Üldise taimekasvatuse kogu materjal (5)

Mullaharimine

MULLAHARIMISE PÕHISUUNAD
Mullaharimise senisest ulatuslikum diferentseerimine vastavalt konkreetsetele tingimustele - kasvatatavale kultuuride umbrohtumusele, reljeefile, põldude kultuuristatusele, ilmastikutingimustele jne.
Mullaharimise minimeerimine , mille eesmärgiks on harimise intensiivsuse piiramise teel vähendada muldade liigset tallamist (tihendamist), struktuuri lõhkumist ja huumuse lagundamist ning alandada harimiskulusid. Eriti oluline on see suhteliselt harimisõrnadel, erosiooniohtlikel ja kerge lõimisega huumusvaestel muldadel
Künnikihi süvendamine (!) mitmesuguste sügav-harimisvõtetega. Künnialuse kihi mullafüüsikaliste jt. mulla omaduste parandamine
Mullaviljakuse kvaliteedi parandamine
Tööviljakuse tõstmine (kompleksagregaatide rakendamine, jne)
Mullaharimissüsteem
Mullaharimissüsteem on maaviljelussüsteemi olulisi komponente.
Ta peab kindlustama soodsa kasvukeskkonna mulla omaduste ja selles kulgevate re˛iimide mõjutamise kaudu.
Mullaharimissüsteem on mõjus kui iga kasutatav tehnoloogiline võte kindlustab eelnevate tulemuslikust ja järgnevate efektiivsust .
Mullaharimise tehnoloogia ei ole dogma , vaid keskkonnatingimusi ja viljeldava kultuuri bioloogilisi iseärasusi arvestav dünaamiline süsteem.
Mullaharimissüsteem peab tagama väetamissüsteemi maksimaalse efektiivsuse konkreetsetes keskkonnatingimustes, arvestades konkreetse kultuuri nõudeid keskkonnatingimuste suhtes.
Mullaharimissüsteem on samaaegselt tõhusaks umbrohutõrjesüsteemiks - selle lahutamatuks osaks.
Mullaharimise tehnoloogiline süsteem sõltub viljavahelduse süsteemist
Mullaharimissüsteem arvestab ka kasutatavaid pindasid (tootmise ulatust)
Mullaharimissüsteem jaguneb:
*sügisene mullaharimine
*kevadine mullaharimine
*kultuuride hooldus
*kesade harimine
sügisene mullaharimine

1. Kõrrekoorimine

2. Sügiskünd

Aeg - künnitöödega peaks Eesti mullastikklimaatilistes oludes ühele poole saama oktoobri lõpuks.
Künniaja valikul tuleks arvestada:
mullastikku, kasvatatud ja kasvatamisele tulevat kultuuri ning umbrohtude kooslust
Erilist tähelepanu vajavad savimullad .
Savimuldadele on olnud efektiivsemaks eelnev kobestamine tüükultivaatoriga.
Esimesel korral 10-12 cm sügavuselt 10-15 päeva pärast teistkordselt 15-18 cm sügavuselt
Seejärel mõne nädala pärast künd 20-25 cm sügavuselt.
Tülikatest umbrohtudest (harilik orashein , pujud, põldohakas, põldpiimohakas) saastatud teraviljapõllud vajavad kindlasti koorimist või Raoundupiga koristusjärgset või ka koristuseelset pritsimist.
Künda tuleks künniperioodi lõppfaasis okt. II-III dekaad .
Vähemtülikate umbrohtudega (suviumbrohud) põllud võib künda varem s.o oktoobri alguses või septembris.
Kui põhk jäetakse põllule, siis on vajalik teraviljapõhu varajane muldasegamine ning sügisene hiline kündmine.
Rapsi ja rüpsi kõlvikute künniaeg sõltub järelkultuurist.
Kui järgneb talivili, siis künd vahetult pärast koristamist.
Suviteraviljade kasvatamisel tuleb oodata ära koristuskäigus põllule varisenud rapsiseemnete tärkamine ja alles seejärel künda.
Hernekõlvikud tuleks künda oktoobri lõpus.
Liblikõielised haljasväetiskultuurid:
Kevadel küntud seemnetest kasvanud haljasmass küntakse sama aasta sügisel mulda. Mida hiljem see toimub, seda suurem on olnud haljasväetise mõju järelkultuurile.
Veelgi efektiivsemaks on osutunud haljasmassi muldakündmine järgmise aasta varakevadel.
Mitmeaastaste rohumaade ja söödipõldude ümberkündmine peaks toimuma oktoobri esimesel dekaadil.
Soovitav kamar enne purustada või taimik hävitada Roundupiga.
Hilisemal künnil on orgaanilise aine mineraliseerumine väga aeglane.
Künnisügavus
Künnisügavus vajab diferentseerimist:
Teraviljakõlvikud tuleks sügisel künda võimalikult sügavalt siis kui nende järel kasvatatakse uuesti teravilju . Kui mullastik lubab, siis 22-25 cm sügavuselt.
Kui järgneb raps või rüps, siis 18-20 cm sügavuselt.
Kui on palju tülikaid umbrohte, siis samuti künda 22-25 cm sügavuselt.
Rüpsi ja rapsi kõlvikute künnisügavus sõltub järelkultuurist.
Kui nende järel viljeletakse suviteravilju, siis ei ole olnud olulist tähtsust künni sügavusel.
Hernekõlvikud ja liblikõieliste haljasväetiste (kasvuaasta valge mesikas ja punane ristik ) kõlvikud tuleks künda võimalikult sügavalt.
Rühvelkultuuride kõlvikutel piisab 15-18 cm sügavusest künnist.
KÜNNI ASENDAMISE EELISED JA PUUDUSED

EELISED

PUUDUSED
LAHTISED KÜSIMUSED
KULUDE KOKKUHOID
SUUREM HERBITSIIDIDE KASUTAMINE
HUUMUSSEISUND
TÖÖAJA KOKKUHOID
JUURUMBROHTUDE OHT
TOITAINETE JUURDEVIIMINE
PAREM KANDEVÕIME
SUUREM RIISIKO
N-DÜNAAMIKA
VÄIKSEM SÕLTUVUS ILMAST
OMANE KULTUURIDE VALIK
HERBITSIIDIDE MÕJU
EI OLE ADRA TALLA TIHENEMIST
HALVEM MULLA- STRUKTUUR
SORDINÕUDED
PAREM INFILTRATSIOON
HALVEM SOOJENEMINE
TAIMEDE NÕUDED
PAREM VEEKINNIPIDAMIS-VÕIME

VÄIKSEM SAAK

KAHJURID

ROHKEM VIHMAUSSE
TAIMEHAIGUSED
PAREM EROSIOONI KAITSE
SOBIVAD KASVUKOHAD
kevadine mullaharimine

Kevadine mullaharimine teraviljadel

Kergema lõimisega
Keskmise lõimisega
Raskema lõimisega
Üldine veevaru
Väike Keskmine Suur
Omastatav veevaru
Väike Suur Keskmine
Harimisaja algus
1
2
valikuliselt
Harimisaja kestus
lühike
suhteliselt pikk
lühike-keskmine
Harimiskordade arv
1 (2)
(1) 2
2 (3)
kihiviisiline
Harimissügavus
5…7
5…7
7…9
Viimane harimine 5…7 cm sügavuselt
KARTULI MAHAPANEKUEELNE MULLAHARIMINE

• Kartulipõllu muld peab olema haritud umbrohupuhtaks, peensõmeraliseks ja sügavalt kobedaks, kus on hea aeratsioon, mida kartuli mugulad , juured ja stoolonid vajavad kasvamiseks ja hingamiseks.
  
• Seemnemugulate idanemise ja stoolonide moodustamise ajal vajab kartul kobedat mulda, kuna tärklise suhkrustumine idanemisprotsessis vajab rohkesti hapnikku.
  
• Stoolonid saavad normaalselt areneda üksnes kobedas mullas, sest suuremõõtmeliste rakkude tõttu ei suuda nad tihedas mullas ületada mulla mehaanilist vastupanu.
  
• Juured funktsioneerivad vaid hästiõhustatud mullas, õhu vähesuse korral kasvavad juured aeglaselt, halveneb toitainete omastamine.
  
• Halvastiõhustatud tihedatel muldadel stoolonid hargnevad, moodustub rohkesti väikesi mugulaid, hilineb mugulate teke ning pidurdub nende normaalne kasv
  

Külvieelne mullaharimine teraviljapõldudel

Peeter Viil
Külvieelne mullaharimine on põhimullaharimise (kündmise) järg. Selle peamiseks ülesandeks on mulla veevaru optimeerimine, sobiliku seemnealuse loomine, väetiste muldaviimine ja umbrohtude tõrje. Külvieelse mullaharimise kvaliteet sõltub suurel määral põhimullaharimise kvaliteedist. Mida parem on künd, seda vähem kulub energiat ja tööaega külvieelsele mullaharimisele.
Õigel ajal põllule
Kõik kevadel külvatavad teraviljad , eriti suvinisu , kaer ja varajane oder tuleb külvata optimaalsel ajal tasaseks haritud põllule, mille muld on niiske ja kobe . Suviteraviljade külvieelset mullaharimist tuleb seetõttu alustada kevadel võimalikult vara, kohe pärast mulla tahenemist. Tüüpilisemaks veaks mullaharimisel ongi põlluleminekuga hilinemine.
Põld on harimisküps, kui muld ei kleepu enam traktorirataste ja harimisriistade külge. Kõige kiiremini tahenevad kerge liiv ja saviliivmullad. Keskmise raskusega muldade korral (kerged ja keskmised liivsavid) saabub harimisaeg mõnevõrra hiljem. Kõige komplitseeritum on savimuldade harimine. Õige harimisaeg on siis, kui künniviilude harjad on valkjashallid. Kohati võib viilude vahel veel ka vett esineda.
Eraldi rühma moodustavad turvasmullad. Sellistel muldadel on välja kujunenud nn keltsapealne harimine. Käesoleval aastal keltsa ei esine, seetõttu saab nende harimist alustada alles siis, kui põld kannab masinaid. Turvasmuldade õige harimisaeg võib saabuda eeltoodud muldadest kõige hiljem. Põlluleminekut kiirendab ja mulla tallamist vähendab traktoritel topeltrataste või madalsurverehvide kasutamine. Soovitav on esmasel harimisel kasutada roomiktraktoreid.
Külvieelne mullaharimine on õigeaegne siis, kui muld harimisel ei tolma .
Hari mulda optimaalses sügavuses Olen pikka aega (1980 - 1999) jälginud külvieelse mullaharimise kvaliteeti enamikes vabariigi regioonides. Sellest on selgunud , et vaid kolmandikul põldudel haritakse optimaalses sügavuses (5...7 cm). Kolmandikul põldudel tehakse seda väga sügavalt (12...15 cm) ja kolmandikul jälle väga madalalt. Optimaalsest sügavam või madalam külvieelne mullaharimine on katseandmetel vähendanud odra terasaaki rähksel liivsavimullal 12,6...17,3% ja kuivendatud gleisaviliivmullal 10,8...14,2%.
Muldade veevaru mõjutab kõige enam harimissügavus. Kevadel on harimata mulla pindmisest 0...7,5 cm kihist veekadu kõige suurem. Künni tasandamisel ribisti või lattlibistiga (kobestatud mullakihi tüsedus 0,5...1,5 cm) on võimalik veekadu vähendada 32...57%. Äestamisel äketega (kobestatud mulda 1,5...2,5 cm) 52...67% ja lauskultiveerimisel (kobestatud mulda 4,5 ...7,5 cm) 73...79%. Sügavam harimine ei mõju soodsalt mulla veere˛iimile. Kergeid ja keskmisi muldi tuleks harida 5...7 cm sügavuselt ja raskeid mõnevõrra (2...3 cm) sügavamalt. Turvasmullad on harimisõrnad ega talu intensiivset harimist. Seetõttu tuleks neid harida mitte sügavamalt kui 5...7 cm. Kui kevad juhtub olema sademetevaene, siis harida õhemalt ja märja kevade korral sügavamalt. Arvestades künni kvaliteeti, põldude kivisust, umbrohtumist ja teisi tingimusi on vaja põlde külvieelselt rohkem kui üks kord harida. Mitmekordsel harimisel peaks püüdlema selleni , et viimane harimine, mis tehakse vahetult külvi eel, oleks 5...7 cm sügavune. See tagaks seemnetele sobivas sügavuses nn külvialuse. Kui külvieelselt on haritud optimaalsest sügavamalt, siis tuleks enne külvi tingimata rullida.
Vali harimiseks sobiv riist
Külvieelse mullaharimise riista valik oleneb mulla lõimisest, umbrohtumisest, eelviljast, kivisusest jt tingimustest. Katsed on näidanud, et umbrohupuhastel ja vähese kivisusega muldadel on riistade valik avar. Eelistada tuleks põimagregaate, sest nendega saab põllu külvivalmis ühe-kahe harimiskorraga. Enamasti on kasutada passiivsete tööorganitega harimisriistad. Mulla kobestamine ja peenestamine saavutatakse siin mullaharimisriistade vedamisel mööda põldu.
Nende tööorganid liiguvad mullas ainult riista edasiveo kiirusega. Seetõttu on mulla töötlemise ühtlikkus ja sügavus väga erinev. Ühtlasemalt töötlevad mulda aktiivsete tööorganitega harimisriistad - freesid ja nurgaäkked. Nende kasutamine sõltub aga muldade kivisusest. Kui teravili järgneb eelviljale, siis peab mullaharimine olema intensiivne, et vähendada eelvilja kahjulikku järelmõju. Sellistel juhtudel tuleks kasutata aktiivsete tööorganitega harimisriistu. Rühvelviljadele järgnevate teraviljade eel võib külvieelne mullaharimine olla vähem intensiivne. Kui põllul on rohkest juurumbrohtu, siis tuleks kasutada passiivsete tööorganitega harimisriistu. Sobivad S-piidega lausharimiskultivaatorid agregateerituna pii- või pulkäketega. Tihendusrullidega agregateerimisel umbrohutõrje efekt väheneb. Selliste kultivaatorite kasutamisel peetakse optimaalseks töökiiruseks 10...12 km/h. Teraviljade külviks maa ettevalmistamine on parem, kui selleks kasutatakse S-piidega kultivaatorit. Võrdluskatsed rähksel liivsavimullal näitasid, et S-piidega kultivaatoriga harimisel oli odra terasaak 290 kg/ha ehk 7,2% suurem kui C-piidega kultivaatoriga harimisel.
Mullapinnale laotatud mineraalväetisi viivad mulda aktiivsete tööorganitega harimisriistad (horisontaal- või kahvelfreesid). Katsed on näidanud, et viimastega viidi pinnalelaotatud mineraalväetistest teraviljale optimaalsesse sügavusse 50...70% ja kultivaatoriga vaid 20...30%.
Eestis on valdavalt kasutusel tavaline adrakasutusele tuginev teraviljakasvatuse tehnoloogia. Selle kontseptsiooni kohaselt haritakse mulda eraldi üksteisele järgnevate üksikute tööoperatsioonidega. Kuna künd jätab paljus soovida , siis püütakse nigelat kündi parandada mitmekordse külvieelse kultiveerimisega.
Vaatlused on näidanud, et nii mõnigi kord on külvieelselt kultiveeritud kuni neli korda. Külvieelse mullaharimise intensiivsuse katsed on näidanud, et enam kui kahekordne harimine on majanduslikult ebaotstarbekas. Neljakordsel kultiveerimisel, võrreldes kahekordsega, vähenes odra terasaak 200...347 kg/ha ehk 6,4...11,2% ja suurenes mootorikütuse kulu 42,9...101%.

Kesade harimine

Kesade harimine hõlmab kõiki enne taliviljade külvi tehtavaid mullaharimistöid, mille ülesandeks on umbrohutõrje, taliviljade toitumis- ja niiskusreziimi optimeerimine ning mulla külvikõlblikuks harimine. Levinud on kaks kesatüüpi: kultuurideta ja kultuuridega kesa . Sagedamini on kasutusel kultuuridega kesa.
KULTUURIDETA KESA
Sõltuvalt taliviljadele maa ettevalmistamise algusest ja kestvusest jaotatakse kultuurideta kesad mustkesaks, varajaseks ja hiliseks kesaks. Kultuurideta kesapõllud hoitakse korduvate harimistega umbrohupuhtad ja mullaviljakuse taastamiseks antakse tavaliselt sõnnikut (sobib nii tahke kui ka vedelsõnnik).
Mustkesa harimine algab juba sügisel pärast saagi koristamist. Põld kooritakse ja küntakse. Varakevadel, üheaegselt suviteraviljapõldude ettevalmistamisega külviks alustatakse ka kesaharimist. Haritakse nn kihiviisiliselt: esmalt pindmine 5...7 cm mullakiht , umbrohtude tärkamisel teistkordselt 10...12 cm sügavuselt. Seejärel antakse sõnnik, mis küntakse mulda kergetel ja keskmistel muldadel 17...18 cm sügavuselt ning rasketel muldadel 2...3 cm võrra madalamalt. Kaks-kolm nädalat enne taliviljade külvi tehakse korduskünd 22...25 cm sügavuselt. Künda võib ka hiljem, kuid siis peaks künniader olema komplekteeritud tihendusrullidega või tuleks rullida eraldi töökäiguga piki kündi. Taoline mustkesa harimine on aeganõudev ja kulukas. Tunduvalt säästlikum on variant, kus kevadel kord haritud põld lastakse umbrohtuda. Siis, kui taimed on sirgunud vähemalt 30 cm kõrguseks, pritsitakse põldu Roundupiga (4…5 l/ha). Seejärel, nädala-kahe pärast, antakse sõnnik, mis ka kohe mulda küntakse.
Kultuurideta kesa varajane variant erineb mustkesast selle poolest, et harima hakatakse seda alles kevadel. Kõigepealt põld küntakse, mõnikord piirdutakse ka koorimisega. Enne sõnniku andmist (tavaliselt juulis) hoitakse umbrohud allasurutuna tavapärase kihiviisilise harimisega. Sõnnik küntakse mulda 15…18 cm sügavusele. Raskema lõimisega mullal on soovitav kaks-kolm nädalat enne talivilja külvi teha ka korduskünd 22…25 cm sügavuselt. Eeltooduist halvimaks variandiks on hiline kesa (ka jaanikesa). Siin saavad umbrohud kasvada ja paljuneda kuni suve alguseni . Alles juunikuine sõnniku andmine ja järgnev kündmine lõpetab nende kasvu. Selle kesatüübi korral püütakse umbrohtudest jagu saada künnijärgse korduva kihiviisilise mullaharimisega. Liigne harimine aga tolmustab mulda, mis rohkete sademete korral võib taliviljade kasvuks optimaalsest enam tiheneda. Kultuurideta kesatüübi valiku määrab ära põldude kultuuristatus. Halvas seisukorras olevatel põldudel peaks olema valitsev mustkesa.
KULTUURIDEGA KESA
Siin kasvatatakse kevade ja suve jooksul mitmesuguseid kultuure, mis koristatakse enne taliviljade külvamist või mõnel juhul küntakse ka mulda haljasväetiseks. Sellisteks kultuurideks on sagedamini põldhein ja oder, viimastel aastatel ka rüps ning raps; harvemini segatis ja varajane kartul. Kesakultuurid tuleks koristada 20…25 päeva enne taliviljade külvamist – seega augusti alguses. Siis jõuab nendel põldudel teha ka minimaalselt vajalikud tööd. Reeglina vajavad need põllud kündmist 22…25 cm sügavuselt. Künda eelsahkade (mitte nurgalõikuritega) ja tihendusrullidega komplekteeritud atradega. Põldheinakesa harimine sõltub oluliselt sellest, missuguses seisundis on taimik. Nigela rohusaagiga põldu tuleks harima hakata kohe pärast esimese niite koristamist. Kamar purustada randaali või nugaäkkega. Seejärel anda sõnnik ja künda 15…18 cm sügavuselt. Keskmise ja raske lõimisega muldadel võib tekkida korduskünni vajadus. See peaks olema 5…6 cm eelmisest sügavam.
Suure rohusaagiga põldu hakatakse harima pärast ädala koristamist. Kamar purustatakse samal viisil kui nigela rohusaagiga põllu puhul. Võib anda sõnnikut ja künda see 15…18 cm sügavusele. Kui sõnnikut ei anta , siis küntakse mõne sentimeetri võrra sügavamalt. Kerge ja keskmise lõimisega muldadel võib kasutada ka lihtsustatud harimist: ädal lastakse kasvada vähemalt 10...15 cm kõrguseks, seejärel pritsitakse Roundupiga (4…5 l/ha). Pärast paarinädalast ooteaega võib külvata talivilja otsekülvi meetodil. See võimaldab säästa kesaharimisel mootorikütust ja tööaega kuni 70%.
Küllaltki ulatuslikult kasutatakse ka odrakesa. Pärast odra koristamist võib toimida mitmeti. Umbrohupuhtad põllud võib künda (15…22 cm), harida tüükultivaatoriga (15…18 cm) või nugaäkkega (10…12 cm). Kündmine on vajalik siis, kui põllul on palju põhku (peaks olema peenestatud) ja sinna on laotatud ka sõnnikut. Umbrohtudest puhtal kerge või keskmise lõimisega odrakesal võib talivilja kasvatada ka otsekülvi meetodil. Kultuuridest sobib enam talirukis.
Rüpsi- ja rapsipõllud vajaksid pärast koristamist harimist. Soovitav oleks piirduda pindmise koorimise või mulla segamisega õhukese tüükultivaatoriga kuni 10 cm sügavuselt. See provotseeriks põllulevarisenud seemned tärkama. Enne taliviljade külvi tuleks haljendama löönud põldu pritsida herbitsiidiga, näiteks MCPA-ga. Talivili külvata otsekülvi meetodil.
Haljasväetiskesade (valge mesikas, punane ristik) kasutamine on suure tähtsusega teraviljakasvatusele spetsialiseerunud tootmisüksustes, kus ei ole kasutada sõnnikut. Mulda võib künda kogu kasvuaasta haljasmassi või koristada esimene niide muuks otstarbeks (näiteks söödaks) ja sisse künda vaid ädal. Mõlemal juhul tuleb see mass viia 22…25 cm sügavusele. Kui mulda küntakse kogu mass, siis on soovitav seda teha enne haljasväetistaimede õitsemist ja ädala puhul paar nädalat enne talivilja külvi ( hiljemalt augusti keskel). Et künd õnnestuks, tuleb kasutada ketasnugade (iga saha ees) ja tihendusrullidega atru. Soovitav on ka taimik künni suunas maha rulluda.
Kõikide kesatüüpide puhul tuleb külvieelsel mullaharimisel olla täpne. Optimaalne harimissügavus on 5…7 cm. Juhul, kui hariti sügavamalt, saab viga parandada külvieelse rullimisega.

