Kiletiivaliste toitumine Herilane on kiletiivaliste seltsi kuuluv astlaliste ja rippkehaliste alamseltsist lendav putukas. Algul toovad noored töölised oma vastsetele toiduks magusat taimemahla, kuid hiljem näiteks kärbseid, mesilasi ja liblikate roovikuid. Mürginõela pistega herilane oma ohvri, närib samas ta küljest tükikesi, mälub peeneks ja toidab sellega kannudes olevaid vastseid. Ise aga toituvad herilased õite nektarist, lehetäide väljaheidetest ning varastavad mesilastelt mett. Vahel
Laura & Külli 8.KL Kehtna Põhikool Kiletiivalised on üks liigirohkemaid putukate seltse. Umbes 150 000 liiki. Kiletiivaliste ladinakeelne nimetus on Hymenoptera. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvaablased jpm. Pildi lisamiseks tee topeltklõps Kehaehitus Kõigil kiletiivalistel on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tiibadel võib näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste jaotus kehaehituse alusel Pidevkehalised (Symphyta) Munetilised (Parasitica) Astlalised (Aculeata) Eluviis Paljud elavad puidus. Mitmed liigid on putukate või teiste
.......................................................................3 3 Sissejuhatus Antud referaadi teemaks on ,,Selts kiletiivalised: mesilased, kimalased, herilased". Referaat jaguneb viieks peatükiks. Esimeses peatükis kästilen lülijalgsete hõimkonda. Teises peatükis on ülevaade putukate klassist, nende kehaehitusest ning elutsüklist. Kolmandas peatükis on kiletiivaliste kehaehitusest ja toodud välja nende rühmad. Neljandas peatükis on väljatoodud mesilaste perekonnad, eristamise viisid, kehaehitus ning milliseid mesilasi on olemas. Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende kehaehitust ja eluviisi. Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei vaadelnud, kuna see kordub eelmistega. Selle asemel vaatlesin, kuidas kimalasi saab eristada. 4
hiigelmajas, kus naaber ei tunne naabrit. Ühiskondlikku eluviisi müüriherilased ei tunnista - igaüks on väljas vaid enda eest. Üldiselt kiletiivalistest Suurim kiletiivaline on 6 cm pikk Jaava saarel elav odaherilane, kõige väiksem on munakireslane pikkusega 0,21 mm. Viimane on üldse kõige pisem putukas. Peas on neil tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma, kuid mõned sipelgad on täiesti pimedad. Osadel kiletiivaliste sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa
Lesed arenevad viljastamata munadest Teised mesilased viljastatud munadest Vaklu toidavad töömesilased peanäärmenõrega ehk mesilaspiimaga, mee, vee ja suira seguga Mesilasema vagel saab piima kogu vaglajärgu kestel Isa ja töömesilasvaglad ainult 3 esimesel päeval Vastsed Vastsed enamasti usjad, silmadeta ja jalgadeta Nukk on vabanukk, enamasti kookonis Täismoondega vastsed arenevad taimedes või nende kudedes Kiletiivaliste jaotus Munetilisteks enamikus putukate parasiidid, kes elavad peremehe kudedes Pidevkehalisteks jässaka kehaehitusega, kelle rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud Sipelglased ühiselulised putukad Kasutatud materjal http://et.wikipedia.org/wiki/Kiletiivalised http://www.koolielu.ee/pages.php/03100302?txtid=2903 http://images.google.ee/images?gbv=2&hl=et&q=mesilane&btnG=Otsi+pilte http://miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/loomad/keijo/images/ebaroov
Kodumesilane Mesilane on perekond lendavaid putukaid kiletiivaliste seltsi mesilaste sugukonnast. Mesilasi on neli liiki 1. Hiidmesilane. Elavad Aasia troopilistes metsades. 2. Kääbusmesilane. Elavad samuti Aasia troopilistes metsades. 3. India mesilane. On suurema levialaga 4. Meemesilane. On arvatavasti arenenud Aafrikas. Sissejuhatus Mesilased ja herilased kuuluvad kõige kõrgemalt arenenud putukate hulka. Paljud liigid on ühiselulised, neil on keeruline käitumine ning tõhus teadete vahetamissüsteem
Välimus Kiletiivalised on 0,21 mm kuni 6 cm pikad selgrootud. Tiivalistel on 2 paari tiibu, mis on ühendatud omavahel konksukestega. Kõigil on hästi arenenud lõuad. Peas on tundlad. Liitsilmsed. Toitumine Valmikud toituvad nektarist ja õietolmust. Täiskasvanud toituvad Loomsest toidust, Nektarist, Õietolmust, Sülemist, Meest Ja teistest looduses leiduvatest toiduainetest. Paljunemine Kehasisene paljunemine Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploiseid kui diploiseid mune. Tähtsus Mesilased toodavad mett. Mesilased ja kimalased tolmendajad. Sipelgad toituvad parasiitidest. Lisaks Kiletiivalisi 150000 liiki. Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks Allikad http://et.wikipedia.org/wiki/Kiletiivalised http://www.annaabi
