivism (laps omandab keele muude kognitiivsete e tunnetuslike oskustega koos.
Lapsel
peab tekkima kognitiivne arusaam, seejärel omandab keele
kategooria).
6-10
kuud silpide periood,
1a
– esimesed sõnad koos žestidega
1,6 – kahe sõna periood.
Rakenduslingvistika alasid: teise keele omandamine, arvutilingvistika ja keeletehnoloogia .
Rakenduslingvistika
on
keeleteaduse osa, mis rakendab teooria praktikasse. Keeleteaduse
(lingvistika) tulemusi ja õpetusi kasut
teise keele õpetamisel
(ja õppimise) metoodikas .
Täiskasvanud keeleõppija on neuroloogiliselt erinev, oskab juba
lugeda ja kirjutada, oskab juba ühte keelt
ning seega motivatsioon väiksem ja teine keel omandatakse
olemasoleva keele läbi, on silmitsi suurema varieeruvusega, omab vähem aega, õpib tavaliselt ebaloomulikus
keskkonnas ja omab harva ema.
Arvutilingvistika
.on
seega kahe lingvistika e keeleteaduse ja informaatika segu: on
lingvistika haru, mis kasutab arvutit inimkeele uurimise
vahendina.
Keeletehnoloogia
on igasugu tehnoloogilised
lahendused, mis on seotud keelega (õigekirja- ja
grammatikakontrollijad,
spellerid)
Maailma keeled. Keele päritolu. Indo-euroopa ja soome- ugri keelkond. Muid suuremaid keelkondi.
Keeli
on klassifitseeritud tüpoloogiliselt
ja genealoogiliselt. Tüpoloogiliselt
st
selgitatakse keeli struktuuride võrdlemise teel, keeletüübid
(F.Saussure)
Mõisted on fonoloogia, morfoloogia, süntaks.
Ka
on keelt vaadeldud
genealoogiliselt
ehk
geneetiliselt. Keel kui organism. Darwinistlik lähenemine,
radikaalne! (N.
Chomsky)
vastavalt sugulus -
ja pärinemis(põlvnemis)suhtele
(puu mudel)
Näiteks
romaani keeled põlnevad ladina keelest : ladina keel on allkeel
ja keeled, mis sellest põlvnenud on on tütarkeeled. Ladina : portugali, hispaania , prantsuse, itaalia jt.
Arvatakse
, et maailmas on 4000
– 7000 keelt.
Keelte täpse arvu kindlaksmääramine on võimatu, kuna ei ole
olemas ühest keele definitsiooni. Keeli võib võrrelda erinevatest
perspektiividest ja eri vajadustest lähtuvalt.
Lingvistikas on olulised nii tüpoloogiline kui ka genealoogiline liigitus.
Keele
päritolu teooriad:
(naljaga
pooleks)
- bow-wow teooria – esimesed sõnad onomatopoeetilised;
- pooh-pooh teooria – esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused;
- yo-he-ho teooria – esimesed sõnad koordineerivad hüüatused;
- la-la teooria – kõne algus on laul;
- keele žestilise päritolu teooria.
Indoeuroopa
keeli on u 150, olulisemad keelerühmad on germaani, balti, slaavi , keldi , romaani, kreeka, albaania , armeenia ja indoiraani keeled. Oletatav uurali
algkeel jagunes kõigepealt soome-ugri ja samojeedi algkeelteks ja
need jagunesid omakorda edasi. Nimetusi soome-ugri keeled ja uurali
keeled võib kasutada sünonüümselt. Uurali keelkonda kuuluvad saami , läänemeresoome, mordva , mari, permi , ugri ja samojeedi
keeled.
Lk. 15-48
Keele mõiste.
Keele all
mõistetakse eelkõige inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt,
mis tavaliselt teostub keelelise e verbaalse suhtlemise vormis. See
võime on kõige selgem tunnus, mis eristab inimest teistest
loomaliikidest.
Inimeste suhtlemine , nende ühiskond ja kultuur sõltuvad oluliselt
keelest. Kõige olulisem inimeste vahelise suhtluse vahend on
loomulik keel ning paljud oskavad mitut keelt rääkida. Keeled on
arenenud ja tekkinud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel
ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just
seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on
olnud vajalik. Emakeele omandab inimene loomupäraselt, ilma
õpetamiseta.
Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus.
Verbaalne
suhtlus
– Sõnaline,
keeleline.
Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid.
Keeleline
suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene
suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada.
Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või
miks nad rääkida tahavad.
Kõne
on kirjaga võrreldes primaarne.
Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline
informatsioonivahetamine. Mis toimub ainult siis, kui signaal on
vastuvõtjale arusaadav.
Mitteverbaalne
suhtlus
- paralingvistilised vahendid - hääle abil väljendadakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente – häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk kehakeel
- ekstraverbaalsed vahendid - Kehakeel, miimika, źestid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel; sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vatuvõtjale, tema reaktsioone jälgides saab kõneleja teavet sõnumi vastuvõtmise ja arusaadavuse
Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus ).
keel
on süsteem, millel on kindel struktuur
keele
kaks põhilist allsüsteemi
on häälikute
süsteem ja
tähenduste süsteem
loomulik
keel on sümboliline ja koosneb sümbolitest ja nende ühenditest;
keelelise
sümboli põhijuhtum on tavaline sõna.
Keele
sümbolilisus
– loomulik keel on sümboliline,see koosneb sümbolitest ja nende
ühenditest. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna,
näiteks hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli
seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b
u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks.
Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid.
Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja
tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada)
referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda
skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on
konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival
ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks
tuhandete teiste hulgast.
Sümboli vormi suhe sõna
potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on
arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud
kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt
sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma
referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on
see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus
(mittepiltlikus) suhtes oma referendiga.
Keele
allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas
korduvad nähtuste vahelised korrelatsioonid , reeglipärasused, mis
on omandatavad ja järelikult ka kirjeldatavad. Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline ( mitmekihiline ) eriti kompleksne ja
paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis on omavahel
mitmesugustes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis
koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende
omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahelised suhted
moodustavad allsüsteemi struktuuri.Põhilisi allsüsteeme on viis.
/tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e leksikon , süntaks e
lauseehitus, morfoloogia ehk uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/
Suulises keeles antakse
tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuva
mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on
seega kaks selget allsüsteemi.
Allsüsteemi struktuuri
moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes
allsüsteemis võivad olla ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja
süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas
materiaalne fonoloogiline vorm.
Semantika
Süntaks Leksikon Morfoloogia Fonoloogia abstraktsus
Keelesüsteemi
avatus -
suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi,
kas märkide
arv
nendes on piiratud või mitte. Suletud süsteem koosneb piiratud
(sageli väikestest) arvust märkidest. Igale tähendusele või
funktsioonile vastab sama vorm, märgid ei mõjuta üksteise
tähendust ega ka kogu sõnumi tähendust juhul, kui on kasutatud
nende ühendeid. Uusi
märke
suletud süsteemidesse kuigi lihtsalt ei teki. Ainult loomulikud
keeled on avatud süsteemid selle mõiste kitsamas tähenduses. Neis
on palju isegi süsteemi kuuluvaid põhimärke - sõnu, mida
vajadusel veel juurde tekib või tekitatakse. Avatud süsteemi tähtis
omadus no loovus .
Uusi märke võib moodustada vastavalt vajadusele. See on võimalik
sellepärast, et grammatika morfoloogiaosa teatud tuletus - ja
ühendamisvahendid on produktiivsed . Kategoriseerimise prototüüpsus
ja kategooriate vaheliste piiride hägususe lubatavus suurendavad
keele tähendussüsteemi avatust. Need annavad võimaluse rakendada
sõnade tähendusi üha uute juhtude kirjeldamiseks, näiteks
arvutisõnavara tarbeks kasutusse võetus hiir, padi . Oluline
semantiline mehhanism on metafoorsus, mis suurendab loomuliku keele
väljendusjõudu.
Keeleuniversaalid . Kas on universaalseid omadusi keeltes ?
Teistsugune
lähenemine lingvistiliste universaalide ehk keelte võimalike ühiste
omaduste ja struktuuride uurimisele on empiiriline keeletüpoloogiline võrdlus.
Kõiki keele
allsüsteeme on sellest vaatepunktist uuritud, materjaliks kümnete
mõnikord
isegi sadade keelte andmed.
Nii paljude
keelte hoolikas
analüüs samu mõisteid ja meetodeid rakendades on raske ja
aeganõudev ülesanne.
Kuigi
analüüsitakse teatud nähtuse esinemist sadades keeltes,
on see siiski
üpriski väike osa maailma viiest-kuuest tuhandest keelest. Niisiis on kõik väited universaalsuse kohta igal juhul esialgsed.
