Riigiõigus Kordamisküsimused 2012 (1)

Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav  materjal, mitte “ piletid ” 
1.  Kas Põhiseaduse säte ja mõte langevad kokku?  
Põhiseaduse säte ja mõte ei pruugi langeda kokku.  Riigikohus  tõstetakse  parlamentaarse  
seadusandja tõeliseks vastaspooluseks ning põhiseaduse ülemvalvuriks. Formuleering „säte 
ja mõte“ toonitab, et Riigikohus ei pea seejuures põhiseaduse sõnastuses kinni olema, vaid 
võib ammutada argumente kõigist põhiseaduse tõlgendamise meetodeist. Riigikohus tohib 
argumenteerida, lähtudes põhiseaduse mõttetervikust. 
2.  Põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) eesmärk ja sisu.  
14.9.2003.a. täiendus (jõust. 06.1.2004) 
o Riigikogule anti võimalus Euroopa Liiduga ühinemise leping ratifitseerida. 
o Eesti riigiorganitele anti võimalus arvestada Eestile kui EL liikmesriigile kohustuslikku EL 
õiguse ülimuslikkuse põhimõtet. 
o Riigiorganitele pandi kohustus jälgida rakendatava EL õiguse vastavust Põhiseaduse 
aluspõhimõtetele ning alustada EL-st lahkumiseks vajalike toimingute tegemist 
aluspõhimõtete rikkumise tuvastamisel. 
o otsustati rahaühikuna euro käibelevõtt, kuni Maastrichti kriteeriumide täitmiseni oli Eesti 
suhtes kehtestatud erand. 
Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus 
Eesti rahvas võttis 2003. aasta 14. septembril rahvahääletusel põhiseaduse § 162 alusel 
Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamiseks vastu järgmise seaduse: 
§ 1. Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse 
aluspõhimõtetest. 
§ 2. Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades 
liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. 
§ 3. Käesolevat seadust saab muuta ainult rahvahääletusega. 
§ 4. Käesolev seadus jõustub kolm kuud pärast väljakuulutamist. 
Vastu võetud rahvahääletusel. 
Tekkis olukord, kus Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse küll EV põhiseadust, kuid 
arvestatakse liitumislepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi. PSTS-i peetakse sillaks Eesti 
ja EL õiguse vahel. Ühinedes EL-ga kohustus Eesti rakendama mitte ainult EL esmast õigust, 
vaid kogu EL kehtivat õigustikku liitumislepingus sätestatud tingimustel ja ulatuses. Seetõttu 
on võimalik tõstata mitmeid teoreetiliselt huvitavaid küsimusi nagu kuidas käituda, kui Eesti 
PS ei vasta EL õigusele või kas olukorras, kus siseriiklik õigus on EL õigusega  vastuolus , 
tähendab see siseriikliku õiguse tühisust? 
PS-i tuleb EL-i kuuludes  kohaldada  lähtuvalt PSTS-st, st austades ja rakendades põhiseaduse 
aluspõhimõtteid ning selle kaudu ka EL õigust. 
3.  Millised on teie arvates Eesti põhiseaduse aluspõhimõtted? Nimetage sätted ja 
põhjendage!  
Põhiprintsiipide jaoks on  otsustavaks , et süsteemi ülejäänud printsiipide ja normide 
põhjendamine ei õnnestu ilma nendeta. Kui lähtuda taolisest põhiprintsiibi mõistest, siis võib 
Eesti põhiseaduses eristada seitset põhiprintsiipi. Nendeks on: 
  inimväärikus (PS § 10),  
  vabadus (PS § 19 lg 1),  
  võrdsus (PS § 12 lg 1 lause 1),  
  õigusriik (PS § 10),  
   Seaduslikkuse  (legaalsuse) põhimõte 
  Õiguskindluse põhimõte 
o  Õigusselguse nõue 
o  Vacatio legis  
o  Õiguspärase ootuse põhimõte 
o  Tagasiulatuva mõju keeld 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
o  Õigusnormide avalikkuse nõue 
  demokraatia (PS § 1 lg 1, § 10),  
   Esindusdemokraatia  
  Parlamentaarne valitsemissüsteem 
  Erakonnademokraatia 
   sotsiaalriik (PS § 10) ja  
  Eesti identiteet (PS § 1 lg 2).  
Selles loetelus on viidatud põhiseaduse teksti kohale, kus leidub vastava põhiprintsiibi peamine 
sätestus. Demokraatia printsiibi puhul tuleb nimetada kahte peamist sätestuskohta, sest teine 
neist paikneb PS §-s 10, millel on peale arenguklausli iseloomu veel mittetäieliku, kuid siiski 
küllalt ammendava põhiprintsiipide kataloogi iseloom. Iga nimetatud printsiipi võib toetada veel 
arvukatele teistele põhiseaduse normidele. Nii näiteks toetavad inimväärikust ka piinamise  keeld 
(PS § 18), vabadust ka kõik spetsiaalsed vabaduspõhiõigused, võrdsust ka erilised 
diskrimineerimiskeelud (PS § 12 lg 1 lause 2), õigusriiki ka habeas corpus ja menetluslikud 
põhiõigused (PS §-d 20–24), demokraatiat ka hääleõigus (PS § 57 lg 1, § 60 lg 1 laused 2–4, § 
156 lg 2), sotsiaalriiki ka sotsiaalsed põhiõigused (PS § 28) ja Eesti identiteeti ka kohustus 
kaitsta Eesti iseseisvust (PS § 54 lg 1). 
Eesti põhiseaduse vaim koosneb tänu argumentatsioonile  elavast printsiipide ja normide 
süsteemist, mille tuuma moodustavad need seitse  põhiprintsiipi. Esimesed kuus printsiipi 
leiduvad kõigi Euroopa põhisseadusriikide põhiseadustes, kusjuures erinevaid rõhuasetusi on 
märgata just sotsiaalriigi printsiibi puhul. Eesti põhiseaduse eritunnuseks on Eesti identiteedi 
printsiip. Otsustavaks on see, et kõik seitse printsiipi hoitakse tasakaalus.  
4.  Demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi põhimõte:   
a) Kuidas mõistate demokraatiat?  
Demokraatlikes põhiseadusriikides etendavad põhiõigused keskset osa. 
b) Millised kohustused tekivad riigile sotsiaalriigi põhimõttest?  
Riigil on kohustus tagada igaühele vähemalt minimaalne väärikas äraelamine, kaitsta isikuid 
hättasattumise eest ning pakkuda hättasattunuile abi.  
Sotsiaalriigi põhimõttest tuleneb mh, et riik peab kaitsma üksikisikute suhete reguleerimisel 
nõrgemat poolt (nt töövõtja kaitse  diskrimineerimise  vastu, koondamishüvitised; tarbijakaitse; 
üürniku kaitse; sotsiaalabi ; sotsiaalkindlustus, ravikindlustus , pensionikindlustus jms), 
kitsendades seega vaba turukonkurentsi ja vastandudes igaühe ise-hakkamasaamise põhimõttele.  
Sotsiaalriigi põhimõtte sisustamist konkreetses riigis mõjutab poliitiline hoiak vaba 
turumajanduse piiramise võimaluste suhtes. Kui piirangud on ulatuslikud , võib sotsiaalriik olla 
heaoluriigiga samatähenduslik. Heaoluriigi kontseptsioon on viimastel aastatel rahvastiku 
vananemise, globaliseerumise, terrorismiohu kasvu jms tõttu surve all: varasema heaolutaseme 
tagamine pole enam võimalik. PS § 10, aga ka § 28, 29 ja 37. RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03 
c) Õigusriigi põhimõtete elemendid.  
  Seaduslikkuse (legaalsuse) põhimõte 
  Õiguskindluse põhimõte 
o  Õigusselguse nõue 
o  Vacatio legis 
o  Õiguspärase ootuse põhimõte 
o  Tagasiulatuva mõju keeld 
o  Õigusnormide avalikkuse nõue 
5.  Põhiseaduse muutmise kolm viisi. Mitu korda ja millistes küsimustes on 1992. a 
põhiseadust muudetud?  
Põhiseaduse muutmise kolm viisi:  
-  Riigikogu poolt kiireloomulisena (otsus kiireloomulisena käsitlemise kohta 4/5 
häälteenamusega, vastuvõtmine Riigikogu koosseisu 2/3 enamusega)  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
-  Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt(RK koosseisu enamuse toetuse saanud 
eelnõu võetakse järgmises RK koosseisus  muutmata kujul vastu koosseisu 3/5 
enamusega)  
-  rahvahääletusel  
o  kohustuslikult: I peatükk, XV peatükk, PSTS, (preambula probleem!)  
o  Riigikogu otsusel kõik ülejäänu 
1992. a. Põhiseadust on muudetud neljal korral: 
-  25. veebruari 2003 muudatus (jõust 17. X 2005) – KOV volikogu valimisperioodi 
pikendamine  neljale aastale ja nn vahevalimiste  lubamine (KOV ühinemisel, jagunemisel 
või volikogu tegutsemisvõimetuse puhul) 
-  14. septembri 2003 täiendus (jõust 06. I 2004) – ühinemine EL-iga, (EL õiguse 
ülimuslikkuse põhimõte) 
-  12. aprilli 2007 muudatus (jõust 21.VII 2007) – lisati PS preambulisse keele säilimine 
läbi aegade; eesti keel on eesti kultuuri lahutamatu osa; sisuliselt mittevajalik muudatus, 
sest sel pole regulatiivset sisu 
-  13. aprilli 2011 muudatus (jõust 22.VII.2011) – Kaitseväe juhtimiskorraldust 
käsitletavate sätete muutmine; muudatuses nähakse ette kaitseväe juhataja ja 
ülemjuhataja väljajätmine Põhiseaduse tekstist, allutamaks kaitseväe juhtimise selgemalt 
Vabariigi Valitsusele. Põhiseaduse  Riigikaitse  peatükk koostati lähtudes 1938. aastal 
jõustunud Põhiseaduse vastavast peatükist, too aga sobis II Maailmasõja eelsesse aega ja 
poolpresidentaalsesse riiki, ei sobi aga  NATO liikmesriigis, mille valitsemiskorraldus on 
parlamentaarne. 
6.  Miks on vaja erakondade rahastamist kontrollida?  
Erakond on kohustatud demokraatia põhimõttest lähtudes tagama oma tulude ja kulude 
seaduslikkuse ja täieliku läbipaistvuse vähemalt erakonnaseaduses ettenähtud viisil. 
Erakondade rahastamise süsteemi kooskõla kohta põhiseadusega vt Riigikohtu otsus 
21.05.2008 3-4-1-3-07. 
Erakondade rahastamise järelevalve  komisjon kontrollib, kas erakond, valimisliit ja 
üksikkandidaat järgivad seaduses sätestatud nõudeid. 
7.  Proportsionaalse ja majoritaarse valimissüsteemi põhierinevus. Milline valimissüsteem 
kehtib Riigikogu valimistel?  
Süsteemid saab paigutada teljele, mille ühes otsas on puhas proportsionaalsus (kõik 
mandaadid ühes ringkonnas lihtkvoodi ja suuremate jääkide meetodil) ja teises puhas 
enamusvalimine (kõik mandaadid ühes ringkonnas ja enamusvalimise meetodil). 
Enamusvalimise ja proportsionaalse valimissüsteemi võrdlus: 
 
Enamusvalimine 
Proportsionaalne süsteem  
Esinduskogu koosseis  
Väldib killustumist. 
Õiglane. Tagab kõikide 
Väikeparteid ei saa 
kandepinnaga arvamuste ja 
mandaate või kui 
huvide esindatuse vastavalt 
saavad, mõne 
nende kandepinna tugevusele  
juhusliku, mis ei 
mõjuta otsuseid  
Erakonnamaastik  
Kontsentreerumine, 
Väldib parteide kartellide teket. 
üldiselt soodustab 
Arvestab ühiskondlikke muutusi, 
kaheparteisüsteemi  
võimaldab uute poliitiliste 
liikumiste  teket ja edu: see 
avaldub mandaatide jaotuses  
Valitsuse püsimine  
Stabiilne valitsus 
Koalitsioonivalitsused. Takistab 
(eriti, kui selge 
tegeliku enamuseta parteidel 
üheparteivalitsus)  
oma poliitika elluviimist, tuleb 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
leida kompromisse  
Programmide olemus  
Mõõdukas keskmine: 
Erinevate maailmavaadete, 
mõlemad suunavad 
huvide selge väljajoonistamise 
oma poliitika 
võimalus  
keskmisele valijale  
Poliitika muutumine 
Parteid häältesaagilt 
Poliitika järsk muutumine 
valimiste tagajärjel  
tavaliselt enam-vähem 
tõkestatud. Väike muutus 
võrdsed, väikese 
häältesaakides ei too kaasa suuri 
ülekaalu saavutamine 
muutusi mandaatide arvus ja 
toob kaasa suure 
poliitikas  
muudatuse 
mandaatide arvus ja 
poliitikas.  
Valitsuse programm  
Võitja programm  
Koalitsioonileping  
Eestis on valimised PS järgi vabad, üldised, ühetaolised, otsesed , salajane hääletamine; 
proportsionaalne valimissüsteem. KOV volikogu valimise süsteemi Põhiseadus ei määra. 
8.  Vabariigi Valitsus  
8.1. Vabariigi Valitsuse funktsioonid ja nende sisu 
Vabariigi Valitsus  teostab täidesaatvat võimu (PS § 86). Täidesaatva riigivõimu teostamine  
tähendab kahe funktsiooni täitmist: valitsemisfunktsioon ja haldusfunktsioon.  
  Valitsemisfunktsioon – poliitiline juhtimine PS § 87 p 1, 4, 5 
  1) Poliitika elluviimine, kujundamine 
  4) seadusalgatus – riiklik poliitika 
  5)  riigieelarve  eelnõu koostamine  
  Haldusfunktsioon – seaduste täitmiseks üksikotsuste vastuvõtmine PS § 87 p 2, 3, 6, 7, 8 
  2) suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust 
  3) korraldab seaduste, Riigikogu otsuste, Vabariigi Presidendi aktide täitmist 
  6) annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi intra  legem 
  7) korraldab suhtlemist teiste riikidega 
  8) kuulutab loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku 
tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas. 
  VV pädevus PS-s on enumeratiivne, st ei sisalda ammendavat loetelu . 
  9) täidab muid ülesandeid, mis põhiseaduse või seadustega on antud VV otsustada 
8.2. Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu seos, sh umbusalduse avaldamine ja 
usaldusküsimus 
  VV ei ole otsuse langetamise lõpliku langetamise õigust. 
  Olulise otsuse langetab Riigikogu 
  VV-l peab olema Riigikogu usaldus 
  Arupärimise esitamine 
  Umbusalduse esitamine 
o  Riigikogu võib umbusaldust avaldada (PS § 97 lg 1)  
o  Usalduse ja kontrolli küsimus.  
1)VV  
2)Peaministrile  
3)Ministrile  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
o  Destruktiivne umbusaldus  – valitsus küll astub tagasi, uut peaministrit ei 
nimetata.  
o  VV võib ise tõstatada usaldusküsimuse (PS § 89). Mõne eelnõu 
vastuvõtmisega seoses. 