Vaegmoonde puhul elavad vastsed ja täiskasvanud putukad enam-vähem samades elupaikades ning söövad üldiselt sama toitu. Täismoone esineb näiteks liblikalistel, mardikalistel, kiletiivalistel, kahetiivalistel ja veel mitmel putukaseltsil. Munast koorub täiskasvanud putukat mittemeenutav vastne, kes elab tihti teises elupaigas ning sööb muud toitu kui valmik. Liblikate vastseid nimetatakse röövikuteks, nendega sarnanevaid mõnede kiletiivaliste vastseid ebaröövikuteks, teiste kiletiivaliste, kahetiivaliste ning osa mardikate ussikujulisi, peaaegu jalutuid ja väheliikuvaid vastseid konudeks jne. Vastne kestub 4-6 korda ja nukkub seejärel. Mõned vastsed ehitavad endale enne nukkumist ümber võrgendist kookoni, mis vahel kaetakse veel taimejäänuste, liivaterade või muu materjaliga. Nukk võib sõltuvalt putukaseltsist olla liikuv või liikumatu, ta ei toitu ning tema sees ehitatakse vastse elu jooksul kogutud
Parasitism ehk nugilisus on fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide omavaheline +/-suhe. Enamasti põhjustab parasiit peremeesorganismi toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. A) Biotroofne parasitism (ei põhjusta peremehe surma) on looduses laialdaselt levinud. NT sääsk B) Nekrotroofne parasitism: parasiit põhjustab oma elutegevusega peremeesorganismi surma, olles enamasti võimeline iseseisvalt edasi elama. NT paljud kiletiivaliste vastsed elavad putuka röövikute sees C) Välisparasiidid (ektoparasitism): parasiit elab peremeesorganismi pinnal või läheduses. NT paeluss, puuk, lutikad jne D) Endoparasitism - siseparasiidid: parasiit elab peremeesorganismi kudedes või rakkudes NT bakterid ja viirused A) Ajutine parasitism esineb vaid organismi elu teatud perioodidel või teatud elutsüklitel. B) Alalise parasitismi puhul elavad organismid kogu elu koos.
Kimalane (Bombus) Lololo siin nimi · Kiletiivaliste seltsi kuuluv mesilane. · Kumalane, maamesilane, metsmesilane. · Tuntuimad: mustad, erekollased või punaste triipudega kimalased. Palju on ka vesihalle ja pruune. · Umbes 200 liiki · Kesk-ja Põhja-Euroopa maades elab 25-30 · Eestis alla 25 · Sagedamini võib neist kohata viitteist liiki, alati ja igal pool üheksat. Teised on haruldasemad. Mürgiastel · Ohu korral ründavad raevukalt · Kimalased pärast nõelamist ei sure ja võivad end teinegi kord kaitsta · Astlaga varustatud vaid ema- ja töökimalased · Töölised on emasloomad · Isakimalased on täiesti relvitud ja ohutud · Kirev rüü kaitseb neid võimalike vaenlaste eest Pere elutsükkel · Emakimalane erineb töökimalasest ainult suuruse poolest · Suuremad töökimalased kipuvad võimu haarama, nemadki tahavad muneda. · Emakimalased elavad kõige kauem · Järglaste üleskasva...
Referaat Mesilased Sisukord : 1. Sissejuhatus 2. Kehaehitus 3. Mesilaste kodu 4. Paljunemine 5. Astel 6. Liigid 7. Huvitavat 8. Põhifaktid 9. Kasutatud kirjandus Sissejuhatus Mesilased kuuluvad kõige kõrgemalt arenenud putukate hulka. Paljud liigid on ühiselulised, neil on keeruline käitumine ning tõhus teadete vahetamissüsteem. Nad moodustavad koos sipelgate ja herilastega kiletiivaliste seltsi, mis on mardikaliste järel suuruselt teisel kohal. Inimese jaoks on mesilased tähtsad mitmel põhjusel. Kodumesilastelt saab mett ja vaha. Mesilased on õistaimede tolmeldajad teadlaste hinnangul tooks nende putukate häving kaasa täieliku katastroofi paljude kultuurtaimede kasvatamisel. Kehaehitus Vähemalt 150 000 liiki hõlmavasse kiletiivaliste seltsi kuulub väga erineva kehaehitusega putukaid. Tüüpilise kiletiivalise suurekasvuline, kollase-mustavöödilise
Paju on paljude putukate toitja. Varakevadel märkame neid, kes urbadel end nektariga kosutavad, hiljem tuleb hoopis teist laadi seltskond: pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad. Paju nektaririkkad õied pakuvad esimest kosutust talveunest toibunud ja veel uimastele putukatele. Päeval käivad pajuurbadel kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad. Öösiti võib pajuõitelt leida hämarikuliblikaid, kes pimeduse saabudes lendavad pajudele toituma. Varakevadistel õhtutel langeb õhutemperatuur pärast päikese loojumist väga kiiresti. Nii ei jõuagi hämarikuliblikad sageli enne jahenemist pajult lahkuda, jäädes kangestununa pajuurva külge. Seda on märganud ka liblikapüüdjad. Nad panevad valge lina puu alla ning raputavad puud. Kangestunud
