Pronksiaeg Eestis referaat (3)

TALLINNA POLÜTEHNIKUM
Referaat
Pronksiaeg Eestis
Koostaja : Geio Tischler
Rühm: PA-09B
TALLINN 2009
Sisukord
1.SISSEJUHATUS
2.VANEM PRONKSIAEG
2.1.ASULAD
3. NOOREM PRONKSIAEG
3.1.ASUSTUS, MAJANDUS JA ÜHISKOND
3.2. LAEVKALMED
3.3.SAVINÕUD
3.4. ESEMELINE MATERJAL
3.5. EHTED
4.ELATUSALAD
5.KOKKUVÕTE
1.Sissejuhatus
PRONKSIAEG (II at.kp.eKr. – 6.saj.eKr) . Pronksiaeg jaguneb kahte gruppi: Vanem pronksiaeg (u 1800 – u 1100 EKR) ja Noorem pronksiaeg (u 1100 – u 500 EKR).
Umbes 3,5 tuhat aastat tagasi jõudsid Eestisse esimesed import pronks esemed ( odaots ,sirp). Pronks esemed olid kallid ja muretseti eelkõige kirveid. Paralleelselt kasutati endiselt kivist ja luust esemeid. Pronksiajal hakati oma asulaid kindlustama, kas paekivimüüriga või palkseinaga. Kõige tuntum on Asva asula saarel. Asulates kaitsti peamiselt pronksesemeidja loomakarja. Pronksiajal tegeleti põlluharimisega ja karjakasvatusega, seda näitavad leitud koduloomade luud . Põldu hariti sarvest või luust kõplaga.
Väljakaevamised näitavad, et tegeleti ka kaubavahetusega, eelkõige Soome ja Rootsiga. Umbes 500 aastat e.Kr. jõudsid Eestisse esimesed rauast tööriistad. Raud oli kallis ja ei muutnud oluliselt inimeste eluviisi, seda nimetatakse varaseks rauaajaks. Ja koos pronksiga varaseks metalliajaks. Sel perioodil hakati surnuid matma kivikirst kalmetesse, põhja–lõuna suunas. Suurimad kalmed asuvad Jõelähtmes.
Samast perioodist pärinevad väikese lohulised kultuse kivid , millesse on uuristatud õnarused või lohud . Nende täpne otstarve pole veel teada. Metall kirveste ilmumisega hakati rajama alepõlde. Puud raiuti ja põletati ning vili külvati tuha sisse. Alepõld andis saaki väga lühikest aega. Põlispõllud võeti kasutusele umbes 2,5 tuhat aastat tagasi ja neid põlde hakati väetama. Põhja–Euroopa kõige vanemad põllud asuvad Saha – Lool ja Maardu järve lähedal.
2.Vanem pronksiaeg
Vanimate pronksesemetena tuntakse praegu Muhust leitud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarest saadud sirpi. Neile lisaks on selle ajajärgu pronksleidudena saadud veel vaid 11 kirvest. Metallist tööriistad olid tunduvalt paremad; katsed näitasid, et pronkskirvega sai puu maha raiuda isegi kolm korda kiiremini kui kivikirvega. Ometi jõudis neid sel ajal Eestisse vähe ja üksikud metallesemed olid ilmselt rohkem uhkustamiseks. Siin puudusid nende valmistamiseks vajalikud vase- ja tinamaagid, mujal olid aga pronksesemed esialgu kallid, et neid arvukamalt hankida. Seetõttu pole imestada, et vanemal pronksiajal jätkus Eestis kivikirveste valmistamine. Paljud teisedki esemed tehti endiselt kivist, sarvest ja luust ning vastavad töötlemisoskused arenesid isegi edasi. Vahel püüti sarves või luus vähemalt väliselt jäljendada mujal levinud pronksesemeid, esmajoones ehteid . Vanemat pronksiaega tuntakse meil veel lünklikult, sest kinnismuistiseid teatakse vähe ja neid pole arheoloogiliselt põhjalikumalt uuritud.
2.1.ASULAD
Nöörkeraamika ajal ja ka pronksiajal paiknes asustus paepealsetel või liivastel muldadel, mida oli kergem tollaste vahenditega üles harida. Hiljem jäeti need põllud sageli maha või kurnati välja ning kasutati edaspidi karja- ja heinamaana.
Kõige sagedamini elati looduslikult hästi kaitstud siseveekogude kallastel. Arvatavasti just selle perioodi jooksul hääbusid lõplikult püügimajandusega seotud asulakohad . Noorema pronksiaja asulad on juba selgelt põllumaadega seotud.
3.Noorem pronksiaeg
Noorem pronksiaeg eristub uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, põldude jäänused, kivikalmed ja lohukivid. Valdav osa neist paikneb Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, sisemaal tuntakse selliseid muistiseid suhteliselt vähe. Nooremal pronksiajal ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal (Asvas, Ridalas, Kaalis) ja Põhja-Eesti rannikuvööndis (Irus ja Narvas). Need rajati juba looduslikult kaitstud paikadesse. Kindlustusena püstitati üksnes paekividest tara või palkidest kaitsesein. Kindlustatud asulad polnud vaid pelgupaigad, neis elati püsivalt. Kaevamistel on leitud jälgi nelinurkse põhiplaaniga palkelamutest ja rohkesti mitmesuguseid esemeid. Suurem osa Eesti elanikest elas pronksiajal arvatavasti siiski avaasulates, aga neid pole arheoloogiliselt veel uuritud. Matmiskommetes leidis aset suur muutus, sest nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi – kivikirstkalmeid. Kalme konstruktsiooniks olid suurematest kividest 5–8-meetrise läbimõõdu-ga ring ja selle keskele laotud kirst , kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Tavaliselt maeti kesksesse kirstu mees, ilmselt perekonnapea, aga sageli sängitati tema kõrvale ka naine või laps. Lisaks esineb kalmeid , kuhu on surnuid maetud veel keskse kivikirstu ja ringi vahele. Kivikirstkalmed polnud ainsad matmispaigad . Ilmselt Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed, mille äärekivid olid paigutatud laevakujuliselt. Nende keskele rajatud väikestesse kivikirstudesse puistati põletatud surnutejäänused. Osa surnuid oli maetud veel maahaudadesse, mida tunnistavad mõne hilisema kivikalme alt leitud põletus- ja laibamatused . Kivikalmetesse ei maetud sugugi kõiki surnuid. Neid peetakse eelkõige maaomanike perede matmispaikadeks. Iga sugupõlv rajas seejuures oma kivikirstkalme . Samas polnud kivikalmed üksnes matmispaigad. Need olid silmatorkavad monumendid omaaegsel maastikul. Arvatakse, et kivikalme pidi demonstreerima ümbritsevate maade kuulumist teatud kindlale suguvõsale. Kalmetel täideti ühtlasi teatud rituaale ja tehti kultuslikke toiminguid . Eesti, aga ka kogu Läänemere idaranniku vanimad muistsete põldude jäänused, mille iga on rohkem kui 3000 aastat, avastati Saha-Lool, Maardu järvest 1 km lääne pool. Need on kivikoristuse käigus kuhjatud ümmargused kivihunnikud ja piklikud kivipeenrad. Viimased piiravad osaliselt või täielikult paarikümne meetri laiuse ja pikkusega põllulappe. Kuna taolisi suhteliselt ebakorrapäraseid põlde on seni leitud eeskätt Läänemere ümbrusest (Ojamaalt, Taanist ), siis nimetatakse neid balti põldudeks.
3.1.ASUSTUS, MAJANDUS JA ÜHISKOND
Nooremal pronksiajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks.
Rannikualalt on teada rohkesti mitut tüüpi kinnismuistiseid, sisemaalt teatakse neid suhteliselt vähe.
Arvatavasti oli kahe regiooni arengutempo looduslike tingimuste tõttu erinev. Paepealsetel rannikualadel on küllalt õhukesed, aga omal ajal ilmselt viljakad mullad , mida oli kergem
harida. Peamiseks elatusalaks kujunesid karjakasvatus ja maaviljelus . Ligi 80% kindlustatud
asulatest pärit luuleide on koduloomade luud. Kasvatati esmajoones lambaid , kitsi ja veiseid, mõnevõrra vähem sigu ja hobuseid. Peamised põlluviljad olid nisu ja oder , ent tunti ka hirssi, hernest , uba ja lina. Teatud elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged: 9/10 leitud ulukiluudest on hülgeluud. Arvatakse, et sel ajal hakkas valitsema üksiktaluline asustus ja kujunes välja põllumaa eraomandus. See suurendas ilmselt varanduslikku ebavõrdsust ja mõni jõukam talu võis teatud piirkonna üle domineerima hakata. Pole võimatu, et näiteks Iru kindlustatud asulas elas pealik ehk „kuningas”,kes oli suutnud kehtestada võimu juba ulatuslikuma territooriumi üle. Teised kindlustatud asulad ei paikne aga põllumajanduseks sobilikes piirkondades. Nende tähendust aitavad selgitada kaevamistel avastatud arvukad pronksivaluga seotud leiud . Ilmselt olid kindlustatud asulate valdajad suutnud enda kätte koondada pronksitoorme sisseveo ning pronksesemete valmistamise ja turustamise. Võib-olla isegi muu käsitöö ja kogu väliskaubanduse. Pronksitooret toodi eelkõige Skandinaaviast. Pole võimatu, et osa toodangust viidi samuti läände, eelkõige Kesk-Rootsi. Tihe läbikäimine Skandinaaviaga mõjutas olulisel määral Eesti rannikuelanike majandust, usundit ja kultuuri. Nii võib läänepoolseid eeskujusid näha kivikirst- ja laevkalmetes, lohukivides, põllusüsteemides ja pronksesemetes. Sise-Eesti oli pronksiajal ilmselt hõredamini asustatud. Tihedate metsade ja raskemini haritavate muldade tõttu tegeldi seal loomapidamise kõrval arvatavasti peamiselt alepõllundusega. Jahil ja kalapüügil võis aga sisemaa elanike elus olla suurem tähtsus kui rannikupiirkonna asukatel.
3.2.LAEVKALMED
Eestis teatakse laevkalmeid Saaremaal Sõrves ning Tallinna lähedal Väos. See on kalmetüüp, mis Põhja-Euroopas oli levinud küllaltki laialdaselt ja pika aja jooksul. Kuigi vanimad laeva- või paadikujulised haudehitised on Rootsis dateeritud juba neoliitikumi ja vanemasse pronksiaega, kuulub enamik neist siiski kas nooremasse pronksiaega või viikingiaega. Eesti laevkalmed kuuluvad kaheldamatult sellesse vanemasse rühma, seda nii ehituse kui ka leidude põhjal.
Sõrves Lüllel oli kaks teineteise järel asunud laevkalmet, mis 1967. aastal Lõugase poolt läbi kaevati (EE, joon 104). Esimeses laevas oli kaks kirstu, mis olid ehitatud põletusmatuste jaoks, ning siit leiti pronksist nooleots , pintsett, pronkseseme katke ja nivendiline kõrvaga kausike. Teises kalmes oli üks kirst, mille kõrvalt saadi riibitud savinõu kilde ning kaugemalt jahvekivi ja kivikirve toorik. Kalmete rajamine dateeriti uurija poolt pronksiaja IV ja V perioodi vahetusse, seega u aasta 900 paika eKr. Väo laevkalme oli mattunud eelrooma rauaaja kivikirstkalme rusude alla.
Pronksiaegsete laevkalmete kodumaaks peetakse Ojamaad, kus neid rajati alates IV perioodist kuni eelrooma rauaaja alguseni . Enamik laevkalmeid kuulub Ojamaal küll nooremasse pronksiaega ning neid, mida saab dateerida eelrooma rauaaja algupoolde, on vaid mõni üksik. Et viimased asuvad samades rühmades pronksiaegsetega, siis on siin tegu kirjeldatud matmistraditsiooni püsimisega üle kahe ajastu piiri. Üksikult on noorema pronksiaja – rauaaja alguse laevkalmeid teada ka ida pool Läänemerd: Ahvenamaal, Edela-Soomes, Eestis ning Kuramaal. Ahvenamaal on laevkalmeid registreeritud üle tosina, kuid osa neist kuulub nooremasse rauaaega. Edela-Soomest on selliseid muistiseid vaid mõni üksik, kuid leidude puudumise tõttu pole neid seni täpsemalt dateeritud.
3.3.SAVINÕUD
Alates pronksiajast võib selgelt eristada peen- ja jämekeraamikat. Peenkeraamikat esindasid sageli nivendilised kausikesed, mis ilmselt olid kasutusel lauanõudena: nende põhi oli lame või veidi ümar. Nõude koostises esines peeneteralist liiva, pind oli sile. Ornamenti esines nõude ülaosas, kus see koosnes sälkudest, joontest, vahel ka siksakjoontest ja tordeeritud võru jäljenditest. Eesti kindlustatud asulate peenkeraamilistel nõudel olid vahel kõrvad: see oli üle-euroopaline mood, mis aga Eesti esiajaloolises keraamikas ei juurdunud.
Jämekeraamika nõud olid ämbri- või tünnikujulised, paksuseinalised, rohmakama töötlusega. Need olid ka suuremad ja ilmselt kasutuses eeskätt majapidamisnõudena. Nõud olid sageli riibitud pinnaga või tekstiilijälgedega. Ornamendist esines vahel lohkusid nõu ülaosas või näpuotsavajutusi. Jämekeraamika koostises oli jämedamat purdu. See oli vajalik selleks, et muuta nõud vastupidavaks kuumutamisele, näiteks keetmisel .
3.4.ESEMELINE MATERJAL
Nooremat pronksiaega iseloomustab juba hoopis suurem hulk pronksesemeid. Jätkuvalt on tegu tõenäoliste prestiiźesemetega (kirved, ehted jne).
Pronkskirvestest on nüüd tegu põhiliselt väikeste putk - ehk õõskirvestega. Eestis leidub nii idast Volga aladelt kui ka Skandinaaviast pärit tüüpe. Kirvetüüpide levikus avaldub taas Eesti transiitmaastaatus –näiteks on ilmselt siitkaudu jõudnud Kesk-Venemaalt Skandinaaviasse nn Mälari
Nooremal pronksiajal oli kasutuses juba vähem kiviriistu, kuid jätkuvalt valmistati suur osa tööriistadest ja muust vajaminevast luust, sarvest või puust. Ilmuvad nö “päris” relvad: odad, nooleotsad, mõõgad. Ilmselt olid ka pronkskirved kasutusel eeskätt relvana. Hiljaaegu leiti Rakvere muuseumist Vajangust pärit pronksmõõk, mis oli ajaloolisel ajal olnud kasutusel pulmamõõgana. Ese osutus tegelikult aga pronksiaegseks. tüüpi kirved.
3.5.EHTED
On leitud rohkesti luunõelu, eriti nn labidakujulise peaga nõelu. Teada on ka Euroopa ja eriti Skandinaaviaga ühistesse esemetüüpidesse kuuluvaid nõelu (ja muidki esemeid). Heaks näiteks on kettakujulise peaga Härnevi tüüpi nõel, mis algselt oli Eesti materjalis esindatud vaid valamisvormi katkenditega. Hiljem on leitud ka kaks Härnevi tüüpi valmisnõela. Lisaks neile ongi Eestist teada veel vaid üks pronksiaegne pronksnõel.
