Fonotaktika Sõnaliigid Ühte sõnaliiki kuuluvad sellised sõnad, millel on mitu ühist tunnust. NT: 1. Haige lebas jõuetult voodis (Nimisõna) 2. Haige koer tuli mu ukse taha (Omadussõna) SÕNALIIGID / MUUTUVAD 3. MUUTUMATUD / 1. KÄÄNDSÕNAD 2. PÖÖRDSÕNAD Käändsõnad: a) nimisõnad ehk substantiivid (NT:-mine, -us) b) omadussõnad ehk adjektiivid (Eesti keeles on ka nn vaegomadussõnu, mida ei saa käänata, aga tekstis tuleb nad omadussõnaks määrata. Lõppudega: -võitu, -ohtu, -karva, -värki, -laadi, -verd. NT: mustaverd, kullakarva, isevärki, poisiohtu, kõhnavõitu, sedalaadi) c) arvsõnad ehk numeraalid d) asesõnad ehk pronoomenid (asendavad sõnas teisi sõnaliike) (asesõnu: kõik, igaüks, üksteise, ma, sa, ta, me, te, n...
Lühikesed puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust. Alguse kohta piiranguid pole. Pikad olemas silbi lõpp või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust või on täidetud mõlemad tingimused. A-LUS-TA-MA KRA-BI SAR-VI-LI-NE A-MET HUL-LUS-TI Lahtised puudub silbi lõpp Kinnised silbi lõpp on olemas 13. Kõnetakt keele väikseim rütmiüksus 14. Fonotaktika määrab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte. 15. Eesti keele fonotaktika reeglid: eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik ühes silbis ei tohi olla rohkem kui 2 täishäälikut kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbi tuumale lähemal kui helitud eesti keeles häälikujärjend ji ei esine eesti keele rõhututes silpides ei tohi olla pikki täishäälikuid ega -ühendeid
välde on pika silbi pikkuse tinglik nimetus.) 3.välde. ekstra rõhk. Nt: lau-lu. Lühike - Silp - Pikk | | Tavaline rõhk tavaline rõhk ekstra rõhk | | | I välde II välde III välde Fonotaktika. Fonotaktika määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud,millised mitte. Eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik. Ühes silbis ei tohi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbituumale lähemal kui helitud kaashäälikud. Eesti keeles on häälikujärjend ji EI ESINE !! Eesti keele rõhutustes silpides ei tohi olla pikki täishäälikuid ega täishäälikuühendeid.
Alkohol paneb nad käituma nii lollisti ja eesti meedia kasutab seda oma kasuks ära. Kuigi nad teavad et nad ise on täpselt samasugused, aga ei tunnista seda endale. Televisiooni esimene põhimõte on see et oleks olemas jutud mida telekas rääkida ja et tuleks rohkem raha sisse. Inimesed kes töötavad televisioonis ei mõtle sellele kuidas mõjutab nende jutud ülejäänud maailma. See võib mõjuda hästi kuid võib ka mõjuda väga halvasti. Eesti keele Fonotaktika põhijooned Fonotaktika määrab millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised ei ole keeles lubatud. Eesti keele fonotaktika reeglid on 1) eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik ministeerium 2) ühes silbis ei tohi olla rohkem kui kakas täishäälikut maasikas 3) kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbituumale lähemal kui helitud kaashäälikud traktor 4) Eesti keeles häälikujärjend ji ei esine orji
KORDAMINE ARVESTUSTÖÖKS TEOORIA 1. mõisted - foneetika: keele häälikuline ehitus (haalikute moodustamine, tajumine) fonoloogia: häälikute käitumine ? palatalisatsioon: peenendamine võõrhäälikud: häälikud, mis esinevad võõrsõnades - f;s;... võõrtähed: esinevad võõrsõnades ( f,s, c,q,z,n,y,x, z) fonotaktika: häälikute kombineerumise reeglistik ( ühes silbis max. 2 täishäälikut; silbi algul tavaliselt 1 kaashäälik; ei esine häälikujärjendit JI ; rõhutus silbis a,e,i,o,u. sünonüüm:samatähenduslik sõna ( kass- kiisu) polüseemia: mitmetähenduslikkus ( ühel sõnal mitu teineteisega tihedalt seotud tähendust : keel - organ, õppeaine, pillikeel ) homonüümia: samakõlalisus ( mitme keelemärgi e. tähistaja häälikuline kokkulangevus - kuum tee/pikk tee/ ära tee ! )
EE S T I K TE I S TE E E L KEELTE SE A S H äälikusüsteem Vokaalharmoonia: mänty-mänd Sõnarõhk: soome-ugri keeltes sõna esisilbil indo-euroopa keeltes liikuv Eesti keeles on muutunud fonotaktika ( foneem/f/) Sõnavara Püsivam kui häälikusüsteem Grammatiline sugu: soome-urgi keeletes ei tunta indo-euproopa keeltes iseloomulikumaid tunnuseid Eesti keeles 85% moodustavad laensõnad. Vorm im oodustus … on püsivamaid struktuuritasandeid. Soome-ugri keeltes käänete arv suur Indo-euroopa keeltes flektiivne vormimoodustus Lausem oodustus soome-ugri keeltes - tagasõnad indo-euroopa keeltes – eessõnad
Max. Kaks. 3. Välde Eesti keeles esineb kolm väldet. 1. välde esineb ainult lühikestes silpides, ja välde määratkse sõna rõhulises silbis. Kui sõna esimene silp on lühike siis see sõna ongi esimes vältes. 2. ja 3. välte sõna kirjapilt on täpselt ühesugune, seega 2. ja 3. välde esineb pikades sõnades, aga kolmanda välte sõnu saab hääldada intensiivsemalt. 4. Fonotaktika reeglid Fonotaktika näitab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte. Eesti keeles sõnad algavad ühe kaashäälikuga, vanad soomeugri sõnad. 1. Need sõnad mis algavad tänapäeval kaashääliku ühendiga, on laenusõnad. 2. Ühes silbis saab olla kõige rohkem kaks täishäälikut. 3. Teatud häälikuühendid ei ole keeles lubatud. 4. Silbituumale on alati lähemal heliline kaashäälik. 5
UPSIDi andmete põhjal tuleb välja mitmeid peaaegu eranditeta implikatiivseid sõltuvusi. Keeles ei esine häälik /k/, kui pole häälikut /t/ (erandiks havai keel). Keeles pole häälikut /p/, kui pole häälikut /k/. Ei oleühtki kindlat vokaali v konsonanti, mis esineks kõigis UPSIDi keeltes. Niisiis ei ole segmentide tasandil võimalik välja tuua sajaprotsendilisi universaale, kuigi on mitmeid kvasiuniversaale või universaalseid tendentse. Fonotaktika Fonotaktika on foneemide ja foneemijärjendite kombineerimis- ehk seondumispiirangue süsteem. Fonotaktilised piirangud on aktuaalsed just konsonantühendite ja vokaaliühendite osas. Fonotaktika jälgimisel on võimalik lähtuda kolmest süntagmaatilisest üksusest silp, morfeem, sõna. Neist olulisim on sõna, st kindlad sõnavormid. Palju on uuritud ka silpide fonotaktikat. Fonotaktika
· Lühikesed rõhulised silbid on alati esimeses vältes · Nt: ka- la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma 16. Missugustes silpides esineb teine ja kolmas välde? · Teine välde esineb ainult pikkades rõhulistes silpides Nt: väl-de, koe-rad, ham-mas-te · Kolmas välde esineb sammuti ainult pikkades rõhulistes silpides Nt: üht koera 17. Mille poolest erineb kolmas välde teisest? · Teise ja kolmanda väte erinevus on tingitud hääldusest 18. Fonotaktika mõiste ja 4 reeglit! · Fonotaktika määrab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte · Reeglid: 1) Eesti keeles on silbi alguses tavaliselt ainult üks kaashäälik Nt: minister 2) Ühes silbis ei tohi olla rohkem kui kaks täishääliku Nt: sai- a, luu- a, müü- a, jää- äär 3) Kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbituumale
· Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides. · Kolmas välde on see, millel on eriline rõhk, millega hääldatakse rõhulist pikka silpi. · Fonotaktika on see, mis määrab millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte. · Sõnaliik on keeles ühtmoodi käituvate sõnade hulk. · Muutuvad sõnad on need, millele on võimelik liita tunnuseid ja lõppe. · Muutumatud sõnad on need, millel on alati sama kuju. · Nimisõnad on sõnad, mis nimetavad asju, olendeid, abstraktseid mõisteid ning vastavad küsimusele mis?/ kes?. · Omadussõnad on sõnad, mis väljendavad omadusi ning vastavad küsimusele missugune?.
seda l[ill]e (III), selle l[ill]e (II). Kolmas välde ja selle ülesanne: Kolmandas vältes hääldatakse erilise sõna rõhuga ja kolmandas vältes võib esineda üksnes rõhulises pikas silbis. Kolmanda välte ülesanne keeles on edasi anda grammatilisis tähendusi, sest pikki silpe on võimalik hääldada kahte moodi kas tavalise rõhuga seega sõna on teises vältes või erilise rõhuga seega sõna (Näide: selle kooli) on kolmandas vältes (Näide: seda kooli). FONOTAKTIKA . . . on keeleteadusharu, mis määrab ära need häälikujärjendid, mis keeles on lubatud ja mis mitte. Ühes silbis peab olema kahtlemata täis- kui ka kaashäälikuid, sest täishäälik annab silbile kõlavuse ja aitab tajuda kaashäälikuid. Igas keeles on omaette reeglid mismoodi silpe kombineeritakse ja need ongi fonotaktika reeglid. Silbi alguses võib eesti keeles olla tavaliselt ainult üks kaashäälik. Samuti ei saa silbi
tuletisena, kui on laenatud või tüvena käibele võetud ka sellele sobiv alussõna. Nt. tõlgitsema (tõlkima), tükeldama (tükk). On ka terminina teadlikult mugandatud laentüvesid. E. keele sõnastruktuuri reeglitega kohanemata võõrverbid on eeri- lõpulise tüvega. Nt. aktiveerima, improviseerima. 20. DESKRIPTIIVSED on onomatopoeetilised ja muud häälikuliselt motiveeritud sõnad. Tähenduselt ekspressiivsed ja afektiivsed. Häälikuline kuju ja fonotaktika võib erineda tavapärasest ja põhineda häälikusümboolikal. Moodustatakse üldiselt mallide järgi, mis esindavad mingit tuletustüüpi. Selgetest tuletistest eristab neid see, et neis sisalduv tuletusliide ei liitu harilikult lekseemile, vaid deskriptiivsele tüvekujule, mis ei esinda mingit lekseemi. Tüvelõpu järgi võib pidada vastava tuletustüübi sõnadeks. Nt.: vilisema, laksatama, puhkima, ärplema jne
3) tööle saamiseks ja eestis elamiseks peab oskama eesti keelt 4) eesti keel on ainukene riigikeel 5) eesti keelt õpetatakse koolis ja on vaja edukalt sooritada eesti keele eksam, et saada haridust 6) keeleseadused nt tänavasiltidel peab olema eesti keelne tekst suuremalt kirjas, toodetel peab olema eesti keelne etikett 7) geograafiliselt hea asukoht kahes kohas on vesi, venemaaga eraldab järv ja sood, läti keel on meiega sama suur Eesti keele fonotaktika 1) õ, ä, ö, ü, o saavad esineda ainult 1. silbis 2) j-i järel ei ole i (tühi tühji) 3) täht h esineb üksnes sõna alguses või 1. silbi lühikese vokaali järel (hall, kahtlema) 3) pikk vokaal ei saa eelneda i-le (maid, maaid) 4) i ei ole pika ii, üü ega i-lõpulise diftongi järel ( süid, süüid) 5) ai, ei, ui ei saa esineda 1. ja 2. vältes sõna 2. silbis (emasid, emaid) 6) Mõned konsonant ühendid ei sobi eesti keelde (nt pst)
Q1: sada /sata/ Q2, Q3: saada (kiri) /sa:ta/, (tahan) saada /sa:ta/ kada /kata/ kata /kat-ta/, katta /kat-ta/, karda /kar-ta/, karda /kar-ta/ hara /hara/ harta /hart-ta/, karta/kart-ta/ kare /kare/ (nende) kaarte /ka:rt-te/,(neid) kaarte /ka:rt-te/ (Eristus Q2 Q3 sünnib juba rõhulaadi toimel vt allpool "Fonoloogiline aktsent".) 4.2.2 Silp kui artikuleerimise alus. Fonotaktika. Kuna häälikud ei avaldu kõnes isoleeritult, vaid hääldusliigutuste jadadena, siis väikseim dünaamiliselt terviklik hääldusüksus on silp. Ehkki kogemuslikult tajume silpi hõlpsasti, ei ole teda lihtne defineerida (seda on üritatud teha, lähtudes erinevustest helilisuses, hääldustugevuses või rõhus, kuid kõigiks erijuhtudeks sobivat lahendust pole leitud). Lihtsam on näha funktsiooni: silpe vajame sidusa kõnevoolu liigendamiseks
Liikvidad ehk sulahäälikud (l,r) meenutavad vokaale selles suhtes, et nad on põhiolemusliselt helilised, kuid nende puhul ei kulge õhuvool siiski mitte vokaalide kombel vabalt piki suuõõne keskkulglat, vaid see suunatakse külgedele, nii moodutub lateraal ehk külghäälik l, või siis hakitakse seda, nagu tremulandi ehk värihääliku r puhul. Veel rohkem vokaalisarnased on poolvokaalideks nimetatavad konsonandid (w, j, ka eesti keele v). 13. Mis on fonotaktika? Termin fonotaktika tähendab häälikute ühendamist. Üheski keeles ei saa foneeme suvaliselt üksteise otsa lükkida, vaid ühendamist reguleerib kõikjal hulk fonotaktilisi piiranguid. Fonotaktilised reeglid kehtivad alati mingi konkreetse keele puhul. Fonotaktilises analüüsis on põhiüksuseks segmentaalfoneem- kas konsonant või vokaal. Lisaks kõrvuti olevate häälikute kohta käivatele piirangutele võib keeliti olla ka suuremaid kõneüksusi puudutavaid reegleid. Näiteks soome keeles piirab
.. ja ... keel (nimetage vähemalt 3). Tüüpilised keskvokaalid on vene [ ] ja inglise [] (rõhutu silbi e). Kõnetegevuse sidusa iseloomu tõttu avalduvad naaberhäälikute olulised tunnused tihti ülekattega ehk samaaegselt vanasti nimetati selliseid häälikute vastasmõjutusikoartikulatsiooniks. Mingile foneemile vastavat objektiivset lõiku foneetiliste andmete reas nimetatakse segmendiks. Foneemide kombineerumisvõimalusi uurib ja kirjeldab fonotaktika. Kõnevoolu liigendumisel silpideks on dünaamilis-fonoloogiline alus seda põhjustab vokaalse ja konsonantse funktsiooni (vokaalide ja konsonantide) vaheldumise nõue. Häälduslikke kestus- ehk vältussuhteid kirjeldades kasutatakse ka terminit kvantiteet. Rõhu ja tooniga seotud nähtused koonduvad fonoloogias prosoodia mõiste alla. Kuna tegemist on nähtuste ja tunnustega, mis ilmnevad n-ö hääldusrea ,,kohal" või ,,peal", kutsutakse neid ka suprasegmentaalseteks.
