Agronoomia (1)

Agrokliima
Eesti kliima kujundamisel mõjutavad kõige enam Läänemeri ja Atlandi ookeani kirdeosa, põhja jäämeri ning suur ida- euroopa tasandik. Mereline kliima läheb üle kontinetaalseks kliimaks , eriti kagu suunas. Suurt mõju avaldab (sügisel ja talvel,) meie kliimale tsüklonite tegevus. Temperatuuri tõstab golfihoovus. Taime kasvu seisukohalt kõige olulisemaid soojusrežiimi iseloomustavaid näitajaid on efektiivsed temperatuurid. Selle all mõistetakse üle 5 kraadi C ulatuvaid temperatuure . Efektiivseteks temperatuurideks nimetatakse üle + 5 kraadi ööpäeva keskmist temperatuuri, millest on lahutatud viis kraadi. Kui need kokku liidame, saame efektiivsete temperatuuride summa. Agrometeoroloogias kasutatakse aktiivsete temperatuuride mõistet. Aktiivsete temperatuuride summa – nendeks nimetatakse ööpäevade keskmisi temperatuure, mis ületavad 10 kraadiseid temperatuure, kusjuures mingit maha arvamist ei tehta .
Muld
Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Mullad moodustuvad väga erinevatel kivimitel. Eestis on nendeks peamiselt jääaegsed ja pärast jääaegsed settekivimid . Olulisteks muldi kujundavateks faktoriteks on rohelised taimed, mikroorganismid ja mõned teised elusorganismid. Mulla kõige iseloomulikemaks tunnuseks on tema viljakus. Mulla viljakuse all mõistetakse tema võimet varustada kasvavaid taimi toiteelementidega, veega ning taimejuuri hapnikuga. Mõnikord võib olla muld ühele taimele viljakas, teisele mitte. Mikroorganismidel on tähtis osa mulla viljakuse määramisel, eriti oluliseks tuleb pidada mügarbaktereid. Muld on taimedele kinnitumise keskkonnaks. Muldadele avaldab suurt mõju inimtegevus. Muld on põllumajanduses põhilisi ja asendamatuid tootmisvahendeid . Mulla kui tootmisvahendi väärtus oleneb tema viljakusest, see ei ole püsiv väärtus, see muutub pidevalt. Mulla viljakus võib muutuda arenemise kui ka inimtegevuse tagajärjel. Põhiliseks inimtegevuseks loetakse maaharimist ja väetamist. Kui maaharimine ei ole korralik ja väetamine puudub, toimub põllukultuuride kasvatamisel järjekordne mullaviljakuse langus. Muld erineb teistest tootmisvahenditest sellepoolest, et tootmisprotsessis hea peremehelikul kasutamisel ta ei kulu ega vanane , vaid muutub järk – järgult paremaks.
Mulla happesus
Mulla happesus on vesiniku asumine mulla neelavasse kompleksi võib toimuda mitmesugustel põhjustel. Kohtades kus sademete hulk ületab aurumise, toimub mulla pindmistest kihtidest seal leiduva lubja pidev välja uhtumine kas mulla sügavamatesse kihtidesse või põhjavette. Mõningal määral eemaldatakse lupja saakidega. Rohkesti eemaldatakse mullast lupja liblikõieliste heintaimedega ja kapsaga. Mulda võib hapestada ka füsioloogiliselt happelised mineraalväetised. Kui vaba kaltsiumi ja magneesiumi ioonid eemaldada mullast võivad selle asendada vesinikioonid. Mulla reaktsiooni väljendatakse pH kaudu. pH näitab vabade vesinikioonide kümnend logaritmi. Kui pH on alla 3,5 , siis on tegu väga tugeva happelisusega; 3,6 – 4,5 tugevasti happeline; 4,6 -5,5 mõõdukalt happeline; 5,6-6,5 nõrgalt happeline ; 6,6 -7,2 - neutraalne. Üle 8,5- tugevasti leeliseline. Mullas toimuvad pidevad protsessid mille tulemusena jääb mulda kord happeid , kord aluseid. Kõige rohkem mõjutab mullas toimuvat väetamine, mille käigus viiakse sinna kord füsioloogiliselt happelisi, kord leeliselisi väetiseid. Taim on kohanenud teatud kindlatele keskkonna tingimustele. Järsud muutused kasvutingimustes oleksid kahjulikud. Tegeltikult mulla pH nii järsult ei kõigu, sest muld avaldab ka vastupanu tema reakstsiooni muutustele. Sellist vastupanu võimet nimetatakse puhverdusvõimeks, see on ka loomade veres olemas.
Mulla toiterežiim
Mulla toiterežiimi all mõistetakse taimede varustamist liikuvate ja omastatavate toitainetega taimedes on umbes 50 keemilistelementi. Vastavalt sellele kui suures koguses nad seal on, jaotatakse : makroelemendid ( C, O, H, Ca, Mg, K, Fe, P); Mikroelemendid (Cu, B, Mn,Zn). Taimede saagi määrab miinimumis olev toitaine . Taimed saavad omastada ainult neid mis lahustuvad vees või üldistes toitainetes. Taimede lämmastikust toitumisest (NH4, NO3). Happelistel muldadel annavad paremini tulemusi nitraatväetised. Lämmastiku puudus põhjustab taimede kasvu aeglustumist, lehed kolletuvad. P – kuulub valkude ja taimekasvu regulaatori koostisse. Fosfori puudusel taimekasv peatub, viljad ei valmi , lehed muutuvad violetseteks ja leheservad keerduvad ülesse. Kaalium reguleerib hingamist, fotosünteesi, parandab saagi kvaliteeti. Kaaliumi puudusel alumised lehed varisevad. Kaltsium on taime toitekeskkonna ja bioloogiliste protsesside reguleerija. Kaltsiumi puudus on happelistel muldadel. Magneesium kuulub taimes koostisesse ja mõjutab süsihappegaasi assimilatsiooni. Väävel kuulub valkude, taimerasvade ja vitamiinide koostisesse. Puudusel on häiritud valkude ja rasvade süntees. Raud on katalüsaatoriks klorofülli moodustumisel. Puudusel on noored lehed helerohelised või peaaegu valkjad. Vask mõjutab klorofülli teket, vase puudusel (soo muldadel) on tundlikud teraviljad , ristikud ja kanep . Mulda sattunud orgaaniline aine laguneb ja vabanevad taime toite elemendid. Õhurikkas mullas toimub see suhteliselt kiiresti. Fotosünteesi lähteproduktid vabanevad. Orgaanilise aine lagunemise käigus leiab aset mitmesuguste laguproduktide ja mikroobse valgu molekulide liikumine, tekib mulla orgaanilineaine - huumus . Huumus parandab mulla füüsikalisi ja füüsikalismehhaanilis omadusi, suurendab mulla poorsust, vee mahutavust ja vähendab lasuvustihedust. Huumusest sõltub mullas elavate mikroorganismide bioloogiline aktiivsus. Huumus ained toimivad kõrgematele taimedele kasvustimulaatoritena.
Hein
Põllumajandus kultuuride hulgas on heinal tähtis koht. Ta on nii oluline söödakultuur kui ka oluline viljavahelduses. Veiste põhitoiduks oli hein, rohi kuivatati ära ja sellest saadi hein. Et hein hästi säiluks, peaks olema kuivaine sisaldus vähemalt 85 %. Heina botaaniline koosseis ja keemiline koostis sõltub rohumaa tüübist. Põhisöödaks on silo või kuiv silo, lisaks silole siiski antakse heina, hobustele 6-10 kg, lehmadele 3-6 kg. Lisaks silole lehma kohta tonn heina. Heina niitmise ajast sõltub selle saak ja kvaliteet, koristusaja hilinedes võime kaotada ühe kolmandiku saagist. Maksimaalse saagi saab siis kui taimik õitseb, hiljem seedumatu kiuosa suureneb ja taimed puituvad . Niidetakse heina hariliku aruheina küpsuse järgi. Loomise lõpuks peaks olema niidetud kerahein ; ohtetu luste ja päideroog. Kui tahetakse teha mitu niidet või sügisel hakata karjatama, siis tuleks varem niita kui optimaalne aeg. Kui taimik lamandub, niita kohe. Hein kuivab juba samal päeval, kui kastemärga heina niita, siis kuivavad nad kokku ja vesi ei aurustu ära, ning hein ei kuiva. Niitmine on tähtis taimede elutegevuse jätkamiseks, toitainete väljauhtumiseks. Taime osade varisemiseks. Füsioloogilis biokeemilised ja biokeemilised protsessid. Füsioloogilis keemilised protsessid on tingitud rohu ainevahetusest, taimes jätkub hingamine aga varsti saab ülekaalu toitainete lagunemine , Sellist perioodi nimetatakse ka nälja ainevahetuseks , see ekstab kuni rakkudel on turbori taastumise võime. Kähku on vaja,et niiskus langeks 40- 50 %-ni. Biokeemilised protsessid jätkuvad ka väiksema niiskuse sisalduse juures tapetud rakkudes. See kestab kuni heinas on niiskust 18 %. Kadude vähendamiseks on tarvis, et hein kiiresti kuivaks . Hea on kui 5-7 tunni jooksul niiskuse tase langeks 50 %-ni. Kaste ja vihmamärg rohi, kuivab halvasti. Kuivade ilmade puhul on kadude protsent 15- 20 %. Idakitsehernel varisevad lehed halvasti. Heina on kõige lihtsam kuivatada maas , toestel ja ventileeritavatel pindadel. Silo söövad kõik mäletsejalised, soodustab seedeprotsesse, rahuldab vitamiinide vajaduse ja silo sööda väärtus ei jää maha haljasööda väärtusest. Selleks,et silo tuleks hea ja vastaks nõuetele, peaks see tehtud olema kvaliteetsest lähte materjalist. Optimaalsest ajast hiljem niites seedub väga halvasti, kõrrelisi tuleb niita kõrrsumise lõpus ja liblikõielisi. Keemiline protsess kus kasutatakse taimedes olevaid suhkruid, see on suunatud piimhappe bakterite tegevuse soodustamisele ja kahjulike võihappe bakterite, roisubakterite ning pärmide kasvu pidurdamisele. Roheliste taimedega satub väga palju organisme taimedesse, 1 grammil värskelt niidetud rohul on umbes 8-250 000 piimhappe bakterit, 1- 100 000 võihappe baktereid, 8-42 000 000 roisubakterit. Silo tegemisel võib eristada kolme etteappi, esiteks : segamikrofloora areng,mida soodustavad taimede peenestamine, massitihendamise tulemusena tekkinud mahl . Kõik hakkab seal väga tormiliselt arenema, piimhappebakterid arenevad aeglaselt. Kohevalt valmistatud massis kestab see kaua ja kaasnevad suured toitainete kaod. Tihendamine lühendab seda faasi. Teine paljunemine toimub hapnikuvaeses anaeroobses keskkonnas. Tekkiv piimhape muudab keskkonna happeliseks (pH 4- 4,3) ja see pidurdab teiste mikroorganismide arenemist , lõppvalmimise faas- piimhappe bakterid hukuvad enda toodetud happesse. Võihappeline käärimine on piimhappele konkurent, kasutab samuti suhkruid, tärklist ja seetõttu on ta kahjulik. Kasutab ära ka piimhappe. Selle tulemusena hakkavad arenema roisubakterid, aga roisubakterid elavad aeroobses keskkonnas. Optimaalne pH on 5,5. Pärmseened panevad silosse alkoholi,. Halvad on nad sellepärast ,et nad lagundavad piimhapet. Hallitusseened takistavad piimhappe bakterite tegevust ja paljundamist.. nende elutegevuse produktid . Tuleks kasutada konservante mis viivad pH kiiresti alla. Üheks eelduseks ,et hästi sileeruks on vaja puhtaid mahuteid. Loomad ei jõua enese isu rahuldamiseks nii suurt kogust silo tarbida, liiga suur kogus happelist sööta , viib looma vatsas Tänu intensiivsele mäletsemisele on pH normaalne. Loomi on võimalik toita ka kuivsiloga,siis võib lisada ka heina. Saab söötmiskordade arvu lugeda. Kuivaine sisaldus 40-60 %. Oluline on,et lähtaine materjali kuivaine sisaldus oleks 40- 50 % juures. Kui niiskust on rohkem võib tekkida võihappeline käärimine, kui aga niiskust on vähe on raskem õhku eraldada. Väga palju sõltub kuivaine kvaliteedist. Samuti ka pikemat massi kasutades ei ole võimalik õhku eemaldada. Kui õhku on palju, siis silo kuumeneb ja toitainete kaalud on suured. Ühe päevaga peab täitma vähemalt ühe meetri paksuse kihi, hoidla peab olema täidetud ja hermeetiliselt suletud 3-4 päevaga. Head kuiv silo söövad lehmad 25- 40 kg.
Põldheina kasvatus
Põldhein on üheaegselt nii söödakulutuur kui ka oluline lüli vilja vahelduses, tagamaks mulla viljakuse püsivuse või tõusu. Kui talu on spetsialiseerunud teravilja kasvatusele. Mullaviljakuse saagi pealt on oluline kasvatada vahelduseks ka põldheina. Kas on oluline loomasööt või mullaviljakuse tõstmine? Heintaime kasvatamiseks valitakse sellised heintaime liigid, mis annavad kõige suurema ja väärtuslikuma heintaime saagi. Kui kõrrelisi heintaimi väetada lämmastikuga kõiguvad nende saagid aastate lõikes tunduvalt vähem kui liblikõieliste saagid. See võib olla ka keskkonnale ohtlik. Jääb kasutamata liblikõieliste võime mügarbakteritena siduda õhu lämmastikku. Et see edukas oleks on vaja tunda heintaimede bioloogilisi omadusi.
Liblikõielised heintaimed
Kuna lämmastik on kallis ,siis on rohkem tähelepanu pööratudki liblikõielistele. Nad on pioneertaimed, mis kasvavad ’’tühikutes’’ kus ei ole teisi taimi. Eestis on levinum valge, punane ja roosa ristik , kuid valge ristik põldheinaks ei sobi, see on karjamaataim. Lutsern , ida kitsehernes, nõiahammas. Kõikidele eelnimetatud liikidele on iseloomulik sümbioos vastava liigi mügarbakteriga. Mis moodustavad juurte mügaraid. Mügarbakterid on võimelised omastama õhulämmastikku, millega taim katab oma vajadused. Tänu sellele, on liblikõieliste toorproteiini sisaldus ligi kaks korda suurem kui kõrrelistel. (Loomasöödas peab olema toorproteiini 18- 20 % ). Enamus liblikõielisi on hästi söödavad ning seeduvad, lopsakad. Neid on raskem kuivatada. Võrreldes kõrrelistega on nende eluiga lühem , vajavad niiskeid muldi ja on lubja lembelised. See teeb nende kasvatamise raskemaks, kuna paneb nende kasvatamisele piirangud , liblikõieliste seemned on kallimad. Seemne saak sõltub ilmastikust ja nad on putuktolmlejad . Punast ristikut kodumesilased ei taha tolmelda. Liblikõieliste seemnesaak oleneb väga palju ilmastikust. Liblikõielisd on põhiliselt samasugulised ja seetõttu vegetatiivselt levivad vähe. Võrsumise laadi järgi võib neid jagada :

• (Punane ja roosaristik,Nõiahammas)
  
• Võsundlised (hiireherned, seaherned)
  
• Juurevõrselised (karjatatava hübriid lutserni sordid –olemas on sort juurlu ja karlu)
  
• Maapealsete roomavate juurtega ( valgeristik).
  

Kõrrelised heintaimed
Kõrrelised heintaimed – suur võrsumisvõime, hädala kasv, suur plastilisus toitainete rešiimi osas, hea söödavus korraliku väetamise tingimustes ja suur saagi võime. (Kas loomad söövad paremini väetatud või väetamata rohtu – väetatud rohtu). Kõrrelistel on hea vastupidavus talvitumisele, haigustele, ebasoodsatele kasvutingimustele. Nad on pikema kestvusega. Kui liblikõielisi kasvatada puhaskülvis, jääb põld kohati hõredaks, saak langeb ja asemele tulevad umbrohud. Segus kasvatamisel täidavad vegetatiivselt kiiresti levivad kõrrelised tühjad kohad rooba olukorras ja takistavad umbrohtude levikut. Paremini levivad ( orashein , aasnurmikas, rebasesaba ). Segu heina kuivatamine on hõlpsam, saadav sööt on kvaliteetsem, väiksete kuivatamis kadudega. Tühikuid täitev võrsumine on kõrrelistel erinev. Hästi võrsuvad – kerahein, harlik aruhein ja karjamaa raihein . Kõrgekasvulistel kõrrelistel on tavaliselt saagis ülekaalus pikk võrsed, mistõttu neid nimetatakse pealiskõrrelisteks. Põldheinas kasvatataksegi põhiliselt pealisheinu. Niites saame kogu ssagi kätte. Näiteks : Timut , harilik aurhein, kerahein. Madalakasvulisi, enamasti kõrtevaeseid kuid lühivõrsete ja juurmiste lehtede poolest rikkaid kõrralisi nimetatakse aluskõrralisteks. Näiteks : karjamaa raihein, aas nurmikas , punane aruhein.
Põldheina kasvatuses on oluline ristiku ja kõrreliste segu, see kasvab hästi põllumullal. Ristiku liigi valimine sõltub mulla niiskusest. Kuivale mullale punane ristik ja niiskemale ja savisele mullale roosa ristik. Ja kalatiikide ümbrus on märg ja savine. Niisketes kohtades ja savistele aladele sobib roosaristik. Ülekaalus on alati punaneristik, sest siin on parasvöötme mullad. Ristiku ja kõrreliste puhul on ökonoomseks kasutamiseks kahe aastane kasutamine, siis jääb rohukamarasse veel küllaltki ristikuid ja mis tagavad mullaviljakuse tõusu. Püsivalt võib kasutada ka ... siin peab olema püsivam liblikõieline taim. Kui kasvatada tetrapoidseid taimi siis võiks lisada 80 – 100 kg lämmastikku lisada. Heinasaak põldheinal on tavaliselt 4-6 tonni hektaril. Põldheina võib külvata kattevilja alla, kuna ta on lühiajaline kultuur ( kattevili – oder ). Pikaajalisi ei tohiks rajada kattevilja alla. Külvid tuleks teha võimalikult vara, siis saab taimiku vabastada kattevilja alt varem. Otstarbekas on kattevili koristada haljassöödaks, siloks või viliseks tervik koristusena, (viliseks koristatakse vili siis, kui terad on piimvaha küpsusespe, meenutab silo kuid on teradega), tulemuseks saadud sööt on hästi tervislik. Kattevilja teraks kasvatamisel koristada taimik 15-20 cm kõrguselt ja koheselt põld vabastda põhu hunnikutest ja ka sinna kukkunud või pudenenud heina jäänused. Kui vili saab varakult ära koristada, siis võib juba külviaastal saada 10-15 tonni haljasmassi saada ühelt hektarilt. Haljasmass tuleks niita augusti lõpus või septembris. Kasutus aastatel tuleks taimik koristada siis kui see on kõige väärtuslikum. Koristada tuleks õitsemise eel, sest siis sisaldab põldhein kõige rohkem proteiini ja on vähem toorkiudu sisaldav. Kui põldhein niita enne õitsemist, siis see soodustab hädala kasvu ja taimede püsivust rohukamaras.
Varajane punane ristik
AAS REBASESABA
Ohtetuluste on niidu tüübiline ei sobi karjamaale...
Noores arengufaasis saab kesmise söödaväärtusega sööda.. ei kogu mulda toitaineid, toitainete rikas, ei külmu ära, Saak võib olla küll suur aga pidev niitmine vähendab saagikust.. . maa aluseid võsundeid hoidab pidev tugev juurevõrgustik..
AASNURMIKAS- võsundiline muru ja söödasort.
Teise karjatamise ringi ajal on kõige suurem kogus rohtu. Sügise poole rohu kasv aeglustub. Hea oleks kui iga karjatamise ringi järgi teha hein. Vähemalt kaks korda peab niitma . Minimaalselt oleks vaja niita kaks korda suve jooksul. Esimene kord võiks olla peale teist karjatamist, millega takistatakse umbrohtude levikut ja kõrreliste generatiivorganite moodustumist. Teistkorda niita augustis – septembris. Hävitame umbrohtusid , niidame ära rooja hunnikutel kasvava rohu ,et hiir sinna pesa teha ei saaks,kuna seal hakkab hallitama. Esteetiliselt oleks hea kui seal ei oleks luhtohte jne algmeid. Niitmise kõrgus võiks olla seitse kuni kümme sentimeetrit . Luhtkastevarre puhul ei ole õige niita väga madalalt, sest tihedad puhmad takistavad niitmist. Äästamine, rullimine ja mõned teised võtted. Rooja hunniku all võivad heintaimed hukkuda ja asemele võivad kasvada väljaheites olnud umbrohu seemnetest umbrohud. Toitainete tagastamine on kasulik, parandab mulla viljakust, halb on see,et teda on ebaühlaselt. Rooja laotamine ühlustab toitainete jaotust karajamaa pinnale. Võib äästada vaid spetsiaalse karjamaa äkkega, mis ei vigasta rohumaa kamarat. Karjamaad äestavad tihti ka mullamutid. Hea karjamaal võib olla tuhat või enam mullamuti hunnikut. Karjamaa muutub mättalikks.
Umbrohud.
Umbrohu all mõistetakse kõiki neid taimi, mida inimesed ei kultiveeri kuid mis on ajalooliselt kohanenud kultuurtaimede kasvutingimustega, kasvad koos nendega ja kahjustavad nende saagikust. Võõrkultuurideks nimetatakse teisi kultuurtaimi , mis kasvavad põhikultuuride hulgas.
Umbrohtude kahju tekitamine.
Võitlus ruumi ja valguse pärast, umbrohud võtavad ära kasvuruumi. Juba algstaadiumis hakkab kultuurtaimede ja umbrohtude vahel võitlus. Toitainete kehval ,liig niiskel ja külmal mullal tärkavad kultuurtaimed aeglaselt. Umbrohud võivad siin ette jõuda. Umbrohi võib kergelt alla suruda lina (rapsi). Kui juba alguses on kultuurtaimedel soodsad kasvutingimused , siis suudavad nad umbrohtusid varjata ja alla suruda. Selleks et ei oleks umbrohtudel ruumi, kasvatatakse eri liiki taimi koos. Saadakse tihedam taimik ja kasutatakse paremini mulla toitaineid.
Mis on segavili ja segatis? Segavili on siis kui kasvatatakse tera saamise eesmärgil koos mitut erinevat vilja. Segatis on haljasmassi segamise asemel. Alustaimi ja pealistaimi, ristikuid ja kõrrelisi heintaimi.
Mida aeglasema algarenguga on kultuurtaimed, seda vähem suudavad nad võistelda umbrohtudega. Umbrohi kasutab rohkesti mulla niiskust. Saagid kannatavad veenappuse all kevadel. Taimede vee tarvitus on küllalt suur. Ühe kg kuivaine moodustamiseks kulub vett teraviljadel – 300-400 kg vett, heintaimedel – 600 – 700 kg. Enamikul neist on tugev , lai lehestik ja seetõttu on ka suur aurumispind ning vee vajadus selletõttu suurem kui kultuurtaimedel. Nt tarvitab põldsinep vett kaks korda rohkem kui oder. Umbrohtude suur vee tarbimine langeb sellele perioodile kus on sademeid vähe. Vee puudusel ei saa kulutuurtaimed mullast vajalikke toitaineid ja see põhjustab saagi langust. Umbrohi kasutab taime toitaineid. Umbrohi alandab temperatuuri, vee arumiseks kulutatakse palju soojust. Peale selle, lai lehestik varjab mulla pinda ja soojad päikese kiired ei jõua mullani.4) Eriti tähtis algarengu staadiumis , soojas mullas on intensiivsem ka bakterite tegevus – muld elab. Soojas mullas tekib rohkem taimedele kättesaadavaid toitaineid. 5)Umbrohi levitab taimekahjureid ja haigusi. Orasöölane, kelle elutsemine kahjustab taimi, muneb kassitapu ja põldpiimohaka lehtedele. Teraviljakahjurid – rootsikärbes, viljasääsk , munevad kõrrelistele umbrohtudele. Paljud kahjurid võivad umbrohtudelt üle minna kultuurtaimedele.
Umbrohud soodustavad ka haiguste levikut
Kõrrerooste, jahukaste , tungalterad, kõrrelistel teraviljadel kui ka kõrrelistel umbrohtudel. Umbrohi raskendab mullaharimist ja koristustöid. Raskendab kündi ja mulla harimise kvaliteeti, kütust kulub rohkem. Umbrohi põhjustab teravila lamendumist- suured saagi kaod, suureva koristuskulud , kombainid ummistuvad , puhastamiskulud on suuremad, tööjõudu läheb rohkem jne.. .Rukki terade hulgas võib olla rukkiluhtet,see muudab leiva kvaliteeti, Halveneb maitse jne.... Umbrohud võivad muuta saagi ka mürgiseks. Väike kogus muudab äiakaseemneid muudab jahu mürgiseks.
Kultuurtaimed.
Kultuurtaimed on järjekindlalt aias, põllul ja istandikes kasvatatavad taimed, mille omadused on ajajooksul ebateadlikult /teadlikult muutunud vastvatl kultuuristamise eesmärkidele. Põlvnemise järgi jaotatakse neid :

