Raamatukogunduse lõpueksam (5)

Raamatukogude olemus ja tüübid
Raamatukogu on informatsiooni, teadus-, arendus- ja kultuurikeskus, mille ülesanne on dokumentide ja inforessursside kogumise, töötlemise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise kaudu tagada vaba juurdepääs üldkasutatavale informatsioonile.
Raamatukogu on igasugune dokumentide korrastatud kogu, kus teenindavad koosseisulised töötajad. Eesmärgiks on hankida kasutajate vajadustele vastavaid dokumente.
Oluline:
1. Dokumentide korrastatud kogu
2. Teeninduse olemasolu
Põhiprintsiibid:

• teabele võrdse juurdpääsu tagamine igale ühiskonna liikmele
  
• rahvuskultuuri ja rahvusliku eneseteadvuse säilitamine ning arengu tagamine
  
• kultuuri, teaduse, hariduse, poliitika, majanduse edendamine nende valdkondade jaoks vajaliku info vahendamise teel, olenemata info asukohast
  

Raamatukogude tüübid:
1. Rahvusraamatukogu - riigi keskne teadusraamatukogu - hangib, säilitab, teeb kättesaadavaks riigi kultuuriväärtused, inforessursid. Ka rahvusbibliogr. keskus.
2. Kõrgkooliraamatukogu – teenindab üliõpilasi, õppejõude jt töötajaid:

• ülikooliraamatukogu:
  
  • avalik-õigusliku ülikooli raamatukogu
    
  • eraülikooli raamatukogu
    
• muu kõrgharidusasutuse raamatukogu
  
  • riigi rakenduskõrgkooli raamatukogu
    
  • erarakenduskõrgkooli raamatukogu
    

3. Erialaraamatukogu - domineerib kindla eriala kirjandus, eelistatult teenindab kindlat lugejakategooriat.

• ametiasutuse raamatukogu
  
• meditsiiniraamatukogu
  
• teadusasutuse, kutse-ja teadusühingu raamatukogu
  
• ettevõtteraamatukogu
  
• meediaraamatukogu
  
• piirkonnaraamatukogu
  
• muu raamatukogu
  

4. Rahvaraamatukogu - universaalse koostisega üldkasutatav raamatukogu, mis teenindab tasuta kogu piirkonna elanikkonda või kasutaja erirühmi ( haiglad , vanglad ). Vanim rahvaraamatukogu Eestis on loodud 1860. aastal Tarvastus.

• keskraamatukogu
  
• linnaraamatukogu
  
• lasteraamatukogu
  
• vallaraamatukogu
  
• külaraamatukogu
  
• muu raamatukogu
  

5. Kooliraamatukogu - õpperaamatukogu, varustab õpilasi ja õpetajaid õppe- ja kasvatustööks ning enesearendamiseks vajaliku kirjandusega, auviste ja muude infokandjatega.

• algkooli raamatukogu
  
• põhikooli raamatukogu
  
• gümnaasiumi raamatukogu
  
• õhtukooli raamatukogu
  
• kutseõppeasutuse raamatukogu
  
• huvikooli raamatukogu
  

1. Rahvusraamatukogu eesmärk - rahvuslike kultuuriväärtuste ja inforessursside kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine.
Põhiülesanded: tegutseb rahvusraamatukoguna, parlamendiraamatukoguna, humanitaar - ja sotsiaalteaduste alase üldkasutatava raamatukoguna, erialateabekeskusena, maailmakultuuri vahendajana ning kultuurikeskusena.
Rahvusraamatukogu tegutseb iseseisvalt, oma seadusega.
3. Erialaraamatukogud:

• ametiasutuse raamatukogu teenindab avaliku halduse asutusi. Nt Ministeeriumid , Eesti Ajalooarhiiv , Eesti Riigiarhiiv (nende raamatukogud)
  
• meditsiini raamatukogu – teenindab nii era- kui avaliku sektori spetsialiste
  
• teadusasutuse, kutse- ja teadusühingu raamatukogu – teenindab kindla kutse- või eriala spetsialiste
  
• ettevõtte raamatukogu – tööstus- või äriettevõtte raamatukogu, rahastab ettevõte, ülesandeks on selle asutuse töötajate infovajaduste rahuldamine
  
• meedia raamatukogu – teenindab meedia ja kirjastusettevõtteid ja organisatsioone, k.a. ajalehetoimetused, kirjastused, raadio, filmi ja televisiooniettevõtteid. Eesti Raadio ja Eesti TV raamatukogu.
  
• piirkonna raamatukogu (regional library) – suurem kindlat piirkonda teenindav raamatukogu, mis ei ole rahva-, kooli- ega ülikooliraamatukogu ja mis ei kuulu rahvusraamatukogu võrku
  
• muu raamatukogu – ei kuulu eelnimetatud erialaraamatukogude hulka, nt vabatahtliku organisatsiooni, muuseumi raamatukogu. Lastekirjanduse keskus, EKM Arhiivraamatukogu , Hoiuraamatukogu, “Vanemuise” teatri, muuseumide raamatukogud ( Meremuuseum , Rotermanni soolaladu), linnade muuseumide raamatukogud, saatkondade raamatukogud.
  

Raamatukogunduse ajalugu
Eesti raamatukogunduse, bibliograafia ja raamatu ajaloo üldareng.
Esimesed raamatukogud Mõõgavendade Ordul, toomkoolid , Niguliste kirik .
Kloostriraamatukogud – Rakvere klooster -> Olevistelr. Pirita kloostris .
Eestis esimene raamatukogu Oleviste kiriku juures 1552.
1684 - Forseliuse seminar
1630 – Tartus, 1631 - Tallinnas gümnaasium. Tartu gümnaasium sai ka trükikoja, Tln gümnaasiumi trükikoda 1633.
17. sajandi olulisim raamatukogu Tartu Ülikooli Raamatukogu. 1656. kolis ülikool sõja eest Tallinnasse, raamatukogu jäi Tartusse . 1710 evakueeriti ülikool ja raamatukogu Põhjasõja eest Stockholmi, raamatud liideti hiljem Stockholmi kuningliku raamatukoguga.
Vennastekogudused 18.-19. sajand. Kirjutasid, levitasid raamatuid. Urvaste vennastekogudus pani alguse eestikeelse kirjandusega raamatukogude tekkimisele.
Laenuraamatukogud, lugemisringid. 18. saj. II pool: raamatute kaupmehed - kommertsraamatukogud, laenutamine tasuline . Lugemisseltsid - raamatuid osteti ühise rahaga - rahvaraamatukogude algus. Esimene ring Põlvamaal - Hupel.
Tartu Ülikooli Raamatukogu - 1802. Direktor 1802-1839 Karl Morgernstern. Osteti vaid teadustööks vajalikke raamatuid, raamatuid hinnati teadusliku väärtuse järgi, originaaltöid eelistati tõlgetele, otsustati, et ei osteta tervet raamatukogu, vaid sealt valitakse vajalik. Morgenstern alustas süstemaatilise kataloogi , hiljem alfabeetilise kataloogi loomist.
1838 asutati Õpetatud Eesti Selts ( Faehlmann , Kreutzwald ) - koguti kõiki teoseid mis eesti keeles või Eesti rahva kohta.
1853 Loodusuurijate Selts – ka raamatukogu.
Tallinnas 1825 Eestimaa Üldine Avalik Raamatukogu.
1842 asutati Eestimaa Kirjanduse Ühing - ülesandeks säilitada ja suurendada Eestimaa Avalikku Raamatukogu: koostati kataloog fondi kohta ( Wiedemann ).
19. sajandil said alguse eestikeelse kirjandusega raamatukogud.
1872 - Eesti Kirjameeste Selts - püüdsid raamatutoodangut korrastada, välja anti ka õpikuid. Paranes raamatukaubandus, esimene eesti raamatupood oli 1867.a. asutatud Heinrich Laakmanni oma.
1860 - Tarvastu raamatukogu – esimene rahvaraamatukogu.
1872 - Metsiku Õppija Selts - Metsiku Raamatukogu.
Mihkel Veske - igal aastal ülevaade ilmunud raamatutest
Ado Grenzstein - esimene soovitusnimestik, juhendas raamatukogude sisemist korraldust.
Eesti Kirjameeste Seltsi Raamatukogu - kogus eesti raamatut, eesmärgiks luua täielik eesti raamatute kogu.
1868 - Tartus Vene Raamatukogu.
1890ndatel – karskuskuratooriumide raamatukogud (lugemistoad). Esimene karskusselts 1889. a. Toris .
Alates 1896 hakkas Trükiasjade Peavalitsus saatma Tartu Ülikooli Raamatukogule kõiki eesti- ja lätikeelseid raamatuid, ajalehti ja ajakirju.
Eesti raamatu kogumine - Eesti Üliõpilaste Selts. Raamatukogu asutajaks Oskar Kallas. Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu eelkäijaks.
Raamatukogude Korralduse osakond - kirjanike ühingu 'Noor Eesti' juures, selts võis asutada raamatukogusid. Koostati soovitusnimestik, tsentraliseeritud kataloogimise idee, juhised raamatukogude sisemiseks korralduseks.
1906 - Tallinna linnavalitsus asutas avaliku raamatukogu - praegune Tallinna Keskraamatukogu. Fondis 1/3 eesti-, 1/3 vene- ja 1/3 saksakeelset kirjandust.
Peale 1906 lakkas Tartu Ülikooli Raamatukogus eestikeelse raamatu saamine, Trükiasjade Peavalitsus ei saatnud enam sundeksemplare.
1909 - Eesti Rahva Muuseum - hakkas koguma eestikeelset raamatut - Oskar Kallas. Ajalehtede-ajakirjade toimetused hakkasid oma väljaandeid tasuta saatma. Eesti ajakirjanduse sisu bibliografeerimine.
1915 evakueeriti Tartu Ülikooli Raamatukogu sõja eest Nizni Novgorodi , Permi ja 1918 Voronezi.
1917 likvideeriti Trükiasjade Peavalitsus, kaotati tsensuuri. Sõnavabadus vaid punastele.
1918 - eraldati kirik riigist ja kool kirikust . Kõik kiriku raamatud läksid rahva omandusse. Keelati usuline raamat. Hulk raamatukogusid natsionaliseeriti.
Esimese EV ajal hakkas TÜ raamatukogu täitma rahvusraamatukogu rolli, saadi sundeksemplari a. 1919.
1918 – asutati Riigiraamatukogu, alates 1919 hakkas saama sundeksemplari.
1944 – nimetati ümber Eesti NSV Riiklikuks Raamatukoguks, hakkas täitma avaliku raamatukogu ülesandeid.
1953 – anti Kreutzwaldi nimi
1988 – nimetati ümber Eesti Rahvusraamatukoguks
1946 – loodi Teaduste Akadeemia Keskraamatukogu, 1947 hakati saama eesti trükisest 2 sundeksemplari.
Bibliograafia ajalugu:
Esimeseks Eesti raamatute nimestiku koostajaks peetakse Rozenplänterit – avaldas aastatel 1813 -1823 ajakirjanduses eestikeelsete trükiste aastaloendeid.
1921. aastal alustas Tartus tegevust Eesti Bibliograafia Asutis, mille põhitööks sai eesti ajakirjanduse üldise retrospektiivse analüütilise bibliograafia koostamine.
1940. aastal võttis Eesti Bibliograafia Asutise töö üle Eesti Kirjandusmuuseumi Bibliograafiaosakond.
Rahvusbibliograafia koostamiseks ja väljaandmiseks tegi põhjalikke ettevalmistusi ja kogus materjali ka Richard Antik - Eesti raamatute üldnimestik 1918-1923 ja Eesti ajakirjandus 1766 -1930.
1946 võeti EKM AR perspektiivplaani 1901-1941 ilmunud eestikeelsete raamatute üldnimestiku koostamine. Projekti algatajaks ja juhendajaks oli Endel Annus .
Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia koostamise kava, mille esitas Endel Annus, kiideti heaks 1978 ja 1979. aastal loodi EAR viiest töötajast koosnev rahvusbibliograafia osakond.
Plaani võeti ka Eestis ilmunud võõrkeelsed raamatud ja perioodika ning välismaal ilmunud trükised, mille sisu või autor on Eestiga seotud. 1980 kinnitas Riiklik Raamatukogukomisjon rahvusbibliograafia koostamise struktuuri, ajakava ja koostööpartnerid teistest raamatukogudest. Retrospektiivsete rahvusbibliograafia nimestike koostamise juhtpositsioon langes EAR-le, koostööd tehti RR, TTÜ RK, TÜ RK ja EKM ARK.
Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia struktuur on järgmine:
I osa Eestikeelne raamat 1525 -1850
Eestikeelne raamat 1851-1900
Eestikeelne raamat 1901-1917
II osa Eestis ilmunud ja Eestiga seotud saksa-, ladina- ja muukeelne raamat kuni 1940
III osa Eestis ilmunud ja Eestiga seotud venekeelne raamat kuni 1940
IV osa Eestikeelne ajakirjandus 1766-1940
V osa Eestis ilmunud saksa-, vene- ja muukeelne perioodika 1675-1940
1998. aastal loodi RR-s rekataloogimise talitus, mis hakkas tegelema aastatel 1918-1940 ilmunud eestikeelsete raamatute rekataloogimisega.
Raamatu ajaloost:
1525 – esimene eestikeelne trükitud tekst, pole säilinud
1535 – esimene säilinud eestikeelne raamat
1632 – Eesti alal ilmunud esimene trükis. Sellest perioodist Heinrich Stahl – esimese eesti keele grammatika autor
1720 loodi eestikeelsete raamatute kirikukassa - kirikuraamatute trükkimise rahastamine .
18. sajandi I poolel hoogsalt levisid kalendrid

Karl Morgensterni osa eesti raamatukogunduses

Tartu Ülikooli Raamatukogu rajaja ja esimene juhataja (1802-1839). Pärandas ülikoolile oma isikliku raamatukogu.

