Voldemar Panso (1920-1977) ,,Parem kirkalt elus läbi põleda kui keskpäraselt end elust läbi vedada." Elulugu Voldemar Panso (30. november 1920 Tomsk 27. detsember 1977 Tallinn) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. Panso lõpetas 1941.aastal Tallinna Konservatooriumi Lavakunsti Kooli ja 1955 Moskvas Teatriinstituudi. Rajas Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mida ta juhatas surmani. 1941-1950 töötas Panso Draamateatris näitlejana ja hiljem lavastajana. 1965. aastast Noorsooteatri ja 1970. aastast Draamateatri peanäitejuhina. Voldemar mängis ka filmides. Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, vesteid ja dramatiseeringuid. Teosed Dramatiseeringud: "Inimene ja jumal" ja "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal, Oskar Lutsu "Kevade", Maksim Gorki "Ema,,, "Põrgupõhja uus Vanapagan: kolmeteistkümnes pildis,, Reisikirjad: "Laevaga Leningradist Odessasse,
Voldemar Panso 30. november 1920 (Tomsk- Venemaa) – 27. detsember 1977 (Tallinn) Voldemar Panso oli: Eesti lavastaja Näitleja Teatripedagoog Teatriteadlane Lõpetas: 1941- Tallinna Konservatooriumi Lavakunsti Kooli 1955- Moskvas Teatriinstituudi Töötas: 1941–50 - Draamateatris näitlejana 1965- Noorsooteatri peanäitejuhina 1970- Draamateatri peanäitejuhina 1957- surmani juhatas Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedrit (mille ta ise 1938. aastal rajas) Mõned teosed:
Esimene peatükk annab ka mõned pidepunktid, millele toetuda, et leida „Lea“ ainestiku taust ja ehk ka põhjused. Nimelt on välja toodud teise Smuuli teose „Jäine raamat“, kust võib leida Lea, kui tegelase, põhiprobleemid. Referaadi teine peatükk kajastab valituid retsensioone, mis on ilmunud NSV-ajal, „Lea“ ilmumise järgselt. Esimene retsensioon on „Lea“, kui näidendi, esmailmumise järgselt ning selle autoriks on lavastaja, Voldemar Panso, ise. Panso jaoks, ning ka teiste kriitikute jaoks, oli „Lea“ kui usuvastasuse propaganda ning nad ei kartnud seda ka kõva häälega välja öelda, nende retsensioonid rääkisid sama juttu, mis nende mõtted. 12 aastat hiljem ilmunud retsensioon, samuti Panso lavastatud „Lea“ kohta, on juba esimesest versioonist pisut erinev, ka arvamused sellest on muutunud – juba saab ju võrrelda. 1972 aastal ilmunud retsensioon keskendub nüüd juba Leale kui inimesele, tema teele ja saatusele.
Teatriteaduse alused SISSEJUHATUS 1. Voldemar Panso oli lavastaja, kes asutas Eesti teatris olulisi institutsioone, mis tegutsevad praegugi. Need on EMTA lavakunstikool ja Tallinna Linnateater. Kuigi teatrikoole oli Eestis olnud varemgi, sai järjepidev teatriharidus aluse 1957. aastal, kui Voldemar Panso asutas Tallinna Konservatooriumi juurde lavakunstikateedri, mille tänane nimetus on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool. 1965. aastal asutati Eesti Riikliku Noorsooteatri, mille esimene peanäitejuht oli Voldemar Panso. Selle nime all tegutses teater kuni 1994. aastani, kui teater anti üle riigi omandist Tallinna linnale ja teater sai nimeks Tallinna Linnateater. 2. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esimene dramatiseerija oli Eesti Draamateatri näitleja ja
· Riiklik dotatsioon 1950. aastate II poolel 40-50% · Draamateatrit juhtis Ilmar Tammur · Vanemuist juhtis alates 1955. a taas Kaarel Ird, kes oli olnud 1952-1955 Pärnu teatri peanäitejuht · Ugalat juhtis Aleks Sats · Rakvere teatrijuht Kulno Süvalep (1961. Vanemuises) · Pärnu teater oli pärast Irdi lahkumist 1955-1957 peanäitejuhita, 1957-1960 juhtis teatrit Enn Toona, 1960-1962 Arthur Ots · 1965 loodud Noorsooteatrit asus juhtima Voldemar Panso Muusikateatrist: · 2 muusikateatrit Estonia, Vanemuine · Estonias tugevamad lauljad, Vanemuises suurem rõhk näitlemisele ka ooperis · Estonia repertuaaris rohkem klassikalisi oopereid, Vanemuises rohkem uusi, seni lavastamata teoseid · Balletis uudsete väljendusvahendite otsingud varem kui sõnateatris (Estonias Mai Murdmaa, Vanemuises Ülo Vilimaa) · Uudse zanrina tuli repertuaari muusikal Rahvateatrid:
* 1938 Evald Tammlaan "Raudne kodu" (Iige) * 1939 Langer "Nr. 72" (Marta) * 1939 Shakespeare "Windsori lõbusad naised" (missis Ford) * 1940 Morstin "Xanthippe kaitseks" (Xanthippe) * 1940 Henrik Ibsen "Ehitusmeister Solness" (Hilde Wangel) * 1940 Aleksei Arbuzov "Tanja" (Tanja) * 1942 Tammsaare/Andres Särev "Karin ja Indrek" (Karin) * 1943 Molière "Õpetatud naised" (Philaminte) * 1945 Carlo Coldoni "Mirandolina" (Mirandolina) * 1945 Tammsaare/Voldemar Panso "Põrgupõhja uus Vanapagan" * 1948 Eduard Vilde "Pisuhänd" (Matilde) * 1950 Tammsaare/Andres Särev "Pankrot" (Karin) * 1952 Konstantin Trenjov "Ljubov Jarovaja" (Panova) * 1955 Oskar Luts/Andres Särev "Tagahoovis" (Fenja ja Paula) * 1955 Tammsaare "Kuningal on külm" (Angela ema) * 1957 Alfred Gehr "Kuues majakord" (Germaine Lescalier) * 1957 Eduardo De Filippo "Filumena Marturano" (Filumena) * 1959 Tammsaare/Andres Särev "Vargamäe vanad ja noored" (Maret)
Mahtra sõja päevil kujunes Eeru kõrts paigaks, kus toimusid mitmed määrava tähtsusega kogunemised. Siin uurisid Atla ja Mahtra talumehed peerutule valgel vastuhaku ajendiks saanud uut talurahvaseadust. Kõrtsi kogunesid 1858. aasta 2. juuni varahommikul arvukad talumeeste salgad, koos suunduti Mahtrasse. Siin anti pärast sõda haavatutele esimest abi. 1900. aasta paiku suleti maakõrtsid seoses viinamonopoli seadusega. 20. sajandi algul oli Eeru sulaseks Hans Panso, kuulsa teatrimehe Voldemar Panso isa. 1958. aastal osteti Eeru kõrts muuseumile. Külastajatele on hoone avatud 1970. aasta maikuust alates. Eeru kõrts on omanäoline vaatamisväärsus ning leiab aktiivset kasutust. Nii on siin õpitud suures reheahjus leiba küpsetama, kambri põrandale laotatud puhastel õlgedel jõulusid oodatud, lihavõttepühade ajal mune värvitud, kontserte ja mitmesguseid teisi õdusaid äraolemisi korraldatud.
