Nüüdiskirjandus 2015 (0)

lõppeb eksamiga, kordusküsimused olemas (2 küsimust eksamil)
* Random ülespanekud lonegust
Gabriel Zaid „Liiga palju raamatuid“
2013 ajakiri Methis nr 11 – meta-postmodernismist artikkel
Urmsas Vadi – mõtestab inimese probleeme, siiras aga teisalt aga siiski veits tühistab seda irooniaga, mängulisusega
3 põhi romaani, kasutasid postmodernismi esteetikat (realismi asemel)
Selle eeliseks on kultuurilised vabamad olud, enne oli ju nõukogude tsensuur . Nõukogude kirjakeel oli nö ilus väljendusviis – metafoori,kujundlike rikkus. selle määras tol ajal olev kultuuri eetika ..
Mati unt öös on asju
peeter sauter indigo
jaan undusk kuum
Muudatused kirjakeeles: lause muutus lihtsamaks, lühemaks, realistlikumaks. mitte absoluutne muidugi (ei ole ilus-inetu)
Autori positsioon/tähendus/idee: varemalt on autor rahva eest kõneleja, keda rahvas usaldab. kes väöjendab tekstis rahva soove jm., nt jaan krossi balthasar russowist raamat, mis samal ajal räägib ka eesti olust paralleelselt, varjatult
kaur kender – praegu kõike kindlama kuvandiga kirjanik eestis
david lodge
sofi oksanen – osav meediaga suhtleja, selle kaudu ei lase end unustada
____________________________________________________________________________________________________
nüüdiskirjandus on peamiselt mõjutatd kultuurilisest muudatustest ja vabadusest. Teemaks tulevad ka sõltuvuskäitumised, pahelised tegevused jne. ka tuleb uus karakter . nö „Taandatud subjekt “ - pole enam terviklik inimene, vaid koosleb juhuslikes kogemustest..juhuslikud suhted jne jne tegelastiseloomustab ebakindlus , eksistentsiaalne maine, tihtipeale segaduses ( Õnnepalu või Sauteri looming)
tuleb filmilik poeetika , kaob piir eliitkunsti ja popkultuuri vahel jne
minevik pole siiski kadunud, vaid tööta ntx subjekti (inimese) loomisel kaasa. minevik räägib alati oleviku keeles..
posmodernistlikus romaanis pole oluline niivõrd tõde, kuivõrd et kes räägib..
iga teos tänapäeval on anakronistlik st sisaldab palju kujutatavasse perioodi mittekuuluvaid elemente, hoiakuid, sündmuseid jne. (ühest ajastust pärit ese on asetatud teise aega)
pindmine anakronism – mineviku inimesi kujutatakse nagu nad oleks tänapäevast tulnud; esindavad tänapäeva probleemseid hoiakuid jm. remisionistlik võte (ajalugu korrigeeriv, ümberkirjutav romaan) -kõik see tüüpiline modernistlikule kirjandusele
ntx steampunk – retro võttes kirjutamine kunagi oli selline suund, kirjutati muidu sünge ajalugu teistmoodi ümber
Jean Rhys „Suur Saragasso meri“..ümberkijutis Jane Eyeris naisest pööningul.. st ajalugu vaadatakse feminismi kontekstis vms
Traditsioon on tihti häiritud uue aja mõtetega. Mõned katkestused (sõda, küüditamine vms) kuuluvad traagiliste sündmuste hulka, mis traditsioonilist mälu häirivad. Jätavad mällu nö trauma kogemuse.
Sigmund Freud -> see tekitab psüühilise haava, mis eksisteerib nö alateadvuses ja psüühika ei suuda nendega toime tulla.
Need tramaatilised kogemused ei puuduta ainult indiviide, vaid on iseloomulikud ka traditsioonile/kollektiivsele mälule.
Selle kollektiivse mälu ravimiseks võib kasutada nt kirjanduse vormi (sõjaromaan)
Minevikuromaani puhul alguse hetk, kust on tuldud jne. Eestlaste muinaskultuuri temaatika (mis saab alguse juba 19.saj) leiab vormi ka 20.saj vältel, see on seotud vabaduse ideega. ntx isegi Metsatölli videod ja laulud jne.
3.-4. (lehelt) e Lähimineviku konservatiivne kuvand. „Avalikustamiskirjandus“. Lähimenevik e 39ndatatest 40ndate lõpuni. Nad rääkisid alla surutud nõukogude ajal alla surutud mälust.
Art Spigelman „Maus“ räägib holokaustist, üks loetumaid raamatuid/koomiks üldse.
Jaan Kross ’ist saab Eesti kirjanduse sümbol.
Lähimineviku läbikirjutamine algab 88ndal, kui ilmub „Wikmani poisid“
1998. a ilmunud romaan „ paigallend “ – üks olulisemaid romaane. Taaskord Krossi alterego Jaak Sirkel .
Pärast tema surma on esikohale kerkinud Mats Traat („Palamumäe“)
*Aarne Ruben 1971
Kirjutab nõukogude aegsetest „kangelastest“ ja teemadest läbi huumori prisma , ilma raske ideoloogilise ideeta vms. Ühendab ajaloolise aine ja väljamõeldise.
„Volta annab kaeblikku vilet“ populaarseim (esi)romaan. Peategelane Gustav Kalender, tegevus toimub 1905 aasta paiku. Võtab osa dada-liikumisest. Väljamõeldud tegelaste kõrval kajastatakse seal ka päris ajaloolisi inimesi, k.a dada-liikumise inimesi. Teab oma ainest väga palju, seega tekkib teatud ülekirjutamise effekt.
*Tiit Aleksejev 1968
Samuti ajaloo teemade käsitleja. Kirjutanud lühijutte, novelle ja näidendeid. Tähtsamad tekstis on siiski romaanid . Nt triloogiaks kujunev teema esimesest ristisõjast. Valib ainese euroopa keskajast (11.saj), mis üsna haruldane eestlasele . Eeskujuks vb Karl Ristikivi (populaarseim Eesti pärit välisajaloo kirjutaja). Ei järgi realistlikku esteetikat, pigem keskaegset (st kunstiteaos peab olema mõistetav mitmeti: metafüüsiliselt, analoogiliselt, allegooriliselt. Nende erinevate tasandite kaudu üritas maailma selgitada, st oli palju võrdlusi, paralleele aegadega, tähtsad on ka unenäod jne). Teksti iseloomustab poeetiline või lüüriline laad. Ajaloolist maailma ja atmosfääri kujutatakse siiski üsna täpselt. Ka detaile edastab täpselt (nt relvad jm). Vaatelt on mina mina-jutustus ühe sõduri, st ristisõja hierarhias madala astme indiviidi vaatepunktist. Ajaloolise romaani kese on traditsiooniliselt kangelasel/rüütlil, kuid selles keskendatukse pigem inimlikele(!) emotsioonidele ja argisusele. Peategelasele ei omistata rahvuslikku identiteeti (ta ei mäleta oma päritolu).
* Meelis Friedenthal
„Mesilased“ Tegevus toimub 17.saj lõpu Tartus, kuhu saabub üks Hollandi päritolu üliõpilane. Tol ajal üle-Euroopaline kriis: nälg , haigused, vaesus . Natukene müstilise/ fantastika alatooniga (põhjamaine maagiline realism ), koguaeg on udune ja sajune, melanhoone, räägitakse ka nõidatest jne. Tugevad sümbolid, isegi peategelase nimi Laurentsius ( viide tulele, tulejumal ). ’Mesilased’ on heade inimeste kujund, mesilastaru kui oma hinge kasvatamine , mis kokkuvõttes on Aristotelese idee.
*Indrek Hardla 1970
Tõstis arvestamisväärsele tasemele ulme-, fantaasia -, kriminaalkirjanduse. Kirjutas mitu alternatiiv ajalooromaani, st kuidas oleksid võinud sündmused kulgeda, milliseks oleks selle tagajärjel maailm võinud kujuneda.
Kirjutas ka terve portsu kriminaalkirjandust, mille süžeede taustaks on hilis keskaegne Tallinn.