• Sõnastas komplekteerimispõhimõtted (osteti vaid teadustööks vajalikke raamatuid, raamatuid hinnati teadusliku väärtuse järgi, originaaltöid eelistati tõlgetele)
  
• Sõnastas raamatukogu kasutamise korra
  
• Koostas kataloogide koostamise alused
  
• Süstemaatilise kataloogi koostaja , hiljem ka alfabeetiline kataloog
  

Friedrich Puksoo osa eesti raamatukogunduses
Eesti raamatukogunduse rajaja, esimene raamatukogunduse õppejõud Eestis. Tartu Ülikooli raamatukogu juhataja. Tuntuim raamat “Raamat ja tema sõbrad”.
- uute kogude ja uut tüüpi kataloogide rajamine
- rahvusbibliograafiale aluse panemine
- kutseharidus ja kutsehuvide kaitsmine
- Raamatukogu ja varade evakueerimine, kaitsmine ja päästmine II Maailmasõja ajal
Aleksander Sibula osa eesti raamatukogunduses
Tallinna Keskraamatukogu esimene direktor (oli ligi 30 a), tema juhtimisel kujunes Tln KRK tõeliseks avalikuks raamatukoguks ja avalike RK-de võrgu keskuseks. ERÜ üks loojatest, juhataja. Ajakirja Raamatukogu toimetaja
Richard Antiku osa eesti raamatukogunduses
Aastatel 1927–1942 ERMi arhiivraamatukogu juhataja. Koostas rahvusbibliograa-fia väljaanded “Eesti raamatute üldnimestik 1918 – 1923” ja “Eesti ajakirjandus 1766 – 1930”, samuti avaldas olulisi erialaseid raamatuid ja artikleid.
Kaljo-Olev Veskimägi eesti raamatukogunduse uurijana
Raamatukogunduse õppejõud, osalenud Raamatukoguhoidja käsiraamatu koostamisel. Veskimäe uurimisteemaks on Eesti raamatukogude ajalugu ja tsensuur , tema olulisemad uurimused on ilmunud monograafiatena Nõukogude unelaadne elu (1996) ning Kahte kappi on ühhetassa majas tarwis: leiwakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu (2000).
Endel Annuse juhitud eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia programm
Vt eespool bibliograafia ajalugu. Uurinud eesti raamatu ajalugu ja bibliograafiat ning kalendrikirjanduse ajalugu. Aastal 2000 ilmus monograafia Eesti kalendrikirjandus 1720-1900.
Õpetatud Eesti Seltsi „Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaated”
ÕES avaldas 1922 erialanimestiku Eesti filoloogia. Kriitiline ja bibliograafiline aastaülevaade I ande. Nimestiku olid kokku pannud põhiliselt Tartu Ülikooli õppejõud ning see sisaldas andmeid eesti keeleuurimist, kirjanduslugu , rahvaluulet, etnograafiat ja ajalugu käsitlevaist trükis ilmunud materjalidest, nii eesti kui ka võõrkeelseist. Järgnevatel aastatel jätkus väljaanne pealkirja all Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaade.
Eestikeelne piiblitõlge
1715 .a. ilmus põhjaeestimurdeline Uus Testament . 1723.a. alustati Uue Testamendi uue trüki ettevalmistamist, selle töö teostajaks peamiselt Anton Thor Helle, ilmus 1729.
Piibli tõlkimisega hakkasid tegelema Gutsleffide perekonna kolm liiget ja 4-5 pastorit Tallinnast ja selle lähiümbrusest, kellede hulgast ATH hakkas aina rohkem silma paistma ja temast sai lõpuks piiblitõlkimise peamine kandja. Piibli tõlkimisega loodeti lahendada ka põline eesti kirjakeele probleem – ületada põhja- ja lõunamurrete erinevused. Piibli tõlkimise peamiseks teostajaks sai ATH, kuna ta oskas kreeka ja heebrea keelt, samuti eesti keelt ja piiblit taheti tõlkida otse heebreakeelsest algtekstist. Lõplikuks piibli tõlkimiseks kulus viis aastat. Suurim abimees ATH-le oli Heinrich Gutsleff. Piibli tõlkimiseks tehti kirjameeste poolt küll suur töö, kuid nad ei suutnud teose väljaandmisele luua majanduslikku alust. 1736.a. suveks oli küll käsikiri enam vähem valmis, kuid majanduslike raskuste tõttu selle trükki andmine venis. Piibli trükkimiseks raha kogumiseks alustati ettetellimist, samuti annetasid paljud rikkamad raha. Piibli väljaandmiseks polnud raha ei Eesti Konsistooriumil ega isegi Kirjastuskassal. Raha saamiseks pöörduti palvega rikka mõisniku Bohn’i poole, kes annetas raha ja pikapeale läks kogu kirjastamine temale üle. Piibli väljaandmist toetas Bohn pietismi teadliku pooldajana. Piibli trükkitoimetamise abiliseks oli ka Tallinna gümnaasiumiõpetaja Christoph Erdmann Bieck. Ta parandas piibli käsikirjas kirjavigu, revideeris seda.
Tähtsamaks ettevõtmiseks 17. saj viimasel veerandil sai Piibli (Uus Testament ja Vana Testament) eesti keelde tõlkimine ja trükiks ettevalmistamine. Tõlketegevus oli küll varem alanud, kuid kindlama alguse sai see alates 1675 Riia kindralsuperintendent Johann Fischeri ettevõttel.
1686 ilmus Riias lõunaeestimurdeline Wastne Testament. Tülid põhjaeestimurdelise Uue Testamendi tõlkimisel ja väljaandmisel Riia ( Liivimaa konsistoorium ) ja Tallinna (Eestimaa konsistoorium) vahel ei võimaldanud tõlketööd rootsi ajal trükkida. Uus Testament ilmus Tallinnas 1715 vene aja alguses. Kuna ka Vana Testamendi tõlkimisega oli paralleelselt tegeldud ning eesmärgiks oli täispiibli väljaandmine, töötati pidevalt selles suunas edasi. 1731 loodi tõlke revideerimise komisjon eesotsas Anton thor Hellega. 1736 oli käsikiri trükivalmis. 1739 ilmus Tallinnas Piibli Ramat 6015 eksemplaris. Samas tehtud Piibli frontispiss (vasetrükis palgeleht) lõigati vaske ning vasegravüür trükiti Peterburis.
Kalevipoja väljaandmine
19. sajandi alguses leidsid rahvavalgustajad, et Eesti maarahva rahvuslikku eneseteadvust aitaks turgutada teiste rahvastega võrdväärne kangelaseepos . 1839 tegi Faehlmann ettekande Kalevipoja- muistenditest . Rahvasuust pärinevad proosavormis hiiumuistendid pidid saama kangelasloo peamiseks aineks. Faehlmanni töö jäi pooleli suure töökoormuse ja kehva tervise tõttu.
Pärast Faehlmanni surma 1850 jätkas tööd eeposega Kreutzwald, kes tundis hästi rahvaluulet. Kreutzwald kogus lisamaterjali ja asus "Kalevipoja" lugusid esialgu proosavormis kirja panema . Pärast soomlaste "Kalevala" saksakeelse tõlkega tutvumist otsustas ta aga regivärsilise vormi kasuks.
"Kalevipoja" 12 loost koosnev algredaktsioon valmis 1853 ja seltsis esitatud parandus- ja täiendusettepanekute põhjal muudeti käsikirja. Kreutswald kirjutas juurde 8 lugu ja muutis eepose algusosa. Õpetatud Eesti Selts avaldas selle oma toimetistes teadusliku väljaandena koos saksakeelse tekstiga . Esimene rahvaväljaanne ilmus tsensuurist pääsemise kaalutlustel Soomes Kuopios 1862 1000 eksemplaris ja levis esialgu tagasihoidlikult. Eepose populaarsus kasvas rahvusliku liikumise hoogustudes. Järgnesid kordustrükid, lühendatud väljaanded ja ümberjutustused. Kokku on eeposest ilmunud 18 trükki.
Eepos koosneb 2 sissejuhatusest ja 20 loost, kokku on värsse rohkem kui 19 000.
Tartu Ülikooli trükikoda (1632-1710)
Asutati 1632, oli ka kirjastuse eest. Peamiselt trükiti professorite ja õpilaste töid. Enamus teoseid oli ladina keeles. 1699 viidi trükikoda koos ülikooliga Pärnusse, 1709 Stockholmi.
Infotöö
Infoallikate olemus ja jagunemine.
Infoallikas on mistahes materiaalne objekt, millele on talletatud informatsioon mingi märgisüsteemi abil.
Infoallikate liigid, tüübid, laadid :

• liigid – sisu
  
• tüübid - otstarve- ja kasutajamäärang (teatmeteos, reklaammaterjal)
  
• laadid – informatsiooni kandja
  

• publikatsioonid e trükised
  
• publitseerimata
  
• audiovisuaalsed
  
• artefaktid ja reaalid ( artefakt – inimese loodud kunstiteos, makett ; reaal – pole loodud inimese poolt)
  
• elektroonilised
  

Infoallikad:

• inimesed
  
• esemed
  
• teavikud : publitseerimata (käsikirjad, prinditud tekst) ja publitseeritud (trükised, elektroonilised publikatsioonid, auvised)
  

Erinevad infoallikate jaotamise võimalused:
Kasutatavad märgid:

• loomuliku keele tekst
  
• kujundkiri (liiklusmärgid, noodid )
  
• heli
  
• ruumilised objektid (muuseumi eksponaadid)
  
• masinloetav
  

Informatsiooni vastuvõtt:

• visuaalne
  
• auditiivne
  
• audiovisuaalne
  
• taktiilne (kombitav, pimedate kiri)
  

Informatsiooni analüüsi tase:

• algallikad
  
• vahendusallikad
  

• vahendavad dokumentide mudeleid (kirje, sisu kokkuvõte)
  
• vahendavad fakte (teatmeteosed)
  
• vahendavad Interneti ressursse (teemaväravad, otsingumootorid)
  

• kirjeid sisaldavad vahendusallikad
  

Veel üks võimalik liigitus:

• Algdokumendid :
  

• publitseeritud
  

• teaduslikud raamatud
  
• ajakirjad
  
• leiutiste kirjeldused
  
• standardid
  
• infolehed
  

• publitseerimata
  

• trükis avaldamata teadustööd
  
• artiklite käsikirjad
  
• teaduslike tööde aruanded
  
• Vahendusdokumendid:
  

• bibliograafilised nimestikud
  
• referaatväljaanded (sisaldab nii kirjet kui sisukokkuvõtet)
  
• signaalinformatsiooni väljaanded (sisaldavad ainult autorit ja pealkirja)
  

• Registrid :
  

• autoriregister
  
• aineregister
  
• permutatiivregister (välja toodud kõige olulisemad märksõnad allika sisu kohta)
  
• viidete register
  

Infovajaduse olemus ja analüüs.
Infovajadus on infohulk, mille puudust inimene teatud situatsioonides tunneb. Päring on sõnaliselt väljendunud (teadvustatud) vajadus või soov.
Infovajaduse lahendamise eeldused on vajalik informatsioon, infoasutused, infoallikad, üksikisiku motivatsioon ja koolitus.
Infovajaduse liigid:

• praktiline infovajadus (argielu probleemid),
  
• üldine infovajadus (seotud osalemisega sotsiaalses elus)
  
• tööalane infovajadus (sõltub tööst)
  

Infovajaduse tüübid:

• vajadus uue informatsiooni järele
  
• vajadus olemasolevat informatsiooni selgitada ning kontrollida,
  
• vajadus selgitada ja kinnistada uskumusi ja väärtusi.
  

Infovajaduse 3 taset on: mitteaktiviseeritud infovajadus, infovajaduse mitteilmne tasand ja väljendatud ehk teadlik infovajadus.
Infoallikad ja kanalid: trükimeedia, televisioon, informaalsed kanalid, raadio, organisatsioonid .
Infovajaduse uurimismeetoditena kasutatakse: anketeerimist, intervjueerimist, päevikut, vaatlust, dokumentaalset vaatlust.
Lähtuda tuleb infovajaduse määramisest ja täpsustamisest.

