52
BAKALAUREUSE EKSAM
SISSEJUHATUS INFOTEADUSTESSE 2
1.Raamatukogu tüpiseerimisvõimalusi, eri tüüpi raamatukogudele
omased tunnusjooned ja tegevusvaldkonnad. 2
2.Raamatukogude tegevuse õiguslik ruum, raamatukogude tegevust reglementeerivad seadusandlikud
aktid Eestis. 4
3.
Infoteaduse määrang ja peamised uurimisvaldkonnad. 5
4.Infoteaduse kujunemist mõjutanud tegurid,
uurijad ja sündmused. 7
5.Infoteaduse arenguetapid. 9
6.Infoteaduse seosed teiste teadusvaldkondadega, infoteaduse ja raamatukoguteaduse seosed. 9
7.Raamatu
defineerimine ja raamatu vormide areng läbi ajaloo. 12
8.Raamatuteaduse kujunemine iseseisvaks uurimissuunaks välismaal ja Eestis. 15
INFOALLIKAD JA
INFOOTSING 17
1.Infoallikate
klassifikatsioon /liigitus. Viiteinfoallikad - olemus, tähtsus, näiteid. 17
2.
Infootsingu mõiste. Fakti-,
teaviku - ja
teemaotsing ning nendeks sobivad infoallikad. 18
3.Rahvusbibliograafia
konseptsioon ja eesti rahvusbibliograafia väljaanded. 19
4.Infootsing andmebaasides: avatud juurdepääsuga ja litsentseeritud AB-sid, nende otsivõimalused. 20
5.Interneti infootsivahendid - tüübid, otsivõimalused, eelised ja puudused. Veebiressursside
hindamiskriteeriumid . 20
TEAVIKUTE KIRJELDAMINE JA SISU ANALÜÜS 22
1.
Bibliokirje ja sellele esitatavad funktsionaalsusnõuded. 22
2.Kataloogimisreeglite rahvusvaheline ühtlustamine 20. sajandil. 23
3.
Annotatsioon ja referaat: sarnasused, erinevused, tüpoloogia. 25
INFOTEADUSE UURIMISMEETODID 26
1.Andmekogumismeetodid infoteaduses. 26
2.Andmeanalüüsi meetodid infoteaduses. 28
3.
Statistilised meetodid infoteaduses. 29
LIIGITAMINE JA INDEKSEERIMINE 29
1. Tesauruse mõiste, selle ülesehitus. Semantilised seosed tesauruses (ekvivalentsusseos, hierarhiaseos, assotsiatsiooniseos) ja nende vormistamise sümbolid. 29
2. Märksõnastamine elektronkataloogis tänapäeval, aineotsingu võimalused ja erinevused 30
3.UDK väljatöötamine, UDK
tabelite tüübid, UDK arenguperioodid, levik, rakendusvaldkonnad. 31
4.Liigitamise ja märksõnastamise võrdlus. 33
KOGUDE KUJUNDAMINE 34
1.Komplekteerimise allikad ja viisid. 34
2.Sundeksemplariseadus Eesti Vabariigis. 34
3.Inforessursside valiku põhimõtted. 36
INFOTEENINDUS 37
1.Raamatukogu poolt pakutavate infoteenuste iseloomustus. 37
2.Infovajaduse väljaselgitamise ja uurimise meetodid. 38
3.Päringuintervjuu tähtsus infoteenindusprotsessis.
Teenindaja suhtlemisoskuse osa selles. 38
4.Raamatukogu- ja infoteenuste muutumist mõjutavad tegurid. 39
5.E-teatmeteeninduse kujunemine, selle olukord eesti raamatukogudes. 39
RAAMATU JA RAAMATUKOGUDE
ARENGULUGU 41
1.Trükikunsti kasutuselvõtu ja leviku tähtsus kirjakultuurile. 41
2.Raamatu väliskujus toimunud suured muutused ajaloo jooksul ja nende mõju informatsiooni säilimisele. 42
3.Avalike (rahva)raamatukogude asutamine 19. sajandil ja nende tegevuse põhimõtted. 43
ORGANISATSIOONI TEABEPROTSESSID 44
1.Organisatsiooni
infopoliitika väljatöötamise etapid. 44
2.Mida peab sisaldama infopoliitika väljatöötamise alusuuring. 45
3.Infopoliitika eesmärgid eri tüüpi organisatsioonides. 45
KIRJASTAMINE JA
KIRJASTUSTEGEVUS 46
1.Kirjastuse funktsioonid ja töölõigud. 46
2.Raamatutootmise taset väljendavad näitajad. Trükistatistika. 47
3.Raamatupoliitika olemus ja roll erinevates poliitilistes režiimides. 48
4.Sõnavabadus ja juurdepääs informatsioonile kirjastustegevuse kontekstis. 48
5.Kirjastustegevuse arengutendentsid maailmas ja Eestis. 49
6.Raamatukaubanduse erijooned ja erinevad vormid. 50
SISSEJUHATUS INFOTEADUSTESSE
Raamatukogu tüpiseerimisvõimalusi, eri tüüpi raamatukogudele omased tunnusjooned ja tegevusvaldkonnad.
