Maaviljeluse konspekt (3)

MAAVILJELUSE PÕHIKURSUS (3 AP)
40 loengut ja 30 laboratoorset tööd
Eksam : test + laboratoorsed tööd peavad olema sooritatud !
Kirjandus:
- E. Haller „ Maaviljelus ” (mullafüüsika, umbrohud; põhiraamat)
- „Maaviljeluse käsiraamat” (vähem saadaval)
- „Agrokeemia 2006”
- M. Karmin „Umbrohud ja nende tõrje”
- „Teraviljakasvatuse käsiraamat”
- „Mahepõllumajanduse alused”
- Mahepõllumajanduse leht
- Masanobu Fukuoka „Ühe kõrre revolutsioon ” (Maaülikooli tudengi tõlge)
- H. Lõiveke ( koostaja ) „ Taimekaitse käsiraamat”
Maaviljelus ( Soil management ) – agroökosüsteemis toimivate taimekasvutegurite looduskeskne tarbimine. Põhieesmärk realiseeritakse maakasutusviiside ja –võtete kogumil, st maaviljelussüsteemide kaudu. Hõlmab agrotehnilisi, melioratiivseid ja organisatsioonilisi abinõusid. Põhiülesandeks on kultuurliikide kindlustamine optimaalsel määral taimekasvuteguritega, so kasvukeskkonna omaduste ja temas kulgevate režiimide kompleksne reguleerimine.
Looduslik ökosüsteem: Taimed – taimede varis – taimtoidulised organismid – lagundamine – muld (ja hakkab jälle otsast peale, suletud ring)
Bio- ja ökosüsteemid on avatud (bioloogiline süsteem, mis vahetab ümbritseva keskkonnaga nii energiat kui ainet).
Agroökosüsteemi iseloomustab:
1) Selle suur avatus – saagi eemaldamine, väetamine
2) Iseregulatsiooni nõrkus – põllukooslust mõjutatakse agrotehnika valdkonda kuuluvate tehnoloogiliste võtetega
3) Süsteemsus – viljelustehnoloogia üksikvõtete elimineerimine, muutmine võib mõjutada kogu tehnoloogilise kompleksi efektiivsust
Põllumaad on Eestis 1 100 000 ha, millest haritakse 70-75%. 17 vallas on mulla boniteet alla 31 hp. Põllumaa pind (ha) inimese kohta igal aastal väheneb.
Ratsionaalne maaviljelussüsteem:
1) Tavasüsteem – põllumajanduslik tootmisviis mida iseloomustab rohke ostutoodete (näiteks pestitsiidid, väetised) ja muude tehnoloogiate (näiteks spetsiifilised aretusvõtted) kasutamine, mille eesmärgiks on efektiivsuse ja tasuvuse suurendamine ning kulutuste vähendamine tooteühiku kohta
2) Integreeritud süsteem – integreeritud taimekaitse on kombinatsioon meetmetest, mille juures esmajärjekorras arvestatakse esmajärjekorras bioloogiliste , biotehniliste, aretuslike kui ka viljelus - ja kultuurtehniliste abinõudega, mis piiravad keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise vajalikule tasemele (Saksamaa taimekaitse seadusest)
3) Ökoloogiline süsteem – mahepõllumajandus on tasakaalustatud toitaineringel ja suures osas kohalike taastuvate ressursside kasutamisel põhinev loodussäästlik tootmisviis. Taimekasvatuses ei kasutata sünteetilisi väetisi ega taimekaitsevahendeid. Mullaviljakus taastatakse õige külvikorra, agrotehnika ja orgaaniliste väetistega. Taimekahjustajaid välditakse looduslike vaenlaste abil ning kahjustuskindlamate sortide kasvatamisega
www.ceet.ee
www. organic - europe .net
Maaviljelusseadused:
1) Autotroofsuse seadus – ainult rohelisel taimel on võime toota fotosünteesi ja assimilatsiooniprotsessi käigus eluks vajalikke energeetilisi ressursse – orgaanilist ainet
Fotosüntaat - tekib fotosünteesi käigus, formeerub ümber saagiks
2) Miinimumseadus – taimede saagikuse määrab miinimumis olev kasvutegur. Taimed on võimelised kasutama miinimumis olevat kasvutegurit seda produktiivsemalt, mida rohkem on teisi taimekasvutegureid optimumis. Maksev on see ka teiste maaviljelussüsteemide komponentide (külvikorrad, mullaharimine , väetamine) jt tegurite puhul
Eesti „madalaimaks tünnilauaks” on muld ja mullaharimine, viljavaheldus ja umbrohtumus
3) Taimekasvutegurite asendamatuse ja nende füsioloogilise samaväärsuse seadus – siinjuures on oluline kõigi vajalike taimekasvutegurite toime taimekasvule ja arengule, vähemoluline ühe või teise teguri maht, kogus või mõjukestus. Antud seadus on kehtiv ka maaviljelussüsteemi komponentide kohta
4) Optimumiseadus - suurimsaak saadatakse optimaalsel tasemel, nende vähenemise või suurenemisega kaasneb saagilangus
5) Toitainete tagastamise seadus – saagikuse langemise vältimiseks on vajalik mulda tagastada toiteelemente sama palju või veidi rohkem kui saagiga eemaldame. Intensiivse maaviljeluse põhitees
6) Viljavahelduse seadus – agrotehniliste võtete efektiivsus ja sellest tulenevalt ka kultuuride saagikus on seda suurem mida agrobioloogiliselt põhjendatum on kultuuride vaheldumine konkreetsel kasvukohal. Oluliseks kujuneb see tagasihoidliku väetamise ja pestitsiidide kasutamise korral
7) Idanemiskeskkonna mõju seadus – kultuuride saagikus sõltub olulisel määral idanemiskeskkonna tingimustest. Puudujääke seemne idanemisfaasis pole võimalik täielikult korvata taime edasises kasvus ja arengus
Mulla füüsikalised ja füüsikalis-keemilised omadused
Mullaviljakus jaguneb:
1) Looduslik mullaviljakus on viljakus, kuhu inimene tootmistegevusega ei ole sekkunud
2) Kunstlik mullaviljakus kujuneb loodusliku viljakus baasil – inimese elutegevuse tulemusena
* Mulla mehhaaniline koostis ehk mulla lõimis.
* Mulla tahke faasi tihedus De
Mineraalmuldadel 2.54 – 2.63 g cm-3 (Mg m-3 – megagramm)
Madalsoo turvasmuldadel 1.7 – 1.9 g cm-3
* Mulla struktuursus – tähistab kuidas mulla mass on üles ehitatud, kas üksikutest mehhaanilistest elementidest või on välja kujunenud struktuuragregaadid
Struktuuritu muld:

• üksikteraline – liivmullad , kui huumussisaldus on väike jne, õhustatus halb, probleemid veega
  
• massiivne – väikestest osakestest koosnev; savimulla, mis on kujunenud ebaõigel harimisel, halb õhustatus
  

Meie ülesandeks on põllul luua struktuurne muld!
> 0.25 mm makroagregaadid
Agronoomiliselt soovitud on ~2 – 5 mm struktuuragregaadid
Struktuuragregaatide tekkeks on vaja:

rohkesti mineraalseid kolloide ja ka saviosakesi – neil osakestel on suure pinnaenergia mõjul võime liikuda

kahe- ja kolmevalentseid katioone (Ca2+, Mg2+, Fe3+); happelistel muldadel on struktuuri väljakujunemiseks sageli vaja viia lupjamisega mulda täiendavalt kahevalentseid katioone (Ca2+, Mg2+). Seega on parema struktuuriga neutraalsed ja leeliselised mullad . Kui mullas on ühevalentseid katioone (näiteks naatriumi) siis see pidurdab mulla struktuursust.

Orgaanilist ainet, mis liidab osakesed kokku ja muudab mulla sõmerjaks
Milliste protsesside toimel tekivad mulla struktuuragregaadid?

• füüsikalis – keemiline protsess – paisumine ja kokkutõmbumine, vettimine ja kuivamine , külmumine ja sulamine
  
• bioloogiline protsess – mikro - ja makroorganismide mõju ja orgaanilise aine liitumise mõju
  

Struktuuri tekkeks on olulised nii makroorganismid (eelkõige hooghännalised ja vihmaussid ) kui ka mikroorganismid (seened ja bakterid ), kellest kõigist sõltub orgaaniliste jäänuste muundumine , eeskätt lagundamise teel.
Positiivne korrelatsioon struktuuragregaatide stabiilsusel mikroorganismide (r = 0.68) ning vihmausside biomassiga (r = 0.45)
Protsessid struktuuragregaatide tekkel:

koagulatsiooni (tokulatsiooni) tekkel – helmestumine, väikeste üksikosakeste tekkimine

tsementatsiooni teel – väikeste osakeste tsementeerumine
Struktuuri hoidmiseks tuleb:

• harida siis kui muld on küps – harimisküps muld ei kleepu harimisriistade külge. Kui muld, eriti just raske muld, on märg, siis surub traktori raskus või adra hõlm struktuurisõmerad kokku. Kui muld on kuiv, purunevad harimisel sõmerad ja muld võib tolmustuda
  
• mitte tallata mulda liigselt – kui künnikihi alla on tekkinud tihenenud kiht ja sõmerad on hävinud, aitavad seda kõrvaldada sügavkobesti ja töökultivaator (tugevdatud piidega)
  

Liigtallamise vähendamiseks tuleb kasutada:

• minimaalse traktorikäikude arvuga mullaharimissüsteeme
  
• põimagregaate, mis teevad mitut tööoperatsiooni korraga, on varustatud erinevate harimistarbeliste tööorganitega
  
• valida sobiv harimistööde aeg
  
• suurendada heintaimede osatähtsust külvikordades
  

NB! Kasvatada külvikorras liblikõielisi heintaimi, mis oma tugeva juurestikuga soodustavad sõmerate teket; samuti jääb neist mulda rohkesti taimejäänuseid
Põllukultuur ja veekindlate agregaatide % mullas:

• rühvelkultuurid 10 – 15%
  
• teravili 15 – 20%
  
• hernes 30 – 35%
  
• raps 40 – 50%
  
• kõrrelised heintaimed 50 – 60%
  
• põldhein 70%
  

* 40 – 70% parandavad sügavamalt mulla struktuursust ~2 – 2.5 m tugevama juurekavaga
Mullakaetus %
Huumuse sisalduse %
Struktuuragregaatide stabiilsus%
Infiltratsioon %
Struktuurse mulla tunnusteks on:
1) Mullapind:
- üksikagregaadid selgesti märgatavad
- mittemudastunud
- makropoorid (vihmaussikäigud) selgesti märgatavad
- vihmausside ekskremendid
2) Ülakiht:
- erineva suurusega struktuuragregaadid, poorne
- muld ühtlaselt peente taimejuurtega läbipõimunud
- eelmise aasta taimejäänused on lagunenud
- muld ühtlase hallikasmusta värviga ja iseloomuliku mullalõhnaga
3) Üleminek:
- järk-järguline üleminek
4) Alumine kiht:
- ei ole plaatjaid mullakihte
- kobestunud (mitte tihenenud) üksikteraline (tüüpiline liivmuldadele) või struktuuragregaatidega muld
- ühtlane sügav juurestatus
- arvukad vertikaalsed makropoorid (vihmaussikäigud)
Halva struktuursusega muld on:
1) Mullapind:
- mudastunud mullakoorik
- makropoorid (vihmaussikäigud) ei ole märgatavad
2) Ülakiht:
- ebasoovitavad on teravakandilised, vähese poorsusega struktuuragregaadid
- ebaühtlane juurestatus
- lagunemata ja ebaühtlaselt jaotunud taimejäänused (lagunemata põhukiht)
- hallikassinine värvus ja roiskunud õhk ( viitab halvasti õhustatusele)
3) Üleminek:
- terav (rebenenud) üleminek
4) Alumine kiht:
- plaatjalt murenev
- tihenenud üksikteraline (tüüpiline liivmuldadele) või struktuuragregaatidega muld
- ebaühtlane sügav juurestatus
- vähesed ja mittevertikaalsed makropoorid (vihmaussikäigud)
* Lasuvustihedus Dm – mulla lasuvustiheduseks nimetatakse absoluutkuiva mulla massi looduslikus ehituses (loodulikus lasuvuses) g cm -3 (Mg m-3)
Dm = M/m, kus
Dm – mulla lasuvustihedus
m – absoluutkuiva mulla mass silindris (g)
V – silindri maht (cm3)
Mulla lasuvustihedus sõltub:

mulla lõimisest

huumusesisaldusest (mida huumuserikkam seda kobedam)

struktuuri vastupidavusest

lasuvuse iseloomust (osakeste asetus üksteise suhtes)

sademetest (sademeid rohkem, tihedus väiksem)

bioloogilisest aktiivsusest

kasvatatavast kultuurist (väikesejuureline kultuur – orgaanikat vähem ja muld tihe)

mulla veesisaldusest (rohkem vett, hõredam)
Tasakaaluline lasuvustihedus – igal mulla on oma iseloomulik lasuvutihedus milleni muld on võimeline loodulikes tingimustes tihenema
Korrelatsioonianalüüs näitas, et kobestusjärgne lasuvustihedus on seda madalam, mida kõrgem on mulla huumusesisaldus , mida rohkem on üle 1 mm läbimõõduga mullaagregaate ja füüsikalise savi sisaldus.
Mida madalam on lasuvustihedus, seda vähem peaks mulda harima !
Muldade tihenemine on positiivses korrelatsioonis avaldatud mehhaanilise survega ja mullaomadustest niiskussisaldusega.
Mulla tihenemise mõju mullale:

lühiajalised mõjud – otseselt seotud lasuvustihedusega ja künnikihiga, isereguleeruv

künnikihi struktuuri kahjustuse mõjud – püsivad ka pärast kündmist; saame rakendada teatud abinõusid

