60. Liuskurlaste (Gerridae), vesiharklaste (Nepidae), selgsõudurlaste (Notonectidae) ja kärestikulutiklaste (Aphelocheiridae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus. 61. Mardikalised (Coleoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 62. Ujurlaste (Dytiscidae), sõudurlaste (Corixidae), pisisõudurlaste (Micronectidae) ja selgsõudurlaste (Notonectidae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus. 63. Ehmestiivalised (Trichoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 64. Ehmestiivaliste (Trichoptera) ja liblikaliste (Lepidoptera) ehituse ja eluviisi võrdlus. 65. Kahetiivalised (Diptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, põhirühmad, näiteid Eesti vetest. 66. Surusääsklased (Chironomidae) ja pistesääsklased (Culicidae): ehituse ja eluviisi võrdlus, näiteid Eesti vetest. 67. Verdimevate kahetiivaliste (Diptera) sugukondi, kelle vastsed elavad Eesti vetes (vähemalt neli). 68
vastsete kodade ("majade") ehituse phjal, sest kojad on tihti liigispetsiifilise kujuga. Referaadiga püüan teieni tuua ehmestiivaliste elu, väljanägemuse ning vastsete morfoloogia ja eluviisi. 3 Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Välislugsed (Ectognatha) Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera) Elupaik ja arvukus Ehmestiivalised on levinud üle maakera igal pool, kus on magedat vett. Üksikud liigid elutsevad isegi riimvees ja krbealade sooldunud veekogudes. Ehmestiivaliste vastsed elavad kõigi mandrite magevetes peale Antarktika. Nende algsed elupaigad olid mägiojad ja praegugi elab rohkem liike vooluvees kui seisuvees. Praegu tuntakse ehmestiivalisi umbes 6000 liiki. Eestis on ehmestiivalisi leitud umbkaudu 160 liiki, kuid neid peaks siin esinema tunduvalt rohkem - kuni 250.
pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm. Välisehitus Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv
alamselts lutikalised alamklass tiibputukad alamhõimkond Heteroptera) (Pterygota) kuuejalgsed (Hexapoda) liblikalised (Lepidoptera) putukad (Insecta), lülijalgsed (Arthropoda), alamklass tiibputukad alamhõimkond (Pterygota) kuuejalgsed (Hexapoda) ehmestiivalised putukad (Insecta), lülijalgsed (Arthropoda) (Trichoptera) alamklass tiibputukad (Pterygota) kahetiivalised (Diptera), putukad (Insecta), lülijalgsed (Arthropoda) alamselts sääselised alamklass tiibputukad (Pterygota) kiletiivalised putukad (Insecta) lülijalgsed (Arthropoda), (Hymneoptera) alamhõimkond kuuejalgsed (Hexapoda)
• Autographa californica MNPV (AcMNPV, peremees – tähtöölane); • Bombyx mori NPV (BmNPV, peremees – siidiliblikas); • Lymantria dispar MNPV (LdMNPV, peremees känalainelane) ja • Orgyia pseudotsugata MNPV (OpMNPV, peremees tukslane). Üldse on teada, et NPV nakatavad: • liblikaliste (Lepidoptera, 300 liiki); • kahetiivaliste (Diptera, 20 liiki); • kiletiivaliste Hymenoptera (20 liiki) ja • ehmestiivaliste Trichoptera (üks liik, puruvana) seltside esindajaid. Samuti võivad need viirused nakatada teisi lülijalgseid (krevetid, suur majanduslik probleem Aasias). Individuaalsed NPV omavad suhteliselt kitsast peremeesteringi (tavaliselt ühe putukate seltsi piires). NPV-de genoomi struktuur Baculoviiruste genoomi mõõtmed on vahemikus 90-180 kbp; genoom on tsirkulaarne. Sekveneeritud on üle 30 bakuloviiruse genoomi AcMNPV genoom on 133,894 bp pikkune ja sisaldab: 1
O. Coleoptera – mardikalised Eestis 3463 (3500) liiki MORFOLOOGIA 0,3-160 mm Suised peamiselt haukamissuised; hästiarenenud liitsilmad ja tundlad. ELUVIIS/KOHT Lõimetishoolet vähestel; tav. talvituvad valmikuna; feromoonid, heli- ja valgussignaalid; Kuuse kooreürask 21. O. Strepsiptera – lehviktiivalised Eestis ?(1) liik MORFOLOOGIA 1-30 mm Ainult II tiivapaar, I tiivapaar muundunud sumistiteks. ELUVIIS/KOHT Parasiitsed: nugivad mesilastel, herilastel ja sarnastiivalistel. 22. O. Trichoptera – ehmestiivalised Eestis 170 liiki MORFOLOOGIA 1-43 mm Tiivad kilejad, kaetud karvadega; lõugkobijad olulised määramisel. ELUVIIS/KOHT Enamik öise aktiivsusega, lendavad valgusele; valmikud enamasti ei toitu; vastsed segatoidulised. Puruvanalased. Järvevanalased 23. O. Lepidoptera – liblikalised Eestis 2365 liiki 3-28 mm Erisoonelised kõrgemad liblikad. Pisisamasoonelised 24. O. Hymenoptera – kiletiivalised Eestis ~1600 (8000) liiki 0,2-110 mm
Tiivad puuduvad; sageli puudub ka jalad või isegi pea. Sisuliselt mune täis kott, mis ootab, et teda viljastataks. Siseelunditest säilinud tugevasti redutseerunud trahheesüsteem ühe paari stigmadega, algeline närvisüsteem ja süda. Kadunud nii seede- kui suguelundid. Munad paiknevad vabalt üle tagakeha. Liigivaene putukarühm, levinud peamiselt troopikas. Eestis pole kindlaid leide, kuid arvatakse 5 liigi esinemist. Kõik on teiste putukate parasiidid. Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera) Pikkus 0,5-5cm. Tundlad on heaks vahendiks ehmestiivaliste eristamiseks ööliblikatest. Ehmestiivalistel tundlad puhkeolekus alati ette välja sirutatud, ööliblikad peidavad tundlad tiibade alla. Tundlad alati niitjad, umbes sama pikad kui keha. Suured kerajad liitsilmad; täppsilmade esinemine oleneb liigist. Suised tugevasti muundunud ja taandarenenud; saavad juua vaid vett ja taimemahlu. Pea ja keha tugevasti karvased. Jooksujalad. Paljudel emastel
Tagajalad on lamendunud, tihedalt karvadegakaetud ning toimivad aerudena. Elavad peamiselt seisuvetes või aeglase vooluga veekogudes. Öösiti lendavad valguse poole. Selgsõudurlaste keha alakülg on lame, seljapool kumer. Jalad moondunud pikkade ujukarvadega kaetud aerudeks. Röövloomad. Hingamisava asub tagakeha tipul, sukeldudes võtab endaga kaasa õhumulli. Lendavad hästi, öösiti võivad asustada uusi veekogusid. 61. Ehmestiivalised (Trichoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Valmikud liblika moodi, kuid tiivad pannakse tagakeha kohale katusena kokku ja on soomuste asemel kaetud peente karvakestega; värvus enamasti pruun või hall. Eluviis: Valmikud parvlevad pulmalennul vee kohal, nagu ka ühepäevikulised või surusääsklased. Ei toitu, elavad üksnes päeva või paar (surevad pärast paaritumist ja munemist).
annaabi.ee 
