Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid (0)

4–5 lausega. Ta küsib neist küsimustest ühe.
1. Mis on ja millega tegeleb kontaktlingvistika? Keeleteadusharu, mis uurib keelekontakte. Ajaloolisest lingvistikast eristab kontaktlingvistikat see, et uuritakse seda, mis keelekontaktide tulemusena hetkel toimub, mitte minevikku. Kontaktlingvistika tegeleb küll keeleainesega, kuid samas peab silmas keelekasutajate tausta , sotsiaalseid suhteid, kontaktsituatsiooni tüüpi jms. Mittesuulise suhtluse andmestik pole olnud aga tähelepanu all sellepärast, et tähtsaks on peetud tegelikku, redigeerimata, argist keelekasutust.

2. Mis on ja millega tegeleb leksikoloogia ? Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram .tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin , mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti sõnade kasutusinfo kirjeldamisega. Leksikoloogias pole tehtud koondkäsitlusi, on uuritud vaid osa teemasid , nt oleks tarvis koostada koonduurimus eesti sõnavarast. Eesti keele leksikaalne andmebaas vajab pidevat keeletehnoloogilist ja arvutileksikoloogilist hooldamist ja arendamist . Leksikoloogia ehk sõnavarauurimine Eestis sai alguse 19.saj alguses ajakirjaga „ Beiträge “, aga siis oli veel kaks eesti keelt (põhja ja lõuna).
3. Mis on ja millega tegeleb leksikograafia? Leksikoloogiat peetakse teoreetiliseks, leksikograafiat rakenduslikuks tegevuseks, kuigi leksikograafias eristatakse samuti teoreetilist ( märksõnade valik, sõnaraamatu makro- ja mikrostruktuur , eessõnad ja lisad) ja praktilist poolt (sõnaartikli koostamine ja esitus). Leksikograafia on sõnaraamatute tegemise õpetus. Sama sõna märgib ka praktilist poolt – sõnaraamatute tegemist ennast.
4. Mis on ja millega tegeleb etümoloogia ? Etümoloogia on keeleteaduse osa, mis käsitleb sõnade päritolu. Eelkõige on etümoloogiateaduse uurimisobjektiks tüvede päritolu. Kõige üldisemalt võib iga keele sõnatüved päritolu järgi jagada oma- ja laentüvedeks. Omatüvedel pole leitud laenuallikat ja millel võib olla sugulaskeeltes vaste , mille saab tagasi viia samale algtüvele. Laentüved on teisest keelest laenatud. Etümoloogiateaduse eesmärk on teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas. Ühtlasi uurib etümoloogiateadus ühe keele sõnade omavahelisi päritoluseoseid, selgitades välja, missugused sõnad (nt häälikuliselt erinevad tüvekujud, eri tähendusega häälikuliselt sarnased sõnad, tuletised ) lähtuvad keeleajalooliselt ühest ja samast tüvest. Etümoloogiasõnaraamat ongi sõnaraamat , mis sisaldab teavet keele sõnatüvede päritolu ja sõnade omavaheliste päritoluseoste kohta.
Neist kolmest küsib ka ühe. Need on meetodiküsimused.
5. Milliseid meetodeid kasutab etümoloogiateadus? (Metsmägi 2012; lk 18-20; 23-24)
Selleks, et teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas, tuleb enesestmõistetavalt erinevate keelte (ja murrete) sõnu omavahel võrrelda. Pelgalt mehaanilisest võrdlemisest siiski ei piisa, sest väline sarnasus ei tähenda veel tingimata etümoloogilist seost.

• Häälikumuutused võivad olla nii juhuslikud kui ka reeglipärased. Reeglipärane muutus tähendab, et teatud kindlas positsioonis sõnas või kindlas häälikuümbruses on üks häälik või häälikukombinatsioon alati muutunud ühtmoodi. Niisuguseid muutuste reegleid nimetatakse häälikuseadusteks. Häälikulooline meetod seisnebki tüvede etümoloogiliste seoste kindlakstegemises häälikuseaduste abil. Selleks, et näidata, et erinevate sugulaskeelte tüved on etümoloogiliselt identsed, st sama päritoluga, tuleb näidata, et nende vahel valitsevad häälikuseaduslikud seosed.
  
• Häälikuloolise meetodi kasutamisel annavad väärtuslikku lisateavet murdeandmed. Keeleajalooliselt jaguneb eesti keel teineteisest häälikuliselt (ka grammatiliselt ja sõnavaraliselt) tugevasti erinevaks põhjaeesti ja lõunaeesti peamurdeks, mille taustaks on vanad läänemeresoome hõimumurded. Põhjaeesti peamurde raames eristatakse südaeesti ja kirderanniku murderühma; südaeesti murderühma kuuluvad saarte, lääne-, kesk- ja idamurre, kirderanniku murderühma rannamurre ja Alutaguse murre. Lõunaeesti peamurre jaguneb Mulgi , Tartu ja Võru murdeks.
  
• Tüvede päritolu väljaselgitamisel on suur väärtus igasugusel taustateabel. Kontaktid laenuandjakeelega on sageli seotud mingi kindla ajajärguga. Seega võib sõna vanus viidata päritolule. Järelikult on oluline kindlaks teha, millal on sõna kirjalikes allikates registreeritud. Näiteks ei ole sageli häälikuliselt aluselt võimalik otsustada, kas sõna on laenatud alamsaksa või saksa keelest, sest nende keelte vasted langevad kokku. Kui selline sõna on registreeritud eesti 16.–17.saj kirjakeeles, on tegemist pigem alamsaksa kui saksa laenuga. Olulist lisainfot annab sõna murdelevik. Kontaktid naaberkeeltega on olnud intensiivsemad nende läheduses kõneldavatel murretel. Päritolu väljaselgitamiseks tehakse vana kirjakeele analüüsi, õpitakse üldajalugu ja etnograafiat tundma, võrreldakse nimetamismotiive tähendusülekande mõistmiseks – st uuritakse palju tausta.
  

6. Mida tähendab häälikulooline meetod? (Metsmägi 2012; lk 18-20)
Häälikulooline meetod (tähtsaim meetod) on tüvede etümoloogiliste seoste kindlakstegemine häälikuseaduste (reeglipärased häälikumuutused) abil. Tüvede häälikulise kuju muutus. Etümoloogiliselt identsete (sugulaskeelte) tüvede sama päritolu ilmneb sellest, et nende vahel valitsevad häälikuseaduslikud seosed. Häälikuseadusi järgides saab eri keelte sama päritoluga tüved viia tagasi (rekonstrueerida) ühele ja samale lähtekujule. Samas on vanade laenude kindlakstegemisel vaja arvestada sellega, et kontaktkeeled on ajapikku muutunud, milles on toimunud omad häälikuseadused. Seega ei leia võimalikku laenuallikat otseselt tänapäeva keeltest, vaid see tuleb tänapäeva keelte põhjal taastada. Omavahel saab võrrelda alles seda taastatud lähtekuju ja meie tüvede taastatud lähtekujusid.
Arvestada tuleb ka muganemisreegleid, sest eri keelkondade keelte häälikuline struktuur on erinev. Võõrad häälikud (+ võõrad häälikuühendid) asendatakse/lihtsustatakse enamasti lähedaste oma keelte häälikutega. Nt germaani laenudes läänemeresoome keeltes on germaani f asendunud lms p-ga: hulk vs alggermaani *fulka. Nt on kaashäälikuühendid lihtsustunud nii, et alles on jäänud üksnes viimane konsonant .
Tüve muutumine v laenude muganemised võivad olla ka reeglipäratud. Vaatamata reeglipärastele ja mittereeglipärastele muutustele on häälikulooline meetod tähtsaim. Meetodi võimalused ajaliselt piiratud. Saab uurida muutusi, mis keel(t)es toimunud viimase 5000-7000 aasta jooksul, kuid ühisjooni võib olla palju varasematest seostest, nt hüpotees uurali keelkonna ürgsest sugulusest altai vm keelkonnaga. Midagi kindlat ei ole võimalik väita.
7. Mida tähendab rahvaetümoloogia? (Metsmägi 2012; lk 20) 
Mõnikord võivad tüved muutuda või laenud muganeda ka reeglipäratult. Võib juhtuda, et tähenduse laienedes kujuneb uue tähenduse jaoks uus tüvevariant. Näiteks on känd tõenäoliselt vana tuletis tüvest kand , reeglipäratu muutus a > ä I silbis võib olla toimunud tähenduste eristamiseks. Sageli asendatakse laensõna või selle osa (nt liitsõna osis) häälikulise läheduse ja harilikult ka mõne tähendusliku seose tõttu mõne keeles juba varem esineva tüvega. Nt sõna teljed ‘kangaspuud’ (← alamsaksa stel(le) ‘kanderaamistik, raam; kangaspuud’) on vormistikus langenud kokku sõnaga telg ‘mehhanismi või masina pöörlevaid osi kandev silindriline detail’ (? ← alggermaani *telgō) nende seostamise tõttu. Niisugust lähedaste tüvede seostamist, mille tagajärjel asendatakse üks, võõram tüvi teise, kõlalt sarnase ja tuntumaga, nimetatakse rahvaetümoloogiaks.
8. Kirjelda vähemalt kahte sõnavara kogumise meetodit. Mis on Sinu hinnangul ühe või teise meetodi eelis(ed)?

INTERVJUU . Intervjuud on lihtsam ette valmistada selleks valitud keelejuhtidega kui hankida luba loomuliku suulise kõne lindistuste tegemiseks; erinevalt loomulikust sotsiaalsest suhtlusest võimaldab intervjuu kontrollitumat keskkonda teatud keelevormide (nt släng ) kogumiseks.
1) intervjuu algus ja lõpp ei ole selged, intervjuud on võimalik ka hiljem jätkata;
2) küsimused ja küsimuste esitamise järjekord kohandatakse vastavalt keelejuhtidele ja situatsioonidele;
3) intervjueerija näitab üles huvi intervjueeritava vastuste vastu, julgustades detailide lisamist;
4) meenutab sõbralikku mõttevahetust, kuid sisaldab rohkem intervjuu küsimusi ;
5) intervjuusse võib olla põimitud teemaväliseid nalju, kõrvalmärkusi, lugusid jne, mis samuti lindistatakse;
6) intervjueerija ja intervjueeritav kontrollivad koos intervjuu tempot ja suunda;
7) vastuste interpreteerimiseks on oluline intervjuu sotsiaalne kontekst ehk toimumiskoht , osalejad jne;
8) intervjueerija kohandab ennast rääkijate normide ja keelekasutusega.
Intervjuu käigus ei saa loomulikku keelt nagu saaks argivestluses (nt salaja lindistades).
Uurija mõju ei ole võimalik vältida ka kõige põhjalikumalt ette valmistatud keeleainestiku kogumises. Uurija mõjutab ainestiku kujunemist ainuüksi sellega, et ta on sunnitud tahes- tahtmata intervjuu käiku sekkuma, esitama intervjueeritavale suunavaid ja täpsustavaid küsimusi, võibolla ka ebameeldivaid küsimusi.

Kirjakeele uurimisel kasutatavad korpused . Veebis olevad korpused on mugavad, tuleb lihtsalt sisse trükkida sõna/ fraas , mida uurida soovid. Nii saab nt uurida sõna mööda esinemist kas nimisõna ees või järel). Kuna korpustesse on juba andmed sisestatud ja kohe ühe otsinguga saab teada konteksti, kus sõna kasutatakse. Korpusi on erinevaid, nii et saab otsida näiteks nii 16.saj vana kirjakeele tekste kui ka 1990ndate meediatekste. Korpustest info hankimine ei eelda inimeste „olemasolu“, st reaalselt ei pea kellegagi suhtlema. Nii et seda võiks pidada objektiivsemaks, kuna vestluse vastused ei sõltu inimese tujust, tutvustest jne.
9. Milliseid keeleainestikke sõnavara uurijad oma töös kasutavad? Nimeta vähemalt kolm ning iseloomusta neid. Mis on Sinu arvates ühe või teise ainestiku eelised?  Küsib hüpoteetilise olukorra järgi: mis meetodiga ma „seda“ koguksin?
Keelekasutuse uuringutes tuntakse erinevaid ainestikutüüpe, nagu intervjuu, argivestlused, osalusvaatlustel põhinevad ainestikud, päevikumärkmed, ankeetküsitlused, eksperimendid , kirjalikud tekstid, autobiograafiad, helimaterjalid, raadio- ja telesaated , e-kirjad jne. Tõenäoliselt nõustub iga empiirilise ainestikuga töötav uurija väitega , et ideaalset keeleandmete kogumise meetodit ei ole olemas. Artiklis käsitletakse intervjueerimise ja intervjuuainestike spetsiifikat keeleuuringute eesmärkidest ja vajadustest lähtuvalt. Vaadeldakse selliseid empiiriliste uuringute põhiprobleeme nagu vaatleja paradoks, intervjueerija ja intervjueeritava suhe ja koostöö ning nende vastastikune mõjutamine. Nimetatud aspektid on tegurid, millest oleneb keeleandmete kogumise edukus.

• ajaloolised tekstid → andmekogud , arhiivid, korpused (nii kirjalik kui ka suuline )
  

Vana kirjakeele uurimisrühma ülesandeks on olnud vanade keeleallikate taas kasutatavaks tegemine – elektroonilisele kujule viimine –, uurimistöö läbi töötatud tekstide põhjal ning suuri tekstihulki katvad võrdlused. Oluline on ka töörühma Internetikodulehekülje pidev täiendamine, mille kaudu huvilised pääsevad käsitsema vana kirjakeele korpuse materjale. Vana kirjakeele andmestik kantakse el. materjalikogudesse.

• sotsiaalmeedia (osa neist on ka korpustesse kogutud) – släng. MSN/FB tekstide kogumine. Neist tekstidest selgub , kuidas sotsiaalmeedia kasutajad end veebis väljendavad (nt slängisõnad, emotikonid, eripärane stiil ( numbrid tähtede asemel)).
  
• sõnaraamatud – kogu info ühe sõna kohta on süsteemselt silme ees (nt tuletised, käändkond, näitelaused), nii et aeganõudvat lisatööd (st midagi lindistada, litereerida) pole vaja teha.
  
• küsitlused, ankeedid – släng, murded (kirjalik)
  
• päevikumärkmed – lapsekeel .
  

Viimastel aastatel on leitud, et kõige parem on lapsekeele uurimisel kasutada materjali kogumiseks nii lindistamist (heli- ja videolindistus) kui ka päevikumärkmeid. Nii on tõenäosus, et midagi olulist andmete hulgast välja jääb, veelgi väiksem.

• intervjuud, argivestluse lindistused – släng, murded (suuline). Lindistatakse inimest või gruppi inimesi ning litereeritakse tekst ja siis analüüsitakse seda. Intervjuu võib osutuda liiga formaalseks , et sealt slängi kätte saada, seepärast on hea, kui intervjueeritav(ad) ja intervjueerija on sõbrad, siis tuleb loomulikku keelt rohkem. Argivestluse lindistamine grupis on parem, kui ei tehta konkreetselt küsimus-vastus-süsteemi. Lindistamine võtab aega ja selle litereerimine, analüüs ka.
  

10. Nimeta eesti keele etümoloogiasõnaraamatud (3). Koostajad, mida sisaldavad, sõnavara maht.
Etümoloogiasõnaraamatu olemasolu on peetud üheks kirjakeele küpsuse tunnustest.

Julius Mägiste „ Estnisches etymologisches Wörterbuch” – teaduslik, mõeldud keeleteadlastele. Põhjalik tuletiste etümoloogia, palju murdesõnu. Ilmus Helsingis 1983.
Sõnavara valikul on aluseks olnud Wiedemanni sõnaraamatu II trükk , ÕS 1960 ia 1976, «Võõrsõnade leksikon» ja Mägiste enese eesti vana kirjakeele sõnavara kartoteek ja/või sõnaraamatu käsikiri.
siin oli ära toodud etümoloogiate allikaviited ja ühtlasi autori aktsepteeringuist erinevad seisukohad. J. Mägiste sõnaraamatu teine iseärasus on süstemaatiline tähelepanu pööramine onomatopoeetilis-deskriptiivsele sõnavarale. Mägiste sõnastikul on 12 köidet, mis jagunevad tähestiku järgi (nt I köide hõlmab A- tähega sõnadest sõnani „ hermes “). See on saksakeelne sõnastik . Lehekülgi kokku 4106.

Alo Raun „Eesti keele etümoloogiline teatmik ” – mõeldud tavainimestele, infot on napilt, pealiskaudsem kui Mägiste oma. Ilus 1982.

„Eesti emütoloogiasõnaraamat“ ilmus 2012 ( koostama hakati 2002). Sisaldab üle 6600 märksõna , aluseks ÕSi märksõnastik (v.a võõrsõnad ). Mõeldud inimestele, kel pole keeleteaduslikku koolitust. Koostanud/toimetanud Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Selles räägitakse etümoloogiateadusest, eesti tüvevara ajaloost. Sisaldab sõnaraamatu ülesehitust, kirjandust, lühendeid-hääldusmärke, sõnaartikleid (põhimärksõnad, viideartiklid) ja registrit .
11. Mida peetakse eesti sõnavarauurimise sünnihetkeks?
Eesti leksikoloogia ehk sõnavarauurimise üheks sünnihetkeks võiks pidada 19.saj algust ja esimeseks teadusväljaandeks ajakirja „Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache” ( 1813 –1832) – aega, mil tegutses ka tolle aja parim sõnavaratundja O. W. Masing . Kuid kirjakeeli oli toona veel 2, seega ei saa rääkida ühtse eesti kirjakeele leksikoloogiast. 19.saj leksikoloogiatöö tähendas peamiselt sõnade (väljendite) kogumist ja publitseerimist. 19.saj II poolel tulid kasutusele üldistavad mõisted „eesti keel” ja „eestlased”, võeti omaks uus kirjaviis , kujunes ja ühtlustus rahvuslik kirjakeel . 19.saj leksikoloogia on suuremalt jaolt sõnade (väljendite) kogumine ja publitseerimine, sajandi lõpupoole hakatakse (teaduslikumalt) tegema uusi eesti sõnu, st tegeldakse laenamise, aga ka sõnamoodustusega. Sajandi lõpupoole hakati looma uusi eesti sõnu ( Grenzstein , Hermann ), tegeldi teadlikult laenamise ja sõnamoodustusega.
12. Keda peetakse eesti sõnavarauurimise esimesteks uurijateks (nende uurimisteemad, väljaanded , sõnad).
J. H. Rosenplänter – ajakirjas „Beiträge“ kutsus rahvast üles rahvakeelest sõnu juurde tooma .
Baltisaksa pastorid , eesti haritlased, soomlased – võtsid „Beiträge“ üleskutsest vedu ja arendasid rahvakeelt. Lisandusid pikad sõnad, kõnekäänud , nimede nimestikud, sõnade tähendusi ja päritolu selgitati ja sünonüümide erinevusi ka. Kokku saadi 7000 sõna.
M. Veske – tõi leksikoloogiasse võrdlev -ajaloolise meetodi, millega uurida diakroonilisest aspektist (jälgib keele sõnavara kujunemist pikema aja jooksul, kaasates ka sõnavara päritolu uurimisse )
A. W. Hupel – eesti-saksa sõnaraamat 1780, 17 000 sõna.
A. Knüpffer – Kadrina pastor, kes püüdis „Beiträge“ veergudel eesti k tuletusõpetust fikseerida.
F. R. Faehlmann – arutles Õpetatud Eesti Seltsis tuletuste teemal
F. J. Wiedemann – eesti-saksa sõnaraamat 1869. Suurim leksikograafiline allikas.
S. H. Vestring – eesti-saksa sõnaraamat
J. Hurt – ne-liiteliste noomenite esimene tuletusalane doktoritöö 1886
K. A. Hermann – etümoloogiaainete lektor 1895. Püüdis seletada võrdlevat keeleteadust asjaomaste keelte sõnavara ja gram. nähtusi võrreldes. Ta leiutas grammatikatermineid (häälik, täishäälik , rõhk, nimetav).
J. Aavik – keeleuuendaja , „Uute sõnade sõnastik“
J. V. Veski - keeleuuendaja
A. Grenzstein – 1600 uue ja vähetuntud sõnaga „Eesti sõnaraamat“ ehk I ükskeelne sõnastik.
Siin tahab teada konsonandi ja vokaali vahelduse kohta, nt saksapärastel sõnadel on konsonantühend sõna algul (kleit). Küsib laentüvede küsimust (!). Kui Ereltilt ei saa kõike, võib kasutada Rätsepa artiklit „Sõnavara rikastumise allikad“.
13. Kirjelda eesti keele omatüvede häälikulist struktuuri. Too näiteid. Omatüved enamasti 2silbilised.
Omatüved – tüved, mis esinevad üksnes sugulaskeeltes ja millele pole leitud laenuallikaid. Eesti keeles rühmitatakse omatüvesid selle järgi, millistes sugulaskeeltes neile vasteid on. Nt tüved, millel on vasteid ugri keeltes, moodustavad soome-ugri tüvevarakihi. Veel on tüvesid lms- permi , lms- volga , soome-volga jt keelte vastetega . Omatüved moodustavad u 47–60% sõnadest (jalg, käsi, ilm, söö-, näge-, mine-, kõne, peenar , kahisema, sõna). Omatüvedel ei ole omasõnadega sarnaselt võõrapäraseid struktuurijooni. Omatüved kuuluvad meie igapäevasõnavarasse.
14. Kirjelda eesti keele laentüvede häälikult struktuuri (nt soome, vene ja inglise laenude näitel). Mis iseloomustab laentüvede eesti keelde integreerumist (mugandumist)? Soovitas Pedaja artiklit Oma Keelest + Pedaja makatööd. Mari Musta doktoritööst lk 489, 557–588.
Laenamine on sõnamoodustuse ( liitmise ja tuletamise) ning tehiskeelendite loomise kõrval üks sõnavara rikastamise allikaid . Viimastel aastakümnetel eesti keelde laenatud sõnadest on enamik anglitsismid, nende ülekaalu tingib eelkõige inglise keele kõrge prestiiž , samuti ingliskeelse massikommunikatsiooni levik ja infoühiskonna teke.
Laentüved – rühmitatakse vastavalt laenuandjakeelele ja laenuperioodile (I periood ee k kuni 19. saj lõpuni, II periood Eesti iseseisvumisel). Tavaliselt tulevad keelde kindlal perioodil. Laenamise aja järgi saab eristada vanemaid ja uuemaid laene . Ee k on umbes 40-48% sõnadest laentüvedega. Vanemad laentüved on tulnud aegadest , mil eesti keelt polnud veel iseseisva ja eristava keelena olemas, st laenati eesti keele jt keelte ühisesse eelkäijasse. Seega on vanematel laenudel sageli vasted sugulaskeeltes. Nt germaani, balti, slaavi laenud. Neid me ei võta kui laentüvesid, nt hernes , saabas , niit , mets jne.
Uuemad laenud aga pärinevad ajast, mil eesti keel oli juba omaette keel ja laenatud keeltest, millel on ee keelega olnud kontakte. Nt läti, soome, inglise, saksa laenud (ale, bänd , kleit, preili ). Laentüvesid on nii kirjakeeles kui ka murretes, vahetu keelekontakti tulemusel.
Laentüvede integreerumist iseloomustab nt lõpukadu (nt vene kanycma – kapsas , paberoca – pabeross), konsonantühendid sõna algul asenduvad ühega (nt vene clobogka – lobudik), vokaalharmoonia kaob (nt soome rälläkkä – relakas), geminaadid sõna seest üksikkonsonandiks (nt esittää – esitada), pikeneb vokaal sõna sees (nt vene logõr – looder), võivad säilida mõned sufiksid , nt vene -nik (pagasnik), -vai (padavai), -ka (täika), sõnade lühendamised (soome alennus – ale), -ari (synttari – sünttar).
15. Kirjelda eesti keele võõrtüvede häälikulist struktuuri.
Võõrtüved moodustavad üleeuroopalise sõnavara, mille levik on muutunud üha laiemaks. Võivad olla nii laen - kui ka võõrsõnad.
Võõrsõna on keeles häälikuliselt muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on võõraks peetavaid struktuurijooni. Võõrsõnal on vähemalt üks järgmistest struktuurilistest võõrjoontest:
1) b, d, g sõna algul (banaan, diivan )
2) tähed f, š, z, ž (prožektor, brošüür). Päris vanades laenudes on f-i asemel hv (ahv, kahvel ).
3) pearõhk järgsilbil (popurrii, vanill )
4) pikad täishäälikud järgsilbis (akadeemia, galerii, idee)
5) o järgsilbis (foto, logo )
6) eesti keeles tavatud häälikuühendid ( bluff , sfäär , džemper , foogt)
Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt, st lähtekeele lihtsustatud hääldusreeglite alusel.
Võõrsõnarühma kirjutamisel on 3 rühma:
1. 3silbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik. Kui võõrsõna lõpeb helitu konsonandiga, siis kirjutatakse lõppsilbi täishäälik kahe tähega ( antiloop , garderoob). Kui võõrsõna lõpeb helilise konsonandiga l, m, n, r, siis kirjutatakse vanemais muganenud laensõnades lõppsilbi täishäälik ühe tähega, uuemais 2ga, aga kindlat seaduspära pole.
2. 2silbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik. Vanemais muganenud laenudes on rõhk esisilbil ja lõppsilbi täishäälik kirjutatakse ühe tähega ( arter , bakter ).
3. 2–3silbilise nimetavaga sõnade sulghääliku kirjutus ei olene alati rõhust, vaid pigem traditsioonist (kompvek, kotlet , niknäk, šašlõkk, kabatšokk).
16. Kirjelda laentüvede eesti keelde muganemise malle. Mis iseloomustab nt soome, vene ja inglise laenude eesti keelde muganemist (nt häälikumuutused, sõnade lühendamine , lõpukadu, sisekadu jne). Too näiteid. Vt Erelti vihikut lk 14.
Uute laensõnade vormimoodustuses eelistatakse lihtsamaid ja loomulikumaid vorme. Et võõrsõnade käitumine kajastab keele sõnavaras kehtivaid seaduspärasusi, võib oletada, et kogu eesti keele grammatika hakkab lihtsustuma (astmevahelduseta vormid ja tüvevokaal -i üldistuvad ka omasõnavaras). Uued keelde tulevad sõnad ei liitu laadivahelduslike tüüpidega, mis kinnitab, et see eesti keelele eriomane nähtus hakkab kaduma ka vanemast sõnavarast ( küüs -tüüpi sõnad, levinud vormid küün : küüne : küünt). Uuemate laensõnade hulgas on rohkesti tarbetuid laene, millel on olemas korrektsed, lihtsama muutmise ja läbipaistvama tähendusega omakeelsed vasted. Sellised laenud on tihti ajutised ja kaovad keelest ajapikku. Väga palju on uute sõnade hulgas tsitaatsõnu , millest järeldub, et kohanemine on keeruline protsess ja eestipärasema kuju saavad ning eesti keele muutesüsteemi mugandatakse vaid kõige sagedamini kasutatavad, vajalikumad ja tuttavamad sõnad. Ka ühe sõna erinevate häälikkujude ja muutevariantide vohamine tegelikus keelekasutuses näitab, et paljud uued laensõnad alles otsivad kohta eesti keele muutesüsteemis. Püsima jäävad vaid sellised laensõ- nad, mis sobivad eesti keele süsteemi nii häälikuliselt, vormiliselt kui ka tähenduslikult.
Laenatud sõna kohandatakse kõigepealt vastavaks eesti k häälikustruktuurile, võõrapärased häälikud asendatakse omadega, sõnad saavad rõhu, välte ja palatalisatsiooni. Laenude häälikulisel kohanemisel võib esile tuua 4 alaliiki:
• tsitaatsõnad (laene kirjutatakse ja hääldatakse lähtekeelepäraselt, nt yuppie , bappening);
• ortograafial põhinevad mugandid (nt teller, poster );
• häälduskujul põhinevad mugandid (nt diiler , friik, laiv , luuser);
• lühendid (nt AIDS ~ aids, DJ ~ diidzei ~ diidžei, VIP – vipp , UFO ~ ufo).
Tihti võib võõrsõna kaotada võõrapärased jooned ning näha välja nagu omasõna (nt kopi, lainer , liising, meik , meil, ruulima, server, tiim ). Artikli aluseks olevate laensõnade häälikkuju on muganenud peamiselt kahel viisil:
a) eestikeelne kuju vastab lähtekeele kirjapildile (40%, nt muffin, tabloid ) või
b) hääldusviisile (60%, nt displei, diiler, friik, haip).
Üldiselt võtab eesti k laene vastu häälduskujul. Tihti võivad sellise mugandamisega tekkida sõnad, mis ei arvesta eesti k fonotaktika reeglitega ja mille puhul oleks parem kasutada pigem tsitaadilist varianti kui mugandit. Uuemate laensõnade muganemist iseloomustab variatiivsus. Kõige sagedasem on nähtus, kus ühel sõnal esineb nii muganenud kui ka tsitaadiline variant, nt fiiling ~ feeling, fännklaab ~ fan- club . Ühel sõnal võib olla ka mitmel eri kujul muganenud variante , nt beib ~ beibe ~ beibi, butiik ~ putiik, kaver ~ kõver. Suure varieerumisega sõnad on veel email (meil, mail, e-meil), laptop (läptopp, laptopp, slängiline läpakas), DJ (diidzei, diidzei, deejay), skannima (skaneerima, skanneerima, skännima). Variantsus näitab, et sõna kas pole veel leidnud eesti keeles sobivat kuju või on see küll olemas, kuid ei ole piisavalt.
Varieerumise põhjus võib olla:
• laenamisviis: suulisel teel ülevõetud laenudel on rohkem variante;
• kasutussagedus: sagedamini kasutusel olevad sõnad varieeruvad enam;
• sõna fonoloogilise struktuuri keerulisus.
17. Iseloomusta eesti keele sõnavara struktuuri (Hausenberg 2009. Kuhu lähed, eesti keel? - Keel ja Kirjandus 4). Küsimused 17 ja 18 kattuvad suures osas.
+ 18. Kirjelda sõnavara rikastamise vahendeid: laenamine, liitsõnad , tuletamine , tehistüved, uue tähenduse andmine, murretest laenamine, sõnavõistlused jne.
Viimase kümnendi uuem sõnavara on veel ebastabiilne. Tsitaatsõnade ja laenude tung keelde jätkub. Tiina Leemets on täheldanud tsitaatsõnade osakaalu suurenemist ka sõnaraamatutes: tema uurimuse aluseks olnud inglise laenust kasutatakse umbes 90 valdavalt lähtekeele kujul. 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatus oli kümmekond ingliskeelset märksõna, Õs 1999 sisaldas 84 ingliskeelset märksõna ja Õs 2006 annab 23 uut tsitaatsõna , nt baguette, caffè latte, croissant , hot dog, management , slogan jt. Ootuspäraselt täidavad laenud oluliselt uuenenud mõistesüsteemi lünki infotehnoloogia , majanduse ja panganduse valdkonnas. terminoloogia korrastamine on tõhusalt käima läinud ka teistel erialadel. Paraku ei jõua kõik asjatundjate soovitused kasutajani. näiteks Õs 2006 esitab looksulgudes ja väikses kirjas, st väga ebasoovitavana briifing ’infotund, teabetund’. Postimehe lisalehes turundustrendid 2009 (15. XII 2008) kasutatakse mugandit ja selgitatakse, et „ briif ehk brief ehk briefing on sõjaväeline terminoloogia. briifimine on kurssiviimine“. Pole parata, nii tihe reklaam mõjub looksulgudest tõhusamalt. ajakirjanduses korduvad uudissõnad jõuavad üldkeelde ja sealt sõnaraamatusse.
Sõnavara täiendamise viisidest rääkides tavatsetakse eristada leksikaalsete (laenamine, uute tüvede moodustamine), morfoloogiliste (tuletamine, liitmine) ja semantiliste (tähenduse muutumine) vahendite kasutamist. 1990. aastatel käibele tulnud sõnavaras need moodused põimuvad: uusi laensõnu kasutatakse tuletusalusena, ka struktuurivõõraid laensõnu ja isegi tsitaatsõnu liidetakse omasõnadele, jõudsalt levivad prefiksilaadse komponendiga liitsõnad ja prefiksituletised.
* Laensõnad on oma keelega kohanenud keelendid , mis pärinevad mõnest teisest keelest. Struktuurivõõruse või struktuuriomasuse alusel eristatakse oma- ja võõrsõnu.
* Liitsõnad. Sõnaliitmine on lihtne protsess iga keelekasutaja jaoks uusi sõnu luua sobivate komponentide ja keeleomase mudeli järgi. Tekstisõnad on juhumoodustised ja enamasti kontekstisidusad, aga leksikonisõnadeks kujuneb neist vaid üks osa. Liitsõnamoodustus on eesti keeles produktiivsem kui tuletus . Liitsõnu on eestikeelsetes tekstides 12%, meediatekstides rohkemgi. Uute liitsõnade ja tuletiste näiteid on esitatud juba seoses laensõnadega. sõnaliitmine on eesti keeles nii hõlpus protsess, et iga keelekasutaja võib vajaduse korral võtta mälust sobivad komponendid ja keeleomase mudeli järgi need kokku panna. kui komponendid on tuttavad ja tähendus läbinähtav, reedab sõna uudsust ainult tähistatav. nii sünnivad tekstisõnad. juhumoodustised on enamasti kontekstisidusad ja aeg näitab, mis neist kujuneb leksikonisõnaks. Heiki-Jaan Kaalepi (1998) andmeil on liitsõnamoodustus eesti keeles isegi produktiivsem kui tuletus ja liitsõnu on eestikeelsetes tekstides keskmiselt 12%, ajalehetekstides veelgi rohkem.
* Tuletised rakendavad omakeelseid vahendeid sõnaloomisel.
1) süntaktiline vajadus muuta sõnaliiki lause struktuuri nõudmistele vastavaks (tuletis täidab kindlat süntaktilist funktsiooni);
2) semantiline vajadus tähistada uusi mõisteid (tuletis saab kindla leksikaalse tähenduse, nt terminiloomes);
3) pragmaatiline: tõukejõuks on subjektiivne väljendus - ja mõjutustarve (nt juhumoodustised, släng);
4) praktiline vajadus väljenduda lühidalt ja selgelt.
* Tähenduse muutus. Suur liitsõnade arv reedab, et tähendus on mingil viisil nihkunud ega ole selgesti läbinähtav. Metafoorseid ja metonüümseid sõnu leidub argi - ja slängikeeles.
* Sõnavõistluste eesmärk on leida eestikeelseid vasteid mõistetele, mille tähistamiseks eesti keeles kas sõna praegu pole või on ainult keerukas sõnaühend /võõrsõna või tekitab segadust olemasoleva sõna mitmetähenduslikkus (nt nuhvel, köha + nohu =nöha)
19. Kirjelda järgmisi sõnavarakihte eesti keeles.
* omatüved - Eesti keel kuulub uurali keelkonna läänemeresoome keelte rühma. Omatüved võib rühmitada tüvevarakihtideks vastavalt sellele, missugustes uurali keeltes või keelerühmades on neil vasteid. Kõige vanemad on tüved, millel leidub vasteid kõige kaugemates sugulaskeeltes, samojeedi keeltes: neenetsi , eenetsi , nganassaani, sölkupi, kamassi või matori keeles. Loomulikult on neil enamasti vasteid ka teistes uurali keeltes. Need tüved moodustavad uurali tüvevarakihi. Uurali tüved on nt ema, isa, kaks, kala, maa, mine-(ma), nool , päev, silm, vask. Vanuselt järgmise tüvevarakihi moodustavad tüved, millel on vasteid ugri keeltes: ungari, handi või mansi keeles. Need tüved moodustavad soome-ugri tüvevarakihi. Soome-ugri tüvede hulka kuuluvad nt ilm, jalg, käsi, leem, neli, näge-(ma), söö-(ma), talv, veri , öö.
Läänemeresoome-permi tüvevarakihti kuuluvad tüved, millel on vasteid permi keeltes: udmurdi , sürjakomi või permikomi keeles. Läänemeresoome-permi tüved on nt amb, jaksa-(ma), kaas, kotkas, külm, lõuna, peni, rehi , säär, äi. Läänemeresoome-volga tüvevarakihti kuuluvatel tüvedel on vasteid volga keeltes: ersa , mokša ( mordva keeled) või mari keeles. Arvestades mitme teadlase seisukohta, et mordva keelte ja mari keele ühendamine volga keelerühmaks on põhjendamatu, on käesolevas sõnaraamatus läänemeresoome-volga tüvedeks nimetatud ainult tüvesid, millel on vasted nii vähemalt ühes mordva keeltest kui ka mari keeles. Sellised tüved on nt jahva-(tama), juma -(l), täht, uhmer , vaher. Tüvesid, millel on vaste ainult mari keeles, nimetatakse käesolevas sõnaraamatus läänemeresoome-mari tüvedeks, nt haab , kevad, saar ‘lehtpuu’, selg. Tüvesid, millel on vaste ainult mordva keeltes, nimetatakse käesolevas sõnaraamatus läänemeresoome-mordva tüvedeks, nt juur , kümme, lehm, lisa, sääsk, vaim, õlg ‘teravilja kõrred’. Läänemeresoome- saami tüvevarakihti kuuluvatel tüvedel on vasteid saami keeltes: põhja-, lõuna-, Ume, Pite, Lule, Inari , kolta-, Akkala, Kildini või turjasaami keeles. Niisugused tüved on nt hõbe, ilves, jätka-(ma), küll, ligi, nina, nälg, org, põde-(ma), vihm . Läänemeresoome tüvevarakihti kuuluvana on käesolevas sõnaraamatus käsitletud tüvesid, mil on vasteid läänemeresoome keelte põhjarühma keeltes: soome, isuri , karjala või vepsa keeles. Niisugused tüved on nt eile, kiri, kurt-(ma), kõne, lange-(ma), peenar, puus, sõna, talu-(ma), udu, ürga-(ma). Varasemates käsitlustes on mõnikord läänemeresoome tüvedeks peetud vaid tüvesid, millel on vaste karjala või vepsa keeles, ning on eraldi välja toodud veel liivi-soome tüvevarakiht, kuhu kuuluvaks peetakse neid tüvesid, millel on vaste liivi ja/või soome keeles. Läänemeresoome tüvede hulgas on palju niisuguseid tüvesid, mis jäljendavad otseselt loodushääli või väljendavad tähendust ebamäärasemalt mingisuguse häälikulise seose kaudu. Sageli on niisuguseid tüvesid liigitatud vastavalt onomatopoeetilisteks ja deskriptiivseteks. Käesolevas sõnaraamatus nimetatakse neid häälikuliselt ajendatud tüvedeks, onomatopoeetilisi ja deskriptiivtüvesid täpsemalt eristamata. Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüved on nt ammuma, jorisema, kahisema, kiljuma, nihkuma, paiskama, vabisema. Häälikuliselt ajendatud tüvesid on ka vanemates sõnavarakihtides. Kaugemate sugulaskeelte vastete puhul tuleb aga enamasti arvesse rööpse kujunemise võimalus. Omatüvede hulka võib tinglikult lugeda ka need laenuetümoloogiata tüved, millel on vasteid ainult läänemeresoome keelte lõunarühma kuuluvates keeltes (liivi, vadja ), nt abu, jõrm , kasi-(ma), kolku-(ma), niiske, või mis esinevad ainult eesti keeles, nt kaan , noomima, võldas. Suure tõenäosusega on need tüved laenatud mõnest seni teadmata allikast või on tegemist mõne tuntud etümoloogiaga tüve seni kindlaks tegemata variandiga.
* indoeuroopa ja indoiraani laenud - Vanima laenukihi moodustavad indoeuroopa laenud. Need on laenatud ajal, mil tõenäoliselt ei olnud veel üksteisest eraldunud ei indoeuroopa keelkonna harud ega ka uurali keelkonna harud. Indoeuroopa laenud kuuluvad enamasti uurali ühissõnavara hulka, st neil on vasteid nii soome-ugri kui ka samojeedi keeltes. Indoeuroopa laenud on nt iva, mesi , müü-(ma), nimi, pelga-(ma), sool ‘kristalne aine’, veda-(ma), vii-(ma). Vanuselt järgmise laenukihi moodustavad indoiraani laenud. Need pärinevad ajajärgust, mil nii indoeuroopa keelkond kui ka uurali keelkond olid juba harunema hakanud. Laenud on saadud keelekujust, mis on olnud tänapäeva india (nt hindi, bengali , singali), iraani (nt pärsia, osseedi, puštu) ja Nuristani keelte ühine eelkäija. Üksikuid tüvesid on peetud hilisemateks, algiraani laenudeks, st need on saadud pärast indoiraani keelte edasist lahknemist, laenuallikaks on olnud keelekuju , mis on olnud iraani keelte ühine eelkäija. Indoiraani tüvedel on enamasti vasteid kõigis soome-ugri keelte rühmades, kuid samojeedi keeltes vasted puuduvad. Võimalikeks indoiraani laenudeks on siiski peetud ka mõnda ainult läänemeresoome või läänemeresoome ja volga keeltes levinud tüve. Indoiraani laentüved on tähenduselt seotud peamiselt põllumajanduse ja loomakasvatusega. Indoiraani laenud on nt abi, iha, keder , marrask, paras , põrsas, sada, sarv, udar , varss, vasar , võimalikud algiraani laenud on ahne , era-, maks-(ma), soe, sündi-(ma), tõug ‘suvivili
* Balti laenud - Balti laenud on saadud keelekujust, mis on olnud balti keelte (leedu, läti, preisi) ühiseks eelkäijaks. Need laenud on läänemeresoome keeltesse jõudnud alates II aastatuhandest või isegi III aastatuhande lõpust eKr. Laenamine oli aktiivne kogu II aastatuhande jooksul eKr ning jätkus kuni balti keeleühtsuse lagunemiseni umbes 5. sajandil eKr. Umbes 30 balti laentüvel on vaste lisaks läänemeresoome keeltele ka saami keeltes, seega algas laenamine tõenäoliselt juba enne saami ja läänemeresoome keelte lahknemist. Mõne balti laenu puhul on olemas ka rohkem või vähem kindlad vasted mordva keeltes ja üksikute tüvede puhul isegi mari keeles. Osa balti laene mordva (või volga) keeltes võib olla saadud otsestest kontaktidest balti keeltega, st need on rööplaenud. On aga arvatud, et kuna laenamisajal võisid tihedad kontaktid läänemeresoome ja mordva keelerühma vahel olla säilinud, siis osa balti laenudest võis mordva keeltesse jõuda ka läänemeresoome keelte vahendusel. Kuigi suur osa balti laene on levinud kõigis läänemeresoome keeltes, leidub ka tüvesid, mis on levinud kitsamalt , ja selliseidki, mis esinevad vaid eesti keeles, nt keris ja käblik. Neid on peetud ka mõnevõrra hilisemateks, nn eelläti laenudeks. Balti laenud hõlmavad väga mitmesuguseid mõistepiirkondi, kõige arvukamalt on nende hulgas põllunduse ja karjakasvatusega seotud tüvesid. Balti laene esineb isegi mõisterühmades, kuhu tavaliselt ei laenata, nende seas on nt kehaosade nimetusi ja sugulussõnu. Balti laenud on nt aas ‘ silmus ’, aeg, haljas , hammas, hani , hein, hernes, hõim, härg , kael , kaim, kirves , kõrs , lahja, lõhi , mets, mõrsja, nõbu, oinas, pahmas, puder , ratas, regi , seeme , sild , tael, tara , tiine, vagu , vaha.
balti laenud – tulnud II aastatuhande lõpust eKr alates, u 90-100 tüve. Need on tulnud ühisest balti algkeelest (balti keelte ühisest eelkäijast). Balti laenud näitavad tihedaid kontakte rahvaste vahel, sest sõnu on rohkelt ja valdkondades, mis eeldavad kontakte, tihedad sugulussidemed, nn „põhjusetud laenud“, vahetud kultuuridevahelised kontaktid. Segasustuse tagajärjel. Balti laenud esinevad kõikides lms keeltes! Peamised valdkonnad on jahindus , kalapüük , põllundus ja karjandus , kodune majapidamine , aga ka nt kehaosade nimed, sugulussuhted : hernes, hammas, kael, hein, lõhe, angerjas , sõber, mõrsja, mets, kirves, tara, puder, kollane, ruske.
* Germaani laenud - germaani laenud on tulnud I-II aastatuh. – 13. saj., 200-300 tüve, germaanlastelt (lähtekohaks Skandinaavia ). Need näitavad tihedaid kontakte, laenudel suurem mõju kui nt balti laenudel. Peegeldavad ka muutusi elukorralduses, ühiskonna korras. Sõnavara on kultuuriajaloolise tähtsusega. Peamised valdkonnad on põllundus ja karjandus, metallid, kalandus ja merendus , ehitus, tööriistad , aga ka palju kodust majapidamist , ühiskondlikke suhteid, nt kaer , ader , kott , tool , taigen, õlu , leib, kana , juust, humal , aer, puri , roog , raud, tina, rikas, kuningas, vald, palk, laine, kalju, rand , vibu, mõõk .
Germaani laenud on saadud keelekujust, mis on olnud germaani keelte ühiseks eelkäijaks. Need laenud on läänemeresoome keeltesse jõudnud alates II aastatuhandest eKr kuni 9. sajandini pKr. Germaani laenude seas on palju põlluharimise, meresõidu, kaubanduse ja muu ühiskonnaeluga seotud tüvesid. Germaani laenud on nt armas, haud, juust, kaup, kuningas, lamama, mõõk, nael , puri, põld, sadul, suur, vaev, varas . Eristatud on ka hilisemat laenurühma, skandinaavia laene, kuid sageli ei ole selleks piisavalt häälikulisi kriteeriume. Skandinaavia laenud on nt jõulud , kari ‘veealune kõrgendik’, kult, noot ‘teatud võrkpüünis’, paat , riid, saad, särk, taud, tõld. Paljude laentüvede puhul ei ole võimalik kindlaks teha, kas tegemist on balti või germaani laenuga, neile on esitatud võrdväärne balti ja germaani (või skandinaavia) etümoloogia. Niisugused tüved on nt rand, roog ‘tugev kõrs’, rukis, vai. Võimalik, et mõni balti või germaani laenuks peetud tüvi on tegelikult mõnevõrra varasem, nn eelbalti või eelgermaani laen. Niisuguste hulka võib kuuluda nt osa neid laene, millel on võrdväärne balti ja germaani etümoloogia. Oletusi võimaliku eelbalti või eelgermaani päritolu kohta on tehtud ka muude tüvede puhul, näiteks on arvatud, et eelbalti laenud võivad olla ehti-(ma), ime, kudu-(ma), külm ning eelgermaani laenud kallis, tahm . Üksikute tüvede puhul, nt vili, on oletatud isegi laenamist eelbalti perioodile eelnenud hüpoteetilisel baltoslaavi perioodil, kuid uurijate seas pole üksmeelt selles, kas balti ja slaavi keeled üldse pärinevad ühisest baltoslaavi algkeelest.
*Slaavi laenud - slaavi laenud on tulnud kuni 13. sajandini (u 54-75 tüve) muinasvene keelest vm vanast slaavi keelekujust, vene laenud pärinevad 13. sajandist. Põhilised valdkonnad on põllundus ja karjandus, ehitus, riietus ja jalanõud, religioon (uus valdkond ), kodune majapidamine jne. Nt pagan , papp , raamat, rist , saabas, niit, sirp , sahk, aken, lusikas, pirukas , nädal.
Vanavene laenud on läänemeresoome keeltesse laenatud 7.–14. sajandini Pihkva ja Novgorodi vürstiriikide alal kõneldud vanavene keelest. Vanavene laenude seas on peamiselt põlluharimise, kaubanduse, käsitöö ja usuga seotud sõnavara. Vanavene laenud 13 on nt aken, koonal, lusikas, nädal, raamat, rist, saabas, tuhkur ‘tõhk’, turg , vaba, vaen, võlu. Varasemast ajast võib pärineda üksikuid vanaslaavi laene, nt tragi ‘ agar , hakkaja’, või algslaavi laene, nt ais, haug , väin, kuid need on ebakindlad oletused. Kuna slaavlaste algne asuala oli balti hõimudest lõuna pool, siis tõenäoliselt otseseid varasemaid kontakte slaavi ja läänemeresoome keelte kõnelejate vahel ei olnud.
* Alamsaksa laenud eesti keeles - alamsks laenud on tulnud eesti keelde keskajal (13.-17. sajandini), u 400-600 sõna. Saksa laenud hakkasid tulema siis, kui saksa keeleala laienes. Hansakaubanduse vahendusel mõju Läänemere ranniku keeltele. Alamsks mõjud peamiselt sõnavaras ja süntaksis (nt ühend- ja väljendverbid, sõnajärg ), ka rektsioonis – tänama millegi eest, millegagi rahul olema, lootma kellegi peale jne. Alamsks oli administratiiv- ja kirjakeel veel 16. saj (kuni reformatsioonini), Tlnas ametlik keel 17. saj alguseni . Eriti tugev mõju rüütelkonna ajal, eriti 14.-15. saj. Alamsks tuumala asub Westfalenis Lääne-Saksamaal. Sõnavara seas palju sõnu taimede, ühiskonna, toidu, ehituse, ristiusu! kohta: sibul , ploom, roos; härra, proua, preili, krahv ; pannkook, kook , kruus, pann , pott; pööning , ruum; ingel , piibel , paavst , piiskop, preester .
Alamsaksa laenud on pärit eeskätt keskalamsaksa keelest, mida kõnelesid ka 13. sajandi algul Eesti ala vallutanud ristisõdijad ja nende kannul siia tulnud vaimulikud , ametnikud, kaupmehed ja käsitöölised. Alamsaksa keel sai ametlikuks keeleks . Kujunes omaette Baltimaade alamsaksa murre, kust on pärit ka enamik laene. Alamsaksa laenude rühm on eesti kirjakeeles kõige suurem. Need peegeldavad keskaegse Euroopa elukorralduse tulekut Eestimaale, nende hulgas on esemete, tööriistade, elu- 14 kutsete jm nimetusi. Alamsaksa laenud on nt amet, arst, haamer , hunt, höövel , ingel, kapp ‘mööbliese’, kelm , kokk, kool ‘õppeasutus’, köök , kütt , müür , naaber, neer , orel, paar ‘kaks kokkukuuluvat eset v olendit’, pann, prii , pärm , püss , ruum, saag , sült, tool, undruk, vorst , väärt, õli. Üksikuid alamsaksa laene, peamiselt merendussõnavara, on võinud eesti keelde tulla ka pärast keskalamsaksa perioodi lõppu uusalamsaksa keelest. Niisugused laenud võivad olla nt kiiker, riiul, rump , tali ‘teatud tõsteseade; liitplokk ’.
* ülemsaksa laenud - ülemsks keel hakkas alamsks asemele tulema 16. sajandi keskpaigast (kokku u 300-500 sõna). Ülemsks keele keskuseks/tuumalaks on Põhja-Saksamaa rannik . Kirjakeelena hakkas domineerima 17. sajandil. Samas ei olnud keelevahetus kiire, alam- ja ülemsks olid pikka aega rööpselt kasutusel. Võrreldes alamsks keelega on siin rohkem kultuurisõnavara, nt taimed. Levik toimus saksa mõisnikelt lihtrahvale. Taimed, ühiskond, toit, hüüdsõnad!, verbid : spinat , redis , seller , kartul, moon , nelk, tulp ; aadel, hertsog , tudeng, velsker ; ahoi, hurraa, hopp, proosit , halloo; rehkendama, praadima, passima, kleepima; viiner , vein, supp , soust.
Saksa laenud on saadud ülemsaksa keelest, mis hakkas 16. sajandi teisest poolest sugenema Eesti linnades alamsaksa keele kõrvale ja tõrjus selle lõpuks hoopis välja. Ülemsaksa keel tugines Saksamaa kesk- ja lõunaosa murretele ning on ka tänapäeva saksa kirjakeele aluseks. Saksa laenud on nt aabits, kamm , kett ‘liikuvalt ühendatud lülide kogum’, kirss , kleit, laadung , naps, pirn , sahtel, sink , vürts
* vene laenud - vene laenud tulid keelde alates 13. sajandist, kirjakeeles on tüvesid 200 ringis , tegelikult sõnu palju rohkem. Vene laenud on tulnud igasse valdkonda – kriminogeensed sõnad, allkeeled , slängid, pragmaatika , murded, Ida-Virumaa jne. Ei ole sõnavarakihti, kuhu vene keel poleks sõnu laenanud.
Laenude esmased vahendajad oli piiriäärsed elanikud, vene kaupmehed ja käsitöölised. 16. saj läks koos Pihkva maadega Vene riigi koosseisu osa eestlaste (st setude) alast ja jäi sinna kuni 1920. aastani. Tugevamaks muutus mõju 18.-19. sajandil, kui Eesti Vene tsaaririigi koosseisu kuulus. Võrreldes mõne muu laenurühmaga, on vene keele puhul oluline ideoloogia – teadlik venestamine, mis toimus 19. sajandi lõpus ja II MS lõpust Eesti taasiseseisvumiseni. 17. sajandil tekkisid Peipsi äärde kalurikülad – massiline sisseränne . 18. saj teisel poolel tulid vanausulised. Venestamise ajal kehtestati koolide ja ametiasutuste keeleks vene keel, vene mõju suurenes kõikidel elualadel, üritati põlisrahvad ära kaotada, keelde tuli üsna palju pragmaatikat. Nõukogude perioodi ajal tuli teistmoodi sõnavara – bürokraatia ja ideoloogia. Vahetud kontaktid, teenimine Vene armees , popkultuur.
Sõnu on tulnud rohkesti nii murretesse kui kirjakeelde, nii substantiive kui ka verbe. Temaatiliselt nt palju kõnekeelset, emfaatilist, aga ka tehnika-, loodus- jm sõnavara – tihedad kontaktid. Põhiliselt usundi, vaimuelu , maaharimise, kodumajanduse jm mõisterühmadest: porgand , kapsas, tatar , puravik , prussakas; pintsak , retuusid, marli; baranka, halvaa , kissell, pontšik; kasarmu, jaam, putka, majakas , nekrut, munder ; rajoon, perestroika , kolhoos; haltuura, siva, vot, prassai, lohvka, titt, prosta jpm. Nõukogude perioodil tuli ka riigi- ja elukorralduslikku (üleminek kolhoosikorrale) sõnavara, uudistooteid: kulinaartoode, kalurikolhoos, kaevurite päev, kommunistlik noor. Samas on vene keelest üle võetud mõningaid sufikseid, nt -noi, -nik, -ka. Mõned hüpoteesid venemõjuliste ühendite kohta.
Vene laenud on eesti keelde tulnud 15. sajandist alates. Kontaktid vene keelega olid jätkuks kokkupuudetele vene keele eelkäija, vanavene keelega. Esialgu vahendasid vene laene peamiselt piiriäärsete alade elanikud, samuti vene kaupmehed ja (käsi)töölised linnades. 18.–19. sajandil, kui Eesti ala kuulus Vene tsaaririigi koosseisu, muutus vene keele mõju tugevamaks ja üldisemaks, kasvades eriti venestusperioodil alates 1880. aastatest , kui kooli- ja ametiasutuste keeleks kehtestati vene keel. Laene on usundi, vaimuelu, ühiskonna, maaharimise, kodumajanduse (toidud, kehakatted), ehituse, töö- riistade , taimede, sõjanduse jm mõisterühmadest. Vene keelest laenati ka Nõukogude ajal, nt kirjakeelde tuli nõukogude riigi- ja elukorraldusega seotud sõnu ja uudistoodete nimetusi, levis ka kõnekeelseid laene. Vene laenud on nt kapsas, kirka, lootsik, majakas, munder, puravik, tubli, tõlk , vurle.
* rootsi laenud - rootsi laenud jagunevad kaheks: eestirootsi (al 13. sajandist) ja riigirootsi laenud (16.-17. saj). Keskajast alates (13. sajandist) tekkis Eesti aladel püsiv Rootsi asustus: Vormsi , Ruhnu , Saaremaa, Tallinn, Naissaar jm. Rootsi võim Eestis algas Liivi sõja ajal (1561. a) ja kestis kuni Põhjasõja lõpuni 1721. aastal, kui Vene väed sisse tungisid. Kontaktid on olnud otsesed : sõjaväelased, käsitöölised ja kaupmehed, pastorid ja riigiametnikud , aga üldiselt hierarhilised suhted – rootslased (v.a rannarootslased ) olid sotsiaalselt kõrgemal positsioonil. Saartel elanud inimesed eriti eestlastega ei suhelnud, vahemaad ja isolatsioon . Rootsi laenud on tulnud kindlast piirkonnast Rootsis – Stockholmi piirkond, Ahvenamaa, Gotland ja Soome rootslased.
Laenud põhiliselt eestirootsi keelest (murded ja kirjakeel) ja riigirootsi (e rootsi kirjakeelest). Kokku u 100 ringis. Sõnavara on seejuures teistsugune, nt olmesõnavara vähe, mis näitab, et kontaktid ei olnud nii sügavad ja tihedad, rohkem valitsuslikke, seisuslikke ja administratiivseid suhteid näitavad. Rannarootslaste tegevuseks kalapüük ja karjakasvatus, piimatoodete valmistamine. Teised rühmad on nt soomerootsi laenud, vanarootsi, ojamaa laenud. Põhilised teemavaldkonnad on siiski kalapüük, loodus, olme, ühiskondlikud sõnad: viiger , räim ; iil, iiling, rünk; kepp , märss, plasku ; plika, hoor , kadalipp, kroonu , pagar , moor ; kelk, käru . On ka muid mõjusid , nt ö hääldamine õ asemel Saaremaal, laulev intonatsioon . Suuremad mõjud siiski murretes. Tänapäeval vähe laenatud, nt mõned tõlkeraamatutest: spunk, muumitroll .
Rootsi laenud on tulnud eesti keelde põhiliselt (uus)rootsi keelest 16.–17. sajandil, kui Eesti- ja Liivimaa kuulusid tervenisti või osaliselt Rootsi võimu alla. Eestlased suhtlesid eeskätt sõjaväelaste, käsitööliste, pisiametnike, kaupmeeste ja pastoritega. Rootsi laenud on nt kann ‘valamistoruga nõu’, kroonu, lant, malm , moor, näkk ‘veehaldjas’, pagar, plagu, plasku, ruut ‘ nelinurk ’, säng, vaar ‘vanaisa’, vist .
Omaette laensõnade rühmana võib välja tuua eestirootsi laenud, mis on saadud Lääne-Eesti saartel ja Loode-Eestis elanud eestirootslastelt. Püsiv rootsi asustus tekkis Eesti aladel 13.–15. sajandil ning säilis 1944. aastani. Eestirootsi laenud viitavad mõjudele kalapüügis, meresõidus ja rahvausundis. Eestirootsi laenud on nt haalama , hauskar, julla, kepp, klibu , klomp, kratt , nugima, räim, tont, viiger. Kuigivõrd võib eesti keeles olla ka soomerootsi laene, mis on saadud Lõuna-Soome rootslastelt, rohkem on neid murretes. Soomerootsi laenud võivad olla nt padinad, päss ‘jäär’, rool , seilama, simman . Eestirootsi ja soomerootsi laenud on (riigi)rootsi laenudest enamasti häälikuliselt eristatavad, need murded kuuluvad rootsi idamurrete hulka, mille vanemad jooned kajastavad vanarootsi keelt. Laenamisele eestirootsi või soomerootsi murretest viitab ka laenu levik eesti murretes: enamasti esinevad need laenud eestirootsi või soomerootsi keeleala naabruses asuvates murrakutes, Lääne- ja Loode-Eestis, Hiiumaal, põhjarannikul
* soome laenud - soome laenud – soome keele mõju on olnud aegade algusest saadik, intensiivsem mõju siiski 19. sajandist. Põhjusteks geograafiline lähedus , sugulaskeel , sotsiaalselt samal hierarhial. Alates Hurda tegevusest 1870ndatel. 19. saj lõpp – 20. saj algus oli soome laenude teadlik ülevõtt keele rikastamise ja uuendamise eesmärgil. St ideoloogia. Samuti tekkis vajadus oskussõnavara järele, teaduskeele jaoks. Soome keelest laenamise kõrgaastad olid 1910 -1912. Eesti kirjakeeles on üsna palju laene (~ 200? tüve). Kaasa on aidanud ka muud ühiskondlikud-poliitilised muutused. Tänapäeval on olulisem suuline kõne, sotsiaalmeedia, veebisuhtlus , allkeeled (ehitus, meditsiin ).
Aavik soovitas paljusid laene, mis ka kasutusse läksid, nt harrastama , erinema, hajameelne, pädev, levima, mugav jne. Ülistas soome keelt. Soome sõnu ka murretes, eriti kirderanniku murdes (Jõelähtme, Kuusalu kihelkonnad ). Enamik sõnu kuulub abstraktsesse sõnavarasse, mis ei ole väga igapäevakeel. Valdkondadest isikut märkivad sõnad, omadussõnad , abstraktset seisundit ja tegevust näitavad, kohta, rühma v asutust näitavad, verbid: näitleja , toimetaja , lauljatar ; kogemus, nauding , vihje, väide; mugavus, salapärasus ; maismaa, manner , põlvkond, ülikool; võrratu, adj: oivaline , tavaline, eriline, huvitav; ennustama, õnnitlema, säästma, tootma , harrastama. Soome keelest laenamine on loomulik ja lihtne, sõnadel puudub võõrsõnasusaste, häälikuliselt on hõlpsasti kohendatav.
Tänapäeval tuleb palju sõnu argikeelde, nagu viikarid, lühkarid, ale, pomo, relakas, lebo .
Muudest laenudest erinevalt on suurem osa soome laenudest teadlikult kirjakeeles kasutusele võetud. Varasemad neist laenati 19. sajandi lõpus, suurem osa keeleuuenduse käigus 20. sajandi esimesel veerandil. Enamik soome laenudest kuulub abstraktsesse sõnavarasse, see eristab neid teistest laensõnarühmadest. Nende hulgas on palju tuletisi, mille tüved olid eesti keeles juba varem olemas. Soome keele kasutamine uudissõnade allikana oli võimalik seetõttu, et 19. sajandi keskpaigast alates kujunes elav kultuuriline suhtlemine eesti ja soome haritlaste vahel. Kirjakeele kaudu kasutusele võetud soome laenud on nt aare , anastama, haihtuma, harras, julm, lakkama, masendama, raev , reibas, sangar , solvama, sünge, vaist, vihjama. Üksikuid sõnu on soome kirjakeelest laenatud ka hiljem, nt kilb, mehu . Soome laene leidub siiski ka murretes, kõige rohkem kirderannikumurretes. Niisuguseid laene on murretest jõudnud ka kirjakeelde, nt kaadama. 20. sajandi lõpukümnendeist alates on soome laene tulnud eeskätt Tallinna kõnekeelde, nii televisiooni ja raadio vahendusel kui ka otsestest kokkupuudetest soomlastega. Neidki laene on jõudnud kirjakeelde, nt romu.
* läti laenud - Läti laenud hakkasid eesti keelde tulema alates 8. sajandist, kontaktid hakkasid elavnema tõenäoliselt 13. sajandist. Laenud näitavad kahe naaberrahva pikaajalist vastastikust n-ö perekondliku iseloomuga suhtlemist: laenatud on toidu- ja jooginimetusi, 15 rõivanimetusi ning muid koduse majapidamisega seotud sõnu. Eestlaste ja lätlaste ajalugu ning aineline kultuur on väga sarnased, seepärast erilisi mõjuvaldkondi ei ole ja laiemalt levinud laene on vähe. Suurem osa läti laene on jäänud lõunaeesti ja saarte murdesse, kirjakeelde on jõudnud nt kanep , kauss, kuut , kõuts, lääts, magun, mulk ‘Mulgimaa elanik ’, palakas, pastel , sard, sõkal , vanik, viisk.
* mustlaskeele laenud eesti keeles – mustlaskeelest on laenatud sõna manguma. Mustlastega on eesti rahval olnud kokkupuuteid juba mitme sajandi jooksul. Mustlaste elukutseks on ennustamine , hobustega parseldamine, kasrjaskäimine ja kerjamine – musteldamine. Viimane elukutse on peaaegu viimase ajani olnud esikohal ja just sellelt alalt ongi tunginud eesti keelde käsitlusele tulevad sõnad: manguma, mangeldama, mang, mangutama.
* jidiši laenud – Põlised Eesti juudid nimetasid juudi ehk jidiši keeles eestlast xone (x-ga on märgitud postdorsaalvelaarset ahtushäälikut).
* Heebrea laenud – laenatud on sõna jaanalind. Tänapäeva eesti üldkeeles kasutatavatest sõnadest võib otseseks heebrea laenuks pidada siiski ainult todasama jaanalindu, keda heebrea keeles nimetatakse jaana . Teised meile tuntud keeled nimetavad seda lennuvõimetut lindu ladina keelest pärineva struthio-tüvelise sõnaga (saksa Strauss , inglise ostrich , prantsuse autruche, vene straus , soome strutsi), ainult eesti keel kasutab otse heebrea keelest võetud sõna.
Ülejäänud eesti keeles üldkasutatavad sõnad, mis algselt lähtuvad heebrea keelest, esinevad heebreatüvelisena muudeski keeltes ja nende teekond heebrea keelest eesti keelde on mõnevõrra segasem.
On ka niisuguseid heebrea päritolu sõnu, mida ei ole eesti Piibli-tõlkes kunagi kasutatud ning mis on ilma igasuguse kahtluseta tulnud eesti keelde hiljem ja mingi muu (enamasti saksa) keele vahendusel. Näiteks tore nimisõna tohuvabohu pärineb heebreakeelsest sõnaühendist tohu va bohu kaos ja tühjus , mis esineb Piibli teises lauses , kus seda on eesti keelde algusest peale tõlgitud (Ja maa oli) tühi ja paljas .
* inglise laenud eesti keeles – inglise keelest või inglise keele kaudu tulnud sõnade kirjutusviis on väga kõikuv. Uusi inglise päritoluga sõnu tuleb eesti keele juurde väga tihti, võib öelda, et igal kuul. Mõned sõnad on hetkelised moesõnad, mõned sõnad on jäädavad. Inglise laenude kiht eesti keeles on üsna uus. Inglise laenude puhul võib eristada kolme perioodi. 19.sajandi teisest kümnendist 20.sajandi teise kümnendi lõpuni, 1920.-1930-ndad aastad ja 1940.-1980-ndad aastad. Eestis räägitavas keeles on inglise päritolu sõnad kuni 1980ndate lõpuni olnud enamikus nn kultuurilaenud, üle võetud valdavalt teiste keelte vahendusel kirjalikest allikatest. Vahetu suulise kontakti kaudu saadud mõjutusi on olnud pärast II maailmasõda väliseestlaste keeles. Alates 1980ndate lõpust võib eristada neljandat järku, mille jooksul on kontakt inglise keelega märgatavalt tihenenud ning inglise keele prestiiž on suurenenud. Tänapäeval toimub inglise keele laenamine peamiselt ilma vahenduskeeleta. Uusi laene on palju neis valdkondades, mis on hiljuti aktuaalseks saanud või mille mõistesüsteem on teisenenud. Seda on põhjendatud ökonoomiaga. Lihtsam on võtta uus mõiste kasutusele, kui luua uusi kirjeldusi. Palju on ka selliseid laene, mis on üsna tarbetud. Inglise keelest võetud sõnadel mugandatatkse näiteks kirjapilti. Mugandatakse vokaale, diftonge, konsonante. Laenata võib nii tervet liitsõna kui ka ainult selle ühte osa. Anglitsismide kihti iseloomustab ebastabiilsus – uute mõistete tulv , tsitaatsõnade ja eri kujuga mugandite paralleelne käibimine. Inglise keel on toonud eesti keelde enamiku muusika -, filmi-, informaatika -, majandus-, tehnika-, moe- ja slängisõnavara.
20. Nimeta vähemalt 3 kirjalikku allikat, mis on olnud aluseks alam- ja ülemsaksa laentüvede uurimisele.
On väh 3 kirjalikku allikat ee k, kust on saadud alam- ja ülemsks keelt uurida: Kullamaa vakuraamat (16. saj), ametivanne , G. Mülleri jutlused , Stahli kirikuraamat. Vakuraamatus nt sõnad moller, köke, lampe. Ametivandes Lifflandi maa, mester. Mülleri keelekasutus väga ebaühtlane , aga rikkalik sõnavara, paljud laensõnad eestistatud kujul (fullib), aga ka sõnu nagu maaler , maalima, haamer, kunst . Stahlil rohkesti alamsaksa laensõnu, nt peegel , kook, kits . On järjekindlam kui Müller . Ühendid ck, ch, ff, õ asemel ö. Alamsks sõnavara on üsna hästi fikseeritud, põhilisteks allikateks protokollid , aruanded , jutlused jne.
Mülleri saksa laentüvedest on palju selliseid, mida praegui eesti keeleuusus ei tarvita. Enamik Mülleril leiduvaid alamsaksa laenusid on foneetiliselt täiesti eestistunud.
Mülleri keel oli palju eestipärasem kui Stahli keel.
Mülleri jutlustekogu on vanim ulatuslikum eesti keele mälestusmärk rikkaliku sõnavaraga, kus saksa keelest tulnud laensõnadegi arv ei ole väga väike. Jutluses leiduvad laensõnad on selle poolest tähtsad, et nende põhjal võib öelda kõigepealt juba sedagi , et paljud praeguses eesti keeleuususes harilikud saksa laenud olid kõige hiljemalt 17.sajandi alguseks täiesti kodunenud ning kujult eestistunud.
21. Kirjelda alamsaksa keelest eesti keelde laenatud sõnavara teemade lõikes. 
Kirikusõnavara, ühiskondliku elu mitmesugustelt avaldusaladelt, näiteks härra, keiser , kinkima , röövel. Ajajärgule iseloomulikust sõjalisest vaimust on eesti keelde jätnud jälgi näiteks sõna püss. Erinevad ametid, ametimehed, erinevad tegevused ja tööriistad, näiteks haamer, maaler, maalima. Ehitustegevus ja majasisustus, näiteks kamber, kelder , redel . Mereeluga seotud sõnad, näiteks viik . Rõivastusega seotud sõnad, näiteks mantel, lappima. Arstiteadus ja farmaatsia – arst, plaaster . Toidud ja joogid – praadima, käärima. Koolitöö, haridus ja kirjanduslikud mõisted – kool, koolmeister. Muusika ja muud kunstid - koor, pasun, pill. Loodusega seotud sõnad – loorber , roos. Mõõdud - maat, penning. Erinevad sõnad vaimsete, hingeliste ja füüsiliste omaduste kohta – truu, lust. Interjektsioonid ja konjunktsioonid – ah, ja, toh, trots , und.
22. Kirjelda rootsi keelest eesti keelde laenatud sõnavara teemade lõikes. 
Need teemad on nt kalandus, põllumajandus, misjonisõnavara, näiteks kirik , siunama. Samuti on linnateema maiguga sõnu, näiteks pagar, sõjateemalised laensõnad, näiteks friiherra, kadalipp, kindral , kroona, kroonu. Kokandusalased sõnad, näiteks peenestama, filee, frikadell, biskviit, glaseerima. Samuti on laenatud ka nii-öelda geograafilist ja geoloogilist sõnavara, näiteks jütja – järvemuda . Eesti keelde on võetud ka mõned linnunimes esinevad osised, näiteks trapp.
Rootsi eestlaste kaudu on tulnud näiteks ka transpordi teemalisi sõnu, näiteks tunnelpaana – metroo , rulltrepp – eskalaator.
23. Kirjelda vene keelest eesti keelde laenatud sõnavara teemade lõikes. 
Põllundus ja karjandus. Neid sõnu ei ole siiski väga palju, sest need on põhiliselt välja kujunenud juba kauges minevikus. Siiski osutavad mõned viljelusalad tugevat vene mõju. Linakasvatajate mõju: kreeben, kreebendama, prälka.
* Aiandus – selle arenemisele on kaasa aidanud vene aednikud – agarodnik-karotnik
* aedviljad ja aiataimed – kapsas, kapust(as), pooskanep, porgand, pälvin, uurits, kiila, leika, tatsa, pärnik – kasvuhoone
* puuviljad – jablik/jablok/jõblak, smaroda, arbuus , (a)pelsin
* teraviljakasvatus – aglets, tatar/tatik, noovina
Kalandus – vene kalurite mõju eesti kalastuse arenemisele on olnud esmajärgulise tähtsusega. Näiteks sõnad jaakar, kopsik, koss , ragatka , abar, nast , nogi, kleionka.
Liiklusvahendid ja transport - esimesed hobupostijaamad rajati Eestisse juba 16. sajandi teisel poolel, mida tähistab sõna jaam tulek eesti keelde. Postijaamade ja osalt ka mõisate kaudu said eesti keeles tuntuks hobusõidukite nimetused – kaleska/kalluska, karet/karetka, lineika.
1870. aastal avati Tallinna-Peterburi raudteeliin ja selle kaudu tuli eesti keelde palju sellealaseid laensõnu: dresiin, kalonka, konka, reelka/relss.
Kaubandus ja mõõdud – Liivimaal tegutses juba 15.-16. sajandil palju vene kaupmehi. Laatadel oli palju vene kaupmehi ja selle tõttu tuli palju sellealast laensõnavara. Näiteks basaar/pasar, lahvka, palagan.
Ehitused ja elamusisustus – kalidor, kamorka Majapidamistarbed – kopsik, plooska, plüüda, samovar
Toidud ja joogid – botva, ikra , kalitka, Viin ja tubakasaadused - nalivka, praska
Rõivad ja ehted – kassinka Ketramine ja kangakudumine – määts
Tööstus – kartus, kletka Ühiskond ja administratsioon - praaja, priigavor
Haridus ja kultuur – gimnaasia, gümnasist, gimnastika
Arstiabi ja tervishoid – raak, raan Sõjandus – kalui, kamandiir/komander
Usund ja kombestik – angel /evengel, laadonitsa Kalender – janvar, fevraal, mart, apreel
Mängud ja lõbustused – kasatšokk Perekond – maama , maltsikas
Somaatiline sõnavara – koss, kosso Loodus – jaama, paljana
Emotsionaalsed sõnad – beess/ pess , horosk Rahvaste ja riikide nimed – istoonets, türklane
24. Nimeta alam- ja ülemsaksa keelest eesti keelde laenatud nimisõnu (10), verbe (5) ning hüüdsõnu (5). 
Nimisõnad : aam, amet, arst, häärber, höövel, ingel, vorst, altar , evangeelium, härra, katekismus, element, iisrael, hoov , kalvinist
Verbid: kloppima, käärima, lappima, maalima, märkama, ohverdama, kinkima
Hüüdsõnad: ei, eja, ah, und, toh
25. Nimeta vene keelest eesti keelde laenatud nimisõnu (10), verbe (5) ning kõnekeeles esinevaid keelendeid (5). 
Nimisõnad: huligaan, hunt, kamorka, karmoska , koosa, kopsik, kulak, kuraas, ladna, masuurikas, kasatšokk, nari, nekrut,
Verbid: igritsema, ihitama, kodima/kodjama, karauulima, kladima, miilustama, mutsutama, nessima
Kõnekeele väljendid : davai , pakaa, sputnik , morda, košmaar, tavaar; roppused (hui, nahui, pohui, tolbajoob, bljät)
vene laenud tulid keelde alates 13. sajandist, kirjakeeles on tüvesid 200 ringis, tegelikult sõnu palju rohkem. Vene laenud on tulnud igasse valdkonda – kriminogeensed sõnad, allkeeled, slängid, pragmaatika, murded, Ida-Virumaa jne. Ei ole sõnavarakihti, kuhu vene keel poleks sõnu laenanud.
Laenude esmased vahendajad oli piiriäärsed elanikud, vene kaupmehed ja käsitöölised. 16. saj läks koos Pihkva maadega Vene riigi koosseisu osa eestlaste (st setude) alast ja jäi sinna kuni 1920. aastani. Tugevamaks muutus mõju 18.-19. sajandil, kui Eesti Vene tsaaririigi koosseisu kuulus. Võrreldes mõne muu laenurühmaga, on vene keele puhul oluline ideoloogia – teadlik venestamine, mis toimus 19. sajandi lõpus ja II MS lõpust Eesti taasiseseisvumiseni. 17. sajandil tekkisid Peipsi äärde kalurikülad – massiline sisseränne. 18. saj teisel poolel tulid vanausulised. Venestamise ajal kehtestati koolide ja ametiasutuste keeleks vene keel, vene mõju suurenes kõikidel elualadel, üritati põlisrahvad ära kaotada, keelde tuli üsna palju pragmaatikat. Nõukogude perioodi ajal tuli teistmoodi sõnavara – bürokraatia ja ideoloogia. Vahetud kontaktid, teenimine Vene armees, popkultuur.
Sõnu on tulnud rohkesti nii murretesse kui kirjakeelde, nii substantiive kui ka verbe. Temaatiliselt nt palju kõnekeelset, emfaatilist, aga ka tehnika-, loodus- jm sõnavara – tihedad kontaktid. Põhiliselt usundi, vaimuelu, maaharimise, kodumajanduse jm mõisterühmadest: porgand, kapsas, tatar, puravik, prussakas; pintsak, retuusid, marli; baranka, halvaa, kissell, pontšik; kasarmu, jaam, putka, majakas, nekrut, munder; rajoon, perestroika, kolhoos; haltuura, siva, vot, prassai, lohvka, titt, prosta jpm. Nõukogude perioodil tuli ka riigi- ja elukorralduslikku (üleminek kolhoosikorrale) sõnavara, uudistooteid: kulinaartoode, kalurikolhoos, kaevurite päev, kommunistlik noor. Samas on vene keelest üle võetud mõningaid sufikseid, nt -noi, -nik, -ka. Mõned hüpoteesid venemõjuliste ühendite kohta.
26. Nimeta soome keelest eesti keelde laenatud nimisõnu (10), verbe (5) ning kõnekeeles esinevaid keelendeid (5). 
Nt tervitused hei ja moikka. Praegu on intensiivne soome keelest laenamine, nt relakas ja lebo. Harras, julm, sünge.
Nimisõnad: aare, sangar, vaist, raev, näitleja, toimetaja, lauljatar; kogemus, nauding, vihje, väide; mugavus, salapärasus; maismaa, manner, põlvkond, ülikool
Verbid: anastama, haihtuma, lakkama, masendama, solvama, vihjama
Kõnekeele väljendid: relakas, hei, moi, viikarid, lühkarid, ale, pomo, lebo.
soome laenud – soome keele mõju on olnud aegade algusest saadik, intensiivsem mõju siiski 19. sajandist. Põhjusteks geograafiline lähedus, sugulaskeel, sotsiaalselt samal hierarhial. Alates Hurda tegevusest 1870ndatel. 19. saj lõpp – 20. saj algus oli soome laenude teadlik ülevõtt keele rikastamise ja uuendamise eesmärgil. St ideoloogia. Samuti tekkis vajadus oskussõnavara järele, teaduskeele jaoks. Soome keelest laenamise kõrgaastad olid 1910-1912. Eesti kirjakeeles on üsna palju laene (~ 200? tüve). Kaasa on aidanud ka muud ühiskondlikud-poliitilised muutused. Tänapäeval on olulisem suuline kõne, sotsiaalmeedia, veebisuhtlus, allkeeled (ehitus, meditsiin).
Aavik soovitas paljusid laene, mis ka kasutusse läksid, nt harrastama, erinema, hajameelne, pädev, levima, mugav jne. Ülistas soome keelt. Soome sõnu ka murretes, eriti kirderanniku murdes (Jõelähtme, Kuusalu kihelkonnad). Enamik sõnu kuulub abstraktsesse sõnavarasse, mis ei ole väga igapäevakeel. Valdkondadest isikut märkivad sõnad, omadussõnad, abstraktset seisundit ja tegevust näitavad, kohta, rühma v asutust näitavad, verbid: näitleja, toimetaja, lauljatar; kogemus, nauding, vihje, väide; mugavus, salapärasus; maismaa, manner, põlvkond, ülikool; võrratu, adj: oivaline, tavaline, eriline, huvitav; ennustama, õnnitlema, säästma, tootma, harrastama. Soome keelest laenamine on loomulik ja lihtne, sõnadel puudub võõrsõnasusaste, häälikuliselt on hõlpsasti kohendatav.
27. Mida tähendab baltisaksa keel? 
Baltisaksa keel on Eesti aladel kõneldud saksa keele kuju. See lahknes Saksamaal kõneldud saksa keelest ja sai kohapeal mõjutusi eesti keelest (nt poeg = poik). Baltisaksa keel iseloomustab pigem kõrgemat seisust.
Baltisaksa keel/ülemsks murre oli baltisakslaste diasporaa, keelekuju. See kujunes välja pärast ülemsaksa keelt 16.-18. sajandil ülem- ja alamsaksa keelest ja kohalikust keelest (kogu Baltimaades). Seda kohapealset saksa keelt kõnelesid baltisaksa vaimulikud ja kaupmehed. Sellest keelest on ee keelde tulnud vähe sõnu, u 50, nt opman, redel, sohver, jukerdama. Samas on ee k ise laenanud baltisks keelde, nt sõnad Lapse, peenar, Nate. Selle murde mõju jätkus eesti keelele siiski kuni 1939. aastani, kui sakslased lahkusid.
Lühidalt öeldes tähistab see väljend seda saksa keelt, mida kõneldi aastani 1939 praeguse Eesti ja Läti alal, vana nimega Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Baltisakslaste keel oli üsna seesama saksa keel, mis Saksamaalgi, selle omapära seisnes eelkõige sõnavaras ja häälduses. Samamoodi erineb praeguste Eesti venelaste keel natuke Venemaal kõneldavast vene keelest.
On näiteks väidetud, et baltisakslasel piisas Saksamaal käies öelda vaid nein , kui juba oli tema päritolu selge. Nimelt ei kõlanud see sõna mitte kui [ nain ], vaid [näin].
Eesti keelt mõjutas baltisaksa keel üsna tuntavalt. Enamik saksa laensõnadeks peetuist on hoopis alamsaksa ja baltisaksa päritolu. Nii näiteks ei tunne Saksamaa-sakslased selliseid baltisaksa sõnu nagu Knagge (eesti keelde jäänud sõnana nagi), Pliete (pliit), Prahm (praam), Bür (padjapüür) või rootsilaenuline Burke (purk). Tänapäeva eestlasest saksa keelt õppija peab seetõttu eraldi meelde jätma nende sõnade päris-saksa vasted Kleiderhaken, Herd, Fähre, Kissenbezug ja Glas. Mälestusena baltisakslaste prantsuse keele lembusest on eesti keeles kušetid, taburetid ja kastrulid ning peenemas hoones sisenetakse vestibüüli või fuajeesse.
Teisalt kasutasid kohalikud baltisakslased üsna tiheli ka eesti laene, näiteks talupojaeluga seoses: Heukuje tähendas neil heinakuhja ja Reggi nn talupojasaani.
28. Mida tähendab eestirootsi keel? 
Eestirootsi keel on Eesti aladel kõneldud rootsi keele kuju. See lahknes Rootsis kõneldud rootsi keelest ja sai kohapeal mõjutusi eesti keelest. Eestirootsi keel iseloomustab pigem madalamat seisust, sest rootslased tulid Eesti aladele talupoegadelaadseteks tüüpideks . Eestirootsi keelt on Harju- Madise piirkonnas olnud.
Eestirootsi keel ehk rannarootsi keel (ka rannarootslaste keel; rootsi keeles estlandssvenska) on Eestis keskajast kuni 1944. aastani (harva ka tänapäeval) rannarootslaste ehk eestirootslaste kõneldud rootsi keele murderühm. Rannarootsi keele erinevusaste rootsi keelest on võrreldav eesti kirjakeele ja setu murde erinevusastmega[1].
Eestirootsi laenude näited: kratt, räim, tont, haalama, hauskar, julla, kepp.
Eestirootsi murrete suhtes oli eesti keel enamuse keel ja nii on eesti laene eestirootsi murretes arvult rohkem kui eestirootsi laene eesti keeles. Osa eesti laensõnadest oli levinud kogu eestirootsi äärealadel, osa vaid teatud piirkonnas. Kõige rohkem oli eesti laensõnu eestirotosi asustuse äärealadel, kus eestirootslased olid kakskeelsed.
29. Eestirootsi keele jagunemine ( Ariste jaotus) 
Eristatakse 4 põhilist eestirootsi murret. Keskseks peetakse noarootsi -vormsi murret, millega lähedalt liituvad Hiiumaa rootsi murrakud koos Gammalsvenskby murrakuga Ukrainas. Teised murded on pakri- kurkse -vihterpalu, ruhnu ja naissaare murre. Eri murdealadelt põri kõnelejate suhtlemiskeeleks oli riigirootsi ühiskeel, millega hakati lähemalt kokku puutuma alles möödunud sajandi lõpukümnenditel ning mis kujunes välja käesoleval sajandil seoses koolivõrgu tekkimisega – nii õpetajaid kui õpikuid saadi Rootsist. Eestirootsi ühiskeele all tuleb mõista riigirootsile lähedast eestirootsi sugemetega keelevormi.
30. Rootsi laentüvede ajalis-geograafiline rühmitamisalus (Ariste jaotus)
Ariste järgi on rootsi laentüved pärit: 1) vanarootsist, 2) uusrootsist ehk riigirootsist (selle all mõtleb ta rootsi laensõnu Rootsi aja kirja- ja kõnekeelest, 3) eestirootsist ja 4) soomerootsist. Selline jaotus pärineb tema teosest „ Keelekontaktid “. Oma magistritöös on ta nõustunud Johan Spuhli jaotusega (lk 656, ma ei hakanud seda välja kirjutama), mis on sama, ainult et pikemalt lahti seletatud. Ariste ei mainis laenuallikana Ojamaad (sarnaselt Wilhelm Wigetiga).
Vanarootsi – see periood algas umbes aastal 800 pKr. ja lõppes umbkaudu 1526 ning hõlmab seega viikingiaega ja keskaega. Eesti ja Rootsi suhetest annavad kirjalikku tunnistust need Rootsi ruunikirjad , kus on mainitud Eestit, Virumaad, Saaremaad, Ruhnut või mõnda Eestisse sõitjat. Viikingiajal olid eestlaste ja rootslaste suhted sõjalised ja kaubanduslikud. Keskaegsed kontaktid olid juba palju mitmetahulisemad. Rootsi piiskopid tegid misjonitegevust Läänemere idakalda paganate hulgas. Sellest ajast on tekkinud palju sselleteemalist sõnavara. Rootslane oli eestlasele palju lähedasem kui sakslane ja see lähedus võis soodustada rootsi keelest eesti keelde laenamist. Vanarootsi laensõnade puhul on probleemiks nende eraldamne vanapõhja laenudest, ses vahel puuduvad siingi keelelised kriteeriumid.
uusrootsi ehk riigirootsi – Eesti alad läksid järk-järgult Rootsi võimu alla. Rootsi aeg tõi endaga kaasa Eesti lähenemise Rootsile. Eestisse saadeti ametnikke, kaupmehi, käsitöölisi, tuli ka vaimulikke. Eriti suur keelemuutuste vahendaja oli Rootsi sõjavägi, sest nendega puutusid kokku ka lihtsad taluinimesed. Selleaegsed laensõnad on näiteks friiherra, kindral, kadalipp.
Eestirootsi – Eestirootsi laenud pärinevad eesti- ehk rannarootslastelt, kes veel Teise maailmasõja eelõhtul elasid kaunis kompaktselt Lääne-Eesti saartel ja Loode-Eesti rannikul. On neli põhilist eestirootsi murret (vt küsimus 29). Eestirootsi laenuks peame esmajoomes Eesti rannikualade ja saarte rootslastest elnikelt eesti keelde ülevõetud sõnu. Omaette rühma moodustavad Tallinna rootslased ja neilt saadud laenud. Neid laene tuleks lahus hoida muudest eesti-rootsi laenudest. Eestirootsi murretest eesti keelde imbunud sõnad moodustavad suhteliselt kergesti piiritletava laensõnarühma, sest nende lähtekujuks olnud eestirootsi sõnad erinevad vormildasa enamiku rootsi keele muude murrete ja ka üldkeele sõnade kujust õige tunduvalt. Eestirootsi sõnad on näiteks hauskar, jaala.
Soomerootsi – Soomerootsi laensõnad pärinevad Soomes elavatelt rootslastelt, kellega Eesti rannikualade, eriti põhjaranniku elanikel on olnud kokkupuuteid põhiliselt seoses kaubitsemise ja rändkalapüügi retkedega. Soomes kõneldav rootsi keel on kas murre või ühiskeel. Murded jagunevad kaheks. Läänerühma moodustavad Pohjanmaa murded koos Ahvenamaa ja viimasega piirneva Turumaa edelaosaga, mis on pidevalt arenenud väga tihedas ja vahetus seoses Rootsi emamaa idapoolsete murretega. Idarühma murded on Turumaa idaosas ning Uusimaal püsinud küllaltki arhailisel järjel, eriti Uusimaa idaosas. Soomerootsi sõnad eesti murretes on kas kaudlaenud, st eesti keelde tulnud soome keele vahendusel või otse soomerootsi murdeist ülevõetud sõnad.
31. Rootsi laentüvede rühmitamise alused (Raimo Raagi jaotus). 
Põhiline rootsi laenude rühmitamise alus on ajalis-geograafiline: tuleb arvestada kronoloogiat (eestlaste kokkupuutumine rootslastega) ja ka laenuandjate, eestirootslaste, soomerootslaste ja ojamaalaste ruumilist paiknemist vastavalt Eestis, Soomes ja Ojamaal. Tema jaotus:
1. riigirootsi laenud, mis vastavalt laenamise ajale on kas vana-rootsi päritolu, Rootsi valitsuse aegsed (s.o varased uusrootsi), hilised uusrootsi või nüüdisrootsi algupära,
2. eestirootsi laenud, 3. soomerootsi laenud, 4. ojamaa laenud.
32. Mida tähendab eestivene keel? 
Eestivene keel on Eesti aladel kõneldav vene keele kuju. See lahknes Venemaal kõneldud vene keelest ja saab kohapeal mõjutusi eesti keelest. Eestivene keel on täiesti erinev sellest, mida pärisvenelased päris-Venemaal kõnelevad. Eestis on see vähemuskeel, olgugi et 300 000 inimest räägivad seda. Vene keele variante on palju, sestap ongi siinsetel aladel nagu omaette murre, ülejäänud Venemaa osades samamoodi variatsioonidega. Igal pool eri mõjud.
Eestivene on keelekuju, mida kõnelevad Eestis elavad venelased . Nende vene keel erineb näiteks Venemaal elavatest venelastest, ee k on avaldanud mõju sõnavaras ja süntaksis. Siinsed venelased jagunevad tegelikult mitmesse rühma olenevalt sellest, millal on Eestisse tuldud . I rühm on need, kes on põliselanikud (kes ise ja kelle vanemad on siin sündinud) ja tulnud enne suurt venestamist, II rühm on Peipsi kandi venelased, III rühm Setu, Räpina& Värska piirkond, IV rühm venestuslaine ajal Eestisse tööle saadetud (tööstused jms), Nõukogude aeg ja V rühm – uued venelased, kes massiliselt sisse rändavad pärast II MS-i. Passiivne teise keele oskus mõjutab esimese keele kasutamist, st et venelaste kõnes esineb näiteks eesti leksikaalseid laene. Keeles esineb nii transferentsi, mis on leksikaalse, semantilise, foneetilise, fonoloogilise, prosoodilise, grafeemilise, morfoloogilise ja süntaktilise ainese ülekanne ühest keelest teise ja konvergentsi, mis on struktuuride, mallide jms sarnasemaks muutmine. Eestivene keeles võib esineda ka koodivahetust.
33. Eesti keel laenuandjakeelena.
Pea meeles, et sõnavara laenamine on alati kahesuunaline. Olgugi et baltisaksa ja eestirootsi keeled on pigem alamsaksa ja rootsi keelest laenanud, on mõlemas ka teatud eesti mõjusid.
Laenatud ei ole ainult eesti keelde, vaid ka eesti keelest on laenatud teistesse keeltesse, eeskätt naabrite keeltesse, mille kõnelejatega on piirialadel olnud tihedad kontaktid. Suurem osa eesti laenudest läti keeles on jäänud Eesti piiriäärsete paikkondade kõnepruuki. Läti ühis- ja kirjakeelde on eesti laenudest jõudnud väike osa, nt ķilava ‘kilu’, luga ‘näidend’ (← lugu), pīlādzis ‘ pihlakas ’. Eesti laenud on seotud endisaja töö- ja elutingimustega, põlluharimisel ja majapidamises kasutatud riistadega. Laenude hulgas paistab silma merenduse ja kalapüügiga seotud mõistete rohkus . Eesti laenud läti murretes on nt tunga ‘rüsi(jää)’ (← tung), bura ‘puri’, tildars ‘tilder’, porga, purga ‘põrk, nui, millega vähki kalda alt välja hirmutatakse’ (← põrk), uds ‘pikk ritv, millega võrku üles tõstetakse’ (← hudi), repens ‘räppen’, rengas ‘ nöörist või puust sidemed adrahõlmade kinnitamiseks’ (← rõngas). Eesti keelest laenatu hulgas on ka bumeranglaene, st laenatud on tüvesid, mis läänemeresoome keeltes on balti laenud, nt ķerešas, ķereši, ķeršas, ķerši ‘keris’, ķincas ‘ puusad ’ (← kints), ķīne, ķīnis ‘hobuse-raudkärbes’ (← kiin ). Läti keeles on ka liivi laene, sageli on raske kindlaks teha, kas laenuallika on andnud eesti või liivi keel.
Eesti keelest on laenatud ka vene murretesse. Eeskätt on laenatud Peipsi-äärsetesse murretesse nii siin- kui ka teisel pool Peipsit. Nt rej, réja ‘rehi’ (← rehi, murdes rei), marduj ‘kurat’ (← mardus), sájka ‘ saiake , kukkel’ (← sai), ljánik ‘suur puuvaagen’ (← lännik). Iisaku ümbruskonnas kujunes 17.–18. sajandil välja kakskeelne rahvastik , kes kõneles eesti ja vene segakeelt. Usutunnistuselt olid need inimesed algselt ilmselt õigeusulised, kes hiljem lähenesid luteri kirikule ja seepärast nimetati neid pooleusulisteks – poluvernikuteks ehk poluvertsikuteks. Nende keeles käänati ja pöörati eesti laensõnu eesti lõppudega keset venekeelset kõnet. Rahvausundis olevat terminoloogia olnud peaaegu täielikult eesti keelest laenatud.
Eestirootsi murrete suhtes oli eesti keel enamuse keel ja nii on eesti laene eestirootsi murretes arvult rohkemgi kui eestirootsi laene eesti keeles. Osa eesti laensõnadest oli levinud kogu eestirootsi murdealal, osa vaid teatud piirkonnas. Kõige rohkem oli eesti laensõnu eestirootsi asustuse äärealadel, kus eestirootslased olid kakskeelsed. Laenati uusi nähtusi ja mõisteid tähistavaid sõnu, aga ka juba keeles olemasolevaid mõisteid, on ka tõlke- ja tähenduslaene. Eesti laenud eestirootsi murretes on nt kiltor, kilter ‘ mõisavalitseja ’ (← kilter), kubias, kubius ‘ kubjas ’, mätsnikk ‘metsnik, metsavaht’, måisnik(k) ‘mõisnik’, talet ‘vallatalitaja, vallavanem ’, talitai̯a, talitei̯a, taletai̯a ‘lensman’ (← talitaja), halep ‘inimene, kes tahab ühel päeval üht ja teisel teist’ (← alp), 18 kaim(os), käim(os) ‘ nimekaim ’, libb ‘emane koer, lita; liiderik naine; libu, prostituut’ (← libu), lurios ‘petis, vigurivänt’ (← lurjus), tåla ‘ tobu , loll ; narr , kloun’ (← tola), mai̯a ‘hütt, maja’, mai, mäi, māe ‘võrgumaja rannas ’, sil(l)m ‘ kitsas väike laht’ (← silm), tint ‘(meri)tint’. Eesti keelest on laenatud ka teistesse läänemeresoome keeltesse. Läänemeresoome keelte omavahelisi laene on raskem kindlaks teha, tegemist võib olla omatüvedega, mis on levinud piiratud keelealal. Sageli on lähemalt seotud piirkondade keelepruugis rohkem lähedasi jooni, laenude selgitamisel aitab ajaloo- ja kultuuritaust. Tihedad sidemed on olnud eestlastel Soome lahe idaranniku soomlastega ja Soome lahe saarte (Suursaari / Suursaar, Seiskari, Lavansaari / Lavassaar, Tytärsaari / Suur Tütarsaar) elanikega. See piirkond oli seprakauppa ehk sõbrakaubanduse peamine ala. Soomest toodi kala ning vastu saadi vilja ja jahu, ka kartulit ja liha. Eesti laenud soome murretes on nt tuhli ‘kartul’, saija ‘sai’, toittaa tähenduses ‘sööta; elatada, ülal pidada’ (← toita), sekki ‘kott, sekk’, seltsi ‘rühm, seltskond ’, sepikki ‘ sepik ’. Soome kirjakeelde on jõudnud üksikuid eesti laensõnu, nt lavastaa ‘lavakujundust teha; lavastada, sepitseda’. Laenatud on ka eesti keelest vadja, isuri ja liivi keelde. Vadja ja isuri keelde on eesti keele vahendusel saadud muu hulgas alamsaksa ja saksa laensõnu, vadja keeles nt jahti ‘ jaht ’, kalkkuni ‘kalkun’, müüri, müürü ‘müür’, puteli ‘ pudel ’, teeniä ‘teenida’, isuri keeles nt jahti ‘jaht’, meisterit ( mitm ) ‘meistrid’, pekki ‘pekk’. Liivi keelde on eesti keelest laenatud nt arū ‘mõte, arvamine; arvutus’, ǟ’matõks ‘hirmutis, koletis ’ (← ehmatis), loḑā ‘väike madal paat’ (← lodi), ukāz ‘uhke’, õigi ‘õige’.