Egiptusest Futurismini (0)

• Pilet 1 1. Vana-Egiptuse arhitektuur vanariik 2850-2052; 2052- 1570 keskmine riik,. Uusriik: 1570-715 e.m.a karnaki templi sambad
  Vanade egiptlaste usk surmajärgsesse ellu oli tähtis. Selle eeltingimuseks peeti surnu keha säilitamist. Laipade säilitamiseks nad balsameeriti, muudeti muumiateks. Tähtsamate inimeset muumiate säilitamiskohaks oli eriline hauatüüp – mastaba . See koosnes maa-alustest kividega vooderdatud hauakambrist ja selle kohal asuvast nelinurksest , kaldus külgseintega kastitaolisest kiviehitisest. Mastaba püüti ehitada võimalikult suur ja tugev, et paremini kaista muumiat aga ka selleks et rõhutada kadunu tähtsust. Vaarao mastaba ehitati kõrgem, astmetena ülespoole ahanev. Nii tekkiski astmikpüramiid. Püramiid oli ühtlane kivimass. Põramiidi pealispind kaeti lihvitud kiviplaatidega. Suurim püramiid Cheopsi püramiid 140 m kõrge, põhja pindala 5 hektarit. Püramiidide läheduses olid ka mastabad või väikesed püramiidid nii kujunesidki omapärased surnute linnad.
  Egiptuse templi lihtsam tüüp oli nelinurkne , kõrge müüriga lahtine ehitis. Peaosaks oli õui, mida ümbritses sammaskäik. Õue taga asus sammassaal, seal paiknesid jumalakujud. Templi väravaehitist nimetatakse pülooniks, see koosneb kahest kõrgest müüriplokist. Omaette tüübi moodustasdi nn. Päikeseetmplid, mille tährtsaimaks osaks oli kõrge obelisk müüriga piiratud õuel. Obelisk oli tavaliselt samuti hieroglüüfidega kaetud. Templeid raiuti ka kaljusse, kusjuurs imiteeriti vabalt seisvate ehitiste detaile, eriti sambaid.
  2. Madalmaade maalikunst 15 sajandil
  Madalmaades olulisimaks maalitehnikaks tahvelmaal / altarimaal .Madalmaade maalijad kasutasid 15 sajandi jooksul õlivärve, aga itaalias levisid need alles sajandi lõpul. Leiutised : õlivärvid, peenmaalitehnika Õlivärvide segamine võimaldab saada lõpmatu arvu värvivarjundeid, mis paremini vastavad looduses nähtavaile. Õlivärvide mahlakus ja erksus andsid edasi ülipeeni detaile.. Õlivärvid erksamad ja sarnased loodusele. Looduse kujutamiseks puudusid reeglid. Kasutati õhuperspektiivi-põhineb asjaolul, et vaatajast kaugemal olevad esemed tunduvad õhukihi taga asuvatena ning seetõttu ebateravamad ja heledamad kui lähedased esemed. Alusmaaling temperavärvides. Õlivärvid niiskuse vastu vastupidavamad. Kujutati pisikesi detaile täpselt, kasutades luupi. Madalmaade maalikunsti puhul on raske otsustada, kust läheb täpne piir gootika ja renessansi vahel. Kogu 15. sajandi maal kujutab endast üleminekut ühelt stiililt teisele. Inimesed madalmaalaste maalidel säilitavad gootiliku saleduse ja nappuse, samuti tavatsesid Madalmaade kunstnikud enamasti kujutada rõivastatud keha. H. BOSCH – kõige populaarsem Madalmaades. Fantastilised ja olustikulised maalid. JAN VAN EYCK – koos venna Hubertiga GENTI altarimaalid. Reaalsed peenmaalitehnikas piiblistseenid. Üle 20 maalingu
  
• Pilet 2 1. Vana-Egiptuse skulptuur , pinnakunst 2700-1000 ekr
  

Skulptuurikunstis võib tinglikult eristada kahte suunda. Esiteks teosed, mis kujutavad vaaraod ja jumalusi - need on eriti ranged , suursugused ja stiliseeritud. Selline skulptuuriteos on ka hiiglaslik kaljukünkast välja raiutud sfinks- inimese pea ja lõvi kehaga olendi kuju, miis seisab Giza püramiidide juures. Egiptuse kunstis oli ka teisi, väiksemaid sfinkse ja muid kujusid , kus ühendati inimese ja mõne looma kehavorme. Vaaraode täisfiguur- nad on tardunud , sirges poosis , vasak jalg pool sammu eespool , rusikasse tõmmatud käed tihedalt vastu külgi, vahel ka üks käsi rinnal Nägudel võimukas üleolev naeratus. Egiptuse skulptuurid olid määratud otse eest vaatamiseks. Egiptuse skulptorid valdasid täiuslikult inimkeha looduslähedase kujutamise oskust ja figuuride proportsioonid on neile loomulikud .
Pinnakunst- selle moodustasid peamiselt seinamaal ja reljeef üheskoos. Pinnakunsti tegemine käis erinevate etappide kaupa: esiteks silus kiviraidur seina siledaks ja kattis selle õhukese krohvikihiga. Seejärel märgiti seinale punase värviga ruudustik. Musta värviga kanti seinale joonistatavate figuuride kompositsioonid. Järgmisena raius kiviraidus figuurid välja, nii et need jäid seinapinnast kõrgemaks. Lõpuks värvisid maalijad ihukarva toonidega figuurid ja seejärel teised detailid. Värve saadi looduslikest ainetest - kivimitest ja mineraalidest
Kõigile kunstimälestistele on iseloomulik range ja tardunud pidulikkus, mis valitseb ka arhitektuuris.
Skulptuurikunstis võib eristada kahte suunda:
1. teosed, mis kujutavad vaaraosid ja jumalusi Tutanhamoni kullast mask , Vaara mykerionose ja t anise kuju gizast, nofretete bust .
2. teosed, mis kujutavad loomi ja lihtrahvast
Vaaraosid kujutati eriti rangelt , suursuguselt ja stiliseeritult. Täisfiguurid on tardunud, sirges poosis, vasak jalg sammu võrra eespool, rusikasse tõmmatud käed tihedalt vastu külgi, vahel on ka üks käsi rinnale tõstetud. Nende nägudel on võidukas ja salapärane naeratus. Kujude pilk on suunatud üle vaataja pea kaugusse, mis rõhutab veelgi vaaraode tähtsust. Samasugused on ka istuvad figuurid. Eripäraks Egiptuse skulptuuride juures on see, et need on mõeldud vaatamiseks otse eest.
Skulptorid oskasid küllalt meisterlikult inimkeha kujutada, kuid nad ei hoolinud eriti individuaalsetest eripäradest ja iseärasustest.
Lihtrahava ja loomade kujutamisel oldi vabamad tardumusest ja pidulikkusest. Need kujukesed on liikuvamad, väiksemad ja elavamad. Ometi on nad sarnased üldistuselt ja monumentaalsuselt

• 2. Saksa kunst 15.-16. Sajandil
  Saksamaa olulisim uuendus kunstikultuuris on trükigraafika leiutamine . Võeti kasutusele puulõikeethnika ja leiutati vanim sügavtrükitehnika vasegravüür.Eriti puhkes õitsele graafika , sest see kunstiliik oli kõige sobivam väljendama võitluslikke ideid ja sekkuma pinevasse ühiskondlikku ellu. Albrecht Düreri vase ja puulõiked kuuluvad graafikakusnti tippsaavutuste hulka. Dürer oli graafikatenikate virtuoos, kuid mitte detailirohkus ja peenus pole tema teostes peamine. Dürer kajastab ääretu jõu ja väljendusrikkusega oma kodumaa ja ajastu vastuolusid. Peaaegu kõigies tema töödes võib jälgida kahe pooluse hea ja kurja valguse ja pidemsu , mõistuse ja tumedate jõudude meeleheitlikku võitlust.
  Saksa maalikunstnik mathis Gothardt, kuulub vaimulaadilt veel hilisgootikasse, kuid maalimisviis on tal sarnane renessansikunstnike omaga . Tema peateos on Isenheimi altar . Kirjeldus :sünge tühi maastik , tumeda taeva foonil kujutatud Ristilöödu → käed on kui liigesest väljas → kannatus rõvedalt edasi antud
  

sümboolne pilt inimkonna kannatustest, mille toob kaasa katk
meeleolu, kompositsioon on ühendatud kehade ruumilisuse ja naturalismiga
selgusega esitatud inimlik ja jumalik loomus → leinavad kui inimest ja viidatakse kui lunastajale

• 
  

Pilet 3 1. Kreeta -MükeeneIII aastatuhandel e.m.a2000- 1250 a e.m.a kunst Knossose palee , mükeene lõvivärav
Kreeta arhitektuuri kuulsaimateks mälestusparkideks on suured paleed ( Knossos , Phaistos). Lossid koosnesid pajudest enamvähem ühesuurustest ruumidest, lossid olid väga mugavad , laitmatu veevärk ja kanalisatsioon . Losside seinad olid laotud ilma mördita, sidumata kividest. Korruseid ühendasid laiad trepid. Kreeta sambad on peenenevad ülevalt alla. Siin valitses elav ja mänglev käsitluslaad. Püsivust ja stabiilsuse muljet ei taotletud. Huvitav on see, et lossid ehitati täielikult ilma kaitsemüüride või muude turvaelementideta.Kujutava kunsti püüdluseks oli vabalt ja loomulikult jäädvustada hetkelisi muljeid . Iseloomulik on see, et pole leitud valitsejate portreid ega jumalaet kujusid. Populaarne motiiv on viljakust ja elujõudu kesastav metsik Härg, kellest mehed ja naised üle hüppavad, KERAAMIKA oli väga väga hiilgav , kõigile neile on omane ere värvirõõm ja dekoratiivsus. Ornamentika on looduslähedane. Vaasidel on kujutatud mereloomi ja neid vaase on võrreldud akvaariumidega, niivõrd loomulikult, et lausa ruumiliselt tajutavad on neil kalad , meritähed. Kreetal olid esikohal värvid, pinnad ja massid , kreeta kunst-maaliline.
Maailmakuulus on Mükeene Lõvivärav, mis koosneb ainult kolmest suurest kivimürakast ja ülel nendele toetuvast kolmnurksest kiviplaadist, millele on kõrgreljeefis tahutud kaks sambale toetuvad elukat. Mükeenenes oli kõrjel jäjel tarbekunst , kellasepatööd, keraamika. Seinamaali kasutati peamiselt losside seinte kaunistamiseks . Kasutati peamiselt helesinist, musta, valget, kollast, tumepunast ja harva ka rohelist värvi.
Palju tehti puhtornamentaalseid maale, kuid nende kõrval leidub ka hulk figuraalseid kujutisi. Kujutati jahistseene, sõjastseene, pidulikke tseremooniaid, tantsustseene jm. Esindatud olid ka maastikumotiivid. Mehed maaliti tavaliselt tumepruuni värviga, naised aga valgega. Ei maalitud jumalate kujusid ega valitsejate portreesid
Vastandina Kreeta lossidele olid Mükeene lossid kindlused . Kogu lossi ümbritses tihe ringmüür. Ka oma pikerguse saali poolest erineb Tirynsi loss Kreeta omadest . Seda suurt, pikergust saali nimetatakse meestesaaliks e megaroniks. Megaroni keskel asus ümmargune kolle, mida ümbritsesid neli sammast. Need kandsid laepalke ja arvatavasti oli nende kohal ka avaus, millest suitsu välja lasti. Megaroni kõrval oli rida teisi ruume . Mükeene sammas oli eranditult alati puust, kuid sama kujuga mis Kreetalgi..
2. Manerism
16. sajandi keskel algas Itaalia kunstis langus. Ei jälgitud enam loodust, vaid püüti jäljendada tuntud meistrite laadi , nende maneeri. Siit pärineb ka sellise kunsti nimetus - manerism. Maneristlikud pildid mõjuvad kuidagi rahutult, inimesed on neil tihtipeale pikaksvenitatud ning värvid magusad. Moodi läks kõrgrenessansi eri suurmeistrite nõksude matkimine ja kokkusegamine. Väga oluliseks peeti tunnete ülevoolavat kujutamist. Manerismist sai alguse järgmine kunstistiil - särav ja jõuline barokk . Maneristid tõstsid esile rahutu atmosfääri ja veidra, viirastusliku maailma. Tintoretto maalidel toimub kõik nagu kõrgemate taevalike jõudude tahtel. Tema tegelased sarnanevad salapärastele olenditele, kes ebateadlikult þestikuleerivad ja väljendavad nii oma hingeelamusi. Pildil "Ariadne, Venus ja Bakchos" paiskub Venus ainult korraks kohale, sätib kiiruga Ariadne tähepärga, õnnistab Bakchose abielusõrmust ja tormab keerisena taevasfääridesse tagasi.
Pilet 4. Vanakreeka arhitektuur
Tuntuim pühapaik oli Ateenas kõrguv Akropol , kus asus mitu templit, hulgaliselt altareid, kujusid ja mälestustahvleid ning riigikassa. Akropol on vana linnamägi, millele ehitati terve ehituskompleks.
Kreeka ehituskunsti tähtsaim ala oli templiehitus. Ka Kreekas oli tempel jumala eluase . Tempel on välja arenenud kreeka vanema aja eluruumist, nelinurksest megaronist. Vanemad tempelehitised tehti puust, uuemad olid aga juba kiviplokkidest, mis liideti kokku metallklambritega. Templid ehitati tavaliselt kõrgematesse kohtadesse , sest arvati, et nii on nad Olümpose jumalatele lähemal. Iga tempel oli pühendatud ühele kindlale jumalale . Kreeka tempel koosneb peamiselt kandvatest ja kantavatest osadest. Kreeka templid on ehitatud valkjast ja hallist marmorist. Paljud reljeefid ja muud ehituskaunistused on aga üle värvitud rõõmsates toonides.
Üks vanimaid templeid, mis on säilinud meie ajani on Hera tempel Olümpias ( dooria stiilis, 7 saj lõpust e.m.a.).Olümpose, Kreeka kõrgeima mäe tipp jääb sageli pilvede varju. Muistsete kreeklaste kujutlustes elasid sellel mäel jumalad ja jumalannad . Jumalikud olendid olid nii välimuselt kui ka käitumiselt inimese sarnased, kuid erinevalt inimestest tarvitasid nad joogiks nektarit ja söögiks ambroosiat (kr mütoloogias karastav imeaine, surematuks tegev jumalate toit, ka healõhnaline salv), mis andis neile igavese surematuse ja nooruse
Tuntuim pühapaik oli Ateenas kõrguv Akropol, kus asus mitu templit, hulgaliselt altareid, kujusid ja mälestustahvleid ning riigikassa. Akropol on vana linnamägi, millele ehitati terve ehituskompleks. Akropoli viis alt keskväljakult e agoraalt lai tee, mille lõpus asus väravehitis e Propüleed (autor MNESIKLES). Dooria stiili täiuslikem teos asubki Akropolil ja selleks on Parthenoni tempel (peripteer, 5 saj.e.m.a.). Parthenonis, hiiglaslike skulptuuridega sisustatud templis , seisis puidust, kullast ja elevandiluust Athena kuju, mille loojaks oli skulptor PHEIDIAS. Nagu paljud teised templid, oli ka Parthenon suur ristkülikukujuline ehitis, mida ümbritsesid soonelised sambad. Iga sammas oli tõstukite ja vintside abil osadest kokku pandud. Parthenoni templi autoriteks on kaks kreeka tublimat ja kuulsamat arhitekti IKTINOS ja KALLIKRATES.
Igas Kreeka linnas oli agoraa - keskväljak, mida kasutati turuplatsina ja kogunemispaigana. Kreeka mehed käisid sageli sisseoste tegemas, kaasa orjad , kes ostetud kaupu kandsid. Agoraa oli kärarikas koht, kus kõikjal tunglesid ostjad .  Paljusid asju müüdi turul kaaluga. Igal aastal kontrollisid Ateena riigiametnikud poeomanike kaaluvihte, et kaitsta ostjaid pettuse eest. Eeslitega veeti turule põllusaadusi. Agoraal kaubeldi ka orjadega ja pakuti ennast tööle. Rändkaupmehed pakkusid väismaiseid tooteid ning täiendasid oma laadungit enne uutesse peatuskohtadesse siirdumist.  Varjulistes sammaskäikudes peatusid mehed, et vahetada mõtteid poliitika ja äritegevuse üle. Naised tulid kaevule veenõusid täitma. Mitmes kohas seisid jumalate, kuulsate sportlaste ja poliitikute kujud.
Kreeka arhitektuuris oli tähtsaimaks ülesandeks ehitada templeid. Tavaline tempel oli ristkülikukujulise põhiplaaniga ja ehitusmaterjaliks olid esialgu puu, savi hiljem kivi. Kivide sidumiseks ei kasutatud mörti vaid metallist klambreid. Templi välisvaates saab erladada 3 me osa. Tempel seisab alaehitusel, mis on maapinnast paari kolme astme võrra kõrgem ning see kannab nimetust krepidoma . Krepidoma viimast astet nimetatakse stülobaadiks. Stülobaadilt kerkib sammastik ja sellele toetub talastik koos katusega . Sambad ümbritsesid templit tavaliselt igast küljest tiheda reana ja olid templi välisilmes määravad. Sammas ongi kreeka arhitektuuri kõige iseloomulik detail. Ta 3-meks põhiosaks on : baas, tüves ja kapiteel . Kapiteel koosenb 2-est osast- alumine, ehhiin ja ülemine, abakus . Kapiteel on üleminek samba ümaralt vormilt kandilisele talastikule.Talastiku alumine osa on arhitraav ja ülemine kannab nime friis . Sammasterea taga asus risttahukakujuline kivist seintega ruum, mille ainsaks avaks ja ka valgusallikaks oli uks.
Kreeka arhitektuuris eristataks kolem stiili- dooria, joonia ja korintose stiili. Dooria stiil on vanim. T eda iseloomustavad suhteliselt madalad ja jässakad sambad, mistõttu ehitis mõjub raskepärasena. Dooria stiil on väga lihtne ja range. Sammastel puudub baas ja ka kapiteel on taagsihoidlik. Joonia stiil on hilisem. Tema sammas peenem ja elegantsem ning kogumulje ehitisest kergem. Joonia asmbal on ümmargune, mitmeosaline baas ja iseloomulik kapiteel. Korintose stiil erineb joonia stiilist põhiliselt ainult sambakapiteeli poolest. Kkorintose kapiteeli alaosa on kariak ja või kvaasikujuline.
2. Renessanss Eestis ja Prantsusmaal 16 saj
Prantsuse kunst 16. sajandil

• renessansskunst arenes põhiliselt kuninga, õukonna ja suuraadlike tellimusel → ehitati uhkeid losse
  
• Loire'i oru lossid
  
• kuninga ja kõrgaadli residentsid, kus pole lihtrahvast ja saab jahti pidada
  
• François oli mitmete losside ehitaja või täiendaja → Blois ' lossi õue trepp tema nimega
  
• uutest lossidest tähtsaim Chambord
  
• esindab segastiili → linnused ja palazzod
  
• peahoone on 3-korruseliste tornide ja hoonetiivaga, tagumised nurgatornid on 1-korruselised
  
• peahoone keskel on omapärane keerdtrepp, kus ülesmineja ei kohtu allatulijatega
  
• linnus → ümartorne meenutavad vormid ja kõrge katus
  
• palazzo → lossil pole sõjalist välimust → fassaadil akende read ja dekoratiivdetailid
  
• Fontainebleau loss
  
• seal kujuned arhitektide, sisekujundajate, skulptorite ja maalijate koolkond → sh ka itaalia maneriste
  
• siseruumid on rikkalikult kaunistatud värvilisest stukist ja marmorist ornamentika ja figuuridega
  
• ebaloomulikult pikad jäsemed, saledad kehad, väikesed pead → poosides näha gooti traditsioonide püsimist
  
• Louvre 'i loss Pariisis
  
• linnus lammutati ja sinna ehitati loss → alusmüürid on praegu keldrikorrusel näha
  
• ehitatud mitme sajandi jooksul → 16. sajandist on säilinud vaid mõned osad
  
• selle tähtsaim arhitekt oli PIERRE LESCOT → kavandas osa läänetiiva hoovipoolsest fassaadist (atikakorrusega ülal)
  
• kasutas ainult Itaaliast pärit detaile, pole kindluslikku iseloomu
  
• paviljonid ja kitsad kõrged aknad toonitavad vertikaalset suunda
  
• fassaadid on vaheldusrikkalt ja rütmiliselt liigendatud:
  
• alakorrus → poolsambad , pilastrid
  
• teine korrus → akende kohal 3nurksed ja kaarjad viilud, rohkelt reljeefe (atikakorrusel ka reljeefe)
  
• detailid teevad ühtse terviku
  
• JEAN GOUJON
  
• Louvre'i fassaadi skulptuuride üks autor
  
• nümfide reljeefid ''Süütute kaevul'' Pariisis
  
• purskkaev , mida on korduvalt ümber ehitatud ja tõstetud → 5 reljeefi
  
• kaev on taastatud, kui reljeefid on Goujoni tööde koopiad
  
• nümfide poosid ja proportsioonid on maneristlikud → rohkem elavust ja värskust kui Fontain. Koolkonnas
  
• imetlusväärne on nümfide läbipaistva ja voolava riietuse voldistiku mäng
  
• osa reljeefe praegu Louvre'i muuseumis
  
• sagedased tööd olid hauamonumendid
  
• GERMAN PILON
  
• andis hauamonumentidele uue lahenduse
  
• kuningas Henri II ja kuninganna Caterina de' Medici hauamonumendid Saint- Denis ' kirikus
  
• kujutas kunigapaari lebavad marmorkujud portreelistena
  
• näitab lahkunute ilu ja väärikust
  
• marmorgrupp '' Diana hirvega'' → antiikjumalannat kujutas graatsilise kaunitarina
  
• maalikunstis järgisid itaalia eeskuju → iseseisvad portreekunstis
  
• parimad olid JEAN CLOUET ja tema poeg FRANÇOIS
  
• töötasid õukonnas ja portreteerisid sealseid tegelasi
  
• tegid ka realistlikke ja täpseid õlimaale
  
• säilinud palju portreesid → kujutatud tundlikult iseloomu ja seisundit
  
• François Clouet → ''François I hobusel '' ja ''Austria Elisabethi portree''
  
• Jean Clouet → ''François I''
  

Ca 1520 -30ndatel aastatel hakkasid siinses arhitektuuris levinud gooti teravkaarmotiivid ning keskajale omane vertikaalne domineerimine ja liigendatus asenduma uute stiilidega. Antiikeeskujudel tekkis horisintaalne liigndatus; aknad ja muud avad läksid laiemaks ja sageli lamekaarseteks, levima hakkas rustikamotiiv ja ümarkaar. Renessansi üks varasemaid näiteid Eestis on Purtse vasallilinnus; teised tuntuimad esindajad on Mustpeade hoone Tallinnas, Tallinna vaekoda (põles 1944, müürid lammutati 1946) dominiiklaste kloostri ait Tallinnas, Pärnu-Jaagupi kiriku pikihoone ning Haapsalu lähedase Kiltsi mõisa liivakiviportaalid ( 20ndatel aastatel oluliselt kahjustatud). Eesti kirikutes on säilinud ka mitmeid kunstipäraseid renessansskantsleid ja -altareid.
Kusagil 1630-50ndate aastate paiku hakkas renessanss tasapisi asenduma barokiga.

• Pilet 5 1. Vanakreeka skulptuur, maalikunst Leiutati ka nõjajala poos e kontrapost s.t. et keha raskus on suunatud ühele jalale , teine jalg on vabaks jäetud.
  Üks kuulsamaid liikumist kujutavaid figuure oli 5.saj.e.m.a. MYRONI Kettaheitja . Suurimaks kunstikeskuseks sel ajal oli Ateena ja kuulsaimaks kunstnikuks PHEIDIAS. Tema on teinud eelkõige Parthenoni skulptuurid. Tema töö on ka hiiglaslik 12 m kõrgune jumalanna Athena kuju Parthenoni templis. See oli kaetud kulla ja elevandiluuga. Senini pole aga suudetud täpselt kindlaks teha, millised on Pheidiase enda ja millised tema õpilaste tehtud figuurid. Teine kuulus kunstnik sellest ajajärgust on POLYKLEITOS . Tema on teinud Odakandja (kontrapost).
  Vanakreeka kõige iseloomulikumaks kunstiliigiks on peetud skulptuuri. Kujurite peaaegu ainsaks aineks oli inimene. Esimesed kreeklaste skulptuurid, mida tunneme , on hilisematega võrreldes algelised ja kohmakad. Seepäasrt nimetatakase 7. Sajandist kuni 5 sajandi alguseni arhailiseks ajajärguks. Kehade proportsioonid selle aja skulptuuridel on sageli ebaloomulikud. Tähelepanuväärsed on kujude näod kus kõigil on ühesugused grimassitaolised naeratused. Tähtis on see, et kreeklased õppisid esimesena tegema tõeliselt vabalt ieseisva inimfiguure. Egiptuses olid kehad rohkem kiviga seotud, kreeka kujud aga seisvad jalgadel ja käed pole ka enam vastu külgi surutud, vaid ripuvad vabalt. 5 sajandi alguses e.m.a toimus kreka platikas murrang. Inimkeha kujutamises saavutati täielik kindlus ja vabadus. Hakkavad ka sündima kujud, kus keha raskus on kantud ühele jalale , teine jalg aga lõdvaks jäetud. Jalgade erinev koormamine muudb paljude luude ja lihaste asendit kogu kehal ning nende muutuset arvestamine muutiski kujud enneolematult looduslähedaseks ja elavaks. 5 sajandi keskel e.m.a algas kõrge stiili ajajärk kreeka skulptuuri ajaloos. Palju kujuerid töötas Kreeka linnades. Sparta skulptorided armastasid kujutada alastis sõdalasi, hästi arenenud kehaga sõdur oli spartalaste ideaaliks. Algselt olid ka skulptuurid värvilised, vähemalt osaliselt. Värvi abil kujutati tõenäoliselt mitmesugused detaile, ka silmi ja suud . Värvid olid looduslähedased. Kahjuks hävis värv kiiresti.
  Kreeklased ise hindasid väga kõrgelt om maalikunsti, kuid meieni pol sellest praktiliselt midaig säilinud. Kreeka kunstnikud maalisid vahavärvidega kas puule või kivile. Püüeldi loodusläheduse poole.
  2. Barokk. Arhitektuur, skulptuur Euroopas 17 sajandil.
  Arhitektuuris sai esmajärguliseks kirikut püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks muutus pikergune hoone, mis oli kohasem katoliiklikule liturgiale. Barokk- kirikus sai t aas määravaks siseruum . Renessanssilt võeti üle kogu aritektuuriliste detailide arsenal: sambad, poolsambad ja pilastrid, ümarkaared, viilud. Kiriku siseruum ei jagunenud löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avar asaali. Põhiliseks valgusallikaks said aknad, mis asusid nelitiskupli allosas . Kiriku välisilmes oli olulise tähtusega kuppel ja läänefaasid Läänefasaadi keskosa on kahekorruseline. Seda ühendavad kitsamate ja madalamate kõrvalosadega voluudid. Voluut on spiraalikujuline, lopsakas, pisut teokarpi meenutav motiiv. Fasaadi üldmulje on dünaamiline ,rahutu ja maaliline nagu siseruumilgi. Mõnikord oli kogu fassaadipind laineline , astmelinevõi kaarekujuline . Kõikjal valitses arhitektuuriliste vormide kuhjamine, palju esines ebasümmeetriat. Maitse muutumist näitab Rooma Peetri kiriku edasiehitus. Loobuti tsentraalehitisest ja ehitati kirikule juurde kõrge fassaadiga pikihoone, mis kiriku ees seisja eest suure kupli ära varjab . Baroklik terviku loomine puuduas ka suuri ansambleid. Kõike püüti näidata suuremana ja võimsamana, kui see tegelikult oli. Näiteks sama Peetri kiriku ette rajati väljak mille põhiplaan laseb väljakul mõjuda avarana ja kiriku fassaadil kõrgemana. -+-Barokkskulptuuri kuulsaimaks meistriks oli Lorenzo Bernini. Tema väljendusvahendietks said rahutud , liikuvad massid. Liikuminem muutumine sai bernini peamiseks huviobjektiks. Tema kujud ei ole enam endassesuletud, vaid lasevad tunda ümbrust ja ruumi. Portreeritavaid on ta alati näinud mite staatilises vaid liikuvad ja väga ilmekas ning efektses poosis. Barokkstiili päevil levis laialt monumentide püstitamine. Paljud valitsejad püüdsid juba oma eluajal lasta ennast pronksi valada või kivisse raiuda . Euroopa linnades näeb sageli ratsa , üks uhkemas poosis kui teine. Lähemas ümbruse on näha ka lippe, kahureid, mõõku pärgi ja muud selleasrnaseid esemeid. Kogu kivi või pronksi mass mliitus ühtseks voogavaks tervikuks.
  
• Pilet 6 1. Vanarooma arhitektuur
  Arhitektuuri arengule sai määravaks ehitustehnilised uuendused, eriti lubjamördi kasutuselevõtt. Uued konstruktsioonid muutusid valitsevaks: kaared, võlvid ja kuplid. Kaart kasutati seintes olevate avade uste ja akende katmiseks selle lihtsaim vorm on poolringikujuline kivirida. Võlvi võib ette kujutada üksteise taha ehitatud kaarte rida, tulemuseks on silinder võlv millega saab katta nelinurkset ruumi. Ümmarguse ruumi puhul kasutati poolkerakujulist kuplit. Roomlaste tähtsaim ehitusmaterjal oli põletatud tellis . Tellistest oli võimalik ehitada ühte tüüpi ehitisi kõigis riigi osades, ka sela kus looduslikku kivi ei leidunud. Tellismüür oli odav ja lihtne ehitada. Suure ühiskondliku tähtsusega asutusteks Roomas olid saunad. Roomlastel õnnestus ka hästi suurte arhitektuuriliset ansamblite kujundamine. Kuulsad on väljakud paljudes Rooma impeeruimi linnades. Suurejoonelised olid ka rooma arhitektide kacandatud teed, sillad ja veejuhtmed. Checkout
  Rooma kuulsaim kuppelehitis on marsi väljakul asuv Panteon - kõikidele jumalatele pühendatud tempel. Panteoni puhul oli väga tähtsal kohal just sisevaade, 43,5 meetri kõrgune kuppel katab 43,5 meetrist ruumi. Panteoni kuppel toetub võimsale silindrikujulisele kuue meetri paksusele telliskivimüürile. Seest näeb Panteon välja nagu suur ümmargune saal , mis toetub 18 roosale ja hallile egiptuse graniidist sambale. Selle sees olija asub nagu määratu suure kera keskpunktis : ehitajad on selle rajanud kui kosmose sümboolse võrdkuju. Lagi on valmistatud kassettidest, mis on valmistatud vulkaanilisest tuhast ja tuffist saadud segust koos tsemendiga. Ümara saali seintes paiknevad süvendid e orvad, millesse on paigutatud jumalate kujud. Ülal kupli keskel asub ava, suur OCULUS (silm, kupli kõrgeimas punktis asuv ava, mille kaudu hoonesse pääses õhk ja valgus), kust toredale mosaiikpõrandale langeb ere valgusvoog . Mõju on vapustav. Arvatakse, et Panteon võib kaaluda üle 5000 tonni.
  Väga levinud olid mälestisehitisi oli triumfikaared. Need olid ilma praktilise ülesandeta ehitised ja mitte hooned, vaid monumendid. Triumfikaares on 3 või vahest ka 1 ümarkaarega müüriava ja näeb välja nagu suur müür. Dekoreeriti sammaste, poolsammaste ja pilastritega ning reljeefidega võitlusstseenidest või vallutusretkedest. Triumfikaari püstitati kuulsatele väejuhtidele ja suurte võitude tähistamiseks. Tuntuim on keiser Titusele pühendatud Tituse Triumfikaar Roomas.
  Suure tähtsusega asutusteks Roomas olid saunad e termid , sest linnas oli vähe maju, kus oli võimalik end pesta. Peale pesemise, massaazi ja auruvannide käidi seal ka inimestega kohtumas, lõbusalt aega veetmas, võimlemas, uudiseid kuulamas,  mängimas, jalutamas ja koosolekuid pidamas. Hoonesse sisenenjal on võimalus valida, kas minna lahtiriietamisruumi või pöörduda võimlemisväljakule. Pärast jõuharjutuste sooritamist mindi sauna ja basseini suplema.
  
• 2. Barokk. Maalikunst Hispaanias. Flandrias 17.sajand
  Flaami maalikunstis oli meelisteemadeks pühakute kannatused ja võituslikult pingelised piiblistseenid. Nende kõrval maaliti ohtralt ka mütoloogilisi lugusid, kaasaja sündmusi ja portreid. Kujutavat anti edasi äärmiselt elamuslikult, kasutades tugevaid valguse ja varju efekte .
  
• 
  Flaami maalikunsti suurim esindaja, kes viis ellu baroki ideaalid, oli Peter Paul Rubens (1577-1640). Edu ja imetlus saatsid Rubensit juba ta loomingutee algusest peale. Ta sai nii ohtralt tellimusi nii kodu- kui välismaalt, et pidi nende täitmiseks kasutama hulgaliselt õpilasi ning abilisi. Kümnete kaupa valmis tal ajaloolise, mütoloogilise või muu sisuga töid. Tema fantaasiaküllaseil figuurirohkeil kompositsioonidel on barokipäraselt dünaamiline ülesehitus. Ka usuteemalised pildid lahendas Rubens enneolematu jõu ja kirega. Maiseid rõõme ja elu küllust ülistas Rubens oma suurtes mütoloogilistes maalides . Neis on hoogu, liikumist, pakatavat jõudu ja elulusti, sooje hõõguvaid värve, rõivaste toredust ja ehete sära, tugevaid tõmmusid mehi ning heledanahalisi ruugete juustega täidlasi naisi, pakse lapsukesi, vallatlevaid faune ja nümfe. Kui selline, ülivohav laad võib praegusaegsetes vaatajates mõnikord isegi võõrastust tekitada, siis Rubensi portreed erutavad vaatajat tänapäevani. Eriti just pildid kunstniku abikaasast, noorest Helene Fourment 'ist õhkuvad erilist inimlikku soojust. Piltidel olid hästi vormikad ja täidlased inimesed. Kasutas jämedat pintslit ning sellega tüsedus saavutatigi.Tema maalidel kolme nurga kujulist kompositsiooni ei ole, vaid pilt on paksult rahvast täis.
  