  Riigikogu enamuse ja VV tihe seos 
  Riigikogu opositsioon ja VV  
8.3. Vabariigi Valitsuse kui kollegiaalorgan ja selle koosseis, sh peaministri funktsioon, 
erinevad ministritüübid, sh ministri topeltfunktsioon 
Vabariigi Valitsus on iseseisev kõrgem põhiseaduslik kollegiaalorgan. VV-sse kuuluvad 
peaminister ja  ministrid (PS § 88). VV-l võiks üheltpoolt olla demokraatlik legitimatsioon 
(riigivõimu lähtumine rahvast), sest VV-sse pääsetakse läbi Riigikogu valimiste. Kuivõrd on 
tegu siiski iseseisva institutsiooniga  omistatakse VV-le kaudne legitimatsioon (rahvalt 
Riigikogule ja Riigikogult VV liikmele – n-ö usaldusküsimus).  
  VV liikmed (VVS § 3): 
VV ei ole üle 15 liikme 
1 peaminister, 12 ministrit ( haridus - ja teadusminister, justiitsminister, kaitseminister , 
keskkonnaminister, kultuuriminister, majandus-ja kommunikatsiooniminister, 
põllumajandusminister, rahandusminister, regionaalminister, siseminister, sotsiaalminister, 
välisminister), 2 portfellita  ministrit (võidakse ametisse nimetada). 
  Peaminister 
PS § 93 Peaminister esindab VV ja juhib selle tegevust 
1) Esindusfunktsioon - valitsuse nimel esinemine, valitsuse õigusaktide allkirjastamine  
2) Juhtimisfunktsioon – valitsuse koosseisu komplekteerimine  ja selles muudatuste  tegemine, 
valitsuse istungi päevakorra määramine, istungi juhtimine.  Primus inter  pares  (esimene 
võrdsete seas) põhimõte. 
  Minister 
PS näeb ette 2 tüüpi ministreid: 
1) ministrid, kes juhivad ministeeriumi (PS § 94 lg 2) 
2) ministrid, kes ei juhi ministeeriumi (portfellita minister) PS § 94 lg 4 
Portfellita minister määratakse vastutama mõne olulise riikliku küsimuse eest. 
Portfellita ministril ei ole õigust anda määruseid. 
Ministril on konkreetne vastutusala: 
1)  Piiritletud ministeeriumiga, mida ta juhib. Valitsemisala (VVS § 57 – 69).  
2) Määratud kindlaks peaministri korraldusega (VVS § 3 lg 2) 
Poliitiline vastutus valitsuse tegevuse eest. 
  Ministril topeltfunktsioon: 
1) VV liige 
2) ministeeriumi kui asutuse iseseisev ja ainuvastutav juht 
Vahetu poliitiline  vastustus parlamendi ees. Umbusalduse avaldamine ministrile 
VV määrusel asjaomase ministri allkiri  
Ministri pädevus VVS § 49 -52. Ministri asendamine – ainult teine minister. 
  Abiminister (VVS § 52-1) 
lg 5 - Juhib ministrilt saadud volituste piires ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvates 
küsimustes poliitika kujundamisega tegelevaid struktuuriüksusi ja korraldab ministeeriumi 
valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi ning täidab muid ministri antud ülesandeid. 
8.4. Vabariigi Valitsuse moodustamine, volituste lõppemine 
  Valitsuse moodustamise etapid:  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
1) eelmise VV tagasiastumine (PS § 92 lg 1)  
2) Peaministrikandidaadi määramine Vabariigi Presidendi (PS § 89 lg 1, 4) või ülesseadmine 
Riigikogu poolt (PS § lg 5)  
3) Peaministrikandidaadile valitsuse moodustamiseks volituse andmine (PS § 89 lg 2)  
4) Valitsuse koosseisu esitamine Vabariigi Presidendile  (PS § 89 lg 3)  
5) Vabariigi Valitsuse ametisse nimetamine (PS § 89 lg 3)  
6) Vabariigi Valitsuse ametisse  astumine (PS § 91)  
7) Riigikogu erakorralised valimised valitsuse moodustamise nurjumise korral (PS § 89 lg 6) 
  Vabariigi Valitsus astub tagasi:  
1) Riigikogu uue koosseisu kokkuastumisel;  
2) peaministri tagasiastumise või surma korral;  
3) kui Riigikogu avaldab Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusaldust.  
Vabariigi President vabastab Vabariigi Valitsuse ametist uue valitsuse ametisseastumisel. 
8.5. Vabariigi Valitsuse liikme volituste lõppemine ja tema õiguslik seisund 
  Ministri volitused  lõppevad: 
1) tema tagasiastumisel; 
2) tema surma korral; 
3) peaministri ettepanekul Vabariigi Presidendi otsuse alusel; 
4) talle Riigikogu poolt umbusalduse avaldamise korral; 
5) tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel; 
6) Vabariigi Valitsuse tagasiastumisel. 
  VV liikme õiguslik seisund: 
Ametite ühitamatus (PS § 99). Eesmärk – vältida huvide konflikti, korruptsiooniohtu. 
Ei tohi olla üheski muus riigiametis ja kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või 
nõukogusse. 
Ei tohi olla KOV ametis, tegutseda ettevõtjana, töötada teisel tasustataval ametikohal (va 
teadus- ja pedagoogiline töö) 
Personaalne võimude lahusus  – ühe võimuharu esindaja ei tohi kuuluda teise võimuharu 
juurde. 
Immuniteedi põhimõte (PS § 101): VV liiget saab kriminaalvastutusele võtta ainult 
õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. 
8.6. Vabariigi Valitsuse töökorraldus ja õigusaktid  
  VV enesekorraldusõigus – VV kui kollegiaalse organi sisemist töökorraldust.  
Töövorm – istung. Üldjuhul kinnine. Teeb otsuseid peaministri või asjaomase ministri 
ettepanekul.  
Otsustusvõimeline – peaminister ja vähemalt pool valitsuse koosseisust.  
Otsused – osalevate valitsusliikmete häälteenamus. Häälte poolekslangemise korral otsustab 
peaministri hääl 
PS § 96 – üldised valitsuse töökorralduse põhimõtted  
Detailsem VVS, VV reglement  
  Õigusaktid ja kirjandus: 
1)Põhiseadus (VI ptk)  
2)Vabariigi Valitsuse seadus.  
3)Taavi Annus , Riigiõigus. Juura 2006, Vabariigi Valitsuse osa.  
4) EV PS. Kommenteeritud väljaanne. 2008. VI ptk.  
    ja VV reglement 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
8.7. Täidesaatva võimu ülesehitus  
  PS § 4 – Riigikogu, Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse tegevus on korraldatud 
võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel 
  Organisatsiooniline võimude lahusus. Võimude lahususe põhimõttele alluvad 4 
riigiorganit 
  Täidesaatev võim jaguneb Vabariigi Valitsuse ja Vabariigi Presidendi vahel. Presidendil 
on eelkõige täita esindusfunktsioonid, riigijuhtimise põhiraskus Vabariigi Valitsusel. 
9.  Kohus  
9.1. Õigusmõistmise peamised  printsiibid  
-  Kohtusse pöördumise  garantii PS § 15 
PS § 15 kohaselt on igaühel õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda 
kohtusse. Kohtusse pöördumist ei saa välistada kõrgemalseisva organi või vaidlust 
lahendava mittekohtuliku organi poole pöördumise võimalusega. Kohtusse pöördumise 
garantii hõlmab kohtumenetluse mõistliku aja jooksul läbiviimise nõude. 
-   Kohtu sõltumatus PS § 146 (objektiivne; personaalne) 
Kohtud peavad olema sõltumatud täidesaatvast ja seadusandlikust võimust. 
Kohtu sõltumatust käsitades eristatakse järgmisi aspekte : 
•  Objektiivne ( institutsionaalne ) sõltumatus tähendab, et kohus peab olema vaba asjasse 
mittepuutuvatest mõjutustest. Kohus on seotud üksnes põhiseaduse ja seadusega. 
Samas ei riku kohtu sõltumatust kohustus lähtuda seaduse alusel antud määrustest 
ning kõrgemalseisva kohtu otsuses sisalduvatest juhistest. 
•  Personaalse sõltumatuse aluseks on kohtuniku ametialased  garantiid   
-  Õigus seaduslikule kohtunikule (PS § 24 lg 1) ( kohtualluvus ) 
Millise kohtu pädevusse vaidluse lahendamine kuulub ning milline kohtunik seda 
menetlema hakkab, peab olema eelnevalt seaduse või selle alusel kindlaks määratud 
-  Õigus olla oma kohtuasja  arutamise  juures (PS § 24 lg 2) 
Kohtumenetluses osalejal peab olema võimalik kohtuasja arutamisest osa võtta kas 
isiklikult või esindaja kaudu.  
-  Õigusemõistmise avalikkus (PS § 24 lg-d 3, 4) (istung, otsus) 
Kohtuistungid on avalikud. Kohus võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras oma istungi 
või osa sellest kuulutada kinniseks riigi- või ärisaladuse, kõlbluse või inimese perekonna- 
ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad alaealise, kannatanu või õigusemõistmise huvid. 
Kohtuostus kuulutatakse avalikult. 
9.2. Kohtusüsteemi ülesehitus  
Kolmeastmeline. 
I astme kohtud (180 kohtunikku) 
-maakohtud (Harju 66, Pärnu 21, Viru 30, Tartu 35); 
-  halduskohtud  (Tallinna HK 18, Tartu HK 10) 
II astme kohtud (43 kohtunikku) 
Tallinna Ringkonnakohus 28 
Tartu Ringkonnakohus 15 
Riigikohus (19 kohtunikku) 
Euroopa Inimõiguste Kohus EIK 
9.3. Kohtute haldamine ja juhtimine  
  Kohtu üldkogu – kõik selle kohtu kohtunikud , kutsub kokku esimees või 2/3 kohtunikest. 
Tööjaotusplaan, arvamus kohtu esimehe, kohtuniku ametisse nimetamise kohta. Arutab 
töökorralduslikku küsimusi.  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
  Tööjaotus – tööjaotusplaani järgi jaotatakse kõik asjad määratud alustel lähtudes 
juhuslikkuse põhimõttest, tagada ühtlane töökoormus, näha ette koosseisude 
moodustamise, asendamiste kord. 1 aastaks, erandjuhul muudetakse. KHN võib anda TJP 
koostamise põhimõtted.  
  Kohtunike täiskogu – kõik kohtunikud. Valib omavalitusorganite, sh KHN kohtunikest 
liikmed. Kinnitab kohtunike eetikakoodeksi. Kuulab Riigikohtu esimehe ja 
justiitsministri ettekande õigus- ja kohtusüsteemi arengust. 
http://www.riigikohus.ee/?id=63 
  Riigikohus haldab end ise.  
  Esimese ja teise astme kohtuasutusi hallatakse kohtute haldamise nõukoja (KHN) ja 
Justiitsministeeriumi  koostöös.  
  I ja II astme kohtute eelarve kinnitab JM arvestades KHN seisukohta.  
  Kohtudirektor – JM nimetab ametisse, JM võib tema vastutusvaldkonnas anda kk. 
Korraldab kohtuasutuse asjaajamist, rmtpidamist, vara kasutamist, eelarve 
ettevalmistamist, kasutamist. Nimetab ja vabastab teenistujad .  
  Kohtu esimees – kohtu kohtunike seas 5/7 aastaks, JM nimetab KHN nõusolekul, kohtu 
üldkogu arvamus kuulatakse ära. Korraldab õigusemõistmise alast tegevust, kooskõlastab 
kohtu eelarve eelnõu, koostab koolituskava  , tööjaotuskava kinnitamiseks üldkogule. 
Teostab järelevalvet. 
  Kohtumaja juht – kohtumaja ja esimehe  suhtlemine , kodukorra ülesanded. 
  Registriosakonna, kinnistusosakonna, maksekäsuosakonna juhataja. 
  Kohtute haldamise nõukoja pädevus: 
  Annab nõusoleku kohtu tööpiirkonna, kohtute struktuuri, kohtu ja kohtumaja asukoha,  
kohtu ja kohtumajas alaliselt teenistuses olevate kohtunike arvu,  kohtu esimehe 
nimetamisel ja ennetähtaegsel vabastamisel, rahvakohtunike arvu ja  tasu määramisel, 
kohtu kodukorra kehtestamisel, kohtunikukandidaatide arvu määramisel, kohtumaja 
juhile lisatasu määramisel, Kohtute infosüsteemi registriandmete koosseisu ja nende 
esitamise korra kehtestamisel, kohtunike kutsumisel kaitseväe tegevteenistusse.  
  Annab arvamuse Riigikohtu kohtuniku vabale kohale kandideerivate isikute kohta 
annab arvamuse kohtuniku vabastamise kohta.  
Arutab eelnevalt läbi Riigikohtu esimehe poolt Riigikogule esitatava ülevaate 
kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta.  
Arutab teisi küsimusi Riigikohtu esimehe või justiitsministri algatusel . 
9.4. Kohtute pädevus, kohtumenetluse liigid 
  Kohtute pädevus:  
Maakohus esimese astme kohtuna arutab tsiviil-, kriminaal - ja väärteoasju. Muud 
toimingud (nt kinnistusraamat, äriregister, abieluvararegister, pärimisregister). 
Halduskohtud on erikohtud (PS § 148) arutavad avalik-õiguslikke, eelkõige riigi ja 
erasubjektide vahelisi vaidlusi. Muud toimingud (loa andmine).   
Ringkonnakohtud on apellatsioonikohtud (PS § 149 lg 2), mis vaatavad läbi I 
kohtuastmes juba lahendatud asju õiguslikust ja faktilisest küljest. 
Riigikohus on kassatsioonikohus, mis kontrollib apellatsioonikohtu lahendi õigsust 
üksnes õiguslikust küljest. Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus 
(PS § 149 lg 3 teine lause). Riigikohtu otsused on madalamalseisvatele kohtutele 
kohustuslikud.   
9.5. Kohtuniku staatus ning sotsiaalsed garantiid  
Kohtuniku ametisse nimetamine  PS § 147,150 
Avaliku konkursi alusel.  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Eluaegsena, I ja II astme kohtunikud Vabariigi President Riigikohtu üldkogu 
ettepanekul, riigikohtunikud Vabariigi President Riigikohtu esimehe ettepanekul. 
Riigikohtu esimehe Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul.  
EV kodanik, magistrikraad õiguse õppesuunal, eesti keel C1, kõrgete kõlbeliste 
omadustega, kohtuniku tööks vajalike võimete ja isikuomadustega.  
Läbinud ettevalmistusteenistuse ( konkurss , kestus 2 aastat) või 
Vabastatud ettevalmistusteenistusest (kogenud ja tunnustatud jurist ) ja  
Sooritanud kohtunikueksami. 
Läbinud julgeolekukontrolli. 
Kohtuniku ametist vabastamine KS § 99 
1) kohtuniku enda soovil; 
2) vanuse tõttu; 
3) ametisse sobimatuse tõttu – 3 aasta jooksul pärast ametissenimetamist; 
4) tervise tõttu, mis takistab kohtunikuna töötada; 
5) kohtu likvideerimise  või kohtumaja  sulgemise  või kohtunike arvu vähendamise 
korral;  
6) kui kohtunikul pärast Riigikohtu, Justiitsministeeriumi, rahvusvahelise 
kohtuinstitutsiooni teenistusest lahkumist või pärast naasmist rahvusvaheliselt 
tsiviilmissioonilt puudub võimalus tagasi pöörduda  samasse kohtusse vabale 
kohtunikukohale ja ta ei soovi  asuda  teise kohtusse; 
7) kui kohtunik nimetatakse või valitakse teenistus - või ametikohale, mis ei ole 
kooskõlas kohtuniku ametikitsendustega 
8) Kui ilmneb asjaolu, mis seaduse kohaselt välistab isiku kohtunikuks nimetamise. 
Kohtuniku ametist tagandamine KS § 101 
 - kriminaalasjas on jõustunud süüdmõistev kohtuotsus;  
 - Riigikohtu juures asuva distsiplinaarkolleegiumi otsuse jõustumisel.  
Distsiplinaarvastutus  
Karistused noomitus , rahatrahv kuni 1 kuu palk, palga vähendamine, ametist 
vabastamine.  
Menetluse algatajad: Riigikohtu esimees ja  õiguskantsler  - kõik kohtunikud, 
ringkonnakohtu esimees I astme kohtunike suhtes, kohtu esimees oma kohtu kohtunike 
suhtes. Riigikohtu üldkogul Riigikohtu esimehe suhtes.  
Distsiplinaarkolleegium – RK juures, 5+5+5 kohtunikku, koosseis 3+1+1  
Distsiplinaarkolleegiumi otsused on kättesaadavad:  
http://www.riigikohus.ee/?id=99 
Ametite ühitamatus  PS § 143, KS § 49 
Kohtunikud ei tohi olla peale seaduses ettenähtud juhtude olla üheski muus valitavas ega 
nimetatavas ametis. Võivad õppe ja teadustööd teha. Kohtunik ei või olla erakonna liige, 
Riigikogu liige ega valla- või linnavolikogu liige;  
äriühingu  asutaja , juhtimisõiguslik osanik , juhatuse või nõukogu liige ega välismaa 
äriühingu  filiaali  juhataja, pankrotihaldur , pankrotitoimkonna liige ega  kinnisasja  
sundvalitseja  vahekohtunik .  
Immuniteet PS § 153 
Kriminaalvastutusele  saab võtta üksnes Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi 
nõusolekul. Riigikohtu esimeest ja liikmeid õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu 
koosseisu enamuse nõudel. 
Kohtuniku sotsiaalsed tagatised PS § 147 KS 10.ptk 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Ametipalk – Riigikogu ja Vabariigi Presidendi poolt nimetatavate riigiametnike 
ametipalkade seadus.  
Lisatasud, kohtunikupension,  penisonieas ja 15 a staaži  - 75% ametipalgast; kohtuniku 
vanaduspension  kui 30 a  staazi ;  suureneb pidevalt.  
Kohtuniku puhkus alates 1.04.2013 35 päeva. (Hetkel  I ja II 49, RK  56 p)  
9.6. Järelevalve kohtute ja kohtunike tegevuse üle  
  Kohtu esimees -Õigusemõistmise korrakohase toimimise, kohtunike kohustuste täitmise 
ning kohtute infosüsteemi andmete korrakohase  edastamise  üle. Esimese astme kohtu 
kohtunike üle teostab järelevalvet ka ringkonnakohtu esimees. 
  Esimese ja teise astme kohtu esimehe kohustuste täitmise üle teostab järelevalvet 
justiitsminister.  
  Kinnistusosakonna ja registriosakonna tegevusvaldkonnas teostavad järelevalvet 
kohtudirektor ja justiitsminister. Kohtudirektori üle teostab järelevalvet justiitsminister. 
  Kui kohtunik ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut, sealhulgas ei määra 
õigel ajal istungit, et tagada kohtumenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul, või kui on 
ilmne, et kohtuniku poolt menetlustoimingu tegemiseks planeeritud aeg või muu 
menetluse korraldus ei taga menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul, otsustab kohtu 
esimees sellise õigusemõistmist korraldava abinõu  rakendamise , mis eelduslikult 
võimaldab menetluse mõistliku aja jooksul lõpule viia. Kohtu esimees võib määrata 
menetluse lõpuleviimiseks mõistliku tähtaja; anda menetluse läbiviimiseks ning töö ja 
tööaja korraldamiseks muid korralduslikke juhiseid; jaotada tööjaotusplaani arvestades 
kohtunike vahel ümber kohtuasju; erandjuhul kalduda töö jaotamisel kõrvale ka 
tööjaotusplaanist, eelkõige arvestades kohtuasja eripära, kohtuniku spetsialiseerumist ja 
kohtunike erinevat tööga koormatust. 
9.7. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus  (PSJV kohtu pädevus, taotluse 
esitajad , I ja II astme kohtud PSJV taotluse esitajana)  
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus PSJVS 
Kui põhiseaduslikkuse järelevalve ei toimi, siis pole võimalik vähemusel ennast kaitsta. 
Eesti PS järelevalve pole ideaalne – põhiline puudus on individuaalse põhiseaduslikkuse 
järelevalve kaebuse esitamise võimatus. 
Riigikohtu,  põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu pädevus: 
1) lahendab taotlusi kontrollida õigustloova akti või selle andmata jätmise vastavust 
põhiseadusele; 
2) lahendab taotlusi kontrollida välislepingu vastavust põhiseadusele; 
3) lahendab taotlusi anda seisukoht, kuidas tõlgendada põhiseadust koostoimes Euroopa 
Liidu õigusega; 
4) lahendab taotlusi ja kaebusi Riigikogu otsuste peale 
5) erakonna tegevuse lõpetamise otsustamine .. etc  vt PSJVS § 2 
      Riigikohus kontrollib õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu 
põhiseadusele vastavust põhistatud taotluse, kohtuotsuse või -määruse alusel. 
Asja vaatab läbi Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium  (esimees RK esimees, kuulub 
9 kohtunikku) või üldkogu.  
PS JV põhiline funktsioon on õigustloovate aktide ja välislepingute PS-le vastavuse 
kontroll.  
Abstraktne normikontroll  on menetlus,  mille raames kolleegium või üldkogu püüavad 
diskussiooni teel määratleda, kas õigustloov akt on PS-ga kooskõlas või mitte. 
Järelkontroll (ex post). Eelkontroll. (ex  ante ). Lahendatakse ka  riigiorganite  
pädevusvaidlusi.  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Konkreetne normikontroll  tõusetub haldus- või üldkohtumenetluses, kui konkreetses 
kohtuasjas kohtunik jätab oma algatusel või menetlusosalise taotlusel kohaldamata 
seaduse või õigusnormi selle vastuolu tõttu PS-ga.  
Siis edastab ta lahendi Riigikohtule. Riigikohtus tõusetunud konkreetse normikontrolli 
kaasused lahendab üldkogu ühe otsusega, lahendab nii PSJV asja kui ka kohtuasja.  
PSJV teostamise taotluse esitajad:   
•  Vabariigi President – väljakuulutamata seadus 
•  õiguskantsler  –kõik õigustloovad aktid, jõustunud, jõustumata 
•  kohaliku omavalitsuse volikogu  
•  Riigikogu –  taotlus  PS tõlgendamiseks koostoimes EL õigusega 
•  Kohus  (edastab otsuse, määruse) Riigikohus 1, HK 3, MK 5, RnK 9 
      Kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata 
mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle 
põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja 
lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus 
olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. 
Menetlusosalised: 
1) vaidlustatud õigustloova akti vastuvõtnud või andnud organ; 
2) õigustloova akti vastu võtmata või andmata jätnud organ; 
3) välislepingu vaidlustamise korral Vabariigi Valitsus; 
4) kohtuotsuse või -määruse alusel algatatud menetluses kohtuvaidluse 
menetlusosalised; 
5) kohaliku omavalitsuse volikogu poolt taotluse esitamisel kohaliku omavalitsuse 
volikogu; 
6) Riigikogu poolt taotluse esitamisel Riigikogu; 
7) õiguskantsler; 
8) justiitsminister; 
9) Vabariigi Valitsust esindav minister. 
Asja lahendamisel võib Riigikohus: 
1) tunnistada jõustumata õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks; 
2) tunnistada jõustunud õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks 
ja kehtetuks; 
3) tunnistada õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks; 
4) tunnistada jõustunud või jõustumata välislepingu või selle sätte põhiseadusega 
vastuolus olevaks; 
5) tühistada Riigikogu otsuse seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse rahvahääletusele 
panemise kohta; 
6) tunnistada, et vaidlustatud õigustloov akt, õigustloova akti andmata jätmine või 
välisleping oli taotluse esitamise ajal vastuolus põhiseadusega; 
7) anda seisukoha, kuidas tõlgendada põhiseadust koostoimes Euroopa Liidu õigusega; 
8) jätta taotluse rahuldamata. 
•  Jõustumata õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise korral akt ei 
jõustu. PS vastuolus olevat välislepingut ei kohaldata.  
9.8. Kes ja kuidas teeb selgeks, kas seadus on põhiseadusega kooskõlas?  
v.t eelmist 
10. Vabariigi President  
10.1. Vabariigi Presidendi funktsioonid  
1. Esindusfunktsioon välissuhtlemises  ( § 78 p 1) 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Vabariigi President esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises. 
2. Riiginotarifunktsioon 
Annab formaalse kinnituse riiklikele toimingutele, nt rahvahääletusel vastuvõetud seaduste 
väljakuulutamine (PS § 105 lg 3), Riigikogu korraliste valimiste väljakuulutamine ning 
erakorraliste valimiste väljakuulutamine kui see ei toimu § 97 lg 4 alusel, Riigikogu uue 
koosseisu esimese istungi kokkukutsumine (PS § 66). 
3. Iseseisev poliitiline funktsioon 
 
3.1. seaduste väljakuulutamine (§ 78 p 6, § 107)  
PS § 107 lõike 2 järgi on presidendil õigus seadust mitte välja kuulutada ning sellega 
seaduse jõustumine edasi lükata (suspensiivne vetoõigus). Veto kasutamise põhjused 
võivad olla nii juriidilised kui ka mittejuriidilised. PS § 107 lõikest 2 ei selgu, millistel  
põhjustel võib Vabariigi President seaduse välja kuulutamata jätta. Seega võib 
järeldada. Et presidenti ei piira seaduste väljakuulutamata jätmisel üksnes juriidilised 
põhjused, vaid ta võib tugineda  ka muudele kaalutlustele, s.t. tal on poliitilise veto 
õigus. Tulenevalt § 107 lõikest 3 peab president mittejuriidiliste kaalutluste puhul 
arvestama sellega, et kui Riigikogu võtab seaduse  muutmata kujul uuesti vastu, peab 
Vabariigi president selle välja kuulutama. PS järgi saab ta Riigikohtusse pöörduda 
üksnes seaduse oletatava vastuolu korral PS-ga.  
 
3.2. ametiisikute ametisse nimetamine (§ 78 p-d 2, 10, 12, 13 ja 14)  
Vabariigi President nimetab ja kutsub tagasi Vabariigi Valitsuse ettepanekul Eesti 
Vabariigi diplomaatilised esindajad ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud 
diplomaatiliste esindajate volikirjad, nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse 
liikmed vastavalt põhiseaduse §-le 89, 90 ja 92, nimetab Eesti Panga nõukogu 
ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi, nimetab Riigikohtu ettepanekul 
kohtunikud, nimetab ja vabastab ametist Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja 
ettepanekul kaitseväe juhtkonna. 
On vaieldav küsimus kuivõrd peab Vabariigi President talle tehtud ettepaneku vastu 
võtma ning ametiisiku ametisse nimetama.  
3.3. riigikaitselised pädevused (§ 78  p 15, 16, 17, 18)  
Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus 47 SE, mis algatati eesmärgiga korrastada 
riigikaitse juhtimist ning tugevdada tsiviilkontrolli kaitseväe üle.1 
3.4. seadlusandlus (§ 78 p 7, § 109, 110)  
Vabariigi President annab seadlusi, kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja esinevad 
edasilükkamatud riiklikud vajadused. Seadlused on seaduse jõuga ning peavad kandma 
Riigikogu esimehe ja peaministri kaasallkirja. Vabariigi Presidendi seadlustega ei saa 
kehtestada, muuta ega tühistada PS-st ega PS § 104 loetletud seadusi, riiklikke  makse 
kehtestavaid seadusi ega riigieelarvet.  
3.5. Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamine pärast umbusaldusavaldust (§ 
78 p 3, § 97 lg 4)  
Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib Vabariigi President 
kolme päeva jooksul valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised 
valimised.  
3.6. Erakorralise istungjärgu kokkukutsumine (§ 78 p 5, § 68)  
Riigikogu erakorraline istungjärk võib toimuda väljaspool Riigikogu korraliste 
istungjärkude aega. Riigikogu erakorralise istungjärgu kutsub kokku Riigikogu esimees 
                                                 
1  http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems&eid=92367&u=20111121141717  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse või vähemalt viiendiku Riigikogu koosseisu 
ettepanekul nenede poolt taotletud ajal ja päevakorraga.  
3.7. Peaministrikandidaadi määramine (§ 78 p 9, § 89)  
Vaieldud on selle üle, kas president peaks määrama peaministrikandidaadiks valimised 
võitnud erakonna juhi või peaks ta kaaluma, kas enim hääli kogunud erakonna liider 
tegelikult suudaks valitsust moodustada ja leides, et tõenäoliselt ei suuda, määrama 
kandidaadiks mõne teise poliitiku.  
3.8. Kõrgete ametnike määramiseks ettepaneku tegemine (§ 78 p 11)  
VP teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, 
riigikontrolöri, õiguskantsleri ning kaitseväe juhataja või ülemjuhataja 
ametissenimetamiseks.  
3.9. Põhiseaduse muutmise algatamine (§ 78 p 8)  
Vabariigi President (Lennart Meri) on algatanud PS muutmise ühel korral. Eelnõu nägi 
ette Vabariigi Presidendi valimiskorra  muutmist ning Konstitutsioonikohtu loomist. 
Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves on algatanud põhiseaduse muutmise seaduse 
eelnõu2, mis näeb ette Kaitseväe juhataja institutsiooni välja jätmise põhiseadusest.  
3. 10. Auastmete, autasude ja teenetemärkide andmine (§ 78 p 15)  
Vabariigi President annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid.  
3.11. Armuandmine (§ 78 p 19) 
Vabariigi President vabastab süüdimõistetud nende  palvel armuandmise korras karistuse 
kandmisest või kergendab karistust. 
10.2. Vabariigi Presidendi valimised, volituste lõppemine, Vabariigi Presidendi 
asendamine  
Vabariigi President valitakse ametisse viieks aastaks. Kedagi ei tohi valida Vabariigi 
Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku. Vabariigi president peatab 
ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse . 
Vabariigi Presidendi volitused lõpevad (PS § 82): 
1) ametist tagasiastumisega; 
2) teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisega; 
3) tema surma korral; 
4) uue Vabariigi Presidendi ametisseastumisega. 
Vabariigi Presidenti saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul 
Riigikogu koosseisu enamuse nõudel. 
VP asendamine toimub vastavalt PS §-le 83. Riigikogu esimees asub VP ülesandeid täitma 
juhul kui viimane on Riigikohtu otsusel kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma või ei saa ta 
neid seaduses nimetatud juhtudel ajutiselt  täita või on tema volitused enne tähtaega lõppenud. 
11. Riigikaitse  
11.1. Põhiseaduses riigikaitse reguleerimise eesmärgid 
Riigikaitse reguleerimine põhiseaduses on üldlevinud: 
1) Kui riigi eksistents, julgeolek on ohustatud, siis ei pruugi olla võimalik tavapäraselt PS 
korda kaitsta. Selleks teatud struktuurid (kaitsevägi). Põhiõiguste piirangud. 
2) Relvastatud riigiorganite tegevuse  ulatuse  ja (tsiviil)kontrolli nende tegevuse üle 
sätestamine 
Riigikaitse eesmärk – PS preambul – kaitseks välisele rahule; RaRKs § 2  
                                                 
2 Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus 47 SE. 
 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
11.2. Riigikaitsekohustus ja selle sisu  
PS § 124 Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja 
korras 
 Eesti kodaniku üldine põhisseaduslik kohustus. See on suunatud riigi eksistentsi 
tagamisele. 
 Osalemine kaitseväelasena või muul viisil (riigikaitseliste sundkoormiste seadus) 
 Vt ka PS § 54 
 Kaitseväeteenistuskohustus. Meessoost isikutele: 
1)Väljaõppekohustus (ajateenistus, osavõtt õppekogunemistest) 
2)Sõjaseisukorra ajal kaitseväeteenistus kaitsetegevuses osalemine 
 Vabatahtlik teenistus kaitseväes - lepinguline teenistus 
11.3. Vabariigi President riigikaitse kõrgema juhina : 
1) teeb Riigikogule ettepaneku sõjaseisukorra, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja 
erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks  
2) kuulutab EV vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni 
ootamata ära Riigikogu otsust  
3) Annab ohvitseri auastmeid  
4) Kutsub kokku Riigikaitse Nõukogu  
 Vabariigi Valitsus (RaRKS § 5)  
 Kaitseminister ja Kaitseministeerium (RaRKS § 8, § 10)  
 Kaitseväe juhataja (RaRKS § 14)  
11.4. Kaitseväe koht riigi täidesaatva võimu struktuuris.  
1)Kaitsevägi – sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus  Kaitseministeeriumi valitsemisalas 
2)Kaitseliit – vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud riigikaitseorganisatsioon (avalik-õ 
juriidiline isik) 
  Kaitseministeeriumi valitsemisala – VVS § 60 
12. Õiguskantsler  
12.1. Õiguskantsleri ülesanded ja staatus  
Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks 
aastaks. Õiguskantsler peab olema kõrgete kõlbeliste omadustega teovõimeline Eesti 
kodanik, kes valdab vabalt riigikeelt. Õiguskantsleril peab olema  akadeemiline  kõrgharidus 
õigusteaduses ning ta peab olema kogenud ja tunnustatud jurist. Õiguskantsleri saab 
kriminaalvastutusele võtta ainult Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu koosseisu 
enamuse nõusolekul. Õiguskantslerit saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.  
 
ÕKS: § 1. Õiguskantsleri ülesanded 
(1) Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu  ametiisik , kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva 
riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide Eesti Vabariigi põhiseadusele (edaspidi põhiseadus) ja 
seadustele  vastavuse üle. 
(2) Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud 
ettepanekuid  ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande. 
(3) Õiguskantsler teeb Riigikogule ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, 
riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks vastavalt seadusele 
[(põhiseaduse §-des 76, 85, 101, 138, 153 ettenähtud juhtudel)]. 
(31) Õiguskantsler teeb Euroopa Parlamendi presidendile ettepaneku Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmelt 
Euroopa Ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolliga ettenähtud immuniteedi võtmiseks. 
(4) Õiguskantsler teeb Riigikohtu üldkogule taotluse tunnistada Vabariigi President kestvalt võimetuks oma 
ülesandeid täitma. 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
(5) Õiguskantsler lahendab eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidluse põhiseaduse ning 
teiste seaduste alusel. 
(6) Õiguskantsler teostab järelevalvet õigusaktide välislepingutele vastavuse üle. 
(7) Õiguskantsler on piinamise ning muu  julma , ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja  karistamise  
vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli artiklis 3 sätestatud riigi ennetusasutus. 
(8) Õiguskantsler täidab tulenevalt lapse õiguste konventsiooni artiklist 4 lapse õiguste kaitse ja edendamise 
ülesandeid. 
Õiguskantsler on sõltumatu riigiametnik , kelle peamine ülesanne on seaduste jt õigustloovate 
aktide põhiseaduselevastavuse järelevalve. Seadusega on õiguskantslerile pandud ka  muid 
ülesandeid, sh isikute põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagamise kontroll ning 
eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidluste lahendamine. 
Õiguskantsleril on õigus võtta sõnaõigusega osa Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungitest, 
esineda Riigikogu ees ettekandega ning esitada kord aastas Riigikogu ees ülevaade 
seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide 
kooskõlast põhiseadusega. Õiguskantsler on kasutanud oma sõnaõigust Riigikogus seoses 
ettekannete, ettepanekute ja ülevaadete esitamisega. 
12.2. Õiguskantsleri ülevaate, ettepaneku ja ettekande piiritlemine 
Õiguskantsleri ülevaated 
Vastavalt põhiseaduse §-le 143 esitab õiguskantsler kord aastas Riigikogule ülevaate 
seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide 
kooskõlast põhiseaduse ja seadustega. Ülevaate mõte on teavitada Riigikogu õiguskantsleri 
põhiülesannete täitmisest ning õiguskorra arengusuundadest möödunud aastal. Alates 2000. 
aastast esitab õiguskantsler ülevaate ka isikute põhiõiguste tagamiseks tehtud tööst.   
Õiguskantsleri ettepanek 
Õiguskantsleri ettepanek on defineeritud PS §-s 142: ettepanek tehakse organile, kelle 
vastuvõetud õigustloov akt on õiguskantsleri arvates põhiseadusega vastuolus. Ettepaneku 
eesmärk on saavutada sellise akti põhiseadusega kooskõlla viimine . Ettepaneku teine, samuti 
kitsalt piiritletud definitsioon on antud PS §-des 76, 85, 101, 138 ja 153 (ettepanek Riigikogu 
liikme, Vabariigi Presidendi, ministri, riigikontrolöri, riigikohtuniku kriminaalvastutusele 
võtmiseks).  
Kui õiguskantsler leiab, et Riigikogus vastuvõetud seadus on põhiseadusega vastuolus, teeb 
ta Riigikogule ettepaneku viia seadus põhiseadusega kooskõlla. Ettepanek on motiveeritud, 
vajadusel selgitavad ettepaneku põhjendusi õiguskantsler ja nõunikud Riigikogu 
komisjonides. 
Põhiseaduse järgi tuleb Riigikogul kahekümne päeva jooksul otsustada õiguskantsleri 
ettepaneku põhjendatuse üle ja vajadusel seadust muuta. Praktikas ei ole sellisest tähtajast 
kinnipidamine võimalik. Ettepaneku põhjendatuse hindamine nõuab analüüsi ja arutelu 
komisjonides ning täiskogus. Nii tõlgendatakse kahekümnepäevast tähtaega eelkõige kui 
tähtaega, mille jooksul tuleb Riigikogul võtta ettepaneku suhtes seisukoht. Kui ettepanek 
leitakse põhjendatud olevat, algatatakse vaidlustatud seaduse muutmise seaduse eelnõu, mida 
menetletakse sarnaselt teiste seaduseelnõudega. Riigikogu töö ajagraafikut ja töötsükleid 
arvestades kulub selleks aega enam kui kakskümmend päeva. Põhiseaduse arvatav mõte on 
põhiseadusevastase õigustloova akti viivituseta põhiseadusega kooskõllaviimise tagamine. 
Sellest lähtudes on õiguskantsler jälginud Riigikogu tegevust ettepaneku menetlemisel ning 
ei ole ülemäärast viivitust tuvastamata Riigikohtusse pöördunud.  
Õiguskantsleri ettekanne 
Õiguskantsleri ettekande olemuse määratlemine on keerulisem ja seda on seadustes tehtud 
erinevalt. PS § 139 lg 2 järgi on õiguskantsleri ettekanne sõnavõtt Riigikogus, mis on 
ajendatud õiguskantslerile riigiasutuste töö ning seaduste muutmise ja vastuvõtmise kohta 
tehtud ettepanekutest. Samal ajal PS § 141 lg 2 lubab õiguskantsleril sõnaõigusega osa võtta 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Riigikogu istungist piiramata seejuures sõnaõiguse kasutamist. Eeltoodust võib järeldada, et 
ettekande sidumine PS § 139 osutatud ajendiga või ettekande täpne eristamine muust 
sõnavõtust ei ole sisuliselt vajalik. Küll aga tuleb järjekindlalt eristada ettepanekut ja 
ettekannet.    
Õiguskantsler on esitanud enamuse ettekandeid eesmärgiga viidata mõnele lahendamist 
vajavale õiguslikule probleemile. Probleem võib olla näiteks selles, et seadused või seaduse 
sätted on omavahel vastuolus, samuti selles, et seadusi ei täideta nõutaval viisil või neis on 
puudusi, mis ei võimaldagi neid täita jne. Ettekanne võib olla esitatud ka koos ettepanekuga 
seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks . Ettekanne esitatakse praktikas Riigikogule 
kirjalikult. 
13. Riigikontrolli ülesanded 
§ 132.  Riigikontroll on oma tegevuses sõltumatu majanduskontrolli teostav riigiorgan . 
§ 133. Riigikontroll kontrollib: 
1) riigiasutuste, riigiettevõtete ja muude riiklike organisatsioonide majandustegevust; 
2) riigi vara kasutamist ja säilimist; 
3) kohalike omavalitsuste valdusse antud riigivara kasutamist ja käsutamist; 
4) nende ettevõtete majandustegevust, kus riigil on üle poole osakute või aktsiatega  määratud 
häältest või kelle  laene  või lepinguliste kohustuste täitmist tagab riik.  
§ 134. Riigikontrolli juhib riigikontrolör, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu 
Vabariigi Presidendi ettepanekul. 
Riigikontrolöri volituste kestus on viis aastat. 
§ 135. Riigikontrolör esitab Riigikogule ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta 
eelmisel eelarveaastal üheaegselt riigieelarve täitmise aruande arutamisega Riigikogus. 
§ 136. Riigikontrolör võib oma ülesannetesse kuuluvais asjus võtta sõnaõigusega osa Vabariigi 
Valitsuse istungitest. 
Riigikontrolöril on oma ametkonna juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile 
ministeeriumi juhina. 
§ 137. Riigikontrolli korralduse sätestab seadus. 
§ 138. Riigikontrolöri saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul 
Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. 
Riigikontrolli peamiseks sihtrühmaks on Riigikogu. Riigikogu annab seadusi, väljendades oma 
tahet; valitsus  kulutab seda ellu viies raha ja annab kulutamise kohta aru; Riigikontroll uurib, 
kuidas valitsus on Riigikogu tahet järginud. 
Riigikontrolli pädevuses pole kedagi karistada ; samuti ei teosta ta ise võimu, vaid abistab  
ettepanekuid tehes neid, kes otsuseid vastu võtavad. 
13.1. riigikontrolöri ülesanded ja staatus 
Riigikontrolli juhib riigikontrolör, kelle nimetab Vabariigi Presidendi ettepanekul ametisse 
Riigikogu. Riigikontrolöri ametiaeg kestab 5 aastat. Riigikontrolöril on oma ülesannetesse 
kuuluvais asjus õigus osa võtta sõnaõigusega Vabariigi Valitsuse istungitest. Igal Riigikogu 
liikmel on võimalik esitada riigikontrolörile arupärimisi omaenda huviorbiidis või 
parlamendis päevakorral olevatel teemadel . 
13.2. Riigikontrolli audit  
Riigikontroll on riigi audiitor, auditeerides avaliku sektori raha kasutamist. Riigikontrolli 
tegevuse eesmärk on majanduskontrolli kaudu anda Riigikogule ja avalikkusele 
kindlustunne, et avaliku sektori vahendeid kasutatakse seaduslikult ning tulemuslikult.  
Riigikontroll on sõltumatu institutsioon . See tähendab vabadust otsustada ise, milliseid 
auditeid teha ja ühtlasi kohustust viia auditid läbi erapooletult kooskõlas seaduste ja 
rahvusvaheliselt aktsepteeritud auditistandarditega. Riigikontroll teeb nii tulemusauditeid kui 
finantsauditeid. Tulemusauditid annavad teavet selle kohta, milliseid tulemusi on 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
riigiasutused saavutanud ning kas tulemused ja selleks kulutatud raha on kooskõlas. 
Finantsauditid aitavad selgitada, kas valitsuse esitatav info riigi finantsolukorrast on õige ja 
piisav. 
Riigikontrolli poolt teostatav majanduskontroll hõlmab (vt RKS § 7):  
 riigiasutusi (nt Riigikogu Kantselei , Justiitsministeerium, Sisekaitseakadeemia ); 
 kohaliku omavalitsuse üksusi – valdu ja linnu; 
 avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid (nt Rahvusringhääling); 
 äriühinguid, sihtasutusi ja mittetulundusühinguid, millega riik, kohaliku omavalitsuse 
üksused või avalik-õiguslikud juriidilised isikud on seotud seaduses ettenähtud viisil 
(nt sihtasutus , kelle asutaja või liige on riik). 
Riigi kontrolli pädevuses ei ole kedagi karistada, ta ei teosta ise ka (riigi) võimu, vaid abistab 
ettepanekuid tehes neid, kes otsuse vastu võtavad. 
Aasta jooksul tehtud auditite põhjal koostab Riigikontroll Riigikogule kokkuvõtliku aruande 
– ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta eelmisel eelarveaastal. Ent Riigikokku 
jõuavad kõikide auditite  aruanded ka eraldi. Neid tutvustatakse Riigikogu komisjonidele.  
Riigikontrolli otsene  partner parlamendis on eelarve kontrolli komisjon. 
Seni on ainult ühel korral kohustanud Riigikogu Riigikontrolli konkreetseks kontrolliks-
5.märtsil 1996. a. otsusega “Eesti Panga tegevuse kontrollimine”, millega tehti 
Riigikontrollile ülesandeks kontrollida Eesti Panga 1993.-1995.a. majandustegevust. 
14.  Kohalik  omavalitsus (KOV)  
14.1. Kohaliku omavalitsuse alusteooriad 
Kohaliku omavalitsuse  teoorias eristatakse vaba kogukonna teooriat ning riikliku 
omavalitsuse teooriat.  
Vaba kogukonna teooria alusel on kogukonnal õigus ise juhtida ja otsustada oma asjade üle. 
Kogukonnas valitseb seal  elavate isikute võim ehk rahvavõim, mis põhineb demokraatia 
põhimõttel.  Kohalikud ehk kogukondlikud küsimused ning riiklikud küsimused hoitakse 
omavahel lahus. Kohalik omavalitsus on võimu ainus allikas ning riik austab kogukonna 
halduse vabadust ning õiguste võõrandamatust. 
Riiklik omavalitsuse teooria kohaselt teostatakse kohalike omavalitsuse ülesandeid mitte 
valitsusametnike, vaid kohalike elanike kaasabil. See, kas riiklikku üleannet täidab riigi- või 
kohaliku omavalitsuse organ, on otstarbekusest lähtuvalt lahendatav küsimus. Kõik 
võimuvolitused kohaliku omavalitsuse valdkonnas saab omavalitsus riigilt ning algallikaks 
võimuvolitustel on samuti riik. Riigil on õigus teostada järelevalvet tema poolt antud 
ülesannete täitmise üle.   
Kehtiv põhiseadus koosneb mõlemast teooriast ning ka muude omavalitsusteooriate 
sünteesist.  
Kohaliku omavalitsuse olemuslikuks ülesandeks on kogukonna elu juhtimine ning kohaliku 
omavalitsuse funktsioonid on oma iseloomult kogukondlikud funktsioonid. Kaasaegse   
demokraatliku riigikorralduse nurgakiviks on subsidiaarsusprintsiip, mis tähendab, et 
funktsioone tuleb täita eelistatumalt elanikule kõige lähemal asuval avaliku halduse tasandil. 
