Ajalugu ja nüüdiskirjandus Kaasaja suhe minevikku muutub pidevalt, selle kaudu muutub ka meie arusaam iseendast (identiteet, minevikupilt jms) – ajalugu räägib oleviku keeles. Kirjandus 1) peegeldab minevikku ja 2) uurib minevikusündmuste kujutamise vahendeid ja võimalusi, uurib minevikulisuse, möödunu kogemust tervikuna Ajaloolise ilukirjanduse anakronistlikkus (olevikulisus) 1 pinnaline anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil, a la valed nööbid, parukamoed vms) 2 sisemine anakronism (tegelasi kujutatakse tänapäevaste hoiakute ja mõttemallide kaudu, minevikukirjutuses peegelduvad tänapäeva mured ja rõhuasetused, nt viktoriaanliku perioodi ülekirjutused steam-punk romaanides, naiskirjanduses jm – nn uusviktoriaanlik suund, Sarah Waters „Fingersmith”, 2002)
Ta käibib nüüdiskeeles otsetähenduses ega lisa keelele värvi, küll aga viitab mingile ajastule. Nt klarett, killing, kneht, oldermann. Rohkesti on historisme Jaan Krossi ajaloolistes romaanides, kus nad annavad tekstile ajastu hõngu. Juhtub aga ka eksimusi keelendi mingisse aega paigutamisega. Neid vääralt kasutatud sõnu kutsutakse anakronismideks. Nt lauses „1923. aastaks oli Eesti võrkpall jõudnud linnadest rajoonidesse” on rajoon anakronism, sest tollases Eesti Vabariigis olid maakonnad. Riigikogu saadikud on Nõukogude aja anakronism: tollal olid ülemnõukogu saadikud, praegu on riigikogu liikmed. Arhaism on tänapäeval teise samatähenduslikuga asendunud sõna (aga ka väljend või vorm), mis aitab nüüdiskeeles luua ajaloolist koloriiti. Nt heris (= petis, nurjatu, kelm), hüüs (= vara, hüvis), joht (= teps, küll mitte), amak (= kuni), kuumatõbi (= palavik), väekargamine (=
Vana-Kreeka teatri põhiplaani tundmine koos vastavate mõistetega ( oskus seda eristada Rooma teatrist), teatri teke (ditüramb, dionüüsia, Thespis) · Vana-Kreeka teater oli hobuseraua kujuga, Rooma teater poolringi kujuga (või suletud ring amfiteater) · Vana-Kreeka teatrid ehitati mägede külgedele (looduslik theatron on olemas), Rooma teatrid lageda maa peale. · Vana-Kreeka teatris näitlejateks 3 meest, Roomas 3 orja. · Vana-Kreeka teatris maskid, need kaovad Rooma teatris. · Vana-Kreekas eelistatud tragöödiad, Roomas komöödiad. · Vana-Kreeka teater koosnes kolmest põhiosast: o Orkestra ringikujuline tantsuväljak, a'la lava o Skenee lavatagune hoone, kus said näitlejad vahetada maske ja toimus tegevus, mida ei saanud laval näidata (nt. ,,Oidipuses" see, kuidas Oidipus endalt silmad välja torkab) o Theatron e. koolon tänapäeva mõistes tribüün...
