1. Sissejuhatus Keeleteaduse alused Foneetika Mart Rannut [email protected] Teemad 1. Kõneakt 2. Foneetika koht keeleuurimises, uurimisvaldkond ja harud 3. Kõneloome 4. Kõne akustika 5. Kõnetaju ja tuvastus 6. Häälikute liigitus ja IPA Vokaalid ja diftongid Konsonandid Prosoodia (kvantiteet, rõhk, toon ja intonatsioon) Kirjandus 1. Ariste, Paul. (). Eesti keele foneetika 2. Karlsson, Fred. (2002). Üldkeeleteadus. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn. 3. Hint, Mati. (1998). Häälikutest sõnadeni. Mentaalne leksikon Kuidas kõlab Mida tähendab Kuidas kirja pannakse Kus ja kuidas lauses esineb Keele dualistlik struktuur Abstraktne, diskreetne tasand ja ühik Konkreetne tasand ja ühik
d. Häälekurdude sulguse kiirusest ja tugevusest 25. Afoonia on a. Hääletus / hääle kaotus b. Hääle kähedus c. Hääle kõrguse puue d. Hääle katkendlikkus 26. Käitumuslikke häälepuuete põhjuseks võivad olla: a. Traumad b. Hääle vale kasutus c. Halb psüühiline seisund d. Kasvajad e. Häälepaelte põletik ● Düsartria puhul ei ole kõnehingamine enamasti peamine probleem. Esmalt siiski hääldus ja hääl/prosoodia. Logopeedia alused (HTEP.02.050), SÕ Vahetest: kuulmispuue 1. Kuulmislanguse korral on raskesti tajutavad kõrgetel sagedustel hääldatavad häälikud. Enim probleeme põhjustavad häälikud on: a. S b. I c. U d. M 2. Kuulmislanguse korral on kõne seisukohalt sekundaarselt kahjustatud: a. Sõnavara omandamine b. Kõne mõistmine c. Õige häälduse omandamine d. Eneseväljendusoskus 3
* Töölaulude laulmise kohta pole täpseid andmeid. * Käsikivilaule laulis käsikivi keerutaja, mitte aga juuresolijad. * Põhja-Eestis on kohati kiigedel lauldud kahes kooris: esimesed ühes kiige otsas laulsid rea, teised kordasid. 3 Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus, 1975 lk. 126-152 7. Rahvalaulu värss. Meetrika e. värsiõpetus käsitleb värsisüsteeme, rütmi, riimi, värsi liike ning struktuure. Prosoodia on värsiõpetuse see osa, mis käsitleb silbivältust ja rõhusuhteid värsis. Meetrum e. värsimõõt tähendab värsi rütmilist liigendust, mis baseerub värsijalgadel. Rütm on terviku liigendus meeleliselt tajutavateks osadeks. Rütmiliigenduse aluseks peetakse vastavat dispositsiooni inimese psüühikas, mis vajab rõhulise ja rõhuta vaheldumist. Rütm on niisiis sarnaste ning sarnaselt reastatud osade perioodiline kordumine.
läti keel vene keel i ü u Eesti keel on naaberkeeltest keerukama vokaalisüsteemiga + e ö o veel häälikupikkus ja välde (n läti ja soome k välde puudub) ä a soome keel Prosoodilised vahendid Prosoodia häälikujärjendite erineval viisil hääldamine Intonatsioon (lause tasand) langev neutraalne tõusev imestus lainetav iroonia Rõhk (sõna tasand) Tähenduse eristus (traktorist seestütl; traktorist kes?) Toon (hääle kõrgus sõna või silbi hääldamisel kannab tähendust) toonikeel hiina keel Häälikupikkus ja välde (kannab tähendust nagu toonikeelgi) Häälikupikkus lühike pikk
cz c z sz s Skeem 8: 12 foneemi nii, nagu neid tüüpiliselt märgib poola ortograafia. All lihthäälikud, üleval afrikaadid, ees helitud, taga helilised. Keskmisel vertikaaltasandil tavaline moodustus, vasakul retrofleksne (taha suunduva keeletipuga, tume), paremal palataalne (pehmelt susisev). 5. Segmendiülesed liikumised: prosoodia. Intonatsioon. Rõhk ja aktsent. Toon ja toonikeeled Otseseks häälikueristuseks vajalikud kvaliteeditunnused (helilisus, sulg või ahtus, hõõrdemüra või tämbri iseloom jms) avalduvad enamasti segmenttasandil kõnevoolus üksteisele järgnevatena. Peale selle ja sellega samaaegselt (paralleelselt) on kõnevool suuteline kandma veel omaette tähtsat informatsioonirida, mis toimib hääle tugevus- ja kõrgusnäitajate muutumise kaudu.