Raamatukogu on asutus, mille ülesandeks on trükiste ja muude infokandjate kogumine, töötlemine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine lugejaile.
Raamatukogutüpoloogia on õpetus, mille järgi raamatukogud jaotatakse tüüpidesse nende koostise, ülesannete, lugejate, alluvuse jms alusel.
Raamatukogutüübid kogude järgi:
Raamatukogutüübid automatiseerituse astme ja elektrooniliste teavikute kasutamise järgi:
- traditsiooniline raamatukogu
- automatiseeritud raamatukogu
- hübriidraamatukogu
- digitaalne raamatukogu
Raamatukogu ülesannetest ja eesmärkidest lähtuvalt jaotatakse:
- rahvaraamatukogud
- rahvusraamatukogud
- kooliraamatukogud
- ülikooliraamatukogud
- kooliraamatukogud
Raamatukogutüübid funktsiooni järgi:
RAHVUSRAAMATUKOGU (National library)
Riigi keskne teaduslik universaalraamatukogu, kes hangib, säilitab ja teeb kättesaadavaks sellel maal, selle rahva keeles, selle maa kohta ilmunud ja selle maa autorite avaldatud väljaandeid. Raamatukogu, mis vastutab oma asukohariigis kõigi selles riigis ilmuvate teavikute kogumise ja säilitamise eest, võib tegutseda ka sundeksemplariraamatukoguna.
Neid on reeglina riigis üks. (Itaalias ja Venemaal kaks, sest nad ei suuda otsustada).
Tegevused:
- säilitab ja arendab suurt ja esinduslikku kogu, k.a välismaal ilmunud oma maad käsitlevad teavikud
- tegutseb üleriigilise bibliograafiainfo keskusena
- koostab koondkatalooge
- juhendab teiste raamatukogude töökorraldust ja/või edendab koostööd
- koordineerib teadus- ja arendustegevust raamatukogunduse valdkonnas jne.
Õiguslik seisund: Rahvusraamatukogude kui rahvusliku kultuuripärandi kogujate ja haldajate ülesannete täitmiseks peavad olema seadusandlikud garantiid tasuta sundeksemplaride saamiseks ja nende säilitamiseks.
RAHVARAAMATUKOGU ehk avalik raamatukogu (Public library)
Universaalse koostisega raamatukogu, mis teenindab kogu kohalikku või piirkondlikku elanikkonda ning mida tavaliselt täielikult või osaliselt rahastatase kohalikust ja/või riigieelarvest.
Rahvaraamatukogu kui demokraatlik asutus: peamine ülesanne on vahendada informatsiooni ja kultuuri.
Osa ühiskonnas: valitsuse ülesanne on tunnetada konsensuse vajalikkust ühiskonna erinevate eesmärkide vahel ja luua rahvaraamatukogule võimalused kaasa aidata nende eesmärkide teostamisele.
Finantseerimine : Kuna rahvaraamatukogu olemasolu peab tagama ühiskond, peab see olema fikseeritud seadusandluses, et täiega oma demokraatia rolli, peavad rahvaraamatukogud pakkuma oma teenuseid tasuta.
Määratlus ja tegevusvormid: eesmärk on universaalsus , kogudes peavad peegelduma ühiskondlikud hoiakud ja suundumused, ühiskonna areng.
Nt. keskrmtk, linnarmtk, lastermtk, vallarmtk, külarmtk, muu. Ka nt. Maakonna Keskraamatukogu , Linna Keskraamatukogu, Külaraamatukogu.
TEADUS- JA ERIALARAAMATUKOGU ( University library)
Raamatukogu, mille põhifunktsiooniks on teenindada üliõpilasi, akadeemilist koosseisu ja spetsialiste ülikoolides ning teistes kõrgharidust andvates õppeasutustes.
Kõrgkoolirmtk-d Eestis on nt. Eesti Kunstiakadeemia , Eesti Muusikaakadeemia, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool jne.
Teaduslik erialarmtk Eestis on nt Eesti Meditsiinirmtk, Eesti Patendirmtk, Eesti Standardirmtk jne.
Iseseisev raamatukogu, mille ülesanne on informatsiooni hankimine ja vahendamine ühe teatud eriala või ainevaldkonna kohta või mingi kindla piirkonna huvides.