• ühekordne infovajadus - infoteenindus toimub päringurežiimis
  
• pidev infovajadus - teenindus toimub valikteadistuse kujul
  

Infovajaduse analüüsil lähtuda konkreetsest probleemist:

• mis põhjusel, mis eesmärgi saavutamiseks infot vajatakse
  
• kes on info vajaja, näit. spetsialist vs. juht
  
• millist infot vajatakse (mis valdkonnas, mis küsimuse kohta)
  
• kui mahukas on ülesanne, mille täitmiseks infot vajatakse
  
• kui oluline on puuduv info selle ülesande täitmiseks
  
• kui palju aega on võimalik kulutada teabe hankimisele
  

Infovajaduse analüüsimise eesmärgiks on küsimuse formuleerimine või probleemi sõnastamine tavakeeles.
Infootsingu olemus ja tüübid. Otsingu strateegiad, taktika ja tehnikad.
Infootsingu mõiste: infootsing on olemasolevatest inforessurssidest vajaliku informatsiooni eraldamise protsess. See on meetodite ja võtete kogum, mis võimaldab kiiresti leida vajalikku informatsiooni.
Infootsing ei toimu vahetult dokumentide hulgast, vaid selleks loodud dokumentide sisu peegeldava infomassiivi abil, mis koosneb: dokumentide massiivist ja otsimassiivist.
Infootsingu tüübid:
Dokumendi-, teema-, faktiotsing
Dokumendiotsing – otsingu objektiks andmed konkreetse dokumendi kohta, dokument ise või tema koopia.
Teemaotsing – otsitakse vastaval teemal ilmunud dokumente
Faktiotsing –otsingu objektiks konkreetsed andmed, faktid, mis pärinevad dokumentidest
Otsingu strateegia on terviklik lähenemisviis infootsingu sooritamiseks. Ühel infootsingul võib olla üks strateegia, kuid võib kasutada ka mitmeid strateegiaid . Kõige enam levinud otsingustrateegiateks on:

• lehitsemine, sirvimine (browse)
  
• liht- ehk kiirotsing (basic search, quick search)
  
• liit- ehk kompleksotsing (advanced search, vahel ka expert search)
  

Infootsingu taktika - kindlaksmääratud sammud, mida kasutatakse infootsingu strateegia rakendamiseks
Lihtotsingu puhul sisestatakse otsingukasti üksvõi mitu otsisõna, abivahenditeks +, -, “”, *.
Kompleksotsingupuhul kasutatakse:

• Boole ’i operaatoreid (AND, OR, NOT)
  
• Lähedusotsing (NEAR, ADJ, WITHIN , SAME , FBY, BEFORE )
  
• Päringuoperaatorit (title:, domain:, URL:, host :,site:)
  

Pesastamine ( sulgude kasutamine) – mitme Boole’i operaatori abil koostatud päringu ühendamine
Stemming – sõnatüveotsing
Otsingut saab kitsendada (boole’i op abil, aja-, keele-, failitüübi järgi) ja laiendada.
Infopäring ja päringuintervjuu.
Infopäringud jagunevad: teemapäringud, dokumendipäringud, faktipäringud, analüütilised päringud ja metoodilised päringud.

Päringud jagunevad:

• faktipäringud

• teemapäringud

• dokumendipäringud ehk teavikuotsing

Hea tava:

Infoasutused ei tohiks kunagi suunata kliente ise pöörduma päringuga teiste organisatsioonide poole; kõik nõutavad andmed tuleks hankida ise ja seejärel vastata päringu esitajale.

Soovitus: Talletada sageli korduvad päringud.

Päringuintervjuu on otsingueelne intervjuu , see on täpsustavate küsimuste esitamine infovajajale, et selgitada kliendi täpset infovajadust.
Interneti olemus, teenused ja otsivahendid.
Internet on tuhandetest arvutivõrkudest koosnev ja ühiselt juhitav ülemaailmne ühendus, mis andmeedastuseks kasutab ühtset TCP/IP protokollistikku.
Mõisteid:
Võrk ( network ) – andmesidesüsteem, mis ühendab erikohtades asuvaid arvutisüsteeme
Kohtvõrk (LAN) – kasutaja territooriumil piiratud geograafilisel alal asuv arvutivõrk
Intranet – mitteavalik Interneti teenuseid pakkuv võrk
1969 – ARPANET
1983 – ARPANETist sai tsiviilvõrk
1994 – Internet muutus kõigile avatud võrguks
1993 – HTML esimene versioon , HTMLi kasutav teaberuum sai veebi nime (WWW)
Interneti teenused:

• WWW e Veeb
  
• FTP
  
• Elektronpost
  
• Uudisrühmad
  
• Gopher (veebi eelkäija)
  
• Telnet (teise hosti kaug-sisselogimist võimaldav protokoll)
  
• Reaalajas suhtlusvahendid
  
• Blogid
  

Interneti otsivahendid:

• otsimootorid
  
• kataloogid
  
• intelligentsed agendid
  

Kataloogid tavaliselt inimeste poolt loodud (kategooriatesse paigutatud veebilehed )
Programm ehk ämblik teostab mehaanilist indekseerimist, lehtedele liikumiseks kasutab viiteid , tekitab indeksi.
Otsirobotid jagunevad:

teenuse järgi:

• WWW otsisüsteemid
  
• Usenet’i otsisüsteemid (otsib uudisgruppide materjalidest)
  
• FTP otsisüsteemid ( Archie )
  

otsitava temaatika järgi:

• universaalsed otsisüsteemid
  
• temaatilised otsisüsteemid
  

geograafilise piirkonna järgi:

• globaalsed otsisüsteemid
  
• lokaalsed otsisüsteemid
  

otsitava keele järgi
Temaatilised kataloogid:

Universaalsed kataloogid ( Yahoo )

Kitsama valdkonna teemaväravad (SOSIG)
Tihti ühendatud teemakataloog ja otsirobot.
Metaotsivahendid:
Kasutavad märksõnaotsingus paralleelselt mitut otsirobotit või temaatilist kataloogi (Dogpile, Mamma,MetaCrawler).
NLP (natural language processing ) otsivahend muudab tavakõnena esitatud küsimuse päringuks (AskJeeves)
Kataloogiteenused pakuvad vahendeid inimeste ja arvutite otsinguks võrgus.
Infosüsteem
Infosüsteem on info kogumise, säilitamise, töötlemise, väljastamise ja kasutamise süsteem.
Kui infotöötluses kasutatakse arvutit, on tegu automatiseeritud infosüsteemiga.
Automatiseeritud infosüsteem koosneb: riistvara , tarkvara , infovara ( andmebaas , AB juhtimise süsteem), mudelvara ( kasutajaliides ).
Infootsisüsteem
Infootsisüsteemiks nimetatakse seostatud koostöötavate üksikosade kogumit, mille peaeesmärgiks on süsteemile esitatud infopäringute vastusena antud infomassiivist otsida ja väljastada soovitud elemente.
Infootsisüsteem on meetodite, tegevuste, protsesside ja tehniliste vahendite kogum, mida kasutatakse infotarbija poolt esitatud infopäringu rahuldamiseks olemasoleva infomassiivi baasil.Infootsisüsteemi abil leitakse dokumentide massiivist päringule vastav vajalik dokument.
Koosneb kolmest komponendist: dokumendi esitusest, päringu esitusest ja dokumendi ning päringu sarnasuse mõõdust.
Infootsisüsteemid jaotakse kahte põhirühma: dokumendi ja faktiotsisüsteem.
Andmebaasisüsteem

Andmebaas on kodeeritud masinloetavate salvestiste kogum, mis sisaldab andmeid mingil kindlal teemal;

Andmebaasisüsteem on tarkvara, mille abil saab andmebaase luua ja kasutada;

Andmebaasisüsteemil on ka andmeuuendamiseks ja -hoolduseks vajalikud funktsioonid.
Andmebaasisüsteem on arvutiprogramm , millega saab andmebaasi teha, kasutada. Andmebaasidel on moodulid, millest nad koosnevad:

• andmete koostamise,
  
• otsingu,
  
• andmete väljastamise,
  
• hooldamise vahendid,
  

• programmeerimise vahendid: saab ise programmeerida vajalikke vahendeid, lisavõimalusi, mida programmis sees pole,
  

Dialoogsüsteem
Mõistet ‘dialoogotsing’ kasutatakse arvutisüsteemidesse otsepöördumise tähenduses. Host-arvutitesse on talletatud andmebaasid jm sisu, mida saab kasutada läbi side- ja arvutivõrkude. Informatsiooni pakkujad (information providers - IP) ja teenuse pakkujad (service providers - SP) korraldavad ja täiendavad andmebaaside sisu.
Dialoog on inimese ja kasutatava arvutisüsteemi vestlus .
Dialoog tugineb arvutisüsteemide reaalajatöötlusele, kus arvuti kasutaja on sisend-väljundseadme kaudu vahetult arvutiga seotud ehk töötab sidusrežiimis (inglise keeles “online”). Kasutaja esitab näiteks klaviatuuri abil süsteemile päringu ja saab mõne sekundi pärast vastuse arvuti ekraanile . Lisaks võib arvuti enne (lõpliku) vastuse esitamist küsida lisaandmeid päringu täpsustamiseks ja nende saamisel või mittesaamisel anda kasutajale täiendavaid juhiseid jne.
Raamatukogundusliku infosüsteemi olemus ja moodulid.
Integreeritud raamatukogusüsteemide all mõeldakse kompleksseid andmebaasisüsteeme, mis on loodud spetsiaalselt raamatukogu vajadusi arvestades. Kui varem nimetati integreeritud süsteemideks ka neid süsteeme, kus oli automatiseeritud ainult üks või kaks põhiprotsessi raamatukogutööst (tavaliselt kataloogimine ja / või laenutamine), siis tänapäeval nimetatakse integreeritud raamatukogusüsteemideks ainult neid süsteeme, kus on realiseeritud kõik viis põhilist komponenti:
komplekteerimine (acquisition)
töö jadaväljaannetega (serials processing)
kataloogimine (cataloguing)
avalik elektronkataloog (OPAC = Online Public Access Catalogue )
laenutamine (circulation).
Tarkvara: kasutajaliides - keskkond, mille kaudu kasutaja suhtleb süsteemiga,võib olla tekstipõhine, graafiline , veebipõhine.
Inimvara: infosüsteemi projekteerijad ja loojad, infosüsteemi haldajad, infosüsteemi lõppkasutajad.
Raamatukogu infosüsteemi valikukriteeriumid.
IRSi valik on toiming, mis tuleb sooritada raamatukogu juhtkonnal või teistel selleks volitatud isikutel, kui mingitest kaalutlustest lähtuvalt on raamatukogutöös otsustatud rakendada arvuteid või olemasolevat automatiseeritud süsteemi oluliselt uuendada, ning seejuures on otsustatud kasutada spetsiaalselt raamatukogude jaoks koostatud valmis tarkvarasüsteemi.
Valikul on oluline funktsionaalsus, kasutajasõbralikkus, nõutav riist- ja tarkvara, maksumus
Kasutajasõbralik veebilehekülg.
Üldine kujundus peaks olema kogu lehesüsteemil ühesugune ( lingid ühte värvi, tekstis mitte kasutada pidevalt vahetuvat allajoonimist, rasvast kirja jne, mitte kasutada liikuvaid pilte, põhitekst ei tohi ollasuurtähtedes)
Navigeerimine lihtne, loogiline ja kergesti mõistetav.
Süsteemistruktuur hoida nähtavana kõigil lehekülgedel.

Linkimine: küsimus – mida külastaja lehelt kõige enam otsib, vastavalt sellele lingid teha.

Menüü ja alamenüüde linkide vahel loogiline seos, ühte alamlinki võib paigutada mitme kõrgema lingi alla.

Fondi (kirjastiili) valik: Times New Roman ei ole ekraanisõbralik, parem lugeda Arial, Verdana.

Fondi ja reavahe suurus: ei tohi kasutada väga väikest teksti (8), reavahe peaks olema pisut suurendatud.

Teksti paigutamine leheküljele: tekst ei tohi joosta ekraanis servast servani, tsentreerimine pole lubatud (joondada vasakule või võrdselt)

Tausta: ei tohi häirida, tekst peab olema taustast hästi eraldatud.

Lehekülgede süsteemi struktuur ja kujundus: ühesugune kõigi lehekülgede jaoks. Kujunduse üldmulje lakooniline ja neutraalne . Vältida mittestandardseid ja mitteavalikke formaate. Väga pikk leht ei ole hea. Ei tohi olla horisontaalselt keritav. Alammenüü peaks avanema peamenüü sisse või asendama tervepeamenüü. Välislingid ei tohi avaneda freimi sisse. Igal lehel viit esileheküljele. Leheküljed peaksid olema loetavad erinevate brauseritega, ka mittegraafilistega.
Värv: mahukam tekstihulk must, sinine, hall ja valge. Lingid soovitavalt sinised, kasutatud link muudab värvi.
Teenindusühiskonna olemus.
Teenindusühiskonda iseloomustab teenuste kiire juurdekasv ja nende üha laiem pakkumine ning tarbimine, samas ka inimkonna aina suurenev vajadus informatsiooni kui pakutava teenuse järele.
Iseloomulik on mitte niivõrd kasvav informatsiooni hulk ja suurenev vajadus teadmiste järele kuivõrd vajadus selle informatsiooni ja teadmiste kasutamiseks inimestele orienteeritud ja väärtust lisaval viisil.
Teenindusühiskonda iseloomustab teeninduses töötavate inimeste osakaalu suurenemine ning tööjõu vähenemine põllumajanduses ja tööstuses.
Teenindusühiskonna tunnused:

• üleminek kaupade tootmiselt teenindusmajandusele;
  
• professionaalse ja tehnilise klassi domineerimine ;
  
• tehnoloogia määrav roll;
  
• uue, intellektuaalse tehnoloogia loomine.
  

Peamised töö kvantitatiivsed muutused:

• töö strukturaalsed muutused;
  
• ametite struktuuri muutused;
  
• inforikaste ametite kasv;
  
• teeninduslike tööde kasv;
  
• sissetulekute erinevuste kasv;
  
• stabiilse töö vähenemine ja osalise ja ajutise tööajaga töö kasv;
  

paindliku töökorralduse kasv; individuaalse ettevõtluse kasv.
Teeninduse ja teenuse olemus.
Teenindus on mittemateriaalne tegevus või tegevuste seeria, mis tavaliselt (kuid mitte alati) toimub kliendi ja teenindaja või füüsilise ressursi vahelises suhtlemises või kaupade/ teenuste tootjate süsteemis klientide probleemidele lahenduste pakkumisel .
Teenindus tugineb kehtestavale, isiksust arvestavale käitumismallile ja “veaolukordade” lahendamise paratamatusele klienditeenindaja poolt.
Teenuse puhul toimub totmine, turustamine ja tarbimine alati üheaegselt, kusjuures klient osaleb tootmisprotsessis. Teenust ei ole võimalik ladustada ja teda ei saa muuta kellegi omandiks.
Enamiku teenuste puhul saab eristada kuut peamist omadust:
- Teenused on enamasti mittemateriaalsed.
- Teenused on rida toiminguid .
- Teenuseid toodetakse ja tarbitakse samaaegselt.
- Tarbijad osalevad (mingil määral) teenuste tootmisprotsessis
- Teenust tuleb pakkuda, mitte lasta kliendil nõuda.
- Tarbijat ei tohi liigselt kaasata teenindamisprotsessi
Iga klient tajub teenindust ainult talle omasel moel, subjektiivselt.
Teenindus ei ole midagi käegakatsutavat, materiaalset.
Teenindus on heterogeenne - sama teenus ei ole kunagi täpselt samasugune erinevatele klientidele.
Teeninduskultuur ja klienditeenindus .
Teeninduskultuur on osa kogukultuurist, mille järgi sageli otsustatakse riigi või rahva kultuuritaseme üle. Teeninduskultuur mõjutab kõiki inimesi.
Teeninduskultuur tähendab valikuvabaduslikku mõtteviisi - teeninduses välistatakse olukordi, kus klient pannakse teenindaja käitumisest tulenevasse sõltuvusse ehk sundolukorda, võttes seega kliendilt vabaduse.
Klientide teenindamine toimub pea kõikidel elualadel, teenindus puudutab kõiki ettevõtteid ja organisatsioone. Klientideks võib pidada kõiki inimesi või organisatsioone, kes omavahel vahetavad mingeid väärtusi. Klientide teenindamine puudutab igat elu aspekti ja klienditeeninduse oskusi vajavad kõik inimesed.
Klienti tuleks teenindada nii, et ta
- tunneks end ärakuulatuna,
- mõistaks, et teda mõistetakse,
- veenduks, et tema abistamiseks tehakse kõik mis võimalik,
- usuks , et tema panust ja osalust hinnatakse,
- rõõmustaks, et temast peetakse lugu,
- teaks , et ta on ka edaspidi teretulnud ja oodatud.
Kliendil on õigus
- saada hinnale vastavat teenust
- teenindajapoolsele täielikule ja jagamatule tähelepanule
- kasutada kommunikatsioonikanaleid tagasiside, kiituste või kaebuste andmiseks
- mööndustele või hinnaalandustele olukordades ,kus teenindaja käitumine põhjustas talle stressi ja ebamugavusi
- (uue) olukorra üle järele mõelda, et mitte teha tormakaid, talle ebasoodsaid otsuseid
öelda “ei”
- saada selgitusi ja vabandusi
- mitte vastata enda maitse ja intellekti kohta käivatele küsimustele
- mitte lasta oma aega raisata
- olla ärakuulatud
- saada lahendusi, alternatiive, valikut
- mitte lasta ennast ohtlikku olukorda seada
- saada seda, mida lubati
- mitte lasta ennast sõimata ja alandada
Klienditeenindajal on õigus
- kliendipoolsele teenindaja inimväärsele ja ametit austavale käitumisele
- mitte lasta ennast kohelda tarbeeseme või orjana (=indiviidina)
- mitte vastata tema intellekti ja maitset puudutavatele küsimustele
- saada võimalus vabandada ja selgitada
- saada võimalus asju või olukorda parandada
- olla ärakuulatud
- mitte lasta ennast sõimata ja alandada
- öelda “ei” enda isikut puudutavate ettepanekute suhtes
- järgida seadust
Teenindaja teenindusoskused
Teenindaja isiklik teenindusoskus koosneb iga konkreetse ameti või töö jaoks olulistest teadmistest, oskustest, hoiakutest ja maailmavaatest.
Teadmiste omandamine - enesetäienduse olulisus.
Oskused väljenduvad teenindaja suhtlemisel klientidega vastastikuse mõjutamise situatsioonis. Oskusi saab omandada enamasti vaid praktilise harjutamise ning töö käigus.
Hoiaku all mõistetakse teenindaja positiivset või negatiivset suhtumist , ettekujutust klientidest ja oma tööst kliente teenindades. Hoiak on harva neutraalne, sellest sõltub väga suurel määral firma soovitud teeninduskvaliteet .
Maailmavaade on üldiste arusaamade ja suhtumiste kogum, mis peegeldab ühiskonda ja inimese kohta selles ning mõjutab oluliselt inimese püüdlusi ja tegevust mingi kauba / teenuse müügiprotsessis.
Raamatukogu teenused
Raamatukogu teenused jagunevad:

• põhiteenused
  
• eriteenused
  

Põhiteenused:

• teavikute kohalkasutus
  
• kojulaenutus
  
• koduteenindus
  
• RVL
  
• Lugejate registreerimine ja arvestus
  

Eriteenused:

• kopeerimine
  
• tõlketeenused
  
• andmebaaside koostamine ja kasutamine
  
• puuetega inimeste koduteenindus
  

Raamatukoguteenuste hulka kuuluvad ka teatme- ja infoteenindus, raamatukogubuss, raamatunäituste korraldamine, bibliograafilised ülevaated.
Infoteenused
Infoteenindus on infovajajate varustamine teaduslikuks ja praktiliseks tegevuseks vajaliku informatsiooniga.
Infoteenindus on infotegevuse lõppeesmärk, mis peab viima kõigi muude protsesside - informatsiooni kogumise ja valiku, analüüs-sünteestöötluse ja infootsingu tulemused neist huvitatud tarbijateni.
Infoteeninduse põhivormid:

• infoväljaannete koostamine ja levitamine
  
• referaatajakirjad, infobülletäänid, ülevaate-informatsioon jne.
  
• kirjandusloetelude ja kogumike koostamine etteantud teemadel
  
• teadus- ja tehnikadokumentide tõlkimine ühest keelest teise
  
• ülevaadete, faktiteadiste, soovituste jne. Koostamine
  
• infotarbijate varustamine teaduslik-tehniliste dokumentide originaalide või nende koopiatega
  
• infoteenindus infovajajate ühekordsetele päringutele vastamise teel (teenindus pärin-gurežiimis)
  
• informatsiooni diferentseeritud (valikuline) levitamine
  
• reklaami- ja tutvustusürituste läbiviimine, väärtuslike kogemuste, edulugude propageerimine jms.
  

Infoteeninduse vormid:

• Infokonsultatsioon (küsimused, mis nõuavad lühivastuseid; osaliselt võimalik asendada siltide, infolehtede, -voldikutega)

• Telefoni teel assisteerimine (kas spetsiaalne infotelefon või üldtelefon)

• Kirjalikult, kirja teel assisteerimine (traditsiooniline või elektrooniline)

• Kasutajakoolitus

• Üldine orienteerumisoskus

• Tundide läbiviimine

• Kirjalik juhendamine

• Nõustamisteenused

• Infoallikate soovitamine

• Koduloo, kogukonna info valdamine

• Akadeemiline nõustamine

• Teenused lähtuvalt erinevatest kasutaja-gruppidest

• lapsed ja noored (rohkem mängulisi elemente, noorte arengut stimuleerivad materjalid)

• iseseisev õppija (elukestev õpe, Avatud Ülikoolid, töötus)

• äriklient (peamiselt psetsiifiline info)

• etnilised ja kultuurilised vähemused (sotsiaalsed vajadused, fakti- ja kultuuriinfo)

• puuetega inimesed (sõltuvalt puudest vajavad spetsiaalset lähenemist)

• töötud (tööpakkumised, ümberõppe võimalused, töötukindlustus)

• probleemsed kliendid ( kodutud , alkohoolikud, narkomaanid jne)

Infoteenindusprotsess:

Infovajajad ei oska väljendada oma infovajadust - formuleerida infopäringut.

Põhjused:

• Infovajajad ei tunne infoteenindusprotsessi - neid huvitab vaid vastus päringule

• Infopäringu esitus - oluline on nii küsimuse keeleline kui vormiline püstitus (tulenevad tõlgendusvõimalused)

Infotöötaja peab mõistma ja aitama infovajajal sõnastada tema infopäring vastavalt vajadusele ning sellest lähtuvalt moodustama ka infootsingu strateegia.

Infotöötaja jaoks parim on vahetu suhtlemine infovajajaga, võimalus päringu täpsustamiseks kliendi juuresolekul.

Infoteeninduse protsess:

• Probleem - selle esitamine. Infovajaja peab selle olema tunnetanud ja suutma formu-leerida selges, arusaadavas sõnastuses.
  

NB! Informatsiooni abil ei ole võimalik lahendada kõiki probleeme ehk on valdkondi, mille kohta ei pruugi olla (vajalikku, kättesaadavat) informatsiooni.

• Infovajadus - olles tunnistanud probleemi olemasolu on infovajaja jõudnud järeldusele, et selle saab lahendada informatsiooni abil. Võib lahendada omal käel ja/või pöördudes infotöötaja poole.
  

• Infopäring - infovajaduse sõnastamine, selle formuleerimine infootsikeelde.
  

Ka siin võib veel infovajaja iseseisvalt hakkama saada ja infotöötajal ei tule sekkuda.

• Läbiräägitud infopäring ehk päringuintervjuu - infotöötaja ja infovajaja vaheline suhtlemine, kus infovajaja pöördub infotöötaja poole abi saamiseks oma infovajaduse rahuldamisel.
  

Infotöötaja ülesanne on informatsiooni vahendada, mitte aga anda omapoolseid hinnanguid jms.
Infovajajale tuleb pöörata kogu oma tähelepanu, kui ta on otsustanud abi saamiseks teenindaja poole pöörduda - ta peab mõistma infotöötaja kogu olekust, et see on seal tema abistamiseks ja kuulab teda tähelepanelikult.
Infotöötaja peaks (oma olekuga ) julgustama infovajajat oma päringut esitama, pakkuma võimalust info leidmisel abiks olla.
Infotöötaja peaks ise abistama klienti, kes ilmselgelt on hädas, kuid ei ole abi saamiseks teenindaja poole pöördunud.
Päringuintervjuus abistavad küsimused: kes, mis, miks, millal ja kuidas
Olenevalt saadud vastustest, infotöötaja teab, kuidas tal on võimalik klienti aidata.
Infoteeninduse edu sõltub:

• Milline on kogu ja võimalused erinevaid infoallikaid kasutada
  
• Kui palju ja kui kvalifitseeritud on infotööta-jad, samuti milline on nende töökoormus
  
• Infoasutuse ruumid (vaikus, privaatsus jms.)
  
• Infopäringu esitamise viis (vahetu, telefoni teel, kirja teel jms.)
  
