Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Hüdrobioloogia (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mida kasutatakse CO 2 sidumiseks( ?
  • Mida saaks transportida raku sisse, et hingata ja ehitada üles uus biomass. ( ?
  • Miks ookean sinine ?
  • Miks hakkavad vetikad vohama ?
  • Miks rannik lõhnab ?
  • Kui paljunemine algab, nimetatakse uueks produktsiooniks. ( ?
 
Säutsu twitteris

Biosfäär 1.04
Alt ülesse produktsiooni kontrollib - toitained vesikeskkonnas (paneb vetikad vohama)
Ülevalt alla produktsiooni kontrollib - herbivoorid , need kes toituvad vetikates
Zooplankton koosneb ainuraksetest, aineõõsetest, kammloomadest, harjaslõugsetest, rõngasussidest, molluskitest, koorikloomadest (kõige arvukamad), keelikloomadest.
Ookeanidel 3 kihti: Ülemine epilinnium(segunenud kiht), keskmine termokliin (metalinnon), sügav hüpolinnium
Aastas eraldub ookeanis keskmiselt 1,1 gigatonni süsinikdioksiidi.
04.02
Mereökoloogia areng on jaotunud:
  • uurimine ja kirjeldamine (Esimesteks mereuurijateks olid meresõitjad, kes pajatasid uskumatuid lugusid merekoletistest. Charles Darwin oli esimene tõsiseltvõetav uurija; ta uuris rannikuala ning leidis väga palju uusi liike. 20.sajand pööratakse tähelepanu merepõhja struktuurile, liikide uurimisele. Kalauuringud - räägitakse looduslikust suremusest (vanadus, haigus, saakloomaks saamine) ja tööstuslik suremusest (kala püüdmine veest välja)
  • ekperimenteerimine (1960-70, põhiteemaks häired ja konkurents . Uurimismudeliks meresüsteemid, palju tegid ära merefüüsikud. Oli tähtis üldökoloogia arendamiseks . Mereuuringud on keerulisemad kui maismaauuringud, kus ala valitakse suvaliselt. Mereuurija peab ringi ujuma enne ja leidma keskmise taimestikuga ala ja siis sinna raami asetama. Uuritakse kiskjate ja rohusööjate e. kraapijate vahekorda. Põhjalikult on uuritud toitumise ahelat.
  • Integratsioon ja kasutamine (keskendub inimmõjule ja selle tagajärgede uurimisele - kliimamuutused, mis toimuvad kiiremini kui kunagi varem. Uuritakse ka kalastamist, sest sellega tegeletakse massiliselt. Mere organisme mõjutab väljapüük, kliimamuutus, reostuskoormus. Põhirõhk multidistsiplinaarsusele – koondatakse kõik teadused. Tänapäeva mereökoloogia on ennast välja murdnud traditsioonilistest võtetest ja mõistetest. On hakatud rõhutama ka seost bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemis toimuvate protsesside vahel. Tuleb meeles pidada ka kultuuri, nt vaalade küttimine)

Maailmamere põhja ehitus
Maad katab vesi, millest me kõige vähem teame. Mandreid ääristab madalaveeline mandrilava (vee sügavus ligi 200m ; ala laius u 100-200(?)km). Madrilava laskub mandrinõlva kaudu mandrijalamile (laius 1000km; 51% on umbes 4000m sügav, seal elab palju erinevaid organisme. Seda liigestavad siis ookeanid ja keskmäestikud, mis kerkivad ookeanipõhjast kuni 2000km kõrgusele).
B - mandrilava
C - mandrinõlv
E - mandrijalam
Mahu järgi on 99% Maa elukeskkonnast mereline, kus on arenenud enamus peamisi organismide hõimkondi. Suurem osa sellest 99% on meile veel mõistmatu.
Symbion pandora
19.august 1991 avastati uus loomaliik , nii eriliseks , et tema jaoks tuli luua uus hõimkond. Looma elukäigus etendab suurt rolli kehasisene pungumine , mille tõttu looma keha regulaarselt uueneb. Pung aga võib areneda iseseisvaks organiks, mis nimetati Pandoora vastseks.
Maailmamere vööndilisus
Suurem osa ookeanielustikust on koondunud mandrilavasse, sest:
  • meri madalam ja seetõttu ka soojem ja valguseküllasem
  • suubuvad veekogud toovad rohkem setteid, toitaineid

