Renessanss, Barokk Klassitsism - kunsti konspekt (0)

Renessanss kunst
Kunstniku positsioon renessansiaegses Itaalias-Tunnustust leidsid need, kes oskasid kasutada matemaatilisi reegleid ja tundsid antiikkunsti, - kirjandust, -filosoofiat ja -mütoloogiat-erinevalt keskajast ei kuulunud nad käsitööliste sekka, vaid poeetide ja teadlaste seltskonda-nähti eeskätt vaimset loomingut. Maalikunstis kujutatakse reaalset maailma, kus inimesed elavad. Kunsti eesmärk pole mitte nähtava looduse jäljendamine, vaid ilusate teoste loomine. Avastati perspektiiv, see muutis täielikult nägemuse maailmast. Maalikunst ei ole mõeldud mitte ainult kirikute, vaid ka muude kohtade kaunistamiseks. Renessansi alusepanijateks olid arhitekt Brunelleschi, maalikunstnik Masaccio ja skulptor Donatello . Renessansiaega iseloomustab teaduse areng, maadeavastused, humanistlik maailmavaade ja antikkultuuri taassünd.
Ajastu üldiseloomustus 15.sajandi Itaaliast said alguse suured muutused kunsti alal. Nende muutuste eeldused olid majanduslikud. Inimene hakkas aru saama, et Jumala käsi polegi nii palju inimese elus, pigem määras inimene ise oma edukuse. Sai alguse usk inimesse. Kultuuriperiood, mis vastandus keskajale. Teiste sõnadega: uus maailmavaade ja uus kultuuritüüp, kus jumalakeskne maailmakäsitus asendati inimkeskse maailmakäsitusega. Eeldused uue maailmavaate tekkeks kujunesid esmalt Itaalia linnriikides (Genova, Firenze,
Milano):
- kaubandusele tuginev majanduslik tõus
- rikkuste kogunemine ja panganduse teke
- varakapitalistlike suhete kujunemine
Rikaste linnriikide valitsejad pidasid oluliseks kunsti ja teaduste soosimist. Lisaks: maade avastused, trükikunsti leiutamine jne.
Märksõnad:
- antiikkultuuri taassünd - Soov ei olnud antiikkunsti korrata, kopeerida, vaid luua midagi samaväärset või isegi paremat.
- suurem ilmalikkus – Jumalasse usuti endiselt, varem oli huvi keskmes Jumal ja see, mis tuleb peale surma. Nüüd muutus tähtsaimaks Inimene ise ja tema maine elu.
- individualism – tähtsaks peeti üksikisikut, väärtustati maist elu, eneseteostust, inimese keha. Ideaaliks sai igakülgselt (nii teadustes kui kunstides) arenenud universaalinimene (selline oli Leonardo da Vinci). Senisest rohkem pöörati tähelepanu haridusele ja inimese võimete arendamisele
- humanism – maailmavaade, mis seab esiplaanile inimese (koos tema puuduste ja voorustega) ning näeb maailma inimese vaatekohast.
- Jätkub vaidlus kahe mõttesuuna vahel, mida on esindanud Platon ja Aristoteles .
Esimene rõhutas ülemeelelise maailma reaalsust, mida saab ainult mõistusega (reeglid, seaduspärad) tunnetada. Aristoteles hindas rohkem kogemuslikku meeltele tuginevat tunnetust.
Sel perioodil kasvab ka kunstniku eneseteadvus. Kunstnik kui intellektuaal. Rõhutatakse kunstniku sotsiaalset staatust, loomingu eesmärki ja tähtsust. Kunstnikud reisisid tellimuste otsinguil riigist riiki, koguti tuntust, täiendati oskusi ja hariti vaimselt.
Reness. jagunes:
1) 14 saj – eelrenessanss
2) 15 saj vararenessanss
3) 16.saj kõrgrenessanss
4) (16.saj teine pool- manerism )- seda perioodi käsitletakse sageli eraldi.
Vararenessanss tähendab harilikult Itaalia kunsti Toscanas 1400-1500, mis oli keskendunud
Firenze linnriiki, ning Giotto, Masaccio, Donatello ja Botticelli teoseid.