* Paavo Matsin „ Baer “ [bä:r] osutatakse loodusteadlasele Karl von Baer’ile. Omamoodi poeem, mis räägib alternatiivse loo vabamüürlase rõhuga Eesti kultuuris Karl von Baerist.
*Vaade ajaloole läbi ühe indiviidi, st subjektiivne vaade. Autobiofraafid, memuaarid, päevikud jne.
Eelmise kümnendi lõpus elulugude ja mälestuste buum’i algus nö. Avapauguks 2006 Ita Ever „Elu suuruses“
Ilmus palju Eesti kultuuriinimeste elulugusid, populaarsemateks oli mingisugust performatiivset ametit pidanud inimese oma. Postmodernset subjekti mõjub ennekõike välispidisus, avalik elu. Tihti intervjuude või jutustuse vormis (ei mingit suurt süübimist psüühikasse vms); palju pilte.
2008.a Mihkel Raud „Musta pori näkku“ ja Mari Tarand „Ajapildi sees“. Tugev autori kujund, selge stiil. Mihkel raua raamatul romantiline mässaja tüüp, roki biograafia . Populaarsuse põhjuseks ka alkoholi narratiiv , sõltuvuse arenemise lugu (alati väga paeluv teema). Raamatu põhiosa aga koosneb lõbusatest lookestest; joomine kui ka osana protesti märgist. Sama ka Mati Undil ja Vaheril. Palju sees ka isa (Eno Raud) kirjeldusi v mõjutusi .
„Ajapildi sees“ 2008. a. Räägib oma vennast Juhan Viidingust, tema lapsepõlvest. Erinevalt tavapärastest klišeelikest lapsepõlve kirjeldustest, on Juhanit kirjeldatud kui „halba last“. Teine oluline teema on aeg ise – unustamine jm. Ta ei räägi tolleaegsest poliitikast ja traumadest (1950ndad). See ka üheks loetavuse põhjuseks, aus, kuid aegade pastelne kirjeldus, ilus keel. Nõukogude tumedat aega varjutab viited ja kirjeldused Eesti sõjaeelsele ajast. Toonitatakse ka kristlike kasvatusviise ja moraali. Tsiteeritakse ka värrse, eriti Alverit, Rummot jne. Eksistentsiaalse probleemi kirjeldamisel kasutatakse mingit värsirida või metafoori.
Sama trendi kuulub ka reisiraamatu populaarsuse kasv. „Minu...“ sari kõige populaarsemad.
Madis Kõiv „ Studia Memorial “ st mälu-uuringute sari. Tema lapsepõlve mälestused. 90ndate ep sai sari alguse. Ühelt poolt konkreetsed sündmused ja teisalt paralleelselt mäletamise protsessi enda kirjeldamine, tuumaks on koht või ruum (mitte aeg), see võttab järk-järgult kuju. Valgusele lisanduvad lõhnad ja hääled .. järjekindlat ja selget mäletamist ei ole tegelt võimalik, vaid on fragmendid , mis tuleb kokku panna.
*Andrus Kivirähk
-Alustas ajakirjanikuna ning temast sai „päris“ kirjanik. 90ndatel tema kohta palju kahtlusi ja kriitikat. Tema tulemusena hakkab hajuma piir huumori- ja päriskirjanduse vahel. (Kurt Vonnegut ’ist midagi...) Andrus Kivirähk alustab oma raamatutes lähiminevikust ning liigub seejärel mineviku poole st vastupidine tavalisele käsitlusele. Juhib tähelepanu sellele, kelle tõde räägitakse, kelle interpretatsioonid on käsitlusel, vaadeldakse ajaloolisi kujuseid, kõike läbi huumori. See on ajalooliste kirjutiste kriitika
-„Ivan Orava mälestused“ esimene pool Eesti ajaloso 1918-39, teinepool käsitleb nõukogude aastaid ja keerulisemat aega, jõuab rahvarinde loomiseni ja iseseisvusaja sündmusteni. See kirjutab Eesti kuldajastust (mis on antiikajast pärit mõistet, Eesti kohta seda ei kasutata, v.a Faehlman põgusalt mainis), mis tegelt ei olnud nii „ kuldne “, nagu mäletatakse. Pätsi 30ndate poliitika ei olnud nii ’demokraatlik’ ja etölu nii tsensuurivaba nagu inimestele mäletada meeldib. Eestlaste töökus jm on kõik liialdatud absurdini. Teose põhjaks on fiktsiooni ja fakti omavaheline suhe ja segunemine .
Samamoodi käsitleb ta kõiki poliitilisi sündmuseid, sõjaaega ja järgnevat nõukaaega. Tahab seda tõsist suhet dekonstrueerida, mängulisemat läbi käia vms.
Raamatu läbivaks narratiiviks on meie ja nende e diblade vastandus. Rahvusäärmuslaste tõsise eluäsitluse vms tugev kriitika/pilkamine.
-1999 „ Liblikas “ jämedakoelisuse ja iroonilisuse asemel on pigem nostalgiline suhe. Žanrilt teatriromaan. Mina- jutustaja on statistika lisades esinev fiktiivne kuju August Michelson, paneb ta oma lugu teispoolsusest, pärast surma. Tagasivaatav, melanhoolne ja nostalgiline toon...näitlejate elus ette tulevad asjad jne. Räägib 20ndat draamateatris toimuvast vms.
„Liblikaks“ kutsutakse peategelase naist, E.Tetžky’t, kes reaalses elus eksisteerinud nn unustatud tantsija . Realismi ja fantastika segunemine jälle, kuid ilma liialdamata ja mitte absurdne.
-2000.a „Rehepapp“. Sellest hakatakse sealolevat huumorit käsitlema kui „päriskirjandust“. Kivirähi enda jaoks on see raamat kurb ja tume. Äraspidine pilt eestlase ajaloost ja ka olevikust.. rikastumise tahe ja üksteisele käru keeramine . Tegu pole karakteritega (mida muidu arendataks edasi) vaid tüüpidega, eesti rahva seas levinud tüüpidega. Ruumiks on Eesti küla, aeg määratlemata , kuskil 19.saj kanti , kuid pole oluline, tegu on pigem kirjandusliku ruumiga. Oliseks nö tegelaseks on ka ilm, mis on alati vihmane ja sombune november. Tööd ei tehta , selle asemel on varastamine ja kavalus. Pöörab külakujutluse ümber ühesõnaga. Instinktide rahuldamine ei too eluõnne on point.