Kiletiivalised Karmen Kallas ja Marii-Helen Horn Kehaehitus · Pea · Tundlad · Jalad · Tiivad · Ülalõuad · Paar liitsilmi ja 3 lihtsilma · Suised · Esi- ja tagakeha Kõige suurim odaherilane ja kõige väiksem munakireslane Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid läbipaistvaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad Eesmine ja tagumine tiivapaar omavahel väikeste konksukestega ühendatud, töötavad lennul ühtse kandepinnana Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda Sipelgad Mürmekoloogia. Enamik sipelgaid elab troopikas Eesti sipelgaist on tuntuimad punakaspruunid metsasipelgad kuklased, väikesed mustad, pruunid või kollased murelased ja punakad rautsikad Suhtlevad omavahel lõhnade abil Toitumine-putukad, lehetäide magus eritis ja taimemahl, osa
Sipelgas(Formicidae) Kadri Kuusk 8.a Sipelgas Sipelgas kuulub lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi, kiletiivaliste seltsi ja sipelglaste sugukonda. Nad on putukad, keda saab teistest eristada rindmikku ja tagakeha ühendava peenikese liigendi järgi. Tiivad on tavaliselt ainult noortel isas- ja emassipelgatel paaritumisajal (pulmalend). Sipelgatel on teravad lõuad ning suuremal osal pole astelt. Enesekaitseks pritsivad nad mürki. Neid on olemas rööv-, taim- ja segatoidulisi liike. Maailmas üle 20 000 liigi, Eestis 54 liiki. Eluiga lühike, pool kuni kaks aastat, olenevalt tööst. Eesti sipelgad
· Too näiteid ämblikulaadsete tähtsusest looduses ja inimese elus. Reguleerivad putukate arvu, lagundajad, on toiduks, mürgist saab ravimeid. · Miks on putukad edukas loomarühm? Nad on pisikesed, varjulise eluviisiga, paljunevad kiiresti, lendavad. · Putukate tähtsus looduses ja inimese elus. Tolmeldajad, osa toiduahelast, lagundajad, kahjuritõrje, kahjurid, toodavad kasulikke aineid, levitavad haigusi, rikuvad toitu. · Too välja liblikaliste, kahetiivaliste, kiletiivaliste ja mardikate oluklised tunnused. Kahetiivalistel on 1 paar tiibu, tagatiivad taandarenenud sumisemisekd. Kiletiivalistel on 2 paari kilejaid tiibu. Liblikalistel on väikeste soomustega kaetud suured tiivad. Mardikalistel on tugevad ja paksud kattetiivad, kilejad tagatiivad lendamiseks. · Mesilaspere. Mesilasema muneb, Töömesilased ehk väikesed viljatud emased hoolitsevad vastsete eest, korrastavad taru, käivad korjel. Lesed ehk isased viljastavad mesilasema. Vastsetest
varbad on pruunid, küüned mustad.. Keha üldpikkus kuni 55 cm, tiiva pikkus 38...42 cm. Linnu söök Herilaseviu põhitoiduks on kiletiivalised, eriti aga nendevastsed. herilasepesade pinnasest väljakraapimiseks ja üldse kiletiivalistest toitumiseks on tal kujunenud välja erilised kohastumused. Herilaseviu küüned on lamedad ja laiad, ta võib kiirelt ja osavalt ka mööda maad liikuda, et saaki jälitades pesani jõuda. Herilaseviu nägu katvad suled on jäigad, mis takistavad kiletiivaliste astlatel nahani jõudmist. Viu ei toitu ainult kiletiivalistest, tema toidulaual on tähtsateks komponentideks ka kahepaiksed, roomajad, hiired, sipelgad ja kuni pardisuurused linnud. Kui herilasi napib, võib suleliste osakaal tõusta menüüs kuni 25%-ni. Linnu elukoht Pesa ehitab kuivadest okstest peamiselt kuuskedele, kaskedele, ka mändidele, või siis kasutab kulliliste ja vareste vanu mahajäetud pesi. Herilaseviu kasutatava pesa
puidu putukkahjustused ja nende likvideerimine referaat Hardi Piirmaa Juhendaja: Alar Kurg Tallinn 2015 Sisukord Miks on putukud head biokahjustajad? Puidusikk Hiidtüve vaablane Sinisikk Majasikk Mööblitoonesepp Suur toonesepp Hobusipelgas Hääletu toonesepp lisainfo Miks on putukud head biokahjustajad? 1) Keha kaetud vastupidava kutiikuliga 2) Nad lendavad, on väga liikuvad, seega levivad laialdaselt 3) Arenenud närvisüsteem võimaldab neil muuta käitumist 4) On võimelised taluma äärmuslike keskkonnatingimusi 5) Toiduallikad võivad olla erinevad 6) Paljunevad kiiresti 7) Kõrge adapteerumisvõimega Puidusikk pikkus 16- 25,tõugukäigud puidus on läbilõikes ovaalsed on suurima läbimõõduga 12-15mm ja kuni 8 cm sügavusega. Puidukäikudes ei leidu näripuru ja nii nimetatud lennuavad see täh...
Putukate mitmekesisus KAHETIIVALISED Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised. Kärbsed, sääsed, parmud ja teised kahetiivalised kasutavad lendamiseks vaid esimest tiivapaari, tagatiivad on muutunud nuiataolisteks sumistiteks. Kahetiivalised on nobedad lendajad, kes oskavad lennata tagurpidi, küllili ja isegi selili. Paljud kahetiivalised on kõigesööjad, mõned aga toituvad püsisoojaste lihast ja verest. Sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, et enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taimemahla. Paljud kahetiivalised on taimele ökoloogiliseselt tähtsad tolmeldajad ja nende vastsed orgaaniliste ainete lagundajad. KILETIIVALISED Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad jne. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Neil on peenike piht ja emastel on tagakeh...