Aberis- Adekvaatne-Sisult kattev Afekt-tundepurse Afiss-kuulutus Anneksioon-teise riigi v selle osa vägivaldne liitmine oma riigi külge Anakronism-vääraegsus Apologeet-isiku vm kaitsja Atentaat-tapmiskatse v tapmine Assamblee-üldkoosolek Avantüür-tegelikke tingimusi mittearvestav üritus, kahtlane ettevõte, seiklus Banaalne-labane, maotu, äraleierdatud, lame Bakalaureus-(akadeemiline kraad); keskkooli lõpetanu Prantsusmaal Blamaaz-häbi(asi), teotus, naeruvääristus Bravuurne-hoogne, uljas, hooplev. Brosüür-köitmata v kerges köites väiketrükis Garderoob-riidehoid Garanteerima-tagama Generatsioon-põlvkond, sugupõlv
Neologism (n.) Ehk uudiskeelend on suhteliselt hiljuti käibele tulnud või alles soovitatav keelend. Ühesõnalise kohta ütleme uudissõna. neologism võib tähistada uut mõistet (faksima, euroskeptik, kobarkino, mälupulk, perearst) Uudistähendus oli sõna ja tuli uus tähendus (rohelised, miksima) Historism on möödunud aega kuuluvat mõistet märkiv sõna, kusjuures nüüdiskeeles ei ole teist, uuemat sõna selle mõiste tähistamiseks. (oldermann, perestrojka). Anakronism valesti kasutatud sõnu.(rajoon-maakond). Arhaism on tänapäeval teise samatähenduslikuga asendunud sõna (väljend või vorm), mis aitab nüüdiskeelses luua ajaloolist koloriiti. (kuumatõbi-palavik, läigitaja-arst). Vanamoelised sõnad raske defineerida, (trotuaar-kõnnitee, papiljott lokirull). Tänapäeva eesti keele sõnavara MURDESÕNAVARA. SLÄNGISÕNAVARA. Murdesõnavara moodustavad murdesõnad, sõnad, mis on
luteri usku 3. Võrdle Hurda ja Jakobsoni tegevust rahvuslikuliikumise juhina. 4. Miks muutusid baltisakslased eestlaste rahvusliku liikumise suhtes vaenulikuks?Kuna eestlased kritiseerisid baltisakslaste vastu, tahtsid nende privileegide kaotamist ja et eestlastel oleksid võrdsemad õigused nendega 5. 21. PTK 1. Miks algas venestamine? 3 põhjust. Suur-Vene rahvusluse tugevnemine Vajadus tsaaririiki moderniseerida, Balti erikord ehk anakronism Vene riigi julgeoleku huvid 2.Milles venestuspoliitika seisnes? 1) 1882-83 Manasseini revisjon 2)1885 uued kubernerid, kelle ül venestusreformide läbiviimine 3) Haldusreformid: linnade omavalitsus, politsei- ja kohtusüsteem --- kaotati ära Balti erikord 4) baltisakslaste asemel ametisse venelased 5) kultuuriline venestamine: Koolides venekeelne õpe, õpetajad venelased Asjaajamiskeeleks vene keel Tsensuur ---rahvuslik kirjasõna surve all
t laval tehakse seda, millest parasjagu räägitakse. • Komplementaarsus: kõige tüüpilisem. Remarkides antud mitteverbaalne informatsioon täiendab dialoogi • Diskrepants (erinevus, lahkheli): sõnad ja tegevus lähevad lahku. Dialoog ja remargid räägivad üksteisele vastu. Kõne postdramaatilises teatris: kõne ja dialoogi dekonstrueerimine, polüloogilisuse ja mitmehäälsuse esiletõus, stiilide segamine, loogilise terviku lagunemine Anakronism - eksimus kronoloogia vastu; mingi sündmuse, nähtuse jne. asetamine väärasse aega Draama ajakontseptsioonid: Objektiivne kronomeetria – subjektiivne ajakogemus Progresseeruv – staatiline Lineaarne – tsükliline (korduv) Müüdiline ehk tsükliline aeg on suletud, ringlev,taaskorduv, Diskursiivne (ajalooline, lineaarne) aeg on progresseeruv, tulevikku suunatud, pidevalt edasi liikuv. Ruumikontseptsioon – lava ja ruumi suhe