Funktsioonide delegeerimine subsidiaarsusprintsiibi alusel toob pidevalt kaasa kohalike 
omavalitsuste vastutuse suurenemist ja rolli tähtsustumist avalike teenuste osutamisel.  
14.2. Kohaliku omavalitsuse süsteem 
Kohalikul omavalitsusel (edaspidi KOV) on põhiseadusega tagatud iseseisev pädevus ning 
ülesanded. KOV olemus põhineb võimude lahususel ning demokraatial. Võimude lahususe 
põhimõte (horisontaalne võimude lahusus) on sätestatud PS §-s 4, kus KOVi eraldi nimetatud 
ei ole, kuid koosmõjus ülejäänud PS (PS §-d 14, 154 lg 1, § 3) sätetega, on KOVi iseseisvus  
tagatud.  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu 
ning kohalike omavalitsuste kohustus – vertikaalne võimude lahusus.  
PS § 3 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõte laieneb ka KOVile. PS §-de 14 ja 3 kohaselt 
on KOVi-d põhiõiguste adressaadid, mis paneb neile põhiõiguste tagamise kohustuse ning 
seda peavad nad teostama seaduse alusel. PS § 154 lg 1 kohaselt tegutsevad KOVid 
iseseisvalt. Samuti peab KOV tagama PS §-s 13 sätestatud legaalsuse põhimõtet. 
Kohaliku omavalitsuse võim tasakaalustab täidesaatvat võimu. Keskvõim ei tohi KOVi 
ülesannete täitmisse ülemäära sekkuda.  
Demokraatia põhimõtte kohaselt on KOVi territooriumil elavatel isikutel neid puudutavates 
küsimustes õigus ise otsustada ning need küsimused iseseisvalt lahendada.  
Eestis jagunevad KOVid valdadeks ja linnadeks. Eestis kehtib alates 1993. aastast 
ühetasandiline omavalitsussüsteem. Kahetasandiline omavalitsus tähendaks, et oleks lisa 
omavalitsuslik tasand (riiklik administratiivne üksus). PS omavalitsussüsteemi ette ei näe.  
Demokraatia põhimõtte kohaselt on riigivõimu kandjaks ja allikaks rahvas.3 PS sätestab 
kohalikule omavalitsusele esindusdemokraatia põhimõtte.  PS § 156 lg 2 kohaselt on KOV 
volikogu valimistel seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-
alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad.  
14.3. KOV üksused 
Vallad ja linnad on omavalitsuslikud kogukondlikkuse printsiibil põhinevad haldusüksused, 
mis moodustavad avaliku halduse süsteemi esmase tasandi. Iga omavalitsusüksus kuulub 
maakonna koosseisu, nad võivad olla maakondliku ja üleriigilise omavalitsusliidu liikmed.  
Vallal ja linnal kui kohaliku omavalitsuse üksusel on võrdne õiguslik staatus. Lisaks 
omavalitsusstaatusega linnadele on Eestis veel 14 vallasisest linna, mis eraldi haldusüksust ei 
moodusta. Eesti haldusterritoriaalses korralduses esineb Pärnumaal üks omavalitsusüksus, 
mis kannab alevi nime, kuid on staatuselt vald - Vändra. Kohaliku omavalitsuse üksused 
võivad võimu detsentraliseerimiseks oma territooriumil moodustada piiratud omavalitsusliku 
staatusega osavaldu ja linnaosasid. Osavaldade ja linnaosade moodustamine on jäetud 
kohaliku omavalitsuse põhimääruse reguleerida.  Linnaosad  on moodustatud näiteks Tallinnas  
ja Kohtla-Järvel ning mõned vallad on moodustanud osavaldasid.   
14.4. KOV organid   
PS § 156 kohaselt on kohaliku omavalitsuse esinduskoguks volikogu. Kohaliku omavalitsuse 
korralduse seaduse (edaspidi KOKS) kohaselt kehtestab iga kohaliku omavalitsuse üksus 
põhimääruse, kus täpsustatakse struktuuriüksuste vastutus ja töökorraldus. Euroopa kohaliku 
omavalitsuse harta (edaspidi EKOH) kohaselt peab igal kohaliku omavalitsuse üksusel olema 
valitav esinduskogu - volikogu. EKOH ei nõua täidesaatva organi olemasolu. KOKS § 4 
kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksusel kaks organit: nii volikogu, kui ka valitsus. Seega, 
KOV juhtimine toimub kahetasandiliselt.  
Volikogu määrab omavalitsusüksuse haldamise põhimõtted ning tema pädevuses on kõige 
tähtsamate kohaliku elu küsimuste otsustamine.  
Volikogu valitakse  neljaks aastaks, v.a. juhul, kui toimuvad erakorralised valimised. 
Volikogu ei ole  parlament , vaid tegemist on haldusorganiga. Volikogu liikmele ei laiene  
immuniteet ega  indemniteet . Kuid kuna volikogule laieneb esindusdemokraatia põhimõte, 
kehtib volikogu liikmele vaba mandaadi põhimõte. 
14.5. KOV õigusaktid  
  Kohaliku  omavalitsuse õigusaktid (Põhiseadus § 139) - Põhiseaduse § 139 sätestab, et 
õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelvalvet 
seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide 
                                                 
3 RKPJo 21.11.1994 nr III-4/A-11/94. 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 4 
sätestab, et omavalitsusorganid on:  
  volikogu - kohaliku omavalitsusüksuse esinduskogu, mis valitakse valla või linna 
hääleõiguslike elanike poolt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel 
  valitsus - volikogu poolt moodustatav täitevorgan. 
  Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 7 sätestab volikogu ja valitsuse õigusaktid:  
  Volikogul ja valitsusel on õigus anda üldaktidena määrusi.  
  Volikogul on õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid, valitsusel anda korraldusi.  
  Volikogu ja valitsuse õigusaktid kehtivad antud omavalitsusüksuse haldusterritooriumil. 
14.6. KOV tegevuse kontroll 
Maavanem on riigi esindaja maakonnas . Maavanem valvab kohalike omavalitsuste tegevuse 
üle. Maavanema järelevalvepädevus kohalike omavalitsuste tegevuse üle on sätestatud 
Vabariigi Valitsuse seaduse §-is 85. Maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud 
maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üksikaktide seaduslikkuse 
üle ning seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses ka kohalike omavalitsusüksuste kasutuses 
või valduses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse ja otstarbekuse üle.  
14.7. Kohalikud  maksud   
PS § 157. Kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra 
sätestab seadus. Kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse 
ning panna peale koormisi. 
Kohalikud maksud on: 
1) müügimaks; 
2) paadimaks; 
3) reklaamimaks; 
4) teede ja tänavate sulgemise maks; 
5) mootorsõidukimaks; 
6) loomapidamismaks; 
7) lõbustusmaks; 
8) parkimistasu. 
14.8. KOV üksuste koostöö  
PS § 159. Kohalikul omavalitsusel on õigus moodustada teiste kohalike omavalitsustega liite 
ja ühisasutusi.  
Vallad ja linnad on omavalitsuslikud kogukondlikkuse printsiibil põhinevad haldusüksused, 
mis moodustavad avaliku halduse süsteemi esmase tasandi. Iga omavalitsusüksus kuulub 
maakonna koosseisu, nad võivad olla maakondliku ja üleriigilise omavalitsusliidu liikmed. 
15. Eesti Panga funktsioonid. Eesti Panga roll, kui Eestist on saanud Majandus- ja 
Rahaliidu täieõiguslik liige  
PS § 111. Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal. Eesti  Pank korraldab raharinglust ja 
seisab hea riigi vääringu stabiilsuse eest.  
§ 112. Eesti Pank tegutseb seaduse alusel ja annab aru Riigikogule. 
Eesti Pank on põhiseaduslik institutsioon, kes teostab riigi rahapoliitikat ning seisab hea 
finantssüsteemi turvalisuse ja stabiilsuse eest. Tal on ainuõigus välja lasta Eesti raha, kohustus 
korraldada raharinglust ja seista hea riigi vääringu stabiilsuse eest. 
Eesti Pank tegutseb sõltumatult muudest riigiasutustest, ta ei allu Vabariigi Valitsusele ega 
ühelegi teisele täidesaatvale riigivõimuasutusele. Eesti Pank ei vastuta riigi ega riik panga 
varaliste kohustuste eest. Panga kõrgeimasse organisse - panga nõukokku - ei või kuuluda 
Vabariigi Valitsuse liikmed. Rahandusminister osaleb panga nõukogu istungeil, kuid tal puudub 
võimalus otsustamisest osa võtta. 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Kui Eestist sai Majandus- ja Rahaliidu täieõiguslik liige (käibele tuli euro), siis Eesti Pank kaotas 
oma PS §-st 111 tuleneva eesti raha emiteerimise ainuõiguse (vt Riigikohtu 11. mai 2006. a 
arvamus asjas nr 3-4-1-3-06). 
Eesti Panga kõrgeim organ on Eesti Panga Nõukogu, mis koosneb esimehest ja seitsmest 
liikmest. Eesti Panga Nõukogu esimehe nimetab viieks aastaks ametisse Riigikogu Vabariigi 
Presidendi ettepanekul.  Eesti Panga Nõukogu liikmed nimetab Riigikogu Eesti Panga Nõukogu 
esimehe ettepanekul. Eesti Panga Nõukogu koosseis nimetatakse viieks aastaks. 
Eesti Panga tegevust juhib Eesti Panga president. Panga president vastutab Panga kogu tegevuse 
eest ja annab sellest regulaarselt aru EP Nõukogule ning Riigikogule. Eesti Panga presidendi 
nimetab seitsmeks aastaks ametisse Vabariigi President Eesti Panga Nõukogu ettepanekul 
Riigikogu liikmel on õigus pöörduda arupärimisega Eesti panga presidendi või Eesti panga 
nõukogu esimehe poole. 
16. Riigikogu  
16.1. Vaba mandaat , vastutamatus, immuniteet  
Vaba mandaat 
PS § 62. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste 
avalduste ees Riigikogus või selle  organites .  
Riigikogu liikme staatuse seaduse § 17:  Vaba mandaat  
(1) Riigikogu liige on sõltumatu. Ta täidab rahvaesindaja ülesandeid kooskõlas põhiseaduse, seaduste, avalike 
huvide ja oma südametunnistusega.  
(2) Riigikogu liiget ei või kohustada Riigikogust tagasi astuma . 
Vaba mandaadi alaprintsiipideks on põhiseaduses indemniteet ehk vastutamatus (PS § 62 teine 
lausepool), immuniteet ehk puutumatus  (PS § 76) ja ametite ühildamatuse põhimõte (PS § 63).  
Parlamendiliikme immuniteedi all mõistetakse parlamendiliikme erilist  seisundit  seoses tema 
õigusliku vastutusega.  
Vaba mandaadi põhimõttest tulenevalt ei ole Riigikogu liige seotud teda valinud 
valimisringkonna valijate ega nende suunistega. Kuid siiski peab Riigikogu liige oma tegevuses 
arvestama rahva  huvidega  laiemas mõttes. Oma otsuste langetamisel peaks ta lähtuma oma 
parimast äranägemisest ja südametunnistusest, olles oma otsustustes vaba.  
Vaba mandaadi põhimõte laieneb ka Riigikogu liikme ja fraktsiooni suhetele.  
Riigikogu liige on puutumatu tulenevalt PS §-st 76. Põhimõte kaitseb Riigikogu tema 
vahistamise, kirjavahetuse  saladuse  rikkumise jms. 
Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks on Riigikogu andnud nõusoleku mitmel korral.  
VIII koosseis otsustas 1996. aasta 29. aprillil  anda nõusoleku Heiki  Kranichi ja 1998. aasta 17. 
juunil Siim Kallase kriminaalvastutusele võtmiseks. Heiki Kranich ja Siim Kallas mõisteti kohtus 
õigeks, seega ei tekkinud vajadust nende volitusi enne tähtaega lõpetada. IX koosseis otsustas 
2005. aasta 7. märtsil anda nõusolek Margus Hansoni ja 15. septembris  Jaanus  Tamkivi 
kriminaalvastutusele võtmiseks. XI koosseis andis 2008. aastal 20.märtsil nõusoleku Riigikogu 
liikme Villu Reiljani kriminaalvastutusele võtmiseks ja 2009. aasta 24.märtsil nõusoleku 
Riigikogu liikme Ester Tuiksoo kriminaalvastutusele võtmiseks. Ettepanekud esitab põhiseaduse 
kohaselt õiguskantsler. 
Vastutamatus (indemniteet) 
PS § 62. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste 
avalduste eest Riigikogus või selle organites. 
Vastutamatuse  instituudi  eesmärk on kaitsta ühelt poolt Riigikogu liikme sõna- ja 
otsustamisvabadust ning  teiselt  poolt vaba poliitilist debatti parlamendis. Et rahvaesindaja saaks 
oma  mandaati  teostada, peab tal olema võimalus esitada ettepanekuid,  arvamusi  ja hinnanguid 
(sealhulgas kriitikat). See võimalus ei oleks täielikult tagatud, kui Riigikogu liiget saaks tema 
sõnade eest vastutusele võtta. Väljend „õiguslik vastutus” hõlmab nii kriminaal-, distsiplinaar- 
kui ka tsiviilvastutuse. Põhiseadus ei luba alustada Riigikogu liikme suhtes menetlust (ning 
alustatud menetlus tuleb lõpetada), kui selle põhjuseks on Riigikogu liikme  avaldused või 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
hääletamisakt Riigikogus või selle organites. PS §-ga 62 antav kaitse laieneb mitte Riigikogu 
liikme igasugusele tegevusele, vaid üksnes tema kui kollegiaalse organi liikme funktsioonide 
täitmisele (seaduseelnõude ja arupärimiste esitamine, osalemine parlamendiaruteludes, 
hääletamine jms). Seejuures ei hõlma vastutamatus Riigikogu liikme muud poliitilist tegevust, 
näiteks intervjuusid või sõnavõtte erakonna üritustel. 
Saadikupuutumatus  e immuniteet  
PS §76. Riigikogu liige on puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul 
Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.  
RKLS § 18 lg-d 2, 3 ja 4:  
(2) Riigikogu liiget ei või takistada tema ülesandeid täitmast.  
(3) Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamisel ning tema suhtes menetlustoimingute tegemisel järgitakse 
kriminaalmenetluse seadustiku 14. peatükis sätestatut.  
(4) Immuniteedist ei saa Riigikogu liige  loobuda .  
Immuniteet kaitseb parlamendiliiget täitevvõimupoolse meelevaldse kriminaalsüüdistuse alusel 
kohtu alla andmise, vahistamise, läbiotsimise ja tema kirjavahetussaladusse  sekkumise  eest. 
Kriminaalvastutusele võtmine puudutab kõiki süüdistusi, ka selliseid, mis ei ole seotud 
parlamendisaadiku tööga. Kriminaalvastutusele võtmise mõiste tähendab põhiseaduse kohaselt 
mitte süüdimõistvat kohtuotsust, vaid selle  eelnevat  süüdistuse e süüdistusakti  esitamist . 
Saadikupuutumatuse eesmärk ei ole üksiku parlamendiliikme huvide kaitse, vaid kogu Riigikogu 
töö häireteta tagamine. Eelkõige puudutab see vabaduse võtmist. Vastasel korral võib juhtuda, et 
Riigikogu liige, olles  vahi  all, ei saa osaleda hääletamisel, kus tema hääl võiks otsustavaks saada. 
Kriminaalmenetlus  ei peata Riigikogu liikme volitusi. Ta täidab oma ülesandeid üldistel alustel 
süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni. Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine toob kaasa 
Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõpetamise vastavalt PS § 64 lg 2 p-le 2. Diskuteeritav 
on, kas ja kuivõrd peaks laienema saadikupuutumatuse instituut väärteomenetlusele.  
Õiguskantsler kritiseeris 2011.aastal eelmise aasta ülevaadet tehes väga teravalt Riigikogu 
seadusloomega immuniteedi põhimõtte kahjustamist:  
„Nimelt, Riigikogu  eelmine  koosseis menetles eelnõu nr 599 nime all pikalt kriminaalmenetluse 
seadustiku mahukaid muudatusi. Need muudavad ka menetlusseadustiku 14. peatükki, mis 
teatavasti käsitleb süüdistusakti koostamist ja teatud menetlustoimingute tegemise erikorda, 
lühidalt öeldes immuniteedimenetlust. Kuni selle aasta septembrini nägi seadus ette, et 
immuniteediga kaitstud kõrgema riigiametniku, sealhulgas Riigikogu liikme võib kahtlustatavana 
kinni pidada, tema suhtes tõkendit kohaldada, toimetada läbiotsimist, vara arestimist, vaatlust ja 
läbivaatust alles pärast Riigikogult süüdistusakti  koostamiseks  nõusoleku saamist. Alates 1. 
septembrist s.a näeb kriminaalmenetluse seadustiku § 377 ette õiguskantsleri nõusoleku kui 
eeltingimuse Riigikogu liikme ja teiste kõrgete riigiametnike kahtlustatavana kinnipidamiseks 
ning nende suhtes tõkendi kohaldamiseks, vara arestimiseks ning läbivaatuseks ilma Riigikogu 
nõusolekuta. Eelnõu algses  variandis  eelkirjeldatud  muudatust  ei olnud. Eelnõu materjalidest  
selgub , et muudatuse algatas õiguskomisjon. Seletuskirjas on eelnõu teksti juurde märgitud 
üksnes see, et kaasajastatakse sätte sõnastust, kuna loetletud menetlustoiminguid on vaja 
eelduslikult faasis, kus süüdistusakti koostamiseks ei ole kindlasti veel piisavalt tõendeid ning 
seega võib süüdistusaktiks nõusoleku taotlemist pidada kaudselt  isegi süütuse presumptsiooni 
rikkumiseks . Sätte värskendamisel on lähtutud põhimõttest, et toimingu tegemiseks, näiteks 
Riigikogu liikme vahistamiseks, annab nõusoleku protsessuaalses mõttes üks tase eelnev isik, 
võrreldes süüdistusaktiga, s.o immuniteedi äravõtmisega. Ma võiksin ju ironiseerida, et tänan 
usalduse eest, parlament on delegeerinud oma ainupädevuse immuniteedi valdkonnas ühele 
isikule, aga selline delegeerimine on põhiseaduse sätte ja mõtte kohaselt tõepoolest äärmiselt 
küsitav. Sisuliselt tõstetakse ju immuniteet tühjaks. Põhiseaduse sõnastuses on immuniteet 
teatavasti puutumatus, et ei võetaks kriminaalvastutusele Riigikogu koosseisu enamuse 
nõusolekuta. Riigikogu liiget saab praegu, alates möödunud kuu  esimesest  kuupäevast kehtiva 
regulatsiooni kohaselt kahtlustatavana vahistada ilma parlamendi otsustuseta, loodetavasti siiski 
mitte ilma kohtuniku otsuseta. Kusjuures enamus, nii koalitsioon kui ka opositsioon nõustus selle 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
muudatusega. "Kriminaalvastutusele võtmine üksnes Riigikogu koosseisu nõusolekul" 
sisustatakse pelgalt süüdistusakti esitamisega. Selle regulatsiooni puuduseks lisaks 
immuniteedimenetluse olemuse n-ö tühjaks sisustamisele on ka see: 1) õiguskantsler on 
muudetud siduva otsuse tegijaks, mis läheb vastuollu õiguskantsleri olemusega, õiguskantsler ei 
tee mitte kunagi siduvat otsust; 2) seaduses puuduvad mis tahes kriteeriumid, millele tuginedes 
sellise nõusoleku menetlustoimingu tegemiseks saab anda või millal peab  keelduma . Seega on 
Riigikogu ilma sisulise avaliku debatita muutnud sisutühjaks parlamendi toimimise ühe suure, 
põhiseaduses otsesõnu nimetatud  tagatise  – Riigikogu liikme puutumatuse instituudi. Kui 
parlamendil on tegelikult  tahe  puutumatuse instituudist kui sellisest loobuda, siis on see 
võimalik, kuid see saab toimuda ainult põhiseadust muutes. Loomulikult peab sellele eelnema 
põhjalik  debatt , mis asi on immuniteet. Siiamaani oleme seda käsitlenud parlamendi toimimise 
tagatisena. 
Kõik need näited Riigikogu passiivsuse kohta käivad õnneks suuresti parlamendi eelmise 
koosseisu kohta. Ma loodan ja olen ka kindel, et te leiate otsustavust olla sõna otseses mõttes 
otsustajad ja näitate Eestit parlamentaarse riigina, kus parlament kasutab talle 
põhiseadusega antud õigusi, debateerib ja otsustab.”  
2011. ülevaates antud hinnangu kohta ei näidanud Riigikogu üles initsiatiivi, mistõttu 
otsustas õiguskantsler teha ettepaneku nr 14 „Riigikogu liikme immuniteedimenetlusest“, et 
viia tema hinnangul põhiseadusevastane seadus kooskõlla põhiseadusega. Õiguskantsler ei 
ole nõus seaduse regulatsiooniga, mis annab õiguskantslerile pädevuse anda nõusolek või 
keelduda nõusolekust Riigikogu liikme suhtes kriminaalmenetluses menetlustoimingut 
tegemiseks, ning leiab, et Riigikogu liikmelt ei ole võimalik kriminaalmenetluslikku 
immuniteeti ära võtta kellegi teise kui Riigikogu nõusolekul. Õiguskantsleri hinnangul on 
põhiseadusega vastuolus ka see, et Riigikogu liikme juures võib läbiotsimist läbi viia ilma 
Riigikogu eelneva nõusolekuta. 
16.2. Kas Riigikogu liige võib Riigikogu liikme ameti kõrval ka teisi ameteid pidada, 
miks ja milliseid.  
Parlamendiliikme mandaadi ja muu ameti ühitamatuse puhul eeldatakse, et kui muu 
ametikandja kandideerib parlamendiliikmeks, loobub see isik oma eelnevast ametist. 
Parlamenditöö efektiivsust silmas pidades vajaks parlament selliseid liikmeid, kes end üksnes 
oma kohustustele pühenduvad. Kuid seejuures rikastab parlamendi koosseisu ka selline liige, 
kes oma endisel tegevusalal igapäevaselt tegutseb ning pidevalt ja vahetult argieluga kokku 
puutub. Kontakt senise töövaldkonnaga on oluline seetõttu, et mandaat on ajutine ning selle 
lõppedes on endisel parlamendiliikmel lihtsam oma endises valdkonnas edasi tegutseda. 
Riigikogu liikme vastutus selle eest, et ta tegelikult Riigikogu töös osaleb, on selgelt 
poliitilist laadi .  
Riigikogu liikme mandaadiga ühitamatuid ameteid ja tegevusalasid reguleerib eelkõige PS § 
4, § 63 lõige 1 ja § 75. Ametite ühitamatuse printsiibi eesmärgiks on tagada, et järgitaks 
(personaalse) võimude lahususe põhimõtet, ning luua eeldused huvide konfliktide 
ärahoidmiseks. Riigikohus on oma 1994. a tehtud otsuses sedastanud järgmist: «Võimude 
lahususe põhimõtte kohaselt on seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim seatud üksteist 
tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega. See on vajalik riigivõimu 
jaotamiseks ja seeläbi demokraatia ja seaduslikkuse printsiibi kindlustamiseks. Kui üks isik 
täidab samaaegselt riigivõimu kahe haru funktsioone ja tema tegevust tasustatakse mõlemalt 
poolt, siis võib see põhjustada eetilise ja huvide konflikti täidetavate võimufunktsioonide ning 
sellest johtuvalt ka isiklike ning avalike huvide vahel. Huvide konflikt kui olukord, kus 
riigiametnik üheaegselt täidab olemuselt  vastandlikke ülesandeid ja taotleb vastandlikke 
eesmärke, võib põhjustada minetusi tema ametikohustuste täitmisel ja võib luua eeldused 
korruptsiooniks. Huvide konflikti peab vältima kõigis riigiametites.» 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Põhiseaduse § 63 lg 1 kehtestab kategoorilise nõude – Riigikogu liige ei tohi olla üheski 
muus riigiametis. Põhiseaduse §-ga 63 lg 1 kehtestatud piirang on üheks Põhiseaduse §-s 4 
sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte tagatiseks. Ametite ühitamatuse 
põhimõtted sisalduvad veel PS §-des 84, 99, 125 ning 147 lõikes 3.  
Riigikogu liikme staatuse seaduse kohaselt ei tohi Riigikogu liige oma volituste ajal olla 
ametikohal ega täita ülesandeid, mis on vastuolus võimude lahususe põhimõttega või võivad 
muul viisil põhjustada Riigikogu liikme tegevuses huvide konflikti. Samal ajal ei tohi olla 
Riigikogu ja valla- või linnavolikogu liige. 
16.3. Konstitutsioonilised seadused ehk 51 hääle seadused 
Põhiseaduse § 104 lg 2 loetletud seadusi saab vastu võtta, muuta ja kehtetuks tunnistada 
ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega, so vähemalt 51 poolthäälega. Kõiki seadusi, 
mis täpsustavad põhiseaduslike institutsioonide Põhiseadusest tulenevat rolli see loetelu ei 
sisalda. Näiteks puudub loetelust Vabariigi Presidendi töökorra seadus. Praktikas on loetud 
konstitutsiooniliseks seaduseks nt Euroopa Parlamendi valimise seadus.  
PS § 122 lg 2 kohaselt riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks RK koosseisu 2/3 
häälteenamust.  
Kui nö lihtsat poolthäälte  enamust  nõudva seaduse rakendussätetes muudetakse nn 
konstitutsioonilist seadust (nt lihtseaduse lõpus kohtumenetluse seadust), tuleb eelnõu 
seadusena vastu võtta vähemalt 51 poolthäälega, ent see ei muuda nõnda vastu võetud 
lihtseadust konstitutsiooniliseks seaduseks. Lihtseadust muudetakse edaspidi ikkagi 
poolthäälte enamusega (poolt on enam kui vastu). 
§104. Seaduste vastuvõtmise korra sätestab Riigikogu kodukorra seadus.  
Ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega saab vastu võtta ja muuta järgmisi seadusi: 1) 
kodakondsuse seadus; 2) Riigikogu valimise seadus; 3) Vabariigi Presidendi valimise seadus; 4) 
kohaliku omavalitsuse valimise seadus; 5) rahvahääletuse seadus; 6) Riigikogu kodukorra 
seadus ja Riigikogu töökorra seadus; 7) Vabariigi Presidendi ja Riigikogu liikmete tasu seadus; 
8) Vabariigi Valitsuse seadus; 9) Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse liikmete kohtulikule 
vastutusele võtmise seadus; 10) vähemusrahvuste  kultuurautonoomia seadus; 11) riigieelarve 
seadus; 12) Eesti Panga seadus; 13) Riigikontrolli seadus; 14) kohtukorralduse seadus ja 
kohtumenetluse seadused; 15) välis- ja siselaenudesse ning riigi varalistesse kohustustesse 
puutuvad seadused; 16) erakorralise seisukorra seadus; 17) rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja 
riigikaitse seadus. 
16.4. Riigikogu poolthäälteenamust nõudvad seadused ehk  lihtseadused   
Lihtseadust muudetakse poolthäälte enamusega (poolt on enam kui vastu). Seadused 
võetakse PS § 73 järgi vastu poolthäälteenamusega (poolt peab olema rohkem kui vastu). PS 
§-s 104 loetletud seadused vajavad vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust 
(vähemalt 51 häält). 
16.5. Kellel on seaduste algatamise õigus  
Seaduste algatamise õigus on: 1) Riigikogu liikmel; 2) Riigikogu fraktsioonil; 3) Riigikogu 
komisjonil; 4) Vabariigi Valitsusel; 5) Vabariigi presidendil põhiseaduse muutmiseks (PS § 
103). 
16.6. Mis on parlamentaarne kontroll ehk järelevalve  
Parlamentaarses riigis moodustatakse valitsus parlamendi poolt ning ta püsib parlamendi 
usaldusel. Riigikogu teostab Vabariigi Valitsuse üle parlamentaarset järelevalvet klassikaliste 
parlamentaarse kontrolli vahendite, nagu näiteks umbusaldushääletuse, arupärimiste, 
kirjalike küsimuste esitamise ning muude kontrollivormide kaudu. 
-  Umbusalduse avaldamine  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Riigikogul on võimalust avaldada umbusaldust valitsusele, peaministrile või üksikule 
ministrile. Umbusalduse avaldamist tuleb põhjendada, kuid kaalutlused võivad olla ka 
poliitilist laadi.  
-  Arupärimised (interpellatsiooniõigus) 
Klassikalises mõttes on arupärimine (interpellatsiooniõigus) vahend, mida 
parlamendiliikmed kasutavad valitsuse üle poliitilise kontrolli teostamiseks. Arupärimisel 
võib olla mitu eesmärki. Esiteks võidakse arupärimisega taotleda teavet valitsuse tegevuse 
kohta: valitsuse liige peab andma nõutava selgituse. Teine eesmärk on valitsuse tegevuse 
avalikustamine . Kui parlamendiliige pöördub valitsuse poole arupärimisega, peab 
peaminister või minister tulema parlamendi ette ja selle  istungil  põhjendama oma tegevuse 
motiive. Kolmandaks annab arupärimise esitamine parlamendile ja selle  liikmetele  võimaluse 
väljendada oma seisukohta arupärimise  objektiks  oleva probleemi kohta. Nii saab parlament 
suunata valitsuse või ministri tegevust ning avaldada sellele mõju. Peale selle võib 
arupärimise alusel tõusetuda küsimus valitsuse poliitilisest vastutusest. Rahulolematus  
valitsuse või selle liikme  tegevusega  arupärimises tõstatatud probleemi lahendamisel võib 
põhjustada umbusalduse algatamise.  
PS §-s 74 fikseeritud arupärimise adressaatide ring on võrdluses teiste riikidega 
ebatraditsiooniline, sest lisaks valitsuse liikmetele on selles paragrahvis nimetatud ka  kuut  
mittepoliitilist  ametnikku .  
-  Riigikogu komisjonide järelevalve  
RKTS kohaselt on Riigikogu alatiste komisjonide funktsiooniks peale seaduseelnõude 
arutamise ka oma valdkonnas kontrolli teostamine täidesaatva riigivõimu üle. Komisjon saab 
kohustada ministrit ning valitsusametnikke osalema komisjonide istungitel ning andma 
nõutud teavet. Vt eespool  komisjonide kohta. 
-  Riigieelarve täitmise aruande kinnitamine 
-  Muud kontrollivormid  
Puudub ammendav loetelu kõigist parlamentaarse kontrolli vormidest . Tuntumatest 
vormidest võib esitada järgmisi. 
Riigikogu liikme kirjalik küsimus on arupärimisega sarnane parlamentaarse kontrolli vahend. 
Erinevus arupärimisest seisneb selles, et kirjalik küsimus esitatakse üksikküsimuse kohta 
teabe saamiseks ning see peab võimaldama lühikest vastust. Küsijale vastatakse 10 tööpäeva 
jooksul. Kirjaliku küsimuse sisulist arutelu Riigikogu istungil ei toimu. Vastus tehakse 
kõigile Riigikogu liikmetele teatavaks. Riigikogu täiskogu töönädala kolmapäeval toimub 
infotund, kus peaminister ja ministrid vastavad Riigikogu liikmete suulistele küsimustele. 
Riigikogu liige esitab Riigikogu juhatusele infotunnile eelneval päeval kirjaliku taotluse. 
Taotluses tuleb märkida valitsusliige, kellele soovitakse küsimust esitada, ning probleem, 
mida küsimus puudutab. Riigikogu juhatus järjestab küsimused taotluste alusel, kusjuures 
arvestab küsimuse aktuaalsust ja seda, et küsimise võimaluse saaksid kõik Riigikogus 
esindatud erakonnad . 
17. Rahvas, kodakondsus  (Vaata ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaande ptk 
3 ja Kodakondsuse seadus) 
17.1. kuidas jagunevad Eestis elavad isikud?  
kodanikud, välismaalased, kodakondsuseta isikud, tähtajalise elamisloaga, pikaajalise elaniku 
elamisloaga, EL kodanik 
17.2. Rahvas Eesti põhiseaduses. Millised põhiseaduslikud õigused võivad olla ainult 
Eesti kodanikel võrreldes teiste siin elavate isikutega?  
Rahvas esineb põhiseaduses kahel väga  erineval kujul: riigi loojana, st asutava võimu 
tarvitajana, ning riigivõimu teostajana, ühena asutatud võimudest.  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Üksnes Eesti kodanikel on õigus kaitsele välismaal (PS § 13 lg 1 lause 2), õigus kaitsele 
väljasaatmise ja välisriigile väljaandmise eest ning õigus asuda Eestisse (PS § 36), õigus 
veendumuste saladusele (PS § 42), õigus liikmelisusele erakondades (PS § 48 lg 1 lause 2), 
õigus osaleda parlamendivalimistel ja rahvahääletustel (PS § 57 lg 1) ja õigus kandideerida 
Riigikokku (PS § 60 lg 2). Õigus kandideerida Vabariigi Presidendi ametikohale on eriti 
eksklusiivne. See õigus on ainult sünnijärgsetel Eesti kodanikel. Peale selle on olemas 
arvukad põhiõigused, millel on isikuline seadusreservatsioon. Nende kehtimine Eesti 
kodakondsust mitteomavate isikute jaoks sõltub sellest, kas seadusandja otsustab või ei 
otsusta midagi muud. Nende hulka kuuluvad õigus riigi abile (PS § 28 lg 2 lause 3), 
elukutsevabadus (PS § 29 lg 1 lause 3), õigus töötada avalikel ametikohtadel (PS § 30 lg 1 
lause 2), ettevõtlusvabadus (PS § 31 lause 3), omandivabadus (PS § 32 lg 3) ning õigus saada 
informatsiooni ametiasutuse tegevuse ja isikut puudutavate andmete kohta (PS § 44 lg 4). 
17.3. Euroopa Liidu kodanik  
Tuleneb 1992.a. Maastrichti lepingust. Iga Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik on ühtlasi ka 
Euroopa Liidu kodanik. Euroopa  kodakondsus täiendab liikmesriigi kodakondsust, kuid ei 
asenda seda - see tähendab, et Euroopa Liidu kodakondsus ei ole omaette  kodakondsus, vaid 
käib kaasas üksnes liikmesriigi kodakondsusega. Ainult Euroopa Liidu kodanik ei ole 
võimalik olla. 
17.4. kodakondsuse omandamise viisid  
Eesti Vabariigis on kodakondsuse omandamine võimalik kolmel viisil.  
1. Kodakondsuse omandamine sünniga on võimalik sel juhul, kui vähemalt üks lapse 
vanematest oli Eesti Vabariigi kodanik. Seega on Eesti Vabariigis sünnijärgseks kodanikuks 
saamise  tingimuseks vanema kodakondsus. Sünnijärgseks kodanikuks loetakse laps ka sel 
juhul, kui tema isa on surnud, kuid surma hetkel oli ta Eesti kodakondsuses.  Lapsendatud  
lapse puhul määrab kodakondsuse saamise  lapsendaja kodakondsus. Kui lapsendaja oli lapse 
sündimise ajal Eesti kodakondsuses ja laps ise ei ole muu riigi kodakondsuses või 
vabastatakse muu riigi kodakondsusest seoses Eesti kodakondsuse omandamisega, on lapsel 
õigus sünnijärgsele kodakondsusele. Leitud laps, kelle vanemad ei ole teada, saab 
sünnijärgseks Eesti kodanikuks, kui tema eestkostja  seda taotleb ja kui laps ei ole mõne muu 
riigi kodakondsuses.  
Sünnijärgse kodakondsuse kaotamine on võimalik, kui isik vabastatakse tema enese soovil 
antud kodakondsusest näiteks seoses mõne muu riigi kodakondsusesse astumisega.  
Kuid kui kodakondsusest vabastamise tulemuseks on kodakondsusetus; isik, kes vabastamist 
taotleb, on kaitsejõudude tegevteenistuses või kui isikul on täitmata kohustused Eesti riigi 
ees, võidakse nimetatud isikut Eesti kodakondsusest mitte vabastada. Sünniga omandatud 
Eesti kodakondsust ei tohi kelleltki ära võtta.  
2. Kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras ( taotlemise  teel).  
Kodakondsuse taotlemisel on oma kindlad tingimused:  
- välismaalane võib taotleda Eesti kodakondsust alates 15-aastaselt;  
Alla 15-aastasele saavad Eesti kodakondsust taotleda kas tema mõlemad vanemad, üks 
vanem või alaealise lapsendaja. Taotlejad peavad ise olema Eesti kodakondsuses. Alaealine, 
kellele taotletakse Eesti kodakondsust, peab püsivalt Eestis viibima ning olema teistest 
kodakondsustest vabastatud, kui tal see on.  
- kodakondsust taotlev välismaalane peab oskama eest keelt;  
- kodakondsuse taotleja peab tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja “Kodakondsuse 
seadust”;  
- kodakondsuse taotleja peab omama legaalset püsivat sissetulekut;  
- Välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab andma vande, et ta tõotab olla 
ustav Eesti põhiseaduslikule korrale.  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Kodakondsust ei anta  taotlejale juhul, kui:  
- isik ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi;  
- isik on tegutsenud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu;  
- isikut on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest;  
- isik on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vabadusekaotus kestusega üle 
aasta ja see  karistus  ei ole kustunud;  
- isik on Eesti kodakondsuse või seda tõendava dokumendi taotlemisel valeandmetega 
varjanud asjaolusid, mis välistavad talle kodakondsuse andmise;  
- isik on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või  erru  
läinud; samuti ei anta kodakondsust tema abikaasale, kes on saabunud Eestisse seoses 
sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru.  
Naturalisatsiooniga saadud kodakondsuse võib ära võtta, kui kodakondsuses olev isik rikub 
oma lojaalsusvannet – st püüab ebaseaduslike vahenditega muuta Eestis kehtivat 
põhiseaduslikku korda. Veendumuste tõttu ei saa kodakondsust kelleltki ära võtta.  
3. Kodakondsuse saamise võimalus teenete eest.  
Eesti kodakondsuse võib saada eriliste teenete eest, kui Vabariigi Valitsuse liige Vabariigi 
Valitsusele vastava ettepaneku teeb ning seda põhjendab. Erilisteks teeneteks loetakse 
saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või mõnes muus vallas, mis on tõstnud Eesti 
rahvusvahelist mainet.  
Kodakondsuse saamise üle otsustamine on Vabariigi Valitsuse pädevuses. Kodakondsus- ja 
Migratsiooniamet teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku inimesele kodakondsuse andmiseks , 
kuid kodakondsuse andmise, taastamise  ja kodakondsusest vabastamise otsustab Vabariigi 
Valitsus. Kodakondsuse mittetaastamise põhjused on samad, mis kodakondsuse taotlemise 
puhul (vt eespool).  
Eesti kodakondsus kaob juhul, kui:  
- isik Eesti kodakondsusest vabastatakse;  
- isikult Eesti kodakondsus ära võetakse;  
- isik võtab vastu mõne muu riigi kodakondsuse. 
17.5. topeltkodakondsus  
Eesti ei ole lubanud topeltkodakondsust. Vaid sünnimomendil Eesti kodakondsuse saanud 
isik võib samal ajal olla ka teise maa kodakondne. Isik, kes lisaks Eesti kodakondsusele 
omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta 
jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest. 
18. Põhiõigused  
18.1. Subjektiivsete põhiõiguste tähendus  
Ka subjektiivse õiguse struktuuris (nii nagu objektiivse õiguse struktuuris) esineb kellegi 
kohustus midagi teha või tegemata jätta. Lisaks kohustusele on aga õiguse kandjal kohustuse 
kandja vastu õigus sellele, et viimane oma kohustuse täidaks. Näiteks keelab PS § 36 lg 1 
ühtki Eesti kodanikku Eestist välja saata ja takistada Eestisse asumast. See kohustus on 
adresseeritud kõigile avaliku võimu kandjatele ja sellele lisandub iga Eesti kodaniku 
subjektiivne õigus sellele, et teda välja ei saadetaks ega takistataks Eestisse asumast. 
Subjektiivne õigus on seega kolme-elemendiline  relatsioon õiguse kandja, kohustuse kandja 
(õiguse adressaadi) ja õiguse eseme vahel. Subjektiivse õiguse ja objektiivse normi erinevus 
on selles, et viimase puhul puudub õigustatud subjekt , kes saaks nõuda kohustuse täitmist. 
Põhiõigused on kellegi subjektiivsed õigused kellegi vastu. Subjektiivne õigus on sealjuures  
kellegi kohustus midagi teha või tegemata jätta. Lisaks kohustusele on aga õiguse kandjal 
kohustuse kandja vastu õigus sellele, et viimane oma kohustuse täidaks. Võrdluseks, et 
objektiivne õigus koosneb avaliku võimu kohustustest, mille täitmisele ei ole kellelgi  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
subjektiivset õigust. Vahetegu subjektiivse ja objektiivse õiguse vahel on selles, et objektiivse 
õiguse puhul puudub õigustatud subjekt, kes saaks nõuda kohustuse täitmist. Näiteks on sellised 
normid seotud haldusorgani enesekorraldusõigusega, kus asutusele on seatud sisemine tähtaeg 
tulla kokku teatud ajal. PS § 66 sätestab Riigikogu kohustuse pidada uue koosseisu esimene 
istung kümne päeva jooksul valimistulemuste väljakuulutamisest alates. Näited subjektiivsest 
õigusest on enamasti sätted, mis sisaldavad formuleeringut „igaühel on õigus“ – näiteks 
„vanematel on õigus“ (PS § 27 lg 1), „eesti kodanikel on õigus“ (PS § 31 lg 1), „kedagi ei tohi 
käsitleda kuriteos süüdi olevana“ (PS § 22 lg 1). 
Seega kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik meie PS põhiõigused on subjektiivsed õigused. Peale 
selle on põhiõigused ka objektiivsed kohustused, mida põhiõiguste adressaadid peavad järgima 
sellest sõltumata, kas põhiõiguste kandjad seda konkreetselt nõuavad või ei. 
18.2. Põhiõiguste funktsioonid 
Põhiõiguste traditsiooniline funktsioon on tagada igaühele kaitse riigi tegevuse eest. Igaühel 
on õigus nõuda, et riik ei sekkuks tema põhiõigustesse. Järgnevalt on toodud põhilised 
põhiõiguste abil kaitstavad õigused ja põhiõigustest tulenevad riigi kohustused.  
Õigustesse sekkumise keeld tähendab, et riik ei tohi ülemäära takistada igaühe põhiõiguste 
realiseerimist. Näiteks ei tohi avalik võim sekkuda üksikisiku põhiseadusega tagatud 
vabadustesse või kohelda kedagi ebavõrdselt. Igaühel on õigus nõuda, et lõpetataks 
põhiseadusvastane sekkumine põhiõigustesse. Tihti kaitseb põhiõigus nii aktiivset tegevust 
kui ka tegevusetust.   
Riigi kaitsekohustused seisnevad selles, et põhiõigused ei kaitse mitte riigi tegevuse eest, 
vaid panevad riigile kohustuse kaitsta igaüht teiste isikute õigustesse sekkuva tegevuse eest. 
PS § 13 sätestab igaüheõiguse riigi ja seaduse kaitsele ning PS § 14 kohaselt on riigi 
ülesandeks õiguste ja vabaduste tagamine. Lisaks on PS § 19 lg 2 kohaselt igaühe kohustus 
austada ja arvestada teiste isikute õigusi ja vabadusi – selle normi kohaselt on igaühel õigus 
eeldada, et teised isikud neid õigusi tõepoolest austaks ja arvestaks. Eelkõige peab inimeste 
õigusi teiste isikute rünnete eest kaitsma seadusandja. Riik peab aktiivselt seaduste abil 
kaitset pakkuma. Kui seadusega ei ole garanteeritud isikutele piisavat kaitset teiste isikute 
ees, on tegemist riigipoolse kohustuse rikkumisega ning seega seadusandja 
põhiseadusvastase tegevusetusega. PS § 14 ei piirdu kaitsekohustused seadusandjaga. Ka 
täidesaatval ja kohtuvõimul eksisteerivad oma kaitsekohustused, mis ei piirdu vaid seaduse 
täitmise nõudega. Kohtud peavad kaebusi lahendades arvesse võtma põhiseaduslikke 
väärtusi, muu hulgas isikute põhiõigusi. Täidesaatev võim peab omakorda sekkuma 
põhiõigusi ähvardava ohu korral.  
Näitena võib PS § 14 rakendamisest tuua Riigikohtu otsuse, kus käsitleti kaitse- ja 
hoiualadele sätestatud tingimusi. Need tingimused tulenevad Vabariigi Valitsuse määrusest 
ning piiravad isiku võimalust näiteks oma kinnisasjale ehitada. Riigikohus leidis, et kuna 
määruse vaidlustamise kohta ei ole vaidlustusnormi ega eri kaebekorda, on rikutud isiku 
põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Näitena riigi kohustusest aktiivselt seaduste abil 
kaitset pakkuda, saab esitada riigivastuse valdkonda kuuluvad kohtulahendid . Riigikohus on 
oma otsustes leidnud, et riigivastutuse seaduses puuduvad alused ebamõistlikult pika 
kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks - ei 
riigivastutuse seaduse üld- ega erisätete alusel saa sellist kahju hüvitada.  
Institutsioonide loomise kohustus võimaldab igaühel realiseerida õigusi, mida ilma 
seadusandja tegevuseta ei saaks olemas olla. Institutsioonide garantii ja riigi sekkumise keeld 
on omavahel tihedalt seotud. Näiteks omandipuutumatus sätestab kõigepealt garantii, et 
omand eksisteerib. See on lahutamatult seotud igaühe õigusega omandipuutumatusele, see 
tähendab nõudega riigi vastu, et viimane ei sekkuks omandi vabasse valdamisse, kasutamisse 
ning käsutamisse.  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
Õigus menetlusele ja korraldusele tähendab, et riik peab looma isikutele võimalused oma 
õigusi teiste isikute, aga ka riigi rünnete vastu kaitsta. Vaata varem viidatud lahendit kaitse- 
ja hoiualadest.  
Riigi toetuskohustused võivad tuleneda põhiõigustest. PS sätestab sellise kohustuse otseselt 
sotsiaalsete põhiõiguste puhul. Teiselt poolt võib riigi toetuskohustused kaasa tuua üldine 
sotsiaalriiklik printsiip seoses kõikide põhiõigustega. Riik peab tagama vähemalt 
inimväärikust mittekahjustava elamise. 
18.3. Põhiõiguste kandjad  
Põhiõiguste kandja võib olla nii füüsiline kui ka teatud tingimustel juriidiline isik.14 
Põhiõiguste kandjad on need, kes saavad otseselt viidata põhiõigustele kui neile õigusi 
andvatele normidele. Selline õigus on traditsiooniliselt ja eelkõige inimestel. 
Traditsiooniliselt ei oma põhiõigusi riik. 
18.3.1 Füüsilised isikud 
Igaühe põhiõigused on tüüpilised füüsilistele isikutele suunatud põhiõigused. Igaühe õigused 
kehtivad kõigile, sõltumata vanusest , soost, kodakondsusest, teovõimest või muudest 
asjaoludest. Põhiõigused ei sõltu põhimõtteliselt isiku vanusest. Põhiõigusvõime on reeglina 
igaühel. Põhiõigusvõimest tuleb eristada võimet oma põhiõigusi iseseisvalt ja oma vastutusel 
kaitsta. Alaealistel on küll põhiõigusvõime, kuid tema õigusi kaitseb üldjuhul tema esindaja. 
18.3.2 Juriidilised isikud 
Juriidiliste isikute põhiõigusvõime määrab kindlaks PS § 9 lg 2, mille kohaselt laieneb 
põhiõigus juriidilistele isikutele juhul, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste 
eesmärkide ja vastava põhiõiguse olemusega. Seega ei ole juriidilised isikud loomulikud  
põhiõiguste kandjad nagu inimesed. PS 9 lg 2 ei tee vahet Eesti ning välismaa juriidilistel 
isikutel. Juriidiliste isikute üldine eesmärk on üldjuhul nende taga seisvate isikute huvide 
teostamine. Põhiõiguste kaitse laieneb üldjuhul kõikidele juriidilistele isikutele, mis on 
loodud kaitsma erahuvisid. Avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul on olukord keerulisem, 
kuna need isikud on eelkõige riigi poolt loodud subjektid, mille taga seisab riik, mitte 
erasubjektid. Juriidilistel isikutel puudub põhiõigusvõime, kui see õigus on lahutamatult 
seotud füüsilistele isikutele omaste nähtustega, nt õigus elule või piinamiskeeld. 
18.4. Põhiõiguste adressaadid 
Adressaadid on subjektid, kes peavad põhiõigustest juhinduma ja kelle suhtes õigustatud isik 
(põhiõiguste kandja) saab põhiõiguste pinnal oma põhiõigusi kaitsta. Põhiõiguste adressaadid 
ehk põhiõiguse kohustatud subjektiks on avaliku võimu kandja. Seega on põhiõiguste 
adressaat riik ja kõik riigist alamal seisvad avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Üldjuhul 
tuleb riigi ja avalik-õigusliku juriidilise isiku puhul eeldada põhiõigusvõime puudumist. 
Erand kahju hüvitamine (§ 25), omandi kaitse (§ 32). Ka kehtib protsessiõiguses (§ 24) ja 
võrdsusõigustes (toetused KOV-dele). 
18.5. Põhiõiguste piiramise lubatavus  
Põhiõiguse piiramisega on tegu siis, kui avalik võim mõjutab ebasoodsalt põhiõiguse kaitse 
alla kuuluvat tegevust või tegevusetust. Piirangu mõiste kohta puudub üheselt kasutatav 
termin. Kirjanduses on enamlevinud terminiks riive. Selleks, et tegu oleks põhiõiguse 
piiranguga, ei pea avaliku võimu tegevuse eesmärk olema konkreetse põhiõiguse piiramine. 
Põhiõigust saab piirata nii õigusaktiga kui ka faktilise tegevusega. Piirang võib seisneda nii 
keelamises, käskimises kui ka muude negatiivsete või isegi positiivsete tagajärgede loomises. 
Oluline on seos põhiõigusega, mitte vahend. Põhiõiguse piiranguga on tegu juba siis, kui 
seadusega on võimalus õigustatud subjekti  vabadusse sekkuda ette nähtud, isegi kui 
tegelikult vabadusse veel sekkutud ei ole. Seega võib põhiseadusvastane olla nii seadus kui 
ka üksikjuhtum. Põhiõiguse piirangust tuleb eristada põhiõiguse konkretiseerimist ning 
kujundamist seadusandja poolt. See on vajalik juhtumitel , kui põhiõiguse sisu saab 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
olemuslikult avada vaid õigusnormide abil. Samas ei ole see seadusandja täielik suvaõigus, 
vaid valikut kujundavad põhiõigused ka siis, kui seadusandja peab määratlema põhiõiguse 
täpsema sisu.  
Põhiõiguse piiramine on lubatav juhul, kui on täidetud teatud formaalsed nõuded ning kui 
piirang on vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Üldpõhimõttena vajab igasugune põhiõiguste 
piiramine seadust, mis sellise piirangu ette näeb. See tuleneb juba üldistest õigusriiklikest 
ning demokraatlikest põhimõtetest. Seadusega piiramise võimalusi on kolme liiki:  
1) piirangu alus, täiendavate nõueteta (piiranguteta seaduse  reservatsioon )  
2) piiravale seadusele on omakorda ette nähtud nõuded (kvalifitseeritud seaduse 
reservatsioon)  
3) piiramise võimalus ei ole otseselt ette nähtud.  
Seadusliku aluse põhimõte tähendab, et:  
1) seadus peab eksisteerima; 
2) seaduse vastuvõtmine järgis menetlusnõudeid;  
3) seadus peab olema kättesaadav;  
4) seadus peab olema arusaadav.  
Pärast seaduslikkuse kontrolli, tuleb edasi analüüsida  vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas. 
Selleks hinnatakse järgnevat skeemi:  
1) piiranguga taotletava eesmärgi lubatavus;  
2) vahendite  sobivus taotletava eesmärgi saavutamiseks;  
3) vahendite vajalikkus taotletava eesmärgi saavutamiseks;  
4) vahendi mõõdukus taotletava eesmärgi saavutamisel. 
18.6. Põhiõiguse ja seaduse reservatsioonide liigitus 
Seadusereservatsioonis sisalduvast piirangu-, piiramis-, piiritõmbamis- ehk piiriklauslist 
lähtudes võib põhiõigused jaotada kolmeks: 
1) lihtsa seadusereservatsiooni ehk piiriklausliga põhiõigused,  
2) kvalifitseeritud seadusereservatsiooni ehk piiriklausliga põhiõigused ja 
3) nullreservatsiooniga ehk ilma piiriklauslita põhiõigused.  
18.7. Formaalse ja materiaalse põhiseaduspärasuse hindamine 
Põhiseadusega kooskõlas olemise  kriteerium nõuab, et põhiõigusi riivavad riiklikud aktid 
oleksid kooskõlas kõigi põhiseaduse normidega. Need peavad olema  niisiis nii formaalselt 
kui ka materiaalselt põhiseaduspärased.  
Põhiõiguse materiaalne kriteerium lähtub põhimõttest, et põhiõigused on ainult need õigused, 
mis kuuluvad riigi põhialuste hulka ja mida PS säärastena tunnustab. Põhiõiguse  formaalne  
kriteerium lähtub kahest  tasandist  –  esmalt , e põhiõigused on kõik PS II peatükis sätestatud 
õigused, olenemata nende sisust, sest II peatüki pealkiri ütleb meile, et tegu on 
põhiõigustega. Teisalt , aga et põhiõigused on kõik PS sisalduvad subjektiivsed õigused, mille 
kandjaks on üksikisik ja adressaadiks avaliku võimu kandja. (vaata ka  Alexy   Juridica   artiklit  
„Põhiõigused Eesti põhiseaduses“ 5.4.1.1.)  
18.8. Kuidas hinnatakse proportsionaalsust  
Täpsemalt Riigikohtu lahendites: RKPJKo 3-4-1-6-02 p 12: „Proportsionaalsuse põhimõte 
tuleneb Põhiseaduse § 11 2. lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad 
olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust 
kontrollib kolleegium kolmel astmel - kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja 
vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses e mõõdukust.“ 
a) Abinõu (piirangu) sobivus. 
RKPJKo 3-4-1-1-02, p 15: “Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. 
Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta  
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude  sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu  
sekkumise eest. 
Kui abinõu osutub ebasobivaks, siis on proportsionaalsuse kontrollimine järgmistel astmetel 
tarbetu. 
Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult 
ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse 
nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest.“ 
b) Abinõu (piirangu) vajalikkus. 
RKPJKo 3-4-1-1-02, p 15: “Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne 
teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. 
Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti 
erinevusi riigi kulutustes.” 
c) Abinõu (piirangu) mõõdukus. 
RKPJKo 3-4-1-1-02, p 15: “Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt 
põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.” 
18.9. Vabadusõigused  
Vabadus- ehk tõrjepõhiõigused on õigused mittesekkumisele isiku vabadussfääri. Nende 
sisuks on õiguslik luba midagi teha või tegemata jätta ning isiku õigus riigilt nõuda, et riik 
isikut lubatu teostamisel ei takista. Vabaduspõhiõigused garanteerivad isikule 
otsustamisvabaduse ning  kaitsevad teda riigi ja teiste põhiõiguste adressaatide sekkumise 
eest selle vabaduse teostamisel. Need on riigi ja teiste põhiõiguste adressaatide vastu 
suunatud subjektiivsed tõrjeõigused. 
Ajalooliselt on põhiõigused tekkinud tõrjeõigustena riigi vastu. „Põhiõiguste esmaseks ning 
peamiseks funktsiooniks on tagada igaühele kaitse riigi tegevuse eest” (RKPJKm 
28.05.2008, 3-4-1-4-08, p 15). PS-s sisalduvad tõrjepõhiõigused kõigis 
vabadus­õigus­sätetes. Vabaduspõhiõiguse tunnuseks võib olla  seotus sõnadega „vabadus”, 
„vaba” või „vabalt”. Vabaduspõhiõigused tulenevad nt PS § 19 lg-st 1, § 20 lg-st 1, § 29 lg-st 
1, §-dest 32 ja 34, § 38 lg-st 1 ning §-dest 40 ja 45, kus vastavaid termineid on kasutatud. 
Samas on neid termineid kasutatud ka PS §-des 21 ja 24 ning § 44 lg-s 1, mis ei ole 
vabadusõigused, vaid menetlusõiguslikud garantiid (§-d 21 ja 24) või hoopis õigus riigi 
positiivsele tegevusele (§ 44 lg 1). Enamik vabaduspõhiõigusi ei sisalda viidet vabadusele, 
nagu nt PS §-s 16 sisalduv õigus elule ehk eluvabadus, mis on formuleeritud lihtsalt 
subjektiivse õigusena. Üldine vabaduspõhiõigus tuleneb PS § 19 lg-st 1 (vt § 19 komm  2). 
(Vt ka Alexy Juridica artiklit „Põhiõigused Eesti põhiseaduses“ 6.2.)  
18.10. Võrdsusõigused  
Võrdsuspõhiõiguse kõige üldisem sisu kajastub stereotüüpses väljendis, mis pärineb 
Aristoteleselt: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Sellest tuleneb 
võrdsuspõhiõiguste mõistmiseks põhjapaneva tähtsusega tõdemus: et teha kindlaks, kas 
kedagi on kellegagi koheldud võrdselt või ebavõrdselt, peab olema vähemalt kaks isikut või 
isikute gruppi, keda omavahel võrrelda. Võrdsuspõhiõigused kaitsevad isikut riigi 
õigustamatu ebavõrdse kohtlemise eest võrreldes teiste isikutega (vt lähemalt § 12 komm 
2.1). Võrdsuspõhiõigused tulenevad PS § 9 lg-st 1, § 12 lg-st 1, § 27 lg-st 2, § 30 lg-st 1, § 32 
lg 1 esimesest lausest, § 60 lg 1 kolmandast lausest ja § 156 lg 1 teisest lausest. (Vt ka Alexy 
Juridica artiklit „Põhiõigused Eesti põhiseaduses“ 7.) 
18.11. Ebavõrdse kohtlemise keeld  
Riigikohus on üldise võrdsuspõhiõiguse tõlgendust muutnud. Algselt määratles Riigikohus 
üldise võrdsuspõhiõigusena § 12 lg 1 esimese lause: „Põhiseaduse § 12 lg 1 1. lause „Kõik 
on seaduse ees võrdsed” sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse” (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-
02, p 13; 12.06.2002, 3-4-1-6-02, p 10; 30.09.2008, 3-4-1-8-08, p 19 jj; RKÜKo 17.03.2003, 
Kordamisküsimused 2012 
 
Riigiõigus 
NB! Abistav materjal, mitte “piletid” 
3-1-3-10-02, p 35; ebatäpne seevastu nt RKPJKo 21.06.2005, 3-4-1-9-05, p 13; 08.03.2011, 
3-4-1-11-10, p 62, 66; RKÜKo 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 20) ning tuletas neist sõnadest 
„isiku õigus[e] mitte saada ebavõrdse kohtlemise osaliseks” (RKPJKo 03.04.2002, 3-4-1-2-
02, p 16). Paragrahvi 12 lg 1 esimese lause sõnastus on klassikaline võrdsuspõhiõiguse 
sõnastus ning selle ajalooline eeskuju on 1793. aasta Prantsuse inim- ja kodanikuõiguste 
deklaratsiooni art 3, mille kohaselt on kõik inimesed loomult ja seaduse ees võrdsed. 
Prantsuse  revolutsioonist  alates kohtab sarnast sõnastust paljude demokraatlike 
põhiseadusriikide põhiseadustes. Riigikohus lähtus esialgu niisiis pikast ajaloolisest 
traditsioonist. 
18.12. Sotsiaalsed põhiõigused 
Sotsiaalsed põhiõigused on õigused millelegi, mida üksikisik, kui tal ainult oleks olemas 
piisavalt rahalisi vahendeid ja kui turul oleks olemas küllaldane pakkumine, võiks saada ka 
eraisikutelt. Sotsiaalsetel põhiõigustel on niisiis ülesanne kompenseerida üksikisikute 
finantsressursside ja turu defitsiite. Sotsiaalsete põhiõiguste tähtsaimaks näiteks on õigus 
toetusele ehk hoolekandele ning arstiabile, korterile, tööle ja haridusele. 
Sotsiaalsete põhiõiguste (PS § 28) sisuks on hoida ära sotsiaalsete riskide realiseerumisel 
tekkida võivat kahju ja leevendada tekkinud kahju tagajärgi ning seeläbi tagada isikule 
inimväärne elu. Inimväärseks saab elu pidada muu hulgas siis, kui inimese esmavajadused 
ehk vajadused toidule, riietele , hügieenile, tervishoiule, transpordile, eluasemele on 
rahuldatud ning ta saab ilma häbita osaleda aktiivselt igapäevaelus. Kui inimese igapäevane 
toimetulek on kindlustatud, on üldjuhul tagatud ka tema inimväärikus. Inimeste võimalus 
elada inimväärselt aitab ühtlasi tagada ühiskonna stabiilsust ja ühtsust.