· Mardikatel on paksud ja läikivad kattetiivad, nende all on kilejad lennutiivad. Nende keha katab kitiinkest. · Kõik mardikad aga ei lenda. Mardikate roll looduses: · Putukaid söövad röövputukad, linnud, kalad jne. Jaanimardikad: Nad on ainukesed helendavad mardikad Eestis, emase tagakeha kolme viimase lüli alaosas paikneb helenduselund. Kiletiivalised- · Kiletiivalistel on neli kilejat tiiba ning tagakeha tipus muneti või mürgiastel. · Kiletiivaliste hulgas on palju ühiselulisi liike. Näiteks kodumesilased, herilased, kimalased ja sipelgad. · Ühiselulistel putukatel on peres tööjaotus: emaputukas muneb, töölised on viljatud ja teevad kõik pere eluks vajalikke töid, isaputukad on ainult ema viljastamiseks. · Kodumesilastel ja sipelgatel püsib pere koos palju aastaid. · Kimalastel ja herilastel elab pere ainult ühe suve. Talvituvad ainult emasputukad.
mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani. Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus 6 bidens võib röövikute tiheda kooselu ajal vähendada oluliselt nende arvu [6, 15]. Lindude eest on röövikud paremini kaitstud. Taimedest röövikutesse talletatud erilised ained iridoidid muudavad nad lindudele kibedaks ja vastumeelseks. See, et mosaiikliblikad
Herilane on kiletiivaliste seltsi kuuluv astlaliste ja rippkehaliste alamseltsist lendav putukas, kes pole ei mesilane ega sipelgas. Tüüpiline herilane on mesilasest saledam ja pole nii tihedalt kaetud karvakestega, kuna ei korja tolmu. Karvad on siledad ja sirged, mittehargnevad. Enamiku herilaste värvus koosneb mustadest ja valgetest karvadest ning laikudest. Erinevalt mesilastest herilased toidavad järeltulijaid mitte taimse toiduga, vaid teiste putukate ja ämblikutaolistega, kuid enamik herilasi nagu mesilasedki, teeb seda spetsiaalselt ehitatud pesas. Enamiku herilaste värvus seisneb mustades ja valgetes ribades ning laikudes. Tavalise herilase hammustus on vähem ohtlik kui mesilase hammustus. Kuid mesilane, jätnud hüvasti oma nõelaga, hukkub, herilased aga võivad nõelata korduvalt, ja nendega ei juhtu midagi. Isegi kõige kergemini herilase mürki taluval inimesel tekib nõelamise kohal põletikukolle: mõneks tunniks ja isegi ööpäevak...
Sipelgad Sipelglased on ühiseluliste putukate sugukond kiletiivaliste seltsist. Maailmas on üle 20 000 liigi , Eestis 54 liiki. Maailma teadaolevalt kiireima liigutuse teeb lõkslõugne sipelgas nimelt oma lõugadega. Ta suudab lõuad kokku laksatada 2000 korda silmapilgutusest kiiremini: kiirusega 35 kuni 64 meetrit sekundis. Ta avab oma lõuad kahe suure peas asuvalihasega ja hoiab neid lahti vedrulukustuse taolise elundi abil. Enamik sipelgaid elab troopikas. Eesti sipelgaist on
Kaarma Kool Raudsipelgad Uurimustöö Koostaja: 8.klass Juhendaja: 2009 Sissejuhatus Sipelgad on kiletiivaliste seltsi kuuluvad ühiselulised putukad. Kujuta ette, kui mitu miljonit sipelgat ja termiiti elab meie planeedil. Sipelgaid on umbes 14 000 liiki. Suur osa sipelgaist elavad maakera soojades piirkondades. Sipelgad on ühiselulised putukad, kes elavad suurtes kolooniates, mida kutsutakse peredeks ja milles igal liikmel on oma ülesanne. Eestis on 38 liiki sipelgaid. Nendest juba 15 liiki on kuklaseid. Enamus sipelgatest on looduskaitse all. Kuna nad on inimestele ka nii mõneski asjas
Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab putukas looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Kiletiivalised- (nt mesilased, herilased, sipelgad) Neil on kaks paari läbipaistvaid tiibu ja iseloomulik peenike piht rindmiku ning tagakeha vahel. Peas asub paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad. Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine, paljud elavad puidus, mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid. Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded neid nim. ühiselulisteks. Pered ehitavad endale pesad. Järglasi kasvatatakse pesakambrites või kärjekannudes. Mesilased ja siplegad on libamissuised. Nad on kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks
paranemisele. Puudel ronides levitavad nad viirusi ja baktereid, mis põhjustavad putukkahjurite nakkustesse haigestumist . Lehetäide kaitsmisega, kelle magusatest eritistest nad toituvad, aitavad kuklased kaudselt kaasa metsale kasulike parasiitputukate arengule, kes suguküpseks saamiseks vajavad samuti lehetäinestet [4] Käesolevas referaadis võrreldakse sipelgate liigirikkust erinevates riikides ja liigirikkuse tegureid. Üldkirjeldus Sipelgad (Formicidae) on kiletiivaliste seltsi kuuluvad ühiselulised putukad kes moodustavad sipelglaste (Formicidae) sugukonna. Maailmas on umbes 15000 liiki, kellest põhiosa elavad troopikas. Eestis on aga 53 liiki sipelgaid. [1] Eesti sipelgaist on tuntuimad punakaspruunid metsasipelgad kuklased (Formica), väikesed mustad, pruunid või kollased murelased(Lasius) ja punakad raudsikud (Myrmica). Eesti suurimad sipelgad on hobusipelgad (Camponotus herculeanus) , kes rajavad
vetest. 66. Surusääsklased (Chironomidae) ja pistesääsklased (Culicidae): ehituse ja eluviisi võrdlus, näiteid Eesti vetest. 67. Verdimevate kahetiivaliste (Diptera) sugukondi, kelle vastsed elavad Eesti vetes (vähemalt neli). 68. Pistesääsklaste (Culicidae) ja klaasiksääskede (Chaoborus) eluviisi võrdlus. 69. Soovimatud putukad (Insecta) inimese majas ja ihul: prussakad, kirbud, lutikad, täid. Seltsid, eluviis, moone. 70. Ühiskondlikud putukad termiitide (Isoptera) ja kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsist: mis on ühist, mis erineb. 71. Esmassuused (Protostomia) ja teissuused (Deuterostomia): ehituse ja lootearengu erinevusi, näiteid. 72. Okasnahksed (Echinodermata): tähtsamad ehituse iseärasused, tähtsamad klassid. 73. Okasnahksete (Echinodermata) hiljusesüsteemi (ambulakraalsüsteemi) ehituse põhijooni ja ülesandeid. 74. Okasnahksete (Echinodermata) toese iseärasusi nonde eri klassides. 75
Mesilasema 2 Lesed 3 Töölised 3 Mesilaste käitumine 4 Sülemlemine 4 Mee tootmine 4 Mee tootmise vajalikus 5 Kuidas mesilased mett kasutavad? 5 Mesindus 5 Kasutatud kirjandus 7 1 Mesilane (apis) on kiletiivaliste seltis kuuluv, mesilaste sugukonda kuuluv lendav karvane putukas. Nad on pärit Aafrikast, sealt edasi sattusid Aasiasse ja sealt Euroopasse. Mesilasi on üle 20 000 liigi ja neid leidub kõikjal kus on õistaimi. Nad on tähtsad taimede tolmendajad. Mesilaste keha on kohastunud nektari ja õietolmu kogumiseks. Nende tagajala säär on muutunud lamedaks suirakorvikeseks. Õisi külastades kleepub mesilase keha karvade külge
normaalseks funktsioneerimiseks ja sotsiaalse homeostaasi püsimiseks asurkonnas ka ekstreemsetes tingimustes. Metsakuklased (Formica s. str) kuuluvad sipelglaste sugukonda (Hymenoptera, Formicidae). Metsakuklasteks nimetatakse sipelgate hulgas kuklaste (Formica sp.) perekonna seitset sipelgaliiki (aru-, karu-, kännu-, laane-, liiva-, palu- ja veerekuklane), kes elavad taimsest materjalist kuhikpesades segametsades ja puisniitudel. Nad on eranditult sotsiaalse eluviisiga putukad kiletiivaliste seltsis. Nad on ühiseluliste putukate hulgas kõige enam arenenud sotsiaalse struktuuri ja käitumisega loomarühm, kes omavad olulist tähtsust metsakoosluste entomofauna arvukuse regulatsioonis ja metsakahjurite masspaljunemiskollete organiseeritud ja kollektiivsete allasurujatena. Sipelgad osalevad raba- ja metsataimede, sh metsamarjade tolmeldamisel ja aitavad kaasa nende viljumisele. Kõik Eestis elavad metsakuklaste liigid on arvatud ka 14 erineva Euroopa riigi rahvuslike punaste
loomade organismis. Nad mõjutavad oma tegevusega nii taimi kui ka loomi. Putukate osa looduses avaldub mitmel viisil. Tähtsamad nendest on järgmised. Putukad kui taimekahjurid. Putukate valmikud ja ka nende vastsed on kohastunud toituma kõikvõimalikust orgaanislisest ainest. Tuntumad põllukahjurid on kartulimardikas, lehetäid, mitmesugused liblikad jt. Puid kahjustavad koore all elavad ütaskid ja siklased, okkaid närivad kiletiivaliste ja liblikate vastsed. Noorte männitaimede koort närib männikärsakas, mistõttu taimed hukkuvad. Sageli tekitavad putukad põllumajandusele ja metsakasvatusele suurt kahju. Putukad on toiduks paljudele loomadele. Mitmetel loomaliikidel moodustavad putukad suurema osa toidust. On ka selliseid loomi, kes toituvad ainult putukatest. Putukad kui lagundajad. Osa putukaid toitub taime- ja loomajäätmetest ning väljaheidetest, lagundades neid lihtsamateks ühenditeks. Seega on putukatel tähtis
satub inimorganismi torke või hammustuse kaudu. Tagajärjeks võib olla varane või hiline allergia. Varane allergia avaldub paikse sügeleva kublana, mis tugevasti allergilisel inimesel võib areneda anafülaktiliseks sokiks. Hilise allergia korral tekib torke- või hammustuskohale punetus ja turse, mis püsib mõnest päevast kuni nädalani. Kummagi allergiatüübi korral on põhisümptomiks sügelus. Kõige tugevama allergia võivad anda kiletiivaliste putukate nagu herilaste,mesilaste, kimalaste, samuti sipelgate torked või hammustused. Allergiat tekitavad ka kihulaste, parmude, sääskede ja põdrakärbsete hammustused. Putukaallergia võib tekkida igaühel, kuid tavaliselt tekib see alles pärast korduvaid hammustusi või torkeid. Putukaallergia korral tuleks vältida herilas- ja mesilaspesade läheduses viibimist. Suviti ei ole mõistlik kasutada õues parfüümi või muud lõhnavat kosmeetikat ega kanda läikivaid ja
astme tarbijad (taimetoiduliste loomade sööjad) -> 3. astme tarbijad (kiskjate sööjad) -> (4. 5. 6. jne astme tarbijad) -> Lagundajad (tarbijate väljaheidete ja jäänuste sööjad) -> Veel lagundajaid (lagundajate jäänuste sööjad) -> Lõpp Energia liigub ka just selles järjekorras. _______________ Putukate liigid moodustavad u. 75% maailma liikude arvust. Nad on kõige mitmekesisem organismide liik maailmas. Putukad on näiteks rohutirtsud, kiletiivaliste hulgast mesilased ja herilased, kahetiivaliste hulgast sääsed ja kärbsed. ______________________________________________________________________ _____ 18. Toiduvõrgustikud ja looduslik tasakaal, Loodusliku tasakaalu rikkumine; Selgroogsete ja selgrootute võrdlus Looduslik ehk ökoloogiline tasakaal on ökosüsteemi püsimine ajas enam-vähem muutumatus olekus. Taimede hulgast metsas sõltub, kui palju loomi ehk tarbijaid seal elada saab
Perekonna enim uuritud esindajad on: • Autographa californica MNPV (AcMNPV, peremees – tähtöölane); • Bombyx mori NPV (BmNPV, peremees – siidiliblikas); • Lymantria dispar MNPV (LdMNPV, peremees känalainelane) ja • Orgyia pseudotsugata MNPV (OpMNPV, peremees tukslane). Üldse on teada, et NPV nakatavad: • liblikaliste (Lepidoptera, 300 liiki); • kahetiivaliste (Diptera, 20 liiki); • kiletiivaliste Hymenoptera (20 liiki) ja • ehmestiivaliste Trichoptera (üks liik, puruvana) seltside esindajaid. Samuti võivad need viirused nakatada teisi lülijalgseid (krevetid, suur majanduslik probleem Aasias). Individuaalsed NPV omavad suhteliselt kitsast peremeesteringi (tavaliselt ühe putukate seltsi piires). NPV-de genoomi struktuur Baculoviiruste genoomi mõõtmed on vahemikus 90-180 kbp; genoom on tsirkulaarne. Sekveneeritud on üle 30 bakuloviiruse genoomi
Mõnel liigil isased, mõnel emased. Lindudel tavaliselt emased, sest linnud on territoriaalsed ja monogaamsed. Imetajatel tavaliselt isased, sest emased peavad noorloomade eest hoolitsema. Eelised: takistab sisearetust. Hoiatussignaalid ja sugulussuhted. Häälitsemine kiskja läheduses on potentsiaalse saaklooma jaoks harilikult riskantne. Seetõttu on teoreetiliselt oodatav, et hoiatada tasub eelkõige lähisugulasi (meenutagem Hamiltoni reeglit). Eusotsiaalsete kiletiivaliste ühiskonnad. Kõige komplitseeritumad sotsiaalsed suhted on ühiseluliste ehk eusotsiaalsete kiletiivaliste putukate kolooniates. Haplodiploidsus kui eusotsiaalsust soodustav tegur. Haplodiploidsus on ilmselt oluline, kuid mitte ainumäärav tegur eusotsiaalsete loomaühiskondade kujunemiseks. Sugulussuhted teistel eusotsiaalsetel loomadel. Paljastuhnurid. Samuti üks emane, kes poegib ja teised töölised. Suur sisearetus. Sugulaste äratundmine loomadel.
Eesti putukad Eksam 30.04.2015 1. Putukate üldiseloomustus ja morfoloogia alused ~60 % putukaid. Ainult 9,5% mitmekesisusest on kirjeldatud. Maailmas 36 seltsi. Maailmas teada ~1 miljon liiki. 75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahe...
* Kuulub hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, seltsi oalaadsed (kaunviljalised). * Liike umbes 12 000 * Peamised eluvormid on puud, põõsad, liaanid, rohttaimed. * Hästi eristatav liblikja õie poolest, millel kolm kroonlehte on lahus (puri ja kaks tiiba), kaks aga kokku kasvanud (laevuke). * Varieeruvus puudub! * Vili on hulgaseemneline või üheseemneline või üheseemneline sulgvili. * Liblikas õis on välja kujunenud kohastumisena putuktolmlemisele suurte kiletiivaliste poolt (kimalased, mesilased), keda meelitab kohale kõrge värviline puri ja lõhn. Tiibadele vajutades surub loom laevukese alla ja vabanev tolmukate kimp puudutab koos ümbritseva emakaga putuka karvast kõhtmist poolt. * Liblikõielistel tekivad juurekarvades ained, mis on soodsaks söödaks bakteritele, kes omakorda eritavad juurerakkude vohamist põhjustavaid fermenti. Nii kujunevad juuremügarad, milles
Imetajatel on hajuvaks sugupooleks enamasti isased. Põhjus: imetajad on enamuses polügüünsed, kusjuures lõimetishooldega tegelevad emased. Emastel on seetõttu kasulik jääda tuttavasse ümbrusesse sugulaste keskele. Hoiatussignaalid ja sugulussuhted. Hoiatussignaalid lihtsad, et mitte üleliia tähelepanu endale tõmmata. Hoiatatakse enamjaolt lähisugulasi, sest hoiatamise hind kiskja läheduses on kõrge. Eusotsiaalsed loomaühiskonnad. Haplodiploidsuse roll kiletiivaliste eusotsiaalsuse kujunemises. Kõige komplitseeritumad sotsiaalsed suhted on ühiseluliste ehk eusotsiaalsete kiletiivaliste putukate kolooniates. Näit. meemesilase peres muneb ainult üks sigimisvõimeline emane (nn. mesilasema). Haplodiploidsus tekitab olukorra, kus suguluskoefitsient ülejäänud liikmetega grupis on nii suur, et tasub töölistel investeering õdedesse oma geenide levitamise seisukohast ära rohkem kui investeering iseenda järglastesse. Sugulus eusotsiaalseil imetajail
nende otsesed järglased • Rohtlahaukurid kasutasid hoiatushüüdeid vaid siis, kui koloonias leidus nende lähisugulasi; kodukolooniast hajunud noored isased ei hakanud uues koloonias hoiatama enne, kuni sinna oli sünnitatud nende endi järglasi. Eusotsiaalsed loomaühiskonnad – kõige reljeefsemalt tuleb sugulussuhete tähtsus loomaseltsingute sotsiaalsete suhete vormimisel esile eusotsiaalsete ehk ühiseluliste kiletiivaliste putukate (mesilased, herilased, sipelgad) kolooniates. Mesilaste (nagu ka kõigi teiste kiletiivaliste putukate) isastel ainult üks, emalt pärinev kromosoomikomplekt, seevastu emastel (nii kuningannal kui ka töölistel) on kõiki kromosoome kaks komplekti, millest üks on saadud emalt, teine isalt (nii nagu inimestelgi). Sellist omapärast pärandumissüsteemi kiletiivalistel putukatel kutsutakse haplodiploidsuseks.
Teebai oli tõesti suur linn. Rida tema templeid on säilinud kuni meie päevini. Teebais kummardati jumal Amon'it, keda hiljem kõrvutati päikesejumal Ra'ga. · Obelisk (lk 408) - ülespoole ahenev püramiidja tipuga neljatahuline kõrge kivisammas (marmorist, graniidist), mis on ilustatud kirjadega. · Peeker (lk 409) anum , millest joodi. · Mesilane (lk 398) - Mesilane (Apis) on perekond lendavaid putukaid kiletiivaliste seltsi mesilaslaste (Apidae) sugukonnast. Mesilasi on neli liiki: 1. Hiidmesilane (Apis dorasata) elavad Aasia troopilistes metsades. 2. Kääbusmesilane (Apis florea) elavad samuti Aasia troopilistes metsades. 3. India mesilane (Apis indiaca ehk Apis cerana) on suurema levilaga. 4. Meemesilane (Apis mellifera) on arvatavasti arenenud Aafrikas Aasiast tulnud eellasest ja levinud sealt Euroopasse. Kaheteistkümnes raamat: VESIKELL MÕÕDAB AEGA
ka mürgised.- kahju inimesele. Tolmulestade eritised põhjustavad allergiat. Puugid kannavad edasi haigusi. Sametlest (imepisike punane) elab mullas- lagundab orgaanilist ainet ja viivad selle tagasi aineringesse. 10. Putukate üldiseloomustus. Putuka välisehitus. Ainsad lennuvõimelised selgrootud. Enamasti kaks paari tiibu. 6 jalga, tundlad. Hingavad trahheede abil. Seedivad toidu kahe avaga seedesüsteemis, ehk nagu enamik loomi. 11. Liblikaliste, mardikaliste, kahetiivaliste ja kiletiivaliste iseloomustused. 12. Putukate eluring: vaegmoone ja täismoone (näiteid, kellel esinevad). Paljude putukate elutsüklis eelneb valmikule mitu arengujärku. Suuremal osal tiibadega putukatel erinevad arengujärgud üksteisest oluliselt nii välimuse kui ka eluviisi poolest ja üleminek ühest järgust teise on järsk ehk see ongi TÄISMOONE. Selliselt toimub see liblikatel, mardikatel ja kahetiivalistel (sääsk, kärbes) VAEGMOONE Muutused toimuvad järk-järgult
