kunstikultuuri ajalugu 11 klass (0)

India kunst Taust: suur osa Indoneesiast ja Indo-Hiinast, alates 4500 aastat tagasi. 
Induse kultuur – Induse jõe orus 3. a. tuh. E.m.a. Tähtsamad linnad Harappa, 
Mohenjo-Daro: reeglipärane planeering, eeskujulikult heakorrastatud, kaevud
ja kanalisatsioon. Puudusid templid ja valitseja paleed, peamised elamud, 
osa 2-3 korruselised. Ehitusmaterjaliks põletustellis. Keraamilised ja pronksist
esemed nappide kaunistustega, kuid otstarbeka vormiga. Kunst ja religioon: looduses suured kontrastid: kõledad kiltmaad ja 
rohelised orud. Kontrastide seosele rajatud kõik valitsevad usundid: 
hinduism, budism, džainism – põimuvad omavahel. Kunst religiooni 
teenistuses. Mütoloogia tohutult fantaasiarikas. Hinduism – keerukas 
fantaasiaküllane mütoloogia, peajumalad Brahma, Višnu, Šiva, veel jumalaid,
pooljumalaid jms. Budism – levis 3. saj. E.m.a. valitses Ašoka, rahuarmastaja,
rasked monoliitsed Buddha mälestussambad, tipus budistlike sümbolitega 
kapiteelid. N: Lõvidega kapiteel India vabariigi vapil. 3. saj. E.m.a. ka 
stuupade ehitus – poolkerakujulise kupliga kaetud ehitised Buddha 
mälestuseks. Lasti püstitada 84000 tükki. Kupli tasandatud tipus nelinurkne 
aedik, millest kõrgub maailma telge sümboliseeriv varras päevavarjukujuliste
vormidega, kogu ehitist ümbritseb kiviplokkidest aed, milles on nelja 
ilmakaarde avanevad väravad, kiviplokid kaetud skulptuuridega. N: reljeef 
Amaravati stuupalt Lõuna-Indias 2. saj. E.ma., Sanchi stuupa Indias, 1. saj. 
E.m.a. Templid: peamiselt vana kunsti mälestusmärgid, meenutavad monumente. 
Kõige püham seal, kus on jumala kuju, tavaliselt väike ruum, tempel selle 
ümber suur, paljude ruumidega ehitis. Saalide uksed ühel joonel, viivad 
pühapaiga suunas. Lage toetavad tihedalt asetatud sambad, muudavad 
siseruumi hämaraks. Templid kivist, ilma mördita. Avad sillutati suurte 
kividega, laed kiviplaatidest. Siseruumis vähe kujusid. Välisseinad koosnevad
skulptuuride massist. N: Khajuraho templi skulptuurkaunistusi ~1000 a. 
kaetud hinduistlike skulptuuridega; Angkor Vati tempel Kambodžas 12. saj. Skulptuur: dünaamiline, mänglev, liigutused-žestid mitmekesised. Kehad 
painduvad, proportsioonidest kinni ei peeta. Inimesed mitme pea ja paljude 
jäsemetega, ka inimestest-loomadest kombineeritud olendid. Materjal kivi, 
vahest vask ja pronks. Valitsevaks vormiks reljeef: jutustavat laadi 
tegelasterohked stseenid, ei rõhutata erinevusi inimese, looma ega jumala 
vahel, muinasjutu, legendi ja ajaloo segunemine. Tahab rõhutada, et miski ei
kao ega lõpe täiesti, vaid kõik kordub. Vabaskulptuur: kujutava kunsti õitseaeg nn klassikaline periood Guptade 
dünastia ajal 4.-7. saj. Tähtsaim motiiv hinduistlikud jumalad. N: Tantsiva 


Šiva pronkskuju – tal oli tihti rohkem kui kaks kätt. Loodud kijudel seoseid 
hellenismiga: rahulik, leebe ja ülev ilme. N: Mediteeriv Buddha. Maalikunst: hästi arenenud. N: Suur bodhistava. Seinamaal Ajanta templis 
7. saj. Kuulsad Ajanta kaljutempli seinamaalid. Miniatuurmaal: lineaarne käsitlus, voolav, kaunis, veidi stiliseeritud joon, 
kirkad värvid. Stseenid muinasjuttudest ja rahvaeepostest. N: 
Leskkuninganna 18. saj. Hiina kunst Hiina kunstikultuur on kestnud juba peaaegu pronksiajast tänapäevani 
välja.Juba IV aastatuhandel eKr loodud kõrgetasemeline keraamika ja II 
aastatuhandel eKr kujunenud arhitektuurivormid elavad järgmistel 
aastatuhandetel edasi. Arhitektuur Hiina arhitektuur on põhiliselt puuarhitektuur. Puitu kasutades saab 
võrreldamatu paindlikkuse, kohandatavuse ja mitmekülgsuse. Üheks 
iseloomulikumaks ehitiste elemendiks on reljeefidega kaunistatud ja 
värvidega maalitud palk. Kiviehitisi on suhteliselt vähem ja neiski on palju üle
võetud puuehitiste konstruktsioonist ja vormikõnest. Iseloomulik element 
kivist ehituskunstis on müür (nt. Suur Hiina müür). Müüridega ümbritseti 
losse, templeid, kloostreid, linna jagusid ja linnu. Skulptuur Skulptuuri ei loetud muistses Hiinas kõrgete kunstide hulka nagu maali ja 
kalligraafiat. Sellest hoolimata on skulptuuri viljeletud üsna ohtralt. Materjal 
on kõikvõimalik – keraamika, kivi, pronks, puu, elevandiluu jne. Shi Huangdi 
hauast leitud sajad savist sõjafiguurid “Terrakota sõdalased” on näiteks hiina
skulptuurist.Kujud on kehavormide edasiandmise poolest küllalt 
skemaatilised , kuid rõhutavad tabavalt inimeste hingeelu isikupära ja 
tundeid. Maalikunst Hiina maalikunsti peamisteks vormideks on tuši- ja akvarellmaal paberi või 
siidil.See nõuab äärmist kindlust ja osavust , iga joon peab olema läbi 
mõeldud , kuna tehtud vigu parandada enam ei olnud võimalik. Temaatikas 
domineerivad inimene, loomad, maastik.Maastikku maalisid hiinlased juba 12
sajandit ennem kui eurooplased ,nimelt juba 4.sajandil. Hiina maalis pole 
sageli tähelepanu pööratud sellele, et vaataja saaks terviku pildi, vaid pilti 
tuleb vaadata järk-järgult, sellest tuleneb ka rullformaat.


Tarbekunst Väga kõrgetasemeline on ka hiina tarbekunst.Peamised alad on 
metallehistöö, nikerdused ja eriti portselan.Hiinast toodud esemed andsid 
tõuke ka eurooplaste portselani “avastamisele”.Hiina tarbekunsti 
iseloomustab puhas töötlus ja fantaasiaküllane vormirikkus. Jaapani kunst Arhitektuur Jaapanis on säilinud vanimad puitehitised maailmas – budistlikud templid (7.-
9.sajand, nt. Horyuji tempel). Elamu- ja pargikultuur on kõrgesti arenenud. 
Jaapani siseruumid on mööblist peaaegu tühjad, kuid mugavad ja 
elegantsed. Peen värvivalik ja üksikute detailide ja elemente kaalutletud 
paigutus näitab, et elamise ilu on jaapanlastele väga tähtis. Suurt hoolt ja 
aega on nad pühendanud oma aedadele ja parkidele. Pargikunst on samuti 
kaalutletud, kuid ei taotle geomeetrilist reeglipära, vaid maalilist, 
üllatusterohket, muinasjutulist keskkonda (nt on liiv tehtud sageli merelaine 
mustriliseks). Maalikunst Kunstnikud ei huvitunud eriti inimkeha realistlikust kujutamisest, vahel on 
see viidud groteskini või esitatud karikatuurselt. Otsitakse jumalikkuse 
avaldumist maastikus, loomades või taimedes. Sagedasem motiiv on pilved, 
mis jaotavad maali üksikuteks stseenideks või pilditasanditeks. Tarbekunst Lakkehistöö Lakkehistöö seisneb esemete katmises lakiga. On leitud, et lakki kasutati 
Jaapanis juba 7000 eKr. Edo perioodi ajal (1603-1868) hakati värnitsa-
mürgipuude kasvatamisele ja lakkehistöö tehnikatele rohkem tähelepanu 
pöörama. 18. sajandil hakati laiemalt kasutama värvilisi lakke. Keraamika Keraamika on üks Jaapani vanemaid kunstiliike. On leitud, et keraamikat 
valmistati Jaapanis alates nooremast kiviajast. Palju erinevaid stiile, mis 
tulevad piirkondade erinevuste tõttu (näiteks: Bizen-yaki, Hagi-yaki). Alates 
4. sajandist on Jaapani keraamika olnud tugevalt mõjutatud Hiina poolt, seda
Korea kaudu. Külmrelvad


Külmrelvad on üheks Jaapani tarbekunsti suursaavutuseks. Jaapanis on palju 
erinevaid külmrelvi, näiteks nihontod (mõõgad), sai’d, nunchakud jne. 
Külmrelvi kasutasid samuraid (jaapani rüütlid). —Jaapani mõõgad on tänaseni 
populaarsed. Mõõkade tüübid: Mõõkade tüüpe on mitmeid, olenevalt suurusest, kasutusalast ja 
valmistamise meetodist. Katana – kõige tuntum, pikk, kitsas ja kõver. Tsurugi – lai, tavaliselt ka natuke lühem. Nodachi – väga pikk, kasutajateks sõdurid. Odachi – väga pikk, raske, tavaliselt kasutati tseremooniatel, ohverdusena 
jumalatele, või lihtsalt moeasjana. Ikebana Ikebana on jaapani lilleseadekunst. Ikebana koostamisel võib kasutada nii elavaid kui surnud taimi, nii õisi ja 
lehti kui näiteks puukoort ja puujuuri. Enamasti kasutatakse õistaimi, kuid 
see pole kohustuslik. Ikebana pärineb buda templitest, kus oli kombeks buda kuju ette kujundada 
lilledest sümboolne paradiisi kujutis. See kujunes välja 15. sajandil Kyōtos 
Rokkakudo templis, mille ametlik nimetus on Shiun-Ji ehk Purpurpilve 
Tempel. Nimelt oli seal üks munk lilleseades nii osav, et algul tulid sama 
kloostri teised mungad ja pärast ka teiste kloostrite mungad tema juurde 
lilleseade kohta nõu küsima. Munk elas Ikenobo järve ääres ja seetõttu 
seostati lilleseadega tegelevaid munki Ikenobo nimega. Origami Origami on paberi voltimise kunst. Sõna pärineb jaapani keelest, kus ori 
tähendab voltimist ja kami paberit. Origamis kasutatakse väheseid voltimise 
viise, kuid neid kombineerides on võimalik valmistada mitmeid erinevaid 
kujundeid. Voltimist alustatakse tavaliselt ruudukujulisest paberist, mille 
pooled võivad olla eri värvi või mustriga. Vana-Ameerika kunst Ajalooline taust


Vana-Ameerika kultuur saab alguse asteekidest, nende kultuur tekkis Kesk-
Ameerikas 14.sajandil. Asteekide pealinn oli Tenochitlan, mis asus samas 
kohas, kus tänapäeval asub Mehhiko pealinn. See linn meenutas eelkõige 
Veneetsiat oma sildade ja kanalitega. Oletavalt oli seal olnud üle 60000 
kiviehitise ning umbes 30 000 elanikku. Sellest kultuurist on vähe teada, sest
hispaanlased hävitasid selle suuremjaolt ära.  Olmeegid lõid alguse Vana-Ameerika kõrgkultuurile. Nad ehitasid järskude 
treppidega templeid ning samuti paleesid ja väljakuid. Nad olid hilisemalt 
eeskujuks Vana-mehhiko kultuuridele. Olmeekide kuulsaimad kunstiteosed 
on basaldist inimpead.  Maajade kultuur asetses Mehhiko kõige lõunapoolsemas osas ja tänapäeva 
Kesk-Ameerika riikide aladel. Õitseaeg oli u. 300-900. Neil oli kõrgelt 
arenenud matemaatika ning astronoomia. Maajade templid oli Vana-
Ameerika suurimad ning üks Tikali linnas oli isegi üle 70m. Seintel asetsesid 
relieefid ning kujutasid ohverdamisi ning olendeid, kes olid inimestest ja 
loomadest segunenud. Bonampaki templi seintel võib leida näiteid 
maalikunstist, mis kujutavad võitlusstseene ning ohverdamisi. Tolteekide kultuur levis peale maiasid aastal 900-1200. Neid on peetud ja 
Yucatani linnade allakäigu põhjuseks. Templitel olid puust laed.  Vana-Mehhiko skulptuurikunstis olid inimesed oli tõetruud ja seostati 
loodusnähtustega, jumalaid kujutati sümboolsetena, skemaatiliselt ja 
tinglikult Indiaanlased kujutasid skulptuuris detailselt nägu, ülejäänud keha 
oli neile vähetähtis. Tollaaegsetel kujudel olid karmid näoilmed, see oli 
tingitud julmast valitsemisviisidest ning ohverdamistest jumalate heaks. 
Vanad Mehhiklased hindasid kõrgelt kunsti ja ilu, nende kunstis oli lilled ja 
laulud tähtsal kohal, see on mõjutanud ka tänapäevaste järglaste kunsti.  Inkade kultuur oli Lõuna-Ameerikas 13.sajandi alguses. Inakde pealinnaks oli 
Cuzco. Nende uskumused oli tagasihoidlikud. Nad suutsid luua detailseid 
tekstiile ning metallesemeid. Suuresti kasutasid kulda skulptuuride 
tegemisel. Kahjuks on neid vähe säilinud, sest hispaanlased sulatasid üles 
nendest suure osa. Iseärasused Sõltuvalt elatusaladest, ühiskondlikust korraldusest ja loodusest kujunes 
Ameerikas välja mitu suurt omapärase kunstiga piirkonda, nagu näiteks 
Põhja-Ameerika metsavöönd, preeriad, poolkõrbelised mäestikualad, 
Amazonase basseini troopikametsad jne. Asteekide kultuur: 14-ndal sajandil tekkis Kesk-Ameerikas asteekide riik, 
mille pealinn Tenochtitlàn asus samas kohas, kus praegune Mehhiko pealinn.


Linn paiknes saarel ning uurijate arvates oli seal üle 60 000 ehitise ja 300 
000 elaniku. Saarelt viis järve kaldale lai tamm, millel oli mitu tõstesilda. 
Koos oma sildade ja kanalitega meenutas Tenochtitlàn Veneetsiat. Olmeekide kultuur: Kesk-Ameerika vanima kõrgkultuuri loojateks olid 
olmeegid, kes elasid Mehhiko lahe lõunakaldal ja kasvatasid maisi. Juba I 
aastatuhandel e.Kr. ehitasid nad ohtlikult järskude treppidega 
astmikpüramiide, mille tipus paiknes tempel, samuti paleesid ja väljakuid. 
Olmeekide kuulsaimad kunstiteosed on hiiglaslikud kuni 3 m kõrgused 
süngeilmelised basaldist inimpead, mille lopsakad ja üldistatud vormid olid 
meisterlikult välja raiutud. Maajade kultuur: Maajade linnriigid sageli võitlesid omavahel, kuid samas 
olid ka rahulikud põlluharijad ja edukad mitmel teadus- ja kunstialal. Eriti 
kõrgelt olid arenenud matemaatikas ja astronoomias. Neil oli väga täpne 
kalender, mis jagas aasta 260 päevaks. Ehitiste asend maastikul suhestati 
tähtede paigutusega taevavõlvil ja tähtede vaatluseks püstitati erilisi ehitisi. 
Samuti oli maajadel oma kiri ja ajalookirjutus, kuid neil puudusid metallist 
tööriistad ja ratas. Inkade kultuur: Erinevalt teistest Vana-Ameerika kultuuridest, elasid inkad 
müüridega kaitstud linnades ja maksustasid ümbruskonna põlluharijaid. 
Usuelu oli tagasihoidlikum ja elukorraldus praktilisem. Inkad olid ka väga 
osavad ehitajad. Nad ehitasid suurepäraseid sillutatuid teid ja 
niisutussüsteeme. Müürides ühendasid nad kivid tappidega või andsid neile 
nii täpse kuju, et nad juba oma raskusega hästi koos püsisid. Kõrgelt oli ka 
arenenud tekstiilikunst ja metallurgia (kulla ja vase töötlemine). Tuntuimad teosed Asteegid: tuntud on seal asuv ligi 65 m kõrgune Päikesepüramiid  Maiad: Sulismao - Quetzalcoatli - kujutised püramiidi astmetel.  Olmeegid: La Venta Renessanss. Iseloomustus ja etapid Taust • Suured ühiskondlikud ja majanduslikud muutused. – Itaalia oli jaotunud erinevate valitsejate vahel. – Kujunesid linnriigid, millest osad saavutasid autonoomia või koguni 
iseseisvumise. Linnriikide kaitseks olid palgasõdurid ja kodanikevägi. – Manufaktuuride teke. Käsitöö omandas pea et tööstuslikud mõõtmed.


– Kaubeldi Idamaadega. – Panganduse teke. Itaalia pankadele olid võlgu pea terve Euroopa valitsejad.
Nõnda hakkas Itaalia erinema ümberkaudsetest Euroopa maadest. Vastandumine keskajale Majanduslik võim → iseteadvus. – Arvati, et kaasaeg on uue ajastu algus ning täiesti erinev varasemast. Antiikaja kultuuripärandit hakati kristliku ajastuga võrreldes olulisemaks 
pidama. Keskaeg sai vastava nimetuse. Keskaega iseloomustati kui barbaarset ja 
pimedat seisakuaega. Uue ajastu nimetuseks sai RENESSANSS. • Renessanss – taassünd • “Kaua kestnud pimedus taandub ja tulevased sugupõlve leivad taas tee 
antiigi hiilguse juurde.” Francesco Petrarca (1304-1374) • Antiigi tundmaõppimine – Õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevast elu. 
Antiikaega ei püütud mitte jäljendada, vaid luua midagi samaväärset või 
paremat. Renessanslik moraal • “Eesmärk pühitseb abinõu” NiccolòMachiavelli (1469-1527), poliitik, 
kirjanik. • Omi eesmärke saavutati vahendeid valimata. – Tulirelvade levik – Taavet vs. Koljat. Populaarseim “paar”. Taaveti võit Koljati üle ei olnud just 
rüütellik, kuid iseloomustas hästi renessansiajast inimese mõttemaailma. Renessanslik maailmavaade • HUMANISM – veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. • Ideaaliks sai iseseisev, edukas inimene.  • Tähtsamaks kui vagalt ja vooruslikult elada, muutus maise elu hiilgus. • Inimest ei hinnatud enam seisuse ega päritolu järgi, vaid tema oskuste, 
tarkuse jms järgi.


Renessanss vs katoliku kirik • Antiikaja paganluse matkimine ei tähendanud konflikti katoliku kirikuga. • Kirik oli ilmalikkuse avalduste suhtes leplik. • Antiikaja kunsti jäljendamist õigustati matemaatiliste reeglite 
kasutamisega. (jumalik) • Ka paavstid ise olid tüüpilised renessansiaja inimesed. • Ka usklikkus oli ühiskonnas omal kohal. Uusplatonism • 15. saj teisel poolel tugevnes uuesti Platoni ja uusplatoonikute filosoofia 
mõju. Suur propageerija –Marcilio Ficino, itaalia humanist ja Platoni teoste 
tõlkija. • Uusplatoonikute filosoofia: “Meelelise maailma taga on ideede maailm, mis
on olulisem ja väärtuslikum.”  • See on kättesaadav ainult jumalikus ilmutuses või mõistuse abiga, aga 
mitte tavalise kogemuse kaudu. • Seaduspärastustes ja reeglites (mastemaatilistes) peitub nii tõde kui ilu. • Kunsti eesmärk polnud mitte nähtava looduse jäljendamine, vaid teoste 
loomine reeglitele toetudes. • Neoplatonism aitas lepitada antiigi jäljendamist ristiusuga ja soodustada 
paganlike motiivide kasutamist. Kunstniku positsioon  Renessansiaegses Italias • Tunnustust võitsid need arhitektid, kujurid, maalijad, kes oskasid kasutada 
matemaatilisi  reegleid ning tundsid antiikaja kirjandust, mütoloogiat, filosoofiat. • Arhitektuur, skulptuur ja maalikunst tõusid nn. vabade kunstide hulka. • Kunstnikud hakkasid erinema käsitöölistest ning kuulusid renessansiajal 
poeetide ja teadlaste hulka. • Visuaalses kunstis hakati nägema eeskätt vaimset loomingut Periodiseering • 14. sajand – trecento e. Eelrenessanss


• 15. sajand – quattrocento e. Vararenessanss • 16. sajand – cinquecento e. kõrgrenessans Itaalia kunst 15. sajandil Itaalia arhitektuur Taust: tähtsaim kultuurikeskus Firenze. Sõjaliste võitude tõttu “uus Ateena”. 
Patriootilise vaimukuse väljendamiseks tehti arvukalt kunstiteoseid. Arhitektuur: esimene suurmeister Filippo Brunnelleschi (1377-1446). Leidlaste kodu: fassaadi iseloomustab peentele korintose sammastele toetuv
kaaristu Firenze toomkiriku kaheksatahuline kuppel: kõrgus 102 m, läbimõõt 42 m San Lorenzo kirik: lameda puulaega basiilika, lööve eraldavad sammastele 
toetuvad teravkaared Pazzi kabel: antiigipärased sambad, kolmnurkne viil ukse kohal. Siseruum 
kaalutletult mõistuspärane, täib koosnevad täpsetest kuubi- või 
poolkerakujulistest ruumiosadest. Leon Battista Alberti (1404-1472) Uue palazzotüübi levik, kus iga korruse akende vahel pilastrid. Lõid tasakaalu
kandvate ja kantavate osade vahel. Pilastrite, akende vaheldumine elustas 
fassaadi. Ehitis oli harmooniline ja pidulikum, rõhutas mittekindluslikku 
iseloomu. Kirikuehitus: hakkas rakendama antiikeeskujusid, Sant’ Andrea kiriku fassaad
meenutab triumfikaart.             Palazzo – itaalia keeles palee (algne tüüp) Kolmekordsed: I korrusel suured rohmakad kivid rustikas – talupoeglikkus, II 
korrusel ühtlasemalt laotud kivid, III korrus peen ja puhas ladu; koosnesid 
neljast tiivast, nelinurkne siseõu; katus madal; raskepärased, 
kindlusetaolised, laotud tellistest; akna-, ukseavad nelinurksed või 
ümarkaarsed; proportsioonireeglid gootikale vastandlikud; rõhutati 
üksikosade funktsiooni; N: Palazzo Medici-Ricardi Firenzes Tsentraalperspektiiviõpetus – kõik jooned koonduvad tuumpunkti Itaalia maalikunst Taust: Itaalias töötas sadu maalikunstnikke. Temaatika: usuline, meelelise 
maailma väärtustamine, piiblitegelased ja pühakud. 15. saj. II poolel sagenes


ilmalike sündmuste kujutamine. Portreed. Levis õlivärv. Tähtsaim keskus 
Firenze. 15. saj. Lõpus üksikud teosed antiikmütoloogiast. Masaccio (1401-1428): murrangulise tähendusega teosed. N: “Püha 
kolmainsus” – tsentraalperspektiiv. Brancaccio kabeli freskod – mõjurikkad, 
inimestel veenev ruumilikkus ja kehalisus, kasutas valguse suunamist ja 
tugevaid varje, dramaatilised tunded. Fra Angelico (1388-1456): dominikaani munk, uuendused ei leidnud 
rakendust. Muinasjutuliselt kaunid ja õrnavärvilised teosed, tähtis siirus ja 
usutunde väljendus, meelelise maailma kujutamine Tsentraalperspektiiv Hakati huvituma 1440. a. Põhiliselt Paolo Uccello (1397-1475) 
lahingupiltides, olulisem ägedalt liikuvate, keerukates poosides inimesed kui 
teema. Domenico Veneziano (~1400-1461): vaimustus matemaatilistest 
reeglitest, kujutas loodust ja inimesi geomeetriliste kujunditega, sellepärast 
loobus varjude kasutamisest. Figuurid pidulikud, vaikivad, suursugused, näod
rahulikud, miimikata, pilgud ilmekad, tähendusrikkad. Rimi ja Arezzo 
kirikutes freskod. Sandro Botticelli (1445-1510): 15. saj. II poole kuulsam kunstnik, sai palju 
tellimusi. Antiiktemaatika: “Venuse sünd” – side Neitsi Maarjaga. 
Antiiktemaatika ja kristliku sõnumi sisu üks. Omapärane maailmalaad: ei 
hoolinud ruumilisest sügavusest, kehade mahulisusest. Madalreljeefe 
meenutavad kujutised tugevate, ilmekate piirjoonte abil. Kehad ei toetu 
pinnale, vaid hõljuvad õhus. N: “Kevad” . Hilislooming usuliselt kirglik ja 
kohati gootipärane. Peenelt nautlev meeleolu kadus loomingust Savonarola 
võimuletulekuga. Taunis vihjet paganlusele. Andrea Mantega (1431-1506): Põhja-Itaalias Matovas. Eeskujuks 
antiikskulptuurid – üldistatud vorm kauneim. Monumentaalsus, dramatism 
perspektiivi toonitamise ja ootamatute vaatepunktide kaudu. N: “Surnud 
Kristus”. Kujutab täpselt antiigiaegset riietust ja esemeid, ehitised enamasti 
varemetes: antiik on kaunis, aga kadunud. N: “Püha Jüri”. Giovanni Bellini (1430-1516): õlimaal. Veneetsia tuntuim kunstnik. Lüürilise
meeleoluga usupildid. Tähtsad värvid, mitte joonis ja mahud. Täpsete 
kontuuride asemel pehme üleminek, tähelepanu õhu ja valguse kujutamisel. Itaalia skulptuur Lorenzo Ghiberti (1378-1455) Võitis konkursi Firenze toomkiriku 
ristimiskabeli uste kaunistamiseks 1401. aasta. Valmistas 28 kullatud 


pronksist reljeefi (vanal uksepaaril). Temaatika: Vana ja Uue testamendi 
sündmused. Reljeefe ümbritseb gootipärane neliksiiru meenutav ehisraam. 
Hiljem veel 10 reljeefi: nn Paradiisiväravad. Donatello (1386-1466)1417. elusuuruses Püha Jüri. Paigutati nišši, kuigi oli 
esimene eraldiseisev skulptuur pärast antiiki, vabafiguur. Kasutas 
kontraposti ehk nõjajalga. Valmistatud marmorist. 1430. valmis pronksist 
“Taavet”, mis tähistab firenzelaste võitu Milano üle. Esimene vabaltseisev 
aktifiguur pärast antiiki. Gattamelata ratsakuju Padovas – palgasõdurite 
pealikule, esimene ratsamonument pärast antiiki. Andrea del Verrocchio (1435-1488)15. saj. II poole tähtsaim skulptor. 
“Taavet” – pronks. Colleoni ratsakuju Veneetsias väepealikule. Ilmalik portreekunst Põhiliselt marmorist, realistlikud ja individualiseeritud. Majoolikatehnika Glasuuritud terrakota, madonnareljeefid. Parimad meistrid Luca ja Andrea 
della Robba tookoda. Medalikunst Taaselustus komme vermida medalid tähtsate sündmuste või isikute auks. Hauamonumendid Ühinenud kristlikud ja antiigile omased detailid. N: Andrea del Verrocchio: 
Pluto kalaga – pronks. Kõrgrenessansi arhitektuur Rooma, millest kujunes kõrgrenessansi ajal kunstnike kogunemiskoht, 
pakkus meistritele uusi ja suurejoonelisi ülesandeid. Rooma linn kujunes 
arhitektidele tähtsaks, sest antiikmälestised oli kättesaadavad ning sellele 
toetudes said meistrid oma loomingut arendada. Kõrgrenessansi arhitektuuri 
iseloomustab püüd ehitusvormide tugevdamise ja lihtaustamise, aga ka 
ruumi mõõtmete suurendamise ja avardamise poole. Kõik detailid pidid 
olema minimalistlikult rikastavad. Kõrgrenessansi lossitüüp sünnib Firenzes, 
mida saab kirjeldada, kui kvantkiviehitusest pilastrite ja poolsammastega 
liigendatud fassaadide suursugusust ehitist, mis kaunistati niššidega. 
Kirkuhoonetele ehitati kuplid. Kõrgrenessansi arhitektuuristtili rajajaks on 
Donato Bramante, keda huvitas kuppelehitiste konstrueerimine. Püüd 
saavutada võimalikult väheste vahenditega suursugune ruumimõju ja 
detailide harmoonia tervikuga sai kõrgrenessansi arhitektuuri loomise 
eesmärgiks. Ajastu lõpul otsisid arhitektid antiikajastu ehituskunsti reegleid, 


et neid oma ehitistes kasutada. Kõrgrenessansi arhitektid, kes võtsid Donato 
Bramantest eeskuju, olid Raffael, Baldassare Peruzzi ja Antonio da Sangallo. 
Michelangelo oli selle ajastu arhitektuuristiili lõpetaja, kes rajab teed 
barokile. Hooned, mis on ehitatud kõrgrenessansi stiilis: Santa Maria delle Grazie (kiriku kooriruum) Palazzo della Cancelleria (loss Roomas) Peetri kirik (Roomas) Tuntumad arhitektid olid: Donato Bramante  oli itaalia arhitekt ja maalikunstnik. Bramantet huvitas 
kuppelehitise probleem, mida süvendas tõenäoliselt tema läbikäimine 
Leonardo da Vinciga. Bramante kavandatud kirikud on peamiselt kreeka risti 
kujulise põhiplaaniga tsentraalehitised. Michelangelo Buonarroti jätkas Bramante tööd. Kreeka risti kujuline 
põhiplaan asendus ladina ristiga.Kuppel mõjub kergemana ja peaaegu 
hõljuvana.  Andrea Palladio matkis antiikarhitektuuri, välisilme kujundamine 
sammastega.(san giorgio kirik,villa rodonda)  Kunst Itaalias 16. sajandil 15.saj. lõpus rasked ajad Itaalias – killustatus. Takerdunud olid tööstus, 
majandus. Kultuurielus aga langus puudus.  16.saj. algust loetakse Kõrgrenessansi algusajaks.  Kunstielu uueks 
keskuseks saab Rooma. Eemaldutakse vararenessansi ideaalidest. Kõrgrenessansis püstitatakse uusi 
eesmärke ja rõhuasetusi. Omane: kunstniku isiku tähtsuse enneolematu 
tõus. Kunstnik sai ühiskonna poolt kõrge staatuse – rõhutati nende erinemist 
tavalistest (Püha Peetruse väljak) inimestest. Jumal on looja ideed hakati 
kasutama ka geniaalsete kunstnikega seoses. Leonardo da Vinci (1452-1519)  renessansiajastu mitmekülgseim geenius; 
Itaallane; Peamiselt tuntud maalikunstnikuna; Sündinud ja õppinud Firenzes, 
nimeka Verocchio käe all; Töötas Milano hertsogi õukonnas (Leonardo da 
Vinci) sõjaväeinseneri ja pidude korraldajana; Suhteliselt vähe lõpetatud 
teoseid; Tema kunst on üldistav ja suurejooneline; Noorena alustas oma tööd
värvide segamisega, hiljem lisandus õlivärvidega maalimine; 1. maal ,,Maarja
kuulutus’’ (1472-1475); ,,Püha õhtu- söömaaeg’’ 1495–1498; ,,Mona Lisa’’ 
1503.-1507.a ,,La Gioconda"; ,,Madonna kaljukoopas’’ 1483.a


