Fonotaktika Sõnaliigid Ühte sõnaliiki kuuluvad sellised sõnad, millel on mitu ühist tunnust. NT: 1. Haige lebas jõuetult voodis (Nimisõna) 2. Haige koer tuli mu ukse taha (Omadussõna) SÕNALIIGID / MUUTUVAD 3. MUUTUMATUD / 1. KÄÄNDSÕNAD 2. PÖÖRDSÕNAD Käändsõnad: a) nimisõnad ehk substantiivid (NT:-mine, -us) b) omadussõnad ehk adjektiivid (Eesti keeles on ka nn vaegomadussõnu, mida ei saa käänata, aga tekstis tuleb nad omadussõnaks määrata. Lõppudega: -võitu, -ohtu, -karva, -värki, -laadi, -verd. NT: mustaverd, kullakarva, isevärki, poisiohtu, kõhnavõitu, sedalaadi) c) arvsõnad ehk numeraalid d) asesõnad ehk pronoomenid (asendavad sõnas teisi sõnaliike) (asesõnu: kõik, igaüks, üksteise, ma, sa, ta, me, te, n...
Lühikesed puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust. Alguse kohta piiranguid pole. Pikad olemas silbi lõpp või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust või on täidetud mõlemad tingimused. A-LUS-TA-MA KRA-BI SAR-VI-LI-NE A-MET HUL-LUS-TI Lahtised puudub silbi lõpp Kinnised silbi lõpp on olemas 13. Kõnetakt keele väikseim rütmiüksus 14. Fonotaktika määrab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte. 15. Eesti keele fonotaktika reeglid: eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik ühes silbis ei tohi olla rohkem kui 2 täishäälikut kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbi tuumale lähemal kui helitud eesti keeles häälikujärjend ji ei esine eesti keele rõhututes silpides ei tohi olla pikki täishäälikuid ega -ühendeid
välde on pika silbi pikkuse tinglik nimetus.) 3.välde. ekstra rõhk. Nt: lau-lu. Lühike - Silp - Pikk | | Tavaline rõhk tavaline rõhk ekstra rõhk | | | I välde II välde III välde Fonotaktika. Fonotaktika määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud,millised mitte. Eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik. Ühes silbis ei tohi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbituumale lähemal kui helitud kaashäälikud. Eesti keeles on häälikujärjend ji EI ESINE !! Eesti keele rõhutustes silpides ei tohi olla pikki täishäälikuid ega täishäälikuühendeid.
Alkohol paneb nad käituma nii lollisti ja eesti meedia kasutab seda oma kasuks ära. Kuigi nad teavad et nad ise on täpselt samasugused, aga ei tunnista seda endale. Televisiooni esimene põhimõte on see et oleks olemas jutud mida telekas rääkida ja et tuleks rohkem raha sisse. Inimesed kes töötavad televisioonis ei mõtle sellele kuidas mõjutab nende jutud ülejäänud maailma. See võib mõjuda hästi kuid võib ka mõjuda väga halvasti. Eesti keele Fonotaktika põhijooned Fonotaktika määrab millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised ei ole keeles lubatud. Eesti keele fonotaktika reeglid on 1) eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik ministeerium 2) ühes silbis ei tohi olla rohkem kui kakas täishäälikut maasikas 3) kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbituumale lähemal kui helitud kaashäälikud traktor 4) Eesti keeles häälikujärjend ji ei esine orji
KORDAMINE ARVESTUSTÖÖKS TEOORIA 1. mõisted - foneetika: keele häälikuline ehitus (haalikute moodustamine, tajumine) fonoloogia: häälikute käitumine ? palatalisatsioon: peenendamine võõrhäälikud: häälikud, mis esinevad võõrsõnades - f;s;... võõrtähed: esinevad võõrsõnades ( f,s, c,q,z,n,y,x, z) fonotaktika: häälikute kombineerumise reeglistik ( ühes silbis max. 2 täishäälikut; silbi algul tavaliselt 1 kaashäälik; ei esine häälikujärjendit JI ; rõhutus silbis a,e,i,o,u. sünonüüm:samatähenduslik sõna ( kass- kiisu) polüseemia: mitmetähenduslikkus ( ühel sõnal mitu teineteisega tihedalt seotud tähendust : keel - organ, õppeaine, pillikeel ) homonüümia: samakõlalisus ( mitme keelemärgi e. tähistaja häälikuline kokkulangevus - kuum tee/pikk tee/ ära tee ! ) keelkond: ühte keelepuusse kuuluvad keeled moodustavad keelkonna onomatopoeetiline väljend: keelesugulus: rühm keeli on ajaloolise arengu tulemusel kujunenud ühest algkeelest, mida räägiti...
EE S T I K TE I S TE E E L KEELTE SE A S H äälikusüsteem Vokaalharmoonia: mänty-mänd Sõnarõhk: soome-ugri keeltes sõna esisilbil indo-euroopa keeltes liikuv Eesti keeles on muutunud fonotaktika ( foneem/f/) Sõnavara Püsivam kui häälikusüsteem Grammatiline sugu: soome-urgi keeletes ei tunta indo-euproopa keeltes iseloomulikumaid tunnuseid Eesti keeles 85% moodustavad laensõnad. Vorm im oodustus … on püsivamaid struktuuritasandeid. Soome-ugri keeltes käänete arv suur Indo-euroopa keeltes flektiivne vormimoodustus Lausem oodustus soome-ugri keeltes - tagasõnad indo-euroopa keeltes – eessõnad
Max. Kaks. 3. Välde Eesti keeles esineb kolm väldet. 1. välde esineb ainult lühikestes silpides, ja välde määratkse sõna rõhulises silbis. Kui sõna esimene silp on lühike siis see sõna ongi esimes vältes. 2. ja 3. välte sõna kirjapilt on täpselt ühesugune, seega 2. ja 3. välde esineb pikades sõnades, aga kolmanda välte sõnu saab hääldada intensiivsemalt. 4. Fonotaktika reeglid Fonotaktika näitab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte. Eesti keeles sõnad algavad ühe kaashäälikuga, vanad soomeugri sõnad. 1. Need sõnad mis algavad tänapäeval kaashääliku ühendiga, on laenusõnad. 2. Ühes silbis saab olla kõige rohkem kaks täishäälikut. 3. Teatud häälikuühendid ei ole keeles lubatud. 4. Silbituumale on alati lähemal heliline kaashäälik. 5
Keeles pole häälikut /p/, kui pole häälikut /k/. Ei oleühtki kindlat vokaali v konsonanti, mis esineks kõigis UPSIDi keeltes. Niisiis ei ole segmentide tasandil võimalik välja tuua sajaprotsendilisi universaale, kuigi on mitmeid kvasiuniversaale või universaalseid tendentse. Fonotaktika Fonotaktika on foneemide ja foneemijärjendite kombineerimis- ehk seondumispiirangue süsteem. Fonotaktilised piirangud on aktuaalsed just konsonantühendite ja vokaaliühendite osas. Fonotaktika jälgimisel on võimalik lähtuda kolmest süntagmaatilisest üksusest silp, morfeem, sõna. Neist olulisim on sõna, st kindlad sõnavormid. Palju on uuritud ka silpide fonotaktikat. Fonotaktika uurimisel tuleks kindlasti eristada oma- jalaensõnu, kuna uued laensõnad kajastavad tihti hoopis lähtekeele fonotaktikat. Fonotaktilised reeglid puudutavad foneemide looulikke klasse. Lähipiirangud kehtivad kõrvuti asuvate segmentide puhul
· Lühikesed rõhulised silbid on alati esimeses vältes · Nt: ka- la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma 16. Missugustes silpides esineb teine ja kolmas välde? · Teine välde esineb ainult pikkades rõhulistes silpides Nt: väl-de, koe-rad, ham-mas-te · Kolmas välde esineb sammuti ainult pikkades rõhulistes silpides Nt: üht koera 17. Mille poolest erineb kolmas välde teisest? · Teise ja kolmanda väte erinevus on tingitud hääldusest 18. Fonotaktika mõiste ja 4 reeglit! · Fonotaktika määrab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte · Reeglid: 1) Eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik Nt: minister 2) Ühes silbis ei tohi olla rohkem kui kaks täishääliku Nt: sai- a, luu- a, müü- a, jää- äär 3) Kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbituumale
· Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides. · Kolmas välde on see, millel on eriline rõhk, millega hääldatakse rõhulist pikka silpi. · Fonotaktika on see, mis määrab millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte. · Sõnaliik on keeles ühtmoodi käituvate sõnade hulk. · Muutuvad sõnad on need, millele on võimelik liita tunnuseid ja lõppe. · Muutumatud sõnad on need, millel on alati sama kuju. · Nimisõnad on sõnad, mis nimetavad asju, olendeid, abstraktseid mõisteid ning vastavad küsimusele mis?/ kes?. · Omadussõnad on sõnad, mis väljendavad omadusi ning vastavad küsimusele missugune?.
tavalise rõhuga seega sõna on teises vältes või erilise rõhuga seega sõna (Näide: selle kooli) on kolmandas vältes (Näide: seda kooli). FONOTAKTIKA . . . on keeleteadusharu, mis määrab ära need häälikujärjendid, mis keeles on lubatud ja mis mitte. Ühes silbis peab olema kahtlemata täis- kui ka kaashäälikuid, sest täishäälik annab silbile kõlavuse ja aitab tajuda kaashäälikuid. Igas keeles on omaette reeglid mismoodi silpe kombineeritakse ja need ongi fonotaktika reeglid. Silbi alguses võib eesti keeles olla tavaliselt ainult üks kaashäälik. Samuti ei saa silbi alguses esineda kaashäälikuühendeid, mis aga lubatud inglise keeles. Näide: mi|ni|sty. Selliseid sõnu, kus silbi algul on üks kaashäälik on eesti keeles sõnavaras 90%. Soome-ugri ja muganenud laenusõnades on üks kaashäälik. Hiljem on meie keelde juurde tulnud ka sõnu, kus esineb kaashäälikuühendeid. Näide: klaver, plats, traktor.
tuletisena, kui on laenatud või tüvena käibele võetud ka sellele sobiv alussõna. Nt. tõlgitsema (tõlkima), tükeldama (tükk). On ka terminina teadlikult mugandatud laentüvesid. E. keele sõnastruktuuri reeglitega kohanemata võõrverbid on eeri- lõpulise tüvega. Nt. aktiveerima, improviseerima. 20. DESKRIPTIIVSED on onomatopoeetilised ja muud häälikuliselt motiveeritud sõnad. Tähenduselt ekspressiivsed ja afektiivsed. Häälikuline kuju ja fonotaktika võib erineda tavapärasest ja põhineda häälikusümboolikal. Moodustatakse üldiselt mallide järgi, mis esindavad mingit tuletustüüpi. Selgetest tuletistest eristab neid see, et neis sisalduv tuletusliide ei liitu harilikult lekseemile, vaid deskriptiivsele tüvekujule, mis ei esinda mingit lekseemi. Tüvelõpu järgi võib pidada vastava tuletustüübi sõnadeks. Nt.: vilisema, laksatama, puhkima, ärplema jne
3) tööle saamiseks ja eestis elamiseks peab oskama eesti keelt 4) eesti keel on ainukene riigikeel 5) eesti keelt õpetatakse koolis ja on vaja edukalt sooritada eesti keele eksam, et saada haridust 6) keeleseadused nt tänavasiltidel peab olema eesti keelne tekst suuremalt kirjas, toodetel peab olema eesti keelne etikett 7) geograafiliselt hea asukoht kahes kohas on vesi, venemaaga eraldab järv ja sood, läti keel on meiega sama suur Eesti keele fonotaktika 1) õ, ä, ö, ü, o saavad esineda ainult 1. silbis 2) j-i järel ei ole i (tühi tühji) 3) täht h esineb üksnes sõna alguses või 1. silbi lühikese vokaali järel (hall, kahtlema) 3) pikk vokaal ei saa eelneda i-le (maid, maaid) 4) i ei ole pika ii, üü ega i-lõpulise diftongi järel ( süid, süüid) 5) ai, ei, ui ei saa esineda 1. ja 2. vältes sõna 2. silbis (emasid, emaid) 6) Mõned konsonant ühendid ei sobi eesti keelde (nt pst)