Sellest
hoolimata on sel alal saavutatud märkimisväärseid tulemusi.
Keeletüpoloogilise
lähenemisviisi rajaja on Joseph H. Greenberg teoses
käsitletakse eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning
fonoloogia ,
morfoloogia ja
süntaksi universaale. Implikatiivsed
ja mitteimplikatiivsed universaalid.
Üldistused
võivad olla eranditud
-
sellisel juhul
on tegemist absoluutsete universaalidega
(nt oraalsete
vokaalide esinemine)
vastandiks on
universaalne tendents ,
mis lubab
mõningaid erandeid.
Suhteliselt
universaalne on see,
et keelte
normaalses põhisõnajärjes on subjekt enne objekti. Erandiks on
siiski näiteks Madagaskaril räägitav malagassi keel,
mille tavaline
sõnajärg on
- Ostis lambi
isa.
implikatiivsed
universaalid
– omadus b
võib esineda keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a
mitteimplikatiivsed
– kinnitab mingi omaduse a
esinemist teistest omadustest sõltumata (nt et kõigis keeltes on
oraalseid vokaale)
absoluutsed
– üldistused võivad olla ka eranditud (nt oraalsete vokaalide
esinemine)
universaalne tendents
– lubab mingeid erandeid
Sotsiaalkultuuriline ja bioloogilis-kognitiivne aspekt keeles.
Sotsiaalkultuuriline
aspekt keeles
Keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise e ühiskonna liikmeks saamise tähtsamaid
vahendeid. Laps õpib läbi keelemängu - sotsiaalne käitumine, kus
läbi keele teadvustatakse käitumist - palumine, tänamine,
küsimine. In on sotsiaalne olend, kelle elu suunavad mitmed
ühiskonna normisüsteemid, tähtsaim neist on keel. Keelelise normi rikkumine raskendab sõnumist arusaamist. Keelel on oluline osa ka
inimese identiteedi kujunemisel nt nimi. Keelevõime ei ole seostatav
mingi konkreetse piirkonnaga ajus. Igal in on olemas tema esimese
keele hääldamisharjumused, sõnad, tähendused mis on ajus alaliselt esindatud . Loomulikul keelel on üldistusvõime – in
teavadvuses on sadu tuhandeid sõnu , kuid kasutavad vaid kümnendikku
neist aktiivselt.
- keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise – rühma liikmeks saamise – tähtsamaid vahendeid ja väliseid tunnuseid
- tähtsaim normisüsteem on igapäevases elus kasutatav suuline keel; normid on teadvustamata käitumisjuhised
- kultuurilised nähtused on nt kombed, harju-mused, uskumused jne
- paljud klt-se käitumise vormid eeldvad loomulikku keelt, nad väljenduvad loomuliku keele kaudu
- keelel on tähtis osa ka indiviidi identiteedi paljude parameetrite kujunemisel; eesti keele saamine rahvuskeeleks ja sellena püsimine on hea näide keele tähendusest rahvuse indentiteedile. Etniline identiteet ehk teatud rahvarühma kokkukuuluvus-tunne põhineb oluliselt vastava keele valdamisel. Kes ei valda keelt, on võõras.
- keelest on saanud inimese mälupikendus – kollektiivne mälu, millesse kasulik info on kodeeritud eelkõige sõnade ja nende tähendustena
- keeleline suhtlus ja keelesüsteem on andnud inimkonna vaimsele ja sotsiaalsele arengule uued proportsioonid – vabaduse.
Bioloogilis-kognitiivne
aspekt keeles
kognitiivne
– teadmisega seotud
ajustruktuurid
ja –protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja
kognitiivseks eelduseks
Foneetika uurimisvaldkond. Kõneakti mõiste foneetikas.
Foneetika tegeleb kõneloome
ja- tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga
Kõneakti all mõistetakse
suulise suhtlusprotsessi põhilisi etappe ; üldistatult võib
eristada viit põhilist etappi : mõte, mõistestamine ja keelendamine
– sõnumi kodeerimine; neuraalne ja füsioloogiline tegevus –
sõnumi tootmine – artikulatoorne foneetika; häälelaine – sõnum
signaalina – akustiline foneetika; füsioloogiline ja neuraalne
tegevus – sõnumi vastuvõtmine – auditiivne e tajufoneetika;
tuvastamine, mõistmine – sõnumi dekodeerimine
Foneetiline transkriptsioon – kõik täpselt kirja, hingamise täpsusega !
