Nüüdiskirjanduse kordamisküsimused eksamiks 2018 (0)

Nüüdiskirjanduse eksam 2018
1. Nüüdiskirjanduse tunnused ja üldised teemad
Poliitiline, majanduslik ja kultuuriline ebastabiilsus on muidugi vaid üks sajandialguse märksõna. Nüüdiskirjanduses käsitletakse kogu muutuvat maailma, kus oluliseks teemaridadeks on nt „kultuuride kohtumine“, majanduskriis , rassi- ja sooproblemaatika, tarbimisühiskond.
Millenniumi mõjud kirjanduses - Läänelikus kultuuriteadvuses millenniumi vahetusega (aga ka sajandivahetusega) kaasaskäiv lõpumeel sisaldab kristlikust piiblinarratiivist pärit pessimistlikke ennustusi ja hävingulugusid. Aastatuhande vahetus aktiveerib kaugesse minevikku ulatuvad visioonid aja ja maailma lõppemisest. Võimenduvad eksistentsiaalsed hirmud ja ühiskondliku ebastabiilsuse tunne.
Lõpumeel: Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel“ lõpumeele sõnastamise katsed dialoogis kunsti, religiooni ja loodusega, sõjamotiiv, pre-apokalüptiline kirjandus. See jätkub ka viimases raamatus „Valede kataloog . Inglise aed“ ( 2017 ). Keskendub lõppemise ideele, mitte ainult iseenda jõu lõppemise ja nõrkuse motiivile, vaid ka üleüldisema lõpu ideele.
Stefano Tani : 21. sajandi metafoorid : 3 suuremat juhtkujundit/metafoori, mille ümber luuakse lugusid , esitatakse küsimusi, proovitakse otsida mingeid vastuseid: Ekraanid (iseenda vaatamine, s.t ühiskondlikku olemist, mis on tegelikult ohutu iseendaga olemine, ekraan on peegli ja kaitse funktsioonis); Alzheimeri tõbi – puudutab mälu (iseenda või mina tühjaksvalgumine, mälu delegeerimine, maailma tõbi informatsiooni hulga suurenemise tõttu. Subjekti võime informatsiooniga toime tulla järjest väheneb). Zombid – see on supermetafoor (iseenda muundamine , virtuaalse keha poole püüdlemine, mõtlemise väljalülitamine. Inimesed, kes on kehaga tavamaailmas ja mõistus on virtuaalmaailmas).
2. „Suure romaani“ võimalikkusest. Näiteid
Eesti kirjandus vajab üht teost, kus käsitletakse Eesti nüüdisaega ja tehakse seda laiahaardeliselt mitme põlvkonna kogemust kirjeldavana. See on see, mida suure romaaniga silmas peetakse. Seda oleks põlvkondade üleselt lugeda, mida loeb vanaema, ema ja ka laps. Seos erinevaid põlvkondi ja olevikus eksisteerivaid teemasid , mida käsitleda. Märt Väljataga: „Enamik nüüdisaegseid eesti romaane vahendab ka lähiajaloolist minevikku või kujutluslikke aegu, ja romaanides, kus kujutatud olevikku, on keskendutud pigem kitsalt privaatsele kogemusele. Laiad pildid ei kujuta tänapäeva ja pildid tänapäevast ei ole laiad. Postkommunistlik Eesti ei ole veel andnud Suurt Eesti Romaani.“ Kuid mõningatest teostest mitme peale ühe suure romaani saaks küll.
Suur fantaasia Valdur Mikita „Lingvistiline mets“ (Eesti müüdi eepiline läbikirjutus, posit suhe Eestisse, neg ümberpööramine. Teos asetub ajaloo alaste vaidluste ja pagulaskriisi taustale. Vaimukad seosed ja järeldused. Kesksed kujundid: perifeeria ja mets. Kokku pandud erinevates kirjutustest ja tekstitüüpidest: teaduslikkus, luule, puhas fantaasia, üks osa fantaasiast tekitatakse vaimukalt. Esseistlik fantaasia. Kese on Eesti – otsitakse ja püütakse kujutada Eesti ruumi ja selles ruumis kujunenud eestlast.