• Infopäringu täpsus
  
• Infotöötaja arusaamine ja huvi päringu vastu
  
• Infovajaja ja infotöötaja vaheline usalduse, meeldivuse jms tase
  
• Vastuse põhjalikkus
  
• Ajakulu vastuse leidmiseks
  

Kogude kujundamine. Komplekteerimine
Tunda nõudeid rahvaraamatukogude kogude kujundamisele (Rahvaraamatukogu töökorralduslikud põhimõtted):

Raamatukogu kogu komplekteerimine

Komplekteerimine on raamatukogu kogude moodustamine ja uuendamine dokumentidega, mis vastavad raamatukogu ülesannetele ja dokumendinõudlusele. Teiselt poolt on see raamatukogu jaoks väärtuse kaotanud kirjanduse eemaldamine. See tähendab, et komplekteerimine on kahepoolne protsess. Komplekteerimisel muutuvad (paranevad) raamatukogude suurus ja koostis.
Raamatukogude komplekteerimiseelistused on järgmised:
1) rahvuskultuuri ja eestlust käsitlev;
2) teadmiskirjandus, teatmekirjandus, tarbekirjandus , elukestvat õpet toetav kirjandus
3) laste- ja noortekirjandus
4) tõlgitud ilukirjandus
5) ajaviitekirjandus
6) perioodika, eelistatult kvaliteet- ja kultuuriväljaanded;
7) raamatukogundusalane kirjandus.
Komplekteerimise viisid:

• algkomplekteerimine
  
• jooksev komplekteerimine
  
• retrospektiivne
  
• dekomplekteerimine
  

Komplekteerimise allikad: kauplused, antikvariaadid, kirjastused, üksikkirjastajad, vahendusfirmad, ajakirjanduslevi, annetused, raamatuvahetus
Dekomplekteerimise põhjused: vananenud või mitteprofiilsed teavikud, liigsed eksemplarid, kadunud eksemplarid, lagunenud eksemplarid
Kogude paigutusviisid:

. Dokumendi sisu alusel:

• süstemaatiline
  
• temaatiline
  
• märksõnaline
  

2. Formaalsete tunnuste alusel:

• tähestikuline
  
• kronoloogiline
  
• keeleline
  
• formaadiline
  
• järjenumbriline
  

Hankimine :
Maakonnaraamatukogu või valla või linna keskraamatukogu koostab teiste piirkonna raamatukogude tellimuste alusel koondtellimuse. Järelkomplekteerimist teostatakse paralleelselt jooksva komplekteerimisega. Järelkomplekteerimist võib iga raamatukogu teostada talle sobivaimal viisil.
Raamatukogu tellimuste andmebaas või komplekteerimise kartoteek sisaldab järgmisi tellitud teavikute andmeid:
1) teaviku autor(id) ja pealkiri;
2) köide;
3) kirjastaja;
4) tarnija;
5) tellitud teavikute arv.
Maakonnaraamatukogu või valla või linna keskraamatukogu tellimuste andmebaasis on andmed tellitud teavikute kohta raamatukogude kaupa.
Saabunud teavikute andmed kustutatakse tellimuste andmebaasist või eemaldatakse kartoteegist ja lisatakse raamatukogu kataloogi.
Vastuvõtmine:
Raamatukokku saabunud teavikud võetakse vastu saatedokumendi alusel.
Saatedokumendita saabunud teavikute kohta koostatakse vastuvõtuakt. Ühe aktiga võetakse vastu samal viisil hangitud (ostetud, annetatud , asendatud, üleantud või vahetatud) teavikud.
Teavikute vastuvõtuaktil tuuakse järgmised andmed:
1) akti koostamise kuupäev;
2) akti koostaja nimi;
3) teavikute saamise viis ja tarnija;
4) vastuvõetud teavikute kogumaksumus;
5) akti koostaja allkiri .
Teavikute vastuvõtuakti juurde kuuluvas nimekirjas tuuakse järgmised andmed:
1) teaviku autor ja pealkiri (köite number);
2) hind;
3) saabunud eksemplaride arv;
4) eksemplaride maksumus.
Maakonnaraamatukogult või valla või linna keskraamatukogult teisele raamatukogule või osakonnale üleantava saadetise kohta koostatakse saateleht, millele märgitakse järgmised andmed:
1) teavikuid saava raamatukogu nimi;
2) hankeviis (ost, annetus vm);
3) saadetavate eksemplaride arv kokku;
4) saadetavate nimetuste arv kokku;
5) saadetavate teavikueksemplaride arv laadide kaupa;
6) saadetavate raamatueksemplaride arv liikide kaupa;
7) saadetavate raamatueksemplaride arv keelte järgi;
8) saadetavate teavikute kogumaksumus;
9) saatelehe koostamise kuupäev;
10) teavikute üleandja ja vastuvõtja allkirjad .
Saatelehe juurde kuuluvas teavikute nimekirjas tuuakse järgmised andmed:
1) autor(id);
2) pealkiri;
3) UDK liik;
4) eksemplari hind;
5) eksemplaride arv;
6) eksemplaride maksumus.
Igal raamatukogul on oma saatelehtede numeratsioon.
Arvestusüksused:
1) nimetus – iga omaette tiitliga teavik ühes või mitmes köites. Uue, parandatud ja täiendatud trüki eksemplarid arvestatakse uue nimetusena. Ajalehtedel ja ajakirjadel näidatakse aasta jooksul saabunud nimetuste arv;
2) köide, mis on samastatud eksemplariga – füüsiliselt iseseisev trükis, mis on köidetud kaante vahele ja moodustab terviku või selle osa;
3) aastakomplekt – ajakirja või ajalehe aasta jooksul ilmunud üksiknumbrite kogu;
4) litsents – luba, mis annab õiguse kasutada teatud kindlatel tingimustel kellelegi teisele kuuluvat elektroonilist teavikut või andmebaasi.
Teavikute laadid:
1) Raamat – trükitud või käsitsi kirjutatud kaante vahele köidetud iseseisev väljaanne mahuga 49 ja enam lehekülge.;
2) jadaväljaanne – järjestikuste osadena mis tahes ilmumissagedusega avaldatud trükitud või muus vormis teavik (nt elektrooniline jadaväljaanne), mis on tavaliselt kuupäevastatud või nummerdatud ja mida antakse välja jätkuvalt (nt ajakiri ja ajaleht).

• Ajaleht – jadaväljaanne, mis edastab üld- või erihuvi pakkuvaid uudiseid jooksvate sündmuste kohta ja mille üksikud osad on kuupäevastatud või nummerdatud ning mis tavaliselt ilmub vähemalt üks kord nädalas. Arvestatakse nimetusi ja lisandunud aastakomplekte
  
• Ajakiri – regulaarselt (vähemalt kaks korda aastas), ühesuguses kujunduses ja formaadis numbritena ilmuv perioodikaväljaanne. Arvestatakse aastakomplekte ja nimetusi;
  