kaupmehest”, Shylocki rollis Ants Lauter (kes oli 1950. aastal Draamateatrist tagandatud ja Tartusse n.-ö. maapakku mõistetud). 1950. aastate teatripildis torkas heas mõttes silma Viljandi „Ugala”, kus Karl Adra ja Aleks Satsi lavastajakäe all viljeldi kammerlikku, poeetilis-realistlikku draamat ja ühtlaselt hea tasemega ansamblimängu. Ideoloogiliste kammitsate lõtvumist 1950. aastate lõpus näitlikustasid teatraalsema stiili otsingud – näiteks Voldemar Panso „Härra Punttila ja tema sulane Matti” (1958 Draamateatris) oma novaatorliku lavakeele ja võõritava teatrimänguga, rahvateatri ja ideeteatri väljendusvahendite veenva ja vaimuka sünteesiga. Eestis märkis „Punttila” Brechti ja tingliku teatrikeele taastulekut peale sõda, kogu Nõukogude Liidu kontekstis aga esimest murrangulist Brechti lavastust. Panso kui dogmaatilisest mõtlemisest vaba, andekas ja värvikas, omamoodi renessanslik loojanatuur
isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja- ja lavapedagoogitööd Voldemar Panso. Teater (kreeka keelest theatron "vaatemängupaik") on sõna-, muusika-, tantsulavastusi esitav kunstiasutus, kus etendatakse näidendeid, oopereid, operette ja ballette. Eesti Draamateatri alguseks loetakse tuntud eesti lavastaja Paul Sepa era-teatristuudio asutamist 1920. aasta sügisel. Esimesena Eestis süstemaatilise teatrihariduse saanud noored alustasid teatritegemist Draamastuudio Teatri egiidi all. Mängiti mitmekesist repertuaari, oma osa oli ka
Lood inimestest püüdes taotleda tõepära. Teatri kui kunsti eesmärk on tegeleda inimestega. Inimene on kordumatu isiksus, kuid temas on ka nö igavene inimene see, mis on inimloomuses. Inimese ülistamine, kuna ta on põnev ja vastuoluline. Taustaks on humanistlik mõtelaad. Teater on inimese uurimine. Inimene avaldub oma mõtetes. Räägitakse mõtlevast näitlejast, kes on suuteline oma tegevust mõtestama. Mõte aga väljendub sõnades. PANSO. 5. Voldemar Panso rezii peajooned. Panso ja psühholoogiline realism, lähemalt kaks lavastust. Eesti teatris etendas Panso Stansilavski põhimõtteid: teater, mis baseerub näitleja ümberkehastumisel, läbielamiskunstil ning püüdleb alateadvuse äratamiseni. Läbivaks jooneks oli Panso teatritöös oma lavastustes autori süvamõtte avamine. Ta kasutas Stanislavski tegevusliku analüüsi meetodit näitlejatega töötades. Näitleja pidi
Kerese-nimeline, Panso- lõpuline nimest nimeline, Tartu-lähedane, omadussõna kirjutatakse ne- ja T-kujuline, 23-aastane, 4- liidetakse line-lõpuline korruseline. ühesõnalise omadussõna 2. Paul Kerese nimeline, V. nime, tähe lahku Panso nimeline, Keila ja või Klooga vaheline. numbriga sidekriipsu abil. Arvsõnade 1. teist, 2. Ülejäänud 1. Kaksteist, kolmkümmend, kokku- -kümmend arvsõnad. viissada, kolmsada lahku ja sada. kaheksakümmend.
Tänu Ülo Õunale muutus eesti skulptuur tunduvalt kommunikatiivsemaks. Õun on oma võtmes portreteerinud kultuuritegelasi. Veljo Tormis dirigeerib lausa kolme käega, mis tekitab käte liikumise mulje. Paistab, et mingi side oli tal temast märksa noorema Miljard Kilgiga, kes on teinud temast fotorealistliku maali, Õun omakorda modelleeris Kilgist portreelise büsti. On ka Mikk Mikiveri portree kollase lipsuga, siis Kaljo Põllu, Juhan Viidingu groteski aetud portreed, Voldemar Panso, Gustav Ernesaks ja paljud teised. Kui võtta kokku Ülo Õuna looming, siis nii töömahuka kunstiliigi nagu skulptuur kohta oli ta (arvestades ka tema lühikeseks jäänud eluteed) väga produktiivne. Lisaks on raske ette kujutada eesti skulptuuri ajalugu ilma Ülo Õunata, võib ainult mõelda, mida ta oleks praeguseks ajaks loonud. Õun lahkus vara. Kriitikud olid tema tööde vastu sõbralikud, ometi hoidis ta pigem omaette.