Maailmameres eristatakse viit vööndit
  • palavvöötme ookean (ekvaatori juures)
  • pöörijoone ookean
  • lähistroopiline ookean
  • parasvöötme ookean
  • polaarookean
Olenevalt maismaa ja mere jaotusest Maal, hoovustest, tuulte mõjust, aastaajast jm. tingimustest võib samal laiuskraadil asuvate merede iseloom olla üsna erinev. Kõige suuremat mõju maailmamere vööndilisusele avaldavad hoovused , eriti olulised mõjutajad on Lõuna-Ameerika ranniku lähedal kulgev Peruu ja Lõuna-Aafrika rannikuvetes asuv Benguela hoovus . Toob endaga kaasa apvellingu ning toitainete (ja seega ka kalarikka) vee.
Tsonaalsus
Sügavuti liikudes võib taimestik juba 20cm'ga kardinaalselt muutuda. Tsonaalsus ilmneb kõige selgemini piirkondades, kus saavad kokku meri ja maa, kust nõrgub kogu aeg vette toitaineid. Põhja-jäämerel ei saa tüüpilist tsonaalsust tekkida, sest seal olevad massiivsed jäämäed segavad selle tekkimist.
Taimeteadlased jagavad nõlvaala erinevateks vöönditeks:
  • sublitoraal, mis ulatub mõõnavee alumisest piirist põhjataimestiku leviku alumise piirini
  • (eo) litoraal , mis jääb tõusuvee ülemisest piirist kuni mõõnavee alumise piirini (seal saavad eksisteerida mitmeks tunniks kuivale jäämist taluvad organismid)
  • avatud vööndid, kivise põhjaga ja lainetusele avatud (seal saavad olla organismid, kes vee survele suudavad vastu panna ja kinnituda)

Veesammas on kogu oma ulatuses tugevasti tsoneeritud ehk veesammas jagatakse ülevalt alla:
  • kuni 200m – piisavalt päiksevalgust, et primaarid saaksid fotosünteesida – epipelagiaalne ehk eufootiline tsoon (Ookeanis 100-200m ja rannikuala 1-50m erinevad madalamatest kihtidest tugevasti)
  • 1000m allpool praktiliselt sellist valgust ei ole, mida me saaks hoomata (afootiline tsoon)
  • Nende vahele jääb düsfootiline tsoon

Stratifikatsioon ehk kihistumine temperatuuri järgi. Mida sügavamad on kihid , seda stabiilsemad nad on. Mida pindmises kihis oleme, seda muutuvamad. Muutuvad vastavalt aastaajale.
Front –Erinevate omadustega veemasside kokkupuute koht.
11.02.14
Kliimamuutused
Kliima ei ole kunagi olnud muutumatu. Kliimamuutuste mastaap on olnud erinev. Lõuna-ookean on kõige suurema mõjuga kliimamuutustele, sest on kõige suurem. Temperatuur on kõige olulisem kliimamuutuste juures. Merevee temperatuurimuutused on alati tagasihoidlikumad kui maismaal toimuvad muutused. Maismaal on selged klimaatilised muutused.
Globaalse kliimamuutusega tuleb kaasa merepinna tõus, sest
  • sooja vee maht on suurem kui külma vee oma
  • liustikud hakkavad sulama
Soojem vesi lahustab vähem hapnikku.
Antarktikas külmadel talvedel suureneb jää pindala, maht oluliselt ei suurene. Merevee looted on suure tähtsusega mere kasvukohtades (ehk habitaadid) olevate organismide jaoks. Madalas vees (ehk mandrilaval) elavad organismid annavad ligi 90% primaarproduktsioonist. Mandrilava suurus aga muutub vägagi palju, kui merevee tase tõuseb. Kaasneb ka rüsijää toime elustikule madalas rannikutsoonis. Jää kraabib kogu selle põhja segamini ja loob uue situatsiooni. Jäämassid liiguvad sealt tuulte mõjul edasi tagasi. See aga loob uue habitaadi uutele liikidele.
Esimesed tugevad signaalid tulid 1916-tänapäev. Teaduslikud uuringud näitavad, et keskmine õhutemperatuur on tõusnud vaid 0,6oC (100 aasta jooksul), kuid Antarktikas on pinnase temperatuur tõusnud 0,6oC viimase 10 aasta jooksul. Kuid ka suuremaid kliimamuutusi on aset leidnud enne inimest. Pikas perspektiivis läheneme me hoopis jääajale. Praegu on tegemist hetkelise tõusuga.
Põhjused:
  • meteoriitide kokkupõrked Maaga
  • süsinikdioksiid - osoonikihi õhenemine, aukude tekkimine (selles on kindlasti süüdi inimesed, kes on võtnud kasutusele freoonid , mis on kasutusel tegelikult tänapäevani) – kasvuhooneefekt (päikesekiirgus ei peegeldu tagasi, jääb siia. Ka udu ja sudu on väga suured kasvuhooneefekti põhjustajad, suuremad kui süsinikdioksiid) UV-kiirgus mõjub meile väga halvasti. Meres aga sumbub see juba mõne meetri sügavuses.
  • Pikaajalised tsüklilised muutused –
Milankovitchi tsükkel (seotud päikese aktiivsusega – päikese loited )
El Nino ehk Lõunaostsillatsiooni (Klimaatilises mõttes muutuste esile kutsuja Vaikse ookeani piirkonnas. Tavaliselt puhuvad Lõuna-Ameerika rannukul passaattuuled , mis ajavad sooja pinnavee rannast eemale > samas toimub külma toitaineterikka sügavamate kihtide vee üleskerkimine > mitmekesine elu. El Nino tähendab nende passaattuulte nõrgenemist > soe vesi jääb ranniku juurde ja toiteaineterikas külm vesi tulemata > siis aga ei õitse fütoplankton, millest toitub zooplankton, kellest toituvad kalad > elu soikub. El Nino sagedus on enamasti kaks korda 10 aasta jooksul)
      • El Nino toob endaga kaasa:
        • tugevad troopilised vihmad , mis ulatuvad laialdaselt
        • tormid
        • mitmetes piirkondades sadamete hulk väheneb järsult, esinevad põuad (eriti Brasiilias, aga ka Kesk-Ameerikas, Indoneesias, Lääne-Aafrikas)
        • India ookeani põhja osas ja Brasiilias - kaladest toituvad linnud ei saa toitu, sest kalad lähevad koos hoovustega põhja poole. Kohalikele inimestele on aga linnusõnnik tähtis väärtus. Tulevad põuad.

