Nüüdiskirjandus
vabariigi lokaalides. Ometi seesama teatud tüüpi kergemeelsus ei pärsi seda loomingulisust
kõik kolm on kõigele vaatamata väga andekad. Ka see on Tuglasele selles tekstis
probleemiks.
Vaatepunkt see on teatud tüüpi sisekõne, kus Tuglas kõnetab ennast. Sisemonoloog.
Natukene distantseeritud selle sina-vormiga. Kahestumine nii vormiliselt kui teatud lausete ja
sisuliste hoiakutega.
Keel kirev, kuid ometi kindla vormiga ja viimistletud. Sisekõne vormi iseloomustab
katkenduslik palju kiillauseid, laiendusi. Fragmentidest kokku pandud.
Siin on küllalt intensiivne intertekst, mis seondub eesti kirjanduslooga laiemalt. Reaktsioonid
toona sellisele Tuglase pildile olid väga konservatiivsete kirjandusfunktsionäride poolt
küllaltki karmid. Tuglase kuju on teatud mõttes eesti kirjanduse sünonüüm, tipptase. Juba
30ndatel ristiti eesti kirjanduse paavstiks tema maitse ja kriitikumeel oli see, mis otsustab,
mis on hea kirjandus