Nt. ametiasutuse rmtk , meditsiinirmtk, teadusasutuse rmtk, ettevõttermtk, meediarmtk, piirkonnarmtk.
KOOLIRAAMATUKOGU (School library)
Raamatukogu, mis tegutseb kõrgharidusest madalama astme haridust andvate koolide juures ja mille põhifunktsioon on teenindada vastava kooli õpetajaid ja õpilasi.
Nt. algkooli rmtk, põhikooli rmtk, gümnaasiumi rmtk, õhtukooli rmtk, kutseõppeasutuse rmtk, huvikooli rmtk.
TEATUD SIHTRÜHMA TEENINDAV RAAMATUKOGU
ARHIIVraamatukogu on institutsioon või selle osa, mille eesmärk on tagada Eesti teaviku kui kultuuripärandi säilitamine (Tartus).
UNIVERSAALraamatukogu on kindla spetsialiseerumiseta teadusraamatukogu, mis hangib, säilitab ja laenutab teavikuid kõigist (teadus)valdkondadest. Universaalne teadusrmtk Eestis on nt. Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu.
Tervikliku raamatukoguvõrgu moodustavad riigis reeglina rahvusraamatukogu, teadusraamatukogud, rahvaraamatukogud, kooliraamatukogud ja eri(ala)raamatukogud.
Raamatukogude tegevuse õiguslik ruum, raamatukogude tegevust reglementeerivad seadusandlikud aktid Eestis.
Raamatukogu- ja infoteenindus on Eesti Vabariigis selliselt korraldatud, et see moodustab ühtse süsteemi, milles üks raamatukogu täiendab teist. Kogu Eesti Vabariigi ulatuses teostab järelvalvet raamatukogude võrgu üle Kultuuriministeerium :
korraldab, koordineerib ja suunab riiklikul tasandil kogu vabariigi raamatukogude tegevust
- valmistab ette seaduste ja teiste õigusaktide eelnõusid ning vastutab nende vastavuse eest põhiseadusele ja seadustele ning nende
rakendavuse eest
- kooskõlastab teiste ministeeriumite poolt ettevalmistatud õigusakte
- korraldab raamatukogunduse õigusaktide kooskõlla viimist Euroopa Liidu õigusaktidega
- suunab ja tellib teadus- ja rakendusuuringuid, koordineerib raamatukogunduse teadusürituste korraldamist
- peab õigusaktidega kehtestatud korras registreid
- koordineerib riiklike, rahvusvaheliste ning regionaalsete arengukavade ja – programmide väljatöötamist ja elluviimist
- töötab välja raamatukogude riikliku finantseerimise alused, teeb koostööd Kultuurkapitaliga ning teiste raamatukogusid toetavate
organisatsioonidega
- vaatab läbi hallatavate raamatukogude riigieelarvevahendite eraldamise taotlused, korraldab nende ekspertiisi ning valmistab ette
vastava koondettepaneku riigieelarve eelnõu koostamisel
- informeerib üldsust raamatukogude tegevusest
- kogub ja töö tleb raamatukogualast informatsiooni
- osutab raamatukogudesse puutuvate kü simuste lahendamiseks abi teistele ministeeriumitele ning teeb nendega koostööd
- korraldab suhteid teiste valitsusasutuste, kohalike omavalitsuste, välisriikide vastavate organite ning rahvusvaheliste
organisatsioonidega.
- koordineerib raamatukogude rahvusvahelist koostööd
- analüüsib raamatukogude olemasolevat võrku ja kavandab selle korrastamist riiklike investeerimisprogrammide raames
Raamatukogude tegevus reguleerivad seadused, määrused ja muud õiguslikud aktid:
- rahvaraamatukogu seadus
- avaliku teabe seadus
- arhiiviseadus
- andmekogude seadus
- autoriõiguse seadus
- sundeksemplari seadus
- teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus
- Eesti rahvusraamatukogu seadus
- raamatukogu trükiste müügi juhend
- raamatukogudevahelise laenutuse juhend
- raamatukogude töökorralduse juhend
- kooliraamatukogude töökorralduse alused
EBLIDA – Euroopa Raamatukogu-, Info- ja Dokumentatsiooniühenduste Büroo. Seal on kallis liikmemaks, esindab raamatukogu- ja infotöötajaid ning peamised huvivaldkonnad on autoriõigus jm.
(loeng 6,7)
Infoteaduse määrang ja peamised uurimisvaldkonnad.
Infoteadus – teadus sellest, kuidas inimesed loovad, hangivad, otsivad ja kasutavad salvestatud informatsiooni.