Merekeskkonnas võib primaarproduktsioon varieeruda mitme suuruse võrra (alates mõnest grammist kuni kilodeni 1m3 kohta). Kõige kõrgem primaarproduktsioon on mandrilava juures. Väga madal aga avaookeanis. Peale primaarproduktsiooni on meres ka sekundaarne produktsioon ehk zooplankton. Nendel on tihti kõrgem biomass , sest muundumine on kiire ( rakud süüakse ära või surevad väga kiiresti). Primaarproduktsioon sõltub toitainete ja valguse kättesaadavusest, lisaks mängib rolli ka sügavus ja vee üleskerkimine.
Biogeograafia
Merekeskkond jaguneb kliima järgi:
  • parasvööde
Zooloogid jagasid maakera:
  • nearktis (Põhja-Ameerika)
  • palearktika ( Euraasia , Loode-Aafrika)
  • neotroopika (Kesk- ja Lõuna-Ameerika)
  • etioopia (ülejäänud Aafrika)
  • orientaal ( Aasia )
  • austraalia

Saarte biogeograafia
Saar – veega ümbritsetud maisamaa osa. Reeglina maismaast isoleeritud veega.
Looma- ja taimeliikide arv suureneb proportsioonis saare pindalaga. Saareks peetakse ka vett, mis on aja jooksul maaga ümbritsetud saadud.
Lokaalsed ja regionaalsed mustrid
Mõnes regioonis on rohkem taksoneid kui teises. Neotroopikas on ühe maismaa pindala ühiku kohta rohkem taimeliike, kui teistes troopilistes piirkondades. Liikide arvu määrab asend (suuruse kõrval). Lokaalne ja regionaalne mitmekesisus on tugevalt positiivses korrelatsioonis.
Bioomid, ookeanid ja provintsid
Bioom (ehk makroökosüsteem) on geograafiliselt piiritletav ala, mingi taimkate, samuti ka kliimavööndi piires. Seal elavaid organisme mõjutavad suhteliselt sarnased klimaatilised ja ökoloogilised tegurid.
Mered jagunevad ( bioomide järgi):
  • trades – passaattuulte bioom (El Nino tekkeala)tuul üle suure ala ühes suunas
  • westerlies – läänetuulte bioom
  • polar ehk polaarsoolsus pinnavees on vähene, sest jää ja liustikud seal sulavad
    • antarktika
    • põhja-atlandi
    • vaikse ookeani põhjaosa
  • coastal ehk ranniku – mõjutab terve protsesside kompleks