Jan Kausi romaan „Ma olen elus“ (2014) näitab mitme põlvkonna hoiakuid, saatust, kujunemist. Tegelasi palju. Vaatepunktid vahelduvad ja selle kaudu hakkab narratiiv arenema. Kirjeldusviis on vaatepunkti vaheldudes erinev: mõnes on maailma kirjeldus realistlikum, mõnede peatükkide puhul on rõhk tunnetel ja sisekõnel („ta tundis“ või „ta mõtles“ vormel rõhutab seesmist psühholoogilist intensiivsust). Mingil hetkel ei pruugi aru saada, kes see mõtleb või lugu edasi viib. Pole enam postmodernism , vaid pigem demostreerib lääne ilukirjanduses toimuvat tagasipöördumist modernismi poole. Kunstlikus mõttes suure romaani nõuded täidetud. Selle kümnendi üks suuremaid romaane. Perekonnaromaan, vaadeldakse 3 põlvkonna saatusi, mida ühendab vereliini ja pärilikkuse edasikandumise teema. Palju kõrvalteemasid: kodu, paigavam, vägivald, ajaloo kummitused , eestivene teema, globaalne bisness ja ökoloogiline ähvardus, „eesti loo“ allegooria . Aja ja sündmuste fragmentaarne esituslaad. Palju sümboleid (mesilased, lilled, saar, rongid jne). Omajagu unenäolisust. Vaatamata sellele, et romaanis on palju tumedaid asju, on tal elujaatav porgramm/idee – ma olen elus.
Urmas Vadi „Tagasi Eestisse“ (2012) proovib tabada üldist pilti (Eesti inimese üldistamise katse). Väljarände ja tagasituleku teema. Tugevalt Eesti ja välismaa vastakuti asetatud.
Urmas Vadi „Neverland“ – üritatakse läbilõiget erinevatest ühiskonna gruppidest ja sotsiaalsetest tasanditest. Avaneb panoraamne lõik praegusele Eestile. 4-5 põhitegelast, keda vaadeldakse. Mitmesugused erinevad küsimused üles tõstatatud: keskealine motivatsiooni kriisis vaevlev mees, pensioneerunud vanem naisterahvas , kes on näitleja, Eesti venelase karakter jne. Tegelaste valik pole suur, kuid erinevate nurkade alt näidatakse nüüdis-Eestit. Probleemikeskne romaan: pessimism, mis levib nii maailmas kui ka Eestis. See on ka selle romaani üheks põhiliseks jõuks – erinevad kinnismõtted iseloomustavad neid tegelasi ja minevikus juhtunu juhib nende valikuid . Kui suurt romaani vaadata, siis see on vadilik lähenemine, koomiline vaade. Rahvalik-paroodiline, kaasahaarav "tontidega" võitlemise lugu.
3. Lähiajalugu nüüdiskirjanduses. Poliitiline ülekirjutus ja traumakirjandus (J. Kross, M. Traat , E. Mihkelson vs S. Oksanen jt)
1990ndatel ja ka 00ndate I poolel ajalooline proosa. Vahepeal vajus tagaplaanile, kuid nüüd on see jälle esil . Traditsioonilise ajaloolise romaani tegevus leiab aset vähemalt 50-60 a enne sellest kirjutamist. Olulisene ka ajaloolise tõepära või täpsusega arvestamine , mis tähendab ajaloolise olustiku võimalikult usutavat edasiandmist detailirikka kirjelduse kaudu. Nõnda peaks kirjandus tekitama lugejas minevikus „kohalolu“ tunde. Peategelasest kangelase tüüp, kelle kanda jäi teose põhiidee ja kes pidi minevikus toimunud heroiliste tegude kaudu inspireerima lugejaid. Üldjuhul positiivne kangelane.
Muutused: Pärast 20.saj toimunud ohvriterohkeid sõdasid ja repressioone mõjub traditsioonilise kangelase kuju väheveenvalt. Kangelast asendab kahtluste ja süütunde küüsis vaevlev antikangelane või ajaloosündmustes osalev , kuid nende kulgu mitte määrav tavainimene. Kuid ajaloolise kirjanduse muutumise peapõhjus seisneb mõistmises, et ajaloolise tegelikkuse täielik edasiarendamine on võimatu, sest ka minevikust kirjutades lähtub autor ikka oma kaasaja probleemidest, ideoloogilistest-poliitilistest põhimõtetest ja keelenormidest.