Leonardo da Vinci tehnoloogiline innovatiivsus - Konstrueeris helikopteri, 
tanki, kalkulaatori ja kontsentreeris päikeseenergia. Automatiseeritud vända 
üleskeeraja ja masin traadi tugevuse kontrollimiseks, leidsid laialdast 
kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, 
tsiviiltehnikast, optikas t ja hüdrodünaamikast. Raffael (1483-1520) - Raffaello Sanzio - Itaalia kõrgrenessansi maalikunstnik
ja arhitekt. Isa oli õuekunstnik, ema suri kui Raffael oli 8 aastane. 1504–1508
oli Raffael Firenzes, seejärel Roomas. Lisaks seinamaalidele tegi ka 
tahvelmaale; Töödes valitseb ülev rahu ja harmoonia, tasakaal värvi-ja 
vormi, keha ja vaimu vahel. Lemmikmotiiv: madonna ehk jumalaema. Teoste
kompositsioon on sümmeetriline ja sageli kolmnurkne (,,Kolm 
graatsiat’’); ,,Sixtuse madonna’’ 1513.a. Tahvelmaal. Michelangelo ja Veneetsia kunstnikud Michelangelo Buonarroti (1475-1564) Juhtis Peetri kiriku ehitust, rohkem aega pühendas skulptuurile ja 
maalikunstile. Geniaalsus pole mitte õnn, vaid pigem raske ja piinav koorem.
Konfliktid paavstiga, kuna uskus oma kutsumusse ja loomingusse piiritult. 
Uskus isiklikku inspiratsiooni. Maalis inimesi ja raius neid välja 
marmorrahnudest, kujutas tegelasi pingeseisundis. Teemad emamasti 
piigilist. Loomingus väljendab iseennast. Skulptuur: 1504. Taaveti figuur – 5,5 m kõrge, tahtejõuline vägilane; 
Moosese figuur – osa paavst Julius II hauamonumendist, kujutatud istuvana, 
poosis ja näos väljendub raev usutaganejate vastu; Medicite hauakabel 
Firenzes –ideaalportreedega on ühendatud päevaaegade figuurid; “Surev 
ori”; “Pietà” Maalikunst: Sixtuse kabeli lagi (1508-1512) – motiivid vägivaldsed, kohati 
lausa võimatud; loobus traditsioonilisest Kristuse kujutamise viisist. Sixtuse 
kabeli altarisein – idaseina kompositsioon valmis ligi 30 aastat pärast lae 
valmimist; temaatika piiiblist. Maalikunst Veneetsias 16. saj. Tähelepanu koondus õlivärvile, tähtis koloriit, värvitoon Giorgione (u. 1478-1510) Kuulsaim töö “Magav Veenus” – unistuslik, lüüriline meeleolu, soe koloriit. 
Maastikuliste taustade arenguloo tähtis etapp; maastik kui eraldiseisev 
teema. N: “Äike” Tizian (u. 1490-1576)


Õlivärvidega maalimine; teoste värvipinnad ei ole viimistletud, näha on 
pintslitõmmete jälgi; vanaduses maalitud teostes on värvi väga paksult, mida
on kohati peale kantud ka sõrmedega. Temaatika: usuteema – hiigelpannoo 
“Maarja taevaminek” 1518; juubeldav elurõõm ja maise ilu imetlemine – 
“Taevane ja maine armastus”, “Flora”, “Tüdruk puuviljadega”; erootika – 
“Urbino Venus”; piibliteema –“Maksuraha”; portreed – “Paavst Paulus III”, 
“Keiser Karl V”, “Andrea Gritti” Paolo Veronese (1528-1588) 16. saj. II pool, elurõõmsad ja värviküllased dekoratiivsed kompositsioonid. 
N: “Pidusöök Levi majas” (13,1x5,55), “Veneetsia triumf”. Manerism Itaalias Taust: eraldus renessansist 16. saj. II veerandil. Taotlused:   üritati peenutseda, ilutsemine  elegantsus  ebatähtsad harmoonia ja sümmeetria  omaette väärtus oli keeruliste ja tehniliste ülesannete lahendamine ja 
materjali virtuooslik valitsemine  kunstnike individualismi ja isikupära otsimine Iseloomulik maalile:  Ruumikujutise ähmastumine;   Ebatavaliste nn mürgiste värvitoonide eelistamine;  Seletamatut päritolu valguse kujutamine;  Inimese anatoomia on moonutatud;  Tegelased paigutatud võrdhaarse kolmnurga kujuliselt tipuga alla. Parmigianino (1503-1540) “Pikakaelaline Madonna” Angolo Bronzino (1503-1572) maalis esinduslikus poosis ja luksuslikus 
riietuses tardunudilmelisi aristokraate Tintoretto (1518-1594) Veneetsiast, maalis tundeküllaseid usulise sisuga 
hiigelpilte. N: “Püha õhtusöömaaeg”, “Paradiis” El Greco (1541-1614) pärit Kreeta saarelt, õppis Veneetsias, töötas 
Hispaanias. Loomingu lähtekoht Veneetsia manerism, sellele aitas anda 
sügavama sisu müstikasse kalduv usuelu. N: “Krahv Orgazi haudapanek”


Gorreggio (1489-1534) illusionistlik ruumikujundus, mis ei vastanda 
pildiruumi vaatajale, vaid sulatab need ühte. N: Parma toomkiriku kupli 
fresko “Maarja taevaminek”. Virtuaalselt maalinud mitte ainult usulisi, vaid 
ka meelelisi külgi. N: “Zeusi armulood” Skulptuur: Taotleti virtuooslikkust Denvenuto Cellini (1500-1571) kullasepp ja kunstnik. Kirjutas ka 
traktaate. N: “Perseus” Giambologna (1529-1608) prantsuse päritolu. N: “Apolloni kuju” – liialdas 
kontrapostiga, muutes figuuri peaaegu spiraalseks; “Mercurius” Arhitektuur  Ehitise üksikosade lõtv seostamine  Kaunistustega liialdamine  Pikad anfilaad – tubade read kohakuti asetsevate ustega, mille 
avamisel saab vaadata läbi kõigi tubade       N: Uffizi palee Firenzes Madalmaade kunst 15. sajandil 15.saj jätkus väljaspool Itaaliat skulptuuris, kuid eriti arhitektuuris 
hilisgootika õitseng. Tärkas maalikunst, mis hakkas väärtustama nähtavat 
maailma. Maalikunst Madalmaades: Puudusid antiikkunsti eeskujud ja jumalikud proportsioonid. Kunst oli 
linnakodanike käsutuses, mitte ei täitnud vürtside tellimusi. Esiplaanil oli 
inimeste võrdsus ja õiglus. Kunstis olid usulised meeleolud siirad ning humanistlikud ideed seotud 
jumalakartlike õpetustega. Olmelistel esemetel tihti sümboolne tähendus. 
Kristlik sõnum peidetud igapäevaelu kujutavatesse piltidesse. Maalikunstnikud tõid taevaliku olmelisse. Piltidel õpetlik, moraalitsev 
tähendus. Madalmaade kunstnike peamiseks eesmärgiks inimeste hingeelu 
avamine. Inimesed olid loomutruud, mitte idealiseeritud. Ei levinud kunstnike
kummardamine, paljud kunstnikud anonüümsed. Tähelepanu keskpunktis tahvelmaal, algul eriti altarimaal. Palju ka 
väiksemaid maale jõukate kodanike koduseintel. 15.sajandil Madalmaades 
kasutusel õlivärvid. Kuivavad aeglasemalt kui keskaegne munatempera. 
Õlivärvide segamine ja maalimine kihtidena võimaldab saada lõpmatu arvu 


värvivarjundeid, ülipeeni detaile. Polnud rangeid reegleid, vaid eelistati 
kogemuslikku katse ja vea meetodit. Jan van Eyck- Põhja-Madalmaade koolkonna tähtsaim esindaja. Vennad 
Eyckid on madalmaade maalikoolkonna rajajad (Jan ja Hubert van Eyck). 
Üheks tööks Madalmaade tähtsaim, suurim teos Genti altar Belgias: Valmis 1432. aastal, kui Hubert oli juba surnud. Maalisid peenmaalitehnikas, 
piiblistseenid reaalsed ja elavad. Tiibaltar koosneb 24-st pilditahvlist. Suletud
altari välisküljel Maarja kuulutus, Ristija Johannes, apostel Johannes, põlvitav 
abielupaar. Siseküljes „Talle kummardamine“, kus tall on keskel altaril, ees 
kummardavad inglid, tagaplaanil müstiline „Elukaev“. Siseküljel lisaks 
trooniv Jumal-isa, Neitsi-Maarja, musitseerivad inglid, Aadam ja Eeva. Jan van Eyck kasutas värviperspektiivi, mis lõi sügavillusiooni: eespoolsed objektid puhtamates ja soojemates toonides, tagaplaanil külmad 
toonid. „Arnolfini abielupaar“- Itaalia ärimees Arnolfini koos tulevase naisega. Peegli 
peegeldusest näha ilmselt ka autor van Eyck ise. „Madonna kantsler Roliniga“- Rolini kingitus Burgundias asunud katedraalile. Rogier van der Weyden- Lõuna-Madalmaade koolkonna meister, õige 
nimega Rogier de la Pasture.  Tema teoseid iseloomustab dramaatiliste 
tunnete väljendamine ja värvide kooskõla. Rogieri kunsti ainestik haarab 
kujutisi Maarja elust ja Kristuse kannatusloost. „Kristuse ristilt võtmine“- tegelaskujude miimika ja kehakeel on haaravalt 
traagilised. „Tarkade kummardamine“- rahulikum, valitseb pehme selgus. Hugo van der Goes- tegutses Gentis. Isoluumustab suurejoonelisus, 
rangus, võimas realism, sulav maalitehnika. Portinari altar- Uffizi muuseumis Firenzes. Itaalia kaupmehe Portinari 
tellimus. Sensatsioon, kõrgetasemeline peenmaal, õlivärvid olid teistele 
itaallastele eeskujuks. Hieronymus Bosch- pessimistlik fantast. Uskus, et inimene on armetu, 
määratud hukule. Tegi kolmeosalisi altarimaale: vasakpoolsel pildil pattulangemine, Paradiisist väljaajamine, keskel maine elu
pattudega, paremas servas karistus põrgupiinade näol. „Naarilaev“ „Püha Antoniuse kiusamine“


„Kadunud poeg“ Saksa kunst 15.-16. sajandil • kõige olulisem uuendus oli trükigraafika levimine → raamatutesse  pildid • vanim tehnika puulõige → meenutavad tasapinnalist vitraaži → lihtsad,  tugevad, nurgelised jooned • leiutati sügavtrükitehnika vasegravüür → peenemad jooned ja  varjundirikkam MARTIN SCHONGAUER • arendas vasegravüüri iseseisvaks kunstiliigiks • trükkinud rahulikke madonnasid, fantastilisi pühakuid ja ka  olustikupilte MATTHIAS GRÜNEWALD • peateos on maalingud Isenheimi kloostri kiriku kahe tiivapaariga altaril • sünge tühi maastik • tumeda taeva foonil kujutatud Ristilöödu → käed on kui liigesest väljas  → kannatus rõvedalt edasi antud • sümboolne pilt inimkonna kannatustest, mille toob kaasa katk • meeleolu, kompositsioon on ühendatud kehade ruumilisuse ja   naturalismiga • selgusega esitatud inimlik ja jumalik loomus → leinavad kui inimest ja  viidatakse kui lunastajale • altari välimise tiibadepaaril on pidulikud, rõõmsamad värvid → Maarja  kuulutus, Kristuse sünd, taevasseminek • vikerkaarevärvides Kristuse taevasse tõusmine • maalid on ekspressionistlikud → maailma jäljendamine on allutatud  tunnete väljendamisele • maaliti haigla seinale → vaevlevatele patsientidele ALBRECHT DÜRER


• mitmekülgne kunstnik ja teadlane → graafikatehnika võimaluste  avardaja ja nende virtuooslik kasutaja • detailidesse süvenev loodusvaatlus liitub süsteemi ja üldistusega • pidas oluliseks kunsti põhjendamist teadusega → ilu ideaal mitte  antiigist, vaid kaasaegsete inimeste mõõtudest • täitis mitmeid katoliku kiriku ja keiser Maximiliani tellimusi • lai levik puulõikesarjadel → kujutasid Kristuse kannatuslugu ja Maarja  elu • kunsti võluks fantaasiaküllus, inimtüüpide valik ja tunnete ustavus • esimene, kelle loomingus on oluline koht autoportreedel (''Autop.  Maastikuga 26 a'' ja ''Autop. 22 a'') • ühel kujutab end kui Kristus → "Autoportree karusnahkses rüüs" →  enese väärtustamine • Düreri endaga võib seostada ka detaile vasegravüüridel: • ''Rüütel, surm ja kurat'' → teemaks ristiusu jõud, mis sümboolselt on  kehastunud relvastatud rüütlis  • ''Melanhoolia'' • puulõikesarjast ''Väike Passioon'' → ''Pattulangemine'' ja ''Paradiisist  väljaajamine''  • puulõige ''Ninasarvik'' → põhineb kirjutatud kirjeldustele, tundmatu  autor India ninasarvikust, Dürer pole näinud päris ninasarvikut • vasegravüür  ''Aadam ja Eeva'' → hetk õnnelikku elu enne  pattulangemist, signeerind täisnimega • vasegravüür ''Püha Hieronymus'' → elus inimene, kes tõlkis Piiblit  ladina keelde LUCAS CRANACH vanem • maalija ja graafik → maalis usulisi pilte, portreid ja ka antiikmütoloogia  teemadel • viimastes lähtub hoopis kaasaegsest olustikust ja inimtüüpidest →  alastifiguurid erinevad Itaalia kõrgrenessanssi omadest • paljud tööd väikseformaadilised ja maneristlikud → loodud  aristokraatide rõõmuks


• tema töödes korduvad samad tüübid: laia habemega sõdurid;  paksunäolised preestrid; ümmarguse sileda näoga, pilusilmadega ja rumala 
ilmega naised jne.  • mõnedes teostes esineb edvistavat käitumist ja naiivset erootikat • iseloomulik otsitud poosid ja ebakindel jalal seismise  • ''Juudit'', ''Veenus'' ja ''Martin Lutheri portree'' HANS HOLBEIN • suurim portreist → detailitäpsed, objektiivsed, suur üldistusjõud →  mitmed kuulsad isikud • 1523 "Rotterdami Erasmuse portree" • just sulgenud endakirjutatud teose ja järelemõtlikult keskendub  raamatu sõnumile • kinnisõlmimata rohelised paelad annavad märku, et raamat on just  avatud olnud • suu on pisut muigel → vaid rahulolev tagasivaade loetule  • ''Henry VIII portree'' • kujutab ängistava veenvusega võimukat ja halastamatud valitsejat →  keskendumine isiklikule heaolule, üleolev poos  • ''Cleve Anna'' • üks Henry VIII kuuest naisest → naised peavad oma suu kramplikult  kinni hoidma • naiste kokkusurutud, vaheliti pandud käed on tõestuseks, et nad on  sunnitud kaitsma vähest sõnavabadust ja peavad keskenduma oma tegelike 
mõtete varjamisele.  • tuntud ka graafikuna ja illustreerijana → ''Surmatants'' Madalmaade ja Eesti kunst 16. sajandil Michel Sittow (1469-1525) Kuulsamaid Eestist pärit kunstnikke, õppis Madalmaades. Töötas Euroopa 
valitsejate õukonnas, hinnatud portretist ja Madalmaade peenmaaltehnika 
meisterlik valdaja. Maalis väikesemõõdulisi pilte, kujutas poolfiguurportreid 
ja madonnasid. N: “Taani kuninga Christian II portree”, “Aragoni Katariina 
portree”


Renessansslikku kunsti viljelesid paljud kunstnikud 16. saj. Keskpaigast, 
eelkõige Tallinnas ja Narvas. Arhitektuuris muutused valgusküllasemaks ja 
mugavamaks. Majadele ehitati ärklid. Elav oli raidkunst. 16. saj. Lõpul ja 17. 
saj. Alguses levisid Madalmaade manerismi mõjud. Arent Passer tuli Eestisse 1589. a. Tähtsamaid teoseid Pontius De la Gardie
hauamonument Toomkirikus ja Mustpeade maja fassaadi ümberehitus. Leidis
tuge Cornelis Florise mustriteraamatust. Madalmaade manerismi eeskujul ehitati mitme Tallinna kiriku, samuti 
Raekoja, tornikiivrid. Poliitika ja religioon: Madalmaade usuline ja poliitiline areng 
konfliktiderohke. 1477. a. valitsejaks Saksa-Rooma keisrid. 16. saj. Alguses 
levis reformatsioon. Katoliku kiriku seisukohalt reformaatoriteks ketserid, 
keda oli vaja karistada. Keiser Karl V alustas ketserite jälitamist ja mõnede 
hukkamist, et katoliiklusele tuginedes oma riiki üles ehitada. 1556. a. läksid 
Madalmaad Hispaania alluvusse. Usuvõitlus põimus vabadusvõitlusega. 
Põhja-Madalmaad (Holland) sai iseseisvaks, Lõuna-Madalmaad (Belgia) 
katoliiklikuks Habsburgide võimu all. Majandus ja kultuur: jätkus siiski areng. Usuti, et edu näitab, keda jumal 
on määranud õndsaks saama. See innustas üritama, end pingutama ja 
käituma puritaanlikult. Kalvinism eitas kiriklukku kunsti. Luterlus oli suhtunud
tõrjuvalt. Kalvinistid hävitasid pilte, kirikud ei tellinud kunsti, aga kodanlus oli
harjunud maalikunstiga. Religioosne temaatika vaheldub ilmalikuga. Lisaks 
portreekunstnikele teemadeks loodus (maastik), esemed (natüürmort) ja 
inimesed (olustikupildid) Maalikunst: osa kunstnikke jätkas 15. saj. Traditsioone. Huvitusid 
kordumatutest üksikasjadest, peenmaaltehnika. Romantistid võtsid 
eeskujuks kõrgrenessanssi või manerismi. Pieter Brueghel vanem (1528/30-1569) Suurmeister, õpetliku, moraliseeriva sisuga peenmaaltehnikaga 
olustikumaalija. Igapäevastel stseenidel üldistav tagamõte. Peategelasteks 
talupojad – lihtsustamata, robustset elujõudu imetledes. Vahel üksiku 
kangelae eneseteostuskatsete tühisus. N: “Maastik Ikarose kukkumisega”. 
Hilisemates töödes pessimistlik, traagiline maailmakäsitlus. Inimesed 
väikesed, tühised olendid, kes ei näe ohtu. Tunneb neile kaasa. N: “Pimedad” Skulptuur ja arhitektuur:


16. saj. II poole kujutav kunst tagasihoidlik. Skulptorite peamisteks 
ülesanneteks hauamonumendid, ehitiste kaunistused. Suur mõju kogu Põhja-
Euroopale. Omapärane manerismi variant: hilisgootika vormide ühendamine 
renessansist laenatud vormidega. Cornelis Floris (1514-1575) Manerisliku arhitektuuri ja dekoratiivkunsti suurmeister. Peateos Antverpeni 
raekoda – renessansliku fassaadi keskel gootipärane kõrge viil. Mitme 
sarkofaagikujulise hauamonumendi autor. Omapärase ornamendistiili looja. 
Konstruktsioonist sõltumatud kaunistavad detailid. Tornikiivrid mitme 
astmelised, rõdude ja paisutustega. Eeskujuks lossiehitajatele Põhjamaades, 
eriti Taanis, peamine eeskuju Eestis. Prantsuse kunst 16. sajandil Renessanssi jõudmine: tellijaks kuningas, õukond, suuraadlikud. Mõjutasid
prantsuse sõjakäigud Itaaliasse. Tänu nendele gootikast loobumine ja uue 
maitse omaksvõtmine. François I, renessanslik valitseja, püstitati uhkeid 
losse, kunstide esindaja. Loire’i oru lossid: püstitati kuningale ja kõrgaadlile, olid residentsid. Vaja, 
et olla eemal lihtrahvast ja seda ümbritses jahipidamiseks sobiv maastik. Chambord’i loss: esindab 16. saj. Alguse segast stiili. Ühinevad 
keskaegsete linnuste jooned nagu masside jaotus – ümartorne meenutavad 
vormid nurkadel, kõrge katus, ja renessanslike palazzode jooned, pole aga 
kindluslikku sõjalist välimust. Fassaadi ilmestavad akende read ja 
renessanslikud dekoratiivdetailid. Katuseid katab erineva kõrgusega 
tornikeste ja kaminakorstnate padrik. Fontainebleau loss: kujunes välja omaette arhitektide, sisekujundajate, 
skulptorite ja maalijate koolkond. Seal asusid mitmed Itaalia maneristid. 
Siseruumid rikkalikult kaunistatud värvilisest stukist ja marmorist 
ornamentika ja figuuridega. Figuuridel manerismile omaselt ebaloomulikult 
pikad jäsemed, saledad kehad, väikesed pead, kuid õõtsuvatest poosidest 
võib näha gooti traditsioonide püsimist. Louvre’i loss: Pariisis, ehitati lammutatud Louvre’i linnuse asemele mitmel 
sajandil, 16. sajandist säilinud mõned osad. Tähtsaim arhitekt Pierre Lescot 
(1510-1578): Lossi idaosa koosneb neljast tiivast ümber nelinurkse siseõue. 
Tema kavandas osa läänetiiva hoovipoolsest fassaadist: kolm korrust, 
kolmas poolkorrus ehk atikakorrus. Kasutas vaid Itaalia renessansist 
pärinevaid detaile, ehitisel puuduv kindluslik iseloom. Blois’ loss, Chenonceaux loss, Cloux loss


Renessanss-skulptuur Jean Goujon (~1510-1566) üks Louvre’i fassaadi skulptuuride autoreid. 
Kuulsaim teos nümfide reljeefid “Süütute kaevul” Pariisis. Nümfide poosid ja 
proportsioonid maneristlikud, imetlusväärne nende läbipaistva ja voolava 
riietuse voldistiku mäng. Hauamonumendid: valitsejatele ja kõrgaadlikele sagedad skulptorite tööd Germain Pilon (1528-1590) andis hauamonumendile uue, renessansliku 
lahenduse. Hauamonument näitab lahkunu ilu ja väärikust. N: Henry II ja 
kuninganna Caterina de’Medici hauamonument. Renessanssmaal Maalikunstis järgisid prantslased Itaalia eeskujusid, kuid olid iseseisvad 
portreekunstis. Jean Clouet (~1475/80-1641) ja ta poeb François (~1510-1572) parimad 
portretistid. Töötasid õukonnas, portreteerisid sealseid tegelasi. Säilinud 
palju õlimaale ja portreejoonistusi. Õlimaalid realistlikud, jahedalt täpsed. 
Portreejoonistused kujutasid portreteeritavate iseloomu ja seisundit. N: 
“François I”, “Austrea Elisabethi portree”, “François I hobusel” Kunst 17. sajandil. Üldiseloomustus Taust: Euroopas valitsesid absolutistlikud monarhid. Sajandi alguses toetas 
neid peaaegu kogu rahvas. Tugevad vastuolud protestantide ja katoliiklaste 
vahel. Teaduse ja filosoofia areng. Geograafilised avastused, tutvumine 
eksootiliste kultuuridega. Loodi päikesekeskne maailmasüsteem (Kopernik). Euroopa jagunemine kolmeks kunsti alusel ebaühtlase arengu tõttu:          -maad, kus absolutism oli liidus katoliku vastureformatsiooniga. 
Esikohal kiriku huvid. Kunstis valitses barokkstiil, kunsti peamiseks tellijaks 
kirik. Itaalia, Hispaania, Austria, Lõuna-Saksamaa, Lõuna-Madalmaad, Poola-
Leedu.          -absolutistlikud maad, kus kirik oli ilmalikule võimule allutatud. Kunstis 
valitses barokilik klassitsism – toetuti antiikkunsti eeskujudele, kindlad 
vormitunnused. Kunsti tellijaks õukonnad. Prantsusmaa, sajandi I poole 
Inglismaa, Saksamaa väikemonarhiad.          -protestantlik Holland ja selle lähiümbrus. Põlati kiriku priiskavat kunsti.
Arhitektuuris valitses barokilik klassitsism, muus kunstis barokilik realism – 
kujutati ainult seda, mida nähti, ilma ilustamata. Kunsti tellijaks kodanlus. 
Põhja-Saksamaa, Holland, revolutsiooniaegne ja –järgne Inglismaa, 
Skandinaavia (Eesti).


Barokk-kunst Sünnikohaks Itaalia, Rooma. Tellijaks kirik ja õukond. Sümboliseeris usu 
tugevust ja jõudu. Kiriku kunst muutus realistlikumaks. Kasutati 
looduslähedasi vorme, toetus meeltele ja tunnetele, püüdis neid mõjutada, 
oli väga rahvuslik, lai toetajaskond. Arhitektuur Itaalias ja Saksamaal 17.-18. sajandil Kiriku ehitus: Siseruum ei jagune enam löövideks, vaid moodustab avara saali. Külglöövide
asemel kabelite read. Aknad paiknevad kupli all. Tähtsamad olid kuppel ja 
läänefassaad.             Läänefassaad: kahekordne, ühendatud voluutidega. Kaunistatud 
renessansist pärit dekoratiivdetailidega: poolsambad, pilastrid, viilud, niššid. 
Kasutati erinevate seinaosade eendamist – risaliit. Fassaad võis olla laineline,
astmeline või nõgus, ebasümmeetriline. Üldmulje dünaamiline, liikuv, rahutu. N: Giacomo da Vignola. Il Gesu kirik Roomas 1568. a. Peetri kiriku edasiehitus, pikihoone juurdeehitus – C. Maderna Peetri kiriku väljaku kolonnaad – L. Bernini – kokku arhitektuuri ansambel Navona väljak – L. Bernini Santa Agnese kirik – F. Borromini Eeskuju Itaaliast. Kaunimad hooned 18. saj. II poolest, mil levis juba ka 
rokokoo barokiga paralleelselt. J. B. Neumann – Würzburgi piiskopiloss M. D. Pöppelmann – Zwingeri peoplats Dresdenis – kiviplaatidega kaetud 
väljak, ümbritsetud skulptuuridega, kaunistatud galeriide ja paviljonidega. Itaalia kujutav kunst 17. sajandil Itaalia pealinn Rooma oli barokkmaali sünnipaik. CARAVAGGIO (3) (1573-1610)saabus 1592. aastal Rooma. Ta rajas 
barokk-kunsti nn. naturistliku suuna ehk ülimat täpsust taotleva kujutusviisi 
suuna. (1)  Caravaggio loomingu uudsus seisneb idealiseerimata reaalse elu 
kujutamises, kus poosid mõjuvad juhuslikena. Piltide tegelased ei esine 
vaataja suunas, vaid elavad oma elu. Kõik tegelased ja esemed olid selgete 


piirjoontega ja rõhutatult mahulised. (5) Ruumilisus saavutati heledusega, 
mis muutis teose meeleolu dramaatilisemaks. Eriline osa on valgusel, mis 
suundub pildi tähenduslikesse sõlmpunktidesse tavaliselt ülevalt. Valgusvihk 
vastandub ülejäänud pildi tumedusele, mistõttu hakati rääkima 
„keldriluugivalgusest“. (6) Caravaggio oli pärit lihtrahva hulgast ning see innustas kujutama lihtrahva 
esindajaid ning igapäevast elu läbi usulise teema. (4) ARTEMISIA GENTILESCHI (1592-u.1653) oli Caravaggio laadi jätkav 
naiskunstnik, kes kujutas peamiselt Piibli naistegelasi. ANNIBALE CARRACCI (3) (1560-1609) tuli 1595. aastal Rooma  ning pani 
koos venna Agostino ja nõo Lodovicoga aluse baroki idealistlikule ehk 
akadeemilisele variandile. Caravaggio laad tundus paljudele liiga karm ja proosaline. Eriti lihtrahvas 
oleks soovinud kirikutes näha kunsti, mis erineks eluproosast ja pakuks 
ebatavalist ilu. Sellist kunsti hakkasid looma Carraccid (2,7) ja nende poolt 
rajatud Bologna akadeemia kunstnikud. Bologna koolkond oli mitu sajandit 
eeskujuks Euroopa nn. akadeemilisele kunstile ja kujundas paljude 
põlvkondade kunstimaitset. (7) Carraccid vastandusid samuti manerismile ja vaatasid elu poole, kuid 
idealiseerimist appi võttes. Bologna koolkonna liikmed maalisid usulise sisuga paljufiguurilisi altarimaale 
ja enamasti antiikmütoloogiateemalisi freskosid. (8) Mütoloogilisi stseene 
kujutati ka maastiku taustal nii, et maastik on olulisem kui väikeste figuuride 
abil jutustatud jutustus. Sellist visuaalselt väheolulist lisa maastikumaalile 
nimetatakse stafaažiks. ANDREA del POZZO (1642-1709) oli tavaliselt taevariiki kujutavate 
illusionistlike, paljufiguuriliste ja dekoratiivsete laemaalide kuulsaimaks 
autoriks. (9)  LORENZO BERNINI  oli barokkskulptuuri kuulsaim meister. Enam ei 
rõhutatud kaunist ja täiuslikku siluetti vaid rahutuid ja liikuvaid masse. (10) 
Bernini peamiseks huviobjektiks olid liikumine ja muutumine. Tema kujud 
lasevad tunda ümbrust ja ruumi. Skulptorid eelistasid selliseid motiive, mis 
juba iseenesest eeldavad dünaamikat (võitlus- ja röövimisstseenid). Bernini 
portreed on alati liikuvas, juhuslikus, kuid väga ilmekas ja efektses poosis. Bernini kujutab Taavetit otseselt võitluses. Koljatit pole näha, kuid Taaveti 
pilk ja poos teevad vaenlase kohalolu tajutavaks.


Apollonis ja Daphnes on imetlusväärne, kuidas marmoris on edasi antud 
hoogne liikumine ja õrna inimkeha moondumine puukooreks ning juuste 
muundumine oksteks. „Püha Teresa ekstaasis“ on marmoris kujutatud mitte ainult pühaku ja ingli 
figuurid, vaid ka pilv. Püha Teresa näos peegeldub nn. „magus valu“, mis 
olevat teda täitnud, kui ta oma nägemuses kohtas inglit.(11) Bernini lõi hulgaliselt dekoratiivseid teoseid linnaruumi ja kirikutesse (Peetri 
kiriku altari kohale spiraalsammastele toetuva ehiskatuse e. baldahhiini). Hispaania ja Flandria kunst 17. sajandil Hispaanias pole peaaegu märgata Itaalia renessanssi mõjusid. Kunsti tellijaks
oli peamiselt kirik. Skulptuur: -keskaegse puuskulptuuri jätk: naturalistlikud, värvitud pühakuskulptuurid -tihti riietatud -usuliste tunnete väljendamiseks klaasist pisarad ja silmad Maalikunst:             Diego Velazques (1599-1660) -kaasaja inimtüübid ja olustik usuteema kujutamisel. N: “Vulcanuse 
sepikoda” -õukonnamaal: portreed kuningast, õukonnast, ministritest. N: “Infant 
Baltasar Carlos”, “Hispaania kuninganna Marina portree”, “Paavst 
Innocentius X portree” -grupiportreed: tihti olustikustseenina. N: “Õuedaamid”             Francisco de Zurbaran (1598-1664) Mungaordu tellimusel fanaatilised, askeetlikud pühakupildid. N: “Püha 
Bonaventura surivoodil”             Bartolomè Esteban Murillo (1618-1682)                         -sügav, siiras usutunne                         -koloriit magus, idealiseeriv laad                         N: “Madonna ja laps”                         -realistlikud pildid tänavalastest


                        N: “Noor kerjus” Flandria jäi Lõuna-Madalmaadest Hispaania võimu alla, äärmuslik barokk – 
lopsakas, liikuv, tohutu tunnete väljendus Maalikunst:             Peter Paul Rubens (1577-1640)                         -piibliteemad, Kristuse kannatuslood – altarimaalid                         -antiikmütoloogia                         N: “Minerva kaitseb Paxi Marsi eest”                         “Leukippose tütarde röövimine”                         -portreed lähedastest                         N: “Õlgkübar”                         “Hélène Fourment lastega” Kompositsioon toetub ristuvatele diagonaalidele. Pildid toretsevad ja jõulised Anthonis van Dyck (1599-1641) Kuulsamaid portretiste, paraadportree rajaja: -inimesed kujutatud tähtsana, 
võimukana                         -poos suursugune                         -toretsev riietus                         -aumärgid ja luksuslik interjöör             töötas Charles I õukonnas Inglismaal             N: “Inglise kuninga Charles I portree”             “Printsess Mary Stuart ja Oranje Willem” Rahvalik suund: Jakob Jordaens (1593-1678): lopsakas rahvalikus laadis olustikumaal, tihti
kõrtsistseenid või –kaklused. N: “Oakuninga pidu” Hollandi kunst 17. sajandil • Kodanluse rikkus tuleneb merevoorimeheametist • Kunstitellija (kodanlane) nõuab elulähedust, ilma liialdusteta kunsti


• Tähtsaim maalikunst • Teemad:portree, olustiku e žanrimaal, maastiku ja meremaal,  natüürmort • Looduslähedus, pilt pidi olema võimalikult sarnane kujutatava inimese  või esemega • Reaalsuse taotlemine • Maastik pidi olema edasi antud ilma liialdusteta Ehituskunst: • Tähtis praktilisus, mugavus • Levisid lõõridega ahjud • Raekoda – kõrge katusega hoone, mida kroonis väike haritorn FRANS HALS: • Portreemeister • Sidus portreed mingi olustikulise tegevusega, millega saavutas erilise  elavuse ja loomulikkuse • Maalimislaad vaba ja hoogne, jõulised pintslilöögid • Portreed kõrtsikülastajatest • Püha Georgi laskurite kompanii bankett JAN VERMEER van DELFT: • Olustikumaalija • Enamasti kujutab interjööre , tavaliselt ühe või kahe inimfiguuriga • Tegevus piltidel vähetähtis • Karged külmad toonid • Endastmõistetav ruumikujutus • Aknaid kujutab alati vasakul pool • Maalidel näha hästi Hollandi barokiaegne hoonete sisekujundus  ( tüüpilised ruudulised põrandad) • „Härrasmees ja veini joov daam“ • „Tütarlaps pärlkõrvarõngaga“


• „Piima kallav teenijatüdruk“ WILLEM KALF ja WILLEM CLAESZ HEDA: • Natüürmordi maalijad • Lopsakad lillekimbud, puuviljavaagnad, lauad hommikueinega JACOB van RUISDAEL: • Maastikumaalija • Soomaastikud, mädanevad puud, kosevaated • Ärevus piltides, traagika • Loodusvormide täpne kujutamine romantiliste meeleoludega • Heletumeduse efektid • „Metsavaade“ REMBRANDT: • Sügava sisuga stseenid ja portreed • Maalis piibli ja mütoloogia ainetel • Maalidel ei olnud tähtis kujutada välist ilu , vaid inimese inimhinge • Maalis palju portreesid ( eriti oma naisest Saskiast), mütoloogilisi või  piibliainelisi kompositsioone • Teoseid iseloomustavad soojad kuldsed toonid, elurõõm, toredusküllus • Pärast naise Saskia surma tekkisid majandusraskused • „Öine vahtkond“ sai murranguliseks teoseks tema loomingus. Selles  loobus ta traditsioonilisest grupiportree kompositsioonist, mis andis kõiki 
tegelasi edasi võimalikult esinduslikult ja täpselt • Viimaste eluaastate teosed said tema loomingu tipuks • Hilisemad teosed on vabad, näiliselt juhusliku kompositsiooniga,  lihtsad, monumentaalsed. Valgus mahedam ja hajuv, käsitluslaad 
maalilisem. • Viimaste eluaastate teostes psühholoogiline sügavus, humanism  ( „Autoportree“ , „Kadunud poja tagasitulek“)


• Omapärane valguskäsitlus. Valgus peamiseks väljendusvahendiks, mis  koondub alati teose sõlmpunkti, kompositsiooni keskmesse, jättes 
kõrvalfiguurid salapärasesse hämarusse. • Valguse ja varju piirid mahedad, õrnad • On kuulus ka graafikuna. Ofortides ja joonistustes – suur tähenduslik  üldistus kõige tavalisema motiivi puhul, olulise esiletõstmine valguse abil • „Danae“ – aktimaal. Danae on võrreldes itaalia kunstnike Venustega  maalähedasem, temas on enam soojust.  • „Püha perekond“ Prantsuse kunst 17. sajandil o Louvre’i lossi ehitustööde jätkamine
o Louvre’i ehitustööde jätkamisel kuulutati välja arhitektuuri  konkurss  Kutsuti Bernini Itaaliast, arvati, et ta võidab  Bernini töö ei meeldinud kuningale  Claude PERRAULT võitis idafassaadi konkursi  Kuningas täiendas projekti  Kolmekorruseline fassaad o Versailles’i loss  40 km kaugusel Pariisist  Jules Hardouin-MANSART  Tähtsaim ruum kuninga magamistuba  Ehitas Pariisi Invaliidide Kiriku o Versailles’ park  Andre le NOTRE  Geomeetrilised kujundid o Siseruumid  Peegligalerii  Sõja salong – seotud kuninga ruumidega  Rahu salong – seotud kuninganna ruumidega o Baroklik klassitsism arhitektuuris  INVALIIDIDE KIRIK  Louis XIV laskis ehitada sõjaveteranidele o Prantsuse maalikunstis mitmeid tuntuid esindajaid  Georges de la TOUR  “KARJASED JEESUS-LAST KUMMARDAMAS”  Louis le NAIN  Kolm venda  “HEINAMAALT KOJUTULEK”


 kujutanud ka sepikojas töötavaid seppasid o olustikumaalid  kui suri, siis kahe ülejäänud venna maalid muutuvad vaesemaks  Le Nain’ide koloriit üsna vaene  Jacques CALLOT  Graafik  “SÕJAKOLEDUSED”  Kunstiakadeemia  Charles le BRUN o Versailles’ lossi kujundaja  Nicolas POUSSIN o Ideaalmaastik
o Heroiline maastik  Claude LORRAIN o Hea koloriit  Hyacinte RIGAUD o Portretist
o Tuntuim portree Louis XIV-st
o Skulptuur  Pierre PUGET  Antoine COYSEVOX  Francois GIRARDON  “NÜMFID APOLLONI KUMMARDAMAS” Kunst Prantsusmaal ja Kesk-Euroopas 18. sajandil Prantsuse õukond 18. Sajandil  Louis XIV ja Louis XV õukond pimestas kogu Euroopat.  Aadel sai sissetuleku riigilt ning veetis aega pidutsedes.  „Pärast meid tulgu või veeuputus.“  Sügavamõttelisust ja tõsimeelsust põlati, selle asemel hinnati 
pealiskaudset, kuid väljenduselt meisterlikku vaimukust ja pikantset 
nalja.  Tundeelu peenenemine ja erakordne huvi kergemeelsete armusuhete 
vastu. Muutused 18. Sajandi kunstis  Kunst pidi alla kriipsutama elu mõnusid, pidi olema meelelahutajaks ja 
aitama unustada muresid, mis hakkasid Prantsusmaad ähvardama.  Lous XIV soovis, et kunst oleks vabam ja rõõmsameelsem ning laskis 
ehitada Versilles’ parki kergema, vähem paraadliku palee Trianoni.  Rokokoostiili sisekujundus


 Versailles’ luksusest tüdinenutele ehitati linnapaleesid, mille ruumide 
sisekujunduses loobuti välisarhitektuuridetailide (nt poolsammaste, 
pilastrite, karniiside) kasutamisest, sest need tundusid olevat liiga 
raskepärased.   Selle asemel kaeti seinad suurte pannoodega, mida eraldasid 
üksteisest peened liistud või raamid. Liistudest hargnes 
ebasümmeetriline, õrn ja kapriisne ornamentika. Sageli ülekullatud 
kipsist või stukist. Ornamentide motiivideks olid naturalistlikud ja 
lopsakad taimevarred ning lehed.  Tihti kujutati poolikut merekarpi (nn.orvand) – selle prantsuse keelsest 
nimetusest, rocaille, tuleneb ka uue stiili nimetus rokokoo.  Seinad värviti heledates toonides (eelistatud valge, kuld ja nn 
pastelltoonid), sageli kasutati suuri peegleid.  Sageli asetati peeglid vastastikku, et küünlaleekide ja kristall-lühtrite 
mitmekordne peegeldus aitaks luua muinasjutulist vaatepilti.   Seina ja laepannoodel kujutati elegantseid pidusid. Pannoosid ja 
peegleid ümbritses ebasümmeetriline taimornament, millega liitus 
merekarbimotiiv.   Mööbel muutus väiksemaks, kergemaks ja elegantsemaks. Ka 
mööblikunstis kasutati merekarpi meenutavaid nikerdusi. Diivanid ja 
toolid kaeti sageli lillelise siidiga.   Eriti moodi tulid nipsasjad, nende seas lõbusa ja koketeeriva alatooniga
pisiplastika.   Rokokoo siseruum püüdis olla intiimne ja võluv. Mood rokokooajastul  Barokk-kostüüm püüdis meest näidata massiivsena, tugevana, 
sõjakana. Rokokoo meestemoodi võiks nimetada aga naiselikuks: 
kõrgete kontsadega kingad, valged sukad, pitsist rinnaesisega särk, 
valge puuderdatud parukas ja mukitud nägu. Ka naised kandsid 
parukaid.  Naiste heledast siidist kleidid olid ülipeenikeseks kokkunööritud piha ja 
tohutu suureks puhvitud seelikuosaga.  Moodi läksid laiad rehvseelikud, algul ümmarguse, hiljem ovaalse 
kujuga. Seelikud muutusid nii laiaks, et daamid mahtusid uksest sisse 
vaid külg ees. Riidematerjalidest eelistati õrnades patelltoonides siidi. 
Väga armastatud olid triibud ja lillemustrid. Lehvid, lilled ja lindid ei 
puudunud üheltki kleidilt. Ohtralt kasutati ka pärleid ja kalliskive. 
Värvilisi sukki kaunistasid tikandid ja vahepitsid. Traattoestiku ja 
jõhvpolsterduse abil kõrgeks seatud soenguid täiendati lintide ja 
sulgedega. Selliseid kunstipäraseid soenguid uuendati harva, ka 
pesemine ning sagedane pesu vahetamine ei kuulunud hea tooni 


juurde. See-eest mingiti ja puuderdati hoolsasti ning tarvitati tugevaid 
lõhnaõlisid.  Meeste kuubedel täideti puusakohad vaheriide, hobusejõhvi või 
paberiga, et saavutada naiste seelikuga harmoneeruvat siluetti. Kuue 
avarat väljalõiget täitis särgi pitsþaboo. Lehvivad allonþparukad 
asendusid pehmema ja madalama parukaga. Kuklasse seoti lai siidlint. 
Soenguid kattis paks puudrikiht. Kingakontsad läksid madalamaks ja 
seda ehtis nüüd pannal. Skulptuur  Skulptuuris näeme baroki jõuliste vormide pehmenemist, õrnemaks ja 
ümaramaks muutumist.  Teemadest eelistati nn ajaviiteteemasid. EDME BOUCHARDON [edm bušar’do(n)] o "Amor, kes endale Heraklese nuiast vibu teeb" — Näeme kavalalt  naeratavat poisikest, kes erilise füüsilise pingutuseta teeb endale vibu, 
väikese armastusjumala atribuuti.  Levib pisiplastika (eriti portselanist), mis on enamasti koketeeriva 
maiguga nagu kogu rokokookunst.  CLODION [klodi’o(n)] o Kujutas lõbutsevaid nümfe ja faune. o Üks tema kuulsamaid töid on "Saatür" Maalikunst  Soositi mitte ainult värve, vaid ka uudsust ja spontaansust. ANTOINE WATTEAU [a(n)tuann vatoo] o Tema maalides võlub meisterlik õhu ja valguse ning looduse ja uhketes tualettides inimeste sidumine ühtseks maaliliseks ja elurõõmsaks tervikuks. o Armastab õrnu, sageli läbipaistvaid värvitoone, sagedasemad on  roosad, helesinised, sinilillad ja kuldsed toonid, kuid mitte puhta värvi 
laikudena, vaid peente varjunditega lõuendile kantuna. o Elurõõm on Watteau töödes tihti segunenud lüürilisuse ja  melanhooliaga.


o Kuigi ka tema piltide peateglased on peamiselt pidutsejad, ei samastu  ta nendega, vaid vaatleb neid nagu nukralt kõrvalt. ("Palverännak Kythera 
saarele") o Paljud Watteau pildid mõjuvad teatrietendusena või kujutavadki  näitlejaid. Nõnda valitseb tema loomingus fantaasia ja tõelisuse vaheline 
mäng. o „Peorõõmud“ o „Tants“ o „Gilles“ FRANḈOIS BOUCHER [fra(n)ssuaa bušee] o Maalikunsti kõige tüüpilisem esindaja. o Tema maalid on eeskätt dekoratiivsed ning kohaldatud  rokokoointerjöörile. o Jõulise ilu asemel näeme lodevas poosis naisi, kelle ümber keerlevad  kavalerid. Õhus lendlevad tiivulised putod või väikesed Erosed 
(armastusjumalanna saatjad kreeka mütoloogias). o Maalikunsti peamisteks toonideks olid õrnroosa ja helesinine.  o „Diana ja Endymon“ — maal kujutab lembestseeni antiikmütoloogiast. o „Madame Pompadouri portree” o „Puhkav tüdruk“ JEAN BAPTISTE SIMÉON CHARDIN [ža(n)  ba’tist šar’dä(n)] o Rokokoolik realist. o Tema maalidel näeme motiive igapäevaelust.  o „Tüdruk sulgpalliga“ o „Briošš“ o „Kaardimajake“ o „Õpetajanna“ Kunst Saksamaal  Saksamaal levis rokokoo, segunedes saksa hilisbarokiga nõnda, et 
barokk domineerib välis-, rokokoo aga sisekujunduses.   Amalienburgi loss — Baieri pealinnas Münchenis


 Sanssouci loss — Berliini lähedale Posdamisse ehitatud kuninga 
Friedrich II tellimusel kerge ühekorruseline loss.  DOMINIKUS ZIMMERMANN   Zimmermann ehitas Lõuna-Saksamaale kiriku (Wiesenkirche), mille 
lage kattev ülirikkalik stukkornament mõjub kergena, lausa õhus 
hõljuvana. Inglise kunst 17.-18. sajandil Arhitektuur: 17. saj. I pool: klassitsism. Tugev kuningavõim. Eeskuju Itaaliast. N: I. Jones, 
Whitehalli lossi pidusaal. 17. saj. II pool: kuulsaim arhitekt Christopher Wren, Saint Pauli katedraal 
Londonis – keskosa klassitsistlik, tornid baroklikud             18. saj.: palladionism. Kujunes “inglise park” – korrastatud loodus, W.
Kent. Maalikunst:             17. saj. I poolel flaami maalikunstnikud A. van Dyck, P.P. Rubens 18. saj. Inglise omad: J. Reynolds – ajaloomaalid, kõrgema seltskonna 
paraadportreed. N: “Joseph Baretti portree” Thomas Gainsborough – rokokoolikum, maa-aadlikud, varjundirohked, 
elegantsed, õhulised portreed. N: “Mr. Ja Mrs. Andrews”, “Poiss sinises” Rahvalik suund: William Hogarth – hollandi realism, õpetlikud, satiirilised 
jutustused, õlimaalid, graafilised pildisarjad. N: “Moodne abielu”, “Äge 
muusikamees” Kunst Rootsis, Venemaal ja Eestis 17. ja 18. sajandil Nagu mujal Euroopas nii tõi ka Rootsis kuningavõimu tugevnemine kaasa 
paraadlike losside ehitamise. Mõned esinduslossid ( Rüütelkonna hoone 
Stockholmis) on välismaalt kutsutud arhitektide kavandatud. Rootsi arhitekt 
Nikodemus Tessin vanem alustas 1662. aastal Versailles' lossi eeskujul 
Drottningholmi suvelossi ehitamist ja selle juurde kuuluva prantsusepärase 
aia kavandamist. Tema pojale Nikodemus Tessin nooremale usaldati pärast 
Stockholmi vana kuningalossi maha põlemisest 1679. aastal uue lossi 
ehitamine. Põhjasõja tõttu sai see valmis alles 1754. aastaks. 18. sajandi 
keskel ja II poolel oli rootsi kunsti suur õitseaeg. Mitmed rootsi maalikunsti 
võitsid rahvusvahelise tunnustuse. Alexander Roslin, kes oli kuulus 


paraadportreede maalija ja eriline virtuoos riietuse erinevate materjalide 
kujutamises Siia jõudis 17.sajandi lõpul barokkstiili mõjud, kuid need piirdusid peamiselt 
mõnede Moskva kirikutega. Venemaa liitus tihedamalt Euroopa kunsti 
arenguga Põhjasõja ajal, kui oli vallutanud Rootsilt Neeva jõe suudmeala. 
Tähtsaim arhitekt Peetri ajal oli Domenico Trezzini. Tema kavandatud oli 
näiteks Peetri maja Suveaias, kõrge torniga Peeter-Pauli katedraal ja nn. 
kolleegiumide hoone. Kõige barokilikum ehitis oli itaalia arhitektide 
kavandatud Kunstikamber. Bartolommeo Rastelli kavandas Talvepalee ja 
Smolnõi kloostri kiriku Peterburis ning suveloss Tsarskoje Selos. 17.sajandil oli Eestis barokiajastu, mille ehituskunstis domineerisid 
kaitseehitised. 1659. aasta tulekahju järel ehitati uued hooned ühtses 
hollandipärases barokiliku klassitsismi stiilis. Elamud olid kõrge 
sadulkatusega ja pikema küljega tänava poole. Paljudel majadel olid raitkivist
ornamentikaga kaunistatud portaalid. Sajandi lõpul liigendati jõukamate 
majade fassaadid pilastritega olid alles, kuid okupatsioonivõim eelistas kõiki 
varemed lammutada. Taastati ainult kõrge trepi ja saleda haritorniga 
raekoda. Barokkstiili silmapaistvaim puunikerdaja 17.sajandi teisel poolel oli 
Christian Ackermann, kes on teinud Tallinna toomkiriku altari ja kantsli. Klassitsismi ja romantismi üldiseloomustus Uued kunstielu vormid   Kunstinäitused ja kunstikriitika.   Kunst anonüümsele publikule.   Nõrgenesid väärtused ja normid.   Ühised ideaalid  o Klassitsism 
o Romantism Klassitsism  Kindel vormitunnus.    Eeskujud antiikkunstist.      Levis tänu valgustusajale - mõistus on ülim kohtumõistja.    Reeglipärasus ja kord.    Poliitiliseks ideaal - Ateena ja Rooma vabariigi demokraatlik kord.    Loomuliku, ürgse ja lihtsa igatsus.    Antiigi kättesaadavus.      Romantism    Fantaasia- ja tundeküllasus.  


 Keskaja ja eksootiliste maade imetlus.    Iga kunstniku kordumatu isikupära.    Romantikule oli see aeg ja koht halvim võimalus.    Pettumus valgustusajast.  Tähtsad tunded ja instinktid.    Maailm on müsteerium ning igatseti harmoonilise maailma järele.   Jean-Jacques Rousseau    1712-1778, kirjanik ja filosoof.    Kahtles, kas teaduste ja kunstide areng on inimeste õnne 
suurendanud.    Ülistas puutumatut loodust ja nn. õilsat metslat.    Keskaega imetles, sest see andis inimese elule sisu, kindlustunde ja 
väärikuse.   Romantismi sünd Inglismaal    Levis varem kui Mandri-Euroopas.    Tööstuslik pööre ja turumajanduse edu.    Huvi gooti stiili ja keskaja ajaloo ning rahvaluule vastu.    Uus pargistiil, nn. inglise park.   Inglise park    Pargikujunduse stiil, mis vastab prantsuse pargistiilile.    Iseloomustab looduslikkus.      William Kent.   Valgustusideed Eestis    Baltisaksa haritlaste vahendusel.    Pärisorjuse kriitika.    P.E. Wilde jagas maarahvale vaimuvalgust ja praktilisi teadmiseid.    Lühikese öppetuse... tõlkis eesti keelde A.W. Hupel.    Pärisorjuse kaotamise ja talurahvale maa andmist pooldas G. Merkel. Klassitsistlik arhitektuur PRANTSUSE  arhitektuurile on pea alati olnud iseloomulik tugev klassitsistlik 
joon. Umbes 1760. aastal saab see aga lausa valitsevaks, kui lõplikult kaovad
baroki ja rokokoo elemendid. Louis XVI stiili kuulsaim arhitekt oli Jacques Germain Soufflot, kelle tuntuim 
teos on Pariisi Pantéon. Klassitsismi hilisemat perioodi (u. 1800-1830, kitsamalt 1804-1815) 
nimetatakse kõrgklassitsismiks (Prantsusmaal ampiirstiiliks). Prantslaste 
kasutatav nimetus iseloomustab hästi selle stiili poliitilist tausta. Tähendab ju


'empire' impeeriumit, keisririiki. 1799.a. haaras Napoleon võimu riigis enda 
kätte ja 1804 sai ta Prantsusmaa keisriks (Napoleon kroonib oma abikaasa 
Josephine'i, detail). Lisaks muule tegevusele suunas imperaator ka riigi 
kunstielu. Kunstnikud said Napoleonilt nii näpunäiteid kui ka otseselt 
tellimusi. Seega võib prantsuse 19. sajandi esimese kümnendi kunsti pidada 
Napoleoni kunstiks. Ampiirstiil lähtus peamiselt Rooma keisririigi aegsetest eeskujudest. Seda 
iseloomustasid range vorm, lihtne siluett, lagedad pinnad, pilastrite ja 
sammaste rohkus. Palju kasutati ümarkaart ja kupleid (eriti Venemaal). Tol 
ajal püstitati palju uhkeid mälestusehitisi - sambaid, obeliske, auväravaid, 
võidukaari jm. EESTIS esindavad kõrgklassitsistlikku arhitektuuri peamiselt mõisahooned, 
millest paljud on hetkel küll väga halvas seisukorras. Samuti on alles mõned 
postijaamad (Jõelähtme, Ruunavere). Enne 1944. aasta pommitamisi oli täielikult klassitsistlik Tartu kesklinn. See 
hoonestus tekkis pärast 1775.a. tulekahju ja ülikooli taasavamist 1802. 
aastal. Osa ehitisi on siiski ka säilinud. Neist kuulsaim ja ehk ilusaimgi on 
Johann Wilhelm Krause poolt aastail 1805-1809 ehitatud Tartu ülikooli 
peahoone. Samuti on selles stiilis maju Tallinnas (Kohtu t. 2). Kõigist klassitsismiajastul Eestis töötanud arhitektidest on maailmas kõige 
kuulsam ilmselt eespool nimetatud Carl Ludvig Engel. Ta oli 1809-1814 
Tallinna linnaarhitekt. Eelkõige sai Engel tuntuks aga Helsingi Senati väljaku 
kujundamisega, millest kujunes üks stiilsemaid klassitsistlikke linnakeskusi. Klassitsistlik kujutav kunst KLASSITSISMI TEKKIMINE Revolutsioon Prantsusmaal oli niivõrd murranguline sündmus, et haaras 
kaasa kõik kultuuri valdkonnad. Kujutav kunst pandi revolutsiooni 
teenistusse. Selleks aga ei sobinud kergemeelne, tühine ja lõbujanuline 
rokokoo. Kunstile anti kasvatuslik ülesanne: õpetada, kuidas õigesti käituda, 
missugune peab olema ühe tubli kodaniku moraal, missugune tema elu 
eesmärk. Kõige olulisemaks peeti ausust, töökust, riigitruudust ja valmidust 
end uue ühiskonnakorra eest ohverdada. Vastavalt uuele sisule teisenes ka 
kunsti väljanägemine, tema vorm ja käsitluslaad. Eeskuju uue kunsti loomiseks leiti antiikajast. Idealiseeriti Vana-Kreeka 
linnriikide vabade kodanike demokraatiat, jättes kahe silma vahele asjaolu, 
et seal olid ka orjad. Vanakreeka kunsti peeti ajaloo kõrgeimaks tipuks - 
klassikaks. Siit ka stiili nimetus - klassitsism. ARHITEKTUUR


See suund kunstis otsis eeskujusid klassikalisest antiikkunstist ning rõhutas 
vaimset harmooniat ja selget vormitäitust. Mida hoolikamalt arhitektuur kopeeris Vana-Kreeka ehitisi, seda väärtuslikum
näis tulemus. Pariisi Madeleine´i kiriku puhul mindi nii kaugele, et see ehitati 
Vana-Kreeka templite eeskujul ilma akendeta. Koolide, haiglate elamute jt. 
ehitiste puhul projekteerisid arhitektid hoone esikülje keskele sammaste ja 
kolmnurkse viiluga portikuse (sammaskoja), mis meenutab Kreeka templi 
otsafassaadi. Muus osas oli klassitsistlik hoone sümmeetriline ja vähese 
dekooriga (kaunistustega). Dekoor oli üle võetud muidugi antiikajast. Vana-Rooma Panteoni eeskujul püstitati Pariisi samasugune kupli ja ilma 
akendeta panteon, kuppel siiski moodsa konstruktsiooniga. Algselt oli Pariisi 
Pantheon nagu tema kuulus eelkäijagi mõeldud jumalateenistuste 
pidamiseks. Hiljem otsustati hakata sinna matma prantsuse suurmehi. 
Keldrisse olid rajatud klaasustega hauakambrid, kuhu sarkofaagid asetati 
neljakaupa. Rooma keisrite eeskujul laskis Napoleon oma võidukate sõjakäikude auks 
Pariisi ehitada Tähe triumfikaare ehk Võidukaare (Arc de Triomphe). 
Triumfikaarest sai üks linnaehituslikke keskpunkte- tema juurest hargnes 
kiirteena 12 avenüüd, mis andsidki Võidukaarele nime. 1920. a. sängitati 
Võidukaare alla Tundmatu Sõduri põrm. Sellest ajast põleb seal Igavene tuli. Eesti on klassitsismi näiteks Tartu ülikooli peahoone. 1809.a. valminud hoone
projekteeris professor J. W. Krause. Täpselt fassaadi keskel on kuue sambaga
kolmnurkse viiluga portikus (sammaskoda). Aknad on lihtsad, nelinurksed, 
rikkalike kaunistusteta. Suuremat tähelepanu on arhitekt pööranud seina 
ülaosale- karniisile, mis ühendab keskosa külgmistega kaunuks tervikuks. 
Veelgi suursugusem on aula (saal). Seinu kaunistavad vertikaalsete 
süvenditega pilastrid (neljatahulised poolsambad). Rõdu toetub 
elegantsetele ja sihvakatele joonia sammastele. Vanast Kreekast pärit 
ornamente on Krause kasutanud loovalt ja maitsekalt.       *Klassitsistlikus stiilis hooneid ei ehitatud üksnes linnades, ka baltisaksa 
aadli uued ja vanad ümberehitatud härrastemajad on selles laadis. Nüüd 
nimetati neid juba mõisateks. Ilusamate härrastemajade hulka kuuluvad 
Põhja-Eesti Hõreda, Kolga, Aaspere, Saku, Kirna, Riisipere, Raikküla, ja 
Aruküla mõis, Kesk-Eestis Mäo mõis, Lõuna-Eestis Räpina ja Kuremaa mõisa. MAALIKUNST Maalikunstnikud ei leidnud endale antiigist eeskuju. Eeskujuks tuli võtta 
skulptuur. Seetõttu on klassitsistlik maalikunst väga skulpturaalne: vormid ja 


jooned on hästi selgelt ja korralikult esile toodud, kusjuures värv on 
teisejärguline. Maalikunstnikud kasutasid erksaid värve, kuid pilt võis olla ka 
peaaegu ühevärviline. Klassitsistliku maali ülesehituses püüti jälgida sümmeetriat. Figuurid olid 
rahulikud, tagasihoitud žestidega, valgus ühtlane. Maalikunsti alal kujunes 
programmiliseks teoseks Jacques Louis Davidi (1748-1826) “Horatiuste 
vanne” (1784).       *See lugu on vanast Roomast, kahe suguvõsa vaenust, isamaa-
armastusest. Et ajalooliselt õigesti kujutada riietust, interjööri jm., sõitis 
David mitmeks kuuks Rooma ning sisse elades antiiksesse miljöösse, maalis 
pildi, kus revolutsioonilisele sisule pidi vastama ka uus vorm. Peategelane- isa, kelle pojad tõotavad vapralt võidelda, on pildi keskel, 
ülejäänud figuurid on asetunud täiesti sümmeetriliselt. Kaarkäiguga hoone, 
mis kujutab elamu siseõue, rõhutab sümmeetriat veelgi. Ruumis ei ole 
mingeid üleliigseid esemeid, mis tähelepanu hajutaksid. Koloriidilt peaaegu 
ühevärviline, punakaspruun. Portreede maalimisel pöörasid klassitsistlikud meistrid tähelepanu eelkõige 
välisele hiilgusele, neid idealiseerides, jättes iseloomu kõrvaliseks. Oli ka 
erandeid. Oma paremates portreedes püüdis David tõepäraselt edasi anda 
nii oma modelli välimust kui ka siseelu.       *Näiteks “Madame Sérizat” portreel ei ole kunstnik naist ilustanud. Naise 
naeratus on aval, siiras ja loomulik. David oli aktiivne revolutsioonitegelane. Kui võimule tuli Napoleon, hakkas ta
tolle soosingu pälvimiseks maalima Napoleonile meelpäraseid pilte       *Eriti pompoosne ja truualamlik on grandioosne maal “Napoleon I ja 
Joséphine´i kroonimine”. Peategelased on David teinud nii noorteks ja 
kenadeks, kui vähegi sobis. Napoleon seisab trepi kõige kõrgemal astmel 
ning teised osalised on kunstnik paigutanud tema ümber nii osavalt, et keisri
lühike kasv ei ole üldse näha. 40-aastane Joséphine on aga habras ja õrn 
nagu noor neiu. Historitsistlik arhitektuur  Historitsistlik arhitektuur sai alguse 19. sajandi teisest poolest, mille 
suurimaks näitajaks on  Londonis parlamendihoone (neogooti stiilis), mille ehitus algas 1840. 
Historitsistlik arhitektuur  sai alguse Inglismaalt, kus võeti aastal 1825 esmakordselt kasutusele 
raudtee. Seda 