Foneetiline
transkriptsioon on olulisimaks abivahendiks keelte häälikuressursside selgitamisel , kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate
tunnuste märkimine. On vajalik selleks, et eri keeli saaks
foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil. On eriti
kasulik, kui uuritakse mingi keele või murde häälduse üksikasju
või erijooni; kui keelt ei ole varem uuritud ja püütakse selgitada
selle häälikulist ehitust; kui keele õpetamisel on vaja näidata
sõna hääldust. Ligikaudse transkriptsiooni puhul piirdutakse
põhiliste häälikutüüpide märkimisega ja ei pöörata erilist
tähelepanu väikestele või isikupärastele erinevustele. Täpse
transkriptsiooni puhul kasutatakse rohkesti lisamärke. Kuid ka väga
täpne transkriptsioon ei pruugi olla usaldusväärne.
Häälikute liigitus kõneloome seisukohast .
Vokaalid
on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et
õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistusteta välja. Vokaalid
erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest.
Vokaalide akustilisest omadusest on olulisim see, missugustesse
häälelaineribadesse on koondunud kõige rohkem akustilist energiat.
Konsonandid
on häälikud, mille moodustamisel
tekitatakse suuuõõnes või huultel mingi osaline või täielik taksitus . Konsonandid erinevad üksteisest artikulatoorselt nii
moodustuskoha kui moodustusviisi poolest. Akustilises mõttes
isloomustab
konsonante nende helilisuse määr. Hääldusviisi alusel
liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule . Tähtsamad
hääldusviisid on klusiilid
e sulghäälikud
(täielik sulg , õhuvoolu läbipääs on täielikult suletud),
frikatiivid
e hõõrdhäälikud
(ahtuses tekib kahin), nasaalid
e ninahäälikud
(klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõnde avatud), lateraalid
e külghäälikud
(keele keskel kulgev sulg, õhk voolav vabalt üle keele külgede),
tremulandid
e värihäälikud
(väringute seeria või mõnikord ka üks värin) ja poolvokaalid.
Diftongiks
nimetatakse kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi. Inglise
keeles on kõrgenevad ja madalduvad diftongid.
Maailma keeled, nende liigitamise põhimõtted.
Keeli
on klassifitseeritud tüpoloogiliselt struktuuritüüpidesse ja
genealoogiliselt vastavalt sugulus- ja pärinemissuhtele. Arvamused
maailma keeltest jäävad üldiselt 4000 – 7000 vahele. Keelte
täpse arvu kindlaksmääramine on võimatu, kuna ei ole olemas ühest
keele definitsiooni. Keeli võib võrrelda erinevatest
perspektiividest ja eri vajadustest lähtuvalt. Lingvistikas on
olulised nii tüpoloogiline kui ka genealoogiline liigitus.
Tüpoloogilise
liigituse
eesmärgiks on selgitada keelte struktuuri võrdlemise teel, kas
maailma tuhandeid keeli võiks jagada üldisemateks keeletüüpideks.
Genealoogilise
e geneetilise liigituse
puhul on tegemist keelte sugulus- ja põlvnemissuhteid käsitleva
lingvistika valdkonnaga. Meetodi olulisim osa on sugulaskeelte
häälikulise arengu e häälikuloo väljaselgitamine. Kasutatakse
keelepuusid.
Indoeuroopa
keeli on umbes 150. nimetuse on nad saanud oma muistse leviku järgi:
see ulatus Põhja- Indiast Euroopani.
Indoeuroopa
keelkonna
olulisemad keelerühmad on:
- germaani (rootsi, norra, taani, fääri, islandi, inglise, saksa, friisi , hollandi, flaami , afrikaani),
- balti (leedu, läti),
- slaavi (vene, valgevene, ukraina, poola, tsehhi, šlovaki, bulgaaria , serbia -horvaadi, sloveeni, makedoonia ),
- keldi (iiri, gaeli, kõmri, bretooni),
- romaani (itaalia, hispaania, katalaani , portugali, prantsuse, provansi, retoromansi, sardiinia, rumeenia ),
- kreeka,
- albaania,
- armeenia (need kolm ei kuulu rühmadesse) ja
- indoiraani e iraani ja india ( hindi , bengali , pandžabi, marathi, urdu, gudžarati, bihaari, sindhi, nepali, singali, pärsia, kurdi, puštu/afgaani/) keeled.
