Muinasaeg (0)

MUINASAEG
Jääaja eelsest asustusest ei ole midagi teada
Asustuse ajalugu algab Eestis pärast viimase jääaja mandrijää taandumist 10500 eKr (12500 aastat tagasi)
Baltimaadest teada esimesed jäljed asustusest 11600 eKr, Leedust ja Kesk-Lätist
Eesti vanimad asustusjäljed Pulli asulast, 9600-8850 eKr, arvatavasti hooajaline kalapüügikoht. Mesoliitikum
Kasutatakse nimetust Kunda kultuur, sest palju leiumaterjali Kunda lähedalt Lammasmäelt
KUNDA KULTUURI ASUSTUSE ISELOOMUSTUS
Asulakohad paiknevad veekogude ääres (arvestada tuleb tolleaegset jääajajärgset tänasest tunduvalt laialdasemat vetevõrku, tulenevalt toiudvarumisest ja liikumisteedest. Asulad ilmselt hooajalised kasutuses
Asulakohti teada alla 100 koha. Tihedamalt Võrtsjärve joone, kus tolleaegne vetevõrk tänapäevasest ulatuslikum. Kesk-Eesti leiuala võib seostuda kohaliku tulekivi levikuga .
Juhuleide üle Eesti
Leiud ei peegelda ilmselt kogu asustuse levikut, sest kiviaegsest asustusest jää vähe jälgi (luu ja tulekivileiud) ja asustuse hooajalise iseloomu tõttu on asulakohtade kultuurkiht õhuke, leida raske. Ka ei kattu asulad praegusega
Matuse leide vähe, puuduvad hauarajatised
Elatusalad
Elati väikestes rühmades (arvatavasti 2-3 sugulasperekonda), omati püügipiirkondi (reviire)
Vastavalt toiduallikale vahetati hooajaliselt elukohta püügiala piires, perioodi lõpus võisid tekkida emakülad
Oluline jaht ( kobras ja põder), kalapüük , korilus. Viimaste osatähtsust on raske hinnata jääkide mittesäilimise tõttu
NEOLIITIKUM ehk NOOREM KIVIAEG
Eestis loetakse mesoliitikumi piiriks keraamika kasutuselevõttu. Jõudis Eestisse kultuurlaenuna.
Baltikumi aladel Narva kultuur, Eestis 5000 eKr. Seni teadaolevad varase keraamikaga Varase keraamika perioodist on leitud tuleasemeid, hoonete jälgi üksnes 1 kohas, matuseid on väha ja väheste hauapanustega
Kivist ja luust tööriistad on paremini töödeldud ja lihvitud , kui mesoliitikumis
Keraamika tulek suurendab leidude rohkust
Kammkeraamika
Tüüpiline kammkeraamika arvatavasti 4000 eKr, oletatakse ka elanikkonna mõningast siiret Eesti aladele Karjala aladelt. Terava otsaga anumad ja väikesed lamedad liuad
Leitud umbes 50 asulakohta, siseveekogude ja ranniku lähedal. Tuntumad Riigiküla Narva jõe ääres, Akali, Tamula jt.
Esimesed kindlad tunnusmärgid elamutest . Kergelt maapinda süvendatud vaiehitised
Matuseid teada rohkem. Esineb asulakohtadesse matmist, Lääne-Eestis eraldi matusekohad. Hauapanuseid rohkem, sh ehteid , kujukesi, merevaiku, tööriistu, täheldatavad rituaalide jäljed. Haudadesse ei maetud kõiki kogukonna liikmeid
Nöörkeraamika
Hilisneoliitikumis levinud laial ala Euroopas
Eestis algus dateeritud leidude põhjal umbes 3000 eKr, täpne dateering hilisemast perioodist 2500 eKr. Laia leviku tõttu on oletatud, et nöörkeraamika kultuur levis koos inimrühmade liikumisega, samas ei ole ulatuslikku sisserännet Eestis tõestatud
Eestis umbes 50 leiukohta, kultuurkiht õhuke, paljude segi teiste perioodidega
Matusekohti teada paarkümmend. Matused enamasti kägarasendis, hauapanused, palju tööriistu sh venekirved
Lameda ja kumerpõhjalised nõud. Nöörmustriga, vähem ka tekstiilvajutisega kaunistatud
Neoliitikumis
Vanimad kultuurkõrreliste tolmuteraleiud Eestis 4000-3500 a ema. Viljeluse laienemine toimus koos nöörkeraamika kultuuri levikuga umes 3000 eKr.
Märgid karjakasvatusest: lamba kitse, veise ja sigade luid
Jätkus kalapüük ja jaht, ilmselt esimesed alepõllud
Viljelusmajanduse levikuga muutus asulakohtade paigutus , väheneb seotus suurte veekogudega, asustust hakkab mõjutama viljelusmajandusesk sobilik mullastik ja potensiaalsed karjamaad
Kultuurkiht on asulakohtades õhuke, seda seostakse üksisperelise asustusviisi levikuga
Reviirid muutuvad väiksemaks
KIVIAJA JÄLJED MAASTIKUS
Maastikus ei ole selgeid märke kiviaegsest asustusest. See tuleneb tollasest asustusviisist
Enamik leide on välja tulnud ehitustegevuse, kaevandamise või põllmumajandustegevuse käigus. Asulakohad tunneb ära pinnases oleva tumedama kultuurkihi järgi
Enamik leide on tulekivikillud, kivist ja luust tööriistad või nende fragmendid, tahmunud kivi (tuleasemed), süsi, neoliitikumist alatest ka keraamikakillud
PRONKSIAEG
II at eKr keskpaik – 6.saj. eKr
Pronksiaeg Eesti alal vaid tinglik nimetus, sest tööriistad olid valdavalt kivist ja luust
Pronksist ehted , relvad, kirved ( ka viimased pigem luksusesemed)
Metallitööstus kujunes kindlustatud keskuses, palju leide on näiteks Asva ja Iru linnamägedelt
Kujunues taluasustusest ja kindlustatud keskustest koosnev asustusmudel
Kindlustatud asulaid teada 5 tk: Asva, Ridala ja Kaali Saaremaal, Iru Tallinna lähedal ja Narva Joaoru
Vanimad säilinud põllud Saha – Lool , nn Balti põllud 800-400 eKr. Põllukivihunnikud ja peenrad näitavad, et maad hariti küntes. Kasutusel söödiviljelus. Peamiselt oder, ka nisu ja ilmselt ka kaer , esemeleidude järgi otsustades kasvatati ka lina.
Saha –Loo 40-50 ha põllusüsteem kuulus ilmselt ühele talule
Arvatakse, et tekkis maaomand
Hakati rajama kiviristkalmeid, mis näita võimusuhete arengut
Neoliitikumi hilisemas järgus ja/või pronksiajal tekkisid kultuurmaastikud, mis rauaajal omandasid mõnes piirkonnas juba tänapäevasele põllumajandusmaastikele sarnase ilme
Pronksiajast pärinevad esimesed otseselt visuaalselt jälgitavad kultuurmaastike elemendid meie maastikele: põllusüsteemid, kivikalmed ja linnamäed
RAUAAEG
Viljelusmajandus muutus valdavaks, seetõttu on loetud kultuurmaastike tekke alguseks on loetud ka varase rauaaja algust (600 eKr). Sisemaal toimus ümberorienteerumine põlispõllundusele nn Rooma rauaajal I a.t esimesel poolel
Noorem eelrooma rauaaeg 200 eKr toimus tegelik üleminek raua kasutusele, sest rauda hakati sulatama kohalikust maagist
Tekkisid esimesed tõelised linnused : ringvalllinnused (tuntuim Päädla Muhumaal ). Ka haudades relva panused- tegemist on rahutu ajajärguga
Sellesse perioodi kuulub töenäoliselt ka esimesed leitud ristpalkhoone jäänused, Virumaal Koilast
Ajaline piir kokku leppeline, raudesemete levik oli aeglane, üleminekuperiood 500-200 eKr, nimetatakse varaseks eelrooma rauaajaks
Maaviljeluses kujunes regulaarne maakasutusmuster, mis on tuntud Kelti põldudena. Põllupeenardega eraldatud keskmine suurus on 390 ruutmeetrit
Kalmete tüübid

• Kivivarekalmed – keskmise rauaaja tüüpilised kalmed , ebakorrapärase kujuga sisestruktuurita kuhjatised. Maeti ka vanadesse tarandkalmetesse, uusi ei rajatud. On tarandkalmega kokku ehitatud kivivarekalmeid. Valdav põletusmatus. Hauda kaasa pandud relvi
  
• Kiviristkalmed – alates nooremast pronksiajast kuni vanema rauaajani
  
• Laevkalmed – pronksiajast, Saaremaal
  
• Tarandkalmed – alates vanemast rauaajast. Rooma rauaajast tüüpilised tarandkalmed põletusmatusega
  
• Kangurkalmed – noorem rauaaeg
  
• Kivivarekalmed – keskmine rauaaeg
  
• Kääpad – Kagu- Eestis keskmisel rauaajal ja hilisrauajal (ümarkääpad)
  
• Kiviringkalmed – viikingiajal saartel
  
• Hilised kivikalmed – hilisrauaaeg
  

Lohukivid . Kokku leitud 1750 erineva suurusega lohukivi, enamus Põhja-Eestis. Eelrooma rauaaeg. Asendilt seostuvad kivid maaviljelusega. Kivide fuktsiooni kohta ei ole midagi teada, klassikaliselt on neid peetud viljakusega seotud kultuskivideks
ROOMA RAUAEG
Nimetus sellest, et Euroopas Rooma keisririigi õitse- ja mõjuaeg. Rooma kultuurimõjud ka Eesti alal tugevad, kuid esemeid vähe.
Asustuse levik ühtlustub, kasutusele võetakse ka raskemaid savikaid muldasid
Laialdaselt võeti kasutusele rauast igapäevased tööriistad: kirved, sirbid ja vikatid
Tekib uus maakasutussüsteem, kus olid karjateed
Esimesed põlispõllud, mida väetati sõnnikuga. Tekivad külasarase alged : karjamaad ühised, põllud igal talul eraldi
Külade teke (otsustades asulakohta kultuurkihi järgi)
Samal ajal ka ilmselt ühismaakasutuse ja külasarase teke. Tõenäoliselt kasutati kaheväljasüsteemi: põld- kesa
Hakati rajama linnused, mis olid kasutusel enamasti viikingiaja lõpuni

• Neemiklinnused (Lõhavere linnamägi)
  
• Nn Kalevipoja säng – Peamiselt Põhja- Tartumaa vooremaastikus, ovaalse kujuga linnused. Nimetus tuleneb sellest, et kõrgendiku otsas on kõrgemad. Linnuste ehitamiseks on kasutatud osa pikemast mäeseljandikust või mõnd väiksemat küngast, mille kahel küljel on looduslik kaitse (soo, veekogu). Pikemast mäeseljandikust eraldati kindlustatav osa kraaviga
  
• Omaette kõrgendikul linnused
  
• Valliga ümbritsetud nn ringvall-linnused – Suhteliselt tasastel aladel, kaitserajatisteks kuhjati linnuseala ümber pinnasest vall , millel tõenäoliselt oli puust kaitserajatis. Tänapäeval vallid üsna madalad
  

VIIKINGIAEG 800-1050 pKr
Viikingite so Norra, Rootsi ja Taani aladel elavate skandinaavlaste mõju laienes:

Röövretked Briti saartele ja Lääne-Euroopasse

Saarte asustamine (Shetland, Fääri saared, Island , kolooniad Gröönimaal ja Põhja-Ameerikas

Kaubaretked Ida suunas
Viikingiajal jäi kasutusele enamik varasemaid linnuseid, mida laiendati ja uuendati. Enamasti piirdus kaitserajatis puittaraga, pinnasevall vaid looduslikult raskesti kaitstavates osades
Iseloomulik on, et linnuse kõrval on ka asulakoht . Linnustega seostub käsitöö
Enamus viikingiajal kasutusel olnud linnused jäeti hilisrauajal maha
Enamik külasid siiski linnustest eemal. Asustus üle Eesti, tihedam Lääne- ja Põhja-Eesti ning Kagu-Eesti, vähe Alutaguse , Pärnumaa ja Hiiumaa
Külades väikesed (4x5m) üheruumilised ristpalkhooned kerisahjudega. Kerisahjude jäänused viitavadki asulakohtadele
Maakasutuses olulisi muutusi ei toimu. Jätkub seniste põlispõldude kasutus ja laienemine
Esimesed raudteradega adta. Kitsas kirved asenduvad laiateralistega, mis hõlbustab alepõldude rajamist
Arvatakse, et sel perioodil kujunesid üldjoontes välja tänase põllumajandusmaastiku kontuurid
Varase rauaaja tunnusmärgid meie maastikes:linnamäed; tarand - ja kivivarekalmed, Kagu-Eestis kääpad; tänapäevani püsivalt säiluinud külade ja külasarase kujunemine
Viikingiajaga lõpeb Eesti ajaloos periood, kus andmed tuginevad üksnes arheloogistele leidudele. Algab suurte muutuste aeg nii Euroopas, kui ka tollastel Eesti aladel
HILISRAUAAEG 1050-1227
Muinasaja lõpp. Ajaloo uurimisel lisanduvad nüüd arheoloogilistele andmeteel ka kirjalikud allikad. Tähtsaim allikas on Läti Hendriku kroonika, mis küll kajastab 13.sajandi Eestit so hilisrauaaja lõppu, kuid selles kirjeldatavad nähtused esinesid siin ilmselt juba varemgi
Taani hindamisraamat annab ülevaate Põhja-Eesti asustusest.
Hilisrauaajal tekkisid paljud ainelise ja vaimse kultuuri ilmingud, mis püsisid talupojakultuuris 19.sajandidni
Olulised välised mõjutegurid hilisrauaaegsele Eestile:

• Skandinaavlaste ristiusku minek
  
• Arengud Venemaal: naabruses kujunesid Novgorod kui mõjukas kaubanduskeskus, Pihkva Vürstiriik, Polotsko vürstiriik
  
• Saksa invasioon ida suunas ja selle seostamine paganluse-vastase ideoogiaga. Lüübeki linna asutamine 1143 Läänemere kaldal
  