• 
  

Pilet 7 1. Vanarooma skulptuur, relfeefkunst, maalikunst
Roomlaste skulptuurikunstis domineerisid esialgu kreeka meistrid. Kreeka kunsti hiilgus pidurdas Rooma kunsnikke, nad ei usaldanud asuda uute, orignaalsete teoste loomisele vaid piirdusid kreeklaste matkimisega. Mõnikord võtsid nad mõne kreeka skulptuuri ainult eeskujuks, sageli ag lihtsalt kopeerisid neid. Siiski arendasid roomlased kolmes lõigus hellenistlikke traditsioone tunduval määral edasi, nimelt portreeskulptuuris, ajaloolistel teemadel loodud monumendiplastikas ja relfeefinkunstis.
Rooma ühiskond hindas kõrgelt riigimehi ja väejuhte neid jäädvustati portreedega. Roomlaste kaine ja asjalik hingelaad ei hoolinud portreeritavate välisest idealiseerimisest vaid tahtis neid näha võimalikult sellistena nagu nad olid. Pöörati rohkem tähelepanu inimese sisemaailma ja iseloomu avamisele.
Peale iskute taheti jäädvustada ka riigi elus toimunud tähtsaid sündmusi, eriti sõjalisi võite
ja õitses ajaloolisele teemale pühendatu reljeefikunst. Reljeefidel kujutati sündmusi võimalikult tõepäraselt. Väejuhi figuur on reljeefidel tavaliselt teiste inimeste hulgast seile tõstetud. Rooma reljeefidel on kik proportsioonid loomulikud, kuid väejuhi figuuri tähtsust rõhutab ilmekas poos ja reljeefi kompositsioon. Rooma reljeefikunst on looduslähedane. Püstitati ka monumente peamiselt väejuhtide ja keistrit auks. Sageli püstitati ka ratsafiguure.
Rooma malikunsti tunneme eelkõige seinamaailde põhjal, mida eriti rohkearvuliselt on leitud Pompeji väljakaevamisetel. Valitses täielik looduslähedane laad. Suurepäraselt osati edasi anda inimkeha proportsioone ja keerulisi liigutusi. Kehad on varju ja valguse abil tugevalt modelleeritud. Piltide kompositsioon on vaba ja loomulik. Eelistati värvikaid, elurõõmsaid ja mõnikord isegi pikantseid stseene. Sageli on ka võetusd eeskujuks kreeka malikunstiteoseid, neid on kas otseelt kopeerides või vabalt ümber kujundades.
Püstitati ka monumente, algul väejuhtidele, hiljem ka keisrite auks. Nad koosnesid alusest (pjedestaalist) ja portreebüstist või seisvast figuurist. Neist kuulsaim on Trajanuse sammas, mida spiraalina kattis reljeefiriba keisri sõjaliste võitudega. Samba ümbermõõt on 3,70 m ja kõrgus peaaegu 30 m. Ta on üleni kaunistatud marmorreljeefiga, mis kulgeb spiraalina alt üles ja kujutab sündmusi, mis leidsid aset keisri võidukal sõjaretkel riigi kirdepiiri ohustanud daaklaste vastu. Tarjanuse samba sisse on paigutatud tema tuhk, nii on sammas ühtlasi tema hauakamber ja hauamonument . Peale selle asub samba sees müüripiludest valgust saav keerdtrepp, mis viib samba tipuni, kus seisab keisri pronkskuju. Arvatakse, et Traianus maksis samba ehitamise eest daaklastelt võidetud kullaga.
2. Barokk. Maalikunst itaalias 17. Sajandil
Tahvelmaalile eelistatakse seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse tihti arhitektuurilisi detaile (kaari, saamaskäike jne). Seetõttu kipub tõeline ja illusoorne ruum vaataja silmis segunema. Läheb raskeks eraldada tõelisi ja maalitud detaile. Kirikute seinu ja lagesid katsid usulistel teemadel loodud kompositsioonid. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Renessansi ajal olid kõik kunstiliigid eraldiseisvad. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks.
Barokse dekoratiivmaali üheks nimekamaks meistriks Itaalias on ANDREA DEL POZZO (1642-1709). Tema loodud on Sant`Ignazio kiriku laemaalid Roomas.
17. sajandi maalis läks rahutu liikumise kujutamine erilise tähelepanu alla. Sellele lisandus maaliline käsitluslaad, kus värvid sulavad üksteise sisse ilma selgete piirideta . Arenes itaalia kunstis teine vool, nn naturalism , mille suurimaks esindajaks oli MICHELANGELO DA CARAVAGGIO ( 1573 - 1610 Caravaggio põlgas idealiseerimist ja püüdis elu ning inimesi kujutada just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema maalidel näeb tihti tüüpe lihtrahva hulgast - mustlasi, pillimehi, joodikuid ja kaardimängijaid. Ka religioosseid tegelasi kujutab ta olust ikulisena, ilma aupaisteta. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik kompositsioon. Inimeste poosid tema maalidel on rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole. Oluline osa on valgusel, mis suundub tavaliselt ülevalt ühest puntist alla tegeleaskujudele. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumedal pildil.
Pilet8 1. Varakristlik kunst, kirikuehituse algus
Et ristiusk oli algul keelatud, siis ei saanud usklikud ehitada hooneid jumalateenistuse pidamiseks. Oma salajasteks kokkutulekuteks kasutasid nad enamasti maa-aluseid matmispaiku - katakombe. Need olid kas looduslikud koopad või siis pehmesse pinnasesse kaevatud käigud, mis mõni kord kilomeetritepikkuselt kulgesid linnade all. Eriti tuntud on Rooma katakombid. Käikude seintesse uuristati hauad , seinad ja laed kaeti maalingutega. Viimased meenutavad tolleaegseid seinamaale jõukate roomlaste kodudes, kuid igale kujutisele on siin antud uus mõte, millest said aru vaid usklikud. Nii näiteks tähendas lambatalle õlal kandev karjane ristiusu tähtsaimat tegelast, jumala poega Jeesus Kristust.
Varakristlikus kunstis ei kohta me peaaegu üldse skulptuuri. Sel on ka oma põhjus. Enne ristiusu teket olid kõik Rooma riigi aladel elanud rahvad kummardanud oma jumalate kujusid, et aga ristiusulised ei tahtnud nendega sarnaneda , vältisid nad üldse kujude tegemist.
Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalateenistuseks vajalike hoonete - kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta . Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle “tähe” püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline nišš altari paigutamiseks - apsiid . Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid.
Kolmelööviliste kirikute parimateks näideteks on Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina kirikud Roomas. Peetri kirik oli esimene viielööviline basiilika. Basiilikate sisekujunduses kasutati sambaid, mis olid laenatud antiigist . Lagi oli lame (kassettidega) või puudus üldse. Sel juhul olid kirikus olijatele näha katusesarikad.
Apsiidi süvendis asus altar. Seinu elustasid suuremalt jaolt mosaiigid, mida leidub hulgaliselt igas basiilikas. Mosaiigis kasutasid roomlased erinevat värvi siledaid marmori tükikesi. Need polnud küll väga kirkad, kuid võimaldasid edasi anda erinevaid värvivarjundeid. Kasutati ka värvilise klaasi tükikesi. Valitsevad värvid olid heleroheline ja kuld , samuti ka lilla ja ooker. Mosaiikidel kujutati sümboleid ja igasuguseid piiblilugusid. Kõik figuurid on rikkalikult rõivastatud, mis on ka üheks erinevuseks antiikkunsti ja keskaja kunsti vahel.
Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn.
2- Prantsuse arhitektuur, skulptuur 17 sajandil
Prantsuse arhitektuuri uus stiil sündis kuningalossi Louvre`i edasisel täiendamisel 17. sajandil. 1665. a-l kuulutati välja võistlus Louvre`i lossi idafassaadi kujundamiseks. Züriile ei meeldinud aga ükski kavand ja nii kutsuti kohale Bernini. Ka Bernini kavand ei leidnud pooldajaid ja nii usaldati fassaadi ehitamine võistluse võitnud prantslasele CLAUDE PERRAULT`le ( 1613 -1688). Arhitekt hülgas itaaliapärased liialdused ja arendas edasi Palladiole omast joont (sammaste rohkus). Prantsuse kunstile on omane selgus, ülevaatlikkus ja loogika . Ehitis mõjub monumentaalsena ja ülevana. Selle suursugusus on saavutatud rahuliku kompositsiooni ning ülearuste detailide vältimisega.
Barokilikumad tendentsid tulevad ilmsiks Versailles `i lossi ehitusel. Louis XIV-14 tellimisel töötasid seal prantsuse parimad arhitektid , skulptorid ja maalijad. Tema käsul ehitati endine väike jahiloss ümber grandioosseks ansambliks. Oma suuruse ja toredusega pidi see hämmastama kogu Euroopat. Versailles`loss on pikergune hoone kahe eenduva tiivaga, mille vahel on avar õu. Loss on ehitatud klassitsistliku rangusega, rõhutatud on horisontaalsust. Ümberehitamise peameistriteks olid peaarhitekt JULES HARDOUIN - MANSART ja aiakunstnik ANDRE LE NOTRE. Lossi park on pargikunsti täiuslikem näide. Selle stiili põhiideeks on, et loomulikku loodust tuleb parandada, ilustada, allutada mõistuse loodud süsteemile. Tulemuseks on reeglipärane teedevõrk (kõik kõrvalteed lõikuvad peateega täisnurkselt), sümmeetriliselt paigutatud skulptuurid, geomeetrilisteks kujunditeks pügatud puud ja põõsad.
Suure tähtsuse omandasid taas kirikuid kaunistavad skulptuurid ja maalid. Barokkstiili maalidel ja skulptuuridel on tunduvalt dekoratiivsem iseloom - nende abil ei püüta mitte nii palju jutustada, moraliseerida ja õpetada, kuivõrd inimeste tundeid mõjutada, hämmastada ning tekitada imetlust ja aukartust.
Peamiselt viljeleti dekoratiivplastikat, millega kaunistati hoonete fassaade, interjööre ja parke. Portreekunstis sai valitsevaks paraadportree . Rohkesti kujutati ka mitmesuguseid pühakuid. ++-+-+Skulptuuride valmistamisel eelistati eelkõige maalilisust. See saavutati rohkete detailide, järskude rakursside, arvukate põimumiste, teravate valguse ja varju kontrastidega.
PRANTSUSE 17 sajandi skulptuur nagu arhitektuurgi areneb omasoodu ja on seetõttu teatud omapäraga. Kuigi prantsuse skulptorid käisid Itaalias õppimas, siis vähestel ilmnesid kuulsaima barokk-skulptori - Bernini - mõjud. Eeskuju võeti hoopiski antiikkunstist. Prantsuse skulptuur on rahulik, selge, sarmikas. Kuid 17. sajandi esimesest poolest ei ole ajalukku jäänud ühtegi väga kuulsat kujurit. 17. sajandi teisel poolel räägitakse Versailles' koolkonnast . Nimelt pidid skulptorid valmistama eelkõige selliseid töid, millega saaks kaunistada losse ja parkisid. Teoste paremik läks loomulikult kuninga Versailles' lossi. Selle koolkonna peaesindaja on Francois Girardon (1628- 1715 )
Pilet 9 1. Bütsantsi kunst
Kunsti esimene õitseaeg oli 6. Sajandil keiser Justinianus I ajal, millal riigis ajutiselt saavutati sisemine tasakaal. Justinianuse ajal püstitati riigi pealinnas Konstantinoopolis bütsantsi arhitektuuri kuulsaim mälestusmärk, Hagia Sophia katedraal . See pakub suurrt huvi kõigepealt konstruktiivses mõttes. Konstantinoopol oli tol ajal üks maailma tähtsamaid linnu. Sael oli väga palju töökodasid, kus valmistati villaseid ja siidikangaid, kullassepatooteid ja muid toredusesemeid. Linna tsentrumis asusid keisri palee, ülikute lossid, foorum ja hipodroom . -----*Bütsantsi skulptuuris püsis lühikest aega antiikplastika, loodi valitsejate figuure ja portreid. Kirik suhtus aga ümarplastikasse eitavalt. Pärast pilditüli keelati ümarskulptuurid hoopis. Edasi elas reljeef, mida töödeldi madalalt ja peamiselt sarkofaagidel. BÜTSANTSI MAALIKUNST ENNE 8.saj.Bütsantsi meistrid viljelesid mosaiiki, fresko -, ikooni- ja miniatuurmaali . Kõige tähelepanuväärsemad on mosaiik -kunstiteosed. Mosaiigiks kasutati sulatatud klaasisegu, mis andis sügavaid, hõõguvaid värvitoone. Figuure ümbritses kuldne foon , mis lõi piduliku meeleolu. Figuurid ise on pikaks venitatud ja kangetes poosides. Näoilmed on karmid ja pidulikud . Värvid on raskemad ja süngemad kui varakristlikus kunstis. Peamiselt võeti eeskuju Idamaadest ja figuure kujutati stiliseeritult, rangetes poosides ja pinnaliselt. Inimkeha peideti rõivavoltidesse, sest see oli kristlikus maailmas patu kehastajaks.
Bütsantsi sakraalarhitektuuris eelistati kupliga kaetud tsentraalehitist. Sellises ehitises viibides oli kogu kiriku ilu igast küljest vaadeldav. Hagia Sophia katedraal on kuppelbasiilikas tehtud. Ehitisel kasutati kõige kallimaid materjale ja kõige toredamaid mosaiike, mis hiljem kinni kaeti, kuna kirik muudeti mos´ eeks . Praegu mõjuvad türklaste poolt hiljem juurde ehitatud tornid- minaretid (moðee tornid) kirku juures võõralt. Roomas osati kupliga katta silindervõlviga nelinurkset ruumi. Nüüd oli probleemiks ehitada kuppel ristkülikukujulise ruumi kohale. Lahendusena võeti kasutusele viklid, mis kannavad keskset hiigelkuplit. Kahelt poolt toetavad seda veel poolkuplid. Tohutu suur ruum saab valgust kuplite allääres paiknevatest akendest.
Arhitektuur kujuneb lõplikult välja alles 6 saj.-ks. Peamiseks ehitistüübiks oli ristikujuline basiilika, mis sisaldas ka empoore. 6.saj-l sai suuremaks probleemiks tsentraalehitise- (kreeka rist , kõik hoone üksikud osad on üksteisest ühekaugusel) lähendamine pikkehitisele. Kreeka risti baasil ehitatud kirik Konstantinoopolis on Apostlite kirik.
Keiser Justinianus I surma järel algas Bütsantsi riigi lagunemine . 8.saj-l hakkasid keiser Leo III ja tema järglane Constantinus V kiriku õigusi piirama. Keelati ära pühapiltide -ikoonide- kummardamine ja ka piltide kasutamine kirkute kaunistamiseks. Nende asemel soovitati teha taimemotiive või ornamente. Arvati, et Kristuse kujutamine inimesena on tema täielik teotamine ja suur patt. Pildirüüstajad - ikonoklastid - leidsid poolehoidu sõjaväes. Pildikummardajateks olid peamiselt vaimulikud ja mungad . Nn pilditüli kestis üle 100 aasta ja lõppes siiski "pildieitajate" kaotusega. Ägedas pilditülis aga hävitati palju väärtuslikke kunstiteoseid .
9.saj lõpul algab Bütsantsi kunsti teine õitseaeg. Arhitektuuris levib viiskuppelkirik. Suureks uuenduseks oli tambuuri ehitamine peakupli alla. See on silinderjas akendega ruum peakupli all, mis muutis kiriku välisilme kõrgemaks ja kergemaks.
2. Prantsuse maalikunst 17. Sajandil
Prantsusmaal olid maalijad, nii nagu kujurid ja arhitektidki, peamiselt õukonna teenistuses. Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mille aluseks oli ratsionalism . Ebatäiuslikkusele vastandati täiuslik, mõistuspärane ideaal ning seda püüti kunstis kehastada. Kunst pidi olema ideeline ja kasvatav.
17. sajandil oli mõjukaim maalija NICOLAS POUSSIN ( 1593 -1665). Tema looming tugineb antiikkunsti ja renessansi traditsioonidele. Poussini tööd on üles ehitatud rangele loogikale ja selgusetaotlusele nii vormis kui värvis. Kuulsaimad Poussini tööd on suuremõõtmelised allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Tähtsal kohal on kontuuride ilu ja kahde plastiline modelleerimine . Poussin on kuulus ka kui "ideaalmaastike looja". Tema maastikud ei kujuta ühtki konkreetset kohta loodusest, vaid kõik lähtub kunstniku fantaasiast. Enamasti pole tema maastikud puhtakujulised, vaid neile on maalitud ka mõni inimfiguur. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks.
Poussini laadi edasiarendajaks ja klassitsistliku maastikumaali loojaks oli CLAUDE LORRAIN (1600-1682). Ta töötas suurte maastikukompositsioonide loomiseks välja kindla kompositsiooniskeemi. Külgedelt piiravad maali võimsad puude või ehitiste massiivid ning nende vahelt avaneb vaade udusesse kaugusesse. Esiplaanil on grupp inimesi ja kusagil maalil paiknevad antiiksete ehitiste varemed. Lorraini töödes valitseb selgus ja rahu. Silmapiir on tavaliselt madal, jättes palju ruumi taevale . Lorraini huvitas looduse muutumine sõltuvalt kellaajast. Nii maalis ta seeria - Hommik, Keskpäev, Õhtu, Öö. Peamiseks meeleolu loomise vahendiks on valgus. Maalide kompositsioon võib korduda, valgus mitte. Üks tema kuulsamaid pilte kannabki nime "Hommik"
Pilet 10 1. Vanavene kunst
Vanavene ehituskunsti tähtsaimateks mälestusmärkideks on kirikud. Esimesed suuremad meieni söilinud kiviehitised on Sofia katedraal e. Peakirikud Kiievis ja Novgorodis. 14. Sajandi lõpul sai ehituskunsti keskuseks Moskva , kus töötasid mitmed itaalia meistrid. Sel ajal kerkis kirik Uspenski kirik. Sellel oli algselt üks kuppel, neli kõrvalkuplit on hiljem juurde ehitatud. Lihtsaid valgeisd seinu liigendasid pilastrid.16. sajandi ehituskunsti suurimaks meistrietoseks on peetud Vassili Blazennõi peakirikut Moskvas. See on kummaline vaatamisväärsus, konstruktsioonilt veider aga fantaasiarohke ja oretsev. Ilmaliku arhitektuuri mälestusmärke on suhteliselt vähe säilinud. Kõige tähelepanuväärsem osa selles on kindlustusarhitektuuril. Moskva Kremii müürid on vanavene linnakindlustuskunsti tuntuimaks näiteks . Skulptuur ei leidnud Venemaal kuigi palju viljelemist. Õigieusu kirik suhtus sallimatult paganausu ebajumalaid meenutavatesse skulptuuridesse. Suuremad on saavutused vanavene maalikunstis. Koos arhitektidega tulid ka kunstnikud, kes kaunistasid mosaiikide ja freskodega kirikute siseruume. Bütsantsist võeti üle tehnilised võtted ja ka seinamaalide süsteem. Kõige väärtuslikum osa vanavene kunstist on aga ikoonimaal . Esimesed ikoonid legendaarse kuulsusega Vladimiri Jumalaema tooti Bütsantsit ja sealt pärineb ka kogu ikoonide põhimõte ning maalitehnika.
2. Hollandi kunst 17. Sajandil
Hollandi maalikunst elas 17. sajandil üle sellise õitsengu, millele on raske leida võrdset kogu maailma kunstiajaloos. Kunst oli kooskõlas noore ja eduka turumajandusega . Kunstilt nõuti eelkõige looduslähedust. Allegooria ja mütoloogia ei huviatnud inimesi. Peamiselt telliti maastikke, natüürmorte, olustikumaale ja lähedaste portreid või grupiportreesid. Natüürmortidel kujutati jahisaaki, vaase, vaagnaid, puuvilja ja muid toiduaineid, veinikarikaid, vaipu jm. Maastikumaalide puhul on eriline rõhk meremaalidel, sest oli ju Holland oma rikkuste eest tänu võlgu peamiselt merele .
Üks kõigi aegade suurimaid portreemeistreid oli hollandlane FRANS HALS ( 1581 - 1666 ). Ta sidus portreed (nii üksik- kui ka grupiportreed ) olustikulise tegevusega ja saavutas seetõttu oma töödes erilise elavuse ja loomulikkuse. Tema maalimislaad oli vaba ja hoogne, pintslilöögid jõulised ja selgesti loetavad. Hals oskas tabada momenti , mil kujutatava isiku iseloom avaldus kõige selgemini. Keegi peale teda pole osanud nii hästi naeru kujutada - alates muigest kuni südamest tuleva rõkatuseni välja.
Teine suure kuulsuse saavutanud hollandi maalikunstnik kannab nime REMBRANDT HARMENSZ VAN RIJN (1606- 1669 ). Ta maalis palju piibli ja mütoloogia ainetel , kuid tema tähelepanu keskpunktis oli alati inimene oma psüühika ja meeleoludega. Kunstnik väljendab end peamiselt heledate ja tumedate toonide astmestamise teel. Tema lemmikvärvideks on pruun ja helekollane. Rembrandt võitis suure tunnustuse 1632. aastal grupiportreega "Dr Tulpi anatoomia-loeng". Järgnevatel aastatel maalis ta palju oma naist Saskiat, mütoloogilisi või piibliainelisi kompositsioone. Neid teoseid iseloomustab elurõõm, toredusküllus, ja soojad kuldsed toonid (" Danae ", "Autoportree Saskiaga "). Pärast naise surma hakkas Rembrandt tegema hiigelsuuri grupiportreesid. 1649. aastal valmis töö "Öine vahtkond ", mille mõõtmed on 3,87 X 5,02 m. Rembrandt maalis oma viimastel eluaastatel peamiselt piibliteemalisi maale. Rembrandt oli kuulus ka graafikuna, tema ofortides ja joonistustes näeme samu põhimõtteid mis maalideski - suurt üldistust ja olulise esiletõstmist, enamasti valguse abil.
17. sajandil töötas Hollandis veel palju olustikumaalijaid, kes on tuntud "Väikeste hollandlastena". Tööde formaat on neil väike, maalide meeleolu rahulik, vahel ka kergelt irooniline või humoorikas . Väikeste hollanlaste hulka kuulusid: Gerard Terborch , Jan Steen , Vermeer van Delft , Adriaen van Ostade jt. Vermeer van Delfti töödest võiks esile tõsta järgmised: "Kunstniku ateljee "; "Piima kallav teenijatüdruk"; "Kitarrimängija"; "Geograaf"; "Pitsikuduja"; "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" jt.
Pilet 11 1. Varase keskaja kunst Euroopas. Merovingide ja Karolingide kunst
Varane keskaeg oli Lääne-Euroopas segane, sõdaderohke ja kultuurivaene ajajärk. Jätkus Lääne-Rooma riigi lõpuaegadel valla pääsenud nn. Suur Rahvasterändamine. Endise Rooma riigi aladele liikus põhja poolt mitmeid madalamal arengutasemel olevaid, peamiselt germaani päritolu rahvaid. Roomlased nimetasid neid barbariteks , s.t. võõrasteks. Meie ajal tähendab sõna barbar üldse metsikut, kultuuritut inimest, ning just sellised olid Rooma aladele tunginud võõrad rahvad. Veelgi hullemat varianti tähistab sõna vandaal - barbarite hõimu nime järgi, kes aastal 410 Rooma linna vallutasid ja selle lihtsalt mõttetult maha lõhkusid.
Andnud surmahoobi Lääne- Rooma riiklikule korraldusele, asusid nad röövima ja hävitama sealseid kunstivarasid. Samal ajal aga võtsid nad roomlastelt üle ristiusu - see aitas nende ülikutel paremini lihtrahvast kuulekusele sundida . Ja ristiusk oligi õieti see, mis päästis antiikkunsti täielikust hävingust.
Varasel keskajal - mida kunstiajaloos Frangi riigi valitsejasuguvõsa järgi nimetatakse Merovingide ajastuks - olid esiplaanil hoopis teised kunstialad kui praegu. Kõige arenenum oli kunstkäsitöö. Barbarid tõid endaga kaasa oma rahvakunsti ja omad arusaamad ilust. Rikkalikult kaunistati isegi igapäevaseid tarbeesemeid. Palju kasutati nn. pael- ehk põimornamenti. See koosneks nagu lõputust ribast, mis põimudes katab tihedalt kogu kaunistatava eseme pinna. Riba vahele sobitati ka inimesi ja loomi, need olid aga peaaegu tundmatuseni ümber kujundatud, lihtsustatud, n.ö stiliseeritud.
Siiski jäljendati tollal ka antiikse Rooma kunsti, sest vaatamata suurele hävitustööle oli ometi säilinud palju antiikkunsti teoseid. Niisugust kunsti tellis põhiliselt ristiusu kirik, sisult oli see usuline ja seda harrastati kloostrites. Ei tule ka unustada, et barbaririikide naabruses asus tugev kunstimaa Bütsants, kellega barbaritel oli peale sõjaliste suhete ilmselt ka muid kokkupuuteid.
Erilisel kohal oli raamatumaal . Kloostrites tegelesid mungad piibli ja teiste usulise sisuga raamatute ümberkirjutamisega. Need kirjutati pärgamendile – eriliselt töödeldud loomanahale. Ühe raamatu peale võis kuluda isegi terve kirjutaja eluaeg . Selliseid raamatuid - manuskripte peeti suureks varanduseks, neid hoiti hoolega kloostrite varakambrites ning tänu sellele on neid meie ajani küllalt palju säilinud. Raamatute pilte nimetatakse neis kasutatud punase värvi miniumi järgi (menniku) järgi miniatuurideks. Merovingide ajal olid inimesed ja loomad raamatumaalidel veel lihtsustatud ja varjudeta ning seetõttu tasapinnaliselt mõjuvad. Eri kloostrites tekkisid iseseisvad raamatute kaunistamise koolkonnad.
Hoopis looduslähedasemaid kujutisi näeme raamatutes Karolingide ajal. Sellele valitsejasuguvõsale andis nime Karl Suur (742 – 814). Kuigi keiser ise õppis lugema alles vanul päevil, soodustas ta igati kunsti ja teadust. Tema loss Aachenis (praegusel Saksamaal ) muutus omamoodi kultuurikeskuseks, kus ei puudunud ka kirjutustuba. Seal tarvitatud kirjutustähed minusklid elavad edasi meieaegsetes väiketähtedes. ( meie suurtähed pärinevad roomaaegsetest nn. majusklitest. )
Sellise hiigelriigi valitseja tahtis oma suurust väljendada ka kunstis ning paremate eeskujude puudumisel pööras ta oma pilgu antiikaega. Usuliste eelarvamuste tõttu ei harrastatud varasel keskajal skulptuuri. Leiame vaid luusse nikerdatud reljeefe. Mõnikord kaeti nendega raamatute kaaned. Veel enam aga kasutati raamatukaante tegemisel kullaseppade abi. Äärmiselt peenelt töödeldud, vääriskivide, keeruliste mustrite ja reljeefsete figuuridega metallist raamatukaaned moodustavad miniatuuride kõrval väärtuslikuma osa Karolingide aegsest kunstist.
Karolingide aegsest ehituskunstist on peale Aacheni lossikabeli väga vähe järele jäänud. Hilisemad sõjad, segadused, aga ka lihtsalt ümberehitused on hävitanud tollased kirikud, kloostrid ja kindlused peale mõne üksiku erandi.
2. Inglise kunst 17.-18sajand
MAALIKUNST INGLISMAAL
Inglise kujutavas kunstis oli esimesi romantikuid JOHANN HEINRICH FÜSSLI ( 1741 -1825). Eeskuju võttis ta Michelangelolt ja maneristidelt ning lisas juurde salapärase heletumeduse. Peamiselt maalis kummalisi fantaasiaid ("Luupainaja") või stseene kirjandusklassikast.
Ka WILLIAM BLAKE (1757-1827) toetus samadele eeskujudele, kuid teemavalikul eelistas ta isiklikku mütoloogiat. Nimelt ühendas ta piibli- ja antiikaja tegelased omavahel. Tähtsaim inglise romantik on WILLIAM TURNER -**-* (1775- 1851 ), tema on üks kõigi aegade suurimaid mariniste (meremaalijaid). Turner alustas akvarellidega, tehnikaga, mis oli 18. sajandi Inglismaal väga populaarne. Hiljem pöördus ta õlimaali juurde. Maale lähemalt silmitsedes on tunne, nagu oleks värvid visatud lõuendile. See tuleneb sellest, et ta kasutas maalimiseks värvinuga e spaatlit. Spaatlitehnika võimaldab väga hästi kujutada tormist merd ja atmosfäärinähtusi. Turner oli ka meisterlik valguse varjundite ja valguse muutlikkuse edasiandja, mistõttu sai Turnerist ka impressionistide eelkäija.
Inglise park _ looduslähedane pargistiil, juhuslikkuse võlu, korralikult pügatud muru
Argitektuur: Saint pauli katedraal
Pilet 12 1. Romaani kunst
Romaani stiili juhtivaks kunstiliigiks oli arhitektuur. Eriti tähtsal kohal oli sakraalarhitektuur. Peamisteks ehituskeskusteks olid romaani stiili ajal kloostrid. Varem määrasid mungad kindlaks ehitise põhiplaani ja välisilme, raiusid välja kapiteelid ja muud skulptuurkaunistused ning olid nõnda ise ehitusmeistrid. Raskema mulla- ja transporditöö aitas ära teha lihtrahvas . XI sajandil hakkasid tekkima noored linnad ja need vajasid eelkõige ehitusmeitreid. Nii tekkisid linnades ehitusmeistrite töökojad.
Ehituskivina kasutati kohalikku maakivi, mida tahuti parajateks plokkideks. Mõningal määral kasutati ka tellist. Romaani kirik mõjus oma massiivsete, paksude kivimüüride ja suhteliselt väikeste akendega üsna raskepäraselt. Paksud müürid ja massiivsed tornid olid head kaitseotstarbeks.
Romaani kiriku massiivsus tuleb esile eelkõige välisarhitektuuris. Kirik on küllaltki madal, rõhutatakse horisontaaljoont ja ümarkaart. Dekoratiivseid kaunistusi esineb harva, müürid mõjuvad raske massina. Põhiplaanilt on romaani kirikud tihti ladina risti kujulised. Idast läände suunduv haru moodustab pikihoone ja lühem, põhjast lõunasse suunduv haru põikhooone e transepti. Pikihoone ja põikhoone ristumiskohal kõrgub võimas torn - nelitistorn ja selle alla jäävat ruudukujulist ruumi nimetatakse nelitiseks. Keskmine lööv on teistest laiem ja kõrgem. Alumise korruse moodustavad piilaritele toetuvad ümarkaared - arkaadid . Külglöövide peal paikneb kesklöövi avanev galerii, nn empooride korrus. Kõige kõrgema osa moodustab kesklöövi seinas olev ümarkaareliste akende rida e valgmik. Aknad on tavaliselt väikesed, kitsad ja ümarkaarelised. Vanemad romaani kirkud on palklaega või oli lagi hoopis ehitamata. Võlve hakati esmalt rakendama kitsaste külglöövide katmiseks. Selleks kasutati lihtsat silindervõlvi, mille puhul kandub kogu võlvi raskus mõlemale toetavale seinale. XI sajandil hakati silindervõlvi kõrval kasutama ka ristvõlvi, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel.. Hoolimata ristvõlvi kasutuselevõtust, jäi kiriku seintele küllaltki suur kanderaskus. Paksu müüri liigendasid ainult kitsad ümarkaarelised akna- ja ukseavad. Siseruum jäi raskepäraseks ja hämaraks
ROMAANI SKULPTUUR
Romaani skulptuur on seotud arhitektuuriga. Skulptuurid on koondatud eelkõige fassaadidele, portaalidele, kapiteelidele, kusjuures domineeriv on reljeef. Materjalidena kasutati pronksi ja kivi, kuid ka puud. Kivi- ja puuskulptuur olid värvitud, mis tänaseks on täielikult hävinud.
Romaani skulptuuri tellijaks oli kirik. Rahvale oli vaja pühakirja piltlikult selgeks teha, sest jumalateenistusi peeti ladina keeles ja rahvas ei mõistnud seda. Sellest tuleneb ka romaani skulptuuride religioosne sisu ja seepärast nimetatakse kirkute skulpturaalseid kaunistusi "vaeste Piibliks". Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris igasuguseid ähvardava sisuga piiblistseene ja kõikvõimalike imede kujutamist. Kõige populaarsem oli Viimse kohtupäeva stseen , mille keskel Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Ei kujutatud tavalist, igapäevast elu. Skulptuure tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos ristilöödud Kristuse figuuriga, mida kutsutakse krutsifiksiks .
Proportsioonid olid väga ebaloomulikud, tavaliselt kujutati inimfiguuri väikese peaga ja ülearu pikkade jalgadega. Sageli kasutati kujude äratuntavaks tegemiseks tingmärke. Nii kujutati Peetrust võtmega, Püha Barbarat torniga, kust ta ristiusu legendi järgi olevat alla heidetud, Püha Jüri aga mõõgaga lohet tapmas .
Maalikunst oli suunitluselt analoogne skulptuuriga. Ka siin ei leia me ümbritseva elu kujutamist. Peamiselt tehti seinamaale ja miniatuurmaale. Maalikunsti peamisteks teemadeks on mitmesugused imed - pääsemised surmast, haigustest või kurjast vaimust , aga kujutati ka piiblistseene. Eriti rikkalik oli keskaja kunstnike fantaasia kurjade jõudude kujutamisel. Kirikutes võib kohata ka maalitud ornamente. EHITISMÄLESTISEDItaalia romaani kirikutest on tuntud viltuse kellatorniga (kampaniil) Pisa katedraal. Notre dame la grande
2. Kunst Venemaal ja Eestis 17.-18 sajandil
Peeter I püüdis oma reformidega muuta Venemaad euroopalikuks riigiks. Kutsuti venemaale kunstnikke ja saadeti vene noori välismaale õppima. Vene arhitektuuris valitses barokk. Ka Eestis, mis põhjasõja ajal liideti venemaaga, muutus arhitektuuri iseloom olulilselt. Peterburi lähedus sai tähtsaks ja sealse stiili mõjude üheks näiteks võib pidad Kadrioru lossi Tallinnas.
Pilet 13 1. Gooti kunst
12-16 sajand. Elavnes nii riigisisene kui ka kaugkaubandus , Idamaadest hakati sisse tooma kalleid luksusesemeid. Feodaalid püüdsid oma soovide täitumist kindlustada talupoegade ja linlaste suurema koormamisega. See tõi kaasa rahulolematuse ja puhkesid talupoegade ülestõusud. Kuigi kõik need ülestõusud suruti maha, õõnestasid need siiski feodaalset ühiskonda. Selline areng kestis mitu sajandit ja sai alguse just gooti kunsti arenguaastail s o 12.-13. sajandil. Pikapeale õnnestuski paljudel linnadel saavutada sõltumatus suurfeodaalidest. Ka gootikas oli kunstidest esikohal arhitektuur. Kõige väärtuslikum osa ehitistest koondus nüüd linnadesse. Seepärast on gootikat ka linnade kunstiks nimetatud. Keskaegsed linnad olid kaitseks vaenlase vastu müüriga piiratud. Müür takistas aga linna laienemist . Seetõttu tuli niigi piiratud ruumi kokkuhoidlikult kasutada. Linna keskuseks sai ruudu- või ristkülikukujuline turuväljak, kust hargnesid tänavad linnamüüri suunas. Turuväljaku ääres paiknesid linna tähtsamad hooned - kirik ja raekoda , samuti tsunfti- ja gildihooned. Viimaseid püüti ehitada eriti uhketena, sest nad olid linnakodanluse jõukuse väljendajad. Majad olid suhteliselt kõrged ja kitsad ning asetsesid oma teravaviiluliste fassaadidega tihedalt üksteise kõrval tänava ääres. Heaks näiteks keskaegsest linnast on Tallinna vanalinn. Nagu romaani stiil, nii oli ka gootika eelkõige sakraalne , s t kiriklik kunst. Kirkikute ja katedraalide ehitamise loovutasid nüüd mungad linna käsitööliste tsunftidele. Gooti arhitektuuri süsteem arenes välja romaani stiili süsteemist. Gootikat iseloomustab vertikaalsus, püüd kõrgusesse. Põhiprobleemiks jäi ka nüüd kiriku katmine vastupidava laega. Kõige olulisemaks teguriks gooti süsteemi väljatöötamisel oli teravkaare ja roidvõlvide kasutuselevõtt.
Roidvõlvi ehitamine - raidkivist või tellisest laoti valmis võlvikut raamivad tugevad vööndkaared. Vööndkaartele toetatakse diagonaalselt roided , nende ristumiskoht "lukustatakse" päiskiviga. Roiete vahele ehitatakse õhukesed ja kerged võlvisiilud. Kandvad osad on seega vööndkaared ja roided.
Teravkaare raskus on suunatud rohkem ülalt alla, aga mitte niipalju külgedele kui ümarkaarel. Teravkaar ongi gooti stiili kõige silmatorkavam tunnus. Kokkuvõttes meenutas gooti kiriku konstruktsioon nagu mingi hiigelloma skeletti. Ehitist kandsid piilarid , tugipiidad, tugikaared , vööndakaared ja võlviroided.
         EHITISMÄLESTISED
Esimene gooti süsteemiga kloostrikirik ehitati 1144. aastal ja see kandis nime Saint-Denis. Peale selle kuulub varagootika kauneimate kirikute hulka veel Pariisi Notre-Dame (Jumalaemakirik). Siin on kõik gooti uuendused juba rakendatud.
Prantsuse kõrggootika kauneimad hooneid on Amiens`i (valmis 48 aastaga), Chartres `i ja Reimsi katedraalid. Need valmisid põhiosas 13. sajandil. Reimsi katedraal on väljast justkui kivipitsiga kaetud.
2. Rokokoomaal
Maalikunsti kõige tüüpilisemaks esindajaks võib pidada FRANCOIS BOUCHER `d [bus`ee] 1703-1770). Tema maalid on eeskätt dekoratiivsed ning kohaldatud rokokoointerjöörile. Tema maalidel näeme lodevates poosides naisi, kelle ümber keerlevad kavalerid . Õhus lendlevad tiivulised putod(tiivulise lapse kujutis kunstis) ja väikesed Erose d. Maalikunsti peamisteks toonideks olid õrnroosa ja helesinine.
ANTOINE [antuann] WATTEAU ( 1684 -1721) maalides võlub meisterlik õhu ja valguse ning looduse ja uhketes tualettides inimeste sidumine ühtseks maaliliseks ja elurõõmsaks tervikuks. Elurõõm on Watteau töödes tihti segunenud lüürilisuse ja melanhooliaga. Kuigi ka tema piltide peateglased on peamiselt pidutsejad, ei samastu ta nendega, vaid vaatleb neid nagu nukralt kõrvalt. ("Palverännak Kythera saarele ")
Pilet 14 1. Islami kunst
Islami usuk on väga järjekindel ja range ning vaen igasuguste ebajumalate vastu on põhjustanud mitte aninult usulise sisuga piltide vaid igasuguse kujutava kunsti keelamise. Keeldu pole kõikjal täidetud, siiski mõned kujutised vaipadel on olnud aeg ajalt võimalikud. Ssee on arhitektuur, tarbekunst ja abstrakten ornamentika, mis ühendab kogu visuaalset keskkonda. Ehituskunstis on olnud kõige olulisem ehitis pühakorda – mosee . Mošeesid hakati ehitama juba 7 sajandil. Enamasti koosneb mošee müüriga ümbritsetud nelinurksest õuest, mida igast küljest piiravad sammaskäigud. Meka – poolses seinas on tihti üks või mitu poolümarat palvenišši. Mošeede ja üldse muhameedliku ehituskunsti oluliseks võluks on rikkalik ornamentaalne dekoratsioon . Tüüpiline on keeruline väänlev taimemotiiv, mis katab pinda ühtlase vaibna. Ornamentika on loodud erinevast materjalist, näiteks erinevattest kivisortidest. Muhameedlikud valitsejad on ehitanud ka losse ja võmsaid linnuseid. Islami rahvaste tarbekunsti iseloomustab peen tehniline töötlus ja armastus ornamentika vastu. Kõige imetlusväärsem on vaibakunst , mida võib pdiada maailma tekstiilukunsti tipuks. Islami ehituskunsti mošee – Cordoba mošee Hispaanias, Islami tarbekunstis on juhtival kohal vaibakunst ja metallehistöö (ornamentidega kaunistatud nõud, relvad, ehted) Meka. Mekas asus araablaste püha ehitis ja usukeskus- Kaaba tempel. Selles asus must kivi, mis oli kõikidest kõige püham ja millele käisid palverändurid austust avaldamas..
2. Klassitsism . Arhitektuur, skulptuur 18 sajand 2 pool IISAKU KIRIK
Arhitektuuris pääses maksvusele stiil, mis võttis eeskujuks antiikehitised nii üldlahendustes kui ka üksikasjades. Selleks käidi Itaalias ja Kreekas vanu ehitisi mõõtmas. Nende põhjal anti välja käsiraamatuid, õpikuid ja tüüpprojekte, mis levisid kogu Euroopas. Siiski kasvas ka ühe renessansiarhitekti, nimelt PALLADIO mõju, sest ka tema oli nõudnud antiikarhitektuuri täpset järgimist. Antiigi ja Palladio mõjul armastab klassitsism üle kahe korruse kõrguvaid sambaid ja sammasportikust (kreeka templi otsasambaid, talastikku ja viilu meenutavat väljaehitist).
19. sajandil olid aga ehituslikud ülesanded teised (templeid ei ehitatud nii palju kui antiikajal ), kuid see-eest kasutati palju templitelt laenatud detaile - sambaid, mida kasutati valitsushoonete, losside ja isegi tavaliste elumajade juures. Nii tekkisidki lossid, mille fassadid meenutasid templit. Üks kreeka templit meenutav kirik on Madleine`i kirik Pariisis.
Lihtsus, rangus , reeglipärasus ja suurejoonelisus on klassitsistlikule arhitektuurile omased jooned. Kõrgklassitsismis muutusid hoonete siseruumid tihti ebapraktilisteks. Ampiirstiil kaldus uuesti rooma ja egiptuse eeskujude poole, sest need olid toredamad, massiivsemad ning sobisid paremini suurriigi valitsejate maitsele. Klassitsismis ei kadunud kunagi huvi ümarkaarte ja kuplite vastu. Kuppelehitiste parimaiks näiteks on Pantheon Pariisis ja Iisaku kirik Peterburis.
Klassitsistlik skulptuur oli samuti antiigist sõltuv nagu arhitektuurgi. Vanakreeka plastikat jäljendati nii vormikäsitluses kui ka motiivide valikul . Materjalidest oli eelistatuim marmor . Väga armastatud olid antiikmütoloogiast võetud süþeed. Kreeka kujusid meenutasid ka igasugused allegoorilised figuurid, mis pidid kujutama Võitu, Armastust, Õiglust jne.
Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena, eelistatud olid alastifiguurid. Hoiduti detailidest, mistõttu kujud tunduvad üldistatuna ja idealiseerituna. Klassitsism püüdis ka dramaatilistes situatsioonides jääda soliidseks, rangeks ja suursuguseks. Kogu klassitsism näib olevat liiga mõistuspärane ja külmalt kaalutlev.
Varaklassitsismi tuntuim skulptor oli itaallane ANTONIO CANOVA [kanoova] (1757-1822), kelle töödes on näha veel rokokoolikku pehmust, sarmikust ja meelelist värskust. Populaarsed teosed on tema "Kolm graatsiat " ja "Amor ja Psyche " [psühhe].
Pilet 15 1. India, Hiina, Jaapani kunst
Induse jõe orus hakkas kujunema 3 aastatuhandel e.m.a välja üks inimkonna vanemaid kõrgkultuure. Tähtsamad linnad olid reeglipärase planeeringuga ja eeskujulikult heakorrastaud. Ehitusmaterjaliks oli põletatud tellis. Keraamilised ja pronksist esemed olid nappide kaunistustega, kuid otstarbeka vormiga . 3. Sajandil e.m.a valitses suurt osa Indiast rahuarmastav kuningas Ašoka, kes levitas budismi Tema ajast on pärit monoliitsed kivisambad., mille tipus on lõvifiguuridega kapiteelid. Umbes samal ajal hakati ehitama stuupasid, - poolkerakujulise kupliga kaetud ehitisi Buddha mälestuseks. Indias on arhitektuur ja skulptuur sulanud nii omapäraseks tervikuks , et ühest eraldi rääkida on rasek. Templid ise peamised vana kunsti mälestusmärgid meenutavad rohkem monumente kui ehitis meie mõistes. India pühakodade seinad äivad koosnevat mitte logilistest ehitusdetailidest, vaid skulptuurides massist. Tühja, vaba pinda ei leidu peaaegu üldse. India skulptuuri valitsevaks vormiks on reljeef. Reljeef vastab kõige paremini jutustavale laadile, lubaba esitada tegelasterohkeid stseene. Tõsised, pühaklikud või hirmuäratavad jumalad on ümbritsetud elurõõmsatest, veetlevatest naistest , kes kehastavad mitmesuguseid alamaid jumalaid ,deemoneid ja haldjaid. India skulptuuri ei pea kinni maistest vahekordades ja proportsioonidest, sest inimesed esinevad mitme pea ja paljude käetga. Teoset materjaliks on kivi, kuid ümarplastilisteks vabaskulptuurideks on juba iidsetest aegadest kasutatud ka vaske ja pronksi. Suuer ja huvitava osa india kunstis moodustavad ka minatuurmaalid. Pearõhk o nasetatud voolavale, kaunile joonele ja kirgasetle värvidele. Valguse ja varju kujutamisele rõhku ei panda. Pildid suuremalt jaolt kujutavad stseene muinasjuttudest ja rahvaeepostest. Skulptuur: dünaamiline, mänglev, liigutused-žestid mitmekesised . Kehad painduvad, proportsioonidest kinni ei peeta. Inimesed mitme pea ja paljude jäsemetega, ka inimestest-loomadest kombineeritud olendid. Materjal kivi, vahest vask ja pronks. Valitsevaks vormiks reljeef: jutustavat laadi tegelasterohked stseenid , ei rõhutata erinevusi inimese, looma ega jumala vahel, muinasjutu, legendi ja ajaloo segunemine. Tahab rõhutada, et miski ei kao ega lõpe täiesti, vaid kõik kordub. Maalikunst: hästi arenenud. N: Suur bodhistava. Seinamaal Ajanta templis 7. saj. Kuulsad Ajanta kaljutempli seinamaalid.
4 aastatuhandel e.m.a Hiina arhitektuur on põhiliselt puuarhitektuur, See on rajatud keerukale palkkonstruktsioonile. Üheks iseloomulikumaks ehitiste elemendiks on reljeefidega kaunistatud ja värvidega maalitud palk. Neid kasutati sammaset taladeks. Iseoomulik on hiina ehitiste katusevorm ja armastus mitmekorruselise katuse vastu, mille materjalik on kasutatud glasuuritud telliseid . Ehitisi kaunistatakse ohtralt värvilise keraamika ja puunikerdustega. Iseloomulik lement kivist ehituskunstis on müür. Suur Hiina müür. Materjale on skultpuuris kõikvõimlikke vahendeid, keraamika, kivi, pronks. Puu, elevandiluu , bambus. Hiina maalikunsti peamisteks vormideks on tuši ja akvarellmaal paberil või siidil See nõuab äärmist kindlust ja osavust, iga joon ja plekk peab olema läbi kaalutud, sest tehnika ei võimalda mingite paranduset tegemist )imendub kirlt paberisse). Hiina maaliknusti temaatikas domineerivad inimene, loomad , maastik. Hiina maalis pole sageli tähelepanu pööratud sellele, et vaataja saaks pildist tervikuna korraga ülevaatem, vaid pilti võib ka vaadata järk järgult. Sellest on tingutud ka rullformaat. Maal on teghhtud paberi või siidirullile, mis mõnekümne sentimetri laiuse juures võib olla isegi kümneid meetreid pikk. Väga kõrgtasemelien on hiina tarbekunst. Peamised alad on nikerdused, tikandid , email- ja lakktööd ning eriti portselan
Terrakotasõdalased on kollektsioon 8099 elusuuruses terrakotast sõdurist (ja terrakotast hobustest), mis asuvad Hiinas Shaanxi provintsis Xi'anis esimese Qini keisri Shi Huangdi mausoleumi lähedal.
Suurejooneline ja värviline Taevatempel (TianTan) oli koht, kus Ming ja Qing dünastiad ohverdasid taevale ja palvetasid hea saagi eest. Arhitektuur ja põhiplaan baseeruvad keerulisel sümbolite ja numeroloogia süsteemil. Süsteem, mis pärineb juba enne Konfuziuse aegu, ehitati Taevatemplid ümmargused, nagu taevas (taevast saab ju vaadata ainult kui ümmargust kohta), vundament ja teljed on neljakandilised (ehk siis kahedimensioonilised – st lamedad), nagu maa paistab. Taoism on üks Vana-Hiinast alguse saanud filosoofiline ja religioosne õpetus..
Väga lähedane hiina kunstile on jaapani kunst, mis ongi põhiliselt esimesest välja arenenud. Euroopas on kõige rohkem tuntud jaapani värvilised puulõiked ja elevandiluust ning muust materjalist pisiskulptuurid, mida ksutatakse tihti amulettidena.Eriliselt kuulus on jaapani elamu- ja pargikultuur. Jaapani siseuumid on mööblist peaegu tühjad, kudi mugavad ja elegantsed. Hiina ja Jaapani visuaalses kultuuris on tähtis koht ikrjakunstil Nende hiroglüüfid on välja arenenud piltkujutisttest ja tihti kirjutataksegi neid nagu maalides. Pärast 2 ms on Jaapan tormiliselt arenenud., muutunud juhtivaks tehnika ja tööstusriigiks ning ka kultuuris Läänemaailmale lähenenud.
Maalitakse, nagu Hiinaski, pintsliga ja vesivärvidega siidile või paberile.
Kunstnikud ei huvitunud eriti inimkeha realistlikust kujutamisest, vahel on see viidud groteskini või esitatud karikatuurselt. Otsitakse jumalikkuse avaldumist maastikus, loomades või taimedes. Sagedasem motiiv on pilved , mis jaotavad maali üksikuteks stseenideks või pilditasanditeks.
Skulptuur : Tavaliselt puust või metallist.
Eelkõige on skulptuurportreedes kujutatud juhte, preestreid või patriarhe.

