tekkinud (v.a õ teke), pigem suurenesid murdelised erinevused, mis viisid põhja- ja lõunaeesti keele kujunemisele. Muurangueesti keel o 13.- 18. saj-ni, pärast Eesti alade vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt o kujunesid välja tänapäeva eesti keele põhijooned o eesti keel eristus teistest läänemeresoome keeltest o saab uurida kirjalikke allikaid Muutused: lõpukadu, sisekadu, neist muutused grammatikas: käändkondade süsteemis, mitmete tunnuste ja lõppude kadumine, vältevahelduse tekkimine, muutus eitava kõne väljendamine (alamsaksa k eeskujul), tekkis kaudne kõneviis, muutused sõnavaras: eesti keelde laenati üle 1000 sõna= 15% kirjakeele sõnatüvedest. Lõpu- ja sisekadu * kahesilbiliste ja
lõunaeesti ja põhjaeesti · Põhjaeesti ja lõunaeesti häälikujärjendid olid erinevalt arenenud Ülesanne: Tõlgi lõunaeesti keelest põhjaeesti keelde. 1) parts 4) upin 2) kuremari 5) pang 3) väits 6) kaiv Murrangueesti keel · Algas 13. saj. kui sakslased ja taanlased olid Eesti vallutanud · Kestis 18. sajandini · Murranguperioodil ilmnes palju häälikumuutusi näiteks lõpu- ja sisekadu · Lõpu- ja sisekadu tähendab, et kahe silbiliste ja pikemate sõnade lõpust kadus täishäälik. Erandiks: ema, kala, pidu · Sellega tekkisid konsonandiga lõppevad sõnad(jalg, mets) ning ühesilbilise tüvega tegusõnad(andma, kastma) · Soome keeles selliseid muutusi toimunud ei ole ehk vokaalid on seal säilinud, kus eestlastel ei ole Häälikumuutus Tulemus Tulemus Eesti keeles Soome keeles
murrakud) Kirderanniku murderühm · Puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes · Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega · Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega Kirderanniku ja keskmurde erinevused Vältevaheldus puudub Vältevaheldus Palatalisatsioon vähene Palatalisatsioon Lõpu- ja sisekadu piiratud Lõpu- ja sisekadu järjekindel Vokaalharmoonia Vokaalharmoonia taandunud Je- või lõputa illatiiv Sse-illatiiv Kodoje, alevi, hamba Kodusse, alevisse, hambasse Isi- või iksi- konditsionaal Ksi- konditsionaal Jäisin, jäiksin jääksin RANNAMURRE ehk RANNIKUMURRE See on mingil määral pooleks löödud
1.Millist kolme arenguperioodi eristatakse eesti k puhul? Dateeri ● Vaneesti keel -1200 ● Murrangueesti keel 1200-1700 ● Uuseesti keel 1700-tanapaev 2. Millised keelemuutused toimusid vanaeesti keeles? ● Õ- hääliku tekkimine ● Kujunes välja 3 murderühma: liivi, lounaeesti ja pohjaeesti. ● Kt muutus 3. Millised keelemuutused toimusid murranguperioodil? ● Lõpu- ja sisekadu ● Vältevahelduse teke ● Tekkis kaudne koneviis 4. Millised keelemuutused toimusid uuseesti keeles? Alguse määr? ● Eesti keelse täispiibli avaldamine (1739a.) ● Kaasaütleva käände väljakujunemine ● Oleva käände kasutuselevõtt ● I-ülivõrre ● Maks- vorm 5. Mis on sotsioperiood? ● Ajastu, mille vältel ühiskondlikud suhted on suhteliselt stabiilsed. 6. Kus on kirjas esimesed eestikeelsed lausekatked
· algriim assonants täishääliku kordamine põhirõhulises silbis alliteratsioon kaashääliku kordamine sõna alguses (mõlemate korral täielik algriim) · neljajalgne trohheus (rõhuline, rõhuta) NB! kui värsireas on silpe rohkem kui 8, siis tuleb mõnes jalas kasutada teist värsimõõtu rõhulibistus sõnad ja värsirõhk ei lähe kokku skandeerimine värsirõhku arvestades esitamine · arhailine keel · sisekadu toimumata - lõpukadu toimumata · viisid on retsitatiivsed ühetoonilised · kujunditerikas: kõnekujundid: - epiteet - metafoor - võrdlus (võrdlusalus, võrreldav, võrdlussõna (kui, nagu)) - sünekdohh (osa on terve asemel või vastupidi) - eufemism (peitemini) - personifikatsioon - hüperbool (lõputu suurendamine) - litootes (lõputu vähendamine) - metonüümia (peidetud võrdlus sarnasuse alusel) lausekujundid:
1. Kui vana on eesti keel? Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel eelmise aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala.” (Rätsep 1989: 1521) Uuendusi: lõpukadu, sisekadu, LV ja VV teke, sõnalõpulise n-i kadu, järgsilpide pikkade vokaalide lühenemine, geminaatide lühenemine üksikkonsonantideks; komitatiivi teke, eitusverbi, potentsiaali ja possessiivsufiksite kadu, kaudse kõneviisi teke; sõnavara muutused eeskätt keelekontaktide mõjul 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Saareste perioodid: ...−1200 13.−15. sajand 16.−18. sajand 19.−20. sajand Kirjeldab nii keelesüsteemi muutusi kui ka keele sotsiaalset positsiooni
suur osa Järvamaa murrakuid (nt JMd, Ann, Koe, Pee). Tuad, lueb, süed, teud, kautab, autu, aama, lääma, oln 'olnud', padja 'padi', pailu 'palju', pa'lk, jäneksed, juuksed Kirderanniku murderühm Kirderanniku murdel puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes. Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega. Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega. · Vältevaheldus puudub · Palatalisatsioon vähene · Lõpu- ja sisekadu piiratud · Vokaalharmoonia · Je- või lõputa illatiiv (sisseütlev) · Isi- või iksi- konditsionaal Kirderannikumurde tähtsamaid uuendusi · Tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni 'pojani' · Analoogilised da-infinitiiivi tunnused: jättädä · Topeltmitmus: kanudel 'kanadel' · Analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid · Iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme · Sisekaota si-imperfekt: jättäsin, tundesimme
H__ * - * - - - - - + + __o + + * * - + * * + + CC_ * + - - - + - * * + c/ts/ - - - - - - * * + + C´(pal.) - - * + + + + + + + lõpukadu * * + + + + + + + + sisekadu * * + + + + + + + + VVh * - - - - - - - * + __h - - - - - - - - * + Eesti kirjakeele ja murrete ühisosa 4 KESKMURRE Eesti keskosas suurim murdeala. Mitu maakonda: Harjumaa (v.a Jõelähtme ja Kuusalu rannikuala), Järvamaa, Virumaa lääneosa (v
7. n > Ø /_#/: üks : ühe : üht Kui vana on eesti keel? ? 10 000 aastat? ? 5 000 aastat? ? 1500 aastat? ? 800 aastat? ? 300 aastat? ? 150 aastat? ? 100 aastat? Eesti keele teke: Rätsep 1989 • “Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel käesoleva aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala.” (Rätsep 1989: 1521) • Uuendusi: lõpukadu, sisekadu, LV ja VV teke, sõnalõpulise n-i kadu, järgsilpide pikkade vokaalide lühenemine, geminaatide lühenemine üksikkonsonantideks; komitatiivi teke, eitusverbi, potentsiaali ja possessiivsufiksite kadu, kaudse kõneviisi teke; sõnavara muutused eeskätt keelekontaktide mõjul Eesti keele päritolu Läänemeresoome hõimukeeled • Idarühm > karjala, vepsa, isuri, idasoome • Põhjarühm > edelasoome, häme • Lõunarühm > eesti, lõunaeesti, liivi, vadja
See on aluseks praegusele eesti õigekirjale. Beitärge panus kirjakeelde * lisas uut teavet eesti keele uurimisse * levitas arusaama: tuleb lähtuda rahvakeelest ja eeskujuks võtta soome keelt * ühiskirjakeele aluseks sobib põhjaeesti murre Iseloomulikku 18. Saj. kirjandusele * hakkas levima moraalitsev härdameelne jutukirjandus * lisaks levis õpetlikke mõistujutte( nt. Willmanni ,,Juttud ja teggud") Keelemuutused ja nende põhjused murranguperioodi eesti keeles(3) Muutused: lõpukadu ja sisekadu, suured muutused grammatikas-käänded muutusid ja kadusid osad tunnused ja lõpud, vältevaheldus, eitav kõne muutus, tekkis kaudne kõneviis. Põhjused: *tihe keelekontakt alamsaksa ja rootsi keelega * sõdadest ja näljahädadest põhjustatud inimeste ümberpaiknemine * reformatsioonist tingitud eesti kirjakeele arendamine mitte-eestlaste poolt Keele grammatikaliseerumine *muutus mille tagajärjel iseseisev sõna lüheneb ja muutub käändelõpuks või mõneks muuks tunnuseks
Suurenesid murretevahelised erinevused Eesti- ja Liivimaa aladel ning sp kujunes välja kolm murderühma: liivi, lõunaeesti ja põhjaeesti. Murrangueesti keel (1200-1700) Sellel perioodil toimunud keelemuutuste tulemusel kujunes välja tänapäeva eesti keele põhijooned Eesti keel eristus teistest läänemeresoome keeltest Keelemuutuste kohta kirjalikud allikad! Toimusid häälikumuutused: lõpukadu ja sisekadu, mille tulemusena suured muutused grammatikas Murranguperioodi muutused olid suuremad kui vanaeesti ja uuseesti perioodil toimunud muutused. Uuseesti keel (1700 kuni tänapäev) Sel perioodil ilmus eestikeelne täispiibel (1739.a)-peetakse perioodi alguseks Piiblis normeeritud kirjakeele mõjul muutus keelekasutus tasapisi ühtlasemaks Seetõttu pole viimase neljasaja aasta jooksul suuremaid muutusi toimunud
Eesti keele ajalugu Kordamisküsimused eksamiks, sügis 2015 1. Kui vana on eesti keel? Eesti keel kujunes hõimumurretest, mis omakorda lahknesid läänemeresoome keeleühtsusest 2000-2500 aastat tagasi. Huno Rätsepa sõnul juhtus see 1000. aastate esimesel poolel ning keskuseks võis olla lõunaeesti murdeala. Eesti keel, mida ma täna teame, on umbes 500-800 aastat vana. Eesti keele arenemine toimus uuenduste läbi, sh lõpukadu, sisekadu, laadivahelduse ja vältevahelduse teke. Uurali → soome-ugri → läänemeresoome keeled. Kujunes 13.–16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel. 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Mitmed keeleteadlased on teinud oma periodiseeringud. Andrus Saareste jagas 1952. aastal eesti keele periodiseeringu neljaks: ... – 1200 13. – 15. sajand
Maamurre jagunes saarte, lääne- ja keskmurdeks. Lõunaeesti (Ugala) jagunes lääne- ja idarühmaks, eristades Mulgi murde idapoolsest lõunaeestist. See on periood, mil hakkasid kujunema murded sellistena, nagu me neid praegu tunneme. 4. Kitsamad murdeerinevused hakkasid kujunema alles pärast muinasaja lõppu. Need on palju seotud alamsaksa keele mõjul toimunud oluliste keelestruktuuri muutustega 13.- 16. sajandil. Hakkasid levima lõpukadu, sisekadu, seejärel analoogilised de- mitmus ja si- imperfekt jms. Huno Rätsep on arvanud, et muutused algasid lõunaeesti alalt ja levisid sealt õhja ja lääne poole. Need muutsid nii põhja- kui ka lõunaeesti murdeid, luid erineval määral ja eri viisil. 5. Ka murrete jagunemine murrakuteks toimus ilmselt eeskätt 14.-16. sajandi jooksul. 14. saj. lõpuks kujunes välja talupoegade sunnismaisus. 15. ja 16. saj. vahetusel vormistati juriidiliselt pärisorjus
kõrgenenud vokaalid nasaalide ees(timä,um), silbilõpu klusiili nõrk vaste säilinud(nagel), järgsilbi o(jano,tego), valdav i-mitmus(puil), illativ -he,-de(kohtude,kohtuhe), inessiv -n,-h,- hn(jalan,jalah),keskvõrre -mb(suuremb), pöördelõpud puuduvad(tii anni, tii annassi), da- infinitiiv(tuvva, istu), domineerib i-lihtminevik(ma võti, ta elli) Südaeesti ja kirderanniku murderühmade peamised erinevused südaeestis sisekadu, lõpukadu, i-e diftongides, vokaalharmoonia puudub, vältevaheldus esineb, ng:ng:lõng:lõngad, palatalisatsioon, gbd vokaalide vahel(tuba), illatiivis geminatsioon(tuppa). Kirderannikul sisekadu osalt toimumata(kandama,raudane), lõpukadu osalt toimumata(metsa,poika), i säilinud(poig,poika), ä-harmoonia säilinud(tüttär), vältevaheldus puudub(must,mustad), ng:nn:lang:lannad, palatalisatsioon puudub, kpt vokaalide vahel(tupa), geminatsioon puudub(tupa). Südaeestis essiiv
Teose Eestimaa lehekülgedel on ~500 kohanime, millest vaid 50 pole tänaseni säilinud. Tekst on ladina keele reeglite järgi mõnede saksa ortograafia elementidega kirja pandud. Isiku- ja kohanimesid leidub 14-17.saj Tallinna turberaamatutes. JÄRELDUSED: Põ-Eestis on säilinud h sõna algul. Sõnade kirjapaneku järgi oletatakse, et p/t/k hääldusid tugevamalt kui praegu. Astmevaheldust tänasel kujul veel pole. Laadi- ja vältevaheldus on kujunemas. Sisekadu pole lõplikult toimunud, lõpukadu on toimumas. Järgsilbi kokkutõmme on toimunud. Omastavas käändes esineb -m/-n lõpp. Sõnavaras omapärased tüved. Sel ajal on keeles vanu jooni, mis lähendavad seda läänemeresoome keeltele, mida täna pole. 4. 16.saj põhjaeesti kirjakeel (Kullamaa käsikiri, Wanradti-Koelli katekismus jm käsikirjalised tekstid) Eesti kirjakeele alguseks peetakse 16.saj. Trükikunsti leviku ja reformatsiooniga (tähtis oli rahvakeelne jumalasõna) algab
huulassimilatsioon, palatalisatsioon, velarisatsioon. hääldusviisi a (frikatiivistumine - lihtsalt, nasalisatsioon onu), helilisusassimilatsioon. Assimilatsioon kahe sõna piiril: Sandhi: eesti klusiilide tugevuse muutumine, liesoon: eelmise sõna lõpp läheb järgmise sõna algusesse: hea tööd, elisioon: vokaalide kadu kahe sõna piiril: rehe all- rehal, Kao asukoha järgi sõnas: aferees: alguskadu: kleit-leit, sünkoop e sisekadu: läinud- läind, apokoop: lõpukadu matala madal. 29. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Progressiivne kaugassimilatsioon kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid. Sama ka tagavokaalide puhul (lõunaeesti naine naanõ) 30. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Ehk peenendus. Hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. 31
· Domineerib si-lihtminevik: võtsin · i-lihtminevik: ma võti, ta elli · tingiva kõneviisi tunnus ksi: annaksin · tingiva kõneviisi tunnus s(si): annassi · ta on · ta om / um Südaeesti ja kirderanniku murderühmade peamised erinevused: · südaeesti · kirderanniku · Sisekadu · Sisekadu osalt toimumata: kandama, · Lõpukadu raudane · Lõpukadu osalt toimumata: metsa, poika, · i>e diftongides tuuli · Vokaalharmoonia puudub · i säilinud: poig/poika, aid(a) · Vältevaheldus esineb · ä-harmoonia säilinud: tüttär
28. Mutatsioonide klassifikatsioon geeni toime iseloomu järgi Amorfsed mutatsioonid (tingivad tunnuse kadumise) Hüpomorfsed (nõrgendavad tunnust) Hüpermorfsed (tugevdavad tunnust) Antimorfsed (toimivad vastupidises suunas) Neomorfsed (tingivad uue tunnuse) 29. Kromosoommutatsiooni tüübid Deletsiooni puhul kaotab kromosoom osa kromatiinainest, st osa geene. Olenevalt asukohast jaotatakse deletsioon terminaalseks (otskadu) ja interstitsiaalseks (sisekadu). Esimese puhul katkeb kromosoom ühest kohast, teise korral aga kahest, kusjuures pärast kromosoomi vahemise osa eemaldumist ühinevad murdunud otsad uuesti. Tavaliselt uuritakse deletsioone hiidkromosoomidel. Duplikatsioonideks nimetatakse mõne kromosoomiosa mitmekordistumist, mis tekib ühe homoloogse kromosoomi fragmendi liitumisel teise kromosoomiga. Duplikatsioonid esinevad looduses sagedamini kui deletsioonid ja nad on harva letaalsed.
Taasühinemisel võib materjal kaduda, lisanduda või ümber paikneda. Tsentromeerita osad võivad raku jagunemisel kaduda, sest neil puudub orientatsioonivõime. Sõltuvalt kromosoomi struktuuri muutumise iseärasustest jaotatakse kromosoommutatsioonid 4 tüüpi: deletsioonid e. kaod deletsiooni puhul kaotab kromosoom osa kromatiinainest, st. osa geene. Olenevalt asukohast jaotatakse deletsioon terminaalseks (otskadu) ja interstitsiaalseks (sisekadu). Esimese puhul katkeb kromosoom ühest kohast, teise korral aga kahest, kusjuures pärast kromosoomi vahemise osa eemaldumist ühinevad murdunud otsad uuesti. Tavaliselt uuritakse deletsioone hiidkromosoomidel. duplikatsioonid e. kahekordistumised duplikatsioonideks nim. mõne kromosoomiosa mitmekordistumist, mis tekib ühe homoloogse kromosoomi fragmendi liitumisel teise kromosoomiga
Eraldi sufiksilaadsed liited toporformandid nagu ste, -vere. Nimed pole sufiksid ajaloolised, vaid käändevormidest lühenenud. Nime lõpud üldisem termin siis kui me ei tea, millega tegemist on. Lõpp la. Sufiksite ja topoformantide vaba vaheldus nt Kiri/vere; Kiri/la. La-sufiks. Märgib kohta ja deminutiivsust, esineb nii apellatiivides kui ka kohanimedes. Vana kohanimeliide. Valdav osa geograafiliselt Põhja-Eesti ja saarte alal. Eesti keele ajaloos sõnades lõpukadu ja sisekadu. Kohanimede puhul ebareeglipärane lühenemine, lühenevad rohkem kui üldkeelesõnad. Ste-formant. Algselt päriselt ne-sufiksi mitmuslikust tüvest. Nimesid, mis on algselt olnud s- lõpulised. Asulanimedes rohkem levinud Kagu-Eestis ka Hiiumaal. Ajalooliselt mõned ilma ste-sufiksita, hiljem tuletatud selle abil. Vere-formant. Iseseisev sõna. Levik: kõige rohkem vahe-eestis, eriti põhja-tartumaal. Tõenäoliselt vana sõna. Vanemates kirjapanekutes esindatud
Elisioon (ld elsio `väljatõukamine') vokaalide kadu kahe sõna piiril, s.t sõna lõpp- või algusvokaali ärajätmine, kui järgnevatest sõnadest üks lõpeb ja teine algab vokaaliga. Inglise k- s tavaline, nt I am > I'm, I have > I've. Eesti rehe all > rehal. Nt sa ei ole > sai ole, niimoodi et > nimodet, ma ei tea > mai tea seda ei saagi > sedai saagi Assimilatsioon kao assukoha järgi sõnas: Kao asukoha järgi sõnas Aferees e alguskadu (nt Mulgis kleit > leit) Sünkoop e sisekadu, nt läinud > läind, kõndisime > kõndsime, *antanut > andnud, *tüttärenä > tütrena; ka nt inglise medicine > [medsn] Apokoop e lõpukadu. On olnud oluline tp-l nominatiivis ülipikkade ühesilbiliste sõnade kujunemisel (nt *jalka > jalg, *viisi > viis) ja algselt pikemate kui 2-silbil. lühikese ja ka pika esisilbiga sõnade kujunemisel (nt *matala > madal, *laulussa > laulus), kuna sõna lõpus muutub hääldus lõdvemaks. 30. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! 31
1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine. Kontaktid indoeuroopa keeltega: laensõnad: alamsaksa, slaavi, vene, balti, Esimesi kirjalikke ülestähendusi: · 13.sajandil sõnu ja kohanimesid
ja hammaste puudumine veisel ja koeral, kitsel puudu väline kõrvalest Hüpomorfsed (nõrgendavad tunnust) – kääbuskasv, hobusel ja veisel nahk osaliselt ei arene, väike pea ja silmad Hüpermorfsed (tugevdavad tunnust) Antimorfsed (toimivad vastupidises suunas) Neomorfsed (tingivad uue tunnuse) – klorofülli teke taimedesse, hemoglobiini teke loomades 29. Kromosoommutatsiooni tüübid Kromosoomide struktuuri muutused. * deletsioonid e kaod (kromosoom kaotab osa geene – otskadu/sisekadu) * duplikatsioonid e kahekordistumised (ühe homoloogse kromosoomi fragmendi liitumine teise kromosoomiga) * inversioonid e ümberpöördumised (geenide järjekord muutub) * translokatsioonid e ümberpaiknemised (kromosoomifragment liitub mittehomoloogse kromosoomiga, aheldunud geenirühmad muutuvad) Põllumajandusloomadel tekib kromosoommutatsioone vähe ja tavaliselt hukkuvad enne sündi. Mutatsioonides on duplikatsioonide fenotüübiline efekt suhteliselt nõrk