Tema stiil oli jõuline: kontrastid, tugevad kired, dünaamilised massistseenid. 4. Mida kujutab endast psühholoogiline realism teatris? Nimetage kaks lavastajat, kelle rezii on psühholoogilis-realistlik. Põhjendage. Psühholoogiline realism on midagi tavalist, midagi mis ei ole uuenduslik. See on piiritlemata ja hinnangulisena kasutatav. Psühholoogilist realismi iseloomustab sisu puudumine. Alusepanijaks peetakse 50-60. aastate Pansot. Maailmateatri võrdluses Panso seotus Stanislavskiga. Emblemaatiline autor Anton Tsehhov. Tegelaste hingeelu suhted fookuses. Realistlik kuivõrd ta esitab lugu inimsuhetega jne, taotledes psühholoogilist kajastamist täpselt(-malt). Nii palju kui on erinevaid lavastajaid, nii palju on ka erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Üsna tihti seotakse psühholoogiline realism kokku stanislavskiliku näitlemisega, kuulutatakse peavooluks ning võrdsustatakse kunstilise konservatiivsusega.
LAHKU, kui KUI KÄÄNDSÕNAL ON TÄIEND e, halvamaitseline kese-eelne, stikeelne selle mäe kõrgune mitme sajandi pikkune eelmise sõja aegne nende koolide vaheline kolme meetri laiune hapu õuna maitseline minu õe vanune jõe ja metsa vaheline Paul Kerese nimeline Lydia Koidula nimeline V. Panso nimeline selle linna suurune tormise järve äärne Eesti Vabadussõja aegne suure U kujuline kolmekümne viie aastane kahesaja kahe leheküljeline kahekümne viie aastane TEGUSÕNADE KOKKU- JA LAHKUKIRJUT TEGUSÕNAD KIRJUTAME HARILIKULT LAHKU OSAD ON VAHETATAVAD välja sõitma sõitis välja vastu panema pani vastu osa võtma võtan osa
5 Kevade valmimine ,,Kevade" lavastamisele eelnes pikk lugu. Tegelikult kirjutas Oskar Luts juba 1926. aastal stsenaariumi " Joosep Toots", kuid siis ei saanud filmist asja. Ligi 40 aastat hiljem kirjutasid Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk stsenaariumi eesmärgiga ise film lavastada. Kuid aja möödudes plaanid muutusid ja hiljem ei tahtnud kumbki ,,Kevade" lavastajaks hakata. 1968. aastal võttis Arvo Kruusement enda jaoks suure riski ning otsustas ise filmi stsenaristiks hakata. Pärtast filmi rezissööriks kinnitamist hakkast ta Panso-Kiisa stsenaariumit ümber kirjutama ning esialgsest varjandis ei jäänud õieti midagi järele. Arvo Kruusement seadis eesmärgiks Lutsu teos võimalikult täpselt tõlkida.
Urmas läks koos sõprade Raimo Aasa ja Georg Bogatkiniga Lavakunstikateedrisse katsetele ja kuidagi juhtus nii, et kolmest teatrihuvilisest poisist sai sisse vaid üks, Urmas Kibuspuu. Tänu sellele võimalusele sai Kibuspuu oluliselt lennukust juurde. LAVAKUNSTIKATEEDRI VII LEND 1972. aastal alustas Kibuspuu õpinguid Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VII lennus. Tema kursuse juhendajaks sai Voldemar Panso, kelle assistendiks oli Raivo Trass. 1976. aastal lõpetasid kursuse koos Kibuspuuga Tiit Berg, Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge, Jüri Krjukov, Aare Laanemets, Sulev Luik, Kalju Orro, Toomas Ots, Anne Paluver, Priit Pedajas, Lembit Peterson, Eero Spriit, Kadri Tamberg, Külliki Tool- Saldre ja Peeter Volkonski. Seda lendu on mitmes mõttes eriliseks peetud. Tegemist oli Panso lemmiku ja ühtlasi ka viimase lennuga, keda ta juhendada sai.
Algab rängimaid perioode L K-i elus, ta arreteeriti 1950. aastal ning ta pidi veetma 5a venemaal., vanglas. Peale vanglasolemist naases Leo tagasi kodumaale ja töötas Filharmoonias. Siis kutsus ta Ilmar Tammur ta Draamateatrisse, kus Kalmet lavastas veel 7 lavastust, millest kõige silmapaistvam oli Schilleri “Don Carlos”. Lisaks 1957 pandi kõrgem näitlejakoolitus, konservatooriumi lavakunstikateeder, uuesti käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht. LK oli näitleja, lavastaja, teatrijuht, kuid eriti sügava jälje jättis ta eesti teatrilukku pedagoogina. LK kujundas välja nii nuku- kui noorsooteatri printsiibid ning eelkõige rahvusteatri põhijooned A. H. Tammsaare, O. Lutsu, H. Raudsepa jt. lavaklassikaks mängimisega.
