Portselansuits Jim Ashilevi 2006 (XI-01) © Eesti Näitemänguagentuur 2 (Väike-Karja 12, Tallinn 10140; tel 6282342; e-mail [email protected]) portselan - keraamiline materjal (tahke) - tugev, kõva, elastne, habras, klaasjas, valkjas, poolläbipaistev (v.a. tihedam portselan), resonantne, väga vastupidav elektrile, kemikaalidele ja temperatuurisokile. suits - mittetäieliku põlemise kaasnähe (gaasiline) - mürgine, haihtuv. 3 Tegelased: Ike Kioko Kassini 4 . . . . . . . . I 5 S1 Kioko, pärast tuima masinlikku tööpäeva kaupluses, võtab oma tillukese korteri kööginurgas kotist odava veini, istub diivanile, valab pokaali täis ning mekib maitseks. Väljas on pime november, vihmadest sogane ja rikutu...
konventsiooni, pigem elutunnetuslik hoiak, urbaniseeritud maailma probleem, julmad suhted ja vägivald, abstraktsed tegelased Postdramaatiline teater – Berolt Brecht oli algataja, peamine on võõritusefekt e kriitilise distantsi tekitamine lavategevuse ja vaataja vahel, vahelaulud e songid, kus tegelased ise sündmuskäiku kommenteerivad, selgitavad kommenteerivad sildid laval, näitleja kommenteerib publikule oma tegevust. Postdramaatiline teatritekst ja teater – ühist definitsiooni ei ole, eelnevast traditsioonist eristab negatiivne piir, mitte üks-ühele vastandus, mitte mudel vaid panoraam 7. Režiikunsti ajalugu Režissöör – lavastaja Režii – lavastuse v filmi kunstiline juhtimine, plaan Lavastaja-eelne teater – varasem dramaturgia andis ise ette, kuidas üht v teist teksti peaks ette kandma, lavastaja funktsioon polnud oluline Valgustusaeg – 18. saj, esitati realistlikkuse ja loomulikkuse nõuet, teater peaks
Huvi lõpplahenduse vastu Huvi tegevuse käigu vastu 28. Nimetage postdramaatilise teatri ja teatriteksti tunnuseid. Postdramaatiline teater · Hans-Thies Lehmann, "Postdramatisches Theater" (1999; inglise keeles "Postdramatic Theatre") · Postdramaatiline teater ja postmodernistlik teater ei ole sünonüümid. Esimene väljendab pigem esteetikat, teine elutunnetust (postmodernne situatsioon). Postdramaatiline teater ja teatritekst · Tekst ei ole enam lavastuse keskne komponent, selle generatiivne maatriks, mis määrab lavastuse tähenduse. Teksti võib kasutada mitmel erineval viisil vastavalt lavastaja kunstilisele nägemusele. · dramaturgiline tekst ei vasta enam traditsioonilise dramaturgia tingimustele (terviklik lugu, dialoogi pidavad tegelased jne). Postdramaatilist teatriteksti iseloomustab: · Tihe seos teatripraktikaga · Struktuuri vabadus Postdramaatilise teatri kultuuriline kontekst
Aoid on kutseline laulik. Aoid laulab jumaliku sisenduse mõjul, ta pigem improviseerib, kui esitab juba valmis laule kindlakskujunenud tekstiga. To pole mitte üksnes laulik, vaid ka laulu looja. Eriti värvikalt kirjeldadakse pimeda aoidi Demodokose esinemist faiaakide juninga Alkinoose kojas pidulikul koosviibimisel. Rapsood rändlaulikud, kes esitasid neile tundmatu publiku ees enam-vähem fikseerunud tekste. Esimene rapsood jääb aega 6. saj e. m. a., Soloni ja türann Peisistratose aega, mil Ateenas hakati regulaarsel Homerose eeposeid ette kandma. Heksameeter daktüliline värss. Loojaks joonia aoidid. Kohustuslik eepilisele luulele. Daktülilises heksameetris on iga värsijala esimene silp pikk ja moodustab tõusu (arsis); languse (thesis) moodustavad kaks lühikest silpi või üks pikk. Nt Lucretiuse poeem ,,Asjade olemusest". Mis on ,,Homerose küsimus" (volfaanid ja unitaarid)? Kirjelda eepo...