• Eestlaste koostöö lõuna suunal liivlaste ja kuralastega
  

Talirukki kasutuselevõtt, koos talirukki levikuga võeti kasutusele kolmeväljasüsteem, mis oli saagikam ja turvalisem. Kolmeväljasüsteem tähendab ka regulaarset väetamist so sõnnikupõllunduse teket. Koos rukkikasvatusega muutub põhitoiduks hapendatud leib
Loomakasvatus on otseses seoses põllumajandusega, sest vaja on veoloomi ja sõnnikut
Hilisrauaaegseid muinaspõlde on uuritud mitmel pool Eestis (Tõugu Lääne-Virumaal, Kõmsi ja Kaseküla põllud Läänemaal). Põha-Eestis on leitud pikki ribapõlde (säilinud on põllupeenrad).
Tekkisid uued linnused
Enamik 11.sajandi linnuseid jäeti maha, teisi laiendati ja ehitati ümber. Uued linnused ei ole enam seotud kindla külaga. Leitud umbes 50 hilisrauaaegset linnust.
Linnused on suuremad ja kaitserajatised tugevamad. Püsiasustusega linnused olid võimukeskused.
Lääne-Eestis ja saartel võimsad ringvall-linnused. Tänapäeval nimetatakse neid kohti enamasti maalinnadeks ( Valjala ,Varbola).
Mujal kasutati ära linnuse asukoha looduslikud eeldused.
Maalinnade vallid enamasti paest, harvem liivast -kruusast.
Vallil puust kaitseehitsed. Kasutati ka pinnasega täidetud putitarindeid. Linnusel 1-3 väravakäiku.
Elatavad linnused – leiumaterjal näitab, et osades linnustes on pidevalt elatud. Eelkõige elasid linnuses eliiti kuuluvad perekonnad ja nende kaaskond. Linnustes asusid eluhooned ja kaevud .
Pelgupaiklinnused – püsiva elamise jäljed puuduvad, ilmselt kasutati pelgupaikdena ohu korral. Pelgupaikadena kasutati ka raskesti ligipääsetavaid looduslikke kohti: soo- ja järvesaari, koopaid, kaugeid paiku metsas (Helmu ja Aruküla koopad; Kuimetsa karstikoopad).
Poolikud linnused – kõiki linnuseid ilmselt ei jõutudki valmis ehitada.
Lõhavere ( Leole ) linnuse puhul on tegemsit ainsa muinaslinnusega, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga, Hendriku kroonikas käsitletud vanem Lembituga. Lõhavere linnus on kolmel korral maha põlenud.
Paljude muinasaegsete linnuste kohale ehitati keskaegsed kivilinnused, mistõttu linnamägede algne ilme ei ole säilinud. Näiteks on sellised Viljandi, Tartu, Otepää, Toompea (Lindanise), Rakvere (Tarvanpea).
Hilisrauaaegsed linnused tänapäeval:
On olulised domineerivad maastikuobjektid
On turisimiobjektid ja sellena rohkem või vähem eksponeeritud
On sageli kasutusel puhkemajanduslikul otstarbel
On muinsuskaitse all, arvestada tuleb muinsuskaitse nõudeid
Sellised asulakohad tunneb ära tumedama kultuurikihi järgi, mis sisaldab keraamikatükke, loomaluid, põlenud kivisid, esemeid ja nende fragmente. Kuna sellised kohti on palju küntud, on leiumaterjal murenenud. Asulakoht Aiamaa külas Tartumaa. Kaugeltki kõik asulakohad ja muud muistised ei ole kaitse all.
Kihelkonnad
Põhiline territoriaalne üksus. Kihelkkonnad otsustasid sõjalised küsimused ja välislepingud, kohtupiirkond. Läti Hendrik räägib kihelkonnavanematest.
Paljudes muinaskihelkondades on keskne linnus aga paljudes ei ole.
Muinaskihelkondadest on teada vaid need, mida on mainitud kirjalikes allikates , peamiselt Hendriku Liivimaa kroonikas.
Kihelkondade liidud- maakonnas. Muinasmaakondade areng 13. Sajandiks ebaühtlane. Maakonnal puudus tsentraalne võim, maakonda esindaid kihelkondade vanemad. 13.sajandiks kujunenud maakondlik muster on läbi erinevate võimude ja halduskorralduste järgitav tänapäevani.
Hendriku Liivimaa kroonika kohaselt korraldas maakond ühiselt sõjakäike ja kaitset. Suured sõjaretked seostuvad Saksa ja Taani vallutustega, varasemad olid ilmselt väiksemad röövretked.
Ristisõdade ajal tegid erinevad maakonnad küll koostööd, kuid ühtset tervikut eesti ala ei moodustanud.
Maakonda juhtisid kihelkondade vanemad, ainujuhtimine puudus. Arvatakse et eestlased kutsusid oma vanemaid kuningateks. Vanemad elasid linnustes, juhi staatus võis päranduda põlvest-põlve.
Enamik rahvast elas taludes ja olid vabad maaomanikust talupojad. Ajalooallikates on teated orjapidamistest ebaselged.
Selline on klassikaline käsitulus hilisrauaaegsest haldussüsteemist
Samas linnuste esinemine ei kattu kihelkondadega. Eestis on muinasaja lõpul olnud kihelkondi, kus üheaegselt kasutati mitut linnust (Virumaa Rebalas näiteks kolme), on aga olnud ühe linnusega kihelkondi (Mahu, Askele) või kihelkondi, kus linnus paiknes vaid selle ühes nurgas (Lemmu), samas ei puudunud ka täiesti ilma kindlustusteta kihelkonnad.
Lätlaste ja liivlaste kohta on andmeid, et eksisteerisid nn linnusepiirkonnas so asutusalad, mis ühiselt hoolitsesid linnuste rajamise ja ülalpidamise eest ning ohu korral seda kasutasid. Eestis võib neid samastada maksupiirkondade ehk vakustega, mille jälgi võib leida juba pronksiajast.
Valter Lang on muististe paiknemise ja kirjalike allikate võrdlemisel jõudnud tulemuseni, et linnuste ja linnustepiirkondade võrk erines kihelkondade omast, st tegu oli kahe erineva struktuuriga, mis maastikul vahel võisid kattuda, enamasti aga mitte. Kogu olemasolev teave muinaskihelkondadest pärineb kirjalikest allikates, arheloogilisele materjalile tuginedes ei ole kihelkondade olemasolu seni tuvastatav.
Valter Lang eristab 13.sajandi eesti alal 4 haldustasandit

Vakus-maksupiirkond

Linnuspiirkond-vakuste rühm

Kihelkond- algselt ühtse hõimupäritoluga, looduslike piiridega suurem üksus, võimalik et usuliste ja kohtufunktsiooniga üksus

Maakond- erineva väljakunemisastmega, sarnase kultuuri ja looduslike piiridega üksus
Muinaskihelkonnad olid suuremad kui hilisemad , keskaegsed kirikukihelkonnad. Kihelkondade piirid ei ole teada, nimeliset teatakse neid, mis on nimetatud Hendriku Liivimaa Kroonikas.
Elatusalad
Põhiline osa elanikkonnas elas põllumajandusest. Valitses naturaalmajandus , kaubanduses domineeris vahetuskaubandus (raud, sool, karusnahad, relvad, ehted).
Otsustades importkaupadest leiumaterjali rohkuse järgi pidi toimuma ka eksport , peamine ekspordiartikkel ilmselt vili, mida viidi ida suunas.
Transiitkaubandus, välja kujunes teedevõrk.
Arvatavasti oli kujunenud kaupmeeskond, eriti oluline kauplemine ülerahvastatud ja mereteede ääres asuval Saaremaal.
Meresõit oluline röövretkede tõttu, millega oli võimalik varuda suuri varandusi.
Käsitöös toimub spetsialiseerumine eelkõige sepetöö osas.
Rauatööstuse keskus oli Saaremaal Tuiu piirkonnas. Seal toodedi 11-14 sajandil umbes 1000 tonni rauda.
Matused
Matusekombestik mitmekesistub
Kalmed – 1/3 matuseid varasematesse kivikalmetesse. Uued kalmed enamasti Lääne- ja Loode-Eestis, põllumaadega seotud kõrgendikel, madalad paekivist kivikuhjatised so kivivarekalmed. Lõuna-Eestis kõrgemad maakivist vared. Saaremaal kiviringkalmed. Hilisrauaaegsetes kivikalmets domineerib põletusmatud, laibamatuseid üksikuid.
Maa-alused kalmistus – Rohkesti aga ka sellest perioodist laibamatuseid, kalmetest eraldi asuvaid kalmistuid, enamasti 1-2 talu matusepaigad.
Kääpad
Kirde-Eestis vadjapärased kääpad, sarnased Loode-Venemaa omadega, liivast-kruusast, ka kividest, kuni 1 m kõrged, sageli jalamil kivirinf. Igas kääpas 1 matus, põletamata.
Kagu-Eestis samuti hilisrauaaegsed kääpad, ümara plaaniga, umbes 1 m kõrged. Matused erinevad: Lindoras igas kääpas 1 surnu, Sikasalis osaliselt matetud põletusmatustega enne kääpa rajamist, mõnes kääpas ka laibamatus.
Matuste puhul esinevad kristlikud elemendid (laiamatuse levik, matmine peaga lääne poole, ristiripatsite esinemine) ei saa seostada ristiusu levikuga, sest kõrvuti esinevad ka nn paganlikud elemendi, seostatakse pigem kaudse mõjuga.
Hilisrauaaja (ja ühtlasi muinasaja lõpp=
1210- saksa ristisõdijate esimene sõjakäik
1227- kogu eesti ala allutatud taani-saksa võimule
Muinasaja lõpus Eestis 120000-180000 inimest.