Agrotehnilised nõuded sügisesel mullaharimisel ja taliteraviljade külvil

Põllukultuuride viljelemise jätkusuutlikkus sõltub suuresti sellest, kui täpselt järgitakse sügisese mullaharimise ja külvitööde nõudeid. Suureks ohuks
põllukultuuride saagikusele on umbrohud. Nende oluliseks vähendamiseks tuleb rakendada teiste võtete kõrval ka mullaharimist, eriti põldude koorimist.
Viimase viie aasta vaatlused on näidanud, et seda tööd tehakse Eestimaa põldudel alla 10% – seda on vähe.
KOORIMINE
on kõrrepõldudel esimeseks harimistööks pärast teraviljade koristamist. Sellel tööl on täita väga olulised ülesanded. Otseseks ülesandeks on vegetatiivselt paljunevate umbrohtude maapealsete organite (assimilatsiooniaparaadi) hävitamine. Teiseks peab koorimine provotseerima umbrohuseemned idanema.
Nende varu mullas (kuni 20 cm tüseduses kihis) on olnud 0,930…2,406 miljonit seemet ruutmeetril. Arvukad uurimused on näidanud, et Eesti mullastik-klimaatilistes oludes omab koorimine umbrohtude tõrjel efekti vaid siis, kui põldudel jälgitakse umbrohtumise iseloomu. Vegetatiivselt paljunevate umbrohtude (harilik orashein, põldpiimohakas, põldmünt) rohkel esinemisel tuleks neil lasta moodustada koristamisel äralõigatud lehekodariku asemel uus. Selleks kulub normaalsel aastal 7…10 päeva. Seejärel tuleks koorida 8…10 cm sügavuselt. Umbrohtude tõrje on efektiivsem, kui koorida 10…12 päeva pärast teistkordselt. Katsetes on selline süsteem vähendanud umbrohtude arvukust 65…80%.
Seemneumbrohtude rohkel esinemisel tuleks aga koorida koheselt pärast teravilja koristamist 5…7 cm sügavuselt. Pärast umbrohtude tärkamist (10…12 päeva pärast) koorida uuesti paari sentimeetri võrra sügavamalt.
Koorimine on oma ülesande täitnud sel juhul, kui põld jääb koorimise järel mustaks ja mõne aja pärast (tavaliselt 8…10 päeva) muutub tärganud umbrohtudest jälle roheliseks.
Optimaalne koorimisaeg on augustikuu. Hilisem koorimine (septembris) tõrjub umbrohtu vähem. Küll aga kobestab hiline koorimine mulda, luues soodsad tingimused sademete mulda filtreerumiseks. Samuti segatakse koorimisel tüü- ja juurejäänused mullaga, mis lõppkokkuvõttes parandab künni kvaliteeti ning vähendab veojõu vajadust ja kulutusi sügiskünnil. Mõnevõrra suureneb umbrohutõrje efekt, kui koorimisjärgselt põldu rullida. Väheumbrohtunud põllud võib jätta koorimata ning künda augusti lõpus või septembri alguses. Koorimisriistadena kasutatakse hõlm- ja ketaskoorleid, hanijalg - ja tüükultivaatoreid, randaale ja nugaäkkeid. Kõige efektiivsemaks nendest tuleb pidada nugaäkkeid, hõlmkoorlit ning hanijalg- ja tüükultivaatorit, mis on agregateeritud veel randaali sektsiooniga. Kuivas ja kõvas mullas tuleks kasutada tüükultivaatorit. Hanijalgkultivaatorit saab kasutada vaid kobedas ja niiskes mullas.
Valitsevalt hariliku orasheinaga umbrohtunud põllul on efektiivne kasutada randaali ja ka nugaäket. Põld-piimohaka massilise esinemise korral on sobivaim koorel hanijalgkultivaator agregateerituna äketega. Põhuga tugevasti saastatud põldude koorimiseks tuleks kasutada tüükultivaatorit agregateerituna randaali sektsiooniga.
TALITERAVILJADE KÜLV
on teiseks oluliseks tööks sügisel. Tähtis on õige külviaeg. Vaatlused ja katsed on näidanud, et Põhja-Eestis on talirukki optimaalseks külviajaks külviaeg nihkuda 5…7 päeva hilisemale ajale. Viljakatel ja keskmise viljakusega muldadel võib talivilju külvata elltoodust mõni päev hiljem ja madala viljakusega muldadel 4…6 päeva varem. Augusti alguses ja septembri lõpus – oktoobri alguses tehtud külvid võivad 80…90% tõenäosusega äparduda.
Taliteraviljade suure ja püsiva saagikuse eelduseks on kvaliteetne seeme . Külviks tuleks kasutada eelmise aasta lõikusest saadud seemet. Vahetult enne külvi koristatud seemne kasutamisel on saagikus jäänud 3…24% madalamaks. Eriti ilmneb see jahedal ja sajusel sügisel. Hädavajalik on seemnete puhtimine.
Suuresti sõltub taliteraviljade tärkamine, talvitumine ja saagikus külvisügavusest. Eestis korraldatud katsete järgi tuleb rukis külvata rasketel liivsavi - ja saviliivmuldadel 2,5…3,0 cm, kergetel ja keskmistel liivsavimuldadel 3,0…3,5 cm ning saviliiv - ja liivmuldadel 3,5…4,0 cm sügavusele. Talinisu võib külvata 0,5…1,0 cm võrra sügavamale. Kui külvi ajal on muld kuiv, on soovitav külvata sügavamale, ja kui muld on märg, siis kõrgemale. Kui muld sai külviks liiga kobedaks haritud, tuleb põldu enne külvi rullida. Külvijärgselt taliteraviljapõlde tavaliselt ei rullita.
Paljude uurimistööde põhjal võib Eestis soovitada järgmisi külvisenorme: talirukis 500…600 ja talinisu 500…550 idanevat seemet ruutmeetrile . Lisaks põldude koorimisele ja taliviljade külvile seisab taimekasvatajal sügisel ees väga vastutusrikas töö – sügiskünd.
Agrotehnilised nõuded sügiskünnil
Asjatundlikud põllumehed peavad sügiskündi taimekasvatusliku tootmise vundamendiks . Selle headusest sõltub olulisel määral põllukultuuride saagikus. Seepärast tuleb sügiskünnile osutada ka vajalikku tähelepanu. Künni headus sõltub suurel määral adrast, künnimehe oskustest ja teadmistest ning põllu seisundist. Praegu põllumehele tarnitavad adrad on kõik sobilikud korralikuks künniks. Erinevused on vaid ekspluatatsioonikindluses, s.o detailide kulumises. Olulisemad vajakajäämised, millest sõltub künni kvaliteet, on põldude kehv ettevalmistus kündmiseks ja künnimeeste vähene oskusteave.
Agrotehnilisteks põllu ettevalmistamise töödeks on põhu ja taimejäänuste koristamine või nende peenestamine ja ühtlaselt laotamine. Hea künni eelduseks on ka kõrrepõldude koorimine ja söödipõldudel kamara purustamine. Teiseks tööks igal põllul on sobiliku künniviisi valik ja põllu märgistamine vastavalt valitud künniviisile. Põldudel esineb küllalt sageli mitmesuguseid takistusi (elektri ja sideliinide mastid , kivikuhilad jms.) – vajalik on selliste takistuste ümbruse lahtikündmine enne põhikündi. Seda tuleks teha põhikünnile istisuunas. Märgistada tuleks ka pöörderibade piirid 8…10 cm vaokestega.
KÜNNIVIISID
Künniviisi valik sõltub põllu suurusest , reljeefist ja konfiguratsioonist. Valdavalt on kasutusel tavaadrad. Seetõttu kasutatakse ka põhiliselt ribas ehk eeviisilist kündi. Taolise künniviisi kasutamisel jaotatakse põld võimalikult ühelaiusteks ristkülikukujulisteks ribadeks ehk eteks, mis küntakse kas kokku või lahku. Künniriba laiuseks võiks valida 40 adra töökäiku. Eeviisilise künni puuduseks on see, et pöörderibadel tallatakse muld märgatavalt tihedamaks kui ülejäänud põllul. Tulemuseks on saagikuse vähenemine 10…15%. Ka jääb põllule palju kokku- ja lahkukünni vagusid, mis raskendavad progressiivsete tehnoloogiate kasutamist.
Eeviisilise künni korral võiks jätta põllu pikemale küljele pöörderiba laiuse ala (7…20 m). See on vajalik, et põllu pöörderibad künda ringkünniviisiliselt, pöörates ühel aastal künniviilu põllu välispiiri ja järgmisel aastal põllu keskme poole. Nii saaks vältida põllupiiretele kõrgete mullavallide kuhjumist või sügavate lõpuvagude tekkimist.
Otstarbekam on kasutada ringkündi. Alustamisega põllu keskelt, tuleb selle teljel tähistada sisemine esi (algusvagu), mille pikkus ristkülikukujulisel põllul määratakse valemiga: L = p - d + 2bx L tähistab algusvao pikkust meetrites, p on põllu pikkus ja d laius meetrites, b – adra haardelaius meetrites ja x – sisemise ee kündmisel tehtav tööringide arv (tavaliselt 7…9).
Eeviisilise künni valikul on soovitav kavandatavad algusvaod ajada sisse ühe adra seadega . Algusvaod peab alt lahti kündma. Seda võib teha kahe, kolme või neljakäigulise variandina.
Kõige kvaliteetsemalt saab põldu künda pöördadraga. Siin ei teki kokku- ega lahkukünnivagusid ning künd saab ühtlaselt sile. Pöördatradega saab korralikult künda ka suure kallakuga põlde.
KÜNNIAEG
Meie klimaatilistes oludes on vajalik, et sügiskünd saaks tehtud optimaalsel ajal. Täishoo peaks kündmine saama septembris, lõpetada tuleks oktoobris . Künniaja valikul tuleb arvestada iga põllu mullastikku, kasvatatud ja kasvatamisele tulevat kultuuri ning umbrohtumise astet ja umbrohtude kooslust. Erilist tähelepanu vajavad savimullad. Need mullad tuleks künda siis, kui veesisaldus on 50…60% täisveemahutavusest. Saviliiv- ja liivmuldadel on künniaja määramisel mullaniiskusel väiksem tähtsus.
Seemneumbrohtudega saastatud teraviljapõllud tuleks künda varakult (septembri esimeses pooles). Eelnevalt on soovitav koorida. Juurumbrohtudega saastatud põllud aga tingimata enne kündi koorida (1…2 korda) ning künda sügiskünni lõppfaasis (oktoobri teises pooles).
Teraviljadele järgnevad teraviljapõllud tuleks samuti enne kündmist koorida ja künda septembris. Sellega vähendame olulisel määral teraviljadele eelneva teravilja negatiivset järelmõju. Rühvelviljade põllud koorimist ei vaja ja need küntakse oktoobris.
KÜNNISÜGAVUS
Künnisügavus sõltub paljudest tingimustest. Normaalseks sügavuseks peetakse 20…22 cm. Kamar-karbonaatmuldadel sõltub see harimiskõlbliku mullakihi paksusest ja kamar-leetmuldadel huumushorisondi tüsedusest. Sügavkünnile reageerivad positiivselt peaaegu kõik kultuurid. Seejuures tuleb arvestada ka asjaoluga, et künnisügavuse suurendamine ühe sentimeetri võrra nõuab 5…7% enam energiat. Sageli aga saagitõus kulutatud energiat ei kompenseeri. Künnisügavus sõltub ka kasvatatavast kultuurist. Rühvelviljad vajavad 25…30 cm sügavkündi. Teraviljad on künnisügavuse suhtes vähemnõudlikud. Rühvelviljadele (ka rapsile-rüpsile) järgnevate suviteraviljade eel tuleks künda 18...20 cm sügavuselt. Põldheinapõllud (ka söödipõllud), millele järgneb teravili, tuleks künda 20...25 cm sügavuselt. Künni sügavusel on määrav tähtsus ka umbrohutõrje seisukohalt. Mida sügavam on künd, seda tõhusam on umbrohutõrje, sest paljud umbrohuseemned (harilik orashein, põld- piimohakas , põldohakas, kõrvikud, põldmünt jt) ei suuda nii sügavalt enam tärgata. Seepärast tuleks umbrohtunud põllud künda 25…27 cm sügavuselt. Sügavkünnile järgnevatel aastatel peab kündma 5…7 cm võrra madalamalt. Künnisügavust tuleb aastati muuta ka seetõttu, et hoida ära nn. künnitihest.
KÜNNI KIIRUS
Künni kiirusest sõltub suuresti tootlikkus, alati ei saa seda aga aluseks võtta. Kuid esmajärjekorras määravad kiiruse mulla niiskusaste ja adra sahkade konstruktsioon . Küpsete muldade kündmisel peetakse sobilikuks künniagregaadi liikumiskiiruseks 4,5…7,5 km/h ja vähese veesisaldusega muldadel kuni 6 km/h.
PRAKTILINE KÜNDMINE
Kündmise agrotehniliste nõuete teadmise ja rakendamise kõrval on teiseks tähtsaks osaks praktiline kündmine.
Küntud põld peab olema kogu põllu ulatuses ühtlases sügavuses küntud. Adra töökäigud peavad olema liibunud (ei tohi olla nn. peenrasse kündi) ja künni pealispind harjaline. Kergete muldade kündmisel tuleks ader komplekteerida tihendusrullidega. See tagaks sileda künni, mis on sobilik põimagregaatse teraviljakasvatuse tehnoloogia kasutamisel. Enne sügiskündi kontrolli atra ja vajadusel teosta vajalik detailide remont (vahetus). Adra haakimisel traktori rippsüsteemiga jälgi, et veoaisade vahelised pingutused ei oleks väga pingutatud. Ader peaks saama (rippasendis) külgsuunas liikuda 5…10 cm. Teiseks tuleks kontrollida atra tööoludes. Künniasendis (s.o kui ader on sukeldunud mulda) peab adraraam nii künni risti kui ka pikisuunas olema paralleelne pikkuse muutmisega.
Järgmiseks adra seade kontrollimiseks tuleks sõita agregaadiga madala kiirusega 1…2 km/h küntaval põllul. Kui kõik adra sahad jätavad ühesuguse kuju ja välispinnaga kiilud ning traktor liigub künnivaos vabalt (juhtimisel ei ole vaja rooliratast traktori esirataste suunamiseks tugevasti hoida), siis on agregaat töökorras.
Tavaadraga kündmisel tuleks igal põllul määrata kindlaks künniviis (eeviisiline, ringkünd) ja mõõta välja vajalikud algusvagude kohad ning piirdevaod (adra ülestõstmiseks ja langetamiseks mulda). Pöördatradega kündmisel on vajalik vaid piirdevagude olemasolu. Künnitöö ladusaks kulgemiseks on soovitav kõik algusvaod igale põllule ajada korraga ühe adra seadega. Algusvao kündmiseks on mitmeid mooduseid. Seda võib teha kahe, kolme või ka nelja adra käiguga.
Nõudeks on, et algusvagu saaks kogu ulatuses lahti küntud ja et see ei oleks ülejäänud künnist oluliselt kõrgem ega madalam. Kui vajalikud eeltööd on tehtud, siis järgneb põhikünd. Enne aga vali põllu mullastikule vajalik agregaadi töökiirus, mis tagaks soovitud põllupinna tasasuse.
Kõige suuremaks vajakajäämiseks künnil on olnud lõpuvaod. Need on kas sügavad või nii sügavad kui ka samaaegselt laiad . See jätab põllupinna ebatasaseks ja raskendab kaasaegsete taimekasvatusagregaatide tööd. Lõpuvagude probleem on seotud tavaatradega kündmisega. Et lõpuvaod saaksid vähegi nõuetekohased (nende laius ei tohiks ületada adra ühte sahatöölaiust ja sügavus peaks olema mitte suurem kui põllul oli künnisügavus), tuleks künniete mõõtmisel olla täpne ja töö käigus aeg-ajalt mõõta kündmata ala laiust. Mõistagi on see aeganõudev, kuid nõuetekohase künni tarvis vajalik.
Palju tehakse vigu põllu otste kündmisel. Sageli jäetakse otsad üldse kündmata. Väär on ka see, kui otsad küntakse kokku- või lahkukünniviisiliselt.
Esimesel juhul jääb põllu otstele tavaliselt kõrge kokkukünnivagu ja kaks lõpuvagu, teisel juhul aga sügav ja lai lahkukünnivagu.
LÕPETUSEKS
Atra oskame me kõik traktoriga mööda põldu vedada. Künda oskavad aga vähesed. Et oskajaid kündjaid oleks rohkem, tuleb end pidevat täiendada nii teoreetiliste oskuste kui ka praktiliste võtete alal. Heaks kooliks on olnud regionaalsed õppe-nõustamispäevad ning künnivõistlused.
Põllumees, pea aga seda meeles, et kündmisel tehtud vigu on peaaegu võimatu järgnevate mullaharimistöödega kõrvaldada!