Vanemais muganenud laenudes on rõhk esisilbil ja lõppsilbi täishäälik kirjutatakse ühe tähega (arter, bakter). 3. 2–3silbilise nimetavaga sõnade sulghääliku kirjutus ei olene alati rõhust, vaid pigem traditsioonist (kompvek, kotlet, niknäk, šašlõkk, kabatšokk). 16. Kirjelda laentüvede eesti keelde muganemise malle. Mis iseloomustab nt soome, vene ja inglise laenude eesti keelde muganemist (nt häälikumuutused, sõnade lühendamine, lõpukadu, sisekadu jne). Too näiteid. Vt Erelti vihikut lk 14. Uute laensõnade vormimoodustuses eelistatakse lihtsamaid ja loomulikumaid vorme. Et võõrsõnade käitumine kajastab keele sõnavaras kehtivaid seaduspärasusi, võib oletada, et kogu eesti keele grammatika hakkab lihtsustuma (astmevahelduseta vormid ja tüvevokaal -i üldistuvad ka omasõnavaras). Uued keelde tulevad sõnad ei liitu
Põhinimi – nimi, millest teised on tuletatud, nt Karl, millest on tuletatud Karoline, Charlotte, Lotta, Karla, Kalle. Lähtenimi võib olla ka algnimi (Charles’ist on saanud Charlotte). Arenguvormid – alusnimest tuletatud vormid, nt Augustusest on saanud Augustinus või Augustinianus, Peetrusest Petronella, Annist tuletatud Annika. Esineb regulaarseid lühenemisi – apokoop ehk lõpukadu, nt Johannesest saab Johan. Aferees ehk alguskadu on Üri (Jüri). Sünkoop ehk sisekadu, nt Nikolausist on saanud Niklas. Hüpogorism ehk ebareeglipäraselt tekkinud hüüdnimed. Lihtnimed – ühetüvelised. Anna ja Eliisabeth annavad kokku Anneliis. Liitnimed – kahetüvelised, mitmekordsed nimed. Kahe eraldi nime tüvega kasutatud nimed, mis pole kokku sulatatud, on Anna-Maria, Peeter Paul. Kui inimesel on mitu eesnime, räägitakse tavanimest (igapäevane nimi) ja kaasnimest (Asta Eliisabeti kutsutakse Astaks).
tuvastada. Inimesel on kirjeldatud 5-nda kromosoomi lühikese õla deletsiooni 46(5p -) ja sellele vastavat cri-du-chat sündroomi (tuleneb prantsusekeelsest väljendist tähendusega "kassi kräunumine"). Selle sündroomiga kaasnevad tõsised nii vaimsed kui ka füüsilised puuded ning haigete häälitsemine meenutab kassi kräunumist. Deletsiooni puhul kaotab kromosoom osa kromatiinainest, st osa geene. Olenevalt asukohast jaotatakse deletsioon terminaalseks (otskadu) ja interstitsiaalseks (sisekadu). Esimese puhul katkeb kromosoom ühest kohast, teise korral aga kahest, kusjuures pärast kromosoomi vahemise osa eemaldumist ühinevad murdunud otsad uuesti. Tavaliselt uuritakse deletsioone hiidkromosoomidel. 51.MOBIILSED GEENID Geenid pole jäigalt fikseeritud kromosoomi teatud lookustesse. Mobiilsed geenid on DNA lõigud mida kutsutakse kontrollivateks elementideks, kassettideks hüppavateks geenideks, mobiilseteks geenideks transposoomideks. Need nn. ülekantavad geneetilised
Kromosoommutatsiooni tüübid Sõltuvalt kromosoomi struktuuri muutumise iseärasustest jaotatakse kromosoom- mutatsioonid nelja tüüpi: - deletsioonid e kaod; - duplikatsioonid e kahekordistumised; - inversioonid e ümberpöördumised; - translokatsioonid e ümberpaiknemised. Deletsiooni puhul kaotab kromosoom osa kromatiinainest, st osa geene. Olenevalt asukohast jaotatakse deletsioon terminaalseks (otskadu) ja interstitsiaalseks (sisekadu). Esimese puhul katkeb kromosoom ühest kohast, teise korral aga kahest, kusjuures pärast kromosoomi vahemise osa eemaldumist ühinevad murdunud otsad uuesti. Tavaliselt uuritakse deletsioone hiidkromosoomidel. 24 Duplikatsioonideks nimetatakse mõne kromosoomiosa mitmekordistumist, mis tekib ühe homoloogse kromosoomi fragmendi liitumisel teise kromosoomiga.
annaabi.ee 