Olulised on läbi sajandite olnud skulptuurid jumalatest ja nende meeleoludest. Nende läbi on tahetud näidata jumalate kurjust ja headust. Ikebana : otsetõlkes “elava materjali seadmine vees” ja taimekunsti vormina on ta täiesti erinev Lääne-stiilist. Lääne-stiil loob lillekaunistusi, kasutades lilli nende värviefekti pärast samal viisil kui maalija kasutab pintslit ja paletti. Aga ikebana loob lineaarseid lilleseadeid vastavalt kindlatele reeglitele, mille eesmärgiks on saavutada täielikku harmooniat, ilu ja tasakaalu. Inimene saab kasutada kogu oma fantaasiat ja arendada seeläbi oskusi, leidmaks ikebanast igatsetud emotsioone.

2. Klassitsism. Maalikunst
Maalikunstil polnud antiikajast otsest eeskuju leida, seepärast püüdsid maalijad eeskujuks võtta skulptuure, eriti aga reljeefe. See viis silueti ja üldse joonistuse domineerimisele. Värv jäi tahaplaanile, mistõttu mõned maalid meenutavad koloreeritud joonistusi. Rokokooliku kergemeelsuse asemel hakati nõudma mehisust ja eetilisi väärtusi. Kunst pidi olema moraliseeriv ja didaktiline. Maalidesse püüti sisse tuua kirjanduslikke süz`eesid. Süz`eed mitteteadvale vaatajale oli maali mõju tõenäoliselt väike. Süþeed valiti tavaliselt antiikajaloost või mütolooogiast. Valitsevaks muutus ajalooteemaline maal. Kompositsioonis kalduti idealiseerimisse ja lineaarsusesse. Inimestele anti tardunud ja teatraalsed poosid. Pilt ise ehitati üles tasakaalukas, sümmeetriline ja rahulik. Tihti on pildis ainult kaks plaani - esimene, kuhu on koondatud kogu tegevus ja teine plaan, mis on peaaegu ilma detailideta. Selline kompositsiooniskeem meenutab antiikset reljeefkunsti. Klassitsismi ajal vähenes huvi elava looduse ja eriti valguse vastu, mis oli olnud baroki idaalmaastike peamiseks võluks. Klassitsistlik maastik on enamasti kuiv ja vaese koloriidiga. Ka igapäevase elu kujutamine sattus põlu alla. Selles ei leitud ülevust ega suurejoonelisust, mida peeti kunsti vältimatuteks tunnusteks.
Kõige järjekindlamaks klassitsistlike printsiipide rakendajaks maalis oli prantsuse kunstnik JACQUES LOUIS DAVID [þak luii daviid] ( 1748 -1825). Tema teos " Horatiuse vanne " sai klassitsismi programmiliseks teoseks. Kunstnik kujutab Rooma patriitsi Horatiust oma kolme poega sõtta saatmas . Neile mõõku ulatades võtab isa neilt vande võidelda vapralt kodumaa eest. David oli kunstnik, kes reageeris oma tähtsamate teostega Prantsusmaa poliitilisele arengule. Tema haaravaim teos on " Tapetud Marat ", kus surma hetk on edasi antud heroiliselt ja haaravalt - üks elutu käsi hoiab veel sulge, teine kirja, näol kivineb valulik naeratus.
David oli väga populaarne ka õptajana. Tema ateljees õppis terve rida andekaid kunstnikke.
Pilet 16 1. Vararenessanss Itaalias 15. Sajandil. Arhitektuur, skulptuur
Esimesed uued jooned avaldusid sakraalarhitektuuris. Taas hakatakse kasutama konstruktiivse elemendina silindervõlvi ja ümarkaart. Vararenessanssi iseloomustab dekoratiivsete vormide rikkus. Kasutatakse palju poolsambaid ja pilastreid. Seinapindu liigendatakse horisontaalsete simsside, petikakende ja nissidega. Tihti dekoreeritakse seinapindu ka antiigist üle võetud väänlevate taimedega. Uue joonena kujuneb välja horisontaalsete ja vertikaalsetejoonte tasakaalu taotlus ehitiste juures. Lagedest eelistatakse suurte palkidega reljeefseid lagesid või kassettlagesid.
Üks kuulsamaid renessansiajastu arhitekte oli Filippo Brunelleschi (1377-1446), kelle kavandatud on kuppel Firenze toomkiriku nelitisele. Brunelleschi oli veendunud, et hea arhitektuur peab kasutama õigeid proportsioone ja numbrites väljenduvaid mooduleid, mida ta antiikarhitektuurist tuletada püüdis. Renessanssarhitektuuris võeti kasutusele antiigis kehtinud proportsioonireeglid, esmajoones kuldlõike reegel.
15. sajandil oli Firenze suurimaks kunstikeksuseks. Kõige vanem ja levinum lossitüüp vararenessansi arhitektuuris on kindlusetaolise ilmega palatso (palazzo), sest elamud pidid ülestõusude ajal ülikutele ja rikkuritele kaitset pakkuma. Palatsod olid kolmekorruselised, neljast tiivast koosnevad ehitised nelinurkse siseõuega. Katus oli neil nii madal, et seda tänavale peaaegu ei paistnudki. Palatsode puhul eirati igati gootikale omaseid jooni- vertikaalse suuna asemel hakkas domineerima horisontaalne joon. Üks kuulsmaid palatsosid on Palazzo Medici. Palatsode juures kasutati erinevatel korrustel erinevalt töödeldud kive, näiteks alumise korruse kivid olid suured ja rohmakalt tahutud (rustika-talupoeglik müür), teise korruse omad on juba tasasemad ja väiksemad, kuid mõjuvad siiski peenemalt kui kolmanda korruse peen ja puhas ladu.
15. sajandi keskpaigaks muutus palatsode stiil peenemaks ja kergemaks. Rikkurid, kes seal elasid, ei tahtnud ometigi oma rikkust varjata. Seepärast muutuski kindluse moodi elamu järjest rohkem lossi moodi. Aknad muutusid suuremaks, fassaadidel võeti kasutusele järjest rohkem detaile.
15. sajandil hakkas skulptuur järjest rohkem taastama oma iseseisva kunstiliigi õigusi. Kuulsaimad skulptorid olid: Lorenzo Ghiberti (1378-1455), Donatello ( 1386-1466) ja Andrea del Verrocchio (1436-1488). Need kolm kunstnikku püüdsid piiblitegelasi kujutada võimalikult reaalsetena, konkreetsete ja kordumatute indiviididena. Ka pühakute kujutamisel lähtuti nüüd tavalistest inimestest. Nii muutusidki piiblitegelased järest rohkem kaupmeeste, sõdalaste ja seiklejate moodi ning pikapeale võis ainult töö pealkirja lugedes aduda, et tegemist on religioosse motiiviga.
Ghiberti tööks on Firenze toomkiriku juures asuva baptisteeriumi (ristimiskabel) pronksuksed. Töö jaguneb vanemaks ja uuemaks uksepaariks. Uuemat uksepaari nimetatakse Paradiisi väravateks.
Donatello oli see kunstnik, kes püstitas esimese ratsamonumendi palgasõdurite pealikule Gattamelatale.
Verrocchio on loonud Taaveti.
Kunstnikke huvitas inimeste kordumatu individuaalsus ja nende võimalikult täpne kujutamine
2. Romantism - 19 sajand I pool
Sõna "romantism" päritolu viitab romantismi ühele tüüpilisele tunnusele - keskaja imetlusele. Võib öelda, et kui klassitsist kaldub olemasolevat maailma parimaks pidama , siis romantikule on see aeg ja koht, kus ta viibib, halvim võimalus. Romantikute arust on paigalseis ja stabiilsus masendav, igasugune muutus tähendab aga paranemist. Romantism väljendas kahtlust ja pettumust valgusajastu ideaalides. Romantikud rõhutasid just tunnete ja instinktide tähtsust.
Romantism kui kunstisuund tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Romantism avaldus eriti maalikunstis ja graafikas. Maalikunstis asetati pearõhk eelkõige koloriidile, valguse-varju kontrastidele ja hoogsale pintslikäsitlusele. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest ja kirjandusteostest. Suurt huvi tunti eksootika vastu, kuid ka kaasaja sündmusi ei jäetud kujutamata. Romantismiaja arhitektuurile on iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine.
Romantismiga algas ühe osa kunstnike nn boheemlus, isikupära rõhutav ja tavaliste inimeste nn normaalset elu trotsiv käitumine. Boheemlane peab kunstnikuksolemist, loomisseisundis viibimist tähtsamaks kui lõpetatud kunstiteost. Kunstnikke ühendas ühine ellusuhtumine , mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnast sisu väjendades kasutab erinevaid stiile.
Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika . Historitsism on mõne vana stiili jäljendamine, seetõttu esineb historitsism mitmel kujul ( neorenessanss , neogootika, neobarokk jne.). Sageli lükati klassitsistlikesse ehitistesse varem esinenud stiilide (eriti renessansi) elemente. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Eriti hästi kohanes pseudogootika Inglismaal. Kõige väljapaistvam ja kaunim pseudogooti ehitis on Parlamendihoone Londonis, mille autoriks on CHARLES BARRY .
Tihti kujunes välja omamoodi tööjaotus - arhitekt joonistas fassaadi, aga sellesse jäetud avade taha pidid insenerid sobitama siseruumid. Hoone mahulisest otstarbest polnud keegi huvitatud. Peamine rõhk asus fassaadide toredusel.
19. sajandi teisel poolel hakkas fassaadidest ajaloolisi stiile välja tõrjuma eklektika s.o. erinevate stiilielementide segamine ja täiendamine originaalitsevate detailidega.
Ehitustehniliselt hakati kasutama raudkonstruktsioone, esialgu küll tööstusarhitektuuris või sildade ja jaamade ehitamisel . Varsti aga selgus, et metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad ehitada hooneid sajanditeks.
Pilet 17. Vararenessanss Itaalias 15. Sajandil Maalikunst
. 15. sajandil jätkus freskomaali õitseng. Masaccio (1410- 1428 ) püüdis maalida elavaid inimesi. Ta kujutab Aadamat ja Eevat erinevatel tasapindadel, mis tekitab ruumilisuse tunde.
Maalikunstis õpiti kõigepealt anatoomiliselt õigesti inimest kujutama, edasi andma keha vorme, kõikvõimalikke liigutusi ja näoilmeid. Seejärel tekkis kohe vajadus kujutada ka inimese ümbrust, nii õpiti kujutama ka kõike muud- ehitisi, linde, loomi, puid, ilmastikke jm. Töötati välja perspektiiviõpetus ja tihti maaliti loodud matemaatiliste reeglite järgi.
Maalikunst oli 15. sajandil juhtiv kunstiliik. Erinevates Itaalia osades kujunesid välja erinevad koolkonnad. Fra Angelico (u 1388-1455) on meile meelde jäänud eelkõige selle poolest, et ta oli esimene kunstnik, kes hakkas pilvi maalima. Peamiselt maalis ta aga pühakupilte ja oli sügavalt usklik . Äramärkimist väärivad veel Filippo Lippi (u 1406-1469) ja Domenico Veneziano
(u 1400 -1461).
15. sajandi lõpupoole oli Firenzes suurimaks kunstnikuks Sandro Botticcelli (u 1445 - 1510 ). Ta oli esimesi kunstnikke, kes hakkas võtma oma tööde tegelaskujusid antiikmütoloogiast. "Veenuse sünd" on maalitud legendist, mille järgi armastusjumalanna olevat sündinud merevahust. Maalil on kujutatud merekarbil alasti seisvat jumalannat, kelle seesmine rahu, kehavormide harmoonia ja ilu on edasi antud erakordse loomulikkusega. Botticcelli töödes põimuvad tihti vararenessanss ja hilisgootika .
2. Realism (ca 1830-1870)
Ladina keeles realis - e esemeline . Realism on kunstimeetod, mille järgi kunsti ülesandeks on kujutada elu tõepäraselt, avada nähtuste olemus ja põhjuslikud seosed. Kunstis võib realismi ilminguid juba varemgi täheldada, kuid eriti oluliselt täiustasid realismi meetodit 17. sajandi hispaania , hollandi ja flaami kunstnikud. Sõna "realism" iseseisva suuna nimetusena kasutas esimesena kunstnik Courbet 1855.a-l, kui ta eksponeeris Pariisi maailmanäitusel oma töid.
Kõige sihiteadlikum ja enesekindlam realist oli GUSTAV COURBET [güstaav kurbee] (1819- 1877 ). Kuna ametlikus salongis olid aukohal suureformaadilised ja paljude figuuridega pildid, maalis ka Courbet suuri pilte, mille motiiv oli aga rõhutatult argipäevane. Üheks selliseks tööks on "Kivilõhkujad ", mis on kahjuks hävinenud. Courbet´põhimõtteks oli maalida ainult seda, mida silmad näevad. See näiliselt lihtne põhimõte tähendas tegelikult peaaegu kogu ametliku kunsti ja suurema osa minevikukunsti alaväärtuslikuks kuulutamist. Oma silmaga ei saa ju näha mütoloogilisi või allegoorilisi süþeesid.
Realist lubas endale ainult maastiku, kaasaegse olustiku , portree ja natüürmordi kujutamist. Realism tähendas looduses nähtavate värvide ja vormide võimalikult täpset jäljendamist. Realist põlgas idealiseerimist. Prantsuse realismi rajajatele tähendas uus vool eelkõige uudset nägemist ja kujutamist. Motiivi tähendus oli neile teisejärguline. Väljaspool Prantsusmaad tugevnes aga just motiivi osatähtsus - põneva süþeega pilt leidis paremini tunnustust. Paljud inimesed märkasid rohkem juurdemõeldavat jutustust kui tajutavat vormi. Jutustusega pildid meeldisid publikule. Jutustava sisu abil jõudis realism ka ajaloomaalini. 19. sajandi viimasel kolmandikul levis enamikus Euroopa maades ametlikult tunnustatud realistlik ajaloomaal . Mõistagi oli nendes töödes loobutud kujutamast ainult seda, mida oma silmaga näha saab. Varasemast ajaloomaalist erines realism sellega, et püüdis olla lausa dokumentaalselt täpne niihästi ajaloosündmuse kui ka selleaegse olustiku, näiteks riietuse või relvade kujutamisel.
Skulptuuris oli järjekindlat realismi hoopis vähem kui maalikunstis või graafikas. Kalli kunstiliigina sõltus see enamasti konservatiivse publiku maitsest. Realism tähendas idealiseerimise vähenemist ja kohati lausa kopeerivat loodusvormide jälgimist. Eriti monumendikunstis, kus tihti lisandusid veel figuuride liialdatult dünaamilised poosid, tähendas realism allakäiku.
Parim realistlik skulptor oli belglane CONSTANTIN MEUNIER (1831-1905), kes suurejoonelise lihtsuse ja monumentaalse pidulikkusega kujutas kaevureid ja põllutöölisi. Parim töö " Laevalastija ".
Pilet 18. 1. Kõrgrenessanss Itaalias 16. Sajandil Arhitektuur, skulptuur
15. sajandi lõpus hakkasid ka Itaalias rasked ajad, prantslased ja hispaanlased korraldasid sinna mitmeid sõjakäike. Sellega mandus ka Itaalia majanduse ja tööstuse areng.
Kunstielu keskuseks oli endiselt Rooma. 16. sajandil sai arhitektide püüdluseks terviku taotlemine ja hoone kõikide üksikosade loomulik jaotamine ehitise üldmuljesse. Üha rohkem võeti eeskuju antiigist.
Tähelepanuväärne on arhitekt Bramante (1444-1514), kes on projekteerinud Rooma Peetri kiriku. Tema surma tõttu jäi selle ehitamine aga pooleli .
Seda jätkas Michelangelo Buonarroti (1475-1564), kelles olid ühinenud arhitekti, skulptori, maalija, luuletaja ja teadlase anded . Michelangelo muutis mõnevõrra Bramante projekti, mistõttu sai ehitis veelgi ühtsema ilme ja keskne kuppel pääses paremini mõjule. Peetri kiriku kõrgus = ligikaudu Cheopsi püramiidiga.
Veneetsias oli kuulsaimaks meistriks Andrea Palladio ( 1508 - 1580 ), kes eriti püüdis matkida antiikarhitektuuri. Palladio stiil e nn palladianism sai mitme sajandi jooksul Euroopa arhitektidele eeskujuks. Palladianismi iseloomustab sammaste rohkus, nii et Palladio ehitatud kirikud hakkasid meenutama antiiktempleid.
Michelangelo Buonarroti oli suurima itaalia skulptor 16 . sajandil. Paavstid kuhjasid ta üle suurte tellimustega ja Michelangelo võttis need kõik vastu ning kavandas tellitud tööd veel eriti hiiglaslikuna. Nii pidi paavst Julius II hauamonument koosnema rohkem kui 40 figuurist.
2. Impressionism (19 sajandi lõpp) Impressionism - (pr k-s impression - mulje); 1860-1870 aastail prantsuse maalikunstis tekkinud ametliku, akademistliku kunsti vastane vool, mis asetas rõhu põgusate, looja eripärast, vaateviklist, hetkemeeleolust sõltuvate muljete ja elamuste jäädvustamisele.
Impressionismi võib vaadelda realismi edasiarendusena. 1860-ndatel tekkis ametliku, akademistliku kunsti vastu opositsiooniline liikumine, millest kasvas välja impressionistide rühmitus.
Realist Courbet oli rääkinud, et ta maalib ainult seda mida näeb, ja 1860-ndail aastail hakkasid mõned noored kunstnikud seda põhimõtet rangemalt rakendama kui Courbet ise. 1874 . aastal jõudsid need kunstnikud esimese grupinäituseni. Näitusel eksponeeritud CLAUDE MONET` töö " Impressioon . Tõusev päike " andis kriitikutele hea põhjuse nimetada seda kunstnike rühma pilkavalt impressionistideks. Siiani olid noored kunstnikud endid ise "Maalikunstnike ja skulptorite seltsiks" nimetanud. Teosel on kujutatud ainult üht muljet ehk impressiooni päikesetõusust. Prantsuse keeles impression - tähendabki hetkelist muljet. Ametlikud kunstiringkonnad ja kriitika suhtus impressionistide loomingusse vaenulikult, nende teoseid ei võetud suurtele ülevaatenäitustele, mida Prantsusmaal nimetati Salon `iks. Nad olid sunnitud esinema oma teostega nn Hüljatute Salongis (asutati 1863). See tähendas aga ilmajäämist nii tunnustusest kui ka rikkast ostjaskonnast. Kunstimaailma kahestumine tähendas pööret Pariisi kunstielus. Kui siiani arutati kunsti ja kirjanduse probleeme aristokraatlikes salongides, siis nüüdsest toimus see peamiselt kohvikutes, millest kujunesid välja kuulsad kunstirahva kohvikud .
Klassitsistid, romantikud ja realistid erinesid üksteisest eelkõige süz`ee poolest. Ka impressionistid tõid kaasa uued süz`eed. Nad kujutasid oma piltidel esimesena kaasaegset suurlinna, selle rahavarohkeid tänavaid, tantsuplatse ja suitsevaid vedureid - kõike seda, mida isegi realistid polnud veel märganud kujutada. Hiljem jäi aga impressionistide lemmikmotiiviks maastik ja erinevate kellaaegade ning muljete kujutamine.
Pilet 19 1. Madalmaade maalikunst 16. Sajandil
2. Postimpressionism
Kunstiajaloos on aastate 1890-1905 kunsti nimetatud sajandivahetuse kunstiks. Neid 15 aastat iseloomustab kunstielu ümberrühmitumine. Ametliku kunsti seisund nõrgenes, kuna osa ametlikke kunstnikke olid omaks võtnud realismi ja impressionismi saavutusi. Nõnda tekkisidki vastuolud uuemeelsete kunstnike ja klassitsimi jumaldavate kunstnike vahel. Tulemuseks oli ametliku Salongi (pr k- s Salon) jagunemine kaheks (Pariisis) või suurte kontranäituste, nn setsessioonide korraldamine Saksamaal.
Ka sõltumatus kunstis tekkis erinevaid ja isegi vastandlikke taotlusi. Enamik sajandivahetuse kunstnikke leidsid ühiskondlikele ja esteetilistele ideoloogiatele erinevaid kunstilisi väljendusi. Nii kasutataksegi sajandivahetuse kunsti kohta mitmeid erinevaid nimetusi: sümbolism, juugendstiil ja postimpressionism. Kaks esimest nimetust sobivad iseloomustama kunsti paljudes maades, postimpressionismist saab rääkida aga eelkõige ainult prantsuse kunsti ajaloos.
19. sajandi 80-ndail sai alguse uus kunstisuund - postimpressionism (ladina k-s post - pärast). Postimpressionistid on seega tulijad pärast impressioniste. Postimpressionismi alla ühendatakse mitu suurt kunstnikku. Neid seob see, et nad mõnda aega olid impressionistid, kuid 1880-ndate aastate lõpus pettusid selles voolus . Pettumise põhjuseks oli arvamus, et impressionism ei suuda piisavalt hästi tegelikkust peegeldada. Postimpressionistid otsisid impressionismi vormihajuvuse asemele taas sünteesi ja uut kunstilist kujundit. Kõik nad tegid seda aga väga eri-ilmelisel moel ja ei moodusta seetõttu ühtset gruppi.
Traditsiooniliselt esindavad postimpressionismi kaks üksteisest erinevat suurmeistrit: VINCENT van GOGH [vinsent van gog] ( 1853 -1890) ja PAUL GAUGUIN [pool go`gän] (1848-1903).
Vincent van Gogh on pärit Hollandist, kuid tema kunst on tihedalt seotud Prantsusmaaga , kus ta ka oma teoste paremiku lõi. Gogh`i köitis neoimpressionistide värvirõõm, Jaapani puugravüür ja Millet ´ realism. Gogh töötas mõnda aega koos Gauguiniga Arles`is ning seal nad avastasidki värvide ja joonte väljendusjõu (" Sild Arlesis" ). Ta leidis, et polegi vaja täpselt kujutada kõike seda, mida silmad näevad, vaid et hoopis olulisem on leida väljendus oma hingeseisunditele ja ideedele. 19. sajandi realism ja impressionism olid siiani loodust jäljendanud ning nüüdseks selle äärmuseni arendanud, seetõttu hakkas van Gogh kunsti üht külge teisele vastandama . Üks äärmus sünnitas teise ja nõnda sai van Gogh´ist ekspressiivse kunsti rajaja. Gogh`i värvid on eredad ja rõõmsad, pintslitõmbed rahutud ja vibreerivad, viimase aja loomingus lausa tulekeeltena leegitsevad. Üks tema kuulsamaid töid kannab nime "Autoportree karvamütsi, kinniseotud kõrva ja piibuga".
Paul Gauguini kunstnikuks saamine polnud tavaline. 1870-ndail töötas ta tegelikult pangaametnikuna ning tema kunstihuvi väljendus kunstikogumises. Selle harrastuse kaudu saigi ta impressionistidega tuttavaks. Alles kümme aastat hiljem otsustas ta iseõppijana sõltumatuks kunstnikuks hakata. Esialgu oli ta looming impressionismilähedane, kuid 1880-ndate aastate lõpupoole tutvus ta sümbolistlike kirjanikega ning hakkas seejärel end teadlikult impressionistidele vastandama. Gauguin põlgas kaasaja romantikat ja otsis oma loomingule lähtekohta eksootilisest elukeskkonnast. 1891 . aastal kolis ta Okeaaniasse Tahiti saarele. Gauguin`i maalid mõjuvad pinnalistena ja kujutavad peamiselt pärismaalastest naisi rikkaliku looduse taustal ("Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me
läheme? "). Tema maalidel, kus figuurid on enamasti paigutatud ilma sügavuse ja õhuta ümbrusse, nagu vaibale, näib aeg olevat seiskunud. Kujundite rütm on rahulik ja sujuv , mida markeerib juugendlik (kergelt looklev) piirjoon. Ta uskus, et lihtsad arhailised vormid ja puhta värvi pinnad väljendavad püsivaid ja igavesi väärtusi. Ta maalis objekti ainult tema põhitooniga, jättes kõrvale kõik valguse-varju nüansid. Gauguini kunst on seostatav sajandilõpu sümbolismi ja juugendstiiliga, kuid tema tähendus ja mõju ulatuvad kaugemale. Gauguini kunstist sõltuvad mitmed 20. sajandi monumentaalse stilisatsiooniga dekoratiivkunsti variandid ning puhta värvi vallandumine.
Postimpressionism - Lääne-Euroopa kunstis 19. sajandi viimasel veerandil (pärast impressionistide näitust 1886 ) tekkinud mitmesuguste kunstinähtuste üldnimetus. Iseloomulikud on heledad intensiivsed värvid, ka stiliseeritud tasapinnad, silueti mõju, dekoratiivsus.