MÄÄRANG
Infoteadused:
- on sotsiaalteaduste hulka kuuluvad teadused informatsiooni vahendamisel informatsioni loojalt informatsiooni tarbijale
- uurivad ja fikseerivad sellise teabevahenduse seaduspärasusi
Informatsioon ja teadmised on infoühiskonna strateegiline ressurss.
Infoteadusel on palju erinevaid definitsioone. Vaatamata erinevustele rõhutatakse seda, et infoteadus on teadus informatsiooni kogumisest, organiseerimisest, säilitamisest, otsingust ja levitamisest. Selline definitsioon on olnud küllalt püsiv viimase 40 aasta jooksul.
Harold Borko- väga pikk def. niikuinii ei jää meelde.
Kalervo Järvelin (1995)– Infoteadus on teadus informatsiooni (eelkõige salvestatud informatsiooni) edastamisest infoloojatelt infotarbijatele. Eesmärgiks on luua käsitlus organisatsioonide ja üksikisikute infokeskkonnast, infovajadusest, infohankimisviisidest ja inforessursside organiseerimisest sellisel kujul, et see võimaldaks soovitud informatsiooni kiire kättesaamise.
Tefko Sarasevic (2009) defineerib infoteadust kui professionaalse ja teadustegevuse valdkonda, mis tegeleb informatsiooni ja infoobjektide, eelkõige salvestatud teadmiste, tõhusa edastamisega inimeste vahel sotsiaalses, organisatsioonilises ja individuaalse infovajaduse ja info kasutamise kontekstis. Seega on infoteadus teadus- ja professionaalse tegevuse valdkond , mis tegeleb informatsiooni tõhusa kogumise, säilitamise, otsingu ja kasutamisega. Infoteadus on seotud salvestatud informatsiooni ja teadmistega ning tehnoloogia ja teenustega , mis soodustavad nende protsesside haldamist ja informatsiooni kasutamist. Infoteaduse valdkonda kuulub inimkonna teadmiste salvestamise tagamine ja põhitähelepanu keskendub informatsiooni esitamisele, organiseerimisele ja otsingule . Erinevalt arvutiteadusest keskendub infoteadus sotsiaalsele ja inimfaktorile ning tähelepanukeskmes pole vaid tehnoloogia.
Eesti raamatukogusõnastik – teadus, mis uurib informatsiooni vahendamist ja jõudmist infoloojatelt infotarbijateni, selgitades välja ühiskonna eri tasandid , infokeskkonna, infovajaduse, infopädevuse, infokäitumise ja inforessurssidele optimaalse juurdepääsu seaduspärasused sotsiaal-kultuurilises kontekstis. Infoteadused on def. järgnevalt: termin tähistab multidistsiplinaarset valdkonda, millesse kuuluvad infoteadus, raamatukoguteadus, raamatuteadus, bibliograafia-, dokumendii- ja arhiiviteadus.
Raamatukogundus – Käsitletakse raamatukogunduse kui raamatukogude tegevus- ja ainevaldkonna kujunemist ja peamisi seaduspärasusi.
Peter Ingwersen – Taani. Kasutab infoteadust põhimõistena ning käsitleb raamatukogundust kui spetsiifilist teadus- ja arendustegevuse valdkonda infoteaduses. Raamatukoguteadus seostatuna infoprotsessidega raamatukogus. Infoteadus sotsiaalteadusena (1991a): 1) interdistsiplinaarne tasand: kommunikatsioon, süsteemiteadused, kognitiivsed teadused 2) distsiplinaarne tasand: psühholoogia, lingvistika, infoteadus, sotsioloogia, arvutiteadus 3) rakendustasand: raamatukogundus, dokumentalistika, raamatuteadus (lähtub infoteadusest).
Infoteaduse iseloomulikud tunnused on järgmised:
Infoteadus on interdistsiplinaarne teadus. Seosed teiste teadusvaldkondadega on pidevas muutumises ja interdistsiplinaarne evolutsioon ei ole sugugi lõppenud.
Infoteadus on lahutamatult seotud ITga. Tehnoloogiline imperatiiv on vastupandamatu ja tõukab infoteaduse arengut nii nagu ta tõukab paljusid teisi valdkondi ja kogu ühiskonda.
Infoteadus nagu paljud teised valdkonnad on aktiivne osaline infoühiskonna arengus. Infoteadusel on tugev sotsiaalne dimensioon .
UURIMISVALDKONNAD
Mitmed uurijad on püüdnud kaardistada infoteaduse peamisi uurimisvaldkondi:
Brian C. Vickery kohandas Belver Griffithi esitatud infoteaduse kaart ja esitas 4 infoteaduse põhivaldkonda: teaduslik kommunikatsioon, bibliomeetria, dokumendianalüüs ja infootsingu hindamine ning üldkäsitlused. Nn „infoteaduse kaardile” paigutas ta nimetatud valdkonna olulosemad teadlased.