1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda
Olbrei founded the permanent ballet troupe in the theatre, the ballet became more regular in the 1930s. In 1994--2009 the theater was managed by Paul Himma, since 1 September 2009 the general manager is Aivar Mäe. Tallinn City Theatre This theatre was founded in 1965 named Youth Theatre, but from the beginning it was a regular drama company, with only slightly more plays for the children than in the other theatres. The objective of its first leader Voldemar Panso was to change the unnatural situation, created in Stalinist times, of Tallinn having only one Estonian-language drama theatre. In the beginning the theatre used the big stage of a Soviet-style "palace of culture". In 1975 a 100-seat stage was opened in the 15th-century house in the old-town centre of Tallinn. After Panso the company was led by Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, and Rudolf Allabert. Since 1992 the artistic director is Elmo Nüganen and the managing director is Raivo Põldmaa
TALLINNA LINNATEATER Jana Jeltsova 10.R · Tallinna Linnateater on 1965. aastal loodud teater Tallinnas. Alates 1992. aastast on teatri peanäitejuht Elmo Nüganen. · Tallinna Linnateater, kunagine Eesti Riiklik Noorsooteater, on tegutsenud rohkem kui nelikümmend aastat. Tal on olnud viis peanäitejuhti. Igaüks neist on toonud eesti teatripilti midagi uut ja värsket. AJALUGU · Teatri lõi 1965. aastal eesti lavastaja Voldemar Panso, moodustades tugeva näitetrupi, mis koosnes nii äsja teatrikooli lõpetanud noortest kui ka juba tuntud lavastaaridest. Uus teater sai nimeks ENSV Riiklik Noorsooteater. Pikka aega tuli siiski läbi ajada ilma oma teatrimajata, esimesed lavastused sündisid ringreisietendustena. TEATRI MÄNGUKAVA · Linnateatris mängitakse nii maailmaklassikat kui kaasaegset väärtdramaturgiat. Tähelepanu pööratakse ka uuele eesti draamale - Linnateatris
During performances it serves spectators. 5 Tallinn City Theatre The Tallinn City Theatre was founded in 1965 by the legendary Estonian director Voldemar Panso. Tallinn City Theatre is a repertory theatre, situated in the heart of Tallinn. The theatrical season lasts from August to June. Voldemar Panso put together a strong company of actors, among whom were both young graduates of the theatre school and well known stars. Tallinn City Theatre's repertory has been well approved by both the audience and the critics. It contains world classics as well as modern drama. Attention is dedicated also to the new Estonian drama - Jaan Tätte works at the Tallinn City Theatre as an actor, but he is also one of the best Estonian playwrights
,,Voldemar" Andrus Kivirähk Lugesin Andrus Kivirähi näidendit ,,Voldemar". ,,Voldemari" aluseks on legendaarse teatrijuhi, lavastaja, teatrikooli asutaja ning juhi Voldemar Panso (1920-1977) mälestused, artiklid, päevikud. Tegevus toimub rongis, teel Kivimäelt Balti jaama. Voldemar on enesekindel, lennuka fantaasiaga ja ambitsioonikas mees. Rongis kohtas ta Helmit, Lemmergat ja Augustit ja asja juures on huvitav see, et hoolimata sellest, et nad ei olnud varem tuttavad, said nad kohe jutusoonele. Koos hakkasid nad läbi mängima Voldemari elu. Mulle meeldis, et kuigi tegelased olid ühed, sai ära jutustatud peaaegu kogu Voldemari
ON TAL POEG KARL ROBERT JA TÜTAR MARII INGRIIN. • TÖÖTAB RAKVERE TEATRIS 1996. AASTAST. • 1991 - 1996 UGALA TEATER, NÄITLEJA • VOKALIST. HARIDUS • 1988 LÕPETAS KOHTLA-JÄRVE JÄRVE GÜMNAASIUMI • 1992 LÕPETAS KÕRGEMA LAVAKUNSTIKOOLI. • 1996. AASTAST RAKVERE TEATRI PEANÄITEJUHT • TALLINNA RIIKLIKU KONSERVATOORIUMI LAVAKUNSTIKATEEDER XV LEND 1992 • KOHTLA-JÄRVE I KESKKOOL OSAD TUNNUSTUSED • VOLDEMAR PANSO NIMELINE AUHIND 1991 • EESTI TEATRILIIDU AASTAPREEMIA PARIM MEESNÄITLEJA 2008 • KARL ADRA NIMELINE AUHIND 2011 • VABARIIGI PRESIDENDI VALGETÄHE IV KLASSI TEENETEMÄRK 2015 • AASTA VABATAHTLIK 2008 • RAKVERE TEATRI KOLLEEGIPREEMIA PARIM LAVASTAJA 2009 MÕNED ROLLID • SURNUD LIBLIKATE TANTS (JÜRVEN) • JUTUSTUS TÕELISEST PARDIPOJAST (KESKMINE VEND) • KAUNITAR JA KOLETIS (LEITNANT FAIRCHILD) • WOLFRAM ("MALEV" 2005) • JAAN ("STIILIPIDU" 2005)
sürreaalseteks, kuid jäävad seejuures vaatajale inimlikult lähedasteks. Oma uuemates näidendites kasutab Kivirähk rohkem biograafilist materjali nii Eesti kui ka Euroopa kultuuriloost. Sürrealistide Dali, Breton, Duschamp, Tzara, Bunuel jt elulugudest lähtub näidend "Sürrealistid", Eesti teatri saja- aastast ajalugu läbi huumoriprisma vaatab "Teatriparadiis" ning kohaliku teatriajaloo suurmehe ja teatrikooli asutaja Voldemar Panso elulool põhineb "Voldemar". Viimase eest tunnustati Kivirähki 2007. aastal nii Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia kui algupärase dramaturgia preemiaga. Tema hetke kõige kuulsamad teosed on ''Rehepapp'' ja '' Mees kes teadis ussisõnu'' Raamatut ''Rehepapp'' on 2008 aastaks müüdud üle 32 000 eksemplari,mis teeb ta 2000.aastate menukamaks eesti kirjanikuks. Pildigalerii: Andrus Kivirähk AITÄHH !! :)
1989 "Mercamerka" 1998 "Vana libu hommik" 2005 "Hele häärber" 2007 "Narrivile" Raamatud 2009 "Mees" Rollid teatris Võõrasema vennad Grimmid, Laur Kaunissaare "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi" Taarka Kauksi Ülle "Taarka" (2005) Hamlet William Shakespeare "Hamlet" (diplomilavastus Dominiiklaste kloostris, 1987) Nõid Olav Ehala, Leelo Tungal "Lumekuninganna" (2006) mänginud telelavastuses "Soo" (1992) ja teleseriaalis "Kelgukoerad" Tunnustused 1988. a. Panso preemia 1997. a. Lauteri preemia 1998. a. Eesti Teatriliidu parima naisnäitleja aastapreemia 2004. a. Eesti Teatriliidu parima naiskõrvalosa aastapreemia Merca on punkluule esindaja. Tekkis 1980. lõpul Esile tõusis ühiskondlikult terav "prügikastiluule", seksuaalne temaatika Kirjutanud setukeelseid luuletusi Öölumi Kell lakkamatult vesist Su hele keha murrab aega tilgub, öö vaatab lumevalgust, Su kõhulohku aknast, üllatund & tume