Ajastule olid iseloomulikud luust kaksiknööbid, mida on leitud mitmeid. Sarnase koonja kujuga olid vööehted – tutulused, mida Eestist on teada üks eksemplar Tuulast. Leitud on ka spiraalseid oimuehteid, lihtsa ümmarguse lõikega kaelavõrusid, merevaigust helmeid, ripatseid ja tähekujulisi ehteid.
Esiajaloolisi ehteid leitakse eelkõige matusepanustena haudadest. Pronksiaegsed matmiskombed ei näinud ette rohkete ehete hauda kaasa panekut; enamasti ei saada matustest üldse panuseid. Ka kindlustatud asulatest leitud valamisvormikatked kuuluvad suhteliselt lihtsatele ehtevormidele. Meie teadmised Eesti pronksiaegsetest ehetest on seetõttu ülimalt napid. Arvata võib, et suur osa ehetest-kaunistustest oli nii pronksiajal kui ka järgnevatel ajajärkudel valmistatud orgaanilisest materjalist, mis enamasti üldse ei säili.
4.Elatusalad
Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kitsi, sigu, hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena.
Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged. 9/10 leitud ulukiluudest pärinevad just neilt . Hülgeid kütiti tavaliselt kevadtalvel, kui sügisel kogutud toiduvarud lõppemas. Õnneliku jahi puhul saadi rohkesti liha, vettpidavat karusnahka ja rasva, mida kasutati ka ruumide valgustamiseks.
Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi alepõletamisega. Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk , mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsa rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati otra, nisu ja lina. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra- ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus , saadi vähemalt veekodudest kalu ning laantest metsloomi.
Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.–6. sajandist e. Kr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri Asva kultuuriks .
Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Arheoloogilised leiud viitavad, et selliseks varaks võisid olla loomakarjad ja pronks. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada. Selleks kasutati katkiseid või kulunud esemeid. Valmistati küllalt keerulisi putkega kirveid ja odaotsi. Leitud ehenõelte, kaela- ja käevõrude valuvormie tükid näitavad, et pronksi oli piisavalt ja jätkus isegi ehete valmistamiseks.
Sissetoodava metallihulga suurenemine viitab kaubavahetuse arengule. Pronksiaja teisel poolel paistavad silma Eesti tihedad sidemed. Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Edela-Soomega. Siinse rahva aktiivsusest ja siiretest väljaspoole kõnelevad Asva kultuurile iseloomuliku keraamika esinemine ülemere asulates.
5.KOKKUVÕTE
Pronksiaeg on esiaja keskmine põhiaeg kiviaja ja rauaaja vahel. Pronksiajal oli tähtsaim tööriistamaterjal pronks. Pronksiajal jätkus maaviljeluse areng ja levimine, koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid. Arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja ehteid (sõlg). Rohkenes matmine kääbaskalmistuisse, nooremal pronksiajal surnute põletamine. Hilisel pronksiajal hakkas stepialadele sugenema rändkarjakasvatus. Arenenumates piirkondades oli juba tekkinud või tekkimas riik.
Pronksiaeg lõppes raua kasutuseletulekuga.
KASUTATUD KIRJANDUS:
http://et.wikipedia.org
http://www.miksike.ee
http://ornament.dragon.ee/muinasesemed/pronksiaeg/pronks.html
http://www.arheo.ut.ee/EA3.ht m
http://www.avita.ee/pdf/eestiajalugu18-21.pdf
http://plaasi.blogspot.com/2008/03/pronksiaeg-vo-klas.html
Eesti ajalugu I. Muinasajast 19. sajandi lõpuni (Ain Mäesalu, Ursula Vent , Mati Laur , Tõnu Tannberg)