1 Loeng Märgi ja märgisüsteemi mõiste, erinevad määratlused ja kontseptsioonid. 2 Loeng Märk ja keel. Informatsioon. 3 Loeng Semioosi mõiste ja selle dimensioonid. 4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu. 5 Loeng Semiootika ja strukturalism. 6 Loeng Semantika, signifikaat ja referaat. 7 Loeng Referentsi teooria. 8 Loeng Pragmaatika alused. 9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid. 10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid. 11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid. 12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid. 13 Loeng Tekstiteooria, diskursuse mõiste. 14 Loeng Semiootika ja hermeneutika. 15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon.
Levinumad on loomismüüdid ja kangelasmüüdid. Kirjanduses kuni 18.saj. lõpuni nn. müüdiperiood. Müüdid olid Vanakreeka tragöödiates, Vanas Testamendis, kangelaseepostes (rahvuseepos - rahvapärimus + ajalooline sündmus), rüütliromaanid võtsid ainese antiigist, Kuningas Arturi romaanid kasutasid keldi müüte ja pärimusi, ka Tolkieni „Sõrmuste isand“ on anglosaksi mütoloogia põhjal loodud. Kirjandusteooria koolkonnad Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalistlik lingvistika (Saussure). Strukturalistlik antropoloogia. Semiootika. Märgisüsteemi mõiste. Märgitüübid: indeks, ikoon ja sümbol. Strukturalism ja kirjandusteadus. Strukturalistlikke kirjandusteooriaid (narratoloogia, G. Genette, J. Culleri strukturalistlik retseptsiooniteooria). Strutrualism Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub looming
Sissejuhatus semiootikasse Charles Sanders Peirce (1839-1914) Loogika-teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast. Kolm osa: Kriitika- klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse. Spekulatiivne grammatika- üldine märgiteooria Metodeutika- kasutatavad meetodid. Meeleliste muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma apriorismita. TEADMINE =ÕIGUSTATUD TÕENE USKUMUS. Kui mul on tõene uskumus, ei tasu seda siiski teadmiseks pidada.
Semantiline mõõde tähistab, denoteerib. süntaktika - kuidas märgid omavahel seotus, märgi sisemine ehitus; I. Märk -- märk. Keelesisesed reeglid märkide moodustamise ja kasutamise kohta. Süntaktiline mõõde implitseerib (kaasab). Käsitleb märgi struktuuri (nii sisestruktuuri kui ka seda, kuidas üksikmärgid moodustavad koondmärke ehk tekste). Need reeglid on kõige lihtsamad ja kohustuslikud. pragmaatika - märgi suhe tema kasutajaga III. Märk -- subjekt. Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad ,,minad". Suhted rääkija -- kuulaja, sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud. Pragmaatiline mõõde väljendab. ( 4.loeng slaid 13) Semioos on 5-liikmeline suhe. On mark, interpretaator, interpretant, tähendus ja kontekst. 3) Peirce'i semiootika ja Saussure'i semioloogia. Teooria Filosoofiline, Deskriptiivne, üldlingvistiline
Müüt. Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide). • Müüt - seletavad maailma olemust, sarnane eesmärk tänapäeva teadusele. • Paljud müüdid on kirja pandud ning neist on saanud olulised teosed. Samuti saab müütidele juurde mõelda ja nii häid lugusid kirjutada. • „Sõrmuste isand“, „Faust“ Kirjandusteooria koolkonnad Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalistlik lingvistika (Saussure). Strukturalistlik antropoloogia. • Strukturalism – struktuur on kontseptuaalne raamistik, mida inimene kasutab füüsiliste entiteetide, nähtuste jne mõistmiseks. Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus.
Kultuuriteooria kordamine. (Nime- ja terminitestis tuleb määratleda 10 nime/terminit, eksami sooritamiseks on vajalik vähemalt 6 õiget vastust.) A. Adorno, Theodor saksa sotsioloog, filosoof, Frankfurdi koolkonna rajajaid. Uuris isiksuse muutuste seost sotsiaalsete ja poliititliste oludega. Althusser, Louis prantsuse marksistlik filosoof, essee ,,Ideoloogia ja riigi ideoloogilised aparaadid".Peamine uurimisala arenevate süsteemide tunnetusteooria. Austin, John oli inglise õigusfilosoof; tema kirjutistest pärineb moodne õiguspositivism Kõneaktiteooria looja: keeleline üksus, millel terviklik suhtluseesmärk. Lokutsioon mida öeldakse; Illokutsioon lausungi eesmärk; Perlokutsioon öeldu mõju. Barthes, Roland oli prant semiootik, kirjanduskriitik. Prant strukturalismi tähtsaim esindaja
Inimestel on sarnane teadvuse struktuur, kõigis kultuurides on olemas sarnaseid protsesse (rituaalid, sugulassidemed, paarilise valimine). Müteem - müüdi väikseim iseseisev tähenduslik element. Erinevad müüdid on taandatavad universaalsetele müteemidele. Semiootika. Märgisüsteemi mõiste. Märgitüübid: indeks, ikoon ja sümbol. Semiootika uurib märgisüsteeme - lingvistiline või mittelingvistiline objekt või käitumismudel (ka nende kogumid), mis toimib nagu keel. Semiootika uurib nende objektide ja käitumismudelite sümboolseid funktsioone. Kõige olulisem märgisüsteem on keel. Märgitüübid: *indeks - märk, tähistatava ja tähistaja vahel on otsene füüsiline või kausaalne suhe - looduslikud märgid on näiteks suits, kaja, jalajälg. *ikoon - märk, mille tähendus järeldub tema vormist, st. foto, joonis. *sümbol - märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade, ühiskondlikku kokkuleppe alusel. Nt
Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce/Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud. Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui
Adorno, Theodor - saksa sotsioloog, marksistlik filosoof, muusikateoreetik ja helilooja. Peab massimeediat ja popkultuuri negatiivseks. Valgustatus muudab mõistuse instrumentaalseks, standardiseerituks, keskendutakse eesmärgi saavutamisele, mitte selle väärtusele, institutsioonid kontrollivad isiksuse moodustustumist ja hoiavad teda oma piires. Massikultuur lämmatab kõrgkultuuri: popkultuuris standardiseerimine ja võlts-isikupära Althusser, Louis - prantsuse marksistlik filosoof, essee ,,Ideoloogia ja riigiideoloogilised aparaadid" institutsioonid hoolitsevad selle eest, et inimestel valesid mõtteid ei tekiks, teenib juhtivat klassi taastootes hegemoonia aluseks olevat ideoloogiat läbi praktikate (koolipäev, matused), milles inimene osaleb mittevabatahtlikult, määratledes end subjektina Anderson, Benedict konstruktivistliku koolkonna teadlane, kes peab rahvust uue eliidi loodud kujuteldavaks
Semiootika alused 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.
Lingvistilise suuna semiootikud panevad alumise läve kultuuri piirile. Filosoofilise koolkonna esindajad viivad selle oluliselt allapoole. Omne signum e signo: Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis (vt piiritu semioosis). Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika. Semiootika peasuunad on * biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu * kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem * sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu
1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika.
Th. A. Sebeok "Signs. An Introduction to Semiotics" John Deely "Basic of semiotics" Charles Morris "Writings of General Theory of Signs" [soovituslik:] Daniel Chandler "Semiotics. The Basics" Floid Merrell "Semiotic Foundation" Winfred Nöth "Handbook of Semiotics" Umberto Eco "A Theory of semiotics" Jürgen Trabant "Elemente der Semiotika" Juri Lotman "Semiosfäärist" Eloid Merrel "This is semiotics" Paul Cobley, Litza Jansz "Juhatus semiootikasse" Tänapäevase semiootika eelkäijad - Platon - arutles oma traktaadis Gratylus keele päritolu problemaatika teemadel; esitas kaks seisukohta. Hermogenes väidab, et see suhe on suvaline ja kokkuleppeline. Gratylus väidab, et seos on loomulik, füsioloogiline. Asi põhjustab oma nime, märgi ja objekti vahel on kausaalne seos. Asjadel on olemas õiged ja valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab käsitluse aja ja ruumi
valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab käsitluse aja ja ruumi mõiste, erinevaid dialekte seletab sellega, et kunagi oli üks keel, aga aregu käigus see lagunes. Väitis, et maailma loomisel ei antud asjadele nimesid, vaid seda tegi inimene seaduste tegemise vormis, kusjuures tuli anda õiged, füüsisejärgsed nimed. Alguses olidki õiged, aga seda loogilist ja selget seost rikkus ajalooline areng. - Hippokrates oli esimese semiootika rajaja, kui eristas meditsiinis valdkonna, mis oli seotud diagnostikaga. Õige diagnoosi panemine ei ravi, kuid on õige ravi valikul hädavajalik. - epikuurlased vs stoikud - arutlesid, milline on loomulike ja konventsionaalsete märkide vahe. - Püha Augustinus - teooria signa data'st (konventsionaalsed märgid). - William Ockham - tõi välja privaatsed ja avalikud märgid (räägitud märgid on avalikud). - John Locke "Essee inimmõistusest" oli suurel osal pühendatud semiootikale.
valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab käsitluse aja ja ruumi mõiste, erinevaid dialekte seletab sellega, et kunagi oli üks keel, aga aregu käigus see lagunes. Väitis, et maailma loomisel ei antud asjadele nimesid, vaid seda tegi inimene seaduste tegemise vormis, kusjuures tuli anda õiged, füüsisejärgsed nimed. Alguses olidki õiged, aga seda loogilist ja selget seost rikkus ajalooline areng. - Hippokrates oli esimese semiootika rajaja, kui eristas meditsiinis valdkonna, mis oli seotud diagnostikaga. Õige diagnoosi panemine ei ravi, kuid on õige ravi valikul hädavajalik. - epikuurlased vs stoikud - arutlesid, milline on loomulike ja konventsionaalsete märkide vahe. - Püha Augustinus - teooria signa data'st (konventsionaalsed märgid). - William Ockham - tõi välja privaatsed ja avalikud märgid (räägitud märgid on avalikud). - John Locke "Essee inimmõistusest" oli suurel osal pühendatud semiootikale.
Semiootika alused 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika põhiobjektid: märgid märkide vahelised suhted semioos Teadusi ühendav teadus. Üldkeel kõikidele märgisüsteemidele. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid
on teose mõtte eksplitseerimine. Toob sisse diskursuse mõiste, mis on poeetika objektiks. Tähelepanu keskmes pole immanentne tekstianalüüs; T. ütleb, et parim immanentne analüüs on tekst ise. Tekst on abstraktse struktuuri realiseerimine. Poeetika tegeleb abstraktse struktuuri, diskursusega. Vastandab story – discourse nagu faabula – süžee (vrd. Chatman: story – plot). Poeetika ülesanne on selgitada välja tekstiloome mehhanismide universaalsed seaduspärad. Geneetiline strukturalism on taotlus luua üldist mudelit, millele alluksid kõik tekstid. (Greimas “Struktuurne semantika”) Üksiktekst on T. jaoks näite staatuses, illustreerib üldisi seaduspärasusi. Poeetika objektiks on kirjanduse diskursus kui lõputut hulka tekste tekitav süsteem. Poeetika on ühelt poolt abstraktne, teisalt seestpoolt lähenemine – otsitakse kirjandusesiseseid mehhanisme; kirjanduse kui sellise omadused. T. tegeleb peamiselt proosaga