se värvus ja iseloom suures- 1. MESILASRASSID JA -TÕUD ti varieeruv, kohandudes iga piirkonna oludele ja aretustöö Mesilased kuuluvad lülijalgsete hõimkonda (Arthopoda) putukate klas- tegemistele või tegematajät- si (Insecta) kiletiivaliste seltsi (Hymenoptera) mesilaslaste sugukonda mistele. Järgnev kirjeldus keh- (Apidae) mesilaste perekonda (Apis). Mesilaste perekonda kuulub mitu tib Austrias ja Taanis kasvata- liiki. Meile tuntuim, meemesilane, on ladina keeles Apis mellifera, tavate mesilaste kohta. Kraini mesilasema kärjel. Janek Saarepuu foto
taimede kui loomade mahla. Mõned ka magevees, röövloomad. Selts: lutikalised (Heteroptera, ka Hemiptera). Prussakad: eluviis/moone: Vaegmoondega. Ainult maismaal, peamiselt taimesööjad, haukamissuistega. Mõned ka inimkaaslejad: prussakas (Blatella germanica), tarakan (Blatta orientalis). Emane hoiab munapakke enda juures kuni poegade koorumiseni. Selts: prussakalised (Blattodea). 68. Ühiskondlikud putukad termiitide (Isoptera) ja kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsist: ühis- ja erijooni Termiidid: töölised/sõdurid võivad olla nii isased kui ka emased. Pärast pulmalendu jäävad termiidid maa alla kolooniasse ning enam päevavalgele ei tule. Rajatakse suured maapealsed pesad ventilatsiooniavadeks, põhikoloonia mullas. Toituvad tselluloosist, kasutades selleks sümbiontbaktereid. Kehaehituselt vanapärased, võrdsete tiibadega. Ühiselulised, mitme kastiga. Igas peres üks sigiv,
Etoloogia klassikud on George Romanes, Karl von Frisch, Jakob von Uexküll, Konrad Lorenz, Niko Tinbergen. Etoloogia Eestis Eestis on esimesi end võrdlev-etoloogiliseks nimetavaid uurimusi Leopold von Schroederi töö (1888) eestlaste (ning soomeugrilaste ja indogermaanlaste) pulmakommetest. Loomade käitumise uurimisega tegeles suviti Puhtus viibides 1920ndail ja 1930ndail aastail Jakob von Uexküll. 1970. aastail tegelesid lindude etoloogiaga Jüri Keskpaik ja Vilju Lilleleht. Parasiitsete kiletiivaliste etoloogiaga, hiljem ka imetajate ja teiste loomade etoloogiaga on tegelenud Aleksei Turovski. Sipelgate etoloogiaga on tegelenud Vambola Maavara ja Ants- Johannes Martin. Lindude käitumisökoloogiaga tegeleb ka Raivo Mänd. Loomade käitumise vastu on loodusteadlased huvi tundnud juba üsna ammu. Aastasadade vältel realiseerus see huvi peamiselt erinevate loomade mitmekesiste käitumisavalduste kirjeldamises. Loomade käitumise seletamisel ja põhjendamisel lähtusid varased
roomajatest imetajateni. Ka inimest rünnatakse väga sageli. Kõige suuremad parmuliigid, näiteks veiseparm (Tabanus bovis), inimesi ei ründa. Isased parmud toituvad ainuüksi taimemahladest. Parmude sülg on küllalt mürgine, massilise esinemise korral võivad nad ohvrit tugevasti kurnata. Kuna parmud võivad verd imeda ka mõne päeva vanustelt korjustelt, võib juhtuda, et nad kannavad edasi igasuguseid haigusi. Ei ole kaitsealune liik. 3 Herilane on kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi kuuluv astlaliste (Aculeata) ja rippkehaliste (Apocrita) alamseltsist lendav putukas, kes pole ei mesilane ega sipelgas. 67 Peamiselt kuuluvad Eestis tuntumad herilased ühisherilaste sugukonda või alamsugukonda (Vespidae, Vespinae), olenevalt süstemaatilisest käsitlusest. Paberisarnasest materjalist pesi ehitavaid herilasi elab Eestis üheksa liiki,
) jt. tõugukäigud. Asustavad nad enamasti ülestöötatud metsamaterjale, millised on seisma jäänud. Üks tuntumaid siklasi on hallikirju kehaga ja väga pikkade tundlatega harilik käätsusikk (Acanthocinus aedilis) kes kätte võttes teeb kääksuvat häält. Ta toimetab enamasti okaspuumaterjalil ja -kändudel. Tõugud elavad puude koore all, kuid nukkumiseks kaevandavad käike ka puitu. Erilisi tõrjemeetmeid pole vaja. Puiduvaablased (Siricidae) kuuluvad kiletiivaliste seltsi. Eestis on neid teada 8 liiki. Olenevalt liigist, kaevandavad nende vastsed kas lehtpuude või okaspuude puidus. Enamasti asustavad nõrgestatud puid või värskelt murdunud tüvesid. Väga meelitavad neid metsapõlengus ja põdrakahjustustest vigastatud puud. Asustus tuleb ilmsiks alles pärast valmikute väljalendu, väljalennuavasid märgates. Sagedamini esinevad meil sinine puiduvaablane (Sirex juvencus), 15.....30 mm pikkune, mustjassinise kehaga putukas. Lendlus toimub kesksuvel
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