aluspinnase tihenemise mõjud – iseregulatsioon puudub
Mulla tihenemise kutsub peamiselt esile kas harimine (liigniiske või liigkuiva mulla) või liiklus (liigtallamine). Ebaõigete harimisvõtete tulemusena oli (ja on) lõhutud meie paljude põllumuldade künnikihimulla struktuur niivõrd, et muldade tasakaaluline lasuvustihedus on oluliselt suurem põllukultuuridele ettenähtud tasemest. Põllukultuuride saagikuse ja mulla lasuvustiheduse vahelise seose analüüs on näidanud, et optimaalseks lasuvustiheduseks on 1.20 – 1.35 g cm-3.
* Mulla kõvadus g cm-2 (Mg m-2) – mulla vastupanuvõime temasse tungivale kehale
Mulla kõvadus ei ole otseselt lineaarses seoses mulla lasuvustihedusega, vaid see sõltub kõige enam mulla vee- ja saviosakeste sisaldusest. Selgema ülevaate mulla tallamise mõjust annab mulla kõvaduse määramine, sest kõvaduse arvväärtuse muutumine on mitmekordne võrreldes lasuvustiheduse arvväärtusega. Kui näiteks lasuvustihedus suureneb 20% võrra, siis sama mulla kõvadus suureneb 400% ja enamgi . Kuna mulla kõvadus sõltub väga suuresti mulla veesisaldusest, siis on õigem seda määrata, kui mulla veesisaldus on 70-80% väliveemahutavusest. Optimaalne mulla kõvadus teraviljadele vegetatsiooniperioodi alguses on 0.5-0.8 Mpa ja perioodi keskel 2.0-2.5 Mpa. Olulisel määral mõjutab mulla kõvadus ka mullaelustiku tegevust. Mulla kõvadus kuni 3.0 Mpa ei mõjuta vihmausside käikude moodustumist.
Kõvadust määratakse penetromeetriga!
* Poorsus.
Üldpoorsus 40-60%.
Pü = (De-Dm/De)*100
Pü = Pk + Pmk, kus
Pk – kapillaarne poorsus 40-60%; 0.01mm
Makropoorid Palja silmaga nähtavad Biopoorid
(vihmaussikäigud)
Laiemad jämepoorid >50 μm Kiiresti filtreeruvad
Kitsamad poorid 50-10 μm Aeglasemalt
filtreeruvad
Keskmised poorid 10-0.2 μm Taimedele
kättesaadav
Peenpoorid suvinisu > talinisu > põlduba > tritikale (teravili; nisu (emastaim) ja rukki (isastaim) hübriid; nisu on hea kvaliteediga ja rukis on hästi taluv , eeskätt on läbi läinud söödateraviljana. On asendanud näiteks Poolas ja Hiinas palju rukki kasvupinda) > raps > kaer > mais > kartul > suvioder > talirukis

kultuuride erinev mõju taimehaiguste, kahjurite suhtes – kõige vastuvõtlikum on nisu; vähem vastuvõtlik haigestumisele on oder , st odra pritsimine fungitsiididega annab vähem tulemusi. Seega külvikorras peaks nisu eest olema mitte teravili kuna nisu haigestub kergemini. Nisu järgi võib külvikorras panna otra kuna oder on haigustele vähem vastuvõtlikum. Rukis ja kaer haigestuvad samuti vähem. Kaer on nematoodidele vastuvõtlik kuid kui kasutada nematoodikindlaid kaerasorte siis võib ka kaera lugeda fütosanitariks külvikorras. Seega nisu – oder – kaer. Kuna nisu on kõige väiksema juurtemassiga siis peaks ta olema külvikorras kõige ees, odral on suurem juurekava ja kõige suurem juurekava suviviljadest on kaer. Üle kolme teravilja ei ole soovitav ritta panna, siis peaks tulema mõni muu kultuur.
Väga hea umbrohtude allasuruja on ristiku ja kõrreliste segu, mille kasvatamine võimaldab jagu saada näiteks ohakast. Kaer allakülvatud liblikõielistega surub alla orasheina leviku jne. Hernes näiteks on algperioodil suhteliselt aeglase kasvuga ning põllud umbrohtuvad, pärast surve umbrohtudele suureneb. Seega sobib kaera ja hernest koos kasvatada – kaer annab algusperioodil survet ja hernes annab lõpuperioodil survet umbrohtumusele. Teraviljadest on talirukkil kõige tugevam allasuruv mõju paljudele umbrohtudele, kaasa arvatud tuulekaerale. Kui lähteandmetes on tuulekaer on sees, siis külvikorra moodustamisel on tema tõrjeks ebaefektiivne kaera panek kuna teda ei saa sellisel juhul pritsida herbitsiidiga. Tuulekaera tõrjub suviviljadest efektiivselt oder, sest siis on võimalik pritsida.

kultuuride väärtus eelviljana
- Head eelviljad:
a) kõik rühvelkultuurid (kartul, söödajuurviljad, köögiviljad), eriti need, mida intensiivse kasvuaegse vaheltharimise kõrval väetatakse ka orgaaniliste väetistega (sõnnik, kompostid jms)
Miks on rühvelkultuurid head? Sest neid on võimalik vahelt harida, nad on head eelviljad kuna nad kobestavad mulda (parandab mulla füüsikalisi omadusi) ja intensiivistavad mineralisatsiooni ning muld rikastub toitainetega !!!
b) mitmeaastased heintaimed (põldhein, karjamaa , kultuurniit jt), ristikud, lutsern , lupiinid jt. Kui mitu aastat kasvatame köögivilju, siis orgaanikat on mullas stabiilselt. Kuid järsult toimub saagilangus kuna toimub orgaanika langus ning toitainete hulk väheneb. Rühvelkultuuirde all orgaanikat väheneb – see on nende miinuseks (igal aastal miinus kaks tonni hektari kohta). Mitmeaastaste kultuuride all aastate lõikes orgaanika hulk aga suureneb (pluss poolteist tonni hektari kohta) kuna nad jätavad mulda väga palju taimejäänuseid.
c) puhas- ehk mustkesa – mingeid kultuure seal ei kasvatata, lastakse veidike umbrohtudel kasvada ja seejärel nad hävitatakse. Ainult suure umbrohtumuse korral! On hea eelpinnaks kuna seal suureneb mineraalainete hulk. Miinuseks on see, et 2-3 t/ha läheb orgaanikat minema, kuid selle asemel tuleb mineraalseid toitaineid. Kui mustkesa hoida mustana siis tuleks sinna peale panna talivili, mis hoiaks toitaineid kinni ega laseks neil välja leostuda.
- Keskmise väärtusega eelviljad on:
a) üheaastased liblikõielised kultuurid (hernes, vikk (herne ja liblikõieliste segu), põlduba)
b) liblikõieliste ja teraviljade segukülvid – hernest saab kasvatada üksinda, ilma tugikultuurita; vikk (proteiinirikas) vajab tugikultuuri – kaer + oder + hernes = vikk. Segatis on söödaks, haljasmassina; segavili – teraks
c) raps ja rüps – kobestavad mulda kuna on sammasjuurelised, orgaanikat viivad ära sama palju kui juurde annavad; väga head fütosanitarid teraviljade vahel
- halvad eelviljad on teraviljad (eriti suviteraviljad), sest nende juureeritiste ja taimeosade laguproduktide negatiivne mõju on suur ja pidurdab kõige rohkem just teravilja enda kasvu ja arengut.
Eelkultuuriks rapsile ei sobi:
Kartul (tõusmepõletik)
Lina (kuivlaiksus)
Peet (peedinematoodid)
Hernes (valgemädanik)
Kartuli, herne, lina järel jätta vahet üks aasta, peedi puhul kaks aastat.
Kui me neid järjestusi ei arvesta, siis ei pruugi terve saak hävida, vaid saagikus võib langeda. Soovituslik!
Eelviljad linale sobivuse järjekorras:
Talirukis, talinisu, kaer, oder, suvinisu
Kui eelviljaks on rohumaa ja tegemist on väheviljaka mullaga (3-4 t/ha heina), siis võib lina külvata ilma teraviljast vahekultuurita.
Eelvilja mõju saagi moodustumisele on seda suurem...

• mida kitsam on külvikord st. mida vähem erinevaid kultuure seal kasvatatakse
  
• mida vähem on võimalusi intensiivseks viljelemiseks (taimekaitsevahendid, mineraalne lämmastikväetis)
  
• mida ebasoodsamad on ilmastikutingimused
  
• mida väiksem huumusesisaldus ja halvem mullastruktuur (nende muldade puhverdusvõime on väike või puudub)
  

Agrobioloogilised alused kultuuride paigutamisel
Kultuuride iseendale järgnevuse taluvus

• iseendale järgnevust hästi taluvad kultuurid, mida võib ühel ja samal kohal kasvatada kaks või enam aastat, ilma et saak oluliselt väheneks
  

Siia kuuluvad mais, kõrrelised heintaimed, kanep ning tingimisi ka kartul (peab olema haigusvaba seeme ) ja talirukis (kõige taluvam kultuur teraviljade hulgas).

• iseendale järgnevust halvastitaluvad kultuurid, mis annavad mitu aastat samal kohal kasvatamisel tunduvalt väiksema saagi. Siia kuuluvad kõik teraviljad (v.a. talirukis).
  
• Iseendale järgnevust väga halvasti taluvad kultuurid:
  

päevalill, kõik peediliigid
punane ja roosa ristik , hernes, lutsern, mesikas
raps, rüps, kaalikas , kapsas (enamik ristõielisi)
Negatiivse järelmõju oluliseks vähendamiseks ei tohi neid kultuure samal kohal kasvatada enne 3...5 aastat, lina puhul peab vahe olema näiteks isegi 5...6 aastat (seega rapsi all võib Eestis olla kuni 20%)
Enesetaluvus reastatuna: talirukis suhkrupeet Mõjutab saaki 10-50%

Agrobioloogilised alused kultuuride paigutamisel
Allelopaatiline mõju – taimede poolt muldkeskkonda eritatud ühendite ja laguproduktide kahulik mõju teisele taimele.
Kultuuride üksteisele järgnevuse taluvus on suurem viljakamatel muldadel, kus allelopaatiline mõju mulla kõrge bioloogilise aktiivsuse toimel kiiremini taandub. Esti tingimustes on allelopaatiline mõju oletatavasti suurem kui näiteks Saksamaal või Leedus, sest vegetatsiooniperioodi tõttu on külvikordade vahe pikem. Kõrrekoorimine suurendab allelopaatilist mõju.
Teineteist mittetaluvateks kultuurideks peetakse näiteks järgmisi paare : oder – nisu; suhkrupeet – raps; lina – hernes; kapsas – raps; söödapeet – raps
Oder ei sobi eelviljaks nisule, küll aga nisu odrale. Teised eeltoodud paarid on mõlemas järgnevuses teineteist mittetaluvad.
Vastastikku stimuleerivad: sibul – söögipeet; kartul – mais; kartul – aeduba ; kartul – põlduba.
Ei sobi koos kasvatamiseks: sibul – salat ; hernes – päevalill; porgand till
Ebameeldiv naabrus: linatuder – lina; orashein – raps, teraviljakultuurid; tatar – orashein, ahtalehine kõrvik, üheaastane nõianõges; kaer – põld-harakalatv, malts , kukeleib; peet – äiakas; nisu – kesalill, valge karikakar
Tagetes hävitab harilikku orasheina, harilikku kassitappu ja põldosja, mõjub tõrjuvalt ka nematoodidele. Mõjub soodsalt roosidele ja õunapuudele. Raiheinad tõrjuvad orasheina. NB! Näiteks õunapuuseemed ei hakka emataime all kasvama kuna seemenele mõjuvad pärssivalt puu laguproduktid; seetõttu ei ole soodne ka noort õunapuuistikut istutada vana puu kohale.
Mitu välja planeerida külvikorda?
50 lehma vajavad 100 tonni heina. Saak 5 t/ha. Põldheina põllu vajadus 100:5=20.
Talus on 60 ha künnimaad. Mitmeks väljaks põld jaotada?
Kolmeks: põldhein – teravili – teravili (see on siiski halb variant kuna saagikus võib väheneda)
Kui kasvatame kahel aastal põldheina Ph1 Ph2, siis ühe välja suuruseks võiks olla...10 ha. 60 ha:10 ha=6 välja. Seega tuleks rajada 6 kohaline külviväli.
Külvikorda kavandades tuleb arvestada: külvikord sisaldab toitainete kogumise ja toitainete tarbimise faasi.
Kogumisfaasis suurendatakse mulla huumusvaru ning kasvatatakse liblikõielisi või nende segusid (näiteks ristik, kõrrelised), hernes. Kasutusfaasis kasvatatakse teravilja, kartulit ja teisi üheaastaseid kultuure.
Külvikorralüli: koosneb kultuuridest, kus esimeseks kultuuriks (kultuuride grupiks) on kultuur(id), millel on mullaviljakust tõstev ja taastav funktsioon; teiseks kultuuriks (kultuuride grupiks) on mullaviljakust põhiliselt tarbivad kultuurid.
Näiteks tõstvas faasis kaheaastane põldhein, tarbivas faasis talinisu; tõstvas faasis hernes + kartul + sõnnik või raps (ei tõsta küll viljakust kuid kogub rohkesti orgaanikat), tarbivas faasis suvinisu ja oder
Vahelduma peaksid:

• sügavama ja madalama juurekavaga taimed
  
• väikese ja suure juurejäänustega taimed
  
• aeglasema algarenguga taimed peaksid järgnema suurema survetõrjega taimedele
  
• intensiivse mullaharimisega kultuurid järgneksid mullastruktuuri stabiliseerivatele taimedele
  
