Eesti keele sõnavara ajalugu ja põhiprobleemid (0)

Tartu Ülikool
Soome- ugri filoloogia osakond
EESTI KEELE SÕNAVARA AJALUGU JA SELLE PÕHIPROBLEEMID
Seminaritöö
Juhendaja Tõnu Seilenthal
Tartu 2010

SISSEJUHATUS 3
1.EESTI KEELE SÕNAVARA AJALUGU JA SELLE PÕHIPROBLEEMID 4
1.2 Eesti keele sõnavara ajaloo uurijad 4
2. EESTI SÕNAVARA AJALOO UURIMISE SUURIMAD PROBLEEMID 5
2.1 Esimene põhiprobleem 5
2.2 Teine põhiprobleem 6
2.3 Kolmas põhiprobleem 7
KOKKUVÕTE 9
KIRJANDUS 10

SISSEJUHATUS

Antud seminaritöö teemaks on eesti keele sõnavara ajalugu ja selle põhiprobleemid. Töö eesmärgiks on välja selgitada millist päritolu on sõnad meie emakeeles? Koostamisel kasutasin Huno Rätsepa artiklit „Eest keele sõnavara põhiprobleeme” tema kogumikus Sõnaloo raamat.
Seminaritöö jaguneb kaheks peatükiks, millest esimeses uurin kes on eesti keele sõnavara ajaloo uurijad. Teises peatükis uuritakse, millised on suurimad sõnavara ajaloo uurimise probleemid ning peatükk jaguneb kolmeks alapeatükiks, milles uurin kolme põhiprobleemi lähemalt.

1.EESTI KEELE SÕNAVARA AJALUGU JA SELLE PÕHIPROBLEEMID

Kahjuks pole suurt tähelepanu saanud eesti keele päritolu uurimine . Oleme üldistavate tööde tegemises eesti keele ajaloolises sõnavaras kolleegidest maha jäänud. Siiski pole eesti keele sõnavara päritolu uurimine täiesti uurimata ala. Eesti sõnade algupära selgitamine on kestnud mitmeid inimpõlvesid.

1.2 Eesti keele sõnavara ajaloo uurijad

Eesti keele sõnade päritolu on uurinud mitmed nimekad fennougristid, slavistid ja germanistid. Ka Tartu Ülikooli õppejõududel on olnud selles töös kaalukas osa. Vene laenude osa uuris Mihkel Veske . Eesti keele sõnade päritolu sedelite süstematiseeritud kogu ehk kartoteeki püüdis kokku panna Jaan Jõgever, kahjuks selle kogu viimased säilinud materjalid hävisid ülikooli peahoone põlengus. Sõnade päritolu uurimises on tähtis roll ka Lauri Kettunenil, kes oma doktoriväitekirjas Kodavere murraku häälikuloost ja eesti keele häälikuloo trükistes on esitanud mitmeid sõnade päritolu seletusi . Ta on koostanud ka liivi sõnaraamatu, mis ilmus 1938. Aastal. Selles leidub viiteid eesti ja liivi ühissõnavarale ja alamsaksa laenudele eesti keeles. Suure osa oma elust pühendas Andrus Saareste eesti murrete sõnavara kogumisele ja uurimisele. Tema esitas esimesena oma käsiraamatutes ülevaate eesti sõnavara rühmitumisesr päritolu alusel. Seevastu Julius Mägiste lisas omapoolset vene laenude uurimisse , läänemeresoome – volga keelte leksikaalsete suhete selgitamisse ja eesti keele vanemate kirjalike mälestiste sõnavara analüüsi. Veel tuleks mainida Julius Margi tööd eesti sõnade etümologiseerimisel ehk sõnade päritolu ja sugulussuhete uurimisel , eriti põllundussõnavara algupära selgitamisel . Arvestavaid lisandusi meie keele sõnaselgitusse on andnud ka dotsent Paula Palmeos ja professor Paul Alvre.(Rätsep 2002: 47-48)
Eesti keele sõnavara päritolu uurijate esirinnas on olnud alates 1930. aastate algusest Paul Ariste . Teda on paelunud eesti keele kontaktid naaberkeeltega. Tema loodud uurimused eesti-rootsi, eesti-alamsaksa ja eesti-vene leksikaalsetest ehk sõnavaralistest vahekordadest on põhjapanevad. Oma töödes on ta andnud seletuse ligemalt kahele tuhandele sõnale. Tema eestvõtmisel alustati eesti sõnade etümoloogilist ehk sõnade päritolu uuriva kogumi loomist TRÜ soome- ugri keelte kateedris. Kahjuks hävis pooleliolev kogum peahoone põlemisel. Praegu on tehtud algust Keele ja Kirjanduse Instituudis uue kartoteegi rajamisega.(Rätsep 2002:48)