iseloomustab mineviku arhitektuuri kasutuselevõtt, kus võeti eeskuju 
peamiselt neogootikalt,  kuid ka neorenessanssist ja neobarokkist, samuti püüti segada ja täiendada 
erinevaid  stiilielemente originaalitsevate detailidega, mida nimetatakse elektikaks. 
Historitsismi  iseloomustab ka fassaadi ja siseruumide vaheline vastuolu. See vastuolu oli 
inseneride ja  arhitektide vahel ning tähendas seda, et arhitektid ei tunnustanud seda, 
kuidas insenerid  hooneid ehitasid ning seetõttu sündis nn koostöö, kus arhitekt disainis hoone
fassaadi ning  insener pidi sinna ruumid paigutama.  Historitsism tähendas arhitektuuri jaoks seda, et vanad veendumused ja 
harjumused pidi  asendama uutmoodi toimiva maailma nõudmistega ning see suund kujutas 
möödunud ajastute  ajaloolise taasteket. Neil aastetel toimus kiire teaduse ja tehnika areng ning 
seda eeskätt  industriaalse revolutsiooni toimel. Eriti tähtis oli elektri kasutusele võtt 
linnadest, kui aastal  1879 leiutas Edison hõõglambi. Linnad kasvasid jõudsalt ning rahvaarv 
ülemaailmselt hakkas  ületama 1 miljardi piiri. Ka suhtlus ja transport erinevate linnade ja riikide 
vahel muutusid  kiiremaks ning tõhusamaks. Seda soodustasid telegraafi leiutamine, 
iseliikuva sõiduki  leiutamine (esimene auto) ning mastaapsete teede ja sildade ehitamine nii 
autodele kui ka  rongidele.  Suurt rolli ehitusvaldkonna arengus omab raudteede levik. Selle mõju 
arhitektuurile on nii  positiivne kui ka negatiivne: • Positiivne oli see, et ehitusmaterjale oli võimalik vedada ühest kohast 
teiste. Näiteks 


piirkondadesse, kus puudus rauamaagi olemasolu, toodi kaugemalt see 
vajalik materjal  kohale ning peale materjali transpordi vahetasid arhitektid ja ehitajad ka 
ideid ja  jooniseid raudteede vahendusel. Teiseks oli võimalik valmis detaile ühest 
kohast teise  tuua ehk see tähendas, et piirkonnas, kus vajalik tooraine oli olemas, tehti ka
seal koha  peal sellest toode või detail valmis, mis hiljem transporditi sinna, kus seda 
vaja oli. See  võimaldas ehitada hooneid kiiresti ja tõhusalt ning samas tegi see ka hoone 
maksumuse  väiksemaks. Kolmandaks aitasid raudteed palgata arhitekte, tuues neid 
näiteks  hooletusse jäänud linnadesse, kus nad aitasid neid arendada ja 
kaasajastada. • Negatiivseks mõjuks arhitektuurile oli see, et hooned võisid kippuma 
korduma ning  need muutusid liiga ühetaoliseks. Seda mõjutas eelkõige üha suurenev 
ühendatus  maailmaga, kus arhitektid jagasid oma ideid teiste arhitektidega. Teiseks 
kaasnes  probleeme industrialiseerimisega, mille tõttu kannatasid eelkõige lihttöölised
tehastes.  Esile tulid uut tüüpi haigused ja vigastused, mida veel ei tuntud ning kaasnes
suur  saastatus, mis oli nii pinnapeale kui ka õhus ringlev.  Kokkuvõttes oli siiski tööstusrevolutsioon arhitektuurile pigem kahjulik, kuna 
see ähvardas  mehhaniseerida nende igivana kunsti ja selle võtteid. Seetõttu sai 
tolleaegseid ehitisi nimetada  inseneriarhitektuuriks, kuna just insenerid olid need, kes projekteerisid ja 
ehitasid esimesed  industriaalaja olulised ehitised. See kõik kulmineerus sõjaks arhitektide ja 
inseneride vahel,  kus arhitektid mõistsid hukka nende harimatuse hoonete ehitamisel.


Tööstusliku revolutsiooni mõjul võeti kasutusele ka uusi ehitusmaterjale. Kuni
18. saj lõpuni  olid põhilisteks materjalideks looduskivi, puit ja tellis. Kuna hoonete mahud 
suurenesid (hakati  ehitama mitmekorruselisi hooneid) ning sooviti ehitada vastupidavamaid 
ehitisi, siis hakati ehituses kasutama esmakordselt metalli, milledest populaarsemad on teras 
ja malm. Suurt  populaarsust kogus sillaehitus, kus hakati kasutama raudkonstruktsiooni. 
Sillaehitust viisid läbi  pigem insenerid kui arhitektid. Samuti muutus kandvate ja kantavate 
ehitusosade vahekord.  Kandvad osad, mis oli varem nõrgemast materjalist (nt puit) asendati 
raudkonstruktsioonidega,  mis võimaldas ehitada ulatuslike lagesid (nt sellist lahendust näeb Pariisi 
raamatukogul, kus  lage kannavad peened raudpostid). Ka klaaspinna kasutamine oli tollel ajal 
märkimisväärne  uuendus. Hoonete fassaadid muutusid selliseks, et suur osa sellest fassaadist
moodustas  klaaspind, alles jäid ainult klaasi ümbritsevad raamid või põiktalad. Eriline 
hoone, kus sellist  klaasi mängu näeb on Kristallpalee, mis ehitati valmis aastaks 1851 
maailmanäituse otstarbel. Historitsistlik arhitektuur Eestis avaldub eelkõige mõisatel, kuid ka kirikutel ja
eluhoonetel.  19. sajandil Eestis ehitatud kirikutest on enamik neist neogooti stiilis, kuid ka
samal ajal ehitati  suur osa vanemaid kirikuid neogooti stiilis ümber. Neist hoonetest tuntuimad
on Alatskivi ja  Sangaste mõisad. Samuti püstitati ka neovene stiilis õigeusu kirikuid, millest 
kuulsaim on  Toompeal riigikogu vastas olev Aleksander Nevski katedraal. Romantism Inglismaal, Hispaanias ja Saksamaal
Romantismi üldiseloomustus


Romantism kui kunstisuund tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi 
keskpaigani. Romantism avaldus eriti maalikunstis ja graafikas. Maalikunstis 
asetati pearõhk eelkõige koloriidile, valguse-varju kontrastidele ja hoogsale 
pintslikäsitlusele. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), 
legendidest ja kirjandusteostest. Suurt huvi tunti eksootika vastu, kuid ka 
kaasaja sündmusi ei jäetud kujutamata. Romantismiaja arhitektuurile on 
iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine.  Romantismiga algas ühe osa kunstnike nn boheemlus, isikupära rõhutav ja 
tavaliste inimeste nn normaalset elu trotsiv käitumine. Boheemlane peab 
kunstnikuksolemist, loomisseisundis viibimist tähtsamaks kui lõpetatud 
kunstiteost. Kunstnikke ühendas ühine ellusuhtumine, mitte sarnane 
vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, 
mis sarnast sisu väljendades kasutab erinevaid stiile. Romantism Inglismaal Inglise kujutavas kunstis oli esimesi romantikuid Johann Heinrich Füssli(1741-
1825). Eeskuju võttis ta Michelangelolt ja maneristidelt ning lisas juurde 
salapärase heletumeduse. Peamiselt maalis kummalisi fantaasiaid 
("Luupainaja") või stseene kirjandusklassikast.  Ka William Blake (1757-1827) toetus samadele eeskujudele, kuid 
teemavalikul eelistas ta isiklikku mütoloogiat. Nimelt ühendas ta piibli- ja 
antiikaja tegelased omavahel.  Tähtsaim inglise romantik on William Turner (1775-1851), tema on üks kõigi 
aegade suurimaid mariniste (meremaalijaid). Turner alustas akvarellidega, 
tehnikaga, mis oli 18. sajandi Inglismaal väga populaarne. Hiljem pöördus ta 
õlimaali juurde. Maale lähemalt silmitsedes on tunne, nagu oleks värvid 
visatud lõuendile. See tuleneb sellest, et ta kasutas maalimiseks värvinuga e
spaatlit.. Spaatlitehnika võimaldab väga hästi kujutada tormist merd ja 
atmosfäärinähtusi. Turner oli ka meisterlik valguse varjundite ja valguse 
muutlikkuse edasiandja, mistõttu sai Turnerist ka impressionistide eelkäija.    Romantism Saksamaal Ka Saksamaal oli poliitiline killustatus. Romantismi pooldas ainult osa 
kunstnikest ja publikust, teosed jäid toetama klassitsismi. Saksamaal oli mitu
kunstikeskust ning nii jäid romantismi ja klassitsismi piirid tihti ebaselgeks. 
Võimsaim saksa romantiline maalikunstnik oli Caspar David Friedrich (1774-
1840), kelle maastikupildid olid uuenduslikud nii sisult kui ka vormilt. Tihti 
valis ta äärmuslikke ja väga tundeküllaseid motiive (krutsifiks metsiku mäe 
tipul valguskiirte foonil, kloostrivaremed või metsatihnik kuupaistel või 
merejää kuhjumised). Friedrich eelistab lõpmatusse avatud maastikuvaateid. Teine saksa romantikust maalikunstnk oli Philipp Otto Runge (1777-1810). 
Oma maalides püüab ta välja tuua üksikisiku hingeelu ja ka valgusekäsitlus 
on tema töödes uuelaadne.     


Romantism Hispaanias         Hispaanias oli romantismi tekkepinnaseks ühiskondlik ummikutunne. Oodati 
lahendust Prantsuse revolutsiooni levikust. Ka Francisco Goya (1746-1828)  
hindas valgustajate ideid ja pidi oma kodumaa majanduslikku seisu 
masendavana tajuma. Goya tegi peamiselt paraadportreid, millel on tihti 
pilkav alltekst. Kui Napoleoni väed Hispaaniasse tungisid, sattusid Goya-
taolised haritlased traagilisse vastuollu. Masendus süvenes veelgi, kui 
prantslased hispaanlaste sissisõjale terroriga vastasid. Goya töödes, mis neid
sündmusi kajastavad, väljendub õudus ja pessimism ("Ülestõusnute 
mahalaskmine" ja graafiliste lehtede sari "Sõjakoledused"). Piltide meeleolule
vastab dramaatiline, kontrastiderohke heletumedus. Romantism Prantsusmaal
Klassitsism oma liiga rangete ettekirjutustega ning külma kaalutlusega 
hakkas paratamatult vastuseisu tekitama nendes kunstnikes, kes tahtsid 
kunstis väljendada eelkõige oma tundeid, elamusi ja meeleolusid ning 
rakendada oma fantaasiat. Vastukaaluks klassitsismi antiigiihalusele 
suunasid need kunstnikud tihti oma pilgu keskaega või siis võõrastesse 
eksootilistesse paikadesse, eriti Idamaadele. Tänu kunstnike sellisele 
romantilisele, s.t. unistuslikule, luulelisele meelelaadile arenes just 
maalikunstis umbes 19. sajandi II veerandiks välja suund, mida nimetatakse 
romantismiks. Taaselustus vahepeal unarusse jäänud maastikumaal, õitsele 
puhkel ajaloomaal, paljud kunstnikud võtsid oma tööde ainestikku 
romantilistest kirjandusteostest. Romantismile olid eelkäijaiks saksa ja inglise
maastikumaal. Romantism kui kunstisuund tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi 
keskpaigani. Romantism avaldus eriti maalikunstis ja graafikas. Maalikunstis 
asetati pearõhk eelkõige koloriidile, valguse-varju kontrastidele ja hoogsale 
pintslikäsitlusele. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), 
legendidest ja kirjandusteostest. Suurt huvi tunti eksootika vastu, kuid ka 
kaasaja sündmusi ei jäetud kujutamata. Romantismiaja arhitektuurile on 
iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine.  Romantismiga algas ühe osa kunstnike nn boheemlus, isikupära rõhutav ja 
tavaliste inimeste nn normaalset elu trotsiv käitumine. Boheemlane peab 
kunstnikuksolemist, loomisseisundis viibimist tähtsamaks kui lõpetatud 
kunstiteost. Kunstnikke ühendas ühine ellusuhtumine, mitte sarnane 
vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, 
mis sarnast sisu väjendades kasutab erinevaid stiile.  Tõelised romantismi suurmeistrid töötasid Prantsusmaal. Tihedamalt kui 
mujal oli romantism seal seotud poliitiliste sündmustega ning peegeldas 
kunstnike pettumust oma kaasajas. Prantsuse romantismi esikteoseks on noorelt surnud maalija Theodore 
Gericault (1791-1824) “Meduse'i parv”. See kujutab merehädalisi hukkunud 


laevalt nimega “Meduse”, kui need püüavad endast märku anda kauguses 
mööduvale laevale. Rahutu ülesehitus ning ärev, pingeline meeleolu 
iseloomustavad seda maali. Need on õigupoolest omadused, mis kuulusid 
juba 17. sajandi barokkmaalile ning nüüd romantikute poolt uuesti ellu 
äratati. Tõeline romantikute esindaja oli aga mees nimega EUGENE DELACROIX kes 
pani suurt rõhku maalilisele käsitluslaadile ja emotsionaalsusele. Peamiselt 
väljendas ta end täiendvärvide abil (punane ja roheline kõrvuti). Maalide 
motiivid on enamasti võetud keskajast. Tema loomingu üheks peateemaks 
on vabadusearmastus. 1830. aasta Juulirevolutsiooni tervitas ta maaliga 
"Vabadus viib rahva barrikaadidele". Sel maalil liitis Delacroix ühtseks 
tervikuks reaalse ja sümboolse. Maalil on kujutatud võitlust Pariisi tänavail. 
Võitlejate ees sammub naisena kujutatud sümboolne Vabadus. Vabadus ja 
meesterühm rühivad edasi püssirohusuitsu mattunud võitlustandril. Tema 
teine kuulsaim teos "Chiose veresaun" on pühendatud ikestatud kreeka 
rahva kannatustele. Skulptuuris toimusid muutused aeglasemalt, sest skulptuuri omahind on 
palju kõrgem kui maalikunstil ja see ala sõltub peaaegu alati tellimustest. 
Klassitsismi traditsioonid püsisid kaua, eriti monumendikunstis.  Skulptuuris 
ei loodud kuigi palju kõrgetasemelisi romantilisi teoseid. Ainsa skulptorina 
olgu siin mainitud prantslane Francois Rude (1784-1855). Tema sõdalastega 
reljeef Pariisi Tähe võidukaarel kannab sama nime prantsuse 
revolutsioonilaulu “Marseljeesiga” ning väljendab samuti revolutsioonilist 
paatost. Romantiline suhtumine minevikku, eriti keskaega, jõudis tollal ka 
arhitektuuri. Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika. 
Historitsism on mõne vana stiili jäljendamine, seetõttu esineb historitsism 
mitmel kujul (neorenessanss, neogootika, neobarokk jne.). Sageli lükati 
klassitsistlikesse ehitistesse varem esinenud stiilide (eriti renessansi) 
elemente. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Inglismaalt sai alguse 
gootika jäljendamine. See suund ehituses, tuntud neogootika (ka 
pseudogootika) nime all, on küll peen, kuid samas siiski veidi hingetu ja kuiv.
Keskaegsete kindluste juurest mehaaniliselt üle võetud tornikesed ja 
sakilised laskeavad katuseservades olid kaotanud oma mõtte, tsemendist 
valatud kaunistused ei suutnud võistelda keskaegsete kiviraidurite 
hingestatud loominguga. Tihti kujunes välja omamoodi tööjaotus - arhitekt 
joonistas fassaadi, aga sellesse jäetud avade taha pidid insenerid sobitama 
siseruumid. Hoone mahulisest otstarbest polnud keegi huvitatud. Peamine 
rõhk asus fassaadide toredusel.  19. sajandi teisel poolel hakkas fassaadidest ajaloolisi stiile välja tõrjuma 
eklektika s.o. erinevate stiilielementide segamine ja täiendamine 
originaalitsevate detailidega. 