Kevadtööd põllul

Pärast lume sulamist ja põldude tahenemist algavad põllumehel kibekiired päevad. Taliviljapõllud tahavad väetisi ja äestamist, kevadkünd (ka korduskünd) tegemist, kivid korjamist, põllud külvieelset harimist ja täiskülvamist. Et tööd kuhjuvad väga lühikesele perioodile, tuleb hoolikalt kaaluda nende tegemist, et tulla toime optimaalsel ajal.
TALIVILJADE HOOLDAMINE
Meie oludes vajavad taliviljad kevadel lämmastikuga väetamist. Praktikuid huvitab küsimus, millal ja kui palju väetist anda. Enne väetamist on otstarbekas hinnata talve üleelanud taliviljade seisu. Kui talvekahjustusi on minimaalselt, on väetamine põhjendatud. Kui aga taimik on kahjustatud, säilinud on alla 200 taime ruutmeetril, siis pole väetamine otstarbekas. Taolised alad tuleks üles harida, külvata sinna varavalmivaid teravilju (varajane oder) kas otsekülvi meetodil või minimeeritud pindmise harimise foonile tavakülvikuga.
Üldlevinud on teadmine, et talivilju peab väetama siis, kui muld on tahenenud ja vegetatsioon alanud. Selleks ajaks on aga ootamas hulk teisigi olulisi töid. Tööpinge ajaliseks hajutamiseks pakuksin välja taliviljade varajasema väetamise, tuginedes seejuures Kuusikul 1990. aastal läbiviidud uurimusele. Põllud vabanesid tol aastal lumikattest veebruari lõpus, muld sulas märtsi lõpus. Talivilja lämmastikuga (ammooniumnitraadiga) pealtväetamist alustasin 1.märtsil.
Nädalaste vahedega tegin seda erinevatel katselappidel kuni 4. maini . Selle ajavahemiku sisse sattus ka üks lumesaju periood (15.märts), kui väetamine jäi ära. Katse näitas, et pealtväetis on hästitalvitunud taliviljadele hädavajalik. Kui väetamata variandis andis talirukis 'Vambo' vaid 3500 kg/ha teri, siis 200 kg ammooniumnitraadi mõjul suurenes saak 1790…2170 kg/ha võrra ehk 56…62%. Märtsis antud lämmastikväetise efektiivsus ei jäänud alla aprillis (teises pooles) antule.
Katses kasutati ka eespooltoodust suuremaid lämmastikukoguseid. Nende mõjul talirukis lamandus seda enam, mida hiljem väetati. Mõnevõrra aitas lamandumist ära hoida kõrrekõvendajaga pritsimine.
Talirukkile pean soovitavaks anda siiski lämmastikku vaid 50…70 kg/ha ja talinisule 90…120 kg/ha. Kui kasutati orgaanilisi väetisi, siis tuleks talivilju väetada soovitatud väiksemate normidega.
Teiseks vajalikuks kevadtööks on taliviljaoraste äestamine, see töö on aga paljudel ununenud. Äestamine parandab võrsumist (eriti talinisul), hävitab umbrohtu, kobestab mullapinda, vältimaks veekadu mullast, ja segab pealtväetamisel antud väetised mulda. Kivistel muldadel ei soovita äestada. Ka tuleb hoiduda märja mulla äestamisest.
Oraste äestamiseks sobivad kõige paremini nn piiäkked, põllumehed tunnevad neid ka maheäkete nime all. Muidugi sobivad ka võrkäkked, juhul, kui neid veel kasutusel on. Vähesobivad on siksak pulkäkked, kuna need vigastavad teistest enam taliviljataimi.
Taliviljaoraste äestamine on katsetes andnud 400…700 kg/ha enamsaaki. Talinisupõldude äestamine on olnud talirukkipõldude äestamisest efektiivsem.
KEVADINE MULLAHARIMINE
Üheks vajalikuks varakevadiseks tööks on ka künni lõpuvagude tasandamine. Sobivaimaks riistaks pean kolmesahalist atra. Selle tööga saab alustada küllalt vara. Tuleks ära kasutada neid väheseid hetki , mil muld öökülmade mõjul pindmiselt külmub ja tekkinud koorik kannab harimisriistu. Ader tuleks reguleerida nii, et esimene sahk künnaks täies sügavuses (selle määrab ära lõpuvao sügavus) ja viimane sahk jookseks mullapinnal või 5…10 cm sügavuses. Selleks on vaja traktori haakesüsteemi horisontaalset tõmmitsat vajalikul määral lühendada. Kevadel on vaja ka künda. Selle tööga saab alustada siis, kui muld on niivõrd tahenenud, et kannab masinaid. Kamardunud aladel (rohumaad, söödipõllud, sügisel kündmata jäänud kõrrepõllud) on võimalik künniga alustada 7…12 päeva varem kui kamardumata aladel (rühvelviljapõllud). Kevadel küntud alasid ei tohi jätta pärast kündmist ootele. Kohe, juba kündmise päeval, tuleks mulda pindmiselt harida. Kui see jääb tegemata, siis on oht, et muld kuivab panklikuks, eriti keskmise ja raske lõimisega muldadel.
Otstarbekas on kevadel künda atradega, mis on komplekteeritud tasandusrullidega. Kui see võimalus puudub, on vaja koheselt tihendada mulda rullidega või nugaäkkega.
Kevad- ja sügiskünni võrdluskatsed on näidanud, et umbrohupuhastel põldudel ei ole künni ajal teraviljasaagikusele olulist mõju. Kümne aasta keskmisena on ekstensiivse kemiseerimise foonil (ilma pestitsiidideta) olnud odra saagikus kevadkünniga 128 kg/ha ehk 4,1% väiksem kui sügiskünniga.
Intensiivse kemiseerimise foonil ( herbitsiid + fungitsiid) on saagikused nii sügis- kui kevadkünni puhul olnud võrdsed. Tugevasti umbrohtunud (harilik orashein) põldudel on kevadkünd vähendanud saagikust 15…20%.
Küllalt sageli on kevadel vaja teha ka korduskündi, peamiselt rühvelviljade alla minevatel põldudel selleks, et viia mulda orgaanilisi väetisi. Sagedasemaks puuduseks on see, et korduskünd tehakse sama sügav kui sügiskünd, see pole aga õige. Korduskünni sügavus peaks olema 5…7 cm madalam, siis on umbrohutõrje effekt maksimaalne.
Künde on meil mitmesuguseid, nii häid kui halbu. Hästiküntud aladel saab kevadel mulla külvikõlblikuks vähese harimisega. Sageli piisab vaid põldude libistamisest või ühekordsest külvieelsest kultiveerimisest. Otsekülvi tehnoloogia korral võib külvieelsest mullaharimisest ka loobuda .
Halvastiküntud põllud vajavad mitmekordset külvieelset harimist: minimaalselt kaks korda, tavaliselt siiski enam. See nõuab palju tööd ja ka mootorikütust. Mitmekordsel harimisel halveneb ka mulla struktuur. Heaks loetakse, kui külvieelselt oleks mullas kõige enam osakesi suurusega 2…5 mm, mitmekordsel harimisel on aga enamus 2 mm mullaosakesed . Taoliselt peeneks haritud muld kannatab põuaperioodidel veepuudust ja vihmaperioodidel õhupuudust.
Küllalt ulatuslikult on kasutusel tehnoloogia, kus mineraalväetised laotatakse mullapinnale ja külvieelse mullaharimisega segatakse mulda. Katsed on näidanud, et taolisel viisil viiakse kultuuridele (teraviljadele) optimaalsesse sügavusse (7…9 cm) vaid 20…30% mineraalväetistest. Ülejäänu jääb mulla pinnale umbrohtude tarvis. Mineraalväetiste efektiivsuse tõstmiseks tuleks neid kasutada paiklikult muldaviiduna. Mõningal määral suurendab nende efektiivsust ka mitmekordne külvieelne muldasegamine. Katsetes on mitmekordsel külvieelsel kultiveerimisel suurenenud nende efektiivsus 6…12%, võrreldes ühekordsega. Samal ajal on aga suurenenud kütusekulu kuni kaks korda (10,5 l/ha – 21,1 l/ha).
Lahusagregaatne põllukultuuride viljelemine, kus iga tööoperatsiooni tarvis on eri agregaat, ei ole energia- ega loodussäästlik. Seepärast, kui vähegi võimalik, tuleks üle minna põimagregaatidel põhinevale viljelemisviisile.
Umbrohutõrje maheviljeluses, põllukultuuride kasvuaegne mehaaniline umbrohutõrje
Enn Lauringson, Liina Talgre
Kuna maheviljeluses ei kasutata herbitsiide nii nagu tavaviljeluses, tekitab see suure väljakutse. Tööpanuse suurenemine umbrohutõrjel, eelkõige köögiviljadel, toob kaasa tootmiskulutuste suurenemise ja mõjutab majanduslikkust.
Kuna keemilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata, peab arvestama, et umbrohutõrje oleks terviklik süsteem, kus suurt rolli mängivad külvikord, mulla ettevalmistamine külviks, sõnnikumajandus, haljasväetised ja külvisenorm. Otsene vahelesekkumine (äestamine, termiline töötlemine) kultuuride kasvuajal oleks viimane samm umbrohutõrjel.
Mehaaniline tõrje vaheltharimise teel ei ole tänapäeva masinate juures probleem, kuid umbrohutõrje kultuurtaime ridades valmistab raskusi. Käsitsitöötlemise riba peaks olema nii kitsas kui võimalik. Mahetootjal tuleb teha kõik selleks, et vähendada käsitsitööd. See on pidev protsess ennetatavatest ja otsestest abinõudest, mis saab alguse eelkultuuri koristamisest ja kestab viljeldava kultuuri saagikoristuseni.
Põhialused umbrohutõrjel
1. Tuleb suurendada kultuuride konkurentsivõimet. Selleks on nõutavad:

• korralik mullaharimis- ja külvitehnika
  
• umbrohuseemne-, haigustevaba ja kõrge idanemisenergiaga külviseeme
  
• kõrgekasvulised kiire algarenguga sordid
  
• optimaalne külviaeg
  
• taimede piisav toitainetega varustamine
  

2. Viljavaheldusest kinnipidamine, see tähendab:

• mitmeniitelise ristiku kasutamine
  
• tali - ja suviteraviljade vaheldumine
  
• intensiivne vahekultuuride ja haljasväetiste kasutamine
  
• kasvukohale sobivad kultuurid ja sordid
  
• elujõuline ja tihe kultuurtaimede seis koos mehaaniliste tõrjevõtete oskusliku kombineerimisega, et umbrohud ei oleks täiesti hävitatud, vaid nad oleksid taimekoosluses alarindes ja ei tooks majanduslikku kahju.
  

Selline kontrolli all olev liigiline mitmekesisus pakub:

• toitu, kaitset ja eluruumi kasulikele putukatele
  
• taimed katavad paremini mulda ja
  
• tänu taimedele mulla erosiooni vähenemist
  

3. Mullaharimisel tuleb kinni pidada agrotehnilistest nõuetest:

• korralikult ümberkeeratud künniviil loob juurumbrohtude puhtama külviaseme
  
• intensiivne kõrrekoorimine risoome ja roomjuuri tükeldavate tööorganitega
  
• mulla tihenemise vältimine
  

4. Äestamiste ja vaheltharimiste optimaalne kasutamine:

• võimalikult umbrohtude nooremas arengujärgus
  
• õige mullaniiskuse juures
  
• sobivates (talumiskindlates) kultuuride kasvufaasides
  
• äestamisega ei tohiks tekitada kultuurtaimedele lisastressi (tugeva põua ja öökülmade korral)
  
• 
  

5. Leegitamine:

• kui teised meetmed tulemusi ei anna
  
• enne külvi seemneumbrohtude tõrjeks
  
• rühvelkultuuridel
  
• mitte põletada, vaid surmata umbrohutaimed
  

6. Muud meetmed:

• allakülvid
  
• pinnase multšimine
  

Printsiip, et võimalikult palju umbrohtusid enne külvi kahjutuks teha, on üks oluline põhitõde. Kui eelkultuuri saagikoristusele järgneb umbrohtumist vähendav mullaharimine ja põllukultuurile on võimalik külvata umbrohtude suhtes tugeva konkurentsivõimega allakülv, on juba suur osa idanemisvõimelistest umbrohuseemnetest kahjutuks tehtud. Kui umbrohutõrje ei ole edukas, peab kaaluma , milliseid kulutusi on võimalik teha ja kas seda kultuuri tulevikus kasvatada. Kui kulutused umbrohutõrjel ka iga kord ära ei tasu, on selle teostamine ikkagi vajalik. Teatud mõttes on see " investeering tulevikku". Kuigi antud aastal ei andnud umbrohutõrje kasumit, takistab see umbrohtude levikut järgnevates kultuurides.
Umbrohutõrje vajadus ja efektiivsus sõltuvad väga mitmetest teguritest ( keskkonnatingimused , kultuuride ja umbrohuliikide bioloogilis-morfoloogilised omadused, mullaviljakus , umbrohutõrje tehniliste seadmete seisund ja kasutamise oskus). Seetõttu peab umbrohutõrjel arvestama konkreetsete soovituste rakendamisel oma viljelustingimusi, oskusi ja võimalusi.
Järgnevalt vaatleks mida peaks silmas pidama kasvuaegsel mehaanilisel umbrohutõrjel. Põllukultuurides on umbrohtude hävitamiseks pärast külvi mitmesuguseid mehaanilisi vahendeid: erinevate piidega äkked, vaheltharimiskultivaatorid, pöörlevate harjadega puhastid jne. Harimisriistad on sobivad, kui kultuurtaimed omavad vastupanueelise võrreldes umbrohtudega. Mehaaniline umbrohutõrje põhineb esmajoones umbrohuidukeste mulla alla matmises ja ainult 20–30% nende välja rebimisel.
Üheks umbrohutõrje võimaluseks enne kultuurtaimede tärkamist on põllu äestamine, mille puhul ei kahjustata kultuurtaimi . Ka nendele umbrohtudele, mis on äestamisele vastupidavamad, tasub äestamist teha, sest see on suhteliselt väikse maksumusega ja tööaja kuluga , ning vähendab umbrohtude seemnesaagivõimet.
Umbrohutõrje edukuse määravad:
- umbrohtude liik, kasvufaas ja rohkus
Väikeseseemnelised ja madalajuurelised umbrohud ( vesihein , mailane , põldkannike) on mehaaniliselt paremini tõrjutavad. Suuremaseemnelised ja sügavamalt tärkavatele ning sügavamate juurtega sammasjuurelistele umbrohtudele ( roomav madar , konnatatar, kõrvikud, tuulekaer) on mõju väiksem. Vegetatiivselt paljunevatele umbrohtudele (h. orashein, põldohakas jt) on äestamise mõju väga väike. Suuremas kasvufaasis olevate umbrohtude puhul peaks harimisriistade tööorganid olema tugevamale survele reguleeritud, kuid see võib kaasa tuua kultuurtaimede vigastusi.
- töötlemise aeg
Äestamise efektiivsuse määrab suuresti ära umbrohtude kasvufaas. Ideaalseks äestamise ajaks peetakse 24 tundi enne kultuuride tärkamist, kui umbrohud on tärganud, aga kultuurtaimi pole veel näha. Õigeaegne äestamine hävitab suuremal või vähemal määral enamiku seemnest tärganud umbrohtudest. Mida väiksemas arengujärgus on umbrohi , seda efektiivsem on äestamine. Väiksemad umbrohud on paremini tõrjutavad, sest nad on vastuvõtlikumad nii mullaga katmisele kui ka väljakiskumisele. Kui umbrohtude esimesed valged "niidikesed" on mullast väljunud, on õige aeg alustada umbrohutõrjega. See tähendab, et optimaalset töötlemisaega ei tohi mööda lasta.
Edukas on äestamine sellisel juhul, kui umbrohi on idulehtede faasis (maksimaalselt kuni nelja leheni). Idulehtede faasis äestamisel hävib kuni 60–70% umbrohtudest, kui umbrohul on 2–4 pärislehte hävitatakse 30–50% umbrohtudest, kui on lehti 6–8, jääb enamik umbrohtudest edasi kasvama. Kultuurtaimede seisukohalt tuleks äestada kas enne tärkamist või siis, kui taim on juba korralikult juurdunud (teraviljadel 3 lehe staadiumis ) (tabel 1). Kui umbrohtudega on kaetud alla 10% põllu pinnast, siis mehaanilist umbrohutõrjet vaja teha ei ole.
- ilmastikutingimused võivad harimistingimusi raskendada või isegi võimatuks teha.
Töötlemisel peaks päev olema päikesepaisteline. Äestada tuleks kuiva ilmaga keskpäevasel ajal, sest kultuurtaimed on siis lõdvad (nõrk turgor ) ja vastupanuvõime mehaanilistele vigastustele suurem. Keskpäevane kuumus aitab kaasa ka välja kistud umbrohutaimede hävinemisele. Väiksem õhuniiskus kiirendab välja kistud taimedel kuivamist. Kui kultuurtaimed on niiskuse puudusest stress , ei tohi äestada. Kõikidele taimedele peetakse ohtlikeks hooldusharimisi öökülmade ajal. Peale öökülmasid tuleb 2–3 päeva oodata.
- tõrje edukus sõltub mullaseisundist.
Ühtlane eelnev mullaharimissügavus tagab ühtlase mullatiheduse ja külvisügavuse. Teraviljadel peaks jääma terade alune kiht külvieelselt kobestamata, sest see loob teraviljade juurdumiseks „kindlama” pinnase. Nii öelda „õhku” rippuma jäänud seemned idanevad ebaühtlaselt ja on kergemini välja rebitavad. Kõige tundlikum on selles osas oder.
Vedrupiidega äkked on tööriistad, mis on universaalsed ja sobivad peaaegu kõikidele muldadele ja kultuuridele. Äkke töö annab soovitava tulemuse ainult kuiva ilma ja parasniiske mulla puhul. Äkked sobivad paremini kergete ja keskmise lõimisega muldadel kui savi- ja rasketel liivsavi muldadel. Muld peab olema murenev ja sõmer ning mitte liigniiske (pigem võib olla kuiv ja tolmata).
Raskematel muldadel ei ole küsimuseks mitte ainult sademed, vaid ka mullaseisund. Sõmeraline muld võimaldab edukamalt seda tööd teha. Mehaaniline umbrohutõrje ei anna rasketel ja kooriku tekkele kalduvatel muldadel mitte iga harimisriistaga rahuldavaid tulemusi. Harimisriistu, mis peaksid umbrohtusid mullaga katma, ei suruta siis mulda piisavalt. Ka agressiivselt töötavate piidega harimisriistad ei paranda antud juhul oluliselt tulemust. See võib aga võrsumise lõpufaasis teostades kahjustada oluliselt kultuurtaimi ja vähendada saaki. Rasked koorikuga kattunud mullad soovitatakse enne äestamist töödelda rõngas-rihvel rulliga . Koorik purustatakse ja äkke piid saavad mullas edaspidi töötada.
- töökiirus
Töötlemiskiiruseks on sobiv 6–10 km/h. Mida suurem on liikumiskiirus , seda tulemuslikum on töö. Mida väiksem on liikumiskiirus, seda väiksem on mõju kultuurtaimedele, aga ka umbrohtudele. Äestamist vähem taluvate kultuuride korral tuleb valida väiksem töökiirus. Taimede matmise efekt on seda suurem, mida püstisema asetusega on piid, mida suurem piisurve ja liikumiskiirus. Raskemetele muldadele sobivad vähem vetruvamad (jäigemad) piid paremini, saavutamaks suuremat piisurvet. Ummistumise oht sõltub piide tihedusest. Diagonaalselt ja risti põllukultuuri ridadega on äestamise mõju efektiivsem.
Teraviljasordid reageerivad äestamisele erinevalt. Reastatult paremini taluvatest vähemtaluvateni: Spelta nisu > nisu > tritikale > kaer > oder > rukis > talioder.
Äestamise ülesandeks ei ole mitte ainult umbrohtude hävitamine, vaid ka mulla õhu- ja veerežiimi reguleerimine. Äestamine aurumise vähendamiseks ja kooriku kõrvaldamiseks on eriti vajalik talinisul ja suviteraviljadel. Teraviljade vaheltharimine hävitab küll umbrohtusid, kuid ei asenda eelneva ülesande täitmisel äestamist. Et, rukist kasvatakse tavaliselt kergematel muldadel ja taimik katab kevadel paremini põllu pinda, siis rukki äestamine kevadel nii oluline ei ole.
Äestatavatel kultuuridel peaks külvisenormi tõstma 10%, et vähendada saagikadu. Taliviljade tärkamisjärgne äestamine ( idud peaksid 1–2 cm allpool mullakihti olema) on õigustatud, kui esineb tugev umbrohtumine talvituvate ( kesalill , hiirekõrv, litterhein, vesihein) ja mitmeaastaste umbrohtudega. Kindlasti peaks talivilja tärkamisjärgselt äestama siis, kui eelviljaks on olnud taliraps või -rüps, sest siis on võimalik hävitada tärganud raps. Kevadeks on rapsi juured nii tugevad, et äestamine enam tulemust ei anna. Suviumbrohtude (v. hanemalts , kõrvikud, nälgheinad põld-rõigas jne.) rohkus sügisel talivilja orastes ei ole tavaliselt probleemiks, küll aga osutab kevadise umbrohutõrje teostamise vajadusele. Taliviljades on paraja harimise ajaks (kui muld on piisavalt kuivanud) umbrohujuured küllaltki sügavale arenenud. Rukis on siiski sügisel nõrgalt juurdunud ja äestamine on võimalik alles kevadel. Rukki äestamisega peab olema väga ettevaatlik, sest tema võrsumissõlm on vahetult mulla pinna all. Mõistlikum on varasemas staadiumis äestamisest loobuda. Kolme-nelja lehe faasis võib ettevaatlikku äestamist teha. Hiljem ei ole selleks enam vajadust, sest rukis suudab ise umbrohtudega toime tulla – tema konkurentsivõime on suurem.
Nisu äestamine on võimalik ka kahe lehe faasis, kuid veidi väiksema töökiirusega. Spelta nisu omab küllaltki head konkurentsivõimet umbrohtude suhtes ja seega piisab tema puhul kahest äestamisest.
Suviteraviljadel on oluline just tärkamiseelne äestamine, siis kui teravilja idud on kaetud kaitsva mullakihiga ja umbrohtude areng on jõudnud nende hävitamiseks soodsale tasemele. Tärkamiseelse äestamise ärajätmine vähendab tunduvalt hilisemate äestamiste efektiivsust.
Odral (eriti lühikõrrelistel) on väike konkurentsivõime umbrohtude suhtes. Äke võib odrataimi vigastada, kuna need ei ole mulda tugevasti kinnitunud. Seepärast peaks otra peale külvi rullima. Äestamise võiks ette võtta vahetult enne oraste tärkamist. Järgmine harimiskord on harimiseks sobilik 3lehe faasis. Tärkamise ja 2–3 lehe staadiumi vahel vähendab äestamine taimiku tihedust 20–30% ja tekitab hulgaliselt tühikuid. Seepärast ei tohi selle ajal mehaanilist mullaharimist läbi viia.
Kaera äestamisel enne tärkamist järgneb ettevaatlik äestamine nelja lehe staadiumis. Vanem ja tihedam kaera taimik on hea konkurentsivõimega umbrohtude suhtes.
Teravilju tuleb äestada nii tugevasti kui võimalik. Teraviljataimed võivad olla lamandunud, kuid mitte väljakistud ega juured mullast väljas.
Mitmeaastaste umbrohtude (juurumbrohtude) nagu h. orashein, põldohakas, põldpiimohakas jt. puhul on efektiivsemaks hanijalg tööorganitega vaheltharija . Kui reavahe on umbes 16 cm (ja rohkem), saab teostada reavahede harimist. Kombinatsioonis vaheltharija ja äke teevad parima töö. Vaheltharija poolt äralõigatud mullakiht murendatakse äkke poolt ja umbrohud kammitakse paremini välja. Äkkega saab harida mitu korda, vaheltharijaga aga enamasti vaid ühe korra vegetatsiooniperioodi jooksul, sest hilisemates kasvufaasides on oht kultuurtaimi vigastada suurem.
Mida suurem on mullakattuvus teraviljadel võrsumisest pea moodustamiseni, seda tugevamini surutakse umbrohtumist tagasi. Loodetavasti märgitakse tulevikus umbrohu allasurumiseindeks ka sordilehel. Konkurentsivõimelised sordid võivad umbrohtumist vähendada kuni 50%.
Hernes
Sordivalikul peaks eelistama lühikese kasvuperioodi, kiire algarenguga, kasvukõrgusega üle 75 cm ja tugeva lehestikuga sorte . Kasulik on vähene vastuvõtlikkus viirus - ja seenhaigustele. Külv tuleks teha võimalikult varakult. Külviks sobib 4–6 kraadise temperatuuriga muld, tõusmed taluvad kuni -5oc. Külvisenorm on kõrgem kui tavaviljeluses (vajalik kadude tõttu äestamisel).
Hernes on tüüpiline "äestamiskultuur", mida saab äestamisega umbrohuvabaks harida. Kuna hernest külvatakse varakult, ei mõju külvieelne harimine umbrohutõrjena. Herned külvatakse 4–5 cm sügavusele ja seega saab tärkamiseelset äestamist teha maksimaalselt 2–3 cm sügavuselt.
Kui hernel ilmuvad ( avanevad ) esimesed pärislehed, saab põldu äestada. Edaspidine äestamine on võimalik kuni ridade kinnikasvamiseni (köitraagude moodustumiseni). Head toimet võib saavutada äestades kaks korda järjestikku väiksemal piisurvel.
Muldadel, kus umbrohtumise oht on suurem võiks kasutada topeltlaia reavahet. Seejuures jääb külvisenorm endiseks ning saagikuses kadu ei ole. Reavahes mullatakse hernest, kui hernetaimed on 8 cm kõrgused.
Hernes oma aeglase algarenguga on umbrohtude suhtes väikese konkurentsivõimega. Kui kasutada herne ja teravilja segukülve, siis kindlustab teravili suurema survetõrje varasemas kasvustaadiumis, hernes aga hilisemas, kui teravilja survetõrje jääb nõrgemaks.
Põlduba
Põldoad on umbrohtumuse suhtes vähem tundlikud kui herned. Põlduba äestatakse tugevalt 3 cm sügavuselt enne tärkamist (1–2 korda). Peale tärkamist, kolmanda lehepaari ilmumisel , peab uuesti äestama. Oal võib äestamist teha seni, kuni lehed ei kata reavahesid. Vaheltharimist võib teha kuni õitsemiseni, kui harimisriistal on selleks piisavalt kõrgust. Väiksemaid taimi tuleks vaheltharimisel kaitseketastega kaitsta. Alates 25 cm kõrgustest oataimedest võib aga vaheltharimisega kaasneda ka muldamise efekt. Hilisem umbrohtumine võib probleeme tekitada juhul, kui enne valmimist lehestik väheneb ja valgus jõuab jälle paremini maapinnale. Eriti võib sellisel juhul levida orashein.
Hea toimega on harjad. Harjadel on umbrohtu tõrjuv toime tunduvalt parem kui teistel umbrohutõrjeriistadel. Oht, et umbrohud edasi kasvavad, on vähenenud, sest rohkem või vähem mullast väljakistud juurtega umbrohud jäävad mullapinnale. Optimaalne harimissügavus on harjadel 3 cm. Nad jätavad kobeda peenesõmeralise mulla, mis teatud muldadel võib pärast tugevaid sademeid põhjustada erodeerimist või mudastumist. Eduka umbrohutõre eelduseks on tasane mullapind.
Tabel 1. Äestamistabel
Arengustaadiumid
Teravili
peale külvi
tärkamine
1 leht
2 lehte
3 lehte
Võrsumine
Nisu
x
xx
xxx
Rukis
x
xxx
Tritikale
x
xx
xxx
Kaer
x
x
x
xxx
Oder
x
x
xx
Arengustaadiumid või kultuurtaime kõrgus
peale külvi
tärkamine
5 cm
10 cm
20 cm
40 cm
Põlduba
xx
x
x
xx
xx
xx
Hernes
xx
x
xx
Vikk
x
x
x
Lupiin
x
x
x
Lääts
x
x
Mais
xx
x
x
Kartul
xxx
x
xx
xx
Lina
x
xx
X
Raps
x
x
Peet
tatar
- = mitte äestada, x = ettevaatlikult, xx =normaalne, xxx =agressiivne (intensiivne)
Äestamine mõju umbrohtudele on selektiivne (Tabel 2).
Roomav madar
Hiljem tärkavate ja ronivate umbrohtude (nagu madar) kammiv harimine kisub neid välja. Umbes 50 cm kõrguse teravilja puhul tuleb põld veelkord läbi sõita. Äke olgu seatud mullapinnast 5–10 cm kõrgusele. Madar lõhutakse tükkideks, haakub piide külge ja jääb põlluäärde kuivama. Hilisem äestamine viib võsude murdumisega kasvu häirivale mõjutamisele kuni hävitamiseni.
Karvane hiirehernes
Suviviljades aitab tõrjuda varasem külviaeg. Äestamine toimugu teraviljade loomiseaegselt kuni õitsemiseni, vaheltharimine kõrsumuse alguses. Suviteraviljade osakaalu tõstmine külvikorras vähendab karvase hiireherne arvukust.
Veel mõnede umbrohtude tõrjumisest:
Harilik rukkihein - 3leheni hästi tõrjutav soodsates tingimustes.
Konnatatar - 2–4 lehes hästi tõrjutav, 6 lehest alates vastupidav.
Kõrvik on neljanda leheni hästi tõrjutav.
Põldkannike on nelja lehe staadiumini hästi tõrjutav.
Kesalill on roseti staadiumini hästi tõrjutav
Vesihein on 4–6 leheni hästi tõrjutav.
Tuulekaer ei ole tõrjutav.
Tabel 2. Tõrjevõtted erinevatel umbrohtudel.
Umbrohi
Äke
Vaheltharija
Harjad
Roomav madar
(+)
(+)
+ = hästi mõjuv
(+) = mitte alati piisavalt mõjuv        
- = mitterahuldav mõju 
Vesihein
(+)
(+)
Iminõgesed
(+)
(+)
(+)
Kummel
Litterhein
(+)
Hiirekõrv
(+)
Põld-lõosilm
Põldrebasesaba
(+)
H. rukkihein
(+)
(+)
Varisenud viljaseemned
(+)
(+)
Kasutatud kirjandus
Dieraurer, H-U., Stöppler- Zimmer , H. 1994. Unkraut-regulierung ohne Chemie, 134
Lampkin, N. 2002. Organic farming, 747 p.
Luik, A., Mikk , M., Vetemaa , A. 2001. Mahepõllumajanduse alused,152 lk.
Zwerger, P., Ammon, A-U. 2002. Unkraut. Ökologie und Bekämpfung, 419
Viil, E. 1997. Umbrohutõrje mullaharimisega, 38 lk.
Maaviljelus
Maaviljelus on agroökosüsteemis toimivate taimekasvutegurite looduskeskne tarbimine.
Maaviljeluse põhieesmärk realiseeritakse maakasutusviiside ja –võtete kogumil st. maaviljelussüsteemide kaudu.
Maaviljelussüsteem hõlmab agrotehnilisi, melioratiivseid ja organisatsioonilisi abinõusid.
Agrotehnika – see on maaviljeluse tehnoloogia, mis hõlmab põllumajanduskultuuride viljelemise süsteemi. Agrotehnika põhiülesandeks on mullaharimine, väetamine, külvise ettevalmistamine, külv (ka mahapanek, istutamine), kultuuride hooldus ja saagi koristus.
Agrotehnika põhiülesandeks on kultuurliikide kindlustamine optimaalsel määral taimekasvuteguritega s.o. kasvukeskkonna omaduste ja temas kulgevate režiimide kompleksne reguleerimine.
Taimekasvutegurid on ained, energia ja informatsioonivood keskkonnas, mis avaldavad mõju taimede kasvule ja arengule.
Agroökosüsteem - põllumajanduslikus tootmises olev loomade, taimede, seente ja mikroobide oleluskeskkond, kus põhiliseks probleemiks on fütotsönoosi liigilise koosseisu mõjutamine organismide bioloogilisi iseärasusi arvestava muldkeskkonna tingimuste reguleerimise kaudu.
Agroökosüsteem on inimtegevuse poolt tugevasti mõjutatud ökosüsteem. Paikneb valdavalt kultuuristatud pindadel. Bioproduktsioon on põhiliselt kultuurtaim , vähem agrofütotsönoosis esinevate umbrohuliikide j.t. organismide funktsioon.
Agroökosüsteemi iseloomustab:
1. selle suur avatus - saagi eemaldamine, väetamine
2. iseregulatsiooni nõrkus - põllukooslust mõjutatakse agrotehnika valdkonda kuuluvate tehnoloogiliste võtetega
3. süsteemsus - viljelustehnoloogia üksikvõtete elimineerimine, muutmine võib mõjutada kogu tehnoloogilise kompleksi efektiivsust
Oluliseks probleemiks maaviljelusteaduses on mullaviljakuse taastamise , säilitamise ja suurendamise nõue. Mida suurem on mullaviljakus (võime varustada rohelisi taimi vee ja mineraaltoitainetega ning taimejuuri hapnikuga) seda suurem on taimkatte (kultuurtaimede) produktiivsus ning tagasimõju mullale.
MAAVILJELUSE LÄHITULEVIKU VIIS PÕHISUUNDA
1.Tootmine muutub tööstuslikumaks
Seoses kaasaegsete äriprintsiipide ja tööstusliku mõtteviisi tungimisega põllumajandusse on maaviljelus muutumas maalähedasest eluviisist tööstuslikuks tootmisprotsessiks. See tähendab: vähe sellest, et talud peavad muutuma veel suuremateks, nad peavad hakkama kasutama tootmisvahendeid, juhtimismeetodeid ja toodangukontrollitehnikat nii, nagu tõeline tööstus
2. Keskkonnakaitse roll suureneb
Laialt on levinud seisukoht, et kaasaja intensiivne maaviljelus avaldab kahjulikku mõju keskkonnale. Seoses sellega peavad talupidajad alluma määrusele, mis kohustavad neid kasutama keskkonnasõbralikku tehnikat ja tehnoloogiat, mis vähendab vee ja õhu saastamist. Teatud määral hakkab sõltuma keskkonnakaitsest, mida, kus ja kuidas üldse kasvatatakse.
3.Täppis- ja informatiiv-intensiivviljelus
Seoses teaduse, tehnika ja tehnoloogia- alaste saavutuste rakendamisega paraneb toodangu kvaliteet. Tänu rohkenevale informatsioonile saavad viljelejad kontrollida taimekasvatuse bioloogilisi protsesse ja neisse ka üha enam sekkuda.
4.Spetsiifilise toorme osakaal suureneb
Lihtsast masstootmisest kujuneb üha enam spetsiifiliste omadustega toorme tootmine. Praegu on põllumajanduse turustus-jaotussüsteem suunatud suurte koguste lihtkäsitlemisele, spetsiifiline toore aga nõuab erikäsitlust, ka erilisi säilitustingimusi.
5.Tootmis-töötlus-turustusahelate moodustumine
Selle asemel, et vanaviisi lasta turul koordineerida tootmis- ja turustusprotsesse, tuleb hakata looma tihedamaid sidemeid tootjate ja toodangu töötlejate-turustajate vahel.