*Peeter Sauter (üks loeng jäi vahele) argisuse idee (kirjeldatakse väga argiseid toiminguid või tegevus leiab aset argises kk ja mingid pühad/ülevad sündmused/meeleolud jm madaldatakse argisuse tasemele. Fragmentaalsed teksid, kuid mingi kompositsioon olemas, mingisugune ajalis-lineaarne struktuur olemas. Muidu nagu katkendlik tajude jada, ühe tegevusega seonduvad mitmed mitte üldse sellega käivad mõttekäigud. Kasutab palju sisekõne võtet; hilisemates tekstides ka palju dialoogi. Selline hüplik tunnetusprotsessi võte on alates modernistlikust kirjandusvoolust. Sauteri tekste iseloomustab tugev enese- reflektsiooni tasand, pidev mõtlemine elust ja iseendast. Pessimistlik arusaam elust; 80-90ndatel iseloomustab ta tekste üsna suur ükskõiksus .. jääb skeptiliseks kapitalistlike ideede osas. See pessimistlik eluvaade süveneb 90ndate vältel ja 00ndate esimeses pooleks on see muutunud väga tumedaks – situatsioonid, kus valitseb masendus ja vägivald ning sealt pole väljapääsu. Keelekasutus on silmatorkav, toob kirjandusse ühena esimestest kõnekeele, kasutab palju ka slängi ja obstsöönseid sõnu (see jõuab haripunkti teoses „Lauakõne....“ 1998.a). Kui muidu ta suht nagu kirjutaks koguaeg ühe ja sama raamatu järku, siis 2012.a ilmunud romaan „Ära jäta mind rahule“ on suurem pöördumine isikliku/omaelulise ainekäsitluse poole. Keskseks Peeteri nimeline tegelelane, tegemist armastuslooga/kolmnurgaga. Sa meeldid mulle – jäta mind rahule – ma vihkan sind... nii oleks toiminud ta varasem tegelane, nüüd proovib ta minna sealt teistmoodi edasi, küpsemine vms. Ei loobuta ühel hetkel, kui läheb raskeks või ei saavutata loodetu. Palju puudutatakse kodu teemat.. üldiselt pole see varem oluline olnud, sellele vastandati „teel oleku“ seisundit (20.saj eksistentsi konseptsioon), sest polnud vahet, kus sa oled ja see pole mingi eriline paik. Raamatu kõrgpunktiks tema poja enesetapp. Sauter on nüüdskirjanduse klassik... teine klassik on
* Tõnu Õnnepalu
Alustas luuletajana 80ndate tp juba...üks osaline luulekeele uuendustes sel ajal. Tema ’lemmik’ osa enda loomest ongi luule. 90ndatel avaldab ta 3 romaani: „Piiririik“, „Hind“ ja „ Printsess “. 2 põhiideed: Enese mina kaotsi mineku probleem ja enese leidmise võimalikkus . Katusteemana Ida-ja Lääne-Euroopa omavaheline suhe. Piiride lagunemise aeg, uue identiteedi ülesehitamine. Tegemist Eesti esimese geiromaaniga vb, kuid mitte traditsiooniline, pigem androgüüni romaan. Läbiv on ka religioossne motiiv . Rõhutab, et see, mis ta teeb, on kirjutamine, mitte effekti loomine vms. Näitab ka tarbimisühiskona, asjade asendab vaimsuse jm.
(üks loeng puudu)
„ Lõpetuse ingel“ ühe saare peal ( Vilsandi ), surnud kirjaniku majas .. kosub teatrifestivalist (mille kuraator ta oli Tartus ühe aasta). Tema enda meeldeljäävam lavastus Robert Vilsoni loeng-ettekandest. Läbiv motiiv on lõpu-taju vms. Õnnepalulik kultuuri pessimism, mainitakse sõja võimalikkusest jm. Lõpumotiiv tuleb esile kõikide talle huvipakkuvates valdkondades ( kunst , kirjandus, religioon , loodus). Looduslikud vaatemängud (sügis) kõige taustaks ja lõpuks. Tegemist päevikut meenutava märkmete koguga. Üks oma eluloolisi kujundeid on saare kujund, elu, idenditeet mis oma omakorda määratleb subjekti/indiviidi olemuse iseloomulikud huvid. Lüüriline/poeetiline stiil (üheks tema populaarsuse põhjuseks).
*Jüri Ehlvest (1967-2006)
„ Spiraali lagunemine “ avab tema maailma, artiklite kogumik temast.
Tema loomingus saavad kokku kõik 90ndate alguses toimunud kirjanduslikud uuendused: sauterlik argisus, õnnepalulik lüüriline stiil, äärmiselt võimas keeleliselt. Pakkus kriitikutele huvi. Keeruline, arusaamatu, sürrealistlik – raske aru saada ta tekstidest. Üldiselt on tavainimesele mugav, kui tekst on mimeetiline (tavapärane, vastab reaalsusele). Mimeetiline realism -> metafüüsiline realism. Jaanus Adamson (kirjanduskriitik) märkis, et 90ndate ja 00ndate jutud on omavahel erinevad. 90ndate maailm on metafüüsilise põhjaga, tegelased suhestuvad mingisuguse olemuse aluspõhjaga, otsivad olemise ideed/saladust. Tekst on valmis tõlgendada ja sellega laheneks mõistujutu idee, mis viiks tõeni, mõistatuse saladuseni. On mingi iidne tekst, mille nimi on Pistis Sofia , millest arusaamine viiks igavese õnneni. Selline püüdlus on tal paljudes tekstides korduv. Seda võib nim Semantiliseks otsinguks. Maailmast ja tekstist arusaamine lähtub Läbi religioossete ja filosoofiliste tekstide. Üldjuhul see tõeni püüdlemise protsess ebaõnnestub. Jääb leidmata sõna ja tegelikkuse ideaalne vahekord (piibelik idee tööle ei hakka vms). Tegelane saab aru, et maailm tema ümber ja tema ise pole terviklik. Näitab tüüpi „taandatud subjekt“, mis täh indiviidi, kes moodustub (mõttemaailm ja olek) juhuslikest kontaktidest..sellega kaob terviklikkus. Sellega seotud pagulus (metafüüsiline ja realistlik ).. tegelane tihti kõigest „omast“ ilma jäänud nt kaotanud oma kodu, töö, ei tunne ennast koduselt jm. Pidev igasuguste asjade tõlgendamine (nt „Krutsiaania“ invaliidi käru peal olev number ja selle arutlemine..).Ta juttude keskmes inimese pürgimine kõrgemale..
Tugev rõhutatud teksti ja keele tasand taandub 00ndatel, mille vahetab välja traditsiooniline käsitlus inimesest. Murrang algab „Taevatrepist“. 2002. a ilmunud novellikogu „Hobune ei kusagilt “ näitab ka ilmekalt rõhkude ümber paiknemist. Hakkab tegekema tuntud teemadega – armastus, truudusetus, kadedus , süütunne jne. Psühholoogia ja pshühhopatoloogia piir ähmane... Naine e armastuse subjekt, püütakse tabada sügavamalt, kui lihtsalt suhteprobleemid ja õnneni jõudmine läbi naise. Tegutsemise eesmärgiks mõista tervikut, milleks on hing. Ka nagu püüdlemine, aga hingeni läbi armastuse, mitte tõeni läbi tõe vms. Enam ei tõlgendata, selle asendas armastus.
2005. a „ Palverännak “. Pealkiti viitab religioonile. Fragmentaalsuse aste väga kõrge, isegi rohkem, kui teistel.
9 raamatut kokku tal.. palju artikleid jm kirjandusasju.
*Realistlik – naturalistlik nüüdiskirjandus
võtab kuju 90ndate alguses. Naturalistliku väljendusviisi loojaks on Peeter Sauter. Ilmub üha enam autoreid , kes käsitlevad oma teostes sotsiaalseid tabusid ja rõhutatud stereotüüpe; taotletakse elulähedust , reaalsuse üks ühele kujutamine. Olulisimad teemadeks seks, narkootikumid ja vägivald. Tunnused:
- lugude tagasitulek , ei ole enam rõhutatult fragmentaalsed, läbimõeldud kontseptsiooniga. Tähelepanu pööratakse ka tegelaskuju ülesehitamisele, tema arengule, sisemistele konfliktidele. Erandina autore Mihkel Samarüütel.
- Kõik tekstid on rõhutatult kaasaegsed, tegevus toimub lugeja olevikus . Kaasaegsus tekitakse viidetega dokumentaalsetele paikadele, objektidele, kaupadele jm. Rõhutatud „noortepärasus“ – orienteeritud noorele lugejale. Tegelasetki enamjaolt noored ja maailmaga kriminaalselt või seikluslikult suhestuv tüüp. Sotsiaalsed suhted erinevad varasemast, nt pole perekondlikud või kõrgklassi omad, vaid sõpruskondlikud ja kontori suhted. Erinevus ka selles, et suhete kompleks on demokraatlik, mitte hierarhiline.
- Moraalinomide ja tradits eetika lammutamine . Tähelepanu pööratakse nö tabu -tegevustele, kuritegevuse teema väga silmapaistev, alkoholi joomise temaatika, sex, drugs &..rocknrolli ei ole :D vist . teemasid pakutakse meelelahutuslikus vormis. Moraal ei ole nö näpuga näitav, see on peidetud; tihti ka ’kangelane’ ise on kurjategija ; vastandlike tungide maailm.
Vastuolulised tegelased edastavad uut ajastut , kapitalistliku majandussüsteemi, teistmoodi konflikte ja elukorraldust. Väjendab teatud tüüpi spektist või pessimismi varasemate normide jm suhtes.
