Mis muutub eesti keeles praegu?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti keele ajalugu

Eesti keele ajalugu (1)

Tartu Ülikool - Eesti keel - Eesti keele ajalugu

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kui vana on eesti keel?
Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde?
Kuidas on tekkinud eesti keelde vältevaheldus ?
Kuidas on tekkinud eesti keelde laadivaheldus ?
Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest?
Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon ?
Kuidas on eesti keel saanud oma sõnavara?
Mis muutub eesti keeles praegu?

Kui vana on eesti keel?
Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel eelmise aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala .” (Rätsep 1989: 1521)
Uuendusi : lõpukadu, sisekadu , LV ja VV teke, sõnalõpulise n-i kadu, järgsilpide pikkade vokaalide lühenemine, geminaatide lühenemine üksikkonsonantideks; komitatiivi teke, eitusverbi, potentsiaali ja possessiivsufiksite kadu, kaudse kõneviisi teke; sõnavara muutused eeskätt keelekontaktide mõjul

Eesti keele ajaloo periodiseeringud.
Saareste perioodid:
...−1200
13.−15. sajand
16.−18. sajand
19.−20. sajand
Kirjeldab nii keelesüsteemi muutusi kui ka keele sotsiaalset positsiooni. Periodiseeringu aluseid ei kommenteeri.
Kask 1970:

1524 −1857
1524−1686 (saksapärane kirikukirjandus)
1686− 1813 (“parandatud” kirikukeel)
1813−1857 (rahvapärane eesti keel)
1857−...
1857−1900 (rahvusliku kirjakeele kujunemis - ja ühtlustumisaeg)
1900−1940 (rahvusliku kirjakeele normeerimise aeg)
1940−... (eesti kirjakeele üldrahvalikuks muutumise aeg)

Kritiseerib ühiskondlike muutuste sidumist periodiseeringuga, kuid lähtub ka ise periodiseerimisel kirjakeele ühiskondlikust rollist.
Hennoste 1997:

... − 13. sajand (suulised murded : kirderühm, põhjarühm , lõunarühm; avalikud ja argiregistrid)

13. sajand − 16.-17. sajand (eesti keel madalama positsiooniga sotsiolekti staatuses; sakraalse ja asjaajamisregistri taandumine; alamsaksa mõjud)

16.-17. sajand − 18. sajandi algus ( luterlik kultuur; Rootsi võim; ülemsaksa , rootsi keel avaliku elu registritena, alamsaksa taandumine argiregistriks; eesti keele (pool)kirjaliku registri kujunemine − vaimulik tõlkeline kirjavara; saksaeesti keeleideaal, teadlik eesti keele arendus)

18. sajand − 1860ndad (Vene võim: rootsi keel > vene keel; hariduskeel saksa keel, madalamatel astmetel ka eesti keel; alamsaksa keele taandumine; lugemisoskuse levik eestlaste seas; esimesed eestlastest autorid; saksa keele oskuse levik eestlaskonnas)

1860ndad−1870ndad (ärkamisaeg; saksaeesti keele tähtsuse kadumine (säilib vaimulik allkeel ), ilmaliku kultuuri keskne positsioon; eestlaskonna sotsiaalse struktuuri mitmekesistumine ; põhjaeestikeelne ilmalik kirjalik register ; kirjaoskuse laienemine; saksa kultuuri mõju ( tõlked , rahvajuhtide argikeel )

1880ndad − 1914/1920 ( venestamine (avalik elu!); saksastumise taandumine; eestlaste sotsiaalne kihistumine ; teadlik keelehoole ; murrang laen - ja muganduskultuurilt omakultuurile; degermaniseerimine; murrete säilimine)

1914/1920 − 1940/1944 (ühiskonna keeleline ja kultuuriline eestistamine; avaliku elu muutumine eestikeelseks; eesti keel kõrghariduskeelena; normikirjakeele kesksuse kujunemine; murrete ja argikeele alaväärtustamine )

1940/1944 − 1980ndad ( ametliku ja rahvusliku keeleideaali lahknevus; vene keel muulaste ja eestlaste vahelise suhtluse keelena; säilib kirjakeelekeskne keelemudel; säilib eestikeelne haridus , ajakirjandus jm; sotsiaalse kihistumise vähenemine; linnastumine, paiksuse vähenemine; murdevastane võitlus, murrete asendumine ühisargikeelega)

1980ndate lõpp − ... (eestistamine, eesti keel kõigis registrites; argikeelte tung avalikku ellu; indoeuroopa mõjud; suuliste avalike tekstide esiletõus (TV!), eesti kirjakeele prestiiži langus)
Pajusalu 2000:

vanaeesti keel (...−1200)
muutuste aja eesti keel (1200−1700)
uuseesti keel (1700−...)

Grammatiseerumise nähtused eesti keele ajaloos.
Grammati (kali)satsioon e grammatiseerumine (ingl grammaticalization v grammaticization): areng leksikaalsetest vormidest grammatilisteks ja grammatilistest vormidest veel grammatilisemateks
Termin 1912 Antoine Meillet’lt: grammatilise iseloomu omistamine varasemale iseseisvale sõnale.
Lisatähendusi: grammatisatsioon kui grammatika komponentide ja elementide kujunemise protsessi üldisemalt, sh nt sõnajärjereeglite ja lausetüüpide kujunemine;
grammatisatsioon kui keeleteaduse see osa, mis tegeleb grammatisatsiooniprotsesside uurimisega.
Iseseisva uurimisvaldkonnana tõusis huvi keskmesse 1980.–1990. aastatel
Näiteks komitatiivi kujunemine: kansak > kāsak > kāsa? > kāsa > kâs > kas > -ka > -Ga
(vrd soome kansa ‘rahvas, selts’,kansak ‘seltsi (kuhu?)’
Grammatisatsioonimehhanismid:
1. desemantisatsioon
2. reanalüüs
3a. laiendus
3b. analoogia
4. dekategorisatsioon
Grammatisatsiooniprotsessi universaalsus : Suur osa grammatisatsiooniprotsesse toimuvad maailma keeltes (olenemata nende sugulusest ja geograafilisest lähedusest) ühtmoodi. Grammatiseerumine kui ühesuunaline protsess (areng suurema grammatilisuse suunas, aga mitte vastupidi).
Vorm: TÄISTÄHENDUSLIK ÜKSUS > GRAMMATILINE SÕNA > KLIITIK > MUUTEAFIKS > Ø
Üsna kiire ja jälgitav lüli muutusteahelas on täistähendusliku sõna muutumine abisõnaks, praegusaja eesti keeles näiteks sõnavormide vaatamata, hoolimata, võrreldes, sõnul toimimine kaassõnadena, sõnade üks ja see toimimine artikloididena, verbi laskma toimimine kausatiivse abiverbina.
Verbi hakkama tendentsil toimida tuleviku abiverbina on seljataga tee isiku või objektiga seostumisest (mis kajastub ühendverbides külge hakkama, millegagi peale hakkama) tegevuse alguseks ja sealt edasi ajasuhte väljendajaks.
Eesti keeles on kujunemas aspektipartikkel ära, mille lähtetähendus on kohatähendus "kusagilt ära, mujale". Aspekti väljendama sobib ära hästi hävimist ja lõppemist, seega kujuteldavalt vaateväljalt kadumist väljendavate verbidega (ära kaduma, ära surema, ära kaotama), kuid mitte tekkimist väljendavate verbidega.
Kui grammatikaliseerub üksik sõnavorm , nagu partiklistuv imperatiivivorm ( kuule , näe, vaata, oota), on peamiseks vorminähtuseks redutseerumine - hääldus lüheneb (kule, vat, ota), häälikuid võib kaduda (vaat, nää).
Kaassõnakolmik kätte-käes-käest ei väljenda mitte üksnes inimese valduses, vaid ka mingite välisjõudude mõjualas olemist.
Kaassõna tänu tähendus on üldistumas põhjuse tähenduseks , kaugenedes oma leksikaalsest allikast; sellega kaovad kasutuspiirangud: põhjustaja ei pea olema elus ega aktiivne, tagajärg ei pea olema positiivseks hinnatav .
Kujunenud grammatikaüksused võivad edasi grammatikaliseeruda ehk regrammatikaliseeruda: nende ümbermõtestumine toob kaasa nihkeid grammatika süsteemis. Nii on eesti imperatiivi 3. pöördest kujunenud uus kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus.
Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne).

Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde?
Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus : kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus .Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole.

Kuidas on tekkinud eesti keelde vältevaheldus ?
Mitme häälikulise teguri toimel eristus eesti ala murretes II ja III välde. Need olid fonoloogilises vastanduses, st eristasid tähendusi ja grammatilisi vorme. Selle eesti keelele nii iseloomuliku nähtuse kohta on kaks vastandlikku seletust. Esialgu valitses Mihkel Veske ideest lähtunud Björn Collinderi asepikendusteooria, mis pidas vältevahelduste põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja lühenemised ja see lähenemisviis on pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- või kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju.

Kuidas on tekkinud eesti keelde laadivaheldus ?
Laadivahelduse sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel. Muutus arvatakse toimunud olevat 14.-15. sajandil.

Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest?
Kadus enne 1800 AD. Kuigi tänapäeva eesti kirjakeeles ühtki vokaalharmoonia juhtudest ei esine, leidub vokaalharmooniat eesti murdeis, kõige järjekindlamalt võru murdealal. Sellepärast on põhjust arvata, et vokaalharmoonia on eesti keeles vana nähtus. Seda aitavad kinnitada ka kirjakeele vanimad mälestusmärgid. Nii näib 13. saj kohanimede põhjal olevat kindel, et sel ajal esines Põhja-Eesti aladel veel vokaalharmoonia.

Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon ?
Kaashäälikute regessiivne palatalisatsioon tekkis eelmise aastatuhande esimesel poolel. Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt levis hammashäälikute ja alveolaaride (t, s, n, l, r) peenendus. Muutus toimus enne vokaali kadu sõna lõpust , arvatavasti 13. sajandil.

Eesti keele ajaloolised häälikukaod.
Häälikukaod sõna seest 1500 AD
Häälikukaod sõna alguses – aferees
Vokaalide afereesi eesti keeles tavaliselt ei esine, siiski ep ole > pole jms
Tavaline sõnaalgulise konsonantühendite lihtsustamine: * strand >> rand,
*gramata >> raamat, murretes klaas >> laas , kleit >> leit;
Sõnaalgulise h kadu: (h)omme, (h) irmus .
Murdeti on labiaalvokaali eest kadunud v: *vokk > okk.
Üksikutes sõnades j: *jutle- > *jütle- > *ütle-.

Lõpukadu eesti keele ajaloos. 1500 AD
Apokoop e lõpukadu: üldkeeleteaduses igasugune häälikukadu sõna lõpust; eesti keeleteaduses sõnalõpulise vokaali kadu:
(a) 2-silbilistes pika esisilbiga vormidest,
(b) kõigist 3- ja enamasilbilistest vormidest (13.–15. saj): 2 silpi , esisilp pikk: *metsä > mets (vrd mesi – esisilp lühike, i säilinud); 3 silpi: *matala > madal; *laulussa > laulus .
Konsonandikaod sõna lõpus: Mõned konsonandid on sõna lõpust väga ulatuslikult kadunud.
k kadu on kõige ulatuslikum: *laulak > * laula ’ > laula.
(k ja t kadumisel ongi ilmselt vaheastmeks olnud larüngaalklusiil: *lounat >> *lõuna’, *olut >> * õlu ’, *neitsüt >> *neitsi’)
n on kadunud suhteliselt hilja (15.–17. saj): *laulun (G) > laulu.
Haploloogia (kao ja dissimilatsiooni vahepealne nähtus) – kahest teineteisele järgnevast silbist üks kaob täiesti või osaliselt.
Nt eP lääneosas: *kirjutatakse > kirjutakse (süsteemselt); mujal üksiksõnades: *vaivainen >> *vaine > vaene; tuhandendik > tuhandik ; ld stipipendium > stipendium ; ld semimestris > semestris.

Sisekadu eesti keele ajaloos.
Sünkoop e sisekadu: üldkeeletead. igasugune häälikukadu sõna keskel;
eesti keeleteaduses vokaalikadu sõna keskelt kindlatel tingimustel:
kadus 2. silbi vokaal, kui 1. silp oli pikk ning sõna oli vähemalt
kolmesilbiline (13.-15. saj): * laulamaan >> laulma; * kantanut >> kandnud
Konsonandikaod sõna sees – eesti keeles on kadunud klusiilide
spirandilised vasted nõrgas astmes , see aluseks laadivaheldusele:
Tüveline AV: *tupa : tuban (G) > *tua > toa; *käte : käden >> käe; *teko : tegon >> teo.
Sufiksiline AV: järgsilpides *selkätä >* selkädä > *selkää >> selga ; *selkähän >* selkään >> selga; *lampahan >> lamba.

Uute häälikute teke eesti keelde.
Epentees – uus häälik tekib sõna keskele
(a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele:
*numri > numbri, *kelri > keldri, murretes *kaenal > kaendla.
Epenteesi teel tekkinud konsonandid on nn homorgaansed siirdehäälikud
(sama moodustuskoht!), vrd mb, nd.
(b) epenteetilised švaavokaalid, nt *( sepra > ) *sõpra > *sõpr > *sõber,
*koorma > *koorm > koorem, *ansambl > ansambel;
(c) samuti hiaatus (hääliku teke vokaalidevahelise silbipiiri kohale), nt
*para > *paras : *parazan > [z > h] *parahan > [h > Ø] *para.an (hiaatus) > parajan; (analoogselt *salahan > salaja; *varaha- > varaja-; *tubahen > tubaje).
Protees – uus häälik (proteetiline häälik) tekib sõna algusse
lms [*o > vo]: otta- > votta- > võtta-;
balti algkeeles *ognas ( agnus ); lms algk: *okna > *voonna > voon ‘ tall ’
Hilistes laen- ja omasõnades ületaotlusena: sks Luft > ee pluhvt; asks rulle >
ee trull; espetsiaalne; hauhind.
Hääliku lisamine sõna lõppu

Nt vokaaltüve moodustamine sõnade laenamisel (lähtekeeles konsonandiga lõppevate sõnade puhul), nt (-a) luht : luhta ; (-u) ehk+u ; (-i) print : prindi

Häälikute assimileerumine eesti keeles.
Assimilatsioon – hääliku muganemine, sarnastumine naabruses oleva hääliku või häälikutega – häälik omandab naaberhäälikute omadusi.
Liigitused:

ulatuse alusel: täielik (häälik muutub naaberhäälikutega identseks) / osaline (häälik omandab mõningaid naaberhäälikute omadusi);
suuna alusel: progressiivne (eelnev häälik mõjutab järgnevat) / regressiivne (järgnev häälik mõjutab eelnevat );
kauguse alusel: lähiassimilatsioon (mõjutatav häälik ja mõjutaja on kõrvuti) / kaugassimilatsioon (mõjutatav häälik asetseb mõjutajast kaugemal).

Assimilatsiooni vastand on dissimilatsioon : häälikud muutuvad erinevaks.

Peamised vokaalimuutused eesti keele ajaloos.
Enne 1000 AD tekkis õ häälik ja lühenes vokaal h ees.
Lõpukadu ehk sõnalõpulise vokaali kadu kahesilbilistes pika esisilbiga vormides ja kõigis enamasilbilistes vormides. Nt jalka > jalg, metsästä > metsäst. Kirjalike keelemälestiste andmeil toimus lõpukadu 13.-15. saj kestel.
Sisekadu ehk lühikese vokaali kadu pika esisilbi järel teises lahtises silbis, kui sõna on kolme- või enamasilbiline. Nt kastanut > kastnut.
Pikkade vokaalide lühenemine järgsilpides. Muutus toimus nähtavasti 14. sajandil, aga ikkagi pärast sisekadu, sest pikast vokaalist sündinud lühike vokaal teises silbis pole enam kadunud.
Enne 1900 AD järgsilpides o > u.

Peamised konsonantide muutused eesti keele ajaloos.
Enne 1300 AD palatalisatsioon i ja j ees.
K kadu sõna lõpul. K kadu oli alanud ilmselt juba aastatuhande esimestel sajanditel. Esialgu säilis vaheastmena sõnas kõrisulghäälik. Seepärast ei kadunud seoses lõpukaoga k-eelne vokaal. Arvatavasti 14. saj kadus põhjaeesti murdealal ka see k jäänus. Nt laulak > laula' > laula, elättek > elätte' > elätte.
Geminaadi nõrgenemine üksikhäälikuks pika esisilbi järel kinnise silbi alguses. Nt kooppas > koopas. See toimus ilmselt 15. sajandil.
Sulghäälikute ja s-i nõrgenemine helilise hääliku järel sõna sees silbi algul leenishäälikuks. Nt sapa > saba, selkä > selg. Muutuse täpsemat aega on raske määrata.
Sõnalõpulise n-i kadu. Nt seemen > seeme , matalan > madala. Põhjaeesti murretes jäi kadu ainsuse 1. pöörde lõpus toimimata. Muutus sündis 15.-16. sajandil.

Eesti keele kvantiteedi- ja rõhusüsteemi muutumine.
Eesti keele vältesüsteem on maailma keelte hulgas tähelepanuväärne, kuna haruharva leidub kvantiteedisüsteeme, mis ei oleks pelgalt binaarne lühikese ja pika vokaali opositsioon . Kolmevältesüsteeme on teada umbes kümnekonnas keeles ja enamasti eristavad need ainult vokaalide pikkust. Eesti vältesüsteem on osutunud aga oluliselt keerukamaks. Kolmese vastanduse võivad moodustada nii vokaalid (nt sada – saada – saada), konsonandid (nt kada – kata – katta) kui vokaali-konsonandi kombinatsioonid (nt sade – saate – saate). Foneetiliselt antakse väldet edasi aga häälikukestuste suhtega rõhulise ja rõhutu silbi piires. Eesti keele välted ei ole oma olemuselt üksikhääliku erinevad pikkusastmed, vaid tunduvalt komplitseeritum prosoodiline nähtus.
Läänemeresoome- eelset rõhusüsteemi on Mikko Korhonen kirjeldanud järgmiselt:

pearõhk oli alati esimesel silbil
pearõhulises silbis vastandusid pikad ja lühikesed vokaalid, muudes silpides esinesid ainult lühikesed vokaalid
pearõhulises silbis võis eristada seitse kvalitatiivselt erinevat vokaalfoneemi (i, ü, u, e, o, ä, a), järgsilpides ainult kaks: i ja a
konsonandiga lõppesid pigem rõhulised kui rõhuta silbid.

Need tõigad osutavad, et tegemist oli rõhurütmilise keelega, mida iseloomustas terav kontrast rõhuliste ja rõhuta silpide vahel. Järgsilpide häälduses polnud täpne artikulatsioon nii oluline. Keele edasisel arenemisel lisandus järgsilpidesse vokaalivastandusi, mis vähendas prosoodilist kontrasti pearõhulise silbi ja teiste silpide vahel. Hilise läänemeresoome algkeele lõpul olid järgsilpides võimalikud juba kõik needsamad vokaalid, mis pearõhulises silbiski. Seega, kaasrõhk oli muutunud lingvistiliselt oluliseks. Eesti keeles on suur erinevus rõhuliste ja rõhutute silpide hääldamises, mis avaldub selles, et rõhututel vokaalidel on kalduvus redutseeruda ja kaduda.
Eesti keele omasõnadele on iseloomulik, et rõhk on sõna esimesel silbil. Rõhk paigutub kindlasti lõppu võõrtuletusliidetega sõnades, samuti sõnades, mille viimases silbis on pikk vokaal, diftong , ülipikk vokaal või konsonant . Mida sagedasemaks ja tavalisemaks võõrsõna keeles saab, seda rohkem hakkab ta oma struktuurilt sarnanema omasõnaga. See võib kaasa tuua rõhu nihkumise esisilbile.
Eesti keeles eristatakse kolme erineva rõhulisuse astmega silpe: pearõhuline, kaasrõhuline ja rõhutu silp. Rõhk avaldub eesti keeles vaid suulises kõnes, kirjas rõhku ei märgita.

Eesti keele grammatiliste käänete kujunemine
Grammatilised käänded on nimetav, omastav ja osastav. Nende põhifunktsiooniks on lauseliikmetevaheliste suhete väljendamine. Läänemeresoome algkeeles oli nominatiiv tunnuseta, genitiiv n-tunnuseline ja partitiiv ta/δa-tunnuseline. Tänapäeval nimetav ja omastav tunnuseta, osastava käändel on tunnus (neli varianti t, d, da, 0).