Q1: sada /sata/ Q2, Q3: saada (kiri) /sa:ta/, (tahan) saada /sa:ta/ kada /kata/ kata /kat-ta/, katta /kat-ta/, karda /kar-ta/, karda /kar-ta/ hara /hara/ harta /hart-ta/, karta/kart-ta/ kare /kare/ (nende) kaarte /ka:rt-te/,(neid) kaarte /ka:rt-te/ (Eristus Q2 Q3 sünnib juba rõhulaadi toimel vt allpool "Fonoloogiline aktsent".) 4.2.2 Silp kui artikuleerimise alus. Fonotaktika. Kuna häälikud ei avaldu kõnes isoleeritult, vaid hääldusliigutuste jadadena, siis väikseim dünaamiliselt terviklik hääldusüksus on silp. Ehkki kogemuslikult tajume silpi hõlpsasti, ei ole teda lihtne defineerida (seda on üritatud teha, lähtudes erinevustest helilisuses, hääldustugevuses või rõhus, kuid kõigiks erijuhtudeks sobivat lahendust pole leitud). Lihtsam on näha funktsiooni: silpe vajame sidusa kõnevoolu liigendamiseks
Liikvidad ehk sulahäälikud (l,r) meenutavad vokaale selles suhtes, et nad on põhiolemusliselt helilised, kuid nende puhul ei kulge õhuvool siiski mitte vokaalide kombel vabalt piki suuõõne keskkulglat, vaid see suunatakse külgedele, nii moodutub lateraal ehk külghäälik l, või siis hakitakse seda, nagu tremulandi ehk värihääliku r puhul. Veel rohkem vokaalisarnased on poolvokaalideks nimetatavad konsonandid (w, j, ka eesti keele v). 13. Mis on fonotaktika? Termin fonotaktika tähendab häälikute ühendamist. Üheski keeles ei saa foneeme suvaliselt üksteise otsa lükkida, vaid ühendamist reguleerib kõikjal hulk fonotaktilisi piiranguid. Fonotaktilised reeglid kehtivad alati mingi konkreetse keele puhul. Fonotaktilises analüüsis on põhiüksuseks segmentaalfoneem- kas konsonant või vokaal. Lisaks kõrvuti olevate häälikute kohta käivatele piirangutele võib keeliti olla ka suuremaid kõneüksusi puudutavaid reegleid. Näiteks soome keeles piirab
.. ja ... keel (nimetage vähemalt 3). Tüüpilised keskvokaalid on vene [ ] ja inglise [] (rõhutu silbi e). Kõnetegevuse sidusa iseloomu tõttu avalduvad naaberhäälikute olulised tunnused tihti ülekattega ehk samaaegselt vanasti nimetati selliseid häälikute vastasmõjutusikoartikulatsiooniks. Mingile foneemile vastavat objektiivset lõiku foneetiliste andmete reas nimetatakse segmendiks. Foneemide kombineerumisvõimalusi uurib ja kirjeldab fonotaktika. Kõnevoolu liigendumisel silpideks on dünaamilis-fonoloogiline alus seda põhjustab vokaalse ja konsonantse funktsiooni (vokaalide ja konsonantide) vaheldumise nõue. Häälduslikke kestus- ehk vältussuhteid kirjeldades kasutatakse ka terminit kvantiteet. Rõhu ja tooniga seotud nähtused koonduvad fonoloogias prosoodia mõiste alla. Kuna tegemist on nähtuste ja tunnustega, mis ilmnevad n-ö hääldusrea ,,kohal" või ,,peal", kutsutakse neid ka suprasegmentaalseteks.
1.Keele tekkimine, keelkonnad, keelefunktsioonid Keele tekke kohta on esitatud palju hüpoteese kuid üksi neist ei ole võitnud üldist tunnustust.Arvatakse et keel tekkis niimoodi et kui inimahvist sai inimene kes käis kahel jalal siis muutus tema hingamisteede asend ning siis oli võimalik hääldada igasuguseid häälikuid. Selleks,et rääkida on vaja keelemeelt,mis eristab meid loomadest. On olemas kolm suuremat keelkonnda:Indoeuroopa keelkonnd(läti,rootsi,norra,saksa),hiina-tiibeti keelkond(hiina,tiibeti),uurali keelkond(eesti,soome,ungari).Uurali keelkond jaguneb kaheks:soome- ugri keelkond(ugri,volga,saami) ja samojeedi keelkond(samojeedi keel). Keele funktsiooni:info edastamine,kuuluvuse väljendamine,tunnete väljendamine,mõttlemine,suhtlemine. 2.Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill...
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi ...
kvantitatiivselt erinevaid tulemusi. UPSID - fonoloogiline andmebaas; selles on 317 keele foneemisüsteemi andmed; keelte valik on tehtud väga hoolikalt, et maailma keelkondade igast rühmast oleks võetud parim esindaja. Implikatiivsed sõltuvused (UPSIDi andmete põhjal), peaaegu eranditeta reeglid. UPSIDi põhjal ei ole sajaprotsendilisi universaale, ei ole leitud ühtegi kindlat vokaali või konsonanti mis esineks kõigis uuritud keeltes. 16. Fonotaktika. Fonotaktika - foneemide ja foneemijärjendite kombineerimis- ehk seondumispiirangute süsteem. Fonotaktilised piirangud on akutaalsed just konsonantühendite ja vokaaliühendite osas. Fonotaktilised reeglid puudutavad foneemide loomulikke klasse. Lähipiirangud - kehtivad kõrvuti asuvate segmentide puhul Kaugpiirangud - kehtivad üksteisest kaugemal asuvate segmentide osas. Süstemaatilised augud keele foneemide liitmise reas- fonotaktilisi piiranguid rikkuvad
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhietappidest, milleks on: 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) lingvistiline 2) Sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (häälelaine) akustiline akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline auditiivne foneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine) lingvistiline 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Tuleks keeleliselt öelda, et märkidel/sõnadel on oma sisu, mille tähendus on tihtipeale kokkuleppeline. Lisamaterjal üldkeeleteadus lk 67 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Üldfoneetika Deskriptiivne e kirjeldav foneeti...
4–5 lausega. Ta küsib neist küsimustest ühe. 1. Mis on ja millega tegeleb kontaktlingvistika? Keeleteadusharu, mis uurib keelekontakte. Ajaloolisest lingvistikast eristab kontaktlingvistikat see, et uuritakse seda, mis keelekontaktide tulemusena hetkel toimub, mitte minevikku. Kontaktlingvistika tegeleb küll keeleainesega, kuid samas peab silmas keelekasutajate tausta, sotsiaalseid suhteid, kontaktsituatsiooni tüüpi jms. Mittesuulise suhtluse andmestik pole olnud aga tähelepanu all sellepärast, et tähtsaks on peetud tegelikku, redigeerimata, argist keelekasutust. 2. Mis on ja millega tegeleb leksikoloogia? Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