Primaadaarselt ehk otseselt võetud ja valitud looduslikud vormid ntx, nisu,oder, riis .

Sekundaarsed kultuurtaimed ,mis esialgu levisid umbrohtudega, hiljem kasvatati kultuurtaimedena ( rukkis )

Kultuuriliselt kuuluvad kultuurtaimed väga erinevatesse perekondadesse, sugukondadesse. Loomasööda seisukohast on tähtsad.
Kasutusviisi järgi jagatakse :

• Toiduks kasutatavad
  
• Söödaks kasutatavad
  
• Tehniliste otstarvega kasutatavad.
  

Kasvatatakse otra ,nisu,kaera ja riisi. Mittekõrreline teravili on tatar . Neljanda rühma moodustavad hernes, aeduba ja põlduba,lääts. II grupp – mugal ja juurviljad ning kõrvitsalised. Kartul ,pataat,maapirn,
Põllukülvi kord.
Kasvatatakse peamiselt tera ja kaunvilju, rüffelkultuure ning ristikut. Rohumaa külikordades kasvatatakse esmajärjekorras loomadele vajalikku sööta-heina sin
Umbrohu tõrje.
Külvatud liikide kõrval on ka rida teiste sugukondade esindajaid. On ka neid umbrohte, mis kahjustavad loomade tervist. Halva söödavusega umbrohud , madala saagilised, takistavad kultuurtaimede kasvu. Umbrohtudest saadakse lahti kahel viisil – otsesel ja kaudsel teel. Profülaktiliseks võiks lugeda selliseid kaudseid meetodeid nagu umbrohtude niitmine. Seeme mida ostame peaks olema umbrohu vaene, ka sõnnik peab olema umbrohu puhas. Karjamaa tuleb rajada katteviljata. Kui tahad samal aastal saaki saada, siis tuleb sinna külvata karjamaa raiheina. Mehhaaniline – ainult umbrohtude välja kitkumine
Karjamaa kasvatamine
Karjamaa kasvatamine on keerulisem, kui üheaastaste kultuurtaime liike. Heintaimede liike karjamaal rohkem. Loomade karjatamine loob täiesti teistsugused tingimused,isegi võrreldes niitmisega. Karjatamisega kaasneb tallamine, väljaheited
Karjatamine teeb rohumaast karjamaa. Muutub hõredaks kui niita. Karjatamine toob endaga kaasa : rohu söötmine erineb niitmisest sest loomad valivad ja kärbivad paremaid taimeliike ja nende osi. Seetõttu on parimini söödavad taimed ebasoodsas, mitte söödavad aga soodsas olukorras. Kärpimise kõrgus on erinev, sõltub palju taimede kõrgusest, tihedusest , arengufaasist. Tavaliselt jääb peale karjatamist laiguline pilt. Ühe minuti jooksul võivad loomad teha 30- 90 hammustust, see on pärandatav tunnus. Sellest oleneb toodangu võime. Pidev söömine kestab umbes 30 minutit, siis tehakse väike paus ja nii kestab see 4 - 5 tundi. Osad taluvad kärpimist, teised mitte. Kärpimisel on nii positiivne kui ka negatiivne mõju. Hea on see et soodustab tiheda rohukamara teket, halb on see,et osa rohtu jääb söömata, tuleb teha järel niitmist. Tallamine – on oma head ja halvad küljed, põhiliselt on halvad..tallamise tagajärjel muld tiheneb, õhku on vähe ja mullas juurestiku ning võsundite kasv pidurdub. Palju oleneb ka taimeliigist, on selliseid mis taluvad näiteks : aasnurmikas, karjamaa raihein, valgeristik. Mingisugune soodne mõju võib olla ka vanade rohumaade tallamisel. Ülemises 5-6 cm kihis, toimub õhuvahetus. Väljaheited – nendega satub suur hulk toitaineid tagasi. Üks lehm jätab karjamaale väljaheiteid, mis vastab 25 tonnile. Väljaheited soodustavad mikrobioloogilist tegevust. Mikrobisoloogiline tegevus loob eeldused, et seal saaks kasvada kasvukoha suhtes nõudlikud taimed. Halb on see,et väljaheited ei lange ühtlaselt ja loomad ei söö rohtu selle kohapealt . Tekib rammutukk, kokkuvõttes on nad kasulikud kuna parandavad mulla tegevust.
Karjatamise optimaalne aeg ja vajadus.
Heintaimede kasvuks on vajalik,et kari sööks rohu ära lühikese aja jooksul, millele järgneb pikem periood rohusaagi taastumiseks. Mida noorem on rohi, seda väärtuslikum on. 1 kg kuivainega on võimalik toota 1 – 1,2 kg piima,maksimaalne rohukõrgus on 12 -20 cm. Optimaalne karjatamise algus saabub tavaliselt maikuu esimeses dekaadis. Maapind on tahenenud ja rohi umbes 10 cm kõrgune. Selleks ,et vältida rohu ülekasvamist , karjatamise aegu võib määrata ka rohu tagavara järgi. Karjatamise vaheaeg on vajalik,et rohi saaks uuesti kasvada. Liiga pika vaheaja korral taimed puituvad ja toitainete sisaldus väheneb ja ei vasta loomade nõuetele. Loomade seisukohalt oleks hea, kui oleks hästi lühikene, heintaimed tahavad et oleks pikem. Ebaõige vaheaja valikuga võime kaotada terve saagi. Kevade poole on see lühem, sest rohu kasv on kiirem. Esimese saagini kevadel kulub 15-20 päeva. Esimese ja teise ringi vahel on 15-16 päeva. Teise ja kolmanda vahel 20-25 päeva, suve teiselpoolel 30-35 päeva ja sügisel 40- 45 päeva. Karjatamise kestvuse all mõistetakse aega mille vältel ühe karjatamisringi ajal on loomad ühes koplis. Heintaimede tervise seisukohalt ei tohiks see olla nii pikk, et loomad saaksid süüa esimesel päeval kärbitud rohu hädalat. Lühike karjatamise kestvus on veelgi olulisem, mitme päevasel karjatamisel võib langeda piimatoodang. Karjatamisringide arv on tavaliselt. Karjatamisringide arv sõltub ilmast. Kõrgelt karjatades, söödud saak väike ja tekib vana kulu,mistõttu söödavus järgmisel ringil on väiksem.
Eriloomaliikide karjatamine
Lüpsilehmad
Lehm sööb päevas kuni 100kg rohtu. Karjamaa vajadus: madalasaagilisus0,5-0.6ha,Kõrgesaagilisus0,3-0.5ha. Karjagrupi suurus 200-250 lehma,Sobivaiks 150-200lehma. Koplite arv : kahepäevased:15-18koplit , ühepäevased:28-32 koplit . Karjatamise vaheaeg - 30päeva. Loomad söövad 10h , mäletsevad 6h. Heal karjamaal saab 15-16kg piima rohu arvelt. Loomad joovad päevas 60-80l vett
Noorkarja karjatamine
6-8kuust-lehmani on noorkari, kuni 6 kuu on vasikas . Söövad päevas 25-40kg heina. Noorkarja ja lüpsilehmade vahele peaks jääma 1-2 tühja koplit. Karjamaa vajadus 0,3-0,4ha. Koplite arv 8-10. Pullvasikad 30-50 looma. Rohukamar väheviljakas – ei tooda piima, seedeorganid kujuneksid mahukaks
Vasikad
Karjamaa vajadus 0,08-0,1ha. Rajada lauda lähedale. Koplisuurus 0,4-0,5ha. Rühmas kuni 30-50 vasikat. Rohukamar rajada aasnurmika ja valgeristiku rohkena. Karjatada 6-8 korda suve jooksul. 3-5 päeva ühes koplis. Kopleid 8-12. Kevadel tuleks harjutada väljas käima
Lambad , kitsed
Kuival kasvukohal. Valida heintaime liigid, mis taluvad põuda ja madalat kärpimist. Karajatamisperiood 190 päeva. Pinda vaja 0,11-0.12 ha lamba kohta. Koplis 3-5 päeva. Grupi suurus piiramata. Rohi madal -13cm. Liigirikas rohi. 3-5t hektarile
Hobused
Võivad olla veistega ühes koplis. Eraldi koplites 4-6 päeva ühes koplis. 1ha kohta 2-3 hobust. Karjatatakse vanemat rohtu. Sobivad kõrreliste rohked karjamaad
Sead
Noorsigadel võib olla 40% söödast rohusööt. Ühele emisele 0,08-0,1ha. Karjamaa kohta 8-10koplit. Ühes koplis 3-4 päeva. Karjatatada 2 korda päevas 2-3h. Tuhnimise vältimiseks vähendada karjamaal olemise aega. Tühikud ja songitud kohad tasandada
Linnud
Haned on suured rohusööjad. Sobivad liigid : valge ristik , punane ristik, karjamaaaruhein, kastehein, punane aruhein. Karjamaa rajada viljakale mullale. Kindlasti järelniita ja äestada. Kopleid vaja 15-20. Ühes koplis 2 päeva. Ühele hanele on vaja 0,4tonni rohtu
Karjamaade hooldamine-järelniitmine
Ka õigel karjatamisel jääb 30% heinast söömata.Loomad tallavad heina maha – roojavad ära.Sellist rohtu niita ka ei saa.Kõige rohkem jääb rohtu üle teisel karjatamisperioodil.Esimene vajalik niitmine teha teise karjatamise järel- takistab umbrohu levikut ja kõrreliste generatiivorganite moodustumist. Essimene niitmine on kevadel.Teine niitmine on augustis- esteetiline tähtsus. Järelniitmise kõrgus 7- 10cm .Järelniitmisel rohtu ära ei veeta.
Äestamine,rullimine ja teised hooldusvõtted
Tugevasti mõjutab rohukamaraid roojahunnikud , nende ümber jääb rohi söömata, nende all võivad taimed hukkuda,asemele kasvavad umbrohud.15-20% karjamaast jääb rooja alla.karjamaad võib äestada vaid karjamaa äkega.Äke ei vigasta rohukamaraid.Karjamaad kahjustavad ka mutid .takistab traktoritega töötamist.Kevadisel äestamisel on mitmekülgne tähendus – mutimullahunnikud aetake laiali ja eemaldatake kulu.Karjamaid rullitakse pinna tasandamiseks.Eriti on see vajalik turvasmuldadel.
Umbrohutõrje
1.loomade tervist või toodangut kahjustavad
2. halva söödavusega
3. madalasaagilisusega
4. Takistavad kultuurliikide kasvu
Tõrjet tehakse 2el printsiibil

Profülaktiline ehk kaudne – umbrohtude niitmine ennem õitsemist karjamaalt kui ka teepervedelt. Umbrohu puhta seemne kasutamine.umbrohu seemnetest puhta sõnniku kasutamine ja rajamine.sobivad heinaseemne segud .

Otsene
Mehhaaniline – umbrohud kitkutakse välja( murud), mullaharimine
Keemiline- effektiivne , kontsentreeritud vesiniklämmastiklahuse vesilahusega
Bioloogiline – kahjurid mis hävitavad umbrohud
Rohumaade väetamine
Kõige tugevamat mõju annavad lämmastik ja orgaanilised väetised.
Väetise liigile tähtsusele mõjub rohukamara suurus , nt liblikõieliste ülekaaluga.
Teraviljad.
Teraviljad majanduslik tähtsus.
Teravilja kasvatatakse rohkem kui poolel maailma külvipinnast. Kuid järjrest rohkem ka toiduks. Järjest enam teravilja läheb loomasöödaks ja tehniliseks otstarveks. Valmistatakse jahu, tangu , helbeid. Kõige rohkem kasutatakse maailmas toiduks nisu ja riisi. Meil on leivaviljaks rukkis. Mais ja sorgo on tähtsad Aafrikas ja Ladina –ameerikas. Teravili on inimestele toiduna hea seetõttu, et valgu ja tärklise suhe on inimorganismile füsioloogiliselt hästi vastuvõetav. Loomasöödana kasutatakse kogu maapealtset teravilja osa. Tähtsaim on siiski tera, sest see on konsentreeritud sööda põhiosa. Tööstuse toorainena teravili sobib tärklise, piirituse, õlle ja mitmesuguste konservide tootmiseks. Nisu ja maisi õlidest saadakse toiduõli, teravilja põhku kasutatakse katte ja pakkematerjalina. Paberitööstuse toorainena, küttematerjalina, tarbeesemete valmistmine. Oder sobib energia tootmiseks. Maailmas kõige popimad : Nisu, riis ,mais ja oder.
Suviteraviljad on üheaastased kõrrelised kultuurtaimed, mille küpseid teri kasutatakse jahu valmistamiseks. Riis ,mais, hirss ja sorgo kasvatatakse teraviljadena. Suviviljadel on teatavad eelised võrreldes taliteraviljadega. Suviviljade saak on stabiilne sest puudub ebastabiilne talvine periood. Teiseks sortide mitmekesisus võimaldab neid kasvatada erineva viljakusega muldadel ja moodustada optimaalne koristus konveier . Lühema kasvuaja tõttu on lihtsam teha umbrohu tõrjet. Suviteraviljal on palju puudusi:

• Lühikese kasvuaja tõttu kasutavad harvemini talviseid veevarusid ja mulla toitaineid.
  
• Kevadisel külviajal kõik tööd kuhjuvad ja on väga pingelised.
  
• Kevadine võrsumine langeb kokku kevadsuvise põuaperioodiga,mis võib põhjustada hõredate külvide kuhjumise ja võivad levida umbrohud.
  
• Osa sorte on pika kasvuajaga, koristamine võib langeda sügisesse , kui ilmad on väga sademete rohked.
  

Oder.
Kasutamine mitmekülgne, söödaks veistele, sigadele, hobustele, kaladele;Toiduks, ja tööstustooraineks. Söödana sobib eelkõige nuum ja veoloomadele. Oder sobib energia söödaks lüpsilehmadele karjatamisperioodil. Selleks,et tasakaalustada proteiinirikast söödaratsiooni. Lihaveistele koos kvaliteet söödaga. Toiduks peamisiselt kasutatakse otra jahuna vähe. Odrast valmistatakse lisaks jahule ka viljakohvi. Suur tähtsus õlle ja piirituse tootmisel. Võrreldes suvinisuga on oder vähem nõudlikum. Idaneb ühe - kahe kraadi juures ja tärkab paari nädala pärast. Tõusmed taluvad -7...-8 kraadist öökülma. Põhjapoolsemad sordid on vastupidavamad ja oder on tüüpiline sordiaretus taim. Niiskuse suhtes on oder vähenõudlik. Traspiratsiooni koefitsent on 400, ühe kg tootmiseks läheb vaja 400 l vett. Odral on vaja toitainete rikast mulda. Ta on suviteraviljadest üks lühema kasvuperioodiga liik. Varjased sordid valmivad 70 päevaga. Aga enamus sorte 90...110 päevaga. Soodsates tingimustes arenevad odral 2-3 võrset.
Kaer
Põhiliselt loomasööt aga kasuatakse ka inimtoiduks. Kaera terad on rasvarikkamad, tema proteiin on veiste poolt paremini omastatav. Puuduseks on terade suurem kiu sisaldus. Sõklad moodustavad kuni 25% terade kaalust. Kaerapõhk on loomasöödana väärtuslikum, kui teistel teraviljadel. Kaeral on rohkem hilisvõrseid. Kaer idaneb 2...3 kraadi juures. Oras talub lühiajaliselt -8...-9 kraadi külma. Võrsumisperioodil vajab jahedat ilma. Niiskuse nõudlus on suur( lehed on suuremad ja suurem aurumine ) , ta on niiske kliima taim. Veevajadus on 470 l. Veepuudusele on tundlik. Mullaviljakuse suhtes on lepplik, tal on tugev juurestik ja seetõttu omastab toitaineid paremini. Kaer on pika päeva taim. Kaer on isetolmelja , kaeraterad valmivad ebaütlaselt. Valminud t
Suvi nisu.
Kasvab kõige paremini stepi tingimustel. Suvinisu tõusmed taluvad öökülma ...-11. Suvi nisu on niiskus nõudlik ja vajab viljakamat mulda kui teised teraviljad. On ka pika päeva taim, kasvuaeg eestis 90...110 päeva.
Külvikorda paigutamisel tuleb lähtuda erinevate liikide ja soraremtide kasvunõuetest. Kõige nõudlikuad on suvi nisu, oder, kaer ja segavili. Kasvukoha valikul tuleb arvestada seda, milleks me neid teravilju kasutame. Õlle odraks või seemneks kasvatamisel on mõnevõrra erinevad nõuded kui söödavilja kasvatamisel. Külvata tuleks esimesel võimalusel. Varajasi külve rüüstavad kahjurid vähem kui hiliseid. Varem külvatud teravili valmib suvelõpus. Agrotehnilised nõuded – külviks peab olema korralikult ettevalmistatud seeme, külv peab toimuma õigeaegselt, väljakülv peab olema ühtlase normiga. Neljandaks peaks olema ühtlane külvisügavus. Külviread peavad olema sirged ja ühesuguste vahedega. Ei tohi olla vahelejätmisi ega ülekülve. , põld peaks olema tasane ja kivid koristatud .
Külvisenorm kaaluliselt :

