ja keelelist väljendust [7]. Arbujad pidasid tähtsaks olemusliku ja sisemise tõe väljendamist. Kõik nad olid siiski erinevad individuaalid, kes oma teed otsisid. Nende eeskujuks olid klassikud nagu Puskin ja Baudelaire, ka Underi looming mõjutas neid. Nad võeti rahva seas üsna soojalt vastu, kuid neil leidus ka vastaseid. J. Sütiste kritiseeris neid 1940. aastate keskel oma artiklis ,,Meie uusromantika pärapoeesia", kus nimetas arbujaid ,,närbujateks". Selles lähtuvalt sai kirjandusajakirjast Varamu nende põhiline kritiseerija. Sõpruskond veetis tihti koos aega, lugedes üksteisele oma värsse, kommenteerides neid ja jagades soovitusi. Seda tehti üksteist mõjutamata, igat luuletajat innustati täiustama talle omaseid jooni. H. Talvik kuulus lisaks arbujatele ka Eesti Kirjanikkude Liitu ja Kammiseppade liitu, kuhu kuulusid veel nt P. Viiding ja O. Kangilaski [5].
lihtsa ja tervemõistusliku inimese seisukohalt on haritlaste poos vastuvõetamat ja seda ei saa aktsepteerida. Kõige kriitilisem on ta Alveri vastu. Kui ta pannakse saksa ajal vangi, siis ta luuletuses sel ajal liigub Arbujate stiili suunas. Arbujad (Antoloogi Arbujas 1938, koostaja Ants Oras). Arbujad = nõid Eesti traditsoonis. · Beti Alver · Heiti Talvik · Bernard Kangro · Uku Masing · August Sang · Kersti Merilaas · Paul Viiding · Mart Raud Arbujaid on kirjeldatud tagantjärgi rühmitusena, kuid rangelt võttes pole tegemist rühmitusega. Seltskondlikus plaanis võib öelda, et kõige rohkem jäi kambast välja Uku Masing ja ka Mart Raud. Ülejäänud seltskond suhtles ülikoolis ja kohvikutes (Tartus). Samuti ÜS Veljeto Heiti Talvik, Paul Viiding, Bernard Kangro (ka Ristikivi). Seltsieluline pind hakkab avalduma ka isiklikus elus. Heiti Talvik kustub Beti Alveri Veljesto külalisõhtule ja lõppeb abiellumisega
Tal on proletaarne identiteet, ta on lihtne inimene, mida hakkab lausa deklareerima, nt luuletuses „Vaevamägede mailt“. Sütistest saab arbujate suurim kriitik. Lihtsa inimese seisukohalt on arbujate tegevus talle vastuvõetamatu. Eriti kriitiline on rafineeritud Alveri ja Talviku vastu, veidi leebem Merilaasi suhtes. Kui ta pannakse Saksa ajal vangi, kirjutab vangis edasi ja tema sonetitsükkel liigub arbujate saksa suunal, olgugi et kritiseerib arbujaid, kirjutab ka armastusest. Sütiste arbujate kriitikat kasutati ära – tema 2-lehelisest artiklist sai alustekst kriitikaks. Ta ei kirjutanud seda poliitilise käsu pärast, vaid kirjutas kõike, mida uskus. 1930ndatel on ka elu ja vaimsuse vastasus – kirjanik peab seisma elule lähemal. Elulähedus avaldub tihti Sütiste-laadsetes aguli- ja vaesusepiltides. Juhan Sütiste esineb Johannes Schützi nime all. 1928 ilmub luulekogu „Rahutus“, mis võiks olla muutuva aja üks eredam tähis
pahedega. ,,Tarapita" oli eelkõige kirjanduspoliitiline rõhmitus. Taheti ärritada kodanlust. 4. Kuidas vastandus ajaluule siuruluulele? Siurulased luuletasid karmil sõjaajal lilledest ja armastusest, ajaluule kajastas sõjaõudusi. 5. Iseloomusta arbujate luulet. Arbujate luulet iseloomustab vormitäius ja keelelise väljenduse puhtus. Tähtis on individuaalsus ja vaimne iseseisvus. 6. Nimeta tuntumaid arbujaid. Tuntumad arbujad: B. Alver, H. Talvik, B. Kangro, U. Masing, P. Viiding, A. Sang, K. Merilaas, M. Raud.
annaabi.ee 