Sellest kirjandusest võib rääkida ka läbi transgressiivsuse (üleastumine, normide rikkumine ) mõiste. Selle peamiseks esindajaks tuntud vene kirjanik Mikhail Sholokhov. Transgressiivsest kirjandusest hakatakse rääkima 90ndatel, tõukeks ameerika kirjanduse uus pealetung vms. Transgressiivse olemuslikud jooned: eeldus, et kuskil eksisteerib norm/piirang ning need õhutavad rikkumisele. See pole juhuslik, vaid tahtlik ; mina-tunnetuse üks osa, identiteedi ülesehitamise tegur, et tahetakse neid ületada. Kõige rohkem moodustab transgessioon kirjanduses koodide (seksuaalsed, religioossed, rassilised ) rikkumise ja piiri ületamisena. Kaur Kender. Hard -boiled krimiromaan , peamised esindajad Raimond Chandler ja ..seda leidub ka Kenderi „Iseseisvuspäevas“, „Check out“, „Comeback“. Need mõjuväljad on märgata nii tegelaskujude kui keelekasutuse osas.
*Mihkel Samarüütel. 00ndate alguses Sauterliku/Kenderliku liini esindaja. 2 raamatut: „3“ 2002 ja „ Evol “ 2003. Tema jutud trotsivad traditsioonilisi proosa vorme. Iseloomustab kõnekeelsus, suur lihtlausete osakaal, suurtähtede puudumine lause alguses, ingliskeelsed poplaulu katkendid või käibefraasid. Jutt koondub tihti mingi vägivaldse situatsiooni ümber, kriminaalsed teemad. Tegelased lihtsad inimesed, neid iseloomustab trots ja küünilisus, pessimistlik hoiak kapitalistliku maailma suhtes, omavahelistes suhetes ja üleüldse elu suhtes.
Ei ole väga sügavmõtteline, nt 3 täh, et raamatu vahel on 3 juttu , mitte mingi sümbolistlik/religioosne vms tähendus:D Lood ei ole narratiivsed, pigem näeme lugu läbi erinevate teadvuste, vaatepunktide, dialoogide. Tegelaskujud on hajuvad, autor ei püüa nende tegudele sügavat psühholoogilist põhjendust otsida. Trotsitakse tradits realismi karakteri loomet.
Samasse kategooriasse kuulub ka Chaneldior’i raamat „Kontrolli alt väljas“, kohaliku sarimõrtsuka mõttemaailm.
*Hiram’i (Mari Laaniste) „Mõru maik “ 1999, mis tekitas omal ajal palju elevust. Tegevus suures linnas, seal igast suhted, vaadeldakse üht noort naist ja tema suhteid, on näitleja ja armub ühte bändilauljasse, mingi armukolmnurk tekib. Linnakontekst on oluline, selline närviline, ohtlik, erootiline kk... kapitalismi tumedam pool. Nüüdisrealismile iseloomulikult on tähelepanu pööratud keha kujutamisele ja kõigele kehalisusega seonduvale (kõik tänapäevane – sport , nöohooldus jne).
Moodsale realismile omaselt ka palju viiteid poppkultuurile. Pidevalt mingid laulud ja lüürika taustaks, neid loetakse kõrvuti hiina luulega (iidne ja popp kõrvuti). Loo ülesehitus komplitseeritud, esmapilgul fragmentaalne ja olevikus toimuvate sündmuste vahel on tagasivaated minevikku (avab peategelase iseloomujoone sellega). Pealkirjaga tuleb selgelt esile mingisugune hinnag kas maailmale või tegelasele, skeptiline, pidev vajadus eneseteostuse, intiimsuse järele. Lõpuks jääb kõikidest püüdlustest järgi mõru maik, is it worth it kind of thing . Peategelane on bi- seksuaal .
Geikirjandus. Alažanr tänapäeva realismist . Varem kuulus geikirjandus lihtsalt kirjandusse. Üks osa sellest kirjandusest iseloomustab põiklemine, ümberpööratult rääkimine vms. Teine osa on Rõhutatult kirjeldavad ja analüüsivad seda subkultuuri, räägivad sellest maailmast otsesõnu. Eesti kirjanduses Ivar Silla romaan „Tantsiv linn“ 2007, noore, oma seksuaalset orientatsiooni avastava üliõpilase lugu.
Tähtis on kehakultus, tähelepanu riietusel , seksi kirjeldused jne.
Kaspar Trees „ Sergo “; Marek Kahro „Päikeseta paradiis “; Krister Kivi „Üksteist“. Kahe inimese vahelised suhted, kõik siuke suht klišeene ja dramaatiline geiteema.
Erik Tohvri – üks loetumaid tänapäeva autoreid peale Kivirähi.
*Fantastilis-sümbolistlik nüüdiskirjandus
20.saj üldine vastandus: Vilde (reaalne, sotsiaalne, adekvaatne maailmakujutus) ja Tuglas (sümbolitele rajanev, lihvitud , väljamõeldud). Viimast suunda ühendab kõneallolevaga: kujutlusvõime domineerimine st luuakse uued maailmad , reeglid (nt Andrus Kivirähnu lühiproosa ); üleloomulik maailm, ei kehti füüsikalise maailma seadused, pigem muinasjutuline, müütiline, maagiline, võib olla sürrealismile kalduv, fantaasiarikas; tekstid rajanevad sümbolitel, nt allegooria , unenäolisus,
eksootiline element; idealistlik maailmavaade, romantilise hingeeluga tegelased; fakti ja väljamõeldise põimumine (nt Urmas Vadi elugu+ fiktsioon ). Sedamoodi kirjandus ei kujuta sotsiaalse probleemi asetusega maailma, vaid loob uusi, kujutlusvõimel baseeruvaid maailmaid.
*Andrus Kivirähk.
Ennekõike esindab seda suunda tema lühiproosa. Esindab ennekõike olevikku . „Pagari piparkook “ novellikogu ja 2012 ilmunud „Lood“. Lood algavad realistlikus laadis, loo arenedes asendub fantastilise kirjanduse loodidega. Nt realistlikud tegelased sattuvad täiesti uskumatutesse seiklustesse, sekkub mingi üleloomulik element. Kivirähk kasutab fantastilise mõõtme rõhutamiseks palju liialdusi, animatsiooniloogikat, füüsikaline maailmapilt kummutatakse; oleviku allegooria. Peategelased ei tea täpselt, mis on nende eesmärk elus jne, kuid väga töökad. Kurb ja mõtlemapanev must huumor vms. Veits sarnaneb Kafkaga. „Lood“ on Lutsu „Kevade“ tegelase Kärd’i vaatepunkt .. keda keegi ei mäleta, kes jäi kõigest olulisest ilma jne. „Pagari pipargoogis“ jutt „Kunstnik Jaagup “ on loomise müüt... kunstnik loob mingeid imelikku asju, mida pole olemas. Naeruvääristab ka moodsat kunsti, ready -made, mõttetud asjad jms. Tal üldse palju intertekstuaalsust. 90ndatel kirj lühiproosa on grotesksem, fantistiline element on tugevam, 00ndate tekstides äärmuslik absurd taandub. „Maailma otsas“ on fantastiline element peaaegu miinimumini viidud , romaan käsitleb kaasaega ja vaatab lihtsate inimeste elu. Kandev idee on „ära minemise igatsus “, rutiinist väljumine jne. vastandub valusalt tegelikkusele.
