Taimekasvatuse eksami kordamisküsimused (4)

Taimekasvatuse areng ja lähitulevik, taimekasvatuses kasutatavad uurimismeetodid
Taimi hakati kasvatama juba kiviajal. Taimekasvatus sai alguse subtroopilises kliimavöötmes. Vanemad
taimekasvatuse piirkonnad olid Hiina, India , Iraan , Süüria ja Mehhiko ning Peruu . Kesk-Aasias ja Taga- Kaukaasias . sai taimekasvatus alguse 7-6 tuhat aastat e.m.a., Volga - ja Kubanimaal 4-3 tuhat aastat e.m.a. Igas piirkonnas oli
juhtivaks kultuuriks erinev kultuur:
• Kaug-Idas - riis
• Lähis-Idas ja Kesk-Aasias - nisu ja oder ,
• Aafrikas - sorgo
• Ameerikas – mais
1. Põldkatsete meetod - uuritakse sordi, külvise kvaliteedi, külviaja, külviviisi jms. mõju saagile ja selle
kvaliteedile
Põldkatsete puuduseks on töömahukus ja kordumatus täpselt samasuguste tingimuste puudumise
tõttu
2. Nõukatsete meetod - taimi kasvatatakse vegetatsiooninõudes, mis asuvad reguleeritavates tingimustes
(kasvuhoonetes, kliimakambrites)
Nõukatsete tulemused pole otseselt põllutingimuste rakendatavad
3. Tootmiskatsete meetod - korraldatakse suurtel pindadel tootmistingimustes kõige perspektiivsemate katse
variantidega
Tootmiskatsete tulemustega antakse uuritavale võttele lõplik hinnang
Taimekasvatuse lähituleviku põhisuunad
1. Tootmine muutub tööstuslikumaks
Taimekasvatus on muutumas maalähedasest eluviisist tööstuslikuks tootmisprotsessiks seoses kaasaegsete
äriprintsiipide ja tööstusliku mõtteviisi tungimisega põllumajandusse. Talud peavad muutuma veel suuremateks,
nad peavad hakkama kasutama tootmisvahendeid, juhtimismeetodeid ja toodangu kvaliteedi kontrolli, tehnikat nii
nagu tõeline tööstus.
2. Suureneb keskkonnakaitse roll
Laialt on levinud seisukoht, et kaasaja intensiivne taimekasvatus avaldab kahjulikku mõju keskkonnale. Seoses
sellega peavad taimekasvatajad alluma määrusele, mis kohustavad neid kasutama keskkonnasõbralikku tehnikat ja
tehnoloogiat, mis vähendab vee ja õhu saastumist. Teatud määral hakatakse sõltuma keskkonnakaitsest-see
tähendab mida, kus ja kuidas üldse kasvatada.
3. Täppis- ja informatiiv-intensiivviljelus
Seoses teaduse, tehnika ja tehnoloogiaalaste saavutuste rakendamisega paraneb toodangu kvaliteet. Tänu rohkele
informatsioonile saavad viljelejad kontrollida taimekasvatuse bioloogilisi protsesse ja neisse ka üha enam sekkuda.
4. Spetsiifilise toorme osakaal suureneb
Lihtsast masstootmisest kujuneb üha enam spetsiifiliste omadustega toorme tootmine. Praegu on põllumajanduse
turustus-jaotussüsteem suunatud suurte koguste lihtkäsitlemisele, spetsiifiline toore aga nõuab erikäsitlust, ka
erilisi säilitustingimusi.
5. Tootmis-töötlus-turustusahelate moodustumine
Tuleb hakata looma tihedamaid sidemeid tootjate ja toodangu töötlejate-turustajate vahel.
2. Taimede arvukus, jagunemine ja rühmitamise alused
Üle 80% põllukultuuridest pärinevad Vanast Maailmast – Aasiast, Aafrikast, Euroopast. Ameerikast pärineb vähem
kultuurtaimi . Nüüdisajal on mitmete taimede põhilised kasvupiirkonnad nihkunud kaugele nende looduslikust
levilast. Ameerikast pärinevat kartulit ja päevalille kasvatatakse Euroopas rohkem kui lähtekohas. Aasiast pärit
sojauba ja Aafrikast pärit sorgo on laialt levinud Ameerikas. Taimede sissetoomist võõrsilt nende
aklimatiseerimiseks ja paljundamiseks uues kohas nimetatakse introduktsiooniks.