Uurali
keeled
on :
- saami (lapi) keel (lõunasaami, Umea s, Pitea s, Lulea s, põjasaami, Inari s, Kemi s, koltasaami, Akkala s, Kildini s, turjasaami),
- läänemeresoome keeled (liivi, eesti, vadja , soome isuri /ingeri, karjala , aunuse, lüüdi, vepsa ),
- mordva keeled (ersa, mokša),
- mari/tšeremissi keeled,
- permi keeled ( udmurdi , permikomi, sürjakomi),
- ugri keeled (ungari, mansi /voguli, handi /ostjaki),
- samojeedi keeled (nganassaani/tavgi, eenetsi /jenisseisamojeedi, juratsi, neenetsi/juraki, sölkupi/ostjakisamojeedi, kamassi, matoori).
Euraasias
räägitakse:
- turgi (türgi, aserbaidzaani, turkmeeni, usbeki , uiguuri, kirgiisi, kasahhi, baškiiri, jakuudi),
- mongoli (mongoli e halka, burjaadi),
- tunguusi (mandžu),
- kaukaasia (abhasi, kabardi-tšerkessi, adõgee, tšetšeeni, dagestani),
- kartveli e Lõuna-Kaukaasia (gruusia),
- hiina-tiibeti (hiina, tiibeti- birma ),
- tai (tai, lao),
- draviidi (telugu, tamili, kannada, malajalmi),
- moni-khmeeri (khmeeri) ja ainu keeli. Isolaadid on näiteks baski , jaapani, korea, sumeri ja burušaski keeled. Aafrika, ameerika, austraalia ja okeaania.
Pidžin- ja kreoolkeeled.
Pidžinkeeled
on keelekontaktide kaudu tekkinud segakeeled, milles sõnu ja
konstruktsioone võetakse eri lähtekeeltest, eriti siiski palju
võõrvallutajate keelest. Tekib siis, kui kolooniate põlisasukad
tahavad suhelda võõrvallutajate keeles ning lihtsustavad seda ja
laenavad sellesse oma emakeele sõnu ja konstruktsioone. Pidžinkeele
kasutusalad laienevad ja see hakkab muutuma iseseisvaks keeleks –
kreoolkeeleks. Kreoolkeel on pidžinkeel, mida mõned lapsed õpivad
esimese keelena. Paljud kreoolkeeled põhinevad Euroopa, eriti
inglise ja prantsue keelel. Paljudes maades on kreoolkeeled saanud
olulise staatuse ka kirjaliku suhtlusvahendina.
Viipekeeled .
Viipekeeli
kasutavad inimesed, kelle kuulmisaju
ei funktsioneeri normaalselt. Kui kuulmist ei ole võimalik kasutada
kõne mõistmiseks, siis on tegu kurtusega. Kurt ei saa suulist keelt
omandada, sest näeb ainult huulte liikumist ja näoilmeid. Kurdil on samasugune kaasasündinud bioloogilis-kognitiivne keelevõime kui
kuuljalgi, niisis on kurdi loomulik esimene keel viipekeel .
Viipekeeled on žestilis-visuaalsed ja seetõttu oma põhiolemuselt teistsugused kui vokaalsusel põhinevad keeled. Viipleja toodab teate
žestide, ilmete, asendi ja sellega seotud liigutuste abil.
Vastuvõtja tõlgendab valguslainetena edasikanduvat teadet
nägemismeele abil. Viipekeele olulisim vorm on loomulik keel. Pole
olemas ühte universaalset
viipekeelt.
Ühiskonna mitmekeelsus .
Mitmekeelsus
võib realiseeruda nii üksikisiku, ühiskonna kui ka riigi tasandil.
Kaks suuremat ja tugevamat keelt on mandariini ja inglise keel. Hiina
murdeid kõneleb kokku viiendik inimkonnast. Mandariini keel on
ametlik kolmes riigis, jüe keel kahes. Inglise keel on ametlik
koguni
50 riigis ning seda keelt õpitakse võõrkeelena rohkem kui ühtki
teist keelt. Ülemaailmse tähtsusega on ka prantsuse, araabia ja
hiina keel. Väga laialt levinud on ka saksa ja hindi ja türgi keel.
Tavaliselt
on riigil üks riigikeel . Ametlikult kakskeelseid riike on 35,
kolmkeelseid
3, nelikeelseid 2.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 12 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-12-12
Kuupäev, millal dokument üles laeti
81 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
MissMonza
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid