Kui palju on eesti keeles sõnu? (0)

Tartu Ülikool
SÕNADE ARV EESTI KEELES
JA SÕNAVARA AJALUGU
Referaat
Tartu 2014
Sissejuhatus
Referaat on kirjutatud eesti keeleteadlase Huno Rätsepa raamatu ''Sõnaloo raamat'' peatükkide ''Kui palju on eesti keeles sõnu?'' ja ''Eesti keele sõnavara ajaloo põhiprobleeme'' põhjal. Referaadi eesmärgiks on näidata, kas saab teada eesti keele sõnade arvu, mis probleeme tekitab sõnade üle lugemine ning kust eesti keele sõnavara pärit on. Referaat koosneb kahest erinevast teemast: sõnade arvust eesti keeles, kuidas ja kas üldse on võimalik teada saada täpne sõnade arv ning eesti sõnade ajaloo probleemidest.
Sõnade arvu määramise probleemid
Probleem ei seisne ainult selles, et sõnu on palju ning nende loendamine võtab palju aega, vaid enamasti selles, et sõnadel eesti keel ja sõna on erinev sisu. Keeleteadlased üritavad mõista, kas eesti keele all on mõeldud eesti kirjakeelt ehk raamatutes, meedias, koolis kasutatavat või eesti rahva keelt koos murrete ja murrakutega. Lisaks võib uurida ka ühe inimese keelt. Sõna piiride määramise muudab raskeks ortograafia ning kokku- ja lahkukirjutamise reeglid. Näiteks paljastele jalgadele, paljaste jalgadega, paljasse jalga on kahe sõna – paljas ja jalg – erinevad sõnavormid. Aga paljajalu on iseseisev sõna, mis varem kirjutati lahku. Seega tekibki küsimus, kas kokkukirjutatud sõnad on liitsõnad ja kas kõik liitsõnad omaette sõnad, sest osad verbivormid kirjutatakse kokku, osad aga lahku: ärasaadetud kiri, ärasõitev rong, allakukkunud kivi, ära saata, ära sõitma, alla kukkudes. (Rätsep 2002: 41–42)
Tavalise kõneleja sõnakasutus
Inglise keeletadlane Max Müller (1823–1900) arvas , et talupoeg teab umbes 300 sõna, kuid sellist seisukohta võib väga ekslikuks pidada ning seda saab lihtsa katse abil ka tõestada. Kui paluda inimesel nimetada kõik kodus olevad asjad, põllul, heinamaal, metsas; lugeda üles kõik taimed, loomad, loodusnähtused, inimesega seonduva, tööd-tegevused; kõikvõimaliku, millele vähegi nime anda saab, selgub , et sõnu tuleb väga palju. Seega ei pea Mülleri arvamus üldse paika. (Rätsep 2002: 42–43)
Uurimused näitavad, et laps tunneb umbes 3 600 sõna, 14-aastane nooruk kuni 9 000 sõna, väheharitud täiskasvanu 11 000–14 000 sõna, kuid haritud inimese sõnavara ulatub üle 50 000.
Samas tuleb teha vahet passiivse ja aktiivse sõnavara vahel. On selge, et aktiivselt kasutatavate sõnade hulk on väiksem kui passiivsetel sõnadel. Aktiivseks sõnavaraks loetakse sõnu, mis on kasutusel igapäevaselt, passiivsed sõnad saadakse kuulmisel ja lugemisel. (Rätsep 2002: 43–44)
Kirjanike sõnakasutus
On uuritud, kui palju kasutab haritud inimene sõnu, kuid kirjanike töödes ei pruugi sõnade arv üldse kajastuda. Kui haritud inimene teab 50 000 sõna, siis kirjanike sõnakasutus on palju väiksem. Näiteks W. Shakespeare kasutas oma töödes 24 000 sõna, A. Puškin 21 000 sõna, V. Hugo 28 000 sõna. Sõnade arv sõltub ka teoste pikkusest ja arvust, palju oleneb ka teemast, seega ei saa väita, et vähene sõnakasutus teost väärtusetumaks muudaks. Eesti kirjanike teoste sõnakasutust pole nii põhjalikult uuritud, kuid on leitud, et 14-l keskmise suurusega tekstileheküljel on E. Vilde kasutanud ''Mäeküla piimamehes'' iga 2,75 sõna kohta ühe eri sõna, Fr. Tuglas novellis ''Inimesesööjad'' 3,25 sõna kohta ühe eri sõna, A.H. Tammsaare 4,25 sõna kohta ühe eri sõna, J. Mändmets novellis ''Meri ja armastus'' iga 3,35 sõna kohta ühe eri sõna. Paljud kuulsad kirjanikudki (J. Racine, Voltaire , Juhan Liiv jt) on üpris sõnavaesed. (Rätsep 2002: 44–45)
Eesti kirjakeeles kasutusel olevad sõnad
1960. a. ''Õigekeelsuse sõnaraamatus'' on umbes 100 000 sõna ning arvatakse, et nende hulka oleks saanud suurendada 200 000-ni. Arvatavasti ulatub eesti kirjakeeles kasutusel olnud sõnade hulk vähemalt 600–700 tuhandeni. Liitsõnad aga suurendavad eesti keele sõnade koguarvu ning peaaegu üks kolmandik ÕS-i sõnadest on liitsõnad ning suurem osa on kasutusele võetud viimase saja aasta jooksul. Väga palju sõnu lisandub juurde oskuskeeltest. Näiteks keemias on rahvusvahelisi sõnu umbes 300 000 ning entomoloogias (putukateadus) umbes poole rohkem. Oskussõnade pidev kasv võib sõnade hulga eesti keeles viia miljonini. Tõenäoliselt on see arv veel suurem, sest kõrvale on jäetud murdesõnad, mida kirjakeeles pole, vaid need esinevad ainult mingis murdes või murrakus. (Rätsep 2002: 45–46)
Eesti keele sõnavara ajaloo põhiprobleemid
Rätsep on välja toonud seitse suurt probleemi seoses sõnavara ajaloo uurimisega: soomeugriline omasõnavara eesti keeles, selle ulatus ja kujunemine, läänemeresoome algkeelde ulatuva omasõnavara päritolu, läänemeresoome keelte vahelised leksikaalsed suhted ning lõunaeesti murrete sõnavara seosed, indoeuroopa keeltest pärinevad laenud eesti keeles ja nende rühmitamine, vanus, eesti murrete sõnavara genees ja omavahelised suhted, eesti rahvalaulude sõnavara päritolu, eesti kirjakeele sõnavara allikad ja kujunemine. Rätsep on lahanud kolme.
Eesti sõnade vanemate sõnavara rühmade uurimisel saab arvestada vaid tüvesid, mis on moodustunud soome- ugri keelte tüvedest. Uurijad peavad uuemate sõnade etümologiseerimisel pidama silmas, kas tegemist on uute tüvedega või uusmoodustistega olemasolevate tüvede alusel. (Rätsep 2002: 48–49)
Andrus Saareste arvates on eesti keeles umbes 6 000 erinevat sõnatüve, kuid Rätsep toob välja põhjuseid, miks võib see arv olla veel suurem. Ilmselt on uurimusest välja jäänud hilised võõrsõnad, lisaks võib sisse tuua ka murdesõnavara ning rahvalaulude sõnavara. Pealegi ei jõuta otsusele, kas lisada ka laensõnad ning arvestusest välja jäävad võõrsõnad. (Rätsep 2002: 49)
Soomeugrilised sõnad eesti keeles
Viimastele uurimustele tuginedes saab soomeugrilise omasõnavara hulka lisada need sõnatüved, millele leidub vasteid kaugemates soome-ugri keeltes: samojeedi, ugri, permi või volga keeltes. Rätsepa andmetel ulatub soomeugriliste sõnade hulk 800-ni, neist küsitava päritoluga on umbes 260. Ja seega võib järeldada, et vana soomeugriline sõnavara moodustab eesti keele tüvede üldarvust ühe seitsmendiku. Kõige varasemateks sõnatüvedeks peetakse sõnu, mille juured on uurali algkeeles ehk millele leidub sugulasvasteid samojeedi keeltes. (Rätsep 2002: 50)
Sõnade päritolu küsimus
Viimasel ajal on hakatud arvama, et soome-ugri keeltel on sugulussuhteid palju kaugemalt. Mõned keeleteadlased on seisukohal, et soome-ugri keeled on kauges minevikus suguluses olnud indoeuroopa, altai ja mõnede teiste keelkondadega. (Rätsep 2002: 50–51)
1960. aastatel lõi vene lingvist -polüglott Vladislav-Illitš-Svitõtš nostraatiliste keelte suguluse teooria, milles püütakse tõestada indoeuroopa, uurali, altai, semiidi -hamiidi, kartveli ja draviidi keelkondade keelte sugulust ning mis moodustavadki kokku nostraatilise keelkonna. Lingvist leidis häälikulised vastavused nende keelkondade vahel ja kinnitas sõnaelementide algvormide ülesehitusi.
Näiteks kuuluvad nostraatilisse sõnavarra ka mõnede eesti sõnade tüved: ajama , algama, ava, kala, kivi, käsi, külm , kaevama , noor, nimi jt. Enamik kuulub uurali või soome-ugri tüvede hulka. Paraku leidub sellel teoorial ka vastaseid ning niivõrd vana keelesuguluse tõestamine vajab veel suuremaid uurimusi. (Rätsep 2002: 51)
Läänemeresoome sõnavara päritolu
Läänemeresoome sõnavaraks eesti keeles peetakse neid sõnatüvesid, millel on vasted enamikus läänemeresoome keeltes, kuid pole kaugemates sugulaskeeltes. (Rätsep 2002: 52–53)
Esimene probleem on sõnavara päritolu. Ollakse kindlad, et sõnavara ei saanud algust ühest kindlast kohast ega sõnaloomingust, vaid mitmest eri kohast. Seetõttu arvab Rätsep, et osa sõnatüvedest kuulub varasemasse soomeugrilisse sõnavarra. Nende vasteid aga pole leitud. Teiseks arvab Rätsep, et sõnad on siiski laenatud indoeuroopa keelest, kuid laene pole õnnestunud tuvastada. Kolmandaks on võimalus, et tegemist on uue tüvega varasemast tüvest, mille seos kaduma on läinud ning keeleteadlased pole suutnud seda kindlaks teha. Faktidki näitavad, et sõna esialgne kuju võib palju muutuda. (Rätsep 2002: 53)
Neljanda võimaluse on esitanud akadeemik Paul Ariste , kelle sõnul ei kõneldudki Eesti aladel alguses soome-ugri ega indoeuroopa keelt, vaid nende keel või keeled kuulusid mingisse tundmatusse keelkonda. Tundmatule keelele on antud ka nimetus – protoeuroopa keel. Seni pole veel leitud häälikulisi iseärasusi, mis eristaksid protoeuroopa sõnu teistest läänemeresoome sõnadest. Kuid P. Ariste arvates on protoeuroopa sõnad näiteks need: allikas, hull, mägi, oja, sammal , konn jt.
Ka Rätsep toetab pigem Ariste teooriat, sest läänemeresoome sõnavara hulgas pole ühtki V. Illitš-Svitõtši nostraatilist sõnatüve ehk pole sugulust ühegi juba nimetatud keelkonna sõnadega. Seega saab väita, et eesti keel siiski ei kuulu nostraatiliste keelte hulka. Paraku aga ei saa kinnitada ka protoeuroopa keelte teooriat, sest hetkel on tegemist vaid oletusega. (Rätsep 2002: 53–54)
Indoeuroopa jäljed eesti sõnavaras
Kuna Eesti keel on pikka aega olnud indoeuroopa keelte naabruses, on palju jälgi jäänud ka eesti keele sõnavarasse.
Teadaolevalt pärinevadki kõige vanemad seni teada olevad laenud indoeuroopa ja indoiraani algkeelest . Arvatakse, et enamik neist on tulnud enne läänemeresoome algkeelt. Laenud pärinevad soomeugrilastest lõunas elanud indoeuroopa hõimudelt. Aulis Joki uurimuse andmeil on eesti keeles 40 laenu: arv, mesi , orb, osa, ostma, põrsas; 20 küsitava päritoluga. (Rätsep 2002: 55–56)
Lisaks ollakse arvamusel, et enne balti laene oli veel teine indoeuroopa laenude rühm. Arheoloogide sõnul tuli neoliitikumi ajal Läänemere maadele Dnepri alalt elanikke, keda võib pidada indoeurooplasteks. Sellele tuginedes arvab P. Ariste, et nende indoeurooplaste sõnavarast on läänemeresoome keelde tulnud laensõnu, mis ei ühildu varasemate indoeuroopa, indoiraani ega balti laenudega. Seega saab väita, et Läänemere maades kõneldi protoeuroopa keeli ning indoeuroopa keelt või keeli. (Rätsep 2002: 56)
Muutused läänemeresoome ja indoeuroopa teemades on keerukamaks teinud ka balti laenude käsitluse. Kahjuks pole viimasel ajal balti laenud uurimisega tegeldud. Arheoloogide andmeil liikusid balti hõimud põhja suunas üle Lääne-Eesti ja seetõttu peaks balti mõju leidma just selle piirkonna sõnavaras, kuid jällegi pole seda uuritud. (Rätsep 2002: 57)
Kokkuvõte
Referaadi põhjal saab öelda, et sõnu on võimalik kokku lugeda, kuid mitte täpselt, sest ühtset piiri on raske luua just ortograafia ning kokku- ja lahkukirjutamise reeglite tõttu. Lisaks tekib tänu oskussõnavarale palju uusi sõnu.
Eesti keele sõnade päritolu on siiani kahtlane, sest pole uurimust , mis väidaks kindlalt, millisesse keelkonda või kust täpselt eesti keel alguse sai. Välja on jäetud ka meie murrete päritolu ning üleüldiseks probleemiks on keeleteadlaste vähesed uurimused eesti keele päritolu kohta.
Kasutatud kirjandus
Rätsep, Huno 2002. "Kui palju on eesti keeles sõnu?" lk 41 – 46 , "Eesti keele sõnavara ajaloo põhiprobleeme" lk 47 – 58. Sõnaloo raamat. Tartu: Ilmamaa