3) käsikiri – originaalteavik, mis on kirjutatud käsitsi, masina- või arvutikirjas;
4) auvis – teavik, milles valdava osa moodustavad heli ja/või pilt ning mida saab vaadata ja/või kuulata eriseadmetega. Auvised võivad olla nii analoog - kui ka digitaalkandjal või võrgu kaudu kättesaadavad.
5) muu teavik – mitte-elektrooniline teavik või muu üksus, mida eespool ei ole märgitud (nt lauamäng, Braille ’ kirjas raamat ja pisitrükis). Heliraamatud näidatakse auviste hulgas;
6) digitaalteavik – meediumile salvestatud digitaalkujul teavik, mis on üldjuhul loetav arvuti abil. Hõlmab e-raamatuid, elektroonilisi patendikirjeldusi, võrgu kaudu kättesaadavaid auviseid ning muid digitaalteavikuid;
7) e-raamat – litsentsi alusel kasutatav või vaba juurdepääsuga digitaalteavik, milles on ülekaalus otsingut võimaldav tekst ja mis on trükitud raamatu analoog. Arvestatakse nii füüsilisel kandjal kui ka võrgus pakutavate e-raamatute litsentse ja nimetusi;
8) muu digitaalteavik – digitaalteavik, mis ei ole e-raamat, võrgu kaudu kättesaadav auvis ega elektrooniline patendikirjeldus. Siia kuuluvad nt elektroonilised aruanded, eeltrükid ning kaardi- ja nooditeavikud. Arvestatakse füüsilisel kandjal füüsilisi üksusi ja võrgus olevaid või eraldi arvutisse installeeritud nimetusi;
9) andmebaas – võtmete järgi otsingut võimaldav loogiliselt seotud, elektrooniliselt talletatud andmekogum (faktid, bibliokirjed, tekstid jm). Arvestatakse füüsilisel kandjal füüsilisi üksusi, kohtvõrgus ja teistes serverites nimetusi.
Kustutamine:
Aegunud, lagunenud, kaotatud ja liigses eksemplaarsuses teavikud kustutatakse kogudest ja raamatukogu kataloogist. Mahakandmise põhjuste järgi koostatakse kustutusakt, mis kinnitatakse valla- või linnavalitsuse kehtestatud korras.
Kustutusaktis tuuakse järgmised andmed:
1) akti koostamise kuupäev;
2) akti koostaja nimi;
3) kustutatud teavikute kogumaksumus;
4) kustutatud teavikute eksemplaride arv laadide kaupa;
5) kustutatud raamatute eksemplaride arv liikide järgi;
6) kustutatud raamatute eksemplaride arv keelte järgi;
7) kustutamise põhjus;
8) akti koostaja allkiri.
Kustutatud teavikute nimekirjas tuuakse järgmised andmed:
1) autor(id);
2) pealkiri;
3) ilmumisaasta;
4) liik;
5) vöötkoodi- või inventarinumber;
6) keel;
7) hind.
Raamatukogu peab arvestust lugejate kaotatud ja asendatud või rahas tasutud teavikute üle. Vastavad parandused tehakse elektronkataloogis või inventariraamatus. Koostatakse kustutus - ja vastuvõtuakt.
Raamatukogu võib temale mittevajalikke teavikuid tasuta võõrandada või müüa valla- või linnavolikogu kehtestatud korras. Ajalehtede ja ajakirjade eemaldamisel kogudest akti ei koostata.
Inventuur:
Teavikute olemasolu kontrollimiseks tehakse raamatukogus inventuur vähemalt iga kümne aasta järel või vajaduse korral (vastutava töötaja vahetus; avarii, milles said kannatada kogud vm) sagedamini. Valla- või linnavalitsus võib nõuda inventuuri igal ajal.
Inventuuri tegemiseks moodustab valla- või linnavalitsus komisjoni.
Inventuuri käigus võrreldakse elektronkataloogis arvel olevaid teavikuid kohalolevate ja laenutatud teavikutega.
Inventuuri lõpetamisel koostatakse akt, millele lisatakse puuduvate teavikute nimekiri. Inventuuriakti kinnitab valla- või linnavalitsus. Inventuuriaktis on järgmised andmed:
1) inventuurikomisjoni liikmete nimed ja ametikohad;
2) inventuuri läbiviimise aeg;
3) teavikute olemasolu kontrollimise alused;
4) raamatukogus kohal olevate teavikute arv laadide kaupa;
5) laenutuses olevate teavikute arv laadide kaupa;
6) puuduvate teavikute arv laadide kaupa;
7) puuduvate teavikute kogumaksumus;
8) puuduvate raamatute eksemplaride arv liikide järgi;
9) puuduvate raamatute eksemplaride arv keelte järgi;
10) inventuurikomisjoni järeldused ja ettepanekud;
11) inventuuriakti koostamise kuupäev;
12) inventuurikomisjoni liikmete allkirjad.
Puuduvate teavikute kustutamise otsustab valla- või linnavalitsus.
Teavikute töötlemine
Teavikute raamatukogulik töötlemine on liigitamine , märksõnastamine, kataloogimine, paigutusindeksi määramine ja tehniline töötlemine.
Teavikud liigitatakse UDK tabelite alusel. Muusikateavikute erilaadide (noodid, auvised) liigitamisel võib kasutada ka teisi liigitussüsteeme.
Teavikud märksõnastatakse “Eesti üldine märksõnastik” (eum.nlib.ee) alusel.
Tehniline töötlemine on kohaviida ja inventarinumbri märkimine, tembeldamine ja vöötkoodiga varustamine. Vöötkood võib asendada inventarinumbrit.
Teavikud tembeldatakse raamatukogu templiga. Jäljend lüüakse raamatu tiitellehe pöördele, 17. lehekülje vasakusse nurka teksti alla ja irdlisadele, ajalehtedel esiküljele, ajakirjadel jms trükistel esikaane pöördele. Heliplaatidel lüüakse templijäljend esikülje etiketile, CD-ROMidel ja laserplaatidel voldiku tagaküljele, audio - ja videokassettidel kassetile, diapositiividel, filmidel jms pakendi etiketile.
Lugejate registreerimine ja arvestus
Lugeja on raamatukogu registreeritud kasutaja. Lugeja registreeritakse isikut tõendava dokumendi alusel raamatukogu lugejate andmebaasis üks kord. Lugejapiletit võib asendada ID kaart.
Andmebaasis või lugeja registreerimiskaardil (-vihikus) on järgmised lugejaandmed:
1) nimi;
2) elukoht (postiaadress);
3) telefon;
4) elektronposti aadress;
5) lugejarühm;
6) isikukood.
Lugeja annab allkirja raamatukogu kasutamise eeskirja tundmise kohta ja ta saab raamatukogust lugejapileti.
Lugejate ümberregistreerimist teostatakse igal aastal nende esimesel külastusel raamatukokku. Lugejaandmed kontrollitakse ja täpsustatakse ning vajadusel tehakse parandused. Võlglased registreeritakse ümber pärast võlgade likvideerimist.
Lugejaid arvestatakse arvuliselt ja lugejarühmade järgi. Esmakordselt lugejate andmebaasi lisatud lugeja loetakse uueks lugejaks. Lugejarühmad on:
1) täiskasvanud;
2) lapsed ( koolieelikud kuni kuueteistaastased õpilased).
Vastavalt vajadusele võib raamatukogu teha lugejarühmadele alljaotisi.
Välisteeninduspunktis, rändraamatukogus ja koduteeninduses registreeritakse lugejaid nagu paikses raamatukogus.
Kogude kasutamine
Raamatukogu teeninduse korraldus ning lugejate õigused ja kohustused kehtestatakse raamatukogu kasutamise eeskirjas, mis tehakse igale lugejale teatavaks.
Raamatukogu põhiteenused on teavikute kohalkasutus ja kojulaenutus ning üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu avalikule teabele juurdepääsu võimaldamine. Raamatukogu põhiteenused on tasuta.
Avaliku teabe seaduse alusel üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu avalikustatud teabega tutvumiseks võimaldatakse teabe taotlejal kasutada arvutit. Kui sellele teabele soovib juurdepääsu rohkem isikuid, kui raamatukogu jõuab teenindada, peab raamatukogu soovijaid eelregistreerima. Raamatukogu töötaja on kohustatud abistama isikuid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste veebilehtedele juurdepääsu saamiseks.
Eriteenused (valguskoopiad, printeri väljatrükid, disketile salvestamine jm) võivad olla tasulised. Eriteenuste eest võetava tasu suuruse kinnitab kohalik valla- või linnavalitsus
Teadusraamatukogule esitatavad nõuded
Teadusraamatukogu on institutsioon või selle osa, mille eesmärk on tagada riigi ja ühiskonna arenguks vajaliku informatsiooni kättesaadavus, soodustada teadus- ja arendustegevuse arengut, elanikkonna haridustaseme ja üldise harituse tõusu ning tõsta riigi teaduspotentsiaali.
Teadusraamatukogu peab vastama järgmistele nõuetele:
1) teadusraamatukogu ülesanne on teadus- ja arendustegevust toetava informatsiooni kogumine, töötlemine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine;
2) teadusraamatukogu põhiteenus on avalik ja tasuta;
3) teadusraamatukogu sihtgrupp on teadus- ja arendustegevusega tegelejad;
4) teadusraamatukogus on olemas toimiv süsteem teadusinformatsiooni valikuks ning tingimused selle säilitamiseks ja kasutamiseks;
5) teadusraamatukogu kogud on komplekteeritud kahes või enamas järgmistest teadusvaldkondadest: loodusteadused, tehnikateadused, arstiteadused, põllumajandusteadused, sotsiaalteadused, humanitaarteadused;
51) teadusraamatukogu kogud võivad olla komplekteeritud ühes teadusvaldkonnas juhul, kui tegemist on kunsti või muusika valdkonnaga ning raamatukogu teenindab avalik-õiguslikku ülikooli;
6) teadusraamatukogu kogud on kirjeldatud ja süstematiseeritud vastavalt Eestis kehtivatele rahvusvahelistele standarditele;
7) teadusraamatukogu tegeleb teadustööga, avaldab oma tegevuse ülevaateid, tegeleb teadus- ja arendusasutuste ja teadlaste tegevuse tutvustamisega ning koostab bibliograafilisi andmebaase;
8) teadusraamatukogu kogud on kajastatud Eesti raamatukogude ühises elektronkataloogis.
Arhiivraamatukogule esitatavad nõuded
Arhiivraamatukogu on institutsioon või selle osa, mille eesmärk on tagada Eesti teaviku kui kultuuripärandi säilitamine.
Arhiivraamatukogu peab vastama järgmistele nõuetele:
1) arhiivraamatukogu ülesanne on Eesti teaviku ja Eestit puudutava informatsiooni kogumine, töötlemine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine;
2) arhiivraamatukogu kogud on avatud teadus- ja arendustegevusega tegelejatele;
3) arhiivraamatukogu kogud on komplekteeritud vastavalt «Sundeksemplari seadusele» ning järelkomplekteerimise teel;
4) arhiivraamatukogu kogud on kirjeldatud ja süstematiseeritud vastavalt Eestis kehtivatele rahvusvahelistele standarditele;
5) arhiivraamatukogu kogude säilitamistingimused on vastavuses «Arhiivieeskirjaga»;
6) arhiivraamatukogu tegeleb teadustööga, avaldab oma tegevuse ülevaateid, tegeleb teadus- ja arendusasutuste ja teadlaste tegevuse tutvustamisega ning koostab rahvusbibliograafia andmebaase;
7) arhiivraamatukogu kogud on kajastatud Eesti raamatukogude ühises elektronkataloogis.
Teadusraamatukogu ja arhiivraamatukogu nimetamise tingimused ja kord.
Taotluse esitamine:
Teadusraamatukogu või arhiivraamatukogu nimetamiseks esitab raamatukogu omaja Haridus - ja Teadusministeeriumile kirjaliku taotluse, millele lisatakse:
1) raamatukogu põhikiri või põhimäärus;
2) raamatukogu arengukava;
3) tegevusaruanded (ülevaated);
4) finantsaruanne ;
5) eneseanalüüs;
Komisjoni moodustamine:
Taotluste läbivaatamiseks moodustab haridus- ja teadusminister komisjoni. Komisjoni koosseisu kuuluvad Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuuriministeeriumi, avalik-õiguslike ülikoolide, Eesti Teadlaste Liidu, Eesti Teaduste Akadeemia ning Teadus- ja Arendusnõukogu esindajad.
Komisjon vaatab taotlused läbi kahe kuu jooksul pärast taotluste esitamise tähtaja lõppu ja hindab raamatukogu vastavust esitatavatele nõuetele.
Komisjonil on õigus raamatukogu hindamiseks oluliste asjaolude täpsustamiseks:
1) külastada teadus- või arhiivraamatukogu nimetust taotlevat raamatukogu;
2) nõuda täiendavate andmete esitamist;
3) kutsuda teadus- või arhiivraamatukogu nimetust taotleva raamatukogu esindajaid komisjoni istungile
Komisjon teeb haridus- ja teadusministrile kirjaliku põhjendatud ettepaneku raamatukogule teadusraamatukogu või arhiivraamatukogu nimetuse andmiseks.
Haridus- ja teadusminister teeb komisjoni ettepaneku alusel Vabariigi Valitsusele ettepaneku raamatukogu teadusraamatukoguks või arhiivraamatukoguks nimetamise kohta.
Teadusraamatukogud ja arhiivraamatukogud nimetab Vabariigi Valitsus haridus- ja teadusministri ettepanekul.
Missugused on teadusinformatsiooni tasandid Teadusraamatukogude ühtse komplekteerimiskava järgi.
Teadusraamatukogude ühtne komplekteerimiskava koostatakse arvestades teadus- ja arendustegevuse valdkondi, tarbijate nõudlust, komplekteerimise järjepidevust ning teadusinformatsiooni kahetasandilist valikut:
1) teadustööd toetav tasand – raamatukogu taotleb antud teadusvaldkonnas kogude vastavust teadustöö vajadustele;
2) põhiinformatsiooni tasand – raamatukogu taotleb antud teadusvaldkonnas kogude vastavust teadusvaldkonna tutvustamise ja määratlemise vajadustele.
Sundeksemplari põhimõte Eesti raamatukogunduses. Rahvusteavik.
Sundeksemplari kogumise eesmärk on trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute ja võrguväljaannete kui rahvuskultuuri olulise osa täieliku kogu loomine nende bibliograafiliseks registreerimiseks, statistilise arvestuse pidamiseks ning kättesaadavaks tegemiseks teadustöös ja kunstiloomes. Kogutud võrguväljaanded tehakse üldsusele kättesaadavaks Interneti kaudu.
Sundeksemplaride kogumisega tagatakse trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute ja võrguväljaannete riiklik hoiustamine ja kaitse.
Sundeksemplar - raamatukogudele tasuta loovutatav trükise, auvise ja elektroonilise teaviku eksemplar ning võrguväljaande koopia.
Sundeksemplari objektiks on:
1) Eestis valmistatud trükised, auvised või elektroonilised teavikud;
2) välisriikides tellimisel valmistatud trükised, auvised või elektroonilised teavikud;
3) Eestisse levitamiseks sissetoodud välisriikides valmistatud eestikeelsed või Eestit käsitlevad trükised, auvised või elektroonilised teavikud;
4) võrguväljaanded.
Sundeksemplarid tuleb loovutada:
1) trükistest ja auvistest, mida on Eestis või Eestisse sisse toodud üle 50 eksemplari;
2) elektroonilistest teavikutest, mida on Eestis valmistatud või Eestisse sisse toodud üle 25 eksemplari.
Sundeksemplare loovutatakse:
1) kaheksa eksemplari Eestis valmistatud või välisriikides tellimisel valmistatud trükistest
2) neli eksemplari Eestisse levitamiseks sissetoodud välisriikides valmistatud eestikeelsetest või Eestit käsitlevatest trükistest
3) kaks eksemplari rahvusvahelises pimedate kirjas trükistest;
4) kaks eksemplari auvistest ja elektroonilistest teavikutest;
5) üks koopia võrguväljaannetest.
Sundeksemplarid loovutatakse hiljemalt 20 päeva jooksul pärast esimese tiraažiosa valmimist või Eestisse esmakordset toomist.
Võrguväljaannete sundeksemplaride loovutamine seisneb võrguväljaandest koopia tegemises sundeksemplaride saaja poolt.
Eestis valmistatud või välisriikides tellimisel valmistatud trükiste sundeksemplaride saajad:
1) Eesti Rahvusraamatukogu 2 eksemplari;
2) Tartu Ülikooli Raamatukogu 2 eksemplari;
3) Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu 2 eksemplari;
4) Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu 1 eksemplar;
5) Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu 1 eksemplar.
Eestisse levitamiseks sissetoodud välisriikides valmistatud eestikeelsete või Eestit käsitlevate trükiste sundeksemplarid saadetakse :
1) Eesti Rahvusraamatukogule;
2) Tartu Ülikooli Raamatukogule;
3) Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogule;
4) Tallinna Ülikooli Akadeemilisele Raamatukogule.
Sundeksemplaride arvu vähendamise juhul on sundeksemplari saajateks Eesti Rahvusraamatukogu ja Tartu Ülikooli Raamatukogu.
Rahvusvahelises pimedate kirjas trükiste sundeksemplarid saadetakse:
1) Eesti Rahvusraamatukogule;
2) Tartu Ülikooli Raamatukogule.
 
Auviste ja elektrooniliste teavikute sundeksemplarid saadetakse:
1) Eesti Rahvusraamatukogule;
2) Tartu Ülikooli Raamatukogule.
Võrguväljaannete sundeksemplaride saaja on Eesti Rahvusraamatukogu.
Sundeksemplaride saaja peab tagama sundeksemplaride säilitamise, sihipärase kasutamise ja kättesaadavuse teadustöö ning kunstiloome eesmärgil.
Sundeksemplarid märgistatakse tähisega «Sundeksemplar».
Sundeksemplare ei ole lubatud tasuta üle anda, vahetada ega müüa.
Rahvusteavikutena käsitatakse Eestis kõigis keeltes avaldatud ja välismaal eesti keeles avaldatud teavikuid olenemata andmekandjast ja ilmumisajast.
Säilitamine
Säilitamine raamatukogus.
Säilitamine – kõik tegevused, mis aeglustavad säilikute vananemist , takistavad lagunemist, pikendavad kogude kasutusiga . Säilitamine võib sisaldada ka informatsiooni ülekannet teisele kandjale, nagu näiteks mikrofilmile.
Konserveerimise eesmärgiks on materjalide stabiliseerimine originaalsel kujul nende keemilise ja füüsikalise töötlemisega. Kahjustatud objektid viiakse stabiilsesse seisundisse, muudetakse nad kahjustusteta kopeeritavateks ja eemaldatakse eelnevad ebasobivate ja objekti kahjustavad töötlused.
Restaureerimine - eesmärgiks on taastada objekti oletatav varasem olek. Teabeasutustes tuleb objekte säilitada võimalikult muutmata kujul, rakendades minimalistlikku lähenemist.
Renoveerimine ehk uuendamine – objektides tehtud muutused eesmärgiga parandada nende füüsilist seisundit , varasema seisundi saavutamine ei ole oluline.
Säilitamine ühelt poolt on tegevused, mille eesmärgiks on aeglustada objektide vananemist, kaitsta neid kahjustumise eest ning tagada nende olemasolu võimalikult pika aja vältel. Teisest küljest tähendab säilitamine jällegi soodsate tingimuste loomist objektide laialdaseks kasutamiseks. Säilitamine ei tohi piirata kasutamist, eesmärgiks peaks olema informatsiooni kättesaadavaks tegemine. Säilitamine ja kasutamine on lahutamatult seotud. Säilitamine on oluline kasutamise jaoks ja kasutamine õigustab vahendite kulutamist säilitamisele.
Põhivaldkonnad, millega säilitamine tegeleb:

• hoid , säilitustingimused, hoone ehituslikud aspektid;
  
• objektide kasutamine ja käsitsemine;
  
• säilikute või kogude hooldus ;
  
• informatsiooni uuendamine;
  
• konserveerimistöötlused;
  
• ohuplaneering;
  

Olulised keskkonnategurid on temperatuur, õhuniiskus, valgus, õhus leiduvad saasteained, biokahjustajad, magnetväljad, vibratsioon (esemed).
Pabermaterjalide hulka kuuluvad dokumendid , raamatud, kaardid, kirjad, margid , graafika , postrid, joonised, ajakirjad, ajalehed, faksid , papjeemašeest esemed.
Pabermaterjalide kahjustused: füüsikalised, keemilised, mehaanilised, bioloogilised.
Pabermaterjali hoiutingimused: temperatuur 18 või madalam, õhuniiskus 30 – 50%. Valgust mida vähem, seda parem. Hoiustamiseks riiulid, kapid, parem metallist.
Fotomaterjalid - kasutatakse fotokujutiste tekitamiseks. Kahjustused jagunevad: mehaanilised, keemilised ja bioloogilised. Parem madal temperatuur ja õhuniiskus, pime ruum. Hoida horisontaalselt metallriiulitel või –kappides.
Audiovisuaalsed dokumendid - film , foto, video- ja helisalvestised. Analoog või digitaalinfo. Peamiseks küsimuseks on see, kas me säilitame salvestatud info või me säilitame artefakti , st infokandja koos infoga . Sageli loetakse säilitatavaks üksuseks informatsioon.
Raamatukogu säilituskava
Säilituskava on kirjalik dokument, kus on püstitatud säilitusalased eesmärgid, analüüsitud olemasolevat olukorda ja pakutud välja strateegiad eesmärkide saavutamiseks.
Säilituskava käsitleb säilituspoliitikat, säilikute seisundi kontrolli ja hoolduse korraldust, keskkonnatingimuste seiret ja tagamist, ohuplaneeringut ja julgeolekut, säilitamise kavandamist, konserveerimist, informatsiooni uuendamist, institutsioonidevahelist koostööd.
Säilituskava baseerub teabeasutuse kohta kogutud infol.
Teavet kogutakse üldise taustinformatsiooni, keskkonnatingimuste, kogude seisundi, organisatsiooni analüüsi, ohuplaneeringu ja kasutatavate ressurside kohta.
Kogutud informatsiooni võrreldakse olemasolevate ressurssidega. Analüüsi käigus peab selguma, mida on võimalik olukorra muutmiseks ette võtta.
Vaadatakse üle säilitusprobleemid, lahendused, soovitused, kehtestatakse prioriteedid, töötatakse välja taktikalised ja operatiivplaanid.
Säilituskava koostamise eesmärgid:

• näidata ära tegevused, mis on vajalikud institutsiooni üldiste säilitusalaste eesmärkide saavutamiseks
  

• luua ühtne alus otsuste tegemisele
  

• suurendada juhtkonna haaratust ja arusaamist säilitamisest,
  
• suurendada kõigi töötajate säilitusalast teadlikkust
  
• säilitamise efektiivsem organiseerimine, integreerimine institutsiooni
  

Säilituskava koostamise olulise osa moodustab teabe kogumine, mille käigus vaadeldakse teavikute seisundit ja keskkonnatingimusi.
Info digiteerimise eesmärgid raamatukogudele
Informatsiooni digiteerimine võib olla:

• säilituseesmärgiga,
  
• kasutuseesmärgiga,
  
• säilitus ja kasutuseesmärgiga
  

Digiteerimise eesmärgiks on:

• Informatsiooni laiemalt kättesaadavaks tegemine
  
• kogude tutvustamine
  
• mäluasutuste propageerimine
  
• analoog-objektide kasutamise vähendamine
  
• kasutaja teenindamise lihtsustamine
  
• suuremahulise infohulga parem käsitlemine
  
• pikaajaline säilitamine (väga keeruline)
  

Andmebaaside koostamine
Andmebaasi kavandamine. Eksami sooritaja peab olema kursis informatsiooni kirjeldamise ja andmebaaside toimise põhimõtetega. Eksamil tuleb vastavalt etteantud lähteülesandele:
1. määratleda andmebaasi sisestatavad andmed vastavalt infovajaduse kirjeldusele;
2. esitada andmesisestusvormi kirjeldus ning andmesisestuse tingimused (ehk millisel kujul tuleks konkreetseid andmeid andmebaasi sisestada)
3. määratleda, et millised oleksid need andmed, mis võiksid koonduda otsingut ja andmesisestust abistavatesse loenditesse
Iga töövorm peaks sisaldama järgmiseid välju:
- autoriväljad - nende väljade andmete põhjal moodustub autorite välja sisu teatmefail;
- pealkirjaväljad - nende väljade andmete põhjal moodustub pealkirjade välja sisu teatmefail ja teatmefail Journals;
- ajaväljad
Pro-Cite erivälju, kus andmete sisestamisel ja väljastamisel kasutatakse spetsiaalseid vormingureegleid, tuleks ka uutes töövormides kasutada samade andmete sisestamiseks, milleks väljad algselt on mõeldud. Eriväljade hulka kuuluvad:

• autoriväljad ( author fields – peaksid sisaldama nimesid );
  
• ajaväljad (data fields);
  
• liik (call number field );
  
• võtmesõnad (keyword field);
  
• leheküljenumbrite väli ( location in work field);
  
• peakirja väljad (title fields);
  

Autori nimi: Iga nimi tuleb sisestada nii täielikult, kui võimalik. Nimede sisestamisel tuleks rangelt järgida reeglit Perekonnanimi, Eesnimi Initsiaal. Nimed peaks algama suurtähega ja kõik teised peaks olema väiketähed. Perekonnanime ja eesnime vahele tuleks lisada koma ja tühik, kahe eesnime vahel tühik ning initsiaali järel punkt või tühik.
Mitme autori sisestamisel kasutada samal real olevate autorite eraldajana kas kahekordset kaldkriipsu (//), semikoolonit (;) või sisestada nimed eraldi ridadele
Autori rolli sisestamisel tuleks kasutada ainult väiketähti
Teavikuga seotud kuupäevalised andmed tuleks sisestada nii täielikult kui võimalik. Aastaarvude sisestamisel võib kasutada küsimärki (?) , et tähistada tundmatut osa aastaarvust.
Märksõnaväli võib sisaldada mitmeid märksõnu, mis tuleb üksteisest eraldada. Andmete sisestamisel märksõnavälja tuleb kahe märksõna eraldajana kasutada ühekordset kaldkriipsu (/), kaldkriipsu ja tühikut (/ ) või lisada märksõnad väljas eraldi ridadele.
Pealkirjad tuleks sisestada nn. lausestiilis (Sentence style), st. esimene sõna suure algustähega ja ülejäänud väikeste tähtedega, v.a. isiku- ja kohanimed. Pealkirjade stiili on väljastusvormi abil võimalik muuta. Pealkirja täiendandmed tuleks põhipealkirjast eraldada kooloniga.
Otsingut ja andmesisestust abistavatesse loenditesse minevad andmed:
Autor, ajakirjade nimetused, pealkirjad, märksõnad, kuupäev
Infoallikate hindamine
Infoallikate hindamise kriteeriumite tundmine ja kasutamine. Eksami sooritaja peab olema kursis põhiliste informatsiooni ja infoallikate kvaliteedi hindamise kriteeriumidega, oskama neid välja tuua ning täpsemalt iseloomustada. Eksamil tuleb neid kriteeriume kasutades hinnata eri tüüpi infoallikate (raamatud, artiklid, erinevad veebipõhised infoallikad, ...) kvaliteeti ja kasutatavust.
1) Ilmumisaeg – kas vaja leida kõige uuemaid fakte ( uuem allikas) või on tegu ajaloolise uuringuga (vanemad allikad)
2) Allika originaalsus - tuleb selgeks teha, millistest allikatest ollakse huvitatud: kas esmane või teisene infoallikas
3) Allika usaldatavus - Kas infoallikas on usaldusväärne? Milline on autori taust ja seisukohad? Trükiväljaandes vaadata tiitlelehte: kes väljaandja? Veebis vaata domeeninime (institutsioon, millega autor seotud on).
4) Traditsiooniline vs elektrooniline informatsioon - kuna informatsiooni elektrooniline publitseerimine on väga lihtne, tuleb väärtuse aspektist eriti tähelepanelikult jälgida just elektroonilist informatsiooni. Traditsiooniliste väljaannete puhul on üheks väärtuse näitajaks kindlaid kvaliteedistandardeid hoidvad (teadus)kirjastused.
5) Teaduslik vs populaarteaduslik – populaarteaduslikkus ei tähenda tingimata madalat kvaliteeti, nende kasutamine sõltub eesmärgist.
6) Autori eesmärgid ja sihtgrupp - ühe teema kohta võib leida palju erinevaid allikaid , mis kõik võivad jõuda erinevatele järeldustele. Autorid kirjutavad lähtuvalt oma eesmärkidest. Sihtgrupi analüüsimisel saab aimu autori eelistustest . Kas info on avaldatud veebis või ajakirjas.
Veebiinfo hindamise 5 näitajat:

usaldatavus - autori kompetents ja avaldaja usaldusväärsus

täpsus - vigade puudumine, faktide kontroll

objektiivsus - erapooletus või erapoolikus, võimalik lugeja mõjutamine

ajakohasus - lehekülje dateeringud ja pidev uuendamine

käsitluse ulatus - käsitletavad teemad ja käsitluse põhjalikkus

I USALDATAVUS - AUTHORITY

Kas leheküljel on autor? Kas lehekülg on allkirjastatud? Kas autoriõiguste omanik on ära toodud? Kas autor on eraldatav veebimeistrist? Kas on võimalik määrata lehe päritolu? Analüüsida võib URLi, mis näitab, kus serveris materjal on avaldatud.

Kes on autor või koostaja? Kas on link informatsioonile autori kohta? Kas autor on kvalifitseeritud sellel teemal? Kas autorile on viidatud ? Kas allikale on viidatud teistes töödes?

Kes on sponsor , toetaja? Kas sponsor on positiivse taustaga? Kas leidub link informatsioonile sponsori kohta?

Miks see lehekülg/materjal on Internetis avaldatud? Kas on tegemist tõsise töö ja infoga või lihtsalt tühisuse, edevusega?

II TÄPSUS, KORREKTSUS - ACCURANCY

Kas informatsioon on usaldusväärne ja veavaba? Kas olulist infot on välja jäänud? Kes on vastutav info täpsuse eest? Kas on olemas toimetaja või keegi, kes parandab/kontrollib esitatavat?

Kas tekstis on grammatika või õigekirja vigu? Kas graafikud või diagrammid on arusaadavad?

Millistele infoallikatele toetudes on info kogutud ja esitatud? Kas on kasutatud allikate loetelu ? Kas on antud faktiinfo allikad, et neid saaks kontrollida?

Kui leheküljel on reklaami, siis kas see on eristatud lehekülje informatsioonilisest sisust?

Kas kasutatud keel viitab faktiinterpretatsioonile/faktilise materjali analüüsile või hoopis arvamustele, kuulujuttudele, seisukohavõttudele, huumorile? Mis on dokumendi eesmärk ja miks see loodi?

III OBJEKTIIVSUS, ERAPOOLETUS – OBJECTIVITY

Miks veebileht on koostatud, kelle poolt? Eesmärgid/ülesanded? Informatsiooni detailsus ? Autori arvamused, erapooletus? Kas püütakse kujundada lugeja arvamusi ? Kust pärinevad faktid? Kas lehekülje info on avalik teenus? Kas see on ametlik uurimistöö?

Kas argumendid on esitatud loogiliselt? Kas faktid on usaldusväärsest allikast? Kas autori käsitlused põhinevad loogikal või appelleerivad need lugeja emotsioonidele? Kas autor on mõjutatud eelarvamustest, ei ole objektiivne?

Kas lehekülg on reklaamivaba? Kas reklaam on selgelt eraldatud lehekülje informatsioonilisest sisust?

IV AJAKOHASUS - CURRENCY

Materjal peab olema uudne ja ajakohane. Uudne informatsioon ei ole aga alati autoriteetne.

Kas lehekülg on dateeritud: koostamise aeg, võrku paigutamise aeg; viimane parandamise aeg? Kas materjali täiendatakse pidevalt?

Faktid, informatsioon peavad olema uudsed. Statistika - andmete ajaline kuuluvus.

Linkide värskus, surnud lingid?

V KÄSITLUSE ULATUS, TERVIKLIKKUS – COVERAGE

Teemad, mida käsitletakse, sügavus? Piltide-teksti tasakaal, korrektsed viited?

Kas lingid on hinnatud, kas haakuvad käsitlusega või täiendavad käsitlust?

