Nüüdiskirjanduse kordamisküsimused eksamiks 2018 (0)

Nüüdiskirjanduse eksam 2018
1. Nüüdiskirjanduse tunnused ja üldised teemad
Poliitiline, majanduslik ja kultuuriline ebastabiilsus on muidugi vaid üks sajandialguse märksõna. Nüüdiskirjanduses käsitletakse kogu muutuvat maailma, kus oluliseks teemaridadeks on nt „kultuuride kohtumine“, majanduskriis , rassi- ja sooproblemaatika, tarbimisühiskond.
Millenniumi mõjud kirjanduses - Läänelikus kultuuriteadvuses millenniumi vahetusega (aga ka sajandivahetusega) kaasaskäiv lõpumeel sisaldab kristlikust piiblinarratiivist pärit pessimistlikke ennustusi ja hävingulugusid. Aastatuhande vahetus aktiveerib kaugesse minevikku ulatuvad visioonid aja ja maailma lõppemisest. Võimenduvad eksistentsiaalsed hirmud ja ühiskondliku ebastabiilsuse tunne.
Lõpumeel: Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel“ lõpumeele sõnastamise katsed dialoogis kunsti, religiooni ja loodusega, sõjamotiiv, pre-apokalüptiline kirjandus. See jätkub ka viimases raamatus „Valede kataloog . Inglise aed“ ( 2017 ). Keskendub lõppemise ideele, mitte ainult iseenda jõu lõppemise ja nõrkuse motiivile, vaid ka üleüldisema lõpu ideele.
Stefano Tani : 21. sajandi metafoorid : 3 suuremat juhtkujundit/metafoori, mille ümber luuakse lugusid , esitatakse küsimusi, proovitakse otsida mingeid vastuseid: Ekraanid (iseenda vaatamine, s.t ühiskondlikku olemist, mis on tegelikult ohutu iseendaga olemine, ekraan on peegli ja kaitse funktsioonis); Alzheimeri tõbi – puudutab mälu (iseenda või mina tühjaksvalgumine, mälu delegeerimine, maailma tõbi informatsiooni hulga suurenemise tõttu. Subjekti võime informatsiooniga toime tulla järjest väheneb). Zombid – see on supermetafoor (iseenda muundamine , virtuaalse keha poole püüdlemine, mõtlemise väljalülitamine. Inimesed, kes on kehaga tavamaailmas ja mõistus on virtuaalmaailmas).
2. „Suure romaani“ võimalikkusest. Näiteid
Eesti kirjandus vajab üht teost, kus käsitletakse Eesti nüüdisaega ja tehakse seda laiahaardeliselt mitme põlvkonna kogemust kirjeldavana. See on see, mida suure romaaniga silmas peetakse. Seda oleks põlvkondade üleselt lugeda, mida loeb vanaema, ema ja ka laps. Seos erinevaid põlvkondi ja olevikus eksisteerivaid teemasid , mida käsitleda. Märt Väljataga: „Enamik nüüdisaegseid eesti romaane vahendab ka lähiajaloolist minevikku või kujutluslikke aegu, ja romaanides, kus kujutatud olevikku, on keskendutud pigem kitsalt privaatsele kogemusele. Laiad pildid ei kujuta tänapäeva ja pildid tänapäevast ei ole laiad. Postkommunistlik Eesti ei ole veel andnud Suurt Eesti Romaani.“ Kuid mõningatest teostest mitme peale ühe suure romaani saaks küll.
Suur fantaasia Valdur Mikita „Lingvistiline mets“ (Eesti müüdi eepiline läbikirjutus, posit suhe Eestisse, neg ümberpööramine. Teos asetub ajaloo alaste vaidluste ja pagulaskriisi taustale. Vaimukad seosed ja järeldused. Kesksed kujundid: perifeeria ja mets. Kokku pandud erinevates kirjutustest ja tekstitüüpidest: teaduslikkus, luule, puhas fantaasia, üks osa fantaasiast tekitatakse vaimukalt. Esseistlik fantaasia. Kese on Eesti – otsitakse ja püütakse kujutada Eesti ruumi ja selles ruumis kujunenud eestlast.
Jan Kausi romaan „Ma olen elus“ (2014) näitab mitme põlvkonna hoiakuid, saatust, kujunemist. Tegelasi palju. Vaatepunktid vahelduvad ja selle kaudu hakkab narratiiv arenema. Kirjeldusviis on vaatepunkti vaheldudes erinev: mõnes on maailma kirjeldus realistlikum, mõnede peatükkide puhul on rõhk tunnetel ja sisekõnel („ta tundis“ või „ta mõtles“ vormel rõhutab seesmist psühholoogilist intensiivsust). Mingil hetkel ei pruugi aru saada, kes see mõtleb või lugu edasi viib. Pole enam postmodernism , vaid pigem demostreerib lääne ilukirjanduses toimuvat tagasipöördumist modernismi poole. Kunstlikus mõttes suure romaani nõuded täidetud. Selle kümnendi üks suuremaid romaane. Perekonnaromaan, vaadeldakse 3 põlvkonna saatusi, mida ühendab vereliini ja pärilikkuse edasikandumise teema. Palju kõrvalteemasid: kodu, paigavam, vägivald, ajaloo kummitused , eestivene teema, globaalne bisness ja ökoloogiline ähvardus, „eesti loo“ allegooria . Aja ja sündmuste fragmentaarne esituslaad. Palju sümboleid (mesilased, lilled, saar, rongid jne). Omajagu unenäolisust. Vaatamata sellele, et romaanis on palju tumedaid asju, on tal elujaatav porgramm/idee – ma olen elus.
Urmas Vadi „Tagasi Eestisse“ (2012) proovib tabada üldist pilti (Eesti inimese üldistamise katse). Väljarände ja tagasituleku teema. Tugevalt Eesti ja välismaa vastakuti asetatud.
Urmas Vadi „Neverland“ – üritatakse läbilõiget erinevatest ühiskonna gruppidest ja sotsiaalsetest tasanditest. Avaneb panoraamne lõik praegusele Eestile. 4-5 põhitegelast, keda vaadeldakse. Mitmesugused erinevad küsimused üles tõstatatud: keskealine motivatsiooni kriisis vaevlev mees, pensioneerunud vanem naisterahvas , kes on näitleja, Eesti venelase karakter jne. Tegelaste valik pole suur, kuid erinevate nurkade alt näidatakse nüüdis-Eestit. Probleemikeskne romaan: pessimism, mis levib nii maailmas kui ka Eestis. See on ka selle romaani üheks põhiliseks jõuks – erinevad kinnismõtted iseloomustavad neid tegelasi ja minevikus juhtunu juhib nende valikuid . Kui suurt romaani vaadata, siis see on vadilik lähenemine, koomiline vaade. Rahvalik-paroodiline, kaasahaarav "tontidega" võitlemise lugu.
3. Lähiajalugu nüüdiskirjanduses. Poliitiline ülekirjutus ja traumakirjandus (J. Kross, M. Traat , E. Mihkelson vs S. Oksanen jt)
1990ndatel ja ka 00ndate I poolel ajalooline proosa. Vahepeal vajus tagaplaanile, kuid nüüd on see jälle esil . Traditsioonilise ajaloolise romaani tegevus leiab aset vähemalt 50-60 a enne sellest kirjutamist. Olulisene ka ajaloolise tõepära või täpsusega arvestamine , mis tähendab ajaloolise olustiku võimalikult usutavat edasiandmist detailirikka kirjelduse kaudu. Nõnda peaks kirjandus tekitama lugejas minevikus „kohalolu“ tunde. Peategelasest kangelase tüüp, kelle kanda jäi teose põhiidee ja kes pidi minevikus toimunud heroiliste tegude kaudu inspireerima lugejaid. Üldjuhul positiivne kangelane.
Muutused: Pärast 20.saj toimunud ohvriterohkeid sõdasid ja repressioone mõjub traditsioonilise kangelase kuju väheveenvalt. Kangelast asendab kahtluste ja süütunde küüsis vaevlev antikangelane või ajaloosündmustes osalev , kuid nende kulgu mitte määrav tavainimene. Kuid ajaloolise kirjanduse muutumise peapõhjus seisneb mõistmises, et ajaloolise tegelikkuse täielik edasiarendamine on võimatu, sest ka minevikust kirjutades lähtub autor ikka oma kaasaja probleemidest, ideoloogilistest-poliitilistest põhimõtetest ja keelenormidest.
Anakronism on võte, kus ühest ajajärgust pärit objekt või inimene asetatakse teise ajajärku (pinnapealne anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil), sisemine anakronism (tegelasi kujutatakse tänapäevaste hoiakute ja mõttemallide kaudu, minevikukirjutuses peegelduvad tänapäeva mured ja rõhuasetused)).
Näide: Andrei Hvostovi näidend „Henrik“ (2006) – Henriku maailma ja tänapäeva kohtumistega virtuaalses ruumis.
Suundumused: 1. Lähimineviku sündmuste konservatiivne ja poliitilisest ajaloost lähtuv ülekirjutus (Heino Kiik „Maria Siberimaal“, Jaan Krossi hilislooming, ka Mats Traat „Minge üles mägedele“, „Harala elulood “). Eesti kirjandusest leiame uutmoodi ajaloolist proosat juba nõukogude okupatsiooni lõpuaegadest ja 1990. aastatest , mil lähimineviku traagilisi aastaid hakati ümber kirjutama tsensuuri kontrollita. Raimond Kaugver „Kirjad laagrist“, Arvo Valton „ Masendus ja lootus“.
2. Mineviku traumakogemuse analüüs indiviidi tasandil (Ene Mihkelsoni traagiline lapsepõlv „Ahasveeruse uni“ ja „ Katkuhaud “ (psühholoogiliselt väga intensiivsemalt kujutatud sõja järgseid valikuid ja valu. Traumakirjandusele omasest puruneva perekonna kujundist lähtuvalt tõstatakse metsavenna loo raames üles lähiajalugu puudutavad mahavaikitud küsimused. Reeturi ja kangelase motiivi kasutamine näitab ametliku ajaloopildi võimalikku ekslikkust ning ajaloolise tõe sõltuvust poliitilistest ja ideoloogilistest hoiakutest), Sofi Oksaneni romaanid, eelkõige „Puhastus“, Andrei Ivanov vene kogukonna trauma kogemus romaanis „Peotäis põrmu“).
Ekstreemsed kogemused surutakse alateadvusse ja neid ei taheta meelde tuletada, sest need tekitavad piinlikkust, elustavad sündmustega kaasnenud valutunde ja hirmu. Kuid mälestus neist sündmustest jääb ometi inimest häirima või „ kummitama ”. Need üleelamised võivad ometi keerulisel moel elustuda spetsiifiliste kujundite või katkendlike mälupiltide kaudu.
3. Pingevaba mineviku kujutus, mäng mineviku märkidega. Koomiline ajalugu ja postmodernistlik esteetika , historiograafiline metafiktsioon. Andrus Kivirähki „ajalooline“ triloogia , mis algab lähiminevikust „Ivan Orava mälestused“, liigub ajas tagasi 18-saj lõpp, 19. saj „ Rehepapp “ ning siis veel kaugemasse muistse vabadusvõitluse aega (11.-12.sajand) – „Mees, kes teadis ussisõnu“.
Kollektiivse mälu katkestused: Kirjandus on kollektiivse mälu kandja. Kollektiivse mälu vormiks on traditsioonid, mis moodustavad indiviidi ühiskonnas eksisteerimisel abiks, aitavad indiviidi ennast mõtestada. Kuid traditsiooni on võimalik ka ümber kujundada või katkestatakse traditsioon nt moodsa maailma nähtuste poolt ( tehnoloogia laialdane levik jms). Seda toimimist näeb läbi 20.saj. Nende tegurite hulka kuuluvad ka traagilised minevikusündmused (katastroofid, sõjad, kultuurivahetus jms). Teatud juhtudel on neist katkestustest keelatud rääkida või raske rääkida. Nt oli kollektiivne mälu represseeritud nõukogude perioodil.
Traumakirjanduse kaudu saab isikliku kogemuse ja kollektiivse kogemuse vahelised suhted esile tuua. Tekstide aluseks tõestisündinud lood, isiklikud mälestused või arhiivimaterjal.
4. Kaugema ajaloo kujutamine nüüdiskirjanduses ( Meelis Friedenthal „Mesilased”, Tiit Aleksejevi ristisõja-romaanid, Indrek Hargla Melchiori-lood)
Ajalugu ja jutustamine 21. saj kirjanduses: Eemaldumine postmodernistlikust suhtest minevikku, mis väljendub selles, et ajalugu on narratiiv. Otsitakse võimalust ületada “lõhe” narratiivse vormi ja ajaloolise aktuaalsuse või materiaalsuse vahel (ehk: jutustuse ja sündmuse vahel). (poliitiline) iha ajaloolise realismi järele, tõe ja mälu vahekordade uurimine , st eetilise hoiaku rõhutamist. Ajaloo juurest jõutakse aja ja koha kategooria uuringuteni (nt Madis Kõiv).
Tiit Aleksejev „Palveränd. Lugu Esimesest ristisõjast“ (2008) – pole seotud Eesti ajalooga . „Kindel linn“ (2011) – esimese ristisõja järg. Ristikivi traditsioon, kes käsitles ka Euroopa ajalugu oma paguluses kirjutatud romaanis. „Palveränd“ on ajalooline põnevusromaan, mis põhineb neljal Esimese ristisõja ( 1096 )-1099) kroonikal. Ristisõja ja ristirüütli troobi ümberpööramine. Sõjakäigu mitu tasandit. Inimese hinge kujunemise lugu.
Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ – keskaja aineline krimiromaan . Keskaegne Tallinn – Euroopa ja Eesti kokkusaamine. Keskaja maailma kirjanduse tagasi toomine: Melchior Wakenstede ehk apteeker Melchior on detektiiv , kes lahendab mõrvaloo (klassikalised mõistatusromaanid). Linn (Tallinn) – ruum ja karakter. Meelelahutusromaani.
Meelis Friedenthal „Mesilased“ (2012) – Laurentius Hylase teekond Tallinna sadamast Tartu Ülikooli ja elu 1696.a Tartus nädala vältel. Friedenthali viis ja kirjutamisstiil tõmbab lugeja sisse oma maailma. Võõras pilk, vaatepunkti ja atmosfääri mõjutavad melanhoolia ja palavik – siit ka maagilisus, unenäoline taju. Palju kontraste: ebausk- kristlus , tuli ja vesi, mesi ja muda jpt. Lugeja ei saa aru, et kas see mida me näeme, on päris või mitte. Teistsugune Tartu, 17.saj lõpul. Huvitav Tartu kuvand ja geograafia.