Kultuurtaimede jagunemine N. Vavilovi järgi
1. primaarsed ehk esmased kultuurtaimed (nisu, riis, oder, mais, kartul ) valis inimene metsiku floora hulgast
2. sekundaarsed ehk teisesed kultuurtaimed ( rukis , kaer , tatar ) levisid esialgu umbrohtudena
3. uuskultuuride rühm valitakse looduslike liikide hulgast ja mõned aretatakse kunstlikult- triticale (nisu ja
rukki hübriid)
4. Kultuurtaimed, mis on minetanud oma majandusliku tähtsuse (sosnovski karuputk, kautšukitaim
koksagõss, põhja- kanep , liivakaer
3. Taimede kasvu- ja arengutegurid - valgus, soojus , vesi, õhk, muld ja keskkonna reaktsioon
Soojus
Taimede kasvuks ja arenguks on vaja piisavalt soojust. Idanemiseks vajatav soojus sõltub taime liigist –
madalamaid temperatuure armastavad liigid idanevad hästi 13-18°C juures, soojalembesed taimed idanevad
paremini18-24°C juures. Taimede aktiivne kasv toimub põhiliselt temperatuuril 0-45°C. Intensiivseim taimede kasv
toimub temperatuuril 15-25°C. Soojanõudlus erinevates kasvufaasides pole ühesugune. Kõige paremini kasvavad
taimed, kui päevane temperatuur on öisest 5-8°C kõrgem.
Vesi on vajalik taime toitainete vastuvõtuks, nende kudedesse toimetamiseks ja mulla ning taime
temperatuuri ühtlustamiseks. Päeval võtab vesi vastu päikeseenergiat ja soojeneb ning öösiti vabastab seda
soojust. Taimede veetarve on suur: ühe kaaluühiku kuivaine tekkeks kulub vett 200–1000 või veelgi enam korda
rohkem. Vee üleküllus ega puudus mullas ei soosi taime arengut. Suurim veetarve on taimedel õitsemisefaasis ja
vahetult enne seda ning viljade moodustumisel ja valmimisel. Vähim vett tarbivad taimed idanemisfaasis
Õhk
Õhk on taimedele niisama vajalik kui vesi ja mineraaltoitained. Ilma õhuta on võimatu hingamine, kõrgemate
taimede kasv ja samuti ka mullas olevate mikroorganismide elutegevus. Taimekasvatuses on kõige vajalikumad
CO2, O2 ja N, millest kaht esimest kasutavad taimed otseselt, viimast aga kaudselt .
Taimel hingavad nii
maapealsed kui maa-alused organid . Suurim hapnikutarve on idanemisperioodil – hapniku puudusel seemned ei
idane ja võivad rikneda. Juured tarbivad kõige rohkem O2 taime õitsemisperioodil, mil mulla sisaldus ei tohi
langeda alla 9 – 12%.
Muld
Muld on taimedele kinnitus - ning toitainete ja vee hankimiskohaks. Enamikule kultuurtaimedele on kasvuks
kõige paremad kergema ja keskmise lõimisega saviliiv või liivsavi mullad . Sellistes muldades on piisavalt suuri
poore, et mullaelustikule vajalik õhk saaks liikuda ja piisavalt peenikesi poore, mis vett kinni hoiavad.
Keskkonna reaktsioon
Taimede normaalseks kasvuks ja arenguks on vajalik ka sobiv keskkonna reaktsioon. See on kultuuride
lõikes küllaltki erinev, kuid valdavale enamikule kultuuridest on soodne neutraalne või nõrgalt happeline
reaktsioon. Kultuuride kasvule ja arengule on keskkonna reaktsioon määrava tähtsusega seemnete idanemisfaasis.
4. Toiteelemendid taimede arengu ja kasvutegurina
Taimed kasutavad palju põhitoitaineid ehk makroelemente (vajalik kogus üle 10 g/100 m²), milleks on
lämmastik, fosfor , kaalium , kaltsium , magneesium, naatrium ja väävel. Taimed vajavad väiksemas koguses
mikroelemente (vajalik kogus alla 10 g/100 m²), milleks on boor , vask, mangaan , molübdeen, raud ja tsink .
Seemnete idanemiseks on vajalik nii kaalium kui ka fosfor. Lämmastikku vajatakse eelkõige lehtede ja varte
arenguks, eriti kasvuperioodi algul. Juurte kasvuks on olulisim kaltsium. Raud ja mangaan osalevad klorofülli
moodustumisel. Magneesium ja vask on tähtsad toitained assimilatsiooni- ehk ainevahetusprotsessis. Molübdeeni
ja tsinki kasutatakse valkudega seotud protsessides. Õitsemisel ja saagi moodustumisel on tähtsad fosfor, väävel,
boor ja kaalium.
5. Taime kasvutegurite toimimise objektiivsed seaduspärasused
1. Autotroofsuse seadus
Ainult rohelised taimed on võimelised tootma energeetilisi ressursse - orgaanilist ainet .