• kahjustuskindlamad kultuurid enne kahjustusõrnemaid
  

Külviaasta Saagiaastad
Teravili + allakülv Ph1, kui järgneb talivili saadakse ainult esimene
(sobivaim kattevili niide; kui järgneb suvivili siis ka ädalasaak
On varajane oder)
Teravili + allakülv Ph1 ja Ph2, sama mis eelmisel
PÕLDHEIN ristik + kõrreline heintaim
Külviaasta Saagiaastad
Puhaskülv Ph1, Ph2; külviaasta sügisel ädalasaak
Puhaskülv + kiire Ph1, Ph2; külviaastal korralik saak
kasvuga kõrreline
Külviaasta
Teravili + allakülv teravili koristatakse, Ph küntakse okt. III dekaad
Teravili + allakülv Ph koristatakse kevadel
Allakülv – teravilja alla külvatud heintaimed (kõrrelised heintaimed, punane ristik, lutsern, mesikas jne). Niisketel aastatel tuleks mesikaga olla ettevaatlik, sellisel juhul külvata mesikas paar nädalat hiljem.
Kattevili – teravili, mille alla on külvatud heintaimed (varajane oder on kõige riskivabam: kui paneme odra ja ristiku koos kasvama, siis odra saame ära koristada varakult, juuli III dekaad, ning ristik saab edasi kasvada; saame teda alla külvata nii tali - kui suvinisule. Suvinisu saab valmis augusti II dekaadis, kui tahame allakülviks otra kasutada, siis tuleks valida võimalikult varajase nisusordi) Talirukis ja kaer (?) Talirukist katteviljana ei ole soovitatav (ainult madala viljakusega põldudel). Kaer allakülvina on samuti halb kuna ta valmib septembrikuuks ning lamandub, mis omakorda võib rikkuda heintaimiku.
Soodsamaks peetakse paar aastat kartulit, paar aastat puhkust kuna sellisel juhul jääb taastumisperiood pikemaks kui üle aasta külvaks kartulit!
Kesad
Kesade harimine hõlmab kõiki enne taliviljade külvi tehtavaid mullaharimistöid, mille ülesandeks on umbrohtude tõrje, taliviljade toitumis- ja niiskusrežiimi optimeerimine ning mulla külvikõlblikuks harimine.
Levinud on kaks kesatüüpi:

• kultuurideta (mustkesa ja jaanikesa – ühelehmapidaja kesa ; kasutatakse juhul kui põld on umbrohtunud ja sinna järgneb talivili)
  
• kultuuridega kesa (põldhein, varajane oder, rüps, raps, talirukis, hernes, varajane kartul, segatis, mesikas, lutsern, kõrreliste seemnepõld – kultuuridega kesa peab vabastama enne talivilja külvi. Talirukkil 20.08-05.09 ja talinisul 25.08-10.09)
  

Kesakultuuride valik on viimastel aastatel läinud pikemaks seoses uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga. Näiteks künd ja külv võivad olla praktiliselt ühel päeval, pole vaja oodata künnikihi vajumist ja kasvuperiood taimedel pikeneb. Kõige parem kesa on põldhein. Raps ja rüps on talinisueelsed.
Mustkesa korral huumusvaru väheneb 2-3 t/ha. Sügisel koorimine ja külv. Kultiveerimine 5-7 cm – kultiveerimine 10-12 cm – kultiveerimine 14-15 cm – künd 22-25 cm (2-3 nädalat enne külvi) - RUKIS või NISU
Külvikorra rotatsioonis arvesta just eelkõige sellega, et teravili ei järgneks teraviljale! Paljusid saab omavahel ka vahetada (näiteks kartulit ja rapsi) Kui me tahame näiteks head kartulit ja meil palju sõnnikut pole, siis tuleks kartul külvata põldheina järgi – kõik oleneb sellest millise saagi peale me rõhku pöörame.
Teraviljarohkes viljavahelduses tuleks arvestada järgnevaga:

• tuleb tagada vähemalt teraviljade liigiline vaheldus
  
• lülitada külvikorda raps ja rüps (rikastavad mulda orgaanikaga, parandavad mulla fütosanitaarset seisundit , ka turg on soodne nende kasvatamiseks; meie põllumehed eelistavad rapsi kuna selle saagikus on suurem, olgugi et valmimisaeg on hilisem)
  
• kasutada segukülve – teravili + liblikõielised kaunviljad (hernes, vikk). Sellega kaasneb N väetise kokkuhoid , parem umbrohutõrje efekt. Näiteks nisu250 ja herne puhul ei anna N lisamine saagikusele oluliselt juurde; nisu550 puhul aga annab N lisamine tunduvalt suurema saagikuse ning seetõttu tasub N lisamine end ka rahaliselt ära.
  
• mullaviljakuse tõstmiseks kasutada haljasväetisi
  
• teravilja järgnemisel teraviljale tuleks tingimata kasutada kõrrekoorimist, et vähendada allelopaatilisi mõjusid ja samuti vähendada umbrohtumust
  
• varane külv vähendab teravilja negatiivset järelmõju; soodsam on see kui kõrrekoorimine teha varem ning külv hiljem kui ainult varasem künd. Varasemat kündi eelistada ainult juhul kui kõrrekoorimist ei ole võimalik teha
  

saagikuse koefitsendid erineva lõimisega mineraalmuldadel. Rukis ja kaer eelistavad kergema lõimisega muldi, talinisu ja oder eelistavad raskema lõimisega muldi! Parimad odrapinnad on Kesk-Eestis, Saaremaa ja Hiiumaa ei sobi odra ja rukki kasvatamiseks. Hiiumaal saab kasvatada heina, st rajada loomapidamistalusid, sama kehtib ka Peipsi äärsete maade kohta. Nisu kasvatuspiirkond on väiksem kui odral – Põlva, Järvamaa jne. Kartulikasvatus ei sobi Hiiumaal ja Läänemaal.
Külvikord ja keskkonnakaitse

• mõju kasurputukatele (nende arvukus suureneb näiteks pikema õitsemisajaga taimede kasvatamise korral – raps)
  
• nitraatide leostumine põhjavette. Sobivad nn püüdjad taimed (järelkultuurid), mis vaba lämmastikku seovad. Näiteks herne järgi saab püüdjaks kultuuriks panna rapsi, rüpsi või õlirõika; varajase kartuli järgi rapsi või õlirõika
  
• erosiooniohtlikel aladel sobivate kultuuride kasvatamine. Vältida või vähendada rühvelkultuuride (köögiviljade) kasvatamist; panna harimissuunnad paika
  
• vedelsõnniku (läga) majandamiseks sobiva külvikorra rakendamine
  

Et liituda keskkonnaprogrammiga tuleb teha väetusplaan. Väetamisel võib mineraalväetiste ja sõnnikuga anda kogu haritava maa keskmisena ha kohta kuni 170 kg lämmastikku, millest mineraalväetistega on lubatud anda kuni 100 kg lämmastikku. Haritava maa hulka ei loeta looduslikke rohumaid. Viljavaheldusplaani koostamisel tuleb arvestada järgmisi nõudeid: põllumaal, kus järgitakse viljavaheldust, kasvatatakse igal aastal vähemalt 15%-l liblikõielisi või liblikõieliste-kõrreliste heintaimede segu. Nimetatud heintaimi võib kasutada ka allakülvina. Samal põllul ei tohi kasvatada kolm aastat järjest teravilja ja sama liiki teravilja. Kaunvilja-, rühvel-, kiu- ja õlikultuuri kauem kui kahel järjestikusel aastal. Mustkesa ei loeta põllumajanduskultuuriks.
Köögivilja külvikorrad
Vastavalt sellele kui suur on toitainete tarbimine saame külvikorrad köögiviljade puhul paika panna. Liiga intensiivsel kasutamisel hakkavad levima taimehaigused ja kahjurid (eriti lillkapsas ), allelopaatiline mõju. Sibula mahapanemisel oleks vaheaeg paar-kolm aastat. Porru , peasalat , lehtsalat , redis – taluvad küllalt hästi taaskülvi. Tomat , kõrvits, porgand, seller , apteegitill , petersell – piisab üheaastasest vahekultuurist. Kapsad, spinat , punapeet, hernes – 3 aastat vahekultuure. Oale piisab aastast-paarist. Kapsale võib nuuter sisse lüüa (kui panna järgmisel aastal uuesti samale kohale kapsas kasvama ja vahepeal on haigusetekitaja sisse tulnud).
Sõnnikut hästi kasutavad: lillkapsas, seller, porrulauk , rabarber , kõrvits, kartul, peakapsas, rooskapsas , kurk , spargel , mädarõigas

kartul + sõnnik

sibul, porrulauk, kõrvits, suvekõrvits

hernes, uba

kapsa liigid, redis

porgand, peet, pastinaak
Salat vahekultuurina
st. ühel väljal (ühes külvikorras) ei pea olema üks ja sama kultuur!

juurviljad : porgand, peet, salat, salatsigur, spinat, lehtpeet, seller

sibul, küüslauk, porrulauk

liblikõielised: aeduba, põlduba, hernes

ristõielised: kapsas, lillkapsas, kapsas, rooskapsas, brokoli, kaalikas

maavitsalised: kõrvits, suvekõrvits, kabatšok
Salat vahekultuurina

väli: uba, seller, suhkrumais, baklažaan, sibul, hernes, paprika , kabatšok

väli: brokoli, rooskapsas, lillkapsas, salat, basiilik, kapsas

väli: peet, porgand, kartul**, redis, kaalikas, till

väli: haljasväetis, järelkutuurid
** Ära külva kartulit sinna kus on eelnevalt olnud tomat!
Head naabrid : porgand sibulaga; küüslauk kurgi , salati ja tomatiga ; piparrohi aedoaga; till kurgiga; kapsas selleri, tomati ja oaga
Halvad naabrid: hernes oa, tomati ja porruga; peasalat selleri ja punapeediga; sibul oa ja kapsaga; seller kartuli ja maisiga; kurgid tomati, redise ja kartuliga
www. biozac.de/biozac/biogart/mischkultur.htm
Kas on allelopaatiline mõju või siis liiga erinevad kasvutingimused !
Väikeaedades on sobiv kasutada vahekultuure. Hilise peakapsa reavahedes varast ja nuikapsast. Kurgi ridade vahel salatit. Porgandi reavahedes kapsast .
Porgand ja till tegelikult omavahel ei sobi kuid samas parandab till porgandi idanevust ja maitset . Sibula ja salati vahel on samuti allelopaatiline mõju, kuid teatud tingimustes võivad nad olla teineteisele kasulikud.
Mahepõllumajanduslik tootmine – püsirohumaa ja loodusliku rohumaa eest, mille hektari kohta peetakse vähemalt 0.1 lü loomi ja nendest vähemalt 50% on mahepõõllumajanduslikul pidamisel 1156 kr/ha. Teravilja, söödajuurvilja, kaunvilja, tehnilise kultuuri, kartuli, mustkesa eest 1516 kr/ha. Avamaa köögivilja, ravim- ja maitsetaimede ning puuvilja- ja marjakultuuride eest 3764 kr/ha.
Kultuuride valikul ökokülvikorda ja nende järjestuse määramise aluseks on:

• umbrohu-, haiguste- ja kahjuritõrje
  
• lämmastikuga rikastamine (25-30% liblikõielisi)
  
• mullaviljakuse hoidmine
  
• mulla kobestamine
  
• huumus - ja toitainetevaru suurendamine
  
• kultuuride agrobioloogilised nõuded
  

Et vähendada toitainete kadu, tuleks külvikord kavandada nii, et osa väljadest oleks talvel taimestikuga kaetud. Taliteravilja ja mitemeaastaste heintaimede kõrval on üks võimalus kasvatada vahekultuure.
Levinumad vahekultuurid on ristõielised (õlirõigas, valge sinep, raps), teravili (rukis, oder, kaer, tatar – seovad toitaineid) ja heintaimed (ristik, raihein ).
Vahekultuurid külvatakse tavaliselt põhikultuuri koristamise järel. Kõrrelised ja ristiku võib külvata kevadel teraviljade allakülvina.
Vahekultuurid küntakse sisse kas sügisel või kevadel vahetult enne maa külmumist või kevadel (juhul kui muld kannatab niiskusepuuduse all; sellisel juhul kobestame mulla liigselt ära).
Näide 1. Külvikord taimekasvatustalus

oder allakülviga

ristik haljasväetisena (ei müüda maha)

nisu (peaks olema liblikõielise järgi, et saada head saia) + vahekultuur (näiteks õlirõigas)

hernes (liblikõieline kultuur)

rukis
Näide 2. Külvikord loomakasvatustalus

suviteravili allakülviga

põldhein

põldhein + sõnnik

taliteravili

hernes (või segavili) + vahekultuur
Näide 3. Külvikord köögiviljakasvatustalus

suviteravili allakülviga

ristik haljasväetiseks

kapsas/porrulauk

suviteravili raiheina allakülviga (allakülv haljasväetiseks); raihein valmib teraviljaga üheaegselt – võib tekkida uus orashein; kui külvame põhu ja raiheina põllule sisse siis tuleb juurde ilus raiheina mass (selle eesmärgiks on saada orgaanilist ainet, teravili ei haara kogu ruumi ära ning raihein täiendab teda. Teravilja koristuse ajaks on kogu põllupind kaetud ning leostumisoht on minimaalne. Et saada lämmastikku mulda juurde tuleb teravilja järgi panna liblikõielisi – sellisel juhul on süsiniku ja lämmastiku bilanss tasakaalus)

hernes + vahekultuur (õlirõigas)