„ Inglite keel“ ( 2016 ) müstiline moment või perfekt. Varauusaegne Tartu aegruum on inglite (või deemonite) keeles kirjutatud raamatu kaudu ühendaud tänapäeva Tartu paberiuurijad ja noorte ajaloolaste tegemistega; inglite keele üheks kasutamisvõimaluseks peaks olema siis ka armastuse äratundmine ja sõnastamine, mida esindab tänapäeva paigutet tudengiromanss.
5. Postmodernistlik ja koomiline ajaloonarratiiv (nt Kalevipoja ümberkirjutused, Aarne Rubeni „Volta annab kaeblikku vilet”, „Lugusid Anveldist ja Kingisepast”, Hargla „French ja Koulu ”-tsükkel)
Historiograafiline metafiktsioon (romantilisele ja rahvuslikule vastanduv iroonia, paroodia ja mäng, nihestatus ja pingevaba ajalugu). Mitte see, mis juhtus, vaid kelle tõde räägitakse: interpreteerib erinevaid ajalookirjutamise variante ja toob esile ideoloogilist tendentslikkust. Rõhutatud kaasaegsust.
Kristian Kirsfeldt jämekoomiline „Kalevipoeg 2.0“ (2010) – hea eesti näide, kuidas muinasmineviku kangelasnarratiiv kaasaegse mentaliteetidega üle kirjutatakse . Järgitakse eepose tegevuskäiku samm-sammult midagi välja jätmata, kõik kohad kirjutatakse üles massikultuuri keeles, action filmi poeetikat kaasates. Lorilaulu traditsiooni elustumine (joomine, söömine, seks jms). Müütiline minevik asendatakse kaasaja tegelaste, reaaliate ja keelega.
Arne Ruben „Volta annab kaeblikku vilet“ (2001) - 20. Sajandi alguse Euroopa ja Eesti. Sotsiaaldemokraatia sünd, töölisliikumine (1905.a revolutsioon). Kehastab mineviku rasket ja tüütut teemat üpris kergelt, teatava koomilisuse registris. Peategelane Gustav Kalender Volta tehakse noor tööline satub Kesk-Euroopas dadaistide ringkonda.
„Lugusid Anveldist ja Kingissepast“ (2007) – nõukaaegse ajalookirjutuse koomiline ümberpööramine.
6. Andrus Kivirähki minevikuaineline proosa („Ivan Orava mälestused”, „Rehepapp”, „ Liblikas ”, „Mees, kes teadis ussisõnu”)
„Rehepapi“ fenomen : kui nali on ära naerdud, siis tuleb selle tagant välja tõsine maailm ja probleemid. Eestlaste kohanemise teema, muutumisvajadus. Kirjutatud lähtuvalt eesti külakirjanduse traditsioonist. Pole vaeva nähtud ajaloolise reaalsuse tekitamisega. Miljööloome kujundiks kliima, ilm, hämarus (iga ptk alguses on midagi ilmaga seonduvalt. See on üks osa poeetikast. Üldiselt on sünge, päike paistab 2 korda – alguses ja lõpus. See loob selle kunstiline raami). Realismi ja fantastilise süntees (ärapetetud katk, kes tuli sea kujul. Fantaasia olendid on võrdväärsed elusloenditega. Vaimud kõnnivad ringi hingedeajal. Mööda minnes moondutakse libahundiks, krati tegemine). Sünge külakaanoni ümberkirjutamine tumedaks koomikaks, mõisakujundi ümberpööramine. Töö kui eestluse ühe põhikujundi ümberdefineerimine (keegi ei tee tööd selles romaanis. Varastatakse, kästakse krattidel asju teha. Ei kohta kurja mõisavalitsejat. Eestlased hoiavad pigem mõisavalitsejat pantvangis ja petavad teda. „Rehepapi“ tegelased kui eestlaste koondportree: karakterite asemel on tüübid, kogukondlik grupipilt. Rehepapp (kaval, tasakaalukas, „terve mõistuse“ esindaja), Aida Oskar, ( ahnus , asjade omamine ), KoeraKaarel ( lollus , naiivsus, laiskus ), Muna Ott ( kohaneja , kõikide peremeestega toimetulev), Räägu Rein ja Ints ( rahvuslased ), Kupja Hans (unistav, tundlik tüüp), Liina (iseseisev, eesti naine, taustaks „Libahundi“ Tiina), Imbi ja Ärni (külakehvikud, väiklased ja tasuta asjade huvilised ).
„Ivan Orava mälestused“ (1995) – pseudomemuaarid, mille autoriks on vana eestiaegne sepp Ivan Ovar. Need on tema fiktiivsed mälestused. 1990ndatel aastate I poolel ilmusid tema mälestused Eesti Päevalehes huumorilehena, hiljem köideti need raamatuks. Mõned jäid veel hiljem lehes ilmuma. „Minevik kui helesinised mäed“ – irooniline alapealkiri, mineviku liigse ilustamise ja fanaatilisuse kriitika. Peategelane on 90ndate võimsamaid kirjanduslikke müstifikatsioone. Omamoodi koomiline vaade Nõukogude perioodist, esimesest Vabariigi ajast kui paradiisist kuni praeguse ajani. Kontrast seisneb selles, et Ivan Orav idealiseerib kogu Eesti Vabariigi aega, sellele vastandub nõukaaeg, kus kõik on halvasti, on reeturid. Ideaalid kaovad. Jõhker okupatsiooni võim tapab kogu vaba vaimu jne. Kivirähk võimendab stereotüüpi viimase piirini . Teine võte: tõlgendatakse fakte üpris vabalt. Tekitatakse pinge või vastuolu fakti ja väljamõeldise vahel. Raamat imiteerib ajalooraamatut või ka teaduslikumat väljaannet/teksti. Kivirähu üks kirjutamisressurss on kõikvõimalikud, tuttavamad multifilmid , filmid, meedias ringlevad väljamõeldud kujud,kes kõik tekstides kokku saavad.
„Mees, kes teadis ussisõnu“ (2007)
Kivirähk kasutab erinevate kirjandusteksti maailmasid: Islandi saaga, Põhjala müüdid ja muistendid , gootika Shakespeare sünged draamad , Eesti muistendid. Mitte nii tume ega pessimistlik kui „Rehepapp“, kuid ajalooline idealism puudub, pessimistlik tuleviku suhtes.
Allegooria, mille kaudu tahetakse rääkida kaasaja muutustest, keele säilimine kaasaja maailmas, laiemalt traditsioonide teisenemine jne. Kaks tasandit: fantastiline muinasaeg ja allegoorilised kaasaja protsessid („külaelu“). Tugev religioonikriitika, maagiline ideaal (sõrmus ja põhja konn). Ühe ajastu lõppemise lugu ( metsast külasse kolimine , kultuurikoodide vahetumine ).
Kivirähk „Liblikas“ (1999) – Kivirähk tegi oma ülikooli diplomitöö draamateatri algusaegadest 20.Saj alguses. Osa materjali jõudis selle romaani kujul lugejateni. Rahvateatri „Estonia“ sünnist. Keskseks noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes kujutab liblikat kui õhulist ja habrast. Väga helge ja puutumata jõhkrast mustast absurdist, mis Kivirähki teistes raamatus on. Pigem melanhoolne ja nukker , kuid mõnusalt loetav . Sentimentaalne, memuaarn. Jutustaja August Mihkelson – väljamõeldud tegelane, kes räägib surnud olles seda lugu. Vaatepunkt asubki nö „teispoolsuses“.
7. Naturalistlik realism ja Peeter Sauteri argisuse poeetika
Naturalistlik realism – teist tüüpi realism, mis Eesti nüüdiskirjandust on tugevalt mõjutanud.
Põhiliseks näiteautoriks on Peeter Sauter, kuid on ka teisi.
Üldised tunnused: Eesti kirjanduses klassikalise naturalistlik-realistliku suuna edasiarendus. Alguse saanud 19.saj Vilde ja teise realistide suundumusega. Teistsugused sotsiaalsed suhted, mis ei ole perekondlikud või kõrgklassi suhted (asendunud sõpruskonna või kontorisuhetega).
Perekonna troob on oma tähtsuse minetanud selles kontekstis. Sotsiaalsed suhted ja muud tüüpi suhted on pigem tutvuskonna ja töösuhetega raamistatud või mõtestatud. Perekonna tähendus pole enam see, mis oli 30-60 aastat tagasi. Ennast pidevalt lagundav ja ülesehitav subjekt . Arusaam terviklikust indiviidist sedatüüpi kirjanduses ei peegeldu. Indiviid on fragmentaarne ja juhuslikest kontaktidest loodud. Teistsugused sotsiaalsed suhted, eepilise asemel minimalism, ilusa asemel inetus , argisus, üleva puudumine, mittekunstiline keel (släng, kõnekeel, suulise kõne kvaliteedid), võivad tekkida nt uued suhted: laps õpetab vanemaid mitte vastupidi, 20.saj tekkinud muutused, kommunikatsiooniporbleemid.
Peeter Sauteri (1962) debüütromaan „Indigo“ (1990) – noore põlvkonna elutunnetus ning selle elutunde spetsiifika: otsimine, millega ei jõutud kuhugi . Mõjud ja intertekstid: ameerika biitnike proosa, erinevad joodikunarratiivid (Bukowski, Jerofejev jt), klassikaline rock-lüürika (nt Dylan). Olulisemad tekstid: romaanidiloogia „Ära jäta mind rahule. A love story“ (2013) ja „Sa pead kedagi teenima “ (2016). Looming järgib elu enda narratiivset kaarti (noorus-abielu-lapsed- lahutus -keskiga-järgmine abielu- vanadus ). Sauteri kokkupuude omaeluloolisusega on kohati tugev, kohati nõrgem. Autobiograafilise materjali määr on suurenenud viimasel ajal. Nooreks klassikuks / kaasaja kirjaniku kesksemaks autoriks saab teosega „Luus“ (1997) – Eesti nüüdiskirjanduse ühe poeetilise keskme kehtestumine. Argise kujutamine ja püha madaldamine, fragmentaarsus, protogonisti sisekõne. Sellest teosest saab välja noppida Sauteri strateegiad ja praktikad. Reflektsioon eksistentsiaalsetel teemadel . Skeptilisus, pessimism, nihilism, ükskõiksus.
Romantiline müüt saab uue tähenduse, armastus asendub suhetega ; hirm individuaalsuse kadumise ees, et romantiline suhe võtab isiksusest midagi ära. Romaan “Ära jäta mind rahule”- räägib avameelselt minategelase kohanemisest eluga pärast abielulahutust. Lugu on kirjutatud elule tuginedes, aga pole dokumentaalne. Narratiivne kese on armastuskolmnurk. Pehmem, eksistentsialistlikum, humanistlikum ellusuhtumine.
“Sa pead kedagi teenima” vaatleb kahe inimese vahelisi pingeid kohati nukralt, kohati irooniliselt, aga alati keskendunult. Siin on koos stseenid ühe abielu allakäigust. Sauteri ühtaegu argine ja filosoofiline jutustamisviis võimaldab näha detailide taga seaduspärasid ja vastupidi. Mõtteline järg, tumemeelsem kaksik romaanile "Ära jäta mind rahule". Sauteri puhul esile tõstetud fragmentaarsust (mis ärgitab lugejat aktiivsusele). Madalas olustikus keriv joodikunarratiiv sellele omase spetsiifilise maailmaga (jookide manustamise tehnikad, füsioloogiline aspekt, impotentsus,unetus, kõhulahtisus, arutlused maksast jne); tsüklitest väljatuleku raskus jms. Loomingupsühholoogilised küsimused.
Nihilist FM. " Final Cut“ (2017)– uue põlvkonna naturalistlik eluproosa, erinevad hääled ühiskonna äärealadelt, marginaaliast, undergroundist. Piir tegeliku ja fiktsiooni vahel sageli ebaselge. Poliitiliselt ebakorrektne, keeleliselt toimetamata, sisuliselt elav, valus , painav. Naturalistliku realismi viimane faas transgressiivne kirjandus!
HAPKOMAH "Kuidas minust sai HAPKOMAH„ (2016) - Tallinna narkomaani omaelulugu, subkultuurne ja etnograafiline kirjeldus, toores ja toimetamata keel, mõjuv ja traagiline
8. Uus realism ja Tõnu Õnnepalu
Jõulisem realism – kirjanik ei kasuta oma kogemust reaalusest inspiratsioonina, vaid võtabki tüki reaalusest ja paneb oma teosesse (kassatšekk näiteks). Iga inimene elab tegelikkuses, kogeb midagi ja see saab raamatule inspiratsiooniks. Võtab ühe tegelase, paneb selleks mitu inimest kokku jne. Tänapäeval seda enam ei tehta .
Kui autor reisil ära käib, siis ta ei kirjuta seda enam ümber fiktsionaalsesse maailma, vaid võetakse reisikiri ja esitatakse reis, nii nagu teda kogeti. Eripära ongi see, et ei hakata seda enam töötlema.
90ndate lõpus annab Õnnepalumõista, et klassikaliste tegelaste väljamõeldud romaan on kirjanduse ajalukku jäänud nähtus, ka tema otsib uusi viise, kuidas luua kirjandust nii, et see oleks mõjukas, huvitav ja võimaldaks probleeme esile tõsta teravamalt, vahetumalt jne. See on viinud Õnnepalu klassikalisest fiktsioonist eemale. Sel sajandil autobiograafilise kallakuga proosa, päevikud, kirjad, isiklik essee jms. Puudutab pigem neid intiimsemaid asju ja räägib nendest asjadest, mis tema elu puudutab, mitte kõikide kolhoosnike elusid .
Läbimurdeteos „ Piiririik “ (1993) – tuntumaid raamatuid 90ndatel, tõlgitud paljudesse maailma keeltesse (25 keelde tõlgitud). Üleminekuaja eestlaste, Ida-Euroopa defektselt portreteeritud raamatromaan, mille põhikujund on piirikujundajad. Piiri mõistet, olemust ja tähendust mängitakse ja mõeldakse läbi erinevate nähtuste taustal. Tuleb välja, et tugevamad piirid on enda sees (psühholoogilised piirid).
Teemad Õnnepalu raamatutes: Lääne-ja Ida-Euroopa. Religioon, usk, lunastus , süü. Piiride probleem (riigipiirid, keha piirid, sugude piirid). Kodu ja kodutus. Loodus vs tsivilisatsioon, kultuurpessimism. Seisundite kirjeldamine, õnne ja masenduse dünaamika jms. Mälu teemad. Kirjutamine, hiljem järjest enam ka rõhutatud lugemine.
Anton Nigov „Harjutused“ (2002) – murrang loomingus. Pariisi-päevik sajandi algusest, tugev kultuuripessimistlik hoiak.
Emil Tode nime all „Raadio“ (2003) – traditsiooniline romaanivorm, dokumentaalkirjanduse mõjudega (kultuuriloo tutvustus, tuntud inimeste lood). Eesti emigrandid elu- ja armulugu . Minajutustaja mälestused kuulsast eesti lauljannast (Liz Franz). Sissejuhatus gay-kultuuri ka. „Kultuuriline ema“ teemaga tegelemine.
Õnnepalu on kõige olulisem ja kesksem kirjanik, kes omal moel esindab klassikalist kirjanikutüüpi. Kirjanik üldrahvalikus arusaamas on keegi, kes räägib lugusid, aga Õnnepalu ei räägi niivõrd lugusid, kui esitab mingisuguseid mõtteid läbi seisundite, olemise. Proovib maailma läbi iseenda subjektiivse pilgu kirjeldada.
Kasutab teksti vormistamisel päevikumudelit: „Flandria päevik“ (2008) – ajaraamat . Esseistlik seisundikirjandus, kus mõtistletakse erinevatel teemadel: nii Euroopa suurest poliitikast , võetakse sõna rahvuse küsimuses, samal ajal mõeldakse porganditele. Keskmeks jääb mõtlev, kirjutav ja tundev mina. Subjektiivne kirjandus mõtete väljendamine. Eelistab kultuurile loodust. Tugev kultuuripessimistlik hoiak moodsa kultuuri suhtes. Pole tegemist klassikalise ilukirjandusega, vaid elu endaga, meeleolu ja seisundite reflektsiooniga.
„ Paradiis “ (2009) – Hiiumaa reisikirjad – hiiumaalt saadetud kirjad. Adressaat pole täpselt määratav. Adressaadiks on lugeja. Kaunis vaade ilusale ja olulisele ajale Õnnepalu elus – armunud. Tugev religioosne tasand ja looduse poeetilised ja tundlikud kirjandused.
„ Mandala “ (2012) – sisuliselt on tegemist ühe kirjaniku looga, mille tõmbab käima loomingulises kriisis vaevlev kirjanik. Omaelulooline materjal, mitte nii silmatorkav, kuid kokkulangevusi Õnnepalu enda kogemustega ja eluga. Põhiline kujund on kassid, vaadatakse maailma kassi pilgu läbi ja kassi perspektiivi kaudu. Hiljem keskendub perspektiiv ka kassi omanikule – kirjanikule. Räägitakse ajaloost, kaasajast, kirjutamisest, kohast, kohavaimust, koha ja inimese suhetest. Paljudest üldinimlikest ja suurtest teemadest . Need teemad on asetatud nö mandala vormi.
„Valede kataloog. Inglise aed“ – esseistlik päevik. Seisundikirjelduslik narratiiv. Autoetnograafiline realism. Kirjeldatakse spetsiifilisi tegemisi, toimetusi, mida autoril tuleb ühe päeva jooksul sooritada ja teha. Majapidamistööd jne. Keskmes on tänapäeva kirjanduse tunnuslik suurõnnetuse ootuse motiiv . Sisu seisukohast proovitakse mõtestada seda, mida tänapäeval tähendab tõde ja vale. Tõde on tänapäeval muutunud tühjaks, illusioone, väljamõeldisi ja valesid tajume õigetena.
Raamatu teine pool jälgib seda, mida Õnnepalu teeb Inglismaal Londis ühe tuttava juures. Seda kõike saadab terane vaatlus kaasaja probleemide kohta. See on vaheühiskondlik probleemide mõtestamine. Loeb raamatut ja räägib ümber sellest, millest raamat räägib. See on ühek osaks tema jutustamise strateegias.
9. Transgressiivne kirjandus. Näiteid
Transgressiivne kirjandus – üleastuv, kordarikkuv. Trotsib rõhutatult ja seab kahtluse alla ühiskondlik-kultuurilisi tabusid. Kirjeldab, teemasid, mis ühiskonnas pole eriti soositud. Need teemad kõik eksisteerivad selles ühiskonnas või lääne kultuuris kõige laiemas plaanis, aga ühiskonnas eksisteerivad ka teatud kokkulepped, mille järgi neid teemasid kas ei käsitleta või käsitletakse teatud viisil. Just see üle astumine nendest samadest kokkulepetest on esimene seda žanri defineerivatest võtetest. Transgressiivsus kitsamalt , temaatiliselt võib eksisteerida ja kuju võtta selle kaudu, et rünnatakse või asetatakse kahtluse alla mingisugused kas riiklikud või korporatiivsed narratiivid või laiemas mõttes sümboolika (a la mängime riigilipu värvidega). Sõltuvusele viitamine (sõltuvusnarratiivid) on tänapäeval krestomaatiliseks saanud osa sellest valdkonnaks.
Reflektiivsus ja kommentaar: selgitab psühholoogilisi seisundeid ja neist tulenevaid valikuid; sisuliselt analüüsitakse subjekti maailmatunnetust, mille aluse moodustavad isiksuse lõhestumine, hirm, häbitunne, ängistus, vägivaldsed impulsid , fanatism jms.
Teemad: seotud kehaga, keha intiimsete funktsioonide, vigastustega, seksuaalaktiga, kehaeritistega, haigustega, vägivallaga, sõltuvusilmingute, laipadega. Psühholoogilised, eetilised ja sotsiaalsed nähtused (vaimuhaigused, moraalsed puudused (julmus, reetlikkus, äärmuslik egoism ja materialism jms), kuritegevus ).
Inetuse esteetika: ei käsitleta ilu vastandina, vaid autonoomse nähtusena. Ilu, st ideaalne vorm, kindel piir teose ja maailma vahel. Inetus, st ambivalentne , mingi liialdus (üleastumine). See hõlmab: deformatsioon, grotesk , koletislik, väärastus, asümmeetria, loomalik , ebaproportsionaalne, hübriidne, kõver. Ilu ja inetuse vaheline kattuvussuhe.
Näited: Peeter Sauteri “Kõhuvalu”, “Lauakõne”, Toomas Vindi posmodernese perioodi avateosed, Kaur Kenderi “Iseseisvuspäev”, “ Check out”, “Untitled 12”, Margit Lõhmuse tekstid “Vikerkaares”. Maarja Kangro “Klaaslaps” (transgressiivse autobiograafilsie kirjanduse suurtekst, traumatekst, kus kirjeldatakse kunstliku viljastamise protsessi ja lootefaasis väärarenguga lapse kõrvaldamist, abjektne kirjandus, mis lähtub kehalisuse juurde kuuluva vigase, vastiku ja võika kirjeldamisest; palju ka tehnilist meditsiinilist sõnavara, mida tõlgivad päriskeelde luuletajast ja intellektuaalist jutustaja sageli iroonilised või humoorikad kommentaarid; võibolla on surnult sündiv laps siin ka kriisiajastu metafooriks).
Omaelulooline kirjandus, nt Leonard Lapin “Siintallinn” (2014), Mihkel Raud “Musta pori näkku” (2008) ja geikirjandus: Caspar Trees “ Sergo ” (2004), Ivar Sild “Tantsiv linn (2007), Jan Beltrán “La mala vida ehk neetud elu” (2009), Marek Kahro “Päikeseta paradiis” (2012).
10. Sajandivahetuse sümbolistlik proosa ja maagiline realism ( M. Heinsaar, Paavo Matsin).
Teine klassikaline suundumus eesti kirjanduses, nii öelda tuglaslik liin . Tekstiloome lähtekoht on tugev kujutlusvõime, mille alusel luuakse kirjanduslik omamaailm. Fictio luuakse oma kehtestatud reeglite kaudu, nt aegruum, fantastiline realism, ebatavaline realism, nt reaalne ja fantastiline põimuvad. Võimatu muutub võimalikuks, õleloomulik loomulikuks, ebastabiilne reaalsus, fantasy , maagia, müütilisus. Teaduslik mäng fakti ja fiktsiooni piirialadel. Tugev sümboliloome ja allegooriad.
Mehis Heinsaar (1973) lühijutud “Vanameeste näppaja”, “Rändaja õnn” ja “Ebatavaline ja ähvardav loodus”; romaan “Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa”; luuletused “Sügaval elu hämaras“; jutud “Ülikond”; “Unistuste tappev kasvamine. Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid”.
Eeskujud ja inspiratsioon: Ladina- Ameerika maagiline realism; Bugakov “Meister ja Margarita”, sürrealism, Borgese fantastiline filosoofia- ja kirjanduskäsitlus, Harmsi eksistentsiaalne absurdihuumor, Gailit jms.
Tekstiloome põhivõtted: müütilised ja maagilised protsessid (maailma loomine, paralleelmaailmad, reaalse ja fantastilise ruumi ühtesulatamine, unenäolisus, arvude müstika, müütiline või kirjanduslik ruum, nt ajatoad, tuba kui maailma mudel). Evolutsioonilise ja bioloogilised protsessid: fantastilised moondumised, metamorfoosid, suurendamised, vähendamised, üleminekud jms. Teekonna ja rändamise troop , eksistentsi võrdkuju, tihti eskapistlik eesmärk, liigutakse Tartus, Lõuna- Eestis, Läti piiridel, Lääne- Eestis. Lühiromaanis “Härra Pauli kroonikad” oluline kolumbuse motiiv- iseendaas liikumine ja “seesmiste” maastike avastamine. Looduse manifestatsioonid keskkonna ja ideaalide tasandil, loodus on ilu ja enegia ressurss. Pigem küla ja väikelinna ruumikujund, kummaastav “külakirjnadus”, Tartu Supilinn, Karlova jms.
Heinsaare tegelane: ebatavaline, erandlik, eraklik tüüp, nt härra Paul. Ettemääratusest ja rutiinist eemaldumise ja lahti rebimise vajadus, teinekord võtab see põgenemise vormi; see on ka tegelase poliitline mõõde. Tähtis on seesmine dünaamika, mitte välismaailm, meditatsioon mitte action. Mingi retrolikkus ja nostalgia möödunud ajastute järele, vanad asjad, vana aja maneerid linnastumise ja ja industrialiseerimise eelsed keskkonnad ja ideaalid. Idealistlikkus, tihti kättesaamatu harmoonia ja ilu poole püüdlemine. Sageli obsessiivselt käituvad tüübid, kinnismõtete järgijad. Loomingu teises pooles tugevneb järjest enam romantiline troop, suure armastuse võimalikkus ja võimatus. Paralleelselt muutub ka inimesekäsitlus traagilisemaks, eksistentsi allegoorias sagedased õudused, vägivald, kannatus.
Paavo Matsin (1970) – kõigepealt kirjanduslikud eksperimendid, nt ribaraamatud, poeem “ Carolus Ernestus Baer ” (poeem piltidega, von Baer jutustab oma elust sürrealistlikus laadis, , anakronisme kasutades, omamoodi varjatud autobiograafia näide, alguses kõik justkui Baeri sees, lõpuks võimendub “Välispidiselt” suureks kujundiks), Friedrich Reinhold Kreutzmatsin „Must päike” (2017) – ajastuvaimuline kriisiraamat, lähtekohaks 19. saj Võru ja Kreutzwaldi toonekurg, hea miljööloome, ebaharilik ümberpööramine). „Sinine kaardivägi“ (2013) – tegevuskoht Riia, kus reaalne geograafia ja läti kultuur seguneb fantastilise väljamõeldud ajakujundi ja sündmustikuga. Magistraalne joon on üliõpilasorganisatsioon (traditsioon, järjepidevus, põlised kombed). Loovuse ja elurõõmu vastandus standardühiskonna esindajatega. „ Gogoli disko “ (2015) – spekulatiivses võtmes lugu tuleviku düstoopilises Viljandis elustuvast Gogoli vaimust; esoteerilise ja religioosse kirjanduse paroodia, kummalised venelastest tegelaskujud ja väga kaasahaarav ja vaimukas jutustamine (eriti üllatavad värsked võrdlused ja täpsed epiteedid) , samas jäi „maailma“ loomine kuidagi liiga minimalistlikuks.
11. Eestivene kirjandusest (Igor Kotjuh, Andrei Ivanov, P. I. Filimonov )
Kui 2000. aastate kirjanikel oli läänelik orientatsioon, siis eesti-vene kirjandus on erinev („Teise“) vaade eesti avalikule ruumile (A. Ivanov „Peotäis põrmu“): tuulelohe metafoor (J. Kaus ) ja rahvusülene kirjandus (E. Laanes). Identiteediprobleem (nt I. Kotjuhi või S. Grigorjeva luules, Ivanovi „ Tuhk “). Kirjanduslik pluralism : postmodernism, uussiirus jt. Suur emotsioon ja temperament, eepilisus. Filosoofiline eksistentsikirjeldus
Jelena Skulskaja – 90ndatel ja 00ndatel Vene kogukonnas ja Eesti-Vene kultuuri üheks eestkõnelejaks. „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda“ (2013) – postmodernistlik romaan. Lood, mis omavahel lõikuvad, kuid saavad alguse väikesest sündmusest. Tähtis sürrealistlikus, omamoodi huumor, iroonia, modernistliku või postmodernistlikku kirjandust iseloomustavad elemendid ja võtted. Huvitavamaid näiteid vanema põlvkonna eesti-vene kirjanike esindajatest.
Igor Kotjuh (1978) – kogu uuema Eesti-vene kirjanduse üks keskseid kujusid . Eesti-vene kirjanduse kui protsessi loojaid ja organisaatoreid, kes sellest teemast on palju kirjutanud ja aidanud erinevate projektide kaudu eesti-vene kirjandust pildil hoida. Põhiliselt kirjutanud luuletusi, kus on tähtis proosalik lähenemine. Ise tekitanud või loonud uue vormi nagu esseem – luuletuse ja essee vahepealne hübriidne žanr. Identiteedi ja keele küsimused.