2. Miinimumiseadus
Taimede saagikuse määrab miinimumis olev taimekasvutegur . Pidurdavalt mõjub see tegur, mis eemaldub
optimumist ja läheneb tolerantsuse piirile (kas miinimumile või maksimumile) .Taimed on võimelised kasutama
miinimumis olevat kasvutegurit seda produktiivsemalt, mida rohkem on teisi taimekasvutegureid optimumis .
Suurim saak saadakse taimekasvutegurite optimaalsel tasemel
3.Üheaegsuse ja vastastikuse mõjutamise seadus
Kõik kasvutegurid mõjuvad taimele üheaegselt, mitte isoleeritult. Iga tegur eri kombinatsioonis teistega mõjub
isemoodi . Vastavalt tegurite kombinatsioonile muutub ka teguri mõju optimum . Järelikult tuleb kõrgema
saagitaseme jaoks leida uus, kõige soodsam kasvutegurite vahekord .
4. Asendamatuse seadus
Taimele vajalike kasvutingimuste kompleks pole erinevatel liikidel ja sortidel ühesugune, see muutub taime
iga kasvufaasi vältel. Ükski kasvutegur pole teisega asendatav ja oma füsioloogilise toime poolest on nad kõik
taime eluks vajalikud (vett ei saa asendada soojusega) jne.
6. Viljavahelduse seadus
Agrotehniliste võtete efektiivsus ja sellest tulenevalt ka kultuuride saagikus on seda suurem, mida
agrobioloogiliselt põhjendatum on kultuuride vaheldumine konkreetsel kasvukohal. Oluliseks kujuneb see
tagasihoidliku väetamise ja pestitsiidide kasutamise korral.
7. Idanemiskeskkonna mõju seadus
Kultuuride saagikus sõltub olulisel määral idanemiskeskkonna tingimustest. Puudujääke seemne
idanemisfaasis pole võimalik täielikult korvata taime edasises kasvus ja arengus.
6. Soojusrežiim ja sademed taimede kasvu ja arengu mõjutajana
Taimede kasv ja areng on pidev ainevahetusprotsesside ahel. Need protsessid kulgevad kõrgematel taimedel
optimaalsel temperatuuril 20…30 ŗC, temperatuur üle 35ŗC kahjustab taimi ning alla 10 ŗC takistab fotosünteesi
protsessi.
Efektiivsed temperatuurid on ööpäeva keskmised temperatuurid, mis on > + 50C. Lisaks on taimekasvatuses
kasutusel ka mõiste „efektiivsete temperatuuride summa” (taimedele kasulik soojuse hulk) – summeeritakse
vegetatsiooniperioodil temperatuurid üle +5 °C.
Aktiivsed temperatuurid - ööpäeva keskmised temperatuurid, mis on > + 100C. Aktiivne
vegetatsiooniperiood on ajajärk, mil temperatuur püsib > + 100C . Igal taimeliigil on kindla arengufaasi
saavutamiseks vajalik teatud aktiivsete temperatuuride summa. Aktiivsete temperatuuride summa leidmisel
mahaarvutamist ei toimu. Liidetakse kokku ainult need temperatuurid, mis on üle + 100C.
Eestis on keskmine aktiivsete temperatuuride summa 18300C. Aktiivsete temperatuuride periood Eestis kestab
17.05-16.09.
Efektiivsete temperatuuride summa põhjal võib teatud määral ette ennustada taimede arengufaase, küpsust ja
koristusaega .
Taimede kasvu ja efektiivsete temperatuuride vahel on leitud kindlad seosed:
– Näiteks pihlakas hakkab õitsema, kui efektiivsete temperatuuride summa on 2210C
– Saartel on temperatuur madalam, seal hakkab pihlakas õitsema hiljem
– Talirukis hakkab looma kui efektiivsete temperatuuride summa on 2500C
Efektiivsete temperatuuride summa põhjal võib teatud määral ette ennustada taimede arengufaase, küpsust ja
koristamise aega .