Barokk -kunst
Barokk-kunst
(17.-18.saj)
• 17.saj Euroopas kujunes välja absolutism . Euroopa jagunemine kunsti alusel:
1) Maad, kus absolutism oli tihedas liidus katoliku kirikuga, kunstis esikohal kiriku huvid – Itaalia, Hispaania , Austria, Lõuna-Saksamaa, Lõuna-Madalmaad (praegune Belgia), ka Poola-Leedu.
2) Absolutistlikud maad, ilmalik võim oli kiriku endale allutanud, kunsti ilmet kujundasid õukonna tellimused – Prantsusmaa, Saksamaa väikemonarhiad, Inglismaa enne 1640.a kodanlikku revolutsiooni.
3) Piirkond, mille keskuseks kapitalistlik ja protestantlik Holland , põlati katoliku kiriku rikkalikku ja tundeküllast kunsti – Inglismaa peale revolutsiooni, Põhja- Saksamaa, Skandinaavia, Eesti.
Mõiste “barokk” pärit portugali keelest – korrapäratu kujuga pärl .
• Barokk - baroki tunnustele vastas ainult esimese rühma maade kunst.
• Barokilik klassitsism (vanaklassitsism) - teise maaderühma kunsti iseloomustas klassitsism, antiikkunsti mõjud.
• Barokilik realism – Hollandi juhitud piirkonnas valitses kujutavas kunstis realism, arhitektuuris klassitsism.
• Kogu 17.saj kunstis on ka palju ühisjooni – liikumine, pinge, kontrastid.
Kirik ja paavst nõudsid, et kunst oleks esinduslik ja tore.
• Kunst pidi sümboliseerima usu ülevust ja jõudu.
• Oluline meelte ja tunnete rõhutamine.
• Usulisi sündmusi tuli kujutada nii, et neid saaks reaalseks pidada.
• Loodulähedane kujutamisviis.
• Kunstnikel suured tellimused.
7. sajandi ja 18. sajandi esimesel poolel ei tekkinud ühtset, kogu Euroopat haaravat kunstivoolu. 19. sajandil hakati seda perioodi kunstis tähistama üldnimetusega "barokk" (it k-s eriskummaline).
Barokk arenes eelkõige feodaalkatoliiklikes maades, kus kodanlus polnud veel suuteline võimu haarama (Itaalia, Austria, Lõuna-Madalmaad (Belgia), Hispaania ja Lõuna Saksamaa).
Barokk tekkis Itaalias 16. sajandi lõpul, levis sealt üle kogu Euroopa ja kustus 18. sajandi keskel. Kunstnikele anti suuri tellimusi. Kirik ja õukond soovisid, et kunst oleks esinduslik ja tore ning sümboliseeriks usu ülevust ja jõudu. Seetõttu ei tekkinud ka mingit täiesti uut kunstivoolu, vaid täiustati renessansis õpitud võtteid. Noored kunstnikud olid üles kasvanud renessansi vaimus ja olid vanadest meistritest paratamatult sõltuvad. Kunstnikud lähtusid elust ja püüdsid seda võimalikult tõepäraselt kujutada. Tähelepanu koondus inimeste tunnete mõjutamisele, nende hämmastamisele ja rabamisele. Barokk rõhutas, et elu - see on eelkõige liikumine ja oli loomulik täiendus renessansile.
ARHITEKTUUR ITAALIAS
Kui renessansiajastu arhitektuuur oli ülevaatlik ja harmooniline, siis barokki on võrreldud tuule ja mässava merega. Barokkarhitektuuris puudub rahu, kõik liigub ja lainetab. Sageli kavandati isegi ehitiste põhiplaanid kõverjoonelised. Hoonete fassaadid muutusid omaette kunstiteosteks, kuhu rajati kõikmõeldavaid kaunistuselemente. Dekoratsioon mattis konstruktsiooni. Samuti võeti renessansist üle peaaegu kõik arhitektuurilised detailid: sambad, poolsambad ja pilastrid antiigipäraste kapiteelide ja baasidega, ümarkaared, viilud jne. Renessansiajal seisid sambad rahulikult reas, barokkarhitektuuris ühinevad sambad paarideks, kusjuures üks sammastest sageli eendub. Fassaade liigendavad petikaknad ja nisid.. Kasutatakse mitmevärvilisi ehituskive.
Arhitektuuris sai esmajärguliseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks sai pikergune hoone. Renessanss pärandas barokile armastuse nelitise kohal kõrguva kupli vastu. Kiriku siseruum ei jagunenud löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avara saali. Põhiliseks valgusallikaks olid aknad, mis asusid nelitiskupli allosas. Valgus koondus seega peamiselt kiriku idaossa (kooriruumi), tõstis seda esile ja aitas kogu kiriku sisemust siduda ühtseks tervikuks.
Kiriku välisilmes oli olulise tähtsusega kuppel või läänefassaad. Läänefassaad on kaheosaline. Seda ühendavad kitsamate ja madalamate kõrvalosadega detailid e voluudid, mis on barokkstiilile väga iseloomulikud. Voluut on spiraalikujuline, lopsakas, pisut teokarpi meenutav motiiv.
* Fassadi detailid on täielikult allutatud dekoratiivsele tervikule ja neil pole praktilist ülesannet.
* Teiseks on fassadi üldmulje dünaamiline , rahutu ja maaliline nagu siseruumidki. Mõnikord oli kogu fassaadipind laineline , astmeline või kaarekujuline.
* Kõikjal valitseb arhitektuuriliste vormide kuhjamine, palju esineb ebasümmeetriat. Sellega saavutatakse valguse ja varju ootamatuid kontraste, mis muudavad fassaadi veelgi rahutumaks.
Ka linnakujundamine tõusis erilisse ausse. Siin torkab silma samuti baroklik fassaadikujundus. Kõike püüti näidata suuremana ja võimsamana kui see tegelikult oli. Ruumiliste efektide ja illusioonide loomine oli barokiaja kunstnike üks lemmikvõtteid. Peetri kiriku ette rajati väljak (kolonnaad), mille põhiplaan laseb väljakul avaramana mõjuda ja kiriku fassaad tundub kõrgem. Selle väljaku autoriks oli barokk-kunsti peaesindaja LORENZO BERNINI ( 1598 -1680).
Teise kuulsusena arhitektuuri alal võiks mainida CARLO MADERNAT. Tema projekteeritud on Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. See on tüüpiline barokkfassaad- rahutu ja maaliline. Rütmiliselt asetatud sambapaarides eendub üks sammas tugevasti. Korruseid ühendavad tervikuks voluudid.
Kõige fantaasiarikkam ja uuendusi püüdlevam itaalia arhitektide hulgas oli FRANCESCO BORROMINI. Tema ehitatud San Carlo alle Quattro Fontane kirikus Roomas näib kõik liikuvat. Sirgjoont peaaegu ei kasutata. Fassaadi jaotab kaheks korruseks lainetav simss; mõlemat korrust liigendavad neli korintose sammast, mille vahel on niðid skulptuuridega ning nelinurksed ja ovaalsed petikud. Fassadi kroonib suur ovaalne medaljon.
ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL
Prantsuse arhitektuuri uus stiil sündis kuningalossi Louvre`i edasisel täiendamisel 17. sajandil. 1665. a-l kuulutati välja võistlus Louvre`i lossi idafassaadi kujundamiseks. Züriile ei meeldinud aga ükski kavand ja nii kutsuti kohale Bernini. Ka Bernini kavand ei leidnud pooldajaid ja nii usaldati fassaadi ehitamine võistluse võitnud prantslasele CLAUDE PERRAULT`le (1613-1688). Arhitekt hülgas itaaliapärased liialdused ja arendas edasi Palladiole omast joont (sammaste rohkus ). Prantsuse kunstile on omane selgus, ülevaatlikkus ja loogika . Ehitis mõjub monumentaalsena ja ülevana. Selle suursugusus on saavutatud rahuliku kompositsiooni ning ülearuste detailide vältimisega.
Barokilikumad tendentsid tulevad ilmsiks Versailles `i lossi ehitusel. Louis XIV tellimisel töötasid seal prantsuse parimad arhitektid, skulptorid ja maalijad . Tema käsul ehitati endine väike jahiloss ümber grandioosseks ansambliks. Oma suuruse ja toredusega pidi see hämmastama kogu Euroopat. Versailles`loss on pikergune hoone kahe eenduva tiivaga, mille vahel on avar õu. Loss on ehitatud klassitsistliku rangusega, rõhutatud on horisontaalsust. Ümberehitamise peameistriteks olid peaarhitekt JULES HARDOUIN-MANSART ja aiakunstnik ANDRE LE NOTRE. Lossi park on pargikunsti täiuslikem näide. Selle stiili põhiideeks on, et loomulikku loodust tuleb parandada, ilustada, allutada mõistuse loodud süsteemile. Tulemuseks on reeglipärane teedevõrk (kõik kõrvalteed lõikuvad peateega täisnurkselt), sümmeetriliselt paigutatud skulptuurid, geomeetrilisteks kujunditeks pügatud puud ja põõsad.
18. sajandi keskel jõuab dünaamiline barokk ka Peterburgi, mille parimaks näiteks on BARTOLOMEO RASTRELLI (1700-1771) ehitatud Talvepalee. Eestis on barokkarhitektuuri silmapaistvamaid mälestusmärke itaallaase Niccolo Michetti ehitatud Kadrioruloss Tallinnas.
SKULPTUURIKUNST
Suure tähtsuse omandasid taas kirikuid kaunistavad skulptuurid ja maalid. Barokkstiili maalidel ja skulptuuridel on tunduvalt dekoratiivsem iseloom - nende abil ei püüta mitte nii palju jutustada, moraliseerida ja õpetada, kuivõrd inimeste tundeid mõjutada, hämmastada ning tekitada imetlust ja aukartust.
Peamiselt viljeleti dekoratiivplastikat, millega kaunistati hoonete fassaade, interjööre ja parke. Portreekunstis sai valitsevaks paraadportree. Rohkesti kujutati ka mitmesuguseid pühakuid. Renessansskunst oli lineaarne, barokk-kunst maaliline. Skulptuuride valmistamisel eelistati eelkõige maalilisust. See saavutati rohkete detailide, järskude rakursside, arvukate põimumiste, teravate valguse ja varju kontrastidega.
Tüüpiliseks itaalia barokkskulptuuri näiteks on GIOVANNI LORENZO BERNINI (1598-1680) " Apollon ja Daphne " (1625). Päikesejumal Apollon on jälitamas tema eest põgenevat nümfi. Apolloni riided lehvivad tuules, ta jalad puudutavad vaevalt maad. Daphne palub peajumal Zeusilt abi. Viimane muudab ta loorberipuuks. Daphne juuksed moonduvad loorberilehtedeks ja keha kattub puukoorega (suur dünaamika, diagonaalne kompositsioon , detailide rohkus). Teiseks kuulsamaks Bernini teoseks võib nimetada skulptuurigrupi "Püha Teresa ekstaas". Bernini on loonud mütoloogiliste teemade kõrval ka hulgaliselt portreebüste. Neile on iseloomulikud energiline peapööre, lehvivad draperiid ja võimsad parukad - ühesõnaga pidev liikumine ja muutumine.
Prantsuse barokkskulptoritest oli silmapaistvam PIERRE PUGET (1620-1694). Tema loomingus on baroki mõjud kõige tugevamad. Kirglik võitlus, jõud ja dünaamika ning kohati suur traagika esinevad peaaegu kõigis Puget`töödes.
MAALIKUNST ITAALIAS
17. sajandi kõige suurem väärtus on kindlasti maalikunst. Tahvelmaalile eelistatakse seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse tihti arhitektuurilisi detaile (kaari, saamaskäike jne). Seetõttu kipub tõeline ja illusoorne ruum vaataja silmis segunema. Läheb raskeks eraldada tõelisi ja maalitud detaile. Kirikute seinu ja lagesid katsid usulistel teemadel loodud kompositsioonid. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Renessansi ajal olid kõik kunstiliigid eraldiseisvad. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks.