Homonüümid sama kuju, kuid erineva tähenduse ja päritoluga sõnad, nt tuli, tee, viis. Paronüümid kõlaliselt ja vormiliselt sarnased ning lähedase tähendusega sõnad, nt enamik enamus, enne ennem. 3. Häälikud ja foneetika semijootik-teadus märgi süsteemidest foneetika-häälikusüsteemi uuriv teadus fonoloogia-uurib häälikute kasutamist keeles morfoloogia-keele vormi õpetus süntaks-teadus,mis uurib sünadest lausete moodustamist fonotaktika-määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte palatalisatsioon-peenendus,mis on tingitud naaber häälikutest võõrhäälikud on häälikud,mis esinevad vaid võõrsõnades,võõrtähed esinevad võõrsõnades,tsitaatides,võõrapärastes pärisnimedes. Silp-silp on väiksem kõnes esinev hääldusüksus jagunevad lühikesteks ja pikkadeks silpideks,pikkad omakorda lahtisteks ja kinnisteks. välde- I välde on lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus ka-la,ko-li
Seda nimetust kasutatakse eriti siis, kui uuritakse keele ja kultuuri vahelisi seoseid. flekteerivad e. flektiivkeeled- neis on nii järel- kui eesliited, aga need võivad tüvedega liituda niivõrd keeruliste muutumis- ja sulandumisprotsesside vahendusel, et koostisosi on üksteisest raske eraldada. foneem e. häälikusüsteemi üksus foneetika- uurib kõnehääle omadusi ja kõne tajumist fonoloogia- häälikusüsteemide lingvistiline uurimine fonoloogiline süsteem e häälikusüsteem fonotaktika- häälikute ühendamine fonotaktilised reeglid- kehtivad alati konkreetse keele puhul formaalkeel- kunstlikult loodud märgisüsteemid, nt. matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide kohta formatiiv e. häälikukuju e. väljenduskülg fraas- lause funktsionaalne struktuuriosa fraasistruktuurigrammatika- keskne lähtepunkt, et lauseid ei saa kokku panna suvalistest fraasidest, vaid on olemas piiravaid reegleid: kaks noomenifraasi lauset ei moodusta, küll aga
kvantitatiivselt erinevaid tulemusi. UPSID - fonoloogiline andmebaas; selles on 317 keele foneemisüsteemi andmed; keelte valik on tehtud väga hoolikalt, et maailma keelkondade igast rühmast oleks võetud parim esindaja. Implikatiivsed sõltuvused (UPSIDi andmete põhjal), peaaegu eranditeta reeglid. UPSIDi põhjal ei ole sajaprotsendilisi universaale, ei ole leitud ühtegi kindlat vokaali või konsonanti mis esineks kõigis uuritud keeltes. 16. Fonotaktika. Fonotaktika - foneemide ja foneemijärjendite kombineerimis- ehk seondumispiirangute süsteem. Fonotaktilised piirangud on akutaalsed just konsonantühendite ja vokaaliühendite osas. Fonotaktilised reeglid puudutavad foneemide loomulikke klasse. Lähipiirangud - kehtivad kõrvuti asuvate segmentide puhul Kaugpiirangud - kehtivad üksteisest kaugemal asuvate segmentide osas. Süstemaatilised augud keele foneemide liitmise reas- fonotaktilisi piiranguid rikkuvad foneemijärjendid, nt mingis murdes
fondi. Frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse Mõnikord käsitletakse neid sama foneemi nõrga ja tugeva allofoonina Aga pigem on siiski põhjendatud nende käsitlus kahe eraldi foneemina, nt varss farss Eesti keeles ei ole aspireeritud klusiile (kh, th, v.a lausungilõpulises positsioonis). Mida konsonantühenditest tead, kahe-kolme-nelja- või viieliikmelised, sõna algul või lõpus. Fonotaktika - Sõnastruktuuri reeglistik , millele peavad alluma kõik keele sõnad. Moodustades sõnu viiest häälikust [k l n a e], võime saada järgmisi kombinatsioone, nt: knael, klena, nkale, nleka, kanel, kenal, lekan, laken, lenak, nalek, aklen, lanke, nekla, ankle, enlka, leakn, naekl jne Neist pole peaaegu ühelgi sõnal tähendust Paremini sobiksid eesti keele süsteemiga: kanel, kenal, lekan, laken, lanke, nakle, nekla, aklen Halvemini sobiksid: klena, lenak, nalek, ankle
ruulima, server, tiim). Artikli aluseks olevate laensõnade häälikkuju on muganenud peamiselt kahel viisil: a) eestikeelne kuju vastab lähtekeele kirjapildile (40%, nt muffin, tabloid) või b) hääldusviisile (60%, nt displei, diiler, friik, haip). Üldiselt võtab eesti k laene vastu häälduskujul. Tihti võivad sellise mugandamisega tekkida sõnad, mis ei arvesta eesti k fonotaktika reeglitega ja mille puhul oleks parem kasutada pigem tsitaadilist varianti kui mugandit. Uuemate laensõnade muganemist iseloomustab variatiivsus. Kõige sagedasem on nähtus, kus ühel sõnal esineb nii muganenud kui ka tsitaadiline variant, nt fiiling ~ feeling, fännklaab ~ fan-club. Ühel sõnal võib olla ka mitmel eri kujul muganenud variante, nt beib ~ beibe ~ beibi, butiik ~ putiik, kaver ~ kõver. Suure varieerumisega sõnad on veel email (meil, mail, e-meil),
annaabi.ee 