2. EESTI SÕNAVARA AJALOO UURIMISE SUURIMAD PROBLEEMID

Huno Rätsepa arvates vajaksid seitse põhiprobleemi laialdasemat uurimist . Esimeseks põhiprobleemiks on soomeugrilise oma sõnavara ulatus ja kujunemine eesti keeles. Teisena tuleks uurida läänesoomemere algkeelde ulatuva omasõnavara päritolu. Kolmandaks vajaksid tähelepanu läänemeresoome keelte vahelised leksikaalsed suhted, eriti oleks vaja uurida lõunaeesti murrete sõnavata seoseid , sest viimastel andmetel eraldus varasest läänemeresoome algkeelest esimesena just lõuaneesti ja liivi keele eelkäija. Neljandaks põhiprobleemiks on indoeuroopa keeltest pärinevate laenude rühmitamine ja vanus eesti keeles.Viiendana tuleks uurida eesti murrete sõnavara geneesi ja omavahelisis suhteid. Kuuendaks probleemiks on eesti rahvalaulude päritolu vähesed teadmised ja viimaseks suureks põhiprobleemiks on eesti kirjakeele sõnavara allikate ja selle kujunemise ebapiisav uurimine.(Rätsep 2002:49)
Seitsmest põhiprobleemiks kolmel peatun pikemalt.

2.1 Esimene põhiprobleem

Rääkides sõnade päritolust kasutame terminist sõna avaralt. Tegelikkuses saame vanemate sõnavararühmade puhul arvestada ainult ühistüvesid, millest hiljem soome-ugri keeltes on moodustunud mitmesuguseid sõnu kitsamas tähenduses. Seetõttu on uurijatel tarvis meeles pidada eriti uuemate sõnakihtide uurimisel seda, kas tegemist on uute tüvedega või uusmoodustistega olemasolevate tüvede alusel. Andrus Saareste arvas kunagi, et eesti keeles on ühtekokku umbes 6 000 erinevat sõnatüve. Sel juhul on arvestusest kõrvale jäänud hilised võõrsõnad. Rätsep usub, et kui läbi sõeluda murdesõnavara ja ka rahvalaulude sõnavara, siis peaks see arv olema tunduvalt suurem. Sõnavara suuruse määramisel on keeruline ka laensõnade ja võõrsõnade piiri määramine eriti murdesõnavaras. Laensõnad arvestatakse sõnavara osaks, kui võõrsõnad jäetakse keele sõnavarast välja. Arvestada viimaseid uurimusi saaksime soomeugrilise omasõnavara hulka arvata ainult need sõnatüved, millele leidub vasteid kaugemates soome-ugri keeltes, milleks on samojeedi, ugri, permi või volga keeled. Huno Rätsepa andmeil moodustab vana soomeugrilise sõnavara eesti keele tüvede üldarvust ainult ühe seitmendiku. (Rätsep 2002:49 – 50)
Omaette probleemiks soome-ugrilise sõnavara tuvastamisel on, et kuidas saaks rohkem arvestada eesti murdesõnavaraga. Praeguse tava järgi kasutatakse rahvusvahelises fennougristikas ehk soome-ugri keeleteaduses eesti vastete allikana ikka endiselt Wiedemanni sõnaraamatut. Wiedemanni sõnaraamat ei kajasta aga kogu eesti murdesõnavara ja lisaks veel rahvalaulude sõnavara, siis peaks vanemate soomeugriliste sõnatüvede hulk eesti keeles kasvama. (Rätsep 2002: 50)
Tähtsaks küsimuseks on kerkinud soomeugrilise sõnavara küsimus. Üksikud keeleteadlased on avaldanud pooldavaid arvamusi , et soome-ugri keeltel on minevikus olnud sugulussuhteid indoeuroopa, altai ja teiste keelkondadega. 1960. aastatel lõi Moskva keeleteadlane Vladislav Illitš-Svitõtš oma keelte suguluse teooria, milles püütakse tõestada Vana Maailma kuue keelkonna - indoeuroopa, uurali , alrai, semiidi-hamiidi, kartveli ja draviidi keelte sugulust. Need keeled moodustavad tema meelest omavahel suguluses oleva suurkeelkonna. Ta andis välja kahes köites sõnaraamatu, milles on esitatud 353 sõnatüve, mis peaksid olema esindatud kõigis keelterühmades. Nendest tüvedest on eesti keeles vaste olemas 101 sõnatüvel. Enamik nendest eesti keele sõnatüvedest kuulub uurali või soome-ugri tüvede hulka. Tema nostraatiliste keelte hüpoteesil on rohkesti pooldajaid , kuid leidub ka kahtlejaid ja vastaseid. Kuid juba praeguste uurimuste põhjal võime pidada enamikku neist sajast tüvest kõige vanemateks soomeugrilisteks sõnadeks eesti keeles.(Rätsep 2002:51)
Teine tähtis küsimus on soomeugrilise sõnavara üldises iseloomustuses. Täpsemalt see puudutab karjandus- ja põllundussõnu volga ja permi perioodi sõnavaras. Mitmed sõnad paistavad viitavat sellele, et juba soome-permi ja soome-volga keeleühtsuse ajal tunti mõnel määral viljakasvatust ja karjapidamist. See seisukoht on omakorda vastuolus tänapäeva arheoloogide seisukohaga. PaulAriste on arvanud, et osa volga ja permi keeltega ühisest
Põllundussõnavarast on tulnud läänemeresoome keelde hiljem, merjalaste vahendusel. Seega võib pidada neid põllumajanduslike sõnu volga ja permi laenudeks, mis tulid varasesse läänemeresoome algkeelde pärast läänemeresoome balti kontaktide algust.(Rätsep 2002:52)
Sellega oleme esimese põhiprobleemi üle vaadanud ning toonud välja soomeugrilise sõnavara ulatuse ja kujunemise nõrkkohad.

2.2 Teine põhiprobleem

Teine ulatuslik probleem on, et läänemeresoomelisi tüvesid on eesti keeles palju võrreldes vanemate sõnarühmadega. Läänemeresoomelisi sõnatüvesid on eesti keeles peaaegu niisama palju kui soomeugrilisi sõnatüvesid. Oluliseks probleemiks on selle sõnavara päritolu. Läänemeresoome sõnavaral puudub ühine algupära ja see koosneb mitmest kihist . Osa nendest sõnadest kuulub eelmisse, soomeugrilisse sõnavarasse. Kuid nende sõnatüvede vasted kaugemates suguluskeeltes on aga kadunud. Antud probleemile on pakutud erinevaid lahendusi, võimalusi, mis selgitaks seda. Ühe huvitava võimaluse pakkus välja Paul Ariste 1962. Aastal. Ta nentis, et meie maa oli asustatud juba viis kuni kuus tuhat aastats enne läänemere soomlaste saabumist Läänemere maile. Eesti ala esimesed elanikud ilmselt ei kõnelnud soome-ugri keelt ega indoeuroopa keelt, vaid nende keel või keeled kuulusid mingisse tundmatusse keelkonda. Hiljem hakkas Paul Ariste nimetama seda keelt tinglikult protoeuroopa keeleks . Ariste väidab, et sellest tundmatust protoeuroopa keelest on laenatud meie keelde sõnu nagu näiteks: allikas, mets, mägi jpt. Neist ilmselt tuleb kõrvale jätta sõna mets, mis kuulub vanemasse soome-ugri sõnavarasse või on balti laen . Huno Rätsep lisab omalt poolt antud loetellu meie jahiloomade nimed, mis võiksid olla algasukatelt laenatud, näiteks jänes, põder, ilves jt. Nedne sõnade puhul räägime loomulikult sõnatüvede ja algupära laenamisest. Veel saime ilmselt oma keelde onomatopoeetilised verbid ehk loodushääli jäljendavad verbid just protoeuroopa keelest, sest indoeuroopa keeltes on neid vähe. Siiski pole protoeuroopa laenude probleem lõplikult lahendatud ning kogu arutlus on veel oletuste tasemel.(Rätsep 2002:53-55)

