kl ülemvähid o Kakandilised o Hiilgevähilised o Kümnejalalised o Kirpvähilised kl hooghännalised kl Insecta (putukad) o harjashännalised o ühepäevikulised 3 niiti o kiililised o prussakalised o röövritsikalised o nahktiivalised o kevikulised o sihktiivalised o kojuselised o ripstiivalised o nokalised o mardikalised o võrktiivalised o suurtiivalised o kiletiivalised o ehmestiivalised o koonulised o kahetiivalised o liblikalised
(Entognatha) ja välislõugsed (Ectognatha). 54. Putukate (Insecta) tiivad: arv, paiknemine, kuju ja talitluse erinevusi, näiteid. 55. Putukate (Insecta) vaeg- ja täismoone: moonde järgud, kummagi esinemine tähtsamates seltsides, näiteid. 56. Ühepäevikulised (Ephemeroptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 57. Kiililised (Odonata): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 58. Kevikulised (Plecoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 59. Lutikalised (Heteroptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 60. Liuskurlaste (Gerridae), vesiharklaste (Nepidae), selgsõudurlaste (Notonectidae) ja kärestikulutiklaste (Aphelocheiridae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus. 61. Mardikalised (Coleoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 62
Tagakeha tugevate kitiseerunud plaatidega; liitekohad moodustavad küljel siksakjoone. Tagakeha kümnenda lüli seljaplaadil asuvad lülistumata urujätked; isasputukatel arenenum. Kolmanda ja neljanda lüli vahel asuvad haisunäärmed. Isassuguordanid asuvad üheksanda ja kümnenda tagakeha lüli piiril; emastel seitsmenda ja kaheksanda lüli vahel. Nahktiivalised on kosmopoliidse eluviisiga, elades kõikjal maailmas. Tuntumaid esindajaid on harilik kõrvahark. Selts: Kevikulised (Plecoptera) Pikkus ulatub 3mm-5cm. Värvus mustad, pruunid toonid. Keha dorsoventraalselt lamenenud. Pea kolmnurkne. Hästi arenenud liitsilmad; laubal ka kolm/kaks täppsilma. Tundlad pikad, niitjad; koosnevad 50-100 lülist. Suised mandunud (valmikud ei toitu); on ka erandeid, kes joovad vett või söövad vetikaid nende suised on mälumistüüpi. Eriti arenenud eesrindmik; kesk- ja tagarindmik väiksemad. Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad kummalegi üks paar kilejaid tiibu
Eristiivalised – Anisoptera (tondihobud) silmad ulatuvad pealael kokku. ELUVIIS/KOHT Vastsed röövtoidulised vees: taolistiivalistel 1 põlvkond aastas; eristiivalistel areng kuni 5 aastat. Alahuulest moodustunud püünismask. Paarumine ainulaadne Isastel tagakeha II lüli alaküljel lisasuguorgan, kuhu viiakse sperma enne paarumist; paarumisel haarab isane emase kaelast v peast; emane kõverdab oma tagakeha isase lisasuguorganite juurde ja võtab sperma vastu. 7. O. Plecoptera – kevikulised Eestis 20 (30) liiki MORFOLOOGIA 3.5 – 40 mm Keha dorsoventraalselt lamendunud; õhukesed kehakatted; tagakehal 1 paar urujätkeid. ELUVIIS/KOHT vastsed vee-elulised vooluveekogudes, kestuvad 20-30x; valmikud ei toitu. Vastsed kehakujult sarnased valmikutega; on röövtoidulised (sääskede, kihulaste ühepäevikuliste vastsed); hingamine läbi kehapinna 8. O. Saltatoria (Orthoptera) – sihktiivalised Eestis 39 liiki MORFOLOOGIA 2 – 200 mm
röövtoidulised. Emane kõrvahark muneb munad hunnikusse kuhugi varjulisse ja niiskesse kohta ning jääb neid valvama. Ema hoole alla jäävad noored seniks, kuni suudavad iseseisvalt toime tulla. Eestis elab kaks liiki: nendest suurem on harilik kõrvahark Forficula auricularia , kes võib kahjustada ladustatud toiduaineid. Väike kõrvahark Labia minor on varjatud eluviisiga ning haruldasem kui eelmine liik. Liikide arv: 1300, Eestis 2 liiki. Kirjandus: - Selts: Kevikulised Plecoptera Kevikulised on keskmise suurusega (4-20 mm), õhukeste katetega veidi lamendunud keha ja niitjate tundlatega putukad. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad, kuid sarnase struktuuriga. Tagatiibade lai kannasagar volditakse lehvikukujuliselt kokku. Pika tagakeha tipus on pikad niitjad urujätked (mõnedel liikidel ka lühemad). Valmikud kooruvad varakevadel (elavad paar nädalat), vahel leitakse neid isegi lumelt. Lendavad halvasti ja ilmselt ei toitu
püünsimask. Kui vastne omandab lõpliku suuruse lahkub ta veest, ronides mööda veest väljaulatuvat eset ülespoole ning võtab sellise asendi, mille puhul keha eesots on suunetud otse ülespoole. Kinnitub tugevalt alusele, muutub liikumatuks. Toimub trahheesüsteemi kohastumine õhuhingamisega. Kuivab ning kestub. Näited: pruun-tondihobu (Aeshna grandis), harilik hiilgekiil (Cordulia aenea), harilik vesineitsik (Calopteryx virgo ehk Agrion virgo), väikekõrsik (Lestes virens). 56. Kevikulised (Plecoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Suhteliselt suured putukad tumedate, tugevate katetega. Tagatiivad volditakse lehvikjalt eestiibade alla kokku, viimased on vaid pisut tugevamad. Pea on suur, pikkade niitjate hulgalüliliste tundlatega. Suised on väikesed- valmikud ei toitu. Jalad on saledad jooksujalad, 3-lülilise käpaga. Tagakeha 10-lüliline, paari urujätketega tipul.
hulkrakseid 2144 liiki. Järvede loomne hõljum (zooplankton) koosneb peamiselt vesikirbulistest ja aerjalalistest vähkidest ning mikroskoopilistest keriloomadest ja ripsloomadest. Nende elusmass on enamasti 1–10 g/m3. Jõgede ja järvede põhjaloomastikus (zoobentoses) leidub kõige rohkem mitmesuguseid enamasti valmikuna õhus elavate putukate vastseid, kelle sagedaim ja vormirohkeim rühm on surusääsklased. Tavalised on ehmestiivalised, ühepäevikulised, vooluvetes ka kihulased ja kevikulised, madalas vees, eriti väikeveekogudes on neile lisaks palju kiililisi, lutikalisi ja mardikalisi. Limustest on peale tigude vormirohked ka herneskarplased, suurimate mõõtmetega on jõekarplased ja rändkarp. Viimaste elusmass võib kohati küündida sadadesse grammidesse ruutmeetri kohta, samal ajal kui muude põhjaloomade elusmass kokku jääb enamasti vahemikku 1–50 g/m2. Tavalised on ka väheharjasussid, kaanid, vesilestad, vähkidest vesikakand ja kirpvähid
annaabi.ee 