1996. aastast Rakvere Teatri peanäitejuht 2 SLAID Isiklikku: Üllar Saaremäe abikaasa Kristi Saaremäe, kunstnikunimega Kristi Leppik, on vabakutseline kunstnik. Varasemast kooselust näitleja Tiina Mälbergiga on tal poeg Karl Robert ja tütar Marii Ingriin. Töötab Rakvere Teatris 1996. aastast. 4 SLAID Haridus: Kohtla-Järve I Keskkool Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder XV lend 1992 Varasemad töökohad: 1991 - 1996 Ugala Teater, näitleja 5 SLAID Tunnustus: Voldemar Panso nimeline auhind 1991 Rakvere Teatri kolleegipreemia parim meesnäitleja 1999, 2006, 2007 Rakvere Teatri kolleegipreemia parim lavastaja 2009 Ants Lauteri nimeline auhind 2000 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2001 Eesti Raadio näitlejapreemia 2005 Eesti Teatriliidu aastapreemia parim meesnäitleja 2008 Aasta vabatahtlik 2008 Rakvere linna teenetemärk 2009 Karl Adra nimeline auhind 2011 Rakvere Teatri publikupreemia parim meesnäitleja 2011
1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus,
Ta pidi ka episoodilisse ossa panema kõik võimed ja oskused, et tähelepanu äratada." Salme ei ole eelistanud ühte lavastajat teisele või ühte partnerit teisele, ta pidas oluliseks oskust töötada kõigiga. Ilmselt just see oskus avas talle võimaluse töötada paljude erinevate lavastajatega nagu näiteks Hilda Gleser, Paul Sepp, Leo Kalmet, August Sunne, Leo Martin, Voldemar Alev, Eduard Trük, Hando Kompus, Oskar Põlla, Ilmar Tammur, Voldemar Panso, Gunnar Kilgas, Mikk Mikiver, Elmo Nüganen jt. Reek: "Ma ei sa öelda, et mul oleks töö kellegagi paremini või halvemini sobinud. Peaasi, kui roll on huvitav. Siis ei saa tekkida niisugust asja, et mulle ei meeldi lavastaja. Näitleja õpib ennast tundma erinevatest tahkudest, kuna üks lavastaja õpib sind tundma ühest, teine jälle teisest kandist." Salme Reek vajas Lavastajat tema suunavaid nõuandeid, tähelepanekuid, julgustavat sõna
kolm tütart. Elmo Nüganen on mänginud telelavastuses "Soo" (Teleteater 1994), teleseriaalis "Vabariigi valvur" (ETV 19941995) ning filmides "Ainus pühapäev" (Tallinnfilm 1990) ja "Suflöör" (Freyja Film 1993). Mängufilmi "Nimed marmortahvlil" rezissöör ja stsenaariumi autor (Taska Film 2002). 5. oktoobril 2006 esilinastus Nüganeni teine film "Meeletu" (ETV ja Taska Film 2006). Film valmis Jaan Tätte näidendi "Meeletu" põhjal. Suuremad/tähtsamad tunnustused : 1986: Voldemar Panso nimeline noore näitleja preemia 1994: Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali "Baltiiski Dom" parima lavastaja ja parima kõrvalosatäitja preemia 1992, 1995, 2000: Teatrikunsti aastapreemia parim lavastaja 1996: Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2000: Linnateatri kolleegipreemia - parim lavastaja 1998: Venemaa Teatritegelaste Liidu eripreemia 1999: Eesti Vabariigi teenetemärk: III klassi Valgetäht teenete eest teatrikunsti vallas, Tallinna Linnateatri ülesehitamise eest
Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater. "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja- ja lavapedagoogitööd Voldemar Panso. Referaadi koostaja: ''''''''''''''''''''' ''''''''''' Internet, 20.04.08.
Rasmus Kalj ujärv Hanna-Katr yna 10.b Elulugu Ta sündis sündinud 28. märtsil 1981 Tartus Koolihariduse omandas Miina Härma Gümnaasiumis Õpingud jätkusid 2000. aastal Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis Ta lõpetas lavakunstikooli XXI lennu 2004. aastal R.Kaljujärv Eesti Draamateatris 2006. aastal teatrisse NO99 2002. aastal pälvis Kaljujärv Voldemar Panso preemia. Ta on näidelnud 30 teatrilavastuses ning 7 filmis Näitlejana teatsis 2002 2004 "Kosjasõit" (lavakunstikool) "Tagasi Metuusala juurde" 2003 (lavakunstikool) "Liblikad on vabad" (lavakunstikool) "Naine valges" (Eesti Draamateater) "Pidu" (lavakunstikool) "Julia" (Eesti Draamateater) "Kärbeste saar" (lavakunstikool) "Kits" (Eesti Draamateater)
lavakunstikooli, kus ta õppis aastatel 1972-1976 seitsmendas lennus. Seda lendu peetakse väga säravaks ja legendaarseks, sest sealt tulid Aare Laanemetsale lisaks paljud muud tuntud näitlejad ja lavastajad: Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Sulev luik, Kalju Orro, Anne Paluver, Lembit Peterson, Priit Pedajad, Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge jt. See oli ka viimane lend, mida juhendas tuntud näitleja, lavastaja, teatriõpetaja, teatripedagoog ja teatriteadlane Voldemar Panso. Kohe peale lavakunstikooli lõpetamist läks Laanemets tööle Tallinna Draamateatrisse, kus ta töötas kuni aastani 1983. Sealt edasi läks ta Pärnu teatrisse Endla. Pärnu teatris polnud ta mitte ainult näitleja, vaid hakkas ka lavastama ning asutas 1984. aastal koos Elmar Tringiga Pärnu Kooliteatri, mida juhendas oma surmani. (Õhtuleht. 06.02.2009. ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli koduleht). 2.6. Perekond
Eesti Draamateater 1997 "Arkaadia" Peterburi Suur Draamateater Lopahhin, "Kirsiaed" 1998 "Ugala" 1993 "Ivanov" Pantalone, "Armastus kolme apelsini Eesti Draamateater 1992 vastu" "Armastus kolme apelsini vastu" "Ugala" 1991 "Ugala" 1991 "Tõrksa taltsutus" "Ugala" 1987 Preemiad V. Panso nimeline noore näitleja preemia 1986 Eesti vabariiklik kultuuripreemia 1996 Eesti Vabariigi teenetemärk: III klassi Valgetäht 1999 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste poolt omistatud aunimetus Riigikaitsesõber 2002 Venemaa riiklik mälestusmedal "Tsehhov 150" 2011 Välisministeeriumi kultuuripreemia 2013 Tänan kuulamast!
rõhutas sõna ,,inimene", pannes teisi nii-öelda süümepiinu tundma ning läbi selle oma tahtmist saama. Tundus, nagu ta pidas end teistest paremaks, ega arvanud, et teised on tegelikult täpselt samaväärsed. Kohviveski mees aga oli tagasihoidlik ning alandlik, võiks öelda, et isegi oma naise tallaalune. Tundus, et ta käitus igas olukorras just nii, nagu ta naine seda oleks soovinud. Eed oli heasüdamlik. Panso värvikus tegelaste iseloomus ning kui on erinevad iseloomud, siis ei saa ka erinevates olukordades sarnaselt käituda. 2. Too näiteid miljöö ja looduse kirjeldamise kohta. Mida võib järeldada? ( realistlik, romantiline, maismaa või saar jms). Nagu raamatu pealkirigi ütleb, siis teose tegevus toimus saarel. Talvisel ajal, kui meri oli jääs ning loodus puhkas, siis käidi teistel saartel jääteid kasutades, sest mida kõike imelist loodus meile pakkuda võib
Teatriuuendustega alustas Kaarel Ird kuldsetel kuuekümnendatel. Veel varem, ammu enne Vabariigi sündi lõi keelt uueks härra Masing, rääkimata siis Kristjan Jaak Petersonist. Ometi näivad tollased uuendused nüüd tolmununa, igavikku vajununa. Neile pole omaks saanud Wikmani poiste surematust. Või äkki ikkagi on? Õnnis õ-täht keerab ju iga välismaise keeleõppija igatpidi sõlme, uuendab tema keelt ja treenib lihaseid. Täpselt nii kandub ajas pidevalt edasi Voldemar Panso suur teatriime, uuendus, kui nii võib öelda Lavakool, see Püha Teatrigraal. Traditsioonidega on veidi teisiti. Me jookseme marti, sööme jõuludel verivorsti ning pistame jaanipäeval tule otsa suurele lõkkele. Saksadele õite paganlikud tundunud toimetused on nii igiomaseks saanud, et aastavahetust hapukapsata vastu võtta oleks kui ujuda veeta meres. Nobeli majanduspreemia laureaat Friedrich Hayek küsis ühes oma kirjutises: ,,Miks
" Victor Hugo ,,Hüljatud" 7. ,,Vabadus tähendab vastutust." - George Bernard Shaw, ,,Inimene ja üliinimene" 8. "Seadused olid nagu ämblikuvõrgud, millesse jäid väiksemad kärbsed kinni ja suuremad lendasid läbi." Francis Bacon, ,,Apothems" 9. Inimese esmane vajadus on olla informeeritud. ("Teada. Mõtelda. Unistada.", II osa, 2005) Marju Lauristin 10. Parem kirkalt elus läbi põleda kui keskpäraselt end elust läbi vedada. Voldemar Panso 11. Eesti suurim turvalisusrisk on harimatus. Jaak Jõerüüt 12. See on ebaküpsuse märk, kui inimene tahab millegi nimel õilsat surma surra, küpsuse märk on aga see, kui ta tahab millegi nimel tagasihoidlikult elada. ,,Kuristik rukkis". Jerome David Salinger 13. Meil on alati küllalt aega, kui me seda otstarbekalt kasutame. Johann Wolfgang Goethe 14. Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida. Karl Ristikivi 15. Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub
2008 Riho Vetemaa, Aule, Karusoo S I G M A T A U -C7 05 2008 külaline Madis Kõiv L Õ P U T U K O H V I J O O M I N E 2009 Pedro Páramo Juan Rulfo P E D R O P Á R A M O LK2 2009 Luule lugeja koost. Priit Pedajas A R B U J A D 2010 Jermolai Aleksejevits Lopahhin Anton Tsehhov K I R S I A E D 2010 Wilhelm Müller Andrus Kivirähk V A S S I L J E V J A B U B Õ R TA TEGID SII A... 2010 Panso Paavo Piik P A N S O Lavastused Rollid mujal 1992 Unimüts Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi (EMA Kõrgema Lavakunstikooli diplomilavastus) 1992 Tulnukas Andrus Kivirähk Sibulad ja shokolaad (EMA Kõrgema Lavakunstikooli diplomilavastus) 2001 Javert Alain Boublil, Claude-Michel Schönberg Hüljatud Vanalinnastuudio 2001 Katku Villu Tammsaare Kõrboja peremees Rakvere Teater 2003 konferansjee Joseph Kander, Fred Ebb Cabaret Vanalinnastuudio
aastal nimetati teater ümber Eesti Draamateatriks 1939. aastal sai teatri ametlikuks koduks tollase Saksa Teatri hoone Tallinnas, Pärnu maantee 5, mis on Eesti Draamateatri koduks tänaseni. (2) Pärast Teist maailmasõda toimusid teatriga mitmed muudatused, teatrit organiseeriti ja nimetati mitu korda ümber. 1949. aastal liideti Draamateatriga tolleaegse eliitteatri "Estonia" draamatrupp. Eesti Draamateatrile kujundas 1960.1970. aastatel näo lavastaja Voldemar Panso. lõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Draamateater tänapäeval Eesti Draamateater annab aastas üle 500 etenduse, seda oma maja kahes saalis ja ka mujal Eestis. Etendusi külastab hooaja jooksul üle 120 000. teatrisõbra. Viimastest aastakümnetest nimetagem tähelepanuväärseid lavatajaid nagu Mikk Mikiver, Juhan Viiding, Evald
publitsistikapreemia (1998), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1998), Eesti Olümpiakomitee elutööpreemia (2000), ROK-i auhind "Sport and Universality" (2000). Kaks viimast võttis vastu juba poeg Margus. Kuulus Euroopa Ringhäälingute Liidu olümpia- ja peamiste spordialade televisioonirühma, Eestis oli tegev erinevates spordiliitudes. Osales juba 1967. Aastast Eesti-Soome mälumängus "Naapurivisa". Eesti koondises astusid üles ka Valdo Pant, Hardi Tiidus, Voldemar Panso ja Tõnis Laisaar. Ubast sai kauaks edukas kilbar ning arvukate tele- ja raadioviktoriinide saatejuht. "Mnemoturniiril" kuulus "Tarkade klubisse". Toomas Uba suri 31.detsembril 2000 Tallinnas. Võitlus Hodgkini lümfoomi ehk lümfisüsteemi kasvajaga kurnas põhjalikult organismi, surm saabus infarkti tagajärjel. Toomas Uba puhkab Rahumäe kalmistul.