Taimekasvu ja saake mõjutavad nn. maaviljelusseadused

1. Autotroofsuse seadus. - Ainult rohelisel taimel on võime toota fotosünteesi ja assimilatsiooniprotsessi käigus eluks vajalikke energeetilisi ressursse - orgaanilist ainet.
2. Miinimumiseadus. - Taimede saagikuse määrab miinimumis olev taimekasvutegur.
Taimed on võimelised kasutama miinimumis olevat kasvutegurit seda produktiivsemalt, mida rohkem on teisi taimekasvutegureid optimumis. Maksev on see ka üksikute maaviljelussüsteemi komponentide (külvikorrad, mullaharimine, väetamine j.t. ) tasemete kohta.
3.Taimekasvutegurite asendamatuse ja nende füsioloogilise samaväärsuse seadus.
Siinjuures on oluline kõigi vajalike taimekasvutegurite toime taimekasvule ja arengule, vähemoluline ühe või teise teguri maht, kogus või mõjukestus.
Antud seadus on kehtiv ka maaviljelussüsteemi komponentide kohta - kultuuride saagitase ja tootmise ökonoomiline tasand sõltuvad süsteemi üksikkomponentide kvaliteedist nende rakendamisel (viljavahelduse otstarbekus , väetiste kasutamise tehnoloogia põhjendatus, mullaharimise süsteemi kvaliteet ja ajastamine )
4. Optimumiseadus. - Suurim saak saadakse taimekasvutegurite optimaalsel tasemel, nende vähenemise või suurenemisega kaasneb saagilangus.
Languse kriteeriumid ei ole ühesed - sõltub teiste kasvufaktorite seisust .
5. Toitainete tagastamise seadus. - Saagikuse langemise vältimiseks on vajalik mulda tagastada toiteelemente sama palju või veidi rohkem kui saagiga eemaldame. Intensiivse maaviljeluse põhitees.
6. Viljavahelduse seadus. - Agrotehniliste võtete efektiivsus ja sellest tulenevalt ka kultuuride saagikus on seda suurem, mida agrobioloogiliselt põhjendatum on kultuuride vaheldumine konkreetsel kasvukohal.
Oluliseks kujuneb see tagasihoidliku väetamise ja pestitsiidide kasutamise korral.
7. Idanemiskeskkonna mõju seadus. - Kultuuride saagikus sõltub olulisel määral idanemiskeskkonna tingimustest. Puudujääke seemne idanemisfaasis pole võimalik täielikult korvata taime edasises kasvus ja arengus.
Ratsionaalne maaviljelussüsteem

Tavasüsteem

Integreeritud süsteem

Ökoloogiline süsteem

Bio- ja ökosüsteemid on avatud. Avatud süsteem on bioloogiline süsteem, mis vahetab ümbritseva keskkonnaga nii energiat kui ainet.
Integreeritud taimekaitse on kombinatsioon meetmetest, mille juures esmajärjekorras arvestatakse bioloogiliste , biotehniliste, aretuslike kui ka viljelus - ja kultuurtehniliste abinõudega, mis piiravad keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise vajalikule tasemele.

Saksamaa taimekaitse seadusest

Integreeritud taimekaitse on süsteem, milles kõik majanduslikult ja toksikoloogiliselt sobivad meetmed kasutatakse võimalikult keskkonnaseisundiga kooskõlastatult, et hoida kahjulikud organismid allapoole majandusliku kahjulikkuse astet. Seejuures seatakse esiplaanile looduslike piirangufaktorite teadlik kasutamine.
FAO definitsioon
Mahepõllumajandus
Mahepõllumajandus on loodusliku aineringluse põhimõtteid arvestav tootmisviis , kus mulla, taimede ja loomade vahel valitsevad tasakaalulised suhted. Selline süsteem suudab ise taastada tarvitatud aineid ning tegutseb edukalt vaid kõigi osade harmoonilises koostöös.
Mullaviljakust säilitatakse ja parandatakse kohalikesse oludesse sobiva liblikõielisi sisaldava külvikorra ja orgaaniliste väetiste abil. Sünteetilisi agrokemikaale – mineraalväetisi ja taimekaitsevahendeid ei kasutata.
Loomapidamisel arvestatakse loomade heaolu ja bioloogiliste vajadustega. Kasvu soodustamiseks ja toodangu tõstmiseks ei kasutata hormoonpreparaate. Keelatud on profülaktiline ravi antibiootikumidega.
Geneetiliselt muundatud organismide kasutamine on mahepõllumajanduses keelatud.
Eestis sätestati termin MAHEPÕLLUMAJANDUS Mahepõllumajanduse seadusega. Sünonüümina on käibel termin
ÖKOLOOGILINE PÕLLUMAJANDUS.
MULD TOITAINETE ALLIKANA
1.Mulla orgaanilise aine koostises olevad (samuti bakterite ja kõrgemate taimede poolt seotud) mitteomastatavad (liikumatud) toiteelemendid
2.Mulla mineraalosa poolt tugevasti seotud (fikseeritud) ning taimedele samuti kättesaamatud, mitteomastatavad ühendid (näiteks K+ ja NH4+ mõnedes savimineraalides)
3.Raskestilahustuvate anorgaaniliste sooladena esinevad, taimedele raskesti kättesaadavad, s.o. raskestiomastatavad ühendid (näiteks mõningad sulfaadid, fosfaadid jt.)
4.Mullakolloididel neeldunud , seega mitte väljauhutavad, kuid taimedele kättesaadavad, s.o. omastatavad (liikuvad) ühendid
5.Mullavees lahustunud, taimedele kergestiomastatavad (hästi liikuvad), kuid kergesti väljauhutavad ühendid
Toitainete üldsisaldust mullas väljendatakse protsentides, liikuvate toitainete sisaldust aga mg-des 100 g (viimasel ajal ka 1 kg) mulla kohta või ka mg-des 1 liitri mulla kohta (kasutusel katmikaianduses)
Mulla omadused
Keemilised omadused
Keemiliste omaduste all mõeldakse toitainete üldvarusid ja omastavate vormide sisaldust mullas. Keemiliste elementide üldvarust on vaid väga väike osa (mõni kuni mõnikümmend milliprotsenti) vees ja nõrkades hapetes lahustuv ning taimede poolt omastatav.
Mulla füüsikalis-keemilised omadused
Tähtsaim mulla neelamismahutavus, mis näitab maksimaalset katioonide hulka, mis muld on võimeline kinni pidama ning vahetama lahuse katioonide vastu. See on seda suurem, mida enam leidub mullas füüsikalist savi ja huumust.
Mulla happesus
Vesinikioonide esinemist mullas nimetatakse tema happesuseks, nende hulk ehk kontsentratsioon määrabki mulla reaktsiooni, mida iseloomustatakse pH kaudu
Leotise pH
Mulla reaktsioon
4,5
tugevalt happeline
4,6-5,5
mõõdukalt happeline
5,6-6,5
nõrgalt happeline
6,6-7,2
neutraalne
üle 7,2
leelisene
Mulla reaktsioon mõjutab suurel määral nii taimede kui ka mikroorganismide elu ning taimede saagi suurust
TOITAINETE NEELDUMINE MULLAS
Mehhaanilise neeldumine avaldub mulla filtreerimisvõime kaudu, mis on seletatav peente mullakapillaaride kinnipidamisvõimega (klinkritolm, tolmpõlevkivituhk)
Füüsikaline neeldumine on tingitud mullaosakeste pinnaenergiast ja siin tuleb vahet teha positiivse ja negatiivse neeldumise vahel
(pos. - mullaosakesed tõmbavad tugevamini ligi lahustunud aine molekule, negat. - tugevamini veemolekule ( nitraadid , kloor))
Füüsikalis-keemilise ehk asendusneeldumise põhjustajaks on mulla elektriliselt laetud kolloidid, ülekaalus negatiivse laenguga kolloidid.
Mulla kolloidide pinnal seotud katioone, mis on välja tõrjutavad teiste katioonide poolt, nimetatakse neeldunud katioonideks.
Keemilise neeldumise all mõistetakse vees lahustunud toitainete üleminekut keemiliste reaktsioonide tagajärjel raskestilahustuvateks ühenditeks
Bioloogiline neeldumine avaldub taimede ja mikroorganismide poolt toitainete omastamise kaudu
LÄMMASTIK JA SELLEGA TOIMUVAD PROTSESSID MULLAS
Meie muldade üldlämmastikusisaldus on küll 0,1…0,3 %, s.o. 3000…9000 kg/ha, kuid 97…99 % sellest on orgaaniliste ühenditena ja ainult 1…3 % mineraalsel kujul. Lämmastikusisaldus on suurem huumusrikastes muldades, väiksem aga huumusvaestes liivmuldades.
Lämmastikuringe
Lämmastikuringe uurimisele on pööratud väga suurt tähelepanu, kuid senini on mullas toimuvate keerukate protsesside keemilis -füüsikalisel kirjeldamisel raskusi, sest lämmastikuühendite muundumine on oma olemuselt väga keerukas, sest selles osalevad mullas elavad bakterid , mis on tundlikud temperatuuri, mullaniiskuse, pH, süsinikusisalduse ja muude tegurite suhtes. Põhimõtteliselt on aga toimuvad protsessid kirjeldatavad alljärgneva skeemi kohaselt:
1. Taimedele omastatavate lämmastikuühendite ( ammoonium - ja nitraatühendid) allikateks mullas on:
I.orgaanilise aine lagunemisel, s.o. ammonifikatsiooniprotsessis vabanevad ammooniumiühendid, mis aastas moodustavad 1…2 % lämmastiku üldvarust mullas, s.o. ca 30…90 kg/ha kohta;
II.õhulämmastiku siduvate mikroorganismide kaudu mulda toodud lämmastik. Siin tuleb eristada kahte gruppi mikroorganisme :
a)sümbiootilised mikroorganismid (liblikõieliste taimede sümbioos mügarbakteritega) seovad vaba õhulämmastikku suurtes kogustes ja pärast peremeestaime saagi koristamist võivad jätta mulda lämmastikku ca 50…200 kg/ha;
b)vabalt mullas elunevad mikroorganismid (bakterid, seened, vetikad ) võivad aastas siduda õhulämmastikku kuni 50 kg/ha kohta;
III.sademeteveega mulda sattuv nitraatlämmastik, mis tekib elektrilahendustel sünteesitud NO2 ja vihmavee ühinemisel saadud lämmastikhappe mahasadamisel sademetega.
Sel teel koguneb mulda igal aastal 2…5 (10) kg nitraatlämmastikku hektari kohta.
IV.orgaaniliste väetistega mulda antud lämmastik, kusjuures võib arvestada, et 1 tonni kvaliteetse sõnnikuga viiakse mulda keskmiselt 5 kg lämmastikku, millest ca 25 %, s.o. 1,25 kg on taimede poolt esimesel aastal omastatav.
V.mineraalväetistega mulda antud lämmastik
orgaaniline lämmastik laguneb ja tekkiva mineraliseerumis-ammonifikat­siooniprotsessis tekivad ammooniumühendid, millest NH4+ on taimedele väga hästi kasutatav ja oma laengu tõttu seotakse mullamineraalide katioonivahetuskohtadele, ammoniaak aga lendub

nitrifikatsiooniprotsessi tulemusena, millest võtavad osa aeroobsed nitrobakterid, tekib nitraatlämmastik NO3-, mis oma negatiivse laengu tõttu tõugatakse mullamineraalidest eemale, kus see kapillaarides liikuva vee poolt kaasa haaratakse ning seega aktiivkihist välja uhutakse.

anaeroobses keskkonnas muundumine jätkub, denitrifikatsiooni käigus tekivad kergesti lenduvad N2O, NO2 ja teised vähepüsivad nn NOx-ühendid, mis lenduvad ja liiguvad tagasi atmosfääri

liikuva põhjavee korral kantakse nitraatlämmastik kuivendussüsteemidesse või pinnaveekogudesse, kus see põhjustab veetaimestiku vohamist ning on seega üheks looduskeskkonda reostavaks ühendiks

teatud tingimustel (näiteks põhu sissekünnil) toimub lämmastikühendite bakteriaalne sidumine, st taas orgaaniliseks muutumine, kus rohke süsiniku sisalduse tõttu seovad bakterid arvestatava osa mulla nitraat - ja ammooniumlämmastikust.
Leostumise seisukohalt on kõige ohtlikum, kui nitrifikatsioon toimub aktiivselt ja taimestik ei suuda tekkinud nitraatlämmastikku siduda ning samal ajal on mulla niiskus suur, st ületab väliveemahutavust, mis põhjustab gravitatsioonivee teket. Näiteks hilissügisel ja varakevadel, kui vegetatsiooniperiood on juba lõppenud või pole veel alanud, on leostumisoht eriti suur. Leostumist võib esineda ka kasvuperioodi suurte sademete korral, eriti kui on põllule antud väetiste hulk on suurem, kui taimede omastamisvõime.
Leostumisoht on väike vastupidistel juhtudel, st kuival suvel, taimede aktiivsel kasvuperioodil, hästi lämmastikku omastavate kultuuride, näiteks rohumaa puhul.
Puudujääki toitainete osas ei saa asendada ühegi teise agrotehnilise võttega. Üksnes küllaldane väetamine lubab parimate sortide kasvatamisega, kaasaegse agrotehnika ja taimekaitse foonil saada turumajanduses konkureerivaid saake.
Põllumajanduskultuuride juurekava põhiline mass paikneb huumushorisondis, kust ka enamik toitaineid omastatakse. Katsetest selgub, et suviteraviljade juurekava võib tungida kuni 1,5 , kartuli oma aga kuni 1,2 m sügavusele, kuid omastatud toitainetest on suviteraviljad omastanud 60…70% ja kartul 70…80% huumushorisondist.
Kuid ka kogu huumushorisondi ulatuses ei omastata toitaineid ühtlaselt. Rohkem omastatakse toitaineid huumushorisondi sellest osast kus, juurekava peamine mass ja kuhu on viidud väetised.
Huumushorisondist kuhu on toitaineid viidud ühtlaselt huumushorisondi ulatuses, omastavad teraviljad toiaineid kõige rohkem 7-15, kartul aga 10-20 cm sügavuselt.
Kui arvestama peab sedagi , et kasvu algfaasides kui juurekava on nõrgalt arenenud, omastatakse toiaineid ainult huumushorisondist ja siiski esialgu huumushorisondi ülemisest osast. Taimejuurte levik huumushorisondis sügavuti toimub üsna kiiresti. Juba teravilja kahe lehe faasis olles on taimede juured tunginud 10 cm sügavusele ja 3 lehe faasis kogu künnikihi sügavusse.
Taimede juured ei levi ainult sügavuti, vaid ka horisontaalsuunas. Suviteraviljadel levivad nad kuni 31 cm, mitmeaastastel heintaimedel (ristik, timut ) 30-35 cm ja kartuli juurekava kuni 40 cm kaugusele taimede varest. Kahe lehe faasis ulatub teraviljade juurekava mineraalmuldadel kuni 10 cm ja turvasmullal ainult kuni 3 cm kaugusele taimede telgjoonest. Õitsemisfaasis saavutab juurte levik maksimumi. Kaer omandas 77% omastatud fosforist 10 cm raadiusega toitepinnalt.
Ka kartulijuurekava areneb algul aeglaselt. Kuni õitsemise alguseni on enamik fosforist omastatud 10 cm raadiusega toitepinnalt. Õitsemise ajal tungivad juured kuni 40 cm kaugusele. Kartulikoristamisel oli 38% mugulates sisalduvast fosforist omastatud 10 cm raadiusega pinnalt ja 89 % fosforist 30% raadiusega pinnalt. Võrreldes teraviljaga on kartuli taime toitepind küll suurem kuid taimest kaugemale kui 30 cm antud väetisest omastab ka kartul väga vähe.
Piho andmetel peaks toitainete üldine tagastamine olema N100, P 200 ja K 110-150%
Kasutamata lämmastikust läheb umbes 20 kg/ha mulla potentsiaalsetesse varudesse orgaanilise lämmastikuna, ülejäänud 55-66% (umbes 40%) kaob mullast gaasilise lämmastikuna denitrifikatsiooni tõttu ja leostub nitraatidena.
Ligikaudsed arvutused näitavad, et mullast nitraatidena leostuva lämmastiku hulk aastas ei ületa 25-30 kg/ha.
Väetisega mulda viidud fosforist jääb taimede poolt kasutamata 50-60%. Sellest 15-20% läheb laktaatlahustuva fosforivaru suurendamiseks künnikihis, ülejäänud fikseerub künnikihis või uhutakse orgaaniliste fosfaatidena sügavamale.
Väetistega antud kaaliumist jääb kasutamata 40-45%. Sellest umbes üks kolmandik jääb laktaatlahustuvana mulda, ülejäänud fikseeritakse mullas või leostub. K ülekülluse puhul suureneb kaaliumi tarbimine, kuid saak ei suurene või suureneb vähe. Heintaimede väetamisel kaaliumiga tuleb silmas pidada, et heintaimede mitmeniitelisel kasutamisel või karjatamisel eemaldatakse iga niitega või karjatamisringiga noores rohus rikkalikult sisalduv kaalium , mistõttu muld “pumbatakse” kiiresti tühjaks omastatava kaaliumi varudest . Seega varuväetamine 2-3 aastaks ette heintaimede intensiivsel kasvatamisel ei tule enamikel muldadel arvesse. Mõnikord ei piisa isegi kevadel antud kaaliumist viimase niite normaalseks varustamiseks ning kaaliumi aastanorm tuleb anda jaotatult.
Kartul jt. rühvelkultuurid vajavad samuti suures koguses kaaliumi, kuid nende poolt omastatud kaalium eemaldub saagiga sügisel, kusjuures ka kasvu algperioodil omastatud kaalium võib taimes ümber paikneda vastavalt taime vajadustele. See vähendab kaaliumi terava puuduse ilmnemist .
Teravilja kaaliumitarve on väike ning ta on suuteline hästi kasutama kaaliumväetiste järeltoimet. Kaaliumi terav puudus võib ilmneda teraviljade puuduliku väetamise korral eelkõige turvasmuldadel.
Madala ja väga madala kaaliumisisaldusega, eriti kergete muldade omastatava kaaliumi sisaldust on võimalik kaaliumväetiste kasutamisega tõsta, kuid selle tõusuga kaasneb kaaliumi ebaproduktiivne tarbimine taimede poolt ja mullast väljapesemise suurenemine. See muudab selle tõusu ebapüsivaks ja otstarbetuks. Otstarbekas on madala ja väga madala kaaliumisisaldusega muldi igal aastal väetada vähemalt arvestusliku bilansile puudujäägi tasakaalustamisel vajalikus ulatuses. Eeltoodust selgub, et looduskaitseliselt optimaalne kaaliumisisaldus mullas ei ole alati optimaalne taimele . Optimaalne tase taime jaoks oleneb mulla võimest kaaliumi siduda.
Katsemuldade analüüsil selgus (Saku teadlaste poolt korraldatud katse), et PK perioodilisel andmisel tõuseb laktaatlahustava fosfori ja kaaliumi sisaldus 3 aasta annuste andmise aastal, eriti kergetel muldadel. See tõus võib kahekordistada kaaliumisisalduse, fosfori osas on tõus veidi väiksem. Järgneva kahe aasta jooksul langes toitainetesisaldus mullas peaaegu eelnevale tasemele.
Väetamisel seob muld osa väetise toitainetest niivõrd, et need pole taimede poolt otseselt omastatavad. Omastatavaks võivad seotud toitained muutuda teatud aja jooksul, olenevalt mulla omadustest ja antud toitaine tarbimisest taimede poolt.
P sidumine toimub üsna suures ulatuses ning vees lahustuvaks jääb suhteliselt vähe, seevastu kaaliumi sidumine oleneb eriti mulla lõimisest. Et kaaliumväetisest jääb rohkesti kaaliumi vees lahustuvaks, on oht, et kaalium pestakse mullast välja kevadiste ja sügiseste vihma- ning lumesulamisvetega. (Jutt käib mitme aasta varu andmise kohta)
Toitainete sidumisvõime negatiivseks küljeks on rasketel muldadel esinev toitainete puudus just taimede intensiivsel toitainete omastamise perioodil, sest seotud toitained vabanevad rasketel muldadel suhteliselt aeglaselt, eriti aga kuivadel suvedel.
Et väetamise parandamisega paranevad taimede toitumistingimused, on alust karta , et taimed võivad toitaineid liigselt tarbida. PK väetiste perioodilise andmise esimesel aastal suurenes taimede toitainesisaldus, kuid see suurenemine polnud katses nii suur, et see võiks kahjulik olla antud kultuure söödana kasutades. Nagu me teame on fosforiidisisalduse tõus söötades kasulik, kaaliumisisalduse tõusu üle 3% sööda kuivainest peetakse aga ebasoovitavaks. Kaaliumisisaldus ei tõusnud katsetes kunagi üle 3%. Seda võib karta heintaimede juures, kui kasutatakse suuri kaaliumväetisannuseid ning heintaimi söödetakse noorelt.
P ja K reserve mullas saab rohkem ära kasutada haljasväetiskultuuridega, millel on sügavale ulatavad juured nagu näit. lutsern . Kuid see aeglustab mullavarude vaesustumist, aga ei väldi seda.

Orgaanilised väetised

Orgaaniliste väetiste kasutamise peamisteks eesmärkideks on:

Mulla huumusvarude taastootmine (huumuseks muutub ca ¼ , kuna ülejäänud osa mineraliseerub.

Mulla energeetilise seisundi parandamine

Mulla mikrobioloogilise seisundi korrastamine - selle tagajärjel muutub osa raskesti lahustuvatest ühenditest kergesti lahustuvateks ühenditeks.

Mulla rikastamine toitainetega

Aitab parandada ja säilitada mullastruktuuri

Suurendab puhverdusomadusi ebasoodsate välismõjude vastu

Suurendab muldade neelamismahutavust, mis takistab taimetoitainete välja leostumist

Rikastab mulda kasvuainetega (kasvustimulaatorid, inhibiitorid)

Eralduv CO2 loob soodsad tingimused assimilatsiooniks
Orgaaniliste väetiste annused sõltuvad toodetud orgaaniliste väetiste hulgast. On neid vähe, tuleb kasutada väiksemaid annuseid, mitte aga vähendada väetatavat pinda. Et sama sõnnikukoguse kasutamine väiksemate annustena kogu külvipinnake annab kokkuvõttes suurema enamsaagi , kui selle laotamine suuremate annustena ainult osale külvipinnale, seda kinnitavad katseandmed.

Orgaanilised väetised

1. Sõnnik - sõnnik on üks loomakasvatuse põhitoodangutest, mis koosneb loomade tahedatest ja vedelatest väljaheidetest ja millele võib olla lisatud allapanu
tahe sõnnik - kuivainesisaldus vähemalt 17% (soovitav 20…25%)

allapanuta ehk poolvedel sõnnik, mille kuivainesisaldus on tavaliselt 8…14% piires

vedelsõnnik - kuivainesisaldus alla 8% (allapanu ei kasutata ja väljaheidetele lisatakse vett)

läga - kuivainet alla 5%
2. Virts - virts on loomade väljaheidete vedel osa mis sisaldab peale uriini veel sõnniku käärimisel tekkinud ja sõnnikust väljaimbunud vedelikke ja mis sageli on lahjendatud tehno - ja sademeteveega.
3. Turvas ja kompostid
melioratiivturvas

aiandusturvas
4. Sapropeel e. järvemuda
5. Põhk väetisena
6. Haljasväetised
Umbrohuliik
Asukoht Kultuuristatud muld
Levikuviis Süsteemitu maaviljelussüsteemi suhtes
Mõjutasand Saagikust ja vähendav ning tootmiskulutusi suurendav
UMBROHTUDE AGROBIOLOOGILISED RÜHMAD
TOITUMISVIIS

PARASIITUMBROHUD

MITTEPARSIITUMBROHUD

1. TÄISPARASIIDID

ARENGUTSÜKLI KESTUS

2. POOLPARASIIDID

LÜHIEALISED

MITMEAASTASED

1. SUVIUMBROHUD

VEGETATIIVNE LEVIK

2. TALVITUVAD JA

VÄHELEVIVAD

HÄSTILEVIVAD

TALIUMBROHUD
3. KAHEAASTASED
1. SAMMASJUURELISED
võsunditega
2. NARMASJUURELISED
1.VÕSUNDILISED
2.RISOOMIDEGA
3. PUHMIKULISED
KÕRRELISED
4. MUGUL- SIBUL
UMBROHUD
ROOM -JUURELISED

Umbrohtude kahjulikkus

Põldude umbrohtumisega kaasnevad suured saagikaod

Umbrohtumine nõua täiendavaid rahalisi vahendeid ja kulutusi

Umbrohud halvendavad taimekasvatus -saaduste kvaliteeti

Umbrohud tarvitavad suurel hulgal toitaineid

Umbrohud on suure veetarbega

Umbrohud on taimehaiguste ja kahjurite levitajad

Allelopaatiline mõju

Umbrohtumist suurendavad tegurid

Ebaõige ja halvasti ajastatud ärahoidev tõrje

Käärimata ja väikese kuivainesisaldusega sõnniku kasutamine väetamiseks

Vead kompostimisel

Sisseküntud sõnniku pinnaletoomine

Koorimise puudulik teostamine

Agrotehnilised vead

Teravilja monokultuur

Umbrohtude liigilise koosseisu muutmine meile ebasoovitavas suunas

Põldude umbrohtumine kultuuride ikaldumise tagajärjel
Umbrohuseemnete bioloogia
*Umbrohuseemnete arvukus
Taimedel 50–60………..200 000 seemet/taim
Mullas 10 000–30 000 seemet/m2 (tugevasti umbrohtunud aladel 300 000–1 000 000)
*Levik seemnete ja viljadega
anemohoorne – tuule abil leviv (võilill, põldohakas, põld-piimohkas)
hüdrohoorne – vee abil leviv
zoohoorne – loomadega leviv
antropohoorne – inimese kaudu leviv
*Seemnete eluvõime mullas
1­– 20 (50) aastat
*Primaarne ja sekundaarne seemnete puhkeolek
seemnekesta läbilaskvus
pidurdusained seemnekestas
endogeenne regulatsioonimehhanism
looduslikud keskkonnafaktorid
valgus, hapnik, süsihappegaas, temperatuur, vesi,
Puhkeoleku ületamine
mehhaaniline töötlemine, kuuma ja külmaga töötlemine (võib kaasa tuua idanemise vähenemist), temperatuuride vaheldus, kasvuregulaatorite kasutamine, valguse vaheldumine, kemikaalidega töötlemine, stratifitseerimine
*Idanemissügavus
*Idanemisaeg vegetatsiooniperioodi jooksul
Umbrohtude idanemise eelistused vegetatsiooniperioodil
Kogu vegetats. jooksul
Eelistavad sügisel
Sügisel ja varakevadel
Eelistavad kevadel
Eelistavad varasuvel
Põld-litterhein
Harilik nälghein
Põld-lõosilm
H. kassitapp
Pärsia mailane
Valge hanemalts (eelist kevadel)
H. hiirekõrv
H. ristirohi
H. orashein
Murunurmikas
Verev iminõges
Hõlmine iminõges
Vesihein
Valge karikakar
Rukkilill
Linnukapsas
H. rukkihein
Põldkannike
Valge karikakar
Harilik punand
Kesalill
Teekummel
Kukemagun
Roomav madar
Rukkilill
Põld-piimohakas
Põldohakas
Põldsinep
H. nälghein
Hapuoblikas
Raudnõges (ka suvel)
Pärsia mailane
Tuulekaer
Põldrõigas
Kare kõrvik
Kahar kirburohi (ka suvel)
Harilik kirburohi
Erilehine linnurohi
Konnatatar
Karvane hiirehernes
Neljaseemneline hiirehernes
Tähkjas rebasesaba
Kärnoblikas
H. punand (ka sügisel)
Karvane võõrkakar
Paljas võõrkakar
H. piimohakas
Kare piimohakas
Roheline kukkeleib
Tähkjas kukkehirss
Harilik malts (kuni sügiseni)
Must maavits
Umbrohtude vastupidavus leegitamisele
Leegitamine on efektiivne ühekordsel kasutamisel
Idulehtede faasis
Idulehed kuni 2 pärislehte
Idulehed kuni 4 pärislehte
Rohkem kui 4 pärislehte
Erilehine linnurohi
Põldsinep
Raps
Põld- kannike
Verev iminõges
Teekummel
Kahar kirburohi
H. kirburohi
Põld-litterhein
H. ristirohi
Kesalill
V. hanemalts
Vesihein
Roomav madar
Raudnõges
H. punand
Kurereha
H. kurekael
Ühekordne leegitamine ei ole efektiivne, vajalik teistkordne leegitamine
Lehtede kuumusele vastupidavus väike
Lehtede kuumusele vastupidavus suur
H. orashein
Kõrvenõges
Murunurmikas
H. naat
Põldohakas
Põld-lõosilm

Umbrohutõrje

1. Kaudne tõrje
a) ärahoidvad abinõud
* umbrohuseemnepuhas külvis
* idanemisvõimeliste umbrohuseemnete sõnnikusse ja komposti sattumise vältimine
* väljaspool põlde kasvavate umbrohtude hävitamine
* kultuuride õigeaegne koristamine
b) survetõrje
* otstarbekas mullaharimine ja väetamine
* õige külviaeg ja külviviis
* liigniiskuse ja mullahappesuse likvideeri-mine
* tugev ja parastihe kultuuride seis
* otstarbekas kultuuride järjestus külvikorras
2. Otsene tõrje
a) mehaaniline
Põhineb kahel bioloogilisel printsiibil
* seemnete idanema provotseerimine ja järgnev tärganud taimede hävitamine
* taimede väljakurnamine
b) termiline
* leegitamine, elektrivooluga, kiiritamine
c) keemiline
Herbitsiidid
1.Üldhävitava toimega - surmavad kogu taimestiku
2.Valiva toimega - hävitavad ühtesid taimi (umbrohte) jättes teised (kultuurtaimed) kahjustamata.
Iga herbitsiid on üldhävitava toimega, kui kasutada tugevasti suurendatud annuseid. Herbitsiidi valiv toime oleneb taimede biokeemilisest koostisest ja anatoomilis-morfoloogilisest ehitusest.
1.Kontaktsed herbitsiidid - kahjustavad ainult neid taimeosi, millega nad vahetult kokku puutuvad.
2.Süsteemsed herbitsiidid - kanduvad taimes laiali praktiliselt kõikidesse taimeosadesse. Lehtedele sattudes võivad nad kiiresti jõuda juurtesse või juurte kaudu lehtedesse. Süsteemse herbitsiidi mõju võib olla pikaajaline.
Süsteemse toimega herbitsiidid võivad olla kas ainult juurte kaudu toimivad (mullaherbitsiidid) või lehtede kaudu mõjuvad.
d) bioloogiline
* teiste taimedega
* taimehaiguste ja kahjuritega
Majandusliku hinnangu alusel võime eristada kolme saagile mõju avaldavat umbrohtumuse tasandit :
-fütotsönoosset (umbrohuliikide kahjustav toime kultuuride saagikusele praktiliselt puudub )
Eesti tingimustes moodustavad fütotsönoosse tasandi madal- ja alarindes paiknevad, põhiliselt lühiealised umbrohud. Umbrohu kontrolli all hoidmiseks piisab tavaagrotehnikast ja keemiline tõrje pole vajalik.
-majanduslik - kriitilist (saagi kahanemine mitte üle 3–5 % )
Majanduslik-kriitilist agrofütotsönoosi iseloomustab vegetatiivselt hästilevivate umbrohtude hajutatud mitmerindeline ja lühiealiste keskrindes hajutatud paigutus kultuurides. Agrotehniliste vigade korral viljelustehnikas kasvab umbrohuliikide agressiivsus kiiresti ja negatiivne toime kultuuride saagikusele progresseerub tõusvalt. Umbrohtumuse kontrolli all hoidmiseks on vajalik keemiline tõrje.
-ökonoomilist (umbrohutõrjeks tehtavad kulutused on võrdsed või väiksemad enamsaagi maksumusest)
Ökonoomilist tasandit iseloomustavad lühiealiste liikide keskrindes tihe ja ülarindes olevate hajus esindatus ning vegetatiivselt hästilevivate mitmeaastaste umbrohtude sageli ülarindes paiknevad ja koldelise levikuga liigid. Keemilise umbrohutõrjeta on saagilangus küllaltki suur.
Põldohakas – maheviljeluse probleemumbrohi (Mahepõllumajanduse leht)
Enn Lauringson
Põldohakas on nii meil kui ka Lääne-Euroopas kujunenud maheviljeluses üheks kõige rohkem probleeme tekitavaks umbrohuks. Tema kontrolli all hoidmine nõuab kogu maaviljeluse süsteemsust. Kuigi ta on hea meetaim ning temaga on seotud ligi 80 looma- ja putukaliigi elutegevus (aidates sellega kaasa liigilisele mitmekesisusele), on ikkagi rohkem tuntud tema kahjulikkus (Dierhauer, Stöppler-Zimmer, 1994).
Põldohaka rohket levikut on seostatud halvenenud mullastruktuuriga ja teda on propageeritud kui mullatiheduse vähendajat. Kasvukohana eelistab põldohakas siiski hästi õhustatud väikese tihedusega muldi. See, et ta kasvab kultuurtaimedest paremini ka tihenenud muldadel, ei näita mitte kasvukoha eelistust, vaid suuremat mullatiheduse talumise võimet võrreldes kultuurtaimedega. Enamik põldohaka roomjuurtest paikneb kuni 35 cm paksuses kihis, kuid nad on võimelised tungima ka 2-3 meetri sügavusele. Mida tihedam on muld, seda rohkem koondub roomjuuri pindmisse kihti ja seega suureneb konkurents kultuurtaimedele. Fizjunovi andmetel sõltub roomjuurte areng mulla tihedusest ja uute võsude tekkimine lasuvustiheduse 0,9, 1,1 ja 1,3 g/cm-3 juures on vastavalt 76%, 44% ja 8% varasemast kogustest. Et põldohakal ei toimu sellist maa-aluste taimeosade uuenemist nagu orasheinal, siis intensiivse kasvu ajal on tema mullakobestamise võime minimaalne. Mulla kobestamisest saame rääkida pärast taime elutegevuse lõppemist (efektiivse tõrje tagajärjel), kui juurte kõdunemise järel tekivad mulda biopoorid.
Üheks põldohaka leviku põhjuseks on arvatud toitainete ülejääke mullas. Viljakatel muldadel on ta väga elujõuline. Kuid toitainete vähesus teeb põldohakast tema jõuliste roomjuurte tõttu kultuurtaimedele veelgi suurema konkurendi kui viljakatel muldadel. Et põldohakas on suhteliselt toitaineterikas (1982–1997 aastate EPMÜ katsetes oli toitainetesisaldus keskmiselt: N-2,37%, P-0,33%, K-3,98% ja Ca-1,86%), siis hulgalise esinemise korral seob ta küllalt suure osa toitainetest. Tavaviljeluskatse teravilja külvikorraga, kus kündi asendas kobestamine tüükultivaatoriga, omastas põldohakas kogu mullapinnal moodustunud biomassi toitainetest (NPK) 56,1 kg/ha ehk 28% (joonis 1).
Tänu suurtele ja võimsatele roomjuurtele toob ohakas toitaineid alumistest mullakihtidest, aga kui me tema kasvu ei piira ja teda ei hävita, siis toidab ta ainult ennast ja muutub veelgi võimsamaks.

Bioloogia ja levik

Põldohakas on intensiivse vegetatiivse levikuga taim, tema tükeldamine soodustab levikut veelgi. Ka 2,2-3 cm roomjuure tükist võib areneda uus taim. Suurima taastootmisvõimega on 15-20 cm pikkused juuretükid.
Lisaks väga suurele vegetatiivsele levikule ei või alahinnata põldohaka seemnelist levikut. Taim annab kuni 5000 seemet, mis võivad olla idanemisvõimelised 20 aastat. Põldohaka seeme on varustatud pappusega (lennuaparaadiga), mis võimaldab levida emataimest kaugemale. Suvelõpu pappuste lendlemine ei ole siiski nii ohtlik, kui esmapilgul näib: kuni 70% pappustest on ilma seemneta. Seega langeb enamik seemneid ikkagi emataime lähedusse.
Viljavaheldus A: 100% teravili
Viljavaheldus B: 62,5% teravili, 25% põldhein, 12,5% kartul
Joonis 1. Toitainete (NPK) tarbimine kg/ha odra külvides 1997. aastal (pärast 16 aastat kestnud katseperioodi)
Põldohaka suur taastootmisvõime põhineb juurtes sisalduva polüsahhariidi inuliini sisalduse dünaamikal. 20–30 päeva jooksul pärast esimeste lehtede ilmumist mullapinnale toimub selle süsivesiku intensiivne kulutamine uute võrsete moodustamiseks. 20-30 päeva jooksul pärast leheroseti moodustumist, eriti alates varre moodustamisest kuni õisikute moodustamiseni, toimub taime juurtes intensiivne inuliini varumine . Õitsemiseni ja seemnete valmimiseni inuliini varumise intensiivsus väheneb, kuigi taimes selle varud järk-järgult täienevad. Suurim on inuliini sisaldus õitsemise järel. Inuliini süntees ja talletumine juurtesse on eriti intensiivne pärast viljade valmimist. Põldohaka tõrje edukus sõltub just sellest, kuivõrd me arvestame varuaine kogumise dünaamikat.
Tõrje
Põldohaka tõrje ei saa põhineda üksikutel võtetel, vaid võtete kogumil.
Külvikord. Põldohakat saab edukalt kontrolli all hoida mitmeaastaste liblikõieliste heintaimedega. Parim on 2-3 aastane lutsern ja lutserni -kõrreliste segu. Lutsern on tänu mitmekordsele niitmisele, kiiresti taaskasvavale taimestikule ning suurele vee ja toitainete tarbimisele samast mullakihist (sarnane juurte paiknemine mullas) põldohakale suureks konkurendiks. Punane ristik ei ole nii suure konkurentsivõimega kui lutsern, aga esimese niite aeg langeb kokku põldohaka õiepungade faasiga, nii et kui me sellel perioodil taimiku eemaldame, siis peatame intensiivse toitainete varude kogumise. Valge ristik jääb konkurentsivõime poolest punasest ristikust maha. Külvikorra üheaastased sööda- ja haljasväetistaimed on suhteliselt väikese konkurentsivõimega. Peame arvestama, et kui põldohakas hakkab taimikust üle kasvama, siis tuleb kohe niita või künda. Teraviljadest on kõige konkurentsivõimelisemad rukis ja tritikale. Nad piiravad küll põldohaka maapealse massi arengut ja seemnelist paljunemist, kuid ei suuda mõjutada juurekava. Teraviljad muudab konkurentsivõimelisemaks nende alla külvatud raihein ja ristik. Külv peab olema ühtlane, tühikuteta. Külvi vigadest põhjustatud tühikud ja hõreda taimiku kasutab põldohakas kiiresti ära.
Mehaaniline umbrohutõrje. Mehaaniline umbrohutõrje põhineb põldohaka väljakurnamisel ja hilisemal hävitamisel.
Põldohakat on soovitatud rohumaadel varakevadel välja tõmmata. Umbrohutõrjel annab selline kuivanud taimede eemaldamine tavaliselt väga väikese efekti. Juure ülemine mullaalune 15-30 sentimeetrine osa läheb üle varreks, mis talvel tihti sureb . Järelikult eemaldatakse surnud vars .
Varuained kogunevad just sügavamal asuvatesse roomjuurtesse. Seega, mida noorem on põldohaka taim ja väiksem roomjuurte sügavus, seda nõrgem on tema juurekava ja seda nõrgem ta on. Kui põllule ilmuvad esimesed põldohaka taimed, tuleb hakata neid kohe tõrjuma, sest hilinemisel väheneb efektiivsus ja suurenevad kulutused.
Põldohaka väljatorkimine. Põldohaka torkimist tuleks alustada võimalikult varakult leheroseti ilmudes.
Tabel 1. Väljatorkimise mõju põldohaka võsude arvukusele (Lühikokkuvõtteid…)
Väljatorkimise alustamise aeg
Torkimise ajad
20.06
09.07
30.07
20.08
10.09
30.09
Maapealsete võsude arv
Varem alustatud
48
95
132
103
44
16
Hiljem alustatud
–
42
69
84
57
22
Neist andmetest võib järeldada, et maa-aluste osade väljakurnamine nõuab maapealsete osade korduvat hävitamist ja palju aega. Pärast esimesi torkimisi suureneb võsude arv. Põldohakas reageerib maapealse leheroseti hävitamisele uute võsude intensiivse tekkimisega . Uued võsud tekivad sageli sügavamal asuvatest roomjuurtest. Pärast korduvat torkimist hakkab põldohaka võsude arv kahanema , sest tagavarad kurnatakse välja. Mida hilisem on torkimise algus, seda rohkem jääb suve lõpu poole eluvõimelisi võsusid.
Kõrrekoorimine. Tavaliselt järgneb koorimine teraviljadele ja rapsile ühe nädala jooksul pärast nende koristust. Põldohakal jäävad teravilja koristuse järel alles puitunud varretüükad. Põldohakaga risustatud põllul tuleks koorimist alustada, kui põldohaka juurekaela piirkonnas on varuainete arvelt arenenud uued lehed. See kestab olenevalt ilmast ja mullaniiskusest nädal kuni paar. Et põldohaka juured asuvad künnikihis sügaval, siis piisab 8-10 cm koorimissügavusest. Koorimisriistadeks sobivad nugaäke, randaal ja hõlmkoorel. Looduses ei ole kunagi nii, et esineb ainult üht liiki umbrohtu, seetõttu tuleb koorimise aeg ja sügavus igal konkreetsel juhul määrata enamlevinud umbrohuliikide järgi.
Kündmine. Kuigi suur osa põldohaka juurtemassist paikneb künnikihist allpool, aitab tema tõrjeks ka sügavam künd. EPMÜ-s korraldatud tavaviljeluskatses vähendas 24­­–25 cm sügavune künd, võrreldes 16–17 cm sügavuse künniga, teravilja monokultuurses külvikorras põldohaka massi 2,6 korda (joonis 2).
Viljavaheldus A: 100% teravili
Viljavaheldus B: 62,5% teravili, 25% põldhein, 12,5% kartul
Joonis 2. Põldohaka mass (kuivaines g/m2) sõltuvalt viljavaheldussüsteemist ja sügiskünni sügavusest 1997. aastal (pärast 16 aastat kestnud katseperioodi)
Kui viljavahelduses on ka põldhein, siis sügavam künd (24–25 cm) hoiab põldohaka täielikult kontrolli all. Loomulikult peab künnile eelnema korralik koorimine.
Kultuuride kasvuaegse äestamisega ei ole võimalik põldohakat tõrjuda, v.a äsja seemnest tärganud idandid . Vaheltharides tasuks eelistada hanijalg-tüüpi vaheltharimisriistu. Tuleb aga arvestada, et leheroseti hävitamine intensiivistab uute võsude teket. Seetõttu peab põldohakarikast põldu mitu korda vaheltharima.
Suvisel põldohaka väljakiskumisel on eelistatud vihmajärgne aeg, siis on muld pehme ja juur rebeneb sügavamalt.
Maheviljeluses on umbrohtude tõrjeks üha rohkem hakanud levima leegitamine. Paljude umbrohtude puhul on see efektiivne, näiteks orashein hävib korduval leegitamisel. Põldohakas on aga väga vastupidav ja seda võtet tema tõrjeks kasutada ei saa. Tuntud on ka põldohaka hävitamine elektriseadmetega. Need masinad on aga kallid ja ilmselt meie maheviljeluses niipea kasutusele ei tule (nad on kallid ka Lääne-Euroopa maheviljelejatele).
Tulevikus jõuab kindlasti ka meile bioloogiline umbrohutõrje. Tuntud on umbrohutõrje ohakarooste (Puccinia suaveolens) preparaatide ja putukate Urophora cardui, Ceutorhynchus litura, Larinus planus abil. Kuid ettevaatust ! Kui kaotame kontrolli bioloogiliste tõrjevahendite üle, siis võivad nad kahjustada ka kultuurtaimi.
Põldohaka tõrje nõuab suurt tähelepanu põuastel aastatel, kui tema levik on bioloogiliste omaduste tõttu eriti intensiivne.
Orasheina tõrjest (Mahepõllumajanduse leht)
Enn Lauringson
Tavaviljeluses kasutatakse orasheina tõrjeks herbitsiide, aga ikkagi näeb järjest rohkem põlde, kus ta pidurdamatult levib. Süsteemitu viljavahelduse, mehaanilise tõrje vähesuse ja sobivate põllutööriistade puudumise tõttu on orashein meil muutunud kõige tülikamaks umbrohuks.
Lääne-Euroopa maade kogemusel aga saab maheviljeluses orasheina mitmete tõhusate mehaaniliste tõrjevõtete ja sobiliku külvikorraga edukalt kontrolli all hoida. Teda peetakse mahetootmises väiksemaks probleemiks kui näiteks põldohakat (Dierauer, jt 1994).

Bioloogia ja levik

Teraviljade saagikadu orasheina tõttu on umbes sama suur kui umbrohumass põllul. Kui arvestada, et lisaks maapealsele massile lisandub tugevasti umbrohtunud põllul 0,5-1,0 tonni risoome (kuivkaalus), siis tarvitab orashein küllaltki palju toitaineid. Omastatud toitainetest väiksema osa kulutab taim mullapinnal oleva fütomassi väljaehitamiseks, suurem osa talletub risoomides.
Lisaks otsesele vee ja toitainete kasutamisele mõjub orashein kultuurtaimedele kahjulikult risoomidest ja nende laguproduktidest mulda erituvate toksiliste ainete kaudu.
Harilikul orasheinal puudub tõrje alustamiseks bioloogiline Achilleuse kand ja tema tõrjes on seisak lubamatu nii kevadel, suvel kui ka sügisel. Orashein on laia-alalise levikuga taim. Ta võib püsida tugevasti nõrgestatud olekus pikemat aega, kuid kasvutingimuste (aeratsiooni, niiskuse, toitumise jt) paranedes kiiresti jätkata normaalset arenemist. Orashein võib vaba territooriumi kiiresti asustada, kuid konkurentsis tugevamate taimedega jääb neile alla. Orashein on noorelt suhteliselt hea söödaväärtusega, keemiliselt koostiselt on temast saadav hein lähedane timutile.
Orasheina risoomid paiknevad valdavalt künnikihi ülemises 10 cm kihis, kergetel muldadel ka sügavamal, ulatudes 16–20 cm-ni. Eelistab kergemaid huumuselisi muldi. Normaalse niiskusre˛iimi juures peavad orasheina risoomid igasugusele külmale vastu. Kui mullas on niiskusepuudus ja risoomid kuivavad, võivad nad madalamatel temperatuuridel kahju saada (Ennvere, 1947). Risoomid talvituvad üks kord ja surevad enne järgmist talve. Nooremad risoomid taluvad talviseid tingimusi paremini kui vanemad. Orashein võrsub kevadel (eelmise aasta risoomid mai teisel poolel ja juuni algul) ja sügissuvel (sama aasta risoomid alates juulist). Risoomide intensiivseks kasvuks vajab orashein peale niiskuse ja optimaalse temperatuuri ka hästi õhustatud mulda. Mida aga orashein alati vajab, on valgus.
Orashein levib kiiresti oma suure regeneratsioonivõime tõttu. Paljuneb põhiliselt risoomidega, seemneline levik on tagasihoidlik . Üks taim võib anda 15-400 seemet. Seemned säilitavad elujõu 5-10 aastat ja on võimelised tärkama kuni 10 cm sügavuselt. Tärkamisel ei ole vegetatsiooni aeg tähtis, seemned võivad idaneda kogu suve jooksul. Kevadel seemnest kasvanud taim on sügiseks võrsunud ja mitme noore risoomiga. Esimesel kasvuaastal moodustuvad lühivõrsed, mille põhiline ülesanne on toitainevarusid risoomidesse talletada. Lühivõrsete põhifunktsioon toimib seda efektiivsemalt, mida kauem saavad lühivõrsed sügisel kasvada (see on teraviljade koristusjärgne periood). Teisel kasvuaastal paljuneb orashein generatiivselt ning varuenergia läheb kõrtest ja vanadest risoomidest üle noortesse. Üks taim võib suve jooksul anda kuni 50 risoomi, millest mõned on kuni 2 meetri pikkused.

