KUI PALJU ON EESTI KEELES SÕNU? EESTI KEELE SÕNAVARA AJALOO PÕHIPROBLEEME (0)

TARTU ÜLIKOOL
Filosoofiateaduskond
Kultuuriteaduste ja kunstide instituut
KUI PALJU ON EESTI KEELES SÕNU?
EESTI KEELE SÕNAVARA AJALOO PÕHIPROBLEEME
Referaat
Juhendaja
Tartu 2015

Sisukord

KUI PALJU ON EESTI KEELES SÕNU? 1
PROBLEEMID SÕNADE TÄPSE ARVU MÄÄRAMISEGA KEELES 1
KUI PALJU SÕNU TUNNEB JA KASUTAB TAVALINE KÕNELEJA? 2
KUI PALJU ON SIIS SÕNU EESTI KEELES? 3
EESTI KEELE SÕNAVARA AJALOO PÕHIPROBLEEME 4
Kasutatud kirjandus 7

KUI PALJU ON EESTI KEELES SÕNU?

Huno Rätsep on oma raamatus „Sõnaloo raamat“ (2002) möönnud, et inimkeeled on üles ehitatud ökonoomselt. Saame meid ümbritsevad maailma kirjeldada piiratud hulga sõnade abil. Siit võiks järeldada, et igal keelel on oma kindel arv sõnu, kuid päris nii see tegelikult ei ole. Sellele, et kui palju on eesti keeles sõnu, ei oska vastata isegi keeleteadlased. Järgnevalt võtan kokku Rätsepa „Sõnaloo raamatu“ kaks peatükki: „Kui palju on eesti keeles sõnu?“ ja „Eesti keele sõnavara ajaloo põhiprobleeme“.

PROBLEEMID SÕNADE TÄPSE ARVU MÄÄRAMISEGA KEELES

Põhjuseid, miks ei osata täpset sõnade arvu keeles märkida, on mitmeid. Mõistetel eesti keel ja sõna võib olla väga erinev sisu ning neid saab eri viisil mõista. On problemaatiline, kui küsimus on esitatud üldisel kujul – „kui palju on eesti keeles sõnu?“, kuna jääb selgusetuks, mida mõista eesti keele all. Kas eesti kirjakeelt või kogu eesti rahva keelt – kirjakeelt koos kõigi murrete ja murrakutega. Samuti võib eesti keelena vaadelda ka ühe isiku keelt. ( Ariste 2002: 41)
Samuti on ka sõna piiride määramine raskendatud. Üldist, kõigi keelte puhul kehtivat sõna määraltust pole suudetud leida. Eesti keeles on palju sõna eristamise probleeme, mida keerustab ortograafia , eriti kokku- ja lahkukirjutamise traditsioonide kasvav koorem . Näiteks: Noomeni erinevad käändevormid ühenduvad üheks sõnaks. Eesti kirjakeele grammatika tunnistab 14 erinvat käänet, seega paljastele jalgadele , paljaste jalgadega , paljast jalga on kahe sõna – paljas ja jalg – erinevad sõnavormid, kuid paljajalu kirjutatakse praegu kokku ja loetakse iseseisvaks sõnaks, adverbiks. Varem kirjutati see lahku ja loeti sõnade paljas ja jalg instruktiivivormideks. Instruktiivi kui käänet eesti keele grammatikas ei tunnistata, aga seda ei saa mitte arvestada, sest jäävad veel: lehvivi hõlmu, säravi silmi, leekivi silmi jpt. Kas lehvivi, säravi ja leekivi on iseseisvad sõnad või sõnade lehvima, särama, leekima vormid? Kirjateksti analüüsimisel tekib küsimus, kas kõik kokku kirjutatud sõnad on liitsõnad ja kas kõik liitsõnad on omaette sõnad. Selgelt tuleb välja see probleem ühendverbide puhul. Kokkuleppeliselt kirjutatakse osa verbivorme adverbidega kokku: ärasaadetud kiri, ärasõitev rong, allakukkunud kivi, kuid osa aga lahku: ära sõitma, ära saata, alla kukkudes. Kas tuleks lugeda kokku kirjutatud vorm üheks sõnaks või mitte?

KUI PALJU SÕNU TUNNEB JA KASUTAB TAVALINE KÕNELEJA?

Ligi sada aastat tagasi oli keeleteaduses levinud ebatõde, et harimatu talupoeg mõistab ja tarvitad mõndsada sõna. See seisukoht pärineb inglise keeleteadlaselt Max Müllerilt (1823-1900) ja tugineb „usaldusväärselt külavaimulikult“ saadud teatele: lihtsa talupoja sõnavaras pole üle kolmesaja sõna. See arvamus levis kiirelt ning seda kordas isegi mainekas psühholoog ja üldkeeleteadlane Wilhelm Wundt.
Selle seisukoha lükkas ümber taani nimekas lingvist Otto Jespersen. Temale näis see kahtlustäratav, et kui taani koolipoiss õpib esimesel aastal 700 inglise keele sõna, siis kõlab uskumatuna, et inglise talupoeg õpib oma eluaja jooksul neist vaid poole. Max Mülleri esitatud sõnade arvu paikapidamatuses on kerge veenduda kas või lihtsa mõttelise katse abil. Kui loendada kokku sõnu, mida talupoeg teab, alustaks kõigepealt sõnade loetlemist elutoas nähtavate asjadega, nende osade nimedest , edasi kööki ja teistesse kõrvalruumidesse, sealt õue ja aega, põllule, heinamaale, metsa, taimede nimetused ja palju muud. On ilmne, et neid sõnu on palju rohkem, kui pelgalt kolmsada.
Senised tähelepanekud ja uurimused mitme keele puhul näitavad, et laps tunneb umbes 3 600 sõna, umbes 14-aastane nooruk kuni 9 000 sõna, vähese haridusega täiskasvanu 11 000-14 000 sõna ja haritud inimene umbes 50 000 sõna ja enamgi . Tuleb ka vahet teha aktiivse ja passiivse sõnavara vahel. Kõnes aktiivselt kasutatavate sõnade hulk on palju väiksem, kui kuulmisel ja lugemisel arusaadavate passiivsete sõnade hulk. Seda toetab ka fakt, et nimekad kirjanikud kasutavad oma teostes võrdlemisi vähest hulka erinevaid sõnu. Vähemalt polnud toona ühegi kirjaniku aktiivne sõnavara küündinud haritlase 50 000 (passiivselt tuntud) sõnani. Näiteks W. Shakespeare , keda peetakse sõnarikkamaks inglise kirjanikuks, kasutas oma teostes 24 000 sõna, A. Puškin 21 000 sõna, V. Hugo 28 000 sõna ja J. Milton 8 000 sõna ja Homerose eepostes on 6084 erinevat sõna. Sõnade arv sõltub suurel määral ka teoste pikkusest ja temaatika mitmekesisusest. Sõnad korduvad tekstis väga erineva sagedusega. Näiteks Puškini teostes on kasutatud üle 600 000 sõnavormi, neis on aga 21 200 eri sõna. Üle saja korra esineb ainult 720 sõna.
Eesti keele alal pole aga selliseid uurimusi tehtud ja seepärast ei teata ka kui palju sõnu on kasutanud oma töödes A. H Tammsaare või E. Vilde . „Kalevipoja“ teaduslikus väljaandes on teises köites sõnastik, kus on registreeritud kõik eeposes esinevad sõnad, aga nende lugemine on raskendatud, sest sõna ja sõnavormi piiri määratlemine on paljudel keerulisematel juhtudel tegemata jäänud. „Kalevalas“ arvatakse olevat 7 830 erinevat sõna. Üheksakümnendatel tehti katse hinnata mõnede eesti kirjanike sõnarohkust. Selgus, et 14-l keskmise suurusega tekstileheküljel on E. Vilde tarvitanud oma „Mäeküla piimamehes“ iga 2,75 sõna kohta ühe eri sõna, F. Tuglas novellis „Inimesesööjad“ iga 3,25 sõna kohta ühe eri sõna, J. Mändmets novellis „Meri ja armastus“ iga 3,35 sõna kohta ühe eri sõna ja A. H. Tammsaare iga 4,25 sõna kohta ühe eri sõna. Seega selle katse andmetel on kõige vaheldusrikkama sõnavaraga E. Vilde.

KUI PALJU ON SIIS SÕNU EESTI KEELES?

1960. aasta „Õigekeelsuse sõnaraamatus“ on umbes 100 000 sõna, kusjuures arvatakse, et sõnade hulka selles oleks saadud kerge vaevaga suurendada 200 000-ni. Arvatakse, et seegi arv pole veel piiriks . NSV Liidu Teaduse Akadeemia keeleteaduse instituudi Leningradi osakonnas on kartoteek, kus on registreeritud umbes 500 000 vene kirjakeeles esinevat sõna, Ameeriklaste suurimas – Websteri sõnaraamatus on näiteks üle 600 000 sõna. Soome kirjakeele sõnaraamatus „Nykysuomen sanakirja“ on aga 201 000 sõna, kuid soome kirjakeele sõnavara kartoteegis leidub andmeid umbes 840 000 sõna kohta. 2009. aastal välja antud internetis kasutatav Eesti keele seletav sõnaraamat hõlmab endas 150 000 sõna, kuid mitmed sõnarühmad on sinna sisse võetud piirangutega. Sellest võib järeldada, et eesti kirjakeeles kasutusel olnud sõnade hulk ulatub samuti vähemalt 600-700 tuhandeni. Eesti keele sõnade koguarvu suurendab eriti liitsõnade rohkus. Peaaegu üks kolmandik ÕS-i sõnadest on liitsõnad. Suurem osa neist on kasutusele tulnud viimase saja aasta jooksul. Rohkesti lisavad uusi tuletisi, võõrsõnu, liitsõnu just oskuskeeled. Näiteks keemias on rahvusvaheliselt käibel umbes 300 000 terminit , entomoloogias umbes 600 000 terminit. Kõik pole üksiksõnad ja kõik neist ei ole esinenud ka eesti keeles, kuid võib järeldada, et oskussõnavara pidev kasv võib viia erinevate sõnade hulga eesti kirjakeeles miljonini. Samas pole siia arvestatud murdesõnavara, need sõnad, mis kirjakeeles ei esine, kuid esinevad mingis murdes või murrakus ja mille arv pole sugugi väike. Kõigis murretes kasutatud sõnavara on mahult väiksem kirjakeele sõnavarast. Näiteks soome kirjakeele kartoteegis oli registreeritud 840 000 sõna, siis soome murdearhiivi üldsõnastikus oli 1966. aasta lõpul 321 500 sedelit.
Sõnade hulk on Rätsepa sõnul suur rahvuslik varandus , kuid sellele ei tohi vaadata üksnes arhivaari pilguga. Keele tõeliseks rikkuseks on ikkagi nende sõnade tähenduslikult nüansseeritud kasutamine, nende oskuslik seostamine sisutäpseteks lauseteks ja vormilt varieeruvaks tekstiks.

EESTI KEELE SÕNAVARA AJALOO PÕHIPROBLEEME

Huno Rätsep mainib oma „Sõnaloo raamatus“ peatükis „Eesti keele sõnavara ajaloo põhiprobleeme“, et eesti keele sõnavara päritolu pole sugugi täiesti uurimata ala. Eesti sõnade algupära väljaselgitamine on kestnud juba mitu inimpõlve. Kaalukas osa on selles töös olnud ka Tartu ülikooli õppejõududel.
Rääkides eesti sõnade päritolust, siis saab terminit sõna käsitada üsna avaralt. Vanemate sõnatüverühmade puhul saab arvestada ainult ühistüvesid, millest hiljem soome- ugri keeltes on moodustunud mitmesuguseid sõnu kitsamas mõttes. Uurija peab uuemate sõnakihtide etümologiseerimisel silmas pidama , kas tegemist on uute sõnatüvedega või uusmoodustistega olemasolevate tüvede alusel. Viimase aja uurimusi arvesse võttes saaks soomeugrilise omasõnavara hulka arvata ainult need sõnatüved, millele leidub vasteid kaugemates soome-ugri keeltes (Samojeedi, ugri, permi või volga keeltes).
Omaette probleemiks on, kuidas saaks soome-ugrilise sõnavara tuvastamisel rohkem arvestada eesti rikkalikku murdesõnavara. On kujunenud tavaks, et rahvusvahelises fennougristikas kasutatakse eesti vastete allikana Wiedemanni sõnaraamatut, kuid see ei kajasta kaugeltki mitte eesti murdesõnavara kogu küllust. Kui võrdlevas fennougristikas käibele panna kogu eesti murdesõnavara ja ka rahvalaulude sõnavara, peaks vanemate soomeugriliste sõnatüvede hulk eesti keeles kasvama.
Samuti on aktuaalseks probleemiks soomeugrilise sõnavara üldises iseloomustuses. See puudutab karjandus- ja põllumajandussõnu. Eesti keele soome-permi sõnavaras on sellealasteks sõnadeks näiteks vart ja rehi . Soome-volga sõnavaras aga näiteks uhmer, õlg, pekkel, lehm, siga, lüpsma, pett ja vasikas. Neid sõnu pole küll palju, kuid nad on tekitanud fennougristidele palju peamurdmist. Need sõnad paistavad viitavat sellele, et juba soome-permi ja soome-volga keeleühtsuse ajal tunti mõnel määral viljakasvatust ja karjapidamist. Kui eeldada, et see keeleühtsus eelnes läänemeresoome algkeele perioodile, siis tuleb arvata, et meie esivanemad tundsid põllundust ja karjandust juba ammu enne läänemeresoome perioodi ja kokkupuuteid balti hõimudega. See seisukoht on aga vastuolus tänapäeva arheoloogide seisukohtadega. Arheoloogid on nimelt veendunud, et meie esivanemad õppisid tundma põlluharimist ja karjakasvatust alles kokkupuutel balti hõimudega, ehk varase läänemeresoome algkeele ajal. P. Ariste on näiteks esitanud arvamuse, et osa volga ja permi keeltega ühisest põllundussõnavarast on tulnud läänemeresoome keelde hiljem, merjalaste vahendusel. Seega parim seletus nendele sõnadele on pidada neid volga laenudeks, mis tulid varasesse läänemeresoome algkeelde pärast läänemeresoome balti kontaktide algust.
Suureks probleemiks on ka eesti keele sõnavara vanemate kihtide ajaloos on läänemeresoomelise sõnavara päritolu. Läänemeresoome sõnavaraks peetakse eesti keeles neid sõnatüvesid, millel on vasted enamikus läänemeresoome keeltes, kuid puuduvad kaugemates sugulaskeeltes. Läänemeresoomelisi tüvesid on eesti sõnavaras üsna palju võrreldes vanemate sõnarühmadega. Tagasihoidlike arvestuste kohaselt ulatub läänemeresoomeliste tüvede arv 700-800-ni. Seega on läänemeresoomelisi sõnatüvesid eesti keeles pea sama palju, kui soomeugrilisi sõnatüvesid kokku.
Läänemeresoome sõnavara ei ole ühist algupära, vaid koosneb mitmest kihist. Ei ole usutav , et need sõnatüved oleksid tekkinud läänemeresoome algkeeles spontaanse sõnaloomingu tulemusena. Osa neist sõnatüvedest kuulub eelmisse, soomeugrilisse sõnavarasse. Nende sõnatüvede vasted kaugemates sugulaskeeltes on kadunud. Teiseks võimaluseks on, et need sõnad on ikkagi laenud mõnest indoeuroopa keelest, aga lingvistidel pole õnnestunud neid laensõnu tuvastada. Kolmandaks võimaluseks on, et pole tegemist uue tüvega, vaid juba olemasoleva tüve niisuguse kujuga, mille seos esialgse tüvega on kaduma läinud. Nagu näitavad teadaolevad faktid, võib sõna esialgne kuju olla põhjalikult ja reeglipäratult muutunud. Neljas võimalus on P. Ariste arvates, et Eesti ala esimesed elanikud ei kõnelenud soome-ugri keelt ega indoeuroopa keelt, vaid nende keel või keeled kuulusid mingisse praegu tundmatusse keelkonda . Ariste on andnud sellele keelele ka tingliku nimetuse – protoeuroopa keel. Ariste väitel on läänemeresoome sõnavaras sõnu, mis on laenud sellest tundmatust protoeuroopa keelest või keeltest.(Ariste 2002: 54)
Veel üheks üldprobleemiks on eesti sõnavara indoeuroopa elementide rühmitamine ja rühmade vanus. Kõige vanemad seni teada olevad laenud on pärit indoeuroopa algkeelest ja indoiraani algkeelest. Arvatakse, et enamik neist on saadud enne läänemeresoome algkeelt, kui meie esivanemad ei olnud veel Läänemere maile jõudnud. 1973. aastal tehtud uurimuse andmeil on eesti keeles 40 indoeuroopa ja indoiraani laenu, neist 20 küsitava etümoloogiaga. Kindlad laenud on näiteks arv, marras, mesi, ora, orb, osa. Arvatakse, et balti laenudele eelnes veel teinegi indoeuroopa laenude rühm. Arheoloogid on viidanud sellele, et varase neoliitikumi ajal tuli Läänemere aladele Dnepri alalt elanikkonda, keda võiks pidada indoeurooplasteks. Akadeemik P. Ariste on sellele seigale toetudes väitnud , et nende indoeurooplaste keelest on läänemeresoomlaste keelde tulnud mitmeid indoeuroopapäraseid laensõnu, mida ei saa pidada varasemateks indoeuroopa ja indoiraani laenudeks ega ka balti laenudeks. Järelikult pidi Läänemere mail kõneldama läänemeresoomlaste tulekul kahe keelkonna keeli: protoeuoopa ja mingit indoeuroopa keelt.
Professor Ariste esitatud sõnu on peetud enamasti balti laenudeks, jääb selgusetuks, kas ja kuivõrd kuuluvad selliste indoeuroopa keelte hulka mõned indoiraani ja indoeuroopa laenud. Seni pole uue laenurühma puhul esitatud häälikulisi kriteeriume, mis lubaksid sellist iseseisvat indoeuroopa laenude kihti eristada.
Balti laenude uurimine on küll soikunud, kuigi on esile kerkinud balti laenude uuesti läbivaatamise vajadus, seoses eespool käsitletud probleemidega. Täpsemat käsitlust vajab ka küsimus paralleelsetest laenudest protoeuroopa keelest balti ja läänemeresoome keeltesse. Sellele võimalusele on näiteks viidatud sõna meri etümoloogiaga.
Kokkuvõttes on läänemeresoome sõnavara päritolu veel lahtine ja mitmesuguste indoeuroopa laenude selgitamine läänemeresoome keeltes jätkub.

Kasutatud kirjandus

Ariste, P., 2002. Sõnaloo raamat. Tartu, Ilmamaa