Kas lehekülge ainult tekstina ja/või raamidega versioonina? Kas on soovitatud kindlat brauserit? Kas on vaja spetsiaalset tarkvara?

Kas infokasutus on vaba või tasuline?

Kas on viiteid, et lehekülg on täiesti valmis või on see veel koostamisel?

Kui veebimaterjalist on ka trükiversioon, siis - kas veebis on terve töö või ainult osa sellest?
Konkreetsele veebilehele hinnangu andmiseks saab kasutada veel alljärgnevaid võimalusi:

• Ajakirjad, ajalehed, mis avaldavad ülevaateid ja analüüse veebilehtede kohta.
  
• Otsivahendite top’id.
  
• Otsivahendite kataloogid - kas lehekülg on seal esindatud ? Eriti tasub arvestada neid katalooge, kus veebiallikaid valivad eriala spetsialistid .
  
• Kas leht on saanud auhindu?
  
• Kas ta on lülitatud Interneti tutvustustesse või kataloogidesse?
  

Veel soovitusi:

• Eelista .edu ja .org saite, ka .gov saidid usaldatavad.
  
• Uuri kirjutaja eriala või töökohta – vihjeid võib anda näiteks e-maili aadress, aga abiks võib olla ka veebiotsing.
  
• Vaata kasutatud allikaid -
  
• Kasuta saidil olevaid linke teistele erialasaitidele.
  

Seaduste tundmine töökorralduses
Rahvaraamatukogu määratlus, alluvus, finantseerimise allikad, maakonnaraamatukogu ja keskraamatukogu ülesanded.
Rahvaraamatukogu eesmärk on tagada elanikele vaba ja piiramatu juurdepääs informatsioonile, teadmistele , inimmõtte saavutustele ning kultuurile , toetada elukestvat õppimist ja enesetäiendamist.
Rahvaraamatukogu on munitsipaalraamatukogu, kes kogub , säilitab ja teeb lugejale kättesaadavaks temale vajalikud trükised, auvised ja teised teavikud ning avalikud andmebaasid.
Rahvaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse asutus.
Rahvaraamatukogu juhindub oma tegevuses Rahvaraamatukogu seadusest, teistest õigusaktidest, UNESCO rahvaraamatukogude manifestist ja oma põhimäärusest.
Rahvaraamatukogu asutamise otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu .
Rahvaraamatukogude võrgu loomisel tuleb lähtuda järgmistest põhimõtetest:
1) igas kuni 10 000 elanikuga linnas vähemalt üks rahvaraamatukogu;
2) üle 10 000 elanikuga linnas vähemalt üks rahvaraamatukogu keskmiselt iga 15 000 elaniku kohta;
3) mujal vähemalt üks rahvaraamatukogu keskmiselt kuni 500 elanikuga teeninduspiirkonna kohta.
Rahvaraamatukogu asutamisest teatab valla- või linnavalitsus kirjalikult Kultuuriministeeriumile. Teates näidatakse ära rahvaraamatukogu nimetus, asukoht, sidevahendite numbrid .
Igas maakonnas peab olema maakonnaraamatukogu. Maakonnaraamatukogu on rahvaraamatukogu, kes täidab täiendavalt raamatukoguteeninduse maakondliku koordineerimise ülesandeid.
Linnas või vallas, kus on mitu rahvaraamatukogu, võib linna- või vallavolikogu nimetada ühe rahvaraamatukogudest linna või valla keskraamatukoguks.
Maakonnaraamatukogu ja keskraamatukogu ülesandeid võib täita sama raamatukogu.
Maakonnaraamatukogu ja keskraamatukogu ülesanded raamatukoguteeninduse koordineerimisel on:
1) kogude komplekteerimine ja töötlemine;
2) rahvaraamatukogude tegevuseks vajalike bibliograafia-, täistekst- ja muude andmebaaside loomine ja pidamine;
3) rahvaraamatukogude statistilise aruandluse korraldamine ja tegevuse analüüsimine;
4) erialane nõustamine ja raamatukogutöötajate täienduskoolituse korraldamine;
5) teatmebibliograafilise töö korraldamine.
Rahvaraamatukogu tööd juhib direktor (ametikoha täitmiseks avalik konkurss , tähtajaline või tähtajatu tööleping, kõrgharidus või raamatukoguhoidja kutsekvalifikatsiooni neljas aste).
Rahvaraamatukogu finantseeritakse:
1) kohaliku omavalitsuse eelarvest;
2) riigieelarvest;
3) annetustest;
4) tema põhitegevusega seotud tasulistest teenustest;
5) laekumistest sihtasutustelt ja sihtkapitalidelt.
Kohalik omavalitsus tagab:
1) töötajate töötasud;
2) kogude regulaarse varustatuse teavikutega;
3) rahvaraamatukogu ruumid, sisustuse ja majandamiskulud.
Riigieelarvest finantseeritakse kulud:
1) teavikute soetamiseks;
2) riiklike programmide realiseerimiseks;
3) maakonnaraamatukoguks oleva rahvaraamatukogu nelja töötaja töötasudeks ja ülalpidamiseks;
4) üldkasutatava andmesidevõrguga ühenduse loomiseks ja asjakohaste tehniliste vahendite soetamiseks.
Kontrolli rahvaraamatukogu tegevuse üle teostab kohalik omavalitsus.
Järelevalvet rahvaraamatukogude võrgu üle teostab Kultuuriministeerium.
Järelevalvet maakonnaraamatukogu ülesannete täitmise üle teostab maavanem.
Rahvaraamatukogu töökorralduse juhendist tulenev.
Maakonnaraamatukogu ülesanded raamatukoguteeninduse koordineerimisel.
Maakonnaraamatukogu ja keskraamatukogu ülesanded raamatukoguteeninduse koordineerimisel on:
1) kogude komplekteerimine ja töötlemine;
2) rahvaraamatukogude tegevuseks vajalike bibliograafia-, täistekst- ja muude andmebaaside loomine ja pidamine;
3) rahvaraamatukogude statistilise aruandluse korraldamine ja tegevuse analüüsimine;
4) erialane nõustamine ja raamatukogutöötajate täienduskoolituse korraldamine;
5) teatmebibliograafilise töö korraldamine.
Kult.min-i juures asuva Rahvaraamatukogude Nõukogu põhiülesanne.
Põhiülesandeks on rahvaraamatukogude arengusuundade ja sihtprogrammide läbiarutamine ning koostöö korraldamine. On nõuandev kogu.
Nõukogu põhiülesanne on rahvaraamatukogude tegevuse ja arenguga seotud küsimuste koordineerimine ja nõustamine
Nõukogu pädevuses on:
1) ettepanekute tegemine rahvaraamatukogudega seonduvate sihtprogrammide ja -projektide väljatöötamiseks ning nende väljatöötamises osalemine;
2) rahvaraamatukogude võrgu seisukorra analüüsimine ja ettepanekute tegemine arengukavade kohta;
3) muude rahvaraamatukogude tegevust puudutavate oluliste küsimuste läbiarutamine ja vastavate ettepanekute tegemine
Ülesanded on rahvaraamatukogude nõukogudel.
Rahvaraamatukogude nõukogud moodustatakse rahvaraamatukogu töö hindamiseks ja rahvaraamatukogu tegevust puudutavate oluliste küsimuste läbiarutamiseks. Nõukogu teeb kohalikule omavalitsusele ettepanekuid raamatukoguteeninduse korraldamise kohta. Nõukogu on vähemalt kolmeliikmeline.
Eesti Rahvusraamatukogu ülesanded rahvusraamatukoguna, ülesanded teadus- ja arendusasutusena, parlamendiraamatukoguna, humanitaar- ja sotsiaalteaduste erialaraamatukoguna, erialateabe keskusena.
Rahvusraamatukogu ülesanded rahvusraamatukoguna on:
1) eesti keeles ja Eestis ilmunud teavikute ning Eestit käsitlevate või Eesti kohta informatsiooni sisaldavate teavikute kogumine, alaline säilitamine ja kättesaadavaks tegemine;
2) Eesti üldise märksõnastiku ja bibliograafilise normandmestiku koostamine ja haldamine ning autoriteetsuskontrolli koordineerimine raamatukoguvõrgus;
3) Eesti teavikute riiklik bibliograafiline registreerimine rahvusbibliograafia andmebaasis ja rahvusbibliograafia andmebaasi kättesaadavaks tegemine;
4) Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia ühisprogrammis osalemine;
5) trükitoodangu- ja raamatukogualaste riiklike statistiliste vaatluste korraldamine;
6) raamatute standardnumbri rahvusvahelise süsteemi ( ISBN ), jadaväljaannete standardnumbri rahvusvahelise süsteemi (ISSN) ja noodiväljaannete standardnumbri rahvusvahelise süsteemi (ISMN) rahvusliku agentuurina tegutsemine;
7) maailmakultuuri vahendamine ja kultuurikeskusena tegutsemine.
Rahvusraamatukogu ülesanded teadus- ja arendusasutusena on:
1) raamatukogunduse, bibliograafia, raamatuteaduse ja informaatika ning nendega seotud valdkondade teadus- ja arendustöö, Eesti raamatukogude sellealane nõustamine, raamatukogutöötajate täienduskoolituse korraldamine ning osavõtt rahvusvahelistest ja riiklikest teadus-, arengu- ja koostööprogrammidest;
2) rahvusvaheliste infoteadus- ja kirjastamisstandardite rakendamine Eesti raamatukoguvõrgus;
3) infotehnoloogia arendamine, infosüsteemide projekteerimine, arvutiprogrammide väljatöötamine ja andmebaaside loomine Rahvusraamatukogu infovara üldkättesaadavaks tegemiseks raamatukoguvõrgu kaudu;
4) raamatukoguvõrgu erialase koostöö juhtimine ja koordineerimine oma haldusalas raamatukogusid omavate ministeeriumidega nende pädevuse piires sõlmitavate lepingute alusel eesmärgiga tagada Eesti avaliku infovara üldkättesaadavus ning selleks vajalikud infotehnoloogilised, standardi- ja erialase kompetentsi tingimused.
Rahvusraamatukogu ülesanded parlamendiraamatukoguna on:
1) Riigikogule, Riigikogu Kantseleile, Vabariigi Valitsusele, ministeeriumidele ja Riigikantseleile informatsiooni hankimine, säilitamine, töötlemine, analüüsimine ja kättesaadavaks tegemine ning teavikute koostamine ja kirjastamine;
2) Eesti Vabariigi ametlike väljaannete registreerimine ja nende vahetamine õigusaktides kehtestatud korras;
3) rahvusvaheliste organisatsioonide hoiuraamatukoguna (depooraamatukoguna) tegutsemine vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele;
4) õigus-, ajaloo- ja politoloogiaalase kirjanduse, samuti muude ühiskonnateaduslike teavikute ning õigusaktide komplekteerimine ja andmebaaside loomine riikliku infovajaduse tarbeks;
5) Eesti õigusbibliograafia koostamine ja kirjastamine.
Rahvusraamatukogu ülesanded humanitaar- ja sotsiaalteaduste raamatukoguna on:
1) humanitaar- ja sotsiaalteaduste alase informatsiooni kogumine, säilitamine, töötlemine, analüüsimine, kättesaadavaks tegemine ning teavikute koostamine ja kirjastamine;
2) humanitaar- ja sotsiaalteaduste alaste erialamärksõnastike koostamine Eesti teadusinformatsiooni elektroonilises süsteemis.
Rahvusraamatukogu ülesanded erialateabe keskusena
Eesti Rahvusraamatukogu toimib raamatukogunduse arenduskeskusena, viies läbi erialast teadus- ja arendustegevust koostöös raamatukogude ning teiste institutsioonidega nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Rahvusraamatukogu täidab olulist rolli Eesti raamatukogutöötajate erialase täiendkoolituse korraldajana.
Rahvusraamatukogu, kui raamatukogunduse arenduskeskuse pädevusse kuuluvad riikliku raamatukogustatistika koostamine ja analüüs, raamatukogunduse standardimine ja terminoloogiatöö.
Rahvusraamatukogu tegutseb raamatukogu- ja infoteadusalase teabe keskusena kogudes ja vahendades erialast informatsiooni.
ERÜ kui kutset andev organ.
ERÜ juures tegutseb kutsekomisjon – tõendab ja omistab raamatukoguhoidjate kutsekvalifikatsiooni.
ERÜ eesmärgid on raamatukogunduse arendamine, raamatukoguhoidjate kutsehariduse edendamine ning kutsehuvide kaitsmine.
Eesmärkide saavutamiseks ERÜ:
- teeb koostööd juriidiliste ja füüsiliste isikutega;
- korraldab avalikkusele raamatuid ja raamatukogu tutvustavaid üritusi;
- korraldab konverentse, seminare , koolitus- ja muid üritusi;
- omistab raamatukoguhoidja kutsekvalifikatsiooni;
- tunnustab raamatukoguhoidjaid;
- annab välja autasusid ja stipendiume;
- avaldab erialaajakirja ja teisi trükiseid;
- informeerib üldsust oma tegevusest.
31