Tõrje

Orasheina tõrje eeldab kõigepealt kultuurtaimedele soodsate kasvutingimuste loomist, taimede tiheda seisu saavutamist ning otstarbeka külvikorra rakendamist.
Mida rohkem kultuurtaim orasheinast üle kasvab ja mida halvemates valgustingimustes umbrohi on, seda tagasihoidlikumalt ta kasvab. Peale varjamise mõjutab kultuurtaim orasheina kasvu veel oma juurestikuga. Tihe juurte põimis võib risoomide edasitungi takistada ja isegi varjamise puudumisel orasheina välja suruda. Nõnda vähendabki tihe heinakamar orasheina kasvu. Ka tihe rukis varjab orasheina ja takistab juurestikuga tema kasvu. Orasheina tõrjeks on tähtis rukki kiire ja varane areng. Põldhein ja rukis külvikorras aitavad orasheina kontrolli all hoida.
Mehaaniline umbrohutõrje
Orasheina nõrgestamist mullaharimistöödega peab kaasnevalt toetama tugeva kattevõimega kultuurtaime survetõrje.
Kõrrekoorimine
Üks põhjusi, miks viimasel kümnendil on orashein massiliselt levima hakanud, on kõrrekoorimise ärajäämine või siis on kasutatud väheefektiivseid masinaid. Orasheina tõrje koorimisega põhineb väljakurnamisel. Koorima peaks kohe pärast põllu vabanemist vilja alt, et võtta umbrohtudelt varuainete kogumise võimalus. Koorida tuleks 10-12 cm sügavuselt, et tükeldada risoomide peamass ja provotseerida neil asuvate pungade massilist tärkamist. Et risoomid ei asu mullas kõik ühes suunas, tuleb koorida kahe teineteise suhtes risti oleva töökäiguga. Vajaliku purustustöö teevad korralikult ära raske randaal ja nugaäke, rahuldava tulemuse annab hõlmkoorel. Viimasel ajal kooritakse enamasti tüükultivaatoriga, mille efektiivsus aga jääb orasheina tõrjel väheseks (Lauringson, jt 1999). Tüükultivaatori efektiivsust suurendab talle ketaskoorli või hõlmkoorli tööorganite lisamine. Lõunapoolsetes piirkondades on kasutatud koorimisjärgset äestamist ja koorliga agregaadis äkkeid, mille ülesanne on orasheina risoomide väljakammimine, et nad kuivaksid. Meie oludes ei saa sügisel sellisele kuivatamisele loota. Koorel peaks olema varustatud varbrulliga, mis tihendaks segatud mulda, et umbrohuseemned ja risoomid jõuaksid mullaga paremasse kontakti ja kiireneks nende tärkamine.
Tärganud orasheinal võime lasta kasvada, kuni tal on 2–3 lehte. Kui lehti on juba 3-4, siis taim enam varuainetest ei toitu, käivitub toitainete varumine tänu intensiivsele fotosünteesile ja juurekava arenemisele. Kui sügiskünnini on piisavalt aega, tuleks mitu korda koorida.
Künd
Sügiskünniga maetakse kurnatud risoomid sügavale mulda. Et toitainetevarud on sealt juba varem kulutatud, siis ei suuda võsud end mullapinnale ajada. Mida väiksemaks on risoomid koorimisega tükeldatud, seda vähem on neil jõudu pinnale jõuda. 5-15 cm pikkused risoomitükid peaks viima kuni 25 cm sügavusele. 25–30 cm sügavuselt ei suuda ka pikematest risoomidest arenenud võsud mullapinnale jõuda. Kuid tuleb silmas pidada, et sügavam künd häirib mullaelustikku märksa rohkem kui madalam künd.
Eerikal korraldatud tavaviljeluse katses vähendas 24–25 cm künd võrreldes 16–17 cm künniga orasheina arvukust 2–3 korda (joonis 1)
Kui sügiskünd tehakse küllalt vara, siis tekib sageli oht, et küntud põld läheb orasheinast haljendama. Selline pilt on üsna sage just viimaste aastate pikkadel ja soojadel sügistel. Kui on näha, et põld lööb haljendama ja kui mullaniiskus lubab, siis tuleks need põllud sügisel kindlasti kultiveerida.
Joonis 1. Orasheina arvukus (tk/m2) sõltuvalt viljavaheldussüsteemist ja sügiskünnisügavusest (pärast 16 aastat kestnud katseperioodi, tavaviljeluses)
Viljavaheldus A – 100% teravili
Viljavaheldus C – 50% teravili, 50% kartul
Kevadise mullaharimisega jätkatakse orasheina väljakurnamist. Kevadisel mullaharimisel ei tohiks kasutada orasheina risoome tükeldavaid harimisriistu. Orasheinarikkal põllul on sobivaim elastsete s-piidega kultivaator. Nende kultivaatorite puhul peetakse optimaalseks töökiiruseks 10–12 km/h (Viil, 1997). Sellisel kiirusel on pii võnkesagedus suur ja mulla separeerimisvõime maksimaalne. Väike töökiirus ei taga jõulist vibreerimist, liiga suur aga tolmustab mulla. Mulla kamakad ja mättad murenevad ning nendes olevad juured ja risoomid jäävad mulla pinnale kuivama. Kultivaatorile lisatud libisti või varbrulli muudab töö nullilähedaseks, sest nii kaetakse umbrohujuured uuesti mullaga. Seepärast on targem kultivaatori järele paigutada kerge pulk - või piiäke. Kuivade ilmade korral kaotavad risoomid eluvõime 6-8 päevaga, kui aga ilm on pilvisem, siis kulub selleks 12-14 päeva. Selle asemel, et kuivanud risoomid ära põletada, tuleks neist teha kompost . Kuid ettevaatust. Paljudele taimedele (eriti teraviljadele) on orasheina risoomide laguproduktid toksilised.
Mida kuivem , tuulisem ja päikesepaistelisem on ilm, seda mõjuvamad on orasheina tõrjel mullaharimisvõtted. Pikk vahe külvist tärkamiseni on kahjulik: suureneb oht, et umbrohud suruvad kultuurtaime alla.
Sageli nähakse orasheina väljaäestamisega palju vaeva. Seejuures püütakse (risoomide peamassi asetsussügavuselt) mitmekordse äestamisega orasheina risoome pinnale tuua. On küll saadud häid tulemusi, aga sageli on ka tühja tööd tehtud, sest kõiki risoome see meetod pinnale ei too. Halb on aga, et intensiivse tõrjetööga käib kaasas mulla surnuks äestamine, s.o tema struktuuri märgatav rikkumine.
Kasvuaegne tõrje
Oraste äestamine vähendab seemneumbrohtude arvukust. Kui aga põld on juurumbrohtudega tugevalt saastunud, siis selline meetod hästi ei sobi. Äke ummistub umbrohujuurte ja risoomidega ning orase vigastamise oht on suur. Mitmeaastaste juurumbrohtude (orashein, põldohakas, põld-piimohakas jt) puhul on efektiivsem hanijalg tööorganitega vaheltharija. Et oras vigastada ei saaks, peab külvama tavalisest laiemate reavahedega. Soovitatud on reavahet 20-22 cm. Selline vaheltharimine on mõeldav ainult väikesel kiirusel ning vajab tööorganite jälgimiseks ja nende juhtimiseks eraldi töötajat või spetsiaalset lisaseadet, et töö käiks ainult reavahedes.
Kartulikasvatuses tuleks orasheina olemasolul enne pealsete tärkamist ja nende kuni 8-10 cm kasvuni intensiivselt vaheltharida ja äestada. Hilisemal ajajärgul saame töödelda ainult vaopõhju ja osaliselt vaokülgi. Väga hea äestaja on lintäke. See koosneb raamist, millele on kettidega (vastavalt vao laiusele) kinnitatud transportöörlint. Lindi külge on kinnitatud 10-12 cm pikkused äkkepulgad. Lintäke kopeerib hästi vaokuju ja töötleb kogu vao pinna läbi. Võrkäketega sellist töötlust ei saavuta. Köögivilja ja söödajuurvilja reavahede harimiseks sobivad hanijalg-tööorganitega vaheltharijad , mis lisaks on varustatud piiäketega. Piide ülesanne on läbilõigatud kihist orasheina risoomide mullapinnale välja raputada nende kuivamiseks.
Köögiviljapõllul on orasheina võimalik hävitada ka leegitamisega. Orasheina lehed on leegitusele suhteliselt vähe vastupidavad. Ühekordsest leegitamisest aga ei piisa, sest taimele tekivad õige pea uued võsud.
Orasheina põhiline tõrje tuleb teha siiski sügiseste mullaharimistöödega. Kevadine ja kasvuaegne tõrje on selle mõju suurendamiseks.
Umbrohud indikaatortaimedena
Umbrohud näitavad aga kuidas me oleme mulda harinud – kas sealt puudub midagi või oleme me teda tunduvalt paremaks pidanud või on meie majandamine korralik olnud. Ja mõnigi tüütu umbrohi kaob varsti ise, kui me mõistame, millest on tema kohalolek tingitud. Tarvitseb vaid mullatingimusi muuta ja mõnigi umbrohi ei tunne ennast enam hästi, sest umbrohud reageerivad tundlikult erinevatele majandamisviisidele. Eriti reageerivad nad niiskuse puudusele või üleküllusele, toitainete vähesusele või rohkusele, pH väärtusele, huumusesisaldusele, mullatihenemisele
Mulladiagnoosi umbrohtude järgi ei saa alati eksimatult paika panna, sest teatud umbrohu esinemine võib olla mitmest põhjusest tingitud. Nii on roomav tulikas tüüpiline niiskuse näitaja, mis võib olla põhjustatud tihenenud mulla tõttu põhjustatud ülaveest, suurtest sademete hulgast, halvast vee ärajuhtimisest rasketel muldadel ja väikesest huumusesisaldusest. Ta võib osutada ka kõrgele põhjavee seisule.
Et tegelikku põhjust teada saada, peab maakasutaja labida mulda lööma. Nii nagu üks pääsuke ei too veel suve, ei näita ka üks umbrohutaim veel mullaseisundit. Taimekooslus peab tüüpiline olema. Seejuures peab kogu taimekooslust analüüsima, et piisavalt õigeid otsuseid teha. Kui roomava tulika kõrval esinevad veel põldosi, paiseleht ja hanijalg, peab mulla alumisi kihte kobestama (sügavkobesti või sügavale ulatuvate juurtega kultuurtaimed – lutsern, mesikas, raps jne). Esineb aga veel valge karikakar, väike oblikas ja nälghein, siis võib olla tegemist happeliste muldadega ja kui mullaanalüüs seda kinnitab, siis on tarvilik muldade lupjamine .
Indikaatortaimedena saame kasutada järgmisi umbrohuliike:
Umbrohud happelistel muldadel: nälghein, põld-kaderohi, väike oblikas, kassiristik, jusshein .
Umbrohud, mis eelistavad nõrgalt happelist mulda: põldrõigas, valge karikakar, põldkannike.
Umbrohud, mis eelistavad nõrgalt happelist või neutraalset mulda: teekummel, harilik punand, põld-piimohakas, tuulekaer, harilik rukkihein, paljas võõrkakar.
Umbrohud neutraalsetel ja aluselistel muldadel: koerputk, põld- kukekannus , põldsinep, kollane karikakar, humallutsern, harilik tõlkjas, valge mesikas, sirplutsern.
Happesuse suhtes ükskõiksed: h. orashein, põldosi, rukkilill, hiirekõrv, roomav tulikas, kirburohud, linnurohud.
Kehva mulda ja mulla happesust näitavad: harilik varakevadik, väike oblikas, põld-härghein, silmarohi, jusshein ja lamba aruhein.
Head toitainetega varustatust näitavad umbrohud: tömbilehine oblikas, harilik punand, vesihein, hiirekõrv, piimalill , karvane võõrkakar, must maavits, raudnõges, harilik malts.
Lämmastiku olemasolu näitavad umbrohud: h. orashein, harilik ristirohi, harilik piimohakas, kõrvenõges, mets-harakputk, roomav madar, vesihein, h. linnukapsas.
Lämmastikuvaest mulda näitavad: aruporgand, harilik-kukehari, valge karikakar.
Head huumusega varustatust näitavad: harilik piimalill, vesihein, raudnõges, võõrkakar.
Umbrohud, mis näitavad probleeme veere˛iimi osas tihenemise tõttu ülemises mullakihis: roomav tulikas, hanijalg, kahar kirburohi, soo-nõianõges, põldmünt.
Umbrohud, mis näitavad probleeme veere˛iimi osas tihenemise tõttu sügavamates mullakihtides: põldosi ja paiseleht.
Umbrohu kasulikkust või kahjulikkust põllul ei saa hinnata kindla skaala järgi. Umbrohu ja kultuurliikide bioloogilised erinevused on suured ja reageerimine keskkonnatingimuste muutustele on sageli väga mitmesugune. Konkurentsisuhted konkreetsete umbrohuliikide ja erinevate kultuurliikide vahel on sageli küllaltki erinevad. Põllumees võib oma harimisvõtetega kultuuride viljelemisel põllukoosluse keskkonnatingimusi samuti väga erinevalt mõjutada.
http://www.bio-gaertner.de/Articles/Weitere_Inhalte/Verschiedenes/Zeigerpflanzen.html
Lämmastikurikkal mullal: põldsinep, kahar kirburohi, karuputk , verev iminõges, võõrkakar, valge hanemalts, harilik ristirohi, harilik naat, kõrvenõges, hiirekõrv, leeder , raudnõges, seaohakas , võilill, h. orashein, must maavits, harilik punand, vesihein, piimalill
Lämmastikuvaesel mullal: karvane kadakkaer, harilik varakevadik, harilik tõnnike,
Lubjarikkal mullal: Põld-varsapõlv, kurekellukas, põldsinep, harilik kassitapp, kõrvenõges, põld-kukekannus (põld-varesjalg), harilik piimohakas, kassiristik, jooksjarohi, paiseleht, kukemagun, h. piimalill, harilik sinilill, harilik käokannus, pehme kurereha, tui tähtpea, verev iminõges, harilik piimalill
Lubjavaesel mullal: Kilpjalg , valge karikakar, väike oblikas, põldosi, aaskannike
Huumusrikkal mullal: Kõrvenõges, võilill, vesihein
Aluselisel mullal: ahtalehine kõrvik, põldsinep, põld-kannike, seljarohi, roomav maran , lutsern, pehme kurereha, salvei .
Happelised mullad: h. nälghein, h. tõnnike, mailane, harilik kirikakar, kassiristik, põldrõigas, valge karikakar, väike oblikas, vill-mesihein.
Toitainetevaestel muldadel: harilik kirikakar, kanarbik , hiirekõrv, harilik varakevadik, valgeristik
Toitaineterikastel ( huumus ): põld-litterhein, kõrvenõges, põldohakas, harilik punand, võõrkakar, valge hanemalts, põldrõigas, hiirekõrv, harilik malts, must maavits, vesihein.
Niiske, tihenenud muld: põldmünt, põldosi, suur teeleht , hanijalg, paiseleht, roomav tulikas, kanakoole.
Kuivad mullad: ahtalehine kõrvik, kollane karikakar, valge pusurohi, harilik kurekael, pehme kurereha.
Korralik mullastruktuur ja mullaelustik (küpse muld): kõrvenõges, hõlmlehine ja pärsia mailane, h. punand, võõrkakar, v. hanemalts, verev iminõges, vesihein, piimalill.
Tihenenud, raske muld (raske liivsavi, savi): põldmünt, põldosi, suur teeleht, hanijalg, põldohakas, paiseleht, roomav tulikas, võilill, linnurohi, lõhnav kummel.
Varjutaluvad taimed: kilpjalg, h. naat, harilik maajalg (kassiratas).
Kerged mullad: kanarbik, kukemagun, must vägihein, vesihein, piimalill.
Ajutise liigniiskusega kuni pidevalt märjad mullad: luga, suur kastehein, tarnad .
Niisked kuni märjad mullad: põldmünt, harilik angervaks, roomav tulikas, Arctium nemorosum, roomav tulikas, põldosi, harilik varsakabi , soo-seahernes, metsosi,
Eelnevast on kirjutatud ka artiklis „Umbrohud ja nende seemnevaru”
aadressil
http://www.ceet.ee/pdf/mpleht27.pdf
Viljavaheldus
Seoses loomakasvatuse söödavajaduse vähenemise ja turukonjunktuuri muutustega on kasvanud viljavahelduses teravilja osakaal. Probleemiks on halvenev mulla fütosanitaarne seisund ja langev mullaviljakus ning nendega kaasnev saagi langus.
Tuntud on väide, et maa tahab puhata. Miks mullad väsivad?
Mullaväsimuse peamised põhjused on:

• üldine mulla vaesustumine toite- ja mikroelementidest
  
• mulla füüsikalis-keemiliste omaduste ja struktuuri halvenemine
  
• soodsad tingimused fütopatogeense mikrofloora arenemiseks ja kahjurite paljunemiseks
  
• ohtlike umbrohtude paljunemine
  
• mulla happesuse nihe
  
• bioloogilise tasakaalu rikkumine teatavate mikroorganismiliikide eelistatud arenemise tõttu
  
• toksiinide eritumine juurtest ning fütotoksiliste ainete kuhjumine mullas
  

Enamik loetletud põhjusi on agrotehniliste võtetega reguleeritavad ning kõrvaldatavad.
Kultuuride järgnevuse planeerimise bioloogiliseks aluseks on kultuuride järelmõju (väärtus eelviljana) ja endataluvus (kuidas kultuur talub endale järgnemist). Kultuuride järelmõju, endataluvus ja sobivus eel- ning järelviljana sõltuvad suuresti mullaharimisest, väetamisest, taimekaitsest ja mullaviljakusest.

• Mida kõrgem on mullaviljakus, seda väiksemat tagasilööki saagis põhjustavad vead viljavaheldusnõuetest kinnipidamisel.
  
• Kõrge mullaviljakus ja oskuslik väetiste kasutamine ei kaota eelvilja mõju järgnevale kultuurile, vaid ainult vähendab.
  

Agrobioloogilised alused, mida kultuuride paigutamisel tuleb arvestada, on:
1) kultuuride otsene ja kaudne mõju mulla keemilistele, füüsikalistele ja bioloogilistele omadustele ning taimekasvuteguritele (vesi, õhk, toitained jt.)
2) kultuuride erinev mõju taimehaiguste ja kahjurite levikule
3) kultuuride iseendale järgnevuse taluvus
4) kultuuride väärtus eelviljana.
5) allelopaatiline mõju
Iseendale järgnevuse taluvus on erinevatel kultuuridel ja kultuurirühmadel isesugune. Selle alusel jagunevad kultuurid kolme rühma:
1) iseendale järgnevust hästi taluvad kultuurid, mida võib ühel ja samal kohal kasvatada kaks või rohkem aastat, ilma et saak oluliselt väheneks. Siia kuuluvad mais, kõrrelised heintaimed , kanep ning tingimisi ka kartul ja talirukis;
2) iseendale järgnevust halvasti taluvad kultuurid, mis annavad mitu aastat samal kohal kasvatamisel tunduvalt vähem saaki. Siia kuuluvad kõik teraviljad (v. a. talirukis), jmt;
3) iseendale järgnevust väga halvasti taluvad kultuurid, nagu lina, hernes, päevalill, punane ja roosa ristik ning kõik peediliigid, raps, rüps, kaalikas , kapsas ja enamik ristõielisi. Negatiivse järelmõju oluliseks vähendamiseks ei tohi kultuure samal kohal kasvatada enne 3…6 aastat. Lina puhul peab vahe olema tingimata 5…6 aastat.
Enesetaluvus reastatuna
Talirukissuhkrupeet Kultuuride väärtus eelviljana on külvikordade koostamisel eriti oluline, sest sellest sõltub ka kultuuride otsene ja kaudne mõju järelkultuuridele. Vastavalt sellele jagunevad kultuurid kolme põhirühma.
1.Head eelviljad:
a) kõik rühvelkultuurid (kartul, söödajuurviljad, köögiviljad), eriti need, mida intensiivse kasvuaegse vaheltharimise kõrval väetatakse ka orgaaniliste väetistega (sõnnik, kompostid jms.);
b) mitmeaastased heintaimed (põldhein, karjamaa, kultuurniit jt.), ristikud, lutsern, lupiinid jt.;
c) puhas- e. mustkesa
2. Keskmise väärtusega eelviljad on:
a) üheaastased liblikõielised kultuurid (hernes, vikk, põlduba jt.) ja
b) liblikõieliste ja teraviljade segukülvid ning
c) raps ja rüps.
3. Halvad eelviljad on teraviljad (eriti suviteraviljad), sest nende juureeritiste ja taimeosade laguproduktide negatiivne mõju on suur ja pidurdab kõige rohkem just teraviljade kasvu ja arengut.
Maksimaalne kontsentratsioon põllukultuuride külvikorras sõltuvalt kasvutingimustest (Baeumer)
Põllukultuur
Soodsad
Ebasoodsad
Kartul
33
25
Raps
33
25
Ristõielised
33
25
Hernes
20
17
Põlduba
25
20
Lutsern, punane ristik
17
17
Põldhein
33
33
Kõrrelised heintaimed
100
100
Lina
14
12
Nisu
33
25
Rukis
40
30
Oder
50
33
Kaer
25
25
Mais
40
25
Eelvilja mõju odrasaagile
Eelvili
Muld ja katse koht
Keskmine
Simuna
leetjas
liivsavi
Olustvere
leetunud
liivsavi
Antsla
leetunud
liiv
Kuusiku
glei -
saviliiv
Odra saak monokultuuris t/ha
Oder
2,56
2,20
1,83
1,95
2,13
Eelvilja mõju saagile
Kaer
0,13
0,22
-0,03
0,53
0,21
Segatis
0,21
0,69
0,56
0,74
0,55
Ristik
0,43
0,72
0,59
0,57
0,58
Kartul
0,28
0,74
0,94
0,90
0,72

Allelopaatia - Taimede poolt muldkeskkonda eritatud ühendite ja laguproduktide kahjulik mõju teisele taimele.

Kultuuride üksteisele järgnevuse taluvus on suurem viljakamatel muldadel, kus allelopaatiline mõju mulla kõrge bioloogilise aktiivsuse toimel kiiremini taandub.
Teineteist mittetaluvateks kultuurideks peetakse näiteks järgmisi paare:
oder – nisu, suhkrupeet – raps, lina – hernes, kapsas – raps, söödapeet – raps.
Oder ei sobi eelviljaks nisule, küll aga nisu odrale.
Teised eeltoodud paarid on mõlemas järgnevuses teineteist mittetaluvad.
Vastastikku stimuleerivad
Sibul-söögipeet, kartul-mais, kartul- aeduba , kartul-põlduba,
Ei sobi koos kasvatamiseks
sibul - salat , hernes - päevalill, porgand - till ,
Monokultuur
Konkreetse kultuuri monokultuur, kus toimub sama kultuuri pidev kasvatamine konkreetsel põllul, väljal

Bioloogiliselt lähedaste kultuuride pikema perioodiline viljelemine antud kasvukohas
Viljavaheldus - viljade ajalist järjestust nimetatakse viljavahelduseks
Agrobioloogiliselt põhjendatud s.o. kultuuride bioloogilistest iseärasustest tulenevat nõudlust keskkonnatingimuste suhtes arvestav

Juhuslik, kus kultuuride järjestuse määravad subjektiivsed faktorid
Külvikord - on põllumajanduskultuuride ja puhaskesa ajalise ja paigutusliku järgnevuse süsteem looduses piiritletud väljadel
* külvikord on viljavaheldussüsteem
* külvikord on pikaajalise kestusega erinevaid viljelustehnoloogiaid hõlmav kompleks
* külvikord ja selles viljeldavate kultuuride valik määratakse majapidamise suuruse, tootmissuuna ja keskkonnatingimustega
* integreeritud süsteemina sisaldab külvikord pikema perioodi peale etteplaneeritud mullaharimis-, väetamis-, umbrohutõrje ning taimehaiguste ja kahjuritetõrje tehnoloogiaid
Külvikorra rotatsioon
2007
2008
2009
2010
2011
2012
2013
1
põldhein
põldhein
talirukis
oder
kartul
s.nisu
v.oder ak
2
põldhein
talirukis
oder
kartul
s.nisu
v.oder ak
põldhein
3
talirukis*
oder
kartul
s.nisu
v.oder ak
põldhein
põldhein
4
oder
kartul
s.nisu
v.oder ak
põldhein
põldhein
talirukis
5
kartul*
s.nisu
v.oder ak
põldhein
põldhein
talirukis
oder
6
s. nisu
v.oder ak
põldhein
põldhein
talirukis
oder
kartul
7
v.oder ak
põldhein
põldhein
talirukis
oder
kartul
s.nisu
Külvikorralüli –Koosneb kultuuridest, kus esimeseks kultuuriks (kultuuride grupiks) on kultuur(id), millel on mullaviljakust tõstev ja taastav funktsioon, teiseks kultuuriks (kultuuride grupiks) on mullaviljakust põhiliselt tarbivad kultuurid
*- sõnnikut saavad kultuurid
Külvikorda kavandades tuleb põhjalikult läbi mõelda oma ettevõtte olukord.
- hinnata tuleb muldade omadusi
- millist orgaanilist väetist on kasutada,
- millised taimekahjustajad on probleemiks,
- milline on masinapark ja tööjõud.
See on vajalik, et valida külvikorda kultuurid, mis kohalikesse oludesse kõige paremini sobivad.
Vahelduma peaksid:
- sügavama ja madalama juurekavaga taimed
- väikese ja suure juurejäänustega taimed
- aeglasema algarenguga taimed peaksid järgnema suurema survetõrjega taimedele
- intensiivse mullaharimisega kultuurid järgneksid mullastruktuuri stabiliseerivatele taimedele
- kahjustuskindlamad kultuurid enne kahjustusõrnemaid
Eelvilja mõju saagimoodustamisele on seda suurem:
-Mida kitsam on külvikord st. mida vähem erinevaid kultuure seal kasvatakse.
-Mida vähem on võimalusi intensiivseks viljelemiseks (taimekaitsevahendid, mineraalne lämmastikväetis)
-Mida ebasoodsamad on ilmastikutingimused.
-Mida väiksem huumusesisaldus ja halvem mullastruktuur
Väga hea umbrohtude allasuruja on ristiku ja kõrreliste segu, mille kasvatamine võimaldab jagu saada näiteks ohakast.
Kaer allakülvatud liblikõielistega surub alla orasheina leviku jne.
Teraviljadest on talirukkil kõige tugevam allasuruv mõju paljudele umbrohtudele, kaasa arvatud tuulekaerale.
Kultuuride mõju mulla veekindlate agregaatide sisaldusele mullas
Põllukultuur
Veekindlate agregaatide % mullas
Rühvelkultuurid
10 - 15
Teravili
15 - 20
Hernes
30 - 35
Raps
40 - 50
Kõrrelised heintaimed
50 - 60
Põldhein
70
Kesad
Kesade harimine hõlmab kõiki enne taliviljade külvi tehtavaid mullaharimistöid, mille ülesandeks on umbrohutõrje, taliviljade toitumis- ja niiskusrežiimi optimeerimine ning mulla külvikõlblikuks harimine.
Levinud on kaks kesatüüpi: kultuurideta ja kultuuridega kesa.
Kultuuriga kesa (Peab vabastama põllu enne talivilja külvi, talirukis 20.08 – 5. 09, talinisu 25.08 – 10.09)
Põldhein, v. oder, talirukis, var. kartul, rüps, raps, hernes, segatis, mesikas, lutsern, kõrreliste seemnepõld
Kultuurita kesa - mustkesa
Sügisel
Kevad-suvi
Koorimine
Künd
Kultiv.
5-7 cm
Kultiv.
10-12 cm
Sõnnik
Künd
l, sl-17-18 cm
sl, s 19-20 cm
Künd
22-25 cm
Rukis
Nisu
 
2-3 nädalat
enne külvi
Külvikorra tulemuslikkus sõltub olulisel määral nii kultuuride valikust kui ka nende puhul rakendatavast viljelustehnoloogiast, eriti selle vastavusest konkreetsetele keskkonnatingimustele
Põllukülvikorrad
Söödakülvikorrad (karjamaa, niit )
Eriotstarbelised (köögivilja, heinaseeme)
Allakülv – teravilja alla külvatud heintaimed
Kattevili – teravili, mille alla on külvatud heintaimed
Külviaasta
Puhaskülv
Ph 1
Ph 2
Külviaasta sügisel ädalasaak
Puhaskülv+kiire-kasvuga kõrreline
Ph 1
Ph 2
Külviaastal korralik saak
Teravili+allakülv
Teravili koristatakse, Ph küntakse okt. III dekaad.
Teravili+allakülv
Teravili koristatakse, Ph küntakse kevadel
Teravili+allakülv
(sobivaim kattevili on varajane oder)
Ph 1
Kui järgneb talivili saadakse ainult esimene niide, kui järgneb suvivili siis ka ädalasaak*
Teravili+allakülv
Ph 1
Ph 2
* Sama mis eelmisel
põldhein
põldhein
v. oder
talirukis
põldhein
põldhein
põldhein
talinisu
talirukis
v.oder ak
põldhein
põldhein
talirukis*
oder
kaer
põldhein
talirukis
talinisu
oder
kaer
raps
talinisu
oder
oder
kartul*
rühvelk.
s. nisu
v. oder
kaer
kartul
s. nisu
segatis
mustkesa
lina
v.oder ak
talirukis
talinisu
segatis
v.oder ak
v.oder ak
v.oder ak
Köögivilja külvikorrad
Köögiv. põllukülvikorrad
Põllu-köögivilja
kapsas
rist .õiel
h. kapsas
h. kapsas
põldhein
porgand