2.3 Kolmas põhiprobleem

Kõige vanemad laenud pärinevad indoeuroopa algkeelest ja indoiraani algkeelest. Arvatakse, et enamik nendest laenudest on enne läänemeresoome algkeelt, kui meie esivanemad polnud veel Läänemere maile jõudnud. Laenud pärinevad soomeugrilastest lõunas elunenud indoeuroopa hõimudelt ja vanimad neist jõudsid soome-ugri algkeelde. Viimasel ajal osutatakse, et balti laenudele eelnes veel teine indoeuroopa laenude rühm. Arheoloogid on viidanud, et varase neoliitikumi ajal tuli Läänemere maile Dnepri alalt elanikkond, keda võiks pidada indoeurooplasteks. Paul Ariste on sellele toetudes väitnud, et nende indoeurooplaste keelest on läänemeresoomlaste keelde tulnud indoeuroopapäraseid laensõnu. Seega pidi Läänemere mail kõneldama läänemresoomlaste tulekul kahe keelkonna keeli: protoeuroopa keeli ja mingit indoeuroopa keelt või keeli. Muudatused läänemeresoome sõnavara ja indoeuroopa laenude käsitlustes on muutunud probleemirikkamaks ka balti laenude käsitluse. Balti laenude uurimine on viimastel aegadel vähenenud märgatavalt. Praegu on esile kerkinud vajadus vaadata läbi uuesti balti laenud. Lähemat kaalumist vajab ka küsimus paralleelsetest laenudest protoeuroopa keelest balti ja läänemere keeltesse. Eeldusel, et balti mõju peaks avaldama rohkem lääneeesti murrete sõnavaras ja Lääne-Eesti kohanimedes, siis peaks tegema sellealaseid uurimusi.(Rätsep 2002: 55 – 57)
Veel olulisi muutusi on toimunud germaani laenude osas. Soome germanisti Jorma Koivulehte uurimuste põhjal on võimalike germaani laenude hulk kasvanud ja nende germaani päritolu tunnistamine nõuab ka germaani ja läänemeresoome kontaktide tunduvalt varasema alguse tunnistamist. Tema tööde ümber on alanud arutelu ning see seik peaks näitama, et läänemeresoome sõnavara päritolu on mitmeti veel lahtine ning indoeuroopa laenude selgitamine läänemeresoome keeltes jätkub.(Rätsep 2002:57 – 58)
Veel pole ühtset arusaama eesti keele algupära suhtes tekkinud, kuid see on tekkimas ning kõigi ootuste kohaselt saame varsti selgust, kuidas on meie emakeel arenenud läbi aegade ja milliste keelte mõju ta kannab ning milliste keeltega me omane ühiseid sõnatüvede algupärasid.

KOKKUVÕTE

Kokkuvõtvalt võib öelda, et sõnavara päritolu uurimises pole eesti areng olnud nii kiire kui meie suguluskeeltes, kus on tehtud juba mitmeid mahukaid ja üldistavaid töid. Siiski on eesti sõnade algupära uurimine on kestnud juba mitmeid ülikoolipõlvesid. Sellega on tegelenud paljud fennougristid, slavistid ja germanistid. Ka Tartu Ülikooli õppejõududel on olnud selles töös kaalukas osa. Erilist tähelepanu vääriks Paul Ariste, kes on alates 1930. Aastatest olnud eesti keele sõnavara päritolu uurijate esireas. Teda on paelunud eriti kontaktid naaberkeeltega. Oma töödes on ta andnud seletuse ligemale 2000 sõnale. Kahjuks pole ühtset arusaama eesti keele algupära suhtes veel tekkinud, kuid see on tekkimas ning kui meie keele päritolu uurimine jätkub aktiivsemalt, siis saab varsti selgema pildi sellest, kuidas on eesti keel arenenud läbi aegade ja milliste algkeelte mõju ta kannab.
‚

KIRJANDUS

Rätsep, Huno 2002.a. Eesti keele sõnavara põhiprobleeme. – Sõnaloo raamat lk 47 – 58.