miinusvõte – millegi tugeva silmatorkav puudumine, nt muusika järsk kadumine, paruka äravõtmine 9. Aeg teatris Kaks tasandit: etenduse aeg – etenduse algusest lõpuni, saalis tuled kustu ja põlema vaheline aeg poeetiline aeg – fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujutatud sündmuste aeg. Loomise tehnikad: tihendamine e situatsioonis toimub rohkem kui näidatakse; kiirendamine e näitleja ütleb et läheb pooleks tunniks ära aga tuleb tagasi 10 min prst Anakronism – eksimuse kronoloogia vastu, mingi sündmuse, nähtuse asetamine väärasse aega, nt barokiaegses teatris kasutatakse sõnu, mida siis veel ei olnud Draama ajakontseptsioonid: objektiivne kronomeetria – subjektiivne ajakogemus progresseeruv – staatiline – kas sündmused lähevad edasi loogilises järjekorras läbi sündmuste arengu lõpuni välja või me ei taju muudatusi, mingi seisund, sündmuste kulgemisel pole erilist tähtsust
neid oma loomingus katsetada tahtis. Naturalism ei olnud aga päris see, mida Tammsaare kirjandusest otsis, niisiis on see vaid üks väike aspekt tema loomingust. Jutustuses "Vanad ja noored", mis ilmus 1903. aastal, tuleb Tammsaare tagasi realistliku elukujutuse juurde, kuid juba väga tammsaarelikul moel. Juba selle looga on selge, et Tammsaare on eepiline kirjanik, kes jutustab konkreetset lugu. Samuti tuleb esile kirjanikule omane anakronism (väärasse ajajärku paigutatu, konteksti nihkesse asetamine) ja peamine vahend selleks - jutustaja. Jutustaja roll ja jutustaja kui tegelane on Tammsaare loomingu oluline ja huvitav aspekt, jutustaja ilmub välja peaaegu igas tema teoses. Ning muidugi tulevad "Vanades ja noortes" sisse Tammsaare loomingule omased ja hiljem aina põhjalikumat süüvimist leidvad motiivid: õigus, noorus, surm ja sünd, kannatus.
Tõlkedominandiks on termin, mida adekvaatse tõlke puhul pean esmatähtsaks. Feministid rõhutavad, et naine on pelgalt mehhaaniline tööriist, kes lapsi liinitööna toodab. Sõna ,,tootma" on nagu loengus räägitud tool, mis ukse ette tõstmisel tähistab juba midagi muud. Kui tõlkida toosama ,,tootma" millekski muuks, nt ,,saab", ,,sünnitab" kaoks antud diskursuse termin või tekiks diskursuse jaoks anakronism. Muidugi võib alati loota, et tõlke lugejal meenub Peeter Sauteri artikkel ,,Kõhuvalu", mille järgi ehk ka sõna ,,sünnitamine" ei kaotaks oma negatiivset konnotatsiooni täiel määral. 5 Kuid analüüsida Lori Chamberlaini artiklis kasutatud terminit Other selgub, et termini sisu peitub esmalt ebaolulises suures algustähes. Nimelt, ,,Postkoloniaalteaduse
65. Millised on ajakujutuse eritingimused draamas ja teatris? · Olevikulisus (eksistents just praegu (reaalses lavaajas) kulgeva sündmusreana) · Mittepidevus ehk diskreetsus (Üldjuhul ongi näidendi sündmusaeg mittepidev. Vaatajale esitatakse n.-ö. valitud lõike sündmusreast, mis moodustab näidendi faabula. Laval esitamiseks valitud lõigud sündmusajast moodustavad toimumisaja.) · Sündmuse esitamise sagedus mitu korda üht sündmust näidatakse. · Anakronism teadlik ajatasandite nihestamine (Anakronism põhineb ajalis-ruumilisel ja/või kultuurilisel referentsinihkel. Müüdi ja ajaloosündmuse aktualiseerimisel lahendatakse suvaliselt ajas kauged nähtused, nagu näeme M. Undi "Phaethonis", J. Giraudoux' draamas "Trooja sõda ei tule" jm.) 66. Millised on peamised teatri ruumikontseptsioonid teatriajaloos? Ruumikontseptsioonid: · Klassikaline kreeka lava · Keskaegne lava vanker või platvorm · Shakespeare'i aegne lava
Draama vajadustest lähtuvalt hakkab helilooja kirjutama või ära jätma teatud aariale omaseid konventsioone (retsitatiiv, “cantabile” ja “cabaletta”). On kurioosne “Aida” III vaatuse duett Aida ja isa Amonasro vahel, millele järgneb kohe kiire “cabaletta” duett Aida ja tema armastatu Radames’i vahel. Rossini ja Bellini aariad ja duetid olid üles ehitatud eelnimetatud vormis ja oli lubamatu neid traditsioone lõhkuda, ent Verdi jaoks kaotas see vormiline anakronism mõtte – ja ta otsustas oma oopereid liigendada vabamalt ja vastavalt sellele, kuidas draama sisu seda nõudis. Verdi oli väga viljakas ooperihelilooja ning hiljem, peale lühikest viibimist Pariisis, otsustas kolida tagasi oma sünnikohta Busseto ligidale koos oma abikaasa sopran Giuseppina Strepponi seltsis, pidas maamaja ning annetas igal aastal kodus villitud veini ka külarahvale. Verdi mantlipärijaks peetakse Giacomo Puccini´t.
Jutustuses "Vanad ja noored", mis ilmus 1903. aastal, tuleb Tammsaare tagasi realistliku elukujutuse juurde, kuid juba väga tammsaarelikul moel. Juba selle looga on selge, et Tammsaare on eepiline kirjanik, kes jutustab konkreetset lugu. Ning kuigi vormilt realistlik jutustus, ei tegele see tegelikult niivõrd välise ühiskonna detailse kirjeldamisega (vrdl Metsanurk või Balzac), vaid eelkõige inimsuhetega, inimesega (vrdl Dostojevski). Samuti tulevad esile kirjanikule nii omane anakronism (väärasse ajajärku paigutatu, konteksti nihkesse asetamine) ja peamine vahend selleks - jutustaja. Jutustaja roll ja jutustaja kui tegelane on Tammsaare loomingu oluline ja huvitav aspekt, jutustaja ilmub välja peaaegu igas tema teoses. Ning muidugi tulevad "Vanades ja noortes" sisse Tammsaare loomingule omased ja hiljem aina põhjalikumat süüvimist leidvad motiivid: õigus, noorus, surm ja sünd, kannatus.
aspekt tema loomingus. Jutustuse ,,Vanad ja noored", mis ilmus 1903. aastal tuleb Tammsaare tagasi elukujutuse juurde,kuid juba väga tammsaarelikul moel.Juba selle looga on selge ,et 8 Tammsaare on eepiline kirjanik , kes jutustab konkreetset lugu. Ning kuigi vormilt realistlik jutustus , ei tegele see tegelukult niivõrdvälise ühiskonna detailse kirjeldamisega, vaid eesotsas inimestega. Tulevad esile ka kirjanikule omane anakronism. Jutustaja roll ja jutustaja kui tegelane on Anton Hansen Tammsaare loomingu oluline ja huvitav aspekt. ,,Vanades ja noortes" tulevad sisse Tammsaare loomingult omased ja hiljem aina põhjalikumalt süüvimist leidnud motiivid: õigus, noorus, surm ja sünd , kannatus. Järgneva paari aasta jooksul kirjutas Tammsaare väga vähe ilukirjanduslikku loomingut ,sest põhienergia kirjutamiseks võttis töö ajalehetoimetuses. Elu Tallinnas ja töö ühiskondlikes lehtedes tingisid ka teemamuutusi
sõltumatu omadus. Näidendis ei loo ega lahenda tegevus konflikte, vaid demonstreerib neid kui midagi igipüsivat, sotsiaalselt või eksistentsiaalselt paratamatut. montaaz: nüüdisaja kultuuris levinud ülesehitusviis, mis seisneb vähemalt kahe teineteisest tähenduse või struktuuri poolest erineva kujutise, eseme või stseeni asetamises ajas ja ruumis lähestikku Poeetiline aeg (ja ruum) on reaalse aja (ja ruumi) kunstilise reprodutseerimise vorm, seega teose enda struktuuri aspekt. Anakronism põhineb ajalis-ruumilisel ja/või kultuurilisel referentsinihkel. Ruumikontseptsiooniks ruumi kasutamise ja kujundamise kõige üldisemaid põhimõtteid. Võtmetähtsusega on valik lava kahe funktsiooni vahel: kas ruum on domineerivalt mimeetiline või mänguline. Mimeetiline ruum tähistab "midagi muud" - tuba, linnaväljakut, lossisaali, metsalagendikku vm. Jäljenduse täpsuse ja detailsuse aste on muutuv.
traditsioonilise kangelase kuju väheveenvalt. Kangelast asendab kahtluste ja süütunde küüsis vaevlev antikangelane või ajaloosündmustes osalev, kuid nende kulgu mitte määrav tavainimene. Kuid ajaloolise kirjanduse muutumise peapõhjus seisneb mõistmises, et ajaloolise tegelikkuse täielik edasiarendamine on võimatu, sest ka minevikust kirjutades lähtub autor ikka oma kaasaja probleemidest, ideoloogilistest-poliitilistest põhimõtetest ja keelenormidest. Anakronism on võte, kus ühest ajajärgust pärit objekt või inimene asetatakse teise ajajärku (pinnapealne anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil), sisemine anakronism (tegelasi kujutatakse tänapäevaste hoiakute ja mõttemallide kaudu, minevikukirjutuses peegelduvad tänapäeva mured ja rõhuasetused)). Näide: Andrei Hvostovi näidend ,,Henrik" (2006) Henriku maailma ja tänapäeva kohtumistega virtuaalses ruumis. Suundumused: 1
Aktiivne kodanikkond kui valitsemise vajalik lisaressurss Vastastiksõltuvus ning suhete ja usalduse olulisus tahtmaks koostööd teha Holistiline lähenemine, kaasamine, võimestamine PROBLEEMID fragmenteeritus, kuidas juhtida seda võrgustikku? Klassikalise valitsemise kriis: Avaliku ja erasektori vahelise piiri tõmbamine keeruline Stabiilseid dihhotoomiaid ei eksisteeri: Era vs avalik Ühtluskool vs segregeeriv Elukohajärgne määramine vs valik ... Hierarhia anakronism Võimu intensiivne delegeerimine mitteriiklikele toimijatele Mida enam delegeerib (teenused, poliitikanõustamine), seda enam saab keskenduda ühiskonna liidri rollile ja inimeste mobiliseerimisele Seeläbi võib riigi võimuressurss isegi suureneda Hübriidide tekkimine nn puhaste sektorite ja hübriidvormide segunemine ja integratsioon Eeldab üksteise tugevuste ärakasutamist, et tekiks sünergia, mida konkurents ei pruugi võimaldada Avaliku poliitika uued suunad: LOENG 13 lk.3
halvaks, põnevaks või igavaks ainult selle põhjal, kuidas romaanikirjanik neist teemadest sõnade abil [uue] reaalsuse loob. ... [romaani] vormi ja sisu (või teemade, stiili ja narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik ... kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Mario Vargas Llosa, Letters to a Young Novelist, tõlk. Natasha Wimmer, New York, 2002,23, 25–26. Anakrooniad (analepsis-tagasivaade ja prolepsis e.ettevaade). (anakronism- eksimus kronoloogia vastu; mingi sündmuse, nähtuse jne. asetamine väärasse aega) Jutustajatüübid homodiegeetiline- jutustaja kui üks loo osalistest ja autodiegeetiline- peategelane on jutustaja. Heterodiegeetiline – väljaspool lugu, (hierarhia tipus) seisev, sageli (kuid mitte alati) kõiketeadev , omab juurdepääsu kõigile sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased, enamasti lugejale usaldusväärne. Alatüüp nn