Semiootika konspekt Märgi väline kuju (nn märgikandja) ei ole veel märk. Ühed ja samad või väga sarnased märgikandjad võivad erinevates kontekstides tähendada erinevaid, vahel koguni vastandlikke asju. Nt samad geomeetrilised kujundid võivad erinevais kultuurides tähistada täiesti erinevaid asju (nt viisnurk, mis on ühtlasi nii Ameerika Ühendriikide lipul, kui ka sümboliseerib Nõukogude Liidu proletaarse revolutsiooni viie kontinendi ühendamist), samuti svastika Moodsa semiootika rajajad: Emile Durkheim Jules Henri Poincaré Sigmund Freud ... Gottlob Frege (1848-1925) Charles S. Peirce (1839-1914) Ferdinand de Saussure (1857-1913) Et olla vastastikku kasulikud, peavad kommunikatsioonis osalejad "rääkima eri keeli". Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism. Selles mõttes võib kultuuriruumi
Realiseeritud (konkr) variandid on aktöörideks. Üks variant on nimed juurde panna & jutustada lugu, ent positsioonidel võib olla tegelastegrupp või abstraktsus. Iseenesest on tegelasetvahelisi suhteid võimalik nii paika panna. Kinnistunud võtetega jutustuses tulevad posistioonid kõige paremini välja (nt. muinasjutud). Skeeme saab erinevalt joonistada, et taolised positsioonid (mart uurib järgmiseks korraks) saatja: objekt : printsess vastuvõtja: liitlane: subjekt : prints vastane: Lisaks: Seda tüüpi analüüs töötab nii draama- kui proosatekstis. Igasugune analüüs aga sarnane ei ole (nt. jutustaja pos. reeglina draamakirjanduses ei esine, rõhuasetused muutuvad) Peategelased / kõrvaltegelased - saame kirjeldada tegelasi teksis dom. põhjal, millist rolli mängivad sündmusteahelas (on tal sündmusi liigutav /tekitav jõud või mitte). Tüübid / karakterid - klassikaline lahendus; tüübid oleksid sots v psüh. tunnuse kaudu esitatud
Stanley Fish (kui teksti tähendus luuakse teksti ja lugeja vahelisel kokkupuutel, siis miks on nii palju sarnaseid interpretatsione, kui aga tekst ise kannab tähendust, siis miks on olemas nii palju erinevaid interpretatsioone, ka - pole olemas objektiivset teadmist, teadmine on alati sotsiaalselt konstrueeritud) 34. Psühhoanalüüs ja autorikeskse kirjanduskäsitluse teisenemine võrreldes positivismiga (Sigmund Freud, Jacques Lacan jt). Freud on äraleierdatud; seega põnevamad nimed Jacques Lacan (kujundas oma-nimelise psühhoanalüüsi suuna, mida ta pidas erinevalt paljudest teistest toona levinud tõlgendustest Sigmund Freudi autentseks tõlgenduseks, see sisaldab endas Saussure ja Jakobsoni strukturalistlikku keeleteadust, saksa filosoofiat (Hegel) ja matemaatikat (Bourbaki), üldiselt lähtub freudilikust analüüsist (neuroos) seob selle strukturalismiga ja lisab veidi jungiaalse
kogemusfaktidest, mida saadakse teada vaatluse või eksperimendi käigus.Isiklikul arvamusel, eelistusel ega spekulatiivsetel kujutlustel pole teaduses kohta.Teadus on objektiivne. See arusaam hakkas levima pärast teaduslikku revolutsiooni, mis leidis aset peamiselt 17. Saj jooksul ja mille põhjustasid eelkõige suured teadlsed Galilei ja Newton. Toonitades,et kui me tahame mõista loodust, tuleb uuridagi loodust mitte Aristotelese teoseid, võtsid tollase suhtumise teadusse kokku filosoof F.Bacon ja paljud ta kaasaegsed.Nad hakkasid teaduslike teadmiste allikaks pidama kogemust. Bacon paneb aluse arusaamale teadusest: teadus on midagi, mida tehakse läbi induktsiooni meetodi (üksikult üldisele). Induktsioon on filosoofias arutlemise viis, mille puhul sellest, et ühtedel asjadel on teatav omadus, järeldatakse, et see omadus on ka mõnel teisel asjal või isegi kõikidel samalaadsetel asjadel, või sellest, et mingitel asjadel on mingi omadus, järeldatakse, et see
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 13–33, 58–60, 63�
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 1333, 5860, 6365, 111135 T. H
KULTUURITEOORIA liikumine kolmes suunas friedrich nietzsche 18441900 karl marx sigmund freud friedrich nietzsche siin me teeme vahet varase ja hilise nietzsche vahel on põhjust neid eraldada varane nietzsche on seotud kahe keskse mõistega, ja need on seotud kahe antiikkreeka jumalaga, kelle ümber need mõisted on paigutatud apollo ja dionysos tekst, milles ta seda tegi, on eesti keeles olemas «tragöödia ... vaimust» nietzsche oli 27 kui see tekst ilmus epp annuse raamat «20. sajandi mõttevoolud» apollo oli kreekas korra hoidmise jumal, valguse ja riigipiiride jumal, seaduse looja ja korrastaja, korrastav alge. dionysos on täpselt vastupidine, ekstaasi, joobumuse, viljakuse, tumeduse sümbol. need peegeldavad ka romantismi ja valgustuse suhet : apollooniline printsiip ja dionüüsiline printsiip nietzsche jaoks on need kaks printsiipi tasakaaluliselt olulised inimese arengus apollooniline üldises plaanis tähendab kõigi analüütiliste eristuste alust kogu asjade ko
Semiootika Mihhail Lotman SEMIOOTIKA on teadus märkidest ja nende tähendustest, täpsemalt semioosist(peirce järgi interpretatsiooniahel) või kommunikatsioonist, st kuidas mistahes märk kannab kommunikatsioonis osaleja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda kui millegi asemel olevat(nt rahvuslipp kui terve riigi sümbol). Semiootika keskmes on arusaam et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendatav struktuur, mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Varasemalt oli tuntud meditsiinisemiootika kui teadus haiguste sümptomitest, semiootika sarnases tähenduses kasutas seda sõna esimest korda John Locke oma teoses ,,An essay concerning human understanding"(1690) Renessansi ajal semiootika areng peatus. Semiootika uuestisünd 19s, saab kõige aluseks.
Ning Stanley Fish (Kui teksti tähendus luuakse teksti ja lugeja vahelisel kokkupuutel, siis miks on nii palju sarnaseid interpretatsione, kui aga tekst ise kannab tähendust, siis miks on olemas nii palju erinevaid interpretatsioone. Ka - pole olemas objektiivset teadmist, teadmine on alati sotsiaalselt konstrueeritud) 34. Psühhoanalüüs ja autorikeskse kirjanduskäsitluse teisenemine võrreldes positivismiga (Sigmund Freud, Jacques Lacan jt). Freud on v äraleierdatud; seega põnevamad nimed Jacques Lacan (kujundas oma-nimelise psühhoanalüüsi suuna, mida ta pidas erinevalt paljudest teistest toona levinud tõlgendustest Sigmund Freudi autentseks tõlgenduseks, see sisaldab endas Saussure ja Jakobsoni strukturalistlikku keeleteadust, saksa filosoofiat (Hegel) ja matemaatikat (Bourbaki). Üldiselt lähtub freudilikust analüüsist (neuroos) seob selle strukturalismiga ja lisab veidi jungiaalse analüüsi (arhetüübid)
Eksamiküsimused (FLSE.00.216=FLSE.00.195) 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika sisuvaldkond ei ole lihtsalt märgid, vaid märgitoime ehk semioos. Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad.
sama. Luuakse ühtsete standartite järgi kunsti. Pseudo-individualisatsioon- see strateegia osutab sellele, et kultuuritööstus varjab seda kuidas kunst/muusika on meieni toodud. Kapitalis toimib uue paasil, midagi mis on uus. Standartiseeritud kunst tekitab inimestes standartiseeritud reaktsioone. Kultuuritööstus näitab meile maailma, nagu see võiks olla. Nautimis rutiin, naudingut esitatakse meile läbi rutiini. Sotsiaalne tsement- hoida reaalsus nii nagu see on, et inimene aksepteeriks maailma paratamatusena. Adorno jaoks on tantsu muusika sama mis marsi muusika, sest sellel on sarnane rütm ja see mõjutab inimest. Teatud harmoonilised võtted tekitavad inimeses kaastunnet. Adorno ei olnud ainus kes rääkis massikultuuris, kuigi ta kasutas teist sõna. 18.02.2015 Marcuse- ta jäi ameerikasse ja jäi seal nö superstaari staatusesse. Ta
1 Postkoloniaalse teooria uurimuse keskmeks on võimu vahekord. Arusaam kolooniast kui ,,kopeeritust" või originaalist ja selle tõlkest taandab tõlke kirjanduslikus hierarhias palju madalamale positsioonile. Koloonia on märgatavalt väiksema tähendusega kui kolonisaator ehk originaal . ,,Ajalooliselt on tõlkesemiootika nii tõlketeaduse kui ka semiootika osa. Tõlkesemiootika arenguloos on olulisel kohal spetsiifilised seosed semiootika eriti kultuurisemiootika ja tõlketeaduse vahel, mis on loonud eeldused siduda semiootika kasutamine tõlketeaduses ja tõlketegevuse mõtestamine semiootikas ühtsemaks distsiplinaarseks tervikuks. Tõlkeprobleemide vaatlemine tänapäeva teaduse eri distsipliinide ristumispunktis peegeldab teadlaste huvi nihkumist kahe keele ja teksti suhetelt tõlketegevuse sotsiaalse
Hea üliõpilane! Edastan M.Lotmani koostatud eksamiküsimused, millele leiate vastused teiste allikate reas ka raamatust: John Deely. Semiootika alused. Tartu University: Tartu Semiotics Library 4, 2005 ja veebilehelt: http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/ Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist -- st viisist, kuidas mistahes märk kannab tõlgendaja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Ka saame ise pidevalt loendamatu hulga sõnumeid.
modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende loomingu tõlgendamisel oluliseks). 1 Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Kirjandusteose analüüs jaguneb kolmeks: autorikeskne (autori tahe, maailmavaade, elukogemus,
ehk “tema” ja “nende” järgimine. 5. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Autor – tema tahe, maailmavaade ja elukogemus; teos – kui iseseisev tervik, kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik; lugeja – kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, iga lugeja loob oma teose. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad) lugeja tõlgendab oma teksti endast lähtuvalt, teeb ise otsuseid ja valikuid loo kohta. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). 6. Mis on tõlgendamine? kitsas tähendus - teksti keeleliste tähenduste määratlemine analüüsi, ümbersõnastamise ja kommentaaride kaudu, fookus eelkõige kujundlikel, ebaselge
1. Marx: baas ja pealisehitus 2. Nietszche: apalloonilide vs dianüüsiline; võimutahte konseptsioon 3. Freud: mina, ülimina, miski; mitte teadvus ja teadvus 4. Adorno: suhe valgustuse mõistesse; kültuuritööstuse käsitlus 5. Beniamin: aura mõiste; kunstiteos mehaanilise reproduktsiooni ajastul 6. Altusser: ideoloogilised riigiaparaadid, interpellatsioon (?) 7. Gramshi (?): hegemoonia 8. Saussure: keel ja kõne, märk, paradigmaatiline jne 9. Barthes: müüdi teooria 10. Faugot: diskursus, võimumõiste; suveräänne ja distsiplineeriv võim 11. Lyotard: matonarratiivid 12. Bisja,cd: simulaakum; hüperreaalsus ja muud mõisted 13. Jameson "Mis on kultuur" Rein Raud "20. Saj mõttevoolud" Frankfurdi koolkond Mis on kultuur? Williams - kultuur on üks keerulisemaid asju inglisekeeles. Eesti keeles on seortud põllumajandusega (agriculture) Kultuur puudutab millegi arendamist või kasvatamist. Cultus - seotud religiooniga. 16
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