Anakronism on võte, kus ühest ajajärgust pärit objekt või inimene asetatakse teise ajajärku (pinnapealne anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil), sisemine anakronism (tegelasi kujutatakse tänapäevaste hoiakute ja mõttemallide kaudu, minevikukirjutuses peegelduvad tänapäeva mured ja rõhuasetused)).
Näide: Andrei Hvostovi näidend „Henrik“ (2006) – Henriku maailma ja tänapäeva kohtumistega virtuaalses ruumis.
Suundumused: 1. Lähimineviku sündmuste konservatiivne ja poliitilisest ajaloost lähtuv ülekirjutus (Heino Kiik „Maria Siberimaal“, Jaan Krossi hilislooming, ka Mats Traat „Minge üles mägedele“, „Harala elulood “). Eesti kirjandusest leiame uutmoodi ajaloolist proosat juba nõukogude okupatsiooni lõpuaegadest ja 1990. aastatest , mil lähimineviku traagilisi aastaid hakati ümber kirjutama tsensuuri kontrollita. Raimond Kaugver „Kirjad laagrist“, Arvo Valton „ Masendus ja lootus“.
2. Mineviku traumakogemuse analüüs indiviidi tasandil (Ene Mihkelsoni traagiline lapsepõlv „Ahasveeruse uni“ ja „ Katkuhaud “ (psühholoogiliselt väga intensiivsemalt kujutatud sõja järgseid valikuid ja valu. Traumakirjandusele omasest puruneva perekonna kujundist lähtuvalt tõstatakse metsavenna loo raames üles lähiajalugu puudutavad mahavaikitud küsimused. Reeturi ja kangelase motiivi kasutamine näitab ametliku ajaloopildi võimalikku ekslikkust ning ajaloolise tõe sõltuvust poliitilistest ja ideoloogilistest hoiakutest), Sofi Oksaneni romaanid, eelkõige „Puhastus“, Andrei Ivanov vene kogukonna trauma kogemus romaanis „Peotäis põrmu“).
Ekstreemsed kogemused surutakse alateadvusse ja neid ei taheta meelde tuletada, sest need tekitavad piinlikkust, elustavad sündmustega kaasnenud valutunde ja hirmu. Kuid mälestus neist sündmustest jääb ometi inimest häirima või „ kummitama ”. Need üleelamised võivad ometi keerulisel moel elustuda spetsiifiliste kujundite või katkendlike mälupiltide kaudu.
3. Pingevaba mineviku kujutus, mäng mineviku märkidega. Koomiline ajalugu ja postmodernistlik esteetika , historiograafiline metafiktsioon. Andrus Kivirähki „ajalooline“ triloogia , mis algab lähiminevikust „Ivan Orava mälestused“, liigub ajas tagasi 18-saj lõpp, 19. saj „ Rehepapp “ ning siis veel kaugemasse muistse vabadusvõitluse aega (11.-12.sajand) – „Mees, kes teadis ussisõnu“.
Kollektiivse mälu katkestused: Kirjandus on kollektiivse mälu kandja. Kollektiivse mälu vormiks on traditsioonid, mis moodustavad indiviidi ühiskonnas eksisteerimisel abiks, aitavad indiviidi ennast mõtestada. Kuid traditsiooni on võimalik ka ümber kujundada või katkestatakse traditsioon nt moodsa maailma nähtuste poolt ( tehnoloogia laialdane levik jms). Seda toimimist näeb läbi 20.saj. Nende tegurite hulka kuuluvad ka traagilised minevikusündmused (katastroofid, sõjad, kultuurivahetus jms). Teatud juhtudel on neist katkestustest keelatud rääkida või raske rääkida. Nt oli kollektiivne mälu represseeritud nõukogude perioodil.
Traumakirjanduse kaudu saab isikliku kogemuse ja kollektiivse kogemuse vahelised suhted esile tuua. Tekstide aluseks tõestisündinud lood, isiklikud mälestused või arhiivimaterjal.
4. Kaugema ajaloo kujutamine nüüdiskirjanduses ( Meelis Friedenthal „Mesilased”, Tiit Aleksejevi ristisõja-romaanid, Indrek Hargla Melchiori-lood)
Ajalugu ja jutustamine 21. saj kirjanduses: Eemaldumine postmodernistlikust suhtest minevikku, mis väljendub selles, et ajalugu on narratiiv. Otsitakse võimalust ületada “lõhe” narratiivse vormi ja ajaloolise aktuaalsuse või materiaalsuse vahel (ehk: jutustuse ja sündmuse vahel). (poliitiline) iha ajaloolise realismi järele, tõe ja mälu vahekordade uurimine , st eetilise hoiaku rõhutamist. Ajaloo juurest jõutakse aja ja koha kategooria uuringuteni (nt Madis Kõiv).
Tiit Aleksejev „Palveränd. Lugu Esimesest ristisõjast“ (2008) – pole seotud Eesti ajalooga . „Kindel linn“ (2011) – esimese ristisõja järg. Ristikivi traditsioon, kes käsitles ka Euroopa ajalugu oma paguluses kirjutatud romaanis. „Palveränd“ on ajalooline põnevusromaan, mis põhineb neljal Esimese ristisõja ( 1096 )-1099) kroonikal. Ristisõja ja ristirüütli troobi ümberpööramine. Sõjakäigu mitu tasandit. Inimese hinge kujunemise lugu.
Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ – keskaja aineline krimiromaan . Keskaegne Tallinn – Euroopa ja Eesti kokkusaamine. Keskaja maailma kirjanduse tagasi toomine: Melchior Wakenstede ehk apteeker Melchior on detektiiv , kes lahendab mõrvaloo (klassikalised mõistatusromaanid). Linn (Tallinn) – ruum ja karakter. Meelelahutusromaani.
Meelis Friedenthal „Mesilased“ (2012) – Laurentius Hylase teekond Tallinna sadamast Tartu Ülikooli ja elu 1696.a Tartus nädala vältel. Friedenthali viis ja kirjutamisstiil tõmbab lugeja sisse oma maailma. Võõras pilk, vaatepunkti ja atmosfääri mõjutavad melanhoolia ja palavik – siit ka maagilisus, unenäoline taju. Palju kontraste: ebausk- kristlus , tuli ja vesi, mesi ja muda jpt. Lugeja ei saa aru, et kas see mida me näeme, on päris või mitte. Teistsugune Tartu, 17.saj lõpul. Huvitav Tartu kuvand ja geograafia.
„ Inglite keel“ ( 2016 ) müstiline moment või perfekt. Varauusaegne Tartu aegruum on inglite (või deemonite) keeles kirjutatud raamatu kaudu ühendaud tänapäeva Tartu paberiuurijad ja noorte ajaloolaste tegemistega; inglite keele üheks kasutamisvõimaluseks peaks olema siis ka armastuse äratundmine ja sõnastamine, mida esindab tänapäeva paigutet tudengiromanss.
5. Postmodernistlik ja koomiline ajaloonarratiiv (nt Kalevipoja ümberkirjutused, Aarne Rubeni „Volta annab kaeblikku vilet”, „Lugusid Anveldist ja Kingisepast”, Hargla „French ja Koulu ”-tsükkel)
Historiograafiline metafiktsioon (romantilisele ja rahvuslikule vastanduv iroonia, paroodia ja mäng, nihestatus ja pingevaba ajalugu). Mitte see, mis juhtus, vaid kelle tõde räägitakse: interpreteerib erinevaid ajalookirjutamise variante ja toob esile ideoloogilist tendentslikkust. Rõhutatud kaasaegsust.
Kristian Kirsfeldt jämekoomiline „Kalevipoeg 2.0“ (2010) – hea eesti näide, kuidas muinasmineviku kangelasnarratiiv kaasaegse mentaliteetidega üle kirjutatakse . Järgitakse eepose tegevuskäiku samm-sammult midagi välja jätmata, kõik kohad kirjutatakse üles massikultuuri keeles, action filmi poeetikat kaasates. Lorilaulu traditsiooni elustumine (joomine, söömine, seks jms). Müütiline minevik asendatakse kaasaja tegelaste, reaaliate ja keelega.