*Mehis Heinsaar
Eesti nüüdiskirjanduse imemees. Suure tunnustuse sai 2001 a „Vanameeste näppaja“ ja „Härra Pauli kroonika“ kaudu. Tekstide puhul tähtsad mitmed kk ja taustad, nt oluline roll Tartu linnal, Lõuna-Eesti maastikel jne; ük-ale eelistatakse pigem looduslikku kk. Mainitud teoste läbivaks tegevuskohaks on tuba.. kirjeldab isegi erinevatest toa liikidest, mis on nö maailma mudel, tuba mahutab maailma, võid oma toas rännata nagu maailmas, pidevalt muutuses olev ruum. Heinsaare lugusid ühendab algusest kuni viimaste raamatuteni sarnane poeetika, samad võtted: tegevus toimub tegelikkuse ja fantaasia pingeväljas, moondumise/muutumise/paljunemise vms idee, metamorfooside jada (võib puudutada evolutsioonilisi protsesse või olla seotud müstiliste sündmustega nt ta tegelased muunduvad muuks olendiks), ühiskondlik olend -> looduslikuks olendiks. Ühiskondliku positsiooni võtab sisse perekond, takistab tegelike võimete realiseerimist, toimub pidev rahuliku (loodusiku) paiga otsimine –korduv motiiv. Kolumbuse motiiv.. vajadus või tahe olla Chrisopher Columbus ; see on otsimise/avastamisrõõmu sünonüüm . Heinsaar üritab oma juttudes avastada /kaardistada indiviidi endaga seotud uusi territooriume, maastikke...sest kujutluspoolt loodud maailm ei lõpe kunagi otsa. Eriti illustreerib seda romaan „Artur Sandmani lugu“. Selle kaudu üritaab tegelane rutiini ja ettemääratuse maailmast end lahti rebida. Tähtis on sisemaailm, mitte väline, meditatsioon , mitte action jm. Tegevus toimub reaalsuse ja kujutleva pingeväljal; tihti tema tegelased muunduvad, paljunevad jms. Tema kirjutamisstiil on tema elu jooksul olnud algusest lõpuni läbiv. Kuigi esialgne mängulisus ja pealiskaudsus muutub hiljem pigem pessimistlikumaks ja süngemaks. Seda näitab ilmekalt 2013 a ilmunud novellikogu „ Ülikond “. Seal tegelaste tunnusjooneks kannatus; maailm ja ümbrus on raske ja koormav , lood lõppevad traagiliselt. Hirmumotiiv on kõikides lugudes olemas. Tunda on Kafka mõjutusi.
*Urmas Vadi
On kirjutanud näidendeid, lavastanud, teinud raadiotoimetaja tööd jms.
Esimene raamat ilmus 1999 „Suur sekund“ – noore inimese tekstid, palju naivismi, argielu kirjeldusi jne. 2002 a ilmunud jutukogumik „Unetute ralli “, mida iseloomustab samuti unenäoline element, kuid muutub juba tõsisemaks, absurdi poeetika muutunud mõttestatumaks. Absurdihuumorist tuleb läbi vaadata, et mõista asja aluspõhja. 2010 ilmunud romaan/ jutukatkenditest koosnev „Kirjad tädi Annele“ – puudub läbiv narratiiv, ent erinevad novellid ühendatakse kirjade kaudu, mis lähevad kõik tädi Annele (kirjutab talle oma raskustest romaani kirjutamisel ). Jutustamise stiil on mingi irratsionaalse elemendi sisse toomine tavapärasesse. Parim novell nendest on „Tartu surm“, mis on poolbiograafiline lugu Jüri Ehlvestist, ta on selles jutus imetlusväärne eeskuju, kellega suhted on ambivalentsed. Selle looga leiab Vadi hilisemates raamatutes kasutava strateegia: elulugu moondub teksti vältel väljamõeldiseks.
Klassikalise romaani kirjutab 2012 „Tagasi Eestisse“ – teksti võtted lähtuvad küll sarnasest strateegiast kui talle omane, kuid siin on sisse toonud ka iseenda loo ja isiku. Reetmise ja kangelase motiiv..tume keskpunkt on peategelase Johnny isa surm. Läheb Austraaliasse tema tuhka laiali vedama ja mingi spiooni teema jne. 2014 Novellikogu „Kuidas me kõik reas niimodi läheme“, kõik ta novellid seotud mingil määral surma ja selle kartusega. Selles kogumikus põhinevad Rudolf Allaberti (Nõukaaegne Noorsoo Teatri nätileja) isiksusele, tema isiksust proovitakse portrerteerida..
* Ulmekirjandus [konspekt paberkandjal olemas]
Kogu ulmekirjandus kujutab spekulatiivset maailma..Jaguneb 3ks kategooriaks :sience- fiction (uus asi..midagi, mida maailmas pole veel olemas nt inimese sarnane robot vms), fantasy (ime, maagia , võlujõud, keskaja kujutluslaad), horror (hirmuelamuse tekitamine). Need jagunevad omakorda mitmesse alarühma, nt sci-fict’il biopunk (keha muutmise praktikad , bioloogilistesse süsteemidesse sekkumine, uue inimese aretus jms).
90ndate alguses Eesti ulmekirjandus üsna tagasihoidlik, siis 00ndate lõpus toimus zanriline ja temaatiline mitmekesistumine . Tõuseb esile Indrek Hargla , kes hakkab viljelema ...
Uue kümnendi esiletõusvaim autor Agur Karukäpp. Viljelenud mitmeid erinevaid žanre, põimib ka omavahel erinevaid stiile (fantasy, dark fantasy + horror jne). Teos „Mehitamata inimesed“ - Postapokalüptika, mis on viinud düstoopiani, tegevus toimub Eestis.
Steampunk on 80ndatest tekkinud küberpungile vastandub maailma loomise strateegia.. st kümberpungis tuleviku kujutamine tehnoloogia kaugel, siis steampungis on oluline retrotehnoloogia), oluline element ka huumor, pole ainult pessimistlik. Eestis seda Indrek Hargla raamatus „French ja Koulu “.
Tänapäeval populaarset fantasy tulekut (nt Game of Thrones ) selgitatakse sellega, et tänapäeval palju kriise, kapitalistlik maailm ei viinud oodatud paradiisini, seega inimesed otsivad viise põgenemiseks.
*Jan Kaus
Peale kirjaniku on ka kultuurikirjanik ja esseist. Ilukirjanikuna on ta 00ndatel jäänud muu kultuuritegevuse varju, kuna oli aktiivne selles vallas.
3 esimest raamatut 00ndate algus esindavad eksperimentaalset ja mängulist stiili, nt 2001 a ilmunud romaan „Maailm ja mõni“ – ühe poisi suureks saamise lugu, mida vaadeldakse erinevate inimestega kohtumise kaudu; tegevusaeg 80ndatel , omamoodi ajalooline romaan, kuid ajalugu kujutamine on mütologiseeritud ja groteskne /nihestatud pilt nõukaajast.
Kasutab maagilise realismi võtteid.
Järgmine romaan 2006 a „Tema“ – vaatleb mitmete kõrvalpõigete kaudu ühe mehe ( küüniline ja irooniline reklaamivend) armastuse lugu, pmst küsib, kas tõeline armastus on tänapäeval võimalik või mitte; selles loos jälgitakse, kuidas peategelase küünilisus järk-järgult hääbub. Ei saa rääkida enam väga domineerivast postmodernistlikust iroonilisest mängulisusest, asemel tuleb uus tõsimeelsus ja siirus.
2009 a „Hetk“ pmst uuris sama asja – kui palju on võimalik tänapäeval üksteisest hooliv suhtumine, pühendumine jm; samuti näib küsivat, kas üksindus ongi inimese saatus. Individualism – moodsat maailma ja inimest üles ehitav printsiip, kas see ei hakka ühel hetkel õnnelikuks saamis pärssima? Kahe inimese mitte-kokkusaamise lugu... Postmodernistlik suhtumine teeb jumala naeruväärseks, siis siin suhtutakse sellesse tõsiselt.
2012 a „Koju“ – vaadatakse kolme Tallinnas elava inimese elusid , kõik on oma eluga mingisse kriitilisse punkti jõudnud, elanud läbi erinevaid kaotusi, ahistab kättesaamatu eesmärk, abielu lahutus jne. Vormilt otsingulood, otsingu keskmes taas suhte narratiiv. Ühelt poolt romantiline, teisalt kriitiline, irooniline.
2014 a miniatuuride kogu „Tallinna kaart“ ja romaan „Ma olen elus“. Esimene jätkab ühte tema loomingus tuttavat suundumust – Tallinna poetiseerimine. Vaadeldakse, kuidas aeg mõjutab linna jne; mõtestab koha atmosfääri, linna narratiiv ehitatakse üles nii, et reastatakse erinevates paikades üle elatud meeleolud, mälestused.
„Ma olen elus“ on kirjutatud vastuseks avalikkuses ringlevale nõudmisele suurest eepilisest romaanist .. vormilt perekonnaromaan, vaadeldakse 3 põlvkonna saatust, seda ühendab idee, et vereliini pidi kandub ’vaimne DNA’. Palju ka kõrvalteemasid: kodu, vägivald,, ajalugu, selle kummitused , eesti-vene teema, globaalne majandus jne. Vaatepunktide paljusus (hinnangute ja reaktsioonide kaudu, mitte sündmuste paljusus niivõrd) ja fragmentaalsus.
*Naiskirjandus
Naiskirjandus on, mis väljendab naiskogemust, naise hääl. Spetsiifiliselt naiskirjandusest hakati rääkima üldiselt 90ndatel, kuid ka Ants Oras avaldas 38ndatel naiskirjandusele pühendatud artikli.
Kasutatakse ka väljendit feministlik kirjandus, mis on tegelt naiskirjanduse modernistlik suundumus ja mis toonitab teadlikult selget ideoloogilist positsiooni (teemadeks naise sooline ja sotsiaalne positsioon, töödeltakse ja kirj ümber naise stereotüüpide jm).
Eestis alates Lydia Koidulast on naisluuletajatel väga oluline koht. Olulisemad poeedid ongi Eestis olnud naised.
Esimene naiskirjanike laine, mis seotud ük muudatustega, esindajateks juba 80ndate lõpu poole Eeva Park, Aida Kivi, Kärt Hellermaa, lisaks veel Elo Viiding /Vee. Nende puhul selgelt teadvustatud ideoloogiline protektsioon pole veel tähtis, jälgitakse maailma läbi naise teadvuse, läbi mille tuuakse esile naise seisukohalt olulisi tundenüansse. Seda näitab nt Kärt Hellermaa esimene romaan „ Alkeemia “, tema maailmavaade spiritualistlik, kunsti rõhutamine (mis naisega juhtub ja kuidas seda mõtestatakse).
00ndatel Maarja Kangro , Kätlin Kaldmaa, Tiina Laanen ja Elo Viiding (kellel 00ndatel peale luule ka proosa). Nt Maarja ---------Kangro „48 tundi“ võtab tüüpiliselt meestele omistatud kuiva meditsiinilise keele, mitte tundemaailma lähtekoha. Esindab mingit poliitilist hoiakut – oma keha jne; ei ole propagandat jne; eneseiroonia . „Dantelik auk“ palju intellektuaalseid arutlusi, kultuuriline arutlus vms, mitte naise seisukohast elu vms. Erinevat Kaldmaast ja Laanest, kes keskenduvad rohkem tundemaailm. Narratiiv üldiselt olemas, mitte postmodernistlikult alguse ja lõputa, sündmustikul kindel roll jm.
-2012 a Elo Viiding „Kestmine“ kogust „Teised“ emaduse müüdi kriitiline vaatamine (kestmine), kuidas see sisaldab endas teatud sundkäitumisi, millest loobumisel vaataks ük sulle viltu . Võimusuhted ..isamaale on vaja lapsi sünnitada. Selle ’kestmise’ alternatiiviks saab ’olemine’ (võimeluse vastandub vaim... põiklev, iseolev, sõltumatu; võim kui pealesuruv , tingimusteta täitmine). Kestmise aluseks on geeni märksõna ... võimu põhjendatakse, et see emana käitumine on geenides. Ema on ’roll’, käitumismudel; üks on ülesehitatud rollidele. Viiding kritiseerib seda, et on üldse rollid. „Püha maama“ novellis sama teemakäsitlus; kestmise analüüsile on pühendatud ka proosa fragmentide kogumik 2011 a „Kestmine“. Viiding on arutlevam, filosoofilisem, analüütilisem kui nt Kangro. Liigitub paratamatult poliitilise kriitilisuse, feminismi alla.
-Tiina Laanenil domineerib vaimukus , kerge jutustamisviis, tihti sisse toodud rõhutatud kummastus, kuid esile tõstetud ideoloogiline tasand ja naise psüühika jm puudub.
-Kätlin Kaldmaa 2013 „Islandil ei ole liblikaid“ loo keskmes 5 põlvkonna (eelkõige naised) areng, taustaks karm loodus ja lood esivanematest; müüdid , lood jm. Alguses arhailine maailm, lõpus modernne . Mehed on kas kaduma läinud vms, võimendab naise aspekti. Maagiline realism.
Eesti venekeelne kirjandus [leht olemas]
Eesti iseseisvumine 90ndate alguses, siis suhe vene kultuuri ja kirjandusse üsna ambivalentne .
Termin „piirikirjandus“ – kirjandus, mis sünnib kahe kultuuri kokkupuute alal.
Viimase 20-30 a vältel välja kujunenud ’transnational’ (rahvusülene) kirjandus olukorrast, kus maailma suurlinnades elab palju erineva päritoluga rahvast, mitmekuultuuri pinnasel elavad inimesed väljendavad (kirjutavad) oma maa keeles.
Neid iseloomustab ka see, et nende esteetilised valikud on varasemast erinevad. Üldiselt on nad tunnetanud väga tugevat sidet vene kirjandusega, kuid nüüd pigem mõjutatud lääne poolsest kirjandusest. Nt A. Ivanov „Peotäis põrmu“ motoks on värsid T.S.Elioti poeemist „Aheromaan“. Esindavad mingit mitmetähenduslikkust poliitilistes küsimustes; ei valita poolt; probleemi käsitlakse nii, et ta pigem sobib eesti lugejale. Ivanovi loomingus nt suhtutakse nii eesti kui vene kogukonda ühtlase distantsi või kriitikaga. Murrak eeskujude osas ja neutraalne seisukohavõtt.
Viktoria Ladõnskaja „Lasnamäe valge laev“ – vaade sellele, kuidas vene kogukond muutus 90ndatel ja 00ndatel, kuidas katkesid nende kontaktid oma Venemaa sugulastega jne.
Ilukirjanduse autoriteks on peamiselt 3: Igor Kotjuh, P.I. Filimonov ja Andrei Ivanov
Kotjuh on kirjanik, kuid ka selle kirjanduse organiseerija. Luulekogu „Teises keeles“ , kus algul pikem proosa kirjandus ühest eesti venelase saatusest, analüütiline pilk kahe kultuuri piiril kasvamisest jm. veel luulekogud „Usaldusliin“ ning vene k „Eesti disain “. Kirjutab ta viiest teemast: väikelinna elu Võrus, suhted vastassooga, etno-kultuuriline enesemääramine, kirjandus ise ja filosoofia (suht üldinimlikud asjad, suhtub teemadesse üsna otsekoheselt ja tõsiselt).
Filimonov (s 1975) esimene romaan ilmus 2007 a „Mitte-eukleidilise geomeetria tsoon“ – raamatu moodustavad erinevate sotsiaalsete gruppide vestlused , minimaalne väline tegevus vm sündmustik , puudub geopoliitiline paradigma, rõhutatakse universaalset ruumi ilma hinnangute panemiseta vms. Vesteldakse elust endast, kvaliteedis, mida tähendab kooselu, kuidas olla õnnelik, mis on looming jne jne. Läheneb mingitele olemiste küsimustele analüütiliselt, toimub metafüüsiline projekt (autor pöördub lugejale poole, räägib kirjutamisest), sisaldab ka vaimukust. Postmodernistlik romaan „Thalassa! Thalassa!“ intellektuaalsed mängud
Ivanovi (s. 1971) loomingus oluline skandinaavia temaatika ja teise tsükli tema loomingust moodustab Rakitin (tegevusepaigaks Tallinn). 2 peamist liini. 2 jutustust esinedavad mõlemad üht: „Minu Taani onuke “ ja „ Tuhk “. Esimene 1980ndatel eestist lahkunud venelasele, Taanis elav kunstnik, kes üritab saavutada läbimurret uue kunstistiili leiutamisega, põhiküsimuseks immigrandiga seotud küsimused. Teine jutt käsitleb eluolu kogukonnas läbi kahe põlvkonna, kuidas toimub nõukogude aja üleminek jne. Peategelane elab Taanis mingis lossis hipide kommuunis; lossi asjatu kütmine...järgi jääbki ’tuhk’....mhm, so deep i’m drowning. Vihje Hamletile ka sellele...mõtleb Taani lossis, kes ta on, kus ta on ja kas ta üldse tahab olla. Selles tuha-lossis näidatakse seda vene kogukonda kui Eestis maha/kõrvale jäetud kogukonda. Kriitiline noodike.
