Üldmetsakasvatuse I kontrolltöö konspekt (0)

Metsandus on majandusharu, mis on seotud metsa ja puiduga ning mille raames tegeletakse metsa uuendamisega, kasvatamisega, kaitsmisega ning puidu varumise ja töötlemisega.
Metsandus on teadusharu , mis uurib kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi.
Metsanduse sees võib eristada kolme valdkonda e. suunda:
1. Metsakasvatus – bioloogiline suund metsanduses, mida võib defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamiseks, mille eesmärk on kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. ( dendroloogia , metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse , metsaselektsioon, puhkemajandus jne). Tegeleb probleemidega, mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamisega, olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega.
2. Metsakorraldus – ökonoomiline suund metsanduses, mille tegevussuund on metsade inventeerimine ja mõõtmine, metsaressursi arvestamine, metsanduslike tegevuste planeerimine , metsadele majanduskavade koostamine jne. ( metsatakseerimine , metsakorraldus, kaugseire , geoinfosüsteemid, puidukaubandus, metsamajanduse ökonoomika jne)
3. Metsatööstus – tehniline ja tehnoloogiline suund, mis tegeleb puidu varumise ja töötlemisega. Uurib milliste tehnoloogiate ja meetoditega on kõige keskkonnasäästlikum ja ökonoomsem teostada raieid ja töödelda saadud puitu. Uurimisobjekt : metsamasinad, - tehnoloogiad . (metsamasinad, metsakeemia, metsasaaduste tootmine ja töötlemine).
Eesti metsasus 50,6% Euroopa (30%) ja maailm (26%) Kaugemas minevikus ( 3500 – 4000 a.) oli Eestis (85%). Metsade pindala hakkas suurenema peale II maailmasõda ning on suurnenud pm 2 korda. 1. Suurenes põllumaade arvel ehk põllumajanduslikus kasutuses olnud maad metsastusid looduslikult. 2. Metsanduse poliitika oli väikesed aastased raiemahud. 3. Ulatuslik metsamaade kuivendamine.
SMI – Statistiline metsade inventeerimine – metsade hindamine valikmeetodil, kus suur hulk proovitükke asuvad üle kogu maa ja nende põhjal saadud mõõtmistulemuste alusel tehakse üldistused. SMI kasutuse võtmise tingis erametsade teke. Kui riigimetsades kasutatakse siiani paralleelselt SMI-ga lausmetsakorradlust, siis erametsaomaniku jaoks pole metsakorraldus kohustuslik.
Eesti metsade liigiline koosseid onmeitmekesine, kõige levinum puuliik on mänd 33,6% , teisel kohal kask 30,8%, kolmandal kohal kuusk 16,7%.
Viimase poolsajandi jooksul on okaspuude osatähtsus vähenenud ja lehtpuude osatähtsus suurenenud.
Kõigi Eestipuistute tagavara on ligikaudu 458,5 milj m3/ha.
Keskmiselt tuleb Eestis 1 elaniku kohta 1,68 ha metsa.
Selleks, et metsad oleks järjepidavad ja et metsaressurss ei väheneks,ei tohiks aastane raiemaht ületada aastast juurdekasvu .
Eesti puistute keskmine vanus on 56a. Riigimetsades 61 aastat ja erametsades 54 aastat.
Eesti metsade keskmine boniteet on 2,0.
Metsaomand jaguneb pindalajärgi: 40% riigimetsa,45% erametsa ja 15% määratlemata staatusega metsi (RMK)
Erametsade ja riigimetsade liigiline struktuur: Riigimetsades männikuid (45%), hall-lepikuid (0,8%); erametsades kaasikuid (36%), hall-lepikuid (11%). Tingitud sellest, et suur hulk tagastatud metsamaid on endised põllud, mis viimastel aastakümnetel on looduslikul teel uuenenud pioneerpuuliikudega (peamiselt kase ja halli lepaga).
2009 a. Kaotati ära metsaseadusest metsakategooriate mõiste.
Vääriselupaik – kuni 7 hektari suuruse pindalaga kaitset vajav ala väljaspool kaitstavat loodusobjekti , kus kitsalt kohastunud , ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. (väikeste veekogude ja allikate lähiümbrus, põlendikud ja soosaared, liigirikkadmetsalagendikud, metsaservad, astangud jne). Vääriselupaiga klassifikaatori ja valiku juhendi kehtestab keskkonnaminister määrusega. Metsa majandamise käigus tuleb vääriselupaiga moodustamise eelduseks olevad võtmeelemendid nagu vanad puud, põõsad , kiviaiad ja allikad säilitada.
2. Maailma ja Euroopa metsaressurss
Maailmametsad võtavad enda allapeaaegu 4miljardit hektarit e. ligi ¼ maismaa pindalast. Aga enamik maailmametsadest on loodusliku päritoluga (95%). Kõige rohkemmetsi on Venemaal,Brasiilias, Kanadas ja USAs.
Metsa pindala on tegelikult kogu aeg vähenemas ning seda just arengumaade tõttu. Euroopa pindalast on metsaga kaetud pm kolmandik ning see pärineb pm kõik põhjamaadest. Aga enamus euroopa metsadest on eraomanduses. Umbes pooled E. metsadest on okaspuumetsad, 1/3 lehtpuumetsad ja 15% segametsad.
3. Metsa ja puistu mõiste
Mets on kui maastiku osa ja taimekooslus , mis on kujunenud puude koos kasvades, seal ilmneb puude vastastikune mõju üksteisele ja puude vastastikune seos kasvukoha ja ümbristevate keskkonnateguritega.
Puude võrastiku tekkimisel tekib selleallmetsaleomane keskkond: muutuvad valgus, soojus - ja niiskustingimused . Võrastiku liitumiseks peavadpuud aga saavutama teatud kvantitatiivsed suurused, mille tulemusel tekib uus kvaliteet, uus ökosüsteem – mets.
- vabalt kasvava puu võra on tunduvalt suurem, liigist olenevalt kas kerakujuline, põramiidjas, kooniline vms. Laiuv võra ulatub peeaegu maani , kusjuures oksad on jämedad. Metsas kasvaval puul on suurem osa tüvest oksavaba; võra algab tavaliselt ½.. ¾ tüvekõrguselt, puude tiheda asetusekorral veel kõrgemalt. Võra on tunduvalt kitsam, oksad lühemad ja peenemad .
- erinevused ilmnevad ka tüve kujus: üksikult kasvava puu tüvi on ühesuguse vanuse ja mullastiku korral alati madalam, kuid tüve alumine osa on jämedam. Tüve ladvamõõt alusest ladva poole väheneb vabalt kasvaval puul kiiresti: tüvi on selgelt koonusekujuline. Metsas kasvava puu läbimõõtväheneb aeglaselt: tüvi läheneb omakujult rohkem silindrile. Tüve vormiarv on metsas kasvaval puul suurem.
- erinevused kajastuvad samuti puude viljakandvuses: üksikult kasvav puu viljub varem ja annab rikkalikumalt seemneid kui metsas kasvav puu.
- ka juurestik on vabalt kasvaval puul arenenud.
Erinevused on tingitud sellest, et metsas kasvavate puude võrad moodustavad üldise võrastiku, mistõttu ökoloogilised tingimused muutuvad. Võrastik laseb lähestiku kasvatele puudele vähe valgust läbi. Mõndades kohtades on valgust nii vähe, et assimilatsiooniorganid (lehed, okkad) surevad ja kuivavad, mis toob kaasa neid kandvate okste kuivamise , aga mis kindlal valgustatusel see toimib, oleneb erinevatest puuliikidest ning ka mullastikutingimustest. Valgusnõudlikel puuliikidel (kask, lehis, mänd) toimub see kiiremini, kui varjusallivatel liikidel (kuusk, nulg ). Lõpukskuivanud oksad kõdunevad, langevad maha ja moodustub oksavaba tüvi. Ehk tegemist on tüve laasumisega.
Mets on kui seostatud tervik, mis koosneb alustaimestikust, puudest , põõsastest, loomastikust ja mikroorganismidest. Mis tähendab, et kõik on omavahel tihedalt seotud ja mõjutatud ümbritsevast keskkonnast, samal ajalise avaldades mõju ümbritsevalt keskkonnale.
Maa-ala, millel puud kasvavad nii hõredalt, et nende võrad poleliitunud ja metsale omast keskkonda ei teki, nimetatakse harvikuks, mis EI ole mets.
Metsa juriidiline määratlus:
Mets on ökosüsteem, miskoosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja sealelunevast loomastikust.
Seaduse järgi on mets maa, mis vastab ühele neist nõuetest:
1) on metsamaana maakatastrisse kantud
2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%.
(metsamaaks ei loeta õuemaad, pargi, kalmistu , haljasala, marja-ja viljapuuaia, puukooli, aiandi, dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad.
Metsaseadus ei kehti:
1) väiksema kui 0,5 hektari suuruse metsamaa lahustüki suhtes.
2) maa suhtes, mis on pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%, kuid kus puude keskmine vanus ei ületa kümmet aastat ning maa ei ole maakatastrisse kantud metsamaana.
3) maatüki suhtes, kui projekteerimistingimuste või detailplaneeringu kohaselt on kavandatud metsa majandamisest erinev maakasutus, välja arvatud raadamist käsitlevad sätted.
Metsa väiksemaks looduslikuks klassifitseerimise ühikuks on puistu.
Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest (koosseisu, vanuse, täiuse, kõrguse, rinnasdiameetri, tagavara jne poolest). Puistute eraldamisellähtutakse bioloogilistest, ökoloogilistest ja metsamajanduslikest tingimustest.
4. Puistu koostisosad
Vastavalt kõrgusele ja eluvormile jaguneb puistu vertikaalsuunas mitmeks allosaks. Kõige kõrgema, ehk ülemise osa puistust moodustavad puud, seda nim. puurindeks, mis omakorda võib koosneda 1-3 rindest, mis erinevad üksteisest võrastikutasapindade poolest. Kõige üleval , ehk kõrgetest puudest koosnev rinne on I rinne e. ülarinne, alumised on II või III rinne e. alarinded. Olenevalt mulla viljakusest ja puude valgusnõudlikkusest on puistus 1-2 rinnet (Eestis kolmandat rinnet on väga haruldane kohata). Reegline kasvavad väheviljakatel muldadel üherindelised, viljakatel muldadel kaherindelised puistud .
Lihtpuistu e. üherindeline puistu on kui puudel on enam-vähem ühesugune kõrgus ja nad moodustavad ligikaudu ühtlase võrastikutasapinna.
Lihtpuistu e. mitmerindeline puistuga on tegemist siis, kui puistus esineb majanduslikult olulisi puid, mis moodustavad madalamaid võrastikutasapindu. (II rindes kasvavad harilikult varjutaluvad puuliigid nt Eestis kuusk, või vahel ka pärn, vaher , jalakalised).
II rinne eristatakse kui seal kasvavate puude kõrgus jääb vahemikku 0,25 kuni 0,75 (25-75%) I rinde kõrgusest. Minimaalne teise rinde puude kõrgus on 4.
Tavaline kaherindeline puistu on nt. arukaasik kuuse teise rindega, männik kuuse teise rindega või ka kuusik , kus nii esimeses kui ka teises rindes kasvavd kuused.
Puistuelement – tekkeviisilt ühesuguse puuliigi põlvkond puistu konkreetses rindes. Üherindeline, üheealine puhtpuistu on selline, mis langeb kokku puistuelemendi mõistega . Kaherindeline segapuistu koosneb nii mitmest elemendist, kui mitu erinevate puuliikide põlkonda on selles puistus.
Järelkasv – noor metsapõlvkond vana metsa turbe all, mis võib edaspidi vana metsa asendada . Järelkasv koosneb seega majanduslikult väärtuslikust puuliigist (kuusk, harvem mänd) ning ta kõrgus on alla ¼ I rinde kõrgusest.
Alusmets – põõsad ja madalamad mittemajandusliku tähtsusega puud puurinde all. Kui alusmets koosneb peamiselt põõsastest, siis nim. seda ka põõsarindeks. Alusmets parandab metsamulla omadusi ja metsa mikrokliimat, loob soodsaid elamisvõimalusi lindudele ja loomadele. Alusmetsa liigilise koosseisu ja hulga järgi saab hinnata ka metsakasvutingimusi.
Alustaimestik – meetsas kasvavate samblike, sammalde, rohttaimede ja puhmaste kogum. Alustaimestik iseloomustab indikaatorina kasvukohatingimusi. Mida rohkem on alustaimestikus rohttaimi, seda viljakam on reeglina kasvukoht. NB! Seened EI lähe alustaimestiku alla!!
Kõik puistu koostisosad on omavahel tihedas vastastikuses seoses ja mõjutavad üksteist.
Puistud jagatakse I rinde liigilise koosseisu järgi puhtpuistuteks, kui nad koosnevad ühest liigist ning segapuistuteks, kui nad koosnevad mitmest liigist. Segapuistu koosseisus olevad puuliigid jagatakse majandusliku tähtsuse järgi peapuuliigiks ja kaaspuuliigiks või –liikideks.
Puhtpuistu – metsa moodustab ÜKS puuliik. Puhtpuistu EI VÕRDU lihtpuistu
Segapuistu – metsa moodustab kaks või enam puuliiki. Segapuistu E VÕRDU liitpuistu
5. Mõned olulisemad mõisted.
Peapuuliik puuliik, miskõige paremini vastab aintud kasvukohale, samas ka annab pinnaühikult suurima koguse kvaliteetset puitu või täidab kasvukohatingimustes metsa muud funktsiooni paremini.
I rindes tagavara poolest esikohal olevat puuliiki nim enamuspuuliigiks. Üldiselt langevad puistu pea- ja enamuspuuliik ühte ( erand kuivendatud sookaasik, rekonstrueeritud hall-lepik).
Puistu tagavara – puistu puurinnete tüvemahtude summa (m3ha-1, tm/ha)
Puistu boneteet e. puistu boniteediklass – puistu tootlikkuse näitaja või kasvukoha sobivuse näitaja vastavale puuliigile. Seega, boniteediklass iseloomustad puude kõrguskasvukoorist, kuid ka kasvukoha viljakust ja puuliigi sobivust antud kasvukohale. Erinevaid klasse on seitse , tähistatakse roomanumbritega. Ia, I, II, III, IV, V Va. Kõige kiiremakasvuga puistud kuuluvad Ia bonitediklassi, kõige aeglasema kasvuga Va klassi. Boniteedi määramiseks on vaja teada puistu vanust ja keskmist kõrgust.
Metsa korraldamine tegevus, millekäigus kogutakse andmeid metsa pindala, tagavara ja muude iseloomulike näitajate kohta, koostatakse metsamajandamise kava või soovitused metsa majandamiseks.
Metsa majandamine seisneb metsa uuendamises, metsa kasvatamises, metsa kasutamises metsa kaitses.
Metsa uuendamine on tegevus, mille eesmärgiks on mingi omaülesaindeid mitte täitva või halvasti täitva metsa asendamine uue ja paremaga. Need tegevused on uuendusraie, maapinna ettevalmistamine, puitaimede hooldamine.
Mets loetakse uuenenuks, kui alal, kus mets hukkus või maha raiuti kasvab ülepinnaliselt paiknevaid metsakasvukohatüübile sobiva liigi puid, mille mõõtmed ja kogus tagavad uue metsapõlve tekke.
Metsa kõrvalkasutus on mittepuidulised saadused metsast . Nt. marjad , seened, ravimtaimede korjamine , metsa kasutamine mesilaste koremaana jne. Kõrvalkasutuse tähtsus võib osades piirkondades olla tähtsam kui metsast saadav puit.
6. Puude diferentseerumine ja metsa isehõranemine, kasvuklassid.
Diferentseerumine on erinevuste teke samavanuseliste ja samaliigiliste puude vahel puistus.
1. Puude pärilikud omadused (genotüübid) on erinevad. Ka ühe puu generatiivsed järglased on erinevate omadustega, tänu risttolmlemisele.
2. Puud satuvad erisugustesse kasvutingimustesse. Isegi väikestel aladel erinevad tingimused. Erinevused kujunevad välja juba esimestel eluaastatel. Puu, mis on pärilikult kiirema kasvuga ja on sattunud kasoodsamatesse tingimustesse, omab teiste ees eeliseid ja jõuab kasvus teistest ette. Kasvus mahajäänud puude seisukord jääb kehvemaks ja lõpuks langevad nad puistu koosseisust välja aka surevad.
Iseharvenemine e. looduslik hõrenemine toimub nende puudega, mis hakkavad halbade tingimuste tõttu kiratsema ja lõpuks hukkuvad ning puude arv pinnaühikul väheneb. Puude arvu vähenemise intensiivsus on kõige suurem noores eas ja oleneb väga palju puuliigist ning kasvukohast. Mida valgusnõudlikum ja kiirekasvulisem on liik, seda intensiivsem on puude väljalangemine. Sama lugu ka viljakates kasvukohtades , sest seal toimuvad puistu arengu protsessid (sh. iseharvenemine) kiiremini. Isehõrenemine on tingitud olelusvõitlusest, mis tuleneb organismide võimest piiramatult paljuneda. Erinevused võivad kajastuda nii puude välisilmeskui ka füsioloogilistes omadustes.
Loodusliku valiku osa toimub kõigepealt noorte puude väljalangemises.
G. Krafti klassifikatsioon :
I klass – ülevalitsevad kõige kõrgemad puud puistus, enamasti jämedatüve ja pika laiuva võraga. Latv ulatub kõrgemaleüldisest võrastiku tasapinnast. Sageli okslikud ja puit madala kvaliteediga. Raieküpses puistus moodustavad sellised puud 20-25% tagavarast. Puud võivad sageli olla nn. „metsa hundid“. Aga samas võivad olla ka väga kvaliteetsed puud, sellisel juhul on nad väärtuslik materjal metsaaretuses ja neidvalitakse nn. plusspuudeks.
NB! Kõik „metsa hundid“on I kasvuklassi puud, kui kõik I kasvuklassi puud ei ole metsa hundid!
II klass – valitsevad tugeva kasvuga puud, mille tüvi ja võra on hästi arenenud. Moodustavad 40-45% puistu koosseisust. Majanduslikust seisukohast kõige hinnatumad puud puistus.
III klass – kaasvalitsevad keskmise kasvuga puud. Nõrgemalt arenenud tüvi ja väiksem võra, kuid võratipp ulatub veel ülemiste puude võrastikku. Moodustavad kuni 20% puistu tagavarast. Kui puistu on veel noor, lõplikult välja kujunemata ja diferentseerumine pole lõppenud, siis III kasvuklassi puud langevad aja jooksul välja. Kui aga tegemist on vana, väljakujunenud puistuga, jäävad III kasvuklassi puud alles.
Järgmised kaks klassi asuvad allpool puistu üldist võrastiku tasapinda:
IV klass – allajäänud puud, kitsaste ja hõredate võradega puud. Jaotatakse:
IVa – enam-vähem ühtlaselt paiknevate okstega
IVb – ühepoolse võraga
V klass – rõhutud puud tervikuna üldise võrastiku alla jäänud puud, jaotatakse:
Va – surevad
Vb – surnud puud
7. Mets ja keskkond
1. Mets ja valgus.
Fotosünteesi valem:
6CO2 + 6H2O = C6H12O6 + 6O2
Otsekiirgus + hajuskiirgus = summaarne kiirgus.
Kogu kiirgus jaotatakse kolme ossa :

• ultraviolettkiirgus lainepikkusega (  ) 280...400 nm (neeldub tugevasti atmosfääris)
  
• nähtav kiirgus 400...750 nm,
  
• infrapunane kiirgus >750 nm.
  

Erinevad puuliigid vajavad orgaanilise aine sünteesimiseks valgusenergiat erinevalt.
Valgusnõudlikkuse järgi jaotatakse puittaimed valgus- ja varjutaimedeks e. Valgusnõudlikeks ja varjutaluvateks. Varju taluvatel puudel on klorofüllisisaldus assimilatsiooniorganites (okkad, lehed) suurem kui valgustaimedel. Samas võivad erinevate valgustingimustega olla kohanenud ka ühe ja sellesama puu lehed või okkad. Nii on võra sisemuses olevate lehtede klorofüllisisaldus kuni 2x suurem kui välimises osas kasvavatel lehtedel.
Puude juurdekasv oleneb:
1. Valgustatusest – valguse intensiivsuse suurenemisega suureneb ka fotosünteesi intensiivsus puittaimedel, kuid seda teatud valgustatuseni. * varjutaimed küllastuvad valgust umbes ¼ Päikese täisvalgusest, *valgustaimed umbes ½ täisvalgusest. (st. sellest suurem valguse hulk fotosünteesi intensiivsust ja seega puude juurdekasvu enam ei mõjuta.
2. Fotosünteesi intensiivsusest – fotosünteesi intensiivsus lehe- või okkamassi kohta sõltub suuresti puuliigist ja puu kasvuklassist.
3. Lehtede, okaste pinnast – suuremate, valitsevate puude kõrgem produktsioon on tingitud nende suuremast lehtede, okaste massist. Mida rohkem lehti või okkaid, seda suurem fotosünteesiv mass. Nii on meie peamiste lehtpuude (kased, lepad) lehepinnaindeks (LAI, mitu m2 lehepind on 1m2 kasvupinna kohta) vahemikus 3-5 m2/ m2, siis kuusikutes võib see ulatuda ca 15 m2/ m2. Näiteks, kuigi kuusel toimub fotosüntees umbes 5 korda väiksema intensiivsusega kui kasel , on nende kuivaine juurdekasv peaaegu võrdne. See on tingitud kuuseokaste palju suuremast assimilatsioonipinnast ja pikemast vegetatsiooniperioodist.
4. Fotosünteesi kestusest – mida kauem fotosüntees kestab, seda rohkemorgaanilist ainet produtseeritakse. Osa puudele langenud valgust ei kasutata fotosünteesiks vaid see peegeldub tagasi. Arvu mis näitab, kui suure osa moodustab tagasipeegeldunud valgusvoog pinnale langenud summaarsestvalgusest, nimetatakse albeedoks. Selleväärtus sõltub pinna iselomust, päikese kõrgusest jt teguritest. Metsa albeedo oleneb puistu liigilisest koosseisust, tihedusest ja arengufaasist.
Metsas neeldunud valgus jaguneb omakorda kaheks: *neeldub võrades *tungib võradest läbi. Võradest läbi tunginud kiirguse neelavad alusmets, järelkasv ja alustaimestik. Suurem osa neeldunud kiirgusest transformeeritakse soojuseks ja läheb vee aurustamiseks. Orgaanilise aine moodustumiseks kulub vaid 1-2% lehtedelelangenud kiirgusest.
Puuliikide klassifitseerimisel on väga oluline nende varjutaluvus: mida vähem üks või teine liik varju talub, mida enam aeglustub valguspuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik hukkub, seda valgusnõudlikum ta on.
Valgusnõudlikud – e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab )
Varjutaluvad – e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu , pärn, pöök )
Poolvarju taluvad – vahepealse varjutaluvusega liigid (hall lepp , sanglepp , toomingas )
Puud võib valgusnõudlikkus arvestades reastada järgmiselt:
1.Lehis
5.Tamm
9.Jalakalised
13.Kuusk
2. Arukask
6.Saar
10.Vaher
14.Pöök
3.Mänd
7.Hall lepp
11.Pärn
15.Nulg
4.Haab
8.Sanglepp
12.Valgepöök
16.Jugapuu
Valgusnõudlikkuse üle otsustamisel saab lähtuda järgmistest välistunnustest:
1. Võrade tihedus mida tihedam on võra, seda varjutaluvam on puu. Wiesneri varjutaluvuse skaala: Lehise minimaalne valguse intensiivsus 1/5, kasel 1/9, valgepöögil 1/56 täisvalgusest jne. Arvestada tuleb puude kasvukohta – puistuna või üksikpuuna. Näit. pöögil moodustavad lehed puistus valgustatusel 1/60 täisvalgusest, üksikpuul on aga valgustatuse miinimum 1/85. Valgustatuse miinimum oleneb ka mullast: näit. Sarapuul viljakal mullal1/50-1/60, väheviljakal mullal 1/18-1/32.
2. Tüvede laasumine algab valgusnõudlikel liikidel varem ja kulgeb intensiivsemalt kui varjutaluvatel liikidel.
3. Puistu tihedus mida valgusnõudlikum liik, seda kiiremini puistu hõreneb ja muudes võrdsetes tingimustes on puude arv pinnaühikul väiksem.
4. Järelkasvu areng puistu all. Valgusnõudlikel liikidel võib küll metsa all tekkida arvukalt tõusmeid, kuid valguse puudusel hukkuvad need kiiresti. Varjutaluvate liikide järelkasv peab vastu pikka aega.
Valgusnõudlikus oleneb veel paljudest teistest tingimustest. Nt h. saar talub 10-15 eluaastani tugevat varju, keskealisena on ta aga tüüpiline valgusnõudlik liik. Suurim on valgusnõudlikkus viljakandvuse ajal: enam valgustatud puud kannavad rohkem vilju .
Valgusetingimusi metsass iseloomustab kõige paremini järelkasvu, alusmetsa ja – taimestiku esinemine ja kasv. Väga tiheda puistu ja vähese valguse tõttu võib alustaimestik üldse puududa . Varjutaluvatel liikidel pidurdub tugeva vaju korral ladvakasv, külgokste kasv ületab ladvakasvu ja moodustub nn. vihmavarjutaoline võra, miskasutab efektiivsemaltvähest valgust. Liiga suure valguse hulga korral hakkavad kasvama kõrrelised , maapind kamardub. Tugev valgus põhjustab ka viljakatel muldadel intensiivset alusmetsa kasvu, mis takistab järelkasvu teket ja arenemist . Valgustingimusi saab metsas reguleerida hooldusraietega.
7.2 Mets ja temperatuur
Soojuse tähtsus
Temperatuuri mõju vegetatsiooniperioodi algusele ja seemnete idanemisele: Mitmel puuliigil algab elutegevus kevadel varakult. Ka mitme puuliigi seemned hakkavad idanema kui temperatuur on vaevalt üle 0C. Nii võib idanevaid vahtraseemneid näha juba sulaval lumel . Enamikul puuliikidel hakkavad seemned idanema +5C juures ja maksimaalne idanemistemperatuur on umbes 35C. Seemnete idanemine oleneb oluliselt temperatuurist. Optimaalsel temperatuuril hakkavad seemned idanema varem ja idanevad kiiremini.
Temperatuuri mõju fotosünteesile: Fotosüntees toimub temperatuurivahemikus 0-40C, kusjuures optimaalne on enamasti 15-25C, kuid see oleneb puu liigist.
Hingamine : algab puudel suhteliselt madalal temperatuuril. Optimaalne temperatuur hingamisel on tunduvalt kõrgem kui fotosünteesil , tavaliselt 36-40 C. Hingamine lakkab temperatuuril üle 50C. Puud hingavad nii päeval kui öösel. Fotosünteesiks kulutab mets 2-3ja transpiratsiooniks 1,4-1,5 korda rohkem soojuskiirgust, kui kulutavad rohttaimedega kaetud alad.
Soojanõudlikkuse ja külmakindluse järgi võibmeilenamtuntud puuliigid jaotada järgmistesse rühmadesse:
I – vähese soojanõudlikkusega, täiesti külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -50C ja isegi madalamale (harlik mänd, harilik kadakas , soo- ja arukask, hall lepp, harilik kuusk, harilik haab, siberi nulg)
II – keskmise soojanõudlikkusega, e. külmakindlal liigid, taluvad temp. langust kuni -35C (harilik pihlakas , har. toomingas, must lepp, har. tamm, har. pärn, har. vaher, har. saar, har. jalakas ja künnapuu, sarapuu, har. elupuu ).
III – soojanõudlikud, e. mõõdukalt külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -25C (har. jugapuu, har. robiinia , valgepöök, har. pöök).
IV – väga soojanõudlikud, külmahellad liigid, taluvad temp. langust kuni -15C (ranniksekvoia, mammutipuu, virsikupuu, har. pukspuu , küpressid).
V – troopikaliigid.
Äärmustemperatuuride mõju metsale
Metsakasvatuses omavad tähtsust madalad (alla 0C) temperatuurid ja väga kõrged temperatuurid vegetatsiooniperioodil ning tugevad talvekülmad . Eesti peamised metsapuuliigid on enamasti talvekindlad ja tavalised talved neid reeglina ei kahjusta. Talvekindlus oleneb liigi omadustest, taime vanusest ja keskkonnatingimustest, eeskätt ilmastikust, vee- ja toiterežiimist ning mulla omadustest. Talvekindluse omandavad taimed sügisel ja talve algul, mil nende elutegevus kohaneb kasvuperioodilt ümber puhkeperioodile.
Esineb kahte külmakahjustust: külmumine talvel ja vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustused kevadtalvel. Temperatuuri langemisel -40C-ni võivad kannatada tamm ja saar. Temperatuuri aeglasel langemisel suudavad paljud liigid kohaneda, kuid kahju teeb temperatuuri järk langus. Noortele seemikutele on ohtlik madal temperatuur lumikatte puudumisel. Kuiva mulla tõttu võivad külmuda nii juured kui ka võrsed . Eesti külmarekord: 1940. aasta jaanuaris 43,5C.
Peamiselt kahjustab puid siiski vahelduv temperatuur kevadtalvel (märtsis). Päeval soojendab päike õhku ja puid, kuid öösel temperatuur langeb oluliselt. Madalama temperatuuri tõttu tõmbub puit tüve välimistes kihtides kokku, sisemine osakokku ei tõmbu ja tüve pealispinnal tekivad pinged , mis põhjustavad tüvedel pikilõhede nn. külmalõhede tekkimist. Külmalõhed tekivad peamiselt lehtpuudel – tammel, saarel, jalakal, haaval. Lõhed võivadollaüsna sügavad ning kuigi puu moodustab haavakoe, võivad need järgmisel aastal ikkagi uuesti tekkida.
Suuremat kahju võib tekitada madal temperatuur vegetatsiooniperioodil. Sel ajal esinevad külmad jaotatakse nende esinemise ajast olenevalt hiliskülmadeks (mai, juuni) ja varakülmadeks (august, september). Külma tekkimise viisi järgi jaotatakse nad veel advektiivseteks ja radiatsioonilisteks. Adektiivsed öökülmad on mujalt sissetunginud külmadühumassid, mis võivad püsida suht. pikka aega suurel alal. Radiatsiooniline külm tekib selgetel vaiksetel öödel. Maapinnalt ja taimedelt kiirgub siis intensiivselt soojust, mille tagajärjel pinnalähedase õhukihi temperatuur tugevasti langeb. Selline külm esineb tavaliselt varahommikul lühikest aega, harilikult väikesel alal, kus tingimused temperatuuri langemiseks on soodsad. Vahel esinevad mõlemad külmaliigid samaaegselt. Niisugused segakülmad on kõige ohtlikumad , sest temperatuur võib siis langeda väga madalale.
Oluliselt mõjutab külmakahjustuste tekkimist reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning koguneb reljeefi madalamatele osadele. Oluline on ka mulla niiskus, kui muld on väga niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel.
Hiliskülmakahjustuste ulatus oleneb puuliigist ja puude kasvufaasist külma esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on paljud valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega lagedal. Eesti metsapuudest esineb hiliskülmakahjustusi peamiselt noortel kuuskedel, tammedel ja saartel, põhjustades noorte võrsete ärakülmumist.
Varakülmad e. sügiskülmad on praktilises metsakasvatuses väheoluline, mõjutab pigem võõrpuuliike. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku.
Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus . Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad juured katkeda ja taimed kerkida mullapinnale. Külmakohrutust esineb rasketel liigniisketel muldadel. Nõrga juurestiku ja raske lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all enam kuusk. Õhukestel muldadel (näit. loopealsed) võib esineda külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel. Mõjutab pm ainult noori taimi!
Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustusi võib ette tulla kuumadel suvepäevadel, mil temperatuur maapinnal kuivadel liivmuldadel ja loomuldadel võib tõusta üle 50º C. Nii kõrge temperatuur põhjustab tõusmete kuumapõletikku, kambiumi rakud surevad ja tõusmed, mõnikord ka seemikud hukkuvad. Peale otsese kahjustuse võib kõrge temperatuur põhjustada põua ajal intensiivset auramist mullast, mille tulemusena taimed närbuvad.
Varjutaluvaid õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koore kuumapõletik, eriti kui raietega avatakse metsaserv päikesekiirgusele, mille mõjul temperatuur tüve pinnal tõuseb kõrgele . Hiljem hakkab puu küll vigastatud kohta kinni kasvatama, kuid tüvi jääb rikutuks, ka võib vigastatud koht kujuneda nakkuskoldeks seenhaigustele.
Metsa mõju õhu ja mulla temperatuurile
Puistu oma võrastikuga takistab ühelt poolt päikesekiirguse jõudmist maapinnale, teiselt poolt ka soojuse tagasi kiirgumist maapinnalt. Päikesekiirgus võib metsa võrastiku all olla võrastiku tihedusest olenevalt isegi üle 100 korra väiksem. Puistu mõju päikesekiirgusele oleneb Päikese kõrgusest, aastaajast , puuvõrade liitusest, puuliigist ja puistu vanusest. Metsas on temperatuuri ööpäevane ja aastane amplituud tunduvalt väiksem kui metsata alal, seega mets avaldab temperatuuri käigule tasandavat mõju. Metsa tasandav mõju temperatuurile on eriti tugev suvel. Suvel on metsas temperatuur madalam kui metsata alal, kusjuures metsa mõju oleneb teguritest, mis avaldavad mõju kiirgusbilansile. suvel on metsas keskmine temperatuur mõnevõrra madalam, talvel kõrgem. Kõige suuremat mõju avaldab varjutaluvatest puuliikidest koosnev kõrge liitusega puistu vanuses, kus juurdekasv on maksimaalne. Puistu vananedes mõju väheneb, sest siis puistu hõreneb.
Metsa uuendamise seisukohalt on eriti oluline temperatuurireziim raiestikel ja metsalagendikel. Kui raiestiku või häilu läbimõõt on väiksem kui metsa kahekordne kõrgus ja metsaserv ei ole tihe, sarnanevad temperatuurid raiestikul (häilus) tingimustega metsa all, sest metsa ja lageda ala vahel toimub õhuvahetus.
Mets avaldab tugevat mõju ka mulla temperatuurile.
Talvel on metsamuld soojem ning külmub tunduvalt hiljem ja õhemalt kui muld metsata alal. Metsamuld külmub vähem järgmistel põhjustel:
1) võrastik takistab soojuse kiirgumist mullast, st. jahtumist,
2) sammalkate ja metsakõdu juhivad halvasti soojust ja takistavad samuti mulla jahtumist,
3) lumikate on metsa all kohevam ja sageli sulab varem külmunud muld paksu lume all alumistes mullakihtidest tuleva soojuse mõjul üles.
Vahel võib täheldada ka vastupidist nähtust: metsamuld on enam külmunud kui metsata alal. Nii võib juhtuda siis, kui muld metsata alal on kaetud lumega, metsa all aga lumikate puudub, sest lumi on jäänud võradesse.
Talvine mulla külmumine:
- ankurdab juuri
- mõjutab toitainete ringet
- võib kahjustada juuri
- võib põhjustada vee defitsiiti ( transpiratsioon toimub, kuid puude juured vett kätte ei saa)
7.3 Mets ja vesi
Vee tähtsus puittaimedele:
* Kõik taimed, sh ka metsapuud sisaldavad vett suures koguses, taimede koostises on vett tavaliselt 60-85%. Normaalse elutegevuse tagamiseks peab veesisaldus puudes olema optimaalne. * Taimed omastavad mineraaltoitaineid mullast nõrkade vesilahustena. Vee defitsiidi puhul on häiritud puude juurtoitumine . * Vesi on vajalik komponent fotosünteesiprrotsessis, kus CO2 redutseeritakse vee vesikini abil. * Suur osa puude poolt omastatud veest transpireeritakse.
Transpiratsioon - füsioloogiliselt reguleeritud protsess, millekäigus taimed omastavad juurte kaudu mullast vee, mööda tüve transporditakse vesi okastesse/lehtedesse ja läbi neis asuvate õhulõhede arurub vesi atmosfääri. Transpiratsioon soodustab toitainete liikumist juurtest assimilatsiooniorganitese (lehed, okkad) ja vähendab lehtede/okaste temperatuuri.
Põhilise osa vajalikust veest hangivad puud juurte kaudu mullast. Puittaimede kasv oleneb otseselt mulla veesisaldusest, kusjuures oluline on optimaalne veesisaldus mullas.
Veedefitsiidi puhul häirub toitainete omastamine ja sulguvad õhulõhed, selletulemusel väheneb CO2 vood assimilatsiooniorganitesse, misomakordaviibpuude juurdekasvu langemiseni. Pikaajalise põua tagajärjel võivad hukkuda ka peened juured ja mükoriisa, see aga võib vähendada puude juurdekasvu ka järgnevatel aastatel. Reeglina põuajärgsel aastal on isegi soodsate ilmastikutingimuste puhul puude juurdekasv madalam, kui see oli põuaeelsel aastal.
Puistute ja puude juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse korral. Liigne vesi mullas tõrjub välja vaba mullahapniku. Hapnikupuuduse tõttu mullas juurte tegevus aeglustub, pikemajalise liigniiskuse tingimustes aga puud hukkuvad.
Puude jaotamine kasvukoha niiskustingimuste ja nõudlikkuse järgi:
1) hügrofüüdid – need puuliigid suudavad kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Kõige tüüpilisemad hügrofüüdid on Eestis harilik mänd ning sookask.
2) mesofüüdid -kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigniiskust ega kestvat põuda. Siia rühma kuulub enamus Eesti metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp, tamm, vaher, pärn, kuusk,).
3) kserofüüdid - on kohastunud kasvamiseks kuivadel, põuastel kasvukohtadel (Eestis näit. nõmme- ja loometsad). Tüüpilised kserofüüdid on harilik mänd ja harik kadakas. Kserofüütide juurestik on hästi arenenud, enamusel neist on võimas sammasjuur , mõnel liigil on hästi arenenud pindmisem juurestik ning nad on võimelised kasutama ka raskesti omastatavat vett.
Sademete mõju metsale
Sademed võivad teatud tingimustel puudele mõjuda negatiivselt:
Lumi võib põhjustada kahjustusi puudel. Tuntud on lumemurd (lume raskuse all puu murdub) ja lume vaalimine (lumi painutab puu maha (looka)). Neid kahjustusi esineb sageli sügistalvel, kui sajab sulalund, mis kleepub puudele. Puud ei suuda võradesse akumuleerunud lume raskusele vastu panna ja lumi painutab või murrab puu. Ulatuslikumad võivad olla kahjustused nooremates puistutes (20-40 a.), mil puud intensiivse kasvu tõttu on suhteliselt peenikese tüvega. Eriti ohtlik on, kui tihedat ja varem hooldamata puistut on tugevalt harvendatud.
Metsa mõju sademetele
Puuliigi puhul on oluline võra tihedus, reeglina on valgusnõudlikel puuliikidel hõredam võra kui varjutaluvatel liikidel (näit. männi ja kuuse võra).
Vanus – noored ja keskealised puistud peavad sademeid kinni kõige efektiivsemalt, vanemad puistud on hõredamad ja sademete kinnipidamisvõime väheneb.
Aastaaeg – see on oluline suvehaljaste puude puhul, sest kinnipeetav sademete hulk on otseselt seotud lehtede, okaste pinnaga.
Rindelisus – teise rinde esinemine suurendab sademete kinnipidamisvõimet.
Puistu tihedus – sõltub omakorda nii puuliigist (valgusnõudlike puuliikide puistud on hõredamad võrreldes varjutaluvatega) ja puistu vanusest (puude diferentseerumine ja puistute iseharvenemine).
Võradesse jääv sademete hulk oleneb ka saju intensiivsusest: mida tugevam on vihm , seda vähem jääb sellest võradesse. Nõrk uduvihm võib peaaegu täielikult võradesse pidama jääda.
Mets avaldab olulist mõju lumikatte tüsedusele ja lume ning mulla sulamisele.
Metsa mõju lumikatte tüsedusele ja maapinna külmumissügavusele võib olla erinev. Suure üldistusena võib väita, et kevadeks koguneb lund (ümberarvestatuna veeks) metsata alale rohkem kui metsa, hõredasse metsa rohkem kui tihedasse, lehtpuumetsa rohkem kui okaspuumetsa (osa lund jääb võradesse). Sageli on lumikate oluliselt tüsedam metsaservades, see on põhjustatud tuule mõjust, kuna tuul kannab lagedalt lund metsa, metsas tuule kiirus väheneb ja lumi kuhjub metsa servas hangedesse. Suurem lume kogust metsas, võrreldes lageda alaga, võib olla tingitud ka asjaolust, et metsast ei saa tuul lund ära kanda.
Lumi sulab metsas alati tunduvalt hiljem kui metsata alal, puude võrad takistavad soojuskiirguse jõudmist võrastiku alla, maapinnale. Kohevast lumikattest ja metsamulla omadustest tingituna on metsamuld reeglina vähem külmunud, kui lagedal alal.
Metsa mõju piirkonna veereziimile.
Mets mõjutab pindmist äravoolu.
Pindmine äravool – Sademete vee või lumesulavee ära voolamine mööda maapinda. Kui tugevate vihmade korral ei jõua kogu sademetevesi mulda imbuda, voolab osa veest minema mööda maapinda. Sademetevesi voolab ära ka siis kui muld on veest küllastunud või maapind on külmunud. Äravoolu hulka mõjutavad oluliselt reljeef ja mullalõimis. Pindmine vee äravool kujutab endast võimalikku keskkonnariski, kuna võib põhjustada mullaerosiooni.
Mets vähendab pindmist vee äravoolu ja see on tingitud järgmistest põhjustest:
a) Kuna metsa võrastik peab kinni osa sademetest, siis maapinnale jõudev vee hulk võib olla oluliselt väiksem väiksem, kui metsata alal.
b) Paljudele metsatüüpidele on iseloomulik metsakõdukihi esinemine, mis on üldiselt väga suure veemahutavusega. Ka samblarinne on suure veesidumisvõimega. Seega ka suure sademetehulga või lumesulavee korral seotakse oluline osa veest kas kõdukihis või samblarindes.
c) Üldjuhul sõltub pindmine äravool kõige rohkem mulla lõimisest ja maapinna kaldest, raskema lõimisega ja suurema kaldega aladel on äravool suurem. Sama mullatüübi puhul on metsamuld poorsem ja paljude juurekäikudega ning seetõttu ka suurema veemahutavusvõimega, mistõttu sulamis- ja sademeteveed imbuvad kergemini mulda ja põhjavette, hiljem saavad puud seda vett kasutada oma elutegevuseks.
Mets takistab mullaerosiooni.
Seoses pindmise äravoolu vähenemisega avaldab mets tugevat mõju erosioonile. Äravoolav vesi kannab ära mulla peenemad osakesed ja mullas olevad mineraalained , mille tagajärjel mullaviljakus langeb. Tugeva erosiooni korral võib vesi kogu viljaka mullakihi kanda reljeefi madalamatesse osadesse või veekogudesse . Kuna mets hoiab ära või vähendab võimalikku erosiooni, püütakse taolistel aladel kasvavaid metsi majandada nii, et need alad ei jääks metsata ning metsade keskkonda kaitsev funktsioon ei väheneks. Peale lageraiet võib pindmise äravoolu hulk kordades suureneda.
Metsad mõjutavad oluliselt jõgede, ojade veereziimi.
Kuna lumi sulab metsas aeglasemalt, kui lagedal (keskmiselt 10-14 päeva kauem), siis ühtlustab see lume sulamisel tekkivat veehulka ja stabiliseerib veeseisu jõgedes kevadisel perioodil. Kogu piirkonnas talve jooksul akumuleerunud lume sulamine on sel juhul pikaajalisem protsess ja lumesulavee teke ajaliselt hajutatum. See on oluline, sest kiirest ja intensiivsest lume sulamisest tekkivad kevadised üleujutused võivad põhjustada olulist majanduslikku kahju.
Mets ja põhjavesi .
Kui põhjavesi asub kõrgel ja on väheliikuv, alandab mets põhjaveetaset tänu suurele transpiratsioonivõimele. Valdav osa puude poolt vegetatsiooniperioodil mullast seotud veest transpireeritakse, kudede moodustamiseks ja rakkude normaalse veesisalduse hoidmiseks läheb vaid väike osa kogu puude poolt seotud veest. Liigniisketes kasvukohtades (rabastuvad kasvukohatüübid ) pidurdab mets oluliselt soostumisprotsessi, pärast lageraiet taolistel aladel soostumisprotsess kiireneb , mis teeb aga selliste alade taasmetsastamise keerulisemaks. Transpiratsioon on intensiivsem nooremates ja keskealistes puistutes, kus aastane juurdekasv on kõrge ja väheneb puistute vanuse suurenedes.
Kui põhjavesi asub sügaval ja puud põhjavett transpiratsiooniks otseselt ei kasuta, võib põhjaveetase metsa mõjul tõusta.
7.4 Mets ja atmosfäär
7.4.1 Atmosfääri tähtsus ja koostis
Atmosfäär ökoloogilise tegurina , võib mõjutada metsa kasvu ja arengut olulisel määral. Maad ümbritsev atmosfäär koosneb peamiselt lämmastikust (78%) ja hapnikust (21%), oluliselt väiksemas mahus leidub argooni (0,95%) ning süsihappegaasi (0,037%). Lämmastikku on atmosfääris küll palju, kuid enamus taimi ei suuda atmosfäärset lämmastikku omastada, samas on lämmastiku vähesus mullas boreaalses kliimavöötmes metsade kasvu oluliselt limiteeriv tegur.
Metsade kasvu ja produktsiooni seisukohalt on aga kõige olulisem komponent atmosfääris süsihappegaas . Kui suureneb CO2 sisaldus õhus, suureneb ka taimede produktsioonivõime, näiteks juba 25% CO2 kontsentratsiooni tõus võib kahekordistada taimede kasvukiirust. Metsad on ühed olulisemad CO2–te siduvad maismaa ökosüsteemid . Kuna metsad toodavad väga olulise osa kogu Maa biomassist, mõjutavad nad ka oluliselt süsiniku sidumist ja kogu süsinikuringet. Kuna aastane juurdekasv on suurem noortes ja keskealistes puistutes, siis just noored metsad on intensiivsed süsiniku sidujad. Vanad puistud, kus aastane puidu juurdekasv on tagasihoidlik, oluliselt süsinikku juurde ei seo. Metsaökosüsteemi süsinikuringes on väga olulisel kohal orgaanilise aine (varis, kõdu , mullaorgaanika) lagunemise käigus eralduv süsinik (mullahingamine). Oluline faktor, mis ka mõjutab süsiniku sidumist mulda on puistu liigiline koosseis. Aastane süsiniku emissioon võib olla sidumisest suurem ka mõnedes kuivendatud soometsades. Pärast kuivendamist pääseb hapnik ülemistesse turbahorisontidesse, orgaanilise aine lagunemine ja koos sellega CO2 emissioon intensiivistuvad.
Metsade majandamisega on võimalik puistute süsinikubilanssi mõjutada ning metsade süsinikku neelavat toimet suurendada ja siin on olulisel kohal raied. Kuna süsiniku sidumine on intensiivne perioodil, mil puistute juurdekasv on suur, tuleks majandatavates metsades puistud raiuda õigeaegselt, st. siis kui nad on saavutanud raieküpsuse. Rohkem seovad atmosfäärist süsinikku noored ja keskealised puistud, kus jooksev aastane juurdekasv on kõrge. Vanemates puistutes juurdekasv ning sellega seoses ka süsiniku sidumise kiirus väheneb oluliselt.
Süsinikuringe ja bioenergia
Süsiniku emossiooni vähendamisega on seotud ka biokütuste, sh. puidu laialdasemkasutamine tänapäeval, kuna fossiilsetekütuste põletamisellisandub atmosfääri süsinikku juurde. Väga pikalt maapõues akumuleerunud orgaanilised kütused ( nafta , kivisüsi , maagaas, põlevkivi ) sisaldavad suurtes kogustes orgaanilise päritoluga süsinikku, mis põletamise käigus vabaneb ja jõuab atmosfääri. Puidupõhiste kütuste kasutamise puhul “uut” süsinikku globaalsesse süsinikuringesse juurde ei paisata, vaid põletamise käigus vabaneb CO2-na süsinik, mis puude kasvuea vältel nende biomassis on akumuleerunud.
7.4.2 Metsaõhu süsihappegaasisisaldus
Metsaõhu CO2 sisaldus oleneb ühelt poolt selle eritumisest õhku orgaanilise aine lagunemisel ja teisalt selle tarbimisest fotosünteesil. Mida paremakasvulisem (tootlikum) on puistu, mida kõrgem on tema boniteet, seda enam kasutab ta süsihappegaasi ja eritab õhku hapnikku.
Metsaõhus on süsihappegaasi kontsentratsioon kõige kõrgem maapinnalähedastes õhukihtides, väiksem aga võrade piirkonnas, sest metsas on väga oluliseks CO2 allikaks orgaanilise aine lagunemise käigus eralduv CO2 (mullahingamine). Mida suurem on mikroorganismide aktiivsus mullas, seda kiiremini orgaaniline aine laguneb ja seda intensiivsemalt eraldub CO2-te. . Võrreldes CO2-sisaldust maapinnalähedastes õhukihtides lehtpuu - ja okaspuupuistutes, siis on see lehtpuumetsades reeglina suurem, sest lehtpuude kasvavad reeglina viljakamates kasvukohtades, kus on ka suurem mulla mikrobioloogiline aktiivsus, samuti laguneb lehtpuude varis ja kõdu kiiremini.
Metsaõhu ööpäevast CO2 dünaamikat vegetatsiooniperioodil iseloomustab kõrgem kontsentratsioon öösel ja madalam päeval. Öösel on õhk CO2-rikkam, sest valguse puudusel rohelised taimed ei fotosünteesi ja õhust CO2-te ei seota , kuid mullahingamise tulemusena lisandub seda pidevalt juurde ja tema sisaldus metsaõhus suureneb. Hommikul , kui päike tõuseb ja valguse intensiivsus suureneb, käivitub taimede fotosünteesiprotsess ja CO2 kontsentratsioon hakkab vähenema, jõudes miinimumi tavaliselt keskpäeval. Õhtul, kui valguse intensiivsus hakkab vähenema, langeb ka fotosünteesi intensiivsus ja CO2 kontsentratsioon hakkab taas tõusma. Mida tootlikum on puistu, seda suuremad on muutused õhu CO2-sisalduses nii kõrguse, aastaaja kui ka kellaaja järgi. Tihedamates puistutes sisaldab metsaalune õhk rohkem CO2 kui hõredates puistutes, kus õhk liigub rohkem. Ka on juurte hingamine tihedates ja eriti noortes puistutes intensiivsem ning õhku eritatakse rohkem süsihappegaasi.
Kõrge on CO2 sisaldus kevadel ja sügisel ning madal suvel ja talvel. Süsihappegaasi sisaldus on kõrge kevadel ja sügisel, kuna tingimused orgaanilise aine lagunemiseks on mullas soodsad (küllalt niiskust ja soodne temperatuur), kuid fotosüntees ei ole veel (enam) maksimaalne. Talvel, külmunud mullas orgaanilise aine lagunemine seiskub ja CO2 –te ei eraldu.
7.5 Mets ja tuul
Tuule tähtsus
Õhu liikumine (tuul) avaldab puittaimedele nii otsest kui ka kaudset mõju. Õhu liikumine mõjutab oluliselt puittaimede assimilatsiooni . Tuul kannab lehtede pinnalt ära CO2- vaese õhu ja toob asemele õhku, mis on CO2 -rikkam. Seetõttu tuule kiiruse suurenedes assimilatsioon intensiivistub. Täieliku tuulevaikusega võrreldes intensiivistub assimilatsioon õhu liikumiskiiruse suurenedes esialgu oluliselt, tuule kiiruse edasisel suurenemisel aga aeglustub taas.
Tuul avaldab mõju ka transpiratsioonile: puhub lehtede pinnalt ära niiskusega küllastunud õhu ja toob asemele kuivemat, millega soodustab transpiratsiooni. Tuule kiirus 0,2-0,3 m/s suurendab transpiratsiooni tuulevaikusega võrreldes ligikaudu 3 korda. Transpiratsiooni intensiivistudes suureneb ka mullast omastatava vee ja toitainete hulk, mis omakorda kiirendab assimilatsiooni. Tugev tuul suurendab aga liigset aurumist lehtedest ja võib niiskusepuuduse korral põhjustada taimede närbumist. Seda võib tähendada kuivade ilmade korral eeskätt tõusmete ja järelkasvu puhul raiestikel.
Tuul etendab tähtsat osa puuliikide paljunemisel. Tuule abil tolmleb enamik metsapuid: mänd, kuusk, nulg, lehis, pappel, kask, tamm, pöök, valgepöök, saar, jalakalised, sarapuu. Tuule abil levivad enamasti ka seemned (kask, kuusk, mänd, lehis, nulg, saar, vaher jt.).
Kuid tuul võib mõjutada metsa ka negatiivselt, seda juhul, kui tuule kiirus on väga suur.
Tuule tugevust võib ligikaudselt hinnata:
2 - 3,5 m/s kerge tuul
10 - 12 m/s tugev tuul
18 - 21 m/s torm
30 m/s maru
üle 32,7 m/s orkaan
Tuul kiirusega 15-20 m/s murrab puuoksi, kui tuule kiirus on üle 20 m/s, võivad üksikud puud tormi käes murduda või paisatakse ümber koos juurtega. Tuule kiirusel üle 25 m/s võivad kahjustused olla ulatuslikud . Kui torm murrab puu tüve, nimetatakse seda tormimurruks. Tormiheite korral paisatakse puud ümber koos juurtega. Selle all kannatavad enam nõrgema ja pindmise juurestikuga puuliigid (kuusk, nulg, kask) ning tormiheidet esineb sagedamini liigniisketel aladel, kus puudel juurestik väga maapinnalähedane. Tormiheite teket soodustab ka puudel esinev juuremädanik.
Tormimurd esineb juhul, kui tuule painutav jõud on suurem kui tüve vastupanuvõime , seega esineb peamiselt puudel, mille tüve on kahjustanud mädanikud ja mis on sügavama juurestikuga, kuid haprama puiduga (mänd, haab, ka kuusk). Tormikindlamateks liikideks on sügavale tungiva juurestikuga ning kõva puiduga lehtpuud (tamm, saar ja jalakas, okaspuudest harilik mänd).
Tormikahjustused on metsaomanikule ebameeldivad, kulukad mitmel põhjusel :
1. Kui hukkuvad veel mitte raieküpsed metsad, jääb saamata oluline osa tulust (raievanused on enamasti optimaalsed, kui raiuda liiga vara (keskealisi või noori puistusid), jääb saamata oluline osa potentsiaalsest juurdekasvust),
2. Paisatakse segi metsade majandamise kava, ootamatult suureneb raiete maht, see omakorda toob kaasa ka erakorralised kultiveerimiskulud,
3. Metsa ülestöötamine kallineb 15-20%,
4. Saadava materjali hind väheneb 5-15%.
5. Tormialadel võib kiireneda soostumine (transpiratsiooni vähenemine).
Augustitorm e. sajanditorm 1967. A. Tuul 20-14 m/s, kohati 30-35 m/s. Kahjustas eriti ulatuslikult Loode ja Põhja-Eesti metsi. Tuulele ei suutnud vastu panna ei männikud ega lehtpuistud, rääkimata kuusikutest. Ametliku arvestuse järgi killustas tuul 40 000 ruutmeetrit aknaid, viis 800 000 ruutmeetrit katuseid ning kiskus puruks 4938 kilomeetrit elektri- ja 1283 kilomeetrit sideliine.
Metsa mõju tuulele
Mets avaldab tuule kiirusele tugevat mõju, sest ta on suureks takistuseks õhumasside liikumise teel. Metsas on alati tuulevaiksem kui lagedal. Mida tihedam on mets, mida tugevamini on arenenud puude võrad, mida suurem on võrade horisontaalne ja vertikaalne liituvus , samuti teise rinde ja alusmetsa olemasolu, seda enam on õhu liikumine takistatud.
7.6 Mets ja muld
Mulla mõju metsale.
Mullaks nim. maakoore pindmist kobedat kihti, mis on kujunenud mitmesugustest kivimitest atmosfääri ja elusorganismidemõjul ning mille iseloomulikumakstunnuseks on viljakus. Mullast oleneb eelkõige puistute liigiline koosseis, nende tootlikkus , tagavara ja kasvukiirus, vastupidavus tuulele, seen- ja putukkahjurite esinemine ning metsast saadava okaspuupuidu tehnilised omadused. Mullast olenevad ka metsade majandamise võtted ja rakendatavad abinõud.
Liigiline koosseis – oleneb otseselt mulla viljakusest. Eestis üks nõudlikumaid puuliike mullaviljakuse suhtes on h. tamm.
Tootlikkus, tagavara ja kasvukiirus – sõltuvad väga suurel määral mullast.
Vastupidavus tuulele – turvasmuldadel ja märgadel muldadel on tormikahjustuste oht suurem. Samuti on paepealsed puistud väga tormikartlikud.
Haiguste esinemine – lubjarikkad mullad on viljakad , aga sellistel muldadel on alati juurepessu kahjustuste tõenäosus palju suurem.
Mullastik mõjutab ka puidu mehhaanilisi omadusi, nii on viljakatel muldadel kasvanud mändide puit halvemate tehniliste omadustega kui kehvematel kasvukohtadel.
Looduslikes ökosüsteemides arenevad muld ja metsataimestik tihedas koosmõjus. Muutused mullas kutsuvad esile muutusi puistu koosseisus, selle kasvukiiruses, varise hulgas, mis mullapinnale langeb ja mikrokliimas. Nende muutuste tagajärjel kujunevad mullal teatud aja möödudes uued omadused.
Metsapuude mõju mullale
Kõige suuremat mõju avaldab mets mullaleläbi maapinnalelangeva orgaanilise varise ja juurestiku. Lisaks mõjutab mets mulda mikrokliima muutmisega.
Mõju varise kaudu
Varise lagunemise kiirus ning mullaviljakus on omavahel seotud: varise kiire lagunemine tagab toitainete hea kättesaadavuse ja seeläbika kasvukoha kõrge viljakuse. Viljakatele muldadele on iseloomulikud aktiivne mikriobiokooslus, rikkalik mullafauna, soodne veerežiim ning kõrge toitainete sisaldus. Need on tegurid, mis tagavad mulda või mulla pinnale jõudnud orgaanilise aine kiire lagunemise ning toitainete mineraliseerumise. Oluline org. aine lagunemisel on ka C/N suhe. Mida lämmastikurikkam on varis, mida kitsam on C/N suhe, seda kiiremini ja täielikumalt org. aine laguneb.
Üldreeglina on metsapuude mõju mulla orgaanilise aine ja toitainete sisaldusele positiivne, mõju tugevus aga oleneb puuliigist. Eriti hästi paistab silma metsa võime rikastada mulda huumuse ning toitainetega ja parandada kasvukoha mullaviljakust just ekstreemsematel kasvukohtadel, nagu toitainetevaestel liivmuldadel ja kivistel muldadel. Mida vähemviljakas ja ekstreemsem on kasvukoht, seda selgemalt ja tugevamalt ilmneb metsa positiivne mõju mullatekkeprotsessidele.
Puuliikidest suurima positiivse mõjuga mullatekkeprotsessidele on Eesti tingimustes lepad ja seda tänu sümbiontsele lämmastikusidumisvõimele. Lepa perekonna esindajad on metsapuude hulgas kogu maailmas tuntud mullaparandajad ja mullaviljakuse suurendajad. Mõlemad Eestis levivad lepaliigid (nii hall- kui sanglepp) kasvavad sümbioosis kiirikbakteriga (e. aktinomütseediga) Frankia, tänu millele nad on võimelised siduma õhulämmastikku.
Käsitledes metsapuude mõju mullale varise kaudu, pole niivõrd oluline toitainete sisaldus rohelistes lehtedes, kuivõrd nende sisaldus varisenud lehtedes või okastes e. varises. Enamikule lehtpuudest on iseloomulik toitainete sügisene retranslokatsioon (ümberpaiknemine) lehtedest puu teistesse osadesse (peamiselt tüvekoorde, võrsetesse).
Teiseks näiteks metsapuude keskkonda parandavast, mulda formeerivast toimest Eestis on endiste põlevkivikarjääride metsastamine. Eesti majanduse jaoks on viimase poolsajandi jooksul põlevkivi kaevandamine Kirde-Eestis olnud väga olulisel kohal. Põlevkivi lahtise kaevandamise puhul tekkivad aga ulatuslikud puistangualad, mis on põllumajanduslikuks kasutamiseks ebasobivad ja reeglina metsastatakse. Kõige rohkem on ammendatud põlevkivikarjääridele rajatud männikuid (86%).
Ka kask on mulda parandav puuliik. Kaselehed mineraliseeruvad kiiresti ning sisaldavad rohkesti lämmastikku, kaltsiumi, kaaliumi , fosfori jt. mineraalaineid. Kaasikutes on mineraalainete ringkäik intensiivsem kui okaspuistutes. Kask kasutab vähem mineraalaineid puidu juurdekasvuks ning annab suure osa mullast võetud mineraalaineid mulda tagasi.
Okaspuudest peetakse eriti heaks mullaparandajaks lehist. Kuna lehis on heitlehine okaspuu , annab ta ohtralt kergesti lagunevat, toitaineterikast varist, mistõttu lehisepuistutes võib kasvada arvukalt nitrofiilseid taimi.
Rääkides metsapuude kahjulikust mõjust mullale, tuuakse tavaliselt näiteks kuusikud, kus kuuseokaste aeglase lagunemise tõttu tekib tugev toorhuumuse kiht, moodustunud orgaanilised happed muudavad keskkonna happelisemaks ja muld võib leetuda.
Mõju juurte kaudu
Puud võtavad valdava osa toitainetest peente juurte kaudu. Puistu peente juurte biomass on väga dünaamiline suurus, sest igal aastal produtseeritakse uusi juuri juurde ja mingi osa vanematest peentest juurtest ka sureb , mille tulemusena tekib mulda nn. juurevaris.
Juurevarise lagunemisel vabanevad toitained sarnaselt lehevarisele ja need lähevad mulla koostisse. Lämmastikku siduvate puuliikide puhul on surnud juured (juurevaris) oluliseks lämmastiku allikaks mullas. Kuid juurte lagunemine on võrreldes lehelagunemisega oluliselt pikemaajalisem protsess. Surnud juurte kõdunemisel tekkinud juurekäigud aga säilivad ja suur juurekäikude hulk on üheks põhjuseks, miks metsamullad on võrreldes sama liiki põllumuldadega kobedamad ning suure vee- ja õhumahutavusega. Sageli on põllumaadele rajatud metsakultuurides puude juurte areng häiritud. See võib olla põhjustatud põllumulla suuremast tihedusest ja juurekäikude vähesusest, samuti sobivate mükoriisakoosluste puudumisest.
Toitainete paremaks omastamiseks eritavad puud nn. juureeritisi, mis suurendavad näit. omastatava fosfori sisaldust mullas. Siinjuures tuleb märkida, et metsapuudel on kaks põhistrateegiat mineraaltoitainete kättesaadavuse tagamiseks: ekstensiivne ja intensiivne. Ekstensiivse strateegia puhul suurendavad puud peente juurte massi, pindala ja pikkust, mis peaks tagama parema toitainete omastamise mullast (suurem absorbeeriv pind). Sellist strateegiad kasutavad puud peamiselt madala mullaviljakuse korral. Intensiivse strateegia puhul aga suureneb peente juurte efektiivsus toitainete omastamisel. Selleks loovad juured ja nendega koos kasvavad mikroorganismid (mükoriisa) soodsa keskkonna (risosfääri). Risosfääri mikroobikoosluste struktuuri mõjutavad juureeritised ja mullaomadused. Puud toetavad risosfäärikooslusi juureeritiste näol, mis on mikroobidele sh. mükoriisadele täiendavaks süsinikuallikaks.
Metsavaris ja –kõdu
Variseks nim. puistu eluea jooksul maapinnale langevat materjali. Varis koosneb peamiselt lehtedest, okstest , õite osadest, viljadest ja kooretükkidest. Osa materjalist jääb maapinnale, osa aga seguneb mullafauna tegevuse tulemusena mulla mineraalosaga.
Peamiselt mikroorganismide (seened, bakterid) elutegevuse tagajärjelhakkab varis lagunema ja moodustub metsakõdu. Metsakõdu on metsamulla mineraalse osa pinnal asuv mitmesugustes lagunemis- ja muundumisstaadiumis olev orgaaniline horisont, mis on oma arengus seotud mulla ja kogu metsaökosüsteemiga. Metsakõduhorisont on metsahuumuse ehk huumusprofiili üheks eksogeenseks osaks. Metsakõdus peegeldub taim-ja muldkatte vastastikune seos, varise voo iseloom mulda ja orgaanilise aine lagunemise kiirus. Kõdu on vaheastmeks varise (orgaanilise aine) ja sellest moodustuva huumuse vahel.
Metsakõdus toimuvatest protsessidest oleneb nii huumusprofiili, kui kogu mullaprofiili kujunemine. Metsamuldade uurimisel ja kirjeldamisel käsitletakse metsakõdu, tähistatakse mullaprofiili kirjeldustes “O”.
1. kui omaette uurimisobjekti
2. kui metshuumusprofiili osa
Metsakõdude uurimisel ja kirjeldamisel on olulisemateks tunnusteks:
- jagunemine allhorisontideks
- tüsedus
- koostis
- lagunemise aste
- segunemine mineraalse kihiga.
Metsakõduhorisont (O) jagatakse allhorisontideks lagunemisastme alusel:
01 – varisekiht- on lagunemata või lagundajate poolt vähemõjutatud, varisest koosnev ülemine metsakõdu osa, tüsedus enamustes okaspuumetsades ca 1 cm, samblakatte korral asub ta selle peal või sees, lehtpuumetsades on eristatav sügisel peale lehtede varisemist.
02 – pooleldi lagunenud kiht, erinevas lagunemis- ja muundumisastmes olevate taimejäänuste kõdu, kus taimejäänused on morfoloogiliselt ära tuntavad. Eristatakse kui tüsedus on vähemalt 1cm, võib ulatuda kuni 10cm -ni. Juurestatud puhmarinde poolt, siia kuuluvad ka samblarinde surnud osad. Metsakõdu tüseduse suurenemine toimub tavaliselt just selle kihi arvel.
03 – amorfse metsakõdu kiht ( amorfne – kujutu, vormitu). Asub vahetult mulla mineraalse osa peal, värvuselt tumepruun või must. Koosneb hästi humifitseerunud orgaanilisest ainest (nim. ka epihuumus), selle kihi tüsedus on tavaliselt 1-5cm.
Vastavalt lagunemise iseloomule eristatakse:
Fermentatiivsed metsakõdud - viltja ehitusega, seenniidistikuga seotud
Detriitsed metsakõdud - purujad, üksteisest eraldatud mitmesuguses lagunemisastmes taimejäänuste, amorfse kõdu ja mulla mineraalosa segu, juurestatud alustaimestiku poolt.
Märgades kasvukohtades tekkinud tüsedat metsakõdu (tüsedus 10-30 cm) nimetatakse turvastunud metsakõduks. Kui orgaanilise aine kihi tüsedus on aga üle 30cm on tegemist turbaga ja vastavalt ka turvasmullaga.
Kõdu hulk maapinnal oleneb ühelt poolt varise hulgast, mis langeb maapinnale ja teiselt poolt varise lagunemise tingimustest. Kui igal aastal variseb maapinnale 3 t/ha varist ja kõdu kogus on 30 t/ha, siis näitab see, et kõduna on talletunud 10 aasta varis. Puistus, kus kõdu lagunemiseks on tingimused halvad, on kõdu hulk suurem.
Et lehed ja okkad kõdunevad kiiremini kui muu varis (oksad, käbid , kooretükid), siis kõdus nende osakaal väheneb. Eriti aeglaselt kõdunevad käbid ja kooretükid, mistõttu nende osakaal suureneb, eeskätt alumistes mullakihtides. Kõdu tihedus oleneb kõige enam okaste ja lehtede kujust ning suurusest . Pikad ja keerdunud männiokkad annavad kobeda kõdu, kuuse- ja nuluokkad ladestuvad tihedalt. Lehtede ja okaste erinevast suurusest ja kujust tingituna on segapuistute kõdu väikese tihedusega. Tihedalt ladestuvad ka haava- ja vahtralehed puhtpuistus. Mida kobedam on kõdu, seda paremini laseb ta vett läbi ja kaitseb mulda vee üleliigse aurumise eest selles. Kobe kõdu sisaldab rohkem õhku, mistõttu lagunemistingimused on soodsamad.
Kõdu kaitseb mulda erosiooni eest, mis on eriti oluline nõlvadel. Kõdu on suure veemahutavusega: ta võib siduda kuni 250% vett oma kuivkaalust, 4-5 cm tüsedune kõdu võib siduda kuni 25 mm sademeid, vähendades sellega pindmist äravoolu. Vee sidumine on eriti oluline paduvihmade korral: sellega takistab kõdu mulla uhtumist ja tihenemist. Kõdu takistab ka mikroorganismidele kahjuliku ultraviolettkiirguse tungimist mulda. Kõdu lagunemise kiirus oleneb puuliigist, kliimast ja mikrokliimast puistus ning mullast.
Olenevalt metsatüübist kestab kõdu lagunemine 4-8 aastat. Kõdu lagunemise kiirus oleneb mikroorganismide, mullafauna ja - floora koosseisust ja nende elutingimustest, millest tähtsamad on:
1) õhustatus, 2) kõdu koostis, 3) niiskus, 4) temperatuur ja 5) reaktsioon .
Mulda tuhnivad ja uuristavad liigid, peamiselt vihmaussid , segavad kõdu mulla mineraalosaga, parandades sellega lagunemistingimusi. Keemiliselt lagundavad kõdu peamiselt mikrofloora esindajad - bakterid ja seened. Orgaanilise aine lagundamisel moodustavad mullaorganismid komplitseeritud tööahelaid, kusjuures mitmesugused huumusevormid tekivad vastavalt nende tööahelate ülesehitusele.
Üks olulisemaid tegureid lagunemisel on õhustatus ehk aeratsioon. Piisava õhuhapniku juurdepääsu korral toimub lagunemine aeroobsete bakterite ja seente mõjul. Seda nimetatakse orgaanilise aine aeroobseks lagunemiseks. Aeroobsel lagunemisel orgaaniline aine mineraliseerub ja tekivad lihtsad lõppsaadused . Anaeroobsel lagunemisel toimuvad protsessid orgaanilises aines ja mineraalühendites oleva hapniku arvel.
Kõdu koostisest avaldab mõju süsiniku ja lämmastiku vahekord: mida väiksem see on seda kiiremini kõdu laguneb.
Oluline on ka kõdu veesisaldus: kui kõdu on õhukuiv, siis ta ei lagune. Niiskus suurendab kõdu lagunemiskiirust seni, kuni õhu juurdepääs on küllaldane . Kui õhupuudus kutsub esile anaeroobsete bakterite tegutsemise aeroobsete bakterite ja seente asemel, siis lagunemine aeglustub.
Eriti oleneb lagunemine temperatuurist. Talvel mikroorganismide elutegevus vaibub ja intensiivistub taas, kui temperatuur tõuseb. Enamiku mikroorganismide elutegevus on optimaalne temperatuuril 20-35º C.
Bakterid on nõudlikud ka mulla reaktsiooni suhtes: optimaalne on neutraalne või nõrgalt happeline reaktsioon. Seened lagundavad orgaanilist ainet ka happelistes muldades.
Metsahuumus
Metsakõdu lagunemisel tekib huumus , mis on tavaliselt tume (pruun kuni must) amorfne mass ja mis on tugevalt seotud mulla mineraalosaga. Huumus koosneb peamiselt huumusainetest (humiinhapped, fulvohapped ja humiinained) ning mitmesugustest taimsete ja loomsete jäänuste lagunemissaadustest. Erinevalt klassikalisest mullateadusest mõistetakse metsakasvatuses metsamullateaduses metsahuumuse all laiemas mõttes peale mulla mineraalosaga seotud tumeda amorfse massi ka metsakõdu, sest kõdu ja huumuse vahel on sageli väga raske vahet teha, nad on omavahel seotud.
Orgaanilise aine lagunemistingimustest olenevalt eristatakse tavaliselt kolme huumuse (kõdu) põhitüüpi , mille vahel on hulk vaheastmeid. Eristatavad vormid on järgmised:
1) pehme ehk neutraalne huumuslik kõdu ehk mull; 2) moder (keskmiselt huumuslik kõdu); 3) moor (toorhuumuslik kõdu).
Mull ehk pehme huumus tekib laialehiste puude ja põõsaste (jalakas, saar, pärn, pöök, sarapuu jt.) varise kiirel lagunemisel, intensiivse bioloogilise aineringe ja humifikatsiooni tingimustes. Kiire lagunemine on põhjustatud toitaineterikkast varisest ja lagundajate kõrgest bioloogilisest aktiivsusest. Tüüpilist kõdukihti seejuures ei teki, iga-aastane varis laguneb ja mineraliseerub järgmise vegetatsiooniperioodi jooksul. Lehed lagunevad enamasti enne järgmist lehtede varisemist, pikemalt säilib vaid osa lehevarsi, viljade jäänuseid ja oksa- ning kooretükke. Orgaanilise varise kiire lagunemist soodustab rikkalik mullafauna, peamiselt vihmaussid, kes segavad varist mulla mineraalosaga, vihmausside arv võib ulatuda 5 miljonini hektari kohta. Pehmet huumust iseloomustab sõmeraline struktuur, suur poorsus, seega hea veeläbilaskvus ja õhustatus. Mullas on rohkesti baktereid ja vähesel hulgal seeni. Mullimuldadele on iseloomulik nn. laialehiste rohttaimede esinemine, mis omakorda soodustavad mulli tekkimist. Sammalkate on mulli korral vähene.
Moder on keskmiselt huumuslik huumusprofiil, omadustelt mulli ja moori vahepealne, tekib mesotroofsetes tingimustes. Ta on mõõdukalt kohev, seeneniitidega läbi põimumata ja läheb aeglaselt üle mineraalseteks kihtideks. Org. aine laguneb aeglasemalt kui mulli korral. Metsakõdu tüsedus on tavaliselt 2-5 cm, mis vastab 2-5 aasta varise hulgale ja mida saab jaotada kaheks kuni kolmeks allhorisondiks.
seened.
Moor e. toorhuumuslik huumusprofiil kujuneb toitainetevaestel lähtekivimitel ( liivadel ) lämmastikuvaese varise lagunemisel (enamasti okaspuumetsades, toitainetevaestel, sageli liigniisketel muldadel). Toorhuumus tekib halbades lagunemistingimustes. Tavaliselt vastab orgaanilise aine hulk maapinnal 5-8 aasta varise hulgale. Toorhuumus kujutab endast halvasti lagunenud metsavarist, mis on seeneniitidega tihedalt läbi põimunud ning asub tavaliselt viltja vaibana mineraalmullal, kusjuures üleminek järgmiseks horisondiks (tavaliselt E) on järsk. Moor-tüüpi metsahuumus koosneb tavaliselt kuni kolmekihilisest metsakõduhorisondist, mille tüsedus kõigub vastavalt lagunemistingimustele 3-10cm.
Huumuse moodustumine oleneb ka puistu alumistest rinnetest - alusmetsast ja -taimestikust. Kergesti kõdunevad ja seega mull-tüüpi huumuse moodustumist soodustavad mitmed alusmetsapõõsad (sarapuu, toomingas, kuslapuu, pihlakas jne.) mille lehed sisaldavad rohkesti mineraalaineid ja muudavad kõdu kobedamaks. Alustaimestikust soodustavad pehme huumuse tekkimist nn. laialehised rohttaimed (naat, kopsurohi, seljarohi, metspipar , lõhnav varjulill jt.), mis samuti sisaldavad rohkesti mineraalaineid, annavad kobeda kõdu ja lagunevad kergesti.
7.7 Mets ja alustaimestik
Alustaimestiku all mõistetakse samblike, sammalde, rohttaimede ja puhmaste kogumit, mis katab puude alust maapinda.
ühesugustes kasvukohatingimustes võib olla alustaimestiku iseloom erinev, sõltudes puistu liigilisest koosseisust ja vanusest (arengustaadiumist). Alustaimestiku liigiline koosseis ja ohtrus muutuvad puistu eluea jooksul vastavalt valgus- ja niiskustingimuste muutustele metsas. Nii võib alustaimestiku katvus ja liigiline koosseis olla suurim enne noorendiku liitumist, latiealises puistus võib see olla aga minimaalne. Tänu puistu iseharvenemisele või hooldusraietele hakkavad valgustingimused puistus paranema ja sellest tingituna suureneb alustaimestiku hulk, koos sellega muutub metsas ka maapinnal elutsev linnustik ja loomastik rikkalikumaks.
Alustaimestiku metsakasvatuslik ja majanduslik tähtsus:
*Alustaimestik avaldab mõju mullatekkeprotsessile.
* Alustaimestik mõjutab metsa looduslikku uuenemist, kui rohttaimi on palju ja kamardumine tugev, siis ei saa maapinnale langenud seemned piisavalt niiskust ja ei idane.
Kõrrelised (eelkõige metskastik ) takistavad loodusliku uuenduse teket ja arengut. Samuti võib tihe, lopsakas rohttaimestik takistada kultiveeritud või vegetatiivselt tekkinud puittaimede kasvu ning arengut.
* Osa metsa alustaimestiku liike annavad söödavaid marju, mis on oluline metsa kõrvalkasutuse seisukohalt.
* Alustaimestiku koosseisus on mitmeid olulisi ravim - ja meetaimi.
* Alustaimestikul on tähtis osa erosiooni vähendajana, seda eriti nõmmemetsades ja metsades mis kasvavad vahelduva reljeefiga aladel.
* Suur on alustaimestiku tulekaitseline tähtsus. Samblad ja poolpõõsad suurendavad tuleohtu, samuti soodustab seda kõrreliste kulu. Seevastu lopsakas rohttaimestik vegetatsiooniperioodil vähendab tuleohtu.
* Alustaimestik on indikaatoriks, mille põhjal saab informatsiooni kasvukahatingimuste kohta. Teatud liikide esinemine osutab mulla viljakusele, niiskusele ja selle iseloomule.
8. Metsatakseerimine
Metsatakseerimine on metsa hindamine e. mõõtmine.
Metsatakseerimise põhiülesandeks on iseloomustada metsa, selgitada metsade territoriaalset paiknemist, metsa moodustavate puistute tootlikkust ja varusid. Reeglina pakub metsaomanikule kõige rohkem huvi metsas kasvava puidu kogus - kui palju seda on, palju juurde kasvab, millal mets saab raieküpseks ja raie käigus saadava puidu kogus ning kvaliteet.
8.1 Kasvava puu ja puistu takseerimine , selleks kasutatavad instrumendid .
Selleks, et hinnata puu mahtu, tuleb puud mõõta. Reeglina mõõdetakse puul 2 kõige olulisemat takseernäitajat:
a) puu rinnasdiameeter ehk diameeter 1,3 m kõrgusel maapinnast ;
b) puu kõrgus.
a) Puu diameetri mõõtmine.
Kasvava puu läbimõõt mõõdetakse metsaklupiga rinnakõrguselt so. 1,3 m kõrguselt juurekaelast. Saadud suurust nimetatakse rinnasdiameetriks ja tähistatakse d1,3. Kui indeks puudub, siis eeldatakse, et tegemist on rinnasdiameetriga.
Kluppimisel:
- tuleb klupp asetada risti tüve püstteljega, nii et klupi joonlaud puutuks vastu tüve, st. klupil peab olema 3 kokkupuutepunkti puuga.
- klupp peab olema puu tüvega risti.
- tavaliselt mõõdetakse igat puud üks kord, kui aga tegemist on täpsema mõõtmistööga näit. teadusliku tööga või on tegemist ebakorrapärase tüvega, võetakse kaks lugemit (enamasti kaks omavahel risti olevat lugemit).
Metsakluppe on 2 tüüpi: täpsusklupid ja ümardatud skaalaga klupid.
Täpsusklupil on joonlaual jaotused kas 0,1 või 0,5 cm täpsusega. 0 punkt algab klupi liikumatust haarast (mõõdetakse puu tegelikku diameetrit).
Ümardatud klupil on skaala ümardatud kas 2 või 4 cm jämedusastmeni, skaalal jaotused 2 või 4 cm kaupa.
Ümardatud klupil on 0 punkt skaalal viidud poole diameetriastme võrra liikumatu haara sisse.
Puid klupitakse (mõõdetakse) enamasti kahekesi, st. üks inimene mõõdab diameetreid ja teine paneb need kirja. Diameetrite märkimisel kasutatakse nn. “tippimist”.
Tänapäeval kasutatakse järjest rohkem nn. elektroonilisi kluppe, mis registreerivad lugemi automaatselt. Sellise klupi 2 peamist eelist:
- tööviljakus on kõrgem, kuna puude mõõtmiseks piisab ühest inimesest,
- hilisem andmete sisestamine arvutisse on lihtne.
Elektroonilise neg külg – liiga kallis
b) Puistu rinnaslõikepindala määramine W. Bitterlichi meetodil
Puistu rinnaslõikepindala (ka puistu lõikepind, rinnaspind) – on kõikide puude rinnaslõikepindalade summa 1,3 m kõrguselt juurekaelast 1 hektari kohta (m2/ha). On heas korrelatsioonis (sõltuvuses) puistu tüvemahuga. Selle puuduseks on pisut väiksem täpsus võrreldes ülepinnalise kluppimisega, kuid meetod sobib hästi puistu tagavara ehk mahu kiireks hindamiseks.
c) Puu kõrguse mõõtmine
Puu kõrgus on juurekaela ja ladvatipu kõrguste vahe (Krigul, 2005). Puude kõrguste mõõtmiseks kasutatakse mitmesuguseid kõrgusmõõtjaid, need jaotatakse üldiselt kahte gruppi:
- geomeetrilisel põhimõttel töötavad – puu kõrgus leitakse sarnaste kolmnurkade külgede suhte abil. Kõige levinum selline kõrgusmõõtja on laudkõrgusmõõtja.
- trigonomeetrilisel põhimõttel töötavad. Need on tänapäeval enim kasutatavad kõrgusmõõtjad metsanduses. Sisuliselt mõõdetakse kaldenurki.
Kõrguse mõõtmisel tuleks silmas pidada järgmist:
* kõrguse mõõtmisel peab mõõtja seisma puust ligikaudu samal kaugusel kui kõrge on puu. Kõige täpsem on viseerida puu latva 45o nurga all.
* kaugus puuni määratakse kas optilise kaugusmõõtjaga v. lindiga . Sammudega mõõtmine on üldiselt ebatäpne, 1m viga kauguse (baasi) määramisel tingib 1m vea puu kõrguses.
* tasasel maal liidetakse saadud kõrgusele oma silmade kõrgus (1,5 m) juurde.
* kui puu kasvab kallakul, siis viseeritakse puu latva ja juurekaelale ja tulemused liidetakse või lahutatakse.
d) Puu mahu määramine
Kui on teada puu kõrgus ja rinnasdiameeter saab määrata puu mahu.
1) Võimalik on puu mahu määramine vastavate mahutabelite alusel.
2) Kõige levinum ja enamkasutatavam on järgmine valem:
V = g1,3 h f
kus g - on puu rinnaslõike pindala m2
h - puu kõrgus m
f – vormiarv
Vormiarv näitab puutüve mahu suhet kujutatava silindri mahtu, mille kõrgus võrdub puu kõrgusega ja läbimõõt puu rinnakõrguse läbimõõduga.
Okaspuudel on see enamasti 0,45-0,50
lehtpuudel 0,41-0,45
Kui kõrgus on teada, saab hf-i vastavast tabelist.
5. Puu vanuse määramine
*männaste loendamise teel
*juurdekasvupuuri abil

8.2 Puistu takseerimine. Puistu eraldamise tunnused.

Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike.
Riigimetsade hoidja ja majandaja on RMK (Riigimetsa Majandamise Keskus). Vormilt on RMK riigitulundusasutus, ainus sellise vormiga asutus Eestis. Riigitulundusasutus tähendab, et ühelt poolt on RMK ülesanne riigile metsast tulu teenida, raiudes ja müües metsamaterjali. Teiselt poolt on aga RMK-l ka ülesanded, mis ei too otsest majanduslikku tulu, aga on kasulikud kõigile: ainulaadse metsalooduse säilitamine, loodussõbralikud metsatööd, tasuta puhkevõimaluste loomine.
