Eesti keele ajalugu (0)

Q: Kui vana on eesti keel?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti keele ajalugu

Q: Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti keele ajalugu

Q: Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti keele ajalugu

Q: Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti keele ajalugu

Q: Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti keele ajalugu

Q: Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti keele ajalugu

Q: Kuidas on eesti keel saanud oma sõnavara?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti keele ajalugu

Q: Mis muutub eesti keeles praegu?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti keele ajalugu

Eesti keel - Eesti keele ajalugu

5 VÄGA HEA

Sügis - Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused

Esitatud küsimused

Kui vana on eesti keel?
Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde?
Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus?
Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus?
Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest?
Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon?
Kuidas on eesti keel saanud oma sõnavara?
Mis muutub eesti keeles praegu?

Eesti keele ajalugu
Kordamisküsimused eksamiks, sügis 2015

Kui vana on eesti keel?
Eesti keel kujunes hõimumurretest, mis omakorda lahknesid läänemeresoome keeleühtsusest 2000-2500 aastat tagasi. Huno Rätsepa sõnul juhtus see 1000. aastate esimesel poolel ning keskuseks võis olla lõunaeesti murdeala . Eesti keel, mida ma täna teame, on umbes 500-800 aastat vana. Eesti keele arenemine toimus uuenduste läbi, sh lõpukadu, sisekadu , laadivahelduse ja vältevahelduse teke.
Uurali → soome- ugri → läänemeresoome keeled. Kujunes 13.–16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel.

Eesti keele ajaloo periodiseeringud.
Mitmed keeleteadlased on teinud oma periodiseeringud.
Andrus Saareste jagas 1952. aastal eesti keele periodiseeringu neljaks:

... – 1200
13. – 15. sajand
16. – 18. sajand
19. – 20. sajand

Saareste ei ütle, miks just niimoodi on jaotatud, kuid kirjeldab nii keelesüsteemi muutusi kui ka keele sotsiaalset positsiooni.
Kask on periodiseerinud eesti kirjakeele. Ta kritiseerib ühiskondlike muutuste sidumist periodiseeringuga, kuid lähtub ka ise periodiseerimisel kirjakeele ühiskondlikust rollist.

1524 – 1857
- 1524 - 1686 – saksapärane kirikukirjandus
- 1686 – 1813 – ”parandatud” kirikukeel
- 1813 – 1857 – rahvapärane eesti keel
1857 –
- 1857 – 1900 – rahvusliku kirjakeele kujunemis - ja ühtlustumisaeg
- 1900 – 1940 – rahvusliku kirjakeele normeerimise aeg
- 1940 - eesti kirjakeele üldrahvalikuks muutumise aeg

Tiit Hennoste jagas eesti keele perioodid sotsperioodideks.

... – 13.saj. – suulised murded
13. saj kuni 16-17. saj. – eesti keel on madalama positsiooniga sotsiolekt
16-17. saj – 18. saj. algus – luterlus , Rootsi võim ja eesti keele kujunemine.
18. saj. – 1986ndad – Vene võim, rootsi keelelt minnakse üle vene keelele, hariduskeel saksa keel, eestlased õpivad lugema, esimesed eestlastest autorid.
1860ndad – 1870ndad – ärkamisaeg , kirjaoskuse levimine, saksa kultuuri mõju.
1880ndad – 1914/1920 – venestamine, saksastumise taandumine, teadlik keelehoole
1914/1920 – 1940/1944 – ühiskonna keeleleline ja kultuuriline eestistamine, eesti keel kõrghariduskeelena.
1940/1944 – 1980ndad – murdevastane võitlus, murde asendamine argikeelega, vene keel muulaste ja eestlaste vahelise suhtluse keel

K. Pajusalu jaotus:

... – 1200 vanaeesti keel
1200-1700 muutuste aja keel
1700 - .... uuseesti keel

Grammatiseerumise nähtused eesti keele ajaloos.
Grammati( kali )satsioon e grammatiseerumine – areng leksikaalsetest vormidest grammatilisteks ja grammatilistest vormidest veel grammatilisemateks, samuti grammatika komponentide ja elementide kujunemise protsess üldisemalt.
Termini võttis kasutusele 1912 prantsuse lingvist Antoine Meillet ja see tähendas grammatilise iseloomu omistamist varasemalt iseseisvale sõnale. Omaette haruks kujunes 1980-1990.
Grammatisatsioon – keeleteaduse osa, mis tegeleb grammatisatsiooniprotsesside uurimisega.
Eesti keele grammatikalisatsiooni kuldnäiteks on komitatiivi kujunemine.
Kansak > kasak > kasa > kas > kas > ka > -Ga
See muutus toimus paari sajandi jooksul, seda tõendavad kirjakeeleallikad 16. ja 17. sajandist.
Grammatisatsiooniprotsess on universaalne, st see toimub maailma keeltes ühtmoodi. Grammatiseerumise põhimõte on ühesuunaline protsess (suurema grammatilisuse suunas).
Tähendusnihe konkreetsemalt abstraktsemale (ISIK > OBJEKT > TEGEVUS > RUUM > AEG >KVALITEET) on grammatikaliseerumise käivitaja ning tähendusnihkeks võib olla metafoor . Metafoor “vahend on kaaslane ” toimib ka eesti keeles, sest komitatiiv märgib nii kaaslast kui ka vahendit. Nagu kõik grammatikalisatsioonis toimuvad muutused, on ka tähendusmuutused sujuvad ja järkjärgulised.
Uuemad suunad:

keelekontaktide mõju grammatiseerumisele
“sundgrammatiseerumine”
grammatisatsiooni ja leksikalisatsiooni vahekord (vt järgmistelt slaididelt)
grammatisatsiooni tõlgendamine kognitiivse lingvistika raamistikus (käsi > käes, kõrv > kõrval jms.)

Leksikaliseerumine – kitsalt: grammatilise ainese muutmine leksikaalsemaks; laiemalt: igasuguse sõnavara tekkimise protsess.
Ülikoolis õppisime igasuguseid isme.
Siin on veel palju agasid / kuisid.
Niisugused degrammatiseerumise juhtumeid esineb keeltes harva.
Sagedamini seisneb leksikaliseerumine mingi morfosüntaktilise konstruktsiooni uueks sisuliseks tervikuks muutumises. Nt meelespea
Harilikult ei annaks leksikalisatsiooni “pööramine” grammatisatsiooniprotsessi kirjeldust. Uuemates käsitlustes ei peeta grammatiseerumist ja leksikaliseerumist vastandnähtusteks.

Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde?
U 1000 AD.
Tekkis osalise regressiivse kaugassimilatsiooni kaudu e ja o asemele, et muuta esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga.

Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus ?
Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde-eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse ka hiliseks vältevahelduseks.
Mitme häälikulise teguri toimel eristus eesti ala murretes II ja III välde. Need olid fonoloogilises vastanduses, s.t. eristasid tähendusi ja grammatilisi vorme.
Selle eesti keelele iseloomuliku nähtuse kohta on kaks vastandlikku seletust. Esialgu valitses Mihkel Veske ideedest (1872 ja 1879 ) lähtunud asepikendusteooria, mis pidas vältevahelduse põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja lühenemised, ja see lähenemisviis on viimasel ajal pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- ja kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju.
PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA KVANTITEEDISUHETE AJALOOLISE ARENEMISE TULEMUSENA.

Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus ?
Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil . Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele .
Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel.
Muutus arvatakse toimunud olevat XIV-XV sajandil, sest veel XIII sajandi kohanimedes on klusiili nõrk vaste säilinud, vrd. Kohanimed Andikevaerae ’Annikvere’, Eghöntakae ’Jõetaga’, Jogentagania, Raudanal ’Raua-’, Hergaenpae ’Härjapea’ XIII sajandi ürikuis, aga XIV sajandi algul juba ka Meintacus ’Mäetaguse’, Waympere ’Vaopere’. Tegelikult jätkus selle muutusega juba varem alanud sulghäälikute nõrkade vastete kadumise tendents . Juba eelmise aastatuhande lõpu poole olid δ ja γ kadunud teisest silbist kaugemal, nt *antaδak > *antaak, *õhtaγo > õhtoo. Laadivaheldus tekkis ka vadja , soome ja karjala keeles.

Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest?
Üheks läänemeresoome lõunarühma erijooneks on läänemeresoome keeltes kunagi üldiselt levinud vokaalharmoonia kadu. Ajalooliselt on aga vokaalharmoonia olnud ka lõuna-läänemeresoome keeltes üldine ja isegi ulatuslikum võrreldes põhjapoolsete läänemeresoome keeltega. Rõhulise silbi keskvokaali õ esinemisele lisaks on läänemeresoome lõunarühma keeltes olnud levinud velaarne vokaalharmoonia, mille puhul tagavokaalsete sõnade järgsilpides /e/ ja vadja keeles ka /o/ asemel ilmneb õ. Velaarne harmoonia on veelgi iseloomulik vadja ja idapoolse lõunaeesti hääldusele, nt vadja oonõ ’hoone’, punõn ’punun’, võru tulõ ’tule’, hõbõ ’ hõbe .’
Tänapäeval ei esine vokaalide ees- ja tagapoolsuse harmooniat enam liivi keeles ega eesti kirjakeeles. Siiski on tegemist üsna hilise järgsilpide vokaalistiku lihtsustumisega, sest vähemal või rohkemal määral ilmneb vokaalharmooniat kogu eesti murdealal (vt Wiik 1988) ja sellest on piiratult näiteid ka salatsiliivi keelest (Pajusalu 2009a). Lõunaeesti tuumalal ja vadja keeles on vokaalharmoonia jäänud elujõuliseks. Vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles saab seletada keelte üldisema fonoloogilise ja morfoloogilise tüübi muutumisega aglutineerivast fusionaalseks, on ju vokaalharmoonia fusionaalsetele keeltele ebatüüpiline. Fonoloogilise tüpoloogia seisukohalt tähendab vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles kitsendust, mis ei luba sekundaarsete vokaalide esinemist järgsilpides (Kiparsky, Pajusalu 2003).

Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon ?
Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt levis hammashäälikute ja alveolaaride (t,s, n, l, r) peenendus. Lõunaeesti murdealal on see laialdasem ja vist ka vanem, põhjaeesti murdeala lääneosas aga piiratum või puudub, nagu ka kirderannikumurdes. Muutus toimus enne vokaali kadu sõna lõpust , arvatavasti XIII sajandil. Palatalisatsioon on olemas liivi keeles ja idapoolseis läänemeresoome murretes, vist küll omaette kujunenud nähtusena.

Eesti keele ajaloolised häälikukaod.
K kadu sõna lõpul – algas ilmselt juba aastatuhande esimestel sajanditel. Esialgu säilis vaheastmena sõnas kõrisulghäälik, mis on Võru murdes praegugi olemas. Seepärast ei kadunud seoses lõpukaoga k- eelne vokaal. Arvatavasti XIV sajandil kadus põhjaeesti murdealal ka see k jäänus. K on sõna lõpust kadunud ka enamikus läänemeresoome keeltes, kadu ei toimunud üksnes vadja idamurdes.
Sõnalõpulise n-i kadu – Nt. *seemen > seeme , *nainõn > *naine, *õnnottõn > õnnetto, *matalan > *maDala. Põhjaeesti murretes jäi kadu ainsuse 1. pöörde lõpus toimumata, vrd. põhjaeesti laulan , lõunaeesti laula ‘laulan’. Muutus toimus XV-XVI sajandil. Sõnalõpulise n-I kadu või nõrgenemist on täheldatud mitmes muuski läänemeresooe keeles, muutuse aegki on erinev.

Lõpukadu eesti keele ajaloos.
Lõpukadu, s.o. sõnalõpulise vokaali kadu kahesilbilistes pika esisilbiga vormides ja kõigis enamasilbilistes sõnavormides. Nt. * jalka > *jalG, *metsästä > metsäst, *matalita > mataliD. Kirjalike keelemälestiste andmeil toimus lõpukadu XIII-XV sajandi kestel. Veel Henriku Liivimaa kroonikas on lõpukaota pappi, maleva, kylekunda ja “Liber Census Daniae” esitab kohanime Uusikylae. Samuti on vanades rahvalauludes säilinud lõppvokaal. Vokaali lõpukadu on omette toimunud veel liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurdeis.

Sisekadu eesti keele ajaloos.
Sisekadu on lühikese vokaali kadu pika esisilbi järel teises lahtises silbis , kui sõna on kolme- või enamasilbiline. Nt *kastanut > *kastnut, *pistämään > * pistmään, *kuulusat > * kuulsat, *kultanen > *kulDnen.
Muutus on paigutatud XIV sajandisse, sest XIII sajandil kirja pandud kohanimedes on teise silbi vokaal veel alles, nt Ardala, Hyrvelae, Kandalae, Kuckarus. Sisekadu on toimunud ka liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurretes, usutavasti omaette.

Uute häälikute teke eesti keelde.
1.1. Epentees – uus häälik tekib sõna keskele
(a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele:
*numri > numbri, *kelri > keldri, murretes *kaenal > kaendla.
Epenteesi teel tekkinud konsonandid on nn homorgaansed siirdehäälikud
(sama moodustuskoht!), vrd mb, nd.
(b) epenteetilised švaavokaalid, nt *( sepra > ) *sõpra > *sõpr > *sõber,
*koorma > *koorm > koorem, *ansambl > ansambel;
(c) samuti hiaatus (hääliku teke vokaalidevahelise silbipiiri kohale), nt
*para > *paras : *parazan > [z > h] *parahan > [h > Ø] *para.an (hiaatus) > parajan; (analoogselt *salahan > salaja; *varaha- > varaja-; *tubahen > tubaje).
1.2. Protees – uus häälik (proteetiline häälik) tekib sõna algusse
lms [*o > vo]: otta- > votta- > võtta-;
balti algkeeles *ognas ( agnus

); lms algk: *okna > *voonna > voon ‘ tall ’
Hilistes laen - ja omasõnades ületaotlusena: sks Luft > ee pluhvt; asks rulle >
ee trull; espetsiaalne; hauhind.
1.3. Hääliku lisamine sõna lõppu
Nt vokaaltüve moodustamine sõnade laenamisel (lähtekeeles konsonandiga lõppevate sõnade puhul), nt (-a) luht : luhta ; (-u) ehk+u ; (-i) print : prindi

Häälikute assimileerumine eesti keeles.
Assimilatsioon – hääliku muganemine, sarnastumine naabruses oleva hääliku või häälikutega – häälik omandab naaberhäälikute omadusi. Liigitused:
ulatuse alusel: täielik (häälik muutub naaberhäälikutega identseks) / osaline (häälik omandab mõningaid naaberhäälikute omadusi);
suuna alusel: progressiivne (eelnev häälik mõjutab järgnevat ) / regressiivne (järgnev häälik mõjutab eelnevat );
kauguse alusel: lähiassimilatsioon (mõjutatav häälik ja mõjutaja on kõrvuti) / kaugassimilatsioon (mõjutatav häälik asetseb mõjutajast kaugemal).
a. Üks diftongikomponent muutub teise diftongikomponendiga sarnaseks – monotongeerumine:
*küje > *küi > *küü; *päivän > päevä (osaline) > päävä; *selkedä > selkeä > selkee (> selge) – täielik progressiivne lähiassimilatsioon.
b. Konsonant assimileerub vokaaliga:
lms algkeeles *ln > ll (*vilna > *villa, *šalna > *halla, *metsälnä > *metsällä), *sn > ss (*metsäsnä > *metsässä);
II aastatuhandel *mb > mm (*lambas > lammas), *nd > nn (*kindas > kinnas), *ld > ll (*kuldan > *kullan), rd > rr (*surdak >> surra).
Ka need on näited täielikust progressiivsest lähiassimilatsioonist.
c. Nasaali assimileerumine järgneva klusiiliga, kui klusiil on silbi lõpus:
*suntta > sutt ; *vanempa > eL *vanemppa > *vaneppa > M vanep – täielik regressiivne lähiassimilatsioon.
d. tk > tt imperatiivis: *arvat+ko+hen >> *arvatkoon >> arvaku – täielik regressiivne lähiassimilatsioon.
e. tn > nn nud-partitsiibis: *arvatnut > *arvannut > arvanud – täielik regressiivne lähiassimilatsioon.
f. Esimese silbi vokaal mõjutab teise silbi vokaali: *maahen > *maahan >>
maha, *suuhen > *suuhun >> suhu; *soohen > *soohon >> sohu, *päähen > *päähän >> pähe;
lähen > lähän – täielik progressiivne kaugassimilatsioon.
g. Ka vokaalharmoonia üldiselt: *metsä (järgsilbi vokaal sarnastub esisilbi vokaaliga) – osaline (või täielik) progressiivne kaugassimilatsioon.
h. õ teke: *velka >> *võlka (esisilbi vokaal muutub häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga) – osaline regressiivne kaugassimilatsioon.
i. v, j-i, n-i vokaliseerumine silbi lõpul vokaali järel: *pojka > *poika, *levtä- > *leütä- > *löütä- >> leida-, *janša >>[š > h; n > u] *jauha- > jahva- – osaline progressiivne lähiassimilatsioon.
j. *ti > si (*käte > *käti > käsi; *tinä > *sinä; *tilta > *silta; *arvati- > *arvasi-) – osaline regressiivne lähiassimilatsioon.
k. Mõne diftongi järelkomponendi madaldumine: *ai > ae; *äi > äe; *oi > oe (*aika >> aeg, *päivä >> päev, *poika >> poeg) – osaline progressiivne lähiassimilatsioon.
Dissimilatsioon – assimilatsiooni vastand ( häälikud muutuvad erinevaks) Nt kui sõnas on kaks r-i, siis laenamisel üks asendatud l-ga või n-ga:
*rööver > röövel, *rüüter > rüütel, *rööre > lõõr, *rekrut > nekrut.

Peamised vokaalimuutused eesti keele ajaloos.

Peamised konsonantide muutused eesti keele ajaloos.

Eesti keele kvantiteedi - ja rõhusüsteemi muutumine.
1. Asepikendus (Veske-Collinderi teooria). Seotud järgsilpide vokaalide kaoga. Kvantiteedi kompensatsioon esimeses silbis – pikenes esisilbi vokaal, diftong või mingi konsonant. On väidetud, et asepikenduse teel on tekkinud III-vältelised vormid: *metsäδä > metsää >> .metsä. Või vastupidi? Igatahes on eesti keele vältesüsteemi aluseks olnud kõne rütmisüsteemi muutused.
2. Teise silbi vokaali pikenemine : majà, imè. Tekkinud tõenäol. koos vältevaheldusega
seotud taktiisokroonia tekkega!
3. Geminatsioon – nähtus, kus üksikkonsonant muutub geminaadiks: *külähän > *külään > *küllä; *tupahan > *tupaan > * tuppa (eL murretes on eriti palju geminatsioone!).
4. Lühikeste geminaatide teke – kui teine silp oli kinnine : *päkkän > Q2 päka, *seppän > Q2 sepa , *tammessa > Q2 tammes, *lillelta > Q2 lillelt
5. Geminaadi muutumine üksikkonsonandiks – toimunud kindlatel tingimustel 1. ja 2. silbi piiril pika esisilbi puhul ja järgsilpides, eriti sufiksites:
a) ll > l, mm > m, nn > n, rr > r (*toomme > toome, *käänne’ > kääne );
b) kk > G, pp > B, tt > D, kui teine silp oli kinnine (*lauttˇan > lauda, vrd
lautta > laut – teine silp on lahtine, leenisklusiili ei teki –; *pilppas > pilbas).

Eesti keele grammatiliste käänete kujunemine.
Uurali algkeeles oli käändeid mõnevõrra vähem kui enamikus praegustes soome-ugri keeltes, kuid pisut rohkem kui näiteks indoeuroopa algkeeles.
Eesti keele kääneterikkus pole soome-ugri algkeele pärand, vaid hilisema arengu tulemus. 12 käänet 14st on pärit hilisemast läänemeresoome algkeelest , kuid ainult 5 käänet läheb tagasi soome-ugri algkeelde.
Arvatakse, et juba uurali algkeeles oleks saanud eristada nominatiivi, genitiivi, akusatiivi, latiivi, lokatiivi ja separatiivi.
Eesti keele vanimad käändelõpud on arenenud ilmselt derivatsioonisufiksitest. Hiljem sündisid käändelõppudest liitkäändelõpud. Nii saadi sise- ja väliskohakäänete lõpud .
Läänemeresoome vanemate käänete jäljed eesti keeles
Nominatiiv on säilinud, ikka lõputa.
Lokatiivi tunnus kadus (lõpukadu!), v.a kirderannikumurdest (eR), 19. sajandil toodi eR-st essiivi na-tunnuse kujul tagasi
Separatiivi ta-tunnus on säilinud partitiivis (seda)
ja ablatiivi lt-tunnuse ja elatiivi st-tunnuse osana .
Akusatiivi m-tunnus muutus läänemeresoome algkeeles n-ks (sõna lõpul *m > n), langedes kokku genitiiviga.
Genitiivi tunnus -n kadus II aastatuhandel (sõnalõpulise n-i kadu)
Kohakäänete komplekt on endiselt kolmeliikmeline, ehkki kohakäänete sarju on nüüd kaks.
Nominatiiv
Juba uurali algkeeles oli käändelõputa, samuti teistes soome-ugri keeltes.
Funktsioonid: subjekti (aluse), nominaalpredikaadi (≈ öeldistäite), eluta objekti (sihitise) ja atribuudi (täiendi) kääne.
Esialgu tavaliselt tähistas elutuid objekte.
Ainsuse genitiiv
Tänapäeval tunnuseta (säilinud on üksikuid rudimente kohanimedes, liitsõnades, nt Soontagana, maantee)
Läänemeresoome algkeeles oli lõpuks –n. XIII sajandi paiku oli eel säilinud, seda tõestavad siis kirja pandud kohanimed. Ka XIV ja XV oli ka veel alles. XV sajandil hakkas sõnalõpulise n-i hääldus lõdvenema seal, kus tal puduus tähendust eristav funktsioon ja pikapeale tunnus kadus (16. sajand).
Genitiivi on peetud vanaks käändeks. Kõigis eesti murretest on –n kadunud
Mitmuse genitiiv
Varane läänemeresoome algkeel : mitmuse genitiiv oli i-line ja ilma genitiivi lõputa (Pl N kalat : Pl G kaloi); sellele vormile toetus kogu mitmuseparadigma.
Hiline läänemeresoome algkeel: ainsuse nominatiivi ja genitiivi suhte analoogial levib t- mitmus genitiivi
*silmä : *silmän ( AINSUS )
*silmät : *silmäδen (MITMUS)
Hilisema arengu käigus on paljude käändtüüpide mitmuse genitiivivormides toimunud analoogiamuutusi (näiteks oleks reeglipäraste häälikumuutuste tulemusena vormist *silmäδen arenenud tänapäeva keelde vorm silme, aga tegelikult on üldlevinud genitiivivorm silmade, v.a mõned kindlad konstruktsioonid.)
Akusatiiv
Algne lõpp -m, tõenäoliselt juba Uurali algkeeles (sama on olnud ka indoeuroopa keeltes, seega on võimalik, et Uurali ja indoeuroopa algkeele akusatiivi lõpu vahel on mingi väga vana ajalooline seos).
Läänemeresoome keeltes muutus sõnalõpuline –m kõikjal –n-iks.
Tänapäeval kääne puudub.
Ainsuse partitiiv
Läänemeresoome algkeeles tunnus -tA/-δA.
Mitmuse partitiiv
Hilises lms algkeeles: -i + -tA/-δA
Tänapäeva id-lõpuline partitiiv võib olla häälikuseaduslik (nt sõnas maid) või analoogiavorm (nt madalaid, rebaseid – häälikuseaduslikuks vormiks oleks kujunenud madalid, rebasid, vrd *matalita, *repäsitä).
Tänapäeva lühike partitiiv on enamasti häälikuseaduslik (*kaloiδa > *kaloi-a > kalo > kalu)
Tänapäeva sid-/si-partitiiv on analoogiavorm ne-s-sõnade eeskujul, nt jalgasid (häälikuseaduslik vorm on jalgu), vrd *repäsitä > *reBaZiD. [Aga ne- ja s-sõnades endis on sid-lõpuline partitiiv hiljem jällegi teistsuguse analoogiamuutuse tõttu ära kadunud! (Vt id-partitiiv.)
NB! Partitiivil on olnud algselt separatiivne tähendus! See on seotud ka partitiivi osasihitise (partsiaalobjekti) funktsiooniga:
söön leiba ‘söön (osa) leivast’
Vrd Ma kirjutasin jutustuse (Ma kirjutasin jutustust (partitiiv).

Eesti keele kohakäänete kujunemine.
Tänapäeva eesti keeles on olemuselt latiivsed (tegevuse suunda näitavad) käänded sisseütlev ja alaleütlev, lokatiivsed (tegevuse kohta näitav) seesütlev ja alalütlev ning separatiivsed seestütlev ja alaltütlev.
Eesti keelele omane kohakäänete kolmeaspektilisus eksisteeris juba uurali algkeeles. Esialgseiks kohakääneteks on peetud k-latiivi, na-lokatiivi ja ta-separatiivi. Tänapäeva eesti keeles on see ürgne kohakäänete kolmik kaotanud oma lokaalse sisu (na-lokatiivist on saanud essiiv , ta-separatiivist partitiiv) või hoopis kõrvale jäänud (klatiiv). Hoopis hiljem, läänemeresoome algkeeles kujunes välja uus kohakäänetesüsteem, kus tehakse vahet veel sise- ja väliskohakäänete vahel, kuid koha kolmeaspektilisuse väljendamine on säilitatud.
Kohakäänete sarja kolmeliikmelisus on oluline uurali keelte tunnusjoon. Kohakäänete abil väljendatakse tüüpiliselt ka kogejat, omajat ja tegijat (erinevalt indoeuroopa keeltest).
Omaja : mul on poeg
Tegija : mul tuleb õppida
Eesti keeles kasutatakse jätmise, jäämise ja mahtumise jmt tähenduses tähendustest latiivseid vorme (raamat jäi kooli), indoeuroopa keeltes aga lokatiivseid.
Võtmise, otsimise, leidmise ja liikumistee jm jaoks on separatiivsed vormid (püüan metsast jäneseid).
Sisekohakäänded
Kolm sisekohakäänet: kuhu-kääne ehk illatiiv , kus-kääne ehk inessiiv ja kust-kääne ehk elatiiv. Sisekohakäänete lõpud on liitkäändelõpud, mis koosnevad kahest käändeelemendist. Neil lõppudel on ühine element –s, millele on liitunud vanad kohakäändelõpud. –s on vana läänemeresoome ja volga keeltele ühine latiivne käändelõpp, mis on eesti keeles lihtlõpuna säilinud vaid üksnes mõnedes adverbides.
Illatiiv

Tänapäeva sse-illatiiv on analoogiavorm kontraheerunud noomenite eeskujul (meres(s)e, vrd *hampahasen > hambasse; häälikuseaduslik vorm oleks olnud *merehen >> mere)
Tänapäeva ha-, he-, hu-illatiiv on häälikuseaduslik (*māhen > *māhan > mahà)
Tänapäeva geminatsioonilise illatiivi tekkimise (konsonandi pikenemise) kohta on erinevaid seletusi ; vorm tekkis 15. saj (*rapahan > *rapaan > *rapaa > rap`pa)
Tänapäeva lühike illatiiv on häälikuseaduslik (*jalkahan > *jalkān > *jalkā > *jal`Ga)
Tänapäeva de-illatiiv (nt keelde) on analoogiavorm uus-tüübi eeskujul (häälikuseaduslik vorm oleks *keele (vanas kirjakeeles nii ongi!), vrd lühikese illatiiviga*ūtehen >> uude kus de-silp on tüve osa).

Väliskohakäänded
Samuti kolm – kuhu-kääne ehk allatiiv, kus-kääne ehk adessiiv ja kust-kääne egj ablatiiv. Väliskohakäänete lõpud on päritolult liitkäändelõpud, mis koosnevad kahest käändeelemendist. Neil lõppudel on ühine element –l, millele liituvad vanad kohakäändelõpud. L-käändeid on ka volga ja permi keeles.
Arvatakse, et väliskohakäänded kujunesid mitte läänemeresoome-permi algkeeles, vaid iseseisvalt eri keelerühmades, kuid samast lähtematerjalist. L-käänded lähtuvad soome-ugrilisest kohta osutavast tuletusliitest –la/-lä. Vanim võib neist olla allatiiv, mis võib pärineda läänemeresoome-permi algkeelest. Adessiiv ja ablatiiv kujunesid alles läänemeresoome algkeeles.
Väliskohakäänete väljakujunemine toimus ilmselt hilises läänemeresoome algkeeles pärast lapi algkeele eraldumist, sest lapi keeles vastavad käänded puuduvad.
Allatiiv

Konsonandi l pikenemine (-len > -llen) toimus lms algkeeles adessiivi eeskujul
-n kadus 14.-15. saj, samal ajal -ll > -l
Lõpuvokaal säilib siin lõpukaost hoolimata!

Adessiiv

-lnA > -llA > -ll > -l
Funktsioon: murretes adessiivi-allatiivi kasutus varieerub .

Ablatiiv

Häälikuseaduslikult peaks praegune ablatiivi lõpp olema –ld (-ltA > -lD); tegelik kirjakeelne lõpp -lt on tõenäoliselt analoogiamoodustis.

OLULIST KOHAKÄÄNETE FUNKTSIOONIDE KUJUNEMISEST

Uurali keelkonnale on iseloomulik kolmeliikmeline ja kolmeaspektiline kohakäänete rühm.
Sise- ja väliskohakäänete eristamine on läänemeresoome keeltele iseloomulik nähtus, mis kujunes välja läänemeresoome algkeeles. Läänemeresoome algkeele eelsetes keelevormides oli olemas ainult üks kohakäänete kolmik, mille funktsiooniks oli igasuguse koha eristamine.
Läänemeresoome keeltes on omane sisekohakäänetega edasi anda seda, mida ollakse kogumas või hankimas, eesti keeles aga on toimunud muutus ning sisekohakäänded on selles osas asendatud väliskohakäänetega.

Eesti keele kliitiliste käänete kujunemine.
Komitatiiv e kaasaütlev
Lõplikult kujunes see kääne 17. sajandi jooksul, areng on kirjakeeles jälgitav
Sama tüvi esineb ka adverbides kaasa(s) ja ka.
Abessiiv e ilmaütlev
-ttAk/-t˘tAk (lms) > -t˘ta (tänapäeval)
tt-sufiks on pärit juba Uurali algkeelest (sama tunnus on ka karitiivides, nt õnnetu), -k on olnud latiivi lõpp
Terminatiiv e rajav
-nnik >> -ni
Ajaloolist tunnust on peetud liitseks ehk mitmeosaliseks nagu kohakäänete lõppegi (-k oleks latiivi lõpp, ülejäänud osa on seostatud lokatiivi-essiivi nA-lõpuga)
ni-lõpp esineb lisaks noomeni käändevormidele ka mõnes adverbis: kuni, tänini, seni, pärani
Translatiiv e saav kääne
-*kse (varasem lms) > -*ksi (hiline lms) > -ks (pärast lõpukadu)
ks-translatiiv esineb lms ja mordva keeltes
Päritolu kohta on eri autoritel erinevad seisukohad
(nt tuletusliide, vrd mo surks, li sormuks ‘ sõrmus ’)
Essiiv e olev kääne
Läänemeresoome algkeel: -nA (tegelikult juba vana uurali lokatiiv)
Sõnavormi struktuuri tõttu oli essiiv tugevaastmeline!
(vrd so poikana)
Hiljem essiiv häälikumuutuste tagajärjel kadus: lõpuvokaal kadus lõpukao tõttu, siis kadus ka sõnalõpuline -n.
Eesti kirjakeeles on essiiv noorim kääne, mis võeti üle eR-st (seal lõpukadu ei toimunud) soome keele eeskujul 19. sajandil. Algul püüti essiivi tarvitusele võtta tugevaastmelisena, nõrgaastmelisena toob selle kasutusele Hermann (1884; nt pojana).

Mitmuse tunnuste ja vormistiku kujunemine eesti keeles.

Mitteproduktiivsed käänded eesti keeles.
Prolatiiv
Veel üks lms ajalooline kääne.
Funktsioon: liikumistee väljendamine
Tänapäeva eesti keeles prolatiivivorme käändevormideks ei peeta, kuid nende moodustamine on siiski osaliselt produktiivne :
meritsi, maitsi, meili tsi.
Ekstsessiiv
Samuti ajalooline lms käändevorm .
Funktsioon: väljendanud eemaldumist, lahkumist
Lõpp on olnud -ntA (-nA (lokatiiv) + -tA (separatiiv))
Tunnus on säilinud tänapäeva eesti keeles üksikutes kivinenud vormides: kodunt, tagant, üksinda, villand.
Instruktiiv e viisiütlev
Ajalooline lms algkeele kääne. Tänapäeval ei loeta käändeks, sest vorme saab moodustada vaid vähestest noomenitest; siiski saab seda lisaks kivinenud vormidele mõnel määral ka produktiivselt kasutada.
Tänapäeva eesti keele näiteid: paljajalu , ummisjalu, pikisilmi, pärani silmi; lehvivi hõlmu, värisevi käsi, kuivi jalu; jala, ratsa
Ajalooline tunnus oli -n (ainsuses langes instruktiivivorm kokku genitiiviga, aga mitmuses eristus: genitiiv silmäδen, instruktiiv silmin)

Võrdlusastmete ajalugu eesti keeles.
Komparatiiv
Tunnus läänemeresoome algkeeles on olnud -mpA (see on muutunud -mpA > -mpi sõna lõpul; N tukevampi : G tukevamβan).
Komparatiivi tunnus esineb ka mõnes tänapäeva eesti keele pronoomenis: kumb , emb-kumb, mõlemad.
Tänapäeval komparatiivis p-/b-klusiili ei ole, selle kadumise põhjuseks on üldistus komparatiivi genitiivivormist (genitiivis kadus klusiil häälikuseaduslikult: tukevamβan >> tuGèvama)
Superlatiiv
im-superlatiiv (lühike ülivõrre) on hiline vorm (20. saj), enne keeleuuendust kasutati pikka ülivõrret: kõige + KOMP.
Veel varasem lühikese superlatiivi tunnus on olnud *-ma (see on säilinud tänapäeval nt pronoomenis te/ma). Siiski on ma-tunnuseline superlatiiv häälikumuutuste tagajärjel kadunud, selle jälgi võib näha üksikutes tüvedes: *ülemä > *ülemi > *üleim > * ülim > *ülin > üli -.

Eesti keele kõneviiside ajalugu.
Konditsionaal

-ksi, järgneb pöördelõpp (3. pööre lõputa)
Tänapäeval pöördetunnused kadumas
ksi-tunnus eesti, vadja, liivi keeles
nuks-vormid tõi kirjakeelde Oskar Loorits (1923), kasutusele tulid 1960ndatel; analoogseid vorme siiski ka murretes (nt Mulgi rahvalauludes ollus)

Kvotatiiv

Hiline, kirjakeele vorm on kujunenud oleviku partitsiibi partitiivivormist (vat-tegevusnime kaudu): ta olevat
Murretes esinemus ebaühtlane: v- partitsiip (nom/gen/par) pms eL murretes ( ta olev, ta oleva, ta olevat) , infinitiivid ja pidama - konstruktsioon pms eP murretes (olla, olema, peab olema, pidi olema), Tartumaal na-tunnus (ta olna) jt
Näiteid kirjakeeles 18.-19. sajandist, varieeruvus suur (ka tänapäeval varieerub)

Potentsiaal

Tänapäevaks kadunud, ajalooliselt ne-tunnuseline
Väljendanud võimalikkust
Vanas kirjakeeles on üksikuid jälgi 17. sajandi tekstides: olnes, saanes
Kadumist seostatud kvotatiivi tekkega

Pöördelõppude kujunemine eesti keeles.

Ajakategooria ja mineviku vormide kujunemine eesti keeles.
Soome-ugri keeltele on tüüpiline oleviku-mineviku vastandus, kuid mitte oleviku-tuleviku vastandus.
Olevik : -k (näi-k-se, tunnu-k-se, olla-k-se)
Minevik : -i (säilinud vaid 17 sõnas, nt sai, tuli)
Tänapäevane si-minevik on tekkinud kontraheerunud verbide analoogial, kus s kuulus tüvesse, vrd *hakkasi (teine seletus Viitsolt ühendab si-mineviku soome-ugri *ś-tunnuselise üldminevikuga)
Liitajad vaid läänemeresoome keeltes (tekkinud indoeuroopa, tõenäoliselt balti ja germaani keelte mõjul).

Passiivi ja impersonaali kujunemine eesti keeles.
Personaal , olevik: -pA ~ -βA → -v (partitsiibi tunnus, osa kvotatiivi tunnusest); -b/-vad (Sg/Pl3)
Personaal, minevik: -nUt (olnud täielikult käänduv; n verbaalnoomeni liide , -ut deminutiiviliide(?))
Impersonaal, olevik: -tAβA ~ -δApA ~ ttApA ~ ttAβA
Impersonaal, minevik: -tU ~ -ttU (-u deminutiiviliide(?); tänapäeval d lisandunud analoogilisena nud-vormi eeskujul)

Eesti keele eitusvormistiku kujunemine.
Soomeugripärane pöörduv eitusverb en, et, ei, epi, emme, ette, eivät taandus tasapisi eesti murretes ja asemele tuli muutumatu eitussõna ei, ep. Sellega muutus ka eituslause ehitus. Kogu ümberkujundus toimus alamsaksa ja saksa keele mõjul.
Tänapäeval eitussõna, minevikus eitusverb
Eitusverbi pööramine kadunud 16.–17. sajandi paiku
Vanas kirjakeeles esineb rohkesti saksamõjulist mitte-eitust, samuti eituse väljendamist asesõnade keegi, mingi jt abil (nt eth meije .... sex igkawessex walgkussex/ kumba jure keddakit woip tullema/ üllestöstetut sahme)
Ajalooline eitusverb: tüvi e-

Eesti keele käändeliste verbivormide ajalugu

Fusionaalsed ja aglutinatiivsed muutused eesti keeles.

Eesti keeletüübi muutumine.
Põhilised morfoloogilised keeletüübid:

Isoleeriv(sõnad koosnevad ainult tüvedest): vee sisse
Aglutineeriv(uute sõnade moodustamine toimub ainult afikseid lisades): vee+sse
flekteeriv e fusionaalne(lisatakse afikseid ja teisendatakse): vette
polüsünteetiline (sõnad koosnevad paljudest morfeemidest): ? vettitakse

( verb ja objekt seotud)
Fusionaalsed muutused eesti keeles: *vete+hen> veteen > vette
Aglutineerivad muutused eesti keeles: *vet+te+sse, vee+de+sse
Mitmeid muid uusi aglutineerivaid analoogiamuutusi (si-minevik jm.)
Viitso : eesti keel on kvaasiaglutineeriv keel.

Kuidas on eesti keel saanud oma sõnavara?

Eesti keele omasõnavara kihistused.
Uurali tüvesid on 97-149, soome-ugri tüvesid on 134-206, läänemeresoome-permi tüvesid 42-85, läänemeresoome-volga tüvesid 103-158.

Sugulussõnavara kujunemine eesti keeles.
Sugulussõnad on üks vähestest sõnaperedest eesti keeles, mis moodustavad korrapärase astmelise süsteemi. Sugulussõnade omapära on, et ühest inimesest rääkides tuleb kasutada erinevaid sugulussõnu - st ühele on käli, teisele õde ja kolmandale tädi.
Sugulussõnade puhul on tõde, et lihtsõna tuleks eelistada. Nt küdi , nadu ja nääl ei ole keelde juurdunud, ikka kasutatakse mehevend, naiseõde ja naisevend . Juurdumatuse põhjuseks on harv kasutamine. Mõisteid ”mehevend”, ”naisevend” ja ”naiseõde” kasutati igapäevaselt siis, kui elati maal suurte peredena. Linnastumise järel muutus suhtlemine nende sugulastega harvemaks ja küdid, naalud unustati.
Trükis esinesid need sõnad juba 17. sajandil Stahli, Gösekeni ja Vestringi sõnaraamatutes. Nad on ka Wiedemanni sõnaraamatus, millest pandi nad 1920ndatel sõnavara fikseerides ja täiendades ”Eesti õigekirjutuse sõnaraamatusse” ja Aaviku sõnastikku.
Käli on olemas enamikus läänemeresoome keeltes (tähendus naiseõde on ainult eesti keeles). Käli kuulub meie omasõnade uurali päritolu sõnade rühma. Ta on olemas enamikus soome-ugri ja samojeedi keeltes. Esialgne uurali kuju oli *kälä-w.
Nadu on samuti enamikus läänemeresoome keeltes, uurali kuju oli näti-w. Tähendus võib mehe õde või naise õde.
Väi esialgne vorm oli *wäni-w ning see ulatus samuti uurali algkeelde. Vasted on enamikus uurali keeltes.
Minia on väga vana uurali sõna ( vasteid pole ainult mordva ja mari keeles). Algne kuju *minä.
Küdi on olemas ainult läänemeresoome keeltes. Varasem kuju oli *kütü.
Nääl on ka läänemeresoome sõna, pole kaugemale levinud. Varem *näälä.
Naine, sugulussõna ja soo tähistaja, on deminutiivne tuletis . Pärit läänemeresoome algkeelest (kujul *naji), hiljem tuli uurali algkeelde. Soome, isuri ja karjala keeles on abielunaise tähistamiseks kasutusele võetud vaimo. Arvatakse, et naine on indoeuroopa laen uurali algkeelde, kuid see mõte on problemaatiline, kuna indoeuroopa laenud ei ulatunud uurali keelde. Hiljuti on aga leitud kümmekond indoeuroopa laenu.
Mees on noorem sõna kui naine. Vasted on ainult läänemeresoome keeltes. On peetud nii germaani kui indoeuroopa laenuks, kumbki seletus pole kinnitust leidnud.
Tütar on balti laen ning esineb nii läänemeresoome keeltes kui lõunalapi keeles. Algne vorm *tüktäri laenati balti algkeelest läänemeresoome algkeelde. Väga vana indoeuroopa sõna.
Poeg on soome-ugri sõna, vana päritolu. Inglise boy on hoopis normannidelt saadud. Läänemeresoome keeltest on laenatud skandinaavia keeltesse.
Laps päritolu on uurali algkeeles, kuid sugulussõnaks sai alles läänemeresoome keeltes. Uurali algkeeles tähendas ta hälli või kandekorvi.
Sõsar on laenatud balti keeltest. On olemas kõigis läänemeresoome keeltes, balti lähtekuju *sesor. Lõunaeesti sõtse pärineb deminutiivses tuletisest *ses-ei.
Vend puudub lähisugulaskeeltes. Päritolu ei teata.
Veli on olemas läänemeresoome keeltes ja lapi keeles. Kõige tõenäolisem päritolu on germaani laen.
Langud on samuti germaani päritolu. Tähendus ”abielu kaudu sugulane” on ka teistes läänemeresoome keeltes.
Nõbu on vaid soome ja lapi keeles, on balti laen.
Onu on deminutiivne liide, sugulussõna pärineb enam tüvist.
Äi on vana omasõna.
Lell, ämm ja tädi on pärit lastekeelest.
Ema on pärit uurali algkeelest, sugulassõnana esineb mitmel pool uurali keelkonnas . Eit on pärit germaani algkeelest. Memm on eidest veidi hiljem alamsaksa keelest üle võetud, mamma saksa keelest veelgi hiljem.
Isa pole lapsekeelset algupära , kuid on levinud paljudes soome-ugri keeltes

Eesti keele arvsõnade ajalugu.
35. Eesti keele laensõnavara algupära.
Laenamine saab olla kas otselaenamine või kaudlaenamine. Otselaenamise puhul laenatakse teisest keelest vahetult ilma kolmanda keele abita . Kaudlaen on laenatud teise keele vahendusel.
Eesti keele laenusõnade kihistused võib jagada seitsmeks:

Aegade algusest – 3000BC laenati soome-ugri algkeelde algindoeuroopa, indoiraani ja kirdeindoeuroopa keeltest.
Muinasajal (... – 13. saj) laenati balti, germaani, slaavi keeltest
Keskajal (13. – 17. saj) laenati alamsaksa, rootsi, vene keeltest
Rootsi valitsusajal (17. ja 18. sajandil) laenati rootsi ja saksa keeltest
Tsaariajal 18. kuni 20. sajandi alguseni laenati vene, saksa, baltisaksa , soome keeltest
Esimesel iseseisvusajal 1918-1940 mõjutas soome keel ja nõukogude ajal (1940-1991) vene, soome ja inglise keel
Teisel iseseisvusajal laenatakse palju soome ja inglise keelest

Eesti sõnavaras on kõige rohkem alamsaksa laene (15%) ning saksa ja muid germaani laene (mõlemad 10%). Vene laene on 7%, inglise 5% ja soome 3%.
Laentüvesid kokku (ilma võõrtüvedeta) on umbes 45-49% kõigist tüvedest. Sellest 14-15% on alamsaksa laenud, u 10% (ülem)saksa laenud, 7-9% germaani laenud, 6-7% vene laenud. Balti ja rootsi laene on 2-3%. Kõige vähem on soome, slaavi, läti, indoeuroopa ja indoiraani laene (1%).
Indoiraani ja indoeuroopa laene on 18-46 tüve. Indoeuroopa algkeelest võeti hiljem uurali, permi, volga algkeeltesse sõnu üle. Nt vasikas , sõsar, tütar, varss, mesi , ora, viha.
36. Mis muutub eesti keeles praegu?
Teaduste ja tootmisalade allkeeled kujunevad ja täienevad, sest teadus ja tehnika arenevad kiiresti.

.DOCX Laadi alla originaalfail 19 lk · .docx · 61 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-01-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti

61 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

MissBrightside Õppematerjali autor

Kordamisküsimused eksamiks, sügis 2015

eesti keele ajalugu vokaal kääne häälik laen soome keel Eesti keele ajalugu

Sarnased õppematerjalid

docx

Eesti keele ajalugu

laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala.” (Rätsep 1989: 1521) Uuendusi: lõpukadu, sisekadu, LV ja VV teke, sõnalõpulise n-i kadu, järgsilpide pikkade vokaalide lühenemine, geminaatide lühenemine üksikkonsonantideks; komitatiivi teke, eitusverbi, potentsiaali ja possessiivsufiksite kadu, kaudse kõneviisi teke; sõnavara muutused eeskätt keelekontaktide mõjul 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Saareste perioodid: ...−1200 13.−15. sajand 16.−18. sajand 19.−20. sajand Kirjeldab nii keelesüsteemi muutusi kui ka keele sotsiaalset positsiooni. Periodiseeringu aluseid ei kommenteeri. Kask 1970: • 1524−1857 • 1524−1686 (saksapärane kirikukirjandus) • 1686−1813 (“parandatud” kirikukeel) • 1813−1857 (rahvapärane eesti keel) • 1857−...

Eesti keele ajalugu

130

ppt

Eesti keele ajalugu ja murded

Eesti keele ajalugu Sulev Iva MRÜ 2010 Keeleajaloo uurimine • diakrooniline keeleuurimine (keele ajalooline areng, keelemuutused) • sünkrooniline keeleuurimine (keele hetkeseis) Keeleajaloo uurimise meetodid • filoloogiline meetod (eri ajastu tekstide võrdlus) • komparatiivne meetod ((sugulas)keelte võrdlus) • siserekonstruktsioon (ühe keele vormide võrdlus) Esimesi eesti tekste • 13. saj eestikeelsed tekstikatked (algus) (Henriku Liivimaa kroonika) • 16. saj säilinud eestikeelne raamat (1535) (Wanradti ja Koelli katekismus) • 17. saj lõunaeesti Wastne Testament (1686) • 18. saj põhjaeesti kogu Piibel (1739) Komparatiivne meetod: võrdlev rekonstruktsioon sm hiiri ee hiir va iir ve hir´ li iir er čejer´ mo šejer ud šir ko šir Siserekonstruktsioon üks : ühe : üht 1. *ükte : *ükten : *üktä 2

Eesti keele ajalugu

docx

Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid

Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti sõnade kasutusinfo kirjeldamisega. Leksikoloogias pole tehtud koondkäsitlusi, on uuritud vaid osa teemasid, nt oleks tarvis koostada koonduurimus eesti sõnavarast. Eesti keele leksikaalne andmebaas vajab pidevat keeletehnoloogilist ja arvutileksikoloogilist hooldamist ja arendamist. Leksikoloogia ehk sõnavarauurimine Eestis sai alguse 19.saj alguses ajakirjaga „Beiträge“, aga siis oli veel kaks eesti keelt (põhja ja lõuna). 3. Mis on ja millega tegeleb leksikograafia? Leksikoloogiat peetakse teoreetiliseks, leksikograafiat rakenduslikuks

Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid

pptx

Eesti keele kujunemine

II EESTI KEELE LUGU Eesti keele kujunemine “Keel ja ühiskond” X klassile 7. ptk Mare Hallop 7.10.2013 KiNG 30.10.2012 Eesti keele kujunemine o algas 2000 – 2500 a tagasi o algkeel võis olla üsna sarnane soome keelega (uusi sõnu juurde tulnud, grammatika vähe muutunud Läänemeresoome kaljujoonised eesti Eesti keele arengus kolm perioodi: keele tekkimisele eelnenud

Eesti keel

docx

Eesti keele sõnavara ajalugu ja põhiprobleemid

Tartu Ülikool Soome-ugri filoloogia osakond EESTI KEELE SÕNAVARA AJALUGU JA SELLE PÕHIPROBLEEMID Seminaritöö Juhendaja Tõnu Seilenthal Tartu 2010 SISSEJUHATUS Antud seminaritöö teemaks on eesti keele sõnavara ajalugu ja selle põhiprobleemid. Töö eesmärgiks on välja selgitada millist päritolu on sõnad meie emakeeles? Koostamisel kasutasin Huno Rätsepa artiklit ,,Eest keele sõnavara põhiprobleeme" tema kogumikus Sõnaloo raamat. Seminaritöö jaguneb kaheks peatükiks, millest esimeses uurin kes on eesti keele sõnavara ajaloo uurijad. Teises peatükis uuritakse, millised on suurimad sõnavara ajaloo uurimise probleemid ning peatükk jaguneb kolmeks alapeatükiks, milles uurin kolme põhiprobleemi lähemalt. 1.EESTI KEELE SÕNAVARA AJALUGU JA SELLE PÕHIPROBLEEMID Kahjuks pole suurt tähelepanu saanud eesti keele päritolu uurimine. Oleme üldistavate tööde

Soome-ugri

doc

Sissejuhatus eesti keele uurimisse

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine.

Kategoriseerimata

docx

KUI PALJU ON EESTI KEELES SÕNU? EESTI KEELE SÕNAVARA AJALOO PÕHIPROBLEEME

TARTU ÜLIKOOL Filosoofiateaduskond Kultuuriteaduste ja kunstide instituut KUI PALJU ON EESTI KEELES SÕNU? EESTI KEELE SÕNAVARA AJALOO PÕHIPROBLEEME Referaat Juhendaja Tartu 2015 Sisukord KUI PALJU ON EESTI KEELES SÕNU?........................................................................1 PROBLEEMID SÕNADE TÄPSE ARVU MÄÄRAMISEGA KEELES................................1 KUI PALJU SÕNU TUNNEB JA KASUTAB TAVALINE KÕNELEJA?...............................2 KUI PALJU ON SIIS SÕNU EESTI KEELES?..............................................................3 EESTI KEELE SÕNAVARA AJALOO PÕHIPROBLEEME.................................................4 Kasutatud kirjandus......................

Eesti keel

doc

Sissejuhatus germaani filoloogiasse

foot (tegu on pikenenud o- astmega). Pikenevad häälikud e ja o. Indo-euroopa keeltes on astmed tavaliselt e-o-0-0 ja germaani keeltes i-a-0-0 (sing-sang-sung, kus sung on 0 aste ja lisatud on u). Ablaut toimub tugevaate tegusõnade puhul ja tugevatel tegusõnadel on 7 klassi ehk pöördkonda. afrikaat – Afrikaat on häälikute kooslus mis on klusiili ja frikatiivi vahel. Selle hulka kuuluvad näiteks paljude germaani keelte „th“ (ð, þ) (the thing), saksa keele pf (Pferd), tz (Zeit) alamsaksa laen eesti keeles – Alamsaksa keel oli Hansa liidu kaubanduskeel. Eesti keeles on 1000-2000 alamsaksa laenu, nende hulgas töökohaga seotud sõnad (meister, sell, gild, amet, teenistus), tööriistad (haamer, höövel, kruvi, viil), kristlik kiriku sõnavara (Saatan, altar, paradiis, koor), administratiivsõnavara (ordu, keiser, krahv), rahvuste nimed (kreeklane), päevade-kuude nimed (mai, juuni, reede), linnaelusõnavara (naaber, raad, summa, tosin,

Filoloogia

Rohkem sarnaseid