Segatis

porgand
kaunviljad
põldhein

Segatis

sarik.õiel
kaalikas
söögipeet
talinisu
söögipeet
v. kartul
v. kartul
kartul
v.kartul, kapsas
kartul
söögipeet
kaalikas
kaer, segav.
v. oder ak
segatis
oder
põldhein
porgand
kartul, peet
(põldhein)
v.oder ak
Teraviljarohkes viljavahelduses tuleks arvestada järgnevaga:

• Tuleb tagada vähemalt teraviljade liigiline vaheldus
  

Teraviljade paigutamisel tuleks jälgida järgnevates tabelites esitatut.
Teraviljaliikide vastuvõtlikus tähtsamate taimehaiguste ja - kahjurite suhtes
Taimehaigused ja -kahjurid
Teravilja liik
kõrreliste juuremädanik
Juurekaela mädanik, varrepõletik
Kaeranema-toodid
Rändavad juurenematoodid
Nisu
3
3
2
2
Oder
2
2
1
3
Rukis
2
2
1
2
Kaer
1
1
3
3
1- nõrgalt vastuvõtlik, 2- keskmiselt vastuvõtlik, 3- tugevasti vastuvõtlik
Võttes aluseks uurimisi ja tootmiskogemusi, on A. Piho koostanud tabeli teraviljade eelviljade hindamiseks. Kultuuri hinnang eelviljana näitab järgneva teravilja saaki protsentides vastava eelvilja järel kasvatamisel.
Eelviljade hinnang teravilja kasvatamisel (A. Piho)
Eelvili
Teravilja liik
Talinisu
Rukis
Suvinisu
Oder
Kaer
Kartul
80…90
80…90
100
100
100
Juurvili
100
100
100
Põldhein
100
100
95…100
100
100
Segatis
100
100
90…95
90…95
95…100
Hernes
90…98
90…95
90…95
90…95
95…100
Talinisu
60…70
75…85
alla 70
85…95
95
Rukis
65...75
70…85
70…80
90…95
95
Suvinisu
alla 70
85…95
90…95
V. oder
75…85
85…95
80…85
90…95
95…100
Oder
65…75
75…85
70…85
90...95
90…95
Kaer
65…75
75…80
70…80
90…95
90…95
Vahelduseta
3…4 aastat
50...65
65…85
alla 60
80…90
85…90
5 ja enam a.
alla 50
60…75
alla 50
75…85
80…85
Kultuurid
Head eelviljad
Keskmise väärtusega eelviljad
Halvad eelviljad
Talirukis,
Talinisu
Mesikas, ristik, põldhein, kaunviljad
Varajane kartul, haljassegatis, varajane oder, raps, rüps
Lina, oder, suvinisu, taliteravili
Suvinisu
Söödajuurvili, kartul, kaunvili , ristik
Talirukis, raps, rüps
Suvinisu, oder, kaer, lina
Oder
Kartul, söödajuurvili, kaunvili
Taliteravili, ristik, raps, rüps
Lina, kaer, suvinisu, oder
Kaer
Kartul, söödajuurvili, kaunvili, ristik
Segatis, oder, suvinisu, raps, rüps
Kaer, lina
Hernes, vikk
põlduba
Kartul, söödajuurvili
Taliteravili
Suviteravili, segatis, raps, rüps
Kartul
Kaunvili, ristik
Taliteravili, söödajuurvili,
Kaer, oder, suvinisu
Sööda-juurvili
Kaunvili, taliteravili
Kartul, segatis, ristik
Kaer, oder, suvinisu
Lina
ristik
Teravili, söödajuurvili
Lina, ristõielised, hernes
Raps, rüps
ristik
Teravili
Lina
Ristik
Taliteravili, varajane oder
Kaer, suvinisu, hiline oder
segatis
Eelkultuuriks rapsile ei sobi:
kartul (tõusmepõletik),
lina (kuivlaiksus),
peet (peedinematoodid)
ja hernes (valgemädanik).
Kartuli, lina, herne järel jätta vahet üks aasta, peedi puhul kaks aastat;
Erinevate põllukultuuride sobivad eelviljad

• lülitada külvikorda raps ja rüps (rikastavad mulda orgaanikaga, parandavad mulla fütosanitaarset seisundit, ka turg on soodne nende kasvatamiseks)
  
• kasutada segukülve
  

- teravili + liblikõielised kaunviljad (hernes, vikk). Sellega kaasneb N väetise kokkuhoid, parem umbrohutõrje efekt.
-teravili + üheaastane raihein, itaalia raihein. Muld rikastub orgaanikaga.

• mullaviljakuse tõstmiseks kasutada haljasväetisi
  

- allakülvina ristik, mesikas (küntakse sisse kas hilja sügisel või järgmisel aastal kesana)
- järelkultuurid - valge sinep, rüps (külvatakse peale teravilja saagi koristamist ja küntakse sügisel sisse) Ebasoodsate ilmastikutingimuste korral (kuiv sügis) on võtte kasutamine ebaotstarbekas.

• teravilja järgnemisel teraviljale tuleks tingimata kasutada kõrre koorimist. Koorimine vähendab eelneva teravilja negatiivset toimet järgnevale (parandab mulla fütosanitaarset seisundit - häirib kahjulike hallitusseente ja kahjurite elutegevust, vähendab umbrohtumist)
  
• Varane künd vähendab teravilja negatiivset järelmõju
  

Teravilja negatiivse järelmõju vähendamine varase künni tõttu on tingitud teravilja juure ja kõrrejäänuste täielikumast mineraliseerumisest ning teravilja juureeritiste ja teiste mullas olevate allelopaatililiselt mõjuvate laguproduktide vähenemisest.
Ettevaatlik tuleks olla varase künniga orasheinaga tugevasti umbrohtunud põldudel, sest antud juhul võib varane künd isegi soodustada orasheina levikut.

Mulla lõimise hindamine. Saagikuse koefitsiendid erineva lõimisega mineraalmuldadel

Mulla lõimis
Rukis
Talinisu
Suvinisu
Oder
Kaer
Hernes
Liiv
0,65
0,40
0,50
0,55
0,60
0,50
Saviliiv
0,85
0,60
0,70
0,70
0,75
0,70
Saviliiv liivsavil
0,95
0,80
0,85
0,85
0,90
0,85
Kerge liivsavi
1,00
1,00
1,00
1,00
1,00
1,00
Keskmine liivsavi
0,90
1,00
0,95
0,95
0,90
0,95
Raske liivsavi
0,80
0,95
0,90
0,90
0,80
0,90
Savi
0,70
0,80
0,75
0,75
0,70
0,75
Teraviljade sagedane kasvatamine kahjustab mulla füüsikalist seisundit. Seda tuleb eriti arvestada raskete muldade viljelemisel, mis kalduvad paakuma ja muutuvad raskesti haritavaks.
Köögivilja külvikorrad
Toitainete tarbimine
Suure tarbega
Keskmise tarbega
Väikese tarbega
Peakapsas
Käharkapsas
Lillkapsas
Rooskapsas
Hiinakapsas
Kurk
Kartul
Porrulauk
Seller
Kõrvits
Tomat
Rabarber
Suvekõrvits
Sibul
Küüslauk
Porgand
Punapeet
Apteegitill
Salat
Spinat
Mustjuur
Redis
Nuikapsas
Paprika
Uba
Hernes
Köögiviljade org. väetisega väetamine
Sõnnikut hästi kasutavad:
Lillkapsas, peakapsas, rooskapsas, seller, porrulauk, kurk, spargel, mädarõigas, rabarber, kõrvits, kartul
Sõnnik eelmisel või üleeelmisel aastal:
Porgand, petersell, sibul, peet, pastinaak , spinat, kaalikas, salat, aeduba
Orgaanika suhtes ükskõiksed:
Aedhernes, redis, rõigas, nuikapsas
Lehekõdu – võib kasutada kõikjal; eriti enne juurvilju.
1. väli
2. väli
3. väli
4. väli
uba
seller
suhkrumais
baklažaan
sibul
hernes
paprika
kabatšok
brokuli
rooskapsas
kapsas
lillkapsas
salat
basiilik
peet
porgand
kartul **
redis
kaalikas
till
Haljasväetis
Järelkultuurid
Kultuuride valikul ökokülvikorda ja nende järjestuse määramise aluseks on:
Umbrohu-, haiguste- ja kahjuritõrje
Lämmastikuga rikastamine (25-30% liblikõielisi)
Mullaviljakuse hoidmine
Mulla kobestamine
Huumus- ja toitainetevaru suurendamine
Kultuuride agrobioloogilised nõuded
Et vähendada toitainete kadu, tuleks külvikord kavandada nii, et osa väljadest oleks talvel taimestikuga kaetud.
Taliteravilja ja mitmeaastaste heintaimede kõrval on üks võimalus kasvatada vahekultuure.
Liblikõieliste enesetaluvus
Liblikõielised
söödakultuurid
 Kestus
aastates
Liblikõielised kaunviljad
Kestus
aastates 
Punane ristik
4-7
Hernes
5
Lutsern
4-7
Põlduba
3
Roosa ristik
2
Valge lupiin
4
Valge ristik
Ennast taluv
Kollane lupiin
4
Esparsett
4-7
Sinine lupiin
4
Seradella
1-2
Lääts
5
Vikk
3
Näide 1. Külvikord taimekasvatustalus
1. Oder allakülviga
2. Ristik haljasväetiseks
3. Nisu
4. Hernes + vahekultuur
5. Rukis
 
Näide 2. Külvikord taimekasvatustalus
1. Taliteravili allakülviga
2. Ristik haljasväetiseks
3. Taliteravili
4. Hernes + vahekultuur
5. Suvivili
Näide 3. Külvikord loomakasvatustalus
1. Suviteravili allakülviga
2. Põldhein
3. Põldhein + sõnnik
4. Taliteravili
5. Hernes (või segavili) + vahekultuur
Näide 4. Külvikord köögiviljakasvatustalus
1. Suviteravili allakülviga
2. Ristik haljasväetiseks
3. Kapsas / Porrulauk
4. Suviteravili raiheina allakülviga (allakülv haljasväetiseks)
5. Hernes + vahekultuur (õlirõigas)
6. Porgand / Sibul
Külvikord ja keskkonnakaitse
- Mõju kasurputukatele
(nende arvukus suureneb näit. pikema õitsemisajaga taimede kasvatamise korral (raps))
- Nitraatide leostumine põhjavette
Sobivad nn püüdjad taimed (järelkultuurid), mis vaba lämmastiku seovad.
- Erosiooniohtlikel aladel sobivate kultuuride kasvatamine
Vältida või vähendada rühvelkultuuride kasvatamist
- Vedelsõnniku (läga) majandamiseks sobiva külvikorra rakendamine
Huumusvaru bilanss
Külvikordade planeerimisel erineva tootmissuuna ja spetsialiseerumisega ettevõtetele on oluline teada kultuuride mõju mulla huumusvarule (t/ha) ja selle alusel arvutada konkreetse külvikorra huumuse bilanss, orgaaniliste väetiste (sõnnik, kompostid) mõju arvestamata.
1. Huumusvaru väheneb ühe hektari künnikihis aasta jooksul: a) rühvelkultuuride (kartul, söödajuurviljad, köögiviljad, mais jt.) kasvatamisel u 2 tonni,
b) teraviljade, lina, rapsi ja rüpsi kasvatamisel u 1 tonn ,
c) üheaastaste kõrreliste heintaimede kasvatamisel u 0,7 tonni.
d) Mustkesas, mille mulda haritakse eriti intensiivselt, väheneb huumusvaru u 2,5…3 tonni võrra.
Huumusvaru suureneb ühe hektari künnikihis aasta jooksul:
a) lutserni, mesika ja lupiini kasvatamisel u 2 tonni,
b) põldheina kasvatamisel u 1,5 tonni,
c) kultuurkarjamaal ja kultuurniidul u 1 tonn,
d) kaunteravilja (hernes, põlduba jt.) ja segavilja kasvatamisel 0,3-0,7 tonni,
e) teraviljade alla külvatud liblikõieliste sügisese sissekünni korral koos teraviljapõhuga u 0,9 tonni.
Juure- ja tüüjäänused (kuivmass t/ha)
Lutsern, Heinaseeme
5,5 – 6,5
Punane ristik
2,8 – 4,0
Mais
1,7 – 1,9
Kaunviljad teraks
1,4 – 1,8
Teraviljad, Raps
1,4 – 1,8
Allakülvid, Järelkultuurid
0,6 – 1,0
Rühvelkultuurd, Köögivili
0,6 – 1,0
C:N suhe erinevates orgaanilistes materjalides
Läga (kuivainet alla 5%)
12 – 15
Kompostitud sõnnik
15 – 20
Põhusõnnik
25 – 30
Maisipõhk, Raps
40 ­– 60
Teraviljapõhk
50 – 150
Erineva orgaanilise kuivaine sisaldusega sõnniku ja läga mõju mulla huumusesisaldusele
Mulda viidud sõnniku ja läga orgaanilise kuivaine sisaldus %
Ühe tonni huumuse taastamiseks vajalik sõnniku ja läga kogus t/ha
20
15
18
20
15
25
10
45
8
70
5
100
3
150
1,5
270
Haljasväetise, põhu ja väetusturba mõju mulla huumusesisaldusele
Väetis
1 tonni huumuse taastamiseks vajalik väetiskogus t/ha
Haljasväetis (mesika, lupiini, ristiku jt haljamass)
45
Põhk (õhukuiv)
5
Hästi lagunenud madalsooturvas
- orgaanilist kuivainet 50 %
4
- orgaanilist kuivainet 25 %
8
Terade ja põhu suhe
Kultuur
Põhk : Terad
Eesti saak
Peaks olema
Oder
0,8…1,2 : 1
2
3,5 – 4,5
Nisu
0,8…1,2 : 1
2,4
3,5 – 4,5
Kaer
0,8…1,3 : 1
2
3,5 – 4,5
Talirukis
1,2…1,5 : 1
2,5
3,5 – 4,5
Taliraps
1,2…1,5 : 1
2,5
2,5- 4
Suviraps
1,2…1,5 : 1
2
2- 3
hernes
0,6…1,0 : 1
2,5
3,5 - 4
Liblikõielised

• Seovad õhust N (150-250 kg/ha)
  
• Suurendavad mulla orgaanilise aine sisaldust
  
• Sügavale ulatuva juurestikuga toovad P ja K haritavasse mullakihti
  
• Parandavad mulla struktuuri
  
• Vähendavad umbrohtumust
  
• Suurendavad mulla bioloogilist aktiivsust
  
• Parandavad muldade veemahutavust
  
• Suurendavad liivmuldade sidusust ja savidel vähendavad
  

Õlirõigas
Raphanus sativus
Ristõieliste seas tugevaima sammasjuurega, hea külgjuurte moodustamine ka sügavamates kihtides, peente külgjuurte areng ainult kobedas mullas hea
Raps
Brassica napus
Tugevad sammasjuured, mis väga tundlikud mullatihenemisele.
Tugev peenikeste külgjuurte areng kobedas mullas.
Rüps
Brassica rapasubsp. oleifera
Külgjuurte areng nõrgem kui rapsil
Valge sinep
Sinapis alba
Kobedas mullas sammasjuurte ja külgjuurte areng hea. Tihedas, struktuuritus mullas juurte areng tagasihoidlik.
Tõrjub peedinematoode.
Mõjutab soodsalt bakterite seente elutegevust mullas.
Järelkultuurid

• Väldivad toitainete leostumist
  
• Tõkestavad haiguste ja kahjurite kogunemist
  
• Väldivad erosiooni teket
  
• Vähendavad umbrohtumust
  
• Kasulike putukate elupaik
  
• Säilitavad mullas niiskust
  

Õlirõigas
Raphanus sativus
Ristõieliste seas tugevaima sammasjuurega, hea külgjuurte moodustamine ka sügavamates kihtides, peente külgjuurte areng ainult kobedas mullas hea
Raps
Brassica napus
Tugevad sammasjuured, mis väga tundlikud mullatihenemisele.
Tugev peenikeste külgjuurte areng kobedas mullas.
Rüps
Brassica rapasubsp. oleifera
Külgjuurte areng nõrgem kui rapsil
Valge sinep
Sinapis alba
Kobedas mullas sammasjuurte ja külgjuurte areng hea. Tihedas, struktuuritus mullas juurte areng tagasihoidlik.
Tõrjub peedinematoode.
Mõjutab soodsalt bakterite seente elutegevust mullas.
Harilik keerispea
Phacelia tanacetifolia
Peajur paljude külgjuurtega, enamik kuni 15 cm kihis. Surub umbrohte hästi alla. Hea toitainete püüdja. Ei kanna haigusi edasi. Järelkultuurina hea oale ja hernele (nende haiguste tõrjeks)
Tatar
Fagopyrum esculentum
Hea umbrohutõrje (ka orasheina). Kiire kasvuga. Tugeva juurega.
Saialill
Calendula officinalis
Tõrjub nematoode, teeb mulla kobedaks.
Päevalill
Helianthus annuus
Kobestab sügavalt mulda (juured kuni 1,5-2 m). Vajab paju vett.
Enne hernest, kartulit . Peale maasikat ja kapsast. Mitte enne kurki , paprikat, salatit , sellerit. Kogub mullast raskemetalle.
Tagetes
Tagetes sp.
Vähendab nematoode. Köögivilja ja rooside vahele. Vähendab rooside nn väsimust. Hea kartuli, porgandi porru ja tomati vahele.
Milline on mõju mullale?

• Oder
  
• Kasutab –116 kg N/ha; 76 kg K/ha; 9 kg P/ha
  
• Tagastub mulda koos põhuga – 59% N;80% K; 49% P; 69% C
  
• C/N = 36, põhul kaks korda laiem suhe
  
• Tekib huumust põhuga– 0,80 t/ha; laguneb huumust – 1,20 t/ha
  
• Tekib huumust ilma põhuta – 0,40 t/ha
  
• N biol. neeldumine põhu korral 2 korda suurem!
  

• Oder + ristik
  
• Kasutab –227 kg N/ha; 198 kg K/ha; 16 kg P/ha
  
• Tagastub mulda koos põhuga – 76% N;91% K; 68% P; 77% C
  
• C/N = 24, ristikul suhe 25% kitsam
  
• Tekib huumust – 2,34 t/ha; laguneb huumust – 1,20 t/ha
  
• Esimesel aastal vabaneb mulda - 40-50 kg N/ha
  

Erinevad põllukultuurid omastavad sügisperioodil lämmastikku erineval hulgal.
Nii kasutab talirüps sügisel enne talve tulekut lämmastikku 50...100 kg/ha, normaaltihedusega külvatud rukis 20...50 kg/ha ning 2...3 lehefaasi arenenud
talinisu vaid 5...10 kg/ha ( Linden & Walgren, 1988).
Taanis läbiviidud katsetes vähendas odra alla külvatud raihein nitraadi leostumist 52-69% võrreldes puhaskülvis kasvanud odraga ( Thomsen jt. 1993).
Soomes vähendas odra alla külvatud raihein nitraatlämmastiku väljauhtumist mullalõimisest olenevalt 27-68% (Lemola jt. 2000).
Mõju huumusbilansile
Kõrrelised heintaimed saagiaastal
1,05
 
Kõrrelised heintaimed külviaastal
 
suvel puhaskülvina
0,20
 
allakülvina teraviljadele
0,35
 
Lutsern / segus kõrrelistega
Lutsern
Lutsern segus kõrrelistega
1. kasutusaasta
1,80
2,10
2. kasutusaasta
1,40
1,80
3. kasutusaasta
0,80
1,00
Rajamisaastal
 
 
kevadel puhaskülvina
1,20
1,40
allakülv teraviljadele
0,50
0,50
suvine puhaskülv
0,30
0,30
Kaunviljad (põhk koristatud)
0,35
 
Kui värske huumus mineraliseerub intensiivselt kultuuridest vabal perioodil, siis me ei kasuta õigesti mulla varusid.
Aastakulu on küll suur, kuid sellega ei kaasne taimset produktsiooni. Kultuuridest vabal põllul (parem kui see toimub vahe- või järelkultuuride all) peab toimuma mõningate orgaanilise väetise liikide (põhk, värske sõnnik) eellagunemine, et kultuuride intensiivse kasvu ajaks nende negatiivset mõju enam ei esineks.
Orgaanilised väetised
Kuivainet %
Koefitsient
Veisesõnnik
 
 
Värske sõnnik
17
0,05
Kõdusõnnik
25
0,07
Sõnnikukompost
36
0,1
Läga
Veise (iga 10% kuivainet)
 
0,022
Sea (iga 10% kuivainet)
 
0,018
Põhk
86
0,12
Haljasväetis (iga 10% kuivainet)
 
0,013
Kompost
40
0,14
Huumusevaru muutus t/ha =
Org. väetise mass x koefitsient
 
 
Anname sõnnikukomposti 20 tonni Huumus = 20x0,1= 2 t/ha
Milliseid aspekte arvestada haljasväetiskultuuride valikul
Milline on tema mõjutasand
Millised on tema kõrvalmõjud
Ajalise paigutuse sobivus
Sobivad katteviljad, sobivad eelviljad
Sobivad järelkultuurid
Vee- ja soojanõudlus
Sobiv päevapikkus
Vajalik toiteainete olemasolu, toitainete sidumisvõime
Optimaalne pH väärtus
Orgaanilise aine agronoomiline mõju kultuurtaimede produktiivsusele algab varem, kui sellest on juba moodustunud huumus. Võib väita, et orgaaniline aine teeb oma põhilise “töö” taimse produktsiooni moodustamise kasuks huumuse moodustamise käigus.
Seega just orgaanilise aine mineralisatsiooni-muundumise- humifikatsiooniprotsessi iseloom määrab taimiku produktsiooniprotsessi edukuse.
Moodustunud huumus on aga selleks “kapitaliks”, mille arvel toimub järgnevate kultuuride produktsioon.
Infoleht 148/205
LIBLIKÕIELISED HALJASVÄETISED
P. Viil, T. Võsa
Infoleht 173/205
Haljasväetiskultuurid lämmastiku allikana
ja lämmastiku kaod
Erkki Hannolainen
Eesti Maaviljeluse Instituut