Elulugu Siim Saaresalu Elu on täis seiklusi, õppimist, vaimukust ning igasugu muid asju. Minu eas paljusi asju pole veel toimunuudki, aga mõned saan ma ikka nimetada. Siin ma nendest räägingi. Esimene asi mis ma mäletan, oli aeg, kui käisin väikeste laste mängutoas või teise nimetusega Väikese Päikese rühmas. Olid jõulud ja pidin minema sinna oma emaga, sest külla pidi tulema jõuluvana. Erilist mis ta seal tegi ma ei mäleta, aga seda mäletan küll, kuidas a pidin jõuluvana habet paitama. Rühmast sain ma endale esimesed sõbrad samuti, kellega siiani suhtlen. Rühmas käisin ma ajal, kui olin lasteaia esimeses rühmas. Esimesest rümast ma suurt midagi ei mäleta, ainult seda et me olime teinud
Mul jooksid judinad üle selja, oleksin soovinud silmad sulgeda, kuid ei suutnud. Terve tänav oli täis verepritsmeid, need katsid nii üksikuid ümber pööratud autosid kui ka hooneid, mis olid veel püsti. Oli tunda jubedat haisu, arvatavasti tekitasid seda roiskuvad laibad, mida oli tänavatel üpris palju. Kombitsatega, kalmaare meenutavad mõrtsukad liikusid tänaval ringi nagu limased korravalvurid. Järsku tundsin valu oma kuklas. See oli viimane asi, mida mäletan. Kuulsin ka veel raginat, nagu oleks mul murdunud mingi luu. See oli arvatavasti mu kael. Nägin veel ka nuga. Verist nuga. Nuga, mis oli kaetud mu oma enda verega. See nuga oli viimane asi, mida mäletan oma lühikesest elust. See oli viimane asi, mida mäletan, enne kui ma vabanesin oma peast ja soolikatest. See oligi lõpp.
See ei ole mingi kindel tobe rituaal. Nagu õhtusöögi söömine kindlalt laua taga. Vaid selline mis ei tundu kohustus ja kui keegi on puudu ei panda seda eriti tähelegi. Kuid sa tead, et teda ei ole ja tunne ei ole õige." Üks vendadest tõstab pilgu telekalt ja vaatab otse rahvasse. Tüdruk aga vaatab ikka veel üle rahva kaugustesse. Vend1: ,, ükskord kui me väiksemad olime vaatasime kõik neljakesi siin sama moodi telekat. Ma ei mäleta enam mis filmiga tegu oli aga kuid kindlalt ma mäletan ,et tegu oli kurva lõpuga. Ja kõigepealt alustas nutmist Veroonika. Peagi ühines temaga ka ema. Meie vennaga üritasime olla tugevad ja mitte nutta kuid murdusime. Tegu võis olla muusikas või juba nii ema kui õe nutmise või siis hoopis vaimuslimas olevast isast kes tundus sellel õhtul väga lähedal. (Ta vaatab hetkeks oma õe, venna ja ema poole) Nimadi me seal siis kõik neljakesi koos nutsime. Me hoidsime kõik kõigist kinni aga ema
Minu muljed ja mõtted Bastioni käikude külastamisest Minule meeldis väga seal all, sest ma polnud varem külastanud veel Bastioni käike. Ma mäletan, et giid ütles, et need käigud on juba 450. aastased. Ja, et need on tehtud kindla mõttega Tallinna linnale. Mind küll jäi kummitama küsimus, et kuidas need käigud siis täpsemalt tehti ? Käigud olid tegelikult oodatust väiksemad, ma arvasin, et need on palju laiemad ja avaramad. Küll aga olid käigud puhtad ja hästi valgustatud, ja seal oli soe ka ning isegi seal oli korralik ventilatsioon ja WC. Väga põnevad olid need laealused, kus oli kondents kogunenud. Miinus oli
Kui mina veel noor olin.. ma mäletan! Luulekava Kuressaare 2009 Nüüd olen elatand, ring on täis (2:53) ega ole mu elu tühja läind (2:98). Ja kaugele noorusera'ale veel tagasi mõtleb mu meel (4:102). Ja mäletan hästi: oli esmaspäev, 27. juuli (3:106). Ei olnud pilvi ega tuuli (3:105). Hõljus õisi hõbedasi (2:114), näe naermas vikerkaar ja vari (2:118). Ma kuulen imelikku viit, mis pole pärit maa päält siit (1:13). Mu süda nagu lendu tungiks ning laiu kaari löövad käed (3:136). Maa lainetab kord nagu laava siin pulbitsend ja üles keend (3:147). Mis on lahti minuga, ei tea (4:123). Jääb kõrvu keele pehme kõla (3:147).
. sügaval minu südames. Nüüd jutustan ma Sulle oma loo... Ma tahtsin sulle rääkida paljust, kuid selleks oli liiga vähe aega. Meenus taas kõik hea, mis meil oli. Meenus see kui palju ma olen sinu pärast muretsenud, sinu pärast nutnud, sinu pärast naernud. Meenus see, kuidas me ütlesime üksteisele halbu sõnu ja pärast jälle ära leppisime ning lubasime et enam kunagi nii ei tee. Andsin lubaduse, kuid igakord kui ma jälle pahaseks sain, murdsin selle. Mäletan, kui ma Sind taga ajades kukkusin Ja Sa minu juurde tulid ja mu pingile aitasid. Ma kallistasin sind kõigest väest. Mäletan kuidas paar tundi pärast seda sa mu sülle istusid ja ütlesid kui Kallis inimene ma sulle olen. Ma olin maailma õnnelikum tüdruk. Kuigi ma teadsin, et see õnn ei kesta kaua, mis on olnud terve meie elu ajal tüüpiline. Vahel mul ei ole enam pisaraid, et nutta. Ma istun tuimalt ja vaatan kaugustesse, lootes et tuled veel tagasi, et saaksin öelda kui väga ma sind
Emata lapsed Mul on sõbrad,akvaariumikuldkalad,oma tuba. Õpin edukalt keskkoolis ning käin ka trennis-kergejõustikus. Oma elu eesmärk on saada kõrgharidus ja hakata tööle inimestega, kellele pakkuda oma tuge psüholoogia,-või sotsiaalvaldkonnas, sest ka mina tean ja tunnen , mida tähendab üksindus,lähedase igatsus. Ma mäletan seda saatuslikku päeva. See oli talvine, külm, pime õhtu, kui ma tohutult nutsin. Olin kokkuvarisemise äärel, näljatunne võttis võimust kogu mu kehast, südamevalu ja hingepiin torkis mind kui haavata saanud varesepoega,keda just hüljati. Tookordse juhtumi meenutamine võtab siiamaani pisara silmanurka või klombi kurku. Vanemad olid väga purjus, läksid omavahel kaklema. Isa haaras klaasist pudeli ja virutas emale vastu nägu. Seejärel lebas ema oimetuna
» Sergei ema Marina räägib oma pojaga seotud sekeldustest telefoni teel iseenda kannatust mitu korda proovile pannes. Ta ütleb, et lapsi, keda ta usaldab, laseb ta mõnikord Sergeile külla, teisi ei lase. Ja need, kes on külas, ei lõhu. Teiste eest ta ei vastuta. Ema tunnistab, et tõsi kõigi naabritega ta ei saa hästi läbi. Ta võib kuri olla. Sest tema ei luba oma last süüdistada asjades, mida tõendada pole võimalik. «Ma mäletan, kuidas ma ise kasvasin,» ütleb Marina. «Mul oli keeruline lapsepõlv ja täiskasvanud ei sallinud mind. Ma mäletan, mida ma siis tundsin. See, kuidas Sergei ennast üleval peab, on tema kaitse. Muidugi on tal käitumisega probleeme... Lapsed väljendavad end omal moel!» Tartu linna lastekaitse peaspetsialist Sirli Peterson ütleb et Sergei on lastekaitsetöötajate vaateväljas olnud 7. eluaastast peale. «See laps vajaks pidevat psühhiaatrilist abi, aga jõuga
Verb + -ing or to... Verb + -ing 1) Kasutame -ing vormi kirjeldamaks tegevust, mis toimub enne esimest tegevust või samal ajal · They denied stealing the money. · I enjoy going out. stealing <-- denied Verb + to... 1)Kasutame to vormi kirjeldamaks tegevust mis järgneb esimesele tegevusele · They decided to steal the money. · I want to go out. decided -> to steal want -->to go 3)Mäletan millegi tegemist. (peale seda) I'm absolutely sure I locked the door. I clearly remember locking it. (=I locked it, and now I remember this) 4)Mäletan et pidin midagi tegema (enne seda) · I remembered to lock the door when I left but I forgot to shut the windows. · Please remember to post the letter. 5)Kahetsen millegi tegemist(tegin juba) · I now regret saying what I said. I shouldn't have said it. Kahetsusega teatama(olevikus) I regret to say / to tell you / to inform you
Niisiis, pidime kõik ühte ritta seisma, hambaharjad peos. Üks nö ristijatest peremeestest (edaspidi lihtsuse mõttes lihtsalt peremees) tuli ligi ning mäkerdas hambaharja pruuni ollusega kokku. Nagu te juba järeldada võisite, pidime me kõik koos rõõmsalt hambaid pesema. Kuna vaid vähestel oli meeles hambahari kooli kaasa võtta, oli siis kamba peale vaid kaks harja. Jumal tänatud, et ma olin esimeste seas, kes pidid siiski oma hambaharjaga kihvasid nühkima. Mäletan, et kui pistsin harja suhu, tundsin vastikut maitset. Selle pruuni olluse komponentideks olid siis: kakao, sool, suhkur, vesi ning sinep. Suud sai loputada sooda veega, kus on vist soodat rohkem kui vett. Sellel päeval ei juhtunudki midagi ,,rõvedat"-toimus vaid oksjon, munade loopimine ja oligi päev läbi. Päeva möödus, küsisime teineteiselt ,,Mis siis homme juhtub, elame me selle ikka üle??" Järgmisel päeval pidime jälle jalad kilekottide sisse mässima ning koolikotid
vastust küsimusele, kes on hea õpetaja? Paraku on aeg andnud üha uuesti võimaluse oma arusaamades uuendusi teha. Õpetaja on kooli üks kõige tähtsamaid tegelasi, kui poleks neid, poleks midagi. Kool on omakorda kõige alus, poleks kooli, poleks haridust. Hariduseta inimesed ei saavutaks enamusi tahetust. Miks see nii on? Seda ei tea täpselt keegi. Igal inimesel on oma arvamus ning keegi ei saa seda vääraks pidada. Õpetaja töö on õpetada ning õpilase töö on õppida. Mäletan algklassidest, et hea õpetaja oli see, kes naeratas ja vastama kutsus. Klassis oli 34 last ja mõne aja möödudes ootus ja tõekspidamine muutusid hea õpetaja oli hoopis see, kes vastamakutsumisega ei ehmatanud. Või see, kes ei esitanud raskeid küsimusi. Siis tuli aeg, kus väärtustasin õpetajat, kes ei jooksnud lapsevanemale või direle kituma. Mõnda aega tundusid kõik õpetajad nõmedad. Seejärel tuli aeg, kus
Balti kett ja laulev revolutsioon Balti kett toimus 23. Augustil 1989. Balti kett on sündmus, millega pea igal eestlasel on isiklik suhe igaühel meist on midagi sellest rääkida, meil on sellest mälestusi ja juba ka mälestuste mälestusi. Balti kett aitas tugevdada Eesti, Läti ja Leedu võimalusi rahvuslikuks enesemääramiseks. Minu vanaema osales balti ketis. ,,Mäletan, et algul toimus kogunemine. Kohal oli palju autosid ja mõned bussid. Meie saime autosse. Siis algas sõit balti ketile ummikud olid küll suured ja tundus nagu kogu Eestimaa rahvas oli teedel. Kõik vabatahtlikult läksid, kedagi ei sunnitud. Meie olime mehega Säreveres.. Väga eriline tunne oli. Selline tunne oli nagu kõik eestlased ja baltimaad olid ühinenud oma hingesooviga vabaks saada ja jääda. Hiljem koju tagasi sõites põlesid kõikjal tee ääres
väiklaselt. Mina aga tahaksin lahata oma teemat märksa suuremalt. Pole kahtlustki, et meid ümbritsev maailm muutub aja jooksul. Maailm muutub kiiresti, kui vaadata ajaloost, aega, mil meid kattis mandrijää. See kestis ligi kümme aastat, kuni elu lõpuks puhkes õide. Nüüdseks on mandrijää säilinud Antarktisel ja Gröönimaal. Meie ümber liigub pidevalt midagi uut. Mäletan aegu, mil arvuti oli veel algeline. See polnud veel piisavalt arenenud, et sellest väga hästi aru saada. Kuna mina olin veel pisike, tundus arvuti mulle väga huvitav. Kui meie oma perre saime esimese arvuti, uudistasid seda kõik, kaasa arvatud ka mina. Ma küll ei osanud mitte midagi sellega peale hakata, kuid see tundus väga huvitav mulle. Kõik see suur kast, ekraan, klaviatuur ja hiir
ja sadenema kirjapaberile minu ees laual- sellele paberile siin." Kummalisel kombel suudab vaikus olla tihti kõnekam kui tühjad sõnad. Samas pole aga õõnestavamat tunnet , kui vaikus, mis sünnitab aina küsimusi. Inimesed tulevad ja lähevad- mõnikord minnakse jäädavalt. Kui mineja on inimene, kes meile lähedaseks saanud, järgneb sellel tüüpiliselt just see "õõnestav vaikus" koos oma küsimustekoormaga. Mäletan, kuidas algkoolis pidime kirjutama paberilehele mõne südamesoovi või midagi, mida tahaksime kellelegi öelda. Tol korral kirjutasin mõned read oma vanaisale, kes oli mõned kuud tagasi surnud. Sidusime need kirjad õhupallide külge ning lasime lendu. Mäletan selgesti, kui hea ja kergendav tunne mind siis valdas. Oma mõtete ja tunnete kirja panemine tundub alati olevat abiks, ent mul on raske mõista inimesi, kes kirjutavad mahukaid teoseid
nende kontserditest, uutest albumitest ja üldse nende elust. Üks kord ma nägin uudist veebilehel, et Linkin Park sõidavad Peterburisse 26.07.14 ja esinevad Greenfesti festivalil. Samal õhtul palusin ema käest piletite ostmisest fan-piirkonnasse minu sünnipäeva kingituseks. Ta mõtles 2 päeva ja lubas. Hommikul kell 4 ma sõitsin bussiga Narvast, aga 15:30 olin juba onu juures. Pärast koos kell 20:00 seisime järjekorras, sest kontsert pidi algama kolme tunni pärast. Nagu mäletan, seal me seisime umbes 2.5 tunni, sellepärast hakkasin kiiresti väsima. Aga meid ikkagi lasti sisse ja nüüd oli vaja kiiresti leida oma kohtasid. Vaatlejate arv kiiresti kasvas, veel 20 minutit ja saal on täis. Kannatamatus kasvas ka. Hakkasid ühised hõikumised gruppi nimetusega. Rokk kontserdil valitses võimas energeetika, grupp aanas-austajad kogusid ja sellises olukorras esimesest viimaseni minutini. Aeg tuli! Üheks hetkeks kustutatati tuld ja kontsert algas. Lõpuks vaatajatel
rohelised mehikesed, ilma igasugusteta eraldusjoontega, polnud vappe ega lippu nende vormil. Venemaa föderaalsed meediakanalid nimetasid neid “viisakad mehikesed” kuid tegelikkus oli tervele maailmale selge, kes nad on, kuigi venemaa president ja ametnikud rääkisid seda, et need on krimmi vabatahtlikud ja nad pole krimmil oma oleva väeüksuste arvu suurendanud. Peale seda kõike toimus Krimmis referendum, mille tulemusel oli otsustatud Krimmi liitmine Vene Föderatsiooniga. Nagu praegu mäletan kõike neid uudised vene kanalites, kus nad rääkisid sellest, kui demokraatlikuks nähtuseks, mitte annekteerimisest. Sellel puhul võib rääkida juba propagandast, mis on neljanda generatsiooni sõjas sama oluline kui relvastatud jõud. Lisaks kõigele sellele venemaa oli toetanud Ida- Ukraina separatiste, mille tulemusel tekkisid Ukrainas suured ebastabiilsused, sest selles piirkonnas kaevandatakse aktiivsel sött ja see piirkond lisaks suudab panna sõjalist vastupanu Ukraina vastu
Kui mulle midagi ei meeldinud või ei saanud mida ma tahtsin siis hakkasin kohe pillima. Õnneks oskasid vanemad mulle "ei" öelda ja vähemalt pole ma ära hellitatud. Ma olin ka väga suur esineja, alati tahtsin teiste tähelepanu. Vahel olin ka seetõttu väga tülikas. Lugu II Lapsepõlv Ema pani mind lastaaeda, kolme aastaselt mille nimi oli Ropka. Sattusin sellisesse rühma nimega Naksitrallid. Nii palju kui ma mäletan oli mul palju sõpru. Kahjuks pole nendega peale lastaaeda suhelnud, mõnda olen küll näinud aga juttu pole rääkind. Lastaaias nautisin ma kvaliteet aega, usun, et see oli mu elu üks ilusamaid aegu. Seal sai ka spordiga tegeleda. Mina käisin judos. Olin oma kaalu klassis kõige parem, siiani peaks mõned diplomid alles olema. Hästi on mul meeles see, et levisid kuulujutud, et liivakastidesse on peidetud aardeid,juveele,kulda jne. Meie kõik uskusime seda ja
end samast olukorrast ning mõtlen, et see kõik on justkui filmis. Kui muidu vajan vaheldust ning mitmekesisust, siis jõulud on aeg, mil naudin rutiini. Mulle meeldib, et on üks päev aastas, mille ülesehitus on igal aastal peaaegu samasugune. See päev on jõululaupäev. See on päev, kui lähedastega ühe katuse alla koguneme. Terve maja on siis jõulurõõmu ja tuhinat täis. Seda on hea tunda ja näha. Mäletan ühte jõuluõhtut ajast, mil olin alles väike. Olime teel sugulaste juurde. Pea ema õlal, vaatasin aknast välja. Sõitsime ka surnuaiast mööda ning ma mäletan siiamaani, kui ilus see küünaldes välja nägi. Mul oli hea ja rahulik olla. Jõulud ongi rahupühad ning kõige rohkem tunnen seda surnuaias jalutades. Pidades meeles ka neid, keda enam ei ole. Pidades kõiki meeles. Koht, kus käin ainult jõulude lähenedes, on kirik. Selles pühas kohas on
sinised põlvpüksid, mustad põlvikud ja sinised jalanõud samuti suurte hõbedaste nööpidega. Tüdrukutel olid kõikidel erinevad, aga samas lihtsad kleidid. Poistele olid tehtud lakiga ülespandud soengud, tüdrukutel olid lihtsalt punupatsid. Lugu, mis mulle kõige rohkem meeldis, kandis nime ,,Mu õhk oled sa". Kahjuks ei mäleta ma meloodiat ega ühtegi fraasi ning internetis seda laulu ka pole. Siiski mäletan, et see lugu pani mind kaasa mõtlema ja ma mäletan, kuidas ma ettepoole nõjatusin ja kogu selle aja kaasa elasin. Ma ei tea isegi miks, aga see lugu lihtsalt oli minule. Näitlejad elasid samuti laulu sisse ja andsid endast maksimumi, mitte ainult selle loo ajal, vaid terve etenduse vältel. Iga laulu juures olid omad liigutused ja neid tehti nii hästi kui suudeti. Ei saa küll öelda, et nad olid professionaalid, sest tegemist on noorte inimestega, kes pole näitlemisega väga kaua tegelenud, aga nende taseme kohta olid nad suurepärased
Vangilaager Mäletan, kui meid korjati kokku ja viidi kusagile Valge Mere äärde Molotovskis asunud laagrisse. Teadsin juba ette, et mingi aeg midagi sellist juhtub ja meid kusagile viiakse aga põgeneda selle eest ei olnud ju kusagile. Meid oli palju, nii mehi kui naisi, ka noored tüdrukud ja poisid võeti kaasa. Väga hull elu oli seal laagris noortel Vene tüdrukutel, keda mõnitati, kiusati ja rakendati rasketesse töödesse, hoolimata nende vanusest ja suutlikusest rasket tööd teha
kindlat vaja teha , mul ei ole sellist vajadust , et ma peaksin arvutis istuma tunde päevi nädalaid või isegi kuid. Mina lähen arvutisse näiteks siis kui mul on selleks vajadus ja kui mul on selleks võimalus , ma usun , et ma ei ole ka selle pärast selline arvuti sõber , et ma juba väiksest peale olen kasvanud ilma arvutita ja ma olen oma elu jooksul väga vähe arvutit kasutanud. Umbes viis aastat või oli see kuus aastat tagasi sain ma oma esimese arvuti. Ma mäletan seda päeva veel väga hästi nii hästi , et see oleks olnud nagu eile. Ma olin koolis, oli külm ja kõle ilm, ma istusin klassis pastakas käes ja vihik nina all ootamas, et keegi teda pastakaga kõditaks. Kell oli siis umbes mingi pool kümme kui ma õigesti mäletan, siis oli käimas esimene tund milleks oli kehalinekasvatus. See oli nii igav kehalisekasvatuse tund, et sure või ära, tavaliselt minnakse
tegeleb liiklusrikkumiste korral rikkujatele karistuse kohaldamisega ja õiglase karistuse määramisega. Enamasti tekib liikluses kontakt politseiga liiklejatel tänu kiiruse ületamisele. Ise olen juhilubade omanik alates 1996 aastast. Mäletamist mööda olen selle aja jooksul politseiga kokku puutunud kolmel korral. Kõigil nendel kordadel on peatumise põhjuseks olnud kiiruseületamine. Kuigi need rikkumised toimusid mitmed aastaid tagasi, siis huvitav on see, et mäletan rikkumisi ja kontakti politseiga väga selgelt ja eredalt. Meeles on pisikesed detailid ja isegi trahvisummad, mis mulle määrati. Esimene kiiruseületamine toimus mul 1998 aastal Luise tänaval Tallinnas. Luise tänaval oli seatud piirkiiruseks 40 kilomeetrit tunnis, mis 2 oli linna üldisest lubatud piirkiirusest 10 kilomeetri võrra väiksem. Politsei fikseeris minu juhitud sõiduauto liikumiskiiruseks antud tänaval 52 kilomeetrit tunnis
(luues erinevaid ehitisi: Sildu jne) sildu, maju, basseine ja autoteid. Erinevatest mänguliikidest võiks esile tuua veel veemängud, mis on... Veemängud- on lapse jaoks rahustavad mängud, mis loovad positiivseid emotsioone. Veega saab teha erinevaid katseid. See kuulub kokkuvõttesse essee lõppu ....Kõikidel mängudel on lapse arengus suur tähtsus. Tuletades meelde oma lapsepõlve mängumaailma meenuvad... Mäletan kui mina mängisin nukkudega. Mul olid kodus erinevad nukud. Küll ma vannitasin, küll ma tegin neile igasuguseid soenguid, käisin nukusid kärutamas ja tundsin uhkust oma nukude ja mänguasjade üle. (sõnasta ümber, et laused oleks sidusamad) Vii kokkuvõttesse... Tuletan meelde oma lapsepõlve mängumaailma. Mäletan väga selgesti, kuidas Eri Klas rääkis, et tema lapsepõlve mänguasjadeks olid puuklotsid. Need olid tema lemmikmänguasjad. Lisa kas sissejuhatusse või kokkuvõttesse..
Väga suur võit on see, kui sellest kõigest üle olla ja selg sirgu edasi minna, sest kõik siin elus on kogemist väärt ning kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Muidugi võib see kõik, mis ei tapa, teha ka väga haiget, kuid elu ei olegi ju ainult lust ja naer. ,,Elu on kogemine ja mina olen kogeja" selle Kristo Kiviora mõttetera järgi olen ma siiamaani elanud. Tuleb minna läbi kõigest, kaotamata usku endasse ning tulevikku. Usk ning arusaam kõigest ümbritsevast on muutuv. Mäletan selgesti aegu, kui olin segaduses ja ei mõistnud, miks minu vanemad ei palveta nii nagu seda tegid inimesed televiisoris. Samuti mäletan, et igakord kui nägin musta kassi teed ületamas, koputasin kolm korda vasakule õlale ning lootsin, et midgai halba ei juhtu. Hiljem lisandus minu ebausulaekasse ka kartus 13. kuupäeva ja reede ees. Siis lähenes minu kolmeteistkümnes sünnipäev, mis sattus olema just 13. kuupäev ning reedene päev
uskuma sinisesse liblikasse? Ainult unistustes oleme tõeliselt vabad. Enda soovides ei ole kedagi, kes meie elu dikteeriks ja meie eest valikuid teeks. Vaba olemine täidab meid rahu ja jõuga, mis aitab edasi reaalses elus eesmärkide elluviimisel. Juba sellest ajast peale, kui ma oma elu mäletama hakkasin, olen ma tegelenud muusikaga, kas siis ema nõudel trummi mängides, mööda tuba ringi joostes ja lauldes või lasteaias klaverit õppides. Kogu see aeg, mida ma mäletan, olen ma olnud huvitatud muusikast. Ma unistasin oma laulukariäärist, nagu paljudki minu eakaaslased, kuid ma pole siiani sellest unistusest loobunud. Unistamine, et küll saabub kunagi päev, kui annan oma enda kontserdeid ja oman hulgaliselt fänne, annab mulle jõudu, et ma tõesti ei tohiks alla anda, ükskõik kui kaua sellega läheb. Tihti kinnitan ma endale, et iga uus päev on liikumine oma eesmärkide poole ja see on jõud mis mind edasi kannab.
vaja. Samuti vajame ka ilusat lapsepõlve, mälestusi, vanemaid, kodu ja sõpru. Kõik inimesed tahavad olla õnnelikud. Mõned teevad selleks rohkem, mõned vähem. Oma peaaegu kahekümne nelja eluaasta kogemustest olen nii mõndagi õppinud ning tean, et üksnes eluraskused õpetavad meid elu hüvesid hindama. Shakespeare ütles kord, et elu on rooside ja okastega palistatud tee. Jah tõesti, nii see on. Meie elus on palju ilusat, kuid tihti tuleb ette ka raskusi. Mäletan aega, kus sain 17 ja pidin olude sunnil kodust lahkuma. Tihti juhtus, et olin päevi söömata ja magamata, ekslesin Euroopa suurlinnades, otsides tööd ja kohta, mida koduks kutsuda. Just tänu noile hetkedele oskan hinnata oma praegust olukorda, kus mul on kõik olemas. Mäletan ka neid hetki, kus mul väga hästi läks tänu neile oskan parema poole pürgida. Eks elus on ikka nii, et mida vanemaks saame, seda targemaks muutume. Omandame
seda teinud. 2. Millal on seda teiega juhtunud? Kas te mõtlete, millal on mulle valetatud, või millal ma ise valetan? Kui aus olla, siis ma olen täielikult valetamise vastane. Mulle absoluutselt ei meeldi, kui mulle endale valetatakse ning seega vihkan ka seda, kui pean ise valetama. Ma usun, et minu vanemad on mulle valetanud ainult siis, kui selleks on tõesti vajadus. Nt. nooruses samamoodi jõuluvana kohta või kui midagi halba on juhtunud. Mäletan hästi seda korda, kui minu vanaema ära suri. Olin siis alles 8-aastane ning kui emalt küsisin kus vanaema on, siis vastas ta mulle, et vanaema läks reisile. Hiljem ta muidugi rääkis nii nagu asi oli. 3. Milline oli teie reaktsioon? Lapsena olin ma vanemates pettunud, et nad mulle valetavad, kuid praegu, ollen ise lapsevanem, saan aru, miks nad seda tegid. Eks vahest peab, juba oma lapse heaolu arvestates, talle valetama. 4. Miks te oma lastele valetate?
wikipedia.org/wiki/Mikhail_Glinka Elukäik Elukäik Mõjutused · Tchaikovsky · Rimsky-Korsakov · Stravinsky Looming · Taotles teadlikult rahvuslikkust · Materjal legendidest, muinasjuttudest, rahva ajaloost ja mujalt · Sidemed rahva elu ja folklooriga Looming · Ooperid: "Elu tsaari eest", "Ruslan ja Lyudmila" · Sümfoonilised teosed: "Kamaarinskaja", "Aragoonia hota", "Öö Madridis", "Valss-fantaasia" · Romansid: "Lõoke", "Ma mäletan üht kaunist hetke" jt. · Kammerteosed ja instrumentaalteosed: Nokturn klaverile ja harfile, sonaat vioolale ja klaverile jne. Huvitavaid fakte · Glinka "Patriootlik laul" oli 19912000 Venemaa hümniks Ruslan and Lyudmilla · http://www.youtube.com/watch? v=lkBhbH0LezM · Ooperi 2.osa avamäng · Seotud Venemaa folkmuusikaga Elu tsaarile · http://www.youtube.com/watch? v=w0w0eHtfoww · Glinka esimese ooperi avamäng
jaoks, Itaalia arhitekti N,Michetti poolt 1718 aastal.Ning selle peasaal on põhja euroopa üks ilusaimaid barokkarhitektuuri näiteid. Käisin Kadrioru kunstimuuseumis 24. Septembril, sest sissepääs oli tausta, sellepärast pole ka piletit ette näidata. Aga kui ausalt öelda siis mulle need maalid mis seal olid väga huvi ei pakkunud, kuna suurem osa neist olid portreed mis ei ole eriti „lummavad“ . Silma jäi mul kaks maali esimene Ivan Šiškini „Männimets“ kui ma õigesti mäletan, sest märkmeid ma ei teinud ja teine oli portree Peeter Esimesest. Aga need nendeks. Rohkem mulle meeldisid see suure saali kujundus mis oli väga ilusti9 nikerdatd minu arust, lisan ka pildi. Ja teine asi mis mulle meeldis olid need skulptuurid, umbes poole meetri pikkused aga poleks oodanud, et nad nii elutruud välja näevad. Lisan ka pildi ühest sellisest. Kokkuvõttes kui võtta seda mis mulle meeldiks siis mulle meeldib kunstis rohkem Arhitektuur mingil määral Kõige enam
allajoonitud mõte, mida on tsiteeritud ka eespool. See lõik oli küllaltki raamatu lõpus. Kas ma hakkasingi seda valetpidi meelde tuletama? Kas nimelt? Igaljuhul nii see läks. Olen tegelikult rahul, et see nii juhtus, kuna lugedes seda lõiku sain aru, et mul ei ole vaja sajaprotsendilist detailset infot, et midagi arvustada. Vastasel juhul, nagu romaani autor on öelnud, oleks see igav, ühekülgne ja liigselt teksti kinni jääv. Seega arvustan ma seda, mida ma mäletan. Aeg, mis on möödunud teose lugemisest, annab mulle võimaluse olla loominguline ja panna kirja mõtted ja mälestused oma silmade ja hinge läbi. Raamat räägib neljast täiesti erinevast inimesest, kolmest mehest ja ühest naisest, keda seob teose alguses vaid uus töökoht. Raamatut, teskti ja selle sisu jutustataksegi nende nelja inimese silmade ja mõtete läbi. Tegelikult siiski Kenderi nelja erineva mõttesuuna järgi.
oli ainult paar matust. Minu esimene kogemus oli kui ma olin viie aastane. Minu vana- vanaema ehk ,,mamma" suri talvel, sellel aastal oli talv hästi küla ja lumerohke. Meid lapsi, kõik kes me olime tulnud ,,mamma" matusele , ei võetud surnuaeda kaasa, lihtsal põhjusel, et väljas on väga külm. Kuid ,,mammaga" saime me hüvasti jätta küll, kuna tema kirstu hoiti oma kodus, suures toas lavatsil. Ma eriti hästi ei mäleta, kas meile keegi üldse seletas, miks ta suri! Kuid seda ma mäletan hästi, et ta oli kodus oma voodis hästi pikalt haige, loomulikult oli ta ka juba vana, ta oli 85 aastane. Siis ma veel päris hästi ei saanudki aru, mis see lein on. Lastele öeldi ainult, et joosta ja kilgata ei tohi, et peab olema niikaua tasa, kui kirst ära viiakse. Järgmine surmaga kokkupuude oli siis, kui olin 11.aastane. Minu isa suri ootamatult, ta oli veel noor mees, kõigest 42-ne, kaheteistkümne päeva pärast oleks ta saanud 43. Ma
Põhikooli lõpukõne Täna on kätte jõudnud see päev, mil meie, tänavuaastane lõpuklass, lõpetame põhikooli. Uskumatu on mõelda, et juba oleme jõudnud lõpuklassi. Mäletan, kui alles 1. klassi tulime. Vingusime ja virisesime, et 9 klassi on pikk aeg, kuid kui nüüd järele mõelda, siis see aeg läks kohutavalt kiiresti. Nende põnevate aastate jooksul on meil olnud 3 suurepärast klassijuhatajat. Olen väga tänulik neile, et nad suutsid meid ja meie vingumisi kuidagi ära taluda. Kindlasti on nad ka osaliselt välja kujundanud meist inimesed, kes me praegu oleme. Muidugi olen ka suuresti tänulik kõikidele teistele õpetajatele
Tuhkatriinu rollis oli Helen Lokuta, printsi mängis Juhan Tralla, tema kannupoissi Aare saal ning Don Magnificot, Tuhkatriinu kasuisa, mängis Rauno Elp. Veel olid osades Kristina Vähi, Juuli Lill(metsosopran), Mart Laur ning veel paar vähe tähtsamat tegelast. Lugu oli küll Tuhkatriinu muinasjutt, kuid üsna oluliselt moonutatud. Põhimõtteliselt oli Tuhkatriinu endiselt vaena kolmas õde, keda sunniti kodus kõike tegema ning kellele ei antud mingeid õigusi. Kui ma õigesti mäletan, siis muinasjutus oli Tuhkatriinut aitavaks tegeleaseks tema ristiema vaim, ooperis oli selleks tegelaseks aga hoopis printsi Mentor. Tuhkatriinus on laulmine nagu unistamine, kogu ooper ongi Tuhkatriinu väike unistus. Tema laulu lõppedes,jõuab lõpule ka tema unistus. Seinte nihkumine ja mööbli seest välja hüppavad tegelased olid väga müstilised. Naljakad ,,möödarääkimised", väikesed arusaamatused ja otsesed konfliktid
Mina ja muusika Ma arvan, et inimene ei saa üldse ilma muusikata elada, seetõttu, et kui me olime väiksed, laulsid emad meile hällilaulu. Ma mäletan oma ema lauldud unelaulu, see oli vana vene laul, tema kõla oli väga ilus ja siiras. Pärast seda ma läksin lasteaeda ja seal ma laulsin paljusid muid laule, aga nad ei olnud nii tähtsad. Ma ei osanud veel hästi laulda, ema rääkis, et karu on minu kõrva peale astunud. Kui ma olin seitse aastat vana, läksin muusikaklassi klaverit õppima, võib olla ühendasin sellest ajast teadlikult oma elu muusikaga. Minu elus mängib muusika väga suurt rolli, ma ei saa ilma
Inimese eeldused ja võimalused elus toime tulla Mäletan, kuidas põhikooli lõpuaktusel ütles õppealajuhataja oma kõnes ühe väga tähtsa vanasõna, mida peaksime kogu oma elu meeles pidama, ta ütles ,,Igaüks on oma õnne sepp." Ma nõustun täielikult selle vanasõnaga, nii see tegelikult ongi, iga inimene peab tegema kõik selleks, et olla edukas ja elus läbi lüüa. Kuid kui palju sõltub inimese elus toimetulek temast endast ja kui suurt rolli mängib selles riik?
elavad teadmatuses ja täidavad tekkinud tühimikku oma fantaasiaga. Lähedase kaotus on kõigile raske, nii vanematele, lastele kui lähedastele. Kõik elavad sel hetkel leinas. Kui ma olin üheksa aastane, meie peres elas saksalamba koer nimega Lord. Ta oli suur, ilus ja väga tark. Kogu meie pere teda armastas. Minu jaoks oli ta alati olemas olnud, tema najal sai käima õpitud ja temaga oma võileibu jagatud. Ma mäletan seda kui ta saatis mind kooli ja mõnda aega oodates lahkus. Kui minu kooli tunnid lõppesid ( ma ei tea kuidas ta küll aru sai), siis juba ootas ta mind koolimaja ees ja me läksime koos koju. See koer hoidis mind üliväga. Ühel kevadisel päeval tulles koolimajast välja, avastasin, et ta ei ootagi mind. Mõtlesin, et äkki ta tuleb mulle vastu tee peal koju. Ei tulnudki. Lohutasin ennast sellega, et võib-olla ta läks isaga jalutama. Nemad mõlemad nautisid koos olemist
loomariigis, kus tugevam jääb lihtsalt peale ja saab oma tahtmise ning jääb ellu. Aga ka loomadel on mälu ja nad mäletavad hästi kui keegi teine on neile liiga teinud. Kui teinekord avaneb neil võimalus maksavad kätte ja võtavad näiteks teiselt toidu ära. Inimeste maailmas on ka põhimõtteliselt samamoodi, et kui kellelgi tehakse ülekohut, siis tekib inimese viha teise vastu ja ta tahab teisele midagi samaväärset teha, et enda ensetunne paraneks. Samuti ma mäletan enda lapsepõlves, et isa ütles alati, kui keegi teine suurem laps teeb sullle haiget, tee talle vastu, ära lase kunagi ennast teiste jalgade alla trampida. Õigusemõistmise aluseks on tegelikult inimese enda õiglustunne, mis võib igal inimesel olla erinev ja sellest tulevad ka probleemid ja tülid. Vanasõna ütleb: silm, silma ja hammas, hamba vastu. See tõde on toiminud ajast-aega ja toimib ka tänapäeval. Võib öelda jah, et kättemaks on omamoodi metsik õigusemõistmine,
kannab, tubades- erinevate kunstnike loodud tapeedid, autotööstuses- erinevate kunstnike poolt loodud erinevate disainidega autod, ehituses- erikujudega majad- mis on jällegi arhitekti e. kunstniku poolt kavandatud. Kõik see on kunst mida ei panda tähele. Ma pole ennast kunagi suureks kunsti-inimeseks pidanud, kuid ilusaid pilte, lahedaid autosid ja uhkeid majasid meeldib mulle vaadata küll. See võib tähendada, et võib-olla mul ikkagi on mingi kunsti pisik sees. Ma mäletan, kui ma olin väike poiss viis vanaema mind kunstinäitusele. Näitusel olid igasugused suured ja väikesed raamitud maalid .. Mul oli seal näitusel nii igav, et ma kulutasin rohkem aega vingumisele ja pärimisele millal me juba minema hakkame kui piltide vaatamisele. Maale endeid ma ei mäleta kuid silma jäid uhkete ornamentidega, kuldsed ja sädelevad raamid Kui nüüd sellele uuesti mõtlen, siis tuleb mõte, et oleks ikka võinud mõnele maalile ka tähelepanu pöörata
väga sportlik ja elurõõmus. Kui ma olin väike, jooksime tihtipeale võidu või tagusime jalgpalli tema väiksele väledale koerale. Iseloomult on ta väga abivalmis ja see, et tal endal on asju vähe, jagab ta need alati enda laste ja lastelaste vahel ära ning nagu ta ise ütleb:"küll ma saan, ärge muretsege." Välimuselt on ta nagu vanaemad ikka, armas väike vanainimene, kuid hingelt on ta noor ja elujõuline. Ma mäletan seda, et suviti sõitis ta alati rattaga maalt linna ning ostis seljakoti igausuguseid söödavaid asju täis ning sõitis maale tagasi, kusjuures üks ots on 20km. Teine väga ere mälestus on nastikutest, kes meil maal elavad. Mu vanaemale nad väga meeldivad ning ta hoiab neid, kuna nastikud hoiavad eemale hiiri ja rotte ning hoiavad konnade arvu normaalsuse piires. Me ei tohi nastikuid mitte kunagi segada, sest nad on vanaema
Pang. Liisi Koiksoni esitatud laulud olid meloodiliselt aeglasemad ja rahulikumad. Näitlejad Evelin Pang ja Priit Võigemast on ka väga head lauljad. Mina ei olnud neid varem laulmas kuulnud. Soliste saatsid orkester Reaalmazoor ning ansambli kooseisus. Renee Puura - klahvpillid Indrek Patte - laul Jaanus Nõgisto - kitarr Raul Vaigla - bass Jaan Karp - löökriistad Realmazoor Noorteorkester ja ansambel sulasid laval ja toetasid lauljad igati. Mäletan, et Jaanus Nõgisto ütles, et proove on nad koos vähe teinud , aga on tulemusega rahul. Solistid jälgisid ansambli pillimängu, vahele lisasid lauljad omapoolseid kommentaare. Kõlasid ka paar instrumentaal pala. Oli väga uhke kontsert, läheksin teinekordki kuulama ,muusika meeldis ja noored lauljad sammuti .
uvertüürid -- «Aragoni hota» (1845) ja «Öö Madriidis» (1848)] Suri 1857 Berliinis ja maeti Peterburi Aleksander Nevski kalmistule. Glinka "Patriootlik laul" oli 19912000 Venemaa hümniks. 2 ooperit ajalooline "Ivan Sussanin"(1836) ja muinasjutuline "Ruslan ja Ludmilla" (1842). Sümfoonilised "Kamaarinskaja"(1845), "Aragoni hota" (avamäng 1845), " Öö Madridis (avamäng 1851), "Valss fantaasia"(1856). Romansid "Lõoke" , "Ma mäletan üht kaunist hetke". Üks tähtsaimaid teoseid. Tihedalt seotud vene rahvamuusikaga. Püütakse jäljendada sümfooniaorkestri pillidega rahvapillide kõlavärve. http://www.youtube.com/watch?v=RMvFfv1puvE Tema ooperid olid esimesed vene rahvuslikud lavateosed. Tema esimene ooper oli "Elu tsaari eest". Ooperites oli rahvuslikku joont. Muinasjutulise sisuga. Peadegelane on vene vägilane Ruslan. Tema vabastab oma
Minu esimene koer Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ikka koera tahtnud. Aga alati leiti mingi põhjus, et toredat koduvalvurit mitte võtta. Küll mul oli hale meel. Mõnikord nutsin kah, aga ikka ei suutnud vanemate meelt haledaks teha. Tänu õnnelikule juhusele olen nüüd ikkagi koeraomanik. Oma esimese koera sain sellel talvel, kuid tutvusin temaga juba sügisel. See oli ilus sügispäev , kui ma läksin koos oma õdedega Sõmerpalu laadale. Seal nägime ühte naist , kes müüs kutsikaid. Need
Kõne 9. klassi lõpuaktusel Lugupeetud koolipere, On kätte jõudnud aeg, mil meie, tänavuaastane lõpuklass, lõpetame põhikooli. Kahjuks lähevad mõned klassikaaslased mujale edasi õppima ning pole midagi muud, kui nendega hüvasti jätta ja neile palju õnne ja tervist edasiseks eluks soovida. Ma ei suuda uskudagi et olen koolis õppinud juba üheksa aastat. Küll see aeg lendab kiiresti. Ma mäletan aega, mil me esmakordselt kooli tulime. Siis saime me tuttavaks oma esimese õpetaja ning klassijuhataja Piretiga. Ta oli meie klassijuhataja kuus toredat aastat. Peale seda aga läksime Tiiu hoole alla ning ta on senini meie klassijuhataja. Me peaksime neile tänulikud olema, et nad on jaganud meile tarkust ning hoidnud meie klassi organiseerituna. Samuti tänan ma südamest meie õpetajaid, kes on meile andnud aastate jooksul palju tarkusi ja teadmisi, mida läheb ka edasises elus vaja
põhikooli. See on ütlemata raske, sest need paar aastat oleme olnud alati koos, kahjuks lähevad mõned klassikaaslased mujale edasi õppima ning pole midagi muud, kui nendega hüvasti jätta ja neile palju õnne ja tervist edasiseks eluks soovida. Lõppenud on üks etapp meie elus, Etapp, mis aitas kujundada meid endid, aitas leida just selle,kes me tegelikult oleme. Ma ei suuda uskudagi, et olen koolis õppinud juba üheksa aastat. Küll see aeg lendab kiiresti. Ma mäletan aega, mil me esmakordselt kooli tulime. Siis saime me tuttavaks oma esimeste õpetajate ning klassijuhatajaga. Me peaksime neile tänulikud olema, et nad on jaganud meile tarkust ning hoidnud meie klassi organiseerituna. Samuti tänan ma südamest neid sest just nemad on olnud inimesed, kes on meile andnud aastate jooksul nii palju tarkusi ja teadmisi, mida läheb ka edasises elus vaja. Nad on ka osaliselt välja kujundanud minust, täisväärtusliku haritud Eesti vabariigi kodaniku
E-riigi tugevus ja nõrkus tänapäeva maailmas E-riik on üks variant, kuidas inimeste elu palju mugavamaks teha. Tänapäeval on väga palju e-teenuseid, millest tavakodanik võibolla ei teagi veel, kuna neid tuleb pidevalt juurde. Puutun kõige rohkem kokku e-kooliga. Mäletan, kui olid veel klassipäevikud, kuid nendega oli pidevalt probleeme kunagi ei teadnud, kas hinded on päevikusse pandud, mis tööd on tegemata või õpetaja on võibolla kogemata puudujaks pannud. E-kool on palju mugavam nii õpetajatele, kui ka õpilastele. Meie-õpilased ei pea enam pidevalt uurima, et mis hinded meil on ja koduseid töid saame ka e-koolist vaadata. Veel puutun kokku x-tee päringute portaaliga
Hiljem varisesid ka kokku seinad. Ehituselt on Niguliste muuseum oma kogulahenduselt kõige täiuslikum. Basiilikale omane stiil. Kesklööv on tunduvalt kõrgem külglöövidest. Pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akenderea - valgmiku. Mis mulle kirikust meelde jäi? Hmm, kõige rohkem mäletan suurt orelit mis asus päris kõrgel. See oli võimas ning ilus. Veel mis mulle meelde jäi, oli peaaltar. Altareid oli Niguliste muuseumis välja pandud kaks Maarja altar ning peaaltar. Peaaltarist jäi meelde see, et seal oli kujutatud igasuguseid jubedaid maale. Peaaltar on selline, mis ei ole igal ajal kõigile nähtav. Altar on täielikult avatud vaid kolm korda aastas: pühakute päeval 1. novembril, püha Nikolause surmapäeval 6
Oi näe, magussai. Unustasin vist eile lastele anda. Kahju ainult, et Andrest eile kõrtsus polnud. Oleksin tahtnud temaga paar asja ära õiendada, aga nüüd pean jälle kohtusse minema. See mees ikka ei anna mulle rahu, on alles sitke vennike. Või tema otsib õigust, kuid mis õigust sa siin Vargamäel tahad. Minu arust võidab see, kes on kavalam. Ühes asjas oli siiski Andres õige valiku teinud, see oli tema kadunud naisuke Krõõt. Ma siiamaani mäletan tema heledat häält kui ta sigu minu maa pealt ära ajas. Küll Krõõt oli ikka väärt naisuke. Mina omast heast südamest ajasin isegi tee puhtaks Krõõda surma puhul, nii väärt oli Krõõt. Kahju, et teda enam pole. Oli teine vast sihvakas ja sale, minu naisega ei anna võrreldagi, puha tömpajalg teine. EI suuda isegi väravat õigel ajal lahti teha kui ma suure hooga kõrtsist tulen, peab muudkui aeda maha sõitma ja jälle uue peale ehitama. Ei aita see
Kirjand Mina ja raamatud Kui öeldakse, et inimesed, loomad ja taimed on elus ning neil on hing, siis minu jaoks on ka raamatutel eluvaim sees. Neis kõigis elab oma hing. Nad kõik on sama elusad kui iga teine maal eksisteeriv olend. Raamatutel on oma lugu, oma elatud elu ja tulevik. Minu jaoks saavad kõik raamatud nende kirjapanemisel endale hinge. Mina ja raamatud ei ole iialgi võõrad olnud. Küll mäletan ma lapsepõlves loetud muinasjutte, mida sai aina üle loetud, meenuvad ka varases teismeeas loetud ning praeguseks minu jaoks monotoonse varjundi omandanud raamatud ja loomulikult ei saa ma ka oma mõtetest ning hingest välja lugusid, mis praegu minu jaoks huvitavad, elulised ning vaatepilti muutvad. Raamatuid lugedes tunnen teatavaid tundeid, mida võivad minus tekitada nii filmid kui ka seigad
(Tulve 2008: 5) Riia landesversammulg peeti ära 10. aprillil. Alguses läks kõik, nagu maaisandad soovisid. (Raud 1991: 113) Linnal oli plaani võetud ka uue mudaravila valmimine aastal 2011 (http://www.haapsalu.ee, 2007). Vähemalt Hurdast alates said kõik eesti juhid aru, et ilma rahvusliku preffesionaalkultuurita pole eestlastel tulevikku ega pääsu haritud rahvaste hulka (Karjahärm, Sirk 1977: 197). Kui ma esimesse klassi läksin, olid meie klassi seinad värvitud helepruuniks. Ma mäletan selgesti, et tahvel oli rohelist värvi. (Saareste, 2005) Keivin Kivimägi 10A KASUTATUD ALLIKAD Aasmäe, K. 2008. Mood kui kuningas ja tööandja. Ant, J. 1998. Kaks algust. Eesti Riigiarhiiv. Helk, V. 2004. Pagulastudengist Taani arhivaariks. Haapsalu 2007. http://www.haapsalu.ee 11
laulurästale. Nüüd teevad tedred eemal raba peal algust. Mul pole kaasas märkmikku ja sellepärast lähevad üksikasjad kaduma, jääb kõige olulisem: kell kolmveerand neli alustavad kured oma igahommikust antifoonilist duetti, ikka isaslind enne ja siis emand, aga mõnikord ka vastupidi. Keeran lülitit ja hoian hinge kinni. Linnud ei ole kuulnud mu tulekut, nende hääles ei ole hoiatavat ohunooti. Nad on minust vahest mõnekümne meetri kaugusel. See on omamoodi vapustav. Mäletan oma esimesest lennukisõidust hetke, mil lennuk pilvedesse sööstis. Lindude elu ja hääled meenutavad mulle sageli pilvi taevalaotuses alati lootusetult kauged ja kättesaamatud ja kui hakkad neile liginema, siis näib, et nad kaugenevad sust veelgi enam. Ja nüüd see vägev pidulik pasundamine siinsamas. Ja missugused kajad turbaauke poolkaares ümbritsevalt metsamüürilt! Need ulatuvad kaugele üle raba ja valguvad laiali ümberkaudsetesse metsadesse. See on nagu
annaabi.ee 