Nicholas Belkin (1978) formuleeris 5 infoteaduse huvivaldkonda:
informatsioon kognitiivses kommunikatsioonisüsteemis
seosed informatsiooni ja selle looja vahel
seosed informatsiooni ja selle kasutaja vahel
soovitud informatsiooni idee
informatsiooni ja infoedastuse efektiivsus.
Peter Ingweresen (1992) formuleeris lähtuvalt Belkinist infoteaduse dimensioonid suurema detailsusega:
formaalne ja mitteformaalne kommunikatsioon
infovajaduse teke ja areng ühiskonnas, tähelepanukeskmes on soovitud informatsiooni olemus ja põhjused
infosüsteemide efektiivsus ja infoedastus. Seotud teooriate ja meetodite arendamisega parandamaks infoedastusprotsesse infoloojalt tarbijale.
genereeritud teadmised, nende analüüs ja esitamine infosüsteemides. Indekseerimise - ja klassifikatsioonisüsteemid ning teadus- ja arendustegevuse produktsiooni mõõtmine ja infolevitamine
info ja tema kasutaja vahelised seosed.
Tom Wilson (2001) soovitab vaadelda infoteadus kui nelja valdkonna koostoimet: infosisu, infosüsteemid, inimesed ja organisatsioonid .
Tefco Sarasevic (2009) toob esile infoteaduse 2 peamist orientatsiooni:
suund, mis on seotud üksikisiku ja ühiskonna infovajaduse ja-kasutamisega
suund, mis on seotud spetsiifiliste ja informatsioonitehnikate, -süsteemide ja –tehnoloogiatega, et infovajadust rahuldada ja tagada informatsiooni tõhus organiseerimine ja otsing.
Mõned uurimisvaldkonnad on püsinud läbi kolme ajaperioodi. Kestva tähelepanu keskpunktis on: infootsing, infokasutaja ja-kasutamine ning nn. meetrikauuringud (bibliomeetria, veebimeetria jt). Valdkondade fookus on küll mõnevõrra muutunud, kuid uurimisvaldkonnad on püsivad.
Infoteaduse kujunemist mõjutanud tegurid, uurijad ja sündmused.
TEKE
Infoteadus kerkis esile peale teist maailmasõda. Teadus- ja tehnikasaavutuste kiire arengu tulemusena suurenes 20. sajandi alguses kiiresti teaduspublikatsioonide arv, mis kutsus esile nn „infoplahvatuse” fenomeni. Tekkis vajadus teadusinformatsiooni kogumise, töötlemise ja edastamise problemaatikaa tegelevate ekspertide järele.
Terminit „infoteadus” kasutati esmakordselt 1958a Ühendkuningriigis seoses Infoteadlaste Instituudi loomisega . Infoteadlased erinesid laboratooriumis töötavatest teadlastest selle poolest, et tegelesid teadusliku informatsiooni ning teadusliku kommunikatsiooni protsesside uurimisega. Infoteadlased nägid tehnoloogias vahendit infoülekülluse leevendamiseks.
Osa uurijaid leiab siiski, et infoteaduse juured ulatuvad kaugemale ja näevad, et raamatukogudel, raamatukogundusel ja bibliograafial on tihe seos infoteadusega. Nende käsitluste kohaselt võib infoteaduse juuri otsida juba sumerite riigist ja infoteaduse institutsionaliseerumist nähakse raamatukogude tekkes .
Uurijad, kes rõhutavad infoteaduse ja bibliograafia tihedat seost, näevad kaasaegse infoteaduse varaseid teoreerilisi juuri Euroopa 19. saj dokumentatsiooni traditsioonis ja viitavad Paul Otlet ’le ja Henri la Fontaine ’le, kes rajasid Rahvusvahelise Bibliograafia Instituudi.
MÕJUTEGURID
Infoteaduse kujunemist on mõjutanud teaduse ja tehnika kiire areng ning selle tulemusena informatsiooni ja eelkõige teadusinformatsiooni kiire kasv.
Alates 1960ndatest aastatest räägitakse üha sagedamini info üleküllusest, infouputusest või infoplahvatusest.
Informatsiooni kiire kasvu tõttu saab rääkida infoväsimuse sündroomist või info ülekülluse sündroomist. Esimene sotsiaalteadlane, kes juhtis tähelepanu info üleküllusele, oli Georg Simmel. Info ülekülluse probleemid on olnud uurimisobjektiks mitmete valdkondade teadlastele: sotsioloogid ja politoloogid käsitlevad seda fenomeni globaalses kontekstis; psühholoogid üksikisiku tasandil; juhtimisteoreetikud otsuste vastuvõtuprotsessides.
Info ülekülluse probleemid on uurimisobjektiks samuti infoteadlastele. Infoplahvatuse fenomeni ja selle mõju on siiski kõige põhjalikumalt analüüsinud Derek de Solla Price .
Infoteaduse esimene ja peamine probleemivaldkond millele üritati lahendusi leida, oli infoüleküllus või infouputus. Infoteadlased nägid tehnoloogia kui vahendit sellest ülesaamiseks. Püüti leida vahendeid ja võimalusi, et vajalik informatsioon jõuaks infotarbijale õigel ajal, kohas ja vormis.
UURIJAD
Marcia J. Bates (1999) väidab, et infoteaduse teooria ja käsitlused on seotud mitmete üksteisega seotud valdkondadega, mis arenesid perioodil 1930-1970. Ta leiab et ühendavaks elemendiks oli keskendumine informatsiooni vormile ja struktuurile. Infoteadlaste tegevus jätkas enne Teist Maailmasõda alustatud uurimistegevust, mis tegeles salvestatud teadmistega.
Henry E. Bliss ’i uurimistulemused teadmiste organiseerimisest, mis eelnesid tema bibliograafilise klassifikatsiooni arendamisele.
A.C. Bradford’i uurimused bibliomeetriast, mis on siiani infoteaduse laialdane uurimisvaldkond.
A.J. Lotka statistilised meetodid teadlaste publitseerimisprodukiivsuse mõõtmiseks.
G.K.Zipf’i analüüsid sõnade esinemissagedusest tekstides. Toetas automaatindekseerimise kujunemist.
S.R.Ranganathani formuleeritud 5 raamatukogunduse seadust 1934a.
Karl Ludwig von Bertalanffi – 1930ndatel arenenud üldie süsteemiteooria juhtis tähelepanu sellele, et kõiki sotsiaalseid, tehnilisi ja füüsilisi nähtusi saab vaadelda süsteemina, millele on omane teatud struktuur. Süsteemi mõiste edasiarendamine ja viimistlemine aitas mõtestada sotsiaalseid, tehnilisi ja füüsilisi nähtusi. Süsteemianalüüsi areng peale II MS aitas kaasa süsteemkäsitluse arengule.
John von Neumann ja Oskar Morgenstern arendasid mänguteooria, mis võimaldas näha ühiseid struktuure suures hulgas sotsiaalsetes ja majanduslikes situatsioonides .
Norbert Wiener määratles uudsel viisil informatsiooni rolli loomulikes ja tehissüsteemides. Ta näitas et paljud süsteemid pole mõjutatud vaid mehaaniliste jõudude poolt, vaid informatsiooni mõjust (tagasisidest) süsteemi juhtelementidele.
Claude Shannoni informatsiooniteooria , avaldati kahes artiklis ja 1949a raamatuna, mille Shannon kirjutas koos Warren Weaveriga. See käsitle informatsiooni edastamise tehnilist efektiivsust .
SÜNDMUSED
1948a Londoni Kuninglik Ühing – Scientific Information Conference (Teadusliku Informatsiooni Konverents ). Konverentsi põhiteemaks oli infoteenused teadustöö tõhustamiseks.
1958a International Conference on Scientific Information (Rahvusvaheline Teadusliku Informatsiooni Konverents). Sellel osales 1000 delegaati 25st riigist. Konverentsil oli suur mõju järgnevate aastate uurimissuundade kujunemisele ja professionaalsele tegevusele. Rahvusvahelistumine. Ingwersen.
1966a Annual Review of Information Science and Technology raamatu väljaandmine
1970a Tefko Sarasevici ülevaade infoteadusest. 1977a määratles G. Ford oma kirjanduse ülevaates infoteadusest rohkem kui 200 uuringut . Infoteadus oli arenenud faasi, mil tekkis vajadus kokku kutsuda foorumeid teadusala probleemide arutamiseks ning anda välja kogumikke ja monograafiaid valdkonna arengust.
Vannavar Bushi kirjutatud artikli „As we may think” (1945) ilmumine . Bush juhtis tähelepanu infouputusele ning soovitas sellega toimetulekuks arvuti ja tehnoloogia kasutamist. Idee masinast nimega Memex, mis põhines nn ideede seostel. Ideed tutuvustati riiklikul tasandil. Bush osales ka Ameerika Teadusfondi rajamisel 1950a. Fond toetas teadusuuringuid infoteaduse vallas. Infoteaduse evolutsioon Ameerika Ühendriikides toimus suures osas tänu valitsuse toetusele. Bushi oluline roll seisnes selles, et ta aitas tähelepanu juhtida infoprobleemidele ja sellega infoteaduse arengule oluliselt kaasa aidata.
Infoteaduse arenguetapid.
Infoteaduse arengut võib vaadelda kolme etapina :
I ETAPP 1958-1977
Peamiste uurimisvaldkondade kujunemine.
Piiride ja seoste määratlemine teiste teadusaladega.
Esialgne huvi täielikult „infoülekülluse” fenomeni uurimisele teaduse ja tehnika valdkonnas.
Uuringud laienesid ärivaldkonda, humanitaarteadustesse, õigusteadustesse jt valdkondadesse.
Mitmed olulised teaduskonverentsid, avaldati kirjutisi infoteaduse identiteedi probleemi lahendamisest.
Teedrajavad publikatsioonid:
- B.C.Brookes – The fundamental problem of information science
- W. Goffman – Information science: discipline or disappearance?
- A.Debons – Information science: search for identity . jt.
II ETAPP 1980ndad aastad
Keskendumine: kasutajauuringutele, infoteaduse identiteedi otsing jätkub, toimub uurimisvaldkondade lähenemine arvutiteadusele ning infoteaduse kui distsipliini teke.
Tooni annavad Nicholas Belkini, Karl Popperi ja Bertram C. Brookes’i artiklid.
Karl Propper (Brookes) kolm maailma: Maailm 1 (füüsiline maailm) loodus ja inimesed, füüsilised tehisasjad, Maailm 2 (psüühiline maailm) on „subjektiivne teadmus ” indiviidide meeltes ja Maailm 3 (objektiivsest teadmus) s.t salvestatud teadmus, mis on genereeritud inimindiviidide poolt (s.o mõtlemise objektiive sisu; mat. teoreemid , ideede ja kunstiteoste maail jm).
Kerkisid esile uued uurijad : Gernot Wersig (saksa infoteadlane. Üks väheseid kes on tegelenud infoteaduse sotsioloogiliste aluse uurimisega), Ulrich Neveling, Nicholas Belkin, Stephen Robertson .
III ETAPP 1990ndatest aastatest kuni tänapäevani
Tehnoloogia kasutajasõbralikkuse problemaatika
Käsitlused informatsiooni muutumisest teadmuseks
Üleminek teadusliku informatsiooni uurimiselt informatsiooni uurimisele laias tähenduses
Informatsiooni kättesaadavuse ja kasutamise seosed
Teadmusjuhtimise temaatika
Infokäituise ja infopädevuse aktuaalsus
Digitaalinformatsiooniga ja digitaalraamatukogudega seonduv problemaatika.
Sarasevic (1990) võttis eelneval perioodil toiminud arengud kokku järgnevalt: paradigmanihe kognitiivse lähenemise suunas viis uurimiskeskme süsteemidelt teadumusstruktuuridele, inimese-arvuti interaktsioonile, info hankimise ja inimese infokäitumise problemaatikale. Seega toimub infoteaduses infoliikumise raamistikus nihe süsteemikeskselt lähenemiselt kognitiivsele lähenemisele. Seda on iseloomustatud kui tähelepanu nihkumist infosüsteemidelt inimestele.
Infoteaduse seosed teiste teadusvaldkondadega, infoteaduse ja raamatukoguteaduse seosed.
Raamatuteaduse interdistsiplinaarsus / raamatuteaduse seosed: kirjadusteadusega, teadusloo, filosoofia, ühiskondliku mõtte ajalooga , orientalistikaga, psüholoogia, pedagoogika, sotsioloogiaga, infoteaduse ja raamatukogundusega, majandusteadus, õigusteadusega.
Paljud akadeemilised distsipliinid uurivad informatsiooni erinevaid aspekte :
- loodusteadused uurivad meid ümbritsevat looduslikku maailma
- sotsiaalteadused inimeste poolt loodud maailma
- humanitaar- ja kunstiteadused inimeste loomingu sisu ja konteksti.
Infoteadus uurib eelkõige seda, kuidas inimesed loovad, hangivad ja kasutavad salvestatud informatsiooni. Infoteadlased on huvitatud informatsioonist kui sotsiaalsest ja psühholoogilisest fenomenist ning keskenduvad eelkõige salvestatud informatsioonile ja sellele, millised on seosed informatsiooni ja inimeste vahel.
INFOTEADUSE JA RAAMATUKOGUTEADUSE SEOSED
On kaks peamist lähenemist : infoteadust ja raaamtukoguteadust on vaadeldud kui kahte täiesti erinevat valdkonda või raamatukoguteadust vaadeldakse osana infoteadusest.
Ajalooliselt on raamatukogundus/raamatukoguteadus kujunenud varem kui infoteadus või selle eelkäija – dokumendiõpetus (terminit tutvustasid Otlet ja La Fontaine).