Eesti keele kohakäänete kujunemine.
Varasemas läänemeresoome algkeeles olid kohakääneteks latiiv (näitas tegevuse suunda), lokatiiv (näitas tegevuse kohta) ja separatiiv. Tänapäeva eesti keeles on olemuselt latiivsed käänded sisseütlev ja alaleütlev , lokatiivsed seesütlev ja alalütlev ning separatiivsed seestütlev ja alaltütlev.

Eesti keele kliitiliste käänete kujunemine.
Essiiv (olev kääne )

Läänemeresoome algkeel : -nA (tegelikult juba vana Uurali lokatiiv)
Sõnavormi struktuuri tõttu oli essiiv tugevaastmeline!
Hiljem essiiv häälikumuutuste tagajärjel kadus: lõpuvokaal kadus lõpukao tõttu, siis kadus ka sõnalõpuline -n.
Eesti kirjakeeles on essiiv noorim kääne, mis võeti üle eR-st (seal lõpukadu ei toimunud) soome keele eeskujul 19. sajandil. Algul püüti essiivi tarvitusele võtta tugevaastmelisena, nõrgaastmelisena toob selle kasutusele Hermann (1884)

Translatiiv (saav kääne)

-*kse (varasem lms) > -*ksi ( hiline lms) > -ks (pärast lõpukadu)
ks-translatiiv esineb lms ja mordva keeltes

Päritolu kohta on eri autoritel erinevad seisukohad.
Terminatiiv ( rajav kääne)

- nnik >> -ni
Ajaloolist tunnust on peetud liitseks ehk mitmeosaliseks nagu kohakäänete lõppegi (-k oleks latiivi lõpp, ülejäänud osa on seostatud lokatiivi-essiivi nA-lõpuga)

ni-lõpp esineb lisaks noomeni käändevormidele ka mõnes adverbis: kuni, tänini, seni, pärani
Abessiiv (ilmaütlev kääne)

-ttAk/-t˘tAk (lms) > -t˘ta (tänapäeval)
tt-sufiks on pärit juba Uurali algkeelest (sama tunnus on ka karitiivides, nt õnnetu), -k on olnud latiivi lõpp

Komitatiiv (kaasaütlev kääne)
kansak ‘selts’ > kāsak > kāsa? >
kāsa > kâs > kas > -ka > -Ga

Lõplikult kujunes see kääne 17. sajandi jooksul, areng on kirjakeeles jälgitav
Sama tüvi esineb ka adverbides kaasa(s) ja ka.

Mitmuse tunnuste ja vormistiku kujunemine eesti keeles.
Uurali ja soome- ugri algkeeles on kindlasti lisaks ainsusele ja mitmusele olnud olemas ka duaal (osutab kahele), kuid see hakkas võrdlemisi varakult kaduma. Järgnevalt on esitatud ajaloolised arvutunnused koos lühikommentaaridega.
Singular

Duaal

-n
-j

Pluural

-i (selge mitmuse tunnus varases läänemeresoome (lms) algkeeles, juured ulatuvad Uurali algkeeleni)
-a (seda on peetud i-mitmuse teisendiks, palju seletusi )
-t (nominatiivis kindlasti lms- volga algkeeles; levik genitiivi (-ten/-δen-tunnus) lms algkeeles; muudesse käänetesse järk-järgult II aastatuhandel)
-e (nt sõnavormis silme; see on t-mitmuse variant)
-k(?) (see tunnus on olnud vähemalt mitmuse 1. ja 2. isiku pronoomenite lõpul: *mek, *tek > me, te; võimalik, et ka mujal)
-se (esineb Mulgi murdes, nt kanase ‘ kanad ’; ilmselt analoogiavorm ne-sõnade alusel)

Mitmuse genitiiv

Varane lms algkeel: mitmuse genitiiv oli i-line ja ilma genitiivi lõputa (Pl N kalat : Pl G kaloi); sellele vormile toetus kogu mitmuseparadigma
Hiline lms algkeel: ainsuse nominatiivi ja genitiivi suhte analoogial levib t- mitmus genitiivi

*silmä : *silmän (AINSUS)
*silmät : *silmäδen (MITMUS)
Hilisema arengu käigus on paljude käändtüüpide mitmuse genitiivivormides toimunud analoogiamuutusi (näiteks oleks reeglipäraste häälikumuutuste tulemusena vormist *silmäδen arenenud tänapäeva keelde vorm silme, aga tegelikult on üldlevinud genitiivivorm silmade, v.a mõned kindlad konstruktsioonid .)
Mitmuse partitiiv

Hilises lms algkeeles: -i + -tA/-δA
Tänapäeva id-lõpuline partitiiv võib olla häälikuseaduslik (nt sõnas maid) või analoogiavorm (nt madalaid, rebaseid – häälikuseaduslikuks vormiks oleks kujunenud madalid, rebasid, vrd *matalita, *repäsitä).
Tänapäeva lühike partitiiv on enamasti häälikuseaduslik (*kaloiδa > *kaloi-a > kalo > kalu)
Tänapäeva sid-/si-partitiiv on analoogiavorm ne-s-sõnade eeskujul, nt jalgasid (häälikuseaduslik vorm on jalgu), vrd *repäsitä > *reBaZiD. [Aga ne- ja s-sõnades endis on sid-lõpuline partitiiv hiljem jällegi teistsuguse analoogiamuutuse tõttu ära kadunud! (Vt id-partitiiv.)