porgand/sibul
Maitse- ja ravimtaimed , mille kasvatamiseks makstakse mahepõllumajanduslikku tootmise toetust: aedtill , harilik hiirekõrv, kolmisruse jne.
Huumusbilanss (~2-5% Eesti muldades)
Huumusesisalduse ja -kvaliteedi paneb paika osalt keskkond (kliima, anorgaaniline tekstuur, põhjavesi) ja osalt majandamine (külvikord, orgaaniline väetis, mullaharimine); samas sõltub ta ka mulla omadustest ( toitained , bioloogiline aktiivsus, veemahutavus , poorsus, struktuursus ja struktuuri stabiilsus, filtreerimis- ja puhverdusvõime)
Mulla huumusseisundit iseloomustavad omadused: kvalitatiivsed (huumuse koostis). Kvantitatiivsed: huumusesisaldus (%), huumusevaru (kg/ha, t/ha), huumusbilanss
Orgaanilise aine sisaldus: liivmuldades suurendab sidusust, tekivad struktuuragregaadid, veehoidmisvõime tõstmine (huumus peab vett ca 5-10 korda paremini kui anorgaanilised mullaosakesed ). Savimuldades vähendab liiga suurt sidusust, filtratsioonivõime suurendamine ja õhustuse parandamine
Põhiline faktor kivimite ja mineraalosa bioloogilisel murenemisel.
Lagunemata ja poollagunenud taimejäänuste mineraliseerumisel mullas vabaneb sesoonselt peaaegu kõiki taimedele vajalikke toiteelemente.
Huumusained mõjuvad kõrgematele taimedele kasvustimulaatoritena, nad soodustavad toitainete tungimist taimejuurtesse.
Mulla huumuse- ja lämmastikusisalduse vahel on tihe korrelatiivne seos, mistõttu mulla huumusesisalduse kaudu saame hinnata lämmastikväetise tarvet.
Mulla huumusesisaldus peaks olema vähemalt 3%, 48% haritavast maast mulla huumuseseisund ebapiisav kõrgete ja stabiilsete saakide saamiseks.
Harimisõrnadeks loetakse muldi, mille huumusesisaldus on alla 1.8%.
Praegu on kasutusel haritava maa hektari kohta keskmiselt 2.4 tonni sõnnikut, milles on kuivainet umbes 20%. Seega viime mulda ainult 0.5 tonni kuivainet, millest huumusvarude täiendamiseks läheb vaid 30%.
Huumusesisaldus hoitakse mullaomadustele vastaval tasemel mitmete isereguleerivate mehhanismide abil, mille juhtiv osa kuulub mulla elustikule.
Madala huumusesisaldusega muldadel tuleb mulla huumuseseisundit pidada üheks olulisemaks saaki limiteerivaks teguriks .
Et mulla bioloogiline aktiivsus tõuseks või väheneks, püsiks ühel ja samal tasemel, on orgaanilist ainet vaja juurde anda rohkem või vähem sama palju kui sealt ära viime.
Rühvelkultuurid – 2-3 t/ha huumust läheb ära
Teravili – 0.5-1 t/ha huumust läheb ära
C : N suhe
Kanasõnnik 10 : 1
Veisesõnnik 20 : 1
Puulehed 35 : 1 kuni 85 : 1
Ajalehed 170 : 1 kuni 800 : 1
Saepuru 500 : 1
Eelistada tuleks lehtpuu saepuru; okaspuude saepuru ei ole hea!
Kui C : N suhe orgaanilises aines on alla 50 : 1, siis mikroorganismid saavad sealt piisavalt lämmastikku. Kui orgaanilises aines on vähe lämmastikku, siis mikroorganismid kasutavad elutegevuseks mullalämmastikku.
Põhumajandus
Enne kündi peab teraviljapõld olema kooritud, mis tagab põhu lagunemisel otstarbekama lämmastikukasutamise ning soodsama vee- ja õhurežiimi. Koorimata põldu kündes võib tekkida põhukiht, mis häirib kapillaarset veetõusu, hapnikuvaeses kihis põhu lagundamisel otstarbekama lämmastiku kasutamise.
Sõnniku humifikatsioonikoefitsent on seda suurem, mida kuivainerikkam on sõnnik.
5 tonni põhku tagastab ca 1 tonn huumust.
Mida kõrgem on mulla huumusesisaldus ja väiksem sõnnikukogus, seda suurem on orgaanilise väetise humifikatsioonikoefitsent.
Sõnniku humifikatsioonikoefitsent sõltub mullast ja väetisekogusest. 15 tonni 20%-lise kuivainesisaldusega sõnnikut tagastab ca 1 tonni huumust.
Mis teha, kui sõnnikut ei ole?

liblikõiellised külvikorda

vahe- ja järelkultuurid
Haljasväetised:

• põhikultuurina
  
• eel-, järel- või vahekultuurina
  
• külvamine kattekultuuri alla (näiteks varajane oder, raihein allakülvina)
  
• niite – haljasväetis (kasutatakse näiteks mesika juures, mis annab korraliku haljasmassi)
  
• ädal – haljasväetis
  

Milliseid aspekte arvestada haljaskultuuride valikul?

• milline on tema mõjutasand
  
• millised on tema kõrvalmõjud (sellised mõjud, mis ei segaks järgmist kultuuri)
  
• ajalise paigutuse sobivus
  
• sobivad katteviljad ja eelviljad
  
• sobivad järelkultuurid
  
• vee- ja soojanõudlus
  
• sobiv päevapikkus
  
• vajalik toiainete olemasolu, toitainete sidumisvõime
  
• optimaalne pH väärtus
  

Teatud tingimustel võib esineda ka negatiivseid ilminguid :

• huumuse vähenemine intensiivse harimise tagajärjel
  
• suur veetarbimine
  
• haiguste (seenhaiguste) ja kahjurite (nematoodide) paljunemine
  
• kahjulik herbitsiidi järelmõju
  
• umbrohtumine mitteidanenud seemnetest, mullaharimised üleelanud taimedest
  
• fütotoksiliselt mõjuvad laguproduktid (sügavale küntud haljasmass anaeroobsetes tingimustes)
  
• raskendatud mullaharimistööd suure haljasmassi tõttu
  

LIBLIKÕIELISED

• seovad õhust lämmastikku (150-250 kg/ha)
  
• suurendavad mulla orgaanilise aine sisaldust
  
• sügavale ulatuva juurestikuga toovad P ja K haritavasse mullakihti
  
• parandavad mullastruktuuri
  
• vähendavad umbrohtumust (eriti vähendavad ohakate hulka, vähem orasheina)
  
• suurendavad mulla bioloogilist aktiivsust
  
• parandavad muldade veemahutavust
  
• suurendavad liivmuldade sidusust, savimuldadel vähendavad
  

VAHE- JA JÄRELKULTUURID

• väldivad toitainete leostumist
  
• toitainete omastamise parandamiseks
  
• umbrohu, kahjurite ja haigute tõrjeks
  
• väldivad erosiooni teket
  
• kasulike putukate elupaik
  
• säilitavad mullas niiskust
  
• orgaanilise ainega rikastamiseks
  
• mulla kobestamiseks (õlirõigas ja raps)
  
• mikrobioloogilise tegevuse soodustamiseks
  
• vihmausside elutegevuse soodustamiseks
  
• allelopaatiliste mõjutuste vähendamiseks
  

Punane ristik – sügavale ulatuvad peajuured tugevasti hargnenud külgjuurtega (Eesti kobedas mullas)
Lutsern – sügavale ulatuvad, väga tugevad sammasjuured; hea läbitungimisvõime, peenikeste külgjuurte areng ainult kobedas mullas hea
Mesikas – peajuur mitme jämeda külgjuurega ja rikkalikult peenikesi külgjuuri
Õlirõigas – ristõieliste seas tugevaima sammasjuurega, külgjuurte moodustamine ka sügavamates kihtides, peente külgjuurte areng ainult kobedas mullas hea
Raps – tugevad sammasjuured, mis on väga tundlikud mulla tihenemisele; tugev peenikeste külgjuurte areng kobedas mullas
Rüps – külgjuurte areng nõrgem kui rapsil
Valge sinep – kobedas mullas sammasjuurte ja külgjuurte areng hea. Tihedas , struktuuritus mullas juurte areng tagasihoidlik . Tõrjub peedinematoode. Mõjutab soodsalt bakterite ja seente elutegevust mullas.
Tatar – hea umbrohutõrje (ka orasheina). Kiire kasvu ja tugeva juurega
Saialill – tõrjub nematoode, teeb mulla kobedaks
Päevalill – kobestab sügavalt mulda (juured 1.5-2 m). Vajab palju vett. Enne hernest ja kartulit. Peale maasikat ja kapsast.. Mitte enne kurki, paprikat, salatit ja sellerit. Kogub mullast raskmetalle.
Tagetes – vähendab nematoode. Köögiviljade ja rooside vahele. Vähendab nn rooside väsimust.
Kõrreliste heintaimede juured lagunevad 3-4 aastat; ka lutserni peajuur laguneb aeglaselt
Liblikõielised ja haljasväetiskultuurid
Kevadel külvatud seemnetest kasvanud haljasmass küntakse sama aasta sügisel mulda. Mida hiljem see toimub, seda suurem on haljasväetise mõju järelkultuurile. Veelgi efektiivsem on künda sisse järgmise aasta varakevadel.
Erinevad põllukultuurid omastavad sügisperioodil lämmastikku erineval hulgal. Talirüps kasutab 50...100 kg/ha N enne talve; Rukis kasutab 20...50 kg/ha N enne talve ja 2...3 lehefaasi arenenud talinisu 2...5 kg/ha.
Kui värske huumus mineraliseerub intensiivselt kultuuridest vabal perioodil, siis me ei kasuta õigesti mulla varusid. Aastakulu on suur, kuid sellega ei kaasne taimset produktsiooni. Kultuuridest vabal põllul (parem, kui see toimub vahe- või järelkultuuride all) peab toimuma mõningate orgaaniliste väetise liikide (põhk, värske sõnnik) eellagunemine, et kultuuride intensiivse kasvu ajaks nende negatiivset mõju enam ei esineks.
MULLAHARIMINE
Eesmärk:

• mitmesuguste harimisvõtete abil soodsate kasvutingimuste loomine kultuurtaimedele
  
• mullaviljakuse pidev suurendamine
  

Mullaharimine peab tagama: optimaalsed füüsikalised tingimused keemilisteks ja bioloogilisteks protsessideks mullas.
Tootmisressursside kallinemine ja keskkonnanõuete karmistumine on sundinud tootjaid järjest enam pühandama tähelepanu taimekasvatussaaduste tehnoloogia valikule.
Eestis on senini valdavaks tootmisviisiks nn adrapõhine tootmisviis.
Järjest enam on hakatud põllukultuure kasvatama minimeeritud mullaharimise ja ka otsekülvi tehnoloogial Uueks lähenemiseks on diferentseeritud tehnoloogia.
Mullaharimise põhisuunad. Mullaharimise senisest ulatuslikum diferentseerumine vastavalt konkreetsetele tingimustele – kasvatatavate kultuuride umbrohtumusele, reljeefile, põldude kultuuristatusele jne. Mullaharimise minimeerimine, mille eesmärgiks on harimise intensiivsuse piiramise teel vähendab muldade liigset tallamist, struktuuri lõhkumist ja huumuse lagundamist ning alandada harimiskulusid. Eriti oluline on see harimisõrnadel, erosiooniohtlikel ja kerge lõimisega huumusvaestel muldadel.
Mullaharimise tehnoloogilised võtted:

• mulla pööramine
  
• mulla murendamine ja kobestamine
  
• mulla segamine
  
• muldamine
  
• mulla tihendamine
  
• mulla tasandamine
  
• muldade vaostamine ja peenardamine
  
• umbrohtude maa-aluste osade (juured ja võsundid) läbilõikamine
  

LIBISTAMINE
Libisti iseloomulikuks tunnuseks on töösügavust piiravate seadiste (näiteks tugirataste) puudumine (enamasti on see nii). Töösügavuse tagab libisti mass, mida mõnel mudelil saab suurendada lisalastiga. Kobestatud mullakihi tüsedus libistamisel on 0,5-1,5 cm, seega libisti töötab mullapinnal. Libistamise peamised ülesanded on:

• pindmise mullakihi tasnadamine, mis omakorda vähendab auramise pinda
  
• põllupinna mikroplaneerimine, likvideerib mikrolohud
  
• purustab mullapangad
  
• loob eeldused ühtlaseks tahenemiseks
  
• loob eeldused ühtlase seemendussügavuse saavutamiseks
  
• purustab mullakoorikut
  
• mulla pinnakihi pudendamine koos tärganud umbrohutõusmete hävitamisega
  
• libistamine soodustab pindmises mullakihis umbrohuseemnete idanemist
  

Libisti täidab oma ülesannet üksnes sel juhul, kui künniviilu hari korralikult kobestub. Libistamise tagajärjel kuivab muld paremini ülemises kihis, aurumine aeglustub.
Kapillaarsetes poorides paikneb vesi ja mittekapillaarsetes õhk. Kui me töötleme mulla läbi, siis kapillaarsed poorid taastuvad ja mittekapillaarsete pooride arv suureneb. Seega mida enam kapillarseid poore on, seda paremini tuleb vesi mulla pinnale. Viilu harjadel on kuivamine kiirem, madalad lohud kuivavad aeglasemalt. Kui me libistame, siis katkestame kapillaarid ära. Seega libistamisega aeglustame aurumist ja ka kuivamist!
Millal peaks libistama hakkama?
Põld peaks olema kirju väljanägemisega – künniviilude harjad hakkavad muust pinnanst heledaks muutuma .
Libistamise efekt väheneb oluliselt kui muld on kõvaks kuivanud. Sobivaim mullaniiskus on 50...60% maksimaalsest veemahutavusest, raskematel muldadel väiksema, kergematel suurema niiskuse juures.
ÄESTAMINE
Äestamise ülesanded sõltuvad äestamise ajast. Eristatakse:

• külvieelset
  
• külvijärgset
  
• külvijärgset ehk kasvuaegset äestamist
  

Külvieelne äestamine võib toimuda ka üheaegselt kündmise, kultiveerimise jmt. tööga, külviaegsel äestamisel aga koos külvamisega.
Külvieelsel mullaharimisel on äestamise ülesandeks:

pindmise mullakihi murendamine, kobestamine ja mullapankade purustamine

mullapinna tasandamine

veevarude säilitamine (kapillaarkanalite lõhkumine)

mulla õhustamine, aeratsiooni parandamine – muld hakkab bioloogiliselt paremini elama; mida raskem muld seda raskemini ta kevadel valmib

umbrohtude hävitamine

väetiste ja taimekaitsevahendite segamine mullaga – näiteks köögiviljanduses kasutatakse väetisi enne külvi, väetis viiakse mulda äestamisega
Külviaegsel mullaharimisel on väetamise ülesandeks:

pindmise mullakihi kobestamine

veevarude säilitamine, kapillaarkanalite lõhkumine
Äke on külviku järgi, sest see parandab rullimise kvaliteeti. Rull suurendab mulla aurumist, tihendab mulla ära, st vesi jõuab mulla pinnale.Võib olla ka ees, kui on vaja mulda kobestada.
Kasvuaegsel mullaharimisel:

pindmise mullakihi murendamine ja kobestamine

mullakooriku purustamine mulla õhustamiseks

veevarude säilitamine, kapillaarkanalite lõhkumine (teraviljaorase, herne, köögivilja jt kultuuride äestamisel)

lühiealiste umbrohtude hävitamine
Äkked võiks jaotada järgmiselt:

otstarbe järgi: mullaharimis - ja hooldusäkked

tööseadise liikumise iseloomu järgi: passiiv - ja aktiiväkked

tööseadise kujunduse järgi: pulk -, käpp-, suga -, kamm -, pii-, nuga -(tähik-, biiter), sõrmketas-, lüli, varb -rull jms äkked

tööseadise omavahelise seose järgi: jäikpinnalised ja paindpinnalised

ühele äkkepulgale langeva massi järgi eristatakse ka kergeid, keskmisi ja raskeid äkkeid
Tavalise äkke tööorganiteks on passiivselt töötavad ja äkke enese raskuse mõjul mulda tungivad äkkepulgad.
Äkke murendav ja kobestav mõju sõltub:

• veojõuallika liikumiskiirusest (äestamise töö ei saa olla aeglane)
  
• äkke raskusest
  
• äkkepulkade asetusest ja kujust
  

Liiga suure kiiruse juures hakkab äke hüppama, lõhutakse struktuur ja muld võib tolmustuda. Üldreeglina on mulla struktuuri lõhkuv toime seda suurem, mida kuivem on muld ja mida kiiremini äke liigub. Mida suurem on raskus tööorganile, seda suurem on võimalik töösügavus ja seda paremini püsib tööorgan mullas – seda eelkõige suurematel töökiirustel.
Varb-rulläkkega ei tohiks põllule minna kui see on (liiga kivine) liiga niiske (ta vajutab mulla lihtsalt kinni tagasi, ei segmenteeri). Lendav muld kardab varbäket. Varbäkkega äestamisel liiguvad jämedamad struktuuragregaadid ülessepoole ja peenemad allapoole – see pole hea; näiteks herne seeme läheb jämedamate osakeste alla ning veerežiim on häiritud ( peenem kiht soodustaks just vee jõudmist seemneni, samas aga jämedam kiht omab kaitsefunktsiooni, et vesi ära ei auruks). Orasheina puhul tuleb eelistada kammäket, sest see kammib orasheina mullast välja ning taimed kuivavad mulla pinnal ära; varb-rulläke aga surub orasheina taimed vastu mulda, kus neil tekivad head tingimused taastärkamiseks).
Rõhttelje ümber pöörlevate tööseadistega äkkeid nimetatakse üldistavalt rootoräkkeiks, püsttelje ümber pöörlevaid aga vurräketeks. Kui on orasheina palju, siis tuleks nugaäkkega põllule minna sügisel. Nugaäkke tööorganiteks on nugajatest labadest kujundatud tähikbiitrid. Äkke töö tulemus sõltub kolmest asjaolust: töökiirusest (äestamiskiirus peab olema suurem), masina massist ja tähikute (biitrite) töönurgast (mida suurema nurga all biitrid on, seda sügavamalt ta künnab). Vurräke – kui passiväkke tööorgannid jätavad mullasse ainult masina liikumissihilise sirgjoonelise jälje, siis aktiiväkkel on see jälg kõverjooneline, tagades niiviisi mulla täielikuma ja mitmesihilise läbitöötluse. Kahvelvurräke – kaksikpulkadega kahvlikujulised tööseadised saavad ajami traktori käitusvõllilt kardaani ja reduktori vahendusel. Võrkäke – on pulkäkke eriliik; see on kujundatud silmusjatest pulgalülidest, mistõttu moodustub maapinna konarusi hästi kopeeriv liigendiline lüliraam. Seepärast on võrkäke sobiv hooldusäkkeks (orase, kartulivagude jm äestamiseks). Sugaäke – pigem umbrohutõrjeks; Piiäke – peenemate piidega kui sugaäke, teravilja saab ilusti äestada. Karjamaaäke – koosneb rauast siledatest osadest, ülesandeks on väljaheidete ja mutimullahunnikute laialiajamiseks karjamaal. Sõrmketasäke – on vabaaktiivne rootoräke, mille tööosaks on rõhttelje ümber pöörlev sõrmketas.
Agrotehniline nõue äestamisel on mullakihi ühtlane läbitöötamine töösügavuses ja pindalaliselt. See üldnõue on täpsustatav järgmiste üksiknõuetega:
1) äestada tuleb õigeaegselt !!!

• kevadisel mullaharimisel tähendab õigeaegsus eeskätt mulla sobivat niiskust (kui muld ei kleepu tööseadisele). Äke peenestab mulda hästi siis kui mulla niiskus on 50-65% piires maksimaalsest veemahutavusest. Liivmullad, savimullad .
  
• hooldusäestamisel on oluline taimede arengustaadium (nii kultuurtaimedel kui umbrohtudel)
  

umbrohutõusmed peavad olema mullaga kaetud või välja rebitud ning kultuurtaimedest

mitte üle 5% vigastatud (näiteks orase äestamisel)

äestada tuleb nõutud töösügavusega (tavaliselt 2-5 cm)

äestatud mulla pind peab olema tasane

mullakoorik peab olema purustatud ja äestatud muld peenesõmeraline

äestatud põllul ei tohi esineda töötlemata taimeosi
KULTIVEERIMINE

otstarbe järgi: üld- ja eriotstarbelised ; näiteks tüü- ja metsakultivaator

maaharimisviisi järgi: haake -, ripp- ja poolrippkultivaator

haritava kihi järgi: külvi-, künni- ja aluskihikultivaator
Külvi-, künni- ja aluskihikultivaatorite tööseadiste asetustihedus on niisugune, et tagataks mulla hea läbitöötlus nende töösügavusele vastavalt (5 – 10 cm, 15 – 20 cm ja 18 – 30 cm). Veel sügavamalt töötavad kultivaatorid on juba sügavkobestus- ehk süvakultivaatorid ja sügavkobestid

põhiülesande järgi: kobestus- ja rohimiskultivaatorid
Käpp koosneb ankrust ja tööorganist.
Ankruid võib olla 3 tüüpi:

jäiga ankruga kobestamiskäpp – sobivad kobestamiseks seal, kus mullad on rasked, tihenenud ja kivivabad

poolvetruv ankur

vetruv ankur, mis jaguneb omakorda C- ja S- kujuliseks
Tööorganiks võib olla:

pii

hanijalg

külglõike tera – kobestamiseks ja umbrohutõrjeks

muldamiskorpused – rühvelkultuuride muldamiseks
Kultiveerimise ülesanded:

mulla kobestamine ja õhustamine

mulla segamine ja murendamine

põllupinna tasandamine

umbrohu hävitamine

väetiste ja mulda antavate herbitsiidide ja insektitsiidide segamine mullaga

künnialuse kihi kobestamine

künni asendamine
Lauskultiveerimise eesmärgiks on kogu haritav mullakiht kultuurtaimede kasvuks ja arenguks soodsaks muuta

kultiveerida tuleb õigeaegselt, st kui mullapind on tahenenud ja elutegevus on mullas alanud. Kergema lõimisega mullal võib olla niiskus suurem, raskemal mullal peab olema väiksem niiskus

kultiveerida tuleb nõutud töösügavusega

kultiveeritud põllu pindmine kiht peab olema hästi kobestatud ja murendatud, umbrohujuured lõigatud ja pinnale kistud

kultiveerimine peab toimuma ilma niiskete ja märgade aluskihiklompide pinnaletoomiseta. Suurem oht on kevadel, sest siis on temperatuur kõrgem ja aurumine suurem; klompide ilmumisvõimalus on suurem, eriti rasketel muldadel

kultiveerimisega ei tohi kaasneda mulla tolmustamist (mullasõmerate purustamist) ja tihendamist

kultiveeritud põllu pind peab olema tasane, ilma vaonditeta ja vallideta

kultiveeritud põllul ei tohi olla töötlemata põlluosi
Panklikust mullast saavad juured ainult osaliselt toitaineid, struktuursest mullast saavad juured hästi toitaineid kätte. Kultivaatori tööorganite mõju mullale on passiivne, sest see sõltub vaid veojõuallika edasiliikumise kiirusest ja tööorganite omadustest
C- kujulise ankruga kobestuskäpad:
- vibreerivad halvasti
- toovad alumistest kihtidest toorest mulda pindmisesse kihti
- nende eriveotakistus on suurem
S-kujulise ankruga kobestuskäpad vibreerivad töötlemisel hästi nii piki- kui põikisuunas, mistõttu muld mureneb tunduvalt paremini.
Külvieelsel kultiveerimisel oleks kõige otstarbekam kasutada S-piidega kultivaatorit:

• elastsed S-piisid iseloomustab hea elastsus , mis on oluline kiviste muldade harimisel; vibreerimine aga vähendab pii veotakistust
  
• hästi vibreeriv käpp kisub ja raputab mullast paremini välja umbrohtude juuri ja võsundeid
  

Miks valida S-piidega kultivaator?

ei ummistu taimejäänustega

talub hästi kive

eriveotakistus on tunduvalt väiksem

hea umbrohutõrje
Tüükultivaatoritel kasutatakse laialdaselt elastseid C-piisid ning idividuaalse kivikaitsmega peitekäppi
Piide asetus – saavutamaks väiksemat ummistust, peab piidel olema piisav vahekaugus
Piide vahekaugus – vajalik kobestus külvihorisondis saavutatakse, kui töö sügavus on 1,0 – 1,2 korda piide vahekaugusest
Crossboard ehk vedrupiisilur – hööveldab maha vaotipud ja samal ajal purustab mullakamakaid, mille järel ketasrullid ühtlustavad põllupinna ning jätavad põllupinnale koheva kihi vee aurumise tõkestamiseks
System Agrilla Crossboard ehk S-kujuliste piidega – suurendatakse mullaharimisefekti veel ühe astme võrra. Elastsed Agrillapiide read kobestavad ja õhustavad mulla Crossboardi ees
Libistamine – kobestatud mullakihi tüsedus 0,5 – 1,5 cm; vähendab veekadu 30 – 60%
Äestamine – kobestatud mullakihi tüsedus 1,5 – 2,5 cm; vähendab veekadu 50 – 70%
Kultiveerimine – kobestatud mullakihi tüsedus 4,5 – 7,5 cm; vähendab veekadu 70 – 80%
RULLIMINE
Rulliks nimetatakse mullatasandusriista, mis töötab pinnakonaruste maha- ja kokkusurumise põhimõttel
Rullimise ülesandeks on:

• mullapinna tihendamine
  
• mullapinna tasandamine
  
• mullapankade purustamine
  
• väikeste kivide mulda surumine
  
• mullakooriku purustamine
  
• külmakergituste likvideerimine
  
• konarliku (ribilise, rihvelja) tööpinnaga rullil on veel täiendav ülesanne – muuta pealiskiht kobedaks, niiskuse väljaauramist takistavaks
  

Mullapinna tihendamine omakorda muudab mitmesuguseid mulla omadusi:

vähendab suure läbimõõduga mittekapillaarsete pooride hulka, mis vähendab mullast difusioonist tingitud veeaurumist

parandab kapillaarset poorsust js soodustab kapillaarvee tõusu seemneteni, et vähendada kapillaarvee tõusu maapinnale ja sellega ka veekadu; peale rullimist tuleks seega äestada

parandab kontakti seemnete ja mulla osakeste vahel (soodustab idanemist)

parandab kontakti mulla ja väetiste vahel (soodustab taimede toiterežiimi)

loob pindmises kihis optimaalse tiheduse
Rullimine annab suurt efekti parasniisketel muldadel, märgade muldade rullimine tekitb koorikut. Kuiv muld tiheneb rullimisel vähe; neil tuleb kasutada raskemaid rulle. Vaid kerge lõimisega muldi võib rullida optimaalsest kõrgema mullaniiskuse juures.
Silerull – toimib peamiselt tihendavalt, kuid mõnevõrra purustab ka mullapanku ja tasandab mulda ning kevadel võib silerulliga mullast üleskerkinud taimejuuri mulda vajutada
Cambrigerull – kiiljad ja hammastatud servadega, nn rihvrõngjad paiknevad vahheldumisi. Lõhub mullapankasid, külmakergituste rullimiseks kevadel, mulla tihendamiseks. Hea enesepuhastusvõimega
Rõngasrihvelrull – koosneb külgrihvidega varustatud välisservadega rõngastest. Kõige parem rullitüüp. Tihendab maapinda ja jätab pealt 1,5 – 2 cm mulda kohevaks. Niisugune rõngasrull sobib põllu külvijärgseks rullimiseks. Ühteaegu mulla tihendamisega kergitavad rõnga külgrihvid mulla üles ja jätavad pinnale niiskuse aurumist takistava kihi (takistab kapillaarvee kerkimist pinnale). Ei ole nii hea enesepuhastusvõime kui Cambriderullil. Eriti sobiv rasketele muldadele
Kiilrõngasrull; rõngasrull – mulla tihenemine võrreldes eelmistega suurem; suurem kapillaaride taastamise võime. Suurendab oluliselt põllu eripinda, kiirendades nii mulla soojenemist
Karpprofiilrõngasrull – tihendab mulda hästi; tänu töötlemisel profiili sisse kogunevale mullale jääb põllu pind kobe
Õhkrehvrull – talub hästi kive ja kopeerib põllupinda
Kündmisele minevad teravilja- ja rapsipõllud peaks eelnevalt koorima
Kõrrekoorimise ülesanded:

umbrohutõrje

varisenud terade idanemine soodustamine

põhumajanduse korrastamine

mulla kobestamine külvieelselt (künnita variandil)

veerežiimi reguleerimine

mikrobioloogilise tegevuse soodustamine
Põhumajandus – nii kündi kui ka mullaharimise minimeerimist kasutades tuleb korda seada põhumajandus. Enne kündi peab teraviljapõld olema kooritud, mis tagab põhu lagunemisel otsatarbekama lämmastiku kasutamise ning soodsama vee- ja õhurežiimi. Koorimata põldu kündes võib tekkida põhukiht, mis häirib kappillaarset veetõusu
Põhk tagastatakse mulda:

• kuidas vältida või viia minimaalseks selle võtte negatiivne mõju esimese kultuuri saagile. Siin on olulised kaks momenti: muldaviidava põhu peenestusaste ja muldaviimise aeg ning viis
  

Eesmärgiks on põhu hea kokkupuude mullaga ning selle kiirem kõdunemine. Õige töösügavus sõltub põhu hulgast ja mulla lõimisest ning eriti selle niiskusest. Kui põhk tagastatakse koristuse käigus mulda, siis tuleks see koristusjärgselt võimalikult kiiresti segada mulla 8 – 10 cm sügavuselt. Rusikareegli järgi kehtib praktikas nõue, et töösügavus peab olema 1,5 – 2 cm põhu hulga iga tonni kohta. Nisu terade ja põhu suhe 1 : 1 ning saagikusel 6 t peaks põhk olema 10 – 12 cm sügavusele mulda segatud. Koorimise kvaliteet sõltub suuresti põhu pikkusest ja laotamise ühtlusest. Mida lühemad on põhuhekslid, seda parem. Optimaalseks peetakse 1 – 4 cm heksleid. Põhu lagundamise kiirendamiseks anda mineraalset lämmastikku (5 – 10 kg/tpõhu kohta) või vedelsõnnikut (15 – 20 tha). Pinnaviisiliselt segatud põhk tuleks lasta seista paar nädalat ja seejärel uuesti segada. Põhk mõjub halvasti nisule ja odrale; hästi mõjub liblikõielistele, rapsile ja kartulile.
Korimisriistade võrdlusest on selgunud , et kõige efektiivsem on koorida põimagregaadiga, mis koosneb põhukammist, randaalist ja tihendusrullidest. Heaks koorimisriistaks on ka hõlmkoorel koos tihendusrullidega
Kui põhu tagastamise variant langeb ära, siis tuleks koorimisel lähtuda umbrohtumuse iseloomust
Kõrrekoorimise ülesanded umbrohutõrjel:

umbrohuseemnete idanema provotseerimine ja hilisem hävitamine

vegetatiivselt paljunevate umbrohtude väljakurnamine ja hilisem hävitamine (vegetatiivsete osade tükeldamine, uute võsude kasvamine varuainete arvelt) – järgnema peab künd (soodne ~25 cm sügavuselt)
Koorimiseks sobivad nugaäke, randaal, randaali ja rulli põimagregaat ning ka tavalise lausharimise kultivaator. Koorimine toimub kohe peale kultuuri koristamist (koorimine 6 – 10 cm sügavuselt). Peale seemnete tärkamist (ca 2 – 3 nädalat) toimub uus koorimine või sügiskünd. Kui jõuame teha teise koorimise, siis esimene 6 – 8 cm ja teine 8 – 10 cm sügavuselt.
Kui domineerivaks umbrohuks on harilik orashein ning valdavalt on niiske, siis tuleks koorimisriistaks kasutada selliste tööorganite agregaati, mis tükeldab orasheina risoome. Koorimist teha siis, kui umbrohul on 2 -3 lehte. Enimsobivad on randaalid ja nugaäkked. Tüükultivaatoriga harimisel kobestatakse hästi mulda, kuid orasheina risoomide tükeldamine on halb. Põldohaka esinemisel tuleb ära oodata uue leheroseti tekkimine. Selleks kulub soodsates tingimustes 10...12 päeva. Seejärel koorida 10...12 cm sügavuselt. See kurnab tema roomjuurestikku, mis asub allpool künnikihti. Põld-piimohaka massilisel esinemisel tuleks koorida hanijalgkultivaatoril ja äketega agregaadiga. Sobivaim koorimissügavus on 5 – 7 cm. Hanijalgadega lõigatakse läbi juured ja äketega katkutakse mullast välja rohkete narmasjuurtega leherosetid. Künda oktoobris . Taoline harimine on kündmisega võrreldes vähendanud umbrohtumust 65 – 70%.
Koorimise efektiivsus suureneb, kui enne kündmist pritsida üldhävitava herbitsiidiga.
Roundup (preparaadi kulu 1,5 – 2 l/ha)
Koorimise ülesanded vee- ja õhurežiimi reguleerimisel:

• niiskusvarude säilitamine
  
• koorimisega kobestame mulla pinda, mistõttu kapillaarne veetõus ei ulatu maapinnani ja väheneb niiskuse kadu, samal ajal aga tungivad sademed suhteliselt kergesti mulda (ei voola mööda mullapinda ära)
  
• niiskes keskkonnas toimub taimejäänuste lagunemine kiiremini
  
• mulla pinna kobestamine. Kobestamisega õhustame mulda ja loome mullas soodsa režiimi taimejäänuste lagundamiseks, lagundajatel bakteritel on nii õhku kui vett
  
• koorimine suurendab sademete mulda filtreerumist (2,5...3,2 korda)
  
• loob soodsas tingimused mulla käärimiseks ja vihmausside säilimiseks (vihmausside elutegevus intensiivistub kuna toit ja niiskus on olemas)
  
• vähendab energiakulu järgneval sügiskünnil (kuni 38%)
  
• parandab mullastruktuuri ja tagab künniviilu parema murenemise järgneval sügiskünnil
  

KÜNDMINE
Mulla pööramise ülesanded:

• mullakolloidide ja lahutuvate soolade uuesti ülemisesse mullakihti toomine (laskuva veevooluga (st kui sademeid on piisavalt) liiguvad lahustuvad soolad ja mullakolloidid liiguvad alumistesse kihtidesse)
  
• umbrohtude, eriti mitmeaastaste (näiteks orasheina) umbrohtude tõrje
  
• mulla füüsikaliste omaduste parandamine (optimaalse tiheduse loomine, veemahutavuse suurendamine jne) Eriti oluline on see muldadel, kus tasakaalu optimaalne tihedus on suurem, neis muldades on veemahutavus väike
  
• bioloogiliste protsesside elavdamine; künniga suudame me neid protsesse suhteliselt paksus kihis muuta
  
• tüü ja teiste taimejäänuste muldaviimine;
  
• orgaaniliste, lubi - ja mineraalväetiste muldaviimine; eriti kehtib see orgaaniliste väetiste kohta
  
• taimede elutegevuse katkestamine kamara sissekünnil
  
• taimekahjurite ja taimehaiguste tõrje
  

Sügiskünni viil – õhu ja mulla kokkupuutepind peab olema võimalikult suur. Tuleks vältida rohu või tüü lauskihi tekkimist künnikihi alla ja võimaldama õhu ja vee osalust kõdunemisel ja võimalikul huumuse tekkel. Selleks peaks künniviil olema pööratud 135 - 145°, ei ole vaja teda keerata lapiti kuna siis ei pääse õhk ja vesi ligi ning taimne mass ei lagune. Viilu hari peab olema selgelt eristatav põllu kogu pikkuse ulatuses. Viilude harjad võivad olla teravad või ümarad. Ümarad harjad on sobilikud, kui künnist haritakse vahetult külvialus, st kui me teeme sügiskündi ning teeme seejärel kohe uue külvi. Tüü ja põhk peavad olema maetud !
Nõuded heale külvialusele:

• vahetult külvialuse harimiseks mõeldud kündi iseloomustab murenenud künniviil (suuri panku ei või jääda)
  
• iga künniviil peab olema tihedalt eelmise viilu vastas; seda ei saavutata, kui näiteks koorimisseade töötab liiga sügavalt, mille tõttu äralõigatud riba ei lange vao põhja, vaid jääb künniviilude vahele
  
• viilud ei tohi olla serviti , vaid peavad olema korralikult pööratud nii, et järgneva kultiveerimisega saadakse kerge vaevaga hea külvialus. Kultiveerimisega ei tohi pinnale tuua kõrretüüd ega rohelisi mättaid!
  
• Künniviil ei tohi laguneda suurteks pankadeks ja kamakateks, millede vahele saaks seeme sattuda, vaid peab sisaldama piisavalt mulda, millest oleks võimalik harida hea külvialus. Adra kõik sahad peavad töötama võrdse sügavuse ja laiusega
  

Erinevad haardelaiused künnil
Kitsam (külvieelne)
Laiem (sügiskünd)

• parem sõmeralisus
  
• ühtlane külviaseme moodustumine
  

• hea läbikülmumine
  
• panklikum ülakiht
  
• parem jõudlus
  

Hõlma liigid:

• kultuurhõlm
  
• poolvinthõlm (enim kasutatud)
  
• täisvinthõlm (pöörab lapi täielikult ümber)
  

Künnisügavus (vajab diferentseerimist): teraviljakõlvikud tuleks sügisel künda võimalikult sügavalt siis kui nende järel kasvatatakse uuesti teravilju . Kui mullastik lubab, siis 22 – 25 cm sügavuselt. Kui järgneb raps või rüps, siis 18 – 20 cm sügavuselt. Erinevus tuleneb sellest, et rapsil on suurem juurekava ning kui teravili järgneb teraviljale, siis suureneb allelopaatiline mõju ning sügavam künd vähendab taimehaigute ja –kahjurite mõju. Kui on palju tülikaid umbrohte, siis künda 22 – 25 cm sügavuselt. Rüpsi ja rapsi kõlvikute künnisügavus sõltub järelkultuurist. Kui nende järel viljeletakse suviteravilju, siis ei ole olnud olulist tähtsust künni sügavusel. Hernekõlvikud ja liblikõieliste haljasväetiste (kasvuaasta valge mesikas ja punane ristik) kõlvikud tuleks künda võimalikult sügavalt. Rühvelkultuuride kõlvikutel piisab 15 – 18 cm sügavusest künnist.
Künnisügavus sõltuvalt viilu laiusest – väiksem soovitatav sügavus on umbes pool ja suurim umbes 2/3 viilu laiusest. Kui künda sügavamalt, jäävad viilud liiga püsti ja künnipind jääb ebaühtlane. Rusikareegel parima künnisügavuse kohta: sügavus korrutatud 1,4-ga annab ühe saha töölaiuse
Umbrohtude hävitamine:

kogu tüü ja rohi peab olema täielikult maetud künniviilude alla

kündma peab nii, et kõik juured oleksid kas läbi lõigatud või puruks rebitud. Kui eesmärgiks on umbrohtude täielik hävitamine, peab adra tera olema sama pikk, kui on vao laius
Koorimisseadmete (eelsahk või nurgalõikur) kasutamine on VÄGA VAJALIK. Et viilu pööramine oleks uurem ja taimejäänuste katmine mullaga parem, kasutatakse atradel eelsahku või nurgalõikureid. Eelsaha kasutamisega on võimalik teha kobedamat kündi, kui samades oludes nurgalõikuritega varustatud adraga
Eelsahka ei tohi seada liiga sügavale. Kui eelsahk lõikab liiga laia riba või äralõigatud riba jääb koguni künniviilu külge, on suur oht, et ta ei lähe vao põhja, vaid jääb künniviilude vahele. Sel juhul on künniviilud avatud, mis on künni suurimaid vigu. Sügavus kuni 5 cm ja seatakse ca 1 cm võrra peitlist põllu poole ning 4 – 5 cm peitli otsast tahapoole
Ketasnuga paikneb adra hõlma ees; lõikab künniviilu läbi ja lõikab haljasmassi taimiku hästi läbi (näiteks mesikas võib kündmisel langeda risti)
Ribihõlm kergendab kündi ja säästab savimuldi (kus hõõrdumine on suurem); kasutatakse turvasmuldadel kuna mulla töötlemine on sellisel juhul väiksem
AEG – künnitöödega peaks Eesti mullastikklimaatilistes oludes ühele poole saama oktoobri lõpuks (parem sügisene sea songermaa kui sügisene künd). Kui ilmad on läinud halvaks, siis tuleks künd lükata kevadeks , sest muidu võib selline sügiskünd põllumulla pikaks ajaks ära rikkuda
Erilist tähelepanu vajavad savimullad! Savimuldadele on olnud efektiivsemaks eelnev kobestamine tüükultivaatoriga. Esimesel korral 10 – 12 cm sügavuselt 10 – 5 päeva pärast teistkordset 15 – 18 cm sügavuselt. Seejärel mõne nädala pärast 20 – 25 cm sügavune künd.
Tülikatest umbrohtudest (harilik orashein, põld-piimohakas, pujud, põldohakas) saastatud teraviljapõllud vajavad kindlasti koorimist või Roundupiga koristusjärgset või ka koristuseelset pritsimist. Künda tuleks künniperioodi lõppfaasis oktoobri II – III dekaadis. Vähemtülikate umbrohtudega (suviumbrohud) põllud võib künda varem, so oktoobri alguses või septembris. Kui põhk jääb põllule, siis on vajalik teraviljapõhu varajane muldasegamine ning sügisene hiline kündmine. Rapsi ja rüpsi kõlvikute künniaeg sõltub järelkultuurist. Kui järgneb talivili, siis on künd vahetult peale koristamist. Suviteraviljade kasvatamisel tuleb oodata ära koristuskäigus põllule varisenud rapsiseemnete tärkamine ja alles seejärel künda. Hernekõlvikud tuleks künda oktoobri lõpus, samuti ka liblikõielised haljasväetiskultuurid kuna need liblikõielised kultuurid seovad endaga mügarbakterite abil lämmastikku ning lagunemine hakkab koheselt toimuma. Süsiniku ja lämmastiku suhe on seal kitsas ning lagunemine on intensiivne. Kui vara künname, siis võib lämmastik lihtsalt välja leostuda. Kevadel külvatud seemnetest kasvanud haljasmass küntakse sama aasta sügisel mulda. Mida hiljem see toimub, seda suurem on olnud haljasväetise mõju järelkultuurile. Veelgi efektiivsemaks on osutunud haljasmassi muldakündmine järgmise aasta varakevadel. Mitmeaastaste rohumaade ja söödipõldude ümberkündmine tuleks teha ära oktoobri esimesel dekaadil st ei tohi jätta liiga hilja peale (lagunemine peab hakkama toimuma juba selle aasta sügisel pihta; süsiniku ja lämmastiku suhe on seal suhteliselt laiem). Soovitav on kamar enne purustada või taimik hävitada Roundupiga. Hilisemal künnil on orgaanilise aine mineraliseerumine väga aeglane.
Rahalisi kulutusi võib põhjustada näiteks piraatvaruosad, vale reguleerimine, vale künnisügavus, tera liigne kulumine või konstruktsioonilised ja tehnilised vead. Tuleb valida õige traktor (igale mullale oma) – traktorile oleks vaja ka lisajõudu igaksjuhuks (20...30 hj lisaks raskete situatsioonide jaoks).
Veojõu suurus sõltub:

• mulla vastupanust (sõltub mulla lõimisest)
  
• töökiirusest
  
• töösügavusest
  
• töölaiusest
  
• hõlma kujust
  
• mulla seisundist (kuiv, niiske, märg)
  
• mulla kivisusest
  
• adrapeitli ja adratera teravusest
  

Lõpukünd – peab olema sirge ja kokkukünniga paralleelne. Lõpuvagu (vao põhi) ei tohi olla sügavam kui ülejäänud künd ega laiem ühe saha töölaiusest. Vagu peab olema puhas ja ilma astanguteta. Lõpuvao viilud peavad olema sarnased ülejäänud künniga (eksamil ei küsita)
Umbrohutõrje jäätmaadel ja söötidel on seda efektiivsem, mida täiuslikum on künd. Künniga viiakse umbrohutaimed ebasoodsatesse tingimustesse , kus nende elutegevus lõpeb. Mitteidanenud umbrohuseemned viiakse sügavamatesse kihtidesse.
Tihendurull ehk pakker kindlustab:

• parema külvialuse koos kiirema ja ühtlasema tärkamisega
  
• eelnev tagatakse ühtlasema külvisügavuse ja parema veevarustusega alumistest kihtidest
  
• künniviilude tasandamine vähendab ülemise kihi kuivamist tuule abil
  

MULLAHARIMINE JA SELLE MINIMEERIMINE
1 cm töösügavust tähendab 150 tonni mulla liigutamist!
Eesmärgiks oleks otsekülv, st kündi ei toimu. Traktorite mass võrreldes kunagistega on jäänud samaks. Eestis on otsekülv (pindmist harimist ei toimu) täiesti võimalik! Siiski ei saa selline meetod olla talus valdav (st et talu rajab kogu põlluharimise ühele masinale). Rohkem on see rakendatav taliviljade juures kuna kevadine harimisaeg on lühike. Eesti tingimustes saab künni baasil teha minimeerimist, jätame künni alles – adra juures või traktori ees on pakker ja taga on külvik. Kevadiseks mullaharimiseks ja külvamiseks oleks vaja lisapõllutööriistu, et külvamistöödega õigeks ajaks valmis saada suurel maalapil (muld vajab teatud aja jooksul ära, eriti rasked savimullad). Seega oleks tarvis kõrvale kultivaatorit juurde.
Künni asendamise eelised:

kulude kokkuhoid

tööaja kokkuhoid

parem kandevõime

väiksem sõltuvus ilmast

ei ole adratalla tihenemist – kui pole adra survet, siis ei teki ka tihenemist

parem infiltratsioon

parem erosioonikaitse
Künni asendamise puudused:

suurem herbitsiidide kasutamine

vegetatiivselt levivate umbrohtude oht

teatud kultuuride valik – igale kultuurile ei saa seda teha

halvem mullastruktuur – kui on huumusvaene muld

halvem soojenemine – muld soojeneb aeglasemalt, muld küpseb bioloogiliselt hiljem
Lahtised küsimused:

huumusseisund

toitainete juurdeviimine – kui künniga keerame toitained kogu künnikihti, kui kobestamisel lähevad toitained vaid 5 – 6 cm kihti; toitainete kättesaamine taimedel halveneb

N-dünaamika muutumine – kuna orgaanika koguneb vaid ühte kitsasse kihti, tekib probleem et orgaanika jaoks ei jätku lämmastikku

Herbitsiidide mõju – suureneb roundup´i koormus

Sordinõuded

Kahjurid – jäävad pindmisesse kihti

Taimehaigused – jäävad pindmisesse kihti

Sobivad kasvukohad
Intensiivne harimine suurendab mineraliseerumist ja mõnevõrra võib vähendada huumusevaru
Suur hulk orgaanilist ainet ülemises kihis soodustab intensiivset mikrobioloogilist tegevust ning seetõttu seotakse küllalt palju lämmastikku. Selline ilming on just ülemineku perioodi alguses, hiljem saavutatakse teatud tasakaal huumusesisalduses
Taliraps . Kui põhku jääb palju põllule, siis võib nelja lehe staadiumis teatud kasvuseisak ilmneda. Lühikese ajaga võivad lehed punakas-violetseks värvuda. Taliraps vajab enne talvitumist 80 – 100 kg lämmastikku, et oma juurekava korralikult välja arendada. Küntud pindadel jätkub tavaliselt piisavalt mineraliseerunud lämmastikku, et vajadust katta . Kui aga künnita variandil mikroorganismid suurt kogust põhku hakkavad lagundama, võivad kogu vaba lämmastiku siduda.
TOITAINED. Leostuvad? Lenduvad?
Otsekülv. Suuremad poorid tagavad hea infiltratsiooni. Sademetevesi tungib paremini mulda.
Ecomat – kergader
Kasutatakse silinderhõlma, mis kindlustab kiire ja efektiivse mulla pööramise. Koostöös spetsiaalsete taimejäänuste (silur)-nugadega lükatakse taimejäänused allapoole ja viil pööratakse 180°
Kui küntakse tavaviisi 20 – 25 cm sügavuselt, siis võib mulla huumusbilanss osutuda negatiivseks. Kui kõrrepõld künda näiteks 14 – 18 cm sügavuselt, nagu seda soovitatakse madalkünnil Ecomatiga, siis ülemine mullakiht saab rohkem orgaanilist ainet ja huumusbilanss on tõenäoliselt positiivne. See on teraviljataimede juurte põhiline levikupiirkond ja saagi kujunemisel esmatähtis.
KÜSITLUS SAKSAMAAL:
* Miks kasutatakse minimeeritud mullaharimist? - Väiksem diiselkütuse kulu, hoiab mullaniiskust, parem mullastruktuur ja parem keskkonnale
* Miks ei kasuta minimeeritud mullaharimist? - Ei anna kündmise ees eeliseid , suur umbrohtumine, kõrge taimehaiguste risk, pole vastavaid masinaid, ei ole mullale hea (oleneb mullast) ja probleemiks on põhumajandus
Külvieelne mullaharimine
Külvieelse mullaharimise peamised ülesanded:

mulla veevaru optimeerimine

sobilik seemnealuse loomine – igale kultuurile vajalikud tingimused

väetiste muldaviimine

umbrohtude tõrje
Külvieelse mullaharimise kvaliteet sõltub suurel määral põhimullaharimise kvaliteedist. Mida parem on künd, seda vähem kulub energiat ja tööaega külvieelsele mullaharimisele. Kevadkünnile peaks järgnema mullaharimine ja künniviilude sõmerdamine. Mõnikord on vaja teha korduskündi, näiteks rühvelkultuuridel. Korduskünd peaks olema 4 – 5(7) cm madalam sügiskünnist (kui see oli 25 cm)
Kergemate muldade harimine: Wv = 55 – 65%
Keskmiste muldade harimine: Wv = 50 – 65%
Raskete muldade harimine: Wv = 50 – 55%
Künnikihi kobestamisega me aeglustame ( pankadesse ) kuivamist. Teeme aurumist ja kuivamist aeglasemaks
Külvieelse mullaharimisriista valik oleneb:

mulla lõimisest

umbrohtumusest

eelviljast

kivisusest

väetamisest jt tingimustest
Harimissügavus sõltub sademeterohkusest
Lahusagregaatne – siin tehakse tööd valdavalt erinevate agrgaatidega. Väike tootlikkus , suur ressursside kulu
Põimagregaatne – suurtootlikud ja mitmete tööoperatsioonide ühendamine. Põimmasinad võimaldavad oluliselt paremini ära kasutada nüüdisaegse traktori veojõudu ja agrotehniliselt tööks sobivat aega
Tänu kapillaarsele struktuurile on pikemate põuaperioodide puhul taimed veega varustatud. Mida peenemad on kapillaarid, seda kõrgem veetõus saab esineda ja seda kauem on taimed veega varustatud
Turvasmuldade harimine – loe raamatust!
UMBROHUD & UMBROHUTÕRJE
Tinglikult võib kõiki antud põllul, aias või rohumaal kasvavaid mittesoovitavaid taimi nimetada umbrohtudeks. Sealjuures nimetame liigiliselt lähedasi kultuure teises põllukultuuris tavaliselt võõrkultuurideks. Taimekooslused kujunevad välja sõltuvalt liikide konkurentsivõimest ja reageerivad väga kiiresti muutustele. Iga faktori muutus toob kaasa teatud muutusi taimekoosluses, kas siis mõne liigi arengu pidurdamises või soodutamises. Konkurentsisuhted paigutuvad ümber ja liigilline koosseis muutub.
Umbrohtude kahjulikkus:

• Põldude umbrohtumusega kaasnevad suured saagikaod
  
• Umbrohud halvendavad taimekasvatussaaduste kvaliteeti
  
• Umbrohud tarvitavad suurel hulgal toitaineid
  
• Umbrohtumine nõuab täiendavaid rahalisi vahendeid ja kulutusi
  
• Umbrohud on suure veetarbega
  
• Umbrohud on taimehaiguste ja kahjurite levitajad
  
• Allelopaatiline mõju
  
• Umbrohi on konkurendiks valguse suhtes
  

Mitmed strateegiad kuidas „valguse juurde pääseda”:

• kultuurtaimedest kiirem kasv
  
• kultuurtaimedega sarnane kasvukiirus aga kasv on kiirem kasvuperioodi lõpus (näiteks valge hanemalts )
  
• aeglasem algareng aga lõpuks kultuurtaimest ülekasvav (näiteks põldohakas)
  
• aeglane algareng aga kasutab hästi ära taimikus tekkinud tühimikud (näiteks vesihein )
  
• ülesronivad umbrohud (näiteks roomav madar, hiireherned, konnatatar)
  

Umbrohtude kasulikkus:

• umbrohud on geneetilise ressursi allikaks
  
• suurendavad agroökosüsteemi puhverdusvõimet
  
• suurendavad bioloogilist mitmekesisust ( kultuurtaimed ei mõju monokultuurina)
  
• vähendavad aurumist
  
• sügavajuurelised umbrohud transpordivad toitaineid alumistest kihtidest ülemistesse (näiteks põldohakas ja paiseleht )
  
• umbrohud vähendavad toitainete kadu põllukoosluse aineringes
  
• toitainete sidujad kultuurtaimedest vabal perioodil
  
• saagi koristamise järel hoiavad umbrohud tühjaks jäänud maa, vältides nii erosiooni ja sidudes taimetoitaineid
  
• umbrohi on peibutustaim; näiteks ristõielised umbrohud meelitavad maakirpe ja hiilamardikaid – neid võib kasutada püünistaimedena
  
• umbrohi on toiduressursiks lindudele ja loomadele
  
• umbrohi on kahjurite looduslike vaenlaste, röövtoiduliste soodustaja
  
• õietolm on oluline toiduallikas lepatriinudele, sirelaste ja kiilassilmade valmikutele, kelle röövtoidulised vastsed hävitavad aplalt taimekahjureid
  

Umbrohtumist suurendavad tegurid:

• ebaõige ja halvasti ajastatud ärahoidev tõrje
  
• teravilja monokultuur sage, st vähene viljavaheldus
  
• umbrohtude liigilise koosseisu muutmine meile ebasobivas suunas – kui kasutame pidevalt ühte ja sama harimisvõtet või umbrohi on muutunud resisdentseks
  
• põldude umbrohtumine kultuuride ikaldumise tagajärjel tagajärjel
  
• käärimata ja väikse kuivainesisaldusega sõnniku kasutamine väetamiseks (kuivainesisaldus peaks olema vähemalt 17 – 18%)
  
• vead kompostimisel – umbrohud lähevad kompostihunnikus õitsema ja levivad sealt mujale
  
• sisseküntud sõnniku pinnaletoomine
  
• koorimise puudulik teostamine
  

Umbrohuseemnete arvukus mulla 30 000 – 100 000 seemet /m2; tugevasti umbrohtunud aladel 300 000 – 1 000 000 seemet/m2. Lääne-Euroopas on viimase 40 – 50 aastaga põlluumbrohtude liigiline koosseis vähenenud 20 – 40%. Seemnepakk mullas varasema 30 000 umbrohuseemne asemel on: 1000 – 5000 eluvõimelist umbrohuseemet (tk/m2). Umbrohu generatiivne potentsiaal ja selle realiseerumine mõjutavad vähe jooksva aasta kultuuride saagikust, küll aga umbrohtumist ja selle mõju kultuuri saagitasemele järgnevatel aastatel. Hinnanguliselt 0,3 – 9% eluvõimelistest seemnetest tärkavad igal aastal ning see protsent jääb aastast aastasse suhteliselt samaks.
Primaarne ja sekundaarne seemnete puhkeolek sõltub:

• seemnekesta läbilaskvusest
  
• pidurdusainete hulgast seemnekestas
  
• looduslikest keskkonnafaktoritest
  
• valgusest, hapnikust, süsihappegaasist, temperatuurist ja veest
  

Seemnete säilimine mulla pindmises kihis lühendab nende puhkeperioodi ning soodustab idanemist. Seemnete matmine sügaval mulda teeb keeruliseks tulevased umbrohtude hävitamise meetmed.