19.saj algul defineeris Martin Schrettinger raamatukogunduse oma kuulsas väljaandes kui kogumi teoreetilisi juhiseid raamatukogu eesmärgipäraseks organiseerimiseks. Seal esitatud def. näitab selgelt, et raamatukogualase uurimistöö eesmärgiks on kindlustada kiire ja tõrgeteta juurdepääs dokumentidele raamatukogus.
Dokumendiõpetus viitab dokumentide loomisele, edastamisele, kogumisele, klassifitseerimisele ja kasutamisele. Dokumente võib defineerida kui mistahes formaadis salvestatud teadmisi.
Vastavalt Schraderile (1984) oli selline eraldiseisev dokumendiõpetuse kirjeldus esimene katse kirjanduses eristada neid kahte valdkonda kui erinevat uurimisvaldkonda.
Ajalooliselt tähendab raamatukoguteaduse ja dokumentalistika vahel seda, et raamatukoguteaduse objektiks on tagada juurdepääs dokumentidele raamatukogus, kuid dokumendiõpetuse objektiks on tagada juurdepääs igat liiki dokumentidele sõltumata institutsioonist. Ühiseks jooneks on soodustada juurdepääsu informatsioonile.
Raamatukoguteaduse ja infoteaduse eristamisel kahe erineva distsipliinina on ajalooline päritolu. Kuigi paljud uurijad toetavad seisukohta, et nad moodustavad ühtse terviku, on uurijad, kes käsitlevad neid erinevate valdkondadena (nt Tefko Sarasevic).
Sarasevic defineerib raamatukogundust kui dokmentide organiseerimisele, säilitamisele ja kasutamisele suunatud valdkonda. Raamatukogu eesmärgiks on suurendada maksimaalselt dokumentide kasutamist ühiskonna hüvanguks. Infoteadus on uurimisvaldkond ja praktiline tegevus, mille eesmärgiks on teadmiste efektiivne edastamine ja inimtegevuse tulemuste salvestamine sotsiaalseks , institutsionaalseks ja/või individuaalseks kasutamiseks ning infovajaduse rahuldamiseks. Ühiseks jooneks peetakse raamatukoguteaduse ja infoteaduse sotsiaalset rolli ja eesmärki tagada dokumentide efektiivne kasutamine.
Gernot Wersigilt (1992) eitab raamatukoguteaduse kui iseseisva teadusala eksisteerimist. Tema argumendiks on, et ei ole veenev , et teatud organisatsioonid võiksid olla aluseks teadusliku või akadeemilise distsipliini tekkele. (nt pole olemas haiglateadust, vanglateadust jm). Tema arvates võib erinevad lähenemised kokku koondada teadmisteks, kuid see moodustab siiski pigem uurimisvaldkonna kui akadeemilise distsipliini.
Peter Ingwersen (1992) käsitleb infoteadust üldnimetusena ja mõistab raamatukogundust kui sotsiaalset valdkonda infoteaduste sees. Raamatukogu käsitleb ta kui infoteaduslike uuringute rakendusvaldkonda. Raamatukoguteadus on Ingwerseni käsitluse kohaselt seotud infoprotsessidega raamatukogus. Sellisel juhul kutsutakse infootsingut teatmeteeninduseks ja infojuhtimist raamatukogujuhtimiseks. Seega soovitab ta infoteadust kui üldist nimetust ja ulatuslikumat uurimisvaldkonda ning raamatukogud ja teised infoteeninduskeskkonnad moodustavad infoteaduse urimisobjekti.
INFOTEADUSE SEOSED TEISTE TEADUSVALDKONDADEGA
Infoteadus on interdistsiplinaarne teadus ja ta on seotud paljude teadusvaldkondade ja –distsipliinidega. Kõige enam leiab kirjanduses viitamist infoteaduse seos
Enamik käsitlusi paigutab siiski infoteaduse sotsiaalteaduste, loodusteaduste või humanitaarteaduste alla.
Loodusteadus
Paisley (1990) väidab, et infoteaduse ajalooline areng on seotud loodusteadustega, sest mõned varased uuringud pärinevad loodusteadustest. Leitakse, et infoteadus on seotud loodusteadustega eelkõige infotehnoloogia , arvutite ja nendega seotud teooriate kasutamise tõttu.
Sarasevic (1992) väidab, et infoteadus on lahutamatult seotud infotehnoloogiaga ning infoteadus sõltub IT võimalustest. Sellegipoolest pole keegi veenvalt tõestanud, et infoteadus on loodusteadus.
Harmon (1990) on kirjutanud ühe vähestest artiklitest, mis arutleb raamatukogu ja infoteaduse
100 punkti
~ 51 lehte
211 laadimist
2 arvamust 
Kõik kommentaarid