Sademed
Sademed tuuakse välja teatud perioodi sademete summana
Efektiivsete sademete summa on mulda jõudvate sademete kogus:
– 3 mm sademete kogusest jõuab mulda 20%
– 4...10 mm korral 60%
– > 11 mm korral ligikaudu 80%
• Öiseid sademeid jõuab mulda rohkem
• Oluline on ka sademete iseloom - ühtlane laussadu või äiksevihm 20 minuti jooksul
• Mulla veevarusid täiendab paremini ühtlasem laussadu
• Äikesevihm ei täienda mulla veevaru , sest vesi voolab reljeefi madalamatesse kohtadesse või põllult
minema
• Sademetevaesem ala on läänerannik ja Saaremaa, sademeterikkam aga Lõuna-Eesti
8. Teraviljade morfoloogilised iseärasused, kasvufaasid , nende määramine
Morfoloogiliste, bioloogiliste ja majanduslike omaduste alusel
jaotatakse nad kahte rühma:
• I rühm - nisu, rukis, oder, kaer
• II rühm - mais , hirss , sorgo ja riis
Juur
Kõrrelistel teraviljadel puudub peajuur
• Juurestik on peen narmasjuurestik
• Terade idanemisel arenevad kõigepealt esmased idujuured
• Idujuurte arv on teraviljadel erinev (3-8) ja võivad tungida kuni
60 cm sügavusele
• Mulla pindmises kihis asetsevast võrsumissõlmest arenevad
hiljem teised pärisjuured nn. lisajuured
• Lisajuured on tihedalt kaetud rohkete juurekarvakestega, mille
ülesandeks on mullast toitainete omastamine
• Vars
• Kõrreliste vart nimetatakse kõrreks
• Vars on harilikult rohtne , ristlõikes ümmargune või veidi
lapik, seest õõnes
• Kogu kõrre ulatuses asetsevad teatud vahemaa tagant
umbsed kõrresõlmed 3-6 sõlme
• Sõlmed on lehtede kinnituskohaks. Kõrs kasvab kõigi oma
sõlmevahedega, kusjuures noor kasvav kude asub
sõlmevahe alumises osas
• I rühma teraviljadele on iseloomulik, et nende maapealne
kõrs ei harune
• Võrsete arenemist kõrre alusel, mullas asetsevate sõlmede
külgpungadest nimetatakse võrsumiseks
• Võrsete tekkimise kohta nimetatakse võrsumissõlmeks
Leht
Koosneb lehetupest ja lehelabast
• Lehetupe moodustab alumine
leheosa, mis on keerdunud torujaks
ja ümbritseb kõrt
• Lehelaba on kõrrelistel teraviljadel
rööproodne ja terveservaline
• Lehetupe lehelabaks ülemineku
kohal asetseb lehe keeleke , väike ja
õhuke poolabipaistev kilejas volt, mis
ümbritseb tihedalt kõrt ja takistab
vee tungimist lehetupesse
• Odral, nisul ja rukkil on lehelaba
alusel nn. kõrvakesed, mis on
lehealuse valkjad teravad külgmised
kasvundid, mis haaravad kõrt
• idanemine
• tärkamine
• võrsumine
• kõrsumine
• loomine
• õitsemine
• valmimine
10. Pehme ja kõvanisu
11. Nisu terise anatoomiline ehitus
• Õisik
Nisul, rukkil ja odral on
õisikuks pea (liitpea),
kaeral (hirsil, sorgol,
riisil) pööris.
• Pea koosneb lülilisest
peateljest e. pearaost,
mille igale astmele
kinnitub 1 (nisul rukkil)
või mitu (odral 3) pähikut
e. osaõisikut.
12. Kahe ja kuuerealine oder
13. Kultuuride külviviisid
14. Külvise kvaliteeti iseloomustavad näitajad, külviseväärtus
16. Taliteraviljade eelised ja puudused, talvekindluse kujunemine (karastumine) ning hukkumise põhjused
Taliteraviljade eelised
Bioloogilised:
• kasvuperiood on pikk (270-360 päeva)
• areneb tugev juurestik
• suudavad vastu pidada ebasoodsatele tingimustele
• võrsumine võib toimuda nii sügisel kui kevadel
• alustavad kevadel kasvu varem ja kiiresti
• kasutavad paremini mulla veevarusid
• avaldavad umbrohtudele suurt survet
• valmivad varem
Organisatsioonilised:
• tööd jaotuvad pikemale perioodile
• varasem koristusaeg annab aega põldu harida
Taliviljade hukkumise põhjused
1. Külmumine
2. Haudumine
3. Vettimine
4. Jääkoorik
5. Külmakergitus
6. Lumiseen
Taliteraviljade karastumine e. talvekindluse kujunemine
Esimene faas - päeval üle +50C ja öösel 00 C (5 - 7 päeva)
• intensiivne karastumine selgete päikeseliste ilmadega
• fotosüntees suhteliselt intensiivne
• kasvuprotsessid kulgevad aeglaselt
• assimilaate kasutatakse vähe, võrsumissõlmedesse ja lehtedesse kogunevad varuained (suhkrud)
• karastunud taimed taluvad 10- 12 0 C külma
Teine faas - temperatuur alla 00 C (5 - 7 päeva)
1. intensiivne valgustus ei ole vajalik
2. protoplasmast eralduv vesi lahustab varuaineid
3. tõuseb rakumahla kontsentratsioon
4. kaks karastumisfaasi läbinud taimed taluvad - 20 0 C
karastumine on pöörduv protsess
17. Taliteraviljade koht külvikorras
Taliteraviljade koht külvikorras
Kesa põhitüübid:
1) puhaskesa e. kultuurideta kesa - taliteravilja külviaastal teisi kultuure ei kasvatata (ei ole maj. otstarbekas)
2) kasutatud e. kultuuridega kesa - teravilja külviaastal kasvatatakse mõnda varakult koristatavat kultuuri
– põldhein, ristik
– lutsern
– varajane kartul
– segatis
– haljasväetiskesa eelistatakse väheviljakal mullal
Halvad eelviljad on keskmise ja pika kasvuajaga suviteraviljad. Kesa peab vabastama maa 1 - 1,5 kuud enne talivilja külvi.