järgmisel aastal neid laule juba piisavalt hästi tunnevad ja igaüks vastavalt oma arengutasemele varem või hiljem kaasa laulma hakkavad. Kooslaulmine on kõikide laste jaoks tätis ja nad laulavad täiesti iseenesestmõistetavalt kaasa otsekohe, olenematta sellest, kas nad kogu teksti valdavad või ainult meloodiat tunnevad või ümisevad vaid väikesi sekventsijuppe kaasa. KÕNE SÜNNIB LAULMISEST. Kõige esmane, mis kõnest ära õpitakse ja millest arusaadakse on kõnemeloodia, prosoodia (kõnelõikude vältus, hääle valjus ja kõrgus), kõnerütm- rääkimise tempo, aksendid ja rõhud alles seejärel sõnatähendused ja lauseehitus. Õigesti ehitatud lausetest õpib laps kõnereegleid. See tähendab lastelaulude ja -salmide lihtsad tekstid annavad tihti korratavate musterlausetena tänapäeval nii palju arendatud keeleoskusele põhjapaneva aluse. Lapsed laulavad mõnikord innukalt
Keel peab olema mitmetasandiline, et saaks rääkida, kui oleksid vaid üksikud nimetavas käändes sõnad, ei teaks keegi, kuidas neile rõhkusid asetada, kuidas neid pöörata, nendega vorme moodustada ja omavahel niimoodi ritta panna, et tuleks lause. 7) Millega tegeleb foneetika ja fonoloogia? Kuidas neid teadusharusid tänapäeva tehnoloogias kasutatakse? Too näiteid. Foneetika on häälikuõpetus, mille huviobjektiks on inimkõne kui heli, uuritavateks objektideks prosoodia ja häälikud. Fonoloogia on keeleteaduse osa, mis tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega. Kui foneetikas toimub eeskätt akustiline ja füsioloogiline häälikute uurimine, siis fonoloogias on olulisem kõne ja keele sisu seisukohast häälikusüsteemi toimimine. Neid teadusharusid kasutatakse tänapäeval arvutites pimedatele ettelugemiseks. Nimelt on programmid, kuhu teksti trükkides loevad nad selle ette, mistahes keeles
,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. ,,Phonological tendencies in Estonian" (doktoriväitekiri) ,,Eesti keele grammatika" I, II ,,Standard Estonian Grammar" I, II · Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" · Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I". Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Morfeemide varieerumine. Astmevaheldus oli algselt automaatne, kuid nüüd sõnuti erinev. Morfofonoloogia.
Psühholoogia arvestus Kordamisküsimused 1. Enesehinnang 2. Johari aken 3. Prosoodia 4. Polükrooniline ja monokrooniline ajakäsitlus 5. Puudutuste funktsioonid 6. Võimukad poosid 7. Pilkude funktsioonid (5 – annavad infot, reguleerivad suhtlemist, väljendavad intiimsust, võimaldab sotsiaalset kontrolli, võimaldab teostada ühist ülesannet) 8. Asjalik, sotsiaalne ja intiimne pilk 9. Feromoonide funktsioonid (5 – edastsavad infod emotsioonide kohta, mõjutavad
Sellistest töödest võiks nimetada: Peters (1926, 1927a, b), Põldre (1937), Vende (1973, 1982, 1987) ja Pajupuu (1990). Lühiülevaate nende sisust ja peamistest leidudest Eva Liina Asu 2001. a ilmunud artiklis (Asu 2001a). · Lisaks on viimasel ajal eesti keele lauseintonatsiooni uuritud ka eesti keele kõnesüntesaatori (tekstkõne) tarbeks. Siinkohal võib nimetada Meelis Mihkla, Einar Meistri ja Arvo Eegi ülevaateartiklit eesti keele prosoodia modelleerimisest (2000) ning Krista Kerge, Meelis Mihkla ja Hille Pajupuu tööd kas küsimuste intonatsioonist (2003). Segmentaalfoneetika · Segmentaalfoneetika osas on eesti keele häälikusüsteemi elemente empiirilise uurimistöö alusel kirjeldanud Georg Liiv ("Eesti keele pearõhulised monoftongid", 1962) ja Arvo Eek ("Eesti sonoorsete konsonantide artikulatsioon", 1971) oma kandidaadiväitekirjades. · Eesti keele vokaalide viimane käsitlus vt Eek ja
28. Kõneorganid, kõnetrakt Kõne produktsioon: Kõneorganid: pehme suulagikõva suulagi kõripealis keeleluu sõrmuskõhr söögitoru diafragma rinnak hingetoru häälekurrud kilpkõhr keel kopsud ninaõõs suuõõs http://www.cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf Ka kõnetrakt!!!! 29. Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet; kategooriline taju; koartikulatsioon; prosoodia Eesti keele vokaalid eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid i ü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Eesti keele konsonandid (1) - helilised: l, r, m, n, h, v, j - helitud: p, t, k, h, s, s, f, h (2) moodustusviisi järgi: - sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n, h - ahtushäälikud e. spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h
28. Kõneorganid, kõnetrakt Kõne produktsioon: Kõneorganid: pehme suulagikõva suulagi kõripealis keeleluu sõrmuskõhr söögitoru diafragma rinnak hingetoru häälekurrud kilpkõhr keel kopsud ninaõõs suuõõs http://www.cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf Ka kõnetrakt!!!! 29. Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet; kategooriline taju; koartikulatsioon; prosoodia Eesti keele vokaalid eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid i ü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Eesti keele konsonandid (1) - helilised: l, r, m, n, h, v, j - helitud: p, t, k, h, s, s, f, h (2) moodustusviisi järgi: - sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n, h - ahtushäälikud e. spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h
28. Kõneorganid, kõnetrakt Kõne produktsioon: Kõneorganid: pehme suulagikõva suulagi kõripealis keeleluu sõrmuskõhr söögitoru diafragma rinnak hingetoru häälekurrud kilpkõhr keel kopsud ninaõõs suuõõs http://www.cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf Ka kõnetrakt!!!! 29. Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet; kategooriline taju; koartikulatsioon; prosoodia Eesti keele vokaalid eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid i ü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Eesti keele konsonandid (1) - helilised: l, r, m, n, h, v, j - helitud: p, t, k, h, s, s, f, h (2) moodustusviisi järgi: - sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n, h - ahtushäälikud e
Eesmärgiks on erinevate kõneüksuste tajumisekd oluliste tunnuste väljaselgitamine, kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine kõne-ja kõnelejatuvastuseks. Prosoodia. Pikkus e. kvantiteet- väljahäälduse aeg millisekundites. Vajalik rääkida siis kui eristab tähendust (keeli, milles eristab, nimetatakse kvantiteedikeelteks) Rõhk on mingi sõnaosa (nt. Silp) või kõneüksuse rõhutamine võrreldes sama
Mingile foneemile vastavat objektiivset lõiku foneetiliste andmete reas nimetatakse segmendiks. Foneemide kombineerumisvõimalusi uurib ja kirjeldab fonotaktika. Kõnevoolu liigendumisel silpideks on dünaamilis-fonoloogiline alus seda põhjustab vokaalse ja konsonantse funktsiooni (vokaalide ja konsonantide) vaheldumise nõue. Häälduslikke kestus- ehk vältussuhteid kirjeldades kasutatakse ka terminit kvantiteet. Rõhu ja tooniga seotud nähtused koonduvad fonoloogias prosoodia mõiste alla. Kuna tegemist on nähtuste ja tunnustega, mis ilmnevad n-ö hääldusrea ,,kohal" või ,,peal", kutsutakse neid ka suprasegmentaalseteks. Fonoloogianähtust, kus mingis keeles võib tähendust muuta rõhu erinevate teostuslaadide abil, nimetatakse aktsendiks. Toonikeeli iseloomustab sama häälikkoostisega üksuste tähenduslik eristamine erineva tooniliikumise alusel.
Koit) 20. Mis on Filosoft ja kuidas ta on seotud arvutuslingvistika uurimisrühmaga? Filosoft on keeletarkvarafirma. On seotud uurimisrühmaga eesti ja üldkeeleteaduse instituudi kaudu. 21. Nimetage 2 Teie arvates tähtsamat Filosofti toodet. Eesti keele speller Eesti keele tesaurus II osa. TTÜ küberneetika instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia labori tegevus 1. Loetlege labori tegevusvaldkonnad. · Eesti keele foneetilised uuringud (eesti häälikusüsteem, prosoodia, aktsendinähtused) · Kõnetehnoloogilised uuringud ja arendustööd (kõnesüntees, kõne analüüs, kõne- ja kõnelejatuvastus, foneetilised andmebaasid) 2. Loetlege praegu käimasolevad projektid ja kirjeldage neid. Riiklik programm "Eesti keele keeletehnoloogiline tugi (2006-2010)" Kõne analüüs ja variatiivsuse mudelid Projekti eesmärgiks on uurida ja arendada kõne akustilise/foneetilise analüüsi meetodeid
kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf Palatalisatsioon- Konsonantide nõrk, tugev palatalisatsioon e. hääldumine Vokaalharmoonia- nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Assimilatsioon- sarnastumine, hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks. Osaline, täielik, progressiivne, regressiivne assimilatsioon. ks-i assimilatsioon ss-iks. Prosoodia- kõnelõikude kestusega ja hääle valjuse ning kõrgusega seoses olevaid nähtusi hõlmav koondmõiste Foneetiline transkriptsiooon Foneetiline transkriptsioon on süsteem suulise kõne häälduslikult võimalikult täpseks ülesmärkimiseks. Keeleteaduses on loodud mitmeid foneetilise transkriptsiooni süsteeme. Üks levinumaid on Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni ehk IPA transkriptsioon (inglise keeles International Phonetic Alphabet), mis on enam-vähem universaalne
Vokaalharmoonia (eesti keeles täpitähed alati esimeses silbis) võivad esineda ainult ees- või tagavokaalid Assimilatsioon/dissimilatsioon häälduslikud nähtused. A häälikud muutuvad sarnasemaks kõrviti hääldades. D teatud raskesti hääldavaid häälikuid on raske ühte sõnasse panna, nt ruber - röövel Prosoodia laieneb kogu sõnale või lausele, mitte ainult ühele häälikule (suprasegmentaalsed nähtused): - Rõhk - - Intonatsioon helikõrgus muutub, nt küsilauses teistsugune - Kvantiteet(välde) häälikute pikkus - Sõnaintonatsioon(toon) Foneetiline transkriptsioon: IPA(Rahvusvaheline foneetiline alfabeet) vaata ise netist seda tabelit! Soome-ugri transkriptsioon Fonoloogia: Tegeleb häälikutega keelesüsteemiseisukohalt.
Helilised konsonandid [v, z, m, n, r, l]. Helitud [b, d, g, t, k, p, f, h, s]. Helitud klusiilid on akustiliselt tehelikult vaikus, kuid sulu vallandudes tekib müra. Frikatiive iseloomustab kitsast ahtusest põhjustatud kahin. - Suprasegmentaalsed omadused Kõne suprasegmentaalsed ehk prosoodilised (segmentide ülesed ja nendega kattuvad) omadusd on kvantiteet (pikkus), rõhk ja intonatsioon, mis kokku moodustavad prosoodia. Suprasegmentaalsed omadused võivad olla seotud ainult segmentidega, kid üldiselt esinevad need sõnades, fraasides või lausungites. Rõhul ja intonatsioonil on kõigis keeltes oluline ekspressiivne ülesanne. * Kvantiteet kõnesignaalis ajaline kestus, kõne vastuvõtul vastab sellele tajutud pikkus. Pikkade ja lühikeste häälikute erinevust võidakse kasutada sõnade tähenduse eristamiseks, nt sada, saada!, saada (da- inf). Kestus on alati kõne tähtsaim avaldumisvorm
Kordamisküsimused 1. Esmamulje-on mulje,mis saadakse esimesel kohtumisel. 2. Prosoodia- keeleteaduses koondmõiste, mis hõlmab kõnelõikude (häälikute, silpide, sõnade, lausete) kestuse, hääle valjuse ja kõrgusega seotud nähtusi. 3. Puudutuste funktsioonid- 1) Funktsionaalsed puudutused - profesionaalsed 2) Sotsiaalsed puudutused – viisakusega seotud 3) Sõbralikud puudutused – tundeid peegeldavad 4) Armastusega puudutused – intiimsusega seotud 5) Seksiuaalset puudutused - erutust väljendavad 4. Źestid
Suprasegmentaalide üldteooria, eesti keele kvantiteet, kõnesüntees. Esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst. Välde on silbi omadus, selle juures oluline rõhulise ja järgmise silbi kestussuhe. koli 2:3, kooli 3:2, `kooli 2:1. Välted kujunevad kahest opositsioonist: pikk ja lühike häälik ja pika silbi kaks silbipikkust. Koostöö Eesti foneetikutega. Vältesüsteemi käitumine regilaulus (koos Jaan Rossiga). Küsi- ja väitlausete intonatsioon (Eva Liina Asu-Garcia); prosoodia tajumine (Diana Krull, Stockholm), emotsionaalse kõne akustika ja taju (Rene Altrov, Hille Pajupuu). Eksperimentaalfoneetika praegu: Küberneetika Instituut (Einar Meister, Lya Meister; kõneanalüüs, aktsent), Tartu ülikool (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Pärtel Lippus; eesti ühiskeel, murded, soome-ugri keeled; spontaanne kõne), Eesti Keele Instituut (Meelis Mihkla, kõnesüntees).
olukordades. ENDALE Tuntud Tundmatu Tuntud AVATUD PIME ALA ALA TEISTELE Tundmatu VARJATUD TUNDMAT ALA U ALA 3.ENESETEOSTUSLIKUD ENNUSTUSED- Eneseteostuslike ennustuste puhul on tegemist kaheastmelise protsessiga. Esiteks defineerib üks isik situatsiooni valesti. Teiseks hakkab ta oma järgneva käitumisega seda ebakorrektset arusaama reaalsuseks muutma. 4.PROSOODIA- mitteverbaalse kommunikatsiooni valdkonda, mis tegeleb hääldamise ja sõnade väljaütlemisega, nimetatakse prosoodiaks. S.o. Kõne tempo, pausid, hääl, Intonatsioon, vaikus. 5.ATRAKTIIVSUSE TEOORIAD (3)-Esmalt seostatakse ilu kultuuriga. 1.Kultuuriline hüpotees eeldab, et ilukriteeriumid on kultuurinormidega määratletud. Kui ilu sõltub kultuurist, siis järelikult ilu absoluutne kriteerium puudub.NT Hiinas väiksed jalad 2
Segmentaalfoneemid ahelduvad sõnavormides üksteise kõrvale ning annavad silpe, millega liituvad prosoodilised foneemid. Foneemisüsteemi probleemid - piirifoneemid: kindlalt on olemas silbipiirifoneemid, kas on vaja ka kõnetaktipiiri- ja sõnapiirifoneemi? - Pikkade foneemide olemasolu: morfoloogilise segaduse vältimiseks loetakse pikad vokaalid kahe ühesuguse foneemi järjendiks. Pikad konsonantfoneemid on samadel põhjustel jagatud kaheks osaks (geninaatkonsonant). - Prosoodia: rõhkude ja silbikvantiteedi seos kas üks nähtus (nn aktsent) või kaks nähtust (rõhk + silbikvantiteet). Häälikuvälte ja silbivälte teooriate ühendamatus. Koartikulatsioon foneetika osa, mille ülesandeks on selgitada, kuidas häälikud pidevas kõnes üksteist mõjutavad. Koartikulatsiooni tähtsamad ilmingud: assimilatsioon, dissimilatsioon, siirdehäälikud ja metatees. Assimilatsioon üks häälik lähendab teise hääliku laadi oma laadile
mudelite loomine kõne- ja kõnelejatuvastuseks. 28. Kõrv -selgroogsete elund, mille ülesandeks on registreerida keskkonna lainelisi võnkumisi kuulmise abil nende põhjustaja registreerimise eesmärgil. Kõrvad koosnevad kolmest osast: Väliskõrv(Kõrvalesta ülesandeks on püüda helisid ja suunata need kuulmekäiku. Kuulmekäigu lõpus on õhuke pingul nahk trummikile, mis kaitseb keskkõrva külma ja mikroobide eest)., Sisekõrv, Keskkõrv 29. Prosoodia: kvantiteet, kvantiteedikeeled; rõhk, kinnistunud pearõhk Prosoodia hõlmab erinevaid tunnuseid: kõnelõikude (häälik, silp, sõna ja lausung) kestust, hääle kestust ja valjust. Pikkus ehk kvantiteet on väljahääldamise aeg (milli)sekundites. Vajalik rääkida siis, kui eristab tähendust (keeli, milles eristab, nimetatakse kvantiteedikeelteks). Rõhk on mingi sõnaosa (nt silp) või kõneüksuse rõhutamine võrreldes sama sõna või kõneüksuse
o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi o palatalisatsioon kass’, pall’, loll’, vann’ o vokaalharmoonia soome kysymys, isällä, pojalla o Positsioonilised muutused: assimilatsioon ehk sarnastumine, nt eesti tulnud, olnud; soome tullut, ollut dissimilatsioon - alamsaksa rover; eesti röövel • Prosoodia (suprasegmentaalsed nähtused) o rõhk o intonatsioon o kvantiteet (välde) o sõnaintonatsioon (toon) Foneetiline transkriptsioon: • süsteem suulise kõne häälduslikult võimalikult täpseks ülesmärkimiseks • Keeleteaduses on loodud mitmeid foneetilise transkriptsiooni süsteeme. Üks levinumaid on Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni ehk IPA transkriptsioon
Uuritakse võimalikult suurt andmebaasi. Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: 1) Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel) 2) Kuidas neid elemente liidetakse (nt kas sõna ette või sisse jne) (Wilhelm, Schlegel, Humboldt) LOE KA Oma Keel 1/2005 Mati Erelt: Keeletüpoloogiast (pdf Moodle'is) Prosoodia: Pikkus, ehk kvantiteet väljahääldamise aeg millisekundites Rõhk kõneüksus, mida rõhutatakse Pearõhk Toon keeleüksuse (nt silbi) kõrgus võrreldes teiste silpidega Intonatsioon toonimuutus lause tasandil Morfeem väikseim tähendusega üksus (käändelõpp, mitmuse lõpp jne) 19. saj klassikalise morfoloogilise tüpoloogia keelte jaotus selle alusel, kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub:
eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid? Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud ,,The structural tendencies of languages" ja ,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I". Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Sõnamuutmisprotsessi uurimine. Ülle Viks ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia" (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia
· vokaalharmoonia ühed vokaalid esinevad ühtedes, teised teistes ühendites. Ees- ja tagavokaalid esinevad sõnades gruppidena. I ja E võivad esineda nii ees- kui tagavokaalidega. · konsonantharmoonia · assimilatsioon häälikute sarnastumine, kui nad satuvad üksteise kõrvale (nt tulnud on murdes tullud) · dissimilatsioon häälikute eristumine (nt soome k mees mies) 4) prosoodia seotud suurema üksusega, nähtused ületavad ühe hääliku piiri: · rõhk hääldusenergia kontsentratsioon (eesti k 1. silp), rõhulist silpi hääldatakse kõige selgemalt. · intonatsioon terve lause meloodiline kõikumine · kvantiteet (välde) · sõnaintonatsioon (toon) Fonoloogia uurib häälikuid keelesüsteemi seisukohalt.