Barokse dekoratiivmaali üheks nimekamaks meistriks Itaalias on ANDREA DEL POZZO (1642-1709). Tema loodud on Sant`Ignazio kiriku laemaalid Roomas.
17. sajandi maalis läks rahutu liikumise kujutamine erilise tähelepanu alla. Sellele lisandus maaliline käsitluslaad, kus värvid sulavad üksteise sisse ilma selgete piirideta. 1585. aastal asutasid Agostino, Lodovico ja Annibale (vennad) CARRACCID Bolognas kunstiakadeemia , kus nad ise õpetajatena töötasid. Nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine, teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja -laadide ühendamine (eklektitsism). Näiteks püüti seostada Michelangelo suurejoonelisust Corregio maalilisusega, Raffaeli kompositsiooni veneetslaste koloriidiga jne. Carraccide maalide teemad pärinesid mütoloogiast ja nende ilutsev ning idealiseeriv laad leidis palju järgijaid.
Kõrvuti eklektitsismiga arenes itaalia kunstis teine vool, nn naturalism , mille suurimaks esindajaks oli MICHELANGELO DA CARAVAGGIO ( 1573 -1610). Ta hülgas otsustavalt eklektika . Caravaggio põlgas idealiseerimist ja püüdis elu ning inimesi kujutada just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema maalidel näeb tihti tüüpe lihtrahva hulgast - mustlasi, pillimehi, joodikuid ja kaardimängijaid. Ka religioosseid tegelasi kujutab ta olustikulisena, ilma aupaisteta. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik kompositsioon. Inimeste poosid tema maalidel on rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole. Oluline osa on valgusel, mis suundub tavaliselt ülevalt ühest puntist alla tegeleaskujudele. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumedal pildil (siit ka mõiste "keldriluugivalgus"). Robustse, jõhkravõitu käsitluslaadi tõttu on Caravaggiot kutsutud ka "maalikunsti antikristuseks" ja " mustade jalgade maalijaks".
MADALMAADE MAALIKUNST (FLANDRIA)
Madalmaades (Hollandis ja Flandrias) olid 17. ja 18. sajandil eriilmelised kunstisuunad .
* Flandria kuulus Hispaania ja seega katoliku kiriku võimu alla. Siin arenes äärmuslik, suurejooneline barokk.
* Holland oli esimene maa Euroopas, kus toimus võidukas kodanlik revolutsioon. Peale iseseisvumise saavutamist algas Hollandis hoogne majanduslik ja poliitiline tõus. Vabariiklik kord ja uus usk - kaine , pühapilte eitav kalvinism - panid aluse hollandi kunsti erinevustele: kunst muutus elulähedasemaks ja õukonnast sõltumatuks. Nüüd olid kunsti tellijateks kaupmehed ja käsitöölised ja neid huvitas eelkõige igapäevane elu. Oma tubade seintel tahtsid nad näha:
* natüürmorte,
* maastikumaale,
* olustikumaale ja
* lähedaste portreid.
Flandrias oli üks kuulsamaid baroki kunsti esindajaid PETER PAUL RUBENS ( 1577 -1640). Rubens maalis võrdse meisterlikkusega allegoorilisi ja mütoloogilisi maale ning portreid. Tema töödes on suurejooneline pidulikkus, fantaasiarikkus ning ohjeldamatu temperament . Värvid ta maalidel on elavad ja intensiivsed, pintslilöögid vabad ja hoogsad. Kompositsioon on tihti diagonaalse ülesehitusega. Rubensi kuulsaim töö on " Leukippose tütarde röövimine ", mis kujutab stseeni kreeka mütoloogiast. (Peajumal Zeusi ja Sparta kuninga abikaasa Leda pojad Castor ja Pollux röövivad Leukippose kauneid tütreid. Siin näeme ka Rubensi lemmikvõtet, mis seisneb tumedate raudrüüde vastandamises heledate, ümaravormiliste naisaktidega).
Teiseks nimekaks flaami maalikunstnikuks oli ANTHONIS VAN DYCK (1599- 1641 ). Nooruses töötas ta Rubensi juures abilisena, hiljem saavutas ta loomingulise iseseisvuse. Van Dyck`i peetakse üheks paraadportree rajajaks. Rubensiga võrreldes on ta kujutamislaad pehmem, õrnem ja lüürilisem. Tema üheks parimaks tööks peetakse inglise kuningas "Charles I portreed". Kuningat on kujutatud jahiülikonnas suurejoonelise maastiku taustal.
Kolmas flaami maalikunstnik, JACOB JORDEAENS ( 1593 -1678) (samuti Rubensi õpilane) oli täielik vastand Dyckile. Tema töid iseloomustab elulähedus ja jõulisus, isegi proosalisus. Jordaensi suureks eeskujuks oli Caravaggio. Kujutas peamiselt elurõõmsat talurahvast perekondlikke pidustusi pidamas.
MAALIKUNST HISPAANIAS
Hispaanias oli tähtsal kohal usulise härduse ja ekstaasi kujutamine. Eriti palju tehti tol ajal vana rahvuslikku värvitud puuskulptuuri. Loomutruult kujutati puuskulptuuris pühakute kannatusi. Suurema ilmekuse saavutamiseks pandi kujudele kristallist silmad, pärlitest pisarad ning vahel isegi riided selga.
Kõige viljakam oli Hispaanias siiski maalikunst. Maaliti peamiselt kirikupilte ja portreid. Üks kuulsamaid kunstnikke on DIEGO VELAZQUEZ (1599-1660). Hispaanlased üritasid kujutada kõike muutuvana ja liiikuvana. Üllatav on fakt, et Velazquez pole teadaolevatel andmetel maalinud ühtegi kirikupilti. Noorpõlves oli ta vaimustatud Caravaggiost ja maalis peamiselt olustikumaale. Saanud aga Hispaania kuninga õuekunstnikuks, oli tema ülesandeks portreteerida kuningliku perekonna ja õukonna liikmeid. Üheks Velazqueze parimaks portreemaaliks leotakse "Paavst Innocentius X portreed". Kui paavst oma portreed nägi, olevat ta öelnud: "Liiga sarnane!". Oma maalide kompositsioonis püüab Velazquez kõiki elemente täielikult ühte sulatada. Selle üheks vahendiks oli valguse ja õhu kujutamine, milles ta erilise meiterlikkuse saavutas. Üks tema teine tuntuim töö kannab nime "Las Meninas" e "Õuedaamid".
MAALIKUNST PRANTSUSMAAL
Prantsusmaal olid maalijad, nii nagu kujurid ja arhitektidki, peamiselt õukonna teenistuses. Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mille aluseks oli ratsionalism. Ebatäiuslikkusele vastandati täiuslik, mõistuspärane ideaal ning seda püüti kunstis kehastada. Kunst pidi olema ideeline ja kasvatav.
17. sajandil oli mõjukaim maalija NICOLAS POUSSIN (1593-1665). Tema looming tugineb antiikkunsti ja renessansi traditsioonidele. Poussini tööd on üles ehitatud rangele loogikale ja selgusetaotlusele nii vormis kui värvis. Kuulsaimad Poussini tööd on suuremõõtmelised allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Tähtsal kohal on kontuuride ilu ja kahde plastiline modelleerimine. Poussin on kuulus ka kui "ideaalmaastike looja". Tema maastikud ei kujuta ühtki konkreetset kohta loodusest, vaid kõik lähtub kunstniku fantaasiast. Enamasti pole tema maastikud puhtakujulised, vaid neile on maalitud ka mõni inimfiguur. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks.
Poussini laadi edasiarendajaks ja klassitsistliku maastikumaali loojaks oli CLAUDE LORRAIN (1600-1682). Ta töötas suurte maastikukompositsioonide loomiseks välja kindla kompositsiooniskeemi. Külgedelt piiravad maali võimsad puude või ehitiste massiivid ning nende vahelt avaneb vaade udusesse kaugusesse. Esiplaanil on grupp inimesi ja kusagil maalil paiknevad antiiksete ehitiste varemed. Lorraini töödes valitseb selgus ja rahu. Silmapiir on tavaliselt madal, jättes palju ruumi taevale. Lorraini huvitas looduse muutumine sõltuvalt kellaajast. Nii maalis ta seeria - Hommik, Keskpäev, Õhtu, Öö. Peamiseks meeleolu loomise vahendiks on valgus. Maalide kompositsioon võib korduda, valgus mitte. Üks tema kuulsamaid pilte kannabki nime "Hommik".
Klassitsism
Klassitsism18. sajandi II poole ja 19. sajandi I poole kunstistiil .
Klassitsism oli 18. sajandi viimasel veerandil Prantsusmaal tekkinud kunstistiil, mis võttis otseselt eeskuju antiikkunstist (Vana – Kreeka ja Vana – Rooma ) – seda peeti ideaaliks. Lähtus renessaansiaja antiigiharrastusest. Avaldus Euroopa maade arhitektuuris, maalis, skulptuuris, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas.
Klassitsismi põhimõtted: Peale Suurt Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni valitsusajal muutus klassitsism uue valitseva klassi – kodanluse – kunstiks, mis vastandas ennast aadlike ja kuninga poolt soositud kerglasele rokokoole. Klassitsistlikus kunstis taotleti mõistusepära, selgust, vormide kooskõla , stiilipuhtust – baroki mässlevus ja rokokoo kerglus ei sobinud enam. Põhimõte – “üllas ilu ja rahulik suurus”. Kunsti ülesanne oli olla õpetlik, ülistada inimeste voorusi ja võidelda pahedega.
Klassitsistlikus kunstis oli tähtis sümmetria.
Arhitektuur - Eeskujuks võeti Vana – Kreeka templid oma sammaste ja viiludega ning Vana - Rooma uhked triumfikaared, kuplid. Ehitis pidi olema sümmeetriline, suured siledad seinapinnad, maja esiosa meenutas kreeka templit – sammastik , mille ülal kolmnurkne viil.
Arhitektuurinäited - Madeleine kirik Pariisis – täielik kreeka templi koopia. Panteon Pariisis – suurmeeste matmispaik . Triumfikaar Pariisis.
Klassitsistlik arhitektuur Eestis - Riispere mõisa peahoone . Tartu Ülikooli peahoone
Skulptuur - Ka siin võeti täielikult eeskuju antiigist. Sile marmorpind, selge siluett. Tagasihoidlilikud liigutused. Rõivastatud antiigipäraselt või olid alasti. Idealiseeritud näojooned ja sirge”kreeka nina”. Ka oma kaasaegseid kujutati antiigikangelastena. näide: Thorvaldsen ”Ganymedes jootmas kotkaks moondunud Zeusi”
Tähtsamad skulptorid- Antonio Canova “Amor ja Psyche”. Bertel Thorvaldsen”Kristus”. Canova “Paolina Borghese Venusena”
Maalikunst- Maalikunstile antiigist eeskuju ei leidunud, sest siis seda peaagu polnud ning siin hakati jäljendama samuti antiikskulptuuri. Piirjooned ja inimeste kehajooned maaliti hoolikalt välja. Värve ei rõhutatud. Kujutati kangelasi antiikajast ning püüti neid tuua edasi oma kaasaega. Teosed õpetlikud või eeskuju andavad. Suur tähtsus portreemaalil.
näited : J. L. David“Sabiinitaride röövimine”.Jacques Louis David “Horatiuse vanne”. N. Poussin “Saturnus ja neli aastaaega”. Jean Auguste Dominique Ingers “Suur odalisk”
Klassitsistlik portreekunst – kõik detailideni peenelt välja toodud J.L.D Ingers “Pauline Eleanore de Galardi portree”. Ingers “Madam Moitessier”
Lõpetuseks - Kopeerimise, elukauguse ja liiga rangete reeglite tõttu oli klassitsism 19. sajandi keskpaigaks muutunud juba ilmseks piduriks kunsti arengule. Siiski andis ta väga visalt ruumi nendele uutele suundadele, mis tema kõrval olid tärganud. Klassitsismi reeglid jõudsid kunstiakadeemiate õppekavadesse ning hilisemal ajal kandis ta nime akadeemiline või ametlik kunst.