• Oder 200-280 kg
  
• Kaer 190-250 kg
  
• Suvi nisu 220-280 kg
  

Tali teraviljad
Rukis ja talinisu . Normaalseks elutegevuseks peavad nad olema teatud perioodi olema jahedas. Nisu ja rukis peavad olema 30...60 päeva jahedas – 0... + 3 kraadi.Kui kevadel külvame siis jäävadki võrsumisfaasi. Tavaliselt on saak suurem kui suviviljadel. Külvatakse augusti lõpus või septembri alguses. Kasvavad pikemat aega ja kasutavad ohtralt toitaineid. Suruvad umbrohud alla. Pika ja ebasoodsa perioodil. Talioder talub ...- 12 kraadi külma.
Tali rukkis
Rukki pliid on hea loomasööt aga rukkis ise ei ole. Põhku kasutatakse allapanekuks. Hästi sobib kartuli kuhjade katmiseks. Rukkis on soojuse suhtes vähenõudlik. +0..+3/5 kraadini. Ja 60 päeva on tema valmimis aeg. Idanemistemperatuur optimaalne 6...12 kraadi. Tõusmed tulevad 6...10 päeva pärast. Rukkis on kõige külmakindlam teravili. Talub -25...-35 kraadi külma. Vastupidavus suureneb sügisel karastusperioodil. KASVUPERIOOD 270....360 päeva, sügisel peab moodustuma vähemalt kolm – neli võrset. RUKKIS VÕRSUB KEVADEL VÄHEM!!! Taimed on vastupidavad põuale, transpiratsioonikoefitsent 300- 400 vahel. Rukkis valmib juuli – augusti keskel. Väga paha on see, et enamik rukki sorte vajab valmimiseks 25-30 päeva. Alles siis saabub normaalne idanevus.
Tali nisu.
On hea saagikusega ja kõrge kvaliteediga teravili. Seega suurem osa saagist läheb inimtoiduks. Tali nisu talub vähem külma kui rukkis, hukkub – 16...-18 kraadi juures. Tali nisu on niiskuse, mullastiku toitainete suhtes nõudlikum kui rukkis. Ajutisi üleujutus talub tali nisu paremini kui rukkis. Toitainete vajadus on suur, on kohanenud must mulla tingimustega. Nisu on aeglase kasvuga, seetõttu peab olema põld umbrohu puhas. Võrsub nii sügisel kui ka kevadel. Kasvuperiood on pikem kui rukkil , saab valmis 10...20 augustini. On pikapäeva taim, normaalseks arenguks on vaja 14-17 tundi valget aega. On isetolmlev taim. Rukkis on risttolmleja tuule abil.
Teraviljade talve koristused.
Vastupidavamad on 2..4 võrsega taimed, kus on piisavalt varu toitaineid. Talvele vastupidavaks muutuvad taimed sügisel – karastumisperioodil. Üheks karastusperioodiks taimedes on päevapikkus. Karastumist soodustab sügisene ilmastik. Madalad temperatuurid ja päikesepaiste. Pilves ilmaga ja sooja peävaga põhjustab taimede väljavenimist. Taimed võivad ka siis hukkuda, kui nad on sügisel kasvu lõpetanud ja hiljem soojade ilmadega hakkavad kasvama. Taimed võivad hukkuda külmumise, haudumise, vettimise, jääkooriku, külmakergituse ja lumeseene kahjustuse tõttu. Külmatõttu tekivad taime rakuvahe ruumidesse jääkristallid. Ja edasisel külmumisel võetakse vesi rakkudest ja raku membraanid purunevad. Pärast ülessulamist rikneb kiiresti. Lume all soojas, jätkub intensiivne hingamine, paljunemine. Kulutatakse ära toitainete varud, ( ainevahetus jääb seisma suure külma puhul) taim jääb nõrguaks. Kui liiga lopsakas taimik ei lase mullal enne lume tulekut külmuda. Tulemuseks võib olla taimede haudumine . (rooside puhul ei tohi väga vara kinni katta , vähemalt mitte enne seda kui maapind on külmunud 4...5 cm.) Selle kahjustuse vältimiseks peab taimik minema lume alla normaalse pikkusega. Enne seda võib ka niita. (Rukkist võib kergelt lammastega karjatada). Talvel võib lund rullida, tuhka lumele külvata. Vettimine – taimed hukkuvad õhupuudusel. Seisvas soojas vees hukuvad taimed kiiremini, sest seal on hapniku vähem. Jahe ja liikuv vesi on selles suhtes parem. Vettimise all kannatab rukkis rohkem kui talinisu. Selle vältimiseks tuleks teha vesivagusid, juhtida vesi põllult minema. Jääkoorik, taimedele tekivad mehhaanilised vigastused. Külma kergitus – esineb peamiselt kevadel, mulla pind kerkib kui vesi jäätub. Kahjulik on see, kui pealmine osa tõuseb ja alumine on sula muld, siis järgi ei anta ja rebitkse juured katki. Viga saab parandada rullimisega. Lumiseen ja teised parasiit seened, mis toituvad elusa taime mahalast, nad ei kahjusta tavaliselt normaalselt kasvavaid taimi, vaid kahjustavad talvel nõrgaks jäänud taimi. Taimedel levib seene niidistik .
Kartul
Kartulit kasutatakse toiduks , söödaks ja tööstusetooraineks. Kartulit nimetatakse ka vedelaks leivaks. Tal on suur tärklise sisaldus. Rohekesti on vitamiine, mineraalaineid ja kõiki selliseid ühendeid mida on inimestele ja loomadele vaja. Inimesele söögiks, tööstustooraineks sobib tärkliseks, siirupitööstuseks ja piirituseks. Teraviljast aetud piiritus on tunduvalt kallim kui kartuliset aetud piiritus. Loomasöödana asendab juurvilju – kartulitööstuse jääke kasutatakse, peen kartulit. Väga tähtis loomade sööt on nuumloomade jaoks kartul. Oluliseks on veel ka see, et kartul on vahelt haritav kultuur ja seega mobiliseerib mullaainestiku. Agrotehnika võialdab tõhusalt võidelda umbrohtudega. Ta on heaks eelviljaks nõudlikele kultuuridele ja kartulitöö perioodil on erinevad kui teistel perioodidel ja see leevendab tööpinget. Kartuli kodumaa on lõuna – ameerika, eriti tsiili . Seal on ligi üle 200 kartuliliigi. Umbes 10 liiki on mis lähevad toiduks. 1560 .. 1570 toodi kartul hispaaniasse ja teda kasvatati ilutaimena. 18..19 sajandil levis vahemere ümbrusesse. Eestis hakati massiliselt kartulit kasvatama seoses raudtee ja viinavabrikute ehitamisega. Kliima ja mullastik sobisid väga hästi. Siit viidi Põhja- ameerikasse. Kartul vajab kasvuks mõõdukalt sooja, niisket ja hästi õhustatud mulda. Väga märg ja väga külm muld ei kõlba kartuli kasvatamiseks. Ebakorrapärane sademete jaotus põhjustab häireid kartuli kasvus ja rikub mugulate kaubanduslikku väljanägemist. Idanemiseks minimaalne temperatuur 6..7 kraadi , aga kestab umbes kuu aega. Kui mullas on temperatuur pidevalt alla 5..6 kraadi ja märg, võivad mugulad mädanema minna. Aga sobivaim on 13-14 kraadi sooja. Liiga külma mulda kartul ei kannata. Öökülmade suhtes on kartul väga tundlik. Võib juba miinus 1 kraadi juures hävineda. Mugulad külmuvad miinus ühe kraadi juures. Valguse suhtes on kartul väga nõudlik. Varred pikad, mugulad väga väikesed. Eelvilja suhtes nõudlik ei ole. Parimaks on siiski põldhein või sööda juurvili. Päris hea saak ka suviteravilja järel, mitu aastat ühel kohal ei soovitata kasvatada, levivad haigused ja kahjurid. Kartulipõllu valikul lähtutakse selle kivisusest. Kartulil peab olema kivivaba pind. Kartul vajab sügavalt haritud, kobedat, õhurikast mulda, kus toitained vabanevad suve teisel poolel. Kevadel mullaharimisega ei tohi hilineda, sest muld kuivab kiiresti ja muutub panklikuks. Enne mahapanekut haritakse maad 12-17 cm sügavuselt. See ärritab ka umbrohtusid. Toitainete vajadus on suur ja ta on hea väetiste kasutaja. Antakse nii orgaanilist kui ka mineraal väetist. Lisaks toitainetele parandab mulla füüsikalisi omadusi ja niiskus resiimi. Suurendab mulla bioloogilist aktiivsust. Orgaanilisi väetiseid antakse rasketel muldadel sügisi, kergetel muldadel võib ka anda kevadel. Orgaanilise väetise kogus, vähemalt 40 t ha-le. Võib olla ka 60-80 t. Sõnnik tuleb kiiresti künda mulda. Mineraalväetiste puhul on oluline õige vahekord , toidukartulile on oluline kaalium.
Seemnemugulate ettevalmistamine.
Kartuli seeme asub marjas. Tähtis on terve sort. Peab olema sorteeritud suuruse ja tervise järgi. Mugula läbimõõt 4-5 cm – umbes kanamuna suurune. Ja kaaluga 40- 60 grammi. Kartuli eelidandamine. Kevadel enne maha panekut hakkavad toimima biolkeemilised protsessid, et hakkaks elutegevus ja ilmuksid rohelised lehed. Mugulate eelidandamine pikendab kasvuperioodi ja seetõttu valmivad mugulad sügisel varem. Nakkusoht kartulilehemädanikul väiksem. Kartuli eelidandamiseks kulub 3-4 nädalat. Peab toimuma valguse käes, ainult nii moodustuvad tugevad eosed. Temperatuur 14-16 kraadi,õhuniiskus 85%. Sobivad ka eelidandamisteks ka kilekotid . Tähtis on, et kottidesse oleks torgatud ka augud, kust toimuks õhuvahetus. Kartulit maha pannes tuleb jälgida,et eod ei murduks. Eelidanmine võib toimuda ka väljas transees. Oluline on see,et sinna transee põhja pannakse 20-30 cm, kõdusõnnikut, parim on hobuse sõnnik. Sõnnik kaetakse õlgedega. Sinna peale pannakse kartul ja katteloor. Mugulad võib pooleks lõigata aga silmad peavad jääma mõlemale poole.
Rohumaade väetamis süsteem.
Väetisteks nim aineid mis parandavad taimede toitumistingimusi ja selle kaudu suurendavad taimekasvatustoodangut või parandavad selle kvaliteeti.parandatakse mulla bioloogilisi omadusi.
Päritolus ja tekkelaadid- jaotatakse
Looduslikud- turvas .lubisetted, paekivi jahu, toorfosfaat.
kunstlikud- looduslike ainete tehnilise ja keemilise töötlemise tulemusena, fosforväetised
sünteetilised – mitmeid lähtematerjale kasutades- lämmastikväetis
Toimekiirusealusel - kiirelt ja aeglaselt - Kiired- kergesti lahustuvad lahused . Aeglased- hakkavad mõjuma teatud aja möödudes
Otsesed - mõjutavad mulla omadusi kohe pärast külvi , kergesti lahustuvad mineraalväetised
Kaudsed – hakkavad müjuma alles teatud aja möödudes, orgaanilised väetised
Orgaanilised – sõnnik, turvas
Anorgaanilised
Väetamise viisid: hajusalt, paikselt,
Lämmastik väetiste kasutamine
Kogu väetus süsteem peaks olema niisugune,et see kindlustaks maksimaalse saagi ja väetiste kõrge effektiivsuse. Kõige tugevamat mõju avaldab lämmastik ja orgaanilised väetised. Väetiste kasutamine sõltub rohukamarate tüübist. Nt liblikõieliste rohumaadel on tähtsad PK ( fosfor ) väetised. Kõrreliste rohumaal on esmatähtsusega N väetised, samas on happelistel muldadel oluline lupjamine . Sõltuvalt väetise liigist on osad igal aastal või siis perioodiliselt kasutatavad. Igal aastal tuleks külvata lämmastikku ja ka PK väetisi. Perioodiliselt antakse orgaanilisi, lubi ja mikroväetisi. Heintaimede puhul määrab saagi siiski lämmastik. Mulla varude arvelt võib toota 1,5 – 2,5 t/ ha kuivainet , toorproteiini sisaldusega 8..10 %. Piimakarja proteiini tarbe rahuldamiseks peab sööda kuivaine keskmine toorproteiini sisaldus olema vähemalt 14%. Liiga suur lämmastiku sisaldus ei ole ka hea, siis võib esineda rohkesti mitte valgulisi lämmastiku ühendeid (nt. NO2 ja NO3). 0,2 % on juba toksiline, sisaldus ei tohiks olla 0,07 %.Ei tohi märkamata jätta Liblikõieliste poolt seotavat lämmastikku. Meie kliima tingimustest koguvad liblikõielised heintaimed oma juurtel olevate mügarbakterite abil aastas ha kohta 90...170 kg lämmastikku. Kogus mida liblikõielised seovad sõltub nende osatähtsusest rohukamaras, temperatuuris, niiskus oludes, heintaime liigist ja ka sordist. Kõrreliste ja ristikute niidetavatel rohumaadel esimesel- teisel kasutus aastal lämmastikku ei anta. Kui lämmastiku osatähtsus langeb alla 50- 60% siis on vaja anda 30-40 kg lämmastikku ha - le. Juhul kui ristikute osatähtsus veelgi langeb, tuleks anda umbes 70 kg lämmastikku hektarile ja seda kahes osas. Kevadel peab lämmastikku andma. Lutserni rohketele enamasti lämmastikku ei anta. Ristikute rohke karjamaa – antakse lämmastikku sõltuvalt ristikute osatähtsusest. Esimestel aastatel kui ristikuid on 30..40 % , ei ole vaja mineraalset lämmastikku. Võib anda erand juhul kui on põuane aasta. Kui on vähe ristikuid siis lämmastikku juurde anda, aga seda ei ole vaja teha kevadel, sest kevadel on rohu kasv kiire. Täiendav lämmastik võiks olla suvel või suve teisel poolel, siis kui on näha,et valge ristiku osatähtsus jääb madalaks. Vanadel karjamaadel mis on suhteliselt hõredad ja ristikuid alla 15 % tuleks lämmastik väetist anda kolm korda suve jooksul, kokku 100 – 120 kg lämmastikku hektarile. Kõrreliste rohumaal on vaja tunduvalt suuremaid lämmastiku koguseid. Sellega kaasneb nii saagi kui ka toorproteiini sisalduse tõus. Optimaalne alampiir on selline kogus, mis tagab 14% toorproteiini sisalduse koguse. Sellisteks normideks on 150 – 180 kg / ha karjamaal, ja mitte niitmise puhul 200-250 kg/ha. Turvasmuldadel sõltub lämmastiku vajadus lagunemis astest. Hästi laguneval turvasmullal , seal piisab 50 - 70 kg / ha, aga keskmiselt laguneval turvasmullal tuleks anda samade normidega nagu mineraal muldadel.
Lämmastiku normide jaotus
Lämmastiku normide jaotus sõltub kasutusviisist ja saagi reguleerimise vajadusest. Antakse lämmastikku võrdselt niitekordade arvuga. Rohumaadel 3- 5 osas. Korraga antav kogus ei või olla niitelisel rohumaal mitte üle 100 kg. Ja karjamaal mitte üle 170 kg /ha. Loetakse ka põhiväetisteks kuigi kasutamisele ei järgne järsku saagi tõusu. Nad suurendavad saaki sõltuvalt mullas olevatest toitainetest – 10...30 % võrra. Samal ajal kui lämmastik võib tõsta saaki kuni 5 korda. P,k – parandavad fosfori tegevust ja parandavad teiste toitainete väärtust. Liblikõielised vajavad rohkesti fosforit . Kõrrelised akumuleerivad saagist enam kaalimi. Fosforit omastakse vastavalt vajadusele. Kaaliumit omastavad kõrrelised koos lämmastikuga väga suurtes kogustes . Soovitavaks peetakse 0,9...1 % kaalimi sisaldus sööda kuivaines. Fosforit vajavad loomad 0,3...0,5 % ratsiooni kuivainest ja tavaliselt see ka nii on. Liblikõieliste rohumaal antakse P, K väetisi , kusjuures normid tõusevad rohumaa saagi normiga. Niiteliste rohumaadel antakse umbes 1 /4 võrra suuremaid norme kui rohumaal. Kuna PK väetised on aeglase toimega ja neid uhutakse mullast vähe välja, siis antakse PK väetised rohumaadel sügisel või vara kevadel ja isegi külmunud mullale. Võib anda neid kaheks – kolmeks aastaks ette. Kõrreliste rohumaadel , juhul kui kaalimi normid on suured , ei või mitmeks aastaks ette anda. Kõrreliste rohumaad ei saa väga suuri kaalimi norme kasutada, sest muidu võib see liiga suureks minna.
Orgaanilised väetised
Perioodilistel rohumaadel antakse orgaanilised väetised rajamise käigus mulla sisse mitmeks aastaks ette. Pika ajalistel rohumaadel antakse hiljem (kui mõju hakkab kahanema ) iga kolme kuni viie aasta tagant. Orgaaniliste väetiste kasutamine ei piirdu ainult mulla orgaaniliste ainete varumisega , on ka mikrobioloogiliste aktiivsuse tagamiseks. Kõrge on orgaanilist väetiste effektiivsus eroteeritud ja huumuse vaestel muldadel. Soomuldadel ei ole vaja orgaanilisi väetisi kasutada. Orgaanilise väetise normid sõltuvad mulla viljakusest ja kandmise ajast. Rajamisel võib anda suuri koguseid 40 – 100 t/ha sõnnikut või turbakomposti. Huumusvaestel (alla 2 % huumust) muldadel antakse sõnnikut iga kolme aasta tagant, keskmise sisaldusega muldadel (huumust 2-3 % ) , iga nelja aasta tagant ja huumus rikastel muldadel (üle 3 %) iga viie aasta tagant. Sügisesti tuleb laotada septembris. Toimub juba samal aastal aktiivne mikrobioloogiline tegevus. Talvel sõnnikut vedada ei tohi, sellepärast et toitainete kadu on suurem. Turvas normiga 50- 100 t/ha-le ei ole mineraal muldaele eriti effektiivne. Küll aga huumusvaestel eruteeritud muldadel. Suurendab juba esimesel kasutus aastal saaki , aga turba segamisel sõnnikuga effekt suureneb oluliselt. Vedelatest orgaanilistest väetistest on rohumaadel kasutada virtsa ja läga. Lämmastiku ja kaaliumi rikkad, aga fosfori vaesed. Seega peaks lisama ka fosfor väetisi.
Rohumaad
Looduslikud rohumaad
Arurohumaad – mineraalmuldadel, taimestik ja niiskusreziim väga erinevad. Heina- ja karjamaad
Soostunud rohumaad - niiskematel mineraalmuldadel ja soodeks ülemineku aladel, ajuti või alaliselt liigniisked. Heinamaad
Soorohumaad - madal- ja siirdesoodes. Liigniisked, turbakihi paksus 0,5 ... 4 m
Lammirohumaad - jõgede üleujutatavatel aladel. Ajutiselt või alaliselt liigniisked. Lopsakas taimestik, suur saak. Heinamaad
Rannikurohumaad - saartel ja mandri looderannikul. Perioodiliselt üleujutatavad. Heina- karjamaad
Kultuurrohumaad :
Heinamaad, karjamaad, universaalse kasutusega, põldhein, murud
Rohumaade rajamine
-Eestis võimaldab 1 ha haritavat maad pidada loomi järgnevalt:
- Kesk-Eestis -1 lehm (1 loomühik) (1 ha)
-Põhja- ja Lääne-Eestis -0,75 loomühikut (1,5 ha)
-Lõuna- ja Kagu-Eestis -0,5 loomühikut (2 ha)
-1 veise loomühiku kohta arvestatava pinna võiks jagada järgmiselt:
-teravilja kasvatamiseks -35%
-karjatamiseks -25%
-silo ja heina tegemiseks -40%
-lehma söötmiseks kulub aastas umbes
-6-7 t karjamaarohtu
-10-11 t rohusilo
-1 t heina
-1100 – 1200 kg jõusööta 5000 kg toodangu puhul (iga 1000 kg enam-
toodangut nõuab ca 1000 kg jõusööta rohkem)
-Kesk-Eestis on võimalikud järgmised saagid:
-teravili 3 – 6 t/ha
-karjamaalt 25-30 t/ha
-haljasmassi 40-45 t/ha kahe niitega s.h.6 t heina I niitest
Pealtparandamine
Niiskustingimused ei vaja põhjalikku reguleerimist. Rohukamar sisaldab piisavalt kultuurliike. Ei ole umbrohtumist luht-kastevarre, võilille, nõgesega. Võsa laastamine, kivide koristamine, pinna tasandamine , seemne täiendav pealekülv – hõrenenud kamarates. Vanemad kamarad, ka I kasutusaasta kamaratel. Varakevadel vahetult peale lume sulamist – käsitsi; spets . külvikute olemasolul võiks külvata veidi hiljem - oluline on, et seeme ei jääks kuiva kätte. Vajadusel äestada ja rullida. Kui kamaras on sammal või palju kulu tuleb enne äestada. Tasakaalustatud väetamine. P ja K väetiste kasutamine soodustab liblikõieliste tulekut kamarasse, N kasutamine soodustab kõrreliste levikut, normid - v.t. karjamaade, niitude väetamine, vähendab sambla esinemist
Regulaarne kasutamine - v.t. niitude, karjamaade kasutamine
Pealtparandamise tulemused hakkavad ilmnema paari aasta pärast.
Rajamine uudismaadele (vana kamara hävitamisega)
Kuivendamine - põhjaveetase peaks olema sügavamal kui 80 cm(võim. saada häid saake ). Võsa hävitamine, kivide koristamine - koos kuivendustöödega. Mullaharimine - sügisel (suvel), künd – korralik künd – kamar korralikult ümber pöörata, ebatasane künd on vaja juba sügisel tasandada, sügavus – min. mullad –huumushorisondi sügavuselt või 2-3 cm sügavamalt). Turvasmullad – 25-35 cm sügavuselt (spets. ader). Randaalimine , tasandamine. Vähe lag. turvasmullal rullimine soorulliga
-vana kamar on võimalik hävitada ka herbitsiididega ( roundup vms.). Kevadel - kultivaator, äke, eelkultuuride kasvatamine - vajalik uudismaade kasutuselevõtmisel, soovitav vana kamara ümberkünnil (uudismaa vajub 2-3 a.) eelkultuurideks – rühvelkultuurid, teravili, segatis(suuri saake loota ei maksa)
mullaharimine - enne heinaseemne külvi peab muld saama võim. tasane. Kobe peab olema ainult pindmine kiht (2-3 cm) – tühikud! Kultivaator, äke, rull (rull – eriti oluline turvasmullal) hilise külvi (suvise) korral võib harida korduvalt – hea oleks kui muld saaks enne külvi paar nädalat vajuda
väetamine - lupjamine tehakse vajaduse korral sügisel (ph alla 5,5 – 6,0). org. väetis samuti sügisel enne kündi (40-60 t/ha), võib anda ka enne eel- või vahekultuuri külvi (väheneb umbrohtumus heinaorastel). P ja K väetiste andmise aluseks on mulla PK sisaldus, taimiku liigiline koostis jms. (v.t. niitude, karjamaade väetamine) kõrrelisterohke rohumaa rajamisel külvieelselt N 60-80 kg/ha liblikõielisterohke rohumaa rajamisel N reeglina ei planeerita mikroväetiste kasutamine põhineb mullaanalüüsidel.
Külv. norm – arvutatud. aeg – aprill kuni august. eelistada varajast külviaega (tärkamine ja aren. parem). liblikõielised ja aluskõrrelised. kõrreliste pealisheinte rohked segud võib külvata ka hiljem (juuli lõpp – olenevalt sademetest) - hilised külvid – väiksem hooldamisvajadus. viis – tavaliselt kitsarealine. sügavus – olenevalt valitsevast taimeliigist 0,5 – 4 cm. enne külvi peaks liblikõieliste seemet (eriti galeega) töötlema vastava bakterpreparaadiga. parem on rohumaad rajada katteviljata, kattevilja kasutamisel vähendada teravilja külvinormi 25-30%. katteviljaks sobivad varajase valmimisajaga teraviljad (talinisu, var.oder). külv risti kattevilja ridadega, kevadine külv mitte ühe-aegselt - ülekasvamise oht külvile järgneb tavaliselt rullimine (kui ei saja)