looming) tuleb filmilik poeetika, kaob piir eliitkunsti ja popkultuuri vahel jne minevik pole siiski kadunud, vaid tööta ntx subjekti (inimese) loomisel kaasa. minevik räägib alati oleviku keeles.. posmodernistlikus romaanis pole oluline niivõrd tõde, kuivõrd et kes räägib.. iga teos tänapäeval on anakronistlik st sisaldab palju kujutatavasse perioodi mittekuuluvaid elemente, hoiakuid, sündmuseid jne. (ühest ajastust pärit ese on asetatud teise aega) pindmine anakronism – mineviku inimesi kujutatakse nagu nad oleks tänapäevast tulnud; esindavad tänapäeva probleemseid hoiakuid jm. remisionistlik võte (ajalugu korrigeeriv, ümberkirjutav romaan) -kõik see tüüpiline modernistlikule kirjandusele ntx steampunk – retro võttes kirjutamine kunagi oli selline suund, kirjutati muidu sünge ajalugu teistmoodi ümber Jean Rhys „Suur Saragasso meri“..ümberkijutis Jane Eyeris naisest pööningul.. st ajalugu vaadatakse feminismi kontekstis vms *
(Kõne on vist ainus valdkond, mida proosatekst saab edastada täpselt – otsest stiili kasutades.) 2. ajaline organiseeritus Organiseerituse kord, kulgemine. Jutustamise kord ei saa olla täiesti paralleelne jut. sündmusele. Enamikul juhtudel on tegu etteruttamiste v tagasipöördumistega. Jut. aeg on mitmemõõtmeline. Ettevaatamine võib sisalduda juba pealkirjas: “Ivan Iljitši surm”. Tulemuseks on jutustavas diskursuses – anakronism – eksimus ajaarvamise vastu. Retrospektiivsus ja prospektiivsus. Sageli kombineeruvad tekstis ja moodustavad keerulisi põiminguid – lihtne faabula, keeruline süžee. Kestvus – aeg, mis on kulutatud raamatu lugemisele ja tegevuse kujutatu aeg. Kui sündmused ei kulge, jutustamise aeg kulgeb – portree, kirjeldus. Teine võimalus: sündmused kulgevad, lugemise aeg mitte (väljajätted, ellipsid – “möödus veel üks talv”)
peerideks suurvasalle, XIX sajandil aga riigi esinduskogu ülemkoja liikmeid. Konklaav -- kardinalide kogu, kes ka paavsti valib. Lk. 86 Marcus Valerius Martialis (43--104) -- rooma luuletaja, satiiriliste epigrammide autor. 500 Lk. 88 Burington, John (1743--1827) -- inglise ajaloolane, keskaja uurija. Lk. 93 Despréaux -- Boileau-Despréaux, Nicolás (1636--1711) -- prantsuse kriitik ning luuletaja. Lk. 94 ... raudkahvli pöörast klõbinat... -- Ilmne anakronism, sest kahvel oli veel XVI sajandil haruldane luksusese. Lk. 99 Dom -- vaimulike, eriti benediktiinide (vanim läänemaine mungaordu) kõnetusnimi. Cicero «Kohustused» -- kolmest raamatust koosnev moraalifilosoofiline traktaat, pühendatud autori pojale Mar-cusele. «See on ladina keele sõna ja tähendab päikest.» -- Tegelikult on Phoebus (= Foibos) kreekakeelne sõna ning tähendab «särav». Kreeka mütoloogias oli Foibos üks . Apolloni lisanimesid. Lk. 100 Mikromegas -- (kreeka k
annaabi.ee 