• Paar slaidi materjalidega õppejõult
  

Umbrohutõrje
Meetodi hindamine:

• efektiivsus – määratakse kuivõrd tõhus on mingi meetod liigi tõrjel
  
• korratavus – iga kord, kui meetodit kasutatakse saame häid tulemusi
  
• paindlikkus – kuivõrd saab muuta meetodi rakendamisel selle kasutamise aega ja harimisviisi
  

Programmi valimine:

• majanduslik – umbrohutõrjeprogrammi maksumus (harimine vs herbitsiidid )
  
• harimissüsteem – programm peab sobima kasutada oleva tehnikaga, eritingimustega ja ajaga
  
• rakendamise võime – kas meeskonnal on kogemusi ja teadmisi selle programmi läbiviimiseks ja rakendamiseks
  

Programmi rakendamine:

operatsioonid tuleb läbi viia õigel ajal

tuleb kasutada õiget tehnikat

ja tehnikat peab õigesti hooldama, kohaldama ja kasutama
Need kriitilised faktorid tagavad maksimaalse umbrohutõrje ja kultuuri minimaalse kahjustamise. Kui umbrohutõrje ei ole edukas peab kaaluma milliseid kulutusi on võimalik teha ja kas antud kultuuri on üldse mõtet kasvatada. Isegi kui kulutused iga kord kohe ära ei tasu, on need ikkagi vajalikud kui investeering tulevikku.

kaudne umbrohutõrje

ärahoidvad abinõud

• umbrohuseemne- ja haigusvaba suure idanemisenergiaga külviseeme
  
• idanemisvõimeliste umbrohuseemnete sõnnikusse ja komposti sattumise vältimine – sõnniku- ja kompostimajanduse koostamine
  
• väljaspool põlde kasvavate umbrohtude hävitamine
  
• kultuuride õigeaegne koristamine – sellega koristame ka umbrohuseemneid
  

survetõrje

• otstarbekas mullaharimine ja väetamine, piisavalt toitaineid so konkurents umbrohtudele
  
• õige külviaeg ja külviviis – siis pole umbrohtudel kasvueeliseid
  

Mulla umbrohuseemne varu aitab vähendada sügiskünni sügavuse perioodiline varieerumine. Orgaanilised väetised tuleks viia sügavale mulda ja järgnevatel aastatel teha sügiskünd (või kobestamine) 4 – 5 cm madalamalt. Selline tehnoloogia võimaldab vähendada mulda viidud umbrohuseemne varu idanevust nn mulla isepuhastuse meetodil. Selle rakendamisel kaob seemnete idanemisvõime mulla mikroorganismide tegevuse tulemusena. Meetodi eelduseks on head mulla füüsikalised omadused:

• liigniiskuse ja mullahappesuse likvideerimine
  
• kõrgekasvulised kiire algarenguga sordid
  
• otstarbekas kultuuride järjestus külvikorras (külvikorras mitmeniiteline ristik; tali- ja suviteraviljade vaheldumine; vaheluktuuride ja haljasvätiste intensiivne kasutamine; kasvukohale sobivad kultuurid ja sordid)
  

Tugeva konkurentsi tingimustes kasvavatel umbrohutaimedel ei vähene mitte ainult nende biomass ja seemneproduktsioon, vaid ka umbrohuseemnete elujõulisus.
2) Otsene umbrohutõrje
a) mehaaniline tõrje; põhineb kahel pritsiibil:

• seemnete idanema provotseerimine ja järgnev tärganud taimede hävitamine
  
• taimede väljakurnamine
  

Külvieelne ja kasvuaegne umbrohutõrje – GRAAFIK MATERJALIDES
Minimeeritud sügisene mullaharimine piirab oluliselt kasutada olevate umbrohutõrjemeetmete hulka ning umbrohutõrjet.
Võimalikult palju umbrohtusid tuleb enne külvi kahjutuks teha! Äestada tuleks kas enne kultuurtaimede tärkamist või siis, kui need on korralikult juurdunud.
Mehhaaniline umbrohutõrje põhineb esmajoones umbrohuidude mulla alla matmiseks ja ainult 20 – 30% nende väljarebimises. Äestamise efektiivsuse määrab ära umbrohtude kasvufaas. Mida väiksemas arengujärgus on umbrohi, seda efektiivsem on äestamine. Idulehtede faasis äestamisel hävib umbes 60 – 70% umbrohtudest. Kui umbrohud on 2 – 4 pärislehe faasis, hävib 30 – 50% umbrohtudest; kui lehti on juba 6 – 8, siis jääb enamik umbrohtudest edasi kasvama. Suuremaseemneliste, sügavamalt tärkavate ja sügavamate juurtega sammasjurelistele umbrohtudele (nagu näiteks roomav madar, konnatatar, kõrvikud ja tuulekaer) on mõju väiksem. Ka neid umbrohtusid tasub äestada, mis on äestamise suhtes vastupidavad, sest nii väheneb nende seemnesaagivõime. Talivilja peaks sügisel äestama siis, kui eelviljaks on olnud taliraps võ rüps, sest siis on võimalik tärganud raps hävitada. Kevadeks on rapsi juured nii tugevad, et äestamine enam tulemusi ei anna. Rukis on siiski sügisel nõrgalt juurdunud ja äestamine on võimalik alles kevadel. Rukki äestamisega peab olema väga ettevaatlik, sest tema võrsumissõlm on vahetult mullapinna all. Hernes on tüüpiline „äestamiskultuur”, mida saab äestamisega umbrohuvabaks harida. Herned külvatakse 4 – 5 cm sügavusele ja seega saab tärkamise eel äestada maksimaalselt 2 – 3 cm sügavuselt. Kui hernel avanevad esimesed päärislehed siis saab põldu äestada. Edasine äestamine on võimalik kuni ridade kinnikasvamiseni st köitraagude moodustumiseni.
Teraviljade vaheltharimine
Selektiivset st valikulist vaheltharimist tehakse köögiviljadel. Tavaliselt tehakse piiäketega, sugaäke on jäigemate piidega. Täht- ehk sõrmäkkeid kasutatakse reaskülvide ja vagudes kasvavate kultuuride umbrohutõrjel. Kasutatakse ka korväkkeid.
Harjad vaheltharimiseks – plastikust harjad, mis töötlevad pealmise mullakihi ära eemaldades sellega umbrohu. Harjade tõrjetoime on tunduvalt suurem kui teistel harimisriistadel. Oht, et umbrohud edasi kasvavad, on väiksem, sest rohkem või vähem mullast väljakistud juurtega umbrohud jäävad mullapinnale. Harjade optimaalne harimissügavus on 3 cm. Nad jätavad kobeda peenesõmeralise mulla, mis aga teatud muldadel võib pärast tugevaid sademeid põhjustada erosiooni või mudastumist.
Eduka umbrohutõrje eelduseks on tasane mullapind!
Umbrohutõrje kartulil :

• liivmuldadel piisab 2 – 3 muldamisest, sest seal on väiksem umbrohtumine
  
• pärast kartulipanekut võiks kartulivaod maha äestada, et kartul võimalikult hästi üles tuleks ja kartulimugulat kataks 2 – 3 cm mullakiht
  
• kui kartul kasvab suuremaks , siis muldame teda ning vagu hakkab taas moodustuma
  

Termiline umbrohutõrje:

leegitamine

elektrivooluga

kiiritamine
Leegitamine:

• ülesandeks on umbrohtude kasvu seiskamine; temperatuur aetakse nii kõrgele, et taimes olevad valgud koaguleeruvad
  
• toimub gaasi kasutamisel (tekitatakse leek)
  
• gaasikulu 30 – 100 l/ha ja töökiirus 2 – 4 km/h
  
• 50 C° tapab nematoode
  
• 60 – 72 C° tapab enamuse seentest, vihmaussid, nälkjad ja sajajalgsed
  
• 82 C° enamus umbrohtudest hävineb
  

Umbrohtude vastupidavus leegitamisele (õppejõud saadab )
Solarisatsioon on meetod niiske mulla kuumutamiseks, kattes selle umbes kuueks nädalaks plastikkattega

• erinevalt auruga steriliseerimisest ei steriliseeri solarisatsioon mulda ega tekita bioloogilist vaakumit, kuid annab võimaluse tõrjuda mulla patogeene
  
• tõhusaks solariseerimiseks on vaja kliimat, kus on pikad perioodid selge taeva ja päikesepaistega, et muld võiks katte all piisavalt kuumeneda ja hoida piisavalt kõrget temperatuur (üle 65 C°), et tappa umbrohuseemneid
  
• Maal, kus on küll kõrge keskmine temperatuur, kuid sombune taevas, ei saa solariseerimist kasutada
  
• Külmemas kliimas, juurvilja kasvatamisel polüetüleenist katte all umbrohtude areng pigem kiireneb kui aeglustub
  

Kuum vesi – mitmesugused meetodid kuuma veega on osutunud umbrohutõrjele erineval määral tõhusaks, kuid vesi võib jahtuda kiiresti, muutes mõju olematuks . Käivad katsed umbrohutõrjevahenditega, mis kasutavad kuuma vahtu – osad on neist kaubanduses saadaval. Vaht jääb umbrohtudele, võimaldades kuumusel kauem mõjuda
Aurutamine – tehnoloogia, mis võimaldab tõrjuda taimi ja patogeene

• surve all lastakse auru 3 – 8 minutit metallkausside alla värsketele peenardele
  
• aur tõstab mulla temperatuuri 70 – 100 C°-ni, tappes enamuse umbrohuseemnetest 10 cm sügavuseni. Seda tehnikat ei peeta sobivaks mahesüsteemis, kuigi lühiaegne madala temperatuuriga mulla aurutamine on uuringute järgi vastuvõetavam viis kahjurite, haiguste ja umbrohtude tõrjeks
  

Külmutamine – on proovitud vedela süsihappegaasiga ja lämmastikuga, kuid pole osutunud nii tõhusaks kui põletamine
Elektriga tõrje – Suurbritannias on uuritud elektrivoolu mõju reale kultuuridele ja umbrohutaimedele. Elektrilaeng aurustab taimemahla ja rikub kudesid . Mõned umbrohud on selle suhtes tundlikumad kui teised. Hea ühendus elektroodi ja umbrohu vahel on äärmiselt oluline põllukultuuride juures, kuid vajab liiga palju voolu.
Veelgi eksootilisemad meetodid nagu laserid, UV kiirgus ja kiiritamine on olnud päevakorral, kuid osutunud liiga ohtlikuks, kalliks farmis kasutamiseks või on läinud vastuollu mahepõllumajanduse põhimõtetega.
Multš

• teiste kultuuride kasvatamine põhikultuuri vahel (all)
  
• taimede vahed võib katta ka põhk või siis näiteks lambasõnnik maasikate vahele
  
• saab kasutada ka kilemultši vms materjale, näiteks tehakse looduslikest materjalidest multšimaterjale, mis mulda kündes lagunevad ja ei tekita seega mingeid probleeme
  

Bioloogiline tõrje

• looduslike vaenlaste kasutamine umbrohutõrjel
  
• piirdub vaid mitmeaastaste taimedega madala väärtustega maadel nagu karjamaadel ja metsades
  
• bioloogiline tõrje pole olnud tõhus kiiresti arenevate üheaastaste umbrohtude tõrjel
  

Putukad – peamine biotõrje vahend maapealsete umbrohtude tõrjel. Näiteks kärsakas teatud ohaka vastu, varres elutsev põrnikas piimalille vastu ning mõhnasid tekitav kärbes teatud jumikaliikide vastu. Probleemiks on siiski looduslike vaenlaste võimalik söögieelistuste muutumine umbrohtudest kultuurile
Mikroherbitsiidid (kasutatakse lisaks putukatele) – seenhaigusi tekitavad preparaadid – seenhaiguste levitamine
KEEMILINE TAIMEKAITSE
Herbitsiidid

üldhävitava tomega – surmavad kogu taimestiku (roundup näiteks)

valiva toimega – hävitavad vaid kindlaid taimi (ainult umbrohte loodetavasti)
Iga herbitsiid on üldhävitava toimega, kui kasutada tugevasti suurendatud annuseid. Herbitsiidi valiv toime oleneb taimede biokeemilisest koostisest ja antoomilis-morfoloogilisest ehitusest.
Füüsikaline selektiivsus
Morfoloogiline selektiivsus
Biokeemiline selektiivsus
Fotosünteesi pidurdavad
Hingamist pidurdavad
Kasvuained – rakud hakkavad vohama, taimed kasvavad surnuks
Mitoosi pidurdavad
Biosünteesi takistavad
Valiva toimega herbitsiidid võivad olla laia või kitsa valivusega, näiteks laia valivusega hävitab kas ühe- või kaheidulehelisi. Täiendavalt lugeda Kemira koduleheküljelt!

kontaktsed herbitsiidid – kahjustavad ainult neid taimeosi, millega nad vahetult kokku puutuvad. Mõju on lühiajaline kuid seda on ka kohe näha.

Süsteemsed herbitsiidid – kanduvad taimed laiali praktiliselt kõikidesse taimeosadesse. Lehtedele sattudes võivad nad kiiresti jõuda juurtesse või vastupidi. Süsteemse herbitsiidi mõju võib olla pikaajaline. Süsteemse toimega herbitsiidid võivad olla kas ainult juurte kaudu toimivad (mulla herbitsiidid) või mõjuvad lehtede kaudu
Mullapreparaadid – Kemira koduleheküljelt lugeda!
taimekaitse.eria.ee (internetipõhine taimekaitsesüsteem)
34