Arne Ruben „Volta annab kaeblikku vilet“ (2001) - 20. Sajandi alguse Euroopa ja Eesti. Sotsiaaldemokraatia sünd, töölisliikumine (1905.a revolutsioon). Kehastab mineviku rasket ja tüütut teemat üpris kergelt, teatava koomilisuse registris. Peategelane Gustav Kalender Volta tehakse noor tööline satub Kesk-Euroopas dadaistide ringkonda.
„Lugusid Anveldist ja Kingissepast“ (2007) – nõukaaegse ajalookirjutuse koomiline ümberpööramine.
6. Andrus Kivirähki minevikuaineline proosa („Ivan Orava mälestused”, „Rehepapp”, „ Liblikas ”, „Mees, kes teadis ussisõnu”)
„Rehepapi“ fenomen : kui nali on ära naerdud, siis tuleb selle tagant välja tõsine maailm ja probleemid. Eestlaste kohanemise teema, muutumisvajadus. Kirjutatud lähtuvalt eesti külakirjanduse traditsioonist. Pole vaeva nähtud ajaloolise reaalsuse tekitamisega. Miljööloome kujundiks kliima, ilm, hämarus (iga ptk alguses on midagi ilmaga seonduvalt. See on üks osa poeetikast. Üldiselt on sünge, päike paistab 2 korda – alguses ja lõpus. See loob selle kunstiline raami). Realismi ja fantastilise süntees (ärapetetud katk, kes tuli sea kujul. Fantaasia olendid on võrdväärsed elusloenditega. Vaimud kõnnivad ringi hingedeajal. Mööda minnes moondutakse libahundiks, krati tegemine). Sünge külakaanoni ümberkirjutamine tumedaks koomikaks, mõisakujundi ümberpööramine. Töö kui eestluse ühe põhikujundi ümberdefineerimine (keegi ei tee tööd selles romaanis. Varastatakse, kästakse krattidel asju teha. Ei kohta kurja mõisavalitsejat. Eestlased hoiavad pigem mõisavalitsejat pantvangis ja petavad teda. „Rehepapi“ tegelased kui eestlaste koondportree: karakterite asemel on tüübid, kogukondlik grupipilt. Rehepapp (kaval, tasakaalukas, „terve mõistuse“ esindaja), Aida Oskar, ( ahnus , asjade omamine ), KoeraKaarel ( lollus , naiivsus, laiskus ), Muna Ott ( kohaneja , kõikide peremeestega toimetulev), Räägu Rein ja Ints ( rahvuslased ), Kupja Hans (unistav, tundlik tüüp), Liina (iseseisev, eesti naine, taustaks „Libahundi“ Tiina), Imbi ja Ärni (külakehvikud, väiklased ja tasuta asjade huvilised ).
„Ivan Orava mälestused“ (1995) – pseudomemuaarid, mille autoriks on vana eestiaegne sepp Ivan Ovar. Need on tema fiktiivsed mälestused. 1990ndatel aastate I poolel ilmusid tema mälestused Eesti Päevalehes huumorilehena, hiljem köideti need raamatuks. Mõned jäid veel hiljem lehes ilmuma. „Minevik kui helesinised mäed“ – irooniline alapealkiri, mineviku liigse ilustamise ja fanaatilisuse kriitika. Peategelane on 90ndate võimsamaid kirjanduslikke müstifikatsioone. Omamoodi koomiline vaade Nõukogude perioodist, esimesest Vabariigi ajast kui paradiisist kuni praeguse ajani. Kontrast seisneb selles, et Ivan Orav idealiseerib kogu Eesti Vabariigi aega, sellele vastandub nõukaaeg, kus kõik on halvasti, on reeturid. Ideaalid kaovad. Jõhker okupatsiooni võim tapab kogu vaba vaimu jne. Kivirähk võimendab stereotüüpi viimase piirini . Teine võte: tõlgendatakse fakte üpris vabalt. Tekitatakse pinge või vastuolu fakti ja väljamõeldise vahel. Raamat imiteerib ajalooraamatut või ka teaduslikumat väljaannet/teksti. Kivirähu üks kirjutamisressurss on kõikvõimalikud, tuttavamad multifilmid , filmid, meedias ringlevad väljamõeldud kujud,kes kõik tekstides kokku saavad.
„Mees, kes teadis ussisõnu“ (2007)
Kivirähk kasutab erinevate kirjandusteksti maailmasid: Islandi saaga, Põhjala müüdid ja muistendid , gootika Shakespeare sünged draamad , Eesti muistendid. Mitte nii tume ega pessimistlik kui „Rehepapp“, kuid ajalooline idealism puudub, pessimistlik tuleviku suhtes.
Allegooria, mille kaudu tahetakse rääkida kaasaja muutustest, keele säilimine kaasaja maailmas, laiemalt traditsioonide teisenemine jne. Kaks tasandit: fantastiline muinasaeg ja allegoorilised kaasaja protsessid („külaelu“). Tugev religioonikriitika, maagiline ideaal (sõrmus ja põhja konn). Ühe ajastu lõppemise lugu ( metsast külasse kolimine , kultuurikoodide vahetumine ).
Kivirähk „Liblikas“ (1999) – Kivirähk tegi oma ülikooli diplomitöö draamateatri algusaegadest 20.Saj alguses. Osa materjali jõudis selle romaani kujul lugejateni. Rahvateatri „Estonia“ sünnist. Keskseks noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes kujutab liblikat kui õhulist ja habrast. Väga helge ja puutumata jõhkrast mustast absurdist, mis Kivirähki teistes raamatus on. Pigem melanhoolne ja nukker , kuid mõnusalt loetav . Sentimentaalne, memuaarn. Jutustaja August Mihkelson – väljamõeldud tegelane, kes räägib surnud olles seda lugu. Vaatepunkt asubki nö „teispoolsuses“.
7. Naturalistlik realism ja Peeter Sauteri argisuse poeetika
Naturalistlik realism – teist tüüpi realism, mis Eesti nüüdiskirjandust on tugevalt mõjutanud.
Põhiliseks näiteautoriks on Peeter Sauter, kuid on ka teisi.
Üldised tunnused: Eesti kirjanduses klassikalise naturalistlik-realistliku suuna edasiarendus. Alguse saanud 19.saj Vilde ja teise realistide suundumusega. Teistsugused sotsiaalsed suhted, mis ei ole perekondlikud või kõrgklassi suhted (asendunud sõpruskonna või kontorisuhetega).
Perekonna troob on oma tähtsuse minetanud selles kontekstis. Sotsiaalsed suhted ja muud tüüpi suhted on pigem tutvuskonna ja töösuhetega raamistatud või mõtestatud. Perekonna tähendus pole enam see, mis oli 30-60 aastat tagasi. Ennast pidevalt lagundav ja ülesehitav subjekt . Arusaam terviklikust indiviidist sedatüüpi kirjanduses ei peegeldu. Indiviid on fragmentaarne ja juhuslikest kontaktidest loodud. Teistsugused sotsiaalsed suhted, eepilise asemel minimalism, ilusa asemel inetus , argisus, üleva puudumine, mittekunstiline keel (släng, kõnekeel, suulise kõne kvaliteedid), võivad tekkida nt uued suhted: laps õpetab vanemaid mitte vastupidi, 20.saj tekkinud muutused, kommunikatsiooniporbleemid.
Peeter Sauteri (1962) debüütromaan „Indigo“ (1990) – noore põlvkonna elutunnetus ning selle elutunde spetsiifika: otsimine, millega ei jõutud kuhugi . Mõjud ja intertekstid: ameerika biitnike proosa, erinevad joodikunarratiivid (Bukowski, Jerofejev jt), klassikaline rock-lüürika (nt Dylan). Olulisemad tekstid: romaanidiloogia „Ära jäta mind rahule. A love story“ (2013) ja „Sa pead kedagi teenima “ (2016). Looming järgib elu enda narratiivset kaarti (noorus-abielu-lapsed- lahutus -keskiga-järgmine abielu- vanadus