Ühe eesti venelase lugu – mitme kultuuri elu piiri peal (piirikirjandus). Ühe ja teise kultuuri vahel eksisteerimisest. Tema näeb selles positiivset ja produktiivset võimalust
Andrei Ivanov ( 1971 ) – väga viljakas autor, üpris mahukad romaanid. Esimene tõlge ilmus 2010.a „Minu taani onuke . Tuhk“ – esimeses jutus juba tõstetakse tähtsale kohale identiteedi probleem/küsimus. Kasutatakse mõistet (man in between – vahepealsus). Non belonger – mittekuulaja. Need on märsksõnad, mis manifitseerivad vahepeal olekut ja mittekuulumist.
Skandinaavia triloogia „Batüsgaaf“ (2017) – kuulub Skandinaavia laiemasse saagasse. Tutvustab eelnevaid triloogia narratiivile eelnevaaid sündmusi). „Hanumani teekond Lollandile“ (2012) – esimene osa. Nüüdisaegne kelmiromaan. „Bizarre“ (2014) – tuuakse sisse armastusnarratiiv, kuid järjest enam hipikommuuni õhtustiku vahetab välja päris maailm. Ja „Kuutõbise pihtimus“ (2015) – viimane osa on väga tume ja masendava maailma kujutamine ja loomine. Pole midagi järgi jäänud kergusest ja huumorist, mis loo alguses domineeris. Suurepärane tervik. Mitu paatose tüüpe – humoorikast paatosest kuni traagilise kujutamise viisini.
„Peotäis põrmu“ – tänane vene kogukond .
P. I. Filimonov (1975) – „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“ (2011). Novellikogu „Nekroloogide kirjutamise oskus“ (2013). Tegemist on ennekõike romaanikirjanikuga.
„Thalassa! Thalassa! Romaan- imerohi “ (2013) - väga mahukas (500lk) romaan. Rullub lahti väga kummaline lugu, kus palju tegelasi, kes kõik puutuvad kokku kummalise sektiga või religioosse liikumisega. Tegemist on omamoodi armastusromaaniga. Romantiline narratiiv ühe osana raamatust. Postmodernistlikus romaanis tavapäraseid võtteid. Ei tegele identiteediküsimustega. See pole tema jaoks kõige kesksem asi. Filimonov konstrueerib oma tegelase kaudu psühholoogilise kirjanduse kujusid. Nendes raamatutes on sündmustik olulisel kohal, aga ometi veelgi tähtsam on tegelaste psühholoogiline loodimine, klassikaline tegelase karakteri loomine, tegelaste tagamõtete aimamine ja väljatoomine. Mängulisem, pole nii traagiline kui Ivanov. Ivanov on heasmõttes avara poliitiliste teemadega tegelev autor, aga Filimonov neid teemasid tõsiselt kogukonna poliitilise meelsusega ei tegele.
12. Naiskirjanduse eripära ja näited eesti nüüdisproosast (M. Kangro, Elo Vee, K. Kaldmaa jt)
Naiskirjutuse aluseks on naiste kogemus kehast ja seksuaalsusest, mis ei ole vahendatud meeste ega patriarhaadi kaudu. Naiselik “ kirjutus ” on voolav ja väldib igasugust kindlalt paika pandud vormi, kuju, ideed või mõistet. Naiskogemust väljendav ilukirjadus (naise „hääl“ kirjanduslikus tekstis, narratiiv, kujundid, stiil, detailid, emotsionaalsus). Feministlik kirjandus tematiseerib naise sotsiaalset ja soolist tõrjutust, naise stereotüüpide ja müütide ümbertöötlemine ja naissubjektsuse tugevnemist 90ndatel.
00ndate lõpu otsas suureneb naisprosaistide hulk. Väga eriline ja jõuline vaade on tihtipeale sooperspektiivi võimendades nende tekstides. Viimase 3-4a jooksul vallutanud algupärase krimikirjanduse valdkonna.
Elo Viiding – jõuline soostereotüüpide kriitika. Püha Maama (2008). Kestmine (2011) – geenid, võim, pealesurutud printsiip. Teised (2012) – hierarhiline mõiste, naiseks olemise erinevaid kujusid tähistav.
Kristiina Ehin – pärimuskultuuri ja tänapäeva koosmõtestamine. „Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine. Uudisjutud ja kirjad“ (2006) - lüürilises stiilis allegooriad, mida keskendab naise ja naiselikkuse temaatika ; muinasjutulaadsed mõistulood vahelduvad realistlikumate suhtepiltidega; kommentaari allegooriatele lisavad kunagised „kultuurikaja“ kirjad; naiselikkuse teema konkretiseerub tunde ja hinge rõhutamise kaudu; tähtis on ka maa ja linna vastuolu, mineviku ja nüüdisaja vaheline konflikt, müüdi ja meelelahutuse teemad – kõik see viib Ehini maailmamõistmises tähtsa traditsiooni-idee ja humanistliku inimesemõistmise radadele .
„Päevaseiskaja - Lõuna-Eesti muinasjutud / South -Estonian Fairy Tales“ (2009). „Viimane Monogaamlane. Luuletused ja jutud“ (2011).
Koos Kristi Jõestega „Kirjatud teekond“ (2012). „Paleontoloogi päevaraamat, sari "Aja lugu" (2013).
Maarja Kangro (1973) – irooniline, haritud, humoorikas stereotüüpide ümberpööraja, “ Ahvid ja solidaarsus”, “Dantelik auk”, “Hüppa tulle” (intellektuaali lood, kus koomiline külg alati tuntav mejeliku stereotüübi ümbermängimine, naise pilk vaatab ihaldavalt ja objektistavalt meest), “Klaaslaps” (“ mehelik keel”- tunde asemelanalüütiline või teaduslik diskursus , iroonia, ja eneseiroonia , auto-kujund, “objektistav pilk”, agressiooni metafoorid, identiteedi liikuvus, iseotsustav hoiak, kehalise diskursi erinevad tasandid (poliitlis - ajalooline, seksuaalne, meditsiiniline ).
Kätlin Kaldmaa (1970) – põhjamaine tugev naiselikkus , “Lugu Keegi Eikellegitütre isast”, “Islandil ei ole liblikaid” (boreaalne maagiline realism, isalndi suguvõsa lugu läbi naisliini, võitlus algelementidega, fragmentaarne, erinevad jutustaja hääled, müüdid, lugude jutustamine), “Väike terav nuga ” (naisvaatepunkt, mis keskendub eri juttudes küll lapsele, noorele , asmastajale, rasedale, tähtis on kehataju , naise vaade seksile, kõigest lõikab läbi “väike terav nuga”- mingi traagiline sündmus, kannatus, trauma, sotsiaalne ebaõilgus, muinasjutuesteetika ja lüürilisus, ei lase tagaplaail olevat sotsiaalset jõhkrust esile), “Kaks armastuslugu ”.
Mudlumi debüütromaan „Tõsine inimene“ (2014) – võib lugeda jutukogu, aga ka fragmentaarse romaanina, naiskirjanduse seisukohalt huvitav ajakäsitlus (mineviku ja oleviku lahutamatus – enneoleviku mõiste, mis on mäletamise protsessi iseloomustav ajavorm või suhe minevikku) ja suhe kirjutamisse ja mäletamisse (katkendlik, juhuslik), argipäeva registreerimise tehnika, kohati nõukaaegse olme detailideni minev kirjeldamine, loetelude ja nimekirjade suur osakaal: moodne eluloopõhine katkendlik kirjutus (vrd Õnnepalu), nostalgiaga maitsestatud realism;.
Ilus Elviira. Burleskne jutustus (2015) - halekirjanduse ehk jenowewa-lugude irooniline ülekirjutamine; naiskirjutuse üks võimalusi, mis pole feministlik või stereotüüpe lõhkuv, vaid pealkirjas olevast „ilusa naise“ määratlusest lähtuv: kuidas ta mõtestab iseseisevust, ja sõltumatust jms. Jälle fragmentaarne lugu. Domineerib episoodilisus ning katkendlikkus.
Linnu silmad (2016).
13. Millised on kaasaegse eesti näitekirjanduse peamised tendentsid ja autorid?
Tekste ja autoreid võrreldes 90ndatega rohkem. Tekstide kirjanduslik staatus muutub problemaatilisemaks/postdramaatilise teatri pealetung – kirjanduskeskne situatsioon on teatrikesksega asendunud. 00ndate teisest poolest suureneb autoriteatri fenomen (Urmas Lennuk, Andres Noormets , Ivar Põllu, Eero Epner jt). Grupitööd on senisest rohkem ( NO99 teatri fenomen). Teledramaturgiat on senisest rohkem – telekanalite tellimus suureneb, igasugused sarjad ja iseseisvad näitemängud. Ridamisi sündmusi, mis rõhutavad vajadust draamatekstide kirjutajaid:
Tendentse näitekirjandusest: „ Ristumine peateega“ (1998) sajandivahetusel, Jaan Tätte jt – Tätte fenomen (1999-2005). Tema esimene näidend saab populaarseks, tehakse film, lavastatakse jne. Tätte kui draamakirjanduse uus lunastaja . 2005.a „Meeletu“ ( filmiversioon 2006).
Kultuuriloolise näitekirjanduse laine (Mart Kivastik tegi esimesed avalöögid, paralleelselt Kivirähuga. Alguses kirjutas peaasjalikult proosat, kuid 1990ndate lõpus esimesed draamad. „Peeter ja Eerik“ lavastati 1997.a. „Külmetava kunstniku portree“ (2004) – algas Kivastiku fenomen. Tegi omakorda sissejuhatuse näidendite sarjale, mis on koondatud 2006 Külmetava kunstniku portreed raamatusse. Kivastik töötles nende näidenditega välja lahenduse, mis sai 00ndatel väga tüüpiliseks – nihutas paigast reaalsed ajaloolised kujud ja sündmused ega jälgi ajaloolist tõepära, jutustas tõsistest asjadest lõbusal viisil. Tugev dialoogi kirjutaja.
„Käsu Hansu ajaootund“ (2009) – jutustatakse Eesti ajaloo narratiivi läbi hoogsal ja komöödilisel moel.
Mängud dokumentaalsusega (Urmas Vadi – produktiivsemaid kirjanikke. Säilitanud teatri ja kirjanduse positsiooni korraga. „Georg“ (2005) – lugu Georg Otsast. Pöörane ajalootöötlus. „Ballettmeister“ (2009). Isikulooline triloogia: „Peeter Volkonski viimane suudlus “ (2010), „Rein Pokk otsib naist!“ (2011), „Rudolf Allaberdi Testament“ (2012), „Kus sa oled, Juhan Liiv?“ (2014).
Võrukeelse näitekirjanduse laine (eriti sajandi esimesel kümnendil, Kauksi Ülle jt) – Kõiv tegi avalöögi, Kauksi Ülle kirjutas mõne näidendi 90ndatel, uuel sajandil tekste rohkem. Kauksi Ülle fenomen võru ja seto keelses kirjanduses, mis algas näidendiga „ Taarka “ (2004), filmiversioon 2008. 2006 (2011) „ Peko “ koos Olavi Ruitlasega (+ Siret Paju ja Ain Mäeots)). „Obinitsa“ 2015 (+ Ain Mäeots). Näidendite raamat „Kuus tükkü“ (2006). Raske lugeda tema näidendeid, sest need on poolenisti laulumänguks kirjutatud, puudub tekstiline iseseisvus . Seto teemadega seotud taustad.
Poliitilise teatriteksti tähtsustamine (eriti uuemal ajal, NO99 jt).
Andrus Kivirähk (1970) – teerajaja uues näitekirjanduses. Väga tootlik, lõbustab ja kirjutab komöödiat, kuid on ka traagilise-koomilise alge sidumine. Haakub kultuuriloolise lainega.
„Eesti matus“ (2002) – omaette fenomen. Ühe suguvõsa, ühe kodutalu lugu. Matused on need, kus suguvõsa kokku saab ja see loob teatava järjepidevuse. „Aabitsa kukk“ (2004), „ Voldemar “ 2007 – Panso lugu. „Kevadine Luts“ (2011) – tekstitöötlused, kus tungivad sisse ajaloolised-kultuuriloolised tegelased. Kivirähul on pidevalt Oskar Lutsuga midagi pistmist. „ Vaimude tund Koidula tänavas“ (2017) – see on Undi ümberkirjutus. „ Vombat “ (2011) – kogumik. Ridamisi tekste. Võetakse alustekst , lähtekoht, ajaloolised sündmused v tegelased, neid töödeldakse, neis on postmodernset kergust.
Jaan Undusk (1958) – näidendid on mõnuga loetavad. „Goodbye, Vienna ( Gertrud )“ (1999).
„Quevedo“ (2003) – pöörane lugu. Poliitiline figuur Hispaania ajaloos. „ Boulgakoff “ (2008) – M. Bulgakovi lugu.
Sarnaselt Vadile, Kivastikule ja Kivirähule on kultuuriloolised tegelased, hoogsa koomikaga lahendatud näidendid ja traagilise ja koomilise poole ühendamine ka neil kolmel: Aapo Ilves (Räpina näitemängude sari), Jan Rahman ja Olavi Ruitlane .
Veel: Peeter Sauter, Tiit Aleksejev, Indrek Hargla, Meelis Friedenthal (mononäidend „ Parrot “), Tiina Laanem , Loone Ots, Piret Jaks, Siret Campbell (Paju) (tähelepanuväärne. Ulmenäidendid). Siis oli paus ja peale seda tulid: Martin Algus (klassikalisi näidendivorme kasutanud), nagu ka Urmas Lennuk. Toomas Suuman, Uku Uusberg , Jim Ashilevi, Mart Aas, Andres Noormets, Kadri Noormets (kadrinoormets) (lavastus „Go neo und romantix“ – eksperimentaalnäidend), Siim Nurklik.
Dokumentaalsus ja draamakirjandus : Merle Karusoo „HIV“ (2002), Tõnu Õnnepalu „ Vennas “ (2014), Mari-Liis Lill koos Paavo Piigiga „ Varesele valu, harakale haigus..“ (2014) ja koos Maria Lee Liivakuga „Väljast väiksem kui seest“ (2017).
Postdramaatiline teater ja teatritekst : Ivar Põllu „Endspiel“ (2008) – Kõivu ja Vahingu romaaniga seotud. Salongiteemad. „Ird. K“ (2010) – Kaarel Irdist, Vanemuise teatriuuenduse peegeldamine. Leidis uue rütmi ja lahenduse kahe viimase lavastusega: „Praktiline eesti ajalugu“ (2017) ja „BB ilmub öösel“ (2017) – taustal Undi viimane romaan „Brecht ilmu öösel“. Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo (Eero Epner jt) „The Rise and Fall of Estonia“ (2011). Eero Epneri, Tarmo Jüristo ja Aare Pilve ooperlikus võtmes „ Savisaar “ (2015).