hääliku endast erinevaks. Haploloogia olukord, kus kahest sarnasest või samasugusest kõrvuti olevast silbist või häälikust üks ära jäetakse. Nt lihula- lihulane mitte lihulalane. Pulmonaalne mehhanism kopsud. Glottaalne mehhanism kõri, häälepilu. Egressiivsed häälikud õhk voolab välja, primaarne. Ingressiivsed häälikud õhk voolab sisse. Markeeritud häälikud suurema energiakuluga. Markeerimata häälikud väiksema energiakuluga. Prosoodia häälikutest suuremad üksused, mis hõlmab kõnelõikude kestusega, hääle valjususe ja kõrgusega seotud nähtusi. Kliitik tüvele liitunud morfeem, mis on sõnaga nõrgemalt seotud kui näiteks käände- või pöördelõpud. Pikkus ehk kvantiteet väljahääldamise aeg (milli)sekundites. Oluline, kui see eristab töhendust. Rõhk sõna mingi osa rõhutamine võrreldes sama sõna teiste osadega, kas hääle tugevusega, helikõrgusega või rõhutatuna artikuleerimisega. Nt silbi
Geminaat häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 3 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. Dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine. 4) Prosoodia Rõhk rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh"). Intonatsioon täidab ekspressiivseid ülesandeid. Sellega väljendatakse imestust, üllatust, ehmatust jne. Kvantiteet (välde) eesti keeles on kolm väldet (haruldane), välde ei mõjuta ainult ühe hääliku, vaid ka silpide pikkust. Sõnaintonatsioon (toon) lause intonatsioon
2) Häälikute kombinatsioonid Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. Dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine. 4) Prosoodia Rõhk rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh"). Intonatsioon täidab ekspressiivseid ülesandeid. Sellega väljendatakse imestust, üllatust, ehmatust jne. Kvantiteet (välde) eesti keeles on kolm väldet (haruldane), välde ei mõjuta ainult ühe hääliku, vaid ka silpide pikkust. Sõnaintonatsioon (toon) lause intonatsioon. Põhitooni liikumisest kujuneb lause
EKGs puudub foneetika-fonoloogia osa, praegu on alustatud foneetika ja fonoloogia tervikkäsitluse koostamist. · Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, mitmed raamatud, 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. ,,Eesti keele grammatika", I, II · Tiit-Rein Viitso: läänemeresooma keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt. 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" · Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni", ,,Eesti keele sõnafonoloogia I" Morfoloogia: · Diakroonia /sünkroonia; keele dünaamika/ staatilise seisnudi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne/normatiivne, teoreetiline/rakenduslik lähenemine · Ülle Viks: sõnamuutmisprotsessi uurimine. Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaator. ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia"
võrgustikustruktuurid ja nende kooslus võrgustiku liikmete sotsiaalse käitumise varieerumist ja muutumist. Analüüsiobjektiks on inimeste suhted teiste inimestega. On olemas tugevaid ja nõrku võrgustikke. Nõrgalt seotud võrgustik võimaldab keelemuutust, sest sinna kuuluvad inimesed on nõrgalt seotud veel mitme võrgustikuga, mis mõjutavad. Keskused ja uurijad: · TÜ: Tiit-Rein Viitso (,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" 2008), Huno Rätsep (,,Sõnaloo raamat"), prosoodia uurimisrühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm; K. Pajusalu, T. Hennoste, E. Niit, P. Päll, J. Viikberg 2009: ,,Eesti murded ja kohanimed" II trükk · EKI: Lembit Vaba, etümoloogiasõnaraamatu töörühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm TÜ ja EKI koostööst sündis murrete arvutikorpus. 21. Vana kirjakeele varasem uurimislugu. Vanakirjakeel on 13-19 sajand. Uuritakse kirjutatud tekste, nii trükitud kui käsikirjalisi.
o geminaat silbipiiriga poolitatud topelthäälik, nt. samme o afrikaat klusiilialguline frikatiiv [pf ts] · Positsioonilised nähtused: o palatalisatsioon e peenendus nt. palk, palk o vokaalharmoonia sõnas võivad olla ainult kas ees- või tagavokaalid, nt. türgi keel o assimilatsioon e sarnastumine häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks o dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine · Prosoodia o rõhk rõhuline on silp või sõna mitte häälik, eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh") o intonatsioon o kvantiteet e välde eesti keeles 3 väldet (haruldane), välde ei mõjuta vaid ühte häälikut vaid ka silpide pikkust o sõnade toon e lause intonatsioon: ühtlane, tõusev, langev, tõusev-langev toon Fonoloogia · Mõisted:
tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ja üks väring, nr r), poolvokaalid (nt j) Paljudes keeltes on oluliseks konsonantide liigitamise aluseks helilisus (helilised, helitud). Retroflekssed konsonandid (keeletipp pöördub üles ja tahapoole) nt inglise keeles, riigirootsi keeles, paljudes India keeltes. 11. Suprasegmentaalsed nähtused. Kõne suprasegmentaalsed e prosoodilised omadused on kvantiteet (pikkus), rõhk ja intonatsioon, mis kokku moodustavad prosoodia. Suprasegmentaalsed omadused võivad olla seotud ainult segmentidega, kuid üldiselt esinevad need sõnades, fraasides või lausungites. Kvantiteedisuhteid juhivad kõne tootmisel aju ajastus- ja koordinatsioonimehhanismid. Kvantiteedi akustiline vaste kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul vastab sellele tajutud pikkus. Rõhku reguleeritakse õhuvoolumehhanismiga koos fonatsiooniga. Rõhu akustiline vaste on
erinevaks. Nt haploloogia (kahest silbist üks nt lihulalane = lihulane) Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. Tajufoneetika eesmärgiks on eri kõneüksuste tajumiseks oluliste tunnuste väljaselgitamine ning kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine kõne- ja kõnelejatuvastuseks. Kõrva ehitus, vt http://www.cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf lk 7 Prosoodia (suprasegmentaalid) Pikkus ehk kvantiteet on väljahääldamise aeg (milli)sekundites. Vajalik rääkida siis, kui eristab tähendust (keeli, milles eristab, nimetatakse kvantiteedikeelteks). Rõhk on mingi sõnaosa (nt silp) või kõneüksuse rõhutamine võrreldes sama sõna või kõneüksuse teiste osadega (nt silpidega) kas helikõrgusega, hääle tugevusega või rõhutatuma artikuleerimisega. Keeltes võib olla kinnistunud pearõhk (nt eesti k 1. silbil, poola k eelviimasel silbil).
artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. 8. Foneemide liigid ja distinktiivsed tunnused- Foneemide liigitus: (a) Vokaalid e täishäälikud, (b) Konsonandid e kaashäälikud, © häälikute kombinatsioonid, (d) positsioonilised nähtused; (e) prosoodia. Fonoloogilised tunnusjooned (nt helilisus, nasaalsus) on binaarsed, st neil on üldiselt kaks väärtust . Distinktiivtunnused vajadus, et tunnused oleksid keele süsteemi seisukohalt peamised ning eristatavad vähemtähtsatest mittedistinktiivsetest tunnustest. Trubetzkoyl ei ole tähelepanu keskmes mitte foneemid kui segmendid, vaid foneemid kui distinktiivtunnuste kimbud. Kui üks tunnus
erinevaks. Nt haploloogia (kahest silbist üks nt lihulalane = lihulane). Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. Tajufoneetika eesmärgiks on eri kõneüksuste tajumiseks oluliste tunnuste väljaselgitamine ning kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine kõne- ja kõnelejatuvastuseks. Kõrva ehitus vt nt http://www.cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf lk 7 Prosoodia (suprasegmentaalid) Pikkus ehk kvantiteet on väljahääldamise aeg (milli)sekundites. Vajalik rääkida siis, kui eristab tähendust (keeli, milles eristab, nimetatakse kvantiteedikeelteks). Rõhk on mingi sõnaosa (nt silp) või kõneüksuse rõhutamine võrreldes sama sõna või kõneüksuse teiste osadega (nt silpidega) kas helikõrgusega, hääle tugevusega või rõhutatuma artikuleerimisega(väljahääldamine). (Kaua aega arvatai, et rõhk ongi seotud ainult