1938 kinnitatakse Kalmet vastloodud Riikliku Lavakunstikooli juhatajaks kui ainukest kandidaati, mis aga järgnevate Saksa ja Nõukogude okupatsioonide ja sõja oludes ei saanud kuigi kaua töötada ja lõpetas juba (1941 aastal tegevuse. Kalmet oli seal ka näitlejameisterlikkuse õppejõud. Siin väljendub otseselt Eesti teatri järjepidevus - üks selle kooli õpilastest oli hilisem lavakunstikateedri looja Voldemar Panso. Peale selle oli ta tegus veel ka ajakirjas Teater, Teatrimuuseumi käima lükkavas ühingus ja Eesti Näitlejate Liidus. 1930ndate lõpus sai Kalmetist endast juba üsna kogenud lavastaja, kes tegi hooajas väljapaistvaid teatrilavastusi, sündisid “Tubaka tee”, “Tseesar ja inimene”. Kuid näitlemise vastu oli Kalmet huvi kaotanud ja lõpetab 1938 omanäitlejatöö. Ka töökoormus kasvas üle pea, sest samal ajal juhtis
Nendel aastatel küüditatud hakkavad Eestisse tagasi pöörduma. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine. Olulist rolli hakkas etenduma uus põlvkond haritlasi, kelle lõplik läbimurre toimus 1960. aastatel nad olid sündinud ja kasvanud okupatsiooni ajal, seega ei pidanud tõestama, et on nn. nõukogu inimesed. Kultuurielu iseloomustas vabam loomeõhkkond, isikupärased ja uudsed vormikatsetused, uued ideaalid. Uuendused teatris: - Voldemar Panso oli lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. - Panso lõpetas Tallinnas Riikliku Lavakunstikooli ja Moskvas Teatriinstituudi Draamateatri peanäitejuhina. - 1957. aastal rajas ta Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedri, mida juhtis - Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed - Panso mängis ka filmides (Näitleja Joller) - Aastast 1978 antakse Voldemar Panso sünniaastapäeval välja Voldemar Panso
1949. aastal liideti Draamateatriga tolleaegse eliitteatri "Estonia" draamatrupp. 1967. aastal avati lisaks 540- kohalisele suurele saalile ka 140-kohaline väike saal pööningukorrusel. Aastakümneid Viktor Kingissepa nime kandnud Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater sai Eesti Draamateatriks taas 1989. aastal. Seda on juhtinud eesti teatri suurkujud - Paul Sepp, Priit Põldroos, Leo Kalmet, Ants Lauter, Ilmar Tammur, Voldemar Panso, Mikk Mikiver, Evald Hermaküla ja Merle Karusoo. Praegu on Draamateatri kunstiline juht Priit Pedajas ja direktor Kristian Taska. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnalavastusteater, kus töötab hetkel 40 näitlejat, kellest enamik on lõpetanud EMA Kõrgema Lavakunstikooli, samuti on näitlejaid tulnud Moskva Teatriinstituudist või teatri oma kunagisest stuudiost. Teatri repertuaaris on klassika, nii maailma kui ka eesti dramaturgia, muusikalid ja lastelavastused.
*mida tõi luulesse? 1.tõi tagasi vabavärsi 2.intellektuaalne luule ehk mõistuspärane luule 3.probleemi käsitlev luule *mida tõi proosasse? 1.ajaloolise ainestiku *ajaloolised isikud *tegevus minevikust olevikku (NT. Romaan ,,Kolme katku vahel") 6.Eesti 1950ndad. *sulaaeg -> inimestel hakkasid tekkima uued lootused *esimesed küüditatud Siberist tagasi *ETV hakkas edastama saateid *ajakirjad (Keel ja Kirjandus) *hoogustus raamatute kirjutamine *Georg Ots, Voldemar Panso 7.Eesti 1960ndad *luuleuuendused täiesti uus põlvkond tegijaid *kassetipõlvkond *Hando Runnel, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Artur Alliksaar, Paul Erik Rummo, Mats Traat 8.Hando Runneli looming *mõtteluule *rahvuslikud tekstid, kodu/kodumaa luule, mängulised tekstid, armastus *"Kaua sa kannatad" , ,,Emad ja pojad" , ,,Maa tuleb täita..." , ,,Tõuseme üles ja läheme ära" , ,,Mets on kõrge" jpt.
1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja.