orase hooldamine - äestamine – (kui tugev vihm peale külvi) - ettevaatlikult. umbrohutõrje – umbrohi tärkab tunduvalt kiiremini kui heintaim . ühte sugukonda kuuluvate taimede puhul on võimalik kasutada vastavaid keemilisi vahendeid
heinaoraste niitmine -I kord umbrohi 15-20 cm (heintaim umbes 10cm); heinaorast võim. vähe kärpida. võib olla vajadus ka teistkordseks niitmiseks, siis tuleks niita madalamalt (umbes 6 cm) – alarindes esinevate umbrohtude kasvu pidurdamiseks. kui umbrohud on kõrgemad ja massi rohkem - mass koristada (lämmatab – tühikud). kui taimik kasvab sügisel liiga kõrgeks – niita 10-12 cm kõrguselt (haljasmassiks), võimalik ka kergelt karjatada. niita ei tohiks sept. esimeses pooles ja sept. Keskel. kattevilja kasutamisel koristada kattevili võimalikult vara, põhk põllult kindlasti koristada. kevadised hooldusvõtted - v.t niitude ja karjamaade hooldamine
Seemnesegude koostamine:
Heintaimede segukülvid on parema söödavusega, parema talvekindlusega, saak aasta lõikes on ühtlasem, haiguste ja kahjurite levik on takistatud, mulla toitainete kasutamine on ühtlasem, taimede eluiga pikeneb
Segude koostis oleneb mullastikust, niiskusoludest, kasutusotstarbest, loomaliigist, kellele söödetakse
Niidusegus peam. on pealisheinad (juurmisi lehti vähe – saab suurema osa kätte). peaks olema üks domineeriv liik (niiteaeg!) ja 3-5 “saatjat” liiki. tüüpilised niidutaimed on ohtetu püsikluste, päideroog, timut, galeega. Ka lutsern, pun. ja roosa ristik, har. aruhein, kerahein
Karjamaasegus on liigid, millel on palju juurmisi lehti, hea ädalakasv, hea tallamiskindlus. valitakse 4-7 erineva valmimisajaga liiki, mis moodustavad tugeva, allamiskindla kamara. tüüpilised karjamaataimed on valge ristik, aasnurmikas, pun. aruhein,karjamaa-raihein, aas-rebasesaba; ka timut, kerahein
Seemnesegu kogukülvinormid 100% külviväärtuse puhul peaksid olema
-lühiajaline niit -20-25 kg/ha
-lühiajaline karjamaa -25-30 kg/ha
-pikaajaline niit -25-30 kg/ha
-pikaajaline karjamaa -25-40 kg/ha
(külviväärtus % = puhtus % x idanevus % :100)
-puhaskülvinorm – antud liigi külvise hulk kg/ha, mis seda liiki puhtalt külvates tagab soodsates kasvutingimustes suurima saagi; puhaskülvinormi suurendamisel arvestatakse mulla omadusi, heintaimede iseärasusi jms.
arvestades eelpoolöeldut, suurendatakse puhaskülvinormi
-lühiajaline niit (katteviljata) -30-50%
-lühiajaline niit (kattevilja alla) -40-60 %
-lühiajaline karjamaa -40-50 %
-pikaajaline karjamaa -70-100%
-pikaajaline niit -50-75%
-kogus, mille võrra suurendatakse – lisa
puhaskülvinorm + lisa = täiskülvinorm
Karjamaad
Planeerimine :
-karjamaarohi on madala omahinna ja väikese tööjõukuluga toodetud sööt
-lüpsikarja saab karjatada 140-150 päeva (ööpäevaringselt 115-120 päeva)
-üleminek ööpäevaringsele karjatamisele 7. – 10. päeval
-mullikaid saab karjatada 170-180 päeva
-päevas peaks lehm saama vähemalt 50 kg rohtu, s.o. 6-7 t aastas
-karjamaarohu osatähtsus söödaratsioonis võiks olla järgmine:
-mai 65-70%; -juuni 90%; -juuli 85%; -august 80%;
-september 60-70%; -oktoober (-ilm!)
-karjatamisperioodil peaks lehma piimatoodang karjamaarohu arvelt olema 12-14 kg päevas, sellest kõrgema toodangu puhul lisatakse ratsiooni jõusööta
-kõige paremini söövad loomad rohtu, mille kõrgus on 12-20 cm (kõrrelised 15-20cm; liblikõielised 12-15 cm)
- madalamas rohus vähe kuivainet; kõrgemat rohtu tallavad (söödavus
halveneb)
- kasvufaas –-võrsumise lõpp, kõrsumise algus – toitained tasakaalus
-karjamaad lüpsikarjale peaksid olema lauda lähedal
-iga läbikäidud km – piimatoodang väheneb 5-10%
-ööpäevas kasutavad lehmad söömiseks -10 tundi, mäletsemiseks - 5-6 tundi,
liikumiseks - 1 tund, joovad –10 min.; -päeval söövad - 60%
- karjatamisviisid :
-vabakarjatamine – ekstensiivne viis
-kopliviisiline karjatamine - ühes koplis 1-3 päeva, ühe kopli suurus 10
lehma kohta 0,2-0,3 ha, kevadel rohukasv 18-21 päeva, sügisel
30-36 päeva - koplite arv planeerida sügise järgi
- koppel ei tohi olla lai – õige laius = lehmade arv x 0,8…1,2
-portsjonkarjatamine – portsjon 1-1,5 tunniseks söömiseks (+1-1,5 tundi
muu tegevus); tööaeg –2 tundi iga päev
-karjatamist alustada kopli kaugemast osast, järjest laudale
lähemale; enne lauta minekut anda uus portsjon, laudast tulles
samale tagasi
-ühele lüpsilehmale arvestatakse – 0,5 ha karjamaad
-karjatee laius võiks olla 4-6 m, sama laiad ka väravad
-lüpsilehma kohta tuleks arvestada 60-110 liitrit vett ööpäevas (sellest -65%
joovad laudas lüpsi ajal)
-soolakivid võiksid olla kogu aeg kättesaadavad
-kevadel sisse harjutatud karjatamissüsteemi võiks kasutada kogu suve
Kasutamine
-õige hooldamise, kasutamise ja väetamise korral on kultuurkarjamaade saagikus 20-25 t/ha rohtu
-keskmine rohu kasutuskoefitsent on 75-80%
-meil on võimalik teha 5-6 karjatamisringi (kõrrelised), valge ristik 4-5 ringi
-värske, proteiinirikka rohu (eriti pun ristik) söötmisel tuleb olla ettevaatlik - loomadel võivad tekkida puhitised
-segudes peaksid olema ka kõrrelised
-lisada ratsiooni kuivainerikkaid söötasid
-vältida ristiku söötmist liiga varajases kasvufaasis ja märja ilmaga
-varajasi karjamaid (aas-rebasesaba, kerahein) saab kasutama hakata mai I poolel, keskvalmivaid (valge ristik, lutsern) 10-12 päeva hiljem, hiliseid –mai lõpus
-sobivaim aeg karjatamiseks võrsumise lõpp – kõrsumise algus, rohu kõrgus 12-20 cm (alla 10 cm rohus vähe kuivainet)
-mais järelkasv 12-14 päeva, juunis 16-18 päeva, juulis-augustis 20-25 päeva, augusti lõpp-september – 30-35 päeva
-kui rohi on vahepeal õitsema lastud – ei kehti
-esimene karjatamisring tuleb lõpetada niipea kui saab alustada teise ringiga
-mida ei jõuta karjatada – niita siloks, haljasmassiks
-kindlasti püüda karjatada valge ristiku rohked karjamaad
-oluline on viimase ja eelviimase karjatamise vahe – kui see on alla 20 päeva, ei jõua taimed koguda varuaineid ja jäävad järgmiseks aastaks nõrgaks
-lopsakat taimikut ei ole mõtet talveks jätta – talvekahjustused; samuti tuleks vältida paljakssöömist
-karjamaarohu puudusest kuivadel perioodidel aitavad üle silo söötmine (kilepallides), haljassöödakultuuride (segatis) kasvatamine ja põuakindlamate rohukamarate (lutsernirikas) rajamine
-õige on planeerida rohumaad, mida saab kasutada vahelduvalt (karjatamine – niitmine)
-õige kasutusrežiimi korral võib karjamaade kasutusaeg olla väga pikk
-alates 5 kasutusaastast hakkavad kamaras levima rohundid, see kes-
tab 10 kasutusaastani, siis stabiliseerub s.t. pärast 10 aastat on karja-
maadel välja kujunenud küllalt kindel liigiline koosseis
Hooldamine.
-järelniitmine -soodustab ädala kasvu, võrsumist, kamara tihenemist, vähen-
dab umbrohtumist
-niitmine teha 2-3 päeva peale karjatamist, 5-6 cm kõrguselt,
rootorniidukiga
-niitmise vajadus - 2-3 korda suve jooksul (tähtis – mai, juuni)
-kui rohtu vähe –jääb maha; rohtu palju –loomadele haljassööt
-eelniitmine -kui kogu pinda ei jõua kevadel õigel ajal karjatada – lasta veidi
kasvada (sobivasse kasvufaasi) ja teha silo; -ka haljassöödaks
-äestamine -kevadel eelkõige need, kus on mutimullahunnikud või mida on
väetatud
-kasvuaegne äestamine ei ole soovitav - määrib rohtu
-äestada 2 korda – risti (karjamaaäke)
-äestada ei tohi üleskerkinud taimedega karjamaad
-rullimine -muldadel kus esineb taimede üleskergitamist – raskemad ja tur-
vastunud mullad
-aedade, karjateede korrashoid
-joogikohtade korrashoid – vältida mullale tallamist
-heintaimede pealekülv - talvekahjustuste v.m.s. puhul
-kevadel võimalikult vara – et ei jääks kuiva kätte
-tugevalt äestada
Väetamine
-tähtsaim element on lämmastik
-suuresaagiline karjamaa omastab aastas kokku umbes 200 kg/ha
lämmastikku (mullavarudest – 30-60 kg/ha)
-karjamaadel, kus liblikõielisi on üle 30% - N-väetist reeglina vaja ei ole; kui liblikõielisi on 15-30%, võiks N norm olla 70-90 kg/ha juunis-juulis
-kõrrelisterohketel rohumaadel arvestatakse iga kg N kohta 15-30 sü
enamsaaki, vähese N korral jääb kõrreliste saagivõime kasutamata
-max N norm võiks olla kuni 200 kg/ha , antuna mitmes osas
-ühekordne norm ei tohiks ületada 70 kg/ha
-esimest korda võiks väetada kevadel rohukasvu alguses, teine
kord peale II või III karjatamisringi 4-5 päeva jooksul (loomad
võivad peale tulla 2 nädala möödumisel)
-viimane väetamine võiks olla augusti I pooles
-sobivad väetised ammooniumsalpeeter, ( karbamiid – kevadel)
- turvastunud mullal kõrrelisterikkale rohumaale - 100 kg/ha
-fosfor ja kaalium
-mida suurem on kamaras liblikõieliste osakaal, seda suurem on P ja
K tarve (kõrrelisterohkes rohukamaras muutuvad P ja K puudusel ki-
duraks väärtuslikumad liigid)
-mida suuremad on N normid, seda rohkem kulub ka P ja K väetist
-soovitav P ja K väetised anda sügisel peale karjatamisperioodi lõppu
(toime 10-15% suurem)
-keskmise P ja K sisaldusega muldades võiks N : P : K suhe olla
1 : 0,1…0,2 : 0,3 s.t. (200 kg/ha N; 25 kg/ha P ja 60 kg/ha K) -
s.o. kõrrelisterikas kamar
-liblikõielisterikka karjamaa väetamisel võiks keskmise P ja K sisaldu-
sega muldadel olla normideks 20 kg/ha P ja 40 kg/ha K
-turvasmuldadel paiknevatel kõrrelisterohketel karjamaadel võiksid P
ja K normid olla vastavalt 35-50 kg/ha ja 100-140 kg/ha
-orgaaniline väetis
-mõju on seda suurem, mida huumusvaesem on muld
-lühiajalistele karjamaadele antakse org. väetis rajamiseelselt; pika-
ajalistele sõltuvalt mulla huumusesisaldusest iga 3-5 aasta järel
25-30 t/ha
-antakse sügisel peale karjatamise lõppu
-loomad väetavad ka ise – see on aga ebaühtlane ja ebapiisav
-lubi- ja mikroväetised
-lubjatakse, kui mulla pH on pealiskihis alla 6 (libl.) või alla 5,5 (kõrrel.)
-lühiajal. rajamiseelselt; pikaajal. rajamiseelselt ja 5-7 kasutusaastal