Pilet 20 1. Kõrgrenessanss Itaalias 16. Sajandil. Maalikunst
Esimeseks kõrgrenessansi maalikunsti esindajaks on Leonardo da Vinci (1452-1519). Leonardo ees tunti aukartust juba renessansiajal, tuntakse nüüd ja edaspidigi. Tema maalidest on mõned väga halvasti säilinud tänu värvide halvale kvaliteedile. Tema kuulsaimaid tööd on näiteks: "Püha õhtu söömaaeg" ja " Mona Lisa".
Maalikunstis sai peamiseks ideaaliks harmoonilise kompositsiooni loomine. Leonardo arendas täiuseni inimeste välimuse jäljendamise.
Teine maalijana tuntud kunstnik kannab nime Raffael (1483-1520). Ta töötas peamiselt Vatikanis paavstide residentsis ja tegi nii seina- kui ka tahvelmaale. Üks tuntuim on "Ateena kool"- uhkete kaarte ja võlvide all vaidlevad antiikaja filosoofid ( Platon ja Aristoteles , õpetaja ja õpilane). Raffaeli lemmikmotiiviks oli madonna - jumalaema. Tema tööde kompositsioon on tavaliselt kolmnurkne või sümmeetriline. Kolmnurkse kompositsiooniga on näiteks "Sixtuse madonna"(Maarja sammub maakeral pilvede vahel, hardunult põlvitavad tema ees maali tellija paavst Sixtus IV ja naispühak Barbara . Sidet reaalsusega kajastab ema ja laps). Maal sai oma nime tellija järgi.
Michelangelo (1475-1564) oli 16. sajandi suurim skulptor ja ühtlasi ka kõigi aegade suurim skulptor. Samas on ta teinud ka hiiglaslikke seina- ja laemaalinguid. Tema skulptuuridest on kuulsaimad: " Mooses " (Julius II hauamonumendile kavandatud figuur) ja "Taavet". Kui Donatello Taavet oli naeratav ja pooleldi mänglev, siis Michelangelo Taavet on tahtejõuline vägilane, kes valmistub võiluseks. Michelangelo maalitud on ka Vatikanis asuva Sixtuse kabeli lagi ja idasein (lae suurus: 48 X 13 m). Leamaalingute süþeeks on Vana Testamendi lood. Michelangelo liigendas laepinna maalitud illusoorsete sammastega, paigutas nende vahele kompositsioonid ja figuurid. Laevõlvile on maalitud ligikaudu 350 figuuri. Hoolimata oma tervisest töötas ta lae all 4 aastat ja täitis selle tellimuse üksinda. Vasari andmetel pidas Michelangelo end ise alati skulptoriks ja olevat vihasatnud, kui keegi teda maalijaks kutsus. Sixtuse kabeli lagi muutus kristlike ideede illustratsioonist tohutuks panoraamiks. Üldmulje on jõuline ja dramaatiline.
Suured kunstnikud töötasid 16. sajandil ka Veneetsias. Kui Firenze ja Rooma maalijate peapüüdluseks oli kompositsiooniline terviklikkus ja kehade joonistuslik ilu, siis veneetslaste tähelepanu keskendus eelkõige värvile. Kuulsaimad olid sealsetest kunstnikest noorena surnud Giorgione ( 1478 -1510) ja tema õpingukaaslane Tizian (1477- 1576 ). Hele- tumedus ja värvide erinevad varjundid olid nende peamised väljendusvahendid.
Giorgione kuulsaim töö on " Magav Veenus " - lüürilise meeleolu ja sooja koloriidiga.
Tiziani kuulsaimad tööd: " Taevane ja maine armastus"; "Flora"; "Tüdruk puuviljadega"; " Maksuraha ".Tizian tegi ka häid portreepilte: "Paavst Paulus III portree" ja "Püha Sebastian ". Tiziani hilisemate tööde pintslitehnika on järjest vabam ja liikuvam ning kergem, kaovad kontuurid ja detailid, värvimaali hakkab asendama toonmaal.
Teistest Veneetsia maalijatest on tähtsamad Jacopo Tintoretto (1518-1594) ja PaoloVeronese (1528-1588).
2. 20. Sajandi kunstivoolud : fovism , ekspressionism , kubism , futurism
Fovismi nimi kunstiliigile tekkis 1905. aasta Sügissalongis (suurel ülevaatenäitusel), kus esines oma maalidega rühm noori kunstnike. Nende tööde metsikute värvide ja tingliku joonistusega maalid tekitasid peaaegu skandaali. Kunstikriitik Louis Vauxcelles ristis rühmituse liikmed kohe "metsloomadeks" (prantsuse keeles les fauves [le foov]), andes sellega nime uuele kunstivoolule.
Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest.
Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks.
Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, kui enamik senistest liikmetest haarasid kinni uutest väljakutsetest ja läksid edasi teist teed.
Foove peetakse ekspressionismi eelkäijateks.
Ekspressionism
Foovidega algas uus suund Euroopa kunstis, mida üldiselt nimetatakse ekspressionismiks . Termin tuleneb prantsusekeelsest sõnast "expression", mis tähendab väljendust. Ekspressionismi eelkäijateks võib lisaks foovidele pidada ka Edvard Munchi ja Vincent van Goghi .
Fovismi sarnane väljenduslik kunst tekkis ka Saksamaal enam- vähem samal ajal. Impressionism ei olnud seal kuigivõrd läbi löönud, sest sakslastele on meeldinud kunstiteosele juurdemõeldavtähendus ja sümboolika. Saksa ekspressionistid võtsid eeskuju Edvard Munchi loomingust, aga ka keskaegsest ja Kaug- Ida kunstist. Omal moel jätkas ekspressionism romantismi traditsioone.
Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses, deformeerides sel eesmärgil esemeid ja inimesi. Nad kasutasid tihti räigeid värvikontraste või meelega poriseid värve, inimesed on nende piltidel sageli jõhkra ja inetu välimusega, mille tagant aimub piina ja ängistust.
Kubism
Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque 'i töid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused).
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju ( muusikainstrumendid , natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena ( kuup , silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).
Algset kubismi , perioodi, mis algas 1909. aastal, nimetatakse analüütiliseks kubismiks. Seda perioodi iseloomustab motiivide (majad, puud ja natüürmordid) lahutamine justkui algosadeks (geomeetrilisteks kujunditeks) ning nendest uue pildi ülesehitamine.
Teine, hilisem vool kubismis, kannab nime sünteetiline kubism (alguseks peetakse 1912. aastat). Kunstnik paneb esmalt paika vormid ja värvid ja alles siis mõtleb välja motiivi, tavaliselt natüürmordi. Sünteetilise kubismi esindajaks on hispaanlane Juan Gris . Sünteetiliseks nimetatakse ka Picasso ja Braque'i kubismi pärast 1912. aastat.
Futurism
Futurism, "tulevikukunst", sündis Itaalias 1909. aasta paiku.
Paljude noorte meelest oli Itaalia tol ajal väga mahajäänud maa. Neile ei meeldinud unine provintslikkus ja eelnenud sajandite kultuuripärandi najal olesklemine. Nende arvates tuli üleminekut moodsale, tehnitsistlikule elulaadile kiirendada ja suunata pilk ainult tulevikku, katkestades sideme minevikuga
Futurism on kunstivool , millele on omane tehnika ja moodsa ühiskonna tormilise arengu ülistamine.
Huvitaval kombel sündis futuristlik kunst  kõigepealt teoreetiliselt ja ideoloogiliselt. Kõigepealt vormistati seisukohad ja suundumused ning alles siis asuti looma neile vastavaid kunstiteoseid. Oma seisukohti väljendasid futuristid nn. manifestides, mida levitati ajakirjanduses ja rahvakogunemistel. Futuristide tegevusega kaasnes kärarikas ja skandaalimaiguline enesereklaam, mis sai paljudele hilisematele kunstivooludele eeskujuks.
Futuristide eestvedaja ja manifestide tähtsaim autor oli luuletaja ja maalikunstnik Filippo Tommaso Marinetti (1876-1944). Teatraalses ja tundeküllases stiilis ülistas ta moodsa tsivilisatsiooni saavutusi ja väitis, et vana kunst on surnud ning kõlbmatu. Kunst pidi väljendama kaasaegse elu dünaamikat ja jõulisust. Ta väitis näiteks: "Kihutav võidusõiduauto, mis sarnaneb suurtükikuuliga, on kaunim Samotraakia Nikest!"
Futuristid üritasid oma programmi rakendada kõigis kunstiliikides.
Skulptuuris kujutas Umberto Boccioni (1882-1916)  liikumist vormide väljavenitamise ja moonutamise teel.
Arhitektuuris said kuulsaks Antonio Sant' Elia (1888-1916) nägemused tulevikulinnadest. Tema kavandites pole jälgegi loodusest või vanast arhitektuurist , võidutseb inimese loodud tehiskeskkond. Osalt on tema visioonid hiljem ka teostunud.