Bioomide piirid ei ole stabiilsed (sest see põhineb fütoplanktonil, mis on pidevas muutumises). Nende ulatus ja kuju sõltub kontinentide geograafilisest paiknemist, õhutsirkulatsioonist, ranniku iseärasustest. Provintsid defineeritakse samade tegurite alusel, kuid lisanduvad vee läbipaistvus ja pinnavee toitainete sisaldus.
Endeemsus
Maailmamere mõistes on paljud taksonid endeemsed (ehk ainuomased teatud kohale). Maismaa kohta on endemism väga hästi paika pandud (merede kohta aga alles lapsekingades). Mida ekstreemsem ja pikem on isolatsioon , seda suurem on kalduvus endemismile ( Hawai saarel ja Austraalia kontinendil on väga palju endeemseid liike). Ka väga suur osa Antarktikas elavad loomi on endeemsed. Vastupidiselt Austraaliale ja Madagaskarile on seal vähe endeemseid perekondi.
Bioloogiline mitmekesisus (ehk biodiversiteet) – mingi ökosüsteemi, bioomi või kogu maa taksonoomiliste üksuste mitmekesisus. Hõlmab liigisisest, liikidevahelist aga ka ökosüsteemide vahelist mitmekesisust.
Bioloogilise mitmekesisuse harud:
  • ökoloogiline (sinna kuuluvad bioomid, ökosüstemid ja kasvukohad)
  • organismid (sinna kuuluvad riigid, hõimkonnad ja liigid)
  • geneetiline (sinna kuuluvad populatsioonid, indiviidid ja geenid)

Liik on organismide rühm, kes paljunevad ainult omavahel ja sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi.
Taksonoomiline mitmekesisus - keskmine taksonoomiline distants kahe koosluses elava juhuslikult valitud organismi vahel. Mitmekesisuse indeks võtab arvesse liikide ühtsuse ja... ühtses kogumis. :D
Taksonoomiline erisus - keskmine kaugus kahe koosluses elava indiviidi vahel.
Erisuse indeksit saab vaadelda kui puhast taksonoomilise suguluse mõõdet.
Bioloogiline mitmekesisus ruumis
Meres on rohkem liike, kui me teame. Maismaa liigid on meil enamvähem selged, kuid mere omadest ei tea suurt midagi. Meres on kõrgemaid taksoneid rohkem kui maismaal.
Kokku (maismaal või üldse?) liike u 2 mln, enamik sellest putukad.
Krüptilised liigid- peitliigid
Alfamitmekesisus: kooslusesisene mitmekesisus. Hinnatakse liikide arvuga pinnaühikul. Evolutsiooni vältel alfa mitmekesisus suureneb, sest nišši(elupaiga) ruum tiheneb.
Beetamitmekesisus: taimede kasvukohtade mitmekesisus. Hinnatakse samaastmeliste süntaksonite arvuga (ehk assosiatsioonide).Näitab, kuidas piki ökogradiente kasvukohtadel liigiline kooseis erineb. Liikide arvu suhe koosluse liikide arvuga.
Gammamitmekesisus: maastikurajooni taimkatte mitmekesisus. summeerub kooslusteja kasvukohtade, ehk alfa- ja beetamitmekesisuse mitmekesisustest.
Liigiline mitmekesisus suureneb liikudes poolustelt troopika suunas, meres ekvaatori suunas liikudes.
11.02.14
Konkurents, olelusvõitlus
Konkurentsiahela tipus olev organism mõjutab temast allpool olevaid organisme ja nemad jällegi endast allpool olevaid jne. Kõige suurem konkurents on samasse perekonda või liiki kuuluvate liikide või isendite vahel (sest nende vajadus ressursside järele ja nende hankimise metoodika on sarnane). Liigisisene ja samasse perekonda kuuluvate liikide vaheline konkurents ei ole ainuke. Konkurents esineb ka täiesti erinevat päritolu liikide vahel. Liigisisene konkurents (kasvukoha, toidu pärast) on ühte liiki kuuluvate isendite vahel palju agressiivsem kui ühte sugukonda kuuluvatel liikide vahel. Kõige enim levinud liigid on kõige edukamad .
EDUKUS..
Putukad (kuid ka ümarussid) on üks kõige edukamaid taksoneid üldse, sest on saavutanud väga suure liigirikkuse. Samas on tähtis ajaperiood, mille jooksul me organismi uurime. Mõned liigid on muutunud tänapäeval liigirikkamaks ja vastupidi.
Suurus: Kas on hea olla suur või väike? Iga organismi keha suurusest sõltub tema funktsioneerimine. Eelkambriumis olid kõik teadaolevad loomad väga väikese. Kõige suurem teadaolev ookeanikiskja oli kuulus pliosaurus (kuni 16m pikk), elas mesosoikumini. Kõige suuremad loomad, kes iial on eksisteerinud elavad just tänapäeval meie ookeanis (sinivaal, heeringavaal ehk finnvaal). Kehamahu suurenemine tähendab, et pinna ja mahu suhe muutub. On tähtis gaasivahetuse ja toitumise juures.
Põhiline ja kõige tähtsam faktor organismi suuruse määramisel on hapniku hulk. Ka temperatuur mängib rolli. Saarte faunas imetajate mõõtmed vähenevad (kääbustuvad), kuid näriliste omad suurenevad. Meres on aga kõik segasem, sest teame tast vähe(isoleeritud keskkond). Mõnede kiirikloomade suurus osadel liikidel suureneb, osadel kahaneb. Pea kõigi, kes on kohastunud jõgede suudmealal elama, kehamõõtmed vähenevad (seotud soolsusega ). Kolooniaid moodustades muutub suur olemine vähem tähtsaks, sest koloonia on ise juba suur. Globaalses mastaabis on pakkunud huvi seos suuruse ja väljasuremise vahel. Kipub olema nii, et kõige suuremad hävinevad kiiremini, sellele aitab kaasa inimene, sest suuremaid on kergem küttida (nt. lennuvõimetud linnud). Suured mereloomad elavad tänapäevalgi, kuid suured maismaaloomad ja putukad on välja surnud(10 milj aastat tagasi). Gigantism ja kääbustumine on protsessid, mis toimuvad ka tänapäeval (põhiliselt ookeani süvaosades ja polaarpiirkondades). Keha suuruse evolutsioon on väga keeruline protsess ja sõltub paljudest faktoritest.
Primaarproduktsioon(algproduktsioon e esmasproduktsioon) ja tema protsessid
Ookeanis saab toiduahel alguse fotosünteesivatest taimedest . Rannikumeres: mererohtude aasad ja vetikad, mis kinnituvad kõvale substraadile. Nad toodavad esmast produktsiooni. Kiirgusenergia püütakse kinni > kasutatakse orgaanilise aine tootmiseks fotosünteesi kaudu > lagundatakse respiratsiooni e hingamise teel (eraldub energia) või sureb vanadusse (lagundatakse).Lima kaitseb pruunvetikat ärakuivamise eest.
  • mererohud – tõeliselt õitsevad soontaimed , mis kasvavad suhteliselt madalas vees
  • vetikad – ei ole klassikalises mõttes taimed, sest neil puuduvad klassikalised struktuurid; on nagu õistaimedki fotosünteesivad organismid, kuid vastupidiselt neile ei õitse; neil puuduvad ka juured; kinnituvad substraadile(midagi kõva, nt kivi) basaalketta või risoididega. Võtavad toidu ümbritsevast keskkonnast läbi rakuseinte. Vetikate areng: Punavetikad > pruunvetikad > rohevetikad (k.a. mändvetikad). Makrovetikad moodustavad äärmiselt mitmekülgse rühma – võivad olla hiigelsuured ja imepisikesed. Põhilised produktsiooni andjad on mikroskoopilised vetikad.
Paljunevad väga kiiresti, muudab vee väljanägemist.
Maailmamere primaarproduktsioon
Andmete erinevused tulenevad metoodikate erinevusest. Tänapäeval saame kasutada satelliitfotosid. Nende andmetel kõigub fütoplanktoni biomass pinna ligidal 40-50 Pg (pentagramm - 1015) süsiniku aastas. Maismaal 50-60Pg aastas. Meri on laiguline – ruumiline jaotus. Vetikad sisaldavad klorofülli ning tänu sellele saame üldistatud taimse hõljumi osakaalu ookeanis (satelliitfoto abil). Primaarproduktsioon on orgaaniliste ühendite valmistamine süsinikdioksiiidi kaasabil foto- või kemosünteesiga. Selle viivad läbi tootajad – autotroofid , nemad panevad toiduahelale aluse. Nad on nii maismaa taimed kui ka veekeskkonnas elavad taimed ning õistaimed. Produktsioon jaguneb: neto - (esmane, maha võetud tootajate elutegevuseks vajalik energia ehk hingamiseks vajalik energia) ja brutoproduktsiooniks (eluks vajalik energia on seal sees). Primaarproduktsiooni väljendatakse
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Hüdrobioloogia #1 Hüdrobioloogia #2 Hüdrobioloogia #3 Hüdrobioloogia #4 Hüdrobioloogia #5 Hüdrobioloogia #6 Hüdrobioloogia #7 Hüdrobioloogia #8 Hüdrobioloogia #9 Hüdrobioloogia #10 Hüdrobioloogia #11 Hüdrobioloogia #12 Hüdrobioloogia #13 Hüdrobioloogia #14 Hüdrobioloogia #15 Hüdrobioloogia #16 Hüdrobioloogia #17 Hüdrobioloogia #18 Hüdrobioloogia #19 Hüdrobioloogia #20 Hüdrobioloogia #21 Hüdrobioloogia #22 Hüdrobioloogia #23 Hüdrobioloogia #24 Hüdrobioloogia #25 Hüdrobioloogia #26
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 26 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2014-05-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 17 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor helina555 Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted

mereökoloogia areng, kalauuringud, mereuuringud, põhirõhk multidistsiplinaarsusele, veesammas, stratifikatsioon, front, merevee temperatuurimuutused, merevee looted, õhutemperatuur, süsinikdioksiid, nino sagedus, kohalikele inimestele, mõnes regioonis, neotroopikas, regionaalne mitmekesisus, maailmamere mõistes, madagaskarile, taksonoomiline mitmekesisus, taksonoomiline erisus, maismaa liigid, globaalses mastaabis, tootajad, vajalik energia, femtoplankton, prokarüoot, fotosüntees, mikro, tsükkel, epifüüt, vetikad, zooplanktonis, fotorespiratsiooniks, gaasivahetuse poolest, taimede seisukohalt, rubisco, fotosünteetilied pigmendid, punavetikatele, nitraatne hingamine, h2s, toksilisus, heterotroofne metabolism, oksüdeerunud substraate, nitrifitseerivad bakterid, klorofüll, hingamine, netoproduktsioon, kloroplastid, eutrofikatsioon, väiksed veekogud, kaks viimast, suurimaks mõjutajaks, mikroskoopiliste vetikate, merevees, lämmastik, lämmastiku sisaldus, väävel, dms, 3900 gigatonni, fütoplanktonis, polaarpiirkonnas, tuntuimaks kokolitifooriks, vahemikku 0, toitained, vetikad, toitainete kontsentratsioon, toitained, räni ülesvõtmine, süsteemi stabiilsus, ookeanis, troopiline vöönd, õistaimed, põisadru, pruunvetikatel, epifüütsed pruunvetikad, keha suurus, merelumi, detriit, bakterite hulgas, lotka, kolmas rühm, plankton, fütoplanktoni koostises, mikroobne lehter, fütoplanktoni toiteväärtus, maismaataimedel, ujum, ogalik, lainetuseta alad, lasteaed, penikeel, omavahel ristandeid, kõdutsooni, kaldatsoonis, bentos, infauna, epifauna, meromiktilised veekogud, metaan, klorofoolsüsinik, profundaal, meresetetes, mobiilne fauna, hõljumistoitujad, sügavamal, stratifikatsioon, fokuseerimine, mõjutavateks teguriteks, holomiktilised järved, konstantsetes tingimustes, sademeterohketes piirkondades, metaan, stohhastilised protsessid, konkurents, riff, bioloogilise tekkega, hermatüüpsed riffid, tserkuliinid, looduslikud barjäärid, spetasialisatsioon, allopaatriline spetsialisatsioon, allopaatria, populatsioonide divergent, sümpatriline spetsialisatsioon, oligotroofsed, eutroofsed, hüpertroofsed, mesotroofsed, orgaanilise vormina, enamus veekogusid, termokliin, ookeani keskmäestik, front, bentos, epifauna, molluskid, harjasuss, kasvuhooneefekt

Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

50
doc
Hüdrobioloogia konspekt
26
docx
Hüdrobioloogia 2015
147
docx
Mikroobifusioloogia
528
doc
Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused
29
doc
Füsioloogia
62
doc
Üldbioloogia materjal
98
docx
Kogu keskkooli bioloogia konspekt
15
doc
Üldbiloogia



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun