Lugemispäevik (1)

Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar
Alushariduse ja täiendõppe osakond
Kätlin Kattai Lugemispäevik
Lastekirjandus
Juhendaja : Maire
Tallinn 2013

Sisukord:

Eesti rahvalaulud lastele 4
K.E. Sööt 4
August Jakobson 5
Leelo Tungal 6
Jüri Parijõgi 9
Jaanus Vaiksoo 9
Eno Raud 12
R. Kipling 15
Jacob (1785-1863) ja Wilhelm( 1786 - 1859 ) Grimmi muinasjutud 16
J. Kunder 16
Heljo Mänd 17
Andrus Kivirähk 20
Oskar Luts 20
Aino Pervik 22
Ira Lember 23
Otfried Preussler 23
Antoine de Saint-Exupery 25
Hans Christian Anderseni muinasjutud 26
Vene muinasjutud 27
Ott Arder 29
Hando Runnel 31
Heiki Vilep 32
Felix Kotta 32
Ralf Parve 34
FR. R. Kreutzwald 35
Fr. Faehlmann 39
E. Peterson - Särgava 41
Ellen Niit 41
Iko Maran 43
Tiia Toomet 43
Manivald Kesamaa 45
Ernst Enno 47
Valentina Ossejeva 47
Jaan Rannap 48
Heino Väli 50
Edgar Valter 51
Charles Perrault 51
A. Milne 54
Astrid Reinla 55
Astrid Lindgren 55
W. Hauff 56
Vitali Bianki 57
Lydia Koidula lastevärsid 57
Lev Tolstoi 59
Urmas Nemvalts 60
Lehte Hainsalu 60
Jaan Kaplinski 62
Ilmar Trull 64
Robert Vaidlo 64
Henno Käo 65
Helle Laas 65
Piret Raud 67
Kristiina Kass 67

Eesti rahvalaulud lastele

Nimetus rahvalaul (saksa Volkslied) pärineb Friedrich Reinhold Kreutzwaldilt.
Eesti rahvalaul jaguneb vanemaks rahvalauluks ja uuemaks rahvalauluks.
Lastelaulud on tavaliselt kas laste või vanemate enda loodud.

• Hällilaul- „Uinu mu väsinud lind, unele suigutan sind...“
  
• Mängitamislaul
  
• Hüpitamislaul- „Sõit sõit sõtsele, üle oja onule...
  
• Valuvõtu laul-
  
• Liisusalmid-
  
• Näpunimetused-
  
• Õpetuslaulud-
  
• Naljalaulud-
  
• Mõistatuslaulud-
  

Lapse ea igale astmele on oma erilise ilmega laulud.

K.E. Sööt

Lastelaulud
Illustreerinud Jaan Jensen
Valik vanemat lasteluulet lindudest, loomadest, puudest ja lisaks ka vahvaid unelaule jpm.
TANTSI, TANTSI, TAMMEKENE
Tantsi, tantsi, tammekene,
upi, uibuoksakene!
Upi, upi!
Upi ema põlve peale,
põlve pealta põrandale-
põrand ihkab uibuoksa,
tahab tammeladvakesta,
lapsukesta, lallikesta,
piibu-paabu pallikesta
oma hõlmas hõljutada,
oma kaisus kallutada.
Upi, upi!

August Jakobson

Jakobson
Illustratsioonid Margarethe Fuks
Selle raamatu peategelaseks on ainult loomad, tegu ongi ennemuistsete õpetlike LOOMAMUINASJUTTUDEGA.
1. Siil praeb sitikat- Lugu räägib siilist, kes mööda metsa ekseldes toitu otsis. Kui ta kõht juba väga tühi oli, nägi ta vastutulevat sitikat ja kargas tal turjast kinni, et ta nahka pista. Vaatamata palumisele jäi siili süda kõvaks kui kivi. Ei aidanud muud, kui kavalus appi võtta...
2. Teistre tüdruk ja ussikuningas- Teistre tüdruk läks metsa marjule. Kui ta koju hakkas minema, tundis äkki teravat valu jalas ja nägi, et hall uss oli teda hammustanud. Kuna ta käia ei suutnud, istus ta kivi peal emaha ja hakkas nutma . Äkitselt kerkis tema ette punase krooniga suur uss, kes päris, miks tüdruk nutab. Tüdruk ütles, et uss nõelas teda. Punase krooniga uss uuris, et mis värvi, see uss oli ja hakkas siristama ning usse kokku kutsuma...
3. Hiir , vähk ja sitikas- Sulane teenis insat peremeest ja sai aastas kopika palka. Iga aasta läks ta allika juude ja viskas kopika vette ise öeldes:“kui olen see aasta hästi tööd teinud tulgu mõlemad rahad tagasi, kui halvasti, mingu seegi põhja“. Esimesel kahel aastal läksid kopikad põhja, aga kolmandal aastal tõusid kõik kolm raha pinnale.Selle rahaga läks sulane rändama...
4.Kust sai rebane Reinuvaderi nime- Saunamehe naisele sündis laps ja talle hakati nime andma. Selleks aga oli vaja vadereid. Läks siis küsima peremehe käest,kas too ei ole nõus ta lapsele vaderiks hakkama. Peremees vastu. Ka sulane ei julgenud vaderik hakata kartes peremehe pahameelt.Kõmpis taat kurval meelel kodu poole tagasi-ilma vaderiteta jääb ju laps nimeta. Järsku aga näeb, et rebane kõnnib mööda teed. Viimases hädas palub rebast vaderiks. Rebane oli nõus. Laps sai nimeks Rein ja rebane tõi talle esimeseks sünnipäevaks setse kuldraha. Rebast aga nimetatakse sellest ajast saadik Reinuvaderiks-saunamehe poja Reinu vaderik...
5.Karu ja rebase kalapüük- Taat tuli kalakoormaga linnast. Järsku näeb, et rebane tee peal siruli. Mõtles, et võtab kaasa, saab ilusa sooja mütsi. Tõsti rebase kalakoorma peale ja sõitis edasi. Polnud rebane aga surnud ühtegi, oli teine kavalust täis ja teeskles. Avas nüüd silmad ja näris kalakotid katki, pildus kalad maha. Hüppas ka ise maha ja tassis kalad metsa alla ja hakkas sööma. Karu juhtus mööda minema ja tundis kala lõhna. Pärib siis rebase käest, et kus kohast teine need kalad sai...
6.Miks hobune alati sööb.- Kord sõid hobune ja härg karjamaal rohtu. Arutasid seal isekeski, et on tüdinud sellest pidevast närimisest ja aega puhkuseks napib. Kui korraga nägid mööda teerada meest kõndimas, raske kott turjal mis surub mehe selja lausa kõveraks.Jõudnud taadike lähemale, hakkas hobust paluma, et too viiks ta üle oja. Temal jalad töntsid ja viimaks upub ära ka veel. Hobusel oli küll hea süda, aga nägi eemal rohututikest ja arvas , et ei tema viia saa, sest vaja varsti tööle hakata ja nüüd peab enne seda hoolega sööma. „Kui upud on kahju küll, aga parata pole midagi. Igaüks peab ikka enda eest väljas olema“, lausus hobune. Taat siis pöördus viimses hädas härja poole, et äkki tema aitab ta üle oja. Härg, kes oli muidu pahuravõitu loom, oli lahkesti nõus taati aitama , sest teisi peab ju ikka vahel aitama ja võttis taadikese turjale...

Leelo Tungal

Kristiina, see keskmine
Illustreerinud Kersti Haarde, kirjastus“Eesti Raamat“ 1989
Kristiina-raamat on kirjutatud ajal, kui praegused emad- isad olid alles lapsed. Siis polnud Eesti iseseisev riik ja paljud asjad olid teistmoodi kui praegu. Aga lapsed olid ikka lapsed ja emad-isad armastasid neid samamoodi nagu praegused! Ning kuigi kodudes polnud tollal veel arvuteid ja mobiiltelefonist ei osatud isegi unistada, polnud laste elu ometi igav…
Väga humoorikas lugemine tollal ja praegugi, kuigi üht-teist on vahepeal muutunud ning ise natuke vanemaks saadud.Minu lemmikuks on “ Võtmelugu”. See rääkis koerast nimega Lontrus, kes pistis plehku Kristiina võtmega.
Kirju liblika suvi
Illustreerinud Asta Vender
Raamat räägib tublist ja hakkajast 10-ne aastasest tüdrukust, kelle nimi on Tiina.Ta käis Karila koolis ja tema ema kasvatas teda üksi. Tiina lapsepõlv möödus raskelt, eriti algklasside aeg, sest ema jõi pidevalt ja kutsus võõraid koju. Tiinat narriti ja tõrjuti koolis. Teda hüüti näiteks Õnnetusehunnikuks ja Viina -Tiinaks. Narriaks oli tavaliselt ema joomakaaslase poeg Varmo.Tiinat taheti ema käest ära võtta ja teda tahtis lapsendada ka raamatukogu töötaja Malle.
Tiina elu muutus paremaks, kui ema kohtas malevõistlustel onu Elmarit, kes kutsus nad varsti enda juurde elama ja Tiina sai ka endale venna. Tiina sai seal tuttavaks kunstnikuperega, kelle lastega ta käis mängimas ja õpetas neil selgeks“R“ tähe.Üks kaksikutest kukkus vette ja Tiina päästis ta ära. Tiina läks Maimetsa kooli, kus ta oli lausa ingel, teised tema taustast Karila koolis midagi ei teadnud ...kuniks ta pidi sinna koolidevahelisele võistlusele minema ja Vardo teda terroriseerima hakkas.
Raamat on huvitava ülesehitusega: algab tänapäevast, siis suundub minevikku ja uuesti tagasi hetkeolukorda. Minu jaoks oli raamat väga põnev . Mingil määral oli ka minu elu kohati selline...
Raamat meenutas teist minu lapserõlve lemmikraamatut Silvia Rannamaa “ Kadri “it.
Vaesed jõulud , rikkad jõulud
Illustreerinud Ülle Meister
Jutuke jõuluvanast, kelle nimi oli Ernst Jõul.Ta oli jõulurahava seas tuntud selle poolest, et tal oli kuldne süda ja täiesti puine selg.Tal oli kaks lähemat sõpra-Eduard ja Osvald.Kuna sel aastal oli jõuluvana selg haige, otsustas ta külastada ainult kolme last ja ülejäänud lapsi külastas teine jõuluvana. Ta luges läbi 3 kirja: Janno, Maria ja Pepsiine-Mercedese ema kirja ning otsustas neid külastada. Pepsiine-Mercedese emal oli ise kallis kingitus oma ärahellitatud lapsele valmis ostetud, aga kuna ta jonnis ja tahtis Maria kingitust-osavat nukku, siis vanematel ei jäänud muud üle, kui nukud ära vahetada ja Maria , sai endale lisaks punastele kingadele ka väga kalli nuku koos nukumajaga.Maria pere aitas ka jõuluvanal selga ravida oma imekreemiga.
Lepatriinu faksiga
Pildid joonistanud Kirke Kangro
Mahukas raamat lasteluulega. Raamat hõlmab endas autori kirjutatud luuletusi aastatel 1973-2004.
Raamatu kaas ja illustratsioonid lausa kutsuvad ennast lugema.Luuletused on jaotadud huvitavate nimedega alagruppidesse:
Kell on kolmveerand kakssada
Palju õnne sünnipäevaks!
Õuna lõunanaba
Trumm ei tunne muhke
Tere sipelgas
Sära , küünal!
Vaarikas , va rikas
Koera kaerajaan
Pudrupäike
Sõidame jalutama!
See raamat peaks igal õpetajal varnast võtta olema. Leidsin sellest raamatust ka endale seoses tulevase emadepäevaga sobivaid luuletusi. Eriti meeldis luuletused „Kes on meie ema?“, „Kõige ilusam“ ja „Iga lapse isamaaa“, mida oleksin tahtnud õpetada oma lastele emakeelepäeva raames. Veel kõitis mu tähelepanu intrigeeriva pealkirjaga luuletus „ Löö mind armas õpetaja“ . Lõpuks tuli välja, et tegemist oli siiski palliga, mida õpetaja lööma pidi.Ironiseeriv veidi.
Koristaja on me ema -
kraamib tube, kraamib kööki.
Samal ajal kokk on tema -
kogu perele teeb sööki .
Ärkad vahel enne koitu
märkad: ema keedab toitu.
Veel on ema õpetaja -
koos meil tähed selgeks saavad.
Ema arstki on, kui vaja -
ravib terveks muhud-haavad.
Kui me grippi jääme talvel,
istub öösitigi valvel ...
ema õmblejaks on meile -
uued pluusid temalt saime ,
vanad puhtaks pesti eile -
ema oli pesunaine.
Peseb-kraamib päeval-öölgi -
on meil virk ja väle ta.
Peale selle käib veel töölgi,
aga kus - ei mäleta ...

Jüri Parijõgi

Külaliste leib
Illustreerinud Silvi Väljal, „Eesti Raamat“1977
"See oli siis, kui vanaisa oli alles poisike... Rehetare ahjus hõõguvad viimased söed… Täna ei tehta tööd, sest on neljapäeva õhtu. Istutakse kolde ees pirrutule ümber ja aetakse vaikselt juttu ."
Jüri Parijõe raamatus "Külaliste leib ja teisi eesti muinasjutte" on 24 muinasjuttu. Lood pajatavad sellest, kuidas vanasti Eestimaal elati, töötati ja mida inimesed uskusid ja kartsid, kuidas nad suhtusid loodusesse ja said läbi metsloomade ja lindudega. "Puuvaras ja Metshaldjas", "Kaevust saadud õnn", "Näkk sulaseks", "Ussikuningas", "Rahakatel", "Imekivi", " Seitse venda ja seitse õde", "Pöialpoiss".
Kui isa kinkis raamatuid
Illustreerinud E. Maisaar
Raamat sisaldab jutukesi ja meenutusi lapsepõlvest. Kui isa kinkis raamatuid jutuke räägib sellest, kuidas lapsed ootasid isa linnast tagasi, sest ta tõi neile alati raamatuid. Annale meeldisid ilusad ja haledad raamatud, aga Juhanile seiklusraamatud. Vahest valmistasid nad ka ise teepakipaberist raamatuid.
Jutuke Aino ja Leeni kodus rääkis sellest, et lapsed tahtsid emale head meelt teha, aga tegelikult tegid hoopis vastupidi...parandasid vanu riideid lõigates uusi katki ja kui ema koju tuli, siis ta sai väga tigedaks ja mis edasi juhtus, sellest käesolev jutt enam ei rääkinud...

Jaanus Vaiksoo

Kellasepaproua
Illustreerinud Anu Kalm
Raamat sisaldab lasteluuletusi. Luuletused on üsna pikad ja rasked lugeda, eriti eelkoolieas . Arvan, et raamat on suunatud koolilastele. See raamati ei kuulu kindlasti minu lemmik luuletuste raamatu hulka, aga tore oli tutvuda ikkagi. Meelde jäi luuletus „Paha isa“, kus kasutati imelikku sõnavara:
Suvi saabus. Enne jaani
Läksid lapsed laagrisse.
Isa jälle laagerdama
Pani suure vaadi õlut.
Suvi möödas. Lapsed suured-
Kõik ei mahu kaadrisse.
Isal jälle pilt on taskus
Ja ka õlu maitseb mõrult.
Neli hommikut ja üks õhtu
Septembrihommik.
Joonas ärkas imelise tundega, aga nad olid esimesel koolipäeval sissemaganud. Kõik olid mures ja hakkasid sebima. Emal oli õhtul hammas valutanud ja ta ruttas kähku arsti juurde. Lapsed- Harri , Ingver , Joonas pidid täna ise hakkama saama. Saadi riidesse, aga lilledega juhtus äpardus, nad jäid ukse vahele ja roosiõied murdusid ära. Harri soovitas vartest teha küll moodsa kimbu , kuid Joonas ei olnud sellega nõus ja nad kiirustasid turule.
Turult lilli ostes läks nende kimp segamini ühe tädi kimbuga. Õpetajale lilli üle andma hakates leidsid nad paberist sibulad. Vend Harri lahendas äparduse öeldes õpetajale: „Palun, võtke heaks. Kimp suviseid vitamiine kulub marjaks ära. Peate talveks jõudu koguma. Nende naakmannidega siin ei ole teil kerge.“ Kõik naersid ja kõigi tuju oli hea.
Sügishommik.
Ühel hommikul nuttis õde enne kooliminekut, ta oli unustanud kirjandi kirjutamata. Harri otsusta kohe, et mõtlevad igaüks mõned laused välja. Tema paneb need paberile ja õde kirjutab koolis nendest kirjandi valmis. Mõeldud tehtud. Kirjandi kätte saanud oli Ingver väga kurb-ta oli saanud kolme. Joonas otsustas igatahes aegsasti mõne loo välja mõelda, et see ei jääks viimase minuti peale, nagu oli juhtunud õega.
Talvehommik.
Joonase kurk oli haige. Harri oli hommikul vara tema pärast mures ja otsustas venda ravima hakata. Ta tõi talle jääd imemiseks, et külm tapaks pisikud ära. Tõi talle heeringa kaela ümber, sest ta oli kuulnud, et see ravib kurgu terveks. Välja minnes käskis Harri vennal kurgu hästi lahti teha ja külma õhku sisse hingata, et pisikud ära külmuks. Samuti käskis ta hõlmad lahti hoida. Ta tegi ise samamoodi, et pisikuid eemale peletada.
Joonas viidi palavikuga koju, koju toodi ka Harri, kellel oli samuti palavik . Ema keetis lastele sooja teed.
„Selles asi ongi, et vähe imesin ja jäätist polnud ka kusagilt võtta. Need kurgupisikud on igavesti vintsked sellid. Nendest nii lihtsalt lahti ei saa. Piisab sellest, kui kas või üksainus jääb elama. Poeb kuhugi igemesoppi peitu, hakkab paljunema ja varsti on jälle suu paksult sugulasi täis“ ütles Joonas.
Kevadõhtu.
Igal kevadel peale äikesevihma oli vanaisa tulnud lastele järele ja viinud mõneks päevaks maale. Seal olid nad teinud pajupille. Nii said kõik omale pillid.
Sel kevadel aga taat ei tule, taat oli surnud.
Joonas istus akna all ja mõtles. Tal tekkis ootamatu mõte. Poole tunni pärast läheb jaamast rong maale. Ta kirjutas kirja ja oligi läinud.
Maal läks ta kuuri , seadis ennast valmis ja läks pajupilli meisterdama. Ta tegi kõik nii nagu taat, aga heli ei tulnud. Ta oli väga tige. Äkki kuulis ta pillihäält, ta kujutas seda endale ette.
Suvehommik.
Isa läks lastega matkale. Ujuti rabajärves ja vaadeldi loodust. Ööbiti telgis ja nad kohtusid rebasega. Isa jutustas lastele loo soovaimust. Jutus muutusid mahakukkunud mündid murakateks. Järgmisel suvel otsustasid nad kindlasti tagasi tulla.
c1dad62f-0f7d-4312-8f3f-c7a11b78865f
Y2:c1dad62f-0f7d-4312-8f3f-c7a11b78865f

Eno Raud

Sipsik
Illustreerinud Edgar Valter, „Eesti Raamat“1962
Mart ja Anu on vend ja õde. Ühel päeval läks Mart vanaema juurde ja ütles:
„ Anul on varsti sünnipäev .“
„Jah,“ vastas vanaema. „Anu saab varsti viieaastaseks.“
„Ma tahan talle sünnipäevaks midagi teha,“ ütles Mart. „Ma tahan talle ilusa nuku teha.“
„Tee siis nukk ,“ ütles vanaema.
Siis õpetas vanaema Mardile päris nukkude tegemist.
„Nukk tuleb riidest välja lõigata ja siis kokku õmmelda ja täis toppida,“ ütles vanaema. „Ja kui kõik valmis on, siis värvitakse nägu pähe ja pannakse lõngast juuksed.“
Nii hakkaski Mart Anule sünnipäevaks nukku tegema. Aga kõik see oli väga raske ja mitu korda läks nõel sõrme ja see oli väga valus, nii et Mart ükskord isegi nuttis. Aga siis mõtles ta, et Anul on hea meel, kui sünnipäevaks nuku saab. Ta õmbles pea kehale külge ja siis veel käed ja jalad.
Viimaks oli nukk valmis. Aga see ei olnud sugugi ilus nukk.
„Pole viga,“ ütles vanaema Mardile. „ Peaasi , et see on sinu enda tehtud.“
Aga Mart oli ikkagi kurb. Ta võttis nuku kätte ja läks tuppa .„See pole kellegi õige nukk!“ ütles ta. „On mingisugune sipisik.“
Raamatu "Sipsik" teiste peategelaste , laste Mardi ja Anu prototüübid olid Eno Raua enda lapsed Rein Raud ja Anu Raud
Naksitrallid
Illustreerinud Edgar Valter, „Eesti Raamat“1972
Jutustus saab alguse kolme naljaka mehikese – Muhvi, Kingpoole ja Sammalhabeme juhuslikust kohtumisest ühe linnakese jäätiseputka ees. Selgub , et kõik kolm on üksikud ning nad otsustavad kampa lüüa ja Muhvi mugava furgoonautoga üheskoos edasi rännata. Linnakest aga painab kassinuhtlus, kuna üks vanainimene toidab arutult kasse – loomadele läheb kogu piim ja muu toiduvaru. Naksitrallid meelitavad kassid linnast välja ning neile omistatakse medal edukalt lõppenud kassivastase võitluse eest.
Kilul oli vilu
Illustreerinud Heldur Laretei, „Eesti Raamat“1987
Lasteluule
Kogumiku kolm esimest tsüklit on varem ilmunud eraldi raamatutena: «Kalakari salakaril» (1974), «Käbi käbihäbi» (1977) ja «Padakonna vada» (1985).
Sisaldab vahvaid ja kergesti loetavaid ja hästi riimuvaid luuletusi. Eriti meeldivad selle raamatu puhul illustratsioonid, mis lihtsalt kutsuvad seda raamatut lugema ja sirvima.
Eriti meeldisid luuletused:
Pada ja Katel - lastele lugemiseks seoses käitumisega ja tunnetega
Kägu ja tigu - lihtsalt vahva ettelugemine
Naljalammas- sobib kadripäeval ettelugemiseks
Röövpoiss-saab lastele lugeda seoses käitumisega
Peep ja sõnad
Illustreerinud Kristiina Reineller
See trükitähtedega -raamat jutustab sellest, kuidas Peep oli suvel vanaema ja vanaisa juures maal. Sellest kuidas ta jäi mõnikord sõnadega kimpu ja kuidas ta viimaks hakkas sõnadest õigesti aru saada. Tuttavad, aga ritta pannes tähendavad mõnikord hoopis midagi muud, kui Peep alguses arvab .
Kristiina Reinelleri suurepäraste piltidega raamat teeb koolieelikutele lihtsalt ja lõbusalt selgeks mitme tuntud kõnakäänu tähenduse.
Raamat on I klassi soovitusliku kirjanduse nimekirjas.
Sisaldab jutukesi:
Võta jalad alla- „Peep, võta jalad selga ja mine kutsu vanaema sööma“
Lehmad kaotasid pea- „Lehmad on päris pea kaotanud“ ütles vanaema karjamaal.
Säh sulle kooki moosiga- Vanaema tegi pannkooke ja pillas kaks kooki pliidirauale:“Säh sulle kooki moosiga“ütles vanaema ja Peep mõtles, et ta saab nüüd kohe kooki.
Jänes põues- Peep mängis Mikuga majade ehitamist ja kui kukk kires, siis ehmatas ja jooksis tuppa. „Sellel poisil on küll jänes põues“, ütles vanaema.
Triibulised püksid - „Ära aeda tooreid tikred sööma mine“ ütles vanaisa, „Muidu saad triibulised püksid“. Tikreid Peep ei tahtnud, aga triibulisi pükse tahtis küll...
Peep ajab vanaemale kärbseid pähe- Peep tahtis kogelmogelit ja mangus vanaema, et ta ei saa õue mängima ilma kogelmogelita minna ja vanaema ütles, et „Ära aja mulle kärbseid pähe“.
Vanaisa veetakse ninapidi- Tallimees lubas vanaisale hobus, kuna oli vaja puid metsast koju vedada. Vanaema arvas, et tallimeest ei tasu uskuda , kuna „tema veab tihti inimesi ninapidi“Peebul oli kurb meel, sest tema tahtis kangesti näha, mismoodi see ninapidi vedamine käib.
Vesi ahjus- Peebule meeldis ahju otsas pikutada, aga alla enam ei julgenud tulla. „Noh, juba vesi ahjus“ ütles vanaisa.Ronis siis kiiresti alla vaatama, et kus see vesi siis ahjus on, aga pidi jällegi pettuma...

R. Kipling

Muinaslugusid
Autori illustratsioonid
Raamat on üsna raskesti loetav , seda eriti laste jaoks.
Raamatust võib leida lõbusaid ja vahvaid jutte loomadest, kaladest ja paljudest teistest:
Mulle meeldis jutuke sellest, kuidas vaal sai endale kurgu. Et ta ujus ja kõht oli tühi ning kaval kala, kes ta kõrva taga ujus andis talle nõu, et ta võiks ära süüa ühe meremehe.Meremees aga oli lõpmata tark ja taibukas mees ja paigaldas vaala kurku parvest ja traksidest võre, niiet sellest ajast peale ei saanud enam vaal süüa midagi muud peale väikeste kalade.
Veel meeldis mulle jutt sellest, kuidas siil ( Terav -Torkiv) ja kilpkonn (Lapik-Loivav) jaaguari poega ninapidi vedasid ja ta ei saanudki aru, kumb on kumb ja lõpuks muutusid siili okkad lapikuks ja kilpkonna kilp soomuseliseks, sest nad kumbki harjutasid sellele liigile omaseid asju.

Jacob(1785-1863) ja Wilhelm(1786-1859) Grimmi muinasjutud

Illustratsioonid Val Biro, „Eesti Raamat!1981
Klassikaline vendade Jacob Grimmi ja Wilhelm Grimmi rahvajuttude žanrijaotus jagab rahvajutud müütideks, muistenditeks ja muinasjuttudeks.
Raamatust lugesin 5 järgmist muinasjuttu:

• Seitse kaarnat-
  
• Lugu kuuest hakkajast mehest-
  
• Vennake ja õeke-
  
• Lugu targast rätsepast-
  
• Lumeeit -
  

J.Kunder

Ahjualune
Illustreerinud Regina Lukk- Toompere
Ahjualune on eesti rahvaluules pisike habemega mehike, kes elab põranda all. Ta võib tohutu palju toitu ühe hetkega ära süüa. Kui ahjualusele anda pisutki toitu maitsta , on kohe kogu roog ära söödud.
Mõisahärra käskis kokka head sööki keeta.
Seisis ka suur katel tulel, kus kes teab mitme talle liha sees varises.
Kokk istus kolde ees ja õhutas tuld .
Korraga tuleb ahju alt põranda seest väike mehike välja ja küsib:
"Armas sõber, anna ka mulle natuke hüva rooga maitsta! Kõht mul tühi ja süda vesine nagu kalapüüdjal."
"Ei tohi anda, vastas kokk, "isegi suur pere ootamas."
"Anna tilgake leentki! palus väike mehike uuesti.
"Noh, võta siis peale," ütles kokk ja andis mehikesele kulbitäie leent kätte.
Aga niipea kui kulp mehikese käes oli, sõi ta silmapilk terve paja tühjaks ja kadus siis jälle ahju alla.
Mis ehmatanud leehoidjal nüüd peale hakata!
„Ahjualune“ räägibki heasüdamlikust mõisakokast, kes ahjualuse palvele toitu maitsta vastu tuleb ning ise seetõttu kannatab, kuid hiljem heldelt tasutud saab.
Sarnane tegelane on olemas ka teiste rahvaste rahvaluules.
Vaeslaps ja talutütar
„Vaeslaps ja talutütar“ on lugu sellest, kuidas vanapagan läheb oma kolmele pojale pruute otsima . Kui vaeslaps pääseb hiire õpetustega vanapagana pojale mehele minemisest, siis ahne talutütar oma rumalusega peab seda tegema.
Imelik peegel
Imemuinasjutus kutsub vana kuningas oma kolm poega enda juurde, et enne surma pärija määrata. Kes isale nooreks tegeva imepeegli koju toob, pärib kuningariigi. Noorem vend käis läbi kolm vana õekest, kes kõik talle teed juhatasid ja ta lõpuks kulli seljas saarele lendas ja küningatütre käest imepeegli ning kuldsõrmuse salaja võttis. Tagasiteel andsid eided talle kingitusteks kaasa võlu-vitsakimbu, võlu-käärid ja võlu- kotikese, mis kõik noorimale vennale kasu tõid.Kavalusega võtsidvanemad vennad noorimalt peegli ära ja käskisid isal venna hukata. Isa saatis poja paadiga merele. Kasutades oma võlu-asju, sai noormehest üksikul saarel kuningas ja ta vvõttis endale naiseks kuningatütre, kelle sõrmuse ta kunagi oli salaja võtnud .
Suur Peeter ja väike Peeter
Tegemist on vahva ja õpetliku eesti muinasjutuga, mis räägib rikka mõisahärra kahest orjast. Esimene oli suur ja pikk kui mürakas ning tema nimi oli Suur Peeter, teine aga väike ja kõhnuke nagu poisike ning tema nimi oli Väike Peeter. Väikse Peetri elu polnud kerge, sest tema kui väiksem pidi alatasa oma suurema kaaslase pilli järgi tantsima. Elu on aga õiglane ja ühel päeval avanes Väiksel Peetrikesel võimalus kõikide koerustükkide eest tasuda.

Heljo Mänd

Koer taskus
Illustreerinud AnneLinnamägi, TEA Kirjastus(esim trükk 1967)
Kes on Nässu? Ühe väikese Taavi -nimelise poisi suur sõber, tilluke vahtkummist kutsu. Suur sõber ei peagi alati kasvult suur olema, sest sõpruses kasv ei loe. Sõpruses loevad ühesugused soovid, ühised mängud ja ühtehoidmine. Aga mängudes on Nässu ja Taavi lahutamatud. Sellisest kindlast sõprusest jutustabki „Koer taskus”.
Raamat on mitmele põlvkonnale armsaks saanud.
Metsalilled
Joonistanud Olev Soans
Vahvad luuletused erinevatest lilledest erinevatel aastaaegadel.Mõned näited minu lemmikutest...

• Lumikelluke:
  

Tilistades õiekuljust ilmub esimene lill, vaatab ringi, tulvil uljust-ma ei karda sind aprill!

• Varsakabi:
  

Jõeäärne soo ja lodu, kuldse varsakabja kodu. Ei nad õitse vaasi sees, kaunid on vaid kraavivees.

• Rukkilill :
  

Siis kui soojenevad ilmad, päev on rikas päikesest rukkililled-rukkisilmad sinetavad vilja seest, meelitades käima meid mööda põlluvageteid.
Kõik räägivad
Joonistanud Asta Vender
Vahvaid ja õpetlikke jutukesi lapse ja loomade silmade läbi. Sellest raamatust leidsin palju teemakohaseid jutukesi, mida kindlasti plaanin lastele ette lugeda.
I osas“Mina tean“ on palju jutukesi ja seletusi ilmastikust ja sellega seonduvast. Näiteks lapse arvates teeb tuul küll häält, aga oma nägu ta ei näita, sest kindlasti on ta pahandust teinud ja kaardab oma nägu näidata.
II osas“Kõik räägivad“ on jutukesed loomadest, lindudest ja köögiviljadest nende endi silmade läbi. Näiteks räägib rähn , et terve nende pere on trummarid. Veel sain teda, et kui mesi maha kukkus saiaga, siis ta solvus.
III osas on luuletuses, millest enamusi oli üsna raske lugeda ja riimis püsida. Lisaks võis luuletustest leida lastele ja kohati ka mulle üsna tundmatuid väljendeid.
IV osas“Paras talle“ on igapäevajutukesed lapse silmade läbi.Mulle meeldis justuke „Kaks autot“-sellest kuidas emal läksid näärikingitustele kirjutades nimed segamini ja Jaan sai kaks autot, ning ei tahtnud ühest venna kasuks loobuda . Veel meeldis jutt sellest kuidas vennad otsustasid trükikoda mängida. Nad trükkisid lasteraamatuid, millele panid nimeks naljakaid ja tagurpidi nimesid .

Andrus Kivirähk

Kaelkirjak
Illustreerinud Heiki Ernits
Kai on väike tüdruk, kelle parim sõber on üsna kummaline tegelane – nimelt kõhuuss. Ehkki kõhuussiga ei saa mängida, saab temaga juttu ajada ning igasuguseid naljakaid ja põnevaid asju välja mõelda. Saab rääkida makaronitontidest ja siirupit sülitavast lehmast ja imelikust elukast, kelle nimi on mouk. Igal juhul on kõhuussiga palju lõbusam kui pirtsaka Barbiega. Ja siis on Kail akna taga veel kaelkirjak – või on see siiski kraana? Ja aias valvab küpseid marju suur koer – või on ta tegelikult lõvi ? Sõltub sellest, kuidas vaadata...Iga laps näeb asju eri vaatenurga alt.

Oskar Luts

Nukitsamees
Illustreerinud Vive Tolli
"Nukitsamees" on Hansu-Grete stiilis Oskar Lutsu muinaslugu: kaks last, Iti ja Kusti , eksivad marjulkäigul metsa, pimeneb ja nad satuvad nõiamoori küüsi. Moor paneb lapsed oma majapidamises varahommikust hilisõhtuni rasket tööd tegema – Kusti seakarja ja Iti kollipere kasvatamatut võsukest Nukitsameest valvama. Kollipere juurest põgenetakse, kui ülejäänud metsaasukad tõttavad ummisjalu perepoegade Mõhu ja Tölpa leitud rahapada välja kaevama. Lapsed otsustavad Nukitsamehe endaga kodukülla kaasa võtta ja pärast kohutavat tagaajamist hämaras põlislaanes jõutakse tagasi kodutallu. Nukitsamehest saab tavaline poiss, tema peast kaovad isegi sarvenukid, mis talle esialgse hüüdnime on andnud.
Film erineb Oskar Lutsu lastejutust silmatorkavalt nõiduslikkuse ja fantastikaelementide rõhutamise poolest. Jutustuses neid kuigivõrd ei leidu. Näiteks on filmis oluline võtmetegelane süsimust ronk , kes toob nõiamoorile olulisi sõnumeid. Nõiamoor võlub ka maasikad kasvama, eksitades sellega lapsed koduteelt. Lutsu kirjeldatud mooril üleloomulikke võimeid ei paista olevat.
Erinevus kirjandusteose ja filmi vahel avaldub ka süžeeliinides: kui filmis põgenevad lapsed nõiamajast soodsat hetke kasutades, siis Lutsu jutustuses aitab neid selles abivalmis linnuke . Raamatus on Iti ja Kusti oma vanematele ainsad lapsed, filmis aga on tegemist väga lasterikka perekonnaga. Filmi lõpuosas püüab Nukitsamees metsa tagasi põgeneda, Oskar Lutsu jutustuses sellist sündmust ei ole. Luts ei kirjelda kuigivõrd ka kollipere edasist käekäiku pärast laste põgenemist, kuid filmis on kurjuse varitsemine tajutav ning kollipere ei kaota viimse hetkeni lootust Nukitsamees tagasi oma võimusesse püüda.

Aino Pervik

Kaarist on kasu
Illustreerinud Ülle Meister
”Kaarist on kasu” räägib väiksest armsast tüdrukust, kellele meeldib kodus toimetada. Mõningate lihtsamate töödega saab Kaari päris iseseisvalt hakkama, keerulisematega aga ema või isa abiga. See on südamlik koduraamat, milles on palju ühiseid ettevõtmisi ja veel rohkem ühiselt jagatud rõõmu. Meeldis jutuke , sellest, kudas Kaari otsustas ema aidata ja tolmu pühkida, aga tegelikult tegi veel suurema segaduse.
”Kaarist on kasu”, mille esmailmumisest on möödas peaaegu 40 aastat, pakub äratundmisrõõmu ka praegustele lastevanematele.
Paula läheb lasteaeda
Illustreerinud Piret Raud
Selles raamatus on juttu tüdruk Paulast, kes elab Järvispeal. Tal on väike vend Patrik, koer Pontu ja kass Kiti . Paulal on ema ja isa ja kaks vanaema ja kaks vanaisa. Kõik nad on Paula perekond, kuigi nad ei ela sugugi ühes ja samas kohas koos.
Selles raamatus lõpetab Paula lasteaia. Lasteaias on lõpupidu. Paula laulab laulukoolis, loeb luuletust ja mängib kaasa näidendis.
Paula esimene koolipäev
Illustreerinud Piret Raud
Raamatus on juttu sellest, mis juhtub Paula esimesel koolipäeval. Kõigepealt ei jõua vanaonu Kalju õigeks ajaks Paula poole. Seega ei ole Paula emal kedagi, kelle hoolde võiks jätta Paula pisikese venna Patriku. Patrik tuleb kooli kaasa võtta. Ja seepärast peavad Paula ja Paula ema minema hästi aeglaselt, sest Patrik ei jaksa kiiresti käia. Paula jääb kooli hiljaks .Ta läheb 1. B klassi. Ainuke tuttav on Joosep , kes elab temaga samas trepikojas. Päeva lõppedes toob onu Kalju maitsva tordi.
Sookoll ja sisalik
Illustreerinud Piret Selberg
Sookoll, see muretu sell, teeb kõik endast oleneva, et soos elavate loomakeste ja linnukeste elu oleks õnnelik. Siis aga haarab sookolli määratu suur igatsus , talle meenub kaunis kivisisalik , ja ta seab end teekonnaks valmis. Soost metsa sattudes muutub südamlik olend tigedaks kolliks, viha levib üha laiemale, koll muutub üha kurjemaks ning unustab ilu ja headuse. Et sookollist saaks jälle sõbralik mehike, tulevad appi sõbrad - rästik, konn, rabakana ja sookurg. Raamat annab põhjaliku ülevaata soos elavatest lindudest ja loomadest.
Kurg-Kuruu
Toonekurg-

Ira Lember

Laps visiitkaardiga
Illustreerinud Kelli Kagovere
Raamat sisaldab luuletusi ja jutte. Koosneb kolmest osast. Esimene osa“ Rõõmus perekond“ sisaldab luuletus. Teine osa „Laps visiitkaardiga ka kolmas osa „Väike õde ja teised lapsed“ sisaldavad lühikesi ja õpetliku sisuga jutukesi. Teises osas saame teada milline on“ Tubli laps“, „Ninatark laps“, „Uudishimulik laps Enekeni silmade läbi. Kolmandas osas jutustab Tom meile oma väikesest õest ja väike õde ise erinevaid jutte: „Näärisoovid“, „Uus rahakott“, „Saladuslik kaev “, „7x8“ jne.

Otfried Preussler

Väike nõid
Lugu väikesest saja kahekümne seitsme aasta vanusest nõiast. Ta elab koos toreda rohelise varese Abraskusega paksus metsas pisikeses onnis, mis nagu kõik teisedki nõiamajad, seisab kanajalgadel. Kuigi väike nõid oskab tuult teha, müristada lasta, punast kivi nõmmelt minema nõiduda, vihma ja rahet välja kutsuda, mis ühele õigele nõiale
sugugi raske töö pole, ei meeldi vanematele nõiamooridele, et ta inimestele lausa head tegema on hakanud. Ja mis kõige hullem, ta nõiub ka reedel...
Tema tädi Otsustas oma sünnipäevaks peo korraldada, aga väike nõid ei olnud sinna kutsutud. Vaatamata sellele läks ta ikkagi ja sai tabatud teiste nõidade poolt. Talle anti nädal aega, et halvaks nõiaks muutuda. Lõpuks väike nõid põletas nõiaraamatu ära, et kurjad nõiad ei saaks enam halba teha.

Antoine de Saint-Exupery

Väike prints
Tegemist on loetuima ja tõlgituima prantsuskeelse jutustusega, mis on ilmunud rohkem kui 250 keeles ja murdes. Raamatut on tänaseks müüdud üle 80 miljoni eksemplari. Prantslased hääletasid selle 20. sajandi parimaks Prantsuse raamatuks.
Loo alguses räägib jutustaja traumaatilisest kogemusest lapsepõlves, mille tulemusena ta võõrdus joonistamisest ja hakkas lenduriks. Ühel rännakul tabab lennukit rike ja mees on sunnitud tegema hädamaandumise kõrbes. Seal kohtab ta väikest printsi , kes palub endale joonistada lamba. Lendur ebaõnnestub, kuna ükski joonistustest ei ole piisavalt hea. Meeleheitel joonistab ta lõpuks kasti ja väidab, et lammas on seal sees. Üllatuseks oli prints just seda soovinud.
Jutuajamiste käigus tutvustab prints oma koduplaneeti, mis on vaevalt suurem kui maja. Seal on kolm vulkaani (kaks neist aktiivsed, üks kustunud). Planeedi mullapind kubiseb hirmsate ahvileivapuude seemnetest, millest tõusnud võrseid prints igal hommikul kitkub. Jutustaja arvab, et see planeet on asteroid B-612.
Väike prints armastab päikeseloojanguid ja roosi , mis sündis ühel hommikul koos päikesega. Õige pea hakkab lill oma pisut pirtsaka enesearmastusega printsi piinama ja too otsustab planeedilt lahkuda. Et endale tegevust leida ja õppida külastab prints kuut planeeti, mis kõik on asustatud veidrate tegelastega. Kuuendal planeedil elab ja tegutseb geograaf , kes palub printsil kirjeldada oma kodu. Kui too mainib roosi, teatab geograaf, et lilli ta üles ei märgi. "Lilled on üürikesed," ütleb ta. Siinkohal tabab printsi esimene kahetsushoog, et jättis roosi üksinda koju. Geograaf soovitab külastada planeeti Maa, millel on hea maine.
Maal kohtab väike prints madu, kes väidab enesel olevat jõudu ja võimu aidata printsi ühel päeval, kui too tunneb igatsust oma planeedi järele. Järgmisel hetkel kõnetab prints kõrbelille ja uurib tema käest, kus on inimesed? Lill vastab, et kunagi palju aastaid tagasi nägi ta neid, aga ei või iial teada, kus nad parajasti on. "Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks," lausub lill.
Lõpuks avastab prints teeraja, mis juhatab roosiaeda. Ta on õnnetu , sest tema roos oli jutustanud, et on ainuke omataoline maailmas. Siin aga on neid viis tuhat , ja kõik ühesugused. Prints heidab rohule ning puhkeb nutma.
Ilmub välja rebane, kes palub end taltsutada. Rebane selgitab, et printsi roos on tõeliselt eriline ja ainulaadne, sest see on ainus, keda prints armastab. "Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest...".
Jutustus jõuab otsaga tagasi lendurini, kes on nädal aega üritanud oma lennumasinat korda saada. Valitseb tappev janu. Printsi abiga leiab ta kaevu. Hiljem kohtab jutustaja printsi arutlemas maoga kojupöördumise üle. Prints jätab südamlikult hüvasti ja tahab säästa lendurit hingevalust, väites, et kuigi see näib nii, siis tegelikult ta ei sure . Jutustus lõppeb visandiga, mis kujutab kõige kaunimat ja kõige kurvemat maastikku maailmas. Just siin ilmus väike prints Maale ja siit ta kadus.

Hans Christian Anderseni muinasjutud

Kui Grimmide muinasjutud on n-ö raamatulikud, siis Anderseni kunstmuinasjuttudes avaldub lüüriline ja filosoofilis- psühholoogiline kallak. Sarnaselt Hoffmannile annab ta elu ja hinge asjadele, varustab loomad inimomadustega, paneb nii asjad kui loomad inimeste kombel kannatama , rõõmustama ja armastama. Erinevalt traditsioonilistest muinasjuttudest lõpevad Anderseni lood mõnikord ka kurvalt – nendes on viiteid inimolu ja armastuse haprusele ja kaduvusele.
1. Lumekuninganna - Kui jäine ilu külmutab armastuse, tuleb selle ülessulatamiseks ränka vaeva näha. Väike Gerda võtab ette pika raske teekonna, et tuua Lumekuninganna kõledast jäälossist koju sõber Kaj, kellele läks silma terav peeglikild, mis külmutas ta südame. Gerda seikleb kuningalossis, röövlite juures ja lõpuks juhatavad Lapi eit ja Saami eit ta Lumekuninganna lossini. Ning jah, külm peab lõpuks soojusele alla vanduma.
2. Lumememm - armas lugu Lumememmest, kes sai suure armastusega valmis meisterdatud ja kes hakkas armastama ahju. Tantsis temaga iga öö, kuni ära sulas. Just elle koha pealt leiti pärast tuhakühvel.
3. Hüppaja- lugu ritsikast, kirmust ja mängumardikast, kes kõik hakkasid võistlema selle nimel, kes kõige kõrgemale hüppab . Kuningas lubas sellele anda vastutasuks oma tütre. Kõik peale mängumardika mõtlesid ainult hüppest, aga mängumardikas hüppas printsessi sülle ja võitis sellega tema armastuse.
4. Pöial -Liisi- Elas kord naine, kes tahtis endale last ta läks nõia juurde ja kõneles sellele
oma soovist nõid andis naisele odraiva ning käskis selle lillepotti panna
ivakesest sirgus kohe lill naine suudles imeilusa lille õielehti ning õis läks kohe lahti õie keskel istus õrn ja imekaunis tüdruk kasvult oli ta niisama pikk kui pöial naine pani talle nimeks Pöial- Liisi ning meisterdas talle kreeka pähkli koorest kätki. Ööseti magas Pöial- Liisi seal roosilehest teki all päeval sõudis ta tulbilehest paadiga kuni üks kole konn röövib pisikese pöial-liisi tema armsa emakese juurest ära. Õnneks saab pöial-liisi konna eest plehku pista, aga suureks kurvastuseks ei leia ta enam koduteed! Nüüd peab pöial-liisi ise hakkama saama. Oma rännul kohtab ta peale kõrkide konnade veel põikpäiseid põrnikaid, ilusat valget liblikat, hoolitsevat hiiretädi ja morni mutionu. Pöial-liisi suurimaks sõbraks ja lõbusaks teekaaslaseks saab aga lahke pääsuke.

Vene muinasjutud

1. Ivan-tsaaripoeg ja hall hunt-
2. Havi käsul -Elas kord taat. Taadil oli kolm poega: kaks tarka, kolmas aga tobuke . Tema nimi oli Jemelja. Teised vennad tegid tööd, kuid Jemelja lesis päev otsa ahju peal ega ei tahtnud millestki teada. Kord sõitsid vanemad vennad laadale, vennanaised muudkui teda sundima:
„Mine, Jemelja,too ometi vett.“
Tema aga neile ahju pealt vastu:
„Ei ma viitsi.....“. Läks aga ikkagi ja püüdis kinni havi.Havi aga paluma:
„Jemelja, lase mind palun vette tagasi, sul võib mind veel tarvis minna, ütle, mida sa soovid?“
Kõigepealt palus ta, et panged koju saaksid, siis soovis ta et kuivad puud koju kätte tuleksid.
Millalgi kutsus tsaar Jemelia enda juurde ja Jemelia nägi aknast tema tütert, kelle ta pani endasse armuma. Tsaarile see ei meeldinud ja ta pani nad vaati ning viskas merre. Jemelia soovis saarele jõudnuna saare asustamist ja lossi. Tsaar ei jõudnud seda ära imestada, sest Jemeliast oli saanud ilus ja rikas mees.
Mulle väga inspireerib selle loo värvikas keel ja õpetuslik sisu, et kõik, mis siin elus ka meiega ei juhtuks, on kuidagi moodi seletatav.
3. Sivka-burka- Isa heitis hinge ja enne seda ütles poegadele , et nad käiksid 3 ööd järjest tema haual ja tooksid leiba...Vanem poeg ei viitsinud minna, ka keskmine vend ei viitsinud minna...Käis siis kõik ööd ise. Kesköösel avanes haud ja isa tõusis hauast ja küsis: „Kes siin on? Mis Venemaal sünnib, kas koerad uluvad ja hundid hauguvad?“
Isa käskis pojal tänutäheks minna lagedale väljale ja hüüda:“Sivka Burka..., hall hobuene jookseb siis sinu juurde.Roni tema paremast kõrvast sisse ja vasakust välja, siis saab sinust õige mees“.
Tsaar kuulutas, et kes hüppab tema tütre juurde 12.samba kõrgusele torni otsa tütreni, saab tema tütre endale naiseks. Vanemad vennad Ivani kaasa ei võtnud ja siis Ivan tegi isa õpetuse järgi ja tuligi hobune, millega Ivan läks tsaari juurde.
Keegi ei saanud hakkama. Ivan võttis hoogu ja hüppas. Kolmandal korral õnnestus hüpata tsaaritütreni ja suudles teda ning kadus.
4. Konn-kuningatütar-Kuskil maade ja merede taga elas kuningas oma kaasaga. Neil oli 3 poega.Kõige noorem oli Ivan Kuningapoeg.
5. Tobuke-Ivan- Elas kord tobuke Ivan, kellel kukkussid kõik tegemised naljakalt välja. Peremees sõitis naisega linna ja käskis Ivanil laste eest valvata ja süüa teha. Ivan ajas kõik segamini ja lapsed jooksid metsa. Ivan läks neile uksega metsa järele ja kohtas seal karu. Karu kuuldes, mida ivan tegi, hakkas naerma. Karu tahtis seda rumalukest ka oma naisele näidata. Tema rumaluses otsustasid nad teda mitte ära süüa ja jätsid nad ta enda juurde elama. Karuema saatis Ivani metsa vaarikale. Käskis kaudel ust valvata ja läks edasi lapsi otsima.Leidsid lapsed ülesse ja suundus koju. Pererahvas oli juba kodus ja nuttis. Kui nad lapsi nägid olid nad rõõmsad ja ka karu saabus uksega koju ning kõik inimesed kartsid teda kui ta tuli mööda tänavat.

Ott Arder

Mine metsa!
Illustreerinud Priit Pärn
Lõbusaid ja vahvaid keskonnateemalisi luuletusi lastele. Luuletused on väga lastepärased ja mõnusalt riimuvad. Üks meeldejäävamaid oli „Siidivend siil“:
Oh seda siili, siidivenda,
Okastesse peitnud enda.
Küll ma tean, on kõhu all, õige pehme padi tal!
Teistele vaid okkaid näitab,
ise pehmet kõhtu paitab.
Tuleb välja meie siil
On üks igavene viil!
Veel meeldisid luuletused:
Männid
Kuused
Kui on pime akna taga
Head uut aastat!
Valge raamat
Trükkitähtedega luuletused, mida vanema rühma lapsed saavad ise lugeda. Luuletused on vahvad ja lastele kerge lugeda. Priit Pärna illustratsioonid teevad lugemise meelepäraseks ja koos on lõbus ka pilte vaadata.
Mulle meeldisid luuletused „Lul tagumisest vagunist“ ja „ Palve vihmapilvele“:
Palve vihmapilvele
Suvel saab sooja,
Suvel saab vette.
Vihmapilv, vihmapilv,
Ära jää ette!
Ära jää ette me teele,
Mis viib metsa,
Viib rannaveele.
Ära varja me väikest,
Sooja naerusuist päikest.
Kui sa ei saa
ja pead sadama maha,
saja siis põllule,
tare taha.
Öösiti vaikselt
Me katusel sabista,
Siis kui me magame,
Ei me siis pabista.

Hando Runnel

Miks ja miks
Illustreerinud Naima Neidre
Toredaid luuletusi lastele. Suuntud pigem kooliealistele lastele(Hunditubakas). Luuletused lühikesed , tabavad ja hästi riimuvad.Näitena tooksin:
Miks ja miks
Miks on taevas tähed,
Miks on maa peal rohi ,
Kuhu ööseks läheb
Kange tuulekohin?-
mina tean, kuid sina
asju alles uurid,
oma peene nina
raamatusse puurid.
Mõtelda on mõnus
Illustreerinud Maret Kernumees
Vanema aja luuletusi lastele.
Ütleksin, et luuletused sobivad jälle pigem algklassidele, kuna lasteaialastele on enamus luuletusi pikad ja rasked. Endale meeldisid „Nutika lutika „ lood.
Nutikas lutikas
liugu lõi jääl,
nahk sai tal märjaks
ja ära läks hääl.
Järgmisel hommikul
oligi tumm.
Kõht aga paistetas
suureks kui trumm.
Nutikas lutikas
voodisse jäi.
Üles ei tõuse,
söömas ei käi.
Tulid titad,
tegid pai.
Nutikas lutikas
tervekski sai.

Heiki Vilep

Puu Pea Puu
Illustreerinud Emma Themas ja Ilmar Kruusamäe
Raamatus on 28 luuletust. Luuletused on enamuses lõbusas ja vaimukas( tänapäevases ) võtmes, on ka lapse mõtisklusi üksiolemise ja täiskasvanute käitumise kohta, laule õppimisest, muusikast jpm. Ei puudu ka kiri jõuluvanale.
Puupea
Kuskil kaugel peapuumetsas
kasvab puupeapuu.
Sellest tuleb välja umbes
sada puupealuud.
Puupead jagatakse ära
nende laste vahel,
kes on laisad ja kel hinded
ühtelugu kahed.
Sellepärast õpin hoolsalt,
hinded on mul head.
Vahel harva koputades
uurin siiski pead.

Felix Kotta

Vaat mis juhtus!
Illustreerinud Ott Kangilaski
Luulevormis õpetlik lugu sellest, kuidas kassipoeg Miisi vaatamata ema keelule õue hulkuma läheb ja seal hätta satub. Kohtub koer Laikaga, kes tahab kassi kätte saada kuni tüdruk Liisi ta puuriida vahelt ära päästab. Raamat ilmus esmakordselt 1951. a Eesti Riikliku Kirjastuse poolt.
Mustvalgete illustratsioonidega.
Tublid loomad
Pildid joonistas Piret Selberg
Naabri-Muri tuleb võõrale õuele oma kutsikatempe tegema. Loomad põgenevad paanikas, vaid pisike kass astub talle julgelt vastu ja noomib koerapoega. See hammustab kiisut käpast ja põgeneb. Teised loomad leiavad, et nüüd on vaja kiiresti arsti. Teda läheb kutsuma vapper kukk. Teel on mitmeid takistusi, millest kikas saab metsloomade abiga võitu . Kõigile ohtudele vaatamata toob ta hea arsti Orava kohale.
Metsapere laulikud
Pildid joonistas Piret Selberg
Felix Kotta klassikalist kaunivärsilist lugulaulu ilmestavad Asta Venderi ja Olev Soansi poeetilised pildid.
Raamat räägib sellest, et kunagi, kui ööbikut veel ei olnud, ei viitsinud metsas keegi laulda .Siis sündis ööbik, kes kaunilt ja rõõmsalt laulis . Nüüd olid teised metsalinnud(vares, harakas ) kadedad ja imestasid, kes küll nii kaunilt laulab. Metsarahvas aga hakkas kadetsejatele vastu ja saatid kiusajad minema.

Ralf Parve

Suur sõnelus
Illustratsioonid Edgar Valter
Raamat kirjavahemärkide sõnelusest ja vaidlemisest, milline kirjavahemärk on kõige vajalikum.
Vaidlejateks olid koma , mõttekriips ja koolon, semikoolon, hüüumärk, küsimärkjutumärk, sidekriips, sulud ja punkt. Raamatus on ühed ilusamad illustratsioonid, mida olen näinud.
Koma ütles:
Mõtte segi minuta eks tarkki aja.
See on selge lollilegi-
Koma kindlasti on vaja!
...
Punkt oli seni olnud vakka,
Kuid nüüd ta lausus:
Ma ei hakka
Ei järama, ei kärama,
Ei kiidukõnest särama ,
Vaid ütlen lihtsalt ära ma:
Punkt lõpetab kõik igal pool-
Ja olgu lõpp ka sellel lool!
Kassiraamat
Joonistanud Asta Vender
Ilusate illustratsioonidega raamat sisaldab nelja värssi kassist:
Kassi kool
Kassi laul
Kass kaevus
Kahekõne kassiga
Endale meeldiski kõige rohkem viimane värss .
- Kiis -kiis, kiisukene,
kuhu lähed sa?
-Metsa lähen ,metsa lähen
Puid raiuma!
-Kui see puu sul kaela kukub ,
Äkki pilla-palla?
-Eks ma jookse , eks ma jookse
Suure juure alla.
...

FR. R. Kreutzwald

Vaeslapse käsikivi
Tal ei olnud rohkem sõpru, kui vaid koer Krants. Tütarlaps aga pidi terved päevad hommikust õhtuni käsikivil perenaisele jahvatama. Õhtuti olid vaeslapse käed väga tuimad, kuid keegi ei hoolinud sellest.
Ühel päeval oli tütarlaps väga kurb, kuna perenaine oli jätnud ta hommikul söömata. Sellel päeval tuli tütarlapse juurde üks ühe silmaga vanamees . Sant jälgis terava pilguga tütarlapse rasket tööd ning andis talle veidike süüa. Vaeslaps sõi selle kiiresti ära, ning tundis endal rohkem jõudu olevat. Vanamees taipas, et tütarlapsel on liiga raske töö ning otsis kotist rätiku ja oli öelnud , et sidugu ta see magama minnes ümber pea ning mõned võlusõnad. Vaeslaps pani rätiku põue, õhtul magama minnes tegi vaeslaps, nagu sant oli teda õpetanud ...
Loo moraal -ahnus ajab upakile!
Kullaketrajad
Tegelased:
lonkur vanaeit, kes tegelikult oli nõid ja 3 tütart oli endale varastanud
3 tütart
Kalevi sugulane-kuninga poeg
jahimehed
aednikupoiss
kuningas
kaaren
vanatark
kuninganna
sulane
kotkas
toatüdruk
nõiutud kass
Elasid kord üks nõid ja tema kolm tütart. Nõid sundis tütreid kullast lõnga ketrama . Igal korral, kui ta kodust lahkus, jagas ta tütardele mitme päeva töö kätte. Samuti ähvardas ta ka, et kui peaksite laisklema, siis lõnga heie teil katkegu ja kulla hiilgus kadugu. Igal korral naersid tütred selle peale, sest nende arvates oli see võimatu.
Ühel päeval, kui nõid oli kodust lahkunud, eksis kuningapoeg metsa ära ja sattus tütarde juurde. Kui teised õed ketrasid, siis noorem õde lobises õues kuningapojaga.
Kui kuningapoeg lahkus, lubas ta varsti tagasi tulla ja tütre kaasa viia. Kui noorem tütar ketrama läks, oli kõigi imestuseks tema lõng katkemas ja kulla hiilgus kadumas.
Kui nõid koju tuli, ähvardas ta kuningapoja tappa, kui ta veel siia julgeb tulla. Hommikul saatis noorem tütar varesega kuningapojale teate, et ta enam siia ei tuleks.Kuningapoeg tuli ikka ja lahkus koos tütrega. Kui nõid seda märkas, saatis ta nõiakera nende poole teele ja kui see nende hobust puudutas, tõusis see tagajalgadele ja noorem tütar kukkus vette, mil ta õienupuks muutus.
Siis läks kuningapoeg teiste tütarde juurde ja nemad aitasid tal linnukeelt mõista, mille abil kuningapoeg vanatargalt abi palus ja see teda aitas. Niisiis määris kuningapoeg ennast mudaga kokku ja ütles: „Mehest vähk“ ja hüppas jõkke, kus ta tütre ära päästis ja temaga abiellus.
Hiljem tappis ta nõia ära ja päästis ka teised tütred ära. Kullakerad jagas ta tütarde vahel ära.
Puulane ja tohtlane
Tegelased:

• Kitsi peremees
  
• Kuulus tark
  
• Vana peremees
  
• Sulane Puulane
  
• Tüdruk Tohtlane
  
• Kitsi peremehe naine
  

Elas kord üks kitsi peremees, kes tahtis omale sulast ja tüdrukut. Kes aga kunagi tema juures ei püsinud, sest kitsi peremees ei andnud oma sulastele ja tüdrukutele kunagi piisavalt süüa.
Läks ta siis kuulsa targa juurde, kes soovitas tal kolmel neljapäeva õhtul ristteele must jänes kotis minna ja vilistada, et vana peremees välja tuleks. Kuna kitsil peremehel musta jänest polnud, võttis ta musta kassi.
Tegi siis nii nagu kästi ja vana peremees ilmuski välja, aga ütles, et kitsi peremees järgmisel neljapäeval tagasi tuleks. Nii peremees tegigi. Sellel neljapäeval lepiti kokku, et järgmisel neljapäeval tuleb kitsi peremees oma jänesega ja vana peremees oma sulase ja tüdrukuga. Nii tehtigi. Sõlmisid siis lepingu kaks korda seitsme aasta peale ja kitsi peremees pidi andma lepingu tõestuseks kolm veretilka. Seda tehti ja nii läkski. Sulase nimi oli Puulane ja tüdruku nimi oli Tohtlane, kes süüa ei tahtnud, aga neid tuli ööseks vette panna.
Läks siis kaks korda seitse aastat mööda ja peremees läks ühel hommikul sulast ja tüdrukut vaatama, kelle asemel ta leidis hoopis puukännu ja kasetohtu. Kui ta redelist hakkas alla ronima, kägistas vana peremees ta ära, kellele ta oma hinge oli müünud. Lesknaine aga suri muresse.
Põhjakonn
Peategelasteks olid noormees , hommikumaa tark, põrguneitsi ja Põhja konn.
Ennemuiste elanud kole metsaline, kes aegamööda kõik elavad loomad maa pealt oleks ära hävitanud. Temal olnud härja keha, konna jalad, taga maosaba. Olnud väga suur elukas, kelle keha oli kaetud soomustega, mis tugevamad kui kivi ja raud ning tema silmad hiilanud heledamini kui küünlad.
Kuningad pakkusid otsata vaevatasu sellele, kes koletise hävitab. Vanema rahva sõnul olevat ainult Saalomoni sõrmusega võimalik koletist hävitada.
Niisiis asus üks julge noormees otsima sõrmust, oma teel kohtas ta hommikumaa tarka, kes õpetanud talle lindude keelt. Kaks lindu juhatasid nooruki põrguneitsi juurde, kuhu poiss jäi mõneks ajaks elama. Neitsi tahtis abielluda, sest noormees meeldis neitsile väga. Nooruk seda ootaski ja tahtis neitsilt midagi vastu.
Nii näitas neitsi poisile sõrmust, mis erinevasse sõrme pannes annab erineva võime. Noormees kavaldas põrguneitsi üle ja sai sõrmuse endale ning viis selle hommikumaa targale. Tark õpetas talle Saalomoni sõrmuse võlujõu selgeks.
Poiss lendas koju ja rääkis kuningaga, et see talle koletisega võitlemiseks sobiva varustuse laseks teha.
Kolm päeva ja ööd kestnud võitluse järel rauges konna võim. Rahvas oli õnnelik ja paari päeva pärast abiellus noormees printsessiga.
Koletis aga unustati maha matta ja see hakkas koledasti lehkama. Abi saamiseks läks noormees nüüd hommikumaa targa juurde, kuid kohtas teel hoopis petetud põrguneitsit, kes temalt sõrmuse võttis ja nooruki koopasse aheldas. Kuningas saatis saadikud koos hommikumaa targaga teda päästma.
Päästjad leidsid ning päästsid noormehe alles seitsme aasta möödudes . Noormees jõudis koju päeval, mil kuningas suri ja tema sai kuningaks. Ta elas õnnelikult elupäevade lõpuni.
Aga pärast seda pole keegi imesõrmust näinud.
Vägev vähk ja ahne naine
Illustreerinud Ott Kangilaski, 1946
Muinasjutu tegelasteks on vähk, mees ja ahne naine. Mees püüdis vähi kinni. Vähk paluma: „lase mul minna, täidan kõik su soovid!“. 7 korda käis mees vähki palumas ja oma naise soove täitmas, kuni l’puks sai vähil kõrini ja ta nõidus nad sealauta.
Loo moraal - ahnus ajab upakile!

Fr. Faehlmann

Emajõe sünd
Emajõe sünnis räägitakse, kuidas sündis emajõgi. Kui maal olid
juba loomad olemas ei tahtnud loomad Vanaisa käske täita , kuni
hetkeni, mil Vanaisa lasi loomadel kaevata jõe Kuninga auks, kes
neid valitsema tuleb. Loos räägitakse ka sellest, kuidas mingi loom
endale välimuse saab.
Koit ja Hämarik
"Koit ja Hämarik" on Friedrich Robert Faehlmanni loodud müütiline kunstmuistend, mis esmakordselt ilmus trükis 1840 ning on inspireerinud mitmeid kunstnikke ja luuletajaid. Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus koit ja hämarik teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele Koidu ja Hämariku armuloo...
Loomine
Loomine räägib sellest, kuidas Vanaisa ning tema abilised Vanemuine , Ilmarine,
Lämmeküne ja Vibulane lõid maailma. Nad lõid taevavõlvi, maastiku ning kõik
selle, mis meil siiani teadaolevalt on.
“Ja varsti asustan ma maailma kõiksugu loomadega ja loon siis inimesed, kes maailma peavad valitsema. Inimese tahan ma aga nõrga luua, et ta ei võiks kiidelda oma tugevusega, ja teie peate inimestega sõbrustama ja nendega segunema, et kasvaks sugu, kes kurjale nii kergesti alla ei jääks. Kurjust ei taha ega või ma hävitada, sest see on headuse mõõtja ja kihutaja."
See sündis maailma ürgalguses.

E. Peterson-Särgava

Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest

Ellen Niit

Lugu jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda
Illustreerinud Anne Linnamägi-Liiva
Kirjastus „Tiritamm“, 2007(1967)
Lugu jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda. Ei kartnud ta karu, hunti ega rebast... Kartis vaid ühte väikest halli hiirekest ja jäi ruttu magama.
Triinu ja Taavi uued ja vanad lood
Raamatusse „Triinu ja Taavi lood” on koondatud kõik jutud Triinust ja Taavist. Kirjanik on kasutanud väga huvitavaid sõnu, mida tihti enam ei kohta. Lugeja kohtub toreda, sõbraliku perega, kus kirjaniku eriline tähelepanu on pööratud kaksikutele Triinule ja Taavile, kes on 7-aastased. Lugeja saab tuttavaks ka kõigi teiste pereliikmetega:ema Kaarin, isa Kaarel, vend Teet, papi, mammi, memm ja taat. Raamat räägib suhetest ja igapäevategemistest, milles on lustakust ja mõnikord vigurlikkust, kuid üle kõige siiski kodu-soojust.Isiklikult sain teada väga palju erinevaid õunasorte, mida enne ei teadnud.
Krõlli-raamat
Illustreerinud Edgar Valter
Luuletuse vormis jutukesi Krõllist.
Krõll
Kuhu panna Krõll?
Rannas
Ujujad
Pärg
Igasugused hääled
Nõuanne
Kuidas rõõmustada ema?
Krõlli näärisalm
Enne nääri
Korduv lugu

Kanaema kook
Pildid joonistas Juulika Soom
Luulevormis jutuke kanast ja tema tibudest, kes hakkasid teri külvama, et sügiseks viljast kooki teha. Paludes laiskasid naabreid Kõtti ja Loru appi kännu juurimisel ja vilja korjamisel, ei olnud nemad nõus appi tulema vaid valetasid, et on haiged ja vaja lõikuspeo jaoks harjutada . Kui aga kanaema oma tibudega oli suure vaevaga kõik töö ära teinud, siis tundes koogi lõhna, tulid valevorstid kohale. Lootes, et küll kanaema ka neile kooki annab. Nad eksisid, sest kanaemal oli hästi meeles see, et nad appi ei tulnud ja nende loodrite suhtumist töösse.
Pilleriini lood
Illustreerinud Vive Tolli, „Tiritamm, esmatrükk 1963
Pille - Riin on viie aastane tüdruk. Tal on ema ja isa. Ta sai sünnipäevaks rahakassa ja kogub sinna ainult viiekopikalisi, sest ta on viie aastane. Päeval on Pille - Riin isaga, kes tõlgib ja kirjutab Ema on õpetaja ja on päeval koolis. Tal on kaks kikkis patsi, kus otsas käivad lindid. Patsid on kollased nagu õled ja silmad on hallid.Eriti meeldisid jutud:
Pille - Riin ärkas ja lehvitas aknal emale, kes lahkus. Märkas, et pakane joonistab akna peale hõbedasi männi ja kuuseoksi ning lilli P-R tahtis, et pakane joonistaks koera või kassi või inimes.e Kuna ta arvas, et pakane ei oska, siis joonistas paberile ette.
Leevikesed. Isa kutsus Pille – Riini sööma mannaputru, millel oli võisilm, ees oli naerusuine Sass, kes on tass, mille sees on piim. P-R oli aga viril. Nägi kahte leevikest kasel , kes sarnanesid neile, kes olid pudru all. P-R mõtles, et äkki nad on taldrikult ära lennanud ja sõi taldriku tühjaks, leevikesed olid aga alles, kasel neid enam polnud.
Soome kelk. Sinise maja Anul sai endale Soome kelgu.Nad käisid sellega Tuule puiesteel sõitmas ja mängisid postiljoni.
Anne. Anne on Pille - Riini nukk, kes elab riidekapi ja seina vahel nurgas. Ta on tädi Juuli tehtud. Ükskord kui ta maal oli, siis tädi Juuli tegi. Silmad on nööpidest, juuksed pihutäiest linast. Juuli selgitas mis on lina.
Jäljed- käisid vanaisaga kõrgel nõlvakul, kus laulsid kõrgepingeliinid. Pille-Riin ütles, et see on maailma äär. Uurisid vanaisaga jälgi.
Rahvasaadik Pimpa. Pille-Riin mängis Jüri ja Anuga valimisi. Pille - Riin polnud kunagi valimistel kaasas käinud ja ei teadnud sellest midagi. Teised seletasid siis talle. Pimpa ja Rutsi olid kandidaadid. Võitis Pimpa kahe häälega.
Autovänt. Isa käis ikka Pille-Riiniga emal vastas, nr 22 bussile. Täna läks Pille-Riin üksi, tutvus poisiga, kelle nimi oli Mart Laas ja kellel oli kaasas kõver suur raudnael, mida ta nimetas autovändaks. Oodates nad mängisid, et sõitisid autoga , autovändaga käivitasid ja suretasid autot. Ema tuli ja nad läksid koju.
Kuuseehted. Käes on jõulud ja Pille-Riin tahtis kuusele ehteid panna. Vanaisa seletas, miks pole kuusele rohkem vaja, kui ainult valgeid küünlaid. Peale vanaisa seletuste sai Pille - Riin sellest aru.

Iko Maran

Londiste, õige nimega Vant
See raamat on üks minu parimaid leide.

Tiia Toomet

Lapikirja ja lastekirja
Joonistanud Vive Tolli
Raamat räägib meile jutu Eidest ja Taadist, kes elasid nii ammu , et kõige vanemad muinasjutudki ei mäleta sellest midagi. Laias maailmas elasid üksnes Eit , Taat ja lammas. Eit laenas endale tulevikust kangasteljed, pügas lambalt villa maha ja hakkas kuduma. Kui lõng kedratud, hakkas ta segama värvileemi-loojangutaevast võttis roosat, päikesekiirelt kollast, äikesepilvest sinist jne. Kui kerahunnikud valmis, istus eit kangastelgede taha. Päevad veeresid ja nädalad möödusid ning valmisid vaibad vaipade järel, üha uusi kirjeid leiutas Eit.Ühel kevadhommikul oli lõim lõppenud ja Eit kutsus Taati vaipasid maha laotama. Terve maailm lõi korraga särama, Eit teadis, et tema töö oli korda läinud. Taat arvas, kord saab maailmas palju maid ja inimesi olema ning hakkas maadele nimesid panema : Rootsimaa, Saksamaa, Venemaa jne.Ühele maale tahtis ka Eit nime anda ja õmbles lapikotikestest vaiba ja laotas selle viimasele paljale maaribale põhjapiiril. Sellele maale pani ta nimeks Lapimaa ...kivide vahelt ajas end püsti lapi moon
Seda raamatut tahaksin kindlasti lugeda lastele kadripäeva eel või siis rahvaloominguga seoses. Raamatust võib leida väga ilusaid mustreid.
Kodused asjad
Pildid joonistas Jaan Tammsaar
Raamatus on juttu kodustest asjadest nagu uks, aken, põrand, seinad jne.Saame teada, milline funktsioon ühel või teisel asjal on. Väga palju pilte ja võrdlusi nüüdisaja ja vana aja asjadest.
Kirjutatud on humoorikalt ja last haaravalt . Nii mõneski jutus võib leida õpetlikke momente.
Äratundmisrõõmu pakkus jutuke, kus gaasipliidi sees elab lohe, kes puskab tuld ja hirmus on siis kui ema jääb hilja peale ja palub kartulud ise ära praadida. Või siis jälle on külmkapp jääelukas, kellele tuuakse iga õhtu süüa, sest ta ei kannata ju tühja kõhtu.Suvel aga jääelukas puhkab sabaots seinast väljas, sest kogu pere on maal. Ka tolmuimeja kõht on tühi ja ta toimetab alailma torisedes.Ta on üks igavene õgard, kelle eest peab viitsima asjad ära koristada , kui ei taha tolmukotis sobrada.

Manivald Kesamaa

Keda kiita leiva eest?
Illustratsioonid Karin Geimonen
Väga põnev luulevormis raamat, vahva avastus. Kasutan seda raamatut tulevikus kindlasti leivanädala raames lastele ettelugemiseks. Eesti lastekirjanduse klassiku Manivald Kesamaa luulevormis lugu meie igapäevasest leivast. Kes selle loo läbi loeb, saab teada, kes ja kuidas peavad töötama, et laual oleks värske, lõhnav ja krõbeda koorikuga leib ning sai. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Leivaliit.
“ Agronoom !
Agronoom,
läbi on sul ülikool!
Oled kaua õppind Tartus,
ja nüüd peas on palju tarkust!
Tead, mis väetist vajab nisu,
rukkil mille järel isu.
Vili kasvab nüüd kui müür ,
veskis valmib möldril püül -
pagar käised üles käärib...
Agronoom, sa tänu väärid!”
Kuid ka tema - heidab käega.
Mida tegi tikuke , õige väike pikuke
Illustreerinud Karin Geimonen
Luuletus tikkudega mängimisest ja tulekahjust . Kes selle loo läbi loeb, saab teada, missugust kurja , lapsed, kes veel lugeda ei oska. Raamat sobib nii õpetajatele kui ka kasvatajatele abimaterjaliks temaatilise tunni läbiviimisel. Raamatu väljaandmist toetas Päästeamet .
Kuidas mesikäpp meistriks sai
Illustreerinud I. Linnat
Karul hakkas metsas igav ja ta otsustas linna elama minna. Läks siis metsavahiga jumalaga jätma...Linnas soovis proovida müürsepa ametit, aga see ei sobinud.Siis otsustas proovida puusepa tööd, aga ka see ei sobinud. Järgmisena proovib karu korstnapühkija tööd...Ka see ebaõnnestub ja karu satub miilitsasse. Tsirkusedirektor luges karust ajalehest ja pakkus talle tsirkusesse tööd. Alguses karu pelgas ratast, aga „töö ja hool on teinud imet, sadulasse nüüd
vaid mine, haara rool, pedaale talla , usinasti üles-alla!“

Ernst Enno

Üks rohutirts läks kõndima
Illustratsioonid Regina Lukk, „Eesti Raamat“ 1984
Luuletus rohutirtsust, kes läks kõndima kõht lehepudi täis...mõtles lennata , aga ei saanud.Ja aina sõi lehepudi edasi..“tsip-tsirip, nii hää“ ja laulis ikka edasi.

Valentina Ossejeva

Võlusõna
Tõlkinud Kaarel Puskar ; illustreerinud Asta Vender
Õpetlikud jutukesed heast ja halvast käitumisest eelkooliealistele ja kooliealiste nooremale astmele.
1. Võlusõna- kuidas öelda „palun anna“(lugu poisist, kes tahtis õe värve, vennaga paadiga sõitma minna ja vanaema käest porgandit, aga ei osanud ilusti küsida)
2. Mis on parem?- kuidas rääkida tõtt, mitte valetada(kolmest poisist, kes jäid kojuminekuga hiljaks?
3. Paha- lugu sellest kuidas kaks poissi vaatasid pealt koera haukumist kassi peale, ega võtnud midagi ette.
4. Ühes majas - kuidas vanja, Tanja koer Barbos, part Ustinja ja kanapoeg Boska igavusest üksteisele haiget tegid järgemööda, vabandades ennas, et „on minust rumalamaid“...
5. Kelle oma?- lugu sellest, kuidas kaks poissi vaidlesid, kumma oma on koer. Kuni ühel hetkel kargas metsavahi koer Mustule kallale...Vanja jooksis puu otsa, aga Kolja läks koerale appi.
6. Midagi head- Jurik tahtis midagi head teha, aga kukkus halvasti välja, kuna ta ajas igaühe sõimuga minema, kes tema käest aru pärima tuli. Ise ta sellest aru ei saanud ja muudkui nupustas, et mis head ta küll teha saaks...
7. Liuväljal- lugu kolmest poisist, k ellest üks tahtis haiget saanud tüdrukule appi minna, aga kartis teiste pilke alla sattumist.
8. Tasus kätte- lugu sellest, kuidas Aljoška võttis Katja vesivärvid ja ajas need laiali, ise tegu salates. Katja tahtis poisile kätte maksta. Aljoša rons puu otsa peitu ja kukkus sealt alla. Slle asemel, et vihane olla ja parastama hakata, läks Katja poisile appi ja viha oli unustatud.
9. Harakad- lugu kolmest harakast, kes nii kõvasti vadistasid, kuskil ei saanud keegi asu, kuniks kolme tütarlapse jutuvadin osutus võrdseks nendega ja pidid ise ära lendama.
10. Kolm koolivenda- lugu sellest, et Vitja oli kaotanud ära okma võileiva. Küsimata , kuhu ta selle kaotas, murdis Volodja oma leiva pooleks ja ulatas Vitjale.
11. Sinised puulehed- lugu kadedast Katjast, kes korduvate pküsimiste peale ei tahtnud Leenale rohelist pliiatsit anda ja Lena pidi puu lehed siniseks värvima. Õpetaja pärimise peale, miks ta sõbralt ei võtnud, läks Katja punaseks ja vastas, et“ ta ei võtnud vastu“. „Tuleb anda nii, et saaks võtta“, sõnas õpetaja
12. Pojad- Taadike kuuleb , kuidas kolm naist kiitlevad oma poegade üle...küll üks oskab laulda ja teine tugev. Kolmas naine ei lausu aga sõnagi...aga kui emad raskete ämbritega kaevult tulevad, siis tõttab appi ainult kolmanda naise poeg.

Jaan Rannap

Nublu
Illustreerinud Edgar Valter
Loo peategelaseks on valkjas, pruunide laikudega koerake Nublu, kellel on hagija ümar pea ja lapiline turi ning taksikoera kõverad jalad ja tugev saba. Veel tegutsevad loos tuletõrjujad Mustpea ja Valgemaa ning paljud teised toredad tegelased. Nublu eksib juhuslikult tuletõrjemajja ning temast saab pritsimeeste lemmik ja tubli tuletõrjekoer. Aitab voolikid lahti kerida. Nublul on oma koht tuletõrjeautos- raadiotelefonisti süles juhi kõrval. Ühel päeval jääb Nublu õnnetuskohale kihutavatest autodest maha ja eksib ära. Kui ta on juba üsna väsinud ja näkane, siis leiab ta väike tüdruk Siire , kes pakub alle võileiba ja seob oma hüppenööri talle kaela ning võtab ta koju. Kuna Nublul ei olnud kaelarihma, siis järeldati, et ta ei kuulunud varem kellegile. Ema ja isa lubasid Siiril koera endale jätta. Nublu ei lubanud isal toas suitsetada. Tuletõrjujad olid Nublu kadumise üle murelikud ja otsustasid Rexi abia Nublut otsima minna. Rex võttiski jälje ülesse ja jõudis kollase maja juurde. Nublu oli aga kadunud. Rex otsis edasi ja jäljed viisid koerte varjupaigani. Nii leidsid Mustpe ja Valgemaaa ülesse kirju koera, keda nad olid väga hoidma hakanud ja tema kaela ümber on nüüdsest hõbeplaadiga rihm,“Mina olen tuletõrjekoer“.
Raamat on II klassi soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Maari Suvi
Illustreerinud Edgar Valter
Maari sai endale sünnipäevaks endale kompassi ja ta käis sellega oma kolm tuba ja eesõue ja tagaõues ringi. Siis arvas Maari, et ta tahab minna kaugemale ka. Isa küsimise peale, et kui kaugele siis, arvas Maari, et ta tahab minna kuskile lõuna poole siis põhja poole. Ja siis nad läksidgi bussiga natuke lõunapoole siis rongiga natuke põhjapoole ja siis läksid mingit metsaradabidi natuke jala ja siis paistis üks palkidest maja ja siis hüüatas Maari, et ta teadis, et ta kompass ei valeta.Maari jõudis vanaema ja vanaisa juurde, kuhu ta jäi terveks suveks.
Maariga juhtus maal igasuguseid seiklusi. Maari suhtles öökullidega. Ta käis külas mesilastel endaehitatud mesitarus, sipelgatel sipelgapesas. Ühel päeval läks Maari karja ja tutvus lepadriinudega. Veel käis ta vanaisaga ja metsavahiga metsas haiget puud langetamas, millest kägu märku andis. Vanaisa luges talle „teaduslikke“raamatuid ja millegipärast sattus Maari seiklustesse just siis kui ta oli tukkuma jäänud. Aga kõik tundus talle päris olevat....
Põder , kes käis varvastel
Illustreerinud Mari Kaarma
Vahvaid jutukesi loomadest ja nende tegemistest. Eelkooliealisele lapsele natuke raske lugeda, aga algklassi lastele sobib hästi.
Meeldis jutuke Rebase lokaator, mis rääkis sellet kuidas sa saaksid rebast silitada. Et panend vaiksel ööl valge lina ümber, kükitad maha ja vilistad hiirehäälega vilet. Rebane tuleb hiirt püüdma, aga seda, kui lähedale ta sulle tuleb jaka sateda silitada saad, see sõltub sinust.
Jutuke Põder käib varvastel rääkis sellest, et põder kaitseb oma vasikat, ise temast vaikselt ja kergel sammul eemale minnes ning jättes lumele sellised jäljed, nagu käib varvastel ja lootes, et ei märgata teda ega tema põdravasikat.
Lugedes seda raamatut sain aru, et Jaan Rannapil on loodusega väga hea klapp .

Heino Väli

Kiikhobu
Illustreerinud Milvi Torim
Vahvaid jutukesi lastest. Meeldis esimene jutuke Mehetegu, kus Jaanus tahtis suur olla ja ei soovinud vanaema käest kinni hoida, aga kui ta vanaemaga bussis sõitis, siis tahtis istuda ja vanaema ütles selle pele, et sa oled ju suur mees ning Jaanus jöii püsti seisma.
Jutuke Kollektiivne vastutus oli samuti tore. See rääkis vendadest ja nende kassidest, kes vaisa laua alla pissisid. Ükskord sai siis vanaisal hing täis ja küttis kassipoegade kered kuumaks ja sestap jäi pissimine ära. Poisid olid kurvad ja hämmingus, et äkki just tema kass sai ilmaasjata, aga vanaisa ütles, :“et kui keegi oma nahaga vastutada ei soov, siis tuleb seda kollektiivselt teha“.

Edgar Valter

Pokuraamat
Pokud on niiskes metsaaluses kasvavad mättad, pealtnäha vaiksed ja liikumatud. Tegelikult meeldib neile aga öösel vaikselt ringi uidata.
Ühel pokuseltskonnal muutus aga metsaalune liiga kuivaks ning nad otsustasid ära kolida ja otsida endale uue elukoha. Mööduti mitmest niiskest metsaalusest, aga seda õiget TUNNET ei tekkinud, kuniks jõuti metsalagendikule ja märgati väikest majakest. Seekord pokud TUNDSID, et on jõudnud õigesse kohta. Majas elas aga «väike karvakasvanud vanamees» Puuko. Pokud said temaga sõbraks ja tegid temaga koos igasuguguseid vahvaid toimetusi: käisid saunas, järvel paadiga sõitmas ja ujumas. Lõpuks istutasid maja ümber igasuguseid taimi, niiet Puukko maja ei paistnudki enam üldse välja ja ühtlustus metsa ja loodusega.

Charles Perrault

Haldjad - Elas kord lesknaine, kellel oli kaks tütart. Üks oli ema moodi ebaviisakas ja õel ning teine isa moodi lahke ja ilus. Nagu ikka armastatakse omasuguseid, siis ema hoids vanemat tütart ja nooremat sundis igasugu toimetusi tegema. Ühel päeval, kui tüdruk vett läks tooma , astus ta juurde lahke naine ja palus juua. Tüdruk oma lahkuses muidugi andis. Naine oli haldjas ja kinkis talle lahkuse eest omaduse, et kui ta kellegiga räägib, kukub tal suust kalliskive ja pärleid. Kodus ema imestas ja kohe pärima, et millest see tuleb. Noorem tütar rääkis talle kõik ära ja ema saatis ka oma vanema tütre sinna. Aga nüüd oli haldjas ennast hoopis rikkaks naiseks maskeerinud ja vanem tütar ei tundnud teda selle järgi ära. Kui naine juua palus, ühmas tüdruk, et sellist asja nüüd küll ei juhtu ja keeldus. Haldja kingitus temale oli see, et tal hakkas kärnkonnasid suust kukkuma. Kui ema seda nägi, ajas ta oma noorema tütre kodust minema. Metsas seigeldes kohtas ta kuningapoega ja armusid ning abiellusid. Vanemat tütart aga hakkasid kõik vihkama ja ema ajas ta kodust minema.
Sinihabe - see muinasjutt kuulus minu lemmikute hulka väiksena. See oli ühtäkki ilus ja hirmus-lapsena tundus mulle nii...muinasjutt räägib mehest nimega Sinihabe, kes otsin endale kaasat. Kuna ta on üsna hirmuäratav, siis keegi talle minna ei taha. L’puks siiski noorem õde leebub ja on nõus temaga abielluma. Ühel päeval, kui mees reisile läheb, annab ta naisele võtmekimbu ja manitseb, et too ei läheks väikesesse kambrisse . Naine aga ei suuda kiusatusele vastu panna ja läks.Ta lidis eest kambri endiste naiste peadega ja võti kukkus vere sisse. Tagasitulles sai Sinihabe aru, et naine oli kambris käinud, kuna võti oli verine -see oli võluvõti.Sinihabe otsustas naise tema liigse uudishimu eest hukata, aga tema vennad jõudsid õigel ajal tagasi ja hukkasid ise sinihabeme.
Tuttpea-Riquet- Tuttpea Riquett oli inetu kuid tark prints. Kui ta sündis, siis ütles haldjas, et ta annab talle ande veel üks inimene targaks muuuta. Samal ajal aga sündis naaber kuningriigis kaks tütart, kellest esimene oli väga ilus kuid rumal ja teine tark, kuid inetu. Haldjas andis esimesele tütrele kaasa ande muuta ilusaks see inimene, kes talle meeldib. Kohtudes ühel päeval metsas, palus Tuttpea-Riquet printsessi kätt muutes ta targaks. Printsess tahtis järelemõtlemiseks aastat. Aasta pärast kohtudes oli kunigatütar kahtleval seisukohal. Printsi küsimuse peale, et mis talle siis tema juures ei meeldi, ei osanud printsess midagi vastata. Print ütles talle, et tal on võime muuta oma armastatu ilusaks ja seda ta tegigi. Sellest ajast peale olid nad lahutamatud ja abiellusid.
Tuhkatriinu e kristallkingake- on muinasjutt tüdrukust, kellel on võõrasema juures raske põli ja kes suure õnne osaliseks saab, kui haldjast ristiema teda aitab. Kõrvits muutub tõllaks, hiired hobusteks, rott kutsariks, sisalikud teenriks.Prints ei saanud Tuhkatriinult silmi. Kui kell lõi kolmveerant kaksteist ruttas ta minema-koju, kus ta võttis vastu oma õed ja võõrasema. Tisel päeval oli ballil samuti tore ja Tuhkadriinu unustas peomelus ristiema manitsused, sest ta tõttas ära alles esimese kellalöögi peale jättes maha ühe kinga .Kuningapoeg lasi nüüd kuulutada, et võtab naiseks selle, kellele see king jalga sobib. Kui kord jõudis Tuhkatriinu õdede käte, poroovisid ka nemad kigest väest kinga jalga saada, aga ei õnnestunud. Ka Tuhkatriinu proovis kinga ja võttis taskust teise kinga. Siis tuli kohale ristiema ja puudutas võlukepikesega Tuhkatriinut. Õed palusid ahastades vabandust . Tuhkatriinu abiellus printsiga ja ta võttis ka oma õed lossi elama ja pani nad mehele kahele õukondlasele.
Loo algupärane versioon arvatakse pärinevat antiikajast.
Hiinast on teada selle muinasjutu üleskirjutus umbes 860. aastast. See on kirja pandud ka Koreast, Filipiinidelt ja Vietnamist. "Tuhandes ja ühes öös" on see eri nimede all jutustatud koguni mitu korda.
Euroopas populaarseima teisendi Tuhkatriinu-jutust kirjutas Charles Perrault 1697.
Põialpoiss- Elas kord puuraidur koos oma naise ja seitsme pojaga. Kõige nooremat kutsuti Põialpoisiks, sest ta oli sündides põidla pikkune ja väga vagane . Oli väga raske aasta- näljahäda oli suur.Vanemad otsustsid lapsed metsa ära eksitada, et mitte näha neid nälga suremas.Põialpoiss kuulis seda pealt ja korjas oma taskus kivikesi täis. Nii juhtuski, et Põialpoiss viis vennad koju tagasi. Kuna kuningas oli vahepeal oma võla-kümme eküüd ära maksnud, siis jätkus vanemate rõõmu senikauaks, kuni raha. Isa-ema viisid lapsed jälle metsa, veel sügavamale kui enne. Põialpoiss sai jälle aimu ja pistis leivapalukesi taskusse ja poetas neid maha. Aga linnukesed sõid need ära. Öö jõudis kätte ja vihma sadas. Põialpoiss nägi puu ladvast küünlatuld ja nad läksid seda otsima, kuni leidsid ühe maja. Nad koputasid uksele ja naine, kes ukse avas ütles, et seal elab inimsööja, kes lapsi sööb. Naine arvas, et ehk tal õnnestub lapsed siiski ära peita . Kui inimsööja koju jõudis tundis ta värske liha lõhna ja leidis lapsed ülesse ja jättis nad oma sõpradele õhtusöögiks. Tal oli nii hea meel, et jõi ennast veinist purjakile ja heitis asemele. Inimsööjal oli ka seits imeilusat tütart, kes kroonidega magasid. Põialpoiss vahetas kroonid ära igaksjuhuks, kui inimsööja peaks meelt muutma .Ja nii juhtuski, et lõikas kogematta oma seitsmel tütrel kõrid läbi. Vennakesed jooksid minema teadmata kuhu. Inimsööja süüdistas poisse , pani seitsmepenikoorma saapad jalga ja läks neid taga ajama. Nähes, kuidas inimsööja neile järele jõuab, peitis Põialpoiss vennad kaljukoopasse.
Inimsööja jäi magama ja poiss võttis talt võlusaapad ja pani enda jalga ning läks inimsööja naise juurde koju ning valetas, et mees on ära röövitud ja ta peab kogu oma vara neile tasuks andma. Saanud kogu inimsööja vara endale, läks ta isakoju, kus teda rõõmuga vastu võeti. Põialpoiss teenis oma saabastega palju raha- tuues kuningale teateid sõjaväe kohta ja daamidele nende abikaasade kohta. Ta tegi kogu oma pere jõukaks

A. Milne

Karupoeg Puhh
Illustreerinud Alissa Poret
Puhh on Christopher Robini Väikese Aruga Karu. Raamat räägib Robini väljamõeldud mängudest Puhhi ja teiste mänguloomadega. Puhhil on hea sõber Notsu , kes on Imetilluke Loomake. Ka Jänes on tore sõber, ta tahab alati üle võtta juhtimist, kui kuskil midagi korraldatakse. Jänes oskab nii lugeda kui kirjutada. Tegelikult ka teised oskavad lugeda, kuid vaid siis, kui Jänes või Öökull selle neile ette lugenud on. Öökull aga on suur tark, kes oskab kirjutada Teisipäev kõigest paari veaga. Ta lendab hästi, jutustab palju igasugu jutte ja kasutab pikki ning lohisevaid sõnu. Iiah seevastu on sünge ja kurb. Alati püüab tähelepanu oma nukrate lugudega, et temast ei hooli keegi. Kord kaotas ta oma saba ära, aga Puhh leidis selle Öökulli maja kellanöörina. Ruu on Kängu poeg. Kängu on aga känguru , kes on hoolitsev ema. Ta võttis hoole alla Tiigri, kes tuli ka metsa ja Tiigrile maitses ainult kalamaksaõli.
Raamatu lemmikpeatükkideks on vist kõik. Nad kõik olid naljakad ja erinevad. Kuna kõik loomad on suhteliselt totud , siis väänavad nad raskeid sõnu lühemaks, nii näiteks, kui mindi ekspeditsioonile põhjapoolust avastama, nimetasid loomad seda ekspitsiks :D
Ahjaa, muidugi ei tohi unustada Jänese sõpru ja sugulasi, kes kõikjale kaasa läkisd ja kelle seast väiksemad putukad alati kadunud olid. Näiteks oli kord Jänese sugulane Pisike kadunud, kuid ta leiti ikkagi lõpuks Elevantsile mõeldud lõksust. Elevants oli aga üks loom, kellele Puhh ja Notsu lõksu tegid, kuhu aga Puhh ise sisse kukkus. Puhh ja Notsu käisid ka Pusasid ja Susasid otsimas, aga avastasid lõpuks, et Pusasid ja Susasid polnudki . Siis oli aga uputus , milles Puhh Notsu ära päästis ja selle järgi pandi vihmavari-paadile nimeks 'PUHHI MÕISTUS' ja korraldati Puhhile pidu. Raamat lõppeb sellega, et Christopher kasvab juba nii suureks, et ei käi enam seal nendega mängimas, aga lubab neid suurena ka külastada.

Astrid Reinla

Teofrastus
Südamlik jutustus kass Teofrastusest, kes satub oma turvalisest koduaiast suurde linna ning eksib seal ära. Teofrastust ootavad ees rasked katsumused, kuid lõpuks leiab ta siiski tee tagasi pererahva juurde.
Teofrastus Filippus Bombastus Aureolus elas Peedu jaamas, kuna eelmine omanik oli ta sinna jätnud. Iga päev tõi keegi talle sinna süüa. Kuni ühel päeval tuli üks lamanahkse kasukaga mees ja võttis ta enda juurde. Uurides oma territooriumit, kohtus ta lõriseva hundikoeraga ja põgenes koju tagasi. Ühel päeval otsustas perekond minna Tallinnasse. Teofrastus kartis rongiga sõita ja tal olid sellega seoses halvad mälestused. Kass kadus Tallinnas ära. Seal ringi hulkudes loopisid lapsed teda lumepallidega ja üks naine peksis teda keldris lumelabidaga. Teofrastus pääses põgenema, kuigi oli verine ja läbipekstud. Kiski müüja märkas teda ja võttis ta enda juurde kioskisse. Andis talle piima ja süüa, aga Teofrastusel polnud juhtunu tagajärjel üldse söögiisu. Ühel päeval tuli perenaine sellesse kioskisse lehte osma ja leidis sealt Teofrastuse. Ta võttis ta kaasa ja viis koju. Kodus tohterdas peremees Teofrastust- sidus tal käppa kinni.

Astrid Lindgren

Mio, mu Mio
Illustreerinud Ilon Wikland
Raamat “Mio, mu Mio” räägib poisist nimega Bo Wilhemist, keda kutsuti Bosseks. Ta oli adopteeritud ning elas tädi Edna ja onu Sixteni juures, kes teda väga ei sallinud. Tal oli ainult üks sober Benka , kelle peale ta oli natuke kade Benka isa pärast.
Ühel õhtul leidis ta pargis tühjapudeli, kus oli sees vaim. Vaim viis ta kaasa Kaugele Maale, kus Bosse kohtus enda isaga Kauge Maa kuningaga. Sellest alates sai Bosse nimeks Mio. Natuke aega hiljem kohtus Mio Jum-Jumiga kes meenutas talle Bengkat ning kellest sai Mio parim sõber.
Mio ja Jum-Jum käisid palju seiklemas ning said palju uusi sõpru Jiri ja Nonno, kes oli karjane . Nonno tegi neile vilepillid ning õpetas nad ühte vanat viisi mängima, Mio ja Jum-Jum otsustasid, et kui nad kunagi üksteist ära kaotavad siis nad mängivad seda viisi ning sellega leiavad üksteist ülesse. Ta käis röövimas lapsi ning muutis nad kas enda kivist südametega teenriteks või lindudeks. Mio ja Jum-Jum läksid Katoga võitlema, nad said palju abi oma sõprade käest- Kato mõõgassepalt said nad mõõga mida too oli valmistanud sadatuhat aastat. Kahjuks sai Kato Mio ja Jum-Jumi kätte ning heitis nad vangitorni nälgima, Mio ja Jum-Jummi päästis Jiri õe lusikas , mida suhu pannes said nad leiba, mis kustutas nälga. Valvuritest pääses Mio mööda nähtamatuks tegeva mantliga, selle saladuse oli sinna kangakuduja sisse õmmelnud. Mio tappis rüütel Kato. Ta tahtiski ise tegelikkult surra, sest tema kivist süda tegi talle sees haiget.
Kui Kato oli tapetud , muutusid kõik linnud lasteks ning nad ratsutasid valgete hobuste seljas tagasi koju.
Raamat oli väga huvitav ja omapärane minu jaoks!
Vahtramäe Emil
Illustreerinud Björn Berg
Emil oli 5-e aastane poiss, kes elas Vahtramäe külas, Kassisalu talus . Vahtramäe Emil sai peaaegu iga päev mõne vembuga hakkama. Raamat jutustab sellest, mis juhtus 7. märtsil, 22. mail, 10. Juunil ja 8. Juulil, aga vembumehe jaoks oli teisigi päevi...Ja Emili auks tuleb öelda, et ta ühtki vempu kunagi ei korranud, vaid mõtles alati midagi uut välja. Karistuseks pani isa ta puukuuri kinni ja iga kord meisterdas ta ühe puunuku. Neid oli tal kokku juba 55.
Tema vembud olid naljakad. Nagu siis, kui ta oma väikese õe Ida lipumasti tõmbas või supitirina pähe toppis. Veel sõi ta ära peo ajal sahvrist kõik ema suitsetatud vorstid ja sõitis hobusega üksinda Hultsfredi, kus toimus pidu. Ta läks sinna otsima Alfredit, kes oli sõdur ja tema hea sõber. Alfred meisterdas talle püssi . Emilil tuli seal hea mõte kejata, et süüa saada. Ta teenis oma mütsi sisse üsna palju raha ja tänu sellele sai ta sõita ka karuselliga, mis talle väga meeldis. Emil aitas kinni nabida varga Värvu . Täiskasvanuna sai Emilist vallavolikogu esimees.

W. Hauff

Väike Mukk
Raamatust „Seitsme maa ja mere taga“
Illustratsioonid Mivhael Fuzellier
Minu, aga võib-olla hoopiski sinu armsas kodulinnas elab mees, keda hüütakse väikeseks Mukiks. Ehkki ma tookord olin alles väga noor, mäletan teda veel õige hästi, eriti selle tõttu, et isa mu kord tema pärast armetult läbi peksis. Väike Mukk oli nimelt juba vana mees, kuid kõigest kolm kuni neli jalga pikk; sealjuures oli tal kummaline kuju, sest tema keha, nii väike ja habras kui see oligi, pidi kandma pead, mis oli palju suurem kui teistel inimestel. Ta elas üsna üksi suures majas ja koguni tegi ise endale süüa...
Õpetlik lugu räägib sellest, kuidas Väike Mukk pärast isa surma pikale teekonnale asub, et laiast maailmast
õnne otsida. Ta satub nii liivastesse kõrbetesse kui kõrgete minarettidega kirevatesse linnadesse ja kohtub erinevate inimestega(vana naine, kelle kasse ta hakkab hoidma). Naisega riidu minnes võtab temalt suured tuhvlid, mis kiiresti jooksevad ja lendavad ning võlukepi, mis näitab, kus varandus on. Ühes lärmakas Araabia linnas asub leidlik väike Mukk kuninga teenistusse, kuid õukondlaste kadedus viib ta peagi taas varatult rändama. Olles metsas ja oodates surma, leiab ta viigimarjad, mis kas kasvatavad ja kahandavad kõrvu ja nina. Väike Mukk otsustab kuningale nende abil kätte maksta ja ta tal õnnestub see. Ta saab tagasi oma tuhvlid ja kepi ning elab sellest alates eraku elu.
Väike Mukk leiab oma siiruse, nutikuse ja sutikese võlujõu abil õnne ning ka pahatahtlikud saavad oma õppetunni.

Vitali Bianki

Tihase kalender
Illustreerinud V. Tõnisson
Minu jaoks väga huvitav leid, mida kavatsen kindlasti lastele ette lugeda!
Raamat räägib tihasest Tiiu , kes avastab iga kuu võlusid ja iseärasusi. Tema teekonda juhatab Vana Varblane , kes räägib talle, mis kuu parasjagu on ja kuhu minna ning mida märgata looduses. Oktoobris saab ta endale uue sõbra tihase Tihanderi, kes on haavlipüssist haavata saanud. Veel on tal läbi kuude sõbraks jänes, kes vastavalt aastaajale oma värvust muudab ja rähn-punamütsimees.
Huvitav seletus KALENDRILE-see on päikse töökava terveks aastaks.
Jaanuar on aasta nokaots ja detsember aasta sabaots.

Lydia Koidula lastevärsid

Lydia Emilie Florentine Jannsen , kirjanikunimega Lydia Koidula (oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Ülim väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks.
Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli mälestusrikas lapsepõlv Vändras,
armastus Eestimaa ja eesti rahva vastu ning kirjanduslikud eeskujud .
Lydia Koidula armsate, juba mitmetele põlvkondadele lugemiselamust pakkuvate lasteluuletuste kogumik on „Meil aiaäärne tänavas“.
Eelkooliealistele mõeldud luuletusi Meil aia-äärne tänavas, Hälli ääres, Hällilaul, Kitsetall jt kaunistavad Ilme Purre illustratsioonid.
Oma lastevärsse nimetas „lillelalleradeks“.

Lev Tolstoi

Aabitsajutud
Eesel ja hobune- hobune ei tahtnud eeslit aidata ja eesel suri raske koorma all. Nüüd laadis peremees kogu koorma hobusele ja lisaks ka eesli naha. Hobune kahetses...
Peni- Koer vaatas vees oma peegelpilti koos kondiga ja ahnusest tahtis ka seda konti kätte saada, mis peegelduses paistis. Oama rumalusest lasi ta suus oleva kondi lahti, et teist ka saada ja jäi mõlemast ilma.
Jänesed ja konnad- jänesed otsustasid end ära uputada ja läksid järve äärde. Konnad hüppasid hirmust vette ja jänesed vaatasid, et on olemas veel keegi, kes nendest rohkem kardab ja ei uputanudki ennast ära.
Hiireke ja kass- hiirepojake läks välja kõndima ja nägi seal kukke , kes tundus temale nii hirmus. Veel nägi ta seal kassi, kes oli nii armas. Ema hoiatas poega kassi eest...
Hakk ja kann- hakk tahtis juua, aga kannus oli ainult põhjas vett. Oma leidlikuses viskas ta kannu kive täis ja vesi tõusiski ülesse niiet hakk juua sai.
Lõvi ja hiir- Lõvi püüüdis hiire kinni ja hiir paluma, et lõvi ta lahti laseks, et kunagi saab ka tema teda aidata. Lõvi naeris selle peale. Kuid kui jahimehed lõvi kinni võtsid ja puu külge sidusid, siis hiir päästis ta seal ära närides nöörid läbi.
Ronk ja rebane- rebane pettis rongalt pekitüki välja öeldes, et ta on nii ilus, aga kas ta ka laulda oskab? Ronk hakkas laulma ja pekitükk kukkus rebasele.
Hunt ja talleke- Hunt hakkas tallega riidlema, sest tal oli kõht tühi ja ta tahtis teda ära süüa. Tall aga ei jäänud ühtegi vastust võlgu hja hunt vihastas, et ma söön su ikkagi ära, kuigi sul on igale küsimusele vastus.
Varja ja Siisike . Varjal oli lind, kes ei laulnud kuna ei saanud vabaduses olla vaid pidi puuris elama.
Õpetatud poeg- Isa palus pojal reha võtta ja tulla appi heina koristama . Poeg aga õtles, et ta on linnas õppides ära unustanud, mis reha on ja viilis aitamisest kõrvale. Läks õue, astus reha peale ja sai varrega vastu pead.
Isa ja pojad- Isa käskis poegi sõbralikult elada ja tõi näitena luuu. Andis poegadele luua pooleks murda, aga see ei õnnestunud. Nüüd päästis vitsa luua ümbert ja siis pudenes luud laiali. Nii on ka sõpruses-kui hoiad kokku, siis olete koos tugevamad!
Taat ja õunapuu - Taat istutas õunapuu, vaatamata sellele, et teised hurjutasid: mis mõttega ta seda teeb, et oma eluajal ta ngunii selle vilju korjata ei saa. Vanamees aga istutas ikka, las siis teised meenutavad teda tänutundega.

Urmas Nemvalts

Väikeste meeste jutud
See raamat osutus minu 5-aastase poja lemmikuks. Raamatust võib leida jutukesi erinevatest töömasinatest. Lapsed saavad teada, mis tööd teeb buldooser , kraanaauto, veoauto , ratastraktor, tänavapuhastusmasin, teerull . Töömasinad kohtusid väikese tabivalmi tõstukiga, saamata teada mis tööd tema teeb. Lisaks sellele saame teada, mis vahe on roomikekskavaatoril ja ratasekskavaatoril.

Lehte Hainsalu

Kes te koormatud olete
Kujundanud Katrin Kaev
Lehte Hainsalu teostes ei ole "halbu" lapsi, laps on kas täiskasvanu õnnelik ja võrdväärne partner või ohver. Lehte Hainsalu ei soosi oma õigust nõudvaid, jonnivaid ega jalgu trampivaid lapsi, nagu tehakse sageli lastekirjandusklassikas. "Halb" ehk vale kohtlemise vastu protestiv laps kaitseb ennast ise. Lehte Hainsalu teoste lapstegelased ei vasta halvale halvaga , nad kasvavad väärikalt halvast läbi nagu rohi kasvab läbi saastakihi või ohverdavad ennast.
Raamatus "Kes te koormatud olete" leiame vanemate vigade omaksvõtmise ja kordamise mehhanismi laste poolt, kes just nende vigade pärast ise kannatavad. Samad probleemid korduvad põlvest põlve. Ent samas leidub ka nõiaringist pääsemise retsept : "Võti kaelas" peategelane Maud olevat oma sündimisega ära rikkunud oma õdede elu ja kardab, et vanemad võivad vahetada tedagi mõne uue lapse vastu, kuid "harjutab oma laste pärast" ega "luba endale nukke hüljata". Iga kord, kui ta mõne uue saab, sunnib ta ennast tegelema ka mõne vanaga – "iseloomu kasvatamiseks".
On lugu 5-e aastasest poisist, kes on jäetud teadmata ajaks vanaema hoole alla. Vanaema on poisiga liiga ülekohtune ja neil puudub omavaline emotsionaalne suhe.
Lugu 12-aastasest poisist Pentist, kes elab ema ja kahe vennaga mustas ja kütmatta majas. Penti unistab täiskõhutundest ja korralikest riietest. Ema töötab karjalaudas ja on üsna liiderlike eluviisidega ning liialdab alkoholiga. Ema võtab internaadis õppivaid lapsi iseenesest mõistetavalt. Pentil tekib side „selle talve isaga“Ivoriga ning on tema nimel valmis kõigeks...
Lugu tüdrukust, kes hoolitseb oma vanaema eest ja elab vanaema liialdatud kontrolli all.
Pikurilli
Pildid joonistanud Lea Malin
Väga südamlik raamat haigest poisist Toivost, tema perest ja päkapikupoisist Pikurilli.
Toivo on poiss, kes elab oma ema Mahtiga, isa Arvo ja kaksikvenna Taistoga Sadukülas. Päkapikk Pikurilli elab Sodakyläs koos oma päkapikuperega.
Tegevus toimub jõulude eel, kus Toivo, kellel on süda haige ootab jõule ja tema ainsaks sooviks on saada endale uus süda. Ta loodab, et päkapikd toovad talle selle, sest ta kirjutas neile nii.
Päkapikk Pikurilli saabubki Sadukülla ja kingib Toivole enda südame(77-ks aastaks).
Väga südamlik ja omamoodi natuke kurva lõpuga raamat, mis liigutas südant. Eelkooliealistele lastele võibolla natuke raske lugeda, kuna paljud sõnad ja võrdlused on soome keeles.

Jaan Kaplinski

Kuhu need värvid jäävad?
Pildid joonistanud Edgar Valter
Lasteluule sündis autori laste kasvades. Koos Tiia Toometiga kokku pandud lasteluulekogu “Kuhu need värvid jäävad” (1975) on soe ja (sõna)mänguline, võib kujutleda, kuidas luuletused igapäevases pereelus iseenesest tekkisid:
üks väike kõdi elab parema põlve peal
teine väike kõdi elab vasema põlve peal
veel üks väike kõdi elab otse peopesas
aga suured kõdid elavad põlveõnnaldes
veel suuremad kaenla all ja lõua all
kõige suuremad talla all ja kõrvaaugus
ja kuidas need kõdid veel kõdi kardavad
minge ja katsuge ise

Ilmar Trull

Hiire pidu
Pildid joonistanud Ilmar Trull
Humoorikas luulekogu koos vahvate autori illustratsioonidega. Luulekogu on minu arvates mõeldud just eelkooliealistele lastele. Luuletused on lühikesed, tabavad ja hästi riimuvad.
Sisaldab selliseid luuletusi nagu: Musitavad loomad, Säga , Hiirte pidu, Märts jne.
Mitmekülgne Lehmatädi
Olgu maal või olgu linnas
Tädi Lehm on ikka hinnas .
Meile tädi Lehm teeb jooki,
Kärbestele maitsvat kooki.
Aga vasikale tema,
On ta oma armas ema.

Robert Vaidlo

Midli.Madli tilpamised
Kunstiliselt kujundanid Piret Niinepuu - Kiik
Lõbusad ja fantaasiaküllased jutud, mille peategelasteks on tüdruk nimega Midli-Madli ja väljamõeldud tegelane Tilpan, saabus kohale küppamise peale, oli kohmaka kuue ja musttuhande aumärgiga tegelan. Ta aimab kaugelt laste soove ja aitab neid täide viia.
Mulle meeldis lugu, kus Midli-Madli kuulis, kui raadiost üks tädi ütles, et „mida pikem liug, seda pikem lina“ja tahab ka pikemat lina ja otsustab see aasta vastlapäeval hästi pika liu lasta, et ema saaks lauale pikema laudlina.
Veel meeldis „Midli-Madli tühi karp“, kus Midli –Madli ei teadnud mida emale emadepäevaks kinkida ja meisterdab Tilpani nõuande peale karbi , aga on pärast kurb, et ei jõua sinna karbi sisse midagi osta. Ema aga näeb, et karp on armastust täis...

Henno Käo

Hinge korter
Illustreerinud Anne Linnamägi
48-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites värsikogu. Sisaldab päris vahvaid värsse, millest osad on pikemad ja osad lühemad. Leidsin sealt sobivaid ja vahvaid ka lastele ettelugemiseks. Meeldisis Päkapikk, Nohu, Nõid jpt. Kõige rohkem meeldis:
„Neli tolmust tonti“
Kole sünges lossikeldris neli tolmust tonti
Tegid juba pikka aega hoolega remonti,
Kopsisid ja kolistasid, töö ei riku konti,
Valgustuseks polnud tarvis ühtki tulelonti.
Keldri eest ei maksnud tondid iial mingit renti,
Neil ju polnud hinge taga ühtki punast senti,
Tuju vajus tihtipeale lootusetult lonti,
Selles kandis neid ju ammu võlgnikena tunti.
Keldrisopist leidsid tondid mitu säärekonti,
Nüüd on vennikestel plaanis panna kondid panti,
Küllap loodavad nad saada sada tuhat senti,
Millega võiks õiendada oma keldrirenti.

Helle Laas

Unistame ümber
Pildid joonistanud Siima Škop
Lõbusaid jutukesi ja juhtumisi lastele. Eriti meeldis mulle jutuke“ Viril tüdruk Nelli “. Nelli oli niru sööja, sest isesöömine ajas tal hinge täis. Lapsevanemad seadsid sisse vigurdamise valvekorrad...küll lendas emme ringi nagu lind ja issi hõljus ringi nagu söögivaim. Oma sünnipäevaks Nelli potsakaks pudrupilveks, issi ja emme aga jäid kõhnaks nagu nööpnõelad ja kadusid laua alla ära .

Piret Raud

Tobias ja 2B
Pildid joonistas Hillar Mets
Tobias on 8-a aastane poiss, kes käib 2 B klassis. Tema klassijuhataja nimi on Liina laks ja Tobiasel on klassis 28 last, millest 14 poissi ja 14 tüdrukut. 8 tüdruku nimi on Maria.
Raamatus on lustakaid lugusid igapäeva juhtumistest koolis, mulle meeldisid:
Nunnukonkurss(konservherned)-parim auhind.

Kristiina Kass

Nöbinina
Nõianeiu Nöbinina koorub munast täiesti tavalises Nõiakülas, kus süüakse konni, sepitsetakse pahandusi ja sirgutakse väärikalt kurjaks nõiaks. Kuid Nöbinina ei ole päris selline nagu kõik teised, tema ema on pettunud , et Nöbinina pole nii inetu ja tal pole nii palju mädapunne, kui ühele nõiale kohane. Nõidade arvates pole tal kohta nõiamaailmas, kuna Nõbinina on loomult hea.
Nöbinina jõuab pärismaailma, asub elama esmapilgul talle tundunud maha jäetud suvilasse . Maailmas, kuhu ta on sattunud läheb vaja nii võlutrikke kui ka kavalust, et aidata inimesi, kes on unustanud, kui tore on olla hea!