Hetkel tema loomingus keskseim teos on skandinaavia liini kuuluv „Hanumani“ triloogia , mis vaatleb Tallinnast pärit Jevgeni seiklusi koos Indiast pärit Hanumani seiklusi Skandinaavias. Puudutab siiski sedasama idenditeedi küsimust, kuigi raamat on vaimukas , uskumatud lood jm. Non-belonger. Nendest kahest romaaniliinist veits kõrvale jäänud „Harbini ööliblikad“, mille tegevus toimub 20-30ndate Eesti Vabariigis; jälgib peategelast, kes on kunstnik; avatakse huvitavalt toonane vene kogukonna elu. Kõrvalliin Tammsaare „Tõele ja õigusele“...
Nüüdisluule
[leht olemas] Tänapäeva nüüdiskirjanduses on koos 3 põlvkonda: 80ndate lõpp-90algus, sajandivahetuse autorid st 90ndate lõpp ja 00algus ja järgmise kümnendi lõpus.
Esimene laine: nende autoritega seotud põhimõtteline murrang Eesti luules. Esimesed märgid sellest Hasso Krull või Tõnu Õnnepalu raamatud.. Krulli 1986 ilmunud nõukogude luulest hoopis teistsugune oli „Must-valge“. Teistmoodi luulet oli ka Priidu Beier’i „Õrn & Rõve“. St luule puhul hakati jälgima teisi mõjusi, uusi kontekste, nt väga oluline oli 20.saj alguse avargandi mõju ( sürrealism , espressionism, anarhism, futurism jne). 90ndael punk-poeetika nt Tõnu Prddetski???, mis kandis tihti poliitilist kriitikat. Ei leia sel ajal väga isamaa luulet. Isamaalised tekstid on harrastus -luuletajate poolt.. Põhimõttelised muutused, mis olulised kogu 90ndate vältel ja isegi 00ndatel, on kolm: lüürilise mina muutumine, luuletekstis hakatakse kasutama võõrast sõna st intertekstuaalsus ja luuletustes võib leida mitmesugust keelekasutust
(tuuakse sisse argine kõnepruuk, suuline kõne jpm vt nt Hasso Krulli).
Kristiina Ehin tänapäeval populaarseim, tema luule on klassikalist tradits kõrgemat stiili jätkav, puuduvad argised kujundid ja muu ’madal’ kraam.
Nüüdiskirjanduse ja 90ndate ülemineku aja suur klassik Indrek Hirv, Eesti luule traditsiooni teadlikult jätkav luuletaja. Tema eeskujudeks Euroopa modernistid. Eesti eeskujudest Visnapuu, Under jt; esitab kõige klassikalisemat poeedi kuju. [ paberil kõik olemas]
Üleminek nüüdisluulele täh kindlasti ka üleminekut vabavärsile.. see domineerib. Nt Contra kasutab riimi, mis inimestele väga meeldib, tõstab suuresti populaarsust.
*Hasso Krull
– tugev fragmentaalne poeetika, tugev mõjutus sürrealismist. Väga oluline teos „LUULETUSED 1987-1991“ uuritakse erinevaid keele võimalusi ja lastaksek kõik ühte teksti vms. 90ndat tp jätkab luulekogude avaldamist, neid iseloomustaba see, et nad kõik on ükteisest erinevad, alati kasutatud uut lähenemiviisi või kontseptsiooni . Nt 97 ilmub „kaalud“, mis on fotograafia + luule, st mis on pildi ja keele vahekord. 99 „ Jazz “ – kontseptsioon , et Krull kuulas erinevaid jazzi klassikuid ja nendest inspireeritult kirjutas omad tekstid. 00’ndatel toimus murrang, mida demostreerib ilmekalt 2006 a ilmunud „ Tall tema hilisluule on jutustavam, narratiivsem, muutunud teemavaldkonnad, taustaks mütoloogia. Läbi 90ndate ja 00ndate on ta väga huvitatud Prantsuse poststrukturismist, 00ndate keskpaigas aga pigem mütopoeetika (erinevate maade pärimuskultuuride võrdlemine jm teemad). Nendeks 2004 „Meeter ja demeeter“ ja 2014 „Kui kivid olid veel pehmed “. Esimene on nö loomiseepos, moodne tänapäevane kosmofoogiline? eepos . See koosneb kahest osast, esimene osa keskendub hävingule ( veeuputus ) ja tp kujutab loomist, maaila taasloomise lugu. Jutustab keegi Meeter, esindab ratsionalistliku maailmapilti (meeter kui mõõt), teine tegelane Demeeter ehk viljakusjumalanna . Kokkuvõttes taandub teos loomisnarratiivi küsimustele, kõrvalnarratiivina tekib tõdemus , et maailm ei kukkunud täiuslik välja. Krull ise nim seda multi-kulti eeposeks ( eeposed vilksatavad paljude erinevate pärimuste mõjud/elemendid). Tänapäeva peegeldus , nt kaubanduskeskuses elustub iidne labürendi kujund. Võib vaadelda ka kui ökoloogilist katastroofi.. Teose ülesehitus on kreeta kaksikkirves, st algul pikemad luuletused, siis järjest väiksemad kuni hävinguni, ning siis hakkab uuesti üles kasvama.
„Kui kivid olid veel pehmed“ – selles pikemas eepilises teoses keskendub Krull Eesti rahva pärimusele. Ka see koosneb kahest osast, esimene jällegi loomislugu ning teine on tagasivaade sellele loomisloole. See on Kalevipojast varasem aeg. Maailma üks loomisprintsiip on vanaisa (võib mõista kui jumala kuju), teine tegelane on keegi „mina“. Vanaisa tahab, et maailm oleks sina, samas „mina“ tahab mitmekesisust maa pinnavormides. TRIKSTER . Ka kalevipoeg oli trikster, tegeles teatud mõttes maailma vormimisega, ka vanapagan oli seda.
*Sven Kivisildnik [leht olemas]
89.a luulekassett „ Märg Viktor“ kuni tänaseni on ta avaldanud üle 30 raamatu. Tema loomingus on kaks põhiprintsiipi: esiteks tehnoloogiline-kombinetoorne ja teine inimlik-sentimentaalne. Esimene täh seda, et kirjutuse aluseks on algorütm, valem või teatud kindel kirj viis (suunatud sellele, et luua ’kirjanduslikku masinat’, ei lähtu kirjutisele kui kunstiteosele). Kunst on justkui toode, mida on võimalik luua konveier-printsiibil. Mõjutusi 1860 popkunstist ( Andy Warhol ), teine mõju 60- 70ndatel tegutsenud OULIPO rühmitus, kes koosnes kirjanduslikest eksperimentidest huvitatud inimeste loomingust. Kivislidniku 90ndate looming rohkem eksperimentaalne, nüüd taandunud pigem. Kivisildnik tugevalt mõjutatud sürrealismist, nt sürrealistlik automaatkirjutamine meetodiks 1999 „Märg Viktor“ (luuletuste esimene osa Underilt, ülejäänud temalt).
Teine, humanistlik pool, Kivisildnik räägib rohkem oma sõnadega, ei järgi enam sürrealistliku meetodit, vaid sõnumit sisaldavat vabavärssi . Kasutab silmapaistvat teatud teemade/materjali ringi: viited Eesti luuleklassikale, pornograafia või kehaline kurss, religioon, kapitalistlik majandussüsteem ; tihti isamaaline või poliitiline sõnum. Kõiki nim märksõnu, alates 2011 a kogust alates „Liivlased ja saurused “ äärmiselt pessimistlikud, kataklüsmi ootav, räägib sellest, et liivlased said hukka, saurused said hukka, ja järgmiseks on eestlased; surnuaed on kujundiks. Tal on seeria valuraamatutest. Kivisildnik kui klassikaline pessimist, maailm, mida juhivad pangad ja meelelahutus ; küüniline vaade, agressiivsed värsid, pole kaasatundmist.
Juba 80ndate aastate lõpust kuulub tema loomingulise strateegia juurde ka raamatu formaadiga mängimine . Paljud tema raamatud on rõhutatult kogu konseptsiooni oluline osa. Andis väga Eesti kõige paksema ja kõige õhema luulekogu.
*90ndatel kirjutavad naisluule klassikasse
Triin Soomets , Kauksi Ülle, Elo Viiding
*Triin Soomets.
Kasutab oma vabavärsilistes tekstides keerulist assotsatsioonide ja kujundite keelt. Pole vb väga lihtsalt mõistetav. Isiklikule keskenduv, intiimne luule.. pole välismaailma kajastav, isikuluule pöörab tähelepanu tunnete poolele ja vaimu-keha konfliktile, osutused kehalisusele ja ruumile enda ümber. Püütakse sõnastada mingit suhe indiviidi mikrokosmose ja maailmaga indiviidi ümber. Kogu tunnetuslik protsess on edastada vastandite kaudu (armastus-hävituslik tung, nauding -valu). Luule ei ole väga optimistlik, pigem natuke masendav või raskemeelne. Soometsa kujundi maailm on pigem suletud ja jääb aimatavaks, need ei vii välja väga selge seisukoha või sõnumini. Teemad räägivad võimalikust jumalatunnetusest, eksistentsiaalne kaduvikuidee ja ’mina’ tundemaailma kokkupuude teiste tundemaailmadega.
*Elo Viiding
Juhan Viidingu tütar. Oma esimesed raamatut avaldab ta Elo Vee pseodonüümi all. Traditsioonilist noore naise luulet sisaldav.. oma äratundva stiilini jõuab 95 a „Laeka lähedus “ luulekogus. Eesmärk on mängulisuse effekti kaasamine ja selle kaudu uuritakse ühiskondlike stereotüüpe ja ennekõike naistest rääkimisest puudutavaid kujutamislaadi. Kuidas sotsiaalsed koodid on ahistavad ja üldhoiakuid peale suruvad; mäng nende alteregodega on põgenemine keeles eksisteerivate vormide ja reeglite, väljendusviiside eest. Järk-järgult teadvustatud feministi positsioon. Ta ei ole lüürik , ta kirjutab ennekõike sotsiaalsetest teemadest ja proovib näidata ük eksisteerivat vaenulikkust jne.
Eesti naisluule tradits muidu väga lüüriline, sotsiaalse huviga naisluuletajat väga ei leidugi. Viiding reformib naisluuletaja kujundit , kasutab hoopis agressiivset ja neg kujundit, adresseerides sotisaalseid probleeme.
*Kauksi Ülle
Võrukeelne luuletaja, alates 80ndatest debüteerinud, esindab regionalistlikku kirjandust (Hiiu, Seto, Mulgi jm). Kirjutab oma tekstides paljuski argitegevustest, tavalise elu juhtumistest nt perekond ja kodu, suhted, loomad, loodus, lapsed. Rõhutatakse esivanemate olemasolu, perekonna kaudu liigub ja toimib järjepidevuse nähtus. Teine asi perekonna kõrval on kultuuriline järjepidevus, mille kandjaks on keel ja selles keeles kirjutatavad laulud. „Jüriöö“ on aja laulud, Eesti iseseisvumise ja Jüriööga seostuvad laulud. Ta luuletusi on tõlgitud ka eesti keelde „Emaemamaa“.
*Teine põlvkond, kes debüteerisid sajandi vahetusel.. Formuleerivad mitmed rühmitused: Evakkond ja NAK (noorte autorite koondis ). Ka venekeelt rääkivad rühmitused nt Tuulelohe . TNT – Tallinna noored tegijad . Nendest kahest rühmitusest kasvavad välja 00ndatel olulised luuletajad .. Aapo Ilves, Contra, Kristiina Ehin, Asko Künnap JNE JNE.
*Evakkond
97ndal formuleerub. Tuntumatest autoritest kuuluvad Aare Pilv, Lauri Somn, Kristiina Ehin jt. Tegemist oli 90ndate alguses ülikooli tulnud tudengitega, paljuski filoloogia omad. Need autorid on kirjandusega kursis, teadvustavad Eesti kirjanduse traditsiooni ja suhestuvad sellesse teadlikult. Vormimängud, eksperimendid keelega – väga selgelt teadvustatud otsingud, lähtuvad arusaamast mis juba Eesti kirjanduses tehtus on. Intellektuaalse suunitlusega a filosoofilise rõhuasetusega kirjandus.
Selle vastandub
*NAK. Peamiselt Tallinna pedagoogika, Eesti filoloofia tudengid. Formuleerus 90ndate lõpul. Sellesse kuuluvad Contra, Jann Rahman, Olav Eruitlane?, Ivar Sild, Aapo Ilves jne. Nendel sotsiaalkriitiline rõhuasetus, argised teemad. Aktuaalseid teemaseid käsitlemisetoon on mänguline, vaimukas. Käsitlesid luulet kui meelelahutust, luule tuleks viia tagasi tavalise inimese juurde (tuleb kirj lihtsas vormis tuntud teemadel ).
* Jürgen Rooste
loomingus võib näha kahte külge: klassikaline poeedi kuju, lüüriline armastaja vs karm ük kriitik . Kirjutab armastuse erinevatest faasidest ja toonitab headuse, aususe, kultuursuse tähtsust ja kritiseerib narkootikume jne. Kirjeldab end kui blues ’i-mees: kurbus , raskemeelsus, kannatamine ja raske elu, samas sellest jõu leidmine. Luule ei ole ainult paberil olev sõnade jada, vaid ka elav ettelugemine, performance . Ta on esitanud oma luuletusi ka nt jazz bändi saatel.
*fs (Franzua Seprent)
pseudonüüm , pärisnimi Indrek Mesikäpp. Esimesed kogud mängulised..2004 a ilmunud „2004“, teine kogu 2008 „Alasti ja elus“. Esimene on nullindate üks kõvemaid kogusid.. linna kk, sellest tekkiv äng, korduvad külma ja jää kujundid, must värv, tolm, helid, eksistentsaalsed pained nagu üksindus, vajadus läheduse järele. Tänapäevane gooti subkultuur.Teise teose kogu lähtepunkt on reaalsündmus ebaõnnestunud enesetapp, millised tunded ja meeleolud pärast seda valitsevad.
*Lauri Sommer
Temal on väga tugev Uku Masingu ja ekspressionismi (Euroopa tumedam sajandialguse ekspressionism ) mõjud.. luule nukker ja nostalgiline, mida leevendab kontakt loodusnähtustega. Läbiv teema ka religioon.
*Uussiirus [leht]
*Andrus Kasemaa
Tema puhul uussiiruse või uuslihtuse terminit kõige rohkem kasutatud. Igapäevasuse olemise ülendav luule, minimalistlik , ei filosofeerita eriti palju.. täpsed fraasid ja mõttekäigud. Esitatakse väljamõeldud kohas „Poeedirahu“ - ei tee midagi, niisama vedeleb.. mitte-midagi tegemine pesitseb edu püüdluse ja kiire eluviisi taustal, mõjub alternatiivse maailma vaate ja filosoofiana. Pole mingit intertekstuaalsust, on lihtsalt aus väljaütlemine mis toimub ja kuidas ennast tunnen .
Teine uussiiruse järgija oli Igor Kotjuhh?