14. Mille poolest erinevad 21. sajandi eesti luule põhijooned 1990. aastate luulest ?
Kivisildniku skandaal (1996) – toimus kirjandusmuutuste uute kehtestamise aeg ( internet ). Hüpertekstuaalne versioon Aare Pilve luulekogu „Üle“ ning Hasso Krulli „ Trepp “ – hakati uut moodi tekste kirjutama tänu internetile. Tehti luuleteos, mida ei saa raamatukujul esitada. Tehnika muudab kirjanduse olukorda ja selle levikut.
Alates 1990. aastate keskpaigast ja/või 21. sajandi algusest.
Varasema murrangu juhtautorid ( Krull , Kivisildnik jt) saavutasid järk-järgult hea positsiooni. Murrang 90ndate alguses oli järsem, kui varasemad ja hilisemad muutused. Tekkisid vastuolud ja pinged. Uusi luuletajaid tuli juurde 00ndate alguses murrangujärgsetes meeleoludes – peegeldatakse eelkäijad, mõned on inspireeritud eelkäijatest. Eesti-vene luule muutub arvestatavaks nähtuseks ja võru luule saab laiema kandepinna. Varem vabavärsi suurem levik (muutuse algus on 90ndate aastates).
Üldine ettekujutus luulest on nüüdseks muutunud. Varem keelekeskne (post)modernismi esiletõus ja uusromantika taandumine, kuid mitte kadumine. Nüüd: seniste tendentside jätkumine, kuid postmodernistliku mängulisuse vähenemine (mängu luules on, kuid see ei ole totaalne ja kõikevalitsev mäng, nagu 90ndatel). Sünstees, traditsiooniliste väärtuste osaline tagasitulek – 1990ndatel lükati Alverid ja Underid kõrvale, nüüd selgub , et alverliku ja underliku traditsiooniga on võimalik praegust luulet siduda. Estetiseeriv traditsioon ei kao ( Kareva , Hirv jt) – elab vana hea uusromantilises vaimus edasi. „Karmi“ sotsiaalsuse ja poliitilisuse laine 00ndatel ja hiljemgi. Uussiirus? – uue, lihtsa, siira autori hääle tagasitulek kirjandusse. Päevikulisust rohkem kui 20.saj lõpul – luulepäevikud, nt Kristiina Ehini „ Kaitseala “, Õnnepalu luuletab päevikuvormis aastaringselt jne. Luule suuliste vormide suurem levik (häälutused, luuleprõmmud, laulvad kirjanikud jne). Avangardsuse uus tõus viimase kümnekonna aasta jooksul (kummalised autorid luules ja proosas ). Silma paistavad mõned mahukamad terviklikud värssteosed – lüroeepiline tendents tugevneb. Poeetiliste ruumikäsitluse suurejoonelisemad arendused käesoleval aastakümnel.
15. Kes vanematest kirjanikest on olulised praegu ja miks?
Klassikalisemaid võimalusi (pärimuse hingus – laulu mõnu – ilu ja armastus – modernne klassikalisus - ..). Mari Vallisoo (oluline taustautor praegusele luulekirjandusele. „Viimane vihm “, luuletuste koondraamat „Mälestusi maailmast“).
Ly Seppel (Kristiina Ehin on tema tütar. Valikkogu „Kunas kodu saab valmis?“ (2014). Peep Ilmet alustas 1960ndate lõpul undergroundkirjanduses alternatiivse hoiakuga. Olulisi mõjutusi Alliksaarelt. Valikkogu „Sõõlatud luule“ (2013). Hando Runnel tugev laulutaustaga (erinevaid laule tema tekstidele). „Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi “ ( 2018 ). Leelo Tungal („Täisminevik“ (2007). „Seltsimees laps“, mis sai just filmiks. Dokumentaalse taustaga proosakirjandus . Otseselt laulusõnu ja muusikalitõlkeid kirjutanud). Priidu Baier (laululine alge tema loomingus). Vana, suure ilusa luulega seostuvad: Kalle Käsper (klassikalise lihvitud vormiga . Huvitav segu ilusast andunud hoiakust , armastusluule , kuid samas ka inimlikke alatoone). Indrek Hirv („Hingekiri“ (2013). 90ndatel oli kõige järjekindlam vormimotiveerija, rangest vormist kinnipidaja luules). Tõnu Õnnepalu alguses loodussõbralik luuletaja. 1980-90ndate vahetusel hakkas silma midagi enamat . Hirv ja Õnnepalu – estetiseeriv joon. Olulisem kirjanduslooliselt mõlemad lähtuvad 19.saj lõpu ja 20.saj alguse sümbolistlikust traditsioonist. Doris Kareva, Rein Raud, Mats Traat, Eeva Park, Andres Ehin, Ene Mihkelson (Mihkelsoni poeetika on allegooriline varemete -poeetika, öeldu pinna all tungleb ajalugu, mille surve ja jõud muudab teksti ruumiliseks), Jaan Kaplinski , Paul-Eerik Rummo, Toomas Raudam, Jüri Talvet , Reet Sool, Katrin Väli (Katrin Hallas), Karl Martin Sinijärv, Jaan Malin, (:) kivisildnik, Hasso Krull (Kaasaegset Eesti luulet määraval viisil mõjutanud. Jätkanud kaasaegse luule mõeldavas keskpunktis . Paljusid nooremaid autoreid mõjutanud. Krulli luule: lihtne, kordused, tsiteerimine. Vastab ettekujutusele luulest tänapäeval. Vabavärsiline luule, kujundlik kokkuvõte, maailma peegeldus).
16. Millised on eksperimenteeriva keeleluule olulisemad tunnuseid ja autorid?
Krull hakkas jõulisemalt kui mõni muu rääkima 00ndate lõpul keeleluulest. Juhib tähelepanu, et sellel on kitsam ja laiem tähendus. Keeleluulel läheb ümberjutustamisel midagi kaduma. Krull ütleb,et Kruusa on keeleluuletaja, kelle puhul seos traditsiooniga on tuntav ja paljudel juhtudel on võimalik rääkida sellest, mis teemal ta kirjutab.
Kõlamängudele rajanev luule tuleb kahte liini pidi ja jookseb kokku. Üks liin on see, mis Eesti luules läheb lahti Alliksaarega – keelekarneval. Teine on see, mida Rooste on kõige rohkem esindanud, mis lähtub osaliselt piltluulest. Või laiemalt sotsiaalse tagapõhja inglise suulise luule traditsioonist.
Autorid keeleluules: Intelektuaalne teadlikus. Luule läheb lahti keele peegeldustest. Kruusal torkab silma lausumise mõnu. Pilvel mõtleb millegi üle ja siis mõte ja lausumine hakkavad koos tööle. Kangur paistab silma tihendatusena. See märgib kujundikesksust. Kui luuletused ära mõõta, siis Kangur kirjutab nendest kolmest kõige lühemaid luuletusi. Ühe põlvkonna autorid.
Hasso Krull alustas stiilimängudega. Luule järk-järgult muutub. Alguses muutub iga kogu ja väljaandega. 90ndate keskpaigaks suure eksperimentaatori ja teooretiku kuulsus. Eksperimentaalne pööre luules, mis on teooriaga toestatud.
Sissejuhatus uude aega (kaks sissejuhatust): varasem „Trepp“ (1996) ja „Meeter ja Demeeter“ (2004). „Trepp“ on oluline, kuid Krull selles uut suuna ei leia, see on pigem tema jaoks huvitav vahemäng ning luuleloomiselt oluline. Pöördepunkt on lüroeepiline teos „Meetri ja demeetriga“ - selles algatatud on jätkunud. Raamat „Kui kivid olid veel pehmed “ järgmine lüroeepiline teos, eepose moodi teos, poeem. „Meetri ja demeeter“ mõjub ootamatult, seda pööret ei osatud ette ennustada, kõlab ebaloogiliselt, et kaasaegne luuletaja otsustab kirjutada eepose. Toimub vaate muutus – varem tundus, et Krull vaatab tulevikku, tegemist on kirjanduse avangardiga, kogu aeg samm ees ja tungib tuleviku suunas, siis see tuleku suunatud pilk pöördub minevikku.
„Veel ju vist “ (2012)– Krull peidab kuhugi veel mingi nipi. võttis 3 väikest sõna, mis iseseisvalt ei tähenda midagi, keelega mängimine.
Krulli luule: nii lihtne, kordused, tsiteerimine. Vastab ettekujutusele luulest tänapäeval. Vabavärsiline luule, kujundlik kokkuvõte, maailma peegeldus.
Kalju Kruusa ( Jaanus Valk, 1973) tegutseb ka tõlkijana. Esimene kogu „Meeleolu“ (1999). „灵血茶(ing• veri •tee)“ (2013) – seost õpingutega (hiina, korea ja jaapani luule). Põhiliselt 20.saj luule. Mängib hingega kahel plaanil . Ingveritee on ka Kruusa juures tähtis (tee joomise luuletused). Viimane uudiskogu „Äädikkärbsed“ (2015).
Muutumise iseloomustus: Noor Kruusa on midagi sellist, nagu luuletus „Vyrsena/Vysuna“ (pärit „Meeleolust“) – Imelik ortograafia . Õ asemel kasutab y (tema firmamärk). Tekitab ortograafilisel pinnal häire, ei saa normaalselt lugeda. Segased viited. Jutumärgid tähendavad, et tsiteerib midagi. Intertekstuaalne võrgustik. Eneseküllane ja tühi maailm. Alguses oli esteetiline tendents alguses, kuid hiljem see taandus.
90ndate lõpus ja 00ndate alguses hakkasid Aare Pilv ja Kalju Kruusa üksteist peegeldama. Luuletus „Ümber-panu“. Pilve puhul oli ka loodus oluline, teisalt segasevõitu ja keeruline tekstimäng. Võõra ja oma sõna kokkupanemine. Kruusal on oluline kontakt lugejaga, et tekst jõuaks lugejale pärale. Pole kirjavahemärke ega suuri algustähte. Ignoreerib klusiili õigekirjutust. Ebaregulaarselt lisab teksti häireid, millele pole loogilist põhjendust, kuid need annavad signaali, et midagi on teistmoodi või iseäralikku. Tähenduste konflikt luuletuse pealkirjas „Viies tagavararatas“ – viies ratas on üleliigne, tagavararatas on midagi, mida on hästi vaja.
Aare Pilve eristab Kruusast ja Krullist eristab: 1. Selgemalt filosoofilisema hoiakuga (mõtlemine luule vormis). 2. Tavalisem ignoreerida žanripiire luulekogudes . Vahel on võimatu öelda, kas see on luule, proosa vms. „Üle“ (1996) – esimene kogu. Viimane kogu „Kui vihma sajab“ (2017) – iseendale kirjutatud. Mõjub rohkem luulena, kui varasemad. Pole võitluslik poliitiline luule, vaid mõtlemine poliitiliste teemade üle.
Mart Kangur tuli kirjandusse hiljem. „Liivini lahti“ (2017)– eestikeelse sõna läbi proovimine ja katsetamine. Ilmunud kokku 3 luuleraamatut. Luuletus kogust „Kuldne põli“: Alguse relativiseerimine või selle suhtelisuse välja toomine. Algus võib olla ka igal pool mujal. Sõnaline lausumine on mingil moel tinglik – kust me alustamine: mis sõna või märkidega. Viitamine Kafkale jne.
Valdur Mikita „Äparduse rõõm“ (2000) ja „Rännak impampuule riiki“ (2001) – tegemist väga eksperimentaalse ja kummalise autoriga. Imelikud vormid, mille puhul on raske öelda, mis žanrid need on. Taust: õppis Tartu ülikooli semiootikat. Semiootiliste mudelite rakendamine oli teksti käivitav jõud alguse loomingus.
Järgmised kaks on suuremad organiseerijad: Kiwa (kiwanoid; Jaanus Kivaste) tuli kunstisuunalt. Kiwa projektide puhul on raske öelda, kas see on kunst , kirjandus või veel miski muu. Tal on mitmeid mänge, mis on seotud masina kujutelmaga – kuidas sõna ja masin kokku käivad. Arvuti on hakanud tema asemel luuletama. „Lastehaiglast põgenenud mänguasjad“ (2002) – kõige rohkem luulekogu moodi raamat. Tema luule: maailm on keel, mis kõneleb kogu aeg, aga samas on küsimus, kus on subjekt, kes seda kõnet konkreetselt edastab.
Ja Erkki Luuk absurdse teksti autor. Pikemad tsüklid, mille terviku sees hakkab tekst tööle.
„Valitud luuletused“ (2006) – luulekasseti moodi. Kutsus kokku rühmituse „eksp“, mis viitab eksperimentaalsusele. Luuki korraldatud raamatuesitlus Annelinnas ühes trepikojas, hiljem tuli välja, et seda raamatut pole olemas. Esitati ei midagi.
Kummalised näited veel nendest, kes teevad sooloprojekte: Grix (Grigori Lotman ) „Lullag“ (2010) –Imelik pealkiri, mis tähendab, et aeg-ajalt kasutab oma keelt (tema väite kohaselt Tartu keel). Üles noppinud Lõuna-Eesti vormitunnuseid ja ise kokku pannud mingi Lõuna-Eesti keele.
Marko Kompus – sürrealistlik luuletaja. Raskem leida konksu, mille abil tema tekstile ligi pääseda. „Rotikuningaõppus“ (2017).
Kaupo Meiel – väikesed teravad luuletused. „Lühistu koosolek“ (2017).
Jüri Kolk - „Kuu ja kirves “ (2017) – pealkiri on viide Mart Raua romaanile „Kirves ja kuu“, keerates sõnad tagurpidi . Haagib end võõraste tekstide külge, nt kasutab mingeid paroodilisi nõkse.
Indrek Koff - „Eestluse elujõust“ (2010) – mängib tsitaatide , fraselogismidel jne. Võõrast sõnast kokku pandud.
Asko Künnap - „Ja sisalikud vastasid ( kolmes kirjas)“ (2003) – paneb pildi ja sõna kokku.
Markeerib väga otseselt keeleluule kontsentrit.
Maarja Kangro – Kangro raamatutes on fraasi tasand selge, võib tekkida ka mõistatushetkeid. Sageli elliptilisus – midagi jäetakse ütlemata. Lugeja peab mõistatama, kuidas neid aukusid täita. Mängulisus, irooniline, terav, lõikav; kontrastidele rajanev luule (maailma erinevad küljed ja asjad võivad kokku saada).
17. Millised on sotsiaalse kallakuga luule olulisemad tunnused ja autorid?
Uutmoodi sotsiaalsus ja kontseptuaalsus (nooremas eesti luules). Sotsiaalsus ei pea tingimata tähendama realistliku ilmega lihtsust ( Vilu , Silvia Urgas „Siht/koht“ (2015), Turk, Ahi jmt) – 00ndatel sotsiaalsus tugevneb, esialgu grupifenomen, aga uuemal ajal on pilt kirjumaks läinud. „Karmi“ sotsiaalsuse ja poliitilisuse laine on nullindatel ja hiljemgi. Need, kes luulesse tulevad 00ndate alguses ja kümnendate alguses, on sotsiaalse seisukohavõtus. Näiteks, kuidas on elu ilma haigekassa kaardita jne – sellised asjad tulevad luulesse.
Suuremate kompositsioonide väljaarendamine (Vilu, Turk, aga ka Kasemaa „Olla luuletaja“ jmt – vrd varasemate tähelepanekutega klassikalisusest ja keeleluulest). Sotsiaalsete hoiakute esitamise üheks võimaluseks kujuneb nn slämmiluule
Tõnis Vilu – taotleb mingil määral suuremat tervikut . „Oh seda päikest“ (2013)– tavalise luulekogu moodi rohkem kui järgmised. Kahte järgmist on Krull vaadelnud kui teatavat ulmeluulet (Vilu loob ulmelise või tüstoopilise maailma): „Ilma“ (2014) ja „Igavene kevad“ (2015).
Sotsiaalsema nurga alt vaadates paistavad silma 3 järgmist:
Helena Läks – tõusis esile Värske Rõhu kaudu. Vaimukas tsükkel „Marginaalsest luuletajast“, Billeneeve (Pille Neeve) - alustanud kunstnikuna. Kirjutas sinna juurde luule. Isiklik lüürika, terav toon (see pole maksimumi peale keeratud ning meeletut provokatsiooni pole).
Siim Sinamäe – kirjutab klassikalist vormi, vabavärssi, ropendab, vahel lüüriline vorm – otsingud.
Sotsiaalne luule on seotud ka naisluuletajatega. Triin Soometsal ja Elo Viidingul. Feminism annab tõsise joone, mis kohtub teiste joontega. Soometsal ja Viidingul on algusest peale feministlik taust teravalt näha, ka seksuaalsuse ja kehalise enesetunnetuse teema. Soomets on varases loomingus isiklik mälusügavus ja tunnetuste maailm. Viidingu puhul paistab rohkem silma sotsiaalne seisukoha võtt. Mõlemal on mõlemad pooled olemas. Uuemal muutused, mis neid rõhuasetusi hägusemaks muudavad. Soometsa muutumine sel kümnendil on tulnud teemakohast asja: keelemängu, kõladega mängu.
Autoreid, kelle põhitaotluseks on peegeldada ümbritsevat maailma. Selle peegeldusega koos käib sotsiaalkriitiline vaatepunkt. Selle sajandi alguses, fs’i luulekogu (2004) tollal algatas laine. Jürgen Rooste ja fs on kaks juhtautorit, kellel on sotsiaalne vaatenurk. Kujundasid 00ndatel välja kaks paralleelselt sotsiaalse kallakuga luulelaadi. Seejärel tuli naisautorite laine (Andra Teede ja teised nooremad ). Selle laine käigus miskit muutub. Võib ette arvata, et feministlik vaatepunkt, mis Viidingu, Kaldma ja Soometsa puhul paistab ka nende puhul silmas.
Kelly Turk – „ Rakenduslik teoloog“ (2017)– Kontseptuaalse kirjutamise taotlus . Sotsiaalsed teemad, naiseks olemise teemad.
Maarja Pärtna – „ Saamises “ (2015) – toimub loomingus muutus. Inimeste portreteerimised ja sotsiaalsed teemad inimestega seotult tulevad esile. Eelnevalt ei osatud sotsiaalsuse teemat ette näha. Esimeste teostes olid looduse teemad ja looduse taustal mõtlemine.
Andrus Kasemaa – Liivi temaatika ja maastike, kuhu üles ehitanud kirjandusliku omailma.
„Poeedirahu“ (2008). Luuletab vedelemisest. Palju armastusluulet, mis on homoseksuaalse taustaga. Püsiteema on sõda või laiemalt vägivald, ka vaesus.
18. Kuidas avaldub kontseptuaalne suhe luuletamisse?
Mõnel luuletajal on kirjutamisel kohe algusest peale eelnevalt olemas selgem kontseptsioon ja tihti kujunevad selle mõjul siis ka suuremad kompositsioonid. Näiteks paljudel Krulli raamatutel on eelnevalt olemas olnud kontseptsioon, nii on sündinud tema eeposed , aga mõni muugi raamat ("Veel ju vist" jmt). Valdur Mikita on väga kontseptuaalne oma luuleraamatutes, aga samamoodi võib siis öelda, et näiteks Afanasjevi "Tünsamäe tigu " või Tõnis Vilu "Ilma" või " Kink psühholoogile" või Kätlin Kaldmaa "Armastuse tähestik" või Hanneleele Kaldmaa "Oliver" poleks ilma eelneva kontseptsioonita saanud sündida.
19. Mis on säilinud 20. sajandi klassikalisest esteetikast praeguses eesti luules ja mil moel?
Klassikalisus kohtub keeleluulega (nooremas eesti luules). See on sujuv üleminek ühelt teemalt teisele. Paljudel autoritel on klassikaline dominant , kuid samas keelelist tegevust reflekteeriv teadlik autoripositsioon (Pihelgas, Pärtna jmt) – Pihelgas ja Pärtna on väljapeetud ja traditsioonilised autorid, kelle teadlikus keelelisest tegevusest on kõrgendatud või teravdatud. Klassikaline dominant, kuid samas keelelise tegevuse reflekteerimine.
Lisandub ka keeleluule radikaalsemaid näiteid, mis samas seostuvad varasema kirjandusega. Haljak kirjutab imelikumat luulet, kui mõni teine, kuid samas on selge, et ta on uurinud prantsuse sümboliste, tekadente ja liikunud sealt edasi sürrealistide juurde ning tekib kirjanduslooline taust.
Seosed mütoloogilise maailmapildiga (just noored autorid: Pihelgas, Pärtna, Mändla, Hanneleele Kaldmaa „Oliver“ jmt).
Suuremate kompositsioonide väljaarendamine (Pihelgas, Vilu, Turk, Hanneleele Kaldmaa jmt, ka mõni vanem autor, nt Krull kirjutas eepose, andes julguse ka teistele teha terviklik raamat.
Uuslihtsusena kirjeldatud luule võib olla keerulisem kui ta pealtnäha paistab (Kasemaa jmt).
Natuke varem alustanud Pihelgas ja Pärtna on iseloomulikud klassikalistes traditsioonides ( esteetilised taotlused, eetilised sõnumid jne). Nende loomingu puhul on julgem järeldusi teha.
Klassikalistes traditsioonides on ka erivõimalusi: klassikalised võimalused ja teised traditsiooniga küll seotud, kuid on eriilmelised .
Kui keegi kehastab kaasaegset eesti luulet publiku jaoks, siis nende väheste kehastajate seas on Kristiina Ehin. Seda kehastavat rolli on ka Kareval ja Jürgen Roostel. Luuletajaid, keda laialt tuntakse, pole väga palju. Kristiina Ehini luule on mõlemat nii isalt Andres Ehinilt kui ka emalt Ly Seppelilt: tugev traditsiooniline põhi, kuid ka see, et keelega saab teha igasuguseid vigureid. Üks laad, mis alguses silma paistis ning tundus olevat oluline: mäng kahe keele vahel (eesti ja vene), selge rütm, riimidega mäng, klassikalise vormi kultiveerimine hästi käes, tuleb hoogsalt, elegantselt ja lõbusalt välja. Mänguline laad varases luules. Edasi hakkasid lüürilised võimalused 00ndatel domineerima, nagu ka vabavärss.
20. Kuidas seostuvad uuemas eesti kirjanduses luule ja laul?
Tänapäeval on luule suuliste vormidel suurem levik (häälutused, luuleprõmmud, laulvad kirjanikud jne).
fs (François Serpent ; Indrek Mesikepp; s. 1971) – luuletamine oleks üks ja laulutekstide asi teine. Haakumispunktid pole ikkagi nii selgelt ja lihtsalt välja toodud. See vahe muutub suuremaks , kui ilmub „2004“ – Pilt muutub humanistlikumaks. Viimane kogu „Tätoveerimata inimene“ (2017) – püüdnud hakata ühildama luulet ja muusikat. Selle kõrval on hakanud ise muusikat tegema. Selle raamatuga käis kaasas ka eraldi singel „Koledad riided“ (retsiteerimine, mitte laulmine. Nagu The Sisters of Mercy).
Jürgen Rooste „Ilusaks inimeseks“ (2005) – selle juures muusikaline pool tähtis. Ka muusikalised taustad olemas: bluusilaulu taust. Armastanud ise oma tekste esitada muusikalises vormis, bluusilikud kõlad hakkavad esmajoones kõrva.
Ka Lauri Sommer on oma tekstidele muusika teinud. Heliplaadid, kus teinud alternatiiv folki Kago nime all: 2012 Ibipaio – laul „Vari“ üks tuntumaid.
Kristiina Ehin on kirjutatud laulutekste erinevatele esinejatele. Sihipäraselt kirjutab Naised Köögis ansamblile ja mängib ise kaasa. Seal on olemas päevakajaline osa, mis haakub ka tegevusega, mida ta linnakirjaniku positsioonis (2017. Aastal) arendama hakkas. Aktiivselt seda positsiooni kasutanud esinemiseks ja võitluste pidamiseks.
Lisaks veel: Wimberg (Jaak Urmet ), Jaan Pehk, Chalice ( Jarek Kasar), Beebilõust (Andrus Elbing), Vladislav Koržets (2016 Laulud või nii), Ilmar Trull ja Indrek Rüütle.
Suuline kultuur: Kauksi Üllel on üks osa laulmisega taustaga. Merca raamatus on laulutekstide covereid või alguspäraseid tekste, mis on lauluks kirjutatud. Nii ka Aapo Ilvese laululuule. Aapo Ilvese näiteid on palju, just võru keelseid tekste eestikeelsete hulgas. Ka Contral ja Jan Rahmanil on laululuulet. Lauljad , kes on lõuna-eesti keeltes palju laulnud: Anu Taul (mulgikeelsed tekstid) ja Mari Kalkun (mitmes keeles).
Maarja Pärtnal eksperimenteerimised muusikaga. Muusikasse kirjutamise taotlus.
Aapo Ilves, Jan Rahman, Contra , Olavi Ruitlane, Pulga Jaani ühisraamat „VIIE PÄÄLE“ (2005) – meesluule suur tulemine. Heliplaat oli ka raamatuga kaasas. Auditiivsed vormid mängivad kaasa. Kõik autorid on mingil kombel laulnud oma tekste.
21. Millised on lõunaeesti ja eestivene luule olulisemad tunnused ja autorid?
Vähemuste kirjandus.
Eestivene kirjandus on tekstis spetsiifiline identiteet . Pole puudust venekeelsetest autoritest, küsimus on pigem selles, kas on olemas eraldi kirjeldatav eestivene kultuur. Kõik on seotud Igor Kotjuhiga, kes on eestivene kirjanduse ideoloogiline väljakujundaja. Aidanud eesti-vene kirjanikel aidanud organiseeruda, loonud rühmituse ja võtnud osa mitmete rühmitusteste töödest. Eestivene kirjandust aidanud tutvustada eesti kultuuris ja ajakirjades. Eesti-vene kirjanduse kui protsessi loojaid ja organisaatoreid, kes sellest teemast on palju kirjutanud artikleid ja lugusid. Aidanud erinevate projektide kaudu eesti-vene kirjandust pildil hoida. Mitmekultuurilise taustaga: kasvas Võrus, õppis vene koolis. Põhiliselt kirjutanud luuletusi, kus on tähtis proosalik lähenemine. Ise tekitanud või loonud uue vormi nagu esseem – luuletuse ja essee vahepealne hübriidne žanr. Identiteedi ja keele küsimused. Ühe eesti venelase lugu – mitme kultuuri elu piiri peal. Selle üks läbivamaid teemasid on piir. Piirikirjandus. Ühe ja teise kultuuri vahel eksisteerimisest. Tema näeb selles positiivset ja produktiivset võimalust. Ilmunud ajakiri Tallinn, Raduga. Kõige ilmsem tõus eestivene luules: 2003.a Tuulelohe.
2007 Новые oблака (Uued pilved) – hakkasid uued vormid tulema.
2007 kirjastus Kite – Igor Kotjuh paneb selle käima, tegutseb tänaseni. Annab kahes keeles raamatuid välja. Kotjuh oli tema esimene kirjastaja.
Andrei Ivanov ja P. I. Filimonov ( Roman Fokin).
Lõunaeesti kirjandus – Lõuna-Eesti kultuuriliikumine 80ndate teisest poolest on olnud tõusuteel. Sel kümnendil langus või seisak toimunud? Kahtlusi tekitab, et päris autoreid ei tule juurde.
Kauksi Ülle – Võru ideoloogia väljakujundaja. Võru liikumise juhtfiguurist sai seto liikumise juhtfiguur. Kõige olulisem ja silmapaistvam lokaalselt kultuuri kujundanud.
Luuleraamatud: alguspunkt „Kesk umma mäke“ (1987). Uuem uudiskogu „Palunõiaq“ (2012). Siis tundus, et on luuletamise ära unustanud, kuid pärast väikest pausi tuli taas („Obinizza“ (2017)). Seda tüüpi sõnademäng on üldiselt levinud. Kauksi Ülle on selle üle võtnud. Obi jõgi ja Nizza linn – Setu maailma keskpunkt. Kauski ülle paigutab oma tekstid sellele maastikule.
Kokku sümbelfiguur, kus üks asi on teisest lahutanud.
Tekib ka küsimus, kui ümber panna suureesti keelde, siis kui palju tõlkes kaduma läheb? Rohkem tekib küsimus, et suuline signaal on väga tugev, mis tähendab, et üks osa tekstidest muutub kiiresti lauludeks. Tänu sellele on auditoorium suurem. See on nii Kauksi Ülle näitemängude puhul, kui ka Merca, Contra, Aapo Ilvese jne luulega.
Merca (Merle Jääger) – setukeelne raamat „Pühä päiv“ (2013) üks silmapaistvamaid. Esialgu paistab välja 1980ndate punk kultuur, mis hakkab millekski muuks kujunema, poliitilised muutused 1980ndate lõpul. Poliitiline hoiak kandub uutele kujudele, uutes vormides edasi. Seto küsimus on alati eriti poliitiline küsimus olnud. Näiteks mulgi ja võru puhul võib poliitilis-ideoloogilisest aspektist mööda hiilida, kuid setu keele ja kultuuri puhul on see võimatu.
Setu luules on eraldi žanr – riigipiiri teemaline žanr. Kõik, kes on setukeeles luuletanud,on kirjutanud riigipiiri teemadel, sest Setumaa on riigipiiriga läbi lõigatud.
Võru, seto luule dünaamika: esimene puhang 1980ndate lõpp, osaliselt 1990ndad . Tuleb Kauksi Ülle. Korraks hakkab tunduma, et midagi juurde ei tule, aga sajandivahetusel tuli uus puhang. Kauksi Üllel on üks osa laulmisega taustaga. Merca raamatus on laulutekstide covereid või alguspäraseid tekste, mis on lauluks kirjutatud. Nii ka Aapo Ilvese laululuule. aapo Ilvese näiteid on palju, just võru keelseid tekste eestikeelsete hulgas. Ka Contral ja Jan Rahmanil on laululuulet.
Aapo Ilves „Tulen öösel sulle koju“ (2009).
Contra (Margus Konnula) „100% Contra“ (2015).
Evar Saar – Lõuna-Eesti kohasüsteemi läbiuurija.
Mulgi kultuuri olukord on parem. Uusi luuletajaid juurde tulnud. Pole neid luuletajaid, kes oleks eraldi raamatuid välja andnud. Tartu murdega küsimus, et ta ei toimi kodukeelena. Ei usu, et tuleb uusi luuletajaid juurde.
Urmas Karu – tartukeelne luuletaja.
Elläi Tuulepäälse – lõuna-eesti luuletaja, kuid ka põhja-eesti keeles luulet.
Lauljad, kes on lõuna-eesti keeltes palju laulnud: Anu Taul – mulgikeelsed tekstid ja Mari Kalkun mitmes keeles.
22. Milles seisneb Hasso Krulli „lüroeepiline pööre“ (raamatu „Meeter ja Demeeter“ ja/või raamatu „Kui kivid olid veel pehmed“ põhjal)?
Kaasaegset Eesti luulet määraval viisil mõjutanud. Jätkanud kaasaegse luule mõeldavas keskpunktis. Paljusid nooremaid autoreid mõjutanud.
Terviklikud värssteos „Meeter ja Demeeter“ (2004)– lüroeepiline tendents tugevneb. Sellega toimub pöördepunkt Krulli loomingus. Selles algatatud suur asi on jätkunud. Raamat „Kui kivid olid veel pehmed“, mis on järgmine lüroeepiline teos, eepose moodi teos, poeem. Krull tegi sellest eeposest 4 plaati, lugedes metsa all plaatidele luulet sisse.
„Meetri ja Demeeter“ mõjub ootamatult selles situatsioonis. Krullilt võis alati ootamatusi oodata. Seda pööret ei osatud ette ennustada. See kõlab ebaloogiliselt, et keegi kaasaegne luuletaja otsustab kirjutada eepose.
Prometeusel on plaanis korraldada suur veeuputus. On aru saada, et Meeter kõneleb (Meeter kõneleb 1.osas ja Demeeter 2.osas – tegelased). Antiiki on, aga muid tekstikihistusi rohkem. Väikeste loodusrahvaste pärimuslikku materjali, nt indiaani folkloori (pöörab pilgu pärimuse poole). Esseistika taustal – see on otsingute muutus. Hakkab tegelema folklooriga, ettekandeid pidama , hakkab tegelema maailmaloomise müütide ja mütoloogiaga, saab tuntuks tema trixteri käsitlus. Toimub vaate muutus – varem tundus, et Krull vaatab tulevikku, tegemist on kirjanduse avangardiga, kogu aeg samm ees ja tungib tuleviku suunas, siis see tuleku suunatud pilk pöördub minevikku. Krull: „Võib tunduda küll, et tuleviku mehest on mineviku mees saanud, kuid tegelikult need asjad käivad kokku. See on laiema maailma püsivus.“
Krull eepose kohta: Mõtisklused identiteedi üle, 19. Sajandil rahvuslik identiteet toimis sellisel viisil, nagu ta siis välja kujunes, aga Krulli arvates praegu sellisena ei toimi. Ei kavatse suure eeposega kõiki asju ära lahendada, kuid kavatseb mingi otsa lahti teha, arutada, et näeks pikema ajalisemat projekti. M&D-s otseselt Eesti asja ei näe. Tekib küsimus, kas see on siis Eesti projekt? Ta ei aja kitsamas plaanis Eesti asja, kuid laiemas plaanis see haakub kogu tervikusse.
Monoteistlik kultuur on juuri lõhkunud, juurtest lahti rebinud, pidades siin silmas kristlust, kuid ka teisi religioone. Kui neid juuri on katkestatud ja uus kiht on peale tulnud, tuleks vanu asju välja kaevata. Talle tundub, et kõige paremini saab vanema kihistuse kätte kultuuridest, kust monoteistlik kultuur pole sekkunud.
Krulli raamatutest: M&D ja „Kui kivid olid veel pehmed“ luuletused – kogu aeg kordub motiiv, kus vaataks nagu veepealset maailma ja veealust maailma. See oleks nagu kokku kuuluv, aga samas kaks erinevat sfääri. Vee all ja vee peal motiivi kordus tuleb ka teises raamatus välja. Näide kummitavast püsikujundist on see vee alune ja pealne motiiv.
Küsimus on kogu aeg ka selles, et ühelt poolt Krulli teksti lahendused kasvavad tema enda kirjutamisest ja maailmaotsingust välja, aga teisalt on sealt valmidus haakuda võõraste tekstidega. Hakkab Jaan Kaplinskit tsiteerima: tule tagasi..., „õhtu toob tagasi kõik“ on Jaan Kaplinski luulekogu pealkiri. Tuleb ja läheb Kaplinski tekstilt oma tekstile jne.
M&D on matemaatiliselt välja rehkendatud: veeuputuse eelne ja järgne aeg – teksti pikkused (kahanemine ja kasvamine on plaanipäraselt paigas, kuigi tundub, et tekst tuleb iseenesest).
Mingi mütoloogilise maailmavaate otsing on ka seal. Kasutab Eesti folkloori. Poeetilises mõttes erinevalt lahendatud.
Krulli luule: nii lihtne, kordused, tsiteerimine. Vastab ettekujutusele luulest tänapäeval. Vabavärsiline luule, kujundlik kokkuvõte, maailma peegeldus.
23. Kuidas avaldub keelelise tegevuse eneseteadlikkus uuemas eesti luules (Kalju Kruusa
ja/või Maarja Kangro jt loomingu näitel)?
Kalju Kruusa on keeleluuletaja, kelle puhul seos traditsiooniga on tuntav ja paljudel juhtudel on võimalik rääkida sellest, mis teemal ta kirjutab. Ümberjutustavat tendentsi on võimalik ärgitada. Tegutseb tõlkijana: prantsuse keelest, soomest, itaaliast ja inglise keelest, hakkas õppima ka jaapani, hiina ja korea keelt. Esimene kogu „Meeleolu“ (1999). Muutumise iseloomustus: Noor Kruusa on midagi sellist, nagu luuletus „Vyrsena/Vysuna“ (pärit „Meeleolust“) – imelik ortograafia. Õ asemel kasutab y (tema firmamärk). Tekitab ortograafilisel pinnal hä
ire, et seda ei saa normaalselt lugeda. Segased viited. Jutumärgid tähendavad, et midagi tsiteerib. Intertekstuaalne võrgustik taga. Eneseküllane ja tühi maailm. Esteetiline tendents alguses oli, kuid hiljem tema loomingus taandus.
Keeleteadlik ja kirjutab nö “nägemise luulet”. “Meeleolu” kirjeldab, mida keegi “mina” on näinud. Refleksiivsus, enesekohasus ongi Kruusa kõnepruugi võti. Nägemise ja kirjutamise vahel on tõlkesuhe, mille teadvustamine paneb Kruusa refleksioonidele aluse. Neis erinevaid märgisüsteeme ühendavates teisendustes tekkinud sõlmi ja pöördeid on kuigivõrd jõutud kirjeldada, aga vähem on osutatud tähelepanu sellele, et enesepeegelduslikkus jätkub järgmistelgi astmetel. Sinna ei pääse muidugi ikkagi muudmoodi ligi kui keele kaudu, vaadates, milline on kirjeldusi loova teksti ja kirjeldatava suhe.
Kruusa “ minas ” ei tohiks nagu kahtlusi olla: seesama kordumatu keel ja kirjaviis ütleb lugejale kohe, et “nii kirjutab Kruusa”, samuti on ilmne, et kõik raamatus reflekteeritud nägemised-tajumised koonduvad ühte kindlasse punkti, mida reaalsusefekti arvestades võiks siis ka tõlgendada punktiks “kus asub Kruusa”.
Kruusal on kogu aeg oluline kontakt lugejaga. Mõtleb sellele, et teks jõuaks lugejale pärale. Võib isevärki asju välja mõelda, aga kui keegi üldse enam ei loe, siis pole huvitav.
Kruusa luules pole kirjavahemärke ega suuri algustähte. Klusiili õigekirjutust ignoreerib või teeb omamoodi, nt „tingimatta“. Ebaregulaarselt lisab teksti häireid, millele pole loogilist põhjendust, kuid need annavad signaali, et midagi on teistmoodi või iseäralikku.
Maarja Kangro seos Kruusaga: kirjanduslik koostöö (koos tõlkinud itaalia luulet). Koostööd ka muus osas. Kangro raamatud: fraasi tasand on selge. Vaatame otsa ja saame selgeid fraase ja lauseid ning mõttearendusi kätte. Võib tekkida ka mõistatushetkeid. Sageli elliptilisus – midagi jäetakse ütlemata, tulevad augud sisse. Lugeja peab mõistatama, kuidas neid aukusid täita. Kangro on tõdenud, et talle meeldib Eesti luules lugeda Hasso Krulli ja Kalju Kruusat, see on selge, et mingi ühisosa ta sealt leiab. Kruusaga ühendab teda mängulisus, see mäng avaldub teistmoodi (Kangro on iroonilisem, teravam , lõikavam; kontrastidele rajanev luule (maailma erinevad küljed ja asjad võivad kokku saada).
Kurat õrnal lumel (2006) – torkas silma, kuidas luuletab varases luules looduses, kuid tihtilugu lõikub sinna sisse surm. Vaatab linnu laipa ja mõtleb selle üle. Tegelikkuse ja näilisuse kontrastid .
Viis esimest raamatut mängivad kaane teemaga. Kangro eksponeerib mehi luulekogude kaantel, need on kummaliselt seal esitatud, nt alasti mees võrkkiiges keset lund.
Feministlik hoiak. Sellest ka ironiseerib mehekeskse maailma üle intellektuaalselt teraval viisil.
Kogud : „Tule mu koopasse , mateeria “ (2007), „Heureka“ (2008), „Kunstiteadlase jõulupuu“ (2010), „Must tomat“ (2013) – viimane luuleraamat praeguse seisuga.
„Keelepuhtuse deklaratsioon “ on kõige märgilisem Kangro tekst.
Keeleluulest sotsiaalse luule suunas. Üsna valdavalt naisluuletajate teema. Kangrol ei tule otseselt feminism välja, aga leiab ikka.
Kangro luuletustes sotsiaalne ja poliitiline kallak. Teksti loogikad on erinevad. Kangro luulel fraasitasandil ei pruugi olla midagi eriskummalist. Kangrol fraas on selge ja puhastatud . See, kuidas suurem tervik moodustub, tekib mõttekohti või –pausi. Ütlemata jätmine, teatav elliptilisus on omane. Äkiline kontrast, mis on Kangrole oluline.
24. Mida on eesti uuemas urbanistlikus luules peetud „tõeliseks eluks“ ja kuidas seda
kujutatakse (fs’i ja/või Jürgen Rooste jt loomingu näitel)?
Selle sajandi alguses, fs’i luulekogu (2004) tollal algatas laine. Ei saa öelda, et kirjanikud hakkavad fs’i moodi kirjutama. Jürgen Rooste ja fs on kaks juhtautorit, mõlemal sotsiaalne vaatenurk. Vaatenurga teadvutamine muutus 2004-2005 eriti tähtsaks.
Fs ja Rooste – kaks meesautorit kujundavad nullindatel välja kaks paralleelselt sotsiaalse kallakuga luulelaadi.
fs (François Serpent; Indrek Mesikepp) – kogu „2004“ – kõige rohkem tõlgitud, sest tahetakse eesti elu peegeldust selles ajas (Eesti luulet ja maailma), mida see raamat pakuks. Hakkab kasutama proosalähedast vabavärssi, kuigi see piir ei lähe segi. Seda tüüpi värssi on lihtsam töödelda (tõlkida). 2004 taotles läbilõiget ühiskonnast, sellest maailmast, mis sajandi alguses paistab. Raamatu pealkiri on teadlikult ilmumise ajal valitud, kuigi osa luuletusi on natuke varem kirjutatud. Peegelduse iseloom: külmad, tumedad ja rõsked maastikud . „2004“ raamatuga muutub pilt humanistlikumaks.
Loetav urbanistliku tekstina. Urbanistliku ruumi kirjeldamisel esitab fs pildikesi tüüpilistest magalarajoonidest, mida leidub igas suuremas Baltikumi linnas, kus tavaliselt elavad koos balti ja slaavi päritolu elanikud. Jäänukid Nõukogude arhitektuuripoliitikast, mille aluseks olid ühetaolisus ja igavus . Raamatu urbanistlikku tekstitasandit rõhutavad ka kujunduselemendid,
milles võib näha industriaalse linnaruumi detaile.
Erinevalt tüüpilistest modernistidest ei otsi fs väljapääsu rusuvast linnaruumist universaalse vastanduse ”tsivilisatsioon – loodus” kulul, vaid pigem rõhutab groteskselt võimatust vältida urbanistliku kultuuri metsikut pealetungi. Tundmaks end mugavalt , tuleb leida strateegia linnaga toimetulekuks, selle kära, lõhnade, tegelikkusega kooseksisteerimiseks. Põgeneda on
fs-i jaoks liiga lihtne.
fs-i luules asenduvad ametliku poliitika kategoorilised definitsioonid etnilisuse, identiteedi
ja rahvusliku kuuluvuse kohta aistingute ja individuaalse enesemääratlusega.
Vastandused: aktiivsus passiivsus, öö ja päev jne.
fs-i luuletuste tegelased ei ole üliinimesed ega geeniused, vaid need, kes on siinsamas kõrval: abikaasa, tütar, naaber, koristaja, hambaarst . Iidolitesse ja autoriteetidesse suhtub ta irooniliselt.
Jürgen Rooste – rõhutab spontaansust ja improvisatsioonilisust (nagu Ameerika kirjanduses 40-50ndatel). Kõik pole ainult sotsiaalse vaatenurgaga, kuigi see on väga tähtis ja eriliselt rõhutatud. Teine külg on armastusluule, mida on üsna palju „21. sajandi armastusluule“ (2008)
„Onerva ja Leino“ (2017) – igavene armastus läbi seinasisaliku läbi poolkodutu kassi silma – Onerva ja Leino on soome luuletajad . Puudutab ka nende armastusluulet isiklikkuse kaudu. Tal on isiklik vaatenurk armastusele. Ta ei ole varjanud eraelulisi taustu. Seltskonna ajakirjanduses kajastatud teda ja Sveta Grigorjevat, kellega on traagiline armastus olnud, mis tema luules kajastub .
25. Kuidas avaldub inimese seesmiste otsingute ja välise keskkonna suhe kaasaegsete
„looduslähedaste“ autorite loomingus (Lauri Sommeri ja/või Maarja Pärtna jt loomingu
näitel)?
Alternatiivsed traditsioonid ja klassikalisus (müstiline luule jm)
Ühtepidi saab öelda, et alternatiivsus on, kuid teiselt poolt on märgata, et alternatiivsus ei tähenda ajalooliste sidemete katkes
tamist, vaid nende sidemete jätkamist iseäralikul viisil. Sommeril on see eriti selgelt Uku Masingu viisil.
Lauri Sommer elab vahelduva eduga Võrumaal ja Tartus, Viljandis üles kasvanud. Isa töötas Jämejalal. Tema luules on omaelule viitavust. Kasutab vahelduva eduga murdekeelt. Keel ja koht on Sommeril kindlasti seotud, kuidas keel hakkab kohaga koos mängima.
y-täht on luules, mis on Uku Masingult üle võetud. Hiljem on näha, kuidas tema loomingus Uku Masingu poeetilisus taandub. Asemele tuleb proosapärane, käega katsutavam, lihtsam maailm. Müstiline tendents jääb alles.
Luules veel: Ilus keel, aga ka natuke hämara võitu ilus kujundilisus.
Tema luules on tunda lapselikult naiivset ja enesekindlat mängurõõmu. Samuti on tal värsse kirjutades õnnestunud pühkida oma mälutahvlilt suur hulk täiskasvanud inimese elukogemust. Sõnad muutuvad tema jaoks sageli pigem mänguklotsideks, ta kogub neid, ühendab ja pillub laiali tõeliselt lapseliku hasardiga – ei mõju aga sugugi lapselikult.
„ Laurila “ (1998) – esimene ilmunud raamat. 90ndate Sommer. Intensiivselt tegeles Masinguga. “Laurilas” saavad kokku hommik, kevad ja jumalik jõud. Kiindumus loodusesse. Meelelisuse juures on oluline koht välisilma peegeldustel, selle kõike haarav ja ühendav põhi on aga veel sügavamal, sees pool. Üsna tüüpiline on “Laurilas” ootusseisund, kus peab juhtuma miski, mis kõleduse tühistab, soovliikumine ja lootus peavad välja viima sügisest ja ööst kevadesse ja hommikusse. Naer, rõõm, ja loodus – puud, väiksed lilled, liblikad, kiilid – on Sommeril alati väga ühemõttelise tähendusega märkides neid olekuid , mida igatsetakse ja kuhu mõnel hetkel jõutaksegi.
“Sina” päris ühemõtteline pole, kuid enamasti peitub pürgimuste keskpunkt just selle asesõna taga. Kõneleja pilgu kinnistatus ühte punkti, “Sinusse”, on korraga kirgliku armastusluule ja andunud religioossuse märgiks – see on luule, mis taotleb tõelisi kontakte ja tungib pidevalt peale retooriliste pöördumistega. Kontakt kõige üldisemas mõttes ongi see, mida oodatakse. Tundub, et isikliku religiooni otsinguil on peamiseks toetuspunktiks ikkagi kristlus, millele annavad lisamustreid müstika ja Ida-usundid. Aga kõigi teede algus on sügavamal, naha ja sõnade all.
Maarja Pärtna - Ivaski luule taust on tema puhul oluline.
„Saamises“ (2015) – toimub muutus. Inimeste portreteerimised ja sotsiaalsed teemad inimestega seotult tulevad esile. Eelnevalt ei osatud sotsiaalsuse teemat ette näha. Esimeste teostes olid looduse teemad ja looduse taustal mõtlemine. Eksperimenteerimised muusikaga. Muusikasse kirjutamise taotlus. Pildilisus ja visuaalsus luules.
26. Milliseid võimalusi poeetiliste maailmade suuremaks väljaarenduseks on näha uuemas eesti luules ( Vahur Afanasjevi ja/või Andrus Kasemaa jt loomingu näitel)?
Autorid, kelle puhul poeetiliste ruumide küsimus erilisel viisil välja tuleb. Nende kahe puhul torkab silma, et neil on seos Ida- Eestiga :
Andrus Kasemaa – pärit Alatskivi kandist, Liivi teemadel luuletanud algusest peale. Liivi temaatika ja maastike küsimus on talle mitut pidid oluline kogu aeg olnud. Nendele maastikele on ta üles ehitanud kirjandusliku omailma („Poeedirahu“). Poeetiline ruum ehitatakse välja osalt kujutlusliku ruumiga, kuid samas see paigutub geograafilisele kaardile (Poeedirahu kaart). Autori kohakujutus võngub ilmselge sihilikkusega tegeliku ja kujuteldud geograafia
piiril, selle võimalik paiknemine maastikul jääb äratuntavalt KokoraVäljaküla-Alatskivi
ümbrusse, mis jääb reaalsel kaardil Alatskivi ja Pala valla piirile. Eriti omailmalikult kõlab
aga kuulutus autorile meelepäraste ja tähenduslike paikade liitmise tulemist: „Poeedirahul puudub kindel piir. / Samas jälle ei ületa Poeedirahu läbimõõdult 2 miili. // On kohad mis on siin mu lemmikud ja sealt ka läheb piir“. Teisalt aga markeerib autor ka seda, mis Poeedirahu subjektile ei ole meeldinud, on tundunud vaenuliku või õõvastavana ja on seotud ebameeldivate
seikadega, eeldades oma subjektiivsest maailmast välistamist. Ent autor on valinud Poeedirahu kujutamise kahetisena, ühest küljest on see helge idülliruum, teisalt ei ole sellest isiklikust rahupaigast üheselt välistatud see, mis siseilma ja emotsionaalsuse seisukohast ei ole soodne.
Kasemaa teab, mis on Poeedirahu sees ja mis väljas, kust läheb piir tema subjektiivse maailmamudeli ja kõige väljapoole jääva ehk enamasti tema jaoks ebasoodsa vahel, mis aga huvitavalt kätkeb näiteks niisuguste väliste maastikumärkide väljavalimist ja nende külge oma
ruumitunnetuse ankurdamist, nagu lagunenud majad, viltused elektripostid, küla, lesknaised ja rebased , konkreetsed puud jne.
Kasemaa luulelaad on midagi teistsugust, kui eksperimenteeriv keeleluule. Teatud osa luulest temaatiline liigendus hästi ei toimi. Luuletab vedelemisest. Midagi ei tee, parimal juhul loeb raamatut. Vedelemine on ideologiseeritud. Kasemaa elutunne on selline, et pole vahet, kas vedeleb või teeb suuri asju.
Tal on üsna palju armastusluulet, mis on homoseksuaalse taustaga. See ei tule liiga teravalt või võitlevalt välja. Kirjutatud palju vanadest inimestest. Üks püsiteema on sõda või laiemalt vägivald. On sõja teemalisi ja vastaid luuletusi.
Ka vaesuse teema. See on ka muudes žanrites vahetumalt välja (proosas ja intervjuudes). Kasemaa luule paistab silma mingi ootamatu lihtsusega, samas on kaval lihtsustus – peidab veel midagi. Pole lihtsameelsus kõige lihtsamal viisil.
Religionaalpoliitiliselt paistab, et hakkab peale Tallinna vaatepunkt: Lennart Meri külastab Poeedirahu.
Vahur Afanasjev näitab teed Ida-Eestisse. Poeetilisi ruume ja kohalikke maastikke on juba varem läbi kirjutanud, eriti luule vormis. „Katedraal Emajões“ (2006) – pühendatud Emajõele ja Tartule . Konseptuaalsel viisil kirjutatud luulekogu, kus on põhiteema Emajõgi ja Tartu. Katedraal viitab B.Alveri „ Korallid Emajões“.
„Tünsamäe tigu“ (2015) – peegeldab ka võõraid tekste. Raamat, mis on konkreetsele kohale pühendatud Ida-Eestis. 2017.a andis välja mahuka roomani, mis oli edukas seetõttu, et valis teemaks vene vanausulised ja selle temaatika, mis on lõpuni avastamata seni. Kaudne seos on paratamatult luulekoguga „Tünsamäe tigu“. Isiklikult läbitunnetatud ruum (lapsepõlves veetis aega seal).
Viimastes luuleraamatutes tuleb välja see, kuidas väikeste nõksudega on absurditunnetust tabatud ja edasi antud. Pole absurdiluule, kuid luule, mis absurdiluule alasid äärest puudutab.
Ida-Eesti poole minnes pole midagi, kõik loomad on surnud, inimesed kipuvad ka ära surema. Religionaalpoliitika. Viitab teistele tekistidele. Loomislugu – mütoloogias korduv motiiv. Peidab tekste ära (mingeid teiste tekstide või autorite viiteid). Paneb muistendite ja Juhan Liivi kokku – Juhan Liiv asetub Kalevipoja positsiooni. Kõlab absurdselt.
27. Milles avaldub klassikalisuse ja uuenduslikkuse põimumine kaasaegsetel noorematel
luuletajatel (Carolina Pihelgase ja/või Kaur Riismaa jt loomingu näitel)?
Kaur Riismaa arendab tihti kujutluslikke ruumi välja, kuid need saavad reaalsete ruumidega kokku. Näiteks luulekogu „Merimetsa“ (2014), kirjutab hullumaja kanti ümber. Raamat räägib puhtast armastusest. Riismaa sarnaneb nooreestlastele. Väga ajakohane autor, kes väljendab väga selgesti mingit tänapäeva põhiprobleemi. Tunnusteta luule, sarnanedes nii paljude tekstidega, mida tänapäeval on hakatud luuleks pidama – modernistliku luule traditsiooniga, mis koosnebki tunnusteta luulest. Seda on Riismaa ka ise tajunud, tema luuletustes leidub refleksiivseid mõlgutusi ja retoorilisi hüüatusi, mis seda kinnitavad. Samas pole Riismaa siiski orienteeritud modernismile üleüldse, vaid ennekõike selle angloameerika peavoolule, mis on tänapäeval muutunud klassikaks: nii pöördub ta otseselt Walt Whitmani või Ezra Poundi poole, viitab T. S. Eliotile ja isegi Virginia Woolfile. Viited ka Nietzschele ja Kafkale. See pole kõige tüüpilisem Eestis, kus uuema kirjanduse kontekst on ajalooliselt keerukas ja mitmekihiline.
„Merimetsa“ väljendus on napim, põhitoon on sümbolistlik, ikka ja jälle ilmub salapärane tantsuplats, mis asub kuskil Stroomi rannas , Seewaldi külje all. Merimetsa“ ka märk sellest, et Riismaa on vähehaaval hakanud oma poeetilist jõudu valitsema .
„Tarabella“ (2017) – interaktiivseid muuseumide rakendusi, kuid ka Tarabella luulekogu, mis osaliselt haakub Merimetsa piirkonnaga. Otsinud vanast ajakirjandusest välja vanu uudiseid, millest on sündinud luuletus. Tarabella peaks olema koera nimi, kellest sai tänava nimi, millest tuleb tekstikogu pealkiri.
Seewaldi ja Tallinna maastikud. Erinevad ajad ja erinevad ruumid saavad kokku. Seewaldi kandis viibitakse, kallis Aliide on ühes ajas, ruum on inimestest täidetud, kuid need inimesed on elanud erinevatel aegadel . Ajalugu elustub kaasajas . Seda on näha ka „Tarabellas“. Mustikad kasvavad kogu aeg, olles nagu väljaspool aeg ja ruumi (mustikad surnuaial ).
Carolina Pihelgas – klassikalisemad luulekogud , eriaegadel kirjutatud luuletused kokku kogutud ja terviklikuks komponeeritud: „Metsas algavad hääled“ (2010) ja „Õnnekangestus“ (2011).
Tervik kompositsioon . Mõlemad üsna lühikese aja jooksul kirjutanud. Mingisugune üksikteksti autonoomsus säilib, kuid tervik kompositsiooni mõju ilmselgelt suureneb. „Kiri kodust“ (2014) ja Pimeduse pisiasjad (2017).
Teeb suuri tervikuid kompositsioone, sest tegemist on teadliku autori positsiooniga. Hasso Krulli mõju. Pihelga laad on automaatsuse säilitanud. Kerge on hakata tegema asju nagu Hasso Krull, aga seda pole, ainult mõned üksikud seosed, mis pole siiski Krulli jäljendamise seosed.
Pihelga luuleloomingu kõrval oluline ka tõlkimine erinevates keeltest. Krulliga teinud ka luuletõlgendus.
Uuemas loomingus on tervikut loov, pikemad sarjad tekivad. 2010. aastal seda nii palju pole, tekst on iseseisev. Teksti lõpus on puänt ja lõpetab teksti ära.
Taustal mütoloogia. Lüürilise kujundiga seotud. Uuemas kirjanduses on reaalelulisi peegeldusi, kuid sellele tuleb müütiline või hämar kiht juurde.