Tekst on strukturalismis alustatud ja lõpetatud üksus. Tähendus tekib teksti-vastuvõtja protsessis, st see pole paika pandud. Tekste ei looda tavapärasel viisil, esile tõusevad kõne ja esitusviis. Dialoogid on kas väga pikad ja ülepaisutatud või napid. · Performatiivsus etenduslikkus. Sooritusest ollakse teadlik, mida näidatakse ka välja, viidates endale. Kogemuslikkus. Vaadatakse, kuidas etendaja etendust näitab. Postdramaatiline teatritekst dramaturgiline tekst ei vasta traditsioonilise dramaturgia tingimustele. Tekst pole enam lavastusekeskne osa, vaid selle generatiivne maatriks, mis määrab lavastuse tähenduse. Teksti võib kasutada eri viisidel vastavalt lavastaja nägemusele. Tekst on tihedalt seotud teatripraktikaga (lavastuse võivad luua kõik näitlejad koos). Uute struktuurireeglite kehtestamine on vaba lavastaja teeb valikuid, et lavastus vastaks tema kunstilisele nägemusele
kasutanud), nagu ka Urmas Lennuk. Toomas Suuman, Uku Uusberg, Jim Ashilevi, Mart Aas, Andres Noormets, Kadri Noormets (kadrinoormets) (lavastus ,,Go neo und romantix" eksperimentaalnäidend), Siim Nurklik. Dokumentaalsus ja draamakirjandus: Merle Karusoo ,,HIV" (2002), Tõnu Õnnepalu ,,Vennas" (2014), Mari-Liis Lill koos Paavo Piigiga ,,Varesele valu, harakale haigus.." (2014) ja koos Maria Lee Liivakuga ,,Väljast väiksem kui seest" (2017). Postdramaatiline teater ja teatritekst: Ivar Põllu ,,Endspiel" (2008) Kõivu ja Vahingu romaaniga seotud. Salongiteemad. ,,Ird. K" (2010) Kaarel Irdist, Vanemuise teatriuuenduse peegeldamine. Leidis uue rütmi ja lahenduse kahe viimase lavastusega: ,,Praktiline eesti ajalugu" (2017) ja ,,BB ilmub öösel" (2017) taustal Undi viimane romaan ,,Brecht ilmu öösel". Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo (Eero Epner jt) ,,The Rise and Fall of Estonia" (2011)
13. Mida teadis keskaeg antiikteatrist? Keskajal teati antiiknäidendeid rohkem kui praegu. Oli tragöödia (kuningad, katastroof) ja komöödia (lihtrahvas, õnnelik lõpp). Sõna ,,teater" tähendust mõisteti keskajal umbkaudselt. Tunti küll antiigi teatritekste (Terentius, Seneca, Menandros), kuid nende zanreid hinnati ebatäpselt (nt tragöödiaks peeti katastroofiga lõppevat ülevas stiilis lugu). Piir jutustava ja dramaatilise kirjanduse vahel hägustus. Teatritekst ja etendus polnud omavahel eriti seotud. Keskajal arvati, et teksti luges ette autor ning seda saatis pantomiim. Ei saadud aru amfiteatri mõttest (amfiteatrite elutud rekonstruktsioonid). Usuti, et teater peab mahutama suurel hulgal vaatajaid, sisaldama lava, olema poolringi-kujuline ning meenutama maja. Keskajal tekkis teater nullist (kristlikus kontekstis, omad tõukejõud). Tervikpilt ei taastunud enne renessanssi. 14
On näidendeid, mis jõuavad avalikkuse ette hilinemisega. Nüüditeisenduslikku draamat tuleb edasi ka 70ndatel. Leiame näiteid aga pole tuntud. Teatrisündmused 70ndatel, mis ei puuduta uudiskirjandust. Järelmängud draamakirjanduslikus rollis ei mängi. Jaan Kaplinski 1977 Neljakuningapäev Viiding ja Tõnis Rätsep 1980 Olevused - absurdidraama. Jaanus Andreus Nooremb (Madis Kõiv ja Hando Runnel) 1978 Küüni täitmine - võib lugeda seda absurdidraama võtmes. Madis Kõivu osalusel teatritekst tema kirjutatud, mis avalikkuse ette jõuab. Kõige absurdsem, mis Kõivul võtta on. Draamatekst, mis teatri piire kompab. Üksüheselt pole võimalik lavastada puhttehnilises mõttes. Tulevad kõivulikud printsiibid: rühmakeskne asi, samas teatav muusikaline printsiip. Dialoog hakkab omaette elu elama. Madis Kõiv ja Vaino Vahing 1983 Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus - Esidavad kultuuriloolisuse tõusu eesti draamas. Tekib kultuurilooline aine, saame väita, kui vaatame proosat ja draamat
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