19. Taliteraviljade mullaharimine , väetamine, külv, külviaeg ja hooldamine
Taliteraviljade külvamine
külviaeg: võimalikult kiiresti peale viimast mullaharimist
– rukis 25. august. ... 5. september
– nisu 1.sept. ... 10. September
külvisügavus: rukis 3 - 4 cm, nisu ~1 cm sügavamale
külvisenorm 200 - 250 kg/ha (450 - 550 idanevat seemet m2)
reavahe - 7,5 -12,5 cm (laiema reavahe puhul saak 10 - 15% madalam)
Puhtimine -stimuleerib juurekava arengut-hävitab haigustekitajaid (olulisem - lumiseen)
Teraviljade külvieelne mullaharimine
Tavapärane mullaharimine.
Sügavale sügiskünnile (kuni 25 cm) järgneb kevadel pindmine mullaharimine. Sügisel peale viljakoristust on esimeseks
töövõtteks kõrrekoorimine. Tänapäeval kasutatakse selleks ketaskooreleid ( Carrier -tüüpi) või ka ketasrandaale. 3-4
nädalat hiljem, kui umbrohud on tärganud, siis tehakse sügiskünd. Sügiskünni sügavus sõltub olenevalt järgmisel
aastal kasvatatavast kultuurist – 23 cm kuni 28 cm. Kevadine mullaharimine algab põllu libistamisega. Libistamise
eesmärk on lõhkuda mulla pinnale avanevad mullakapillaarid, mille kaudu mullas olev niiskus õhku satub ning muld
liigselt kuivab. Libistamisele järgneb kultiveerimine (1-2 korda). Kultiveerimise sügavus ei tohiks olla üle 5 cm, sest
vastasel korral on raske tagada ühtlast külvisügavust. Kultiveerimisele järgneb külv.
Minimeeritud mullaharimine
Sügisene sügavkünd on asendatud pinnapealsemate mullaharimise viisidega. Sügisel peale viljakoristust teostatakse
kõrrekoorimine. Selleks kasutatakse ketas - (Carrier-tüüpi) või hõlmkooreleid (nt Kverneland Ecomat). Kasutada võib
ka tavalist atra, mille künnisügavus seatud ca 10 cm-ni, kuid see viis ei ole eriti otstarbekas, sest tootlikkus ja kvaliteet
võrreldes koorelitega on madal. Samuti kasutatakse ka tüükultivaatoreid. Kevadine mullaharimine tehakse reeglina
ketaskooreliga ning sellele järgneb külv
Teraviljade külvieelne mullaharimine
Otsekülvi meetod.
• Otskülvi meetodit kasutades mullaharimist üldse ei toimu
• Sügisel peale viljakoristust või ka kevadel tehakse keemiline umbrohutõrje ning külvatakse
Teraviljade väetamine
Tähtsateks toiteelementideks osutuvad lämmastik, fosfor, kaalium (põhitoiteelemendid). Kindlasti ei tohi taime
toitekeskkonnast puududa kaltsium, magneesium, väävel, poolmikroelemendid raud ja mangaan ning
mikroelemendid (boor, koobalt , vask jt). Teraviljajuured võivad tungida kuni 1,5 m sügavuseni, kuid 60-70%
toitainetest omastavad nad huumushorisondist. Sügavus, kust taimed omastavad toitaineid kõige enam on 7-15 cm.
Väetiste kogused , mis mulda viiakse, peaksid vastama sellele, kui palju taimetoiteelemente mullast saagiga
eemaldatakse. Näiteks suvinisu saagiga 4 t/ha eemaldab saagiga põllult 100 kg N, 20 kg P ja 80 kg K
Teraviljade taimekaitse
Teravilja taimekaitse algab seemnete puhtimisega - nende töötlemine füüsikaliste võtetega, bioloogiliste või
keemiliste ainetega seemnetel olevate haigustekitajate ja kahjurite tõrjeks. Tänapäeval kasutatakse peaasjalikult
keemilisi puhiseid (Maxim Star , Raxil, Bariton jt). Olenevalt puhise tüübist ja keemilisest koostisest võib selle
kaitsetoime kesta kuni 10 nädalat peale külvi. Kasvuaegselt on esimeseks taimekaitsetööks umbrohutõrje.
Umbrohutõrje preparaatide e. herbitsiidide valik sõltub põllul kasvatatavast kultuurist ning põllul leiduvatest
umbrohuliikidest. Laia toimespektriga herbitsiidid ei mõju tihti raskestitõrjutavatele umbrohtudele ( puju , paiseleht,
kesalill jt). Tihti tuleb kahte vahel isegi enamat preparaati koos kasutada („ kokteil ”). Koos herbitsiididega võib taimi
pritsida kasvuregulaatoritega ja putukamürkidega. Kasvuregulaator muudab taime kõrre tugevamaks ja väldib
taimede lamandumise. Nisu preparaat Cycocel (CCC) lühendab kõrre 1 ja 2 kõrresõlme vahelist osa. Preparaat Moddus
sobib kõikidele teraviljadele ning ergutab ka juurte kasvu ja arengut. Kahjurputukatest tõrjutakse viljakukke, rootsi
kärbest, lehetäisid, ripslasi jt. Enamlevinud preparaadid on Fastac, Karate, Decis, Malasiin jt. Taimede hilisemas
kasvufaasis hakkavad taimede lehtedele lööbima mitmed haigused - jahukaste, laiktõved, roosted. Haiguste
tõrjumiseks mõeldud preparaadid ( fungitsiidid) on nii kontaktsed kui süsteemsed, samuti raviva ja haigusi tõrjuva
toimega. Fungitsiide tuleks anda enne haigustunnuste ilmnemist. Reeglina pritsitakse taimi fungitsiididega 1 kord.
20. Suviteraviljade mullaharimine, väetamine, külv, külviaeg, külvi järjekord, kasvuaegne hooldamine ja koristamine
Suviteraviljade külviaeg
Külviaeg jaotatakse varajaseks, keskmiseks ja hiliseks. Varajane külviaeg saabub mulla tehnoloogilise küpsusega (muld ei
kleepu harimisriistade külge). Keskmine külviaeg langeb kokku mulla bioloogilise küpsusega, mis saabub 7-10 päeva pärast
varajast külviaega. Hiline külviaeg - muld on 10 cm sügavusel soojenenud 10-12 0C. Optimaalne külviaeg on varajasest
keskmise külviajani, tavaliselt aprilli lõpp - mai I dekaad . Mida varajasem on kevad, seda pikem on optimaalne külviaeg.
Optimaalsest hilisemal külvil alandab iga külviga hilinetud päev teravilja saagikust 50-100 kg/ha.
Suviteraviljade külvi järjekord
Esimeses järjekorras tuleb külvata:
1. suvinisu
2. varajane oder
3. kaer
Teises järjekorras tuleb külvata:
1. hilised odrad
2. keskvalmivad odrad
Varajasi külve rüüstavad kahjurid vähem. Liiga varasel külvil kahjustavad öökülmad tõusmeid. Märjas ja külmas mullas
idanevad seemned aeglaselt ning nende hukkumise oht on suur.Parim aeg külviks on mai esimene nädal
Suviteraviljade külv
Külviviis: reavahed 7,5 – 10 ja 12-15 cm
Külvisügavus: - puhtimata seeme - 3 - 6 cm, -puhitud seeme - 2 - 3 cm (saak langeb sügavama külvi puhul)
oder - 2…4 cm; kaer - 4…6 cm, kergemal mullal külvata sügavamale, raskemal mullal madalamale
Külvisenorm: tihedus 400 - 600 idanevat tera m2 (suvinisu - 400…500; oder - 300…400; kaer -300…350), kogus 200 - 250 kg/ha
Puhtimine: puhised stimuleerivad juure arengut, kaitsevad taime 4 - 8 nädalat peale külvi. Enamsaagid puhtimisel10 - 15%
21. Kaunviljade bioloogilised iseärasused, nende õite, seemnete, juurestiku ja lehtede ehitus
Kaunviljade bioloogilised iseärasused
• Sammasjuur tungib väga sügavale mulda
• Kaunviljade juurtel on väga suur toiteainete omastamise võime
• Kaunviljade väetamisel ei pea kasutama lämmastikväetist
• Põhiväetisteks on fosfor- ja kaaliumväetised
• Kaunviljade vars on väga mitmesuguse mehhaanilise tugevusega , enamus vajab toestamist või
tugikultuuri
• Kaunviljade õitsemine pole üheaegne, seega nende valmimine on ebaühtlane ja koristusaja määramine
Raskendatud
Herne botaanilised iseärasused
• Herne tavasordid – liitlehed 2 -3 paari lehekestega, mille tipus on mõned köitraod, 2 suurt
kokkukasvanud abilehte
• Herne poollehetud sordid –lehekesed on muutunud tugevateks köitraagudeks, abilehed säilinud
• Herne lehetud sordid – puuduvad ka abilehed
• Determinantsed e. määratud kasvuga sordid - lõpetavad teatud arenguastmes õite moodustamise ja
kasvu ning valmivad (uued keskvalmivad sordid)
• Indeterminantsed e.määramata kasvuga sordid – jätkavad õitsemist ja kasvu pikal perioodil kuni põud või külm selle lõpetab
Kaunviljade agrotehnoloogia
• Koht külvikorras - eelviljaks sobib teravili, kuid ei sobi kaunvili ja ka raps
• Mullad – soodsa niiskusrežiimiga kergemad mullad , ph 6-7. Vältida kergeid ja raskeid muldi
• Mullaharimine - tasane sügav künd, viimane harimine külvisügavuselt
• Külviaeg – esimesel võimalusel, hilinedes väiksem saak, väiksemad seemned, vähem proteiini ja rohkem
kahjureid
• Kasvuaegne hooldamine . Pärast külvi rullimine . Äestamine enne tärkamist ja teine kord kui on 4-5
lehte.