Mitteproduktiivsed käänded eesti keeles.
Instruktiiv -viisiülev

Ajalooline lms algkeele kääne. Tänapäeval ei loeta käändeks, sest vorme saab moodustada vaid vähestest noomenitest; siiski saab seda lisaks kivinenud vormidele mõnel määral ka produktiivselt kasutada.
Tänapäeva eesti keele näiteid: paljajalu , ummisjalu, pikisilmi, pärani silmi; lehvivi hõlmu, värisevi käsi, kuivi jalu; jala, ratsa

Ekstsessiiv

Samuti ajalooline lms käändevorm .
Funktsioon: väljendanud eemaldumist, lahkumist
Tunnus on säilinud tänapäeva eesti keeles üksikutes kivinenud vormides: kodunt, tagant, üksinda, villand

Prolatiiv

Veel üks lms ajalooline kääne.
Funktsioon: liikumistee väljendamine
Tänapäeva eesti keeles prolatiivivorme käändevormideks ei peeta, kuid nende moodustamine on siiski osaliselt produktiivne :
meritsi, maitsi, meilitsi.

Võrdlusastmete ajalugu eesti keeles (komparatsioonikategooria)
Võrdluskategoorial on kolm liiget - võrdlusastet ehk võrret: algvõrre, keskvõrre ja ülivõrre.
Komparatiiv

Tunnus lms algkeeles on olnud -mpA (see on muutunud -mpA > -mpi sõna lõpul; N tukevampi : G tukevamβan)
Komparatiivi tunnus esineb ka mõnes tänapäeva eesti keele pronoomenis: kumb , emb-kumb, mõlemad
Tänapäeval komparatiivis p-/b-klusiili ei ole, selle kadumise põhjuseks on üldistus komparatiivi genitiivivormist (genitiivis kadus klusiil häälikuseaduslikult: tukevamβan >> tuGèvama)

Superlatiiv

im-superlatiiv (lühike ülivõrre) on hiline vorm (20. saj), enne keeleuuendust kasutati pikka ülivõrret: kõige + KOMP
Veel varasem lühikese superlatiivi tunnus on olnud *-ma (see on säilinud tänapäeval nt pronoomenis te/ma). Siiski on ma-tunnuseline superlatiiv häälikumuutuste tagajärjel kadunud, selle jälgi võib näha üksikutes tüvedes: *ülemä > *ülemi > *üleim > * ülim > *ülin > üli -

Eesti keele kõneviiside ajalugu.
Kaudse kõneviisi tekkimine - Uuenduse ajendajaks on peetud saksa konjunktiivi.
Indikatiiv (kindel kv): –
Imperatiiv (käskiv kv) (> jussiiv): -k (oleviku tunnus)
Keeldkõne: *elä+k (> *äläq > ära), *el+ket jne + imperatiiv
Konditsionaal ( tingiv kv)

-ksi, järgneb pöördelõpp (3. pööre lõputa)
Tänapäeval pöördetunnused kadumas
ksi-tunnus eesti, vadja, liivi keeles
nuks-vormid kirjakeelde Oskar Loorits (1923), kasutusele tulid 1960ndatel; analoogseid vorme siiski ka murretes (nt Mulgi rahvalauludes ollus )

Kvotatiiv (kaudne kv)

Hiline, kirjakeele vorm on kujunenud oleviku partitsiibi partitiivivormist (vat-tegevusnime kaudu): ta olevat
Murretes esinemus ebaühtlane: v- partitsiip (nom/gen/par) pms eL murretes ( ta olev, ta oleva, ta olevat) , infinitiivid ja pidama- konstruktsioon pms eP murretes (olla, olema, peab olema, pidi olema), Tartumaal na-tunnus (ta olna) jt
Näiteid kirjakeeles 18.-19. sajandist, varieeruvus suur (ka tänapäeval varieerub )

Potentsiaal

Tänapäevaks kadunud, ajalooliselt ne-tunnuseline
Väljendanud võimalikkust
Vanas kirjakeeles on üksikuid jälgi 17. sajandi tekstides: olnes, saanes
Kadumist seostatud kvotatiivi tekkega

Pöördelõppude kujunemine eesti keeles.
Pöördelõppude taandumine. Eitussõna tarvitusele tulekuga jäid pöördelõpud ära eitavates verbivormides ja isikut anti edasi asesõnaga (vrd en laula - ma ei laula). Häälikukadude tõttu lakkasid enamikus käskiva kõneviisi vormides olemast esialgsed pöördelõpud.

Pöördelõpud kujunenud ajalooliselt personaalpronoomenitest
1SG: -n
2SG: -D [NB! *tinä > *sinä]
3SG: -B βi (oleviku partitsiip) (vanem tunnus -sen)
1PL: -me
2PL: -tˇte

3PL: -vat βat~-*pat (oleviku partitsiibi mitmus) (vanem tunnus -set)

Ajakategooria ja mineviku vormide kujunemine eesti keeles.

Soome-ugri keeltele on tüüpiline oleviku-mineviku vastandus, kuid mitte oleviku-tuleviku vastandus
Olevik : -k (näi-k-se, tunnu-k-se, olla-k-se)
Minevik : -i (säilinud vaid 17 sõnas, nt sai, tuli)
Tänapäevane si-minevik on tekkinud kontraheerunud verbide analoogial, kus s kuulus tüvesse, vrd *hakkasi (teine seletus Viitsolt ühendab si-mineviku soome-ugri *ś-tununselise üldminevikuga)

Liitajad vaid lms keeltes (tekkinud indoeuroopa, tõenäoliselt balti keelte mõjul)

Passiivi ja impersonaali kujunemine eesti keeles.

Personaal : –
Impersonaal: -tA ~ δA (-ttA ~ -t˘tA), algupäralt võib-olla kausatiivne
-ksen: -k- oleviku tunnus (sama mis sõnades näikse, kuulukse); -sen, vrd hän – pronoomenitüvi
Minevik: -tA + -i + hen → -tihen

Eesti keele eitusvormistiku kujunemine eesti keeles.
Soomeugripärane pöörduv eitusverb taandus pikkamisi eesti murretes ja selle asemele tuli muutumatu eitussõna ei, ep. Sellega koos muutus ka eituslause ehitus. Kogu ümberkujundus toimus alamsaksa ja saksa keele mõjul.

Eesti keele käändeliste verbivormide kujunemine.
Partitisiibid

Personaal, olevik: -pA ~ -βA → -v (partitsiibi tunnus, osa kvotatiivi tunnusest); -b/-vad (Sg/Pl3)
Personaal, minevik: -nUt (olnud täielikult käänduv; n verbaalnoomeni liide , -ut deminutiiviliide(?))
Impersonaal, olevik: -tAβA ~ -δApA ~ ttApA ~ ttAβA

Impersonaal, minevik: -tU ~ -ttU (-u deminutiiviliide(?); tänapäeval d lisandunud analoogilisena nud-vormi eeskujul)
Infinitiiv , gerundium

-tAk ~ δAk
t-tunnuseline infinitiiv vähemalt lapis, vasteid ka ugri keeltes, algupäralt ilmselt verbaalnoomeni liide
-k latiivi lõpp
Tunnus paljudes tüüpides kadunud (*antaδak >> anda), mõnes tüübis analoogilisena taas lisatud (lugeda)
-tesnA ~ -δesnA
-t sama päritolu kui infinitiivis
-e teadmata päritolu
-snA inesiivi lõpp
Hilisem areng sarnane infinitiivi omaga

Supiinid

-mA + käändelõpp
-mA algselt olnud verbaalnoomeni tuletusliide
-mAhen, -mAsnA, -mAstA, -mAttAk ~ -mAt˘tAk
(-tAmAhen ~ -δAmAhen ~ -ttAmAhen – teistes lms keeltes umbisikulist vormi pole)
Arvatavasti ka väliskohakäänded: -mAllen, -mAllA, -mAltA
maks-vorm keeleuuenduselt, tarvitusele tuli laiemalt 1960ndate paiku, pakutud ka mani - ja maga-vormi (Aavik)

Fusionaalsed ja aglutinatiivsed muutused eesti keeles.
Põhilised morfoloogilised keeletüübid:

isoleeriv: vee sisse
aglutineeriv: vee+sse
flekteeriv e fusionaalne: vette
polüsünteetiline: ? vettitakse

(verb ja objekt seotud)
Fusionaalsed muutused eesti keeles: *vete+hen> veteen > vette
Aglutineerivad muutused eesti keeles: *vet+te+sse, vee+de+sse
Mitmeid muid uusi aglutineerivaid analoogiamuutusi (si-minevik jm.)
Viitso : eesti keel on kvaasiaglutineeriv keel

Eesti keele tüübi muutumine.
Eesti keel on kujunenud aglutineerivast algläänemeresoomest flekteerivaks keeleks kvaasiaglutineeriva vaheastme kaudu.

Kuidas on eesti keel saanud oma sõnavara?
Omatüved, laentüved (jagunevad otselaenudeks ja kaudlaenudeks), võõrtüved, tehistüved.

Eesti keele omasõnavara kihistused.

Sugulussõnavara kujunemine eesti keeles.
Vaata käsilehelt sugupuud !

Eesti keele arvsõnade ajalugu.

Loendamine
Sageli seotud kehaosade nimetustega
Eesti keeles
Uurali tüved: kaks (

.DOCX Laadi alla originaalfail 14 lk · .docx · 97 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-05-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti

97 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

ardnas Õppematerjali autor

Kordamisküsimuste vastused

kordamisküsimused vastused eesti keele ajaloo eksam häälik vokaal kirjakeel kääne satsioon mitmus essiiv partitiiv genitiiv minevik vastand

Sarnased õppematerjalid

docx

Eesti keele ajalugu

Eesti keele ajalugu Kordamisküsimused eksamiks, sügis 2015 1. Kui vana on eesti keel? Eesti keel kujunes hõimumurretest, mis omakorda lahknesid läänemeresoome keeleühtsusest 2000-2500 aastat tagasi. Huno Rätsepa sõnul juhtus see 1000. aastate esimesel poolel ning keskuseks võis olla lõunaeesti murdeala. Eesti keel, mida ma täna teame, on umbes 500-800 aastat vana. Eesti keele arenemine toimus uuenduste läbi, sh lõpukadu, sisekadu, laadivahelduse ja vältevahelduse teke. Uurali → soome-ugri → läänemeresoome keeled. Kujunes 13.–16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel. 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Mitmed keeleteadlased on teinud oma periodiseeringud. Andrus Saareste jagas 1952. aastal eesti keele periodiseeringu neljaks:

Eesti keele ajalugu

130

ppt

Eesti keele ajalugu ja murded

Eesti keele ajalugu Sulev Iva MRÜ 2010 Keeleajaloo uurimine • diakrooniline keeleuurimine (keele ajalooline areng, keelemuutused) • sünkrooniline keeleuurimine (keele hetkeseis) Keeleajaloo uurimise meetodid • filoloogiline meetod (eri ajastu tekstide võrdlus) • komparatiivne meetod ((sugulas)keelte võrdlus) • siserekonstruktsioon (ühe keele vormide võrdlus) Esimesi eesti tekste • 13. saj eestikeelsed tekstikatked (algus) (Henriku Liivimaa kroonika) • 16. saj säilinud eestikeelne raamat (1535) (Wanradti ja Koelli katekismus) • 17. saj lõunaeesti Wastne Testament (1686) • 18. saj põhjaeesti kogu Piibel (1739) Komparatiivne meetod: võrdlev rekonstruktsioon sm hiiri ee hiir va iir ve hir´ li iir er čejer´ mo šejer ud šir ko šir Siserekonstruktsioon üks : ühe : üht 1. *ükte : *ükten : *üktä 2

Eesti keele ajalugu

docx

Eesti murded I konspekt

Eesti murded I Läänemeresoome lõunarühma keeled  vadja;  põhjaeesti;  liivi;  lõunaeesti; Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu! Eesti keele ajalooline kujunemine  Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?;  Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded;  Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj);  Keskpõhjaeesti murded;  Põhjaeesti keskmurre;  Eesti ühiskeel;  Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused:  Sakala – Lembitu;  Saaremaa;  Virumaa – soomlaste Viru jmt;  Rävala;  Harju;  Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre?

Keeleteadus

docx

Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid

Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti sõnade kasutusinfo kirjeldamisega. Leksikoloogias pole tehtud koondkäsitlusi, on uuritud vaid osa teemasid, nt oleks tarvis koostada koonduurimus eesti sõnavarast. Eesti keele leksikaalne andmebaas vajab pidevat keeletehnoloogilist ja arvutileksikoloogilist hooldamist ja arendamist. Leksikoloogia ehk sõnavarauurimine Eestis sai alguse 19.saj alguses ajakirjaga „Beiträge“, aga siis oli veel kaks eesti keelt (põhja ja lõuna). 3. Mis on ja millega tegeleb leksikograafia? Leksikoloogiat peetakse teoreetiliseks, leksikograafiat rakenduslikuks

Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid

doc

Sissejuhatus eesti keele uurimisse

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine.

Kategoriseerimata

doc

Eesti murrete erijooned

· Kaasrõhuline pikk silp: toredaid, toredalle · Teise rõhutu silbi lühenemine: pidand · Assimlatsioonid mb > mm, nd>nn, lj>ll, sj>ss: lammad, nõnna, väl'la, kossad · Rõhutute vokaalide madaldumine: eela õhta · Algup. Diftongi järelosis alaneb Q2-s: sõitma : sõedab, saun:saanad · Ains os pikemates sõnades kaasrõhulise silbi järel d-tunnus: kandjad 'kandjat' Keskmurde liigendusi Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teisely poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa ütessä, 'istu 'istuda') Lääne- (tugev seesütlev (nurkas), nõrga aste üldustumine (kurv:kurva), mb>mm ('(h)ammad), e esinemine liidetes (abilene)) ja idaosa (o>õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i- imperfekt (kuulid 'kuulsid'), mitm 3p vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi)

Eesti murded

pptx

Eesti keele kujunemine

II EESTI KEELE LUGU Eesti keele kujunemine “Keel ja ühiskond” X klassile 7. ptk Mare Hallop 7.10.2013 KiNG 30.10.2012 Eesti keele kujunemine o algas 2000 – 2500 a tagasi o algkeel võis olla üsna sarnane soome keelega (uusi sõnu juurde tulnud, grammatika vähe muutunud Läänemeresoome kaljujoonised eesti Eesti keele arengus kolm perioodi: keele tekkimisele eelnenud

Eesti keel

doc

KEELEMUUTUS

Legendid (nt Paabeli torn, F. R. Faehlmanni ,,Keelte keetmine" jms). Ebateaduslikud ettekujutused: nt kõik keeled on pärit heebrea keelest, ladina keelest jne. Ettekujutused ei põhine keeleainese süstemaatilisel analüüsil. Monogenees: kõik keeled põlvnevad ühest allikast (nt Paabeli torni legend). Polügenees: keel on tekkinud eri paikades eri hetkedel. Monogenees on naiivne teooria, professionaalsed keeleteadlased seda ei usu. Moodsa keeleteaduse sünd: püüd selgitada keele päritolu ja arengu probleeme keeleainese süstemaatilise, järjekindla tõlgendamise kaudu. Ajaloolise (diakroonilise) keeleteaduse sünd. Huvi sanskriti vastu Euroopas 19. sajandil. Indoeuroopa (vanem kitsama nimega indogermaani) keelte süstemaatiline uurimine (võrdlus, sarnasuste ja erinevuste otsimine jne). Uute meetodite otsing. Algkeelte rekonstrueerimise katsed. Franz Bopp (1791-1867) seostas omavahel muinasindia ja Euroopa keeled. Võrdlev-

Keeleteadus alused

Rohkem sarnaseid