Ühe metskonna piires jaotatakse mets kvartaliteks. Selleks raiutakse metsamassiividest läbi sihid ning kogu metsaga ala jaotatakse ruudu või ristküliku kujulisteks osadeks e. kvartaliteks. Tekib kvartalivõrgustik, mis võimaldab metsade paremat majandamist, kuid kvartali piiriks võib olla ka mõni looduslik objekt ( kraav , jõgi ).
Kvartali keskmine suurus Eestis on 25-50 ha. Mida intensiivsem on metsade majandamine, seda väiksemad on kvartalid.
Kvartalivõrgustiku tähtsus:
- Võimaldab metsade majandamist. Kuna metsamassiividest on kvartalisihid läbi raiutud on võimalik mööda sihte liikuda ja seega on tagatud juurdepääs erinevatele metsaosadele.
- Kvartalid ja kvartalisisesed eraldised on nummerdatud, sellega loodud koordinaatide süsteem, mis võimaldab identifitseerida iga üksiku eraldatud puistu ja majandada metsi puistute tasandil (igale puistule koostatakse majanduskava ).
- Võimaldab metsas paremini orienteeruda
- Võimaldab paremini arendada jahimajanduslikku tegevust.
Kvartali nurkadesse pannakse kvartalipostid mille peale on märgitud kvartali number. posti pale suunatakse diagonaalis kv. keskpunkti .
Kvartaliposti asemel võib kasutada ka numbritahvlit, sel juhul jääb kvartal numbritahvli taha.
Kvartalid nummerdatakse alates loodenurgast läänest itta (vasakult paremale).
Kvartalisiseselt jaotatakse metsamaa puistuteks e. eraldusteks.
Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest Puistute eraldamisel lähtutakse bioloogilistest, ökoloogilistest ja metsamajanduslikest tingimustest.
Üldjuhul on puistu sünonüümiks eraldis (takseereraldis). Vahel võib nende kahe mõiste tähendus olla pisut erinev: eraldis võib sisaldada ka mitut puistut, mis on sarnased ja mida majandatakse ühte moodi.
Minimaalne eraldise pindala alampiir on 0,1 ha ja eraldise keskmise laiuse alampiir on 15 m.
Eraldise piirid märgitakse 10m täpsusega.
Metsaga metsamaa jaotatakse takseereraldusteks mitmesuguste takseertunnuste järgi. (metsamaa - maa, kus kasvab mets või on ette nähtud metsastada; vastavalt jaguneb metsaga metsamaa ja metsata metsamaa (raiestikud, põlendikud, harvikud).
1. Tekkeviis (päritolu) - sellest oleneb puistu struktuur, tootlikkus, kasutatavad metsakasvatuslikud võtted. Eraldatakse: a) kultuurpuistud
b) looduslikud - 1) seemnetekkelised,
2) võsutekkelised.
2. Rindelisus - puude jaotumine vertikaaltasapinnaliselt.
Lihtpuistu - 1 rinne
Liitpuistu - 2 rinnet
Kui puistus on puude kõrgused erinevad ja moodustub kaks üksteise all asuvat võrastikku, siis on tegemist kaherindelise e. liitpuistuga. Teise rindesse arvatakse puud, mille kõrgus on 0,25-0,75 esimese rinde keskmisest kõrgusest, kuid mitte madalamad kui 4m.
Eraldatakse: üherindeline, kaherindeline puistu.
3. Koosseis - puuliikide osatähtsus puistu koosseisus. Iseloomustatakse koosseisu valemiga, see määratakse eraldi igas rindes.
Valem koosneb puuliigi lühendist ja numbrist , mis näitab mitu protsenti moodustab antud puuliik puistu koosseisust.
Näit. 50Ks 30Lm 20Lv
50% kaske 30% mustleppa 20% valgeleppa ehk 50% puistu koosseisust tagavara järgi moodustab kask, 30% sanglepp ja 20% hall lepp.
Koosseisu valemis kasutatavad lühendid :
Mä – mänd Hb – haab
Ku – kuusk Ta – tamm
Nu – nulg Lm – must lepp e. Sanglepp
Lh – lehis Lv – valge lepp e. hall lepp
Ks – kask Sa – saar
To – teised okaspuuliigi Ja – jalakas
Tl – teised lehtpuuliigid
4. Puistu vanus - Vanus määratakse iga rinde iga puuliigi keskmise vanusena. Kui takseerkirjelduses pole ühele või mitmele kaaspuuliigile vanust märgitud, tähendab see, et kaaspuuliigi vanus on sama või lähedane sellele.
Loodusliku päritoluga metsade vanus määratakse viie aasta täpsusega, st. et vanus lõpeb alati kas viie või nulliga. Kultiveeritud metsa vanust märgitakse aasta täpsusega, metsa vanust hakatakse arvestama istutamise või külvamise aastast.
Puistu vanuse määramisel lähtutakse puude välistunnustest. Täpsemate tulemuste saamiseks kasutatakse juurdekasvupuuri.
Arenguklass - on metsa suhtelist vanust iseloomustav näitaja. Eestis kasvavate puuliikide iga on väga erinev. Kui 50 a. männik on keskealine puistu, siis 50 a. Lv puistu on üleseisnud. Metsa vanuse hindamisel peame alati silmas pidama ka puuliiki. Et olukorda lihtsustada, on kasutusele võetud arenguklassid, mida on kokku seitse.
NB! Mitte sassi ajada kasvuklassiga!!
A Lage ala - põhirinne puudub ja kus kultiveeritud või looduslikult tärganud peapuuliigiks sobivad taimed puuduvad või on neid vähem kui 500 tk/ha.
S Selguseta ala - Kultiveeritud või looduslikult uuenev ala, kus kasvab vähemalt 500 elujõulist uuenemiseks sobiva puuliigi taime hektari kohta
N Noorendik - Kultiveeritud või looduslikult uuenenud ala, kus kasvab vähemalt 1500 vähemalt 1,3m kõrgust taime hektari kohta või ka kõrgemat puud, aga nende keskmine diameeeter jääb alla 6 cm.
L Latimets - Puistu peapuuliigi keskmise rinnasdiameetriga üle 6cm ja kuni12 cm ning keskmise vanusega alla 1/2 küpsusvanusest. Hall-lepikutes latimetsa arenguklassi ei määrata.
K Keskealine mets - Puistu, mille vanus on üle kümne aasta väiksem küpsusvanusest ja mille:
1) peapuuliigi keskmine rinnasdiameeter on suurem kui 12 cm;
2) peapuuliigi keskmine rinnasdiameeter on väiksem kui 12 cm, kuid vanus enam kui ½ küpsusvanusest.
V Valmiv mets - Puistu, mille vanus on kümme või vähem aastat väiksem küpsusvanusest.
Y Küps mets - Puistu, mille vanus on võrdne küpsusvanusega või ületab selle.
Eraldise moodustamine sama arenguklassi piires alates keskealisest puistust on kohustuslik, kui selle puistu pindala on vähemalt 0,5 ha ja peapuuliigi keskmine vanus erineb vähemalt 10 aastat.
Vastavalt 2009. a. Metsaseadusele:
Puistu vanuse, millest alates lageraie on lubatud, kehtestab keskkonnaminister enamuspuuliikide ja boniteediklasside kaupa metsa majandamise eeskirjaga, arvestades, et see jääb:
1) männikute ja kõvalehtpuupuistute lageraie korral 90–160 aasta piiridesse ;
2) kuusikute lageraie korral 80–120 aasta piiridesse;
3) kaasikute ja sanglepikute lageraie korral 60–80 aasta piiridesse;
4) haavikute lageraie korral 30–50 aasta piiridesse.
Keskkonnaminister kehtestab metsa majandamise eeskirjaga enamuspuuliikide ja boniteediklasside kaupa puistu keskmise rinnasdiameetri, millest suurema rinnasdiameetriga puistute lageraie on lubatud;
Raie küpsusdiameetri järgi on lubatud tingimusel, et puistus pole lageraiele eelneva viie aasta jooksul tehtud harvendusraiet.
Lageraie on lubatud mis tahes vanusega või keskmise rinnasdiameetriga männikus, kuusikus, kaasikus, sanglepikus, haavikus ja kõvalehtpuu puistus kui selle täius on 30% või vähem.
5. Boniteet - Iseloomustab kasvukoha headust st. antud kasvukoha sobivust mingi puuliigi kasvatamiseks. Puistu tootlikkus sõltub esmajoones kasvukoha tingimustest, kliimast, mullastikust, reljeefist, veereziimist.
Kasutatakse Eestis M. Orlovi boniteerimise süsteemi, kus boniteet määratakse boniteerimistabelite alusel, kusjuures teada peab olema puuliigi kõrgus ja vanus, samuti tekkeviis.
Boniteediklasse on Ia - Va kusjuures kõige parem boniteet on Ia ja kõige halvem Va. Puistud eraldatakse kui nad erinevad ühe või enama boniteediklassi võrra.
Segapuistus määratakse boniteet enamuspuuliigi järgi.
Kasutatakse ka kõrgusindeksit (H100). Kõrgusindeks (H100) meetrites arvutatakse enamuspuuliigile. Näitab puistu ennustatavat kõrgust 100 a. vanuse. Lühiealiste lehtpuude puhul kasutatakse ka H50. Kõrgusindeks arvutatakse puistu kasvukõvera alusel.
6. Täius - iseloomustab puistu kasvuruumi kasutamise astet, võrreldes samades tingimustes kasvanud normaalpuistuga, ehk mudelpuistuga, mille kohta andmed võetakse kasvukäigutabelist.
Normaalpuistu all mõeldakse puistut, mis on antud puuliigi, vanuse ja kasvukohatingimuste juures optimaalse arengu ja tihedusega.
Puistu täius (t) on seega koefitsient mis leitakse puistu hektaritagavara või hektari lõikepindala jagamisel sama vana normaalpuistu tagavaraga või lõikepindalaga.
Seega täiuse määramisel lähtutakse kas:
a) hektari tagavarast t=G/GNORM
b) hektari lõikepindalast, T=M/MNORM
mõlemal juhul võrreldakse andmeid sama kõrge normaalpuistu vastavate andmetega .
Täiuse järgi eraldatakse puistud, kui erinevus naabermetsaosadega on suurem kui 20
(varem kasutati täiuse iseloomustamiseks kümnendikke ja sel juhul oli erinevus 0,2).
7. Kasvukohatüüp.
Eraldise moodustamine sama arenguklassi piires on vajalik kui metsakasvukohatüüp erineb rohkem kui ordinatsiooniskeemi naaberkasvukohatüüpide ulatuses, arvestamata kuni 20 m laiusi üleminekuribasid e. puistud eraldatakse, kui nad kuuluvad erinevatesse tüübirühmadesse.

8.3 Metsamaterjalide mahu määramine.

1. Ümarmaterjalid
Kõige tavalisem ümarmetsamaterjal on palk. Määratakse mahutabelite abil, selleks on vaja teada:
a. materjali ladvapoolset diameetrit (cm)
* mõõdetakse koorealune diameeter (puidu diameeter)
* mõõdetakse minimaalne diameeter (ebasümmeetrilise palgi korral)
* diameeter mõõdetakse 1 cm täpsusega
b. materjali pikkust (m)
2. Virnmaterjalid.
Virna maht leitakse virna kõrguse, pikkuse ja laiuse korrutisena.
M (rm)= virna pikkus x virna laius x virna kõrgus
Saadud maht on ruumimeetrites (rm), (materjal koos õhuvahedega). Et üle minna m3 (tm) (puidu kogus), tuleb rm korrutada koefitsiendiga.
Küttepuude puhul kasutatakse : 1tm = 1,43 rm
1rm = 0,7 tm
Koefitsiendid on erinevad, sõltudes:
*puuliigist
*materjali pikkusest
*materjali diameetrist
3. Saematerjalid
V = a x b x L
kus: V-materjali ühe tüki maht
a- materjali laius
b- materjali paksus
L- materjali pikkus
Tihti antakse laua või prussi paksus millimeetrites, laius sentimeetrites ja pikkus meetrites, sellisel juhul tuleb mõõtmed teisendama meetriteks (juhul kui soovitakse arvutada mahtu m3).