Sellest tulenevalt nimetatakse kirikute skulpturaalseid kaunistusi ,, vaeste Piibliks". Romaaniaegsetes skulptuurides püüti edasi anda imelisi või õpetlikke ja hirmutavaid lugusid Pühakirjast. Populaarseim oli Viimse kohtupäeva stseen ,millel Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Skulptuure tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos Kristuse figuuriga, mida nimetatakse krutsifiksiks. Inimese kehaehitusele ja proportsioonidele ei pööratud väga palju tähelepanu, tihti kujutati inimest väikese peaga ja liiga pikkade jalgadega. Olulisem oli edasi anda emotsioone. Kuna inimesed ei olnud skulptuuridel ära tuntavad oli igal piiblitegelasel või pühakul oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Näiteks oli võtmega mees Peetrus, Püha Barbara aga kandis käes väikest tornikest. Selliseid märke on
kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos ristilöödud Kristuse figuuriga, mida kutsutakse krutsifiksiks. Proportsioonid olid väga ebaloomulikud, tavaliselt kujutati inimfiguuri väikese peaga ja ülearu pikkade jalgadega. Hoolimata religioonist elasid romaani kunstis edasi ka
Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris igasuguseid ähvardava sisuga piiblistseene ja kõikvõimalike imede kujutamist. Kõige populaarsem oli Viimse kohtupäeva stseen, mille keskel Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Ei kujutatud tavalist, igapäevast elu. Skulptuure tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos ristilöödud Kristuse figuuriga, mida kutsutakse krutsifiksiks. Romaani skulptuuride proportsioonid olid väga ebaloomulikud, tavaliselt kujutati inimfiguuri väikese peaga ja ülearu pikkade jalgadega. Hoolimata religioonist elasid romaani kunstis edasi ka rahvalikud jooned. Sageli kasutasid kiviraidurid kirikute kaunistamisel fantastilisi loomi, millel polnud midagi ühist ristiusu dogmadega. Kirik suhtus rahavakunsti vaenulikult, nähes selles paganausu kajastust. Sama arvati ka antiikskulptuuri kohta.
Ka siin ei aga põrgusse. Ei kujutatud tavalist, igapäevast elu. Skulptuure leia me ümbritseva elu kujutamist. Peamiselt tehti seinamaale tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi ja miniatuurmaale. Maalikunsti peamisteks teemadeks on paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos ristilöödud mitmesugused imed - pääsemised surmast, haigustest või Kristuse figuuriga, mida kutsutakse krutsifiksiks. kurjast vaimust, aga kujutati ka piiblistseene. Eriti rikkalik oli Proportsioonid olid väga ebaloomulikud, tavaliselt kujutati keskaja kunstnike fantaasia kurjade jõudude kujutamisel. inimfiguuri väikese peaga ja ülearu pikkade jalgadega. Sageli Kirikutes võib kohata ka maalitud ornamente. kasutati kujude äratuntavaks tegemiseks tingmärke. Nii Endiselt õitses miniatuurmaal. Vanematele koolkondadele
Sellest tulenevalt nimetatakse kirikute skulpturaalseid kaunistusi ,, Vaeste Piibliks". Romaaniaegsetes skulptuurides püüti edasi anda imelisi või õpetlikke ja hirmutavaid lugusid Pühakirjast. Populaarseim oli Viimse kohtupäeva stseen ,millel Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Skulptuure tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos Kristuse figuuriga, mida nimetatakse krutsifiksiks. Inimese kehaehitusele ja proportsioonidele ei pööratud väga palju tähelepanu, tihti kujutati inimest väikese peaga ja liiga pikkade jalgadega. Olulisem oli edasi anda emotsioone. Kuna inimesed ei olnud skulptuuridel ära tuntavad oli igal piiblitegelasel või pühakul oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Näiteks oli võtmega mees Peetrus, Püha Barbara aga kandis käes väikest tornikest. Selliseid märke on keskaegses kunstis väga palju ning kõiki
Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris igasuguseid ähvardava sisuga piiblistseene ja kõikvõimalike imede kujutamist. Kõige populaarsem oli Viimse kohtupäeva stseen, mille keskel Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Ei kujutatud tavalist, igapäevast elu. Skulptuure tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos ristilöödud Kristuse figuuriga, mida kutsutakse krutsifiksiks. Proportsioonid olid väga ebaloomulikud, tavaliselt kujutati inimfiguuri väikese peaga ja ülearu pikkade jalgadega. Sageli kasutati kujude äratuntavaks tegemiseks tingmärke. Nii kujutati Peetrust võtmega, Püha Barbarat torniga, kust ta ristiusu legendi järgi olevat alla heidetud, Püha Jüri aga mõõgaga lohet tapmas. Maalikunst oli suunitluselt analoogne skulptuuriga. Ka siin ei leia me ümbritseva elu kujutamist. Peamiselt tehti seinamaale ja miniatuurmaale. Maalikunsti peamisteks
annaabi.ee 