• mikroväetise mõju püsib 4-5 aastat
  

Niidud.
Planeerimine
-sobivad nii kõrrelised kui ka liblikõielised taimed, parimad on siiski nende segud (turvasmuldadel õigustavad end rohkem kõrrelisterohked segud)
-võiks arvestada, et lehma kohta kulub aastas 10-11 t rohusilo ja 1-2 t heina (karjamaarohtu 6-7 t)
-lehma kohta võiks arvestada -1,5 ha haritavat maad, s.h. -0,6 ha silo ja heina tegemiseks ( karjatamiseks 0,4-0,5 ha, teravilja kasvatamiseks –0,5 ha)
Kasutamine
-sobiv kasutusaeg – kõrrelised loomise- õitsemise alguse faas, liblikõielised
õiepungade moodustamise – õitsemise alguse faas
-var. kõrrelised (aas-rebasesaba, kerahein)–mai lõpp- juuni algus
-var. liblikõielised (lutsern, galeega) – juuni I pool
-lasta suve jooksul 1 kord õitsema
-keskvalm. kõrrelised (päideroog, ohtetu püsikluste, roog -aruhein)
juuni keskel – juuni II pool
-keskvalm.liblikõielised (var. pun. ristik) - juuni II pool
-hilised kõrrelised (har.aruhein, timut) – juuni lõpp
-hilised liblikõielised (hil. pun. ristik, roosa ristik) - juuni lõpp
-sobiv niitekõrgus – 10 cm (v. ristik, kõrrelised – 7-8 cm; lutsern 10-13 cm)
-kas. latt - või rootorniidukid (ka muu) -lattniiduk ei sobi tiheda heina puhul
-erinevatel taimedel kestab opt. koristusaeg 7-10 päeva, selle ajaga peaks
ühetüübilised kamarad jõudma ära koristada
-koristusaeg määratakse nn. juhtliigi järgi
-taimede vananemisega väheneb eelkõige proteiinisaak ja energiasisaldus
(I niitega 20 päeva hilinemisel – 20%, 30 päeva hilinemisel – 50%)
-jälgida ka ädala koristamise aega – kasvuperiood II niite ees 45-60 päeva
(mida varem tehakse I niide, seda kiirem on ädalakasv)
-mida sagedamini me taimi niidame ja ohtramalt lämmastikuga väetame,
seda lühem on kamara kasutusaeg
-tagasihoidlikult (mitte liiga madalalt) tuleks kasutada septembri I pooles-
taimed koguvad juurtesse varuaineid
-suurt massi ei ole soovitav talveks jätta
Hein
-põhineb niiskusesisalduse vähendamises 17-18%-ni (seiskub bakterite ja seente tegevus)
-hea heina tegemise periood on lühike – juuni II pool; heintaimi on piisavalt,
puudu tehnikast ja ilmaennustuse täpsusest
-hein peab kuivama võim. kiiresti (kaod väiksemad – hingamine, mikroorg.)
-I korda kaarutada võrdlemisi kohe – ajada paks kaar laiali; kaarutada ka pea-
le vihma, kaarutamise tihedus oleneb ka taimedest – kas lehed pudenevad
-vaalutada võiks -30% niiskuse juures - vars sitke, lehed kahisevad
-kuiv hein – rohekas , kahiseb, kõrresõlmed tumedad , kõrs murdub
-soola lisamine võimaldab säilitada 2-3% niiskemat heina (1t / 5-10 kg)
Silo
-taimse materjali säilitamine õhuvabas happelises keskkonnas
-oluline on viia rohumass anaeroobsesse keskkonda, kus pH on 4,0-4,5 (kõrgema pH korral võihappebakt. hakkavad lõhustama piimhappebaktereid)
-on järgm. võimalused kahjulike mikroorganismide tegevuse pidurdamiseks.
-närvutamisega tõsta rohu kuivainesisaldust (st. osmootset rõhku) närvutatud rohul bakterid tegutseda ei saa (kõige vastupidavamad on piimhappebakterid)
-tihendamisega surutakse alla seente ( hallitused ) tegevus ja soodustatakse piimhappebakterite ( anaeroobsed ) tegevust
-tihendama tuleb hakata kohe ( niikaua kui massis on õhku toimub seal hingamine – kasutatakse ära suhkrud )
-hästi on tallatav noor, hekseld. rohi (sobiv heksli pikkus 4-6 cm)
-traktori rattad ei tohi kokku puutuda mulla jms.; piisavalt on tallatud kui mass enam rataste külge ei jää
-konservantide kasutamine – soodustab piimhappebakterite tegevust
-bioloogilised -melass, silojuuretis (silomeister1 - 3-6 kg/t; silomeister 3 -5 kg/t)
-keemilised – (bensoehape –3-4 kg/t, siloben 8-13 l/t, superben 5-6 l/t)
-sipelghappe baasil (AIV-2 5-6 l/t, AIV-3 –5-6 l/t, AIV-10 4,5-5 l/t) - sobivad raskesti sileeruvale materjalile
- kombineeritud (silomeister 1 või 3 +bensoehape3,5 + 1 kg/t, silomeister 3 + siloben või superben 5 + 2 l/t)
-konservantide kasutamine loomale kahjulik ei ole – vastupidi -suureneb söömus ja ka toodang
-konservandi võib lisada juba niitmisel –mida kiiremini konservant ligi pääseb, seda parem
-õhukindlalt katmine – kohe kui viimane kiht on tallatud; silo tuleks teha võimalikult lühikese ajaga
-ööseks (ka vihma korral) tuleks virn katta ajutise kilega
-soovitav on kasutada kahte kilet (paksus vähem. 0,15 mm)kile peale põhupallid, liiv, turvas v.m.s.
-pallide katmisel on soovitav 6 kilekihti – parim on valge kile
-madal temperatuur silomassis – võihappe ja roisubakterid ei arene temperatuuril alla 15 kraadi – hea silo sügisel
-vanemas arengujärgus rohu koristamine – suureneb suhkrutesisaldus aga halveneb toiteväärtus
-silo liigid
- märgsilo – kuivainesisaldus 15-25% - noor värske rohi (või ka
närvutatud paar tundi)
-puudus – rohke mahla eraldumine (250-400 l/t), vajalik kogumiskaev; mahla võib vedada rohumaale 20-30 m3/ha
(1 m3 sisaldab 1 kg N, o,5 kg P, 5,5 kg K)
-mahla saab siduda ka põhu (heina) abil -alla 0,5-1 m kiht
-mahla võib eralduda 3-4 nädala jooksul
-rohumass on hästi tallatav (tihendatav), kergesti koristatav
-närbsilo – kuivainesisaldus 25 – 35% - närvutatud 0,5-1 päeva
( hommikul niidetud rohi tuleks õhul koristada)
-mahla ei eraldu (või eraldub väga vähe)
-soovitav kasutada niiduk -muljureid – lüheneb närbumisaeg
-ühtlaseks närbumiseks tuleks kaar laiali ajada –reguleeritava kaarelaiusega niiduk; kaarutamine määrib rohtu
-närvutatud massi on parem (märgsilost) säilitada ka kilepallis
-silo säilitamine
–maa peal virnas- lihtsam ja odavam viis –materjal paigutatakse kõvale pinnasele
-kui mass pannakse mullapinnale, peab all olema kile u. 1m laiem kui silovirn (opt. silovirna laius oleks 6-8 m)
-transee (kaevand) – maapealsed või maasisesed; eelistatud on maasisesed – külmumise vältimiseks
-kilepallid – säilitatakse nende tegemiskohas püstiasendis
-külmumise vähendamiseks võiks need paigutada varjulisse kohta 2-3 kihina
-rulle peab sageli kontrollima –kile läheb katki; kaitsta lindude, loomade eest
-vihma korral tuleb sileerimistöö katkestada ja alustada sellega uuesti pärast rohu nõrgumist, kuid mitte püüda seda korduva kaarutamise või niisama seisma jättes edasi närvutada; silo saab söötma hakata umbes 3 nädala möödumisel
Hooldamine
-kivide, okste jms. koristamine - kevadel; muidu on takistatud madal niitmine
-võsa laastamine - rohumaa servadest – takistab töid
-tasandamine – rullimine –kus esineb taimede üleskergitamist – turbamullad,
-äestamine – mutimullahunnikud, kamara õhustamine
-seemne pealekülv – kahjustatud kohtades – varakevadel
Väetamine
-lämmastik – kõrrelised on võimelised kasvu ajal kasutama kuni 300 kg/ha
-N on vaja anda iga saagi kasvatamiseks
-kogus jaotatakse vastavalt niidete arvule 2-4 osaks
-kevadel kuni 120 kg/ha (timut, aas-rebasesaba - 80 kg/ha)
-hiljem peale igat niidet 3-5 päeva jooksul 70-90 kg/ha
-suve II poolel ei ole mõtet anda üle 80 kg/ha
-kuival ajal ei ole mõtet väetada
-kui liblikõielisi on üle 30% - ei ole N vaja, kui alla 30% -70-90 kg/ha
-ristikurohked kamarad ei vaja N I k.a., lutsernirohked esimesel 4 k.a.
-sobivad väetised ammooniumsalpeeter (karbamiid kevadel)
-turvasmuldadel võiksid N normid olla veidi väiksemad (100-130 kg/ha)
-fosfor ja kaalium
- kogused sõltuvad N normist ja mulla P,K sisaldusest
-N : P : K suhe kõrrelistel niitudel võiks olla keskmise P,K sisalduse
korral 1 : 0,2 : 0,6…0,7 (s.o 100 : 20 : 60-70)
-turvasmullal võiks N : P : K suhe olla 1 : 0,3 : 1 (100 : 30 : 100)
-liblikõielisterohkel niidul võiks P olla 15-35 kg/ha ja K 40-80 kg/ha
-P,K väetisi anda sügisel; võib ka 2-3 aasta P normi kevadel ja 2-3 aas-
ta K norm kevadel (ei soovitata liivastel ja turbamaadel)
-orgaanilised väetised –rajamiseelselt ja uuendamisel ~60 t/ha, kasvuaegselt
soovitav anda sügisel näit. virtsa 20-40 t/ha
-lubi- ja mikroväetised – mulla ph pindmises kihis liblikõieliste kasvatamisel
alla 6,0, kõrreliste kasvatamisel alla 5,5; turvasmullal alla 5,0
-mikroväetiste mõju püsib 4-5 aastat,
-lubi- ja mikroväetised soovitatakse anda sügisel