Alates 2007 aastast töötab Priit Võigemast Tallinna Linnateatris. Tema viimased rollid Linnateatri lavastustes on : Melesk A.H.Tammsaare / E.Nüganen ,,Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.",Valja O. ja V. Presnjakov, ,,Ohvrit mängides," C. Gozzi "Ronk" - Smeraldina, Brighella, Ratsu, Meigas A.H.Tammsaare / U.Lennuk ,,Wargamäe Wabariik". Olgugi et Priit Võigemast on alles noor näitleja, on ta oma töö eest saanud mitmesusugseid tunnustusi: · 2000: Voldemar Panso nimeline preemia · 2003: Publikupreemia Kuldõun 2003 Gerry rolli eest lavastuses "Minu pere ja muud loomad" · 2004: Kuldõun 2004 laureaat Toomas Nipernaadi rolli eest lavastuses "Toomas Nipernaadi" · 2004: Kristallkingakese auhind · 2005: Kuldõun 2005 Jim Hawkins'i roll eest lavastuses "Aarete saar" ning "Terrorismi" lavastajatöö eest. Kokkuvõte Kuue aasta pikkuse lavategevuse jooksul on Priit Võigemast jõudnud teha suurepäraseid rolle
2000 Pavlis – J. Stein Zorbas 2009 Luule lugeja – koost. Priit Pedajas Arbujad 2000 Casimir – B. Friel Aristokraadid 2010 Nikolai Vassiljevitš Vassiljev – Andrus Kivirähk 2000 Huhuu – Fr. Tuglas Popi ja Huhuu Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia... 2000 Pontus – A. Lindgren Rasmus, Pontus ja Lontu 2010 Kolmas – Paavo Piik Panso 2001 Edgar – W. Shakespeare Kuningas Lear 2011 Tetsumi – M. Algus, I. Vihmar Õitseng 2001 Laulu-Lullu – Tammsaare Tagasi Vargamäel 2011 Paul – Uku Uusberg Kuni inglid sekkuvad 2001 sulane Jaan – A. Kivirähk Rehepapp 2012 Frank – Roland Schimmelpfennig Naine minevikust 2001 sulane Jaan – A. Kivirähk Rehepapp ja näärisokk
2007 Sipola – Antti Tuuri Jõgi voolab läbi linna 2008 Joel – Vetemaa, Aule, Karusoo Sigma Tau-C705 2008 James Tyrone juunior – Eugene O'Neill Pikk päevatee kaob öösse 2008 külaline – Madis Kõiv Lõputu kohvijoomine 2009 Luule lugeja – koost. Priit Pedajas Arbujad 2010 Nikolai Vassiljevitš Vassiljev – Andrus Kivirähk Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia... 2010 Kolmas – Paavo Piik Panso 2011 Tetsumi – M. Algus, I. Vihmar Õitseng 2011 Paul – Uku Uusberg Kuni inglid sekkuvad 2012 Frank – Roland Schimmelpfennig Naine minevikust 2012 Jón Marteinsson – Halldór Laxness Islandi kell 2012 Patsy – Enda Walsh Uus elektriline tantsusaal 2012 staabikapten; Peep; Eller – Andrus Kivirähk Kevadine Luts 2013 Mihhail Bakunin – Tom Stoppard Utoopia rannik. II osa. Laevahukk 2013 Robert Malmgren – Bengt Ahlfors Tuhk ja akvaviit
kallites kohtades.Sellised inimesed pole kunagi rahul endaga , sest alati on kuskil keegi , kellel on rohkem. Õnnelik on ta vaid ühe hetke, kui on kätevahel kopsakas summa, siis valdab teda järjekordne rahulolematus. Tema jaoks on mõistetamatu, kuis kõrvalmajas elavad inimesed oma viletsas majalobudikus ja tunduvad sealjuures palju õnnelikumad ja muretumad kui tema , kes ööd-päevad raha üritab kokku ajada ja edukas olla. Mina usun,et õnn ei peitu rahas vaid millestki muus. Voldemar Panso (1920-1977), kes oli Eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane on öelnud:"Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgnema. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel.'' Arvan, et nii see ongi. Me ei ütle kunagi, et tahame saada õnnelikuks vaid tahame saavutada seda või toda. Kui see asi käes, tunneme rahulolu, siis see möödub ja asume uue eesmärgi täitmisele
Oskab ülihästi kirjeldada, hea eluvaatleja. ,,Kirjad Sõgedate külast" tõsine raamat rannarahva elust, mitu osa (kirjanduslik tase ebaühtlane). ,,Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol" naljakas, ka satiiri. ,,Jäine raamat" reisikirjeldus Smuuli Antarktika ekspeditsioonist. ,,Jaapani meri. Detsember". ,,Muhu monologid" naljakad, Smuuli proosa tipp. Draama juurde jõuab kõige hiljem, ei tea näidendi kirjutamisest mitte midagi. Talle tuleb appi V. Panso. ,,Atlandi ookean" sarnaneb sisult samanimelisele novellile, puudub kindel sündmus, tegevuskoht raskesti etendusele toodav. ,,Lea" tõsine poliitiline näidend, kirjutatud näitekunsti reeglite kohaselt. ,,Metskapten e Kihnu Jõnn" ,,Polkovniku lesk" mononäidend. ,,Pingviinide elust" (,,Enne kui saabuvad rebased") Poliitiline satiir, raskesti lavastatav, tegelased on loomad (pingviinid, rebased jm) istuvad kõrtsis, polaaröö. Filmistsenaarium ,,Keskpäevane praam"
Vilde nim. Kolhoosi auhinna. Esikromaan ,,Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga" (1973) kujutab põllutööliste elu 1950.- te algul, kui inimene muudeti tootmisprotsessi võõrandunud lüliks. Tähtteoseks eesti proosas kujunes romaan ,,Tants aurukatla ümber" (1971) E. Vilde nimeline kolhoosi auhind 1971, Nõukogude Eesti preemia 1972. Romaan kasvas välja filmistsenaariumist, ning sai telefilmiks 1988 (rez. P. Simm). 1973 lavastati Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris V. Panso poolt. Romaan käsitleb eesti taluelu XX sajandi algusest keskpaigani. Suursündmuseks on aurukatla jõudmine eesti külla, mis toob endaga kaasa tapva kehalise töö järkjärgulise taandumise. See teos on tugevasti ja sügavalt seotud talupojaromaani traditsioonidega. Viies peatükis ehk ,,tantsus" valgustatakse läbi viis ajahetke, mis esindavad Eesti maaelu ühiskondlikel murrangujärkudel. Neid lahutavad üksteisest mitmeaastased vahemikud. Rangelt on aga välja peetud tegevuskoha ühtsus
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
