Vaalalised Vaalasid on leitud kõikides ookeanides - troopikast jäisest polaarmeredeni. Suurim maailmas elanud loomadest on sinivaal ning väikesed delfiinid ja pringlid. Selles rühmas on kokku 70 vaalaliiki. Hammasvaalad jahivad kalu ja kalmaare kuid hiiglasuured kiusvaalad, kelle hulka kuuluvad sinivaal ja heeringavaal, toituvad veest kalu ja krevetisarnaseid loomi sõeludes. Hammasvaaladel on üks hingamisava, kuid kiusvaaladel on kaks. Kuigi ühtki vaalaliiki pole veel päriselt hävitatud, on küttimine, kalapüünised ja merede reostamine viinud paljude liikide arvukuse väga madalale. Enamik vaalalisi on karjaeluviisiga, osa sooritab igal aastal pikki rändeid. Vaalalisi on ka Eesti vetesse sattunud. Vaaladel kehakuju on arenenud voolujooneliseks, mis aitab vees kergemini edasi liikuda. Tugevad külje - ja sabalihased tõukavad neid edasi. Ka uimed on voolujoonelised. Vesi on
Eluiga: 6 40 aastat Säilimise staatus: mõned liigid on stabiilsete populatsioonidega, paljud aga ohustatud küttimise tõttu nii minevikus kui ka tänapäeval. 5 SUGUKOND: DELFIINLASED Delfiinlased on üsna väiksed (1 10 m), enamasti väga liikuvad, sihvaka kehaehitusega merevaalalised. Suuremal osal delfiinlastest on olemas seljauim, mis asetseb keha keskpaiga lähedalt. Sabauime tageserv on sügava sälguga. Kiirul paikneva hingamisava hoburauakujulise pilu otsad on pööratud ettepoole. Kurgualusel pole vagusid. Hambad tavaliselt rohkearvulised, ülemised alumistega vaheliti. Kolju asümmeetriline. ELUPAIK Delfiinid elavad karjakaupa. Neile meeldib mängida mööduvate laevade juures. Ujuvad meres hoogsalt ja kergelt, kuulutades selleks minimalselt energiat ide aalselt voolujoonelise kuju ja naha eriliste omaduste tõttu, mis takistab keerisvoolude taket liikuvate loomade ümber
Soolenääre koosneb väiksematest ja suurematest foliikulitest, täites suurema osa kehaõõnsusest. Pidev seedemahlade edasi-tagasi liikumine mao ja soolestiku vahel suurendab toitainete imendumise protsessi. Seedemahlade liikumist võimaldavad soolenäärmete lihased ja ripsmekesed. Seeditav toit voolab üle maksarakkude, mis imavad toitaineid. Väiksem soolestik algab suuavast, kulgeb mööda neeru äärt, siseneb kopsuõõnsusesse ning lõpeb hingamisava (hingamisboori) lähedal. Väiksema soolestiku lõpus asub sügav vagu, mis on kaetud ripsmekestega. Seal toimub mitteabsorbeeruvate tahkete ainete juhtimine soolde, 4 kus tahked ained surutakse kokku ja kaetakse kaitsva limakihiga. Seejärel need väljutatakse kehast. Kopsu taga asub kollakat värvi kolmnurgakujuline neer. Neeru üks külg jookseb paralleelselt
PUTUKAD. KORDAMISKÜSIMUSED. 1. Kirjelda putuka välisehitust. Värvus: kaitsevärvus. Keha kattavadkitiinkestad. Keha osad: pea, rindmik, tagakeha. Peas on üks paar liitsilmad(kolm väiksed lihtsilmad) üks paar tundlaid, kolm paari suised, suu Rinmik: Kinnituvad 3 paari jalgu ja 2 paari tiibu Tagakeha: kulgedel on hingamisava 2. Millest erinevad putukad toituvad ja millised suised neil selleks on? Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid.
A. Pea Pea on pistesääsklastel selgmiselt ja kõhtmiselt lamendunud. Silmadest eespool asuvad tundlad. Pistesääskedele on tähtsaks tunnuseks peas asuvad karvad (laubakarvad). Tublisti või lihtsalt hargnevaid karvu tundlate vahel on kolm paari ja 2 paari laubal (Remm, 1954). B. Rindmik Rindmik on peast ja tagakehast laiem, koosneb kolmest liitunud lülist(Remm, 1954). C. Tagakeha Tagakeha on 9-lüliline. Esimesed 7 on sarnased. 8. Lüli küljel asub hingamisava. 8. Lüli küljel asetseb pistesääskedel soomusjas ogaline kogumik (hari). Soomused võivad olla asetsetud ühes või kahes reas. Viimast lüli ümbritseb paksenenud kitiinjas sõõr (Remm, 1954). 2.2 Nukud Nuku keha on lai ja lülistumata, see koosneb pearindmikust ja kitsast tagakehast, mis on 9- lüliline. Pearindmikul paiknevad 2 hingamistoru, tagakeha lõpus on 2 liistakjat ümmargust aerplaati (Remm, 1954). 2.3 Valmikud
Suurusskaala teises otsas asuvad väikesed delfiinid ja pringlid on vaid täiskasvanud inimese mõõtu - vähem kui 2 meetrit pikad. Kahes peamises rühmas on kokku 78 vaalaliiki .Hammasvaalad nagu delfiinid, jahivad kalu ja kalmaare, kuid hiiglasuured kiusvaalad ,kelle hulka kuuluvad sinivaal ja heeringavaal, toituvad veest kalu ja kreveti sarnaseid loomi sõeludes. Teine neid eristav tunnus on see, et hammasvaaladel on üks hingamisava, kuid kiusvaaladel kaks. Hoolimata sellest, et ühtki vaalaliiki pole veel päriselt hävitatud, on küttimine, kalapüünised ja merede reostamine viinud paljude liikide arvukuse väga madalale. Suurim vaalaperekond on delfiinid. Nad tunnevad end hästi kõikides ookeanides ,välja arvatud külmad Arktika ja Antarktika veed. Enamikul 26 liigist on sarnane kehakuju, kuid mõnel puudub selgelt eristatav terav ninamik ehk nokis ning kahel liigil puudub seljauim.
(http://www.hot.ee/sebra15/delfiinid.htm) Delfiinlased (Delphinidae) Delfiinlased on üsna väikesed (1- 10 m), enamasti väga liikuvad, sihvaka kehaehitusega merevaalalised. Suuremal osal delfiinlastest on olemas seljauim, mis asetseb keha keskpaiga lähedal. Sabauime tagaserv on sügava sälguga. Kiirul paikneva hingamisava hoburauakujulise pilu otsad on pööratud ettepoole. Kurgualusel pole vagusid. Hambad tavaliselt rohkearvulised, ülemised alumistega vaheliti. Kolju assümeetriline. Delfiinid elavad karjakaupa. Neile meeldib mängida mööduvate laevade juures. Ujuvad meres hoogsalt ja kergelt, kulutades selleks minimaalselt energiat ideaalselt voolujoonelise kuju ja naha eriliste omaduste tõttu, mis takistab keerisvoolude teket liikuvate loomade ümber.
Viigerhülge iseloomulikuks jooneks on tema karvkatte muster: heledad ringikujulised laigud seljal ning tumedad kõhul. Talvel elavad hülged üksinda või paaris, mitte karjades nagu hallhülged. Puhates hajutatuna jääväljadel on nad tihti teiste elusolendite vastu agressiivsed. Viigrid otsivad kindlaid jäätüüpe (paakjää ja rüsivallid), kuhu rajavad pesad ja hingamisavade süsteemi. Igal emasel viigerhülgel on jääs mitu hingamisava, mille vahel ta häirimise korral liigub. Nad suudavad hoida hingamisavad lahti isegi mitme meetri paksuse jää korral. Jää on sellele arktilisele liigile väga oluline, sest nad sigivad üksnes jääl erinevalt hallhülgest, kelle pojad võivad sündida ka maismaal. Pojad sünnivad paakjääle rajatud pesades veebruari lõpus ja märtsi alguses. Jää olemasolu on viigerhülge poegade ellujäämiseks möödapääsmatu tingimus, sest muidu sünnivad nad vette ja hukkuvad
eriliste omaduste tõttu. HARILIK ELEKTRIRAI E. MARMORRAI ( TORPEDO MARMORATA) KIRJELDUS Marmorrai keha on pehme ja lõtvunud, ja täielikult puuduvad nahapealsed ogad. Jäme rinnauime ketas on peaaegu ringikujuline ja hõlmab 59-67 % kogu pikkusest; paaris neeru kujulised elektriorganid on nähtavad naha alt, väljaspool väikestest silmadest. Koheselt igale silmale järgneb suur ovaalne hingamisava, mille juures on näha 6-8 pulga taolist väljaulatuvat osa serval mis kohtuvad peaaegu keha keskel. Hingamisavade taga on 5-7 simatorkavat limast ava (poori). Ninasöörmete vahel on nelinurkne naha riba, palju laiem kui pikem, mis ulatub peaaegu väikse kaarja suuni. 2-l seljauimel on ümardunud tipud ja asetsevad kõrvuti; iga uime algus on umbes 2/3 tema kõrgusest. Tagumine osa esimesest seljauimest on veidi väiksem kui esimene osa. Lühikesel
tallaga.silmadega eristab tigu valgust ja ja hapniku ning rikastunud SHG-ga, koguneb varju.esemete kuju ta ei näe. veri uuesti veresoontesse ja liigub tagasi südamesse Tigu peenestab toitu hõõrlaga Kõik maismaateod hingavad kopsuga Enamik teo siseelunditest asub spiraalses Kops paikneb koja eesserva lähedal.läbi kojas.Seedeelundkond algab pea ajapoolel hingamisava pääseb õhk kopsu,mille rohkete paikneva suuga.Suuõõnes asuvad arvukad veresoonte kaudu satub õhuhapnik kitiinhambakesed.mis moodustavad verre.paljud veetõed higavad aga lõpustega. riivitaolise elundi ehk hõõrla.kiriteod sõõvad taimelehti ja küpsenud vilju, kraapides neilt hõõrlaga tükikesi.toit seeditakse maos ja sooltorus. Kiritigu sarnasus nälkjas
Kõik jäsemepaarid on erineva ehitusega: eesmine jalapaar lühike, ühelülilise ja lusikakujulise käpaga. Keskjalad peened ja pikenenud, samuti ühelülilise käpaga, tipul küüniste paar. Tagajalad on lamendunud, tihedalt karvadegakaetud ning toimivad aerudena. Elavad peamiselt seisuvetes või aeglase vooluga veekogudes. Öösiti lendavad valguse poole. Selgsõudurlaste keha alakülg on lame, seljapool kumer. Jalad moondunud pikkade ujukarvadega kaetud aerudeks. Röövloomad. Hingamisava asub tagakeha tipul, sukeldudes võtab endaga kaasa õhumulli. Lendavad hästi, öösiti võivad asustada uusi veekogusid. 61. Ehmestiivalised (Trichoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Valmikud liblika moodi, kuid tiivad pannakse tagakeha kohale katusena kokku ja on soomuste asemel kaetud peente karvakestega; värvus enamasti pruun või hall. Eluviis: Valmikud parvlevad pulmalennul vee kohal, nagu ka ühepäevikulised või
Pilt ja alltekst: Vesiämblik elab vee all, kuid hingab õhuhapnikku. Ta kogub veepinnal tagakeha karvakeste vahele õhku ja säilitab seda vee all taimede alla kinnitatud õhukuplites. Seal kasvavad ja arenevad ka tema järglased. * Milline eelis on kehast väljapoole ulatuvatel liikuvatel lõpustel kehasiseste lõpuste ees? Reljeefselt kohandatud (vt joonislehtede komplekti): Joonis: Teo hingamiselund. Selgitus: Õhk liigub teo koja eesosas oleva hingamisava kaudu kopsu, milles on palju veresooni. Kops asub teo koja sees. Reljeefselt kohandatud (vt joonislehtede komplekti): Joonis: Ämbliku hingamiselundid. Selgitus: Ämbliku raamatkopsu liistakute vahel liikuvast õhust tungib hapnik verre ja süsihappegaas vastupidises suunas. Õhk pääseb raamatkopsudesse keha alapoolel olevate hingeavade kaudu. Peale kopsude on ämblikel ka kehapinnale avanevad lühikesed hingamistorukesed ehk trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