käituvad täiteüksustena, st neid on võimalik lausest välja jätta, nii et lause sisu ei muutu, kuid kõneleja/kirjutaja seisukohta või hinnangut pole sel juhul näha. 11 Modaalpartiklit tegelt võib nimetada ka värvingupartikliks. Värvingupartiklid on vabalt liikuvad partiklid, mis annavad lausungile nn värvingu või ilme, nagu prosoodia ja sõnajärg seda teevad. Nende piiri adverbidega on keeruline tuvastada. Värvingupartiklid esinevad spontaanses tekstis. Partiklitena on adverbide homonüümid prosoodiliselt nõrgemad ja tihti lühenenud vormis, nagu ka tegelt, mis kuulub ka eesti keele sagedasemate värvingupartiklite hulka. (Hennoste 2000: 1803–1804) 2.2.4. Küsipartikkel võ Tiit Hennoste (2000: 1797) on nimetanud partikleid vä/või/võ eesti keele keskseteks küsivateks partikliteks
- Parem poolkera on natuke suurem ja raskem võrreldes vasakuga, vasakus rohkem hallainet - Suurimad erinevused temporaalsagarate vahel – erinevused keele (vasak) ja muusika (parem) lokalisatsioonis Funtksioon Vasak poolkera Parem poolkera Keel Kõne, lugemine, kirjutamine, aritmeetika Prosoodia – kõnelõikude (häälikute, silpide, sõnade, lausete) kestus, hääle valjusus ja kõrgus Ruumilised protsessid - Geomeetria, suunatunnetus, kujundite mentaalne pööramine
lausega kui see on grammatiliselt lubatav Probleemid aiateede mudeliga: - Ebaefektiivne et inimesed konstrueerivad nii tihti grammatiliselt valesid lauseid - Tähendus omab algsel grammatilise struktuuri hindamisel mingit rolli - Kaks kasutatavat printsiipi – minimaalne seotus ja hiline sulgemine on liiga kitsad et seletada lause grammatilise tähenduse mõistmist, lisaks olulised prosoodia kõne kuulamisel ja kirjavahemärgid teksti lugemisel Taraban ja McClelland sisu-juhitud protsesside teooria kohaselt mängib tähendus rolli ka grammatilise struktuuri määramisel. Tähtis on see mida inimene ootab. Piirangutele tuginev teooria ütleb et kogu lause analüüsiks vajalik info on koheselt kättesaadav - Võrgustiku ülesehitus - Kõik võimalikud lause tähendused aktiveeritakse korraga – aktivatsiooni tase erinev sõltuvalt kontekstist
Õpetajaraamat 8. LAULMINE KEELETEGEVUSES Muusikalistest tegevustest on lapsele kõige meelepärasem laulmine. Lastelaulude põhiline hääldust kujundav ja parandav omadus on rütmilisus, meloodilisus ja laul- vus. Lauldes areneb lapse hääleaparaat, häälikute artikulatsioon, kujuneb oskus kasu- tada hääle kõrgust ja tugevust, kujuneb rütmiline hingamine ja õige kõnetempo, kujuneb intonatsiooniline väljendusrikkus. Keele-, liikumis-, rütmi- ja laulumängudel on prosoodia ning suulise väljendus- oskuse arendamisel suur tähtsus. Lauldes ja mängides ei tüdine lapsed sõnade kor- damisest ning omandavad õige häälduse. Laule ja salme võib saata kõnerütmis plak- sutamise või liikumisega, mis aitab kaasa õige kõnerütmi ning häälikupikkuste kuju- nemisele. Muusika teeb keele omandamise elavaks, sundimatuks ja mänguliseks, eesti keele tegevuse mitmekülgsemaks ja lustiliseks.
Mitu osa, peab tajuma, rääkima, vatsama, õpitud oskus, kui keelekeskkonda ei ole, siis kõnet sõnaline segmentatsioon.. prossoodia on kõne intonatsioon. Oluline rääkida emotsionaalselt. ka ei tule, baas on olemas. Planum temrporale ühel pool suurem, kõne tutnneb ära, Teatud ajukahjustuse puhul käib prosoodia ära. samamoodi ühendused motoorse keskusega. Uurijad on huvitavaid järeludsi teinud, miks in erineme. Uurijad on leidnud, et loomad mõistavad keelt. Ei suuda öelda teatud häälikuid ja VESTLUSE STIIL kaashäälikud puuduvad. Anatoomiline baas – madal kõri ja lai kurk, tegusõna on meie Lastel omapärane, saadab sisekõne. Räägib, kui mängib. Kui oma ajuvadinat kõvasti eripäraks
annaabi.ee 
