GOLGI KOMPLEKS KASSI SPINAALGANGLIONIST MITOKONDRID NEERU PROKSIMAALTUUBULITE EPITEELIRAKKUDES Tuum, tuumake, golgi kompleks Tuum, tuubuli valendik, basaalne jutilisus, mitokondrid VALGUSÕMERAD AKSOLOTLI NAHAS Rakutuum, valgusõmerad raku tsütoplasmas GLÜKOGEEN MERISEA MAKSARAKKUDES Glükogeenisümerad, maksarakkude tuumad PIGMENTSISALDISED KROMATOFOORIDES värvimata Pigmendisõmerad RASVATILGAD AKSOTOLI MAKSARAKKUDES
retiikulum · A-I ühenduste tasandil moodustab sarkolemm sissesopistusi - transversaartuubuleid (T-tuubulid) · Sarkoplasmaatiline retiikulum (sile endoplasmaatiline retiikulum) moodustab võrgustiku müofibrillide ümber ulatudes ühest A-I ühendusest teiseni ja lõpeb laienenud tsisternidega - terminaaltsisternid (lõõgastuse ajal akumuleerivad kaltsiumi ioone, Ca++ vabanemine vallandab kontraktsiooni) · Kaks terminaaltsisterni T-tuubuli mõlemal küljel moodustavad triaadi I vööt A vööt I vööt Sarkolemm Triaad T tuubul Sarkoplasmaatilise võrgustiku terminaaltsistern Neuromuskulaarne kontakt · Kontaktala motoorse närvikiu lõpposa ja skeltilihaskiu vahel nimetatakse motoorseks lõpp-plaadiks Motoorne lõpp-plaat Motoorne närvikiud
apikaalse K+ kanalite ja seeläbi võimendab K eritamist uriini. Aldosteroon võib otseselt või kaudselt suurendada apikaalse K kanali aktiivsust. Antidiureetiline hormoon (ADH, vasopressiin) – kui vedeliku maht väheneb, esineb dehüdreeritus, hüpotensiivsus, siis ADH võimendab soolade tagasii mendumist jämedas ülenevas osas ja kogumisjuhas. Kuigi ADH simulatsioon soolade tagasivõtmisel jämedas ülenevas osas tundub teise efektiga – võimendab tuubuli vedeliku lahjendamist, siis tegelikult lubab maksimaalselt soolade ja vee säilitamist, sest suurenenud soolade võtmine osaleb interstitiaalses osmolaarsuses ja võimaldab võimendatud vee imendumist kogumisjuhades. NO – gaas, mis toodetakse L-arginiini katabolismis, toodetakse neeru endoteeli ja epiteeli rakkudes. NO suurendab neeru Na+ ja vee eritamist nii, et inhibeerib Na + võtmist rakku mitmetes neeru segmentides. Jämedas ülenevas osas, NO
- normaalsed erütrotsüüdid pärinevad alumistest kuseteedest; - düsmorfsed erütrotsüüdid neerudest. 8 · Epiteelrakud: - transitoorsed: alumistest kuseteedest; - erütrotsütaarsed silindrid ja tuubulusepiteelrakud: neeru verejooks. 3. Neerukahjustus · Glomeeruli kahjustus: - proteinuuria tavaliselt >2 g päevas; - glomerulaarne hematuuria: düsmorfsed erütrotsüüdid; - sekundaarne tuubuli kahjustus: hüaliinsilindrid; tuubulusepiteelrakud. · Neerutorukeste kahjustus: - proteinuuria <2 g päevas; - tuubulusepiteelrakud ja silindrid uriinis. · Neeru sidekoe kahjustus: on seotud neeruhaiguse patogeneetilise taustaga: glomerulonefriit või neeru äratõuke sündroom. Immuun-mehhanismide osalust näitavad lümfotsüüdid. Püelonefriit algab granulotsüütide ilmumisega, hiljem lisanduvad lümfotsüüdid.
Kontraktsioonil lüheneb sarkomeeri pikkus, aktiini filament libiseb A-vöödi keskosa suunas. A-vöödi laius jääb samaks, H-vööt ja I-vööt kitsenevad. Konktraktsiooni toimimiseks on vajalik kaltsium, mille abil seostuvad filamendid üksteisega. Sarkoplasmaatiline retiikulum ulatub ühest A-I ühendusest teiseni, see lõpeb A-I ühenduste juures laienenud tsisterniga terminaaltsisterniga. Sarkolemmi sissesopistus A-I tasandil transversaal- e. T- tuubul. Kaks terminaaltsisterni T tuubuli mõlemal küljel moodustavad triaadi. Kaltsium koguneb nendesse tsisternidesse, kui kontraktsiooni ei toimu. Punased lihakiud aeglased oksüdatiivsed kiud, palju müoglobiini Valged lihaskiud kiired glükolüütilised, vähe müoglobiiini Inimesel pole lihaste tüübid makroskoopiliselt eristatavad, lihaskiude jaotatakse: · I tüüp aeglased, punased, nt. seljas · IIa tüüp kiiremad lihaskiud, oksüdatiivsed ja glükolüütilised, väsivad ja liiguvad
Wnt4 ja Lim1 on vajalikud, et agregaatidest moodustuks nefron. Kusejuha pung indutseerib tippude ümber kondenseerunud mesenhüümi epitelialiseeruma. Selle tulemusel kujunevad epiteliaalsed agregaadid – neerupõiekesed. Neerupõiekese rakud paljunevad ning hakkavad diferentseeruma, mille tulemusel neerukehake pikeneb ning moodustub koma-kujuline keha, mis omakorda pikeneb ja väändub, moodustades S-kujulise tuubuli (toru). S-kujulise keha epiteliaalsed rakud diferentseeruvad kapsli rakkudeks, podotsüütideks, proksimaalse ja distaalse tuubuli rakkudeks. Seda diferentseerumist mõjutavad endoteeli rakud, mis migreeruvad S-kujulise keha proksimaalsesse ossa. Samal ajal lagundatakse basaalmembraan S-kujulise keha ja kusejuha punga tipu vahel, mille tulemusel tekib nende kahe struktuuri vahel ühendus. Sellega tagatakse ühendus areneva glomeeruli ja kogumistorukeste vahel
Käsitletakse ka imetit. 65. Testis, vääntuubuli seina ehitus. Munandeid katab serooskest, selle all valkjaskest (tunica albuginea). Munandi parenhüümi moodustavad mikroskoopilised torukesed, milles toodetakse isassugurakke. Eristatakse väänilisi ja sirgeid seemnetorukesi (tubuli seminiferi: contorti et recti). Sirged ühendavad väänilisi munandivõrgustikuga (rete testis). Väänilise seemnetorukese epiteeliks on spermatogeenne epiteel ja esineb õhuke sidekoeline proopia. Väänilise tuubuli sein koosneb sidekoelisest proopriast ja spermatogeensest epiteelist (epiteeli moodustavad isassugurakkude erinevaid arenguvormid). Kõige alumises reas paiknevad spermatogoonid (lähterakud), mis paljunevad mitootiliselt. Järgmises reas paiknevad prim. spermatotsüüdid (epiteeli suurimad rakud). Prim jagunevad meiootiliselt, tekivad sek. spermatotsüüdid ja seejärel spermatiidid. Spermiogeneesi käigus muutuvad spermatiidid spermatosoidideks. Lisaks on epiteelis Sertoli rakud (tugirakud)
neist omama fertiilsusfaktorit. Tinglikult on tegemist kahe soopoolega, konjugeerida saavad ainult need omavahel, kellest ühel on fertiilsusfaktor olemas, ühel mitte. Aeg-ajalt võib fertiilsusfaktoriga plasmiid interakteeruma põhirkomosoomi ja siis võib kromosoom ka aeg- ajalt konjugeeruda. Siis läheb kõigepealt üle fertiilsusfaktor ja plasmiid, kõige hiljem see põhikromosoom. Fertiilsusfaktorit tähistatakse F+ ga, moodustades tuubuli ja hakkab plasmiidi üle kandma. Saame kaks mikroobi, milles mõlemas on F-faktor sees. Kui plasmiidil on sees muu geen, siis saab teine mikroob ka selle geeni ning tolle funktsiooni. HFR (high-frequency recombinant) tüved: Kromosomaalset DNA-d reeglina üle ei kanta F faktori poolt. See toimub juhul kui F faktor on integreerunud kromosoomi. Toimub CO kaudu ja sellist tüve nimetatakse Hfr rekombinantseks tüveks. Hfr tüvi paljundab F faktorit koos kromosoomiga. Hfr tüve
annaabi.ee 