• Keemiline umbrohutõrje.
• Haiguste ja kahjurite tõrje
22. Herne kasvatamine puhas- ja segukülvides
Herne kasvatamine segukülvides
• segukülvis kasvatatakse koos tera- ja kaunvilju
• tugikultuuril peab olema sama kasvuaeg - +- 5 päeva
• rohkem sobivad varajased odrad
• kaera ja nisusordid sobivad tugikultuurideks ainult hilistele hernesortidele
• segukülve kasvatatakse keskmise mullaviljakusega põldudel
• Puhaskülvi norm hernel on 120 ja teraviljal 500 tera/m2
• segukülvides külvata hernest 20-25% ja teravilja 75-80%
• külv 3-5 cm sügavusele
Herne kasvatamine puhaskülvis
• Puhaskülvis kasvatamine võimaldab:
• kasutada herne saagivõimet paremini kui segukülvides
• tõrjuda hernepõllul herbitsiididega orasheina
• suurendada herne positiivset järelmõju
• Puhaskülv tuleb külvata varakult
• külvata kõrrelistest suviteraviljadest varem
• külvatakse 100-120 idanevat seemet m2
• külvatakse 4-5 cm sügavusele, kuiva kergema mulla korral sügavamale
23. Põldoa kasvatamine
Põldoa kasvatamine
• Kasvatatakse toiduks ja söödaks
• Seemned hakkavad idanema 3-40C
• Niiskusnõudlik, sobivad keskmised või rasked mullad
• Külvatakse teraviljade järel
• Hea eelvili kõigile kultuuridele
• Külv on nii laiarealine, viirgudesse kui tavaliserealine
• Külvatakse 35-40 idanevat seemet m²
• Külvisenorm on erinevatel sortidel 160-300 kg/ha
• Koristatakse otsekombainimisega
24. Lupiinide liigid
Lupiini liigid
1. ahtalehine-varavalmiv
2. kollane- kasvatatakse söödaks ja haljasväetiseks
3. valge - kasvatatakse Vahemeremaades toiduks, seemned suured
4. hulgilehine-mitmeaastane, kasvatatakse haljasväetiseks ja dekoratiivtaimena
25. Suviviki ja lupiinide kasvatamine
Suviviki kasvatamine
• Väärtuslik stabiilse saagiga söödataim
• Seemned idanevad 1-2 0C juures
• Tõusmed taluvad - 60C, kaunad hukkuvad - 2-4 0C juures
• Mullastiku suhtes vähenõudlik
• Hea eelvili enamikele kultuuridele
• Seemnepõld lamandub alati
• Puhaskülvis külv 2-4 cm sügavusele 100-150 idanevat tera m²
• Keemilist umbrohutõrjet saab kasutada vaid puhaskülvides
• Seemned hakkavad valmima, kui varred ja lehed on veel rohelised
• Õitsemisest seemne valmimiseni kulub 7-8 nädalat
Lupiinidel on suur valgusnõudlikkus. Valge lupiin on ainukesena lühipäevataim, teised pikapäevataimed.
Lupiinidel on suur lehepind - 1 ha kohta 100 ha. Neil esineb heliotropism- suudavad oma lehelabasid
päikesekiirgusega risti keerata, seega päikeseenergia kasutus suureneb. Üheaastased lupiinid on väga
soojanõudlikud, suure veevajadusega. Lupiinidel on seemnekest praktiliselt vett läbilaskmatu
Lupiinide kasvatamine
• Vähenõudlikud mullastiku suhtes
• Omastavad hästi toitaineid, muudavad raskestiomastatavad fosforühendid teistele taimedele
kättesaadavaks
• Söödaks külvatakse tavalises reaskülvis, seemnekasvatuses laiarealiselt
• Külvisenorm on 100-120 seemet /m²
• Sobivaim aeg koristuseks on kui esimesed kaunad on sinkjashallid
26. Kartulitaime maapealsed ja mullasisesed organid, nende iseloomustus
27. Mugula väline ehitus ja idandi liigid
28. Varajase ja hilise kartuli kasvatamine, kasvuaegne hooldamine, säilitamine ja tärklisesisalduse määramine
Sügisene:
• kõrrekoorimine (mida varem peale teraviljakoristust,
seda parem)
• sügiskünd (3-4 nädalat peale koorimist, võimalikult
vara)
• kultiveerimine (kui pärast kündi tärkavad umbrohud)
7
Kevadine:
• libistamine, äestamine
• Kultiveerimised
• mahapaneku eel harida võimalikult sügavalt (15-17cm)
• mineraalväetised
• vagude sisseajamine
Mahapanek
• muld peaks harimissügavuses olema soojenenud +7-+10
kraadini
• kergetel muldadel mai algus, rasketel mai lõpus ( toominga
õitsemisest pihlaka õitsemiseni)
• sobiv kasvutihedus hektaril:
– 60-70000 taime/ha -seemnekartuli kasvatamisel
– 40-45000 taime/ha - toidukartuli kasvatamisel
– ~35000 taime/ha - toiduainetetööstusele kasvatamisel
( friid jms.)
• vaovahe tavaliselt 70 cm
• mugulate vahekaugus vaos - ~25 cm (4-5 mugulat m kohta)
• seemnenorm - keskm. 3 t/ha (2 - 4 t/ha)
• mugulad peaksid saama kaetud vähemalt 5-7cm
mullakihiga, vao kõrgus ~25 cm
Kasvuaegne hooldamine 1
Rullimine -kuiv kevad-hiline mahapanek - kerge muld
Vaheltharimine -5-7 päeva pärast mahapanekut, vaod mullatakse
üles
• I vaheltharimisega hilinemisel umbrohtumus suureneb 10-45%
• edasised muldamised teha agregaadis äketega
• äestamine lõpetatakse, kui taimed on 5-10 cm kõrgused
• mullatakse vastavalt vajadusele kuni pealsete
kokkukasvamiseni
• Viimase vaheltharimisega aetakse võimalikult laiad ja sügavad
vaod
• vaheltharimiste ajal peaks järel olema jäljekobesti
Keemiline umbrohutõrje
– pärast eelvilja koristamist – roundup bio
– pärast kartuli mahapanekut, enne tärkamist - prometriin,
senkor
– pärast kartuli tärkamist - senkor, titus, agil
Kartulipõldu ei ole soovitav pritsida kui kartulitaimed on juba üle
10 cm kõrged
Haiguste tõrje
– seemnepõldude puhastamine haigetest taimedest
– seemnekartuli puhtimine

• põldude pritsimine
  

Kartuli ettevalmistamine säilitamiseks
• Kartulimugulate ettevalmistamine säilitamiseks algab
koos koristamisega
• Eesmärgiks on hoiustada vigastamata, puhtad ja kuivad
mugulad
• Säilitusperioodi võime jagada neljaks erinevaks osaks:
1) raviperiood
2) jahutusperiood
3) säilitusperiood
4) ettevalmistusperiood tarbimiseks (töötlemiseks)
Mugulate raviperiood
• Raviperiood on kõige otsustavam periood kartuli
säilitamisel
• Kartulil on omadus kasvatada kinni vigastatud kohad
• Soodsates tingimustes tekib vigastatud kohtades
tekkima :
– Suberiin – eriline uus korkaine rakkude
haavandipoolsetes seintes
– Periderm – mitmekihiline korkkude suberiinkihi all
• Periderm ja suberiinikiht moodustavad haavandi seinas
tugeva kaitsekihi
Mugulate jahutusperiood
• Kartulihoidla temperatuuri alandatakse aeglaselt
2…3 nädalat
• Kartulit ventileeritakse jaheda õhuga
• Temperatuuri langus 0,5…1,0 °C ööpäevas
• Õhuniiskus jahutusperioodil 80…90%, (kuni 95%)
Tingimused mugulate säilitamisel
Suhteline õhuniiskus
• 85…90%, ( 90…95%)
• Haigete mugulate säilitamisel kuni 85%
Temperatuur
• keskvalmivad sordid 3…4 °C
• hilised sordid 4…6 °C
• seemnekartul 2…5 °C
• toidukartul 3…6 °C

• Inhibiitorite kasutamisel 5…10 °C
  

• Haigete mugulate temperatuur 2…3 °C
Ettevalmistusperiood tarbimiseks
(töötlemiseks)
Eriti oluline kartulitoodete valmistamisel:
•