Ehitustehniliselt hakati kasutama raudkonstruktsioone, esialgu küll 
tööstusarhitektuuris või sildade ja jaamade ehitamisel. Varsti aga selgus, et 
metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad ehitada hooneid 
sajanditeks. Hakati ära kasutama ka teiste ajastute ehituspärandit, kuid seda tehti 
süsteemitult, haarates natuke ühest stiilist, natuke teisest ning tihtipeale ei 
tarvitsenud need omavahel üldse sobida. Kerkisid keerulised, gootikast 
innustatud või siis renessansi- ja barokiaegseid losse jäljendavad hooned. 
Isegi tööstushoonetele lisati keskaegsete kirikute või muude hoopis teisel 
eesmärgil loodud ehitiste detaile. Sellist mitme stiili kokkusobitamise 
põhimõtet nimetatakse eklektikaks ning vastavalt tekkinud arhitektuurilaadi 
eklektitsismiks. Seoses tööstuse tormilise arenguga 19. sajandil kasvasid 
linnad tohutu kiirusega ning täitusid just selliste loominguliselt vaeste 
eklektiliste ehitistega, millel siiski ei puudunud mõnikord ka oma võlu või 
põnevus. Küllalt palju leidub neid ka Eestis. Realism Prantsusmaal
Eemaldumine romantismist   Realism tekkis Prantsusmaal pärast 1848. aasta revolutsiooni – 
romantism leidis üha enam ametlikku tunnustamist   Teaduse tormiline areng – hakati märkama ka väljaspool teadlaste 
kitsast ringi   Tõde aitab ühiskonda paremaks muuta - kunst peab teenima tõde 
(Study of a cow by Rosa Bonheur) Realismi tunnused   Kujutab ümbritsevalt tõetruult ehk realistlikult – ei ilustata   Romantismi vastand   Maaliti seda, mida nähti looduses nähtavad toonid   Populaarsed olid ühiskonnakriitilised maalid (Honoré Daumier, 
karikatuur Victor Hugost) Barbizoni koolkond   1830ndatel   Barbizoni koolkonna moodustasid maastikumaalijad, kes käisid suvel 
maalimas Fontainebleau metsas ja elasid Barbizoni külas.   Maastikumaal   Piltide valmismaalimine vahetult looduses (plein air) THEODORE ROUSSEAU (1812-67)   Rajas Barbizoni koolkonna, asus sinna püsivalt elama   Lähtus hollandlaste ja Constable`I loomingust. 


 Pruun koloriit   Looduse ja talurahva maalimine   Pidulikult tõsises või kurvameelses laadis maalid (Theodore Rousseau 
“Under the Birches”) JEAN FRANCOIS MILLET (1814-1875)   Kujutas eelkõige talupoegi, mitte maastikke   Range monumentaalse vormi- ja värvikäsitlus   Arvati, et õhutab lihtrahva raske elu kujutamisega mässumeelsust   Suuri raskusi müügi ja eksponeerimisega (Jean François Millet 
“Viljapeade korjajad”) HONORE DAUMIER (1808-1879)   Prantsuse maalikunstnik, graafik, skulptor ja karikaturist   Avaldas oma teoseid radikaalses ajakirjanduses (La Caricature)   Tema joonistustel ja litograafiatel (kivitrükk) on tihti ühiskonnakriitiline 
iseloom   Kunstis puuduvad positiivsed kangelased (Honoré Daumier 
“Pesunaine”) Vormikäsitlus lakooniline, jõuline, ekspressiivne  Monokroomsed (pruunikas-roheline värvigamma) ja monumentaalsed maalid
(Honoré Daumier “The uprising”) GUSTAV COURBET (1819-1877)   Suured pildid   Motiiv – rõhutatult argipäevane   Ehitas kunstigalerii Pavillion du Realism   kunstnik, kes korraldas kontranäituse – pealkirjaks “Realism”   Maastiku, kaasaegse olustiku, portree ja natüürmordi (elutute asjade 
joonistamine ) kujutamine (Gustav Courbet “Tere, härra Courbet!”) EDOUARD MANET (1832-83)   Maalis figuraalkompositsioone , portreid ja natüürmorte   Varasemas kunstis hispaanlaste mõju, hiljem eelistas puhtamat ja 
heledamat koloriiti ning viljeles vabaõhumaali   Rohke tumedate toonide kasutamine heledate pindade (Edouard Manet
“"Kontsert Tuileries' aias“) kontrastina Realism mujal Euroopas. Fotograafia sünd
Saksamaa   Adolph von Menzel (1815-1905) lõi hulga teoseid Preisi kuninga Friedrich 
Suure ajastust  Kujutati kaasaegse suurlinna kihavat elu ja tööstusettevõtet. 
Adolf von Menzel “Flöödi kontsert Frierich Suurele”


Venemaa   Ajaloosündmusi maalisid Vassili Surikov ja Ilja Repin.  Ilja Repin tööd on 
rohkem kaasaja teemadel, neis on kaastundega kujutatud vene lihtrahva 
rasket elu.  Vassili Surikov “Siberi Yermakov” Rootsi   Kuulsaim realist on Anders Zorn, kes maalis lopsakas voolavas laadis portreid
ja rahvatüüpe  Realism õigustas oma rahva ajaloo ja oma maa looduse 
kujutamist ning aitas nõnda kaasa rahvusliku eneseteadvuse tõusule.  
Anders Zorn “ Jaaniöö tants” Norra ja Soome   Realistlik kunst osutus ruureks toeks iseseisvusliikumisele.  Kuulsamad 
suurkujud olid Albert Edelfelt ja Eero Järnefelt.  Albert Edelfelt “Laevad 
sadamas” Realism ja Eesti rahvusliku kunsti algus   Realismiga on seotud ka eesti rahvusliku kunsti rajajad.  Johann Köleri 
ideaaliks oli küll vene akadeemiline maalikunst, kuid väiksemad tööd 
sarnanesid realismile.  Skulptor August Weizenbergi eeskujuks oli taani 
klassitsist Thorvaldsen, kuid temagi arenes realismi suunas.  Johann Köler 
“Kuntsniku sünnikoht” Graafika   19. saj. algupoolel oli graafikat vaadeldud üksnes maalide ja skulptuuride 
reprodutseerimise vahendina või raamatuillustratsioonina.  Hinnati erinevate
sügavtrükitehnikate võlu ja omapära.  Graafika on suhteliselt odav ja aitas 
nõnda levitada kujutavat kunsti rahva hulka  Paul Raud “Muhu rauk” Skulptuur   Nagu romantism, nii suutis ka realism ainult osaliselt muuta klassitsistliku 
skulptuurikunsti formaalset süsteemi.  Monumendikunstis tähendas realism 
allakäiku.  Parim realistlik skulptor oli belglane Constantin Meunier, kes 
suurejoonelise lihtsuse ja monumentaalse pidulikkusega kujutas kaevureid, 
sadama laadijaid ja teisi töölisi.  Constantin Meunier “Terasevalaja” Fotograafia   Sõna fotograafia pärineb kreeka keelest ja tähendab valguse kirjutamist.  
Esimesed teated camera obscura’st ja sellega saadavast pildist ulatuvad 
tagasi Egiptusse ja vanasse Kreekasse.  Aristoteles tundis u. 350 aastat enne
meie ajarvamist pimekambris valguse poolt tekitatud nähtavat pilti  
Aristoteles


Realism soosis fotograafia sündi ja arengut  Fototehnika pioneerid oli 
realistlike taotulustega kuntsnikud.  Esimese püsiva fotokujutise sai 1822.a. 
prantslane N. Niecpe.  Inglane F. Talbot leiutas kaheastmelise fototehnika, 
kus kõigepealt saadud negatiivist võib kopeerida paberile piiramatu arvu 
positiive.  N. Niepce poolt tehtud esimesi pilte Alguses ei nõustunud kõik kohe fotograafiat kunstiks pidama.  Väideti, et 
fotograafia on üksnes tehnika, mis välistavat isikupära ja loovuse.  Edaspidi 
arenesid fotograafia ja traditsiooniliste kunstiliikude suhted keeruliselt.  
Realistlikud kunstnikud ja lai publik nimetasid fotograafiat kunstiks.  “ 
Esimene suudlus” Impressionism
Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel 
oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest. Vool sai nime Claude Monet' maali "Impression, soleil levant" ("Impressioon. 
Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis kogemata käibele 
kunstikriitik Louis Leroy, kes kasutas seda ühes satiirilises retsensioonis 
väljaandes Le Charivari. Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse, 
nii et tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses. Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad 
pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon, rõhuasetus valgusele 
ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid. Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi. Varajased impressionistid olid radikaalid, kes ütlesid lahti akademismi 
reeglitest. Nad ei lähtunud joontest, vaid VÄRVIDEST Samuti võtsid nad kasutusele uusi töömeetodeid, näiteks natüürmortide ja 
portreede maalimine väljaspool ateljeed. Impressionismi tehnikad muutusid 
tasapisi tunnuslikemaks. Impressionistid väitsid, et nad näevad asju 
uutmoodi. Nad ei maalinud mitte ateljees, nagu varem tavaks oli, vaid vabas 
õhus (plenäärmaal), püüdes muutuva päikesevalguse põgusaid hetki. 19. sajandi viimasteks aastateks hakkas kunstipublik uskuma, et neil 
kunstnikel on värske ja omapärane nägemus ja väga oskuslik tehnika, kuigi 
traditsioonilised kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. Impressionistid 
nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning 
eredates ja mitmekesistes värvides. Impressionistlikele maalidele on omane:  lühike, "murtud" pintslilöök ning varjutamata ja segamata värvid.  Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik.  Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. 


 Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai 
kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile 
lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). 19. sajandi keskel, Napoleon III ajastul, mil Pariisi ümber ehitati ja sõdu peeti,
domineeris prantsuse kunstis Kunstiakadeemia. Prantsuse maalikunsti 
standardid määras Akadeemia, uuendusi peeti võimalikeks ainult Akadeemia
kitsastes raamides. Akadeemia ei dikteerinud mitte ainult maalide sisu (hinnati ajaloo- ja 
religiooniteemasid ning portreesid), vaid ka tehnikaid. Akadeemia hindas 
süngeid, konservatiivseid toone. Au sees olid rafineeritud kujundid, mis 
lähemal vaatlusel peegeldasid reaalsust. Kõik pintslitõmmete jäljed tuli 
kõrvaldada, et kunstis ei avalduks kunstniku isiksus, emotsioonid ja tehnikad. Aastal 1863 lükkas žürii tagasi Édouard Manet' maali "Eine murul" ("Le 
déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli kujutatud alasti 
naine koos kahe riides mehega piknikul. Žürii meelest olid alasti figuurid 
vastuvõetavad ajaloolistel ja allegoorilistel maalidel, kuid nende 
eksponeerimine igapäevases miljöös oli keelatud. Žüriipoolne järsusõnaline 
tagasilükkamine alandas Manet'd ning tekitas paljudes prantsuse kunstnikes 
nördimust. Kuigi Manet ei pidanud end impressionistiks, juhtis ta arutelusid 
impressionistide kogunemiskohas kohvikus Café Guerbois ning mõjutas 
rühmituse otsinguid.  Lühikesed paksud visandlikud pintslitõmbed, mis võimaldavad objekti 
detailide asemel tabada ja rõhutada selle olemust.  Nad jätsid pintslitõmbed lõuendil nähtavaks, võimaldades vaatajal 
nautida tutvust kunstniku isiksusega.  Värve segati nii vähe kui võimalik, lastes neid segada vaataja silmal.  Varjutamiseks (tumedama tooni andmiseks) ei seganud impressionistid
värve mustaga, vaid komplementaarvärvidega. Musta kasutati ainult 
omaette värvina.  Nad ei lasknud värvikihtidel kuivada, vaid katsid märja pinna uue 
värviga. Nii saavutati pehmemad üleminekud äärtel.  Impressionistid vältisid õhukesi värvikihte, mis varem olid kasutusel 
läike saavutamiseks. Nad panid alla paksu värvikihi.  Impressionistid avastasid loomuliku valguse mängu või rõhutasid seda.
Nad jälgisid täpselt, kuidas värvid peegelduvad ühelt objektilt teisele.  Vabas õhus maalisid nad varje julgelt taevasinisega. See tekitas 
värskuse ja avatuse tunde, mida varem polnud saavutatud. Seda 
tehnikat inspireerisid sinised varjud lumel.  Nad töötasid vabas õhus (plenäärmaal). Kuigi maalikunstis nähti algselt eelkõige ajalooliste ja religioossete teemade 
kujutamise viisi, kujutasid maalikunstnikud ka igapäevaseid asju. Paljud 17. 
sajandi maalikunstnikud, nagu näiteks Jan Steen, pühendusid igapäevastele 
teemadele, kuid nende tööde kompositsioon oli traditsiooniline.


Edgar Degas (1834-1917) Degas oli suurepärane joonistaja ja tema 
lemmiktehnikaks oli pastell, mis andis võimaluse ühendada joonistuse 
maalilisusega.  Degas`d tuntakse eelkõige baleriinide maalijana. Talle oli oluline tabada 
keerukaid liigutusi ja balletitantsijad andsid selleks hulgaliselt võimalusi. Samuti armastas ta kujutada tantsijate õhulisi  ja õrnu kostüüme. Degas tegi hulgaliselt kiireid visandeid  tantsijatest  harjutamas, esinemas ja 
puhkehetkedel, lõpetas oma töö aga alati ateljees. 1890. aastatel hakkas Degas maalima seeriat naistest vannis. Ta lasi tuua oma ateljeesse vanni ja tekitas kunstlikult intiimse vannimiljöö. Kui Degas nägemine halvenes ja muutis  maalimise võimatuks, hakkas ta 
taas tegelema pisiplastikaga. Ta modelleeris väikeseid hobuseid ja baleriine vahast ja savist, misjärel valas
nad pronksi. Impressionismi algaegadel huvitusid kunstnikud igapäevastest teemadest 
ning samal ajal kogus populaarsust fotograafia. Kui tulid käibele 
kaasaskantavad fotoaparaadid, muutusid fotod loomulikumaks. Fotograafia 
inspireeris impressioniste tabama hetke mitte üksnes maastiku põgusas 
valguses, vaid ka inimeste argielus. SKULPTUUR Impressionismiga on seostatud suure skulptori AUGUSTE RODIN`i [o`güst 
ränuaar] (1840-1917) loomingut. Rodini skulptuuridel on maaliline üldilme ja 
varjundirohke pinnatöötlus, ertit pronksist teostes. Peale pronksi kasutas ta 
ka marmorit. Rodin armastas kujutada inimese tundeid. Keeruliste liigutuste 
tabamine on Rodin´i kunstis tihti väga veenev. Siiski on Rodin`le, erinevalt 
impressionistidest, väga tähtis mitte ainult KUIDAS, vaid ka see, MIDA on 
kujutatud. Tema tuntuimad teosed on: "Calais kodanikud ", "Mõtleja ", 
"Suudlus" ja "Põrguväravad ". Rodin mõjutas skulptuuri arenemist Euroopas 
ligi paarikümne aasta vältel. MOOD Naiste rõivad, mis veel 19. sajandi 80-ndatel olid rõhutatud talje ja avara 
seelikuga, muutusid sajandivahetuseks sirgelõikeliseks. Toimus äge võitlus 
korseti vatsu, mis sajandeid oli naiste pihta nöörinud. Inglismaa hakkas 
edendama otstarbekamat moodi. Tähtsamaks saavutuseks olid rätsepakostüüm, mida inglise naised hakkasid 
80.aastatel suurmoena meeste eeskujul kandma. Sajandivahetusel muutus 
see tavaliseks tänavariietuseks. Kuna kleit muutus lihtsamaks, kaotas oma 


toreduse ka kübar. Seoses kehakultuuri levikuga hakkas kujunema ka spordi-
ja rannarõivastus. Ka meeste rõivastuses toimus pööre lihtsuse poole. Frakk jäi endiselt ainult 
pidulikuks riietuseks ning härrasmehe igapäevasesse riietusse hakkas 
tungima smoking. Meeste tänavaülikond oli põhijooned omandanud. Meeste 
palitu muutus lihtsamaks ja silinderkübara kõrvale tuli kaabu. Sellest ajast 
peale jätkus moepildis väljakujunenud riietuse baasil kiire vahelduste 
otsimine, alates üldsiluetist kuni lisanditeni. Kokkuvõttena võiks öelda, et impressionism oli just nagu murranguline 
nähtus Läänemaa kunsti arengus. Impressionism viis looduse jäljendamise 
omamoodi täiuseni, kust samas suunas edasiminek paistis võimatu. Seetõttu
ongi impressionismi nimetatud uue ajastu alguseks kunstiajaloos. 
Impressionistid julgustasid uue ajastu kunstnikke kasutama eredaid värve ja 
pidama kunstiteose tähenduse allikaks rohkem maalimisviisi kui süþeed. 
Tähtis polnud see, mida pildil kujutati